Renessanss arhitektuur ja mööbel (koostatud 2015) (0)

TARTU 2015 
Renessanss  ajastu ja mööbel 
 
 
Sisukord 
Sisukord……………………………………………….……………………………………….1 
Sissejuhatus……………………………………………….……………………………………2 
1. Ajastu iseloom………………………………………….……………………………………3 
2.  Arhidektuur ……………………………………………….…………………………………5 
2.1. Vararenessanssi  arhitektuur  Itaalias……………………………………………….………5 
2.2. Kõrgrenessanssi arhitektuur Itaalias……………………………………………….…….19 
3. Mööbel ……………………………………………….……………………………………29 
3.1.  Kirstud ……………………………………………….…………………………………..30 
3.2. Toolid……………………………………………….……………………………………31 
3.3. Lauad……………………………………………….…………………………………….31 
3.4. Kapid. ……………………………………………….………………………………..….31 
3.5.  Voodid . ……………………………………………….…………………………………32 
Kasutatud kirjandus……………………………………………….…………………………..33 
 
 
 
 
1 
Sissejuhatus. 
 
Kirjutan iseseisva töö renessanssi ajast, mis oli inimestel väga suureks muutuse ajaks. Enne 
seda valitses keskajal peaaegu pool milleeniumit stiil, mis sai nime gootide hõimu järgi, 
kuid 16. sajandi Itaalias hakati halvustavalt gootikaks nimetama renessanssieelset kunsti, sest 
mida peeti sellel ajal tooreks ja barbaarseks.  Gooti ajastu keerles palju kiriku ümbers, sest 
kõik loovad jõud töötasid just selle heaks, kuid renessanssi ajastu muutis seda jäädavalt.  
Hakati avastam, et vahepeal on unustatud hulganisti väärtuslikke teadmisi, ning on toimunud 
ühiskonnas pigem allakäik, kui edasiminek . Antiikaja teadmiste janu üha suurenes, ning 
teaduse areng muutus oluliseks. Religiooni kahtluse  alla panekuga vähenes kiriku mõjuvõim 
tugevalt ja hakkasid toimuma muutused, mis ennem ei oleks saanuks tekkida. 
 
Renessans nimetus tuleneb prantsuse keelest renaissance ehk taassünd, seda nimetatakse 
keskajale järgnevat , antiigist  ja loodusest innustunud vaimuliikumist mis kestis eelkõige 
Lääne-Euroopas 14.–16. Sajandil. 
 
2 
1. Ajastu iseloom 
Kaubanduse  elavnemine , ning Inimeste rikkuse kasv tõi kaasa feodalistliku ühiskonnakorra 
asendumise rahalis-pangandusliku majandussüsteemiga. Üha rohkem inimesi asus elama 
linnadesse, kus tekkis uus klass, mille moodustasid  linnakodanikud, jõukad kaupmehed ja 
pankurid. 
Avanesid kaubanduslikud mereteed Ameerikasse, Aafrikasse ja  Indiasse , uute senitundmatute 
kaupade saabumine avardasid silmaringi ja tekitasid huvi uute teadmiste omandamise vastu. 
Meremehed komplekteerisid laevastikke ja suundusid avastusretkedele. 
Portugali meresõitja Magalhăesi ümbermaailmareis tõestas, et maailm on kerakujuline ja 
mered  moodustavad ühtse maailmamere. Just Magalhăes andis Vaiksele ookeanile selle nime 
kuna seda ületades oli ilm enamasti tuulevaikne ja rahulik. 
Maadeavastaja ja kaupmees Christoph Kolumbus toetus Magalhăesi avastusele, et maa on 
kerakujuline ja uskus, et laev jõuab Euroopast Kaug- Itta  ka lääne poole liikudes. Oma teel 
avastas ta Ameerika. 
 
Tolle aja teadmistejanu viis paljude tuntud esemete leiutamiseni nagu kellad, maakaardid, 
trükikunst, ja mitmed mehaanilised aparaadid . 15 saj võeti kasutusle ka puulõiketehnika ja 
sügavtrükitehnika-vasegravüür. 
Hakati huvi tundma antiikaja kunsti, kirjanduse ja filiosoofia vastu, mistõttu nim. 
renessansiaega  ka antiikkultuuri taassünniks (pr.k. la renaissance-taassünd). 
Avastati, et juba enam kui 1000 aastat tagasi oldi arengus palju kaugemale jõutud. See 
innustas inimesi uute teadmiste otsinguile. Ausse tõusis mitmekülgselt haritud inimene. 
Kui keskajal peeti kunsti käsitööks, mida tehti kiriku tellimusel etteantud "õigetel"  teemadel  
ja kindlate reeglite järgi, siis renessansiajal muutus kunstnik isiksuseks, kes hakkas tasapisi 
saavutama  loomingulist vabadust. Kunstnikud täiustasid küll oma oskusi eelkäijate töödest 
õppides aga püüdsid siiski leida oma isikupärast väljendusviisi. Renessanss oli sügav murrang 
nii vaimselt kui kultuuriliselt. Homo universalise  ilmumine maailma on tänapäeva jaoks 
olulise tähtsusega, sest just renessanss andis võimaluse hinnata inimest tema isiksuse 
omaduste põhjal. 
 
Muutunud elukorraldus ja uued teadmised panid inimesi religiooni teistmoodi  suhtuma . 
Kriitika alla võeti  religioon  ning hakati uskuma inimmõistuse jõusse. Jumalat peeti endiselt 
kõige loojaks aga tunti huvi tema loomingu ehk kogu maailma tundmaõppimise ja nähtuste 
 
3 
põhjendamise  vastu looduse seaduste abil . 
Kui võrrelda renessansiaega keskajaga, siis viimane oli väga religioosne, sest kogu elu oli 
koondunud kiriku ja selle dogmade ümber. Saja-aastane sõda Inglismaa ja Prantsusmaa vahel 
lõpetas Euroopas rüütlikultuuri. Renessansiajal hakkas inimene väärtustama enda 
isikuomadusi ja saavutusi, sest edukus ei sõltunud enam päritolust vaid enda ettevõtlikkusest. 
Sellist uut maailmavaadet  nimetatakse humanismiks. Eelnev rüütelik moraal nägi ette, et 
ainult õigete vahendite ja viisiga saavutatud eesmärk on midagi väärt. Seevastu 
renessansiinimene kaldus saavutama oma eesmärke vahendeid valimata. (Seda väljendab 
põhimõte“eesmärk pühitseb abinõu “. Sellel ajal ajal hakkasid levima ka  tulirelvad . 
Renessanss ei vabastanud mitte üksnes inimese vaimu, vaid tõusis ka tema maine saamahimu, 
mis tõi kaasa sügava moraalikriisi – nt Ameerika põlisrahvaste orjastamine  ja hävitamine. 
Katoliiklik inkvisitsioon, aga ka  protestantlik kirik püüdsid välja juurida ketserlust 
(väärusulisust), mis tõi kaasa uut ülekohut ja inimeste tapmist. 
Renessanssi õitseng toimus üllatavalt just väikelinnades, millede kodanikud soovisid äsja 
jõukale järjele saanuna kajastada oma linna kordumatust ja iseenda saavutatud prestiiži. 
Itaalias oli renessanssil kolm tähtsamat keskust: Veneeetsia, Genova (rikkad kaubalinnad), 
Firenze  (finantslinn) ja Rooma (paavsti residents). 
 
Itaalia renessanssi periodiseeritakse järgmiselt: 
  14.sajand –  trecento  e. Eelrenessanss 
  15. sajand –  quattrocento  e. Vararenessanss  
  16. sajand – cinquecento e. kõrgrenessanss 
 
 
4 
2. Arhitektuur itaalias 
2.1. Vararenessanssi arhitektuur itaalias 
 
● Antiikkunsti mõju tugevaim just ARHITEKTUURIS. 
● Esimesed uuenduslikud jooned avaldusid sakraalarhitektuuris. 
● Antiikkunsti taassünd arhitektuuris: 
proportsionaalsus 
baasi ja kapiteeliga sambad 
poolsambad ja pilastrid (dekoratiivsed) 
VIILUD  akende  ja uste kohal 
korrusevahesid märgiti SIMSSIDE abil  
fassaadi ülemine osa kaunistati antiikseid motiive sisaldava FRIISIGA. 
KULDLÕIKE  REEGEL  –  ehitise   massid   ja  pinnad  jaotuvad  nii,  et  terviku 
suhe suuremasse osasse  oleks nagu suurema osa suhe väiksemasse osasse. 
 
5 
Kuldlõige – (sectio aurea (ld.) e.  section d'or (pr.)), geomeetriline  vahekord , formaat, mille 
abil püüti anda kunstiteosele ideaalne  proportsioon . Jaotus kaheks erineva suurusega osaks, 
kusjuures väiksema osa suhe suuremasse võrdub suurema suhtega tervikusse ( minor : major  = 
major : minor + major). Kuldlõiget  tutvustas  Lucas Pacioli (u. 1445-u. 1514) oma raamatus 
"Divina Proportione" (1509), kuid idee ise pärineb ilmselt antiigist. 
 
 
tsentraalperspektiiv -   lineaar - ehk joonperspektiiv, mille puhul esemete paralleelsed jooned 
näiliselt jooksevad kokku ühte või mitmesse punkti ühisel horisondil esemete taga. 
 
tsentraalperspektiiv -  lineaar- ehk joonperspektiiv, mille puhul esemete paralleelsed jooned 
näiliselt jooksevad kokku ühte või mitmesse punkti ühisel horisondil esemete taga. 
● 15. sajandi renessansi tähtsaimaks keskuseks on Firenze. 
●  Paleed  ehk  esinduslikud  eluhooned  -   PALAZZOD   –  3-korruselised,  neljast  tiivast 
koosnevad ehitised nelinurkse siseõuega. Iseloomulik: 
madal katus 
raskepärased ja kindlusetaolised 
 
6 
tellisehitised, kaetud suurte rohmakalt tahutud (rustikaalsete) kiviplokkidega 
akna- ja ukseavad nelinurksed või ümarkaarsed 
domineerib   horisontaalne  suund,   massiivne   ja  tasakaalukas  maadligidus  (gootika 
vastand ) 
rõhutati palazzode üksikosade funktsioone: 
korrus-  massiivne  ja  raskepärane,  kannab 
ülemisi korruseid, (kaubalaod jms) 
korrus– kergemailmelisem 
korrus– kandva funktsioonita– õhuline 
Näit.  Palazzo Medici-Riccandi Firenzes 
 
●  15.  saj.  keskel  muutus  palazzode  stiil  elegantsemaks  ja  kergemaks.   Kindlus   taandus 
elurõõmsa lossi ees. Iseloomulik: 
suuremad aknad 
fassaadil palju antiikarhitektuurist päinevaid detaile. 
 
●  LEON BATTISTA ALBERTI (1404-1272) 
●  Arhitekt ja kunstiteoreetik, töötas välja uuse palazzotüübi: 
iga korruse akende vahele paigutati pilastrid 
pilastrid lõid fassaadil tasakaalu kandvate ja  kantavate osade vahel 
pilastrite  ja  akende  vaheldumine  elustas  fassaadi,  nende  rütm  muutis  ehitise 
harmooniliseks ja pidulikuks. 
● Näit. Palazzo Rucellai Firenzes 
 
7 
●  Järjekindlast  antiikarhitektuuri  eeskujude  elustamisest  annavad  tunnistust  ka  Alberti 
kirikuehitised.  Neis  ei  võta  ta  mitte  ainult  üle  arhitektuurseid  osasid,  vaid  püüab  ehitist 
tervikuna antiikses vaimus kujundada. 
●  Santa Maria Novella   kirik  Firenzes (fassaad) – hele-tume marmortahveldis. 
●  San  Andrea  kirik  Mantovas  -  fassaad  meenutab  antiiktemplite  fronti.  Ühelööviline 
pikihoone ,  külglöövid  on  asendatud  kabelitega,  avar  silindervõlv.  Nelitise  kohal   kuppel . 
Majesteetlik ühtne ruum, mis on eeskujuks hilisematele arhitektidele. 
 
●  FILIPPO BRUNELLESCHI (1377-1446) 
●  Firenze   toomkiriku   nelitise  kuppel  (1420-1436).  Kuppelehitis  oli  eelkõige 
puhtehitustehniline saavutus  ja renessanss-stiili  arengut  see otseselt  ei  mõjutanud. Samas oli 
harmooniline ja täiuslik kuppel kõigi renessanssarhitektide ideaal ja Brunelleschi teostas selle 
ideaali  esimesena.  
Kuppel oli oma aja suurim tellinguteta ehitatud tarind. Väliskest toetub paksemale sisekestale, 
mis  moodustab  selle  tugiplatvormi.  Katusekivid  laoti  marmorribade  vahele  isetoetuvalt 
kalasabamustris – selle tehnika kopeeris Brunelleschi Rooma Pantheonist. 
●  Uus,  puhtrenessansipärane  vorm  on  San   Lorenzo   kirik  Firenzes  –  antiiksed  detailid  on 
kaunistatud rikkaliku ornamentiikaga.  
● Firenze Leidlaste kodu (Ospedale degli Innocenti) – fassaadi ilmestab peentele korintose 
sammastele  toetuv kaaristu . 
● Brunelleschi leidis, et hea arhitektuur peab kasutama „õigeid“ proportsioone ja numbrites 
väljendatavaid mooduleid, mida saab tuletada antiikarhitektuurist.  
VARARENESSANSI  SKULPTUUR  ITAALIAS 
 
● Alates 15. saj. iseseisev kunstiliik. Muutused pole väga kiired. Quattrocento meistrid võtsid 
antiikskulptuuri  eeskujuks  ainult  üksikute  detailide   käsitlemisel .  15.  saj.  itaalia  plastikat 
iseloomusatvad värskus ja naiivselt rõõmus põhitoon .  
● Iseloomulik: 
 
8 
piiblitegelasi kujutati tõeliste konkreetsete indiviididena 
psühholoogiline lähenemine , inimene kui vaimne ja füüsiline tervik 
väline tinglikkus kaob 
pühaksud hakkasid sarnanema konkreetsete itaalia kaasaegsete inimestega 
 
● LORENZO GHIBERTI (1378-1455) 
●  Ghiberti  kuulsaimaks  tööks  olid  Firenze  toomkiriku  baptisteeriumi  pronksuksed. 
Kasutas  vanematel  ustel  gootipäraseid  neliksiire,  reljeefidel  kujutatud  piiblistseenid  olid  aga 
juba  uutmoodi  –   ruumilised   ja  maalilised.  Uuemal  uksepaaril,  nn  „ Paradiisi   väravatel“  on 
nelinurksesse  raamistusse  asetatud   reljeefid .  Nendes  on  maaliline   käsitlus   täies  ulatuses 
rakendatud  –  maastikulised  ja  arhitektoonilised  tagaplaanid,  kasutatud  on  kõiki  saavutusi 
joon- ja õhuperspektiivi alal. 
 
●  DONATELLO (1386-1466) 
●  Silmapaistvaim  vararenessansi   skulptor .   Realistlik   ja  naturalistlik,  ei  pelga  kujutada  ka 
inetust,  suursugusus  ja  monumentaalsus.  Tema  püüe  loomutruuduse  ja  individuaalse  poole 
mõjutab kogu vararenessansi plastika  arengut. 
●  „Püha  Jüri“  –  uhke  ja  kindel  poos,  ehtrenessaanslikult  ühendatud  maisus  ja   sakraalsus . 
Vasari on seda skulptuuri nimetanud „nooruse, julguse ja relvade käsitsusoskuse võrdkujuks“. 
●  „Taavet“  –  kaunistas   Medicite   lossi  õue.  Eeskuju  antiigist,  kuid  antiiksed  elemendid 
omanäoliselt ümber töötanud. Donatello „Taavet“ (u. 1430) on androgüünne habras nooruk, 
seda  skulptuuri  peetakse  esimeseks  lääne  kunsti  iseseisvaks  alastiskulptuuriks  antiikajast 
arvates. Õige anatoomiaga, mõjub küll veidi reljeefselt (parim on eestvaade ).  
●   Veneetsia   väejuhi  Gattamelata  ratsamonument  Padovas  (1453)  –  Donatello  kuulsaim 
töö,  esimene  vabalt  seisev   pronksist   ratsakuju  antiikmaailma  lagunemisest  saadik. 
Monumendis  on  väga   meisterlikult   ühendatud  realistlik  loomutruudus  monumentaalse 
suurejoonelisusega. 
 
9 
 
● ANDREA del VERROCCHIO  (1436-1488)  
● „Taavet“ – vastandina Donatello „Taavetile“elavm, naeratav kasvueas poiss, keha  teostus  
loomulikum. Vaadeldav igast küljest.  
●  Colleoni  ratsamonument  Veneetsias  (alustatud  1479)–  (paigutati  Scuola  di  San   Marco  
ette)  ilusaim  ja  võimsaim  renessansiajastu  ratsafiguur.   Ratsanik   ja  hobune  moodustavad 
terviku, ratsaniku figuur mõjub imposantselt, teos on ilmekas ja suurejooneline. 
 
 
DONATELLO   
  
DONATELLO 
 
 
10 
 
VERROCCHIO
 
VERROCCHIO
 
11 
VARARENESSANSI  MAALIKUNST  ITAALIAS 
 
 
15.  saj.  alguses  alanud  võimas  uuendusliikumine  maalikunstis  andis  veel  hiilgavamaid 
tulemusi  kui  arhitektuuris  ja  skulptuuris.  Oluliseks  sai  looduse  üksikvormide  põhjalik 
tundmaõppimine   ja  püüd  tundeelu   momentidele   täiuslikku  väljendust  anda.  15.  saj  esimene 
pool oli veel teatav üleminekuajastu. Sajandi esimese poole kunstis võib eristada kaht suunda. 
Üks oli  radikaalne , realistlik suund, mis püüdis hüljata mineviku (gooti) traditsioone; teine oli 
konservatiivne , idealistlik suund, selle meistrid jäid mõneski suhtes truuks keskaja  käsitlusele . 
Samasugune olukord oli näiteks ka tolleaegses skulptuuris (radikaalne Donatello ja Ghiberti 
alalhoidlik suund).  
 
15.  saj.   jätkus   Itaalias  freskomaali  õitseng.  Freskosid   maaliti   ka  varem,  kuid  15.  sajandi 
esimestel  aastatel  toimus  seinamaalikunstis  järsk  murrang.  MASSACIO   maalides   on  näha 
taotlusi, mis erinevad gootiaegsete kunstnike omadest. Ta loobus tinglikust ja üldisest (kuigi 
ilmekast  ja  toredast)  skeemist  ja  püüdis  piiblitegelastest  teha  elavaid  inimesi.  Näiteks 
paradiisist  väljaaetavat Aadamat ja Eevat kujutas ta erinevates tasapindades asuvatena, nii et 
tekib  ettekujutus  ruumist.  Ka  valguse  suunas  ta  figuuridele  ühele  küljele,  mis  võimaldas 
kehadele ümaruse illusiooni andmist valguse ja varju abil. 
 
Samale teele pöördus  lühikese   ajaga  enamik itaalia maalijaid. Looduslähedus sai maalikunsti 
lipukirjaks.  Toimusid  kirglikud  vaidlused    selle  üle,  kuidas  on  õige  kujutada  loodust.  Kui 
skulptoritel  oli  olemas  teatud  traditsioon  antiikplastika  näol,  siis  maalijatel  need   eeskujud  
praktiliselt  puudusid.  Üldjoontes  oli  eesmärk  sama,  mis  skulptoritelgi,  kuid  kunstiliigi 
omapära nõudis hoopis teisi võtteid.  Kõigepealt  õpiti anatoomiliselt õigesti  kujutama  inimest, 
õpiti  edasi  andma  tema  kehavorme,  kõikvõimalikke  liigutusi  ja  näoilmeid.  Seejärel  kerkis 
kohe vajadus kujutada  inimese ümbrust. Õpiti kujutama kõike-  ehitisi , puid, loomi, linde jne. 
 
Kuidas  aga  taasluua  kolmemõõtmelist   tegelikkust   kahemõõtmelisel  pinnal?  Keskaja   kunst  
endale niisugust probleemi ei püstitanudki, sest üldistatud ja tinglikele kujudele polnud tarvis 
loomulikku  ümbrust.  Kui  aga  inimesi  hakati  kujutama  loomutruult  ja  täpsete  detailidega,  ei 
saanud enam kõne alla tulla keskaegne  kompositsioon .  
Uusaegne  nn.  tsentraalperspektiiv  on  “õige”  liikumatu  vaataja  jaoks.  On  arvatud,  et  sellise 
kujutusviisi  aluseks  oli  keskaegse  mütoloogilise  maailmapildi  asendumine  sellisega,  kus 
objekt  ja   subjekt   on  selgelt   eristatud   ning  inimese  individuaalne  eneseteadvus  on  välja 
kujunenud. Selline ruumikujutus sai üheks peamiseks loominguliste ja teoreetiliste vaidluste 
objektiks .  Töötati  välja  õpetus  perspektiivist  ning  mõnikord  valiti  maalimiseks  just  nimelt 
selliseid  motiive,  kus  oli  võimalik  demonstreerida  perspektiiviseaduste  kasutamise  oskust. 
(Tekkis  lausa   omaette   koolkond-  nn  problemaatikud,  meistrid,  kes  puhtteadusliku 
süstemaatilisusega  püüdsid  lahendada  lühenduste,  perspektiivi,  valguse  kujutamise  jm 
probleeme.)  Näiteks  maaliti  nii  mõnigi  maja  või  isegi  müürijupp  ainult  selleks,  et  näidata 
kuidas ta pildi sügavuse suunas kitseneb. Kõige raskem oli maalida muutlikke loodusnähtusi- 
lainetavat  vett,  valgust,  pilvi  jne.  Neis  küsimustes  jäidki  vararenessansi  meistrid  sageli 
abituks.  Teatud   kiindumine   detailidesse,   keskendumine   nende  täpsele  edasiandmisele  või 
innustumine  perspektiiviefektidesse  mõjus  nii,  et  üksikasjade  terviklikuks   kompositsiooniks  
ühendamine jäi mõnikord  unarusse . 15. saj maalijate kompositsioonilised lahendused on tihti 
pisut  kunstlikud  ja  ebaloomulikud.  Tolleaegsetelt  maalidelt  hoovab  vastu  eriliselt  helget  ja 
pühalikku  meeleolu.  Sageli  on  maalide  tagaplaan  hele  ja  lagedavõitu  ning  seal  kujutatud 
hooned või maastikud antud väga teravate joontega; kasutatakse puhtaid värvitoone. Naiivse 
põhjalikkusega  on  ära  toodud  kõik   kujutatava   sündmuse  üksikasjad,  tihti  on  tegelased 
paigutatud ridamisi ning eraldatud selgete piirjoontega, st nad pole taustaga ( maastikuga ) eriti 
seotud. 
 
Seetõttu  nimetatakse  vararenessansi  maalikunsti  vahel  “primitiivseks”  (võrreldes 
kõrgrenessansiga). Tuleb rõhutada, et  quattrocento maalikunstil on võibolla just tänu teatud 
primitiivsusele oma eriline võlu, värskus ja spontaansus.  
 
 
●  GIOTTO di BONDONE (1266-1337) 
●  Itaalia  maalikunsti   uuendaja ,  trecento  maalistiilli  looja.  Äärmiselt   produktiivne   meister, 
peamiselt freskomaalija. 
 
13 
●  Giotto  parimad  ja  paremini  säilinud  tööd  on  40  freskot  Padua   Capella   dell’   Arena ’s  
(Capella  degli  Scrovegni)  u.  1303-1305.  Freskodel  on  tähtsamad   stseenid   Neitsi  Maaria  ja 
Kristuse  elust,  samuti  leidub  allegooriaid.    Giotto  on  püüdnud  neis  otsustavalt   vabaneda  
bütsantsi traditsioonidest,  võtnud  eeskuju prantsuse maalist ja skulptuurist.  Freskod  on loodud 
ülima  dramaatilisusega,  samas  säilib  kainus  ja  mõõdutunne,   figuure   pole  kuhjatud,  vaid  on 
esitatud ainult kõige tähtsamad tegelased. Need on suurepäraselt karakteriseeritud,  liigutustel  
ja miimikal on äärmiselt suur ilmekus.  
●  Uudne  ja  teedrajava  tähtsusega  Giotto  kunstis  on  just  dramaatiline  ilmekus,  afekti 
kujutamise  ja  jutustamiseoskus.  Ruumi-,  maastiku-  ja  arhitektuurifoon  on  siiski  veel  abitu, 
kuigi on tunda arusamist perspektiiviteadusest.  
●  Giotto  värvipalett  on  hele,  domineerivad  õrnsinine  ja  kollakaspunane.  See  mõjutas  kogu 
Kesk-Itaalia maalikunsti heledapaletiliseks  muutuma . 
● Näit. - Assisi San Francesco ülemise kiriku freskod Püha Franciscuse elust; 
freskod  Püha  Franciscuse  ja  mõlema  Johannese  elust  Capella  Bardis  ja 
Capella Peruzzis Santa Croce  kiriku juures Firenzes.  
 
 
● 15. sajandi Itaalias on juhtivaks alaks maalikunst, freskomaali õitsenguaeg. 
 
 
●  MASACCIO ( 1401 -1428) 
●  Vararenessansi  maalikunsti  rajajaks  tuleb  pidada  just  Masacciot.  Esimene  uuendusliku, 
realistliku suuna meister. 
●  Tema  tähtsaimaks  tööks  on  freskod  karmeliitide  kiriku  juures   olevas   Barnacci  kabelis 
Firenzes.  Freskod  jäid  kunstniku  surma  tõttu   pooleli ,  need  lõpetas  hiljem   Filippino    Lippi . 
Freskod kujutavad stseene Peetruse elust ning pattulangemisest ja paradiisist väljaajamisest.  
● Iseloomulik tema loomingule on: 
ruumi ja figuuride loomutruu kujutamine 
 
14 
valitseb täiuslikult joonperspektiivi 
valguse ja varju loogiline jaotus ja modelleerimine 
psühholoogilised aspektid – sügav seesmine tõde, ilmekad tüübid 
käsitluslaad on jõuline, rahulik, suurejooneline, meisterlik karakteriseerimisvõime. 
●  Tähelepanuväärseimateks freskodeks on „Pearahastseen“, „Paradiisist väljaajamine“.  
 
● FRA  ANGELICO e. Fra  Giovanni (Angelico) da Fiesole (u. 1400-1455) 
●  Munk  (frate  –  it.  vend),  idealistliku,  konservatiivse  suuna  kuulsaim  esindaja.  Tema 
maalides esineb sügav usuline põhitoon. 
● Iseloomulik: 
pehme gootipärane joonekäsitlus, säilib ka hilises loomingus. 
säilitab  keskaegse  motiivi  –  kuldsära  figuuride  peade  kohal,  riiestuse   kuldne  
palistus. 
võtab omaks mitmed looduselähedase suuna saavutused. 
ei kujuta ebaesteetilist, töödes valitseb õnnis rahu, pühalik, õrn ja ilutsev meeleolu. 
koloriit äärmiselt õrn ja hele. 
maastikukujutamisel  väga  moodne,  hakkas  esimesena  õhuperspektiivi  selgelt 
toonitama, oli ka esimene pilvede  maalija . 
loomingu tähtsaima osa moodustavad arvukad freskod.  
● Firenze San Marco kloostri seinamaalid  
●  Tahvelmaal  „Maarja  kroonimine “ 
 
● FRA FILIPPO LIPPI (u. 1406 -1469) 
 
15 
● Varasemates töödes  naiivne  ja pühalik joon.   Hilisemates  töödes usuline põhitoon kaob ja 
valitsema   pääseb  puhtilmalik,  elurõõmus  põhijoon.  Arvukalt  on  Lippi  loomingus   esindatud  
madonnapildid, loonud ulatuslikke freskosid. 
● „Kristuslapse  kummardamine “ 
● „Maarja kroonimine“, maalitud 1441-1447. 
 
●  SANDRO BOTTICELLI (1444/45- 1510 ) 
●  Üks  itaalia  renessansi  omapärasemaid,  sügavamaid  ja  geniaalsemaid  meistreid,  Medicite 
soosingualune. 
● Maalib esimesena mütoloogilisi tegelasi, näit „Kevad“, „Veenuse sünd“. 
● Parimad näited just tahvelmaalis, „Maarja kroonimine“, „Trooniv Madonna“. 
● Armastab kasutada ümarformaati ehk  tondo ’t, sellesse  formaati  maalib madonnapilte, näit. 
„Magnificat“. 
● Iseloomulik: 
vähene ruumisügavus, 
graatsiline  joon, 
pole tugevat valguse- varjuga  modelleerimist, figuurid mõjuvad siluettidena, 
mütoloogilistes  stseenides  alasti  naisefiguurid,   melanhoolne   õhustik,  elegantne 
maailm, 
tema  parimad  tööd  lähenevad  oma  kompositsiooni  tasakaalu  ja   piduliku  
suurejoonelisusega kõrgrenessansile, 
kirikupildid  hoopiski  sügava  usulise  põhitooniga,  elu  lõpul  sattus   Savonarola  
askeetlusemõju alla, see süvendab äärmuslikku kirglikkust. 
 
● PIERO  della FRANCESCA ( 1410 /20-1492) 
 
16 
●  Peamine  tähelepanu  perspektiivile,  koloriidi-  ja  värvitehnilistele  probleemidele  ning 
valguse kujutamisele. Eriti valguse maalijana on oma aja meistritest ees.  
● Ulatuslikumaks tööks on freskod San Francesco kirikus Arezzos . 
● Iseloomulik: 
rahulik kindlus, sünge tõsidus, 
massiivne  suurejooneline  lihtsustav  figuuristiil,  mis  on  vägagi  uudne  ja 
omapärane, 
valgusmotiivide julge käsitlus, 
suur meisterlikkus freskomaalidel valgusefektide kujutamisel. 
● Väga tuntud on tema topeltportreed maastikufoonil - „ Urbino  hertsogi abikaasa Battista 
Sforza portree“ ja  „Urbino hertsogi Frederigo Montefeltro Portree“. 
 
● ANDREA MANTEGNA  (1431- 1506 ) 
● Padova koolkonna meister, kes on mõjutanud kogu Põhja-Itaalia maalikunsti arengut kuni 
umbes a. 1490 . Iseloomustavaks on: 
mentaalne jõud, 
asjalik  kujutamisviis, 
äärmiselt tugevasti toonitatud plastilisus, 
monumentaalsus, teostus selge ja ilmekas, värvid  pidulikud , 
suur huvi perspektiivi ja lühenduste probleemide vastu. 
● Suhtleb Padova teadlastega, süveneb huvi  matemaatilis-perspektiivsete probleemide vastu 
ja andis tõuget tutvumiseks antiikkunstiga.  
●  Mantovas   hertsog   Gonzaga  ülesandel  maalib   kuulsad   freskod  Castello  di  Cortes,  neist 
huvitavaim  on  kuplimaal,  kus  figuurid  on  kujutatud  nii,  nagu  nad  tõepoolset  paistavad  alt- 
vaatajale.  
 
17 
●  Palju  tahvelmaale,  milles  on   terav ,  plastiline  käsitlusviis,  julged  lühendused  ja  rikkalikud 
tagaplaanid.  
● Väga tugev lühendusvõte on näiteks maalis „Kristuse leinamine“. 
 
●  15.  sajandi  esimesel  poolel  oli  terve  rida  uuenduslikku  voolu  kuuluvaid  maalijaid  ehk 
problemaatikuteks    -  meistrid,  kes  puhtteadusliku  süstemaatilisuse  ja  järjekindlusega 
püüdsid  lahendada  erinevaid  spetsiifilisi  maalikunstiprobleeme:  lühendused,  perspektiiv, 
valguse kujutamine, maalitehnilised probleemid jne. Nende hulka kuuluvad näiteks: 
PAOLO   UCCELLO  (1397-1475)  –  lühendused  ja  perspektiiviprobleemid;  teda 
peetakse ka teadusliku perspektiiviõpetuse rajajaks. 
DOMENICO   VENEZIANO   (u.  1400-1461)  –  uudne  hele  ja  värvirõõmus 
koloriit,  uurib  valguseprobleeme,  pildi  ruum  täpselt  ja  selgelt  määratud 
arhitektuurilise tausta abil. 
 
18 
KÕRGRENESSANSS ITAALIAS e. cinquecento (16. saj) 
 
16.  sajand  e.  kõrgrenessanss  on  suurim  õitseaeg  itaalia  kunsti  arengus.  Püüded  ideaalse 
suursugususe,  suurejoonelise  vormikäsitluse,  selguse  ja   harmoonia   poole  iseloomustab  kõiki 
selle  ajastu  kunstiloomingu   avaldusi .  Ka  16.  saj.  ajaloos  mängib   kaunist   suurt  osa  Firenze, 
kuid seal ettevalmistatud  pöörded  saavad lõplikult teoks. Roomas. Rooma on kõrgrenessansi 
tähtsaim  keskus,  kus  uus  kunstiideaal  järjekindlalt  võidule  pääseb.    Iseseisvuse  säilitab 
Veneetsia, võisteldas maalikunsti alal paljuski Roomaga. Oluline on tugev  paavstivõim , nende 
käsutatavate suurte varadega on võimalik elav ehitustegevus Roomas. 
 
Kõrgrenessansiks saab nimetada õieti ainult 16. sajandi esimest kolmandikku, sellele järgneb 
hilisrenessanss  ja   manerism .  Manerismi  ajaline  kestvus  on  erinev  ja  piiri  määramisel  nende 
vahel esineb lahkarvamusi. 16. saj. lõpukümnendid tähistavad aga juba baroki algust. 
 
 
2.2. Kõrgrenessansi arhitektuur Itaalias 
 
●  Vararenessanss  oli  katsetuste  aeg  .  Uus  vormitunne  otsis  uusi  väljendusvõimalusi,  toimis 
see  igas  kunstikeskuses   enamvähem   iseseisvalt.  16.  sajandil  toimub  muutus  –  Rooma  oli 
muutunud   parimate   kunstnike  kogunemiskohaks  ja  siia   asunud   meistritele  anti 
suurejoonelisemaid  võimalusi.  Roomas  oli  arhitektidel  võiamalus  igal  ajal  tutvuda 
antiikarhitektuuriga  ja  selle  najal  vormitunnetust  arendada.  Ka  nüüd  suhtuvad  itaalia 
arhitektid  antiikmälestistesse iseseisvalt  – antiigi vormid on kõrgrenessansi  ehitusmeistritele 
ainult abinõuks algupäraste ideede teostamiesl. 
●  Kõrgrenessansi  arhitektuuri  iseloomustab  püüd   mõõtmete   suurendamise  ja   ruumimõju  
tõstmise,  teiselt  poolt üksikute ehitusvormide lihtsustamise ja tugevdamise poole. Loobutakse 
vararenessansi  dekooririkkusest  ja  detailide  kuhjamisest.  Kõik  peab  olema  suurejooneliselt 
lihtne ja  ülevaatlik , iga üksikvorm peab olema täielikus kooskõlas tervikuga.  
 
19 
●  Kõrgrenessansi  loss  ehk  palazzo  areneb  välja  Firenze  palazzotüübist,  see  kujundatakse 
monumentaalsemalt.  Rustika  kaob, selle asemele  tuleb korralik kantkiviehitus,  mis  tavaliselt 
piirdub   ainult  alumise  korrusega.  Fassaad  liigendatakse  pilastrite  ja  poolsammastega, 
kaunistatakse niššidega; uste-aknende kohal on viilud ja neid ümbritsevad pilastrid ja sambad.  
● Kirikuhooned on nii  tsentraal - kui pikiehitised. Igal juhul püütakse aga ehitist kaunistada 
ilusa kupliga .  
 
● DONATO BRAMANTE  (u. 1444-1514) 
●  Kõrgrenessansi  arhitektuuristiili   geniaalne   rajaja.  Bramantet  huvitas  peamiselt 
kuppelehitiste  probleem  (suhtlus  Leonardo  da  Vinciga).  Kehastas  esimesena  kõrgrenessansi 
ehituskunsti   ideaalid;  oskas  kõige  lihtsamate  vahenditega  saavutada  vägeva  ruumimõju, 
detailid viia kooskõlla tervikuga ja üksikvormid suursuguselt kujundada. 
● 1504. a ehitas nn Tempietto  San Pietro in Montorio kloostri õue (Roomas). See on väike 
kahekorruseline   kabel   antiikse  ümartempli  laadis;  alumist  korrust  kaunistab  dooria 
sammastest ümbriskäik, hoonet kroonib kuppel.  
● Peetri kiriku algne projekt on Bramante looming, kuid kiriku ehitamine jäi tema surma 
tõttu  pooleli.  Selle  järgi  pidi  Peetri  kirik  olema  hiiglasliku  kupliga  kreeka  risti  kujulise 
põhiplaaniga  tsentraalehitis.  Domineeriva  peakupli  kõrvale  pidi  kerkima  4  väiksemat 
kõrvalkuplit. Töö jätkajaks sai Michelangelo . 
(Püha   Peetrus   maeti  a.  64  pKr.  kalmistule,  mis  asus  Circus   Nero ,  tema  ristilöömise  paiga 
lähedal.  Aastal  324  ehitas   Constantinus   haua  kohale   basiilika .  A  1506  tegi   paavst    Julius   II 
Bramantele ülesandeks ehitada vana varakristliku Peetri basiilika asemele uus hoone.) 
● Bramante loomingul on väga palju järgijaid. 
 
● MICHELANGELO BUONARROTI (1475-1564) 
●  Arhitekt,  skulptor,  maalija,  luuletaja.  Tema  arhitektuurilooming  sündis  peamiselt  tema 
vanul päevil; ta otsib uusi väljendusvõimalusi ja oma  rahutu vormikeelega rajab teed barokile. 
● Arhitektina on tema nimi seotud Rooma Peetri kiriku ehituslooga. Peale Bramante surma 
tekkis ehituses  seisak . A. 1547 saab kiriku ehitustööde juhatajaks Michealngelo, kes lihtsustas 
 
20 
Bramante plaani, jättes ära nurgatornid ja muud kõrvalruumid, misläbi ehitis saavutas veelgi 
ühtsema ilme. Michelangelo alustas  kupli  ehitamist, kuid see lõpetati tema mudeli järgi alles 
pärast tema surma (a. 1590). Hilisemate ehituste käigus on ka Michelangelo projekti tunduvalt 
muudetud.  Michelangelo kuppel on ilusaim kuppelehitis ja olnud sajandite kestel  eeskujuks 
arvukatele arhitektidele. Peetri kiriku kupli kõrguseks on 136,5 meetrit. 
                          
 
 
Bramante Rooma Peetri kiriku põhiplaan  
Micelangelo Rooma Peetri kiriku põhiplaan 
 
● ANDREA PALLADIO ( 1508 - 1580 ) 
● Renessansiajastu viimane suurmeister,  silmapaistev  teoreetik. Renessansiarhitekt, kes kõige 
järjekindlamalt püüdis silmas pidada  antiikarhitektuuri  mõjusid .  Tema  kunst   oli  esmajoones  
rajatud  monumentaalse  mõju  taotlusele,  mis  kippus  siiski  varjutama  funktsionaalsuse. 
Domineeriv on sammas, sambad ulatuvad üle mitme korruse, muud detailid jäävad kõrvale. 
Ka  tema  kirikud  hakkasid  meenutama  antiiktempleid.  Palladio  tegutses  Veneetsias  ja 
Vicenzas.  
●  Vicenza  basiilika,  mille  Palladio  kohandas  linna  raekojaks,  arvukad  paleed  Vicenzas, 
tuntuim  Villa  Rotonda.  Villa  Rotonda  (tuntakse  ka  Villa  Capra  Valmarana  nime  all)  on 
täiesti  sümmeetriline  ehitis,  see  on  kokkuvõte  Palladio  loomingust.  Hoone  ja   maastik  
tekitavad terviku. 
 
21 
●  Palladio  oli  väga  mõjurikas  arhitekt,  tekkis  Palladio   laad   ehk   PALLADIANISM ,  mis  oli 
mitme sajandi jooksul eeskujuks euroopa arhitektidele. 
   Villa Rotonda põhiplaan 
KÕRGRENESSANSI MAAL JA SKULPTUUR ITAALIAS 
 
●  Itaalia  kõrgrenessansi  maalijad  võtavad  omaks  kõik  15.  saj.  saavutused  (üksiknähtuste 
analüüs,  üksikprobleemide  lahendamine,  realistliku   vormikõne   väljatöötamine,  looduse 
põhjalik  tundmaõppimine),  kuid  arendavad  neid  edasi  ideaalse  suurejoonelisuse  ja  ühtsuse 
suunas, lihtsustavad ja jätavad kõrvale kõik  juhusliku.  Idealiseeritud tõde on kõrgrenessansi 
maalikunsti   põhiolemus .  Omane  on  viimase  võimaluseni  tasakaalustatud  kompositsioon, 
joonte võrratu selgus ja ilu, värvide harmoonia, üksikasjade täieslik  kooskõla  tervikuga, üllas 
hingestatus. Need on kõrgrenessansi tähtsaimad iseärasused.  
● Kõrgrenessansi  kunsti  keskse tähtsusega meistrid on  Leonardo da Vinci,  Michelangelo  ja 
Raffael.  
 
● LEONARDO da VINCI (1452-1519) 
●  Renessansiajastu  tüüpiline  ja  täiuslikeim  esindaja.  Tegutseb  paljudel  aladel  –  maalija, 
skulptor, arhitekt, graafik,  muusik ,luuletaja, insener, leiutaja,  teadlane . Eelkõige huvitas teda 
katsetamine, uute võimaluste otsimine, viimistlemispüüd jäi enamasti tahaplaanile. 
● Tema maale on säilinud vähe – põhjuseks värvide halb kvaliteet. 
●  „Madonna  kaljukoopas“  1483  –  (säilinud  ainult  koopia)  esimene  Leonardole  omases 
stiilis  maal.  Figuuride  täiuslikult  harmooniline  kolmnurkne  kompositsioon,  ainulaadne 
heletumeda kasutus, äraseletatud näod pehme ja õrna naeratusega. 
 
22 
●  „Püha  õhtusöömaaeg“   Milano   Santa  Maria  delle  Grazie  kloostri  refektoriumis  (1495-
1497 ).  Vähesäilinud,  sest  teostus  on  temperatehnikas  ja  väga  halvad  tingimused  aegade 
jooksul. 
● Iseloomulik on: 
suurejooneline ja terviklikult harmooniline kompositsioon, range sümmeetria; 
figuuride  asend,  ületamatu  perspektiivitunnetus,  valguse-varju  kasutamine  on 
loogiline, kaalutletud ja loomulik; 
perspektiivikasutus  asetab Kristuse ruumi perspektiivijoonte tsentrisse; 
harmoonia maali terviku ja detailide vahel; 
täiuslikult tabatud psühholoogilised karakterid; 
„Püha  õhtusöömaaeg“  on  esimene  täiuslikult  realiseeritud  kõrgrenessansi  kunsti 
ideaal. 
● „ Mona Lisa“ ehk „ Gioconda “  c. 1503-05 
● Iseloomulik: 
hele-tumeduse meisterlik käsitlus – sfumato; 
salapäraselt võluv taustamaastik ja tegelase naeratus; 
karakteriseerimisele aitavad kaasa suursuguselt vabas asendis olevad käed; 
kõrgrenessansile omane kolmnurkne kompositsioon:  
täiuslik  psühholoogiline  portree;  Mona  Lisaga  rajas  kunstnik  uue  suuna 
portreemaalis – suuna, mis pani pearõhu inimese sisemise mina esiletoomisele. 
●  Leonardo  looming  on  tervikuna  ilmekas,  täis  romantilist  salapära,  tähelepanu  eelkõige 
inimese sisemaailmale. Leonardo iideed on mänginud väga suurt osa renessansi suuremate ja 
väiksemate meistrite kunstilise ilme väljakujunemisel .  
 
● MICHELANGELO BUONARROTI (1475-1564) 
 
23 
●  Teine  kõrgrenessansi  geniaalne  kunstnik,  suurim  skulptor,  arhitekt,   maalikunstnik , 
luuletaja.  Michelangelo  pidas  ennast  ennekõike  skulptoriks.  Saamaks  tema  loomingust 
terviklikku   pilti,  tuleb  tema  tegevust  skulptorina  paratamatult  vaadelda  seoses   tegevusega  
maalikunsti alal. Äärmiselt rahutu ja keerulise temperamendiga isiksus. 
●  Micelangelo  kunstnikukskujunemisel  oli  väga  tähtis  roll  tutvumine  Medicite 
antiikskulptuuridekoguga ja Masaccio freskode stuudium Barnacci kabelis.  
●  Täiesti  vaba  antiigi  mõjudest  ja  harmooniliseim  skulptuur  Michelangelo  algusperioodi 
loomingus on „Pietà“ Rooma Peetri kirikus (1500).  
● A. 1504 valmis kolossaalne marmorist  „Taavet“ (ca 5, m;  seisis  algselt Palazzo Vecchio 
ees   Piazza   della  Signoria’l),  teos,  mis  sümboliseerib  Firenze  vabadust,  renessanssinimese 
võitleja ideaaltüüp. „Taavet“ tähistab uut arengut terves kõrgrenessansi plastikas. Taavetit on 
kujutatud enne võitlusseminekut, skulptuur on loomutruu, eluline, suure sisemise pingega ja 
ilmekas.  
● Sixtuse kabeli laemaalingud a. 1508-1512  on Michelangelo peateoseks. Ta maalis laele 9 
freskot  (5  väiksemat,  4  suuremat),  mis  kujutavad  maailmaloomist  ja  Noa  lugu.  Peastseene 
ümbritsevad  prohvetid  ja  sibüllid  ning  alasti  noormeeste  figuurid;  kolmnurksetesse 
võlvisiiludesse  akende  kohal  on  Kristuse  eelkäijad.  Võlvinurkades  on  4  maali  iisraeli  rahva 
ajaloost.  Kogu  lage  liigendavad  maalitud  arhitektuursed   osised .  Teos  sisaldab  kokku  350 
üksikfiguuri. Kogu kompositsiooni maalis Micelangelo üksi. 
Iseloomulik: 
dramaatiline ja vägivaldne joon – peegeldab ajastu olemust; 
täiuslikud inimesed ebaharilikes ja vägivaldsetes poosides; 
jõulisus, kehad plastilised, valguse-varjuga modelleeritud; 
tuntuim stseen „ Aadama  loomine“. 
● Sixtuse kabeli idaseina „Viimne  kohtupäev “  1536 - 1541 . Selles teoses on Michelangelo 
juba  renessansi  kunstiideaalist  üle   astunud ,  teoses  valitseb  vägivaldsuseni  küündiv 
käsitlusviis,  mis  on  omane  barokile.  Maalil  on  kujutatud  surnute  hinged,  kes  tõusevad 
raevunud jumala ette, mis on harvaesinev motiiv kunstis  (vastureformatsiooni mõju, ähvardus 
ketseritele). Figuurid on liikumiskeerises, dünaamilises ja tundeküllases kompositsioonis.  
 
24 
●  Medicite  perekonna   hauamonument   San  Lorenzo  kiriku  juures  Medicite  hauakabelis 
Firenzes  ( 1520 -1534).   Sarkofaagid   „Öö“  ja  „Päeva“  allegooriliste  figuuridega  ning 
„ Hommiku “ ja „Õhtu“ allegooriad. Need neli figuuri on oma suurejoonelise vormikäsitluse 
ja vägevate kontrastide poolest väga mõjusad. Valdav pettumusemeeleolu. 
●  Mooses  -  skulptuur,  mis  on  paavst  Julius  II  hauamonumendi  osa.  Skulptuur  on  võimsa 
vormikäsitluse ja traagilise paatosega. 
● Michelangelo  kunst on kõrgrenessansi selgejoonelisemaid avaldusi. Selles on ühtlasi juba 
olemas  barokkstiili  avaldused,  sest  ilmekuse  taotlemiseks  tõi  ta  paiguti  ohvriks  välise  ilu  ja 
harmoonia.  
 
● RAFFAEL (1483-1520) 
● Kõrgrenessansi suurmeister, ke pole nii subektiivne ega ka mitte nii sügav kui Leonardo või 
Michelangelo.  Tema  loomingus  puuduvad  traagiline   paatos   ja  sisemine  rahutus,  samuti  ka 
salapärane  romantika.  Raffael  on  äärmiselt  tasakaalukas  harmooniline  natuur,  kes  kõige 
sirgjoonelisemalt  teostab  vormilise täiuslikkuse ideaali, suutes siiski ühendada sooja sügava 
tundekülluse.  Iseloomulik  on  ka  tema  vastuvõtlikkus  mõjude  suhtes,  laenab  palju  nii 
minevikust  kui  kaasagsetelt  meistritelt,  suutes  siiski  laenatud  elemendid  sulatada 
isikupäraseks tervikuks. Idealiseerimine ja üldistamine  balansseerib reaalse maailma piiril . 
● Äärmiselt produktiivne kunstnik.  
●  Tuntumad  ja  paremad  teosed   varasemast   perioodist  on  „Maarja   laulatus “  1504, 
„Madonna roheluses“, „Madonna ohakalinnuga“, „Ilus aednikunaine“. 
●  Töötas  Vatikanis,  kus  talle  anti  ülesandeks  kaunistada  freskodega  kolm  piduruumi 
(stanza’t).  Teos  „Disputa“  näitab  usutegelasi,  tuntum  on  fresko  „ Ateena   kool“,  mis  on 
pühendatud  filosoofia  ülistamisele  –  suurimad  antiikmaailma  vaimukangelased   elavalt  
diskuteerimas üksteisega. Kompositsiooni  kesksed  figuurid on  Aristoteles  ja  Platon . Teos on 
vaba,  loomulik,  liikuv,  kuid  jääb  äärmiselt  sümmeetriliseks,  tasakaalustatuks  ja 
harmooniliseks. Suure tööhulga tõttu oli sunnitud kasutama abilisi.  
●  „Sixtuse  madonna“  –  kompositsiooni  täiuslikkuse  vormikõne  suursugususe,  figuuride 
sügava hingestatuse ja koloriidi mõjukusega esindab see tahvelmaal renessansi kunstiideaali 
klassikalist väljendust. 
 
25 
● Maalinud suure hulga madonnapilte ja altarimaale.  
●  Raffaeli   abilised moodustasid tema otsese koolkonna. 
 
● CORREGGIO (1494-1534) 
●  Ülem-Itaalia  kuulsaim  maalikunstnik  16.  sajandil  on   Parma   meister  Correggio,  üks 
geniaalsematest renessanssmeistritest.  
● Seadis esiplaanile koloroodi- ja valguseprobleemid, sellele on rajatud kogu tema looming. 
Correggiot  peetakse  renessansiajastu  suurimaks  heleda-tumeda  meistriks.  Hindab  ilu 
värvilistes valgusnähtustes, mitte vormis. 
● Üksikkuju kaotab Correggio kompositsioonides iseseisva tähtsuse, olles ainult osaks suures 
maalilises tervikus.  
● Arhitektooniliselt tervikliku kompositsiooni asemel on maalilisus, tasukaalu asemel hoogne 
liikumine. Sellega ta valmistab teed barokile, mõjutab 17. ja 18. saj. kunstnikke. 
● Maalib mitmeid suurejoonelisi freskosid Parma kirikutesse.  
● Tema usulistes piltides puudub sügav ja tõsine usklikkus, neis valitseb ilutsev, elurõõmus 
heatahtlikkus. Hilisemas loomingus ka mütoloogilisi stseene. 
● „Päev“, „ÖÖ“, „Püha Katariina müstiline abielu“, „Madonna Püha Jüriga“. 
 
 
● VENEETSIA MAALIKUNST 16. SAJANDIL 
●  Moodustub  koolkond;  Veneetsia  kõrgrenessansi  kunsti  sel  perioodil  iseloomustab 
koloriidiprobleemide  esiletõstmine, lokaaltoone ei  rõhutata,  kõiki üksikuid toone püüdsid 
nad ühendada sooja, kuldkollase üldtooniga. 
Saavutati see  kihiti  maalimisega: 
alusmaal 
pruunid toonid 
 
26 
värvid 
ühtlane laseeriv kuldne toon. 
● Maalikunst peegeldab ses mõttes Veneetsia tolle aja elu oma luksuse ja naudinguihaga.  
●  Loodus  ei  esine  foonina,  vaid  on  omaette  keskkond,  figuurid  võivad  olla  ka 
teisejärgulised.  
●  GIORGIONE  (1478-1510) 
● Säilinud tööde arv on väike.   
● Giorgione maalide motiivid on lihtsad, tema piltide on vähe tegevust.  
● Sügav lüüriline ja romantiline meeleolu, siseelu intensiivne toonitamine.  
● Selgejooneliselt on tema kunst väljendunud „Äikese“  nime all tuntud maalis: täiesti uudne 
on  figuuride  ja  maastiku  täielik  ja  harmooniline  kokkusulatamine  ühtses  meeleolus.  Seda 
peetakse Euroopa esimeseks maastikumaaliks.  
● Kuulsaim teos on „ Lamav   Venus “ – figuuri joonte ilu, koloriidi sulavus, luuleline  maastik .  
●  Sama  tuntud  on  ka  „ Kontsert   vabas  looduses“  –  sügav  romantiline  ja  unistuslik, 
musikaalne meeleolu, hõõguvalt soe koloriit. 
●  Giorgione  tähtsus  –  suurimaid  maastikumaalijaid,  vabastab  maalikunsti  lõplikult 
usuteemade ühekülgsest teenimisest. 
 
● TIZIAN (ca1480 - 1576) 
● Üks renessansi suurgeeniustest, tema loomingus on kõik rajatud värvile, maalitud vormile. 
Värv on tema jaoks vaimse sügavuse väljendamise vahend.  
●  Esimese  perioodi  töödest  on  kuulsam  „Taevane  ja  maine  armastus“  ilusate 
värvikontrastidega,  veidi  hilisemast  ajast  „Maksuraha“,  tugeva  psühholoogilise  taustaga 
teos.  
●   1516   nimetatakse  ta  Veneetsia  vabariigi  ametlikuks  maalijaks,  tekivad  sidemed  Euroopa 
valitsejakodadega.  
 
27 
●  Loomingu  keskmisel  perioodil  palju  mütoloogilisi  teosed,  samutihead  näited  kiriklikus 
maalis.  Oluliseks  saab  dramaatiline  ja   dünaamiline   lähenemine.  A.   1518   Veneetsia  Frari 
kiriku peaaltar „Maarja taevaminek“ –  haarav  toonidekäsitlus, figuuride dramaatiline  hoog  
ja paatos. „Kristuse haudapanek“ – uudne ebasümmeetriline ülesehitus.  
●  Väga  palju  silmapaistvaid  portreesid,  need  on  suursugused,  tabavalt  karakteriseeritud  – 
„Mees kindaga “, „Flora“. 
● Elu viimasel perioodil loob rea suurepäraseid esindusportreesid – „Karl V“ „Paavst Paul 
II“ jne.  
●  Samast perioodist arvukalt alastifiguure – „Urbino Venus“ 1538 – naise ilu ülistamine . 
●   Tiziani   viimaste  aastakümnete  töödele  on  iseloomulik  ikka  vabamaks,  kergemaks  ja 
julgemaks  muutuv  pintslitehnika,  kontuurid  kaovad,  lokaaltoonid  sulavad  täielikult 
kuldpruuni üldtooni. Värvimaali asemele asub toonmaal. 
●  TINTORETTO (1518-1594) 
● Tiziani õpilane, kuid  arendas  hiljem oma kunsti suunas, mis on liigub baroki piiril - hakkas 
taotlema  naturalismi, dramaatilisust ja liikumist. 
● „Püha Markuse ime“ on heleda koloriidiga Veneetsia kunsti traditsioonides töö.  
● Maalis 56 suurt  seinamaali  Veneetsia Scuola di San Rocco ruumidesse, siin leiab oma  laadi . 
● Erinevalt renessansstraditsioonidest asetab kompositsiooni raskuspunkti pildi servale. 
● Kompositsioon muutub diagonaalseks. 
●  Tööde  meeleolu  on  sünge  ja  kosmiline,  seda  rõhutab  valguse  rahutu  käsitlus  ja  tume 
koloriit.  
●  Alates  a.   1577   võttis  tintoretto  koos  Veronesega  osa  Veneetsia  Doodžide   palee  
kaunistamisest. Usulise ja allegoorilise  laadiga  kompositsioonid. 
 
● Paolo Caliari ehk  VERONESE  (1525-1588) 
●  Vastandina  veneetslastele  on  Veronese  tööd  hõbehalli  koloriidiga.  Veneetsia  kunstile 
iseloomulik toredus ja pidulikkus on tema maalides kõige järjekindlama väljenduse leidnud.  
 
28 
●  Veronesele  on  omased  suurepärase  ruumitunnetusega  teostatud  kompositsioonid, 
dekoratiivne joonekäsitlus, värvide kergus, segus ja heledus. 
●  Väga  uhked  on  Veronese  maalid  Veneetsia  Doodžide   palees ,  tuntuim  on  kolossaalne 
„Veneetsia  triumf “. 
 
 
 
3. Mööbel  
Renessanss mööblis on  kasutust leidnud arhitektuurilise hoone sambad, karniisid ja ehisviilus. 
Massiivne mööbel muutub järk-järgult kergemaks. Ornamendid muutuvad rafineeritumaks. 
Värvitud mööbli osakaal väheneb. Tammepuidu asemel hakatakse kasutama rohkem pähkli ja 
kastani puitu. Nikerduste temaatikas ja kujunduses domineerisid mütoloogilised ja 
allegoorilised ning ajaloolised isikud. 
 
Mahutav mööbel oli paigutatud piki seinu ning raskuse tõttu oli seda raske liigutada. Et ka 
renessanssmööbli, eriti korpusmööbli juures domineeris arhitektuurne  element (sambad, 
pilastrid, karniisid jne.), oli paljudel puhkudel tegu tõelise "sisearhitektuuriga".  
Veel 15.-16. sajandi jooksul käsitleti möbblit (mobilia) kogu muu varaga (immobilia) koos. 
Õigupoolest oligi mööbel enamasti nii raske ja kapitaalne, et sel mobiilsust eriti olla ei 
saanud. Nii nagu ehitusmeistritele, pakkusid ka mööblimeistritele alates 16. sajandist 
eeskujusid laialt levinud trükitud ornamendi - ehk mustriraamatud. Nende publitseerimise 
suurimad keskused olid tegelikult Saksamaal - Augsburgis ja Nürnbergis, ühed varasemad 
mööblikavandeid pakkuvad vaselõiked on pärit Peter Flötnerilt 1530 . aastaist. Seni lähtuti 
ilmselt traditsioonist, mida uuendati uute, arhitektuurist  pärit vormide lisamisega. 
Renessansiaegse tsunftikäsitöölise põhiliseks töömeetodiks oligi kombineerimine - 
inventsioon , mis ei seisnenud mitte niivõrd uute vormide ja mustrite loomises, kuivõrd nende 
hulgast valimises ja konkreetse eseme jaoks kohandamises. Mööblitislerile kõlbasid seetõttu 
hästi ka kullasseppadele mõeldud mustriraamatud ja vastupidi.  
 
Palladio Palazzo Badoeri inventariraamatus loetleti 1521. aastal ainult neli voodit, kaks 
sohvapatja, üks pähklipuust laud koos kaheksa tooliga, üks puhvetkapp, neli  pinki  ja 
paarkümmend kirstu. 
Dekooritehnikaid oli peale nikerduse teisigi. Veneetsias oli näiteks eriti hinnatud intarsia: 
 
29 
puupinna sisse uuristati vastavalt soovitud ornamendile või kujundile  nišid , miliesse siis 
paigutati vastav ornament või kujund, kuid juba teisest materjalist -  elevandiluust , metallist, 
pärlmutrist või mõnd teist värvi puuliigist. Veel üheks levinud dekooriviisiks oli nn. 
šartrööslik mosaiik , mis sai tuntuks  Püha  Bruno  mungakloostrite (asutatud 1084 Cartusias, 
prantsuse k. Chartreuse) kaudu: erinevatest puuliikidest ja ele-vandiluust lõigati välja kõik 
soovitud mustri kujundid  ning kleebiti üksteise külge; kui selline plaat oli kuivanud, saeti see 
väga õhukesteks kihtideks, mis siis omakorda kleebiti eseme pinnale. Šartrööslik mosaiik 
kasutas tavaliselt geomeetrilisi mustreid .  
 
Kogu ornamentika oli renessansis erakordselt rikkalik: siin kasutati kõiki juba antiigis levinud 
motiive: meandrit, munavööti, pärlinööri, hammaslõiget, "jooksvat koera", akantuseväänlat, 
medaljone, rosette , liiliaid jne. Väga palju kasutati ka otse arhitektuurist laenatut: karniise, 
frontoone, arkaade, pilastreid ja sambaid, hermipilastreid (tüveseks mehekeha), voluute. 16. 
sajandil lisandusid loetletutele groteskid - antiikvaasidest sümmeetrilise kompositsioonina 
väljakasvavatesse taimeväänaldesse  põimitud pool-loomi, pool-inimesi, maske, linde ja 
fantastilisi olevusi  esitavad pilditahvlid, mida esimest korda kasutas Raffael Vatikani  
loggia'de (1516-1518) freskodes. Raffaeli  inspiratsioon  oli pärit keiser  Nero Kuldse  Palee 
väljakaevamisel leitud seinamaalingutest.  
Renessansiaegse Itaalia istemööbel oli väga  mitmekesine . Siin hakati toole eraldi 
polsterdama, kuigi kasutusele jäi ka  lahtiste patjadega pehmendamine. Polstriks kasutati eriti 
meelsasti nn. Kuldnahka - pressitud ja polükroomitud mustriga nahka - ning sametit. Need 
kinnitati istme külge ümarapealiste vasknaeltega, mis samuti hakkasid esemetervikus mõjuma 
kaunistusena. .  
3.1. Kirstud 
  Kirst oli ka veel renessansis enim vajatud ja väga universaalne mööbliese - seda kasutati 
magamisasemena, kohvrina (külgedel käetoed), laua ja raamatukapina - itaalia keeles 
kutsutakse seda cassone'ks. Cassone kaks põhitüüpi , kodu- ja reisikirst kujunesid välja 16. 
sajandiks, neil mõlemal oli rikkalikult kaunistatud korpus ning lame, mõnikord 
marrnorplaadiga kaas. 16. sajandi algul  eelistati veel madala kapi sarnast vormi ja värvitud 
graveeringut, sajandi teisel poolel sai aga suurmoeks lõvikäppadele toetuv, antiikse sarkofaagi 
kuju imiteeriv nikerdatud ja  poleeritud kirst. Eriti pidulik pidi olema pruudikirst, õieti telliti 
neid puusepalt korraga kaks - üks pruudi , teine  peiu perekonna vapiga. Muu nikerddekoor 
võis niisugustel kirstudel mõjuda peaaegu skulptuurina - see oli Firenze mood nii 
 
30 
ümarplastiliselt oli see teostatud. Seetõttu soositi eriti pähklipuud, mida oli hea pehme 
nikerdada. Lihtsam mööbel tehti enamasti paplist, kastanist või muust vähem hinnalisest 
kohalikust puust. Käe- ja seljatoe lisamine tegi sellisest rikkalikult nikerdatud kirstust puust 
sohva - cassapanca. Cassapanca't kasutati ka rahakirstuna - siit sõna " pank " enamikus 
Euroopa keeltes. Kirst oli seetõttu alati lukustatav. 
3.2. Toolid 
Itaalia tooli efektseim vorm oli pinktool sgabello ( Toscana ), mille jalapartii ja nelja- või 
kaheksanurkse istmeplaadi sisse tapitud seljatoe moodustasid rikkalikult nikerdatud plangud. 
Teiseks toolivormiks oli nn. Strozzi tool , väga napi vormi, kaheksanurkse istmeplaadi, nelja 
allapoole kaldu sirge jala ning erakordselt kitsa seljatoeplaadiga, mille tippu kroonis 
medaljon. Kolmas toolitüüp oli nn. Savonarola tool -  curulis 'e selja- ja käetugedega variant, 
kusjuures tooli "korvi" moodustasid x-ina liituvad võrelised plaadid . Nende  toolide körval 
olid levinud tavaline kasttool ning kõikvõimalikud järid. .  
3.3. Lauad 
Ka laua tüüpe oli mitu. Enim levinud oli kastlaud, üsna  analoogne  juba gootikas tuntule, 
erinev oli vaid muster, mis kaunistas kasti äärelaudu. Laudade jalad torkavad silma oma 
mitmekülgse vormi poolest: oli antiikvaasi imiteerivaid küljelaudu, voluutjalgu, piilarjalgu ja 
arkaadimotiiviga  jalgu ; kõrgrenessansis tuli ette ka täiesti skulpturaalseid ja balusterjalgu. 
Mustritega võis kaunistatud olla ka puust või marmorist lauaplaat.  
3.4. Kapid 
Korpuselise mööbli uhkeimateks esindajateks olid kõrged neljaukselised kapid, mille 
ülesehitus oli selgelt arhitektuurne, majalik: kapp toetus madalatele plokk - või kuuljalgadele 
(hilisrenessansis), korpus algas profileeritud ja ornamenteeritud sokliga, "fassaadi" liigendasid 
pilastrid (või, eriti 16. sajandif, hermipilastrid), uksetahvlitel oli profileeritud raamistus, kaht 
ülemist ust eristas alumistest eenduv vahevöö ja kapp lõppes karniisiga. Kapi sisemuses oli 
jaotus horisontaalne, s. t. siin olid riiulid ning  riideid esialgu mitte ei riputatud, vaid laotati. 
Itaalia renessansi veel üks uhkus oli kõrge puhvet - credenza . Credenza'l oli palju vorme: oli 
nii  pikki  kui ka lühikesi, kahe- ja neljaukselisi, mõnikord olid ülaosas sahtlid. Mahutava 
mööblina (inimeste  jõukus  kasvas ja ühes sellega paljunes asjade maailm) hakati kasutama ka 
kabinetkappe. Need olid kappidega sarnaselt n.-ö. kahekorruselised, ülaosas kitsamad ja 
mõnikord ka avatavad - kahe suure ukse taha oli peidetud palju väikse-maid sahtleid ja 
laekaid. Mõnedel kabinettidel oli alaosa avatud, sarnanedes hilisema konsoollauaga.  
 
31 
3.5. Voodid 
Renessanssvoodi oli reeglina baldahhiinvoodi, mille voodiosa moodustas madala cassone 
sarnane, kuul- või käpp -jalgadega kast, mille peal oli veel üks madal nelinurkne kast, sellel 
magatigi. Kasti nurkadest kerkisid neli posti, mis toetasid ülemist raami, mille külge olid 
kinnitatud kardinad . Üldiselt paigutati voodi peatsiga seina poole, kuid esines ka 
alkoowoodeid, mis istusid külge-pidi osaliselt seinaniši sees. Voodi peats - supenore - oli 
tavaliselt kõrgem ja Iuksusvoodi puhul kujutas endast rikkalikult nikerdatud plaati , mille 
üheks osaks oli pere-konna  vapp . 16. sajandil kadus selline kaheastmelisus ning voodi tuli 
põrandale tagasi. lgal juhul oli paraadvoodi uhkusasi, mis moodustas terviku uhes eesriietega 
- jõukas kunstiarmastaja  tellis ka nende  kavandi sageli kunstnikult. Renessanss tähistab nii 
maja kui ka selle sisustuse esindusliku rolli olulist suurenemist. Oma staatuse väärikas 
esitlemine muutus kombeks ja kohustuseks ( noblesse oblige).  
 
32 
Kasutatud kirjandus 
 
1.  Kodres, K. 2001. Ilus maja, kaunis ruum.  Prisma Print.  
2.   Kangilaski .J. 2004. Kunstikultuuri ajalugu. Kunst, Tallinn. 
3.   Cole , E. 2009. Väike Arhitektuuri  Leksikon . Tänapäev 
4.   Kangur , P. 2014. Renessanss. Tartu KHK, Tartu 
5.   http://et.wikipedia.org/ 
6.   http://antiik-restaureerimine.ee/ 
7.   http://kunstiabi.weebly.com/ 
 
 
 
 
 
33