Majandusteooria (0)

MIKROÖKONOOMIKA 1
1. Sissejuhatus majandusteooriasse Majandusteadus püüab vastata mitmetele meie igapäevaelu puudutavatele küsimustele. Need küsimused on seotud kaupade ja teenuste tootmise ja tarbimisega, palkade ja kapitalituludega, tööpuuduse ja inflatsiooniga , valitsuse kulutuste ja maksustamisega, rahvusvahelise kaubandusega ning heaolu jaotumisega ühiskonnas. Tootmine, tarbimine ja tehnoloogia areng: ehk kuidas inimesed otsustavad, et mida tarbida ja kuidas seda toota ning mil moel sõltuvad need valikud tehnoloogia uuenemisest. Palgad ja sissetulekud: ehk mis määrab kindlaks inimeste sissetuleku ja miks mõned inimesed saavad sarnase jõupingutuse eest kõrgemini tasustatud kui teised. Tööpuudus: ehk mis on tööpuudus ja miks on mõned ühiskonnagrupid töötuks jäämisega rohkem ohustatud kui teised. Inflatsioon : ehk miks hinnad tõusevad ja miks mõnedes riikides tõusevad hinnad kiiremini kui teistes. Valitsused: ehk miks valitsused teevad otsuseid raha kulutamise osas ning mis juhtub kui valitsus otsustab oma kulutusi, kas suurendada või vähendada. Rahvusvaheline kaubandus: ehk mis määrab kindlaks selle, et millega ja missuguses mahus kaubeldakse ning missugust mõju avaldavad tollid ja kvoodid rahvusvahelisele kaubandusele . Heaolu: ehk mis on see mis põhjustab erinevusi riikidevahelises heaolujaotuses, muutes ühe riigi elanikke rikkamaks ja teise riigi elanikke vaesemaks. Kõikide nende probleemide põhjuseks on tõsiasi, et mitte alati ei ole võimalik saada seda mida me tahame. Me elame maailmas, kus ei ole piisavalt vahendeid selleks, et rahuldada kõiki oma vajadusi. Kaupade ja teenuste hulk mida inimesed soovivad tarbida on suurem kui kaupade ja teenuste hulk mida on võimalik toota. Nappus ongi majandusteaduse lähtepunktiks. Vajaduste rahuldamiseks on võimalik tarbida hüviseid (kaupu ja teenuseid) ainult piiratud koguses, kuna tootmistegureid ei jätku kõige ihaldatava tootmiseks soovitaval hulgal. Maksimaalse tulemuse saavutamiseks ressursside piiratuse korral tuleb pöörata tähelepanu nende ressursside parimale võimalikule kasutamisele ja hüviste optimaalsele valikule. Selleks, et mõista kuidas olemasolevaid ressursse efektiivselt kasutada ja teha parim otsus kaupade ja teenuste tarbimise osas peame teadma, kuidas jaotuvad ressursid ja hüvised ning kuidas kujuneb majanduslik tasakaal. Inimeste piiramatute vajaduste rahuldamine ressursside piiratuse tingimuses toobki endaga kaasa majandustegevuse ehk majandamise. Majandusteooria omakorda on õpetus sellest, et kuidas inimesed kasutavad oma piiratud ressursse, et rahuldada tekkinud vajadusi. Eelpool mainitud seitse suurt küsimust on mõned näited kõige olulisematest probleemidest millega majandusteooria tegeleb.
1.1 Valik Kui meil ei ole võimalik saada kõike mida me tahame, peame me valima olemasolevate alternatiivide vahel. Tõsiasi et hüviseid on alati liiga vähe järjest kasvavate vajaduste rahuldamiseks sunnib meid valima. Seetõttu ongi majandusteooriat tihti nimetatud teaduseks valikust ehk siis sellest, kuidas inimesed teevad oma valikuid ja mil moel mõjutavad seda valikut muutused muudes tingimustes. Tehes valikut me võrdleme tulu, mida saame mingi täiendava hüvise omamisest kulutustega, mis tekivad seoses sellega, et peame mingist teisest hüvisest loobuma . Sellist tulude ja kulude võrdlemist nimetatakse optimeerimiseks. See tähendab, et me kas püüame saavutada maksimaalse vajaduste rahuldamise astme piiratud vahenditega või otsime võimaluse mingi vajaduste rahuldamise astme saavutamiseks minimaalsete vahenditega. MIKROÖKONOOMIKA 2
Seega kujutab ka valiku tegemine endast teatud mõttes kulu. Majanduses kasutatakse sellises olukorras mõistet alternatiivkulu . See tähendab, et mida enam soovitakse tarbida teist hüvist, seda enam tuleb esimese hüvise tarbimist piirata. Näiteks on õpilasel, kelle koolipäev algab kell 8.00, võimalik valida koolimineku ja magamise vahel. Kas magada või minna kooli? Kooli minemise alternatiivkuluks õpilasele, kes armastab magada ongi kaotatud uneaeg. Mitte kõik alternatiivkulud ei ole seotud meie individuaalsete valikutega. Mõnikord tekib alternatiivkulu ka tulenevalt teiste inimeste valikutest. Näiteks kui te tipptunnil ei mahu linnaliini bussi, siis tuleb teil kanda kulu valikutest mida tegid need inimesed, kes on selle bussi täitnud. Kõigel mida me teeme ja kõigel mida me tarbime on alternatiivkulu. Tehes valiku mingi tegevuse kasuks oleme me otsustanud, et kulutused, mis selle valikuga kaasnevad (s.t. tegevus millest me sealjuures loobume), on seda väärt et maksta. Seega ei too nappus endaga kaasa mitte ainult kulutusi vaid viitab veel ühele olulisele probleemile inimeste elus - konkurentsile . Kui soovid ületava võimalusi mida maailmas olemasolevate ressurssidega saab toota, siis peavad meie soovid omavahel konkureerima . Seega konkureerime me piiratud ressursside valdamise üle.
1.2 Ratsionaalne käitumine Majandusteadus uurib ratsionaalselt käituva inimese valikuid. Milles ikkagi seisneb meie valikute ratsionaalsus? Kahtlemata tuleb nõustuda, et kandes kiivrit ja kaitsmeid on rulluisutamine oluliselt turvalisem. Vaatamata sellele teadmisele otsustavad siiski mitmed uisutajad (eriti algajad) kiivrist ja kaitsmetest loobuda . Kas nad käituvad nüüd ebaratsionaalselt? Kindlasti mitte, sest enda seisukohast teevad nad ju ikkagi parima valiku. Need kelle jaoks terved põlved ja küünarnukid on olulisemad kui kaitsmete kandmise ebamugavus, otsustavad kaitsmete kasuks ja käituvad ratsionaalselt. Need kelle jaoks kaitsmete kandmisega kaasnev ebamugavus on aga piisavalt suur võrreldes tervete põlvedega otsustavad uisutada ilma ning käituvad enda seisukohast samuti ratsionaalselt. Oma valikuid tehes oleme me ratsionaalsed . Seda ka siis kui me hiljem peaksime oma valikuid ümber hindama , sest valiku tegemise hetkel tundus see parim võimalik. Seega on valikute tegemine väga individuaalne ja igati ratsionaalne. Inimeste valikud on erinevad. Kui näiteks Mari otsustab peale gümnaasiumi lõpetamist ülikooli minna, Madis otsustab tööle minemise kasuks ja Ants läheb rahuvalvajaks, siis kõik need valikud on ratsionaalsed ent lähtuvad inimeste erinevatest eelistustest .
1.3 Majandusteaduse metoodika Oluline on teha vahet küsimustel, et "mis on" ja "mis peaks olema". Esimest liiki küsimused on positivistlikud ja teist liiki küsimused on normatiivsed. Positivistlik analüüs kirjeldab, kuidas majandus toimib. Kuidas majandussubjektid ühes või teises olukorras käituvad, või millised on nähtustevahelised seosed. Positivistlik analüüs põhineb faktilisel materjalil. Normatiivne analüüs annab juhendeid ja soovitusi, kuidas majandus peaks toimima. Normatiivsed väited sõltuvad hinnangutest ja neid ei saa testida. Majandusprotsesside uurimisel peame me kasutama nii positivistlikku kui ka normatiivset analüüsi. Majandusteadust jagatakse rahvamajandusõpetuseks ja ettevõttemajandusõpetuseks. Rahvamajandusõpetust omakorda nimetatakse ka majandusteooriaks, mida saab jagada mikroökonoomikaks ja makroökonoomikaks. Mikroökonoomikas lähtutakse üksikust majandussubjektist, kes teeb eeldatavasti hulgaliselt majandusotsustusi ( majapidamine tarbimise ja säästmise, ettevõte tootmise ja investeerimise vallas). Mikroökonoomika kirjeldab nii neid otsustusi kui ka nende tulemusena kujunenud sündmuste ja protsesside kogumit. Makroökonoomikas seevastu on majandussubjektid agregeeritud sektoriteks, üksikhüvised hüvisekomplektideks ja hüviste turud mitmesugust liiki turgudeks ( kaubaturg , kapitaliturg, rahaturg ). Selline käsitlusviis teeb makroökonoomika nii ülevaatlikumaks ja paremini mõistetavaks kui ka empiiriliselt paremini kontrollitavaks. MIKROÖKONOOMIKA 3
Mikroökonoomika ja makroökonoomika on kaks meetodi sama uurimisobjekti teaduslikuks käsitlemiseks. Kuivõrd majanduses on kõik asjad korraga muutumises ning keeruline on teha katseid sarnaselt keemiale ja füüsikale, vajame me suurt hulka lihtsustusi ja abstraktsiooni. Uurimise lihtsustamise eesmärgil jätame me tihti palju väheolulisi mõjureid vaatluse alt välja, üritades teha katseid sarnaselt füüsikale või keemiale. Üheks selliseks lihtsustamise viisiks oleks lähtumine osalisest tasakaalust, kus analüüsides mingi majandusnäitaja muutumise mõju, eeldame et kõik teised majandusnäitajad samal ajal ei muutu. Selline lähenemine on tuntud kui ceteris paribus printsiip. Ceteris paribus tähendab ladina keeles, et kõik muu jääb samaks. Meie kasutame siinkohal tavapäraselt väljendit muude tingimuste samaks jäädes. Me küll ei suuda kogu keeruka süsteemi elemente hoida konstantsetena, aga peaksime seda tegema teoreetilises arutelus ning uurima vaid üht asja korraga. Näiteks võime me öelda, et hinna langedes nõutav kogus suureneb ceteris paribus ehk muude tingimuste samaks jäädes hinna langedes nõutav kogus suureneb.
1.4 Majanduslik ringkäik Majandus ehk majandamine on mehhanism, mis jaotab olemasolevaid piiratud ressursse. Selline mehhanism peab vastama kolmele väga lühikesele ent olulisele küsimusele: · Mida? - Missuguseid kaupu ja teenuseid tuleks toota ja missugustes kogustes ? · Kuidas? - Mil moel (kuidas) neid erinevaid kaupu ja teenuseid peaks tootma ? · Kelle jaoks? - Kelle jaoks tuleks neid kaupu ja teenuseid toota? Mõistmaks kuidas majandus toimib, peab teadma missugustest osapooltest see koosneb ja kuidas need osapooled omavahel seotud on. Majanduse erinevaid osapooli ja nendevahelisi seoseid iseloomustab joonis 1.1. Majandusmehhanism koosneb kolmest suurest grupist majandusotsustuste tegijatest: · Majapidamised · Ettevõtted · Valitsus
HÜVISTE TURG
MAJAPIDAM ISED VALITSUS ETTEVÕTTED
TEGURITURG
Joonis 1.1 Majanduslik ringkäik MIKROÖKONOOMIKA 4
Majapidamine on inimgrupp , kes elab koos ja teeb ühtseid majandusotsustusi. Majapidamised võivad koosned nii ühest inimesest kui ka perekonnast või lihtsalt inimeste grupist. Meie käsitluses kuulub iga inimene mingi majapidamise koosseisu. Ettevõte on organisatsioon , mis toodab kaupu või osutab teenuseid teistele ettevõtetele, majapidamistele või avalikule sektorile. Kõik sellised tootjad on ettevõtted, sõltumata nende suurusest või toodangust. Valitsus ehk avalik sektor on organisatsioon millel on kaks peamist funktsiooni: kaupade ja teenuste pakkumine majapidamistele ja ettevõtetele ning sissetuleku ja heaolu ümberjaotamine. Üheks valitsuse oluliseks funktsiooniks on ka majandustegevuse õigusliku raamistiku loomine. Selleks et toota kaupu ja teenuseid on ettevõtetel ja avalikul sektoril vaja tootmistegureid. Tootmistegureid kui majanduse produktiivseid ressursse saab jagada kolmeks: · Töö · Maa · Kapital Töö on inimeste musklid ja aju. Maa all peetakse silmas erinevaid loodusressursse. Kapitaliks nimetatakse kõiki neid juba toodetud kaupu, mida on võimalik kasutada teiste kaupade tootmiseks. Majapidamised varustavad ettevõtteid ja avalikku sektorit tööjõuga. Vastutasuks makstakse majapidamistele palka. Samuti peavad majapidamised hea seisma selle eest, et ettevõtetel ja avalikul sektoril oleks kasutada vajalikus koguses maad ja kapitali. Seda saab teha mitmel erineval moel. Näiteks võivad majapidamised anda oma maa ja hooned ettevõtete käsutusse ning ettevõtted maksavad neile renti. Samuti võivad majapidamised osta maad ja hooneid ning anda need seejärel selliste ettevõtete käsutusse mille omanikud need majapidamised ise on. Sellisel juhul saavad nad osa ettevõtte kasumitest. Kolmandal juhul võivad majapidamised laenata ettevõtetele ja avalikule sektorile raha ning saada intressi. Lisaks palgale, rendile, intressile ja kasumile saavad majapidamised raha avalikult sektorilt toetuste ja abirahade näol. Jooniselt on näha, et majapidamised kulutavad ühe osa oma sissetulekutest maksudele ja teise osa ettevõtete poolt pakutavate kaupade ja teenuste ostmisele. Lisaks ettevõtetelt ostetud kaupadele ja teenustele saavad majapidamised tarbida ka avaliku sektori poolt pakutavaid kaupu ja teenuseid. Nagu me nägime pakuvad ettevõtetele tootmistegureid majapidamised. Ettevõtted omakorda kasutavad neid tootmistegureid kaupade ja teenuste tootmiseks. Nad otsustavad missuguseid kaupu ja teenuseid toota ning missugustes kogustes. Samuti otsustavad nad kuidas neid kaupu ja teenuseid toota. Oma toodangu müüvad nad majapidamistele ja avalikule sektorile ning saadud tulu eest ostavad nad tootmistegureid. Ühtlasi maksavad ettevõtted makse avalikule sektorile ning mõned ettevõtted saavad subsiidiume valitsuselt. Lisaks sellele saavad ettevõtted kasu selliste avaliku sektori poolt pakutavate kaupade ja teenuste kasutamisest nagu näiteks maanteed ja politsei. Avalik sektor saab oma tootmistegurid samuti majapidamistelt ning otsustab missuguseid kaupu ja teenuseid nende tootmisteguritega toota ja kuidas seda teha. Vahendeid tootmistegurite ostmiseks saavad nad majapidamistelt ja ettevõtetelt kogutud maksudest. Osa sellest rahast kasutatakse aga majapidamistele toetuste ja abirahade ning ettevõtetele subsiidiumide maksmiseks. Kuidas aga on võimalik, et kõik need majapidamiste, ettevõtete ja avaliku sektori poolt tehtud otsused omavahel kokku sobivad? Mis paneb majapidamisi pakkuma just sellist tüüpi tööjõudu nagu ettevõtted osta soovivad? Kuidas teavad ettevõtted mida toota, et seda toodangut ka ostetaks? Selleks, et otsustada, kuidas jaotada hüviseid ja tootmistegureid majandussubjektide vahel, on olemas kaks mehhanismi: · Käsumajandus · Turumajandus MIKROÖKONOOMIKA 5
Esimesel juhul on tegemist süsteemiga, kus otsused mida, kuidas ja kelle jaoks toota kaupu ja teenuseid teeb keskvõim. Turumajanduse puhul kujunevad otsused mida, kuidas ja kelle jaoks toota kaupu ja teenuseid individuaalsete otsustuste põhjal. Neid individuaalseid otsustusi koordineerib turg. Käsumajanduse puhul ostja ja müüja vaid realiseerivad keskseid korraldusi, turumajanduse puhul leitakse vastus aga ostja ja müüja vahetu kokkuleppega. Kui käsumajanduse tingimustes ütleb mingisugune plaanikomitee mida toota, siis turumajanduse tingimustes toodetakse seda mille eest tarbijad on nõus piisavalt maksma, et katta kulutusi tootmiseks. Seda kuidas toota reguleerib turumajanduses hinnamehhanism ning käsumajanduses valitsus või plaanikomitee. Turumajanduse tingimustes annab küsimusele kellele toota samuti vastuse turg ning toodetakse neid hüviseid, mis rahuldavad nende vajadusi, kes on nõus selle eest maksma.
ÜLESANDED: 1. Mille poolest erinevad ja sarnanevad mikroökonoomika ja makroökonoomika? 2. Iseloomustage majanduse kolme põhiküsimust: mida toota? kuidas toota? kellele toota?
LISA: Majandusmõtte ajalugu
Teoreetilise majandusteaduse väljakujunemine Võrreldes õigus- või arstiteadusega on majandusteadus noor teadusharu. Majandusteadus, mis moodustab osa inimese ühiskondlikust teadvusest, tekkis koos turusuhete arenguga. Majanduslike ideede ja teooriate erinevus ühiskonna ajaloo erinevatel perioodidel on põhjuslikult tingitud. Seda on võimalik selgitada ühiskonna materiaalse elu tingimustega erinevatel perioodidel. Seega tuleb majanduslike vaadete, ideede ja teooriate juuri otsida mingil maal valitseva majandussüsteemi olemuses. Samas võib ühe ja sama majandussüsteemi raames tekkida mitmeid erinevaid majandusliku mõtlemise suundi. Teisalt , majandusteadus mitte ainult ei peegelda tegelikku olukorda vaid ka mõjutab seda. Teoreetiliste seisukohtade hindamisel peab arvestama ka vastava ajajärgu teaduse taset ja muid tingimusi. Majandusteaduse lähtepunktiks on nappus ehk ressursside piiratus. Ajalooliselt on selle probleemi lahendamiseks kasutatud nelja moodust. Vanim vahend on brutaalse jõu kasutamine, mis eksisteeris varasemates ühiskondades. Nappuse probleemi lahendamisel on olnud olulisel kohal ka traditsioon, mille kohaselt ressursside jaotuses lähtutakse varasemast kogemusest. Tsivilisatsiooni arenguga kerkis esile kolmas vahend. Selleks oli kõrgem võim näiteks valitsuse või kiriku kujul. Tänapäevane vahend nappuse probleemi lahendamiseks on turg ning kaasaegsed majandused on turumajandused. Seega tegeletakse tänapäeval vähem brutaalse jõu, traditsiooni ja kõrgema võimuga seotud küsimustega. Ajal kui üks inimene ei sõltunud niivõrd teisest turul osalejast uuriti eelkõige turuväliseid jaotusmehhanisme. Klassikalise majandusteaduse välja kujunemisele eelneva perioodi võime jagada kaheks. Vahemik 800 e.m.a. kuni 1500 m.a.j. ja 1500 kuni 1776. Klassikalise majandusteaduse alguseks loetakse Inglise poliitilise ökonoomia koolkonna väljakujunemist 18. Sajandi teisel poolel. Üks esimesi süsteemseid majanduslikke doktriine on tuntud merkantilismi nime all. Merkantilistlik mõtteviis jääb ajavahemikku 1500-1750. Merkantilistlike teooriate kirjutajad olid enamasti kaupmehed , kes uurisid kaubanduse ja maksustamisega seotud küsimusi. Peamine tähelepanu pööratigi rahvusvahelisele kaubandusele. Merkantilistide eelduseks oli, et maailma jõukus on fikseeritud. Rahvusvahelist kaubandust nähti nullsummalise mänguna. Sellise lähenemise kohaselt oli ühe riigi tulu alati teise riigi kaotus. Eksport pidi ületama importi ja kasu kaubandusest laekus kuld- ja hõberahana riiki. Rahva rikkus ei olnud individuaalsete rikkuste summa ja kaupade rikkalik pakkumine riigi siseselt ei olnud soovitav . Seega oli merkantilismi perioodil majandusliku tegevuse peamiseks eesmärgiks tootmine. Sellise arusaama kohaselt peeti õigeks valitsusepoolset sekkumist turule, kehtestades piiranguid impordile ja soodustades eksporti. MIKROÖKONOOMIKA 6
Merkantilistlikele seisukohtadele vastukaaluks kujuneb 18. sajandi teisel poolel Prantsusmaal välja koolkond, mis hakkas otsima uue rikkuse loomise taga reaalseid jõude. Erinevalt merkantilistidest, kes väitsid, et rikkust loob vahetus, leiti et rikkuse allikaks on põllumajandus. Samuti nõuti minimaalset valitsusepoolset sekkumist majandusse. Selle koolkonna esindajad on tuntud kui füsiokraadid. Füsiokraatide koolkond tegutses küllaltki lühikest aega. Kõik olulisemad teosed jäävad vahemikku 1750-1780. Füsiokraatide koolkonna vaimseks liidriks oli Prantsuse õukonna arst Francois Quesnay (1694- 1774 ). Füsiokraadid väitsid, et vaid põllumajandus võib luua uut väärtust, sest vaid seal esineb loomulik juurdekasv. Muudes valdkondades töödeldakse vaid looduslikke saadusi ümber ja uut väärtust ei looda. Sedasi jagavad füsiokraadid majanduse sektoritesse. Kesksel kohal on põllumehed, sest vaid nemad loovad uut väärtust kõik muu on viljatu tegevus. Lisaks põllumeestele on veel maaomanike klass ning käsitööliste klass. Võibki öelda, et füsiokraatide üheks peamiseks panuseks majandusteaduse edasisse arengusse oli majandusliku ringkäigu mudeli arendamine. Nägemus sellest, et majanduse erinevad sektorid on omavahel seotud.
Klassikaline periood Klassikaline periood majandusteaduses märgib majandusliku liberalismi väljakujunemist. Varasemalt nähti rikkuse allikana kas rahvusvahelist kaubandust või põllumajandust. Majanduslikud liberaalid seavad esikohale inimese töö. Vaid inimese töö muudab looduses olevad varad inimesele kasutamiskõlblikuks. Klassikaline poliitiline ökonoomia ehk teoreetiline majandusteadus saab alguse Adam Smithi ( 1723 -1790) raamatu "Uurimus rahvaste rikkuse iseloomust ja põhjustest" ilmumisega 1776. aastal. Lühemalt tuntakse seda, ehk kõige olulisemat raamatut üldse kogu majandusteaduse ajaloos, pealkirja "Rahvaste rikkus" all. Smithi nägemuses on ideaalseks majandussüsteemiks isereguleeruv turg, mis automaatselt rahuldab kõik rahvastiku majanduslikud vajadused. Ta kirjeldas seda turumehhanismi kui nähtamatut kätt (invisible hand ), mis juhib kõiki indiviide oma isikliku kasu tagaajamisel nii, et tulemusena maksimeeritakse ühiskonna kasulikkus. Oma majandusteooriat luues võttis Smith üle palju füsiokraatide seisukohti, heites kõrvale käsitluse põllumajandusest kui ainsast tootlikust harust. Adam Smithi peamiseks panuseks majandusteaduse arengusse võib pidada uurimust täieliku konkurentsiga turust, kus hind hakkab pikaajaliselt võrduma tootmiskuludega. Tema käsitluse kohaselt vajab konkurents suurt hulka müüjaid, ehk ressursiomanikke, kes on teadlikud palkadest, rentidest ja kasumitest, ning tootmistegurite vaba liikumist tööstusharude vahel. Selliste tingimuste kohaselt viivad ressursiomanike isiklikud huvid lõpuks loomuliku hinna kujunemiseni. Klassikalise koolkonna teiseks silmapaistvaks teoreetikuks on David Ricardo (1772-1823), kes arendas edasi Smithi seisukohti ja süstematiseeris klassikalise majandusteaduse peamised seisukohad. Klassikalise koolkonna käsitlus majandusest baseerub mitmetel eeldustel mida täna tuntakse ka kui Ricardo eelduseid. Üheks olulisemaks eelduseks on see, et muutused suhtelistes hindades on põhjustatud muutustest tööjõukulus. Seega võetakse aluseks tööväärtusteooria, mille kohaselt kauba väärtuse määrab tema valmistamiseks kulutatud töö. Ricardo käsitluses on olulisel kohal ka põhimõte, et tööstuses on tulukus püsiv aga põllumajanduses kahanev. Täna ütleksime me, et tööstuses on piirkulu konstantne ja põllumajanduses kasvav, sest põllumajandusliku tootmise suurenemine toob endaga kaasa üha kasvavaid täiendavaid kulutusi. Samuti lähtuti eeldustest, et turul valitseb täielik konkurents ning täielik tööhõive. Klassikalisest mõtteviisist on tuntud ka palgafondi doktriin , mille kohaselt töölise palgamäär võrdub palgafond jagatud tööliste arvuga. Samuti lähtus Ricardo oma majandusmudeli loomisel ratsionaalselt käituva inimese eeldusest.
Neoklassikaline koolkond Neoklassikalise perioodi alguseks majandusteaduses võib pidada 1870ndaid aastaid. Sel perioodil kirjutavad kolm autorit, William Stanley Jevons (1835-1882), Carl Menger (1840-1921) ja Leon Walras (1834- 1910 ) teineteisest sõltumatult, et kauba hind või väärtus sõltub selle kauba piirkasulikkusest tarbijale. Neoklassikaline majandusteadus tegeles suhteliselt vähe makroökonoomika probleemide uurimisega. Tulude kasvu määra ja taseme uurimisele pöörati vähe tähelepanu. Peamine tähelepanu pöörati selle kuidas leiab aset vahetus turul, kuidas kujunevad hüviste ja tootmistegurite hinnad. Neoklassikaline majanduskäsitlus püüab selgitada, kuidas kujuneb välja iga hind müüja ja ostja vahel ja kuidas need hinnad üksteist mõjutavad. MIKROÖKONOOMIKA 7
Uue analüüsivahendina omandas majandusteaduses suuremat tähtsust marginaalanalüüs. Marginaalanalüüsi kasutamine tähendab seda, et majanduslike protsesside kirjeldamisel ei lähtuta mitte enam sellistest näitajatest nagu näiteks kogutulu , kogukulu ja kasulikkus vaid tähelepanu pööratakse nende näitajate muutumisele. Uuritakse lisanduvat tulu, kulu ja kasulikkust. Majandusteoorias tunneme me neid mõisteid kui piirtulu , piirkulu ja piirkasulikkus . Uued analüüsi meetodid aitasidki kaasa neoklassikalise majandusteaduse väljakujunemisele. Marginaalanalüüsi kasutamine viis ressursside paigutuse ehk siis mikroökonoomika probleemide uurimiseni. Esimeseks rakenduseks oli nõudlusteooria, kus arendati välja piirkasulikkuse kontseptsioon. Neoklassikalise mõtteviisi üheks olulisemaks arendajaks ja süstematiseerijaks saab 19. sajandi lõpul Cambridge 'i koolkonda esindav Alfred Marsahall (1842-1924). Oma peateoses "Majandusteaduse printsiibid " väidab Marshall, et igal metodoloogilisel lähenemisel on omad plussid ja miinused ning, et majandusteaduse probleemid on liiga keerukad lähtumaks vaid ühest metodoloogiast. Oma peateose püüdis ta kirjutada nii, et sellest saaksid aru lisaks majandusteadlastele ka tavalised lugejad. Keerulisem matemaatiline käsitlus oli paigutatud raamatu lisadesse ja tekstis püüdis ta jääda äärmiselt lihtsaks ja selgeks. Marshall väitis, et majandusteadlased ei suuda kogu keeruka süsteemi elemente hoida konstantsetena, aga peaksid seda tegema teoreetilises arutelus ning uurima vaid üht asja korraga. Selline meetod on tuntud kui ceteris paribus, ehk kõigi muude tingimuste samaks jäädes. Ceteris paribus meetodi kõige olulisemaks rakenduseks oli osalise tasakaalu mudeli välja arendamine. Sellisel juhul uurime me vaid ühe majandusnäitaja muutumist arvestades, et kõik muud tingimused ei muutu.
Kaasaegse mikro - ja makroökonoomika kujunemine Kui mikroökonoomika väljakujunemisel seisab olulisel kohal neoklassikaline koolkond, siis makroökonoomika probleemidega on tegeletud alates merkantilistidest kuni tänapäevani välja ent neoklassikalisel perioodil pöörati makroökonoomika probleemide uurimisele suhteliselt vähe tähelepanu. Tänapäevane makroökonoomika kujunes välja paljude erinevate koolkondade vastasmõju tulemusena. 20. sajandi esimesel poolel on kõige rohkem makroökonoomika väljakujunemist mõjutanud John Maynard Keynes (1883-1946), kes pakkus majandustegevuse uurimiseks välja uue lähenemise. Erinevalt klassikalise koolkonna esindajatest, kes uskusid, et kapitalistlik majandus on oma olemuselt stabiilne, väitis Keynes et kapitalism on ebastabiilne ja turujõudude toimel jõutakse sellise tasakaaluni mille korral eksisteerib tööpuudus. Võibki öelda, et kaasaegne makroökonoomika saab alguse Keynesi peateose "Tööhõive, intressi ja raha üldteoori" ilmumisega 1936. aastal. Vastukaaluks Keynesile, kes pooldas majanduse valitsusepoolset reguleerimist, kujuneb 1950ndatel ja 1960ndatel aastatel Milton Friedmani (s. 1912) juhtimisel välja monetaristide koolkond, kes väidab, et keinsistlik tarbimisfunktsiooni mudel ei arvesta üldise hinnatasemega ning rahaga . Monetaristid väidavad, et raha pakkumisel on majanduses väga oluline roll ning seda ei tohiks piirata vaid ülesandega hoida intressimäärasid püsival tasemel. Monetaristid väidavad, et majandus on oma olemuselt stabiilne ning enamus majandusprobleeme tuleneb ebapiisavast pakkumisest. Majanduspoliitika peaks olema suunatud pikaajalise stabiilse hinnataseme tagamisele. Kogunõudluse mõjutamine rikub majanduse isereguleerimise võimet. Põhjuse selliseks kriitikaks andis seitsmekümnendatel aastatel aset leidnud inflatsioon millega kaasnes suur tööpuudus. Sellises olukorras osutusid Keynesi poolt pakutud vahendid sobimatuteks. Monetaristid väidavad, et ettevõtluse arengu tagamiseks peab kogu riiklik majanduspoliitika olema suunatud stabiilse hinnataseme tagamisele. Peamise majanduspoliitilise vahendina stabiilse hinnataseme tagamisel näeb monetaristide koolkond rahapoliitikat. Sellel eesmärgil pidi riik vähendama maksusid ja valitsuse kulutusi. Vältimaks inflatsiooni tekkimist peab riik kontrollima rahamassi ja ei tohi lasta ringlusse ülemäärast raha. Rahamassi kasvamine peab vastama majanduse kasvamisele. Sellisel juhul on tagatud stabiilne hinnatase ja soodne keskkond eraettevõtluse arenguks. Monetaristide tuntuim esindaja, Milton Friedman , läheb oma valitsust eitavas ja turgu jaatavas suhtumises isegi nii kaugele, et soovitab näiteks arstidele litsentside andmine lõpetada ja lasta meditsiiniteenuse pakkumist reguleerida turul. Monetaristide seisukohad omasid suurt kaalu Ameerika Ühendriikide majanduspoliitikas 1980ndatel aastatel. MIKROÖKONOOMIKA 8
2. Tootmine, spetsialiseerumine ja vahetus Tootmine on loodus-, inim- ja kapitaliressursside , ehk siis maa, töö ja kapitali, muutmine kaupadeks ja teenusteks. Maa tähistab kõiki loodusressursse nagu õhk, vesi, maa ja mineraalid . Töö all mõistetakse inimese füüsilisi ja vaimseid võimeid. Kapitaliressursside ehk kapitalina käsitletakse kõiki juba toodetud kaupu, mida on võimalik kasutada teiste kaupade tootmiseks. Üheks eriliseks kapitali liigiks on inimkapital. Inimkapitali moodustavad inimeste oskused ja teadmised, mis on omandatud läbi hariduse, treeningu ja kogemuste. Arvestades olemasolevaid ressursse ja meie käsutuses olevat tehnoloogiat, saame me toota vaid piiratud koguses. Selliseid koguseid iseloomustab tootmisvõimaluste rada. Tootmisvõimaluste rada märgib piiri nende tootmise tasemete vahel, mida me saame ja mida me ei saa toota (saavutada). Seda on oluline mõista reaalses maailmas, ent selleks, et lahendada seda ülesannet lihtsamalt, konstrueerime lihtsa majanduse mudeli. Eeldame, et kõik mis toodetakse see ka tarbitakse. On ainult kaks kaupa ning üks isik (Madis), kes elab üksikul saarel ja kellel puudub võimalus suhtlemiseks teiste inimestega. Oletame, et kõik selle saare ressursid kasutatakse nende kahe kauba tootmiseks. Madis töötab 12 tundi päevas ning see kui palju ta toodab sõltub sellest, kui palju aega ta millegi tootmisele kulutab .
Tabel 2.1 Madise tootmisvõimalused Nisu Kangas Tunnid (kg/kuus) (m/kuus) 0 Kas 0 või 0 2 5 1 4 9 2 6 12 3 8 14 4 10 15 5
Tabelist 2.1 on näha, et kui Madis töötab kaks tundi päevas ning kasutab kogu selle aja nisu tootmiseks, suudab ta toota 5 kilogrammi nisu kuus. Edasine töö lisamine suurendab küll nisu toodangut, ent iga järgmine töötund toob endaga kaasa järjest väiksema nisu koguse lisandumise. Põhjuseks võib siin olla näiteks maa kvaliteedi halvenemine. Viljakat põllumaad on ainult piiratud koguses ning edasine nisu tootmise suurendamine saab toimuda vaid madalama viljakusega maa arvelt. Kui Madis kasutaks kogu oma aja nisu tootmiseks, suudaks ta toota 15 kilogrammi nisu ning mitte ühtegi meetrit kangast . Vastupidiselt, kui Madis toodaks vaid kangast siis saaks ta toota 5 meetrit kangast ning ei toodaks nisu. Madis võib aga jagada oma aega nisu ja kanga tootmise vahel. Näiteks võib ta kulutada 2 tundi nisu kasvatamiseks ja 8 tundi kanga tootmiseks. Me defineerisime tootmisvõimaluste raja kui piiri saavutatava ja mittesaavutatava vahel. Kasutades tabelis 2.1 olevaid andmeid saame me leida Madise tootmisvõimaluste raja. Neid erinevaid tootmisvõimaluste punkte iseloomustab joonisel 2.1 olev tabel. Võimalus a näitab, et Madis kasutab kõik kümme tundi nisu tootmiseks ja toodab 20 kilogrammi nisu kuus. Võimalus b iseloomustab olukorda, kus kaks tundi tööd kulutatakse kanga tootmiseks ja kaheksa tundi tööd nisu MIKROÖKONOOMIKA 9
tootmiseks. Ühtekokku toodetaks siis 18 kilogrammi nisu ja 1 meeter kangast kuus. Võimalus f tähendab, et kõik kümme tundi kulutatakse kanga tootmisele. Need samad punktid on kantud joonisele 2.1. Horisontaalteljele on kantud kanga kogus ja vertikaalteljele nisu kogus.
a Nisu Kangas Võimalused (kg/kuus) (m/kuus) Nisu
b c a 15 ja 0
b 14 ja 1 d c 12 ja 2 z d 9 ja 3 e e 5 ja 4 f 0 ja 5
f Kangas Joonis 2.1 Madise tootmisvõimaluste rada
Mida rohkem Madis toodab, seda rohkem saab ta ka tarbida. Maksimaalset võimalikku tootmise taset iseloomustab tootmisvõimaluste rada. Seega valib Madis tootmiseks punktide b, c, d vahel, aga ei vali punkti z. Asudes punktis z saab Madis oma olukorda parandada, liikudes näiteks punktidesse b või d, või valides mõne punkti punktide b ja d vahel. Otsus, missugust punkti valida, toob endaga kaasa alternatiivkulu. Punktis c on Madisel vähem kangast ja rohkem nisu kui punktis d. Niivõrd kui on tegemist kahe kaubaga ei ole raske valida parimat alternatiivi. Nisu kogust on võimalik suurendada, makstes väiksema kanga kogusega. Seega, nisu alternatiivkuluks on see kanga kogus, millest me loobume nisu kasuks ja vastupidi. Alternatiivkulu mõõtmiseks kasutame Madise tootmisvõimaluste rada. Kui Madis kulutab kogu oma aja nisu tootmiseks, toodab ta 15 kilogrammi nisu kuus ja ei tooda kangast. Kui ta otsustab toota ühe meetri kangast, kui suurest kogusest nisust peab ta siis loobuma. Ühe meetri kanga tootmiseks peab ta loobuma ühest kilogrammist nisust. Seega on esimese kangameetri alternatiivkuluks üks kilogramm nisu. Järgmise kangameetri tootmiseks peab Madis loobuma kahest kilogrammist nisust (vt. Tabel 2.2).
Tabel 2.2 Kanga alternatiivkulu Kui Madis suurendab kanga tootmist: Esimene meeter kangast maksab 1 kg nisu Teine meeter kangast maksab 2 kg nisu Kolmas meeter kangast maksab 3 kg nisu Neljas meeter kangast maksab 4 kg nisu Viies meeter kangast maksab 5 kg nisu MIKROÖKONOOMIKA 10
Tabelist on näha, et alternatiivkulu muutub koos tootmismahu muutumisega. Esimene meeter kangast maksab ühe kilogrammi nisu. Järgmine kangameeter kaks kilogrammi nisu. Viimane kangameeter viis kilogrammi nisu. Seega kanga tootmise alternatiivkulu kasvab tootmismahu suurenedes. Kasvavad alternatiivkulud tulenevad piiratud ressurssidest. See tähendab, et piiratud ressursside tingimustes ei ole edasine ressursside kasutamine enam nii hea tootlikkusega.
2.1 Tootmisvõimaluste muutumine Vaatamata sellele, et tootmisvõimaluste rada määrab kindlaks piiri saavutatava ning mittesaavutatava vahel, ei ole see piir staatiline. Tootmisvõimaluste rada on pidevas muutumises. Mõnikord nihkub tootmisvõimaluste rada sissepoole, vähendades seega meie tootmisvõimalusi. Sellise nihkumise põhjuseks võivad olla näiteks ekstreemsed klimaatilised tingimused. Samas võib tootmisvõimaluste rada nihkuda ka väljapoole. Tootmisvõimaluste pidevat laienemist nimetatakse majanduslikuks kasvuks. Majanduskasvu tulemusena saame me täna toota rohkem kui sada aastat tagasi, ning pisut rohkem kui kümme aastat tagasi. Majanduskasvu aluseks on kas kapitali akumulatsioon või tehnoloogiline progress. Kapitali akumulatsioon on kapitaliressursside, sealhulgas inimkapitali kasv. Tehnoloogilise revolutsiooni all peetakse silmas uute, efektiivsemate tehnoloogiate leidmist kaupade ja teenuste tootmiseks. Ent ka kapitali akumuleerimisel ja uute tehnoloogiate leidmisel on oma hind. Pöördume tagasi oma esialgse näite juurde. Kui Madis kasutab kogu oma tööaja nisu ja kanga tootmisele, asub ta oma tootmisvõimaluste rajal, mida iseloomustab joonis 2.1. Kui Madis toodab punktis, mis asub tootmisvõimaluste rajal, ei saa ta kulutada aega tööriistade valmistamiseks. Tema tootmisvõimaluste rada järgmisel aastal on samasugune kui käesoleval. Et suurendada tootmismahtu tulevikus, peab Madis täna tootma vähem nisu ja kangast ning kulutama osa ajast tööriistade tootmisele või arendama välja paremaid meetoode nisu kasvatamiseks ja kanga tootmiseks. Joonisel 2.2 on esitatud konkreetne näide. Tabel joonisel 2.2 iseloomustab tootmisvõimalusi tööriistade tootmiseks. Kui Madis kulutab kogu oma aja nisu ja kanga tootmisele ei tooda ta tööriistu. Mida rohkem aega kulub tööriistade tootmisel, seda väiksem on nisu ja kanga toodetav kogus. Kui madis toodab punktis d, vähendab ta oma nisu ja kanga tootmist ja toodab ühe tööriista. Tööriistade kasutuselevõtt nihutab Madise tootmisvõimaluste rada väljapoole. Mida suurem on tööriistade tootmise osakaal, seda kaugemale nihkub tootmisvõimaluste rada. Esialgne nisu ja kanga tootmise vähendamine on tööriistade tootmise alternatiivkuluks. Tööriistad
Nisu ja kangas
Võimalused Tööriistad (Protsenti maksimaalsest a tasemest) 4 b a 4 0 c b 3 40 2 c 2 70 d d 1 90 e 0 100 e
50 100 Nisu ja kanga toodang Joonis 2.2 Madise tööriistade tootmise võimalused MIKROÖKONOOMIKA 11
ÜLESANDED: 1. Lähtuvalt järgnevas tabelis olevatest andmetest, joonista tootmisvõimaluste rada: Haridus Kõik muud kaubad A 0 100 B 25 90 C 50 70 D 75 40 E 100 0
a) Missugune on hariduse alternatiivkulu liikudes variandilt A variandile B; B-lt C-le; C-lt D-le; D-lt E-le. b) Kui see majandus toodaks 75 ühikut haridust ja 30 ühikut kõiki muid kaupu, siis kas antud majandus lahendaks efektiivselt "kuidas toota" küsimuse. c) Kuidas saaks selgitada olukorda kui kunagi hiljem toodaks see majandus 75 ühikut haridust ja 45 ühikut kõiki muid kaupu. 2. Olgu tegemist lihtsa majandusega, kus kasutatakse vaid ühte tootmistegurit, tööd. Toodetakse vaid kahte kaupa, kurki ja tomatit. Ühe ühiku kurkide tootmiseks kulub üks ühik tööd ning ühe ühiku tomatite tootmiseks kulub kolm ühikut tööd. Tööjõudu on kokku kasutada 300 ühikut. a) Joonista sellise majanduse tootmisvõimaluste rada. b) Missugune on maksimaalselt võimalik kurkide kogus. c) Missugune on maksimaalselt võimalik tomatite kogus. d) Missugune on maksimaalselt võimalik kurkide kogus kui toodetakse 50 ühikut tomateid. Missugune oleks täiendava ühiku kurkide tootmise alternatiivkulu. e) Kuidas muutub kurkide tootmise alternatiivkulu kui suurendada kurkide tootmist. f) Oletame, et aretatakse uus tomati sort, mille tootmine vajab vaid ühe ühiku töö kasutamist. Illustreeri joonisega. g) Missugune oleks nüüd kurgi alternatiivkulu kui toodetakse 50 ühikut tomateid. h) Suurenegu tööjõu hulk 400-le. Illustreeri joonisega. MIKROÖKONOOMIKA 12
3. Nõudlus ja pakkumine
3.1 Nõudlus Nõutavaks koguseks on selline kaupade ja teenuste kogus, mida tarbijad kavatsevad osta antud perioodi jooksul olemasolevate hindade taseme juures. Nõudlus iseloomustab meie otsust oma soovide rahuldamise osas, sest soovid võivad olla piiramatud. Samuti ei saa öelda, et nõutav kogus oleks sama, mis on ostetav kogus. Kogust mille inimesed tegelikkuses ostavad ja müüvad nimetatakse kaubeldavaks koguseks. Mõnikord osutub nõutav kogus suuremaks olemasolevate kaupade ja teenuste hulgast. Sellisel juhul on kaubeldav kogus väiksem kui nõutav kogus. Nõutavat kogust saab mõõta kui mingisugust kaupade ja teenuste hulk ajaühikus. Näiteks, oletame et keegi tarbib ühe pudeli mineraalvett päevas. Selle isiku poolt nõutavaks koguseks oleks pudel mineraalvett päevas, seitse pudelit nädalas või 365 pudelit aastas. Ilma kindlate ajaliste raamideta ei saa me öelda, kas see nõutav mineraalvee kogus on suur või väike.
3.1.1 Millest sõltub nõutav kogus? See hulk mingit kaupa või teenust, mida tarbijad planeerivad osta sõltub mitmetest teguritest. Olulisemate tegurite hulka kuuluvad: · Toote hind · Teiste toodete hinnad · Sissetulek · Rahvaarv · Tarbijate eelistused Nõudmise ja pakkumise teooria teeb oletusi hindade kohta, millega tooteid müüakse ning müüdavate ja ostetavate koguste kohta. Nõudlusteooria puhul käsitleme me eelkõige toote koguse ja hinna vahelist seost. Selle seose uurimiseks peame me jätma vaatluse alt välja kõik muud tegurid, mis mõjutavad tarbijate planeeritavaid oste. Seega saame me küsida, et kuidas muutub nõutav kogus hinna muutudes .
3.1.2 Nõudlusseadus Nõudlusseaduse kohaselt: Muude tingimuste samaks jäädes, mida kõrgem on hind, seda väiksem on nõutav kogus. Miks vähendab kõrgem hind nõutavat kogust? Põhjus on siin selles, et üldjuhul on igat toodet võimalik asendada . Kui toote hind tõuseb, siis inimesed ostavad vähem seda toodet ja eelistavad osta mõnd teist, samalaadset, toodet. Vaatame helikassettide nõudlust. Helikassettidega sarnasteks toodeteks võib pidada heliplaate, laserplaate, raadiot , televisiooni ja kontserte. Oletame, et kassetti hinnaks on 120 krooni. Kui kassettide hind peaks kahekordistuma 240 kroonini tükk ning kõigi muude kaupade hinnad jääksid samale tasemele , tooks see endaga kaasa arvestatava languse kassettide nõudluses. Inimesed sooviksid osta rohkem laserplaate ja vähem kassette. Kui aga samadel tingimustel hind langeks 40 kroonini, suureneks kassettide nõudlus ja väheneks laserplaatide nõudlus. Nõudlust võib väljendada, kas tabeli kujul või graafiliselt. Joonis 3.1 iseloomustab kassettide nõutavaid koguseid erinevate hindade juures, tingimusel et muud planeeritavat ostu mõjutavad tingimused, nagu teiste toodete hinnad, sissetulek, rahvaarv ja eelistused, ei muutu. Joonisel 3.1 on selle toote nõudlust kujutatud konkreetse nõudluskõvera abil. Nõudluskõver iseloomustab seost nõutava koguse ja hinna vahel. Kokkuleppeliselt on nõutav kogus kantud MIKROÖKONOOMIKA 13
horisontaalteljele ja hind vertikaalteljele. Nõudluskõveral asuvad punktid, a kuni e, vastavad ridadele nõudlustabelist. Nõudluskõverat saab interpreteerida kahel moel: · Antud hinna juures näitab see meile kogust, mida soovitakse osta. · Näitab meile maksimaalset hinda, mida tarbijad on nõus maksma, viimase ostetava kasseti eest. Näiteks maksimaalne hind, mida tarbijad oleksid nõus maksma kuue tuhandenda kasseti eest oleks 80 krooni. Hind
Hind Nõutav kogus a 40 9 240 b 80 6 e 200 c 120 4 d 160 d 160 3 c e 200 2 120 b 80 a 40
0 2 4 6 8 10 Kogus Joonis 3.1 Nõudluskõver ja nõudlustabel
3.1.3 Muutus nõudluses Konstrueerides nõudlustabelit ja nõudluskõverat olid meil kõik ülejäänud tarbija otsuseid mõjutavad tegurid konstantsed. Ent missugune on nende muude tegurite mõju? 1. Teiste toodete hinnad. Kassettide kogus, mida tarbijad kavatsevad osta, ei sõltu ainult kassettide hinnast . Ühtlasi sõltub see ka teiste toodete hindadest. Sellised tooteid saab omakorda jagada kaheks: asenduskaupadeks ja täiendkaupadeks. Asenduskaup on kaup millega saab asendada teist kaupa. Näiteks saab õuna asendada pirniga; bussisõitu saab asendada rongisõiduga. Meie näites on kassettide asenduskaupadeks näiteks laserplaadid, raadio ja televisioon. Kui mõne asenduskauba hind tõuseb, hakkavad inimesed rohkem kassette ostma. Näiteks kui laserplaatide hind kahekordistub, ostetakse vähem laserplaate ning nõudlus kassettidele suureneb. Vastupidisel juhul kui plaatide hind langeb, eelistatakse odavnenud plaate ning kassettide ostmine väheneb. Asenduskauba hinna muutuse mõju ei sõltu siinjuures kassettide hinnast. Vaatamata sellele, kas kassetid on odavad või kallid, toob muutus asenduskaupade hinnas kaasa eelpoolkirjeldatud efekti. Asenduskaupade hinna muutus toob kaasa muutuse nõudluses, nihutades seega nõudluskõverat. Täiendkaubad on kaubad mida tarvitatakse mingi vajaduse rahuldamiseks koos. Sellisteks kaupadeks on näiteks film ja fotoaparaat või arvuti riist- ja tarkvara . Täiendkaupade puhul toob ühe kauba hinna (langus) tõus kaasa teise kauba nõudluse vähenemise (suurenemise). Helikassettide täiendkaubaks on näiteks magnetofon. Kui magnetofonide hind kahekordistub, ostetakse neid vähem, mille tulemusena ostetakse ka vähem kassette. 2. Sissetulek. Ka tarbijate sissetulek mõjutab nõudlust. Kui tarbijate sissetulek kasvab, soovivad ja suudavad nad osta rohkem kaupa igal hinnatasemel. Kui väheneb sissetulek väheneb ka nõudlus. Vaatamata sellele, et sissetuleku suurenemine toob kaasa nõudluse suurenemise enamuse kaupade osas, ei tähenda see, et nõudlus suureneks kõigi kaupade osas. Vastavalt sellele, kuidas teatud hüvise nõudlus muutub, kui inimeste sissetulek muutub, jagatakse hüvised normaalhüvisteks ja inferioorseteks ehk väheväärtuslikeks hüvisteks. Kui sissetuleku suurenemine toob endaga kaasa nõudluse suurenemise, on tegemist normaalhüvisega. Kaubad mille puhul sissetuleku suurenemine MIKROÖKONOOMIKA 14
toob kaasa nõudluse vähenemise on inferioorsed hüvised. Sellised hüvised on näiteks odav liha ja bussisõit. Sissetuleku suurenedes hakatakse tarbima kallimat ja kvaliteetsemat liha ning eelistatakse bussisõidule autosõitu. 3. Rahvaarv. Nõudlus sõltub ka rahvastiku suurusest ehk tarbijate arvust. Mida suurem on rahvaarv, seda suurem on nõudlus kõikidele kaupadele ja teenustele. Mida väiksem on rahvaarv seda väiksem on nõudlus kõikidele kaupadele ja teenustele. 4. Tarbijate maitse ja eelistused. Eelistused iseloomustavad tarbija suhtumist tootesse. Kindlasti erinevad muusikahuvilise inimese ja inimese, kes ei huvitu muusikast eelistused helikassettidesse. Isegi kui nad saavad võrdset sissetulekut on nende kassettide nõudlus erinev. Nõudlust mõjutavaid tegureid ning nende tegurite mõju suunda iseloomustab tabel 3.1
Tabel 3.1 Helikassettide nõudlus Nõudmisseadus Nõutavate kassettide hulk
Väheneb kui: Suureneb kui: · Kasseti hind tõuseb · Kassetti hind langeb Muutus nõudluses Kassettide nõudlus
Väheneb kui Suureneb kui · Asenduskauba hind langeb · Asenduskauba hind tõuseb · Kaaskauba hind tõuseb · Kaaskauba hind langeb · Sissetulek väheneb · Sissetulek suureneb · Rahvaarv väheneb · Rahvaarv suureneb · Eelistatakse vähem kassette · Eelistatakse rohkem kassette
3.1.4 Liikumine mööda nõudluskõverat ja nõudluskõvera nihe Tarbijate ostusoove mõjutavad tegurid toovad endaga kaasa, kas liikumise mööda nõudluskõverat või nõudluskõvera nihke. Liikumine mööda nõudluskõverat. Kui muude tingimuste samaks jäädes toimub muutus toote hinnas, on meil tegemist muutusega nõutavas koguses. Sellisel juhul toimub liikumine mööda nõudluskõverat. Kui kassettide hind tõuseb 120 kroonilt 200 kroonini, liigume me mööda nõudluskõverat punktist c punkti e (vt. Joonis 3.1). Nõudluskõvera nihe. Kui hinna konstantseks jäädes muutub mõni muu nõudlust mõjutavatest teguritest, on tegemist selle toote nõudluse muutumisega. See toob kaasa nõudluskõvera nihkumise. Vaatame näidet kus täiendkauba hind muutub. Oletame, et magnetofoni hind langeb (vt joonis 3.2). Magnetofoni hinna langus toob kaasa kassettide nõudluse suurenemise, mis väljendub nõudluskõvera nihkumisega paremale (vt. Joonis 3.2). MIKROÖKONOOMIKA 15
Esialgne nõudlustabel Uus nõudlustabel
Hind ( makk 1250 EEK) (makk 300 EEK) Hind Kogus Hind Kogus 240 a 40 9 a' 40 13 e e' 200 b 80 6 b' 80 10 d d' 160 c 120 4 c' 120 8 c c' d 160 3 d' 160 7 120 b b' e 200 2 e' 200 6 80 a a' 40
0 2 4 6 8 10 Kogus Joonis 3.2 Nõudluskõvera nihe
Liikumist mööda nõudluskõverat ja nõudluskõvera nihet iseloomustab joonis 3.3. Kui muutub toote hind, on meil tegemist liikumisega mööda nõudluskõverat ning muutub nõutav kogus. Kui meie nõudluskõver on D0, toob hinna tõus endaga kaasa nõutava koguse vähenemise ning hinna langus nõutava koguse suurenemise. Nooled nõudluskõveral D0 iseloomustavad liikumist mööda nõudluskõverat. Kui muutub mõni teine nõudlust mõjutav tegur, mis suurendab kogust mida inimesed kavatsevad osta, nihkub nõudluskõver paremale (asendist D0 asendisse D2), suurendades nõudlust. Kui muutub mõni nõudlust mõjutav tegur, peale hinna, mis vähendab kogust mida inimesed kavatsevad osta, nihkub nõudluskõver vasakule (asendist D0 asendisse D1), vähendades nõudlust. Hind
Nõudluse suurenemine
Nõutava koguse suurenemine
D1 D0 D2
Kogus Joonis 3.3 Liikumine mööda nõudluskõverat ja nõudluskõvera nihe
3.2 Pakkumine Pakutav kogus on hüvise hulk, mida tootjad kavatsevad müüa antud perioodi jooksul. Sarnaselt nõutavale kogusele väljendatakse ka pakutavat kogust kogusena ajaühikus. Pakutav kogus ei ole hulk mida ettevõtted tahaksid müüa, vaid hulk mille nad kindlasti müüvad. Sellegipoolest ei pruugi pakutav kogus võrduda kogusega, mis tegelikult müüakse. MIKROÖKONOOMIKA 16
3.2.1 Millest sõltub pakutav kogus Pakutav kogus sõltub pakkujate arvust ning iga üksiku pakkuja plaanidest. Mingi toote kogus, mida ettevõte kavatseb pakkuda sõltub mitmetest teguritest. Olulisemateks teguriteks on: · Toote hind · Teiste toodete hinnad · Antud toote tootmiseks vajatavate tootmistegurite hinnad · Tehnoloogia Nõudmise ja pakkumise teooria teeb oletusi hindade kohta, millega tooteid müüakse ning müüdavate ja ostetavate koguste kohta. Pakkumisteooria puhul käsitleme me eelkõige pakutava koguse ja hinna vahelist seost. Selle seose uurimiseks peame me jätma vaatluse alt välja muud pakkumist mõjutavad tegurid. Seega saame me küsida, et kuidas muutub pakutav kogus hinna muutudes.
3.2.2 Pakkumisseadus Pakkumisseaduse kohaselt: Muude tingimuste samaks jäädes, mida kõrgem on toote hind, seda suurem on pakutav kogus. Miks suurendab kõrgem hind pakutavat kogust? Kui tootmistegurite hinnad ei muutu, siis toote kõrgem hind suurendab tootja kasumeid. Suuremad kasumid omakorda soodustavad tootmismahu suurendamist.
Pakkumistabelisse (vt. Joonis 3.4) on kantud pakutavad kogused erinevate hindade juures. Sealjuures tuleb arvestada, et muud pakkumist mõjutavad tegurid ei muutu. Tabelist on näha, et kui helikassett maksaks 40 krooni ei pakutaks ühtegi kassetti. Hinna 160 juures oleks pakkumine viis tuhat kassetti. Pakkumistabelit saab iseloomustada pakkumiskõvera (vt. Joonis 3.4) abil. Pakkumiskõver iseloomustab pakutava koguse ja toote hinna vahelist seost. Näiteks pakutakse pakkumiskõveral asuvas punktis d viis tuhat kassetti hinnaga 160 krooni kassett. Hind
Kassettide Hind Kogus e pakkumine a 40 0 200 b 80 3 d 160 c 120 4
c d 160 5 120 e 200 6 b 80 a 40
0 2 4 6 8 Kogus Joonis 3.4 Pakkumiskõver ja pakkumistabel
Sarnaselt nõudluskõverale saab ka pakkumiskõverat interpreteerida kahel moel: 1. Antud hinna juures näitab pakkumiskõver meile kauba kogust, mida tootjad plaanivad müüa. 2. Samuti ütleb see meile, missugune on minimaalne aktsepteeritav hind, mille juures antud kogus pakutakse müügiks. MIKROÖKONOOMIKA 17
3.2.3 Muutus pakkumises Seni vaatasime, kuidas muutub pakutav kogus hinna muutudes. Et pakkumisele avaldavad mõju ka mitmed muud tegurid, siis analüüsime nüüd nende mõju lähemalt. 1. Teiste toodete hinnad. Mingi toote pakkumist võivad mõjutada ka teiste toodete hinnad. Näiteks võib üks autotehas toota nii sportautosid kui ka pereautosid. Pereautode tootmine sõltub sportautode hinnast ning sportautode tootmine sõltub pereautode hinnast. Need kaks toodet asendavad teineteist tootmisprotsessis. Seega toob ühe toote hinna suurenemine kaasa teise toote pakkumise vähenemise. Tooted võivad olla ka teineteist täiendavateks. Sellisel juhul toob ühe toote hinna tõus kaasa teise toote pakkumise suurenemise. 2. Tootmistegurite hinnad. Tootmistegurite hinnad avaldavad pakkumisele suurt mõju. Juhul kui kassettide tootmiseks kasutatava töö ja kapitali hind tõusevad, väheneb kassettide pakkumine. 3. Tehnoloogia. Uued tehnoloogiad , mis võimaldavad vähendada tootmiskulusid suurendavad pakkumist. 4. Tootjate arv. Pakkumine sõltub ka tootjate arvust. Kui turule tuleb uusi ettevõtteid, kes toodavad helikassette, suureneb helikassettide pakkumine. Pakkumist mõjutavaid tegureid ning nende mõju suunda iseloomustab tabel 3.2
Tabel 3.2 Helikassettide pakkumine Pakkumisseadus Pakutavate kassettide hulk
Väheneb kui: Suureneb kui: · Kasseti hind langeb · Kasseti hind tõuseb Muutus pakkumises Kassettide pakkumine
Väheneb kui Suureneb kui · Asenduskauba hind tõuseb · Asenduskauba hind langeb · Kaaskauba hind langeb · Kaaskauba hind tõuseb · Tootmisteguri hind tõuseb · Tootmisteguri hind langeb · Mõned tootjad lõpetavad · Leitakse efektiivsem tootmise tehnoloogia · Uued ettevõtted sisenevad turule
3.2.4 Liikumine mööda pakkumiskõverat ja pakkumiskõvera nihe Muutused tootjaid (pakkujaid) mõjutavates tegurites põhjustavad, kas liikumise mööda pakkumiskõverat või pakkumiskõvera nihkumise. Liikumine mööda pakkumiskõverat iseloomustab muutust pakutavas koguses, mis tuleneb toote hinna muutumisest (muude tingimuste samaks jäädes). Kui hind muutub 120 kroonilt 200 kroonini kassetti kohta, liigume me mööda pakkumiskõverat punktist c punkti e (vt. Joonis 3.4). Pakkumiskõver nihkub kui muutub pakkumine. Pakkumise muutumise põhjuseks on mõni muu tegur peale hinna. Pakkumiskõvera nihkumist iseloomustab joonis 3.5. Pakkumiskõvera nihkumise põhjuseks on siin uue tehnoloogia kasutuselevõtt (vt. joonis 3.5). MIKROÖKONOOMIKA 18
Hind Esialgne tehnoloogia Uus tehnoloogia e e' Hind Kogus Hind Kogus 200 a 40 0 a' 40 3 d d' 160 b 80 3 b' 80 6 c' c 120 4 c' 120 8 c 120 d 160 5 d' 160 10 b' b e 200 6 e' 200 12 80 a a' 40
0 2 4 6 8 Kogus Joonis 3.5 Pakkumiskõvera nihe
Liikumist mööda pakkumiskõverat ja pakkumiskõvera nihet iseloomustab joonis 3.6. Kui muutub toote hind toimub liikumine mööda pakkumiskõverat ning muutub pakutav kogus. Kui pakkumiskõver on S0, toob hinna tõus kaasa pakutava koguse suurenemise ja hinna langus pakutava koguse vähenemise. Kui toimub muutus mõnes muus pakkumist mõjutavas teguris (peale hinna), mis suurendab kogust, mida tootjad plaanivad müüa, nihkub pakkumiskõver paremale, asendisse S2. Kui kogus, mida tootjad planeerivad müüa väheneb, nihkub pakkumiskõver vasakule, asendisse S1.
Pakutava Hind
koguse suurenemine
Pakkumise suurenemine
S1 S0 S2
Kogus Joonis 3.6 Liikumine mööda pakkumiskõverat ja pakkumiskõvera nihe
3.3 Nõudmise ja pakkumise tasakaal Seni vaatasime kuidas hinna muutumine mõjutab nõutavat ja pakutavat kogust. Edasi analüüsime kuidas hindade kohandumine viib meid tasakaalu hinnani ning tasakaalu koguseni. Nõutavaid ja pakutavaid koguseid reguleerib hind: 1. Kui hind on liiga kõrge, ületab pakutav kogus nõutava koguse. Tegemist on ülejäägiga. 2. Kui hind on liiga madal ületab nõutav kogus pakutava koguse. Tegemist on puudujäägiga. MIKROÖKONOOMIKA 19
Eksisteerib vaid üks hind, mille puhul nõutav ja pakutav kogus on võrdsed. Sellist hinda nimetatakse tasakaaluhinnaks. Missugune on see hind ja missugused on jõud, mis muudavad hinda nii, et jõutakse tasakaaluhinnani (koguseni). Joonis 3.7 iseloomustab nõutavaid ja pakutavaid koguseid, erinevate hindade juures. Tabelist on näha, et tasakaal saavutatakse kohal kus kasseti hinnaks on 120 krooni ning toodetavaks koguseks neli tuhat ühikut. Kassettide turgu iseloomustab joonis 3.7 Hind
Kassettide Nõutav Pakutav Puudujääk (-) pakkumine Hind kogus kogus Ülejääk(+) 200 40 9 0 -9 Ülejääk 80 6 3 -3 160 120 4 4 0 120 Tasakaal 160 3 5 +2 200 2 6 +4 80 Puudujääk 40 Kassettide nõudmine
0 2 4 6 8 Kogus Joonis 3.7 Nõudmise ja pakkumise tasakaal
3.4 Nõudlusfunktsioon ja pakkumisfunktsioon Järgnevalt väljendame nõudluse funktsionaalsel kujul. Iseloomustagu indiviidi nõudlust tootele X järgmine nõudlusfunktsioon: QDx=12-2Px kus QDx on kauba X nõutav kogus ja Px on kauba X hind. Tuletame indiviidi nõudluskõvera. Seoseid nõutava koguse ja hinna vahel iseloomustab järgnev tabel:
Px 6 5 4 3 2 1 0 D Q x 0 2 4 6 8 10 12
Tuleb tähele panna, et majandusteaduses, vastupidiselt tavapärasele matemaatilisele käsitlusele, kantakse hind (sõltumatu muutuja ) vertikaalteljele ning nõutav kogus ajaühikus (sõltuv muutuja) kantakse horisontaalteljele.
Px 6
5
4
3
2
1 Dx
0 2 4 6 8 10 12 QDx MIKROÖKONOOMIKA 20
Maksimaalne nõutav kogus ajaühikus mida tarbija sooviks saada on 12 ühikut. Sellisel juhul oleks hind null (jagataks tasuta). See on antud tarbija küllastuspunkt. Kauba X täiendavad ühikud tooksid kaasa juba hoiustamise probleemi. Analoogiliselt koostame pakkumisfunktsiooni. Iseloomustagu järgmine pakkumisfunktsioon QSx=20Px toote X pakkumist. Seoseid pakutava koguse ja hinna vahel iseloomustab järgnev tabel.
Px 6 5 4 3 2 1 0 D Q x 120 100 80 60 40 20 0 Tootja pakkumiskõvera (kui see eksisteerib) kuju ja asendi määravad ära tehnoloogia ja kulupiirang ning selle turu struktuur millel antud tootja tegutseb. Edaspidi (kui just eraldi vastupidist väidetud ei ole) lähtume sellest, et pakkumiskõver on positiivse tõusuga.
Px 6 Sx 5
4
3
2
1
0 20 40 60 80 100 120 QSx
Defineerides tootja pakkumist ja tuletades pakkumiskõverat hoiame konstantsena tootmistehnoloogia, vajalike tootmissisendite hinnad ja looduslikud tingimused (kui tegemist on näiteks põllumajandustootega). Antud juhul alustaksid tootjad tootmist iga hinna juures mis ületab nulli. Teades kuidas käitub nõudmine ja pakkumine on meil võimalik analüüsida turutasakaalu. Järgnevalt leiame tasakaaluhinna ja koguse turul. Oletame, et turul on 10 000 sarnast tarbijat ning iga üksiku tarbija nõudlusfunktsioon on esitatud kujul QDx=12-2Px. Sarnaseid pakkujaid olgu selle toote X turul 1000 ning iga üksiku pakkuja pakkumisfunktsioon oleks QSx=20Px. Toote X tasakaaluhinna ja tasakaalukoguse leidmiseks paneme nõudluse võrduma pakkumisega. QDx = 10 000 (12 - 2 Px) cet.par. QSx = 1000 (20 Px) cet.par. = 120 000 ­ 20 000 Px cet.par. = 20 000 Px cet.par. Px QDx QSx Px 6 0 120 000 6 Sx 5 20 000 100 000 5
4 4 40 000 80 000 3 3 60 000 60 000 2 2 80 000 40 000 1 Dx 1 100 000 20 000 0 20000 60000 100000 Qx 0 120 000 0 MIKROÖKONOOMIKA 21
QDx = QSx 120 000 ­ 20 000 Px = 20 000 Px 120 000 = 40 000 Px Px = 3 tasakaalu hind QDx = 120 000 ­ 20 000 × (3) või QSx = 20 000 ×(3) QDx = 60 000 QSx = 60 000
3.5 Nõudmise hinnaelastsus Nõudmise hinnaelastsus mõõdab nõutava koguse suhtelist muutumist hinna muutumise suhtes. Kuivõrd hind ja kogus muutuvad erinevates suundades, siis on nõudmise hinnaelastsuse väärtus negatiivne. Nõudmise hinnaelastsus mõjutavad mitmed tegurid. Üheks oluliseks elastsust mõjutavaks teguriks on asenduskaupade arv ja lähedus. Mida rohkem on mingisugusel kaubal asenduskaupu seda tundlikum on selle kauba nõudlus hinna suhtes ehk seda suurem on tema hinnaelastsus. Samuti mõjutavad hinnaelastsust kauba kasutusvõimaluste arv, kulutused kaubale, tarbijate kohanemisaeg ning hinnatase.
Q Q Q P =- =- × P P P Q Nõudlus on elastne kui >1, mitteelastne kui