Itaalia renessanss - põhjalik referaat (0)

RENESSANSS

13. saj. viimane veerand ja 14. saj. algus – trecento – eelrenessanss
15. sajand – quattrocento - vararenessanss
16. sajand – cinquecento - kõrgrenessanss
16. sajand (alates u. 1530.) – hilisrenessanss ja manerism
Uued jooned Euroopa arenenumates maades (eelkõige Itaalia ja Madalmaad) hakkasid ilmnema juba 13-14 sajandil. Naturaalmajandus hakkas lagunema , laienes tööjaotus ning tootmine müügiks. Arenes kaubandus ja tekkis meie mõistes pangandus. Itaalias puhkesid õitsele mitmed suured linnad – Veneetsia ja Genova (kaubandus Idamaadega), Firenze (pangandus ja tööstus), Roomas andis tooni paavst . Itaalia linnakodanikele kuulus nii majanduslik kui ka poliitiline võim. Kujunevad nn. linnriigid .
Gootika ja renessansi vaheline piir on hägune, paljud renessanslikud nähtused said tegelikult alguse juba keskajal (looduse teaduslik uurimine , meelelist maailma jäljendav kunst jne.).
Renessansskultuuril on üks kindel tunnus – eneseteadvus . Veendumus , et kaasaeg on uue ajastu algus ja põhimõtteliselt erinev möödunust. Eeskujuks saab antiigi hiilgus . Rinascita (it. – taassünd), prantsuse keelest renaissance on alus ajastu nimele .
Õpiti tundma antiikaja kunsti, kirjandust, filosoofiat , igapäevast elu. Renessanssliku maailmavaate keskmeks on humanism – veendumus, et suurim väärtus on isiksuse vaba areng. Inimest ei hinnata enam niivõrd päritolu kui isiklike omaduste järgi. Ideaal on üksikisik, kes teostab ennast edukalt ja iseseisvalt. Oluliseks muutub isikuvabadus – sõltumatus keskaegsetest kollektiividest ja ühingutest, ka autoriteetidest, kaanonitest ja dogmadest. Selle tagajärjel sulandub kokku sakraalne ja profaanne . Asjad ja teod kaotasid oma sümboolsed tähendused, maailm muutus ühtseks ning ühemõõtmeliseks.
Renessanslik moraal erineb rüütlimoraalist. Tähtsaimaks probleemiks on eesmärgi ja vahendite suhe. Rüütlimoraal – vahendid on väga olulised (neil sümboolne tähendus sageli) – ainult õigel viisil saavutatud eesmärk on midagi väärt. Renessansiinimene saavutab oma eesmärki vahendeid valimata – nn. „eesmärk pühitseb abinõu“ (Niccolo Machiavelli ).
Ühemõõtmelist maailma õpitakse tundma kogemuslikult, ka meelelisi