Tänapäeva maailm (1)

Sisukord
Maailma ühtsus ja mitmekesisus …………………………….2
Riigid ja identiteedid maailma mitmekesisuse kandjatena ….3
Rahvusvahelise suhtlemise põhimõtted ja vahendid…………4
Peamised julgeolekuorganisatsioonid………………………..5
Inimõigused mitmepalgelises maailmas……………………...5

Maailma ühtsus ja mitmekesisus

Peamised arengutrendid

Maailma areng on keerukas ja vastuoluline . Mitmekülgseid arengusuundumusi üldistavaks mõisteks on kujunenud globaliseerumine, sotsiaalteadlaste ringis ka postmoderniseerumine . Globaliseerumise kõrval räägitakse veel kahest olulisest tendentsist nüüdismaailma arengus – rahvusvahelistumisest ehk internatsionaliseerumisest ning info- ja suhtlusvõrkude levikust ehk digitaliseerumisest.

Globaliseerumise mitmesugused tahud

Globaliseerumine ehk üleilmastumine vihjab, et erinevad ühiskonnad on ühtlustumas. Inimestel, kes elavad erinevates kogukondades ning maades, on tänapäeval paljus sarnane elukogemus, neil on sarnased probleemid ja mured. See väljendub kas või massikultuuris, mida levitatakse ja tarbitakse kõikjal maailmas. Suureneb ka ühiskondade vastastikune sõltuvus. Sündmus, mis toimub ühes riigis, mõjutab ka teisi, ning mitte ainult naaberriike. Kõige üldisemalt räägitakse globaliseerumise kolmest mõõtmest:

• majanduslik üleilmastumine – tekivad riigiülesed ehk rahvusvahelised korporatsioonid;
  
• kultuuriline üleilmastumine – kujunevad ühtsed kultuurisümbolid, ühtlustuvad kultuuritarbimine ja –väärtused;
  
• poliitiline üleilmastumine – tugevnevad rahvusvahelised organisatsioonid, mis kujundavad üleilmset valitsemist, vähendades samas rahvusriikide rolli.
  

Rahvusvahelise suhtluse tihenemine
Globaliseerumine pole päris internatsionaliseerumise ehk rahvusvahelistumisega. Internatsionaliseerumine tähendab tihedamat läbikäimist riikide ja rahvaste vahel. Internatsionaliseerumine ilmneb ka hariduses. Üha enam noori õpib välisriikides, ülikoolid kasutavad külalislektoreid ja osalevad teadusprojektides.
Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia mõju maailma arengule
Kolmandaks trendiks, mis mõjutab kõikide ja iga riigi arengut, on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) kasvav mõju. Need riigid, kus telefon, internet ja arvutid on jätkuvalt luksusasjad, jäävad sotsiaal-majanduslikus arengus üha rohkem maha. Täna räägitakse üha sagedamini digitaalsest lõhest, inforkastest ja infovaestest maadest . Digitaalne lõhe kujuneb nüüdisaegsetele digitaalsetele infovahenditele (arvutile, kiirele ja kvaliteetsele telefonisidele, satelliit- ja kaabeltelevisioonile) juurdepääsu omavate ning mitteomavate inimeste vahel. Suhtlusvahendite kiire levik ja uued leiutised suurendavad info kättesaadavust, kuid see ei toimu ühtmoodi kõikides maades. Tänapäeva maailmas on info üha tähtsam nii üldise haridustaseme tõstmisel kui ka majanduse konkurentsivõime ja valitsemise efektiivsuse suurendamisel.
Riigid ja identiteedid maailma mitmekesisuse kandjatena
Rahvusriikide suveräänsuse küsimus
Üleilmastumine ning rahvusvaheliste organisatsioonide kasv on põhjustanud elavat arutelu selle ümber, kas rahvuriigid suudavad säilitada oma iseseisvuse ja kujundada sõltumatult oma poliitikat. Kapitali rahvusvahelistumine ja globaalsete organisatsioonide mõjukuse tõus võib tekitada olukorra, kus valitsus kaotab kontrolli riigi majanduses toimuva üle.
Arengumaade jaoks seostub suveräänsuse küsimus peamiselt neokolonialismiga. Neokolonialism on nüüdisaegne kolonialismi vorm, mis tähendab välisriikide mõjuvõimu mitte otseselt valitsemises, vaid sotsiaal-majanduslikult. Majanduslik sõltuvus rikastest riikidest paneb vaesemad ebavõrdsesse olukorda.
Euroopas on arutelu rahvusriikide püsimajäämisest hoogustunud seoses Euroopa intergatsiooni süvenemisega.
Kultuurilised identiteedid
Ühiskonna püsimisel ja arenemisel on kultuur tähtis. Kultuur vormib paljuski ühiskonna näo, sest ühiste väärtuste, tavade ja käitumisnormide põhjal kujuneb inimestevaheline ühtsustunne ehk identiteet . Ühiskonnad erinevad üksteisest näiteks selle poolest, kui palju elab neis etnilisi ja usulisi gruppe. Mõni riik on kultuuriliselt ühtlane: ühiskonna liikmed räägivad üldiselt sama keelt, tunnistavad sama usku ning pärinevad samalt maalt. Sellises ühiskonnas pole väikesearvuliste vähemusrühmade kaasamine ühiskonda suur probleem. Mõni riik on kahekultuuriline – seal elab kaks arvukat kogukonda , kes eristuvad keele ja sageli ka usundi poolest. Üha sagedasemaks muutub tänapäeval aga kolmas tüüp – multikultuurne ühiskond. Lisaks domineerivale grupile, kes omab kontrolli ühiskonna ressursside üle, on sellises ühiskonnas mitmeid vähemusgruppe. Domineeriv grupp ei pruugi olla kõige arvukam , ent tema positsioon ühiskonna sotsiaalses hierarhias on kõige kõrgem.
Vähemusgrupi määratlemisel lähtutakse kolmest tunnusest:

• see grupp erineb nähtavalt domineerivast ehk põhigrupist,
  
• nende nähtavate erinevuste tõttu suhtutakse selle grupi liikmetesse ühiskonnas isemoodi,
  
• seda gruppi iseloomustab oma kultuuriline identiteet ja teadlikkus sellest.
  

Rassid , rahvused ja usundid samastumise teguritena
Tänapäeva ühiskonnas pole majanduslik jõukus identiteedi kujundamisel peamise tähtsusega, jätkuvalt on olulised religioon , rahvus ja mõnes ühiskonnas ka rass .
Rahvus on ühtse etnilise päritolu, tavade, keele ja kultuuriga inimeste kooslus .
Religioon on uskumuste ja rituaalide kogum, mis on seotud millegi pühakspidamisega.
Religioonist ja rahvusest märgatavalt raskem on defineerida rassi. Algselt jagati inimesed rassideks bioloogiliste tunnuste alusel, kuid see pole ühiskonna seletamisel kuigi asjakohane . Võib öelda, et rass on mõtteline kokkuseade, mille abil püütakse iseloomustada teatud inimgrupi positsiooni ühiskonnas. Rassi olemus ei ole midagi püsivat ja lõplikku, vaid selle tähendus muutub nii ajas kui ruumis. Kuna rass on mõtteliselt loodud kuvand, mis rajaneb inimeste veenmisel, siis määrab suhtumise rassi see, milliseda teda kujutavad ühiskonna mõjukamad grupid.
Samastumise aluseks võib olla ka rahvusriik või ulatuslikum piirkond maailmas.
Teadlased väidavad, et moodsal inimesel on tänapäeval mitu identiteeti, mis omakorda elu jooksul muutuvad. Kosmopoliit ehk maailmakodanik elab ühes riigis, töötab teises ja hääletab kolmandas.
Rahvusvahelise suhtlemise põhimõtted ja vahendid
Muutuv julgeolekusituatsioon
Maailma julgeolekualane olukord pole sajandite ja isegi mitte aastakümnete lõikes olnud ühesugune. Vahel on maailm turvalisem ning rahu paremini tagatud, siis jälle olukord pingestub. Näiteks järgnes Teisele maailmasõjale külm sõda, mille raamesse mahtusid omakorda pingelõdvendusperioodid.
Kõige üldisemalt sõltub rahvusvaheline julgeoleks kolme liiki faktoritest:

• põhjalikest ning olulistest muutustest mõnes suurriigis;
  
• suhetest suurriikide vahel;
  
• tehnoloogilistest avastustest sõjatööstuses.
  

Rahvusvahelise suhtlemise põhimõtted
Rahvusvahelise suhtlemise üldtunnustatud normid on kujunenud aastasadade jooksul. Nüüdisaja üldtunnustatud rahvusvahelise suhtlemise normid nõuavad, et tuleb

• hoiduda jõu kasutamisest või sellega ähvardamisest;
  
• lahendada tülid rahumeelselt;
  
• pidada kinni riigipiiride puutumatusest ja austada riikide territoriaalset terviklikkust;
  
• austada riikide suveräänsust ning sellest tulenevaid õigusi;
  
• mitte sekkuda teiste riikide siseasjadesse;
  
• austada inimõigusi ja inimese põhivabadusi;
  
• edendada koostööd riikide vahel;
  
• järgida rahvusvahelise õiguse norme.
  

Rahvusvahelised suhtlemise vahendid
Nende põhimõtete täitmiseks kasutatakse mitmesuguseid vahendeid, millest peamised on diplomaatilised suhted, majanduslik koostöö ning rahvusvahelised lepingud .
Diplomaatilised suhted saavad alguse, kui üks riik tunnustab teist diplomaatiliselt. Diplomaatiliste suhete katkestamine on rahvusvahelistes suhetes äärmuslik samm, mis viitab kerkivale sõjaohule. Riikidevaheliste suhete halvenemist märgib ka teise riigi diplomaadi väljasaatmine maalt.
Majanduslik koostöö võib toimuda mitmes vormis ning oleneb kaasatud riikide olukorrast ja nendevahelistest suhetest. Lisaks regulaarsele kaubavahetusele, investeeringutele ning koostootmisele annavad jõukamad riigid teistele maadele ka mitmesugust majandusabi. Välisabi võib seisneda raha või kaupade annetamises, samuti vajalike spetsialistide lähetamises. Välisabi eriliigiks on humanitaarabi , mida osutatakse looduskatastroofides kannatanud riikidele, aga ka tsiviilelanikkonna abistamiseks sõja üle elanud riikides.
Rahumeelse rahvusvahelise suhtlemise kolmas põhivahend on lepingud. Need on seaduslikud siduvad dokumendid , mille kaudu kaks või enam riiki vormistavad läbirääkimistel saavutatud kokkuleppe. Mõni leping on saanud aluseks rahvusvahelisele või piirkondlikule organisatsioonile. Teist liiki lepingud sätestavad allakirjutanud riikide käitumisstandardid.
Peamised julgeolekuorganisatsioonid
Ühinenud Rahvaste Organisatsioon
Vajadust rahu kindlustamiseks midagi ette võtta tajusid poliitikud eriti teravalt Teise maailmasõja lõppedes ning loodigi rahvusvaheline organisatsioon Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO). ÜRO eesmärgiks seati ühendada rahvad ning vältida sedakaudu sõdu, tugevdada rahvusvahelist julgeolekut, kaitsta demokraatiat ja edendada rahvaste kõigekülgset koostööd. ÜRO-d juhib Peaassamblee poolt viieks aastaks valitav peasekretär. Peasekretär peab seisma kogu organisatsiooni ja maailma tervikliku arengu eest ega tohi kallutada ÜRO tegevust ühegi riigi huvidest lähtuvalt.
Globaalse julgeoleku seisukohast väärivad ÜRO allasutustest tähelepanu Julgeolekunõukogu ja Peaassamblee.
Julgeolekunõukogu on ülemaailmses rahvusvaheliste organisatsioonide süsteemis üks olulisemaid kogusid, mille põhiülesandeks on lahendada riikidevahelisi tüliküsimusi, ennetada ja maha suruda agressioone,tagada rahu. Julgeolekunõukogu koosneb 15 riigi esindajatest, kellest 5 on alalised liikmed ja 10 valitakse iga kahe aasta tagant ümber.
Peaassamblee koguneb kord aastas ÜRO peakorteris New Yorgis ning kujutab endast esinduslikku rahvusvahelist foorumit.
ÜRO on ainus ülemaailmse ulatusega julgeolekuorganisatsioon . Lisaks eksisteerib mitmeid regionaalseid organisatsioone, millest mõned tegelevad otseselt ka julgeolekuküsimustega.
Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon
Kõige tuntum ja Eesti jaoks ka tähtsaim regionaalne julgeolekuorganisatsioon on Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon ( NATO ). NATO loodi kui sõjalis-poliitiline liit, ent nüüd on tema tegevuse eesmärgid kujunenud märksa laiemaks.
Inimõigused mitmepalgelises maailmas
Inimõiguste universaalsus
Inimõigused on universaalsed , kuna puudutavad ühteviisi kõiki inimesi, sõltumata nende soost, vanusest , rahvusest, päritolust, staatusest ja usutunnistusest.
Ühtsus eu tähenda ühetaolist. Lisaks erinevatele väärarusaamadele mitmekesistab inimõigustealast olukorda ka riikide majanduslik arengutase ja valitsemisrezhiim.
Euroopalik arusaam inimõigustest
Tavaliselt seostatakse inimõigusi kodanlike revolutsioonide ning vabariikide kujunemisega. Teise maailmasõja lõpuaastatel hakkas inimõiguste ideoloogiat mõjutama heaoluriigi kujunemine. Marshalli idee sotsiaalsest kodakondsusest omandas laia populaarsuse ning mõjutas mitmete riikide sotsiaalpoliitikat. Sotsiaalse kodakondsuse põhimõte tähendab, et igaühele peab ilma lisatingimusteta olema tagatud inimväärne elatustase, õigus tasuta haridusele ning tervishoiule. Kuigi tänapäeval ei poolda Euroopa riigid enam nii ulatuslikku ja tingimusteta sotsiaalhüvede pakkumist, nähakse väärika elatustaseme tagamist endiselt riigi ülesandena. Lähtutakse tõdemusest, et sotsiaalseid riske tekitab ühiskond ning neist põhjustatud toimetulekuraskustes ei saa süüdistada ainult inimest ennast.
Ameerikalik lähenemisviis inimõigustele on mõnevõrra erinev. Liberalistliku maailmapildi kohaselt peab riik tagama igaühele vabaduse, kaasa arvatud vabaduse valida rikkuse ja vaesuse vahel. Euroopa traditsioon püüab tasakaalustada vabaduse ja võrdsuse, tunnistades, et piiramatu individuaalne vabadus viib turumajanduslikus ühiskonnas paratamatult ebavõrdsuseni.
Inimõigused ja kodanikuvabadused moodustavad ühe peatüki Euroopa põhiseaduse lepingust.
Inimõigused ja kodakondsus
Rahvusvaheliste õigusnormide esmaseks elluviijaks on rahvusriigid. Eesti Vabariigi põhiseaduses on inimõigustele pühendatud konstitutsiooni pikim peatükk, mis koosneb 47 paragrahvist. Lisaks põhiseadusele täpsustavad inimõigusi teised seadused. Inimõigustele lisanduvad rahvusriigis ka kodakondsusega seotud õigused. Inimõigused kuuluvad igaühele ja nad on võõrandamatud. Kodakondsus on selles mõttes teistsugune. Vaid sünniga omandatud kodakondsust ei saa ära võtta. Kodakondsus annab inimesele ka niisuguseid õigusi, mida teistel selle riigi suhtes ei ole.
Omaette kohtlemist vajavad inimõiguste alal apatriidid ehk kodakondsuseta inimesed.
6