Sissejuhatus mikro- ja makroökonoomikasse (0)

EESTI MAAÜLIKOOL 
Sissejuhatus mikro - ja 
makroökonoomikasse 
Loengukonspekt (I osa) 
 
Raul  Omel 
 
Mikroökonoomika loengukonspekt varustab üliõpilase teadmiste pagasiga mikroökonoomika probleemistiku 
mõistmiseks. Mikroökonoomika raames omandatavad teadmised ja loodavad pädevused on oluliseks  baasiks  
individuaalsete tootmis- ja tarbimisotsuste tegemisel ning kitsama suunitlusega majandusliku sisuga ainete 
edukaks läbimiseks. Mikroökonoomika  baasteadmised   omandanud  üliõpilane omab süsteemset  arusaamist  
tarbijate  ja  tootjate  käitumisest  turul,  hindade  ja  koguste  kujunemisest  turul  ning  piiratud  ressursside 
optimaalsest kasutamisest.  
 
1.  SISSEJUHATUS  MAJANDUSTEOORIASSE  
2 
2.  TOOTMINE, SPETSIALISEERUMINE JA VAHETUS 
11 
3.  NÕUDLUS JA PAKKUMINE 
15 
4.   ELASTSUS JA  HINNAVARU  
27 
5.   MAJAPIDAMISTEOORIA :  TARBIMISEELARVE  JA KASULIKKUS 
31 
6.   ASENDUSEFEKT JA SISSETULEKUEFEKT 
38 
7.  INFORMATSIOONI ASÜMMEETRIA 
39 
8.   FIRMATEOORIA  
40 
9.   KONKURENTS  
56 
10.  MONOPOLISTLIK KONKURENTS JA  OLIGOPOL  
77 
 
 
 
1.  Sissejuhatus majandusteooriasse 
1.1. Ressursside piiratus 
Majandusteadus   püüab  vastata  mitmetele  meie  igapäevaelu  puudutavatele  küsimustele.  Need 
küsimused on seotud kaupade ja teenuste tootmise ja tarbimise, palkade ja kapitalitulude, tööpuuduse 
ja  inflatsiooni,  valitsuse  kulutuste  ja  maksustamise,  rahvusvahelise  kaubanduse  ning  heaolu 
jaotumisega ühiskonnas. 
Tootmine, tarbimine ja  tehnoloogia  areng: ehk kuidas inimesed otsustavad, mida tarbida ja kuidas seda 
toota ning mil moel sõltuvad need valikud tehnoloogia uuenemisest. 
Palgad  ja sissetulekud: ehk mis määrab kindlaks inimeste sissetuleku ja miks mõned inimesed saavad 
sarnase jõupingutuse eest kõrgemini  tasustatud kui teised. 
Tööpuudus:  ehk  mis  on  tööpuudus  ja  miks  on  mõned  ühiskonnagrupid  töötuks  jäämisest  rohkem 
ohustatud kui teised. 
Inflatsioon : ehk miks hinnad tõusevad ja miks mõnedes riikides tõusevad hinnad kiiremini kui teistes. 
Valitsused:  ehk  miks  valitsused  teevad  otsuseid  raha  kulutamise  osas  ning  mis  juhtub  kui  valitsus 
otsustab oma kulutusi kas suurendada või vähendada. 
Rahvusvaheline kaubandus:  ehk mis  määrab  kindlaks  selle, millega  ja  missuguses  mahus   kaubeldakse 
ning  missugust  mõju avaldavad tollid ja kvoodid rahvusvahelisele kaubandusele . 
Heaolu:  ehk  mis  on  see,  mis  põhjustab  erinevusi  riikidevahelises  heaolujaotuses,  muutes  ühe  riigi 
elanikke rikkamaks ja teise riigi elanikke vaesemaks. 
Kõikide  nende  probleemide  põhjuseks  on  tõsiasi,  et  mitte  alati  ei  ole  võimalik  saada  seda,  mida  me 
tahame.  Me  elame  maailmas,  kus  ei  ole  piisavalt  vahendeid  selleks,  et  rahuldada  kõiki  oma  vajadusi. 
Kaupade  ja  teenuste  hulk,  mida  inimesed  soovivad  tarbida  on  suurem  kui  kaupade  ja  teenuste  hulk, 
mida  on  võimalik  toota.  Nappus  ongi  majandusteaduse  lähtepunktiks.  Vajaduste  rahuldamiseks  on 
võimalik tarbida hüviseid (kaupu ja teenuseid) ainult piiratud koguses, kuna tootmistegureid ei jätku 
kõige ihaldatava tootmiseks soovitaval hulgal. 
Maksimaalse  tulemuse  saavutamiseks  ressursside  piiratuse  korral  tuleb  pöörata  tähelepanu  nende 
ressursside  parimale  võimalikule  kasutamisele  ja  hüviste  optimaalsele  valikule.  Selleks,  et  mõista, 
kuidas olemasolevaid ressursse efektiivselt kasutada ja teha parim otsus kaupade ja teenuste tarbimise 
osas peame teadma, kuidas jaotuvad ressursid  ja hüvised ning kuidas kujuneb majanduslik tasakaal. 
Inimeste  piiramatute  vajaduste  rahuldamine  ressursside  piiratuse  tingimuses  toobki  endaga  kaasa 
majandustegevuse  ehk  majandamise.  Majandusteooria  omakorda  on  õpetus  sellest,  kuidas  inimesed 
kasutavad  oma  piiratud  ressursse,  et  rahuldada  tekkinud  vajadusi.   Eelpool    mainitud    seitse   suurt 
küsimust on mõned näited kõige olulisematest  probleemidest millega majandusteooria tegeleb. 
2 
 
1.2. Valik 
Kui meil ei ole võimalik saada kõike, mida me tahame, peame me  valima  olemasolevate alternatiivide 
vahel.  Tõsiasi,  et  hüviseid  on  alati  liiga  vähe  järjest  kasvavate  vajaduste  rahuldamiseks  sunnib  meid 
valima.  Seetõttu  ongi  majandusteooriat  tihti  nimetatud  teaduseks  valikust  ehk  siis  sellest,  kuidas 
inimesed teevad oma valikuid  ja mil moel mõjutavad seda valikut muutused muudes tingimustes.  
Tehes  valikut  me  võrdleme  tulu,  mida  saame  mingi  täiendava  hüvise  omamisest  kulutustega,  mis 
tekivad seoses sellega, et peame mingist teisest hüvisest  loobuma . Sellist tulude ja kulude võrdlemist 
nimetatakse  optimeerimiseks.  See  tähendab,  et  me  kas  püüame  saavutada  maksimaalse  vajaduste 
rahuldamise  astme  piiratud  vahenditega  või   otsime   võimaluse  mingi  vajaduste  rahuldamise  astme 
saavutamiseks minimaalsete vahenditega. 
Seega kujutab ka valiku tegemine endast teatud mõttes kulu. Majanduses kasutatakse sellises olukorras 
mõistet   alternatiivkulu .  See  tähendab,  et mida  enam  soovitakse  tarbida  teist  hüvist,  seda  enam  tuleb 
esimese  hüvise  tarbimist  piirata.  Näiteks  on  õpilasel,  kelle  koolipäev  algab  kell  8.00,  võimalik  valida 
koolimineku  ja  magamise  vahel.  Kas   magada   või  minna  kooli?  Kooli  minemise  alternatiivkuluks 
õpilasele, kes  armastab  magada ongi  kaotatud uneaeg. 
Mitte  kõik   alternatiivkulud   ei  ole  seotud  meie  individuaalsete  valikutega.  Mõnikord  tekib 
alternatiivkulu ka tulenevalt teiste inimeste valikutest. Näiteks kui te tipptunnil ei mahu linnaliini  bussi , 
siis tuleb teil kanda kulu valikutest, mida tegid need inimesed, kes on selle bussi täitnud. 
Kõigel,  mida  me  teeme  ja  kõigel,  mida  me  tarbime  on  alternatiivkulu.  Tehes  valiku  mingi  tegevuse 
kasuks  oleme  me  otsustanud,  et  kulutused,  mis  selle  valikuga  kaasnevad  (s.t.  tegevus  millest  me 
sealjuures  loobume), on seda väärt, et maksta. Seega ei too nappus endaga kaasa mitte ainult kulutusi 
vaid  viitab  veel ühele olulisele probleemile inimeste elus –  konkurentsile . 
Kui soovid ületavad võimalusi, mida maailmas olemasolevate ressurssidega saab toota, siis peavad meie 
soovid omavahel konkureerima . Seega konkureerime me piiratud ressursside valdamise üle. 
1.3.  Ratsionaalne  käitumine 
Majandusteadus  uurib  ratsionaalselt  käituva  inimese  valikuid.  Milles  ikkagi  seisneb  meie  valikute 
ratsionaalsus?   Kahtlemata   tuleb  nõustuda,  et  kandes  kiivrit  ja  kaitsmeid  on   rulluisutamine   oluliselt 
turvalisem.  Vaatamata  sellele  teadmisele  otsustavad  siiski  mitmed  uisutajad  (eriti  algajad)  kiivrist  ja 
kaitsmetest  loobuda . Kas nad käituvad nüüd ebaratsionaalselt? Kindlasti mitte, sest enda  seisukohast  
teevad nad ju ikkagi  parima  valiku. Need, kelle jaoks  terved  põlved ja küünarnukid on olulisemad kui 
kaitsmete  kandmise  ebamugavus,  otsustavad  kaitsmete  kasuks  ja  käituvad  ratsionaalselt.  Need,  kelle 
jaoks  kaitsmete  kandmisega  kaasnev  ebamugavus  on  aga  piisavalt  suur  võrreldes  tervete  põlvedega, 
otsustavad uisutada ilma ning käituvad enda seisukohast samuti ratsionaalselt. 
Oma valikuid tehes oleme me  ratsionaalsed . Seda ka siis, kui me hiljem peaksime oma valikuid ümber 
hindama ,  sest  valiku  tegemise  hetkel  tundus  see  parim  võimalik.  Seega  on  valikute  tegemine  väga 
individuaalne ja igati ratsionaalne. 
Inimeste valikud on erinevad. Kui näiteks Mari otsustab peale gümnaasiumi lõpetamist ülikooli minna, 
Madis  otsustab  tööle  minemise  kasuks  ja  Ants  läheb  rahuvalvajaks,  siis  kõik  need  valikud  on 
ratsionaalsed, ent lähtuvad inimeste erinevatest  eelistustest . 
3 
 
1.4. Majandusteaduse metoodika 
Oluline  on  teha  vahet  küsimustel  “mis  on”  ja  “mis  peaks  olema”.  Esimest  liiki  küsimused  on 
positivistlikud ja teist liiki küsimused on normatiivsed. Positivistlik analüüs kirjeldab, kuidas majandus 
toimib, kuidas majandussubjektid ühes või teises olukorras käituvad või millised on nähtustevahelised 
seosed.  Positivistlik  analüüs  põhineb  faktilisel  materjalil.  Normatiivne  analüüs  annab  juhendeid  ja 
soovitusi ,  kuidas  majandus  peaks   toimima .  Normatiivsed  väited  sõltuvad  hinnangutest  ja  neid  ei  saa 
testida.  Majandusprotsesside   uurimisel   peame  me  kasutama  nii  positivistlikku  kui  ka  normatiivset 
analüüsi. 
Majandusteadust 
jagatakse 
rahvamajandusõpetuseks 
ja 
ettevõttemajandusõpetuseks. 
Rahvamajandusõpetust  omakorda  nimetatakse  ka  majandusteooriaks,  mida  saab  jagada 
mikroökonoomikaks ja makroökonoomikaks. 
Mikroökonoomikas  lähtutakse  üksikust  majandussubjektist,  kes  teeb   eeldatavasti   hulgaliselt 
majandusotsustusi  ( majapidamine   tarbimise  ja  säästmise,  ettevõte  tootmise  ja  investeerimise  vallas). 
Mikroökonoomika  kirjeldab  nii  neid  otsustusi  kui  ka  nende  tulemusena  kujunenud  sündmuste  ja 
protsesside kogumit. 
Makroökonoomikas  seevastu  on  majandussubjektid   agregeeritud   sektoriteks,  üksikhüvised 
hüvisekomplektideks ja hüviste  turud  mitmesugust liiki turgudeks ( kaubaturg , kapitaliturg,  rahaturg ). 
Selline  käsitlusviis  teeb  makroökonoomika  nii  ülevaatlikumaks  ja  paremini  mõistetavaks  kui  ka 
empiiriliselt paremini kontrollitavaks. 
Mikroökonoomika  ja  makroökonoomika  on  kaks  meetodi  sama  uurimisobjekti  teaduslikuks 
käsitlemiseks. 
Kuivõrd  majanduses  on  kõik  asjad  korraga  muutumises  ning  keeruline  on  teha  katseid  sarnaselt 
keemiale  ja  füüsikale,  vajame  me  suurt  hulka  lihtsustusi  ja  abstraktsiooni.  Uurimise  lihtsustamise 
eesmärgil jätame me tihti palju väheolulisi mõjureid vaatluse alt välja, üritades teha katseid sarnaselt 
füüsikale või keemiale. Üheks  selliseks  lihtsustamise viisiks oleks lähtumine osalisest tasakaalust, kus 
analüüsides  mingi majandusnäitaja muutumise  mõju,  eeldame et  kõik  teised majandusnäitajad  samal 
ajal ei muutu. Selline lähenemine on tuntud kui  ceteris   paribus  printsiip. Ceteris paribus tähendab ladina 
keeles,  et  kõik  muu  jääb  samaks.  Meie  kasutame  siinkohal  tavapäraselt  väljendit  „muude  tingimuste 
samaks jäädes“. Me küll ei suuda kogu  keeruka  süsteemi elemente hoida konstantsetena, aga peaksime 
seda tegema teoreetilises arutelus ning  uurima  vaid üht asja korraga. Näiteks võime me öelda, et hinna 
langedes nõutav kogus suureneb ceteris paribus ehk muude tingimuste samaks jäädes hinna langedes 
nõutav kogus suureneb. 
Majanduslik ringkäik 
Majandus  ehk   majandamine   on   mehhanism ,  mis   jaotab   olemasolevaid  piiratud  ressursse.  Selline 
mehhanism peab vastama kolmele väga lühikesele ent olulisele küsimusele: 
• 
Mida? – Missuguseid kaupu ja teenuseid tuleks toota ja missugustes  kogustes ? 
• 
Kuidas? – Mil moel (kuidas) neid erinevaid kaupu ja teenuseid peaks  tootma ? 
• 
Kelle jaoks? – Kelle jaoks tuleks neid kaupu ja teenuseid toota? 
4 
 
Mõistmaks, kuidas majandus toimib, peab teadma missugustest osapooltest see koosneb ja kuidas need 
osapooled  omavahel  seotud  on.  Majanduse  erinevaid  osapooli  ja  nendevahelisi   seoseid   iseloomustab 
joonis 1.1. Majandusmehhanism koosneb kolmest suurest grupist majandusotsustuste tegijatest: 
• 
majapidamised  
• 
ettevõtted 
• 
valitsus 
HÜVISTE  TURG  
 
 
 
 
MAJAPIDAMISED 
VALITSUS 
ETTEVÕTTED 
 
 
 
 
TEGURITURG  
 
Joonis 1.1 Rahvamajanduslik ringkäik 
Majapidamine on  inimgrupp , kes elab koos ja teeb ühtseid majandusotsustusi. Majapidamised võivad 
koosned nii ühest inimesest kui ka perekonnast või lihtsalt inimeste grupist. Meie käsitluses kuulub iga 
inimene mingi majapidamise koosseisu. 
Ettevõte  on   organisatsioon ,  mis  toodab  kaupu  või  osutab  teenuseid  teistele  ettevõtetele, 
majapidamistele või avalikule sektorile. Kõik sellised tootjad on ettevõtted, sõltumata nende  suurusest  
või toodangust. 
Valitsus ehk avalik  sektor  on organisatsioon, millel on kaks peamist funktsiooni: kaupade ja teenuste 
pakkumine majapidamistele ja ettevõtetele ning sissetuleku ja heaolu ümberjaotamine. Üheks valitsuse 
oluliseks funktsiooniks on ka majandustegevuse õigusliku raamistiku loomine. 
Kaupade  ja  teenuste  tootmiseks  on  ettevõtetel  ja  avalikul  sektoril  vaja  tootmistegureid. 
Tootmistegureid kui majanduse produktiivseid ressursse saab jagada kolmeks: 
• 
töö 
• 
maa 
• 
kapital  
5 
 
Töö  on  inimeste   musklid   ja  aju.  Maa  all  peetakse  silmas  erinevaid  loodusressursse.  Kapitaliks 
nimetatakse kõiki neid juba toodetud kaupu, mida on võimalik kasutada teiste kaupade tootmiseks. 
Majapidamised  varustavad  ettevõtteid  ja  avalikku   sektorit   tööjõuga.  Vastutasuks  makstakse 
majapidamistele  palka.  Samuti  peavad majapidamised  hea  seisma selle  eest,  et  ettevõtetel  ja  avalikul 
sektoril oleks kasutada vajalikus koguses maad ja kapitali. Seda saab teha mitmel  erineval  moel. Näiteks 
võivad majapidamised anda oma maa ja hooned ettevõtete käsutusse ning ettevõtted maksavad neile 
renti. Samuti  võivad  majapidamised  osta maad  ja  hooneid  ning  anda  need  seejärel  selliste  ettevõtete 
käsutusse,  mille   omanikud   need  majapidamised  ise  on.  Sellisel  juhul  saavad  nad  osa  ettevõtte 
kasumitest. Kolmandal juhul võivad majapidamised laenata ettevõtetele ja avalikule sektorile raha ning 
saada  intressi.  Lisaks  palgale,  rendile,  intressile  ja   kasumile   saavad  majapidamised  raha  avalikult 
sektorilt   toetuste   ja  abirahade  näol.  Jooniselt  on  näha,  et  majapidamised  kulutavad  ühe  osa  oma 
sissetulekutest maksudele ja teise osa ettevõtete poolt pakutavate kaupade ja teenuste ostmisele. Lisaks 
ettevõtetelt  ostetud  kaupadele  ja  teenustele  saavad  majapidamised  tarbida  ka  avaliku  sektori  poolt 
pakutavaid kaupu ja teenuseid. 
Nagu me nägime pakuvad ettevõtetele tootmistegureid majapidamised. Ettevõtted omakorda kasutavad 
neid tootmistegureid kaupade ja teenuste tootmiseks. Nad otsustavad, missuguseid kaupu ja teenuseid 
toota  ning  missugustes  kogustes.  Samuti  otsustavad  nad,  kuidas  neid  kaupu  ja  teenuseid  toota.  Oma 
toodangu  müüvad  nad  majapidamistele  ja  avalikule  sektorile  ning  saadud  tulu  eest  ostavad  nad 
tootmistegureid. Ühtlasi maksavad ettevõtted makse avalikule sektorile ning mõned ettevõtted saavad 
subsiidiume valitsuselt. Lisaks sellele saavad ettevõtted kasu selliste avaliku sektori poolt pakutavate 
kaupade ja teenuste kasutamisest nagu näiteks  maanteed ja politsei. 
Avalik  sektor  saab  oma   tootmistegurid   samuti  majapidamistelt  ning  otsustab,  missuguseid  kaupu  ja 
teenuseid  nende  tootmisteguritega  toota  ja  kuidas  seda  teha.  Vahendeid  tootmistegurite   ostmiseks  
saavad  nad  majapidamistelt  ja  ettevõtetelt  kogutud  maksudest.  Osa  sellest  rahast  kasutatakse  aga 
majapidamistele toetuste ja abirahade ning ettevõtetele subsiidiumide maksmiseks. 
Kuidas aga on võimalik, et kõik need majapidamiste, ettevõtete ja avaliku sektori poolt tehtud otsused 
omavahel kokku sobivad? Mis paneb majapidamisi pakkuma just sellist tüüpi tööjõudu nagu ettevõtted 
osta soovivad? Kuidas teavad ettevõtted, mida toota, et seda toodangut ka ostetaks? 
Selleks, et otsustada, kuidas jaotada hüviseid ja tootmistegureid  majandussubjektide  vahel, on olemas 
kaks mehhanismi: 
• 
käsumajandus 
• 
turumajandus  
Esimesel juhul on tegemist süsteemiga, kus otsused mida, kuidas ja kelle jaoks toota kaupu ja teenuseid 
teeb keskvõim. 
Turumajanduse  puhul  kujunevad  otsused  mida,  kuidas  ja  kelle  jaoks  toota  kaupu  ja  teenuseid 
individuaalsete otsustuste põhjal. Neid individuaalseid otsustusi koordineerib turg. 
Käsumajanduse  puhul  ostja  ja  müüja  vaid  realiseerivad  keskseid  korraldusi,  turumajanduse  puhul 
leitakse  vastus  aga  ostja  ja  müüja  vahetu  kokkuleppega.  Kui  käsumajanduse  tingimustes  ütleb 
mingisugune  plaanikomitee,  mida  toota,  siis  turumajanduse  tingimustes  toodetakse  seda,  mille  eest 
tarbijad  on  nõus  piisavalt  maksma,  et   katta   kulutusi  tootmiseks.  Seda,  kuidas  toota,  reguleerib 
6 
 
turumajanduses  hinnamehhanism  ning  käsumajanduses  valitsus  või  plaanikomitee.  Turumajanduse 
tingimustes  annab  küsimusele,  kellele  toota,  samuti  vastuse  turg  ning  toodetakse  neid  hüviseid,  mis 
rahuldavad nende vajadusi, kes on nõus selle eest maksma. 
1.5. Majandusmõtte ajalugu 
Teoreetilise majandusteaduse väljakujunemine 
Võrreldes  õigus-  või  arstiteadusega  on  majandusteadus  noor   teadusharu .  Majandusteadus,  mis 
moodustab  osa  inimese  ühiskondlikust  teadvusest,  tekkis  koos  turusuhete  arenguga.  Majanduslike 
ideede ja teooriate erinevus ühiskonna ajaloo erinevatel  perioodidel  on põhjuslikult tingitud. Seda on 
võimalik  selgitada  ühiskonna  materiaalse  elu  tingimustega  erinevatel  perioodidel.  Seega  tuleb 
majanduslike  vaadete,  ideede  ja  teooriate  juuri  otsida  mingil  maal  valitseva  majandussüsteemi 
olemuses. Samas võib ühe ja sama majandussüsteemi raames tekkida mitmeid erinevaid majandusliku 
mõtlemise suundi.  Teisalt , majandusteadus mitte ainult ei  peegelda  tegelikku olukorda vaid ka mõjutab 
seda. Teoreetiliste  seisukohtade  hindamisel peab arvestama ka vastava ajajärgu teaduse taset ja muid 
tingimusi. 
Majandusteaduse  lähtepunktiks  on  nappus  ehk  ressursside  piiratus.  Ajalooliselt  on  selle  probleemi 
lahendamiseks  kasutatud  nelja  moodust.  Vanim  vahend  on  brutaalse  jõu  kasutamine,  mis  eksisteeris 
varasemates  ühiskondades.   Nappuse   probleemi  lahendamisel  on  olnud  olulisel  kohal  ka  traditsioon, 
mille kohaselt ressursside jaotuses lähtutakse  varasemast  kogemusest. Tsivilisatsiooni arenguga kerkis 
esile  kolmas vahend. Selleks oli kõrgem võim näiteks valitsuse või kiriku kujul. Tänapäevane vahend 
nappuse  probleemi  lahendamiseks  on  turg  ning  kaasaegsed  majandused  on  turumajandused.  Seega 
tegeletakse tänapäeval vähem brutaalse jõu, traditsiooni ja kõrgema võimuga seotud küsimustega. Ajal, 
mil  üks  inimene  ei  sõltunud  niivõrd  teisest  turul  osalejast,  uuriti  eelkõige  turuväliseid 
jaotusmehhanisme. 
Klassikalise majandusteaduse väljakujunemisele eelneva perioodi võime jagada  kaheks. Vahemik 800 
e.m.a.  kuni  1500  m.a.j.  ja  1500  kuni  1776.  Klassikalise  majandusteaduse  alguseks  loetakse  Inglise 
poliitilise ökonoomia koolkonna väljakujunemist 18. Sajandi teisel poolel. 
Üks  esimesi  süsteemseid  majanduslikke  doktriine  on  tuntud  merkantilismi  nime  all.   Merkantilistlik  
mõtteviis  jääb  ajavahemikku  1500-1750.  Merkantilistlike  teooriate  kirjutajad  olid  enamasti 
kaupmehed ,  kes   uurisid   kaubanduse  ja  maksustamisega  seotud  küsimusi.  Peamine  tähelepanu 
pööratigi  rahvusvahelisele  kaubandusele.  Merkantilistide   eelduseks   oli,  et  maailma  jõukus  on 
fikseeritud. Rahvusvahelist kaubandust nähti nullsummalise mänguna. Sellise lähenemise kohaselt oli 
ühe riigi tulu alati teise riigi kaotus.  Eksport  pidi ületama importi ja kasu kaubandusest  laekus  kuld- ja 
hõberahana riiki. Rahva rikkus ei olnud individuaalsete rikkuste summa ja kaupade rikkalik pakkumine 
riigi  siseselt  ei  olnud   soovitav .  Seega  oli  merkantilismi  perioodil  majandusliku  tegevuse  peamiseks 
eesmärgiks  tootmine.  Sellise  arusaama  kohaselt  peeti  õigeks  valitsusepoolset  sekkumist  turule, 
kehtestades piiranguid  impordile ja soodustades eksporti. 
Merkantilistlikele  seisukohtadele  vastukaaluks  kujuneb  18.  sajandi  teisel  poolel  Prantsusmaal  välja 
koolkond, mis hakkas  otsima  uue rikkuse loomise taga reaalseid jõude. Erinevalt merkantilistidest, kes 
väitsid,  et  rikkust  loob  vahetus,  leiti  et  rikkuse  allikaks  on  põllumajandus.  Samuti  nõuti  minimaalset 
valitsusepoolset  sekkumist  majandusse.  Selle  koolkonna  esindajad  on  tuntud  kui  füsiokraadid. 
Füsiokraatide  koolkond  tegutses  küllaltki  lühikest  aega.  Kõik  olulisemad  teosed  jäävad  vahemikku 
7 
 
1750–1780.  Füsiokraatide  koolkonna  vaimseks   liidriks   oli  Prantsuse  õukonna  arst   Francois    Quesnay  
(1694- 1774 ). 
Füsiokraadid  väitsid,  et  vaid  põllumajandus  võib  luua  uut  väärtust,  sest  vaid  seal  esineb  loomulik 
juurdekasv. Muudes valdkondades töödeldakse vaid looduslikke saadusi ümber ja uut väärtust ei looda. 
Sedasi  jagavad  füsiokraadid  majanduse  sektoritesse.  Kesksel  kohal  on  põllumehed,  sest  vaid  nemad 
loovad uut väärtust, kõik muu on  viljatu  tegevus. Lisaks põllumeestele on veel maaomanike klass ning 
käsitööliste klass. Võibki öelda, et füsiokraatide üheks peamiseks panuseks majandusteaduse edasisse 
arengusse   oli  majandusliku  ringkäigu  mudeli  arendamine.  Nägemus  sellest,  et  majanduse  erinevad 
sektorid  on omavahel seotud. 
Klassikaline periood 
Klassikaline  periood  majandusteaduses  märgib  majandusliku  liberalismi  väljakujunemist.  Varasemalt 
nähti  rikkuse   allikana   kas  rahvusvahelist  kaubandust  või  põllumajandust.  Majanduslikud   liberaalid  
seavad   esikohale   inimese  töö.  Vaid  inimese  töö  muudab  looduses  olevad   varad   inimesele 
kasutamiskõlblikuks.  Klassikaline  poliitiline  ökonoomia  ehk  teoreetiline  majandusteadus  saab  alguse 
Adam   Smithi   ( 1723 -1790)  raamatu  “Uurimus  rahvaste  rikkuse  iseloomust  ja  põhjustest”  ilmumisega 
1776.  aastal.  Lühemalt  tuntakse  seda  ehk  kõige   olulisemat   raamatut  üldse  kogu  majandusteaduse 
ajaloos pealkirja “Rahvaste rikkus” all. 
Smithi  nägemuses  on  ideaalseks  majandussüsteemiks  isereguleeruv  turg,  mis  automaatselt   rahuldab  
kõik  rahvastiku  majanduslikud  vajadused.  Ta  kirjeldas  seda  turumehhanismi  kui  nähtamatut  kätt 
(invisible   hand ),  mis  juhib  kõiki  indiviide  oma  isikliku  kasu  tagaajamisel  nii,  et  tulemusena 
maksimeeritakse  ühiskonna  kasulikkus.  Oma  majandusteooriat   luues   võttis  Smith  üle  palju 
füsiokraatide seisukohti, heites kõrvale käsitluse põllumajandusest kui ainsast tootlikust harust. Adam 
Smithi peamiseks panuseks majandusteaduse arengusse võib pidada  uurimust  täieliku konkurentsiga 
turust,  kus  hind  hakkab  pikaajaliselt  võrduma  tootmiskuludega.  Tema  käsitluse  kohaselt  vajab 
konkurents  suurt  hulka  müüjaid,  ehk  ressursiomanikke,  kes  on  teadlikud  palkadest,  rentidest  ja 
kasumitest, ning tootmistegurite vaba liikumist tööstusharude vahel. Selliste tingimuste kohaselt viivad 
ressursiomanike isiklikud huvid lõpuks loomuliku hinna kujunemiseni. 
Klassikalise koolkonna teiseks silmapaistvaks teoreetikuks on David  Ricardo  (1772-1823), kes  arendas  
edasi  Smithi  seisukohti  ja  süstematiseeris  klassikalise  majandusteaduse  peamised  seisukohad. 
Klassikalise  koolkonna  käsitlus  majandusest  baseerub  mitmetel  eeldustel,  mida  täna  tuntakse  ka  kui 
Ricardo  eelduseid.  Üheks  olulisemaks  eelduseks  on  see,  et  muutused  suhtelistes  hindades  on 
põhjustatud  muutustest  tööjõukulus.  Seega  võetakse  aluseks  tööväärtusteooria,  mille  kohaselt  kauba 
väärtuse määrab tema valmistamiseks kulutatud töö. Ricardo käsitluses on olulisel kohal ka põhimõte, 
et  tööstuses  on  tulukus  püsiv,  aga  põllumajanduses  kahanev.  Täna  ütleksime  me,  et  tööstuses  on 
piirkulu    konstantne   ja  põllumajanduses  kasvav,  sest  põllumajandusliku  tootmise  suurenemine  toob 
endaga  kaasa  üha  kasvavaid  täiendavaid  kulutusi.  Samuti  lähtuti  eeldustest,  et  turul  valitseb  täielik 
konkurents  ning  täielik  tööhõive.  Klassikalisest  mõtteviisist  on  tuntud  ka  palgafondi   doktriin ,  mille 
kohaselt  töölise  palgamäär  võrdub   palgafond   jagatud  tööliste  arvuga.  Samuti  lähtus  Ricardo  oma 
majandusmudeli loomisel ratsionaalselt käituva inimese eeldusest. 
Neoklassikaline koolkond 
Neoklassikalise  perioodi  alguseks  majandusteaduses  võib  pidada  1870ndaid  aastaid.  Sel  perioodil 
kirjutavad kolm autorit, William Stanley Jevons (1835-1882), Carl Menger (1840-1921) ja Leon Walras 
(1834- 1910 )  teineteisest  sõltumatult,  et  kauba  hind  või  väärtus  sõltub  selle  kauba  piirkasulikkusest 
8 
 
tarbijale.  Neoklassikaline  majandusteadus  tegeles  suhteliselt  vähe  makroökonoomika  probleemide 
uurimisega.  Tulude  kasvu  määra  ja  taseme  uurimisele  pöörati  vähe  tähelepanu.  Peamine  tähelepanu 
pöörati  selle,  kuidas  leiab  aset  vahetus  turul,  kuidas  kujunevad  hüviste  ja  tootmistegurite  hinnad. 
Neoklassikaline majanduskäsitlus püüab selgitada, kuidas kujuneb välja iga hind müüja ja ostja vahel ja 
kuidas need hinnad üksteist mõjutavad. 
Uue  analüüsivahendina  omandas  majandusteaduses  suuremat  tähtsust  marginaalanalüüs. 
Marginaalanalüüsi  kasutamine  tähendab  seda,  et  majanduslike  protsesside  kirjeldamisel  ei  lähtuta 
mitte  enam   sellistest   näitajatest  nagu  näiteks   kogutulu ,   kogukulu   ja  kasulikkus,  vaid  tähelepanu 
pööratakse  nende  näitajate  muutumisele.  Uuritakse  lisanduvat  tulu,  kulu  ja  kasulikkust. 
Majandusteoorias   tunneme   me  neid  mõisteid  kui   piirtulu ,  piirkulu  ja   piirkasulikkus .  Uued 
analüüsimeetodid 
aitasidki 
kaasa 
neoklassikalise 
majandusteaduse 
väljakujunemisele. 
Marginaalanalüüsi  kasutamine  viis  ressursside  paigutuse  ehk  siis  mikroökonoomika  probleemide 
uurimiseni.  Esimeseks  rakenduseks  oli  nõudlusteooria,  kus  arendati  välja  piirkasulikkuse 
kontseptsioon . 
Neoklassikalise  mõtteviisi  üheks  olulisemaks  arendajaks  ja  süstematiseerijaks  saab  19.  sajandi  lõpul 
Cambridge ’i  koolkonda  esindav   Alfred   Marsahall  (1842-1924).  Oma  peateoses  “Majandusteaduse 
printsiibid ” väidab Marshall, et igal metodoloogilisel lähenemisel on omad plussid ja miinused ning et 
majandusteaduse  probleemid  on  liiga  keerukad  lähtumaks  vaid  ühest  metodoloogiast.  Oma  peateose 
püüdis  ta  kirjutada  nii,  et  sellest  saaksid  aru  lisaks  majandusteadlastele  ka   tavalised   lugejad. 
Keerulisem matemaatiline käsitlus oli paigutatud raamatu lisadesse ja tekstis püüdis ta jääda äärmiselt 
lihtsaks ja selgeks. 
Marshall väitis, et majandusteadlased ei suuda kogu keeruka süsteemi elemente hoida konstantsetena, 
aga  peaksid seda  tegema  teoreetilises  arutelus  ning  uurima  vaid  üht  asja korraga.  Selline  meetod  on 
tuntud  kui  ceteris  paribus,  ehk  kõigi  muude  tingimuste  samaks  jäädes.  Ceteris  paribus  meetodi  kõige 
olulisemaks rakenduseks oli  osalise  tasakaalu mudeli välja arendamine. Sellisel juhul uurime me vaid 
ühe majandusnäitaja muutumist arvestades, et kõik muud tingimused ei muutu. 
Kaasaegse mikro- ja makroökonoomika kujunemine 
Kui  mikroökonoomika  väljakujunemisel  seisab  olulisel  kohal  neoklassikaline  koolkond,  siis 
makroökonoomika  probleemidega  on  tegeletud  alates  merkantilistidest  kuni  tänapäevani  välja,  ent 
neoklassikalisel  perioodil  pöörati  makroökonoomika  probleemide  uurimisele  suhteliselt  vähe 
tähelepanu. Tänapäevane makroökonoomika kujunes välja paljude erinevate  koolkondade  vastasmõju 
tulemusena.  20.  sajandi  esimesel  poolel  on  kõige  rohkem  makroökonoomika  väljakujunemist 
mõjutanud  John   Maynard   Keynes  (1883-1946),  kes  pakkus  majandustegevuse  uurimiseks  välja  uue 
lähenemise. Erinevalt klassikalise koolkonna esindajatest, kes uskusid, et kapitalistlik majandus on oma 
olemuselt  stabiilne, väitis Keynes, et  kapitalism  on ebastabiilne ja turujõudude toimel jõutakse sellise 
tasakaaluni,  mille  korral  eksisteerib  tööpuudus.  Võibki  öelda,  et  kaasaegne  makroökonoomika  saab 
alguse Keynesi  peateose “Tööhõive, intressi ja raha üldteoori” ilmumisega 1936. aastal. 
Vastukaaluks Keynesile, kes pooldas majanduse valitsusepoolset reguleerimist, kujuneb 1950ndatel ja 
1960ndatel aastatel  Milton  Friedmani (s. 1912) juhtimisel välja monetaristide koolkond, kes väidab, et 
keinsistlik  tarbimisfunktsiooni  mudel  ei  arvesta  üldise  hinnatasemega  ning   rahaga .  Monetaristid 
väidavad,  et  raha   pakkumisel   on  majanduses  väga  oluline  roll  ning  seda  ei  tohiks  piirata  vaid 
ülesandega  hoida  intressimäärasid  püsival  tasemel.  Monetaristid  väidavad,  et  majandus  on  oma 
olemuselt  stabiilne  ning  enamus  majandusprobleeme  tuleneb  ebapiisavast  pakkumisest. 
9 
 
Majanduspoliitika   peaks  olema  suunatud  pikaajalise  stabiilse  hinnataseme  tagamisele.  Kogunõudluse 
mõjutamine  rikub  majanduse  isereguleerimise  võimet.  Põhjuse  selliseks  kriitikaks  andis 
seitsmekümnendatel  aastatel  aset  leidnud  inflatsioon,  millega  kaasnes  suur  tööpuudus.  Sellises 
olukorras osutusid Keynesi poolt pakutud  vahendid sobimatuteks. 
Monetaristid  väidavad,  et  ettevõtluse  arengu  tagamiseks  peab  kogu  riiklik  majanduspoliitika  olema 
suunatud  stabiilse  hinnataseme  tagamisele.  Peamise  majanduspoliitilise  vahendina  stabiilse 
hinnataseme   tagamisel   näeb  monetaristide  koolkond  rahapoliitikat.  Sellel  eesmärgil  pidi  riik 
vähendama  maksusid  ja  valitsuse  kulutusi.  Vältimaks  inflatsiooni  tekkimist  peab  riik  kontrollima 
rahamassi  ja  ei  tohi  lasta  ringlusse  ülemäärast  raha.  Rahamassi  kasvamine  peab  vastama  majanduse 
kasvamisele. Sellisel juhul on tagatud stabiilne  hinnatase  ja soodne keskkond eraettevõtluse arenguks. 
Monetaristide  tuntuim  esindaja,  Milton   Friedman ,  läheb  oma  valitsust  eitavas  ja  turgu  jaatavas 
suhtumises  isegi  nii  kaugele,  et  soovitab  näiteks  arstidele  litsentside  andmine  lõpetada  ja  lasta 
meditsiiniteenuse pakkumist reguleerida turul. Monetaristide seisukohad omasid suurt kaalu Ameerika 
Ühendriikide majanduspoliitikas 1980ndatel aastatel. 
 
 
10 
 
2.  Tootmine, spetsialiseerumine ja vahetus 
2.1. Tootmisvõimaluste rada 
Tootmine on loodus-, inim- ja  kapitaliressursside , ehk siis maa, töö ja kapitali muutmine kaupadeks ja 
teenusteks. 
Maa  tähistab  kõiki  loodusressursse,  nagu  õhk,  vesi,  maa  ja   mineraalid .  Töö  all  mõistetakse  inimese 
füüsilisi ja vaimseid võimeid. Kapitaliressursside ehk  kapitalina  käsitletakse kõiki juba toodetud kaupu, 
mida  on  võimalik  kasutada  teiste  kaupade  tootmiseks.  Üheks   eriliseks   kapitali   liigiks   on  inimkapital. 
Inimkapitali  moodustavad inimeste oskused ja teadmised, mis on omandatud läbi hariduse, treeningu ja 
kogemuste. 
Arvestades  olemasolevaid  ressursse  ja  meie  käsutuses  olevat  tehnoloogiat,  saame  me  toota  vaid 
piiratud  koguses.  Selliseid  koguseid  iseloomustab  tootmisvõimaluste  rada.  Tootmisvõimaluste  rada 
märgib piiri nende tootmise tasemete vahel, mida me saame ja mida me ei saa toota (saavutada). Seda 
on oluline mõista reaalses maailmas, ent selleks, et lahendada seda ülesannet lihtsamalt, konstrueerime 
lihtsa majanduse mudeli. 
Eeldame, et kõik mis toodetakse see ka tarbitakse. On ainult kaks kaupa ning üks isik (Madis), kes elab 
üksikul  saarel  ja  kellel  puudub  võimalus  suhtlemiseks  teiste  inimestega.  Oletame,  et  kõik  selle  saare 
ressursid kasutatakse nende kahe kauba tootmiseks. 
Madis  töötab  12  tundi  päevas  ning  see,  kui  palju  ta  toodab,  sõltub  sellest,  kui  palju  aega  ta  millegi 
tootmisele  kulutab . 
Tabel 2.1  Madise tootmisvõimalused 
 
Nisu 
 
Kangas  
Tunnid  
(kg/kuus) 
(m/kuus) 
0 
Kas 
0 
või 
0 
2 
 
5 
 
1 
4 
 
9 
 
2 
6 
 
12 
 
3 
8 
 
14 
 
4 
10 
 
15 
 
5 
 
Tabelist 2.1 on näha, et kui Madis töötab kaks tundi päevas ning kasutab kogu selle aja nisu tootmiseks, 
suudab ta toota 5 kilogrammi nisu kuus. Edasine töö lisamine suurendab küll nisu toodangut, ent iga 
järgmine töötund toob endaga kaasa järjest väiksema nisu koguse lisandumise. Põhjuseks võib siin olla 
11 
 
näiteks  maa  kvaliteedi halvenemine.   Viljakat   põllumaad  on  ainult  piiratud  koguses  ning  edasine  nisu 
tootmise suurendamine saab toimuda vaid madalama viljakusega maa arvelt. 
Kui  Madis  kasutaks  kogu  oma  aja  nisu  tootmiseks,  suudaks  ta  toota  15  kilogrammi  nisu  ning  mitte 
ühtegi  meetrit   kangast .  Vastupidiselt,  kui  Madis  toodaks  vaid  kangast,  siis  saaks  ta  toota  5  meetrit 
kangast ning ei toodaks nisu. Madis võib aga jagada oma aega nisu ja kanga tootmise vahel. Näiteks võib 
ta kulutada 2 tundi nisu kasvatamiseks ja 8 tundi kanga tootmiseks. 
Me  defineerisime  tootmisvõimaluste  raja  kui  piiri  saavutatava  ja  mittesaavutatava  vahel.  Kasutades 
tabelis  2.1  olevaid  andmeid  saame  me  leida  Madise  tootmisvõimaluste  raja.  Neid  erinevaid 
tootmisvõimaluste punkte iseloomustab joonisel 2.1 olev tabel. 
Võimalus a näitab, et Madis kasutab kõik kümme tundi nisu tootmiseks ja toodab 15 kilogrammi nisu 
kuus. Võimalus b iseloomustab olukorda, kus kaks tundi tööd kulutatakse kanga tootmiseks ja kaheksa 
tundi  tööd  nisu  tootmiseks.  Ühtekokku   toodetaks   siis  14  kilogrammi  nisu  ja  1  meeter  kangast  kuus. 
Võimalus  f  tähendab,  et  kõik  kümme  tundi  kulutatakse  kanga  tootmisele.  Need  samad  punktid  on 
kantud   joonisele  2.1.  Horisontaalteljele  on  kantud  kanga  kogus  ja  vertikaalteljele  nisu 
kogus.
 
Joonis 2.1 Madise tootmisvõimaluste rada 
Mida rohkem Madis toodab, seda rohkem saab ta ka tarbida. Maksimaalset võimalikku tootmise taset 
iseloomustab tootmisvõimaluste rada. 
Seega valib Madis tootmiseks punktide b, c, d vahel, aga ei vali punkti z.  Asudes  punktis z saab Madis 
oma olukorda parandada, liikudes näiteks punktidesse b või d, või  valides  mõne punkti punktide b ja d 
vahel. 
Otsus, missugust punkti valida, toob endaga kaasa alternatiivkulu. Punktis c on Madisel vähem kangast 
ja rohkem nisu kui punktis d. 
Niivõrd kui on tegemist kahe kaubaga, ei ole raske valida  parimat  alternatiivi. Nisu kogust on võimalik 
suurendada,  makstes  väiksema  kanga  kogusega.  Seega,  nisu  alternatiivkuluks  on  see  kanga  kogus, 
millest me loobume nisu kasuks ja vastupidi. 
12 
 
Alternatiivkulu mõõtmiseks kasutame Madise tootmisvõimaluste rada. Kui Madis kulutab kogu oma aja 
nisu  tootmiseks,  toodab  ta  15  kilogrammi  nisu  kuus  ja  ei  tooda  kangast.  Kui  ta  otsustab  toota  ühe 
meetri kangast, kui suurest kogusest  nisust  peab ta siis loobuma. Ühe meetri kanga tootmiseks peab ta 
loobuma  ühest  kilogrammist  nisust.  Seega  on  esimese  kangameetri  alternatiivkuluks  üks   kilogramm  
nisu. Järgmise kangameetri tootmiseks peab Madis loobuma kahest kilogrammist nisust (vt. Tabel 2.2). 
Tabel 2.2 Kanga alternatiivkulu 
Kui Madis suurendab kanga tootmist: 
 
Esimene meeter kangast maksab  
1 kg nisu 
Teine meeter kangast maksab  
2 kg nisu 
Kolmas meeter kangast maksab 
3 kg nisu 
Neljas meeter kangast maksab 
4 kg nisu 
Viies meeter kangast maksab 
5 kg nisu 
 
Tabelist on näha, et alternatiivkulu muutub koos tootmismahu muutumisega. Esimene meeter kangast 
maksab ühe kilogrammi nisu. Järgmine kangameeter kaks kilogrammi nisu. Viimane kangameeter viis 
kilogrammi  nisu.  Seega,  kanga  tootmise  alternatiivkulu  kasvab  tootmismahu  suurenedes.  Kasvavad 
alternatiivkulud tulenevad piiratud ressurssidest. See tähendab, et piiratud ressursside tingimustes ei 
ole edasine ressursside kasutamine enam nii hea tootlikkusega. 
2.2. Tootmisvõimaluste muutumine 
Vaatamata sellele, et tootmisvõimaluste rada määrab kindlaks piiri saavutatava ning mittesaavutatava 
vahel,  ei  ole  see  piir  staatiline.  Tootmisvõimaluste  rada  on  pidevas  muutumises.  Mõnikord  nihkub 
tootmisvõimaluste  rada  sissepoole,  vähendades  seega  meie  tootmisvõimalusi.  Sellise  nihkumise 
põhjuseks  võivad  olla  näiteks  ekstreemsed  klimaatilised  tingimused.  Samas  võib  tootmisvõimaluste 
rada  nihkuda  ka  väljapoole.  Tootmisvõimaluste  pidevat   laienemist   nimetatakse  majanduslikuks 
kasvuks.  Majanduskasvu  tulemusena  saame  me  täna  toota  rohkem  kui  sada  aastat  tagasi  ning  pisut 
rohkem kui kümme aastat tagasi. 
Majanduskasvu  aluseks  on  kas  kapitali  akumulatsioon  või  tehnoloogiline  progress.  Kapitali 
akumulatsioon  on  kapitaliressursside,  sealhulgas  inimkapitali  kasv.  Tehnoloogilise  revolutsiooni  all 
peetakse  silmas  uute  efektiivsemate  tehnoloogiate   leidmist   kaupade  ja  teenuste  tootmiseks.  Ent  ka 
kapitali akumuleerimisel ja uute tehnoloogiate leidmisel on oma hind. 
Pöördume  tagasi  oma   esialgse   näite  juurde.  Kui  Madis  kasutab  kogu  oma  tööaja  nisu  ja  kanga 
tootmisele,  asub  ta  oma  tootmisvõimaluste  rajal,  mida  iseloomustab  joonis  2.1.  Kui  Madis  toodab 
punktis,  mis  asub  tootmisvõimaluste  rajal,  ei  saa  ta  kulutada  aega  tööriistade  valmistamiseks.  Tema 
tootmisvõimaluste rada järgmisel  aastal on  samasugune  kui käesoleval. Et suurendada  tootmismahtu 
tulevikus, peab Madis täna tootma vähem nisu ja kangast ning kulutama osa ajast tööriistade tootmisele 
või arendama välja paremaid meetoode nisu kasvatamiseks ja kanga tootmiseks. 
13 
 
Joonisel 2.2 on esitatud konkreetne näide. Tabel joonisel 2.2 iseloomustab tootmisvõimalusi tööriistade 
tootmiseks. Kui Madis kulutab kogu oma aja nisu ja kanga tootmisele, ei tooda ta tööriistu. Mida rohkem 
aega  kulub  tööriistade  tootmisel,  seda  väiksem  on  nisu  ja  kanga  toodetav  kogus.  Kui  Madis  toodab 
punktis d, vähendab ta oma nisu ja kanga tootmist ja toodab ühe tööriista. Tööriistade kasutuselevõtt 
nihutab Madise tootmisvõimaluste rada väljapoole. Mida suurem on tööriistade tootmise osakaal, seda 
kaugemale nihkub tootmisvõimaluste rada. Esialgne nisu ja kanga tootmise vähendamine on tööriistade 
tootmise alternatiivkuluks. 
 
Joonis 2.2 Madise tööriistade tootmise võimalused 
 
14 
 
3.  Nõudlus ja pakkumine 
3.1. Nõudlus 
Nõutavaks  koguseks  on  selline  kaupade  ja  teenuste  kogus,  mida  tarbijad  kavatsevad  osta  antud 
perioodi jooksul olemasolevate hindade taseme juures. Nõudlus iseloomustab meie otsust oma soovide 
rahuldamise osas, sest soovid võivad olla piiramatud. 
Samuti  ei  saa  öelda,  et  nõutav  kogus  oleks  sama,  mis  on  ostetav  kogus.  Kogust,  mille  inimesed 
tegelikkuses ostavad ja müüvad, nimetatakse kaubeldavaks koguseks. Mõnikord osutub nõutav kogus 
suuremaks  olemasolevate kaupade ja teenuste hulgast. Sellisel juhul on  kaubeldav  kogus väiksem kui 
nõutav kogus. 
Nõutavat kogust saab mõõta kui mingisugust kaupade ja teenuste hulk ajaühikus. Näiteks oletame, et 
keegi  tarbib  ühe  pudeli   mineraalvett   päevas.  Selle  isiku  poolt  nõutavaks  koguseks  oleks   pudel  
mineraalvett päevas, seitse pudelit nädalas või 365 pudelit aastas. Ilma kindlate ajaliste raamideta ei 
saa me öelda, kas see nõutav mineraalvee kogus on suur või väike. 
Millest sõltub nõutav kogus? 
See  hulk  mingit  kaupa  või  teenust,  mida  tarbijad  planeerivad  osta,  sõltub  mitmetest  teguritest. 
Olulisemate tegurite hulka kuuluvad: 
  toote hind 
  teiste toodete hinnad 
  sissetulek 
  rahvaarv 
  tarbijate eelistused  
Nõudmise ja pakkumise teooria teeb oletusi hindade kohta, millega tooteid müüakse ning müüdavate ja 
ostetavate koguste kohta. Nõudlusteooria puhul käsitleme me eelkõige toote koguse ja hinna vahelist 
seost.  Selle  seose  uurimiseks  peame  me  jätma  vaatluse  alt  välja  kõik  muud  tegurid,  mis  mõjutavad 
tarbijate planeeritavaid oste. Seega saame me küsida, et kuidas muutub nõutav kogus hinna muutudes . 
Nõudlusseadus 
Nõudlusseaduse kohaselt: 
Muude tingimuste samaks jäädes, mida kõrgem on hind, seda väiksem on nõutav kogus. 
Miks vähendab kõrgem hind nõutavat kogust? Põhjus on siin selles, et üldjuhul on  igat  toodet võimalik 
asendada . Kui toote hind tõuseb, siis inimesed ostavad vähem seda toodet ja eelistavad osta mõnd teist, 
samalaadset,  toodet.  Vaatame  helikassettide  nõudlust.  Helikassettidega  sarnasteks   toodeteks   võib 
pidada  heliplaate,  laserplaate,   raadiot ,  televisiooni  ja  kontserte.  Oletame,  et   kassetti   hinnaks  on  120 
krooni. Kui kassettide hind peaks kahekordistuma 240 kroonini tükk ning kõigi muude kaupade hinnad 
jääksid samale   tasemele ,  tooks see  endaga  kaasa  arvestatava  languse  kassettide  nõudluses.  Inimesed 
sooviksid  osta  rohkem  laserplaate  ja  vähem  kassette.  Kui  aga  samadel  tingimustel  hind  langeks  40 
kroonini, suureneks kassettide nõudlus ja väheneks laserplaatide nõudlus. 
15 
 
Nõudlust võib väljendada kas tabeli kujul või graafiliselt. Joonis 3.1 iseloomustab kassettide nõutavaid 
koguseid erinevate hindade juures tingimusel, et muud planeeritavat ostu mõjutavad tingimused, nagu 
teiste toodete hinnad, sissetulek, rahvaarv ja eelistused, ei muutu. Joonisel 3.1 on selle toote nõudlust 
kujutatud  konkreetse  nõudluskõvera  abil.  Nõudluskõver  iseloomustab  seost  nõutava  koguse  ja  hinna 
vahel.  Kokkuleppeliselt  on  nõutav  kogus  kantud  horisontaalteljele  ja  hind  vertikaalteljele. 
Nõudluskõveral asuvad punktid a kuni e vastavad ridadele nõudlustabelist. 
Nõudluskõverat saab interpreteerida kahel moel: 
  Antud hinna juures näitab see meile kogust, mida soovitakse osta. 
  Näitab meile maksimaalset hinda, mida tarbijad on nõus maksma viimase ostetava  kasseti  eest. 
Näiteks maksimaalne hind, mida tarbijad oleksid nõus maksma kuue tuhandenda kasseti eest oleks 80 
krooni. 
 
Joonis 3.1 Nõudluskõver ja nõudlustabel 
Muutus nõudluses 
Konstrueerides  nõudlustabelit  ja  nõudluskõverat olid meil  kõik ülejäänud tarbija  otsuseid mõjutavad 
tegurid konstantsed. Ent missugune on nende muude tegurite mõju? 
1. Teiste toodete  hinnad. Kassettide kogus, mida tarbijad kavatsevad osta,  ei sõltu  ainult kassettide 
hinnast . Ühtlasi sõltub see ka teiste toodete hindadest. Sellised tooteid saab omakorda jagada kaheks: 
asenduskaupadeks ja täiendkaupadeks. 
Asenduskaup  on  kaup  millega  saab  asendada  teist  kaupa.  Näiteks  saab  õuna  asendada  pirniga; 
bussisõitu  saab  asendada  rongisõiduga.  Meie  näites  on  kassettide  asenduskaupadeks  näiteks 
laserplaadid,  raadio  ja   televisioon .  Kui  mõne   asenduskauba   hind  tõuseb,  hakkavad  inimesed  rohkem 
kassette ostma. Näiteks kui laserplaatide hind kahekordistub, ostetakse vähem laserplaate ning nõudlus 
kassettidele suureneb. Vastupidisel juhul kui plaatide hind langeb, eelistatakse odavnenud plaate ning 
kassettide ostmine väheneb. 
16 
 
Asenduskauba  hinna  muutuse  mõju  ei  sõltu  siinjuures  kassettide  hinnast.  Vaatamata  sellele,  kas 
kassetid  on  odavad  või  kallid,  toob  muutus  asenduskaupade   hinnas   kaasa  eelpoolkirjeldatud  efekti. 
Asenduskaupade hinna muutus toob kaasa muutuse nõudluses, nihutades seega nõudluskõverat. 
Täiendkaubad  ehk  kaaskaubad  on   kaubad   mida  tarvitatakse  mingi  vajaduse  rahuldamiseks  koos. 
Sellisteks kaupadeks on näiteks  film  ja  fotoaparaat  või arvuti  riist - ja  tarkvara .  Täiendkaupade  puhul 
toob  ühe  kauba  hinna  (langus)  tõus  kaasa  teise  kauba  nõudluse  vähenemise  (suurenemise). 
Helikassettide täiendkaubaks on näiteks magnetofon. Kui magnetofonide hind kahekordistub, ostetakse 
neid vähem, mille tulemusena ostetakse ka vähem kassette. 
2.  Sissetulek.  Ka  tarbijate  sissetulek  mõjutab  nõudlust.  Kui  tarbijate  sissetulek  kasvab,  soovivad  ja 
suudavad  nad  osta  rohkem  kaupa  igal  hinnatasemel.  Kui  väheneb  sissetulek,  väheneb  ka  nõudlus. 
Vaatamata  sellele,  et  sissetuleku  suurenemine  toob  kaasa  nõudluse  suurenemise  enamuse  kaupade 
osas, ei tähenda see, et nõudlus suureneks kõigi kaupade osas. Vastavalt sellele, kuidas teatud hüvise 
nõudlus  muutub,  kui  inimeste  sissetulek  muutub,  jagatakse  hüvised  normaalhüvisteks  ja 
inferioorseteks  ehk  väheväärtuslikeks  hüvisteks.  Kui  sissetuleku  suurenemine  toob  endaga  kaasa 
nõudluse  suurenemise,  on  tegemist  normaalhüvisega.  Kaubad,  mille  puhul  sissetuleku  suurenemine 
toob  kaasa  nõudluse  vähenemise,  on  inferioorsed  hüvised.  Sellised  hüvised  on  näiteks  odav  liha  ja 
bussisõit.  Sissetuleku  suurenedes  hakatakse  tarbima  kallimat  ja  kvaliteetsemat  liha  ning  eelistatakse 
bussisõidule autosõitu. 
3. Rahvaarv. Nõudlus sõltub ka rahvastiku suurusest ehk tarbijate arvust. Mida suurem on rahvaarv, 
seda suurem on nõudlus kõikidele kaupadele ja teenustele. Mida väiksem on rahvaarv seda väiksem on 
nõudlus kõikidele kaupadele ja teenustele. 
4. Tarbijate maitse ja eelistused. Eelistused iseloomustavad tarbija  suhtumist  tootesse. Kindlasti on 
erinevad kassetieelistused muusikahuvilisel inimesel ja inimesel, kes ei  huvitu  muusikast. Isegi kui nad 
saavad võrdset sissetulekut, on nende kassettide nõudlus erinev. 
Nõudlust mõjutavaid tegureid ning nende tegurite mõju suunda iseloomustab tabel 3.1 
 
 
17 
 
 
Tabel 3.1 Helikassettide nõudlus 
Nõudmisseadus 
 
Nõutavate kassettide hulk 
 
Väheneb kui: 
Suureneb kui: 
  Kasseti hind tõuseb 
  Kassetti hind langeb 
Muutus nõudluses 
 
Kassettide nõudlus 
 
Väheneb kui 
Suureneb kui 
  Asenduskauba hind langeb 
  Asenduskauba hind tõuseb 
  Kaaskauba hind tõuseb 
  Kaaskauba hind langeb 
  Sissetulek väheneb 
  Sissetulek suureneb 
  Rahvaarv väheneb 
  Rahvaarv suureneb 
  Eelistatakse vähem kassette 
  Eelistatakse rohkem kassette 
Liikumine mööda nõudluskõverat ja nõudluskõvera  nihe  
Tarbijate ostusoove mõjutavad tegurid toovad endaga kaasa kas liikumise mööda nõudluskõverat või 
nõudluskõvera nihke. 
Liikumine mööda nõudluskõverat. Kui muude tingimuste samaks jäädes toimub muutus toote hinnas, on 
meil tegemist muutusega nõutavas koguses. Sellisel juhul toimub liikumine mööda nõudluskõverat. Kui 
kassettide hind tõuseb 120  kroonilt  200 kroonini,  liigume  me mööda nõudluskõverat punktist c punkti 
e (vt. Joonis 3.1). 
Nõudluskõvera nihe. Kui hinna konstantseks jäädes muutub mõni muu nõudlust mõjutavatest teguritest, 
on  tegemist  selle  toote  nõudluse  muutumisega.  See  toob  kaasa  nõudluskõvera  nihkumise.  Vaatame 
näidet, kus täiendkauba hind muutub. Oletame, et magnetofoni hind langeb (vt joonis 3.2). Magnetofoni 
hinna langus toob kaasa kassettide nõudluse suurenemise, mis väljendub nõudluskõvera nihkumisega 
paremale (vt. Joonis 3.2). 
18 
 
 
Joonis 3.2 Nõudluskõvera nihe 
Liikumist  mööda  nõudluskõverat  ja  nõudluskõvera  nihet  iseloomustab  joonis  3.3.  Kui  muutub  toote 
hind,  on  meil  tegemist  liikumisega  mööda  nõudluskõverat  ning  muutub  nõutav  kogus.  Kui  meie 
nõudluskõver  on  D0,  toob  hinna  tõus  endaga  kaasa  nõutava  koguse  vähenemise  ning  hinna  langus 
nõutava  koguse  suurenemise.  Nooled  nõudluskõveral  D0    iseloomustavad  liikumist  mööda 
nõudluskõverat. Kui muutub mõni teine nõudlust mõjutav tegur, mis suurendab kogust, mida inimesed 
kavatsevad osta, nihkub nõudluskõver paremale (asendist D0 asendisse D2), suurendades nõudlust. Kui 
muutub  mõni  nõudlust  mõjutav  tegur  peale  hinna,  mis  vähendab  kogust,  mida  inimesed  kavatsevad 
osta, nihkub nõudluskõver vasakule (asendist D0 asendisse D1), vähendades nõudlust. 
 
Joonis 3.3 Liikumine mööda nõudluskõverat ja nõudluskõvera nihe 
19 
 
3.2. Pakkumine 
Pakutav  kogus  on  hüvise  hulk,  mida  tootjad  kavatsevad  müüa  antud  perioodi  jooksul.  Sarnaselt 
nõutavale kogusele väljendatakse ka pakutavat kogust kogusena ajaühikus. Pakutav kogus ei ole hulk, 
mida ettevõtted tahaksid müüa, vaid hulk, mille nad kindlasti müüvad. Sellegipoolest ei pruugi pakutav 
kogus võrduda kogusega, mis tegelikult müüakse. 
Millest sõltub pakutav kogus 
Pakutav  kogus  sõltub  pakkujate  arvust  ning  iga  üksiku   pakkuja   plaanidest.  Mingi  toote  kogus,  mida 
ettevõte kavatseb pakkuda sõltub mitmetest teguritest. Olulisemateks  teguriteks  on: 
  toote hind 
  teiste toodete hinnad 
  antud toote tootmiseks vajatavate tootmistegurite hinnad 
  tehnoloogia 
Nõudmise ja pakkumise teooria teeb oletusi hindade kohta, millega tooteid müüakse ning müüdavate ja 
ostetavate  koguste  kohta.  Pakkumisteooria  puhul  käsitleme  me  eelkõige  pakutava  koguse  ja  hinna 
vahelist seost.  Selle seose  uurimiseks  peame me  jätma  vaatluse  alt  välja muud  pakkumist mõjutavad 
tegurid. Seega saame me küsida, kuidas muutub pakutav kogus hinna muutudes. 
Pakkumisseadus  
Pakkumisseaduse kohaselt: 
Muude tingimuste samaks jäädes, mida kõrgem on toote hind, seda suurem on pakutav kogus. 
Miks suurendab kõrgem hind pakutavat kogust? Kui tootmistegurite hinnad ei muutu, siis toote kõrgem 
hind  suurendab  tootja  kasumeid.  Suuremad   kasumid   omakorda  soodustavad  tootmismahu 
suurendamist. 
Pakkumistabelisse (vt. Joonis 3.4) on kantud pakutavad  kogused  erinevate hindade juures. Sealjuures 
tuleb arvestada, et muud pakkumist mõjutavad tegurid ei muutu. Tabelist on näha,  et kui helikassett 
maksaks 40 krooni, ei pakutaks ühtegi kassetti. Hinna 160 juures oleks pakkumine viis  tuhat  kassetti. 
20 
 
 
Joonis 3.4 Pakkumiskõver ja  pakkumistabel  
Pakkumistabelit saab iseloomustada pakkumiskõvera (vt. Joonis 3.4) abil. Pakkumiskõver iseloomustab 
pakutava koguse ja toote hinna vahelist seost. Näiteks pakutakse pakkumiskõveral asuvas punktis d viis 
tuhat kassetti hinnaga 160 krooni kassett. 
Sarnaselt nõudluskõverale saab ka pakkumiskõverat interpreteerida kahel moel: 
  Antud hinna juures näitab pakkumiskõver meile kauba kogust, mida tootjad plaanivad müüa. 
  Samuti ütleb see meile, missugune on minimaalne aktsepteeritav hind, mille juures antud kogus 
pakutakse müügiks. 
Muutus pakkumises 
Seni  vaatasime,  kuidas  muutub  pakutav  kogus  hinna  muutudes.  Et  pakkumisele  avaldavad  mõju  ka 
mitmed muud tegurid, siis analüüsime nüüd nende mõju lähemalt. 
1.  Teiste  toodete  hinnad.  Mingi  toote  pakkumist  võivad  mõjutada  ka  teiste  toodete hinnad. Näiteks 
võib üks autotehas toota nii sportautosid kui ka pereautosid. Pereautode tootmine sõltub sportautode 
hinnast ning sportautode tootmine sõltub pereautode hinnast. Need kaks toodet asendavad teineteist 
tootmisprotsessis. Seega toob ühe toote hinna suurenemine kaasa teise toote pakkumise vähenemise. 
Tooted võivad olla ka teineteist täiendavateks. Sellisel juhul toob ühe toote hinna tõus kaasa teise toote 
pakkumise suurenemise. 
2.  Tootmistegurite  hinnad.  Tootmistegurite  hinnad  avaldavad  pakkumisele  suurt  mõju.  Juhul  kui 
kassettide tootmiseks  kasutatava töö ja kapitali hind tõusevad, väheneb kassettide pakkumine. 
3.  Tehnoloogia.  Uued   tehnoloogiad ,  mis  võimaldavad  vähendada  tootmiskulusid  suurendavad 
pakkumist. 
4. Tootjate arv. Pakkumine sõltub ka tootjate arvust. Kui turule tuleb uusi ettevõtteid, kes toodavad 
helikassette, suureneb helikassettide pakkumine. 
Pakkumist mõjutavaid tegureid ning nende mõju suunda iseloomustab tabel 3.2 
21 
 
 
Tabel 3.2 Helikassettide pakkumine 
Pakkumisseadus 
 
Pakutavate kassettide hulk 
 
Väheneb kui: 
Suureneb kui: 
  Kasseti hind langeb 
  Kasseti hind tõuseb  
Muutus pakkumises 
 
Kassettide pakkumine 
 
Väheneb kui 
Suureneb kui 
  Asenduskauba hind tõuseb  
  Asenduskauba hind langeb 
  Kaaskauba hind langeb 
  Kaaskauba hind tõuseb 
  Tootmisteguri hind tõuseb 
  Tootmisteguri hind langeb 
  Mõned tootjad lõpetavad tootmise 
  Leitakse efektiivsem tehnoloogia 
 
  Uued ettevõtted sisenevad turule 
 
Liikumine mööda pakkumiskõverat ja pakkumiskõvera nihe 
Muutused  tootjaid  ( pakkujaid )  mõjutavates  tegurites  põhjustavad  kas  liikumise  mööda 
pakkumiskõverat või pakkumiskõvera nihkumise. 
Liikumine  mööda  pakkumiskõverat  iseloomustab  muutust  pakutavas  koguses,  mis  tuleneb  toote  hinna 
muutumisest  (muude  tingimuste  samaks  jäädes).  Kui  hind  muutub  120  kroonilt  200  kroonini  kassetti 
kohta, liigume me mööda pakkumiskõverat punktist c punkti e (vt. Joonis 3.4). 
Pakkumiskõver nihkub, kui muutub pakkumine.  Pakkumise muutumise põhjuseks on mõni muu tegur 
peale hinna. Pakkumiskõvera nihkumist iseloomustab joonis 3.5. Pakkumiskõvera nihkumise põhjuseks 
on siin uue tehnoloogia kasutuselevõtt (vt. joonis 3.5). 
22 
 
 
Joonis 3.5 Pakkumiskõvera nihe 
Liikumist mööda pakkumiskõverat ja pakkumiskõvera nihet iseloomustab joonis 3.6. Kui muutub toote 
hind, toimub liikumine mööda pakkumiskõverat ning muutub pakutav kogus. Kui pakkumiskõver on S0, 
toob hinna tõus kaasa pakutava koguse suurenemise ja hinna langus pakutava koguse vähenemise. Kui 
toimub muutus mõnes muus pakkumist mõjutavas teguris (peale hinna), mis suurendab kogust, mida 
tootjad  plaanivad  müüa,  nihkub  pakkumiskõver  paremale,  asendisse  S2.  Kui  kogus,  mida  tootjad 
planeerivad müüa väheneb, nihkub pakkumiskõver vasakule, asendisse S1. 
 
Joonis 3.6 Liikumine mööda pakkumiskõverat ja pakkumiskõvera nihe 
3.3. Nõudmise ja pakkumise tasakaal 
Seni  vaatasime,  kuidas  hinna  muutumine  mõjutab  nõutavat  ja  pakutavat  kogust.  Edasi  analüüsime, 
kuidas hindade kohandumine viib meid tasakaalu hinnani ning tasakaalu koguseni. 
23 
 
Nõutavaid ja pakutavaid koguseid reguleerib hind: 
  Kui hind on liiga kõrge, ületab pakutav kogus nõutava koguse. Tegemist on ülejäägiga. 
  Kui hind on liiga madal, ületab nõutav kogus pakutava koguse. Tegemist on puudujäägiga. 
Eksisteerib vaid üks hind, mille puhul nõutav ja pakutav kogus on võrdsed. Sellist hinda nimetatakse 
tasakaaluhinnaks. Missugune on see hind ja missugused on jõud, mis muudavad hinda nii, et jõutakse 
tasakaaluhinnani (koguseni). 
Joonis 3.7 iseloomustab nõutavaid ja pakutavaid koguseid, erinevate hindade juures. Tabelist on näha, 
et tasakaal saavutatakse kohal kus kasseti hinnaks on 120 krooni ning toodetavaks koguseks neli tuhat 
ühikut. Kassettide turgu iseloomustab joonis 3.7 
 
Joonis 3.7 Nõudmise ja pakkumise tasakaal 
 
3.4. Nõudlusfunktsioon ja  pakkumisfunktsioon  
Järgnevalt  väljendame  nõudluse  funktsionaalsel  kujul.  Iseloomustagu  indiviidi  nõudlust  tootele  X 
järgmine  nõudlusfunktsioon:  QDx=12-2Px  kus  QDx  on  kauba  X  nõutav  kogus  ja  Px  on  kauba  X  hind. 
Tuletame indiviidi nõudluskõvera. Seoseid nõutava koguse ja hinna vahel iseloomustab järgnev tabel: 
Px 
6 
5 
4 
3 
2 
1 
0 
QDx 
0 
2 
4 
6 
8 
10 
12 
Tuleb  tähele  panna,  et  majandusteaduses,  vastupidiselt  tavapärasele  matemaatilisele  käsitlusele, 
kantakse  hind  (sõltumatu   muutuja )  vertikaalteljele  ning  nõutav  kogus  ajaühikus  (sõltuv  muutuja) 
kantakse horisontaalteljele. 
24 
 
Px 
6 
5 
4 
3 
2 
D
1 
x 
0 
2 
4 
6 
8 
10 
12 
QDx 
   
Maksimaalne nõutav kogus ajaühikus, mida tarbija sooviks saada, on 12 ühikut. Sellisel juhul oleks hind 
null (jagataks tasuta). See on antud  tarbija küllastuspunkt. Kauba  X täiendavad ühikud  tooksid kaasa 
juba hoiustamise probleemi. 
Analoogiliselt  koostame  pakkumisfunktsiooni.  Iseloomustagu  järgmine  pakkumisfunktsioon  QSx=20Px 
toote X pakkumist. Seoseid pakutava koguse ja hinna vahel iseloomustab järgnev tabel.  
 
Px 
6 
5 
4 
3 
2 
1 
0 
QSx 
120 
100 
80 
60 
40 
20 
0 
Tootja  pakkumiskõvera  (kui  see  eksisteerib)  kuju  ja  asendi  määravad  ära  tehnoloogia  ja  kulupiirang 
ning selle turu struktuur, millel antud tootja tegutseb. Edaspidi (kui just eraldi vastupidist väidetud ei 
ole) lähtume sellest, et pakkumiskõver on positiivse tõusuga. 
Px 
6 
Sx 
5 
4 
3 
2 
1 
0 
20 
40 
60 
80 
100 
120 
QSx 
   
Defineerides tootja pakkumist ja tuletades pakkumiskõverat hoiame konstantsena tootmistehnoloogia, 
vajalike  tootmissisendite  hinnad  ja  looduslikud  tingimused  (kui  tegemist  on  näiteks 
põllumajandustootega). 
Antud juhul alustaksid tootjad tootmist iga hinna juures, mis ületab nulli. 
Teades, kuidas käitub nõudmine ja pakkumine, on meil võimalik analüüsida turutasakaalu. Järgnevalt 
leiame tasakaaluhinna ja koguse turul. 
25 
 
Oletame, et turul on 10 000 sarnast tarbijat ning iga üksiku tarbija nõudlusfunktsioon on esitatud kujul 
QDx=12-2Px.  Sarnaseid  pakkujaid  olgu  selle  toote  X  turul  1000  ning  iga  üksiku  pakkuja 
pakkumisfunktsioon  oleks  QSx=20Px.  Toote  X  tasakaaluhinna  ja  tasakaalukoguse  leidmiseks  paneme 
nõudluse võrduma pakkumisega. 
QDx 
= 10 000 (12 - 2 Px)   
cet.par. 
QSx 
= 1000 (20 Px)  
 
cet.par. 
 
= 120 000 – 20 000 Px  
cet.par. 
 
= 20 000 Px 
 
 
cet.par. 
Px 
QDx 
QSx 
6 
0 
120 000 
Px 
5 
20 000 
100 000 
6 
Sx 
5 
4 
40 000 
80 000 
4 
3 
60 000 
60 000 
3 
2 
2 
80 000 
40 000 
1 
Dx 
1 
100 000 
20 000 
0 
20000 
60000 
100000  
Qx 
0 
120 000 
0 
 
 
QDx = QSx 
120 000 – 20 000 Px = 20 000 Px 
120 000 = 40 000 Px 
Px = 3  tasakaalu hind 
QDx = 120 000 – 20 000 × (3)  või 
QSx = 20 000 ×(3) 
QDx = 60 000 
QSx = 60 000 
 
26 
 
4.  Elastsus ja hinnavaru 
4.1. Nõudmise  hinnaelastsus  
Nõudluse  hinnalelastus  iseloomustab  seda,  kuidas  meie   ostuotsused   reageerivad  hinna  muutumisele. 
Seega  on  küsimus  selles,  et  kuidas  me  ostjatena  reageerime  hinnamuutusele.  Siinkohal  peab  tähele 
panema , et elastsuse puhul vaatame suhtelist muutumist ning tulemusena ei ole elastsusel mõõtühikut. 
Lihtsaim  viis  elastsuse  mõistmiseks  on  selline,  kui  mõtleme,  et  mitu  protsenti  muutuks  minu  poolt 
ostetav  kogus,  kui  hind  tõuseks  ühe  protsendi  võrra.  Elastsus  ongi  sellisel  juhul  see  protsentuaalne 
muutus minu poolt ostetavas koguses. Arvutuslikult tähendab see, et ma  vaatan  kuidas muutub kogus 
(protsentides),  kui  muutub  hind  (protsentides).  Sellise  muutuse  iseloomustamiseks  peab  koguse 
suhtelise  muutuse   jagama   hinna  suhtelise  muutusega  ja  saamegi  teada,  missuguses  suhtes  muutub 
kogus hinna muutuse suhtes. 
Nõudmise hinnaelastsus mõjutavad mitmed tegurid. Üheks oluliseks  elastsust  mõjutavaks  teguriks   on 
asenduskaupade arv ja lähedus. Mida rohkem on mingisugusel kaubal asenduskaupu, seda tundlikum 
on selle kauba nõudlus hinna suhtes ehk seda suurem on tema hinnaelastsus. 
Samuti  mõjutavad  hinnaelastsust  kauba  kasutusvõimaluste  arv,  kulutused  kaubale,  tarbijate 
kohanemisaeg ning hinnatase. 
Nõudmise  hinnaelastsus  mõõdab  nõutava  koguse  suhtelist  muutumist  hinna  muutumise  suhtes. 
Kuivõrd  hind  ja  kogus  muutuvad  erinevates  suundades,  siis  on  nõudmise  hinnaelastsuse  väärtus 
negatiivne. 
Valem,  mida  kasutada,  võib  välja  näha  selline,  kus  murrujoone  peal  on  suhteline  muutus  koguses  ja 
murrujoone  all  on  suhteline  muutus  hinnas.  Kui  arvutada  selle  valemi  järgi  välja  hinnaelastsus,  siis 
saate tulemuse, mis on kas null või mingi negatiivne arv. Negatiivne on elastsuse väärtus nii arvutades 
sellepärast,  et  üks   nendest   muutustest  on  miinusmärgiga  (tavapäraselt  kui  hind  tõuseb,  siis  kogus 
väheneb). 
 
Nõudlus on elastne kui ε>1, mitteelastne kui ε