Ainekursuse “Folkloristika alused” kordamisküsimused eksamiks (2017) (0)

Ainekursuse “ Folkloristika alused” kordamisküsimused eksamiks ( 2017 )
1. Nimeta vähemalt kolme folkloori tähistavat terminit ja ava nende tausta.
Vanavara , ka vana vara – termini tõi kasutusele Fr. R. Kreutzwald 1861.a.; propageeris laialt Jakob Hurt (arusaam, et rahvaluule on midagi vana ja väärtuslikku);
Rahvamälestused – käibesse tõi termini 1870. aastatel Jakob Hurt (käsitles rahvaluulet osana ajaloost)
Folkloor folklore = folk (ee rahvas) + lore (ee tarkus, pärimus); termini võttis kasutusele William John Thoms 1846.a.; Eestis kasutusel esmalt toorlaenuna;
Folkloor = rahvaluule; omakeelne termin avaramas tähenduses laiemalt kasutusel alates M.J.Eiseni töödest 1890. aastatel;
Rahvaluule – eelmise tõlge (vrd ka sm kansanrunous), termini võttis kasutusele Jaan Bergman 1878.a. artiklis “Sõnakene luuldest”, Sakala lisaleht, nr. 3
Pärimus populaarne alates 1990. aastatest ; vt nt lastepärimus, kohapärimus; aga ka pärimusmuusika, pärimustants;
Vaimne kultuuripärand cultural heritage ; kasutusel UNESCO initsiatiivil kui katustermin mitmesuguste folkloorsete nähtuste kohta;
2. Iseloomusta, kuidas on folkloori mõiste 20. sajandil muutunud.
Minevik vs tänapäev – 1990. aastatel tekkis vajadus uue folkloori definitsiooni järele. Tänapäeva folkloori klassikalise rahvaluule kõrval: peale regilaulude jt klassikaliste rahvaluule tüüpide kõrvalt hakati eristama ka nt sõdurifolkloori, jutte UFO-dest jne. (Rahvaluule definitsioon peab olema kooskõlas dünaamilise folkloorikäsitusega, mis ei eita rahvaluule tekkimise ja kujunemise võimalust tänapäeval nii nagu minevikuski.)
Objekt vs subjekt – kui rahvaluules oli varem kõige tähtsamal kohal tekst, siis nüüd on sama tähtsal kohal ka autor ja tema esitus, ilma milleta ei peeta rahvaluulet enam autentseks. ( Suundumus mõista rahvaluulet selle toimimise kaudu, mitte tema väliste tunnuste kaudu.)
“Asi” vs protsess – Rahvaluule mõistet hakati 90ndatel käsitlema kui kujundiloomet, st rahvaluulest hakati rääkima pigem kui protsessist, mitte kui millestki muutumatust „ asjast “. Rahvaluule autorit tavaliselt ei teata ja see on pidevas varieerumises, kui keegi kunagi mingi algteksti lõi, siis kõige tähtsam oli tekst mitte autor ning ühel tekstil võib olla päris mitmeid variatsioone. Rahvaluule on protsess, mille käigus teksti kujundatakse.
Staatiline vs dünaamiline folkloorikäsitlus – Varem käsitleti folkloori staatiliselt: st seda vaadeldi pigem kui midagi, mis ei arene edasi oma algsest kujust ja on ainult midagi, mis on osa minevikust. Tänapäevase dünaamilise käsituse kohaselt rahvaluule ei kao, muutuvad vaid rahvaluule välised tunnused, tähendus ja funktsioonid. Rahvaluule ei pea olema üksnes vanapärane, suuline ja kogu rahvarühmale omane kollektiivne pärimus, vaid saab olla ka kirjalik ja tänapäevane, nt netifolkloor.
Folkloori tekkeajal puudus kirjaoskus ja kirjalik kultuur. Traditsioonil põhinev ja pärimuslikul teel edasiantav rahvalooming oli rahva ainus kunstilise eneseväljenduse vorm. Tänapäeva kultuuris on rahvaluule kõrvuti muude kultuurivormidega.
“Vanad” vs “noored” - ??
Rahvas vs pärimusrühm - Rahvaluule pole üksnes minevikunähtus, vaid see on toimiva sotsiaalse rühma elususe tundemärk ka tänapäeval. Varasema üldise rahva asemel võib olla ükskõik milline kahest või enamast inimesest koosnev sotsiaalne rühm, kellel on omad naljad ja uskumused.
Territoorium vs tegevus - ??
Rahvaluule ehk folkloor on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma sünkreetiline pärimus, milles on koos teadmised, kogemused ja esteetika . Rahvaluule kujuneb, püsib ja levib kommunikatsiooniprotsessis ning talle on omane pidev muutumine.
Folkloori mõistet on määratletud aineloendi, olemuslike tunnuste või kommunikatsiooni laadi kaudu.
3. Nimeta vähemalt kolme rahvaluulele iseloomulikku tunnust ja põhjenda esitatud tunnuste valikut.
Rahvaluule on dünaamiline: rahvaluule ei kao, muutuvad vaid rahvaluule välised tunnused, tähendus ja funktsioonid. Rahvaluule ei pea olema üksnes vanapärane, suuline ja kogu rahvarühmale omane kollektiivne pärimus, vaid saab olla ka kirjalik ja tänapäevane, nt netifolkloor.
Rahvaluule on protsess: rahvaluule autorit tavaliselt ei teata ja see on pidevas varieerumises, kui keegi kunagi mingi algteksti lõi, siis kõige tähtsam oli tekst mitte autor ning ühel tekstil võib olla päris mitmeid variatsioone. Rahvaluule on protsess, mille käigus teksti kujundatakse.
Rahvaluulele on iseloomulik sünkretism: erinevad kunstid ja žanrid ühenduvad, laulmisega kaasneb liikumine või tants, jutustamise puhul on suur tähtsus liigutustel ja näoilmel, jutuga põimuvad laulud, mõistatuste esitamisega seondub uskumusi.
4. Missuguste tunnuste alusel saab folklooriks pidada kaasaja meedia vahendatud kummituslugusid, vandenõuteooriaid, sotsiaalmeedias jagatavaid meeme ja pildinalju?
Rahvaluule kommunikatiivsus – rahvaluule on pidevas arengus, sest võimaldab inimestevahelist kommunikatsiooni, mis toob kaasa rahvaluule kohandamise vastavalt mingi rühma vajadustele.
Rahvaluule muutumine/varieerumine – rahvaluule on kohandunud tänapäevaste meediumitega nagu arvutid ja internet .
Rahvaluule levib nii suuliselt, kirjalikult kui ka interneti vahendusel.
Rahvaluule pole üksnes minevikunähtus, vaid see on toimiva sotsiaalse rühma elususe tundemärk ka tänapäeval. Varasema üldise rahva asemel võib olla ükskõik milline kahest või enamast inimesest koosnev sotsiaalne rühm, kellel on omad naljad ja uskumused.
Staatiline vs dünaamiline folkloorikäsitlus – Varem käsitleti folkloori staatiliselt: st seda vaadeldi pigem kui midagi, mis ei arene edasi oma algsest kujust ja on ainult midagi, mis on osa minevikust. Tänapäevase dünaamilise käsituse kohaselt rahvaluule ei kao, muutuvad vaid rahvaluule välised tunnused, tähendus ja funktsioonid. Rahvaluule ei pea olema üksnes vanapärane, suuline ja kogu rahvarühmale omane kollektiivne pärimus, vaid saab olla ka kirjalik ja tänapäevane, nt netifolkloor.
5. Võrdle vähemalt kahte rahvaluule määratlemise viisi eesti folkloristikas.
Aineloendi kaudu: selle viisi võttis kasutusele J. Hurt, kelle kohaselt saab rahvaluulet jaotada sellistesse kategooriatesse nagu vanad jutud, nõidade laulud/ loitsud , vanad rahvalaulud jne. Tegelikult ei ole võimalik täielikku aineloendit luua, sest sinna saab kogu aeg midagi juurde lisada. Tänapäeval kuuluksid siia hulka ka näiteks interneti meemid.
Kommunikatsiooni laadi kaudu: rahvaluule on miski, mida inimesed teineteisele pidevalt vahendavad. See kujuneb ja säilib omavahelistes kommunikatsiooniprotsessides. Sellele on iseloomulikud pidev muutumine ja levik väikestes rühmades, mis hoiavad ühel või teisel põhjusel kokku.
Rahvaluule oli 20. sajandi alguses pigem midagi vana ja väärtuslikku (määratlemine aineloendi kaudu), need olid rahvamälestused. 20. sajandi jooksul muutus rahvaluule mõiste laiemaks (määratlemine kommunikatsiooni laadi kaudu). Sellest sai midagi, mis varieerub , on kunstipärane ja millel on määramatu hulk avaldumise vorme ning mis üha enam rikastub inimeste omavahelisel suhtlusel.
Olemuslik Ülo Valgu järgi: tugineb traditsioonile, varieerub ulatuslikult, võtab kindlakujulisi kunstilisi vorme, on tavaliselt anonüümne, väljendab ja kujundab pärimusrühma maailmavaadet .
6. Kuidas määratles A. Dundesi rahvast ja mille poolest erineb tema käsitlus varasematest rahva määratlustest?
Mõiste rahvas uuesti- või ümberdefineerimine:
Rahvas on mistahes inimeste rühm, kellel on vähemalt üks ühine tunnus ( elukutse , keel, religioon , vms); koosneb vähemalt kahest inimesest, kellel on ühised traditsioonid (st. mitte ainult rahvus ja perekond, vaid ka muud rühmad); rühma üks liige ei pea tundma kõiki teisi liikmeid, kuid ta peab tundma rühma traditsiooni põhilist osa, mis aitab tajuda oma identiteeti.
“Kõigil rahvarühmadel on folkloor ning see annab sotsiaalselt heakskiidetud vormi kriitiliste, rahulolematust tekitavate probleemide väljendmaiseks, samas ka hinnatud kunstilised väljendusvahendid eetika ja maailmavaate edastamiseks.”
“[...] tehnoloogia ei sureta folkloori välja; pigem on ta saamas folkloori levitamise võimsaks vahendiks ja annab põnevaid inspiratsiooniallikaid uue pärimuse loomiseks.”
19. sajandil määratleti rahvast kui inimeste hulka, kes moodustas nö alamkihi, vastandina ülemkihile. Rahvas oli tsiviliseeritud ühiskonna tsiviliseerimata osa, aga kõrgemal kohal kui metsik ühiskond, keda peeti veel madalamaks. Rahva määratluse eelduseks oli, et inimene elab ühiskonnas, kus eksisteerib kirjaoskus (kuigi rahvas oli kirjaoskamatu, nimetati metsikuid inimesi kirja(oskuse)eelseteks), ainult eliit oli kirjaoskaja).
7. Missuguste vahendite/võtetega muudetakse “nähtamatu” folkloor “nähtavaks”? Mille poolest erineb “nähtamatu” folkloor “nähtavast” folkloorist?
Nähtamatu folkloor on tavaelu loomulik osa, mida pole võimalik põhjalikult/täielikult jäädvustada, sest iga esitus/situatsioon on orgaaniline ja ainukordne ning sünnib ainult ühes teatud ajahetkes. Nähtav folkloor on arhiveeritud ja kõigile kättesaadav, aga vaieldavalt vähem autentne , sest folkloori jäädvustamise käigus ei ole võimalik edasi anda inimeste vahedaid emotsioone sellel hetkel, kui mingit folkloori pala esitatakse.
Folkloristid teevad nähtamatust nähtava, kui jälgivad mingisugust folkloori vahetult ning osalevad ka ise selles, seejuures kogu protsessi pidevalt üles kirjutades või muud viisi jäädvustades (intervjuud, helisalvestused välitööd jne). Hiljem arhiveeritakse kogu info ja sellest saabki nähtav folkloor.
8. Iseloomusta kolme folklooriprotsessi “esimese elu” etappi ja esita iga etapi
iseloomustamiseks vähemalt üks näide.
Folkloori loomulik, peaaegu märkamatu olemasolu pärimusühiskonnas. Pärimuskultuuri nähtusi pole teadvustatud ega sildistatud folkloorina. Idealiseeritud olukord, mitte reaalne.
Folkloori osaline äratundmine seestpoolt. Pärimusteadlikkuse sünd rühma sees. Pärimuse spetsialistide ( preestrid , teadjad jt) oluline roll teadlikkuse loomisel.
1. Folkloori avastamine väljastpoolt. Väljastpoolt tulnud uurija väärtustab mõnd rühma pärimuskultuuri elementi. Väline huvi õpetab oma traditsioone hindama (nt väärtuslik regilaul vs „saunanaiste lori“).
2. „Õige folkloori määratlemine. Toimub uurija ja uuritava koosmõjus. Teatud eelisalade väljavalimine ja neile sümboli staatuse omandamine (nt regilaul vs uuem rahvalaul , vanade vs noorte folkloor).
3. Inimlike suhete tekkimine uurija ja uuritava vahel. Uurija ja uuritva vahelise distantsi vähendamine ning koos loodud tõlgendused. Kogukonna aitamine ja kaastööliste leidmine pärimusrühma seest. Nt uurija ja uuritava rollid (õpipoiss ja spetsialist).
9. Iseloomusta kolme folklooriprotsessi “teise elu” etappi ja esita iga etapi
iseloomustamiseks vähemalt üks näide.
1. Folkloori “teise elu” algus: arhiveeritud pärimusainese liigutamine uude konteksti, uude ringlusse, uutesse žanritesse, nt folkloorifestival Viljandi Folk.
2. Folkloori muutmine kaubaks: folkloori kaubastamine muusikaäris ja turismis, nt bänd Trad.Attack! ja tema looming.
3. Pärimuskultuuri ja folkloori kaitsmine. UNESCO programmid ja nimistud; vastuolu keskvalitsuse ja kohalike pärimusrühmade vahel. Nt Seto leelo , Kihnu kultuuriruum .
10. Too kolm tänapäevast näidet folkloori kasutamise kohta turismis, reklaamides ja meedias. Kirjelda esitatud näidetele toetudes, kuidas folkloori tähendus ja funktsioon uues kontekstis muutub.
1. TURISMIS. Näide Võrumaalt: Paganamaa, kus on väga palju legende vanapaganast, tema jalajälgedest ja järvede tekkimisest vanapagana tegevuse läbi. Folklooril on siin kontekstis meelelahutuslik tähendus. Varasemalt on olemas olnud tekkelood ja vanapaganaga seotud kohapärimus, aga praegu ei usuta enam sellesse, vaid antakse lugusid edasi pigem selle eesmärgiga, et mingit kohta atraktiivsemaks teha ja tutvustada inimestele, mida kunagi sealne rahvas mõtles ja uskus.
2. REKLAAMIS. Nõiad ja sensitiivid reklaamivad pidevalt enda valmistatud tooteid ja tegelikult inimesed usuvad neisse ning ostavad meelsasti. (Nt Marilyn Kerro ning tema raamat ja pood Tallinnas). Vahe on selles, et kui kunagi olid nõiad (ja targad) elu loomulik osa (suheldes kurjade vaimudega, tehes ravijooke jne) ja kõik uskusid neid, siis praegu nimetataks nõidu pigem kui alternatiivmeditsiini harrastajateks.
3. MEEDIAS. Äärmiselt levinud on horoskoobid. Neid võib leida peaaegu igast ajalehe- ja ajakirjaväljaandest („Postimehest“ „Buduaarini“) ning inimesed loevad neid hea meelega. Kui varasemalt võis olla tähtede lugemisega palju rohkem kaalul (nt viljasaagi heaolu ennustamine), siis praegu keskendutakse pigem väiksematele probleemidele, nagu mida mingil päeval teha tohiks või mitte. Sellel on jällegi rohkem meelelahutuslik funktsioon.
11. Missugustes allikates leidub varaseid üleskirjutusi (eesti või mõne teise rahva) folkloori kohta?
Keskaja kroonikad: nt vanavene leetopissid (11. saj.), Saxo Grammaticuse “ Gesta Danorum” (12. saj.), Läti Henriku “ Liivimaa kroonika” (13. saj.), jt.
Varased rahvaste kirjeldused ja reisikirjad: nt Sebastian Münsteri “Cosmographey” (1588);
Kohtudokumendid (17. saj.): nt teated usundiliste arusaamade ja rahvalaulude kohta.
12. Too esile vähemalt kaks suundumust Euroopa mõtteloos 18.-19. sajandil, millega oli seotud huvi tekkimine folkloori vastu.
Giambaqsta Vico (1668-1744) ideed: ta väärtustas muinaskultuuri (paganarahvaste poeesiay ja mütoloogiat), sai aru pärimuse ajaloolisest muutumisest, tekkis soov pärimust süstemaatiliselt tutvustada ja uurida. Vico “Scienza Nuova” (1725) - oluline mõju järgmistele uurijatele, sh. Johann Gosried von Herderile.
Herderi ideed: ta käsitles rahvast (Volk) kui rühma, keda seovad ühine keel ja traditsioonid; käsitlus kunstpoeesiale (Kunstpoesie) vastanduvast looduslikult puhtast rahvaluulest (Volkspoesie, ka Naturpoesie); arusaam rahvaluules avalduvast rahva vaimust (Volksgeist); eeskuju ja üleskutse koguda ning väärtustada rahvaluulet (nt tema käsitlus James Macphersoni “Ossiani lauludest”; vendade Grimmide tegevus).
19.saj. alguses Nt Johann Heinrich Rosenplänter (1782-1846): andis välja ajakirja “Beiträge zur genauern Kenntniss der ehstnischen Sprache” ( 1813 -1832), avaldas selles laule, vanasõnu, mõistatusi, rahvajutte ning väärtustas eesti keelt.
13. Missugused olid olulised J. G. von Herderi ideed (ja teod), mis mõjutasid folkloristika kui teadusharu kujunemist?
Käsitlus rahvast (Volk), keda seovad ühine keel ja traditsioonid.
Arusaam rahvaluules avalduvast rahva vaimust (Volksgeist); • eeskuju ja üleskutse koguda ning väärtustada rahvaluulet (nt tema käsitlus James Macphersoni “Ossiani lauludest”; vendade Grimmide tegevus).
Herder avaldas esimese teadaoleva rahvalaulude kogumiku (s.h. ka 7 eestikeelset rahvalaulu), tema arvates kätkeb rahvaluule endas ka rahva vaimu.
Herderi arvates oli oluline folkloori kirja panna ja seda säilitada. Ta käsitles kunstballaadi kõrval seisvat looduslikku ja loomulikku rahvaluulet.
14. Mille poolest on eesti folkloristika ajaloos olulised K. J. Petersoni ja Fr. R. Kreutzwaldi tegevus? (Nimeta valdkond ja vähemalt üks teos, millega need õpetlased folkloori uurimist 19. sajandil edendasid.)
Kristjan Jaak Peterson (1801-1822): estofiil , Eesti kirjanik ja tõlkija, kes hindas kirjanduse rahvuslikku omapära ja pidas võimalikuks algupärase eesti kirjanduse loomist.
Teos “ Finnische Mythologie” ( 1821 ): kommenteeritud ja täiendatud tõlge Kristrid Gananderi mütoloogia alasest seletussõnastikust “Mythologia Fennica” (1789);
Friedrich Reinhold Kreutzwald ( 1803 -1882): Eesti kirjanik, kes lõi Eesti rahvaluulele toetudes oma kunstmütoloogia eeposes „Kalevipoeg“ (1857-1861).
Saksakeelsed artiklid ajakirjas “Das Inland” (1836-1863), eestikeelsed kirjutised väljaandes “ Sipelgas ” (1843, 1861), koostöös A. H. Neusiga kogumik “Mythische und magische Lieder der Ehsten” (1854), “Eesti rahva ennemuistsed jutud” (1866).
15. Kirjelda J. Hurda tegevust rahvaluule kogumisel ja publitseerimisel. Nimeta tema
olulisemaid rahvaluule kogumise üleskutseid ja tema algatatud väljaandesarju.
Ta tegi üleskutseid rahvale, et folkloori jäädvustada ja avaldas rohkelt kogutud materjale (mille oli ennem iseseisvalt läbi töödelnud, eraldanud hea halvast ), millega pani aluse rahvaluule väljaandmisele ja teaduslikule kirjastamisele. Pani aluse ka kaastööliste võrgule (enamasti üliõpilased), kes temaga folkloori kogusid ja andis neile tagasisidet.
J. Hurda üleskutsed rahvaluulet koguda: 1. Rahvaluule kui “üks suur ja elav ajaraamat ”; folkloori tähendus rahvusliku ajaloo kontekstis. 2. “Mis lugu rahva mälestustest pidada” (Eesti Postimehe lisaleht 1871, nr 26-27); Rahvaluule väärtustamine. 3. “Eestirahva ajaraamat” (Eesti Postimehe lisaleht 1876, nr 13); 4. “Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele” ( Olevik 1888, nr 8-10, 12); I palve koguda murdekeelt; II palve koguda rahvaluulet; küsitluskavad rahvakommete ja rahvausundi kogumiseks; tagasiside andmine leheveergudel (avaldas 156 kogumisaruannet) = epistolaarne folkloristika.
J. Hurt rahvaluule publitseerijana: 1. “Eestirahva ajaraamat” (1876) – viie- osalise “ajaraamatu” idee: I. Vana Kannel , II. Vana Tarkus, III. Vana Usk, IV. Vana Jutt, V. Vana Kombe (hiljem lisas eraldi osana mõistatused). 2. Vana kannel. Täielik kogu vanu eesti rahvalaulusid. I (1875- 1886 ), II (1886) = Põlva ja Kolga -Jaani regilaulud . 3. Sari Monumenta Estoniae Antiquae (teaduslik rahvaluuleväljannete sari). 4. Setukeste laulud I-III ( 1904 -1907).
16. Missugune oli J. Hurda käsitlus rahvaluule ja ajaloo suhetest?
Hurdale tähendas rahvaluule eestlastele tähtsat ajalugu, mis oli vajalik laia silmaringi jaoks ja omas esteetilist väärtust. Ta vaatles folkloristikat kui teadust.
“Mis lugu rahva mälestustest pidada” - Rahvaluule väärtustamine, oma kogemuste jagamine (nt vahendab ajaloolisi muistendeid Põhjasõjast ja katkust);
“Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele” - palve koguda murdekeelt; II palve koguda rahvaluulet; küsitluskavad rahvakommete ja rahvausundi kogumiseks;
17. Mille poolest on eesti folkloristika ajaloos oluline O. Kallase tegevus?
Kogus rahvaluulet Hurda stipendiaadina.
1893 ja 1901 tegi välitöid keelesaartel;
1904-1921 korraldas EÜS-i rahvaviiside kogumise aktsiooni. Üks ERM-i asutajatest.
Esimene doktorikraadiga folklorist.
18. Iseloomusta vähemalt kolme geograafilis-ajaloolise meetodi põhimõtet folkloristikas ja nimeta vähemalt kaks selle uurimissuuna esindajat.
Soome meetod ehk geograafilis-ajalooline meetod:
Geograafilis-ajaloolise meetodi abil uuriti tekstide levikut, arvestamata inimeste jm. pärimuse levikutingimusi mõjutavate tegurite osalust. Eesmärk on välja selgitada tekstide algupära (Urform), genees ja levikuteed.
Uurib võrdleva meetodi abil rahvaluuletekstide omavahelisi seoseid . Võrreldakse erinevaid rahvaluule pala variatsioone, et selgitada välja algupärane tekst ja selle asukoht.
Väärtustab suuri rahvaluulekogusid.
Nn soome meetodi arendaja Kaarle Krohn. Walter Anderson . Julius Krohn.
19. Millal toimus folkloristika kui distsipliini iseseisvumine? Missugused arengud sellega kaasnesid?
Iseseisvus Herderi ideedega 1770ndatel aastatel. Välitöödega alustati 19. sajandil.
Huvi folkloori lugude vastu: vennad Grimmid .
Teadusharude vaheliste piiride väljajoonistumine: rahvaluule/folkloor – folkloristika, muinasteadus – arheoloogia , rahvateadus, etnograafia ( etnoloogia ).
Eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli asutamine Tartu ülikoolis 1919. aastal. Esimesteks professoriteks Walter Anderson ja M. J. Eisen .
20. Millal ja mis põhjusel asutati Eesti Rahvaluule Arhiiv? Missuguseid folkloori kogumise ja uurimisega seotud uuendused arhiivi loomisega kaasnesid?
Asutati 1927. aastal kui ERM-i allüksus, et ära majutada J. Hurda rahvaluulekogud.
Sai keskseks rahvaluulearhiiviks, kuhu koondati kõik senised üksikisikute ja seltside rahvaluulekogud.
Loodi registrite, kartoteekide ja koopiamappide süsteem (“Kogud korda!”).
Loodi korrespondentide võrgustik ja hakati korraldama kogumisvõistlusi .
Koondati ka Eesti vähemusrühmade folkloorimaterjale.
21. Kirjelda ühte avatud ja ühte suletud perioodi eesti folkloristikas. Too esile avatud ja suletud perioodile omased tunnused.
Avatud perioodid (nt 1927-1940): uute meetodite ja uurimisallikate otsingud, mõistete ja teoreetiliste lähtealuste sõnastamine, teadusalade ja uuritavate valdkondade hajusus.
Suletud (spetsialiseeruvad) perioodid (nt 1901-1927): ühe uurimissuuna ja –meetodi eelistamine, selged piirid uurimisobjektide ja uurimisvaldkondade vahel; spetsialiseerumine , teooria viimistlemine .
Suletud periood: 1940-1980. aastad: domineerib filoloogiline suund; sh tüpoloogiline lähenemine ja tekstikriitika, folkloori fundamentaalväljannete ettevalmistamine MEA sarjas : hiiu- ja vägilasmuistendid 1-3. MEA II ( 1959 ; 1963; 1970), Vana Kannel 5-6. MEA I (1985; 1989), Eesti vanasõnad 1-4. MEA III (1980-1988).
Avatud periood: kontekstikesksed uurimused alates 1990. aastatest: konstruktivism, läbimurre liigikeskselt lähenemiselt alternatiivsetele käsitlustele, tänapäeva rahvaluule lülitumine rahvaluuleteooriasse, interdistsiplinaarsus, välitööde osakaalu suurenemine, refleksiivsus .
22. Iseloomusta kolme L. Honko žanriteoreetilist postulaati ja neist tulenevaid järeldusi.
Teema allub žanri spetsiifikale: erinevatel teemadel on sama žanri piires ühisjooni, sama teema avaldub erinevates žanrites erinevalt.
Žanr määrab kommunikatsiooni piirid: žanris antakse edasi vaid teatud liiki sõnumeid, žanrite vahel on tööjaotus. Žanr eeldab žanrisüsteemi olemasolu: žanritel on erinevad funktsioonid, žanre kirjeldatakse omavahelistes suhetes.
23. Too kolm näidet, mis peegeldavad žanrinimetuste loomist erinevatelt alustelt.
MÜÜT. Peategelane: mitte-inimene, hoiak: püha, toimumiskoht : teine maailm, toimumisaeg : kauge minevik, tegevusväli: mingi aeg/koht, tõeväärtus: usutav , jutustamise aeg: ei ole piiratud, konventsionaalne algus: puudub.
MUISTEND . Peategelane: inimene, hoiak: püha/ profaanne , toimumiskoht: tänapäevamaailm, toimumisaeg: lähiminevik, tegevusväli: mingi aeg/koht, tõeväärtus: usutav, jutustamise aeg: ei ole piiratud, konventsionaalne algus: puudub.
MUINASJUTT . Peategelane: inimene/mitte-inimene, hoiak: profaanne, toimumiskoht: ebamäärane, toimumisaeg: ebamäärane, tegevusväli: mingi ajatu / kohatu , tõeväärtus: mitteusutav, jutustamise aeg: piiratud, konventsionaalne algus: tavaline.
24. Mille poolest sarnanevad või erinevad halloween ja hingedeaeg ?
Halloween (31.10) Evening ‘kõigi pühakute päeva eelõhtu’. See on lahkunute mälestamise periood katoliku kalendris , millal käisid ringi “ hingesandid ”. Sai uue tähenduse angloameerika kultuuris ja on nüüd globaalse levikuga . (Inimesed riietuvad kostüümidesse ja käiakse uste taga maiustusi palumas.)
Hingedeaeg (2.11) on lahkunute koju ootamise aeg eesti rahvakalendris. Eesti rahvale omane traditsioon, kus oodatakse surnud esivanemaid külla, neile jäetakse toitu ja pannakse küünal akna peale põlema.
25. Kõrvuta kahte rahvalaulu või rahvamuusika määratlust. Too esile, mille poolest need määratlused erinevad.
1. Rahvalaulud kui maarahva hulgas suuliselt levinud laulud (lähtub vanemast rahvalaulu käsitlusest; kuulub teatud stiilitunnustega vanemasse muusikakihistusse).
2. Mingi rühma seas elavas kasutuses olevad laulud, hoolimata nende päritolust ja levikuviisist (vastandub professionaalsele muusikale). Erinevalt kunagi maarahva hulgas levinud lauludest, on need üles kirjutatud ja esitatakse ainult kindla rühma seas (nt ajaloo tudengitel võib olla oma laul, mida nad pidudel laulavad). Tavaliselt need laulud kindlas rühmast ei välju, sest nad ei omaks kellelegi teisele sama suurt tähtsust.
26. Kirjelda rahvalaulude teadusliku liigituse aluseid, mida kasutatakse arhiivis ja väljaannetes tekstide liigitamiseks. Missugustesse rühmadesse on liigendatud eesti vanemat rahvalaulu?
Teaduslik liigitus taotleb laulude süstematiseerimist eesmärgiga kogutud tekstides orienteeruda, liigitub vanemateks ja uuemateks.
Liigitatakse teksti väliste tunnuste ehk vormi alusel (nt regivärsiline ja riimiline rahvalaul) ja teksti sisemiste tunnuste ehk sisu ja teemade alusel (nt lüroeepilised laulud ja lüürilised laulud).
Vanem rahvalaul: regilaulu eelsed vormid ( algriim , parallelism , vormelikeel), nt hüüded, loitsud, lastelaulud; regilaul (algriim, parallelism, vormelikeel + kindel värsimõõt).
27. Missugustes Eesti piirkondades püsis (või on püsinud) regilaul kõige kauem?
Kihnu saar, Sakala kõrgustik, Põhja-Eesti piirkond, Petseri piiril.
28. Nimeta kaks olulist regilauluväljaannet (laulukogumikku või uurimust ) ja kaks regilaulu-uurijat.
Monumenta Estoniae Antiquae: Vana Kannel I Põlva (1875-1886), II Kolga-Jaani (1886), III Kuusalu (1939), IV Karksi (1941), V Mustjala (1985), VI Haljala (1989), VII Kihnu (1997), VIII Jõhvi, Iisaku (1999), IX Lüganuse (2009), X Anna, Paide (2012), XI Kodavere (2014).
Eesti rahvalaulud. Antoloogia. I-IV (1969-1974; 1999.
Eesti regilaulude andmebaas hdp://www.folklore.ee/regilaul
Eesti rahvamuusika antoloogia I-III (1970; 2003; 2016 ) .
Eesti rahvalaule viisidega I-V (1956-1965; 2010-2013) .
Uurijad : Tiiu Jaago , Mari Sarv , Aadu Lintrop.
29. Kirjelda uuema rahvalaulu vormitunnuseid. Missugused taustategurid uuema laulu levikut mõjutasid?
Uuem rahvalaul: müüdilisus taandunud, esiplaanil on midagi, mis inimeste maailma kuulub. Rahvalaul kui muusika ning luule üks ja eripärane osa. Rahvalaul kuulub orgaaniliselt lauljate ellu, laul sünnib lauldes, muudest muusikavormidest eristab rahvalaulu selle laulmistava ja kasutusseos. Süvenetakse laululoomega seotud küsimustesse. Lõppriim, alliteratsioon , värsiread grupeeruvad salmideks. Värsimõõt mitmekesine (enamjaolt 3-4 jalgne trohheiline või jambiline, vt nt vemmalvärss). Keel ei sisalda arhaisme , toetub 19. saj murretele, ligineb kirjakeelele. Viisid arenenumad, ulatuvad sageli üle stroofi (viisid võetakse sageli üle pillilugudest). Refrään arenenum kui regivärsil .
Oluline kirjakultuuri mõju: eeskujuks vaimulik laul (tõlked ja mugandused saksa keelest) ja eestikeelne juhuluule; ajakirjanduse roll.
Levikule aitasid kaasa muutused ühiskondlikus elus (pärisorjuse kaotamine, liikumisvabaduse suurenemine, industrialiseerimine jms). Lisandub laulude (käsi)kirjaline levik; autorilaulude folkloriseerumine.
Laul vastas enamal määral ajastu vaimule: tegevust kirjeldav toon; aktiivne reageerimine elunähtustele; tõtlik ja asjalik väljenduslaad ( suuremalt osalt meeste looming).
Uute teemade kajastumine laulurepertuaaris.
30. Mida tähistab folkloristikas mõiste tüüp?
(1) Tüübi mõiste kasutusel arhiivitekstide süstematiseerimisel ( uurijate loodud tüübinimed).
(2) Tüüp on üldistus (tüüpi koondatakse teatud tunnuste järgi sarnased tekstid ehk variandid).
(3) Tüübi mõiste viitab arusaamale, et tekst hoiab alal (paindlikult muutudes ) oma põhikuju.
„Tuhkatriinu“-lugu, lood, mis arenevad samal moel: vaene ja silmapaistmatu ( nais )kangelane saavutab kuulsuse ja rikkuse.
Rahvaluuleteksti stabiilsuse iseloomustamiseks kasutatakse mõistet tüüp — s.t võimet paindlikult muutudes säilitada siiski oma põhikuju.
31. Missugusele folkloristika alasele teosele viitab lühend ATU?
ATU – muinasjutu tüübikataloog, mida on täiendanud Stith Thompson (1951) ja Hans-Jörg Uther (2000. aastate alguses); koostas Antti Aarne (1910).
32. Kirjelda isikukogemuse juttudele omaseid tunnuseid.
(1) Isikliku kogemuse jutt, personal experience narrative .
(2) Keskmine ameerika täiskasvanu: vähemalt 3–4 sellist juttu .
(3) Sageli pole inimesed teadlikud, et neil on jutuvaru või et nad üldse esitavad rahvajuttu.
Sandra K. D. Dolby (Stahl) „Jutud isiklikest kogemustest“ (1983)
http://www.folklore.ee/seminar/pen.html
(4) Harilikult jutustatud esimeses isikus .
(5) Kui jutt edukas, seda korratakse.
(6) Olnud alati populaarne.
(7) Lõbus juhtum lapsepõlvest, sündmus koolis, tööl.
(8) Ammune täbar eksitus , mis tänapäeval koomiline.
(9) Kokkupuude üleloomuliku või seletatumatega.
(10) Jutt ei põhine pelgalt jutustaja kogemusel, vaid ka mitmetel traditsioonilistel jutustamise elementidel: etteaimatav vorm, kultuurilise ja subjektiivse stilisatsiooni jäljed, traditsiooniline eesmärk.
33. Missugune on “klassikaliste rahvajuttude” põhijaotus? Mille poolest need folkloorižanrid erinevad?
MÜÜT. Peategelane: mitte-inimene, hoiak: püha, toimumiskoht: teine maailm, toimumisaeg: kauge minevik, tegevusväli: mingi aeg/koht, tõeväärtus: usutav, jutustamise aeg: ei ole piiratud, konventsionaalne algus: puudub. (Eestis ei ole, peegeldusi leida pigem regilaulust kui proosanarratiividest.)
MUISTEND. Peategelane: inimene, hoiak: püha/profaanne, toimumiskoht: tänapäevamaailm, toimumisaeg: lähiminevik, tegevusväli: mingi aeg/koht, tõeväärtus: usutav, jutustamise aeg: ei ole piiratud, konventsionaalne algus: puudub.
MUINASJUTT. Peategelane: inimene/mitte-inimene, hoiak: profaanne, toimumiskoht: ebamäärane, toimumisaeg: ebamäärane, tegevusväli: mingi ajatu/kohatu, tõeväärtus: mitteusutav, jutustamise aeg: piiratud, konventsionaalne algus: tavaline.
34. Võrdle Lohetapja süžee kajastamist müüdis, muinasjutus ja legendis. Mis on sarnane ja mis erineb?
Muinasjutus - lohe kirjeldused arhiivitekstides: üsna üksluised – enamasti mitmepealine madu (suur madu; üks lendav madu), kuri vaim (kolme peaga kuri vaim; vanahalv; 12-peaga metsaline), mis tihti seotud veega (mereelukas; mere vana tont; merekurat); kahejalgne saatan, madu pea otsas ja imelised sarved peas ja suled seljas ; konn (Narva) – Annist : Kreutzwald võttis aluseks traditsioonilise lohetapmise muinasjutu, soovis lohe omadused eestipärasemale olevusele üle kanda.
Müüdis - Müüt lohemao tapmisest mütoloogiates, kus lohe esineb iseseisva olendina – alla neelatud vesi, valvatud aare , röövitud inimene; Sageli kujutab lohetapmine teatud piirisituatsiooni – mingi korra (linna, riigi, ajastu, religiooni) loomist või millegi lõpetamist; iidse initsiatsiooniriituse peegeldus .
Legendis - Kristluses võit paganausu üle; Üle kuuekümne erineva katoliku pühaku, eriti Püha Jüri (Georg), Püha Miikael ning Püha Margareeta.
Kõigis (ilmselgelt) tapetakse halba tõotav lohe ja hea saab võidu.
Usunditeadetes - Püha Jüri mälestuspäev andnud tavatul hulgal tegevusjuhendeid, mis seostuvad maoga; Püha Jüri (Georg) hobuse seljas – hobuste patroon .
35. Iseloomusta kohapärimust kui folkloorivaldkonda. Nimeta kahte kohapärimuse väljaannet.
Kohakeskne, tavaliselt proosateksti vormis folkloor – sh kohamuistendid, kohtadega seotud uskumused, kombekirjeldused, ajalooline pärimus, mälestused jm.
Mari-Ann Remmel „Mõisalegendid. Harjumaa “ (2008)
Valdo Valper „ Metsast leitud kirik . Mõtsast löütü kerik. Urvastõ kohapärimus“ (2010)
Mari-Ann Remmel „Päritud paigad . Kohajutte ja legende Rae vallast “ (2011)
36. Mille poolest erinevad rahvapärased muinasjutud , rahvamuinasjuttude töötlused ja kunstmuinasjutud?
Rahvapärased muinasjutud: paljude rahvaste seas räägitavad noorte ja täiskasvanute muinasjutud.
Rahvamuinasjuttude töötlused: rahvapäraste muinasjuttude süžeed pandi kirja, sõnastati ümber ja hakati trükis avaldama. Neist said üldtuntud „ lastejutud “.
Kunstmuinasjutud: rahvamuinasjuttude eeskujul kirjutatud muinasjutud, mille süžeed on kirjanikel endal välja mõeldud, kuigi neis võidakse kasutada rahvamuinasjuttudele iseloomulikke fantaasiaelemente ja väljenduslaadi.
Kõik kolm mõjutavad suuremal või väiksemal määral üksteist. (Rahvusvahelised).
37. Nimeta folkloori lühivormide hulka kuuluvaid folkloorižanre. Iseloomusta lähemalt ühte lühivormide žanri ühes selle allvormidega.
Vanasõnad, kõnekäänud ja mõistatused.
Vanasõna on terviklik otsustus , lühike, tihendatult ning tabavalt sõnastatud poeetiline, õpetliku sisuga mõtteavaldus, öeldud üheainsa lausena. Vanasõnad kätkevad endas üldistavat elutõde, mitmete põlvede elukogemusi. Nt käbi ei kuku kännust kaugele.
Vanasõna allvormid, mis akadeemilises väljaandes ei sisaldu:
(1) Vanasõna žanri tunnustele alluvad ütlused, mis ei kanna tüübinumbrit EV … (Pole varem kogutud, on hilistekkelised nn uusvanasõnad, on tuntud võõrlaenud.)
Ilu on vaataja silmades.
(2) Vanasõnamodifikatsioonid, põhinevad vanasõnade ümbertegemisel, mille peamine eesmärk pole enam õpetlikkus, vaid esmajoones vaimukus , üllatus, uudsus ja naljasaamine. Nt: 1. asendatakse varem tuntud klassikalises vanasõnas mõni sõna (Häda ajab härja raevu. Rääkimine Silver , vaikimine kuld .)
(3) Vana (vanasõna) vorm, uus sisu, mis kohandatakse uute teemadega. Enne laigi, siis sheeri.
(4) Vellerismid (wellerisms) - klassikaliste arusaamade järgi nn ütlused, mille üldvorm on “A” ütles B, kui juhtus ~tegi ~nägi ~mõtles ... C (“Palju kisa , vähe villa,” ütles kurat, kui siga pügas), kus tihti kasutatakse traditsioonilisi vanasõnu omamoodi koomilises, parodeerivas kontekstis.
(5) Paröömiliseks nimetatakse grafitit, mille autor on oma sõnumi edasiandmisel rakendanud ütlusi vanasõnalistest mõtteüldistustest (sh klassikalised vanasõnad, nende modifikatsioonid ehk nn antivanasõnad, uusvanasõnad) ja aforistlikest autoritsitaatidest kuni humoristlike ja mahlaka kujundlikkusega lendlausete, loosungite, käibefraasideni välja.
38. Too kolm näidet tänapäevasest vanasõnade kasutamisest uues funktsioonis ja/või kontekstis.
“Palju kisa, vähe villa,” ütles kurat, kui siga pügas.
Häda ajab härja raevu.
Rääkimine Silver, vaikimine kuld.
Kes viimasena naerab, ei saanud naljast aru.
39. Iseloomusta tsentri ja perifeeria teooriat eesti mõistatuste uurimise näitel. Too ka näiteid.
Tsentrisse jäävad “ tavalised ” mõistatused, mis annavad mingist objektist piisavalt peidetud, kuid piisavalt läbipaistva kirjelduse; see kirjeldus on reeglina orienteeritud tolle objekti füüsilistele omadustele ( Lipp lipi peal (~Lipitud ja lapitud) ilma nõela pistmata ? – Kapsas ).
Perifeeria moodustub üksustest, mis tekstivormilt pole mitte kirjeldused, vaid küsimused või ülesanded, ja jaguneb mitmeks allžanriks: keerdküsimused (Millal hakkavad pardid ujuma? — 'Siis, kui jalad põhja ei puutu '), (liit)sõnamängud (Milline pea ei mõtle? — 'Kapsa-, naela- vm. pea'), tähemängud (Loe mind eest ehk tagaotsast, ikka tõusen maast ja metsast... — 'Udu'), kirjutusülesanded (Saa ükskord viisakaks), arvutusülesanded (“Tere, sada hane !”), sugulussuhetega opereerivad vm peamurdmisülesanded (Kolm professorit matsid oma venda professorit, kel ei olnud ühtki venda professorit), samuti seni termineerimata “tähelepanutestid” (Kui vana oli katlakütja?), piltmõistatused.
(Peale tekstivormi eristab perifeerseid allžanre “päris”- mõistatustest veel mitmeid tunnuseid, näiteks järgmised:
1. Enamik perifeeriast on hilistekkeline, autoriloomingu ja/või trükistest pärineva ainese osakaal on siin silmapaistvalt suur; sellest kerkib omakorda välja eriti hilistekkelisi sarju (nagu keerdküsimustüübid Mis on kõige suurem...?; Mis vahet on...?; Mis ühist on...? jts.).
2. Perifeeria on tugevasti orienteeritud koomikale ja naljale.
3. Kui “päris”- mõistatustes valitsevat poeetilist semantikat võib üldiselt lugeda metafoorseks, siis perifeerias nähtuvad tähendusmängud on hoopis teistsugused ja salakavalad; tihti ei jäeta siin vastuse õigeks ära arvamiseks õieti mingit võimalust.
4. Mõned osad perifeeriast ei eelda nähtavasti üldse mõistatamist kui sellist, vaid on loomuldasa kas mingi absurdile, kalambuurile vms rajatud lühijutu “pauseeritud” esitused või mingite verbaalsete, graafiliste, pantomiimiliste vm. trikkide demonstratsioonid; sedakaudu jõuab mõistatusžanr kokkupuutesse lühijuttude ja mängudega.)
40. Mis on parömioloogiline grafiti? Missuguseid rühmi saab (nt P. Voolaiu artikli järgi) parömioloogilises grafitis eristada?
Paröömiliseks nimetatakse grafitit, mille autor on oma sõnumi edasiandmisel rakendanud ütlusi vanasõnalistest mõtteüldistustest (sh klassikalised vanasõnad, nende modifikatsioonid ehk nn antivanasõnad, uusvanasõnad) ja aforistlikest autoritsitaatidest kuni humoristlike ja mahlaka kujundlikkusega lendlausete, loosungite, käibefraasideni välja.
A. Suurima rühma moodustavad indikatiivsed väited , üldistavad sententsiaalsed implikatsioonid. Ainult matsid sodivad seintele . Intelligendid joonistavad.
On palju vanasõnamodifikatsioone, vanasõnade ümbertegemist, mille põhiline eesmärk pole enam õpetlikkus, vaid esmajoones vaimukus, üllatus, uudsus ja naljasaamine.
Üldistavate väidete rühma kuuluvad ka defineerivad üldistavad väited.
Sageli kasutatakse väidetes negatsiooni.
B. Autoritsitaadid, aforistlikud mõtteterad, mis suuresti on efektsed üldistatud elutarkused. Autoritsitaatide parafraseeringud.
C. Minakeskne grafiti. Autorikeskse mina-grafitiga haakuvad meie-positsioonilt lähtuvad seinakirjutused.
D. Sina- ja teie-pöördumised, grafiti- tegija ei kirjuta tekstisõnumit enda jaoks, vaid vaatajale, see kinnitab grafiti kommunikatiivset funktsiooni ja pole juhus, et just selle kategooria tekstid saavad sageli ka vastuste ning lisakommentaaride osaliseks.
Möödujat-lugejat-adressaati kõnetavad, kohati imperatiivsed sententsid on nt: Hinga vabalt, ela tõeliselt, armasta.
Kõnetavad retoorilised küsimuslikud mõttesententsid.
E. Klassikalistele vanasõnadele omased teatud süntaktilised stereotüübid või vormelid, mis oma eeldus- ja järeldusstruktuuriga toovad esile ka vanasõnade süntaktilise sümmeetria: Kes …, see.
F. Vellerismisugemetega Loesje-postrid.
41. Võrdle kõrgreligiooni ja rahvausundit. Mis ühendab ja/või eristab neid nähtusi? Missugused on neile nähtustele iseloomulikud tunnused?
Kõrgreligioon: organiseeritud (keskendub ajalooliste isikute õpetustele), institutsionaalne (organiseeritud ja erilise ettevalmistuse saanud kutseline vaimulikkond), ette kirjutatud (ühtne loogiline ja eetiline õpetus), fikseeritud (üleolev hoiak teiste usundite suhtes ning veendumus oma tõe ainuõiguses, muude arusaamade pidamine ebausuks), vertikaalne (liigub kõrgemalt positsioonilt inimeste e rahva sekka), seostub kirjakultuuriga ( piibel ).
Rahvausund : korraldamata (avatud süsteem, pidevalt muutuv ja täienev), mitteametlik (eri algete konglomeraat, milles ühendunud eri päritolu ja erineva vanusega elemendid), elatud (uute elementide tõlgendamine vanade arusaamade alusel ja vanade elementide tõlgendamine uute arusaamade alusel), varieeruv (uute tähenduste loomine pidevas loomisprotsessis), horisontaalne (liigub inimeselt inimesele). Rahvausundit iseloomustab heterogeensus, ebaloogilisus, vastuolulisus; seostub etniliste traditsioonide ja folklooriga.
Mõlemat ühendavad pärimuse kandjad .
42. Mille poolest erineb vernakulaarse usundi mõiste varasemast rahvausundi mõistest?
Leonard N. Primiano: rahvapärane/ vernakulaarne usund (ingl. k. vernacular religion ):
Rahvausundi ja kõrgreligiooni vastandamine on õigeusu rahvapäraste ja lokaalsete tõlgenduste uurimiseks sobimatu, sest rahvausundi mõiste eksotiseerib ja marginaliseerib oma uuritavat; selles kajastuvad võimusuhted, normatiivne ja hierarhiline mõõde. Paremini sobib “elatud usundi” mõiste, mis võimaldab jälgida religioossust nii, nagu seda praktiseeritakse, kogetakse ja väljendatakse inimeste igapäevaelus.
Vernakulaarne usund defineerib religioon kui midagi, mida elatakse: nii nagu inimesed seda kogevad, mõistavad, tõlgendavad ja praktiseerivad.
See ei ole ametlike/institutsionaalsete religiossete vormide vastand , vaid esindab teistsugust teoreetilist kontseptsiooni , ega ole vana termini ja kontseptsiooni „rahvausund“ asendus. See muudab viisi, kuidas usundit uuritakse, liigutades fookusesse inimese, mitte religiooni või uskumuse kui abstraktsiooni.
Uurimisobjektiks on uskumuste sõnalised, käitumuslikud ja materiaalsed väljendused.
43. Mis on memoraat? Iseloomusta seda folkloorižanri võrdluses muistendiga.
Memoraat on minavormis jutustatud lugu isiklikust kogemusest, mida räägib kogeja ise. Memoraadil võivad puuduvad poeetilised tunnused ning see ei pruugi olla olemuselt traditsiooniline, vahendab isiklikke kokkupuuteid üleloomulikuga (Sydow).
Muistendile omased tunnused: pärimuslik jutt, lühike, keskkonnale kohandatud, lokaliseeritud, projitseeritud (lähi)minevikku, usutav või mitte, esitus markeerimata, väljendab teatud valdkonna väärtusi ja käitumisnorme.
Memoraadil ei pruugi üldse kõik need tunnused esineda.
44. Nimeta kahte eesti rahvausundi uurijat ja nende olulisi teoseid.
Oskar Loorits (1900-1961) – “Eesti rahvausundi maailmavaade” (1932, 1948, 1990), “Endis- Esti elu-olu” I-IV (1939-41, 2000-2001), “Grundzüge des Estnischen Volksglaubens” I-III (1949-1960) (kõige põhjalikum).
Uku Masing (1909-1985) - “Eesti usund” (1995, 1998).
Ivar Paulson (1922-1966) - “Vana eesti rahvausk: valik usundiloolisi esseid” ( 1966, 1997; olemas ka ingliskeelne tõlge “The old Estonian folk religion”, 1971 ).
45. Kirjelda A. van Gennepi siirderiituste mudelit. Too kaks näidet inimelu keskse sündmusega seotud siirderiituse kohta.
Arnold van Gennep ’i “Les rites de passage” (1909): eralab eraldumisriituseid, millega inimene irrutatakse eelmisest sotsiaalsest asendist; vahe- või piiripealseid riitused, mille jooksul inimene on kahe staatuse piiril (liminaalsus); liitumisriituseid, millega seoses inimene võtab omaks uue positsiooni ja selle juurde kuuluvad ülesanded.
Nt pulmad, matused, juubelid.
46. Missugused on olulisemad suundumused (nt M. Kõivupuu järgi) tänapäeva surmakultuuris? Missuguse ühiskondlike ja kultuuriliste muutustega on need seotud?
1. Moodsat maailma iseloomustab pigem surmaga seonduva tõrjumine kultuuri perifeersetesse aladesse. Sellega seoses muutub surmatemaatika inimesele kaugeks ja anonüümseks ning surm ise tunduvalt hirmuäratavamaks.
Surmateema kõrvaletõrjumine on üks aspekte ulatuslikus ühiskondlikus arengus. Ideaalne surm nüüdisaegses ühiskonnas on kiire (loomulik) surm bioloogilise vananemise tagajärjel ja soovitavalt loomulikus põlvkondade järgnevuses.
2. Kui noore inimese elu katkeb ootamatult õnnetusjuhtumi tagajärjel, ilma kõiki inimelu loomulikke etappe läbimata, kogeb kogukond surma ebaõiglase ja traagilisena ning sellega on keeruline leppida. Noore inimese surma/hukkumise aktsepteerimiseks „ei olda valmis” ehk teisisõnu : lähedastel puudub surmaks ja leinamiseks valmistumise aeg, mis on kasutada „loomuliku” surma puhul.
Kui päevakorda kerkib küsimus, kas on inimlik hoida inimest kuude kaupa valudes, on praegu vastus ühene: jah, on inimlik, olgugi et on valud . Inimene peab võimalikult kauem elama. Ometigi on üldlevinud arvamuse kohaselt hea surm äkksurm, kõige parem veel, kui see toimub siis, kui inimene magab.
3. Tänapäeval pole kombeks lapsi matustele kaasa võtta, ka enamik täiskasvanuid ei soovi matustel käia. Lahkumisrituaal soovitakse sageli läbi viia nii lühidalt, kui see on vähegi sünnis.
Noortel, kellel matustel käimise kogemus sageli puudub või kes seda teadlikult väldivad, on saanud kombeks leinata oma varalahkunud eakaaslasi YouTube’is, riputades sinna üles videonekrolooge ja mälestusvideoid.
Surma väljatõrjumine argiteadvusest; selle tabuks või hirmuäratavaks muutmine.
Laste eemalehoidmine matustest, samas mälestamise “ kolimine ” virtuaalkeskkondadesse.
Surma kommertsialiseerumine (matuseäri ja matusetööstus), samas selle ekspluateerimine kunstis ja meelelahutuses (surma pidev kohalolek meedias).
Tuhastusmatuste levik ning matuserituaalide muutumine.
47. Kuidas on omavahel seotud folkloori järjepidevus ja varieerumine?
Folkloorsete väljendusvormide ja konkreetsete lugude, laulude ja uskumuste järjepidevus sõltub nende varieeritavusest: elujõulised on need väljendusvormid, mida inimesed vajavad ning mida nad saavad muutuvate olude ja vajadustega kokkusobivaks kohandada.
48. Kuidas on traditsiooni mõistes seotud minevik, olevik ja tulevik?
Traditsiooni saab võtta kui:
kommunikatiivset toimingut (traditsiooni edasikandumine ja levimine; traditsiooni ümbertöötlused; esitus),
ajalist ideoloogiat (traditsiooni vastandumine modernsele; traditsioonilised ühiskonnad ja väärtused),
sotsiaalset nähtust (sümboolne konstruktsioon ; “leiutatud” traditsioonid; mineviku tõlgendamine oleviku vaatepunktist tulevikku silmas pidades),
kogukondlikku omandit (kultuuripärand; seos identiteediloomega; “suured” ja “väiksed” traditsioonid).
Traditsiooni võib mõista mitte ainult kui mineviku pärandit tänapäevale, vaid ka kui tänapäeval loodud järjepidevust, milles toetutakse minevikule .
Traditsioonilisuse all ei tule mõista mitte nähtuse muutumatust, vaid nähtuse püsimist (püsida saab ainult see, mis paindlikult muutub).
Traditsioon on protsess, mis tasakaalustab muutusi .
Traditsioon hoiab alal (ka tulevikku silmas pidades) püsivaid mõtlemis-, väljendus- ja toimimisviise.
49. Kirjelda tüübi ja variandi vahekorda arhiivimaterjalipõhises folklooriuurimises.
Tüübi mõiste on kasutusel arhiivitekstide süstematiseerimisel (uurijate loodud tüübinimed). Tüüp on üldistus (tüüpi koondatakse teatud tunnuste järgi sarnased tekstid ehk variandid). Tüübi mõiste viitab arusaamale, et tekst hoiab alal (paindlikult muutudes) oma põhikuju.
Variant kui konkreetse laulu esitus, selle üleskirjutus. Nt regilaulu tüüpe on umbes 3000, variante umbes 205 000.
Variatsioon on kõrvalepõige võrdluseks valitud tekstist.
Variandi esile kutsunud nähtused võivad olla – tahtlikud muutused: improvisatsioon, kontaminatsioon (e. liitumine), funktsioonimuutused; tahtmatud muutused: unustamine.
50. Mille jaoks vajatakse folkloristikas autentsuse mõistet?
Autentsuse ehk eheduse mõistet on folkloristikas vaja, sest seda kasutatakse allikakriitilises töös, aga see ei aita määratleda, mis on rahvaluule.
Essentsialistlik vs konstruktivistlik autentsuse käsitlus:
Monumenta Estoniae Antiqua vanasõnade väljaande tekstide “autentsuskontroll” (kõrvale jäeti ligi pooled rahvaluulearhiivi kogutud tekstid)
Regina Bendixi monograafia “In Search of Authenticity” (1997): kes vajab autentsust ja miks?
Hupel- „Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland“
Hurt- rahvaluule väljaandmisele
(‘Liivi- ja Eestimaa topograaflised teated’, I–IV, 1774 –1783)
A. O. Väisänen 1912-1914, 1914. a. eestlased C. Kreek ja J. Muda EÜSi kogumisaktsiooni käigus.