Referaat: Renessanss (0)

Tallinna Kuristiku Gümnaasium
Julia Kalašnikova
10.B klass
RENESSANSS
Referaat
Juhendaja :
õpetaja
Ülle Piibar
Tallinn 2014
SISUKORD
SISSEJUHATUS........................................................................................................................3
1. RENESSANSI ISELOOMUSTUS JA ETAPID...................................................................4
1.2. Mis on renessanss?..............................................................................................................4
1.3. Renessansi tekkimise eeldused............................................................................................4
1.4. Linnakultuuri edenemine Itaalias........................................................................................4
1.5. Majanduse areng renessansiajastul......................................................................................4
1.6. Renessanslik moraal............................................................................................................5
1.7. Antiigi tundmaõppimine.....................................................................................................5
1.8. Ristiusu kirik ja paganlus....................................................................................................5
1.9. Renessansi periodiseering...................................................................................................6
2. RENESSANSI KESKUSED..................................................................................................7
2.1. Renessansiaegne Firenze .....................................................................................................7
2.2. Veneetsia vabariik...............................................................................................................7
3. HUMANISMI LEVIK RENESSANSIAJASTUL.................................................................8
4. RENESSANSSKUNST .........................................................................................................9
4.1. Kunsti iseloomustamine ......................................................................................................9
4.2. Kunstniku positsioon renessansiajastul...............................................................................9
4.3. Perspektiivi leiutamine ........................................................................................................9
4.4. Maastiku esiletõus...............................................................................................................9
4.5. Iluideaal .............................................................................................................................10
4.6. Silmapaistvamad maalikunsti esindajad............................................................................10
5. RENESSANSI ARHITEKTUUR ........................................................................................14
5.1. Arhitektuuri iseloomustamine...........................................................................................14
5.2. Vararenessansi arhitektuur Itaalias....................................................................................14
5.3. Lossitüübid vararenessansi arhitektuuris..........................................................................14
5.4. Tervikliku ruumimõju loomine.........................................................................................15
5.5. Kirikuehitus.......................................................................................................................15
6. RENESSANSI SKULPTUUR .............................................................................................16
6.1. Ghiberti looming...............................................................................................................16
6.2. Donatello looming.............................................................................................................17
7. RENESSANSI KIRJANDUS..............................................................................................18
KOKKUVÕTE.........................................................................................................................19
KASUTATUD KIRJANDUS..................................................................................................20
SISSEJUHATUS
Antud teema sai valitud, kuna olin varemgi renessansis huvitatud ning tahtsin uurida seda põhjalikumalt.
Seadsin eesmärgiks anda põhjaliku ülevaade renessansi tekkimisest, selle etapidest ning ajastu kujunemise põhjustest. Samuti kirjeldasin lähemalt ka renessansiaja kirjandust, kunsti, skulptuuri ja arhitektuuri. Tegin ülevaate ka renessanslikust moraalist, linnade kasvust, majanduse arenemisest renessansiajastul jne.
Töö on jaotatud seitsmeks peatükiks. Esimeses peatükis iseloomustasin lähemalt renessansi ja selle etappe . Teises peatükis tutvustasin selliseid renessansi keskuseid nagu Firenze ja Veneetsia. Kolmandas peatükis seletasin lahti humanismi tähendust ning selle rolli renessansiajastul. Neljandas peatükis iseloomustasin renessansi kunsti ning kirjutasin ka kuulsatest maalikunsti esindajatest.Viiendas peatükis iseloomustasin renessansiaegset arhitektuuri. Kuuendas kirjutasin renessansi skulptuurist ning selle uuendustest. Seitsmendas iseloomustasin renessansi kirjandust ning kirjutasin ka selle aja silmapaistvamatest kirjanikest.
Tööd koostades lähtusin põhiliselt renessansiajastu käsitlevatele raamatutele.
1. RENESSANSI ISELOOMUSTUS JA ETAPID
1.2. Mis on renessanss?
Renessansi mõistet (prantsuse keeles  “taassünd”) rakendatakse harilikult perioodi kohta õhtumaa ajaloos, mis ulatub 14. sajandi algusest 16. sajandi keskpaiga ja lõpuni. Renessansi all mõistetakse murrangulist liikumist vaimse kultuuri kõigil aladel, mis tõi kaasa humanismi taassünni ja vapustas tugevasti keskaegset mõttemaailma ja elutunnetust.
1.3. Renessansi tekkimise eeldused
Renessansi tekkimise eeldusteks olid feodaalkorra lagunemine , kapitalistliku majandussüsteemi tekkimine ja arenemine, linnakodanluse kujunemine ning võitlus oma vabaduse ja poliitilise võimu eest.
1.4. Linnakultuuri edenemine Itaalias
Itaalias, kus ka keskajal polnud katkenud linnakultuuri traditsioon, puhkesid õitsele mitmed suured ja rikkad linnad. Kaubandusele, eriti kaugkaubandusele Idamaadega olid oma rikkuse eest tänu võlgu Veneetsia ja Genova; Firenze tähtsaimateks majandusharudeks olid pangandus ja tööstus. Roomas asus paavst , kes kogus makse kogu katoliiklikust maailmast. Palverändurid olid samuti üheks oluliseks sissetulekuallikaks roomlastele.
Ka mitmed väiksemad Itaalia linnad rikastusid tänu tööstusele ja kaubandusele. Itaalia linnakodanikele ei kuulunud mitte ainult majanduslik, vaid ka poliitiline võim. Selle aja Euroopas täiesti erandliku nähtusena valitsesid siinsed linlased mitte ainult oma linna, vaid ka seda ümbritseva maaala üle. Kujunesid linnriigid , mis meenutasid pisut Vana-Kreeka poliseid . Kapitalismi sünd oligi võimalik ainult sellistes väikestes linnriikides, sest itaalia tervikuna polnud selleks küps. Suur ebaühtsus arengus aga süvendas maa lõhestatust ja selle jäljed on märgatavad tänapäevani.
1.5. Majanduse areng renessansiajastul
Uued jooned Euroopa arenenumate maade elus hakkasid ilmnema 13.-14. sajandil. Järk-järgult lagunes naturaalmajandus, laienes tööjaotus ja tootmine müügiks. Tekkisid esimesed manufaktuurid . Kiiresti arenes kaubandus ja tärkas pangandus. Elurütm kiirenes, Euroopa nagu hakkas ärkama pikaajalisest unest ja omaette olekust. Uute kaubateede otsinguil võeti ette pikki riskantseid merereise, leiti tee Indiasse ümber Aafrika ja avastati Ameerika (1492). Uued majandusvormid tekkisid ja arenesid linnades ning nende kandjateks olid linlased.
1.6. Renessanslik moraal
Renessansiajastu inimest iseloomustab kirglik teadmistejanu, uurimise ja avastamise vaim, mis viib suurtele leiutustele ja maadeavastamisele. Kiriku õpetus taevase elu õndsusest kaotas aktuaalsuse. Tööstuse ja kaubandusega tegelev linnakodanik õpib ise kindlustama oma elu. Tekis usk inimese enda jõusse, tema tublidusse. Esikohale tõusis inimene indiviidina, tugeva isiksusena, kes suhtub ellu mõistuspäraselt.
Renessanslik moraal erineb selgelt rüütlimoraalist. Moraali üheks tähtsamaks probleemiks on eesmärgi ja vahendite suhe. Rüütlimoraalile on vahendid väga olulised (neil on tihti sümboolne tähendus) - ainult õigete vahenditega ja õigel viisil saavutatud eesmärk on midagi väärt. Renessansiinimene kaldub saavutama oma eesmärke vahendeid valimata. (Seda väljendab põhimõte "eesmärk pühitseb abinõu", mille sõnastamine on omistatud itaalia poliitikule ja kirjanukule Niccolo Machiavellile.) Tulirelvad , mis hakkasid sel ajal levima, võisid rüütlitele tunduda ebamoraalsed, kuid linnakodanikele mitte. Pole juhuslik, et renessansikunsti üks populaarsemaid kangelasi on Taavet, kelle võit Koljati üle polnud eriti rüütellik.
1.7. Antiigi tundmaõppimine
Kuulus poeet Francesco Petrarca kirjutas juba 14. sajandi keskpaiku, et kauakestnud pimedus taandub ja tulevased sugupõlved leiavad uuesti tee antiigi hiilguse juurde. Petratca pidas eeskätt silmas küll kreeka ja ladina keele puhtust ja antiikaja autorite tekstide ehtsust, kuid varsti mõisteti antiikaja taassünni laiemalt. Rinascita (itaalia keeles “taassünd”) ja selle prantsuskeelne vaste rennaissance on aluseks ajastu nimele paljudes keeltes.
Suure õhinaga õpiti tundma antiikaja kunsti, kirjandust, filosoofiat ja igapäevast elu. 1453 vallutasid türklased Konstantinoopoli ja hukkuvast Bütsantsist põgenenud haritlased vahendasid Itaaliasse kreeka kultuuripärandit. Siiski ei loodetud antiikaega korrata või jäljendada, vaid luua midagi samaväärset või isegi paremat.
1.8. Ristiusu kirik ja paganlus
Antiikaja paganluse kohatine matkimine ei tähendanud enamasti siiski konfliktiminekut katoliku kirikuga. Ühelt poolt olid mitmed selleaegsed paavstid ise tüüpilised renessansiinimesed ja kirik oli tihti üpris leplik ilmalikkuse avalduste suhtes.
1.9. Renessansi periodiseering
Kunstiajalooalases kirjanduses on levinud itaalia renessansi periodiseering itaaliakeelsete sajanditähistustega: Trecento e. eelrenessanss , Quattrocento e. vararenessanss , Cinquecento e. kõrgrenessanss. Trecento tähistab 14. sajandi, Quattrocento 15. sajandi ja Cinquecento e. kõrgrenessanss.
2. RENESSANSI KESKUSED
2.1. Renessansiaegne Firenze
Renessansiaja kultuuri häll ja vararenessansi tähtsaim kunstikeskus oli Firenze. Siin valitses 1434. aastal rahva kaasabil võimule tõusnud Medicite suguvõsa, kelle esindajad on ajaloos tuntud kunsti soosijaina. Firenzes töötasid paljud kuulsad kunstnikud , nende hulgas arhitekt ja skulptor Filippo Brunelleschi , kelle kavandatud kuppel Firenze toomkiriku nelitisele oli eeskujuks kõigile renessansiaja arhitektidele. Jõukas Firenze linnriik sünnitas mitmed renessansi säravaimad saavutused. Hoolimata poole elanikkonna hukkumisest 1340 . ja 1348. aasta katkupuhangutes ning sõdade, rahvamässude ja vandenõude tormidest oli 15. sajandil Firenze õitseaeg.
Linn, mida rikkad kaupmeheperekonnad ja tsunftid valitsesid sõltumatu kommuunina, oli kuulus oma vabaduseiha, poliitilise ja ärilise andekuse ning ületamatu käsitööoskuse poolest. Kuulsa Medicite perekonna patronaaži all jätkus poliitikute, kunstnike ja õpetlaste elav mõttevahetus ning Firenze jõudis enneolematult elujõulise kultuuri ajastusse. Uhkus oma saavutuste üle sai ilmseks auahnes ehitusprogrammis, mis pidi tegema linnast ilu, korra ja harmoonia võrdkuju.
2.2. Veneetsia vabariik
Tähtsaks kunstikeskuseks kujunes XVI sajandil ka Veneetsia. Renessansiaegne Veneetsia oli Euroopa kõige rikkamaid, demokraatlikumaid ja turvalisemaid riike. Ta jõukus rajanes võrdselt maismaavaldusel, kuhu kuulusid Padova ja Bergamo, ning ulatuslikel meretagustel aladel lähedasest Istria poolsaarest kuni Küprose saareni. Veneetsia, ammune merelinn, kus eksootiline idamaa segunes läänega, kisti üha enam sõdadesse, mida peeti Itaalia valdamise pärast. Ta jäi uhkeks ja puutumatuks, kuna suurel määral tulenes ta tugevus vabariikliku konstitutsiooni ainulaadsest stabiilsusest. Õukonna puududes võtsid kunstnikud tellimusi vastu riigilt. Keegi ei uskunud Veneetsia üleolekusse rohkem kui veneetslased ise, nad ehtisid oma maju ja paleesid mitte üksnes isikliku prestiiži, vaid riigi hiilguse pärast. Seal toimus hoogne ehitustegevus . Veneetsias töötas silmapaistev arhitekt Andrea Palladio, kes kõige järjekindlamalt võttis eeskujuks antiikarhitektuuri, sealhulgas kuldlõike proportsioonid. Tema poolt ehitatud palatsosid ja kirikuid kaunistavad dekoratiivsed sambad ning pilastrid, mis ulatuvad läbi mitme korruse. Palladio looming sai tuntuks nn. Palladio stiilina ehk palladianismina eriti Prantsusmaal ja Inglismaal.
3. HUMANISMI LEVIK RENESSANSIAJASTUL
Renessansiaja mõtlejaid nimetatakse humanistideks (ladina k. humanus-inimlik). Humanistid võitlesid harmoonilise inimese eest, tema vabanemise nimel keskaja kammitsaist. Vastukaaluks kiriku eitavale õpetusele toetusid humanistid elurõõmsale antiikkultuurile. Suure õhinaga õpiti tundma kunsti, kirjandust, filosoofiat ja igapäevast elu. Siiski ei tahetud antiikaega korrata või kopeerida, vaid luua midagi samaväärset või isegi paremat. Hakati uurima antiikaja arhitektuuri, kunsti ja kirjandust, õpiti kreeka keelt. Arenes täiesti iseseisev humanistlik kultuur. Kuna uut kultuuri peeti esialgu antiikkultuuri taassünniks, sai sellest kogu liikumine oma nimetuse. Humanistide ideaaliks oli mitmekülgselt arenenud universaalsete võimetega inimene. Iseloomulik on renessansiaja suurvaimude erakordne mitmekülgsus, nende võimete ulatus. Leonardo da Vinci tundis hästi matemaatikat ja tehnilisi teadusi, tegeles lendamise probleemiga. Pakkudes ennast Milano hertsogi Sforza teenistusse, rõhutas ta oma võimeid mitmesuguste sõjamasinate, kergesti kantavate sildade, veesüsteemide jne. ehitamisel ning alles kirja lõpus mainis, et on võimeline töötama arhitektina, skupltorina ja maalikunstnikuna. Kuid Leonardo oli ka loodusteadlane , filosoof, arhitektuuri- ja kunstiteoreetik, muusik . Michelangelo geniaalne loov vaim avaldus nii skupltuuris, maalis, arhitektuuris kui ka luuleloomingus- tema sonettides. F.Engels on renessanssi iseloomustanud ajastuna, mis vajas ja sünnitas mitmesuguste huvidega ning hiiglasliku vaimujõuga inimesi, kes kirglikult oma ideede eest välja astusid ja nende eest võitlesid.
4. RENESSANSSKUNST
4.1. Kunsti iseloomustamine
Maalikunsti arenemine Itaalias oli XV sajandil väga intensiivne ja teiste kunstiliikide kõrval kõige iseseisvam. Maal teeb läbi keeruka arenemisprotsessi, mille tulemusena saavutatakse inimese, looduse ja esemete tõetruu kujutamine. Selle eelduseks oli tähelepaneli looduse jälgimine ning matemaatika , perspektiiviseaduste ja anatoomia uurimine. Maaliteosed olid loodud põhiliselt fresko - ja temperatehnikas.
4.2. Kunstniku amet renessansiajastul
Kunstniku elukutse oli renessansiajastul palju avaram kui tänapäeval. Kunstnikud õppisid oma oskusi elust kihavas töökojas, mida juhatav meister hankis tellimusi. Nad jahvatasid värve, kruntisid maalitahvleid, kandsid taiestele peale õhukest lehtkulda ja omandasid terve rea erinevaid tehnikaid. Nõutavad tööd küündisid altaritest ja suurtest seinamaalidest kirikute, raekodade ja paleede tarbeks kuni väikeste pühapiltide, esindusportreede (sageli määratud diplomaatide kingituseks), värvitud mööbli, peokaunistuste, raamatukaante ja lavakujundusteni. Stiili ja teema otsustasid sageli pildi ülesanne, aga ka kavatsetud raamistus.
4.3. Perspektiivi leiutamine
Lineaarperspektiiv, matemaatiline süsteem kolmemõõtmelise ruumi kujutamiseks kahemõõtmelisel tasapinnal, oli välja töötatud Firenzes 15. sajandi alguses. Brunelleschi tõestas oma printsiibid , kuid teine arhitekt ja kirjanik, Leon Battista Alberti , sõnastas esimesena reeglid, mida kunstnikud võisid järgida. Alberti süsteemis kujutleti pildipinda avatud aknana, millest vaadatakse maalitavat maailma. Ta näitas perspektiivse, malelauaruudulise sillutise loomist pildiruumi, kus eemalduvad paralleeljooned esindavad nägemiskiiri, mis viivad vaataja silmast ühe punktini kaugustes. Kohta, kuhu kõik kiired kokku jooksevad, tuntakse koondumisepunktina ning see paikneb otse vaatepunkti vastas. Üksainus vaate-punkt tähendas, et nüüd saab kunstnik kontrollida ja suunata, kuidas pilti vaadatakse.
4.4. Maastiku esiletõus
15. sajandi vältel kasvas kunstis huvi maastiku kujutamise vastu. Kui varasemad kunstnikud olid rahuldunud tavapäraste kaljurahnude ja stiliseeritud puudega, et rõhutada figuuride paigutust, siis nüüd täitsid maalijad tagaplaane võluvalt mitmekesiste detailidega või kujutasid avaraid vaateid, tõendamaks vastuomandatud perspektiivioskust. Hinnaliste kuldtaustade asemel, mis olid altarimaalidel tavalised , hakkasid itaalia tellijad nõudma “maastikku ja taevast”, soovides omandada midagi isikupärast ja maitsekat. Dekoratiivsete maastikudetailide lembus omandati Põhja-Euroopast, kus illustreeritud käsikirjade ja gobeläänide vallas oli arenenud tugev maastiku kujutamise traditsioon. Põhjamaised kunstnikud arendasid samuti välja tehnilised vahendid valgus- ja kaugusefektide imepäraseks esitamiseks , kasutades maastike õhuliseks muutmiseks õlivärve.
4.5. Iluideaal
Muistne iluideaal, mis rajanes matemaatistel ja muusikalistel ettekujutustel harmooniast ning proportsioonist, taaselustati itaalia renessansiringkondades. Teoreetik ja arhitekt Alberti seletas “ De Re Aedificatoria’s”, arhitektruuritraktaadis aastast 1485, et “kõik, mida loodus loob, allub harmooniaseadusele ning tema peamine hool on, et kõik oleks täiuslik. Ilma harmooniata oleks see vaevu võimalik, kuna kaoks osade kriitiline sümpaatia.” Täiuslikku harmooniat, mille tasakaal kaob, kui midagi juurde pannakse või ära võetakse, loob maalija või arhitekt koostisosade hoolika seadmisega. Matemaatika veatut loogikat tagab ta, et maali või hoone osad oleksid kooskõlas tervikuga , ja seega loob ideaalse proportsiooni ilu. Inimkeha ise, “õilsaimat elavat vormi”, peeti Jumala universumi mudeliks ja etaloniks, mille alusel saab konstrueerida ülejäänud maailma.
4.6. Silmapaistvamad maalikunsti esindajad
Esimeseks kõrgrenessansi maalikunsti esindajaks on Leonardo da Vinci ( 1452 -1519). Leonardo oli renessansiajastu inimeste tüüpilisim ja ka kõige täiuslikum esindaja. Tema loomingulised võimed leidsid endale rakendust peaaegu kõigil vaimse tegevuse aladel. Ta oli maalija, skulptor, graafik , arhitekt, teadlane -leidur, kirjanik, edukas õukondlane jne., kusjuures tema saavutused kõigil neil aladel olid väljapaistvad. Leonardo pidevalt otsiva ja rahutu vaimu, töötahte ja töövõime ees tunti aukartust juba 16. sajandil, tuntakse nüüd ja ka edaspidi. Leonardo da Vinci maale on säilinud vähe ja neistki on mitmed kannatanud värvide halva kvaliteedi tõttu. Suures seinamaalis "Püha õhtusöömaaeg" on kõige selgemini loetavad kõrgrenessansi stiili püüdlused. Üldised põhimõtted on samad mis arhitektuuriski. Kui 15. sajandil õpiti kujutama üksikasju, siis nüüd sai valdavaks suurejoonelise, tervikliku ja harmoonilise kompositsiooni loomine. Kompositsiooni täius, kõigi üksikasjade asetuse sisemine põhjendatus sai peamiseks ideaaliks. "Pühas õhtusöömaajas" näemegi, et iga üksikfiguuri asend, samuti perspektiivi, valgusevarju jne. kasutamine tundub väga loogilisena ja kaalutletuna, kui arvestada pildil kujutatut. "Püha õhtusöömaaeg" on Piibli järgi Kristuse ja tema 12 jüngri viimne koosviibimine, kus Kristus teatab , et nende hulgas on äraandja. Iga jünger reageerib õpetaja vapustavale teatele oma temperamendi ja iseloomu kohaselt. Iga nägu on nagu omaette psühholoogiline portree. Ometi ei pääse ükski "portree" rikkuma kompositsiooni terviklikkust. Harmoonia pildi terviku ja detailide vahel ongi kõrgrenessansi üks olulisemaid stiilitunnuseid, eraldades teda nii vararenessansist kui ka järgnevast stiilist - barokist .
Leonardo arendas täiuseni inimeste välimuse jäljendamise, aga tema süvenemist inimeste hingeellu hinnatakse veelgi kõrgemalt. Leonardo kuulsaim teos " Mona Lisa" veenab meid, kuivõrd keeruline ja ammendamatu võib olla inimese sisemaailm.
Eelkõige maalijana tuntud Raffael (1483- 1520 ) oli teine kuulus kõrgrenessansi ideaalide väljendaja. Paavstide ülesandel töötas ta nende residentsis Vatikanis , kaunistades sealseid ehitisi seinamaalidega. Nende hulgas kõige täiuslikumaks peetakse kompositsiooni " Ateena kool" (1510- 1511 ). Uhkete kaarte ja võlvide all on trepistik, millel mõtisklevad ja vaidlevad antiikaja filosoofid. Nende hulgas on ootuspäraselt Platon ja Aristoteles, õpetaja ja õpilane. Väga kaalutletult, kuid veenvalt on lahendatud nende esiletõstmine teiste seast. Muidugi on nad kesksel kohal, kuid lisaks on nende õlgade kokkupuutekoht see punkt, kuhu koonduvad kogu pildi perspektiivijooned, ning nende pead on ainsad, mille taustaks on hele taevas. Veelgi tähtsamad on Raffaeli tahvelmaalid. Tema oli esimene suur kunstnik, sek kasutas oma tööde juures ulatuslikult õpilaste abi. Kunstnikku tegelikus elus ümbritsenud inimeste põhjal lõi Raffael üldistatud ideaalkujud. Just neile mõeldakse, kui räägitakse nn. klassikalisest ilust . Kõigis tema töödes valitseb ülev rahu ja harmoonia. Raffaeli lemmikmotiiviks oli madonna - jumalaema , kuid kõik selleteemalised maalid on hümniks inimlikule emaarmastusele ja naiselikule õrnale ilule. Omamoodi täiuslik on ka Raffaeli maalide ülesehitus - kõikide üksikfiguuride osa ja paigutus on ideaalses kooskõlas pildi põhiiseloomuga. Tema teoste tavaline kompositsioon on sümmeetriline ja sageli kolmnurkne - keskel on kõrgem figuur, mis on tähtsaim pildi teema seisukohalt, tema mõlemal küljel asuvad madalamad, näiteks põlvitavad figuurid. Maastiku ja ümbritsevate esemete kujutamine jääb sageli tagaplaanile: Raffaeli ei huvitanud detailid kui eesmärk omaette. Seega näeme kokkuvõttes, et Raffael nagu eemaldus uuesti reaalsest elust, ta nagu tõusis sellest ülespoole. Ometi jõudsid idealiseerimine ja üldistamine tema töödes just sellele tasemele , et veel ei kadunud side reaalse maailmaga ja veenvate inimtunnetega. Raffaeli arvutud järgijad tegid aga sageli selle saatusliku sammu, mille järel täiuslikkus ja ilu muutusid äkki õõnsaks ning formaalseks ilutsemiseks.
Kõrgrenessansi stiili iseärasuste veelkordseks selgitamiseks võib võrrelda Raffaeli "Sixtuse
madonnat" Bramante Tempiettoga. Näeme nii arhitektuuri- kui ka maalikunstiteoses samu põhimõtteid - sümmeetriat, harmooniat ja vormi suurelt nägemist. Üksikosad alluvad tervikule, kuid pole kaotanud ka iseseisvat väärtust.
Raffaellist erinev kunstnikuisiksus oli Michelangelo Buonarotti. Tema oli suurim itaalia skulptor 16. sajandil ja ühtlasi ka kõigi aegade suurimaid skulptoreid. Paavstid kuhjasid ta üle suurte tellimustega ja Michelangelo võttis need kõik vastu ning kavandas tellitud tööd veel eriti hiiglaslikuna. Nii pidi paavst Julius II hauamonument koosnema rohkem kui 40 figuurist, kusjuures iga üksik nendes oleks ületanud elusuuruse. Selline ülesanne käis kunstnikul juba füüsiliselt üle jõu, sest Michelangelo keeldus kasutamast kellegi teise abi. Nii valmisidki sellest suurejoonelisest kavatisest ainult kolm figuuri, nende hulgas ka kuulus " Mooses ". Võib-olla kõige kuulsamaks Michelangelo teoseks on 5.5m kõrgune "Taavet", mis asub Firenzes. Nagu öeldud, oli see motiiv renessansikunstnikele väga meelepärane, sest Taavetis nähti renessansiinimese ideaaljooni. Kui võrrelda Michelangelo "Taavetit" quattrocento skulptorite samanimeliste teostega, näeme kohe, et vahe on suur. Michelangelo kujus ei ole midagi ülearust, igal detailil on oma osa ja tähtsus, mis kindlalt teenib teose kogumuljet. Kui Donatello Taavet oli naeratav ja pooleldi mänglev, aga juba võidukas poisike, siis Michelangelo Taavet on tahtejõuline vägilane, kes alles valmistub otsustavaks heitluseks. Taavetist on saanud võitleja üldse, võitleja ideaaltüüp.
Michelangelol oli täita veel üks hiiglaslik tellimus, seekord maalikunsti alal - kaunistada freskodega Vatikanis asuva Sixtuse kabeli lagi ja idasein. Teistel seintel olid juba quattrocento maalijate tööd. Ta täitis selle tellimuse jällegi üksi, ja oma tervisele halastamata töötas ta Sixtuse kabeli lae all mitu aastat ( 1508 -1512). Idaseina kompositsioon "Viimne kohtupäev" sai valmis hiljem (1534-1541).
Maalingute motiivid on võetud Piiblist. Michelangelole aga ei piisanud illustratiivsest ülesandest. Kogu tema loomingut, nii maale kui ka skulptuure ja isegi ehitisi läbib eriline dramaatiline ja vägivaldne joon - selgemalt ja varem kui teised kunstnikud tajus Michelangelo oma ajastu vastuolusid ning raskusi. Sixtuse kabeli lagi muutus kristlike ideede illustratsioonist tohutuks panoraamiks, mis on renessansiideaalide kõrgpunkt, aga kus on ka juba tunda ummiku lähedust, nagu mingit meeleheitlikku üliinimliku pingutuse varjundit. Kogu lage katavad täiuslikud, hästiarenenud inimkehad, kuid nende poosid on vägivaldsed ja kohati lausa ebatavalised. Silmatorkav on loobumine Kristuse traditsioonilisest kujutamisviisist. Üldmulje on vapustavalt jõuline ja dramaatiline. Oma maalidel käsitles Michelangelo inimesi "skulpturaalselt", inimkeha plastilisi vorme vaju ja valgusega modelleerides. Sixtuse kabeli lae ja idaseina maalimise vaheajal loodud teostest on kõige
ühtsem ja terviklikum Medicite hauakabel Firenzes. Selle tellis samasse perekonda kuuluv paavst Leo X.
5. RENESSANSI ARHITEKTUUR
5.1. Arhitektuuri iseloomustamine
Arhitektuuris suureneb ilmalike ehitiste osatähtsus. Ehitatakse raamatukogusid, haiglaid, kauba- ja kohtukodasid. Valmivad esinduslikud raekojad, mis kajastavad linnakodanluse jõukust ja väärikust. Raekojas paiknes raesaal, turuhall, arhiiv, apteek, tuletõrje, sageli ka kaabel ja vangla . Valutseva klassi jaoks kerkivad avarate piduruumide ja galeriidega losselamud, mida ümbritsevad kaunid pargid. Iseloomulik on plaanipäraselt kujundatud linnakeskuste ja linnadesse väljakute rajamine. Tähtsaks ülesandeks arhitektidele kujuneb linna uue kaitsesüsteemi ehitamine, sest tulirelvade kasutuselevõtmine nõudis uut tüüpi kaitsevahendeid.
5.2. Vararenessansi arhitektuur Itaalias
XV sajandil toimus ehitustegevus Itaalias erilise murranguta, sest gootika ei vastanud itaalia vaimulaadile ega olnud jätnud sügavamaid jälgi. Uus arenev ehituskunst tugines Rooma riigi päevilt säilinud ehitusmäletistel. Taas hakatakse kasutama konstruktiivse elemendina silindervõlvi ja ümarkaart. Vararenessansi arhitektuuri iseloomustab dekoratiivsete vormide rikkus. Dekoratiivsel eesmärgil kasutatakse seinapinnaga vahetult liituvaid poolsambaid ja pilastreid. Seinapindu liigendatakse horisontaalsete simsside, petikakende, niššide ja girlandidega. Sageli esinevaks pinnadekooriks on grotesk - hellenistlikust kunstist üle võetud eri väänisornament. Kõik need antiikajast laenatud elemendid on loovalt ümber töötatud. Olulise uue joonena kujuneb välja tasakaalu taotsus horisontaalse ja vertikaalse liigenduse vahel. Arhitekte huvitab ühtse ruumimõju probleem. Sisekujunduses saavad jõuka kodanluse elamud rikkaliku puutahveldise, mille liigendus meenutab arhitektuurilisi vorme. Kohati ulatub tahveldis laeni . Eelistatakse suurte reljeefsete palkidega lagesid, samuti kassettlagesid.
5.3. Lossitüübid vararenessansi arhitektuuris
Kõige vanem ja levinum lossitüüp vararenessansi arhitektuuris on range kindlusetaolise üldilmega palatso ( palazzo ), sest elamud pidid ülikutele ja rikastunud linnakodanlusele ülestõusude puhul kaitset pakkuma. Nii kõrgus Firenzes kolmekorruseline Medicite residents Palazzo Medici (Riccardi) võimsana linna väiksemate elamute kohal. Palatsod ehitati suurtest tahumata esiküljega kividest. Niisugust ehitusviisi nimetatakse rustikaks. Arvestades elupruugist tingitud vajadusi ehitati rustikas sageli ainult korrus ja ülemised korrused tehti tahutud pinnaga kividest. Fassaadid on harmooniliselt liigendatud horisontaalsete simsside ja aknaridadega. Eriti suurejooneline on esikülge krooniv peasimss. Seda tüüpi palatso keskele
ehitati avar sammaskäiguga õu, kuhu avanesid lahtised kaarkojad - loggiad. Kindlusetaolist suletud ilmega paleearhitektuuri esindavad Firenzes ka Palazzo Strozzi, Palazzo Pitti jt.
5.4. Tervikliku ruumimõju loomine
Kõrgrenessansi arhitektuuri üheks kesksemaks probleemiks oli tervikliku ruumimõju loomine. Kasutati kuldlõike proportsioone, ehituskunstis kujunes välja vormide ideaalne tasakaal, rahu ja suurejooneline lihtsus. Fassaade kaunistati sageli skulptuuridega.
5.5. Kirikuehitus
Kuigi renessanss oma usuga inimvõimetesse katoliku kiriku autoriteeti tugevasti õõnestas, oli ehitustegevus kirikuhoonete püstitamisel Itaalias endiselt elav. Uusi taotlusi kajastas kõige paremini tsentraalehitise tüüp, mille ühepikkuste ristiharude lõikumiskohta kroonib poolkerakujuline kuppel. Säärane lahendus võimaldas maksimaalselt saavutada terviklikku ruumimõju. Kõige suurejoonelisem kõrgrenessansi kirikuehitus on Peetri kirik Roomas, õieti selle kiriku kuppel. Arhitekt Donato Bramante planeeris kiriku monumentaalse peakupliga tsentraalehitisena, milles täielikult domineeris kupli mõju. Hoone nurgakivi pandi 1506. aastal. Bramante suutis projekti ainult osaliselt ellu viia. Pärast tema surma ehitustöö ajutiselt katkes ning jätkus alles 1547. aastal Michelangelo juhatusel . Michelangelo lihtsustas Bramante põhiplaani ja hakkas kuplit oma plaani järgi välja ehitama. Kupli kõrgus on üle 100 meetri, läbimõõt 42 meetrit. Kupliehitis koosneb kolmest osast, mis moodustavad arhitektuurilise terviku. Nelitise kohalt tõuseb tambuur , mida liigendavad korrapäraselt vahelduvad aknad ja poolsambad. Aknaid kroonivad renessansipärased viilud. Tambuuri lõpetab friis, kus girlandidega kaunistatud osad vahelduvad eenduvate arhitektuuriliste pindadega. Tambuurilt tõuseb kuppel, selle harja kroonib väike ümartemplit meenutav " latern ". Kupli monumentaalsus, selle proportsioonide tasakaal ja vormide lihtsus mõjub äärmiselt suursugusena ja kaunina. Peetri kiriku kuppel on mitme sajandi jooksul olnud arhitektide eeskujuandvaks ka väljaspool Itaaliat. Pärast Michelangelo surma jätkunud ehitustööde käigus muudeti täielikult kiriku põhiplaani. Kirik valmis lõplikult XVII sajandi algul.
6. RENESSANSI SKULPTUUR
Skulptuur hakkas 15. sajandil järjest rohkem taastama oma iseseisva kunstiliigi õigusi. Kuulsaimate skulptorite Lorenzo Ghiberti (1378-1455), Donatello (1386-1466) ja Andrea del Verrocchio (1436-1488) looming näitab seda üldist suunda, mille poole püüdlesid tolle aja kunstnikud. Nende eesmärgiks polnud enam luua sümboolseid, tinglikke skeeme usu näitlikustamiseks, vaid nad püüdsid piiblitegelasi kujutada naga tõesti elanud (või elavaid) inimesi konkreetsete, kordumatute indiviididena. Seejuures lähtuti ümberringi elavatest inimestest. Seda oli muidugi tehtud ka gootika päevil, kuid siis oli igapäevase ümbritseva elu jälgimine ebateadlikum, kaudsed ja avaldus täiesti vabalt ainult grotesksetes kõrvaltegelastes. Pühakufiguuride juures oli elust võetud esmajoones ainult nende psüühika kujutamine. Psühholoogilisest aspektist ei loobutud ka nüüd, kuid see seostati inimese kui vaimse ja füüsilise terviku võimalikult tõepärase kujutamisega. Väline tinglikkus kadus . Nii hakkasid pühakud sarnanema itaalia kaupmeeste, sõdalaste ja seiklejatega. Pikapeale meenutas ainult teose pealkiri, et tegemist on religioosse motiiviga. Kunstnikke hakkasid huvitama inimeste kordumatud, individuaalsed jooned ja nende võimalikult täpne kujutamine sai esmaseks ülesandeks. Kunst sammus siin käsikäes teadusega , näiteks inimese anatoomia huvitas kunstnikke võrdselt meedikutega.
6.1. Ghiberti looming
Lorenzo Ghiberti (1378-1455). Skulptuurikunstis avaldusid renessansi ideaalid isegi varem kui arhitektuuris. 1401. aastal korraldati uuelaadne üritus - võistlus selleks, et leida parim kunstnik Firenze toomkiriku ees seisva väikese ristimiskiriku (baptisteeriumi) põhjapoolse pronksukse valmistajaks. Võitjaks kuulutati noor kullasepp Ghiberti, kes edestas meile eelmisest tunnist juba tuttavat Brunelleschit. Järgnenud paarikümne aasta jooksul tegi Ghiberti 28 kullatud pronksist reljeefi, mis kujutasid Vanas Testamendis kirjeldatud sündmusi. Neid reljeefe ümbritseb gootipärane neliksiiru meenutav ehisraam, kuid inimeste figuurid on reljeefidel kujutatud realistlikumalt kui gootikas. Valminud ustepaar meeldis firenzelastele ja Ghibertilt telliti veel teine, idapoolne kahe poolega uks. Ghiberti valmistas 10 suuremat reljeefi, mille raamid on juba nelinurksed. Neis on järjekindlalt kasutatud tsentraalperspektiivi. Eriti reljeefidel, kus figuuride taustaks on arhitektuur, on koonduvate joonte abil loodud veenev sügavusillusioon. Kõigi kümne reljeefi figuurid on ühes mõõtkavas ja kokku moodustavad nad kauni ja haarava jutustuse. Kullatud pronksuks äratas üldist imetlust ja 16. sajandi kuulus kunstnik Michelangelo nimetas seda Paradiisi väravaks, seda nime kasutatakse tänini.
6.2. Donatello looming
Vararenessansi skulptuuri kuulsaim meister oli Donatello, kelle looming erineb järsult gootikast ja ühendab antiigi traditsioonid uusaegse realismiga . 1417. aastal valmis ta Püha Jüri (Georgiost) kujutav üle 2 meetri kõrgune marmorkuju. See paigutati ühe kiriku seinas olevasse ümarkaarelisse nišši, ehkki esmakordselt pärast antiikaega oli see vabafiguur, s.o. praktiliselt sõltumatu arhitektuurist. Pärast tuhandeaastast vaheaega on rakendatud taas ka kontraposti, mis muudab kuju seisaku anatoomiliselt loomulikuks ja veenvaks - erinevalt gooti skulptuuridest võib seda kujutleda ka riieteta ja liikumisvõimelisena. Võrreldes antiikskulptuuridega on Püha Jüri aga enam individualiseeritud ja psühholoogiliselt rikkam.
7. RENESSANSI KIRJANDUS
Renessansiaegsel kirjandusel oli keskne koht inimesel ja tema tunnetel. Samuti oli oluline ka loodus. Kirjandust iseloomustab eelkõige humanism , mis tähendas inimese ja inimlikkuse kaitset, võitlust inimese kui isiksuse vabastamise eest ning aktiivset vastuseisu inimese orjastamisele ja ahistamisele. Võrreldes aga varasema perioodiga ei sõltu renessansi kirjandus kirikudogmadest, skolastlikest teadmistest ning seisuslikest normidest. Selle vastu keskaja kirjandust ja inimest iseloomustab just alandlikkus ja alistumine autoriteetidele.
Renessansiaja tuntumatud kirjanikud olid Petrarca, Boccaccio , Erasmus , Rabelais, Montaigne , Shakespeare ja Cervantes . Petrarca sai kuulsaks tänu oma kirjutatud ladinakeelsele poeemile „Aafrika“. Hiljem kirjutas ta veel luuletsükli „Laulude raamat“. Kunstilise žanri novelli algataja Boccaccio on aga tuntud ka maailmakuulsa teose „Dekameron“ autorina. Montaigne kirjutas teose „Essais“ ning just Montaigne esseedest ongi võetud kasutusele termin essee. Euroopa renessansi kuulsaim näitekirjanik Shakespeare kirjutas mitu tuntud raamatut. Näiteks „ Romeo ja Julia“, „ Hamlet “, „Kuningas Lear “, „Suveöö unenägu“ jpt. Cervantes koos Shakespeare`ga tuntakse aga kui sonetti rajajaid. Cervantes on tuntud „Don Quijote “ teose autorina.
Kirjanduse eesmärgiks oli renessansi ajal pakkuda eelkõige rahvale meelelahutust. Inimestele püüti läbi teoste näidata, et nad on vabad oma mõtetes ja tunnetes. Kirjanduses kajastati tavaliste inimeste elu koos tema rõõmude ja muredega.
KOKKUVÕTE
Renessanss tõi Euroopasse tõsiseid muutusi. Kui Petrarca pime keskaeg oli olnud saatana kolgas ja hilisem keskaegne maailm jumala kuningriik, siis renessansiaegne Euroopa oli tunnistajaks inimese tõusule ja triumfile. See oli humanismi alus, inimese sõltumatuse ja vaba eneseväljenduse sedastamine.
Teema osutus minu jaoks päris huvitavaks ning selle uurides omandasin palju uusi teadmisi.
Samuti arvan, et olen täitnud kõiki eesmärki, mida olin enne referaadi tegemist püstitanud.
KASUTATUD KIRJANDUS
Kangilaski , J. 1997. Üldine kunstiajalugu.Tallinn: Kunst
Fride R. Carrassat, P.& Marcade, I.1999.Comprendre et reconnaitre les mouvements dans la peinture. Paris :Larousse
Cole, A. 1994. Renaissance. London: Dorling Kindersley Limited