poeemid. Sellist uurimisviisi nimetatakse pigem rahvateaduseks. Burne definitsioon folkloori kohta: ,,Üldmõiste, mille alla koonduvad ja mahuvad traditsioonilised uskumused, kombed, jutud, laulud ja ütlused, mis on käibel mahajäänud rahvaste seas või säilinud enam arenenud rahvaste harimatute klasside juures." Uuem käsitlus mõistab, et rahvas ei ole välja suremas ning rahvakultuure võib leida igal pool maailmas nii linnas kui ka maal. Dundes defineerib rahvast: ,, Mõiste rahvas võib tähendada mis tahes inimeste rühma, kellel on vähemalt üks ühine tunnus. Pole tähtis, milline see siduv tunnus on kas ühine elukutse, keel või religioon -, tähtis on, et sel mis tahes põhjusel formeerunud rühmal oleksid mõned traditsioonid, mida ta peab omaks." Rühm algab tavaliselt kahest inimesest, kuid tavaliselt on rühmades väga palju inimesi. Iga rühma liige ei pea tundma teisi liikmeid, kuid on oluline, et
Euroopa Etnoloogia Lugemispäevik 2 Marianne Gullestad Ühisosa ja erinevused kultuuris. Moodsa kompleksühiskonna interpreteeriv analüüs Gullestadi artiklis arutletakse osa ja terviku küsimuse üle lääne moodsa ühiskonna analüüsimisel. (Schneider ja Dumont lahkavad lääne kultuuri, kui üht tervikut ning seda peetakse problemaatiliseks, kuid Gullestad leiab, et ka osa üksi pole võimalik analüüsida, kui pole ettekujutust tervikust) Olulisemad punktid: „Teatud elulaadide eripära kindlakstegemiseks vajame me teoreetilist raamistikku ning laiaulatuslikku uurimistööd mõistmaks, kuidas elulaadid on omavahel vastastikku seotud nii majanduslikus kui kultuurilises mõttes“ (Gullestad 1984) Ka minule tundub see loogiline, sest uurides mingit elulaadi eripära, ei pruugi uurijale see eripär...
Ilma pärimusrühmata rahvaluulest rääkida ei saa. Kuid kuidas määratleda pärimusrühma, sedagi on tehtud erinevalt klassikalise ja tänapäeva pärimuskultuuri uurimise puhul. Rahvaluuleteaduse tuumtekstidest on tuntud näide: kas linnamaja üksteist mittetundvad inimesed saavad moodustada pärimusrühma; kas bussipeatuses koos bussi ootavad inimesed võivad moodustada pärimusrühma jne. Põhimõtteliselt ei ole vastus esitatud küsimustele üheselt eitav. (Vt: Alan Dundes. Kes on rahvas? - Alan Dundes, "Kes on rahvas?" ja teisi töid folkloristikast. Tartu 2002.) Pärimuse analüüsis sotsiaalsest vaatepunktist käsitletakse pärimusrühmi kui suhteliselt väikesi ja hajusate piiridega kooslusi. See on põhiline erinevus klassikalise rahvaluule uurimistavast, kus uuritava aine piiritlemisel lähtutakse suhteliselt suurest ja ebamäärasest rühmast (eesti rahvaluule; liivi rahvausund), milles on tooniandev pärimuse regionaalne piiritlemine
veel säilinud, kuid otseselt objektina käibel ei ole, teised siiski on kursis sellega, et rahvaluule elab eduliselt edasi ka tänasel päeval ning ühenda meid rahvuslikult. Kui mitte füüsilisel kokkupuutel, siis vähemalt vaimsel tasandil mõistavad ka noored, et elame oma maal- Eestimaal, meil on oma keel- eesti keel, meil on omad traditsioonid ja kultuuripärimused ning see kõik voolib meile rahvusliku identiteedi. Kirjandus Dundes, Alan 2002. Kes on rahvas? Tartu: Varrak. Laugaste, E. 1986. Eesti rahvaluule. Tallinn: Valgus. Rüütel, Ingrid 2000. Pärimus pärijale. Tartu: Rahvuslik Folkloorinõukogu. Viires, Ants 2001. Kultuur ja traditsioon. Tartu: Ilmamaa. Lipitud- lapitud. Tänapäeva folkloorist 1995. Tartu: Eesti keele instituut, Eesti Kirjandusmuuseum.
teisedki analüüsivad rahvajuttude mõju tänapäevastele kuulajatele ning rääkijatele (nt Bruno Bettelheim uurimusega Kinder brauchen Märchen), vaatlevad muinasjutu sümboolikat (nt William Desmonde Jack and the beanstalk). Rohkearvulisi vaatlusvõimalusi esindagu mõned tunnuslikud artiklipealkirjad Das Mädchen ohne Hände. Ein Märchen ohne Inzest (Heino Gehrts), Into the Endzone for a Touchdown: A Psychoanalytic Consideration of American Football (Alan Dundes), Sexual Symbolism in the Language of the Air Force Pilot: A Psychoanalytic Approach to Folk Speech (S. G. Kenagy). Nalju ning psühhoanalüütilist lähenemisviisi neile käsitleb Freud teoses Der Witz und seine Beziehung zum Unbewußten (Nali ja selle suhe alateadvusega; tsiteerimisel kasutatakse Hamburgis 1958. a. ilmunud väljaannet). Käsitletakse nii kirjanduslikke nalju kui pärimuslikke naljandeid ning anekdoote, nii et siinkohal peame
51. Kirjelda tüübi ja variandi vahekorda arhiivimaterjali põhises folkloori uurimises. 52. Kuidas on omavahel seotud folkloori järjepidevus ja varieerumine? 24 53. Kuidas on traditsiooni mõistes seotud minevik, olevik ja tulevik? 54. Mille jaoks vajatakse folkloristikas autentsuse mõistet? 25 KOHUSTUSLIK KIRJANDUS 1. 7.09.2015 loengut täiendav kodulugemine: Dundes, Alan 2002. Kes on rahvas? - Kes on rahvas? Valik esseid folkloristikast. 2. 14.09.2015 loengut täiendav kodulugemine: Kalmre, Eda 2007. Võõraviha lõhenenud ühiskonna folklooris: kuulujutud kannibalismist 3. 21.09.2015 loengut täiendav kodulugemine: Lukas, Liina 2011. Eesti rahvaluule baltisaksa luule inspiratsiooniallikana. 4. 28.09.2015 loengut täiendav kodulugemine: Seljamaa, Elo-Hanna. Täiustatud tõde ehk Walter Andersoni rahvajuttude enesekontrolli... 5
Dan Ben-Amose definitsioon: „Folkloor on kunstipärane kommunikatsioon väikestes rühmades.“ 20. saj folkloristikas toimunud muutused rahvaluule määratlemisel * minevik vs tänapäev * „vanad“ vs „noored“ * rahvas vs pärimusrühm * territoorium vs tegevus * objekt vs subjekt * „asi“ vs protsess * staatiline vs dünaamiline folkloorikäsitlus Folkloorsete nähtuste tähistamiseks on Eestis kasutusel olnud hulk erinevaid termineid (vanavara, rahvamälestused, rahvaluule jne). Dundes, Alan 2002. Kes on rahvas? Vandenõuteooriad Vandenõuteooria on hüpotees, mis keeldub tunnustamast ajalooliste sündmuste või asjaolude üldtuntud käsitlusi.. Vandenõuteooriad seonduvad eri teemadega ja väljenduvad eri vromides (keskkonnakaitse, tervishoid, popkultuur). Vandenõukultuuri iseloomustab abstraktne usaldamatus võimuolijate (sh teaduse kui domineeriva autoriteedi) suhtes. Sissejuhatus rahvaluule mõistesse ja teadusloosse III Folkloristika kui teadusharu lähtekohti
Pärimuse teises elus läheb aines uuesti liikvele esituspaikades, mis on teistsugused kui algupärases kultuurikontekstis. Seega pole tegemist pärimuskultuuri jätkamisega. Kultuuriga/pärimusega tutvuvad laiemad ringkonnad. **NB! Soovitan nende osade kohta lugeda täpsemalt siit: http://www.folklore.ee/tagused/nr6/honko.htm 4. Folkloori erinevast määratlemisest enne ja nüüd, mõiste muutumine ajas (T.Jaago, L.Honko, A.Dundes) Honko: Põhjalikult on muutunud suhtumine pärimuse loojasse, vajajasse ja esitajasse, on toimunud võrdsustamine. Vana folkloristika surus pärimusekandja kord kirjaoskamatu rahva, kord primitiivsete looduslaste hulka, nüüdisfolklorist on valmis uurima kasvõi professorite folkloori. Selle tulemusena on folkloor loomulik suurus igas sotsiaalses rühmas. Rühma liikmed tunnevad vähemalt ühiseid pärimusi, väärtuseid, kuigi üksteist ei pruugita tunda
Pärimuse teises elus läheb aines uuesti liikvele esituspaikades, mis on teistsugused kui algupärases kultuurikontekstis. Seega pole tegemist pärimuskultuuri jätkamisega. Kultuuriga/pärimusega tutvuvad laiemad ringkonnad. **NB! Soovitan nende osade kohta lugeda täpsemalt siit: http://www.folklore.ee/tagused/nr6/honko.htm 4. Folkloori erinevast määratlemisest enne ja nüüd, mõiste muutumine ajas (T.Jaago, L.Honko, A.Dundes) Honko: Põhjalikult on muutunud suhtumine pärimuse loojasse, vajajasse ja esitajasse, on toimunud võrdsustamine. Vana folkloristika surus pärimusekandja kord kirjaoskamatu rahva, kord primitiivsete looduslaste hulka, nüüdisfolklorist on valmis uurima kasvõi professorite folkloori. Selle tulemusena on folkloor loomulik suurus igas sotsiaalses rühmas. Rühma liikmed tunnevad vähemalt ühiseid pärimusi, väärtuseid, kuigi üksteist ei pruugita tunda
o MEA III variantide tähendus rahvaluule autentsuse määramisel o Regina Bendix, 1997: kes vajab autentsust ja miks? o Ülo Valk, 2005: "autentsus" ei aita määratleda seda, mis on rahvaluule (s.o folkloristika uurimisobjekt), ent folkloristika vajab seda mõistet allikakriitilises töös Identiteet: - samastamine või olemusliku ühistunnuse alusel seostamine - tagasipöördumine "alguse" (algupära) juurde - Dundes: usutud ühtsustunne - mõiste sisaldab nii enese- kui ka teiste määratlemist Suulisus: - suuline kas vahetu kommunikatsioon? kas sõnalooming? - Suulisele kultuuritüübile omane varieeruvus (ka kirjutatud tekstis) Kommunikatiivsus: - Kus jutustatakse/lauldakse jne - Millal? - Jutustaja vaatekoht - Kuulaja vaatekoht - Normide osa jutustamises/suhtlemises Rahvaluule leviku käsitus erinevatest vaatepunktidest: - Pärimuse rikkad ja vaesed alad
annaabi.ee 
