Vastus leiad õppematerjalist: Omakultuur konspekt eksamiteemad

Omakultuur konspekt eksamiteemad (0)

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Mida kujutas endast varane inimene?
Mida keel mäletab?

Eksami teemad

eestlaste ja naaberrahvaste päritoluteooriad

keel ja maailmavaade
Soovituslik: 1 ( ariste ), 11 (uku masing ), 14, (uno rätsep), 15 (urmas sutrop) , 20 (wiiki kalevi)

traditsioonilise maailmapildi ruumitunnetus

traditsiooniliste maailmapildi ajatunnetus

rahvausk enne ja nüüd
Kohustuslik: 1, 8, 9

mitteloolised peegeldused folkloorižanritest: rahvajutud

mitteloolised peegeldused folkloorižanritest: rahvalaulud
kohustuslik: 6, 10

moderniseerimine ja mineviku pärand kaasajal
kohustuslik: 2, 4
Omakultuur
Eestlaste ja naaberrahvaste päritolu teooriad
2 suurt lugu:

Keelepuu teooria (J.Sajnovics, S.Gyarmathy, A.Reguly,M.A.Castren, F.J. Wiedemann , E.N.Setälä,P.Ariste)Vanem teooria (18.saj.) Ungari uuria avastas. Soome- Ugri keelte sugulus .

Kontaktiteooria (Kalevi Wiik , Ago Künnap)
Inimrände ajaloost

Kaasaegne inimene Homo sapiens sapeins aafrikast u. 120 000 - 100 000 aastat tagasi.
Euroopasse jõudis u. 40 000 aastat tagasi.
Baltoskandinasse 23 000 – 19 500 aastat tagasi.
Jää paksus toonana näit Leedus 0.5 km, Skandinaavia mägedes 2.5km.
Baltikumi asustamine 19 000 – 23 000 aastat tagasi.
Jäämereni jõudmine 11 000 – 9000 aastat tagasi.
Billingeni katastroof 8213 e.m.a. (2011=10224 Eestlastel peaks olema 10224, sest siis tekkis Eesti) Järv hakkas mereks muutuma – maa sünd.

Inimtegevus enne jääaega?
Susiluola koopas Soomes leiti tuhka . - Neandertaalased tegid lõket, ilmselt.
Mida kujutas endast varane inimene?

Inimkeel 50 000 (kuni 100 000) aastat vana.
10 000 aastat tagasi inimesi u. 5 – 10 miljonit, samas räägiti 12 000 erinevat keelt.
Tänapäeval maailmas u. 6 000 keelt.

Kontaktiteooria

Lähteallikateks ajaloolis-võrlev keeleteadus , arheoloogia – kõige varasem ajaloo uurimise meetod(säilmete leidmisel põhinev), geneetika.
Keele- ja kultuurivahetused ajaloos olnud normiks mitte erandiks .
Olulised maastikulised erinevused: stepivöönd vs. Mäestikud.
Lingua franca (üldkeel) keskse mõistena (mingi kolmas keel, mida erinevad rahvad kasutavad suhtlemiseks omavahel)(mõjutab põhi keeli ja lingua franca mõjul võivad kujuneda uued keeled).
Ühed esimesed inimesed Euroopas soomeugrilased , kes olid rändlevad kütid .
Teistest mitte-indoeurooplastest järgi jäänud baskid , kaukaasia keeli kõnelevad rahvad.
Kolm refuugiumi asustuslähetena.
Indogermaanlased tulid Vahemere piirkonda u. 7 500 aastat tagasi, põllunduse-karjakasvatuse levimine nendega.

( Karjakasvatus suurema iivega, tõhusamad)(Kütid loodustundlikumad, hajuvamad, loodsegapõimunud, suurem oht sattuda ellujäämis kriisidesse, erinev sooline tasakaal)

Suur veeuputus – sulav jää vesi murdis ookeanist läbi Bosporuse väina Vahemerre ja Musta merre, kust vee tase tõusis 15 cm päevas, kokku 107 meetrit. Indogermaani rahvad liikusid sealt soomeugrilaste poolt asustatud Kesk.Euroopasse. Kalevi Wiiki järgi tänaste indogermaanlastest (ennekõike germaani, slaavi , balti) keelte kõnelejate esivanemad assimileerunud soomeugrilased.

Euroopa 5 500 – 3 000 a. e.m.a. (Kõneldavad keeled)
Soome-Ugri(Eesti, Soome, Rootsi, Norra), Keldid (Wales), Germaani(Holland, Saksa), Balti(Läti, Leedu, Preisi), Slaavi (Vene, Valge-Vene, Tšehhi , Sloveenia), Jugoslaavia (Jugoslaavia), Ibeeria ( Hispaania , Prantsuse).
Soome-Ugri (Eesti, Marid , Soome) Slaavi(Venemaa), Germaani (Norra, Rootsi, Island, Inglise, Saksamaa), Romaani (Portugal, Prantsusmaa, Hispaania , Itaalia)
Euroopa keelekaart tänapäeval
Tänapäeval Euroopas alles kolm suuremat keeleperekonda:

Indogermaanlased u. 700 miljonit (Euroopas 97%) Domineeriv!
Soomeugrilased u. 22 miljonit (3%)
Baskid u. 1.7 miljonit (0.2%) Ürgne.

Keelepuu-teooria

19. sajandil välja kujunenud teooria uurali /soome-ugri rahvaste ühisest algkodust ja hargnemisest ca. 6 000 aastat tagasi.
Põhineb ajaloolis-võrdleval keeleteadusel – st. Keelelisel, mitte kultuurilisel vmm. Sugulusel.
Omamoodi reaktsiion indo-euroopa rahvaste keelesugulusele ja -puule.

Uurali keelepuu
Sameedi – siberi ääres, põhja-jäämere ääres
Soome-Ugri – 1.Ungari 2. Läänemere
Läänemeresoome keelepuu
Eesti, Soome, Liivi, Karjala ,
Vadja keel on Põhja-Eesti keelele kõige sarnsasem keel maailmas!
Eesti keele tüvevara omatüved
uurali
soome-ugri
soome- permi
soome-volga
soome-lapi Vadjalane – Lembit Saarsalu
läänemeresoome
liivi-soome
eesti

Loeng
Eesti keele tüvevara omatüved
Laentüved eesti keeles – hilisemad laensõnad on seotud põllumajandusega, varasemad olid seotud küttimise ja korilusega.
indo euroopa ja indo iraani iva, sada, sarv, udar, varss
balti hammas, hani, mets, oinas, põrgu, ratas
germaani ader, haldjas , koer rikas, varas
slaavi aken, lusikas, ike nädal, turg, värav
läti kanep, kauss, sõkal, vanik, magun, mait
alamsaksa amet, arst, hammer, kokk , kool köök, õli, ääs
rootsi iil, kratt, kriim, riik, räim, tasku, tont, värd
vene kapsas, kirkla, präänik, rubla, tatar , tubli, vurle
saksa aabits, ahv, just, loss, pirn, sink, vürts
soome aare , julm, jäik, mehu, retk, suhe, uljas, tehas
muud laenud jaana(heebrea), vutt(inglise), koi(juudi)
anglo-ameerika
Tacitus a. 98 mainis esimesena Eestit, kui Germaania osa.(üldistas, Germaani hõimud - kõik kes tahtsid Roomat kukutada)
Keel ja maailmavaade
Keel ja tegelikkus
Tõsiasi: kaasaegne eesti identiteet suuresti keelepõhine

Kas keel peegeldab või loob tegelikkust?

Keelelise relatiivsuse hüpotees
Erikeeli rääkivad inimesed, saavad maailma asjadest teisiti aru.
Uku Masingu (1909-1985) vaateid

Eestlane pole SAE (Standard Average European) vaid boreaalse kultuurkonna esindaja
Erinevused keeles ja meeles
Erinevused juttudes ja maailmapildis
Grammatilise soo puudumine kui viide sidususele ümbruskonnaga mitte inimese eraldumisele selelst
Tuleviku puudumine kui staatiline kõiksuses olek, mitte “areng” või “pürgimine” selels suunas
Täis- ja osasihitis kui viide tegevuse olemusele mitte tegevusele endale või resultaadile
Eesliidete nappus, mis sõnade tähendusi kardinaalselt muuta saavad, kui viide hoidumisele kõiksust mõistetega/mõistetesse piiritleda

Mida keel mäletab?

Käsi:käendus, kätte saama, (päikese) käes olema, käsilane, parem käsi, käemees jne.
Kehaosade ainsus-mitmus: saapad jalas , poole silmaga, poole kõrvaga
Jumal, vägi, ilm kui millegagi rõhutajad: jummala lahe, väga ilus, ilmvõimatu jne.
Vandumine kui väga polüfunktsionaalne kõnetegu: võimendamine, kaitsemaagia, psühholoogilise tasakaalu taastamine, needmine

III Traditsioonilise maailmapildi ruumitunnetus
Traditsiooniökoloogiline religioonitüüpide muutumine soomeugrilastel
Eluviisid
Usundilised iseärasused
Arktiliste ja sub-arktiliste küttide kultuur
Maailmaloomine, šamaanid , loomade jumalus , loomaliikide haldajad, mobiilsed altarid
Põdrakasvatajad - normandid
Tegevusvalkondade kujunemine, vaimude isand/emand, kombineeritud majandus perekondlikud kultused, ilmastikujumalused, pühakohad
Aletajad ja karjakasvatajad
Looduselemendid, teadja/ravitseja, paigahaldjad esivanematega seotud kultuskohad
Lõunapoolsemad maaviljelejad
Dualistlikud kontseptsioonid , taevaisa ja maaema, viljakushaldjad, külapühamud, ohvripaigad
Totemism – esivanemad on taimsed või loomsed kujud, mitte inimlikud.
Kõige dualistlikum maailma religioon on vana pärsia/iraani usund sorvastism – on olemas ürg hea ja ürg halb/ ürg valgus ja ürg pimedus, mille vaheline võitlus toimub terve elu.
DUALISM – HEA JA KURJA VÕITLUS.
ANIMISM – USK SELLESSE, ET KÕIK ON ELAV.
RÄNDLINNUD – (kui ei lase hanedel ja kurgedel ära minna loodame, et head ilmad püsivad!)
Maailmapuu kajastusi regilauludes:
TAMM – ja tema raiumine, väike vend tuleb ja tapab ära
HÄRG – härja tapmine , (ürgkoletise hukkamine)
Lind- kes otsib pesakohta ja haub maailma välja (Eesti)
Kaali meteoriidist

Langes vististi pronksiajal mõni aastasada e.m.a.
Kaal ~450 t, diameeter ~5m, langemiskiirus 21 km/s
Mingi võrreldavus Tunguusi meteoriidiga (gaasiline meteoriit, mis langes Siberisse) 1908. aastast
Kaali kraatrivalli ühes osas pronksiaegne kindlustatud asula (leitud ajastule ebatüüpilisi hõbeehteid)
Kaali kraatri ümber 470 m ringmüür, laius 2.7 m, 16 000 vankritäit suuri kive
Seespool müüri leitud koduloomade luid, hambaid ohvrina

Tõlgendusi pärimustes:

Phaetoni, päiksejumala Heliose poja lugu, kelle Jupiter paiskas ta Eridanose jõkke, õed heliaadid muutusid papliteks, nutavad merevaigupisaraid.
Prof . Kovalevski 1954, et Eridanos on Daugava , legendid tek. 2. a. Tuh. Keskel eKr
Pythease reis ~350-320 eKr Britanniasse; Thule saarele - koht, kuhu “Päike heidab magama”. Thules kasvatati vilja, mida kuivatati päikese väesuse tõttu suurtes elamutes.

Šamaanitrummid kui maailmakaardid
Hinge surmajärgne teekond surnute Maale hantidel
The land of the Dead
The Ob river
The master of the Land of the Dead
The Master of the holy town Kalteš, the woman of the main god Numi-Torum
Mir-Susne-Hum (a culture hero, madiator between humans and the God, the 7th son of the Numi-Torum) (Naisel 4 hinge, Mehel 5)
Religioosne topograafia ja rituaalikirjeldused regilauludes
Mardipäeva kristlik pühak on Pühak Martinus – hea tahtlik sõjamees.
Sant kui religioonifenomenoloogiline vahemees erinevate reaalsuste vahel

Sant – ld. Sactus (pühak)
Sotsiaalne, vaimne, füüsiline jne. Marginaalsus kui märk erilisusest ja piiripealsusest traditsioonilises kultuuris
Sant kui institutsionaalne , mitte kui asotsiaalne nähtus
“Püha hullu” institutsioon kultuurides, vn. Urodilivõi (sant, värdjas) ~uroditsja (vilja kandma)
Regilaulude vaeslaps kui vahendaja

Sant kui vahemees jumala ja inimeste vahel, sandi ja jumala vahel on parem suhe(palved mõjuvad tõenäolisemalt).
Erinevad mediaatorid: sant, kerjus
Nikolaus , jõulumees
10.03.11

saj oli kalevipoeg rahvale baastekst
hipiliikumine- põgenemine enda loodud maailma NEW AGE (narkootikumide tarbimine)
Inimesed (eestlased) on üldiselt religioossed.
Sakraalselt mõtleva inimese maailmatunnetus (mircea Eliade)

Ruum on struktureeritud

Sakraalne + profaanne
kosmos & kaos – kord (ilma kord) ja sassis olek

Kaose pidev haldamine ning pühitsemine rituaalidega
Jumaliku maailmaloomise taaskogemine seeläbi

Viimane RISTISÕDA Afganistaanis ja Iraagis pähe määritavad hilis valgustusajastu mõtete pähe määrimine JÕUGA.
“Maailma taasloomine” surmakultuuris
Vepsa naine oma meest rituaalselt äratamas temaga suhtlemiseks.
Itkemine – rituaalne nutmine, suhtluseks elava ja surnu vahel. (Arvatakse, et surnud mõistavad ainult itke keelt ja suhtlevad elavatega unenägude kaudu.)
Pühakojad kui kõiksuse mudelid
Skraalselt mõtleva inimese maailmatunnetus (Mircea Eliade)

Aeg on struktureeritud (sakraalne + profaanne; püha ja argine)
Pühad kui rituaalide toimetamise aeg
Jumalik taasloomise kogemine sel ajal
Müüt kui paradigmaatline mudel kõiksuse talletamiseks ja mõistmiseks
Inimene kui müütides antud näidete järgi elamine

Küsimusi:

Milliste vahendajate/rituaalide/institutsioonida kaudu on toimunud inimeste korraline suhtlemine püha ja teispoolsusega?

Püha( liku ) olemus ja tunnused (Veiko Anttonen)

Kõrgkultuurides vastandub püha argisele (sactum(püha) vs. Profanum(argine/tavaline))
Arhailistes kultuurides püha ja tähistanud ennekõike eraldatut – keelatut, hädaohtlikku, ebapuhast
Püha seega kui piirilolek; olukord, milles sootsium tegi argielus nähtamatud piirid rituaalide läbi nähtavaiks
Püha tunnuseid: eraldatus, ebatavalisus, kasvamine, anomaalsus (erandlikkus), liminaalsus/transformatsioon (millegi mitteargine tähendusfaas, kus toimub piiri ületamine)

Eraldatus, anomaalsus, piiripealsus
Maagiline ja religioosne kultuurimudel (Juri Lotman )
Maagilisele omane:

Mõlemapoolsus – mõlemad osapooled, näit nõid ja mingi teispoolne jõud, kelle poole ta pöördub, on aktiivselt tegevad: nõid sooritab oma kindlad toimingud , millele oodatakse järgnevat konkreetset tulemust/reaktsiooni teispoolsusest.
Sunduslikkus – ühe poole teatud kindlad teod toovad enesega kaasa kohustuslikud ja täpselt ettekirjutatud toimingud teiselt poolelt.
Värdväärsus – lepinguosaliste suhetel on maagiasüsteemis värdväärse vahetuse iseloom.
Lepingulisus – teineteist vastastikku mõjutavad pooled astuvad teatud leppesse, See lepe võib saada välise vormi.
Ühepoolsus – üks osapool annab end teise meelevalda. Ta võib arvestada küll tolle soosinguga, kuid seos tema käitumise ja teaktsiooni vahel pole kohustuslik; tasu puudumine ei anna alust suhteid katkestada.
Sunduslikkuse puudumine – üks pool annab kõik, teine võib anda vastu või jätta ka andmata, võib anda vääritule ja jätta ilma väärilise.
Suhted pole värdväärsed – välistatud on vahetuspsühholoogia, juttu ei saa olla pähiväärtusteste tinglikkusest ja kokuleppelisusest võimatu on manipuleerimine või pettus
Lepingulisuse puudumine – selle asemel tingimusteta kinkimine/andumine.

Usk ja rahvausk
Igasugune rahvausk (aga tegelikult ka mistahes kõrgreligioon) kombineerib elementide ja kontserptsioonidega mõlemast esitatud mudelist. Kärgreligioonist erinevalt on rahvausk aga vähem ideoloogiline – ta ei tegele allikakriitikaga – selle päritoluga, mida igapäevapraktikas oma tegevuses ära kasutab. Rahvausk on tihti ka maagilisem – ta eesmärgid on utilitaarsemad, omakasupüüdlikumad.
Maagiline arvamine – tead teise kohta midagi, mida teine ei tea.
Niisutamine loitsus – noored lahku ajada
kuivatamine loitsudes – armunud kokku ajada
Karjus peidab asju tavaliselt metsa sipelgapessa.
Karja välja laskmine Jüripäeval, on maagiline tegevus!
Vakainstitutsioon eestlastel (M.J. Eisen , L. Paulson )

Teated uku- ja võnnivakad, kuhu pandi sümboolne osa uudsest saagist ning muidki ande õnne ja tervise nimel. (Ilmade muutumine, )
Vakk igal perel (Pärnu- Viljandimaal ) või üks kogu küla – vakuskonna – peale
Vaka asukoht külas (pühakohas) või majapidamises (salanurgas, aidas – vrd. Majahaldja lokaliseeritus eelmises loengus)
Vaka sisu – idol (kultus ese, puust), küünal, uss + ohvrid
Vakaga seotud pühapäevad – tõnni-, jüri-, mihklipäev , jõulud.
Iidoli demoniseerumine – sarnaselt (maja)haldjale
Setu paralleel – Peko kui sealse vakuskonna viljakusiidol ja

Pekopapi valimine – inimene kelle aidas hakkab see iidol asetsema ja kes peab tagama, et see asi peab olema. ( Valimisviis , mille tulemusena keegi saab vigastatud – VERELIISK)
Rituaalne vägivald on pingete välja laskmine, kontrollitud, reeglitega, kedagi ei peksta surnuks .
Vakainstitutsioon eestlastel

Ohvrivakk eesti maarahval kui sootsiumi mentaalne keskpunkt. (Küla) kogukond määratles end ühise vakuskonna, kogunedes ja ohverdades ühselt piksejumalale parema viljasaagi/viljakuse tagamiseks teatud pidupäevadel (pööripäevadel). Sealjuures oli keskseks objektiks spetsiaalne vakake ( anum , korv, muu nõu; õõnsus: puu, kivi) kui salajane ohvriurm, teateid millest mäletab veel käesolev sajand.
Vakapidu (Wacken) Balthasar Russowi teateil (1584) kui teatud piirkonna pidustus mõisnike toetusel mõni kord aastas kirikupühal omaaegsel Eesti- ja Liivimaal.

Sämpsä Pellervoinen versus Dionysos ( Martti Haavio)

Turu piiskop Mikael Agricola “Karjala jumalate loend ” aastast 1551 pühendab lõigu ka ukuvakale
Ukko -virsi laulmine peetripäeval (põõdra) ja Sämpsä Pellervoise teatraale “äratuslaul” suvistepühi (troitsa), milles jumalusi palutakse appi saagi kindlustamisel. Sümboolne aastaaegsete vahetuse esitamine.
Sämpsä Pellervoine kui taevase viljakusjumala poeg. Dionysos kui Zeusi poeg, surev ja taassündiv jumalus. (Ema maine Sˇpmele( Semele ))
(Pilliroost) vakk kui Dionysose häll. Sämpsä-heinä kui pilliroo paralleel soome vanades rahvalauludes.

Sämpsä Pellervoinen versus Dionysos (Martti Haavio)

Dionysose saabumisprotsessioon kui kultusrühma orgiastiline kevadpüha veini õnnistamisega Ingeri vakuvee kui õllepüha rehealuse või väljas eelja või peetripäeval
Dionysose rituaalsed pulmad saabumisel vs. Lauluread 5P seksuaalaktist
(Mets) soku ohverdamine /lamba uputamine Dionysosele. Oina (pea;sisikonna)uputamine Lauga jõkke kotka külas eeljapäeval, ühissöömine. Härjatapmine kabeli juures eelpäeval.
Dionysose kultus ja ingeri vakkave kui suletud kogukonna kollektiivne viljakusrituaal pühas paigas. Vanakreeka viljakusmaagia kui naiste “firmasaladus” - templivaka oma vakaisu vahetamine ja saladuses pidamine väljaspoole jäävate eest (thesmoföria)
Hiis , suur puu, kivi(kangur) jms. Kui vakarühma kogunemiskoht, ohvrinõupidamis- ja ka pidutsemiskoht.

Usulised muistendid

Kaev , mets

Muhumaal ühes talus elasid mustlased . Perenaine võttis sealt endale tüdruku lapsehoidjaks. Öösel läks tüdruk Natalia kaevust vett tooma. Kuid äkki ta tundis, kuidas ta käed peosse võeti ja teda metsa poole vedama hakati. Tüdruk nägi ainult kahte musta varju, Tondid lasksid tüdrukul tükk aega istuda ning tõid ta siis koju tagasi. Kodus tahtis tüdruk rääkima hakata, aga kohku ennast keeletuks. Arsti abiga sai ta kõnevõime siiski tagasi. Kaevu kohta räägitakse, et sealt ei tohi öösel vett võtta, muidu viivad vaimud veevõtja metsa. (Kärla)
Muistend põhineb KOGETUL.

Surnuaias
Saun

peale päevaloojat ei tohi sauna minna. Ühekorra üks oli läind . Pärast jakand välja tulema , ei saa Nülitud hobusekere olnud ukse taga. (Sõrve)
24.03.11
Hing ja hingus

Üldine tõdemus hing elustab keha, on arvatud talle väljaspoolt ja on kehast suuremal või vähemal määral sültumatu.
Hingefenomenoloogia, mille allikateks folkloristika , keeleteadus ja arheoloogia.

Mõisted

Animatism kui kõiksuse hingestatus ebaisikulise impersonaalse ürgjõu poolt “Elava laiba” usk ja kartus
Animism kui kõiksuse personaalne hingestatus, mille kontseptuaalseks keskmeks hing

E.Tylori järgi animistlik hing monistlik, ainuline
W.Wundti järgi aga pluralistlik – kehahing; vabahing ; hingushing ja varihing
Kehahing, elundhing – asub organites jõukeskustes (südames, kopsudes, neerudes). Avaused inimkehas kui kõige ohtlikumad ja ohustatumad kohad seetõttu (menstrutasioon, suudlemine, seksuaalelu)

kops läks üle maksa
süda vajus, saapasäärde
meest sõnast härga sarvest

Kehahingega seotud vari, teis, kuju, nimi, ise
Sellega seotud optilised nähtused (tuul, taevakehade mõju), eufemismid e. Peitenimed.
Vabahing – inimhing, hingeloom, unenäohing, hingushing, siirdhing, ümbersündiv hing, vaim, haldjas
Sellega seotud atmosfäärinähtused (tuul ka komeedid), usk libahuntidesse jms. Kujutelmad ja uskumused reinkarnatsiooni.
Mentaliteedilugu rahvalauludes
Regivärsilised rahvalaulud
Tunnused:

Paralelism ja algriim ( alliteratsioon ja assonants)
Ühtne kaheksasilbiline (neljajalgne) trohheiline värss
Palju arhailisi vorme on morfoloogias
Sõnavarvas iganenud sõnu, nende hulgas historisme (kadunud esemeid või sotsiaalseid suhteid märkiviad sõnu)
Tunnuslik on ka grupimeloodia (näit. Pulma-, kiige -, või muudel laulurühmadel võivad olla omad meloodiad)
Tunnuslik aga ka hoopis erinev esteetika maailmanägemus, arengulugu , mis jääb ettepoole kohalikust “hilisrenessansist” 18.-19. sajandil
Värsisüsteemilt trohheiline, värsimõõdult neljajalgne – trohheiline tetrameeter

Kirjanduslike põhiliikide järgi eksisteerib lüro-eepilisi ja lüürilisi regilaule. Lüro-eepilised laulud harilikult pikemad jutustavamad, kuid läbi põimunud lüürilise hinnangulisusega. Põhinevad tihti mingil vnemal lugulaulul või müüdil. Lüürilised laulud harilikult lühemad, neid rohkem, pigem midagi manifeseerivad kui jutustavad.
Regilaulude lauljaiks viimastel aegadel on olnud enam naised – mis põhjendab ka lüürika prevaleerimist, Tänapäevani kogu maailmas regilaulude laulmine traditsiooniliselt säilinud veel Setumaal ja Kihtnu saarel. Varem tundsid seda vähemalt soomaseld, karjalased, vadjalased , isurid, vahest ka vepsalased ja liivlased . Tegemist seega vana läänemeresoomeliku traditsiooniga, nn kalevala - koodiga (trohheiline tetrameeter).
Joig – üsna personaalne laulu zanr. Omaettte teema on iskulaul. Igal inimeel peab olema oma laul Inimene peab ise leidma oma laulu.
31.03.11
Mõttelugu regilauludes
Martti Kuusi on soome ja karjala Kalevala.meetrilisi laule stiiliajaloolisest lähtekohast liigitanud:

müüdiliseks
maagilisteks ja šamaanilisteks
seikluslauludeks
fantastilisteks lauludeks
kiristlikeke legendideks
ballaadideks
narra-tiivseteks ja lüroeepilisteks
ajaloolisteks süjalauludeks (Kuusi.Bosley- Branch 1977)

Omakultuuri konspekt

Folklooriprotsess. Iseloomulik folkloori “esimesele” ja “teisele elule”. (L. Honko )
Folklooriprotsess: folkloori tähendus on muutumas/muutub pidevalt. Seda põhjustavad muutused ühiskonnas, sotsiaalsetes struktuurides jm. (nt rahva asemel nüüd sotsiaalne rühm)
Folklooriprotsess on folkloori skemaatiline elulugu mistahes kultuuris. See algab ajast, mil pärimuse mõiste pole veel sündinud, ja lõpeb tänapäevase arvamusega pärimuse tähendusest kultuuris
Folklooriprotsess kätkeb endas - informandi ja uurija suhet pärimusse ja teineteisesse, pärimusühiskonna ja teadusühiskonna nägemusi folkloorist, enda ja teiste pürgimustest, folkloori enese siirdumine uutesse niššidesse ja olemisvormidesse, pürgimused säilitada, uurida ja mõista pärimust, teha see tuntuks, kaitsta, elustada seda ja hoolitseda selle eest, igal viisil tähtsustades selle tähendust.
Honko 22 folklooriprotsessi osa, 12 “esimeses elus”, 10 “teises elus”.
I elu: folkloori osaline identifitseerimine seestpoolt, folkloori väljaspoolsed leidjad, folkloori määratlemine, kultuuri kirjeldamine ja selle kasutamine kollektiivis / väljastpoolt, inihimsuhete sünd pärimuste põhjal, pärimuse kogumine, arhiveerimine, teaduskollektiivist tagasiside tulemine, pärimuse ja teaduse vaheline töökava, folkloori teaduslik analüüs.**
II elu: pärimuskultuuri emantsipatsioon, folkloori kultuuripoliitiline kasutamine, folkloori kaubaks muutmine, folkloori kaitsmine, pärimuskultuur koolide õppeprogrammides, pärimuskollektiivi vajaduste rahuldamine, folkloori esindajate toetamine , rahvusvaheline vahetus, folkloori asendi määratlemine.**
Folkloori "esimene elu" - seda perioodi iseloomustab folkloori loomulik, peaaegu märkamatu olemasolu pärimusühiskonnas. Pärimust ei panda tähele, ei teadvustata ega väärtustata, kuna see on orgaaniline osa kõigest toimuvast. Sellist folkloori leidub harva,
Folkloori "teine elu" tähendab pärimusainese ülestõusmist arhiivist või muust säilituspaigast. Pärimusprotsessist lahti rebitud ja talletatud aines satub jälle ringlusse. Pärimuse teises elus läheb aines uuesti liikvele esituspaikades, mis on teistsugused kui algupärases kultuurikontekstis. Seega pole tegemist pärimuskultuuri jätkamisega. Kultuuriga/pärimusega tutvuvad laiemad ringkonnad.
**NB! Soovitan nende osade kohta lugeda täpsemalt siit: http://www.folklore.ee/tagused/nr6/honko.ht m

Folkloori erinevast määratlemisest enne ja nüüd, mõiste muutumine ajas (T.Jaago, L.Honko, A. Dundes )

Honko: Põhjalikult on muutunud suhtumine pärimuse loojasse, vajajasse ja esitajasse, on toimunud võrdsustamine. Vana folkloristika surus pärimusekandja kord kirjaoskamatu rahva, kord primitiivsete looduslaste hulka, nüüdisfolklorist on valmis uurima kasvõi professorite folkloori. Selle tulemusena on folkloor loomulik suurus igas sotsiaalses rühmas. Rühma liikmed tunnevad vähemalt ühiseid pärimusi, väärtuseid, kuigi üksteist ei pruugita tunda. Folkloor lakkab olemast kaduv suurus, mineviku pärand. Folklorist töötab kahe maailma, teadusühiskonna ja pärimusühiskonna vahel
1989. UNESCO üldkogul võeti vastu järgmised seletused:
Folkloori (e. pärimusliku ja rahvapärase kultuuri) all mõistetakse kollektiivi traditsioonipõhjalise loomingu kogumit, mida esitab rühm või üksikisik , mis vastab ühiskonna ootustele ning kajastab eriliselt ühiskonna kultuurilist ja sotsiaalset identiteeti. Rahvaluule vormide hulka kuuluvad muuhulgas keel, kirjandus, muusika , tants, mängud, mütoloogia, rituaalid, tavad, käsitöö, arhitektuur ja muud kunstid.
Folkloori tuleb käsitleda kõigepealt elava traditsioonilise kollektiivi vaatenurgast ja nimelt funktsionaalselt.
Dundes: 19. sajandil määratleti sõna ‚rahvas’ sõltuvalt teistest mõistetest, tollal oli see seoses alamkihiga, vastandudes eliidiga (tsiviliseeritud ühiskonna tsiviliseerimata osa). Selles mõistest tulenevalt määratleti ka folkloori kui midagi metsikut, barbaarset, kirjaoskamatut jne. Veel siiamaani piiritletakse rahvamuusikaks ja rahvakunstiks Euroopast/Euroopaga piirnevaid pärimuskultuure, ent kas austraalia aborigeenide kunst pole siis rahvakunst?
Kui jätkata sellist definitsiooni tänapäevalgi, siis oleks rahvakultuur hukkumas. Dundes defineerib rahvast nii: tähistab mis tahe inimeste rühma, kellel on vähemalt üks ühine tunnus (nt elukutse, keel, religioon). Tähtis on, et oleks mõned siduvad traditsioonid.
Kuna varem arvati, et folkloor = kirjaoskamatus, siis leiti, et tehnoloogia areng viib folkloori hukuni. Ometi on tehnoloogia areng folkloori levikut kiirendanud. Ka tehnoloogia ise on muutunud folkloori osaks (eksperimentaalteadus, näiteks). Luuakse uut folkloori, kasutades vana folkloori põhjasid.

Folkloori osa identiteedi kujundamisel (A.Dundes). Märgid ja narratiivid.
Idenditeet ei pea tähendama absoluutset samasust (A=A). Idenditeet jääb konstantseks, kuigi füüsilised omadused muutuvad. Kaasaegne rühma-idenditeedi def: „Rühma-idenditeedist rääkides peetakse silmas neid tunnuseid, mis jäävad püsima rühma liikmete muutumisest hoolimata.”
Vastandamise printsiip on nii isikliku kui rühma idenditeedi üks põhijoontest. Kuna iseenesest ei ole võimalik ilma teisteta ettegi kujutada, ei saa mõtestada üht gruppi ilma mõne teise grupita. St me idendifitseerime end tihti teiste kultuuride/pärimuste kaudu, end võõraste/teistega vastandades.
Idenditeedi- kontseptsiooni ja folkloori vahel on märkimisväärne seos. „Igasuguse idenditeedisüsteemi oluliseks tunnuseks on indiviidi usk enda kuuluvusest teatud sümbolite juurde, nende sümbolite väljenduste juurde.” (Spicer). Suhe inimeste ja sümbolite (kultuurilised elemendid) vahel on oluline idenditeediküsimuses: maa, keel, muusika, tants, kangelased nt. „Folkloor on jagatud idenditeedi funktsioon.” (Bauman). Max Weber nimetab oluliseks etniliste rühmade idendifitseerimise juures kombeid, mis on omakorda folkloorižanr.
Sooline idenditeet ja folkloor
Sooline idenditeet on algusest peale värvikoodiga määratud ja seda toetab folkloor. (roosa-sinine; keks ja hüppenöör-noaviskemäng).
„Etniline rühm on ennast teadvustav inimrühm, kes kannab ühiseid traditsioone, mida ei jaga teised, kellega kontaktis ollakse.” (DeVos). Rahvuslikud tunnused nagu keel, riietus, toit jne aitava määratleda, kuhu inimene/rühm kuulub, aitab luua idenditeeti. Etnilise idenditeedi loobki suuremas osas folkloor.
Võib teha pika nimekirja, mis käib folkloori mõiste alla ja mis aitab kujundada idenditeeti: juba eespool nimetatuile ka müüdid, muinasjutud , vanasõnad, rahvariided-, meditsiin, tmurdekeeld, needused, mängud... jne jne jne.
Herder on öelnud, et rahvalauludes peitub selle rahva hingelaad (nt lätlaste dainad).
„See viis, kuidas sa mind praegu näed, ongi see, mis ma tegelikult olen, ja see on minu esivanemate viis.”
Märgid ja narratiivid:

Nägemus folkloorist ja selle kandjast enne ja nüüd (L.Honko, A.Dundes)
Vt punkte 1 ja 2... Vist ...

Keelepuu teooria, kontaktiteooria ja soome-ugri rahvad (P.Ariste, K.Wiik)
Keelepuu mõiste kujunes välja 19. sajandil: Ungaris on keelegrammatika sarnane põhjarahvaste (s.o Soome, Eesti) omale. Keelepuu teooria väidab, et uurali/soome-ugri keeled pärinevad ühest algkodust (Uurali tagant).
UURALI KEELED:
Eesti, vadja, isuri, soome, karjala, vepsa, saami, liivi – soome-ugri keelerühm, läänemere-soome; eralduvad 1 aastatuhat e.m.a
Mordva , mari, udmurdi , komi - permi-ugrilased; eralduvad 3 aastatuhat e.m.a Ungari, handi, mansi - obi-ugrilased; eralduvad 3 aastatuhat e.m.a
Neenetsi, eenetsi , nganassaani, selkupi, kamassi–samojeedlased; eralduvad 4. aastatuhat e.m.a
Keelepuu teooria nõrkused:
- põhineb ainult keeleteadusel
- kogu aeg tekivad uued isolatsioonid (uued hargnemised).
Keelepuu teooria vs kontaktiteooria (Kalle Wiik)
Wiiki järgi on need soomeugrilased, kes asustasid Euroopat kuni Uuraliteni). Peale s-u’de on eriti lõunapoolses Euroopas ka muid muistsed rahvaid, kellest tänapäeval palju järel pole. Erinevad loodukatastroofid sundisid inimesi edasi-tagasi rändama.
Maastikulised erinevused: stepivöönd soodustab kiireid segunemisi, mäestikud mitte. Keelevahetused ajaloos olnud normiks, mitte erandiks. Lingua franca - ühiskeel.
Keelepuu teoorias on keele tekkeks peamiselt isolatsioon. Wiik väidab aga, et kontaktid, üleminekud, muutused on normid.
Wiiki arvamuse kohaselt olid pea esimesed valged inimgrupid Euroopas soome-ugrid ja nad tulid hoopis Ukraina kandist (kuna jääajal säilisid refuugiumid e oaasid, kus inimesed said elada. Nt Musta mere kandis (s-u’d)). Teine ürgrahvas on baskid; kaukaasia keeli kõnelevad rahvad. Indogermaanlased Vahemere piirkonda 7500 aastat tagasi, põllundus-karjakasvatuse levimine. Nende liikumapanemiseks teine katastroof Vahemere, Musta mere kandis – jää sulamisega murti tõke ookeani ja Bosporuse väina Vahemerre ja Musta merre, kus veetase tõusis 15 cm päevas, kokku 107 meetrit. Need ig rahvad ennekõike soome-ugrilaste poolt asust Kesk-Euroopasse. Kalevi Wiiki järgi tänaste indogermaanilastest germaani, slaavi ja balti keelte kõnelejate esivanemad ümberrahvastunud soomeugrilased.
Soomeugrilasi ja samojeede, ühisnimetusega uurali rahvaid seob tänapäeval ennekõike keeleline sugulus. Kokku on soome-ugri ja samojeedi keeli kõnelevaid inimesi umbes 23 miljonit. Rassilised erinevused uurali rahvaste seas on suured. Näiteks europiidsed eestlased ja soomlased erinevad välimuselt oluliselt mongoliidsete joontega neenetsitest. Kui eestlased, soomlased ja ungarlased on 21. sajandi alguseks elatusalade või majandustüübi poolest industriaalühiskonna näiteks, olles välja kujundanud oma linnakultuuri ning järjest vähendanud põlluharimise osakaalu ühiskonnas, siis valdav osa Venemaal asuvaid soomeugrilasi on põlluharijad ehk maarahvas väikese linnaharitlaskonnaga. Usundilt on kõik soomeugrilased minevikus olnud animistid ja paljudes kultuurides on šamaanidel olnud oluline roll inimeste ja üleloomulike jõudude suhete vahendamisel. Soomeugrilaste päritoluala kohta on püstitatud erinevaid hüpoteese. Varasemad teooriad kitsalt alalt pärit ja idast läände rännanud soomeugrilaste kohta on seatud kahtluse alla. Uuemate arvamuste järgi olevat uurali keelte kõnelejate esivanemad asustanud laialdast territooriumi Põhja- ja Kirde-Euroopas juba umbes 10 000 aastat. Hilisemas ajaloos on soomeugrilaste puhul ühendavaks jooneks olnud tugevamate naabrite mõjusfääris olemine. Enamik rahvaid on kuulunud Vene impeeriumisse (lisaks venelastele on anastajateks olnud ka näiteks sakslased, rootslased, tatarlased, türklased jne). Vaid ungarlased pole otseselt sellesse kuulunud, kuigi sotsialismileeri riigina 20. sajandil ei jäänud Ungari Venemaa mõjudest puutumata. Ungarlased on ka ainsad, kellel on keskajast alates pikk riikluse traditsioon, mis küll katkes 16. sajandil Türgi ja hiljem Austria impeeriumi vallutustega. Oma riik on tänapäeval ainult kolmel soome-ugri keelt kõneleval rahval (eestlased, soomlased ja ungarlased).
Rahvaste nimekiri: Eestlased, liivlased, vadjalased, isurid, soomlased, karjalased, vepslased, ingerisoomlased, saamid, mordvalased, marid, udmurdid, komid, ungarlased, handid, mansid, neenetsid, eenetsid, nganassaanid, sölkupid.

Rahvaluule uurimismeetodeid, rahvaluule uurimine Eestis 19.-20. saj (E.Laugaste)
Uurimismeetodid: kogumine, kirjapanemine, talletamine, analüüsimine, väljaandmine.
Rahvaluule uurimine 19.-20. sajand:
1830-ndail alustas Õpetatud Eesti Selts, mis tegeles rahvaluule kogumise ja uurimuste ning publikatsioonide avaldamisega.
F. R. Faehlmann – „Kalevipoja”-teemalised tööd, tegeles rahvaluule uurimisega ÕES.
F. R. Kreutzwald – „Kalevipoja” koostamine eesti rahvamuistenditest, muinasjuttude kogum „Eesti rahva ennemuistsed jutud” (mis ainestikult küll eesti, aga stiililt rahvusvahelised motiivid), kogu vanasõnu ja rahvalaule.
A. H. Neus – nt arvustas ja uuris eesti regivärsse, kogus rahvalaule, uurimus eesti veehaldjatest, eesti rahvalaulude kogu „Ehstnische Volkslieder” kommentaaride ja saksakeelse tõlkega.
F. J. Wiedemann – käsitleb eesti rahvaluule keelt („Grammatik der Ehstnischen Sprache”
G. J. Schultz, C. F. W. Russwurm, N. F. Russov, J. B. Holzmayer.
J. J. Jannsen – eitav suhtumine regivärssi. Ajaleht jne.
19. saj lõpp, 20. saj algus:
J. Hurt – emakeelse kooli eest, eesti keele uurija, eesti rahvaluule suurkoguja, uurija, toimetaja. Kollektiivne kogumistöö algataja, teaduslike väljaannete rajaja jne. Üleskutse „Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele”, mis tõi talle palju materjali. Arvudest: 170 köidet 122 000 leheküljega, 50 000 laulu (peam regilaulud ).
C. R. Jakobson – kasutas oma õpikutes, ettekannetes jm rahvaluuletekste, hindas rahvaviise ja propageeris nende kasutamist.
M. Veske – rohkesti kirjapanekuid rahvalaulude ja Kalevipoja-aineid. Regivärsside kaheosaline valimik „Eesti rahvalaulud I ja II”. Avastas ühe suurima eesti rahvalauliku Epp Vasara.
J. Kunder, A. Grenzstein, J. Bergmann, J. Jung, K. A. Hermann, P. Südda, O. Kallas.
A. Kitzberg – peale jutu- ja draamakirjaniku ka rahvaluule alal tegev. Osad näidendid, lood kasutavad rahvaluule ainest („Libahunt”, „Enne kukke ja koitu”).
M. J. Eisen – rahvaluuleprofessor TÜs. Teos „Eesti rahva mõistatused” koos uurimustööga samal teemal. Mitmed rahvaluule/laulude kogud.
20. saj:
W. Anderson, O. Loorits, A. Annist, R. Viidalepp, H. Tampere, R. Põldmäe, E. Laugaste, P. Ariste, E. Normann, Ü. Tedre, J. Peegel , I. Sarv, I. Rüütel.
1927. loodi Eesti Rahvaluule Arhiiv, kuhu koondati kõik kogud.

Mets ja vesi eesti rahvausus (I.Paulson)
Mets ja vetevald oma salapäraste, vägevate jõudude ja olevustega moodustab talupoja elus n-ö välise, võõra ja vaenuliku ringi, mis piirab maad hariva inimese „sisemise” elu-elamiseringi (kultuurmaad).
Mets:
Mets on eesti rahvausus inimese-sarnane olevus , sõbralik. Metsa pidi austama ja teda teretama ja paluma (või ka ohvrianniga), et metsasolijaga midagi ei juhtuks, et saaki saaks (nt marjad, seened, loomad vm mille järgi sinna mindi). Mets oli sõber, sest sealt sai toidust ja ehitust ja ka varjupaika, kui vaja. Animatistlik suhtumine loodusesse ei andnud metsale mingit kindlat kuju, ta oli lihtsalt mets.
Metsas elavad metsahaldjad (vaimud, härrad, jmt), kes vastavalt inimese enda isikule vastavalt käitusid (kui paha inimene, siis eksitasid metsa v karistasid, kui hea, siis aitasid vms). Haldjad olid metsa peremehed, jumalikud olevused, kes metsa sees elasid, sellel kasvada aitasid jne. Mõnikord võisid nad ilmuda inimeste ette loomadena (karu, madu vms) või inimese-taolisena. Metsavaimud on rahvausundis esinevaist loodusvaimudest kõige elujõulisemad. Vaimud on seotud kindlate metsadega (liikidega, nt kased jt). Haldjad olid sotsiaalses struktuuris inimese-sarnased (lapsed, naine, metsapoisid/teenijad jne).
Metsast saaki saades pidi jätma mõnele ohvrikivile midagi (marju v seeni v verd), et metsa tänada ja metsavaimusid meeles pidada.
Halbadeks metsavaimudeks olid aga kuradid, tondid, paganad, kes kiuslikud on ja häda toovad. Neid sai ära ajada hõbekuuli tulistades, kuid see võis jälle kurja karja kutsuda. Halvad metsategelased on metsahaldjatest natuke tugevamad.
Püha Jüri: keskaegses Euroopas lohetapja-vägilane (St. Georg), rahva kujutluses huntide peremees (Püha Jüri kutsikad), see on Ida-Euroopa pärimuses tavaline nähtus. Karjastel on püha Jüriga omad lepingud, et hundid kandvat varakevadest sügiseni suiseid (st ei murra loomi), talvel aga vabalt ringi joosta (kari kodus). On olemas mitmeid regivärsse, kus Jürit palutakse, et ta karja hoiaks.
Eraldi peab välja tooma hiied (kus siis pühade jumalatega kokkupuude toimus, kus vägi suurem jne) ja puukultus. Tõivud (tõotused) on väge sisaldavad esemed, mille inimene ümber puu köitis, nii et leping mõne vaimu või haldjaga sõlmiti. Sellega taheti lepitada, kaitsta jne.
Vesi:
Ka vee suhtes tuleb olla aupaklik, kuna tegemist on salapärase ja ohtliku valdkonnaga, kus elavad üleloomulikud olevused. On olemas suur hulk keelde ja käske, reegleid, mida kalurid silmas pidama pidid, kui kalale minna jne. Kalahaldjad ja kalavaimud, kes kalu karjatavad ja valitsevad (nt Võrtsjärves, aga ka mujal). On kaksipidi arvamist: et kui kalavalvur ära on, toob see nii rikkaliku saagi kui ka ei midagi.
Kalaisa – fantastiline , eriskummaline kala, mingite kindlate tunnusmärkidega (mitu silma vms). Imekalad võivad olla ka vetevaimude-haldjate koduloomad (oinad, kitsed), need on mõjutused germaanlastelt.
Veekogudel on omad kaitsevaimud. Ka vesi ise on animatistlik (eriti meri, jumalik ja vägev kujuta ja kehata „mereema”). Mereemale ohverdati (nt esimesele kalale minekul kevadel).
Demonistlik vesi:
Veehauad, kuhu vetevaimud inimesi veavad. Näkk – kardetud veedeemon, nii inimese kui ka looma (tav hobuse) kujul. Huvitav on asjaolu, et näkk ei võinud ilmuda ei lamba ega havi kujul, kuna mõlemad on vastavalt kristliku ja varase korilusaja pühad sümbolid. Näkid võisid tekkida mõnest uppunust. Meie rahvauskumusele on üsna võõras Skandinaavia näkiversioon ilusast pillimängust, mis mehi vette meelitab.
Veel usutakse olevat ka raviv ning viljastav mõju.
Veidi lühem variant metsast ja veest:
A. Mets - kunagine kütikultuuri põhiala, millest viimase kahe aastatuhandega on eemalduda tulnud seoses põllundusele-karjandusele asumise , aga ka administratiivse surve tõttu - küttimisest sai Eestis mõisnike privileeg
* Respekt metsa vastu sellesse sisenemisel
*Mets kui funktsioneeriv organism (animatistlik kontseptsioon )
*Haldjausk - konkreetse metsa või metsaalaga seotud uskumusolend või perekond (animistlik kontseptsioon) antropo -, zoomorfselt või segakujul
*Metshaldjasvõi ka mingi loomaliigi haldaja kui kütiõnne andja
*Metshaldjale ohverdamise rudimendid
*Metshaldjas > kurat, eksitaja (luterluse mõjuline)
*Püha Jüri metsajumalusena (katoliiklik sümbioos )
**Mets neutraalse paigana
***Mets kui pühakoht
B. Vesi - sarnaselt metsale moodustanud endisaegse kalur -kütikultuuri ökotüüpse tagapõhja; tegevusalana sai kalapüük vähem või rohkem säilida ka mõisaajal
*Kalastusmaagia säilinud kaluritel veel viimaste aegadeni
*Suhe vetevalda läbivalt aupaklik - kalurite ohvrid nii merel kui siseveekogudel
*Haldjausk sarnaselt metsalegi - nii antropo- kui zoomorfsel kujul
*Veekogud animatistliku kontseptsiooni vaatenurgast - rändavate järvede muistendid; kirjeldused setu müüdilistes regilauludes
**Veekogud mittekalamehelikust vaatevinklist - vaenulik ja võõras sfäär
**Näkk kui laenuline deemonlik uskumusolend; lastehirmutis
**Näki avaldumiskujud mitmesugused, tekkimine uppunust
***Veekogud intiimse ohvrikohana
***Vesi kui pühitsetav-puhastav ning samas ka negatiivset potentsiaali kandev element
Veega seotud uskumused on eesti rahvausus esindatud mitmekihiliselt. Kaluriühiskonnas prevaleerib majanduslikust huvist ajendatud respekt; muudel juhtudel elavad paralleelselt avalik suhtumine veesse kui negatiivsesse elementi ning sealsamas vee (ja veekogude) kasutamine ravimisel ja riitustel

Talukompleksi ja kultuurimaa osa talupoeglikus maailmapildis (I.Paulson)
Talu ja haritav maa on talupojale „sisemine” ring, tegemist on kultuurmaaga, mida inimene oma vaevaga harib ja korras hoiab, et elada. Talu ja pere on olnud peaaegu samatähenduslikud ning pere all peetakse silmas nii veresugulasi kui ka teenijaid, kes talus elasid. Nn Kodukultus koos vastava maagiaga on seepärast tihedalt kokku kuulunud perekondlike kommetega e perekultusega (esivanemate austamine jt).
Talumaja koos ümbritsevate hoonete ning loomadega on talupojale väga oluline, kuuludes samuti koduringi. Talu kui majandusliku ja sotsiaalse ühiku tuumik oli pere. Küla moodustas kindla maj ja sots ühiku, mis valitses laiemate ühismaade üle. Üksikud talud kasutasid oma põllulappe külakonna terviku raamides. Suurperede pojad jäid isamaade lähedale uusi talusid looma.
Talukompleks: tavaliselt kolmeosaline talumaja (tuba/l-eestis tare e rehetuba; rehealune ; ja hiljem kambrid), seejärel kõrvalhooned: aidad, suvekoda ja saun + laudad -tallidki sealsamas. Osad hooned (nt saun) on pühad paigad.
Rehi täitis lisaks majanduslikku ülesannet (kuivatati ja peksti vilja). Rehealusel, kus seda tehti, on kõrgem, üleloomulik kaitse peale (majavaim-, hoidja), kes on koha (ka talu) kaitsevaim. Majavaimudele toodi ohvreid (reeglipäraseid ja juhuslikke). Kratid – varavedajad. Saun, kus toodi lapsi ilmale, viidi surnuid (hällist hauani); leil kui sauna hing; saunavaimude elukoht. Sauna hoiti elumajast lahus. Sauna tähtsus seisneb enda „puhastamises”, „pühitsemises”, saun on animatistlikus vaateviisis elav olevus.

Maagiline ja religioosne kultuurimudel (J.Lotman)
Maagilisele suhtesüsteemile on iseloomulik:

mõlemapoolsus: suhetes on tegevad mõlemad osalevad agendid (nt nõid sooritab toimingud, millele vastuseks sooritab loitsitud jõud omad).
sunduslikkus: ühe poole kindlad teod toovad enesega kaasa kohustuslikud ettekirjutised/toimingud teiselt poolelt.
ekvivalentsus : lepingusuhetel on ekvivalentse vahetuse iseloom. Suhtlus toimub märkide vahetamisega.
lepingulisus: teineteist vastastikku mõjutavad pooled asuvad teatud leppesse (võib olla vormiline või iseenesest mõistetav). Leppe olemasolu eeldab ka tema rikkumise võimalikkust

Religioosne akt ei rajane vahetusel, vaid enda tingimusteta loovutamisel teise poole võimusesse. Üks osapool annab end teisele, ilma et selle aktiga kaasneks mingeid tingimusi peale selle, et saaja-pool tunnistatakse kõrgema väe kandjaks . Neid suhteid iseloomustab:

ühepoolsus
öeldust järeldub, et neis suhetes puudub sunduslikkus: üks pool annab kõik, teine aga võib andmata jätta.
suhted pole ekvivalentsed, välistades vahetuspsühholoogia ega luba mõelda põhiväärtuste tinglikust ja kokkuleppelisest iseloomust.
tingimusteta kinkimine.

Reaalsed maailmareligioonid ei oleks eales toime tulnud maagilist psühholoogiat ühel või teisel määral kaasamata.

Usk ja maailmavaade. Püha ja argine (M.Eliade, V.Anttonen)
Igasugune rahvausk (aga tegelikult ka mistahes kõrgreligioon) kombineerib elementide ja kontseptsioonidega mõlemast esitatud mudelist. Kõrgreligioonist erinevalt on rahvausk aga vähem ideoloogiline - ta ei tegele allikakriitikaga - selle päritoluga, mida igapäevapraktikas oma tegevuses ära kasutab. Rahvausk on tihti ka maagilisem - ta eesmärgid on utilitaarsemad, omakasupüüdlikumad.
Siit järgneb ka loogiliselt, et küsimuse asetamine mingist eesti rahvalikust usust, maausust või taarausust pole sel kujul (ajaloolises, teaduslikus mõttes) võimalik või korrektne (enam?). Pigem on see ideoloogiline küsimus; küsimuse selliselt esitaja seab end paratamatult uuritava mitte uurija olukorda. Loomulik ja orgaaniline talupoeglik rahvausk ei ole ilmselt tundnud sel moel rahvuspiire ega olnud niisiis rahvusideoloogiline - seega on ka nimetus “eesti rahvausund ” mingis mõttes vaid pelk abstraktsioon, mis on kasutusele võetud ennemini mingi ainehulga piiritlemiseks rahvaluuleteaduses.
Püha
• Kõrgkultuurides vastandub püha argisele (sanctum vs. profanum)
• Arhailistes kultuurides püha tähistanud ennekõike eraldatut - keelatut, hädaohtlikku, ebapuhast
• Püha seega kui piirilolek; olukord, milles sootsium tegi argielus nähtamatud piirid rituaalide läbi nähtavaiks
• Püha tunnuseid: eraldatus, ebatavalisus, kasvamine, anomaalsus (erandlikkus), liminaalsus/transformatsioon (millegi mitteargine tähendusfaas, kus toimub piiri ületamine)

Ajatunnetuse võimalusi, eesti talupojakalendri kevadsuvisele ja/või sügistalvisele kalendriperioodile iseloomulikku
Rahvakalender : (olulisemad, mida võiks ikka peast teada, märkisin tumedaks)
Kevadsuvine –
Jaanuar: uusaasta (1), kolmekuningapäev (6), paavlipäev (10), nuudipäev (13), korjusepäev (14), tõnisepäev (17), sebastianipäev (20), paavlipäev (25)
Veebruar: küünlapäev (2), luuvalupäev (9), tiinapäev (15), peetripäev (22), madisepäev (24), vastlapäev (liikuv: 8.02-7.03), tuhkapäev (kohe pärast vastlapäeva), palvepäev (12.02-19.03)
Märts: taliharjapäev (12), käädripäev (17), pendisepäev ja pööripäev (21), paastumaarjapäev (25), palmipuudepüha, suur neljapäev, suur reede, lihavõtted (liikuvad, märtsi lõpus)
Aprill: karjalaskepäev (1, va reede v esmasp), ambrusepäev (4), künnipäev (14), jüripäev (23), markusepäev (25)
Mai: volbripäev (1), nigulapäev (9), eerikupäev (18), urbanipäev (25), nelipühad (7 nädalat pärast lihavõtteid), ristipäevad
Juuni: viidipäev (15), pööripäev (22), jaanipäev (24), seitsme magaja päev (27), peetripäev (29)
Sügistalvine –
Juuli: heinapäev (2), seitsme venna päev (10), maretipäev (13), apostlite jagamise päev (15), eeliapäev (20), madlipäev (22), jakobipäev (25), annepäev (26), olevipäev (29)
August: lauritsepäev (10), rukkimaarjapäev (15), pärtlipäev (24), Johannese hukkamise päev (29)
September: ussimaarjapäev (8), madisepäev (21), pööripäev (23), mihklipäev (29), lõikuspüha (30)
Oktoober: suur maarjapäev (1), kolletamispäev (14), luukasepäev (18), simunapäev (28)
November: kõigi pühade päev (1), hingedepäev (2), mardipäev (10), leemetimaarjapäev (21), kadripäev (25), andrusepäev (30)
Detsember: nigulapäev (6), nigulamaarjapäev (8), luutsiapäev (13), toomapäev (21), pööripäev (22), tabanipäev (26), jõulud (25-27), süüta laste päev (28)
Liikuvad pühad on alati vastlapäev (teisipäeval), tuhkapäev (kolmapäev pärast vastlaid), lihavõtted ja sellega seot pühad nelipühad ja ristipäevad (päevad, mis järgnevad üksteisele kevadised neljapäevad aprillis ja mais). 40 päeva pärast lihavõttepühade algust neljapäev on taevaminemisepüha, sellest nädal tagasi on leheristipäev (puud lähevad lehte), veel nädal tagasi linnuristipäev (rändlinnud tulevad tagasi), ja tuuleristipäev (kevadised tuuled hakkavad puhuma).
Toomapäev (21. detsember) – jõuluajaks peab kõik võõrad asjad, laenud jms tagastama, võlad ära tooma – toomine, tooma.
See on kõige pimedam aeg, pööre valguse suunas. Liikvel on kurjad jõud. Ettevalmistused pikaks pühadeajaks (muude tööde keeld).
Tehti jõulueelseid suurpuhastusi, toodi tuppa õled, millest valmistatid ka kujusid (toomaid).
Ussimaarjapäev ehk Väike maarjapäev ehk ussi magamise päev, mida tähistatakse 8. septembril. Üldine on olnud metsaminekukeeld põhjendusega, et mets tahab puhata ja ussid rahulikult urgu minna. Sel päeval kaotavad nõelussid maaga kokku puutudes oma mürgi ja nende salvamine pole enam ohtlik.
Kui enamik koristus- ja külvitöid (rukkikülv, viljakoristus) pidi olema lõpetatud, siis mõnel pool usuti, et kesa sümboolselt kündmine hävitab kahjurid ja rukkiussid. Ussimaarjapäeva peeti õunte valmimise päevaks. Üldiselt oli töötegemine ja metsaminek keelatud, kuid lubatud oli minna marjule. Mõnevõrra oli levinud õmblemis- ja ketramiskeeld, et uss ei nõelaks.

Madisepäev - 24. veebruar

Madisepäevi on eesti rahvakalendris kaks. Sügisene madisepäev on nime saanud apostel Matteuselt, veebruarikuine aga Kristuse reetnud Juudas Iskarioti asemele valitud apostel Mattiaselt. Madisepäev oli rikas töökeeldude poolest. Eriti kardeti putukate ja usside pärast. Madisepäeval pidi putukatele ja maamardikatele elu sisse loodama ning kui sel päeval lund sajab, tuleb suvel palju parmusid. Ohtlikuks peeti nõela ja üldse terava eseme kasutamist, sest siis oli karta suvel sagedast ussidega kohtumist . Samuti ei tohtinud sel päeval kapsaid, ube ega herneid keeta - need minevat kasvuajal ussitama. Keedeti peamiselt kartuli- ja tangusööke. Meeles tuli pidada veel madisepäeva nädalapäeva ja seda, kust tuul puhub. Sel nädalapäeval ei tohtinud kevadel vilja ega herneid külvata, kapsaid istutada ega kartuleid maha panna - saak pidi kahjulike putukate tõttu ebaõnnestuma.

Maarjapäev, ka paastumaarjapäev, punamaarjapäev, kapsamaarjapäev - 25. märts

Üks tähtsamaid kevadtalviseid pühi, mille juures on olulisemad järgmised jooned ja nimetused: kevade alguspäev, naistepüha, ebaõnne metsiku viimise jm kommetega tõrjumine, kapsapüha, maagilise edu meelitamise püha.
Kirikukalendris tähistatakse Maarja paastumispüha, millega ta alustas pärast seda, kui peaingel Gaabriel teatas talle lapsest. Püha on tähistatud endistviisi ka pärast reformatsiooni ning Maarja-kultuse juurde kuulunud kujude ja altarite hävitamist.
Naistepühasid on talvises ja kevadises rahvakalendris mitmeid. Naistetöid siis ei tehtud, neist paljude suhtes kehtisid töökeelud, mille rikkumine oleks tinginud ebameeldivusi, soovimatute putukate ja loomade sigimist ja tööde jätku kadumist. Maarjapäeva tunnuseks on olnud punajoomise tava, mille tõttu saadi kogu aastaks õitsev välimus ja puna põsile. See oli päev, mil abielunaised pidutsesid ja käisid kõrtsis. Nagu kõigil naistepühadel, nii pidid ka maarjapäeval naistepeole või selle lähedusse sattunud mehed naistele välja tegema. 19. sajandil näiteks tõmmati eksikombel naistepühale sattunud mehele tanu pähe ja tõsteti ta üles, mille peale mehel tuli osta õlut ja viina ning naisi kostitada. Vastassugupoole kimbutamine, mängud, tembud, rituaalsed tantsud jm kuuluvad kõigi naistepühade juurde. See püha toimis nagu sotsiaalne ventiil , mis võimaldas raskest tööst ja igapäevarollist puhata. On teateid, et sel päeval riietuti valgesse, kanti valgeid rätikuid.

Jüripäev - 23. aprill

Jüripäev märkis eesti rahvakalendris kevade ja kevadtööde algust. Päev on saanud oma nime pühalt Jürilt
Tuhkapäevaga algab suur paast , mis kestab kuni lihavõtte- ehk ülestõusmispühadeni. Juba 7. sajandi lõpul on tähistatud tuhkapäeva tuha pähe riputamisega, millest lähtub päeva nimetus ja rida kombeid, mis väljendavad puhastamist ja kõige kurja eemale tõrjumist. Eeskätt on viidud tuhka põllule ja aeda , mõnikord on sel päeval kogutud tuhka hoitud istutamisajaks või kasutatud lehelise keetmiseks. Oluline oli tubade puhastamine ja nn laiskuse või nn tuhkapussi väljapeksmine.
Eestis on kohati säilinud komme teha inimkuju ehk nn tuhkapoiss, mis viiakse salaja teise pere ukse taha, sealt jälle edasi. Kelle ukse taha kuju lõpuks jääb, see pere on kogu aasta pilkealune laiskuse ja lohakuse pärast või koguni kannatabki laiskuse käes.
Maagilistel põhjustel olid keelatud mitmesugused tööd ja toimetamised, eriti juuste kammimine. Ka tule süütamine ja kaua ärkvel olemine olid keelatud. Seevastu ärgata tuli varakult, sest muidu sai sinust aastaks tuhakott (tuhamunn). Seega on enamik käitumisreegleid risti vastupidised vastlapäeva kommetele.
Rahvakalendri päevadest rohkem siin: http://www.folklore.ee/Berta/index.php

Varafolkloorsed vokaalžanrid (I.Rüütel)
1. Hüüded ja hõiked, so. mitmesuguste tööde jm tegevusega seotud hüüded, hõiked, huiked jne, millel on
a) signaalne või/ja kommunikatiivne,
b) rütmi koordineeriv funktsioon.
2. Loodushäälendid ja looduskõnelused.
3. Laulud muinasjuttudes.
4. Loitsud :
a) loodusjõudude või loomade mõjutamiseks (näiteks vihma-, päikese-, tuule-, pikseloitsud)
b) inimese mõjutamiseks (kohtusõnad, sõnad kurja silma vastu, õnne- ja tervisesoovimise sõnad, saunasõnad, samuti sajatused jne);
c) töö edendamiseks (tulesüütamise, keedu-, õlletegemise, võitegemise, lüpsi - ja põllusõnad, karja-, jahi- ja kalaõnne taotlevad, aga samuti näiteks pajupilli valmistamise sõnad jm.),
d) arstimissõnad mitmesuguste haiguste puhuks, sünnitamisel jne.
5. Itkud : surma-, pulma-, nekrutiitkud
6. Lastelaulud :
1) lastele lauldavad laulud:
a) äiutused ja hällilaulud;
b) hüpitus- ja mängituslaulud;
c) lastele loetud loitsud;
d) laulud kitsamas mõttes.
2) laste eneste repertuaar :
a) a) traditsioonilised pöördumised lindude, loomade ja loodusobjektide poole;
b) narritamissõnad jm. naljasalmikesed;
c) liisklugemised (mängualguse lugemised);
d) laulud kitsamas mõttes

Regilaul , selle alaliigid
Näiteid eri liiki regilauludest:
> Lüroeepilised laulud
- Müüdilise sisuga laulud - Loomine, Tähemõrsja (setu Kureneiu), Suur härg, Ilmatütar, Venna otsimine (setu Vend veehädas), Venna sõjalugu jt.
- Ballaadlikud - Mis mees merest tõuseb (setu Mitmesugused kosilased), Suisa suud (setu Päevapoeg), Mareta laps, Lunastatav neiu, Tütarde tapja, Naise tapja (setu Toomalaul), Mehe tapja (setu Maielaul), setus Kalmuneiu jt.
- Legendilaulud - Ori taevas, Jeesuse kannatamine ja surm (setu Jeesuse surm), Jeesuse näljasurm, setus Jeesuse sõit jvm.
> Lüürilised laulud - neid on harjutud jaotama teemade järgi, näiteks laulud laulust ja laulikust, loodusteemalised, mõisateemalised jne.
Eristavad tunnused Ed. Laugaste sõnutsi:
• parallelism ja algriim (alliteratsioon ja assonants),
• Ühtne kaheksasilbiline (neljajalgne) trohheiline värss.
Palju arhailisi vorme on morfoloogias, leksikonis aga iganenud sõnu, nende hulgas historisme (kadunud esemeid või sotsiaalseid suhteid märkivaid sõnu).
Tunnuslik on ka grupimeloodia (näit. pulma-, kiige-, või muudel laulurühmadel võivad olla omad meloodiad) (Laugaste 1989: 26).
Tunnuslik aga ka hoopis erinev esteetika, maailmanägemus, arengulugu, mis jääb ettepoole kohalikust “hilisrenessansist” 18. - 19. sajandil.
Värsisüsteemilt trohheiline, värsimõõdult neljajalgne - trohheiline tetrameeter.
Kirjandusteaduslike põhiliikide järgi eksisteerib lüro-eepilisi ja lüürilisi regilaule. Lüro-eepilised laulud harilikult pikemad, jutustavamad,. kuid läbi põimunud lüürilise hinnangulisusega. Põhinevad tihti mingil vanemal lugulaulul või müüdil.
Lüürilised laulud harilikult lühemad, neid rohkem, pigem midagi manifesteerivad kui jutustavad.

Ballaadikultuur ning sellega seotud mentaliteedimuutused. Uuem rahvalaul , selle tunnused
Müüt  eepika  ballaad . Lüroeepiline.
Oksitaania L-Prantsusmaal - trubaduuride kõrgkultuur, millega hakati ülistama ka inimest (mitte ainult eetikat ja religiooni), oli Euroopa kultuurikeskuseks 11-12. saj.
Renessaansi ajal (13-14 saj) Itaalias, Provence... Järgnes loogiline lüürika areng sealkandis, ballaadikultuuri areng.
Kultuuriuuendused (nt ballaadid ) tulid äärealadele (nt Eestisse) u 300-400 aastat hiljem, nii et umbes 17. saj hakkasid ilmuma eesti lauludesse ballaadlikkus.
Balladikultuuri revolutsioon : inimene hakkab ise endale õiguseid nõudma (vähemalt lauludes, kunstis). Žanr , mis räägib indiviidi „sõjast” peedistava ühiskonna vastu. Inimene hakkab end tundma inimesena, üksikindiviidina. Protesteerib kollektiivitundele.
Ballaad sai Euroopas valdavaks renessansiajal 14. - 16. sajandil, kuid sündis nähtusena hiliskeskajal provansi õukonnalaulikute seas. Sisuliselt oli tegemist teatava revolutsiooniga inimmõtlemises, indiviidi ja individuaalse esilekerkimisega kollektiivist, mis kajastus ka õukonnalaulikute loomingus. See uus esteetika asus Euroopas levima ning segunema varasemate laulu- ja laulmistraditsioonidega. Ballaad kujunes tantsulauluks - ballaadi laulmisega oli seotud ka tantsimine. Sellelaadse rahvaliku ilmingu üks juuri (lisaks trubaduuride ja truvääride - keskaegsete laulikute mõnevõrra elitaarsele harrastusele) oli ürgne ja üldlevinud viljakusmaagiline ritualistika (millest meil on juttu olnud varem). Nii siduski ballaad endas kolme põhialget:
* eepilist - ballaad jutustab alati mingit lugu
* lüürilist - ballaadis on esikohale kerkinud üksikisik, tema läbielamised ja saatus
* dramaatilist - ballaad on samas üldrahvalik tantsulaul, millest kumab tugevalt läbi viljakusmaagiline orgiastika mõneti uuenenud kujul
Ballaadlikku iseloomu on tunda ka juba paljude regilaulude (eriti nn. “perekonnaballaadide”) puhul, kuigi neis puuduvad stroofid ja lõppriim - üks ballaadi põhilisi vormitunnuseid. Seega asus ballaad meil “täiel määral” läbi lööma siirdevormilises rahvalaulus, aastasadu hiljem läänepoolsest Euroopast, kus tänapäeval pole aga säilinud mingeid jälgi kunagistest kohalikest vanematest rahvalauludest (nagu meil on regilaulud).
Uuemad rahvalaulud - iseloomulik parallelismi ja alliteratsiooni puudumine või kui, siis juhuslikult. Värsid ei koondu enam parallelismirühmadeks, vaid lõppriimi alusel stroofideks. Suurem on meloodiate varieeruvus, sõnavara ja selle kasutus on ajakohasem. Laadilt tihti äärmiselt sentimentaalsed, mingis mõttes omaaegsed seebiooperid. Peateemadeks õnnetu armastus ja koledad kuritööd.
Kui vana regivärsiline rahvalaul levis reeglina suuliselt, siis uue rahvalaulu levimisel oli suur osakaal ka kirjalikul meediumil - laule kirjutati üksteiselt laulukladedesse ja seda tänapäevani.
Põhilised muutused uuemas laulutrditsioonis regilauluga võrreldes:
1. Lõppriim, jaotumine stroofideks selle põhjal
2. Mitmesugused stroofistruktuurid vastavalt riimitüübile (laus-, paaris-, rist-, süliriim )
3. Värsisüsteem ( silbilis -)rõhuline, regilaul oli algselt välteline
4. Lisaks trohheilisele värsile (milles regilaulud) ka muid värsimõõte ennekõike muusika mõjul ( jamb , kolmeosalised mõõdud )
5. Sõnavarast ja grammatikast kaovad arhaismid , mis omased regilaulule
6. Toimub murdeline ühtlustumine, lähenemine kirjakeelele
7. Tundmuste väljendamine otsesem kui regilaulus
8. Aktiivne reageerimine ümbritsevatele elunähtustele
9. Lühem eluiga, väiksem kunstiline lihvitus
10. Omas ajas täiesti kaasaegne ja lööv, erinevalt meie vaatepunktist tänapäeval
11. Muusikaline iseseisvumine
12. Seotus tollal uudse paaristantsuga, tung laulumängudesse
13. Pearõhk meelelahutusel või päevakajalisusel, pole enam niivõrd kombestikulisega seotud
14. Uus komponeerimisprintsiip erinevalt regialulust ja sellest tulenev tekstuaalne stabiilsus ja väiksem variaablus
15. Laenulisuse oluliselt suurem osakaal nii tekstis kui muusikas
16. Kokkupuutepunktid kirjaliku meediumiga, ilukirjandusega
17. Teadlikkus autorlusest
Esitajaiks enam mehed (regilaulude puhul naised)

Rahvajuttude alaliigid ja neile iseloomulik ( Aarne - Thompson , E. Laugaste)
Rahvajuttude liigitus Aarne-Thompsoni kataloogis:

loomamuinasjutud
„päris” muinasjutud
- Imemuinasjutud
- Legendilaadsed muinasjutud
- Novellilaadsed muinasjutud
- Muinasjutud rumalast kuradist
naljandid
vormelmuinasjutud
liigitamata

Rahvaluule/jutu eepilised seadused:

alguse ja lõpu seadus

See on kivinenud vorm, kus muinasjutt ei alga liikuva tegevusega ega lõpe järsku. Rahulikust olukorrast siirdutakse üle tegevusele. Lõppsündmuse järel (katastroofiline iseloom) peab erutusseisund mingil viisil lahenema. Algusmeeleolu on tume, suured raskused peategelasel teel, aga lõpp on peamiselt õnnelik.

kordamise seadus

Ühe detaili väljatoomine/kordamine tähendab selle suurust ja tähtsust (nt kolm päeva võitleb noormees hiidudega, iga päev tapab ühe; kolm katset tehakse klaasmäele jõudmiseks jne). On gradatsioonilist kordus ja tavalist kordust. Kordusega on tihti seotud kolmarv, kolm on ülim arv, millega rahvatraditsioonis opereeritakse. Pearõhk on tihti kolmandal osal. Ka on olulised arvud 7 ja 12, ka 9 jt.

ees- ja tagakaaluseadus

Seotud kolmarvuga. Kui esineb rida isikuid või esemeid, seisab kõige suursugusem esikohal, viimasel see, kel on eriline eepiline osa. Eepiline raskuskese asetseb alati tagakaalus (noorim vend, viimane katse)

lavalise kaksuse seadus

Kaks on ülim arv tegelasi, kes korraga on dialoogisuhteis. Kolmanda tegelase liitumise korral on ta kui tumm kaaslane.

vastandite seadus

Polaarne struktuur: rikas ja vaene vend, rumal ja tark jne... Vastandamine võib olla ka mitmekordne: peretütar ja vaenelaps on vastandid ühiskondliku positsiooni, vaimsete võimete ja välise ilu poolest. Kontrasti kasutatakse teravuse, reljeefsuse saavutamiseks.

kaksikute seadus

Kaksikutel laiem tähendus (õde ja vend, aga ka kaks isikut, kes samas rollis üles astuvad). Nt Romulus ja Remus (tõelised), Hans ja Grete (sama roll).

plastiline peasituatsioon

Muinasjutu kulminatsioon . Tegelased ligindatakse üksteisele silmnähtavalt.
Jutuloogika seadused:

tegevuse ühtsuse seadus

Iga järgmine tegevus baseerub eelmisel.

kontsentratsioon peategelase ümber

Kui on kaks võrdvõimelist kangelast, siis üks on neist formaalne peategelane. Nt „ Kalamees ja kuldkala”, kus näiliselt on peategelane mees, aga tegelikult tema naine.
Õpi-õpi hoolega, siis saad kooki moosiga.
Hannele (KK I, aasta oli siis 2007)

.DOC Laadi alla originaalfail 37 lk · .doc · 32 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 37 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2015-10-22 Kuupäev, millal dokument üles laeti

32 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

ydresab Õppematerjali autor

eestlaste ja naaberrahvaste päritoluteooriad. keel ja maailmavaade...

eestlased kultuur omakultuur eksamiteemad küsimused vastused

Kasutatud allikad

https://www.folklore.ee/Berta/index.php

Sarnased õppematerjalid

doc

Omakultuur-konspekt, eksamiteemad

oma laul Inimene peab ise leidma oma laulu. 31.03.11 Mõttelugu regilauludes Martti Kuusi on soome ja karjala Kalevala.meetrilisi laule stiiliajaloolisest lähtekohast liigitanud: · müüdiliseks · maagilisteks ja samaanilisteks · seikluslauludeks · fantastilisteks lauludeks · kiristlikeke legendideks · ballaadideks · narra-tiivseteks ja lüroeepilisteks · ajaloolisteks süjalauludeks (Kuusi.Bosley- Branch 1977) Omakultuuri konspekt 3. Folklooriprotsess. Iseloomulik folkloori "esimesele" ja "teisele elule". (L.Honko) Folklooriprotsess: folkloori tähendus on muutumas/muutub pidevalt. Seda põhjustavad muutused ühiskonnas, sotsiaalsetes struktuurides jm. (nt rahva asemel nüüd sotsiaalne rühm) Folklooriprotsess on folkloori skemaatiline elulugu mistahes kultuuris. See algab ajast, mil pärimuse mõiste pole veel sündinud, ja lõpeb tänapäevase arvamusega pärimuse tähendusest kultuuris

Raamatukogundus ja infokeskkonnad

pdf

Folkloristika alused KONSPEKT

Folkloristika 03.09 ,,Regivärsist netinaljadeni: sissejuhatus rahvaluulesse" Soovituslik kirjandus! Sissejuhatud rahvaluule mõistesse ja teadusloosse I Rahvaluule terminoloogia. Folkloori mõiste ja selle kujunemine Vanavara, ka vana vara termini tõi kasutusele Fr. R. Kreutzwald (1803-1882) 1861,a. Edukad inimesed ei tegelenud rahvaluulega, see on laste ja naiste pärusmaa. Tegi eesti keeles esimese üleskutse, et rahvaluulet koguda. Väärtustamine sai alguse rahvusliku ärkamisajaga. Propageeris laialt Jakob Hurt(1839-1907) (arusaam, rahvaluule on midagi vana ja väärtuslikku). Hurt on kõige olulisem rahvaluule(rahvamälestused) kogumise initsiaator. Folkloor Termini võttis kasutusele William John Thoms 1846.a. (ing.k folk + lore). Eestis kasutusel esmaslt toorlaenuna. Hakkas hindama rahva hulgas levinud teadmisi. 1878.a loodi esimene folklooriselts Inglismaal. Kreutzwalt kasutas sõna 'folklore'. Rahvaluule eelmise tõlke (vrd ka sm kansanrunous), termini võtt

Folkloristika alused

doc

Folkloristika kordamisküsimused

Folkloristika kordamisküsimused 1. Nimeta ja kommenteeri vähemalt kolme folkloori tähistavat terminit ja nende tausta. vanavara, ka vana vara – termini tõi kasutusele Fr. R. Kreutzwald 1861.a.; propageeris laialt Jakob Hurt (arusaam, et rahvaluule on midagi vana ja väärtuslikku); rahvamälestused – käibesse tõi termini 1870. aastatel Jakob Hurt (käsitles rahvaluulet osana ajaloost) folkloor < ingl. folklore = folk + lore; termini võttis kasutusele William John Thoms 1846.a.; Eestis kasutusel esmalt toorlaenuna; rahvaluule – eelmise tõlge (vrd ka sm kansanrunous), termini võttis kasutusele Jaan Bergman 1878.a. arYklis “Sõnakene luuldest”, Sakala lisaleht, nr. 3 folkloor = rahvaluule; omakeelne termin avaramas tähenduses laiemalt kasutusel alates M.J.Eiseni töödest 1890. aastatel; pärimus < soome perinne; kasutusel osaliselt rahvaluule sünonüümina, osaliselt kattub traditsiooni mõistega; populaarne alates 1990. aastatest; vt nt lastepärimus, kohapärimus;

Kirjandus

docx

Folkloristika eksam: kordamisküsimused

Ainekursuse "Folkloristika alused" eksami kordamisküsimused (2014) 1. Kõrvuta 19. sajandi ja 20. sajandi rahvaluule terminoloogiat. Iseloomusta, kuidas on folkloori mõiste 20. sajandil muutunud. 19.saj Eestikeelne rahvaluulealane terminoloogia kujunes 19. sajandil saksa keele mõjul. Hurt 1896. a oma kõnes toob lõpuks saksakeelsetele terminitele eestikeelsed vasted. ·vanavara (alguses Kreutzwald, hiljem Hurt) - ehk rahvamälestused on "vanad rahvalaulud, vanad jutud, vanadsõnad, mõistatused, kohtade nimed, rahvanaljatamised, kombed ja pruugid, rahvausk ja ebausk, nõidade laulud ja sõnad, rahva arstimised, lastemängud ·rahvamälestused (Hurt) - kõik, mida rahvas oma minevikust mäletab: need on nii jutud kui ka kombed, arvamised, usk, ütlemised ja ka laulud ·folkloor rahvaluule ,,Rahvaluule on rahva mälus suulise traditsioonina säilinud ja levinud vaimne looming, mille autoreid nimepidi harilikult ei teata ·pärimus - kasutusel osaliselt rahvaluule sünonüümi

Kultuur

docx

Ainekursuse “Folkloristika alused” kordamisküsimused eksamiks (2017)

Ainekursuse "Folkloristika alused" kordamisküsimused eksamiks (2017) 1. Nimeta vähemalt kolme folkloori tähistavat terminit ja ava nende tausta. Vanavara, ka vana vara termini tõi kasutusele Fr. R. Kreutzwald 1861.a.; propageeris laialt Jakob Hurt (arusaam, et rahvaluule on midagi vana ja väärtuslikku); Rahvamälestused käibesse tõi termini 1870. aastatel Jakob Hurt (käsitles rahvaluulet osana ajaloost) Folkloor < ingl. folklore = folk (ee rahvas) + lore (ee tarkus, pärimus); termini võttis kasutusele William John Thoms 1846.a.; Eestis kasutusel esmalt toorlaenuna; Folkloor = rahvaluule; omakeelne termin avaramas tähenduses laiemalt kasutusel alates M.J.Eiseni töödest 1890. aastatel; Rahvaluule eelmise tõlge (vrd ka sm kansanrunous), termini võttis kasutusele Jaan Bergman 1878.a. artiklis "Sõnakene luuldest", Sakala lisaleht, nr. 3 Pärimus < soome perinne; kasutusel osaliselt rahvaluule sünonüümina, osaliselt kattub traditsiooni mõistega; populaarn

Kultuur

docx

Folkloristika kordamisküsimused

1. Nimeta vähemalt kolme folkloori tähistavat terminit ja ava nende tausta. Vana vara arusaam, et rahvaluule on midagi vana ja väärtuslikku. Termini tõi kasutusele Fr.R Kreutzwald 1861. a, laialdaselt tõi kasutusele Jakob Hurt. Rahvamälestised käsitlusele tõi Jakob Hurt 1870.aastatel; käsitles rahvaluulet osana ajaloost. Folkloor termini tõi käsitlusele William John Thoms 1846. aastal; Eestis kasutusel alguses toorlaenuna. ingl k. folklore = folk + lore Rahvaluule folkloori tõlge. Termini võttis kasutusele Jaan Bergman 1878. aastal artiklis ,,Sõnakene luuldest". Laiemalt defineeris Mathhias Johann. 2. Iseloomusta, kuidas on folkloori mõiste 20. sajandil muutunud. Uuema folkloorikäsitluse kohaselt ei pea rahvaluule olema üksnes vanapärane, suuline ja kogu rahvarühmale omane kollektiivne pärimus. Tänapäeval võib ta olla ka kirjalik, läbi netiavaruste, ajalehtede, ajakirjade, graffiti kaudu leviv. 3. Nimeta vähemalt kolme rahvaluulele iseloomulikku tu

Folkloristika alused

docx

Folkloristika alused 2014-2015

Folkloristika alused. Kordamisküsimused 2014/2015. 1. Kõrvuta 19. sajandi ja 20. sajandi rahvaluule terminoloogiat. Iseloomusta, kuidas on folkloori mõiste 20. sajandil muutunud. Vanavara, ka vana vara- termini tõi kasutusele Fr. R. Kreutzwald 1861.a., propageeris laialt Jakob Hurt (arusaam, et rahvaluule on midagi vana ja väärtuslikku) Rahvamälestused- käibesse tõi termini 1870.aastatel Jakob Hurt (käsitles rahvaluulet osana ajaloost) Folkloor- termini võttis kasutusele William John Thoms 1846.a., Eestis kasutusel esmalt toorlaenuna Rahvaluule- eelmise tõlge, termini võttis kasutusele Jaan Bergman 1878.a. artiklis ,,Sõnakene luuldest" Folkloor=rahvaluule, omakeelne termin avaramas tähenduses laiemalt kasutusel alates M.J.Eiseni töödest 1890. aastatel Pärimus- kasutusel osaliselt rahvaluule sünonüümina, osaliselt kattub traditsiooni

Folkloristika alused