Enne 1800 oli kirjandus kõik kirjapandud teadmised. Kirjandus kui fiktsioon al 18 saj lõpust. 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Kuidas sarnanevad või lahknevad sellega, kuidas kirjandusteaduses kirjandust määratletakse kirjanike ja luuletajate enda arvamused (vt valik näiteid slaididel)? Poeetiline keel o Muudab keelekasutust o Intensiivsem o Fookus keelel Väljamõeldis o Ei oma praktilist väärtust o Konstrueeritud kunstireeglite põhjal o Ei ole alati kujundlik Esteetilise väärtusega objekt o Ilusa, tõese ja väärtusliku seosed o Sisu ja vormi seosed o Kunst kunsti pärast, e eesmärgitu eesmärk o Loomisprotsess eesmärgiline, aga suunatud endale, ei veena, informeeri Intertekstuaalne konstruktsioon
, enamat kui tavatähendus. 2. Väljamõeldis - Väljamõeldislik, kujutlusvõime abil loodud - fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde - Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust - konstrueeritud kunstireeglite põhjal - väljamõeldislik ei ole alati kujundlik 3. Esteetilise väärtusega objekt - Ilu > teoses eneses? > lugeja silmades? - esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed - sisu ja vormi seosed - Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’ - Kirjandusteose loomisprotsess on eesmärgipärane, aga see on suunatud iseenesele, see ei veena, informeeri jne. 4. Intertekstuaalne konstruktsioon - Kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon; - Kirjandusteos eksisteerib teiste tekstide seas, läbi nendega suhestumise; - Kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega;
konspekt „Postkolonialism”, „Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned“ ja „Modernistliku proosa tunnusjooned“) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS ja Moodle). T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 (ÕIS ja Moodle) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses „Eurooplaseks saamine“. TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS ja Moodle). KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks
,,Postkolonialism" ja ,,Postmodernistliku kirjanduse tunnusjooned" ja ,,Modernistliku proosa tunnusjooned") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135 (ÕIS). T. Hennoste, ,,Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3? id_article=201 (ÕIS) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses ,,Eurooplaseks saamine". TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS). KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste 'kirjandus' tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste 'ilukirjandus' eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). Algselt kuulus kirjanduse alla kõik kirjapandu: kirjutised, kirjapandud teadmised. Varasemalt oli kirjandus näitlikustamine koos retoorikaga
kujutlusvõimet piisavalt kasutanud). Siiski ei saa pidada kujutlusvõimet ainult kirjandusele omaseks tunnuseks. Seda võib täheldada ka teistes valdkondades, nt matemaatika, filosoofia, ajalooteadustes jne. (3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. Ajalooliselt on kirjandus olnud pigem esteetika: ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. Sageli usutakse, et ilusana on tõesem. Emmanuel Kant: esteetilised objektid kui side materiaalse ja vaimse maailma vahel. Seega kunst kunsti pärast ehk nn. eesmärgitu eesmärk. Selle määratluse järgi ei ole kirjandusel praktilist eesmärki. Eesmärk on suunatud iseendale, see ei veena ega informeeri. See on eesmärkipärane üksnes selle süsteemi sees. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel,
1. Mõiste ´kirjandus´ tähenduse ajalooline muutumine Mõiste tänapäevases kasutamises 2 saj vana. Enne 1800 oli kirjandus kirjutised, kirja pandud teadmised. Al 18. saj kirjandus kui väljamõeldis/fiktsioon. Kirjanduse määratlemine erineb kultuuriti, nt lääne kultuur vs mittelääne kultuurid. 2. Kirjanduse kui mõiste määratlemise 4 põhisuunda a) poeetiline keel – kirjandus kui keele funktsioon; muudab igapäevast keelekasutust, fookus keelel; b) väljamõeldis/fiktsioon; c) esteetilise väärtusega objekt – kirjandusteos kannab esteetilist väärtust; d) intertekstuaalne konstruktsioon. Minu jaoks olulisim esteetiline väärtus ja poeetiline keel. 3. Kirjanduse uurimise otstarve Eesmärk täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest, kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Vajaliku teadmised ja kompetentsid: teadmised – kirjanduskaanonist; kirjandusloost ja kultuuritraditsioonist; žanritest ja
kirjandus kui fiktsioon kirjandus kui esteetilist väärtust kandev objekt kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon Kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned. Lüürika - luuletaja vahendab enda kogemust, tundeid, teema subjektiivne, isiklik. Kasutusel ,,lüüriline mina", mis võib, aga ei pruugi autoriga kattuda. Eepika - proosavormis, kuigi klassikalises määratluses värssides (eepose heksameeter), enamasti kolmandas isikus, pikem narratiiv, huvi keskmes objektiivne ja väline pilt või arenev sündmus. Dramaatika - tegevuse vahetu kujutamine, otsekõne, dialoog, tegelased erinevad autorist, autor on kohal vaid lavamärkusena, sisaldab konflikte, algne struktuur: vaatused ja stseenid. Autor-tekst-lugeja. Kirjandusanalüüsi kese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja. Autor - autori tahe, maailmavaade; teos - kui iseseisev tervik, kompositsioon, idee; lugeja - iga lugeja loob tõlgendades omaenda teose.
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt „Postkolonialism”) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135. S
tunnusjooned“ ja „Modernistliku proosa tunnusjooned“) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135 (ÕIS). T. Hennoste, „Postkolonialism ja Eesti, http://www.kirikiri.ee/article.php3?id_article=201 (ÕIS) T.Hennoste. Kaanon. Kaanan. Teoses „Eurooplaseks saamine“. TÜ kirjastus, 2003, lk 178-182 (ÕIS). Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). Kirjandus on läbi ajaloo omanud erinevaid tähendusi, üldiselt on kirjandus tekst, mis on mõeldud kellelegi lugemiseks, seega on see teos millel on siht(lugeja) kui ka kirjapanija ehk autor
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt ,,Postkolonialism") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135. S
subjektiivne, isiklik. • Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium, libreto, stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur: ekspositsioon, konflikti areng, kulminatsioon. • Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad. Analüüsikese võib olla nii autor, teos kui lugeja. Tekst kui iseseisev tervik. Autor: autori tahe, tema maailmavaade ja elukogemus. Teos: toimib kui iseseisev tervik; kujundid, tegelased, kompositsioon, ideestik. Lugeja: kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, lugeja ‘loob’ teose.
4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Vt ka lõiku intervjuust Ben Okriga, kus ta kõneleb kirjanikuks olemisest. Kas Okri hinnang kattub mõne kirjandusteaduses levinud kirjanduse põhimääratlusega? Mille poolest see neist erineb? (1) poeetiline keel - Kirjandus kui teatud sorti keelekasutus, muudab igapäevast keelekasutust, on sellest intensiivsem. Erineb/eemaldub sellest (lugemisel nn. võõrandumisefekt). Fookus keelel (rütm, sõnakasutus jne.), enamat kui tavatähendus. (2) väljamõeldis - kujutlusvõime abil loodud. fakt >< väljamõeldis, ajalooline >< väljamõeldislik tõde. Fiktsionaalne tekst ei oma (otsest) praktilist väärtust. Konstrueeritud kunstireeglite põhjal. Väljamõeldislik ei ole alati kujundlik (3) esteetilise väärtusega objekt - ilusa, tõese ja väärtusliku seosed. sisu ja vormi seosed. Kunst kunsti pärast e. Nn. ‘eesmärgitu eesmärk’.
loonud selle autor i. lugeja ülesandeks on autori poolt loodud tähendus tekstist üles leida. iv. 20. sajand kirjandusteose mõistmisel tõusevad autori kõrval esile teised tegurid 1. kirjandusteoses kõneleb keel keelt jagab kirjanikuga lai inimeste ring 2. kirjandusteos väljendab oma loomisajastu arusaamu 3. kirjandusteose tähenduse loomisel osaleb ka lugeja c) autorikeskne kirjandusteose analüüs küsib: i. mida on autor tahtnud oma teosega öelda? ii. Millised olid teose loomingutingimused? iii. Kuidas peegeldub teoses kirjaniku elukogemus? d) Autori kaudu kajastub teoses tema aeg i. kirjandusteos väljendab teatava ajastu maailmavaadet ii
Literature ja fiction. Saksa keelest leiame sellise sõna nagu Wortkunst (sõnakunst). Eestlased on selle mõningal määral üle võtnud. Eestis mahutab see sõna kirjandus natuke rohkem kui mõnel teisel kultuuril. Nt selle all on rahvaluule, näidendid (draamakirjandus). ,,Dekameron" Renessansi ajal kirjutatud. Proosavormis. Kuulub madalamasse kirjanduszanrisse. Realistliku kunstimeetodi arenemisega ja realistliku kirjandusliigi tekkega on hoogu juurde saanud proosa. Kui kunst oli selleks, et näidata idealistlikku maailma, siis realistlik kirjandus püüab näidata maailma sellisena nagu ta on. 2 kergemat definitsiooni: Ilukirjandus on kirjanduse ilusti kirjutatud osa (nt. Ajakirjandus ei ole kirjandus, seal puudub ilukategooria). Kirjandus, see on õiged sõnad, õiges järjekorras. TUNNUSED: Ilukirjanduse tähtsamad jooned: esteetiline eesmärk. 20. Sajand loob sellise asja, mida võiks nim. inetuse esteetikaks. Nt. slängid, kasutused ühes ja teises teoses
Proosateksti olemus: · Proosas puudub rütmi regulaarsus · Proosas domineerib teatud loogiline ja grammatiline kord · Proosat kirjeldatakse stiili eripära kaudu · Proosa kirjanduslik esteetika tekib pikkamisi. Euroopa kirjanduse proosat on mõjutanud ladina keeles kirjutet rooma klassika stiil ja lauseehitus. Selle kõrval oluline stiililine eeskuju Piibel. Proosateose kesksed elemendid: · Vaatepunkt ja jutustaja ( kust ja kuidas sündmustikku kirjeldatakse) · Tegelased (pea- ja kõrvaltegelased) · Kompositsioon (teose ülesehitus); teema, detail, motiiv, konflikt · Ideestik Proosazanrid: · Eepos (kr. k epos, lugu, laul) · Romaan ja tema alaliigid. Jaotatakse ka kirjanduslike stiilide alusel (romantiline romaan, realistlik romaan, modernistlik ja postmodernistlik romaan) · Novell · Jutustus · Miniatuur · Essee 7
rahuldavam käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Kirjandus hakkas vajama vahendamist, tõlgendamist, seletamist jne. ● Mis on kirjanduskriitika (sh kirjandusteaduslikud käsitlused) otstarve ? Kirjanduskriitika- hinnangu andmine, kritiseerimine, kirjandusteose seletamine, konkreetse sõnakunstiteose uurimine ja analüüs ● Mis on tõlgendamine ? Kitsas tähenduses:teksti keeleliste tähenduste määratlemine, fookus kujundlikel, ebaselge ja keeruka tähendusega tekstiosadel. Laiemas tähenduses: kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine, keskendumine, nt žanri, struktuuri, teema ja mõju küsimustele. ● Mis on kirjandusteooria ? Kirjandusteooria on mingi süsteemse mõtteraamistiku rakendamine kirjandusteosele selle tähenduse avamiseks. Analüüsipraktika ● Kuidas on zanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud ?
Süliriim. Ahelriim. Lausriim. Segariim. Tuntumad riimitüübid. Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 3959). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia, kordus, parallelism, antitees, astendus, retooriline küsimus, ellips, sõnamäng, paradoks, ristlause. Salm. Kinnisvormid. Ballaad. Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg. Koomapalat "Poeetika" ILUKIRJANDUSLIKKUS ! Luule e POEESIA on keeleline looming, kunst. Ilukirjanduslikud tekstid: --> lüürika ! ! ! -> eepika ! ! ! -> dramaatika POEETIKA--> filoloogia ja filosoofia haru, mis uurib ilukirjanduslike tekstide olemust, ehitust ja toimet. --> Luulekunsti või laiemalt ilukirjanduslikkuse õpetus. Teose tõlgendamist iseväärtusena, tema enda ehitusest e struktuurist lähtuvalt nimetataks lähilugemiseks. Sageli liitub sellega keelekeskne arvustus e. KRIITIKA. Sõnakunstiteos põhineb kujundil. Ilukirjanduslikkus e kunstilisus on kujundliku
tegutsevaid inimesi tegelikkus on näitekunsti oluline tunnus. Võib oletada, et dramaatika on välja kasvanud rituaalist mõlema aluseks on tegus, sooritus. Dramaatika on dialoogiline tekst on tegelaste otsekõne. Autori remargid on vähemuses ning on eraldaud sulgude või erineva fondiga. Monodraama koosneb vaid ühe tegelase kõnest Autori kohalolek on näidendites varjatud tegelased pöörduvad otse vaataja poole. Eranditeks on teosed, kus tegevust juhib üks tegelane jutustaja ntks. Kõne on tegevuslik rääkimise situatsioon mõjutab tegelasi ja tegevust, samas sooritatakse kõne abil tegusid ehk kõne akte, mis muudavad olukorda. Seega on tegutsemine ka sõnaline. Draama on suunatud teatrile kirjanik võtab näidendit kirjutades arvesse teatri tehnilisi võimalusi.1 Lugemisdraamad teosed, mille suur maht, keeruline probleemistik või lavastamise piiratus lavatehnikat arvesse võttes. Neid on võimalik mängida, kui
- Kirjanduslikele tekstidele on iseloomulik eripära võõritus e. kummastus. Selles väljendub ka nende erinevus tarbetekstidest, ajakirjanduslikest tekstidest. Traditsiooniline e. klassikaline arusaam (enne 20. sajandit) on, et nt. luuletus on eriline (kujundite kaudu) maailma tajumise viis. 20. sajandil pööratakse rohkem tähelepanu vormile, kirjanduslikele võtetele (20. saj. modernismi algus) Näiteks 20. saj. algul tegutses vene vormikoolkond (Viktor Shklovski). Formuleeritakse, et kunst on kujunditega mõtlemine. Kunstivõtted" raskendavad", ,,pikendavad" asjade tajumist. Kunsti ülesanne on KUMMASTAVALT mingit objekti tajuda. Seepärast on ka suhteliselt raske suuremat osa 20. sajandi kirjandusest lugeda.Kummastuse puhul on harjumuspärane vaatepunkt nihutatud nt.inimese teadvusest looma tasemele ja see paneb asju märkama ja mõtestama teisiti, uudselt. Harjumuslik ,,rebitakse" lahti tavapärasest kontekstist, vaadeldakse teistel tasanditel. Eesmärgiks on
o Valestikirjutus (paragramm) porgandid ja pirgandid, me läksime üle mure ja muri kohises o Anagramm teiste sõnade loomine sõnade või nimede häälikuid ja silpe ümber tõstes, nt sugutas vist su vigast ust o Glossolaalia sõnataolised tähenduse ja sisuta moodustised, kõlamäng ja sõnamäng o Häälutused esitlus > tekst ise, autor mängib mingi häälikuga 12. Mis on narratiiv? Narratiiv on korrapärastatud sündmuste seeria. Narratiive on faktoloogilisi (tõesti toimunud sündmused) ja fikstionaalseid (välja mõeldud, aluseks on kujutlusvõime). Narratiivi tunnused: o Väljendab sündmust. o On seotud ajaga (korrastatakse loo alguse, keskpaiga ja lõpu kaudu). Sündmused ilmnevad nii, nagu neid jutustatakse. Ajalist lineaarsust korrigeeritakse pidevalt.
Jutustus -- + -- Kõneviis Seotud kõne Sidumata kõne Dialoogiline Väljendusviis Lüüriline Eepiline Dramaatiline 4. Iseloomust vcxage luule, proosa ja draama omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. Mismoodi suhestub see jaotus traditsiooniga jagada kirjandust lüürikaks, eepikaks ja dramaatikaks? Luule- värss ehk seotud kõne, kirjanduse osa, mida sidumata kõnele ehk proosale vastandab teksti eriline liigendus, rütmil rajanev struktuur; sõna "poeesia" kasutatakse ka lüürika tähenduses. Proosa- igasugused kirjanduslikud tekstid, millel puudub rütm, kuuluvad siis: anekdoodid, muinasjutud, muistendid, kroonikad, näidendid, stsenaariumid. Draama- tõsise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend, zanrina kujunes draama välja 18-
Vältelised värsisüsteemid vältelise e kvantiteeriva värsimõõdu kujundavad värsijalad. Värsijala loob pikk silp kui värsijala tuum, millega liituvad lühemad silbid. Pikkade silpidega täidetakse värsitõuse, lühemate silpidega langusi. Regivärss on meetriliselt rikas: rakendada võidi nii rõhulist, vältelist kui silbilist põhimõtet. Eri tüüpide seast tõuseb siiski esile vältelis-silbilis-rõhuline värss, mis silpide väldete ja arvu kõrval arvestab ka sõnade pearõhuga. Silbiline värsisüsteem tunnuseks on värsside kindel silbiarv Riimi ja stroofika põhimõisted ning euroopalikus traditsioonis levinumad võimalused. Heksameeter... antiik.. eleegiline distihhon, hispaania romanss 16. Kuidas saaks kujundiretoorika ja värsiõpetuse analüüsimist siduda luuletuse sisu käsitlemisega? Ei tea. 17. Proosa ja eepika: peamised tunnused, tuntumad zanrid.
kujundamine’) Väljamõeldis, võltsing, igasuguse kujutlusvõime saadus. Diskursus, milles mittetegelikke asjaolusid esitatakse erilisel viisil, et see sugereerib neid pidama tegelikeks. Imaginaarsed juhtumite, asjade ja asjaolude väljamõtlemine, luulendamine (nt petmise eesmärgil) Oletus, mille kohta on teada, et ta on faktist erinev, aga mida siiski aktsepteeritakse Fiktsionaalne narratiiv, jutustav proosa sisaldab väljamõeldud lugusid Proosa ja luule Luulest kõneldakse kui millestki erilisest, mis vastandub proosale. Luule on proosa suhtes midagi pidulikku, ta on justkui ehitud kõne ja ehiskõne. Seega luuakse opositsioon „luule-proosa“ Perminil proosa on vähemalt kaks selget eristuvat tähendust 1) Proosa kui tavaline, argine , mittekunstiline küne; 2) Proosa kui sõnakunsti (ilukirjanduse) liik.
dehumaniseerimine "Kirjanduse" etümoloogia Euroopa keeltes: lad. littertra Tähestik Grammatika Kirjalik tekst Haritus, õpetatus "Kirjanduse" mõiste ajalooline kujunemine Kirjavara (Schrifttum, ) Ilukirjandus (belles-lettres), 17-18. saj Fiction (fiktsioon: vale, väljamõeldis; ilukirjanduslik proosateos; narratiiv) / nonfiction Nonfiction (mittefiktsioon) Emmanuel Carrcre "L'Adversaire" (2000), eesti k. "Vaenlane" (2002) Jean-Claude Romand Kirjanduse määratlused Neoplatonlik esteetika- kunst kui ülev ja kaunis Formalism, strukturalism- kirjandusliku teksti poeetiline funktsioon Funktsionaalne määratlus (J. Mukaovski) Kunst on see, mida kunstiks peetakse (iga nähtus või ese võib saada esteetilise funktsiooni kandjaks) Kirjanduse funktsioonid Hedonistlik- kumsti võime naudingut pakkuda Informatiivne- Modelleeriv-kunsti võime maailma luua Prohvetlik-ennustav Sotsiaalne- suunatud inimese mõjutamisele
teistest tekstidest? a. Kirjandus on seotud keelega b. Tavaliselt kirjalik c. Ilukirjandus kuulub kunstide hulka d. Ilukirjanduslikul teosel on esteetilised või poeetilised funktsioonid e. Kunstiline fenomen tekib kommunikatsioonisituatsioonis AUTOR - TEKST - LUGEJA f. Ilukirjandus - Lugeja poolt tekib lisaväärtus g. Kirjandus on keele funktsioon (poeetiline ja integreeritud keel). Kirjandus on fiktsioon. Kirjandusteos on objekt, mis kannab esteetilist väärust. Kirjandus on intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon. 2. Millised on kommunikatsioonisituatsiooni tähtsamad komponendid? Mismoodi sünnib kirjanduslikus kommunikatsioonis teos ning millist rolli selles mängivad autor, tekst ja lugeja? 141 a. Autor - tekst - lugeja - see trio moodustab kirjandussituatsiooni tuuma b. tekst lähtub nii kirjanduslikust traditsioonist kui ajastust (reaalsusest);
Augustinuse aja rooma klassitsismi kajastus Ei ole süstemaatiline käsitlus, vaid hüplikum tekst, mis sisaldab ka erinevaid mõttemänge. - Keskaeg Poeesia teenib Jumala ülistust. Keskaja kirjandus erineb oluliselt sellest, mida meie oleme harjunud pidama kirjanduseks. Luule on õpitav ja õpetatav; luuletaja ei ole mitte niivõrd geenius kui pigem käsitööline, kellel on teatud eeldused ja kes loob kunsti vastavalt kindlatele reeglitele. Luule nagu ka kunst ei ole eesmärk omaette, vaid seotud teatud funktsiooniga, ta on millegi vahendiks. Poeesia sõltub artes liberales' alla koondatud teadusvaldkondadest. Trivium grammatika, dialektika, retoorika. Quadrivium - geomeetria, aritmeetika, muusika, astronoomia. - Renessanss. Üleminek keskajalt uusaega. (Vida, Robortello, Minturno, Scaliger, Castelvetro, Sidney, Du Bellay, Marco Gitolamo Vida, Julius Caesar Scaligeri ) Dante tema teos on uue kirjanduse kõrgpunkt
Väljamõeldise ja mitte- väljamõeldise eristamine on üha keerulisem. Mitte-väljamõeldis on dokumentalistika ilukirjanduslike elementidega. USAs on selle populaarseks vormiks eluloo pikantne pihtimus. Laiemas tähenduses on mitte-väljamõeldis igasugune dokumentaaltekst. Kirjandus seega fluktueerib, olles vaheldumisi kirjavara või sellest sõltumatu, nihkudes kaunite kunstide suunas ja kaugenedes neist taas. Kuid kirjanduse eristamiseks on olemas kriteeriumid. Suurteose ehk kaanon on kujunenud ilusa ja üleva kategooria põhjal. See arusaam on mõjustatud Platoni esteetikast, mille kohaselt kunst peab lähenema absoluutsele ilule. Kui kirjandus neile kategooriale vastab, on ta tõeline. Isegi tänapäeval, kus absoluutsed kategooriad enam ei kehti, kipuvad traditsioonilisemad seda liini järgima. Mõnikord räägitakse kirjandusele omasest struktuurist ja keelest. Retoorika määrab teksti kuuluvuse. Kirjanduse keel on kujundlik. Kui on tegemist mittekujundliku
- proosa soosib külgnevus- ja/või järgnevussuhteid - proosa soosib mittepidevust kes näeb? - kes jutustab? -vaatepunkt -fokuseerimine Gérard Genette Shlomith Rimmon-Kenan, Narrative Fiction (1983) Algirdas Julien Greimas tekstuaalne autor kõiketeadev jutustaja Tekst / lugu ... süzee / faabula (rekonst. sündmustest) tekst - see, mida loetakse, ei pruugi olla esitatud kron. järjestuses lugu (story) - koosneb tekstis aset leidnud sündmustest & on kron. järjestatud jutustamine - sündmustest rääkimine tekstis. Faabulaks nimetatakse omavahel seotud sündmuste kogumit, millest teoses teatatakse [ ... ]. Faabulale vastandub süzee: samad sündmused, kuid esitatuna selles järgnevuses, missuguses neist
krimka) kujutamisviisi järgi (arenguromaan, psühholoogiline romaan), mahu järgi (lühiromaan, epopöa) ning vormi järgi (värssromaan, kiriromaan) (2) jutustus - novelli ja romaani vahepealne eepika zanr, on novellist laialdasem sündmustik, mis ei ole keskendunud ühe peamise sündmuse ümber, ja vabam vorm. Romaanist on jutustus lühem ja ülesehituselt lihtsam. Jutustuse kolm põhikomponenti on süzee, tegelased ja miljöö, see esitatakse tavaliselt jutustaja (autori) vaatepunktist, kes jälgib sündmusi kõrvalt või on selles osaline. (3) novell (short story vms) - Novell on tiheda sündmustiku ja väheste tegelastega jutustus, mis piirdub harilikult ühe keskse teemaga, lõpus on puänt, zanri looja on itaalia kirjanik Giovanni Boccaccio. 1. epopöa antiikkirjanduses eepos või eepiline poeem. Praegusajal mitmeosaline romaanisari. (AHT - T&Õ) 2. novellett novelli pisem õde (või vend :) 3
Episoodilised tegelased Esinevad teoses põgusalt Jutustaja Hääl, mis edastab teose sündmustikku Vaatepunkt Paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse Minajutustus Sündmustik antakse edasi ühe tegelase piiratud vaatepunktist Sisemonoloog Tegelase sisekõne Teadvuse vool Edastab tegelase mõtted hüplikena Temajutustus Kolmandas isikus piiratud vaatepunktiga Kõiketeadev jutustaja Jumalik pilt, võib analüüsida ja kommenteerida toimuvat või ka vaid kiretult kirjutada. Liikuv vaatepunkt on kõiketeadval jutustajal Liikuv vaatepunkt Liikuv vaatepunkt on kõiketeadval jutustajal Tegelase analüüs: (......) Bioloogiline – päritolu ja välimus aspekt Psühholoogiline - mõtted, soovid, lootused Sotsiaalne – amet, elukoht, varanduslik seis, klassikuuluvus, suhted
kõige sagedamini kasutatakse romaanide analüüsimisel Narratiivsed tekstid (`narrare' ld. jutustama) Mõned küsimused, mida võib esitada eepilisele tekstile Kas on tegemist fiktsionaalse või faktoloogilise suunitlusega tekstiga? Mille järgi tunneme me ära, et tekst on fiktsionaalne? Kes jutustab? Millisest perspektiivist me `näeme' tegevustikku? Kuidas väljendub jutustaja? Milline on jutustuse ajaline struktuur? Kuidas on diskursuse tasand seotud story tasandiga? Kes peale jutustaja veel kõneleb? Kuidas on võimalik, et me ei kuule mitte üksnes tegelaste keelelisi ütlusi, vaid ka nende mõtteid ja tundeid? Milline on antud teksti suhe teiste (varasemate) tekstidega? Loo aeg loo sündmustele kuluv aeg Teksti aeg mingiks loo ajavahemikuks kulutatud teksti hulk. Teksti aeg on mõõdetav näiteks sõnade või lehekülgede arvu kaudu Narratiivi aeg loo aja, teksti aja ja lugeja ajakogemuse ühendus (mis on alati mitmetine)
kõrval võib rääkida ka tegelase sisekonfliktist, milleni viivad vastuolulised tunded, kired, kalduvused ning kohustused ja moraalsed veendumused. Intriig teose sündmuste kulg tegevuste ja vastutegevuste ahelana Moto teisest kirjandusteosest valitud juhtmõte, mis selgitab peatüki või kogu teose ideed, tõstab esile olulist. Raamjutustus, -novell, -romaan kompositsioonivõte; üks jutustus sisaldab endas veel teise jutustuse või terve seeria jutustusi. Tegelaseks jutustaja, kes on kõrvaltvaataja rollis. Jutustaja esinemine ja tema seisukohad, arvamused, mis esitatakse teose alguses ja lõpus, raamivad teost. Nt Boccaccio ,,Dekameron". KIRJANDUSE PÕHILIIGID Liik ehk zanr on väljakujunenud struktuuri ja sisutunnustega kirjandusvorm. Nt eepika zanrideks on eepos, romaan, jutustus, novell jne. Igal zanril võib omakorda olla alazanre ehk zanritüüpe, nt romaanizanril arenguromaan, kiriromaan. 20.sajandil piirid eri zanride vahel
Tegelaste tasandil viitab Greimasi aktandile, Todorovi baaspredikaadile jne. [Üldiselt püüavad strukturalistid tegelaste tasandit analüüsides vältida trad. lähenemist, tegelaste kirjeldamist psühholoogilistes terminites. Mingid mõjutused siiski Jungi arhetüüpidest. Enamasti tegeldakse grammatilise subjektiga teksti grammatikas. Karakter on strukt. analüüsist senimaani puudunud, nüüd on hakatud selle vajalikkusest rääkima] Jutustuse tasand seostub jutustaja ja lugeja probleemiga. Millised on jutustaja ja lugeja märgid. See on tasand, kus kahe alama tasandi elemendid integreeruvad, see tasand ilmnebki läbi madalamate tasandite integratsiooni, olles viimane tekstisisene tasand. Kõiki B poolt kirjeldatud tasandeid läbib ühendamise ja jagunemise mehhanism. Jutustuse tasandist rääkides rõhutab eriti segmenteerumist ja integratsiooni. Elemendid mis moodustavad süžeelise järgnemise terviku võivad olla eristatud
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
