Meretranspordi geograafia (0)

Mereteede geograafia

Sissejuhatus

Mereteede geograafia on üks osa planeet Maa üldisest geograafiast. Alused mereteede geograafiale pandi juba kauges minevikus, kui inimkonnal tekkis vajadus ja võimalus kasutada veeteid oma eluliste probleemide lahendamiseks.
Mereteede geograafia kui teadusharu on eelkõige seotud ohutute laevadeteede uurimistega meredel ja ookeanidel, sadamatega, kaubavedudega, klimaatiliste tingimustega jms.
Meretransport võtab tänapäeval enda alla enam kui 60% kogu maailma kaubaveost. Kokku on maailmas enam kui 80 tuhat laeva kogumahtuvusega üle 400 miljonit registertonni. Aastas veetakse nendel laevadel maailma eri paikadese laiali rohkem kui 3,5 miljardit tonni erinevat kaupa.
Ilmselt hakkas muistne inimene veeteid, eelkõige jõgesid ja järvi, kasutama kohe peale algeliste tööriistade leiutamist. Arvatakse, et puudest kokkuseotud parvi ja ühepuulootsikuid hakati kasutama juba 40 tuhat aastat enne Kristust. Kalapüügiga tegeleti juba varem – kuni 60 tuhat aastat enne Kristust. Seega on need tegevusalad ühed maailma vanimad.
Maailmameri .
Maailmameri – see on kogum omavahel ühendatud ookeane, meresi, lahtesi ja väinu. Ta hõlmab suurema osa ehk ligikaudu 2/3 maakera pinnast, moodustades hiiglasliku territooriumi pindalaga 361 miljonit ruutkilomeetrit. Maailmamere maht on 1 miljard 370 miljonit kuupkilomeetrit vett – see on 15 korda suurem üle veepinna ulatuva maismaa mahust.
See hiiglaslik veemass on pidevas liikumises, mis on tingitud maakera pöörlemisest, tuultest, hoovustest, lainetusest, päikese soojusest ja Kuu mõjust, kosmilisest kiirgusest, põhjareljeefist, maavärisemistest ja veealuste vulkaanide pursetest. Seetõttu avaldab meri tugevat mõju kõikidele Maal eksisteerivatele elusatele ja elututele vormidele .
Merevee füüsikalis-keemilised omadused.
Põhilisteks elusorganeid, materjale ja tehnilisi vahendeid mõjutavate merevee omaduste hulka kuuluvad tema temperatuur, soolsus , tihedus, fosfaatide ja hapnikusisaldus .
Temperatuur. Maailmamere pinnavete keskmine aastaringne temperatuur on 17,54° C, kusjuures põhjapoolkeral on temperatuur ligikaudu 3° kõrgem kui lõunapoolkeral. See on tingitud sellest, et põhjapoolkeral asuv vesikond talletab ligi 40% rohkem sooja kui lõunapoolne. Kõige soojem on Vaikne ookean – pinnalähedase vee keskmine temperatuur 19,37° C, teisel kohal on India ookean – 17,37° C, kolmandal kohal Atlandi ookean – 16,53° C. Viimasel kohal on tunduvalt madalama temperatuuriga Põhja Jäämeri – miinus 0,75° C. Merevee temperatuuri määrab põhiliselt asupaiga geograafiline laius. Siiski ei ole ekvaatoril , kus vette neeldub kõige rohkem soojust, merevee temperatuur kõige kõrgem, vaid ekvatoriaalses tsoonis põhjalaiuse 5 ja 10° vahel. Seal on merevee keskmine aastaringne temperatuur 27,3° C.
Sügavuti minnes merevee temperatuur langeb algul kiiresti, seejärel üha aeglustub kuni saavutab sügavusel 5000 m kõikides ookeanides pea ühesuguse temperatuuri, mis kõigub – 0,4 ja 2,3° C vahel.
Soolsus. Selle all mõistame 1 kg-s merevees lahustunud soolade hulka väljendatuna grammides . Kõige rohkem sisaldab merevesi naatriumkloriidi ehk keedusoola – 77,8 %. Arvatakse, et maailmaookeani veed sisaldavad 90 miljardit tonni joodi, 5 miljardit tonni uraani, kuni 3 miljardit tonni marganetsi, vanaadiumi , niklit , 10 miljonit tonni kulda, 270 miljardit tonni rasket vett, miljardeid tonne mangaani (magnia), kaaliumi , broomi, kaltsiumi, miljoneid tonne hõbedat ja teisi hinnalisi ja haruldasi elemente.
1 kg merevees lahustunud soolade kogust väljendatakse promillides (‰). Maailmamere keskmine soolsus on 35 ‰, so. 35 grammi soola 1 kg merevee kohta, mis kogusummas teeks 5 x 10 16 tonni – astronoomilise arvu.

Tihedus. Merevee tihedus on sõltuvalt temperatuurist ja soolsusest erinev. Mida madalam on temperatuur ja suurem soolsus, seda suurem on tema tihedus. Merevee pinnakihtide keskmine tihedus on Maailmameres 1, 02474 g/cm³, Vaikses ookeanis – 1,02427 g/cm³, India ookeanis - 1,0248 g/cm³, Atlandi ookeanis – 1,02543 g/cm³ ja Põhja Jäämeres 1,02525 g/cm³.

Laskudes sügavusse kuni 1000 – 1500 m, suureneb merevee tihedus kiiresti, siis aga aeglustub ja muutub vähe.
Hapnikusisaldus. Maailmameres lahustunud hapniku hulgast sõltub seal toimuvate keemiliste ja eriti biokeemiliste protsesside intensiivsus ehk elu areng üldse. Arvutused näitavad, et merevees lahustunud gaaside kogumaht on 4,32 x 10 24 cm³, mis on ligikaudu kolm korda suurem Maailmamerd sisaldava vee mahust. Vees lahustunud hapniku toimel saab võimalikuks elu areng ning mineraalsete ja orgaaniliste ainete hapendumine.
Fosfaatide sisaldus. Fosfaadid on fosforhapete soolad . Nendes sisalduv fosfor moodustab ligi 60 % merevees leiduvast kogu fosfori hulgast. Fosfaadid on toiduaineks üheraksetele vetikatele, mis omakorda on toiduks merevees eksisteerivale arvukatele elusvormidele.
Fosfaadid satuvad merre põhiliselt suurte jõgede setetena – 385 x 10 6 tonni aastas. Üldine fosfaatide kogus Maailmameres on ligikaudu 67 x 10 9 t. Nende toitesoolade hulk merevees sügavusse liikudes kasvab, olles 200 – 300 m sügavusel ligi 2 – 4 korda suurem kui pinnakihtides. Sügavusel 800 – 1000 m saavutab see maksimaalse koguse, laskudes allapoole, see enam praktiliselt ei muutu.
MAAILMAMERE JAOTUS
Maailmameri jaguneb neljaks ookeaniks, mis tinglikult seovad ligikaudu 70 merd , arvukalt suuremaid ja väiksemaid lahtesid ja väinu.
OOKEANID

Nr. Nimetus Pindala Keskmine sügavus Suurim sügavus Maht

mln. km² m m km³
1 Vaikne 178,68 3976 11022 710,4
2 Atlandi 91,66 3597 8742 329,7
3 India 76,17 3710 7729 282,7
4 Põhja-Jäämeri 14,75 1225 5527 18,1

Vaikne ookean –
kõige suurem, tema pindala on ligikaudu 179 miljonit km², mis hõlmab 50% Maailmamerest. Põhjast lõunasse on tema pikkuseks 15,8 tuhat km ja laiuseks idast läände on 19,5 tuhat km. Sügavus kõigub 3,5 - 6 tuhande meetri vahel, kusjuures Vaikses ookeanis asub ka Maailmamere suurim mõõdetud süvik – 11022 meetrine Mariaani süvik, mille asukoht on Guami saarest lõunasse.
Vaikne ookean asub läänepoolkeral. Põhjast piirab teda Aasia mandri idaosa ja Alaska , läänest Malaka poolsaare idarannik ja Jaava saar, põhja – ida suunast Austraalia , lõunast Antarktika rannik ning idast Põhja – ja Lõuna Ameerika.
Vaikne ookean on Põhja – Jäämerega ühendatud läbi Beringi väina, Atlandi ookeaniga läbi Drake ’i ja Magalhãesi väina lõunas, keskosas tehisliku Panama kanaliga ja India ookeaniga Ida-India arhipelaagi basseinis läbi Malaka ja Torrese väinade Vaikse ookeani põhjaosa on suurem osa aastast kaetud triivjääga, lõunas - triivjää ja jäämäed. Kesk- ja lääneosa iseloomustavad korallrifid ja – barjäärid ning atollid. Põhja – lääneosas tekivad tihti väga tugevad tormid – tsunaamid, mis on tingitud veealustest maavärinatest.
Vaikse ookeani põhjaosas esinevate tõusude mõõnade vahed on väga suured – kuni 12 –13 meetrit, seda eriti Penžina lahes Ohhoota meres ja Cooki lahe (Alaska lõunaosa) piirkondades.

Vaikse ookeani vesikonda kuuluvad mered

Nr. Nimetus Pindala, tuh. km² Suurim sügavus, m
1 Filipiini 5726 10830
2 Koralli 4068 9174
3 Lõuna – Hiina 3559 5559
4 Tasmani 3336 6015
5 Fidži 3177 7633
6 Beringi 2315 5500
7 Ohhoota 1603 3521
8 Jaapani 1062 3720
9 Ida – Hiina 836 2719
10 Saalomoni 755 9140
11 Banda 714 7440
12 Jaava 552 1272
13 Bellingshauseni 487 5500
14 Sulawesi 453 5914
15 Rossi 440 2972
16 Kollane 416 106
17 Uus – Guinea 338 2665
18 Sulu 335 5576
19 Serami 161 5319
20 Florese 115 5121
21 Amundseni 98 585
22 Bali 40 1589
23 Sise – Jaapani 18 74
24 Surnumeri 1050 356
25 Kaspia 379 1025
26 Araali 36,5 54,5
Vaikse ookeani põhilised laevatatavad väinad
Nr. Nimetus Pikkus, km Laius, km Faarvaatri väikseim
sügavus, m
1 Malaka 937 15 12
2 Makasari 710 120 930
3 Tatari 663 40 8
7,3* 7,2*
4 Magalhãesi 575 2,2 20
5 Taivani 398 139 8,6
6 Korea 324 180 73
7 Sunda 130 26 56
8 Singapuri 114 12 22
9 Cooki 107 22 97
10 Tsugaru (Sangari) 102 18 110
11 Beringi 96 86 36

12 La Pérouse 94 43 27

13 Torrese 74 150 7,4

* Kõige kitsamas kohas (Nevelski väinas)
Vaikse ookeani lahed
Nr. Nimetus Pindala, tuh. km² Suurim sügavus, m
1 Alaska 384 4929
Suurimad pinnahoovused:

Kuro- Sivo hoovus – soe

Kuriili hoovus – külm

Kalifornia hoovus – külm

Atlandi ookean:
. Oma suuruselt teisel kohal pärast Vaikset ookeani. Tema pindala on ligikaudu 91,7 milj. km² ehk ligi 25 % Maailmamerest. Põhjast lõunasse on pikkuseks 15 tuhat km, suurimaks laiuseks 6 tuhat km, kõige kitsamas kohas 2,8 tuhat km. Sügavus enamjaolt 3400 – 5300 m, suurim mõõdetud sügavus 8742 m. Põhjast piirab Atlandi ookeani kaks suurt saart – Island ja Gröönimaa, idast Euroopa ja Aafrika, läänest Põhja - ja Lõuna-Ameerika, lõunast Antarktika.
Põhja - Jäämerega on Atlandi ookean ühendatud läbi avalõigu, mis läbib Suur-Brittanniat, Islandit , Taani ja Davise väina, India ookeaniga – Aafrika lõunatipu (kuni Antarktikani) kaudu, Vaikse ookeaniga – Drake’i ja Magelhãesi väinade ja Panama kanali kaudu.
Atlandi ookeani põhi on liigendatud veealuste mäeahelikega mitmeks üksteiesest eraldatud süvikuteks sügavusega 5 – 8 tuhat meetrit. Põhjaosas ulatub Põhja Jäämerelt tulev triivjää ja jäämäed kuni 40° põhjalaiuseni. Antarktilised jäämäed ulatuvad oookeani lõunaosas kuni 35° lõunalaiuseni.
Tähtsamateks pinnahoovused:

Golfi hoovus – soe

Labrodori hoovus – külm

Benguela hoovus - külm
Suurim tõusu-mõõna vahe on 15 – 18 m Kanada idarannikul ja Prantsusmaa rannikul St.-Malo lahes Bretagne’i lahes. Kanada idarannikul Fundy lahes on tõusu kõrgus 21 m, mis on ka suurim maailmas.

Atlandi oookeani vesikonda kuuluvad mered

Nr. Nimetus Pindala, tuh. km² Suurim sügavus, m
1 Sargasso 6000 – 7000 7100
2 Weddelli 2910 6820
3 Kariibi 2777 7090
4 Vahemeri 2505 5121
5 Riiser – Larseni 1138 5035
6 Lazarevi 928 üle 4500
7 Labrodori 841 4316
8 Põhja 565 725
9 Must 422 2210
10 Balti 419 470
11 Türreeni (Vahemeres) 214 3830
12 Egeuse (Vahemeres) 191 2561
13 Joonia (Vahemeres) 169 5121
14 Aadria (Vahemeres) 144 1230
15 Iiri 47 197
16 Aasovi 39 15
17 Liguuria (Vahemeres) 15 2546
18 Marmara 12 1273
Atlandi ookeani põhilised laevatatavad väinad
Nr. Nimetus Pikkus, km Laius, km Faarvaatri väikseim
sügavus, m
1 Davise 1170 360 104
2 Florida 650 80 150
3 La Manche 578 32 23
4 Taani 530 287 120
5 Drake 460 820* 276
6 Kattegat 270 60 17
7 Skagerrak 225 60 53
8 Väike – Belt 125 0,5 12
9 Otranto 120 75 115
10 Dardanelli 120 1,3 29
11 Suur – Belt 115 11 11
12 Sund (Öresund) 105 3,4 8
13 Gibraltari 59 14 53
14 Jukatani 55 200 1269
15 Kertši 41 4 5
16 Pas de Calais (Dover) 37 32 21
17 Messina 33 3 72
18 Bosporus 30 0,75 33
* Maailma laiem väin
Suurimateks Atlandi ookeani lahtedeks on:
Nr. Nimetus Pindala, tuh. km² Suurim sügavus, m
1 Mehhiko 1602 3822
2 Guinea 753 5207
3 Biskaia 194 5098
3. India ookean
on suuruselt kolmas, moodustades 21% Maailmamerest pindalaga 76,2 miljonit ruutkilomeetrit. Pikkus põhjast lõunasse on 10,3 tuhat km, laius läänest itta 8,8 tuhat km. Põhjapoolt piirneb Aasia mandriga, lõunapoolt tinglikult Aafrika lõunatipust (Nõelaneemest) piki meridiaani 20° idapikkust kuni Antarktikani. Idas piirneb ta Malaka poolsaarega, edasi piki Sumatra , Jaava, Sumba ja Timori saarterühma, edasi piki Austraalia ida- ja lõunarannikut kuni Tasmani saareni ja Tasmani saare Lõunaneemelt kuni Antarktikani. Lõunast piirneb India ookean Antarktika mandriga.
India ookeani vesikonda kuuluvad mered
Nr. Nimetus Pindala, tuh. km² Suurim sügavus, m
1 Araabia 4832 5803
2 Arafura 1017 3680
3 Lakadiivi 786 4131
4 Kosmonautide 699 5124
5 Punane 460 3039
6 Timori 432 3310
7 Koostöö 260 535
8 Davise 21 1369
India ookeani suuremad lahed
Nr. Nimetus Pindala, tuh. km² Suurim sügavus, m
1 Bengaali 2172 3835
2 Suur – Austraalia 1335 5670
2 Pärsia 241 115
3 Suessi
4 Adeni
5 Omaani
India ookeani põhilised laevatatavad väinad
Nr. Nimetus Pikkus, km Laius, km Faarvaatri väikseim
sügavus, m
1 Mosambiigi 1760 422 117
2 Bashi 490 213 51
3 Hormesi 195 54 27
4 Bab-el-Mandebi 109 26 31

5 Sunda

India ookeani põhjareljeef on tugevalt liigendatud, sügavus kõigub 2000 – 4500 meetri vahel. Suurimaks mõõdetud sügavuseks on 7209 m. Lõunapoolne ookeani osa on talvekuudel (august – september) kaetud kuni 55° -ni lõunalaiust jääga ja triivivate jäämägedega. Ookeani troopilistel laiustel esinevad kevadel ja suvel sageli taifuunid.
Peamiseks lõunapassaatidest tekitatud pinnahoovus kulgeb Nõelaneemelt Lääne-Austraaliani. Suurimaks tõusude - mõõnade kohaks on Darwini sadama piirkond – 11 m ja Cambay laht Araabia meres – 11,9 m.
4. Põhja – Jäämeri
on ookeanidest kõige väiksem – ligikaudu 4% Maailmamerest, pindalaga 14,7 milj. km². Laiem koht – 5,1 tuhat km, kitsam – ligikaudu 2 tuhat km.
Läänepoolne piir kulgeb Norra kõige põhjapoolsemast punktist Lääne-Teravmägede kõige lõunapoolsema punktini, Taani väinast Gröönimaani, edasi Põhja- Ameerikast Beringi väinani ning piki Dežnevi neeme ja Walesi Printsi neeme vahelist mõttelist joont. Idas on piiriks Euroopa põhjarannik ja Aasia.
Vaikse ookeaniga on Põhja-Jäämeri ühendatud läbi Beringi väina, Atlandi ookeaniga läbi Taani ja Davise väinade ning Suurbrittannia ja Islandi saare vahelise avatud ookeaniosaga.
Põhja-Jäämerel on välja kujunenud tugevalt arenenud šelfiala, laiusega kuni 900 km, kus sügavus kõigub 50 ja 200 m vahel. Suuremas osas on sügavus 1000 – 4000 m, suurim mõõdetud sügavus on 5449 m. Võrreldes teiste ookeanitega on Põhja-Jäämeri suhteliselt madal ja ebakorrapärase põhjareljeefiga. Alates Novosibirski saartest kuni Gröönimaani kulgeb veealune 490 kuni 2000 m kõrgune Lomonossovi nimeline mäeahelik. Jäämere keskosa on aastaringselt kaetud 3 – 4 m paksuste triivjääsaartega. Idaosas triivib jää pinnahoovusest tingituna idast läände vastu kellaosuti liikumist, lääneosas vastupidi – kellaosuti liikumise suunas. Suur osa jääst liigub Ida-Gröönimaa hoovusest kantuna Atlandi ookeanile, tekitades sellega laevaliiklusele tõsist ohtu. Suurim tõusu-mõõna vahe on Valges meres, kuni 9 m.
Kuna pinnahoovused on aeglased, siis kuhjub jää novembrist maini suurteks väljadeks, ummistades lahed ja väinad, mis takistab laevaliiklust.
Vee temperatuur pinnakihtides on talvel – 1 kuni –1,8º C ja suvel 3 kuni 7º C. Soolsus on 18 - 35‰.
Põhja-Jäämeres vesikonda kuuluvad mered
Nr. Nimetus Pindala, tuh. km² Suurim sügavus, m
1 Barentsi 1424 600
2 Norra 1340 3970
3 Grööni 1195 5527
4 Ida-Siberi 913 915
5 Kara 883 600
6 Laptevite 662 3385
7 Tšuktši 595 1256
8 Baffini 530 2414
9 Beauforti 481 3749
10 Valge 90 350
11 Lincolni 38 582
Põhja-Jäämere suuremad lahed
Nr. Nimetus Pindala, tuh. km² Suurim sügavus, m
1 Hudsoni 819 301
2 Baffini 530 2414
3 Amundseni
4 Petšora
5 Obi
Põhja - Jäämere laevatatavad väinad
Nr. Nimetus Pikkus, km Laius, km Faarvaatri suurim
sügavus, m
1 Hudsoni 806 115 141
2 Longi 143 146 36
3 Dmitri Laptevi 115 50 11
4 Vilkitski 104 55 32
5 Šokalski 106 19 55
6 Matotškin Šar 100 0,6 12
7 Sannikovi 45 55 14
8 Jugorski Šar 40 2,8 13
9 Kara Väravad 33 45 52
Hüdrometeoroloogilised tingimused.

Vaatamata sellele, et laevad on tänapäeval suhteliselt merekindlad, peab meresõitja ikka ja alati arvestama merel valitsevate ilmastikutingimustega. Eelkõige sõltub sellest meresõidu ohutus, kaubaveo kiirus, kalapüük jms.tegevus.

Ilmaks nimetatakse atmosfääri olekut maa pinnalähedastes või selle kõrgemates kihtides. Ilma iseloomustavad õhu temperatuur ja niiskus, atmosfääri rõhk, tuule suund ja tugevus, nähtavus, pilvisus ja atmosfäärinähtused nagu udu, äike, vihm , jäide, torm jt.
Kliimaks nimetatakse antud regioonile iseloomulikke aastaringselt vahelduvaid ilmarežiime, mis kokku moodustavad pikaajalise püsiva iseloomuga geograafilisi kliimavööndid. Mereteede valikul , nende ajaloolisel väljakujunemisel, samuti laeva- ja sadamaehituses on alati arvestatud antud vööndi klimaatiliste tingimustega.
Olulist osa meie planeedi kliima kujundamisel omab Maailmameri. Hõlmates 71% kogu maakera pinnast, on ta tohutuks reservuaariks, mis soojal ajal talletab, külmaperioodil aga annab soojust ümbritsevale keskkonnale. Maismaa seevastu, omades ligi 4 korda väiksemat soojusmahtuvust ja väikest soojusjuhtivust, soojeneb suvel ainult mõne meetri sügavuseni. Seetõttu, omades suvel küll kõrgemat pinnatemperatuuri, kaotab ta selle aga talvel, kus temperatuur maapinnal võib teatud laiuskraadidel langeda kümneid kraade alla nulli. Selle seaduspärasuse tulemusks on erinevad õhutemperatuurid kontinendi ja ookeani kohal. Suvel on õhk ühel ja samal laiusel ookeani kohal jahedam kui maa kohal ning talvel on see jällegi vastupidi. Sellega on ka seotud õhurõhkude erinevus oookeani ja maismaa kohal.
Tuul.
Kahiseb ja mühiseb, oksi murrab.
Tolmu sambana tõstab, jalust sind rabab.
Selgelt teda kuuled , ent näha pole kedagi!
Ei ole tast rahu. Mis see on?
( Bulgaaria mõistatus)
Tuul on õhumasside horisontaasuunaline liikumine, mida iseloomustab suund, kiirus ja tugevus. Tuule abil toimub gaasivahetus ja vee ringkäik atmosfääris.
Tuulel on meresõidu ajaloos ja geograafias olnud alati määrav osa, eriti neil aegadel , kus “purjekad olid vabad ainult tuulte armust”.
Tuule tekkimise põhuseks on atmosfääri rõhu ebaühtlane jaotumine. Õhumassid püüavad alati voolata kõrgema rõhu poolt madalama rõhu poole, kusjuures maakera pöörlemine avaldab neile teatavat kõrvalekallutavat mõju. Atmosfääri kõrgemates kihtides tuule kiirus kasvab, kuna kõrgusega vähenevad höördetakistused Seetõttu on püütud purjelaeva suurema kiiruse tagamiseks kasutada kõrgemat taglastust. Suurema kiiruse tõttu ülemistes kihtides esineb viimaste imev mõju. Seepärast pole tuul paralleelne merepinnaga, vaid on suunatud keskmiselt 4º alt üles. Ka see annab eelise kõrgemat taglastust kandvale purjekale.
Tuule suund määratakse kindlaks horisondi selle osa nimetuse järgi, kustpoolt ta puhub – näiteks idast ( idatuul ), lõunast (lõunatuul), läänest (läänetuul) või põhjast (põhjatuul), mitte aga itta, lõunasse jne. Tuule kiirust mõõdetakse meetrit sekundis ja tugevust Boforti skaala pallides.
Mussoonid . Suvel on rõhk ookeani kohal alati kõrgem kui maismaal ja seetõttu liiguvad õhumassid merelt maale. Neid tuuli nimetatakse suvisteks mussoonideks. Talvel on aga vastupidi – madalamat temperatuuri ja kõrgemat rõhku omavad õhumassid liiguvad siis maismaalt merele . Need on talvised mussoonid. Mussoontuulte tugevused on väga erinevad – kui India oookeanis põhja-idasuunas puhuva mussooni tugevuseks on 2 – 5 palli, siis lõuna-läänesuunaline mussoon võib tõusta tugevaks tormituuleks.
Passaatideks nimetatakse pidevaid ühes suunas puhuvaid ekvatoriaalseid tuuli – põhjapoolkeral on nad põhja-idasuunalised, lõunapoolkeral lõuna-idasuunalised. Passaattuulte kiirus on mõõdukas – tavaliselt 8 m/s ehk 4 palli. Neid tuuli on edukalt läbi aegade kasutanud kõikide põlvkondade purjetajad.
Troopilised tsüklonid on suhteliselt väikesed, kuid väga tugevate pööristormidega madalrõhualad, kus õhurõhk tsentri poole väheneb. Nad tekivad madalatel laiuskraadidel (5 - 20º) mõlemil pool ekvaatorit ning kujutavad laevajuhtidele tõsist ohtu.
Sõltuvalt tekkimiskohast, nimetatakse neid erinevalt – India ookeanis tsükloniteks, Vaikses ookeanis taifuunideks, Atlandi ookeanil (Lääne – India) orkaanideks, Timori ja Arafura meres willy – willy jne. Troopiliste tsüklonite mõõtmed pole eriti suured – läbimõõt ei ületa tavaliselt 200 – 500 kilomeetrit, harva 1000 km. Tsükloni piirkonnas pöörleb õhk põhjpoolkeral vastupäeva, lõunapoolkeral – päripäeva. Nende lähenemise tunnuseks on eelkõige järsk õhurõhu langus. Koos sellega ligineb tihe pilvemass võimsa äikesevihmaga. Sademete hulk võib sellisel juhul ööpäevas olla kuni 400 – 500 mm, vahel isegi kuni 1000 mm. See omakorda toob mandriosas kaasa jõgede veepinna järsu tõusu, mis omakorda tekitab suuri üleujutusi. Tsükloni haripunktil tõuseb tuule kiirus tavaliselt 30 – 50 m/s, mis tekitab, kõrge, järsu ja tugeva ebapüsiva lainetuse . Vahel on tuule kiirus tõusnud kuni 200 m/s. Tsükli keskpunktis – orkaani silmas- on taevas selge, tuul vaibub ja lainetel on põrklev iseloom. Peale mõningast vaikust läheneb tsüklon taas – ainult et tuul on nüüd esilgsele vastassuunaline, lained muudavad suunda ning atmosfääri rõhk tõuseb järsult. Tavaliselt ei liigu tsüklonid üksikult, vaid esimesele järgneb teine, siis kolmas jne.
Antitsükloniks nimetatakse keerist atmosfääris, kus rõhk keskpaiga poole tõuseb. Pöörlev õhuvool on suunatud keskelt väljaspoole – põhjapoolkeral päripäeva, lõunapoolkeral vastupäeva. Antitsükloni keskosas langeb õhk ülevalt alla ning soojeneb. Soojenemisel väheneb õhu relatiivne niiskus – õhk muutub kuivemaks. Seetõttu on ilm antitsükloni piirkonnas ilus, taevas selge või kaetud väheste pilvedega. Suvel on ilm soe, talvel külm, puhuvad nõrgad tuuled.
Enamik antitsükloneid formeerub ühe õhumassi alumistes kihtides, mille tõttu nende keskel puuduvad frontaalpinnad ja frondid . Suvel, kui konvektsioon on suur, võib antitsüklonis esineda kohati ka vihma ja äikest. Kui antitsükloni keskosas valitseb tuulevaikus või puhuvad nõrgad tuuled, siis tsentrist kaugemal muutub tuul tugevamaks, mis äärealadel võib tõusta isegi tormiks, mida nimetatakse antitsüklonaalseks.
Antitsüklonis võivad selgetel vaiksetel öödel tekkida kiirgusudud, mis hommikuks tihenevad ja võivad varjata kõik navigatsioonimärgid ja -tuled.
Maailmamere mõningates osades puhuvad kindla seaduspäraga kohalikud tuuled , mida nimetatakse briisiks, booraks, fööniks, mistraaliks jne..
Briisid on rannikutuuled, mis puhuvad päeval merelt maale, öösel aga vastupidi – maalt merele.
Päeval soojendab päike maad tunduvalt rohkem kui merepinda, mille tagajärel õhurõhk maa kohal langeb ning tekib merebriis . Kõige tugevaimad briise esineb troopilises vööndis, kus merepinna ja maismaa temperatuuride vahe on eriti suur. Päeval kl. 10-ks võib merebriis saavutada kiiruseks 4 – 7 m/s. Õhtuks merebriis vaibub. Pärast päikese loojangut hakkab maapind kiiremini jahtuma ja veepinnal tekib tuul suunaga rannale. Meie laiustel võivad briisid haarata 10 – 25 miilise rannikuala.
Boorad on tugevad külmad tuuled, mis puhuvad maismaa kõrgematelt aladelt merele. Eriti tugevad on nad Aadria mere põhjaosas ja Vahemere Prantsusmaa poolses osas, samuti Musta mere, Novosibirski ja Novaja – Zemlja rannikualadel . Viimases kahes on talveperioodil mõõdetud tuule puhanguliseks kiiruseks 50 – 60 m/s, mida saadab tavaliselt ka suur temperatuurilangus. Boorast tingituna võib neis paigus suvisest ilmast mõne hetkega saada talv. On esinenud juhtumeid, kus boora kätte jäänud laevad kiiresti jäätuvad, kaotavad püstivuse ja hukkuvad. Boora “eluiga” on tavaliselt kaks kuni kolm päeva.
Föönide nimetus on tuletatud ladina keelsest sõnast favonius, mis tähendab “sooja tuult ”. Föönide tekkimine oli kaua saladuseks. Nagu teada, tekib tuule likumine sellest, et kõrvuti asuvatel õhumassidel on tihti erinev tihedus ja seetõttu ka erinev rõhk. Kui ühel pool mäge tekivad kõrgema atmosfäärirõhuga piirkonnad, hakkavad õhuvoolud liikuma mäeharjade poole, libisevad neist üle ja laskuvad mööda mäekülge alla. Nii sünnivadki mägedest puhuvad soojad tuuled. Soojad on nad aga seetõttu, et harjadelt orgudesse allavalguv hõre ja jahe õhumass tiheneb ja soojeneb – iga saja meetri kohta muutub õhk laskumisel 0,5 – 1,0º C soojemaks. Edasiliikunud õhumasside asemele voolavad üha uued ning nende ringkäik haarab kaasa suuri maa-alasid.
Mistraal on külm põhjatuul, mis puhub talvisel ajal Vahemere rannikul ja Lõuna – Prantsusmaal. Oma nime on ta saanud ladinakeelsest sõnast magistralis, mis tähendab “peamine”. Lõuna – Prantsusmaa tuultest ongi ta kõige peamine – talle pole seal võrdset.
Siroko on itaallaste poolt moonutatud araabiakeelne sõna “šark” – ida. See on Vahemere keskosas esinev kõrbetuul, mis toob endaga kaasa kuumi õhumasse temperatuuriga 40 - 45º C varjus päeval ja 30 - 35º C öösel. Tihti omandab siroko orkaani tugevuse.
Tuneesias kutsutakse sirokot tšiliks, Marokos šerguniks, Madeira saarel lesteks jne.
Lainetus . Enamus lainetest merede ja ookeanide pinnal tekivad tuulte mõjul. Veepinna kohal liikuvate õhumasside alumine kiht puutub kokku veepinnaga, kus õhuosakesed põrkavad vastu veeosakesi ning panevad need üles-alla võnkuma. Mida tugevam on tuul, seda mõjusam on tema toime. Kui veeosakeste liikumine kandub piisavalt sügavale, kujuneb esialgsest pinavirvendusest lainetus – suurema perioodiga kõikuv liikumine. Väljakujunenud laine on veevall, mis näib liikuvat tuulega samas suunas. Tugevama tuulega on ka laine kõrgem. Laine kõrgust mõõdetakse laineharjast põhjani ja pikkust harjast harjani. Lainetuse hindamisel on tähtis ka laineperiood, s.o. ajavahemik , mille tagant järjekordne lainehari möödub mingist kindlast liikumatust punktist veepinnal.
Lainetus paneb laeva kõikuma, vähendab tema kiirust, eksitab valitud kursilt ning võib tekitada laevale ja laadungile tõsiseid kahjustusi. Näiteks laine kõrgusel 6 – 8 meetrit väheneb laeva kiirus sõltuvalt sisenemisnurgast kuni 43 – 64%
Tuule toimel tekkinud laine pealispind on säbruline. Täiesti siledad ja laugjad on ainult surnud lained. Need on lained, mis voogavad veel mõnda aega pärast tuule lakkamist kuni veepinna täieliku rahunemiseni.
Murdlained esinevad nii ulgumerel kui ka rannikul. Ulgumerel tekivad murdlained ainult väga tugeva ja kaua kestva tuulega. Tuule tugevnedes õhu- ja veeosakeste liikumiskiirused ühtlustuvad, laineharjad muutuvad üha teravamaks ja hakkavad “tuiskama”. Tuiskavas laineharjas kandub vesi kaugele üle harja ettepoole, kus siis vahutava joana järsult alla murdub. Murdlaine harjast võib alla langeda kuni kümneid tonne vett. Madalamas meres tekib murdlaine ka nõrgema tuulega. Laine kõrguse sõltuvust vee sügavusest iseloomustab näitlikult järgmine võrdlev arvurida, kus on toodud laine keskmised kõrgused eri sügavusel võrdse tugevusega tuules :
Veesügavus meetrites 30 25 20 15 10
Lainekõrgus meetrites 1,5 5,0 5,3 5,6 6,2
On näha, et tuul, millest 30 meetri sügavusega alal tekib ainult 1,5 m kõrgune laine, tõstab 20 m sügavusega veekogul juba 5,3 m kõrguse laine. Seda näitab ka praktika – rannikule lähenedes muutuvad lained kõrgemaks. Suurimateks ookeanilainete kõrguseks on 20 m ja lainepikkuseks 400 m.
Ristlainetuse all mõistetakse niisugust lainetust, kus kahes eri suunas liikuvad lained üksteisega liituvad. Ristlainetuse tekkimise põhuseks on tavaliselt lainete peegeldumine järsult rannikult või sadamarajatistest. Seetõttu võibki neid eelkõige kohata sadamate lähistel – reididel ja eelsadamates.
Regulaarsest tõusust ja mõõnast tekivad tõusu- ja mõõnalained, milledega peab iga meresõitja laevasõidu ohutuse tagamiseks arvestama.
Ummiklainetus. Laineid võib esineda ka tuulevaikuses. Siis on tegemist ummiklainetusega, mis tekivad sadade miilide kaugusel möllava tormilainete ülekandumisest tuulevaikuse piirkonda.
Lainetus võib tekkida ka maakoores tekkivate dünaamiliste protsesside tulemusena – maavärinad, vulkaanipursked . Nende tagajärel võivad tekkida kuni 18 meetrised järsuseinalised purustava jõuga lained, mille löögijõud küünib kuni 38 tonnini ühele ruutmeetrile . Tuuli, mis neid tekitavad, nimetatakse Vaikses ookeanis jaapanipäraselt tsunaamideks.
Hoovused .
Neid iseloomustab eelkõige suund ja kiirus. Erinevalt tuulte suundadest määratakse nende suund kindlaks liikumise järgi horisondi poole – liigub hoovus itta, siis on ta idahoovus jne. Hoovuse liikumise kiirust mõõdetakse sõlmedes. Esineb alalisi, perioodilisi ja ajutisi hoovusi.
Alalised hoovused ei muuda vaatamata aastaajale, või siis ainult veidi, oma kiirust ja suunda. Taolisteks on passaathoovused nagu Golfi hoovus jt. Kui tõele au anda, siis päris muutumatuid hoovusi siiski ei esine – kõik hoovused mõnevõrra muudavad mingi aja kestel oma iseloomu. Alalisteks nimetatakse neid seetõttu, et nad asuvad alati ühes ja samas oookeani osas.
Perioodilised hoovused tekivad regulaarslt mingite kindlate ajavahemike möödudes kindlas järjestuses, näiteks hoovused, mis on tingitud tõusudest ja mõõnadest.
Ajutised hoovused tekivad ebakorrapäraste loodusnähtuste tulemusena, näiteks tuulte mõjust.
Vertikaalisuunaliselt jagunevad hoovused pinnapealseteks ning põhja- ja põhjalähedasteks hoovusteks, füüsikalis-keemilistelt omdustelt aga soojadeks ja külmadeks, soolasteks ja riimveelisteks.
Maailmamere troopilises osas, kus puhuvad alalised passaattuuled , moodustuvad lõuna- ja põhjapool ekvaatorit võimsad läände suunduvad passaathoovused. Kohates oma teel mandri idarannikut, tõuseb seal hoovuse survel veetase ning muutub suund - põhjpoolkeral paremale ja lõunapoolkeral vasakule. Neljakümnendatel laiuskraadidel mõjutavad veemasse peamiselt läänetuuled – mistõttu hoovused keeravad ida ja põhja - ida suunda. Edasi – kohates oma teel mandrite läänerannikut, keeravad hoovused põhjpoolkeral lõunasse ja põhja lõunapoolkeral, moodustades seega suletud rõnga ekvaatori ja 40 - 45º laiuse vahel. Põhjapoolkeral kulgeb hoovuse ringlus kellaosuti liikumise suunas, lõunapoolkeral aga vastupidi.
Osa põhjapoolkera idasuunalisest hoovusest keerab hargnedes põhja. Põhjalaiustel 45 - 65º vahel, nii Atlandil kui ka Vaiksel ookeanil, moodustuvad vastupäeva kulgevad ringlushoovused.
Põhja – Jäämeres liiguvad pinnahoovused idatuulte mõjul Aasia rannikualalt üle pooluse Gröönimaa idarannikule. Antarktika rannikualal on hoovus peamiselt kitsas ida – lääne suunaline riba. Kandudes rannikust eemale, keerab ta läänetuulte survel itta.
Jää
Maailmameredel kohatav jää võib olla nii mereline kui ka pärit jõgedelt või mandrilt.
Merejää tekib vahetult mereveest – seda jääliiki esineb meredel kõige rohkem. Tema iseloomulikuks omaduseks on soolasisaldus , mis aegamisi väheneb, nii et mitmeaastane merejää võib olla peaegu mage .
Jõejää moodustub jõgede magedast veest. Põhiliselt võib teda kohata jõgede suudmealadel.
Mandrijää kandub merre liustikelt murdunud tükkidena, moodustades seal vahel kõrgeid jäämägesi. Nende jää on tugev ja helesinist värvi, sulades saab neist magedat vett.
.Esineb nii paikset kui ka triivjääd, kusjuures nad erinevad üksteisest vormilt, ealt, koosluselt, saastatuselt jne.
Triivjää on enamlevinum nähtus
Balti meri
Balti merd võib maailmamere mastaabis vaadelda kui sisevahemerd, mis on suhteliselt madal kuid keerulise põhjareljeefiga. Kui võtta pikkuseks vahemaa Sankt Peterburist Taani väinadeni, siis on see 750 miili, laius on keskosas 180 miili. Balti mere rannajoon on keeruline, seal on palju saari , lahekääre ja madalikke , mis raskendavad tunduvalt laevaliiklust. Eriti keeruline on laevaliiklus Soome ja Rootsi rannikualadel.
Balti mere suurimad lahed:

Botnia

Soome

Riia

Narva

Gdansk

Pomorie

Mecklenburgi

Kieli

Liivi
Pinnahoovused on nõrgad, ainult keskosas moodustub kellaosutile vastu liikuv hoovus. Tugevate tuulte mõjul võib lahtedes veepind tõusta kuni 4 meetrit üle normi. Pinnavee temperatuur tõuseb suvel kuni 19º C, talvel langeb kuni – 1º C. Põhjaosas meri talvel külmub. Vee soolsus kõigub 4 - 11‰ piires.
Balti mere kliima on väga muutlik : nii põhja-, kesk- kui ka lõunaosas esineb udumassiive, õhu suhteline niiskus on väga kõrge. Lainetus on tavaliselt mõõdukas – laine kõrgus keskmiselt 3 – 4 m.
Vaatamata sellele, et Balti merre suubub ligikaudu 250 jõge, on neist laevatatavat vaid kaks – Neeva ja Oder.
Maailmamerega on Balti meri seotud Sundi, Suure ja Väikese Belti ja Kieli kanali kaudu. Teiste sisemeredega on ta seotud läbi Venemaa kulgevate kanalite ja jõgede võrgu kaudu. Neid teid kasutab jõelaevastik.
Tähtsamateks Balti mere äärsteks sadamalinnadeks on Tallinn, Helsinki, Stockholm , Kopenhaagen, Rostock , Gdansk, Kaliningrad, Klaipeda, Liepaja, Ventspils, Riia, Sankt Peterburg jt.
Norra meri
Norra mere mõõtmeteks põhja – lõuna suunas on 600 miili, ida – lääne suunas 720 miili, keskmine sügavus 600 – 1000 meetrit. Norra meri ei külmu tänu põhja-ida suunda liikuvale soojale Norra hoovusele. Triivjääd võib kohata mere põhja - läänepoolses osas. Sügisel ja talvel esinevad tihti tugevad tormid. Maksimaalne tõusu – mõõna vahe kuni 2,5 m, pinnavete temperatuur talvel – 1,5º C, suvel 7 - 11º C. Soolsus 33 – 35‰.
Põhjameri
Mõõtmed: põhjast lõunasse 420 miili, idast läände 360 miili. Põhjameri on madalaveeline, põhjareljeef ebaühtlane. Vaatamata sellele, et rannikuala on külmunud detsembrist märtsini, ei takista see oluliselt laevaliiklust. Tihti esineb tugevaid torme ja udu. Pinnahoovus on suunatud kellaosutile vastassuunas. Suurim tõusu – mõõna vahe on 7,6 m. Temperatuur pinnal talvekuudel + 3 kuni + 8º C, suvel 13 - 17º C. Soolsus 31 - 35‰.
Vahemeri
Mõõtmed: idast läände üle 100 miili ja piki meridiaani 840 miili. Vahemeri jaguneb omakorda basseinideks:
Türeeni meri;
Aadria meri;
Joonia meri;
Egeuse meri
Vahemere põhjareljeef on väga keeruline. Sügisel ja talvel esineb tugevaid torme, eriti Itaalia läänerannikul. Läbi Gibraltari väina siseneb Vahemerre kiirusega 2,7 sõlme pidev pinnahoovus Atlandi ookeanilt. Maksimaalne tõusu – mõõna vahe on 1,7 meetrit. Pinnavee temperatuur talvel on 12 - 16° C, suvel kuni 27° C, soolsus 36 - 39‰.
Vahemeri ühendab Euroopat Aasia ja Aafrikaga , seetõttu on tal meretranspordis ja mailmakultuurid suur tähtsus. Läbi siseveekogude jõuavad laevad Vahemerelt ka kontinendi südamesse. Läbi Suessi kanali ja Punase mere viib otsetee Atlandi ookeanilt Vaiksesse ookeani.
Mereteed
Ligikaudu pool maailma sadamatest - 800 Euroopa sadamat on omavahel ühendatud ajalooliselt välja kujunenud lühimaid mereteid pidi. Mööda neid veetakse kõikemõeldavaid kaupu, samuti on välja kujunenud paljude sadamate vahel elav reisilaevaliiklus.
Skandinaavia riikide sadamatest veetakse välja metsamaterjali, tselluloosi, paberimassi, paberit, kartongi, terast, värvilisi metalle , kala ja kalatooteid. Nende kaupade sihtpunkt on põhiliselt Inglismaa ja Vahemereäärsed maad. Tagasi Skandinaaviasse veetakse naftat ja muid naftasaadusi, sütt, koksi , boksiiti, tööstusseadmeid, masinaid, teravilja jne.
Saksamaalt veetakse meritsi välja tööstusseadmeid, tööpinke, sõidu- ja veoautosid, ookeanilaevu, elektriseadmeid, täppismehhaanikaseadmeid, optikat, mitmesugust keemiatoodangut, relvastust, kivisütt, koksi, musta metalli jne. Tagasi veetakse rauamaaki, värvilisi metalle, mangaani, naftat, puuvilla , toornahka, metsamaterjali, toiduaineid jne. Põhilised kaubaveo suunad on Euroopa riigid, USA, Kanada, Argentiina ja Brasiilia jt..
Prantsusmaalt veetakse välja masinaid ja tööstusseadmeid, transpordivahendeid, olmeelektroonikat ja elktriaparaate, alumiiniumi, valtsterast, relvi, mineraalväetisi, parfümeeriakaupu, valmisriideid, jalanõusi, luksuskaupu, teravilja, veine ja muid alkohoolseid jooke jne. Sisse veetakse põhiliselt masinaid ja tehnikaseadmeid, kivisütt, naftat, villa, puuvilla, toornahka, kautšukit, mööblipuitu, paberimassi, maake ja värviliste metallide kontsentraate. Põhilised Prantsusmaa kaubapartnerid on Lääne- Euroopa maad, USA ja Vahemereäärsed riigid.
Inglismaa kui saareriigi ökonoomika on suuresti rajatud merekaubandusele. Põhilisteks väljaveoartikliteks on masinad ja tööstuseadmed, tööpingid, autod, laevad, lennukid , valtsteras, naftasaadused , keemiatooted, süsi, tekstiil jne. Tagasi veetakse masinaid ja seadmeid, toornaftat, rauamaaki, värviliste metallide kontsentraate, kautšukit, puuvilla, villa, metsamaterjali, teravilja, toiduaineid jne. Suuremateks kaubapartneriteks on USA, Kanada, Lõuna –Aafrika Vabariik, Sakasmaa, Prantsusmaa.
Vahemereäärsed riigid vahetavad omavahel selliseid kaupu nagu laevad, autod,
naftasaadused, elavhõbe, tsitruselised , vein, tööstuskaubad, keemiatooted, must ja värviline metall , nafta , liha, loomasööt, elektritooted , boksiit, tubakas , puidutooted, liha- ja puuviljakonservid jne.
Väinad
väin – ookeane, meresid, järvi või nende osi ühendav kitsas veeala .
Kuigi Maailmameres on kümneid tuhandeid väinu, on neist ainult ligikaudu 300 laevatatavad. Tänu väinadele on võimalik tunduvalt lühendada mereteid ja seega tõsta merevedude efektiivsust. Mõned väinadest on ka ainukesed ühendavad veeteed riiki-de ja kontinentide vahel.
Suured väinad on alati omanud ülisuurt strateegilist tähtsust maailmapoliitikas ja - kaubanduses. Näiteks sõidab läbi Inglise Kanali (La Manche ja Pa de Calais väin) üle 400 tuhande laeva aastas, läbi Gibraltari sama aja jooksul üle 150 tuhande lae-va, läbi Malaka ja Singapuri väinade üle 50 tuhande ja läbi Musta mere väinade üle 20 tuhande laeva.
Maailmamere peamised laevatatavad väinad

Bab el-Mandeb – ühendab Punast merd Adeni lahega India ookeanis, eraldab Aafrikat Aasiast (Araabia poolsaarest).
p(ikkus) – 50 km
l(aius) – 26 km
* lvs – 182 m
* laevatee väikseim sügavus
Talvel kulgeb pinnahoovus põhja-läänesuunaliselt, suvel lõuna-idasuunaliselt,
kiirus 0,4 sõlme. Kuna väinas on väga elav laevaliiklus (keskmiselt 50 tuhat laeva
aastas), siis liiklemisohutus on püütud tagada eraldustsoonidega.

Bassi väin – ühendab India ookeani Tasmani merega, eraldab Tasmaania saart Austraaliast.
p – 317 km
l – 224 km
lvs – 49 m
Väinas tegutseb pidev idasuunaline pinnahoovus kiirusega 0,4 sõlme. Tõus kuni
3 m, veebruaris esineb orkaane.

Beringi väin – ühendab Põhja-Jäämerd (Tšuktši merd) Vaikse ookeaniga (Beringi
merega), eraldab Aasiat (Tšuktši poolsaart ) Põhja-Ameerikast (Alaskast) .
p – 60 km
l – 86 km
lvs – 42 m
Pinnahoovus kulgeb põhjasuunda kiirusega 0,7 sõlme, oktoobrist augustini võib
esineda triivjääd.

Bosporuse väin – ühendab Musta merd Marmara merega, eraldab Euroopat Aasiast (Väike-Aasiast).
p – 16,2 miili
l – 0,4 – 2 miili
lvs – 33 – 80 m
Lõunasuunalise pinnahoovuse kiiruseks on 3,4 sõlme, põhjahoovus suundub põh-ja, saavutades kitsustes kiiruseks 4 – 6 sõlme. Tänu oma liigendatusele leidub väi-nas arvukalt lahekesi, kus leidub ohutuid ankrukohti. Ühes sellises suuremas lahes – Kuldsarve lahes, asub Istanbuli sadam. Bosporuse väin on laevatav aastaringselt, kusjuures liiklus toimub ööpäevaringselt. Väina Musta mere poolses osas esineb tihti udu – keskmiselt 80 päeva aastas. Väina läbimisel kasutatakse lootsi .

Dardanellide väin – ühendab Marmara merd Egeuse merega, eraldab Euroopat Aasiast (Väike – Aasaiast).
p – 64,8 miili
l – 0,7 – 10 miili
lvs – 53 – 106 m
Lõuna-läänesuunalise pinnahoovuse kiiruseks on 2,7 sõlme, põhjahoovus kulgeb põhja – ida suunas. Kuigi Dardanellide väin on kitsas ja käänuline, on ta mere-sõiduks siiski suhteliselt ohutu.

Dmitri Laptevi väin – ühendab Laptevite merd Ida – Siberi merega, eraldab
Suur – Ljahhovi saart Ida – Siberist .
p – 62,1 miili
l – 27 – 34 miili
sügavus – 10 – 14 m
Oktoobrist juulini on külmunud, suvel esineb tihti udu.

Drake’i väin – ühendab Atlandi ookeani Vaikse ookeaniga, eraldab Lõuna – Ameerikat Antarktisest.
p – 460 km
l – 820 km
lvs – 276 m
Idasuunaline pinnahoovus kiirusega kuni 1,1 sõlme, tõus kuni 3,6 m, suvel tihti
tugevad tormid, lõunaosas esineb aastaringselt triivjääd.

Florida väin – ühendab Atlandi ookeani Mehhiko lahega, eraldab Kuubat ja Ba-hama saari Põhja – Ameerika mandrist.
p – 650 km
l – 80 km
lvs – 150 m
Põhja – idasuunaline hoovus kiirusega 4,4 – 5,6 sõlme, aprillist oktoobrini
esinevad orkaanid..

Gibraltari väin – ühendab Vahemerd Atlandi ookeaniga, eraldab Euroopat (Pürenee poolsaart) Aafrikast.
p – 35,1 miili
l – 7,8 – 23,8 miili
lvs – 53 m
Kuna Vahemeres ületab auramine sademetest ja jõgedest saadava vee hulga, voo-
lab väina pindmises osas sinna vett Atlandi ookeanist, kusjuures vooluhulgalt
võrdub see kogus umbes 10 Volga jõega. Idasuunalise pinnahoovuse kiiruseks on
2,7 sõlme, põhjahoovus on läänesuunaline, tõus kuni 3,8 meetrit.
Väina põhjarannikul, Gibraltari kalju jalamil, paikneb Briti mereväebaas
(Gibraltari merekindlus) ja tähtsa bunkerdusbaasiga vabasadam. Merekitsuse ääres
asuvad Algecirase, Ceuta ja Tangeri sadam.
Gibraltari väin on elava liiklusega mereristmik, mis seob omavahel paljusid maa-
ilma riike. Ühtlasi on ta ka ainukeseks Atlandi oookeani ja Vahemerd ühendavaks
veeteeks. Eriti elavnes liiklus läbi Gibraltari Suessi kanali käikulaskmisega, mllega
avanes lühim meretee Lääne – Euroopa ja Pärsia lahe, Ida – Aafrika, India, Hiina
ning Kaug – Ida vahel. Läbi Gibraltari saavad sõita nii kauba-, kala- kui ka sõja-
laevad ilma igasuguste piiranguteta.

Hormuze väin – ühendab Pärsia lahte Omaani lahega Araabia meres, eraldab Araabia poolsaart Aasiast (Iraanist).
p – 195 km
l – 54 km
lvs – 27 m
Pinnahoovus suundub Pärsia lahte kiirusega 0,4 sõlme, tõus kuni 4,4 m. Väina
läbivad ööpäevas kümned suuretonnaazilised naftatankerid. Kuna taoliste aluste
avarii võib liikluse väinas täielikult blokeerida, siis on seal liiklus 1970 aastatest
jagatud ohutuse tagamiseks kahesuunaliseks. Suunad on üksteisest on eraldatud
miilise ohutusribaga.

Hudsoni väin – ühendab Hudsoni lahte Labrodori merega, eraldab Baffini maad
Labrodori poolsaarest.
p - 348,5 miili
l – 62,1 miili
sügavus 220 – 600 m
Pinnahoovus kiirusega 0,4 sõlme kulgeb lõuna-idasuunaliselt, novembrist
juunini esineb laevaliiklust takistavat triivjääd. Tõus kuni 7,7 m

Jugorski Šar väin – ühendab Barentsi merd Kara merega (Petšoora lahte Baidarata lahega).
p - 24,8 miili
l - 1,6 miili
sügavus – 15 – 66 m
Väinas on tugev tõusu-mõõna hoovus kiirusega kuni 3,4 sõlme, oktoobrist
aprillini on kaetud jääga, suvel triivjää.

Kara Väravad – ühendab Barentsi merd Kara merega, eraldab Novaja Zemljad
Vaigatši saarest.
p – 33 – 45 km
l – 45 km
lvs – 52 m
Nõrk idasuunaline pinnahoovus, oktoobrist augustini esineb triivjääd, külmadel
talvekuudel külmub üleni kinni.

Kattegati väin – ühendab Läänemerd Põhjamerega (Skagerakiga), eraldab Jüüti
poolsaart ja Taani saari Skandinaaviast.
p – 200 km
l – 60 km
lvs – 26 m
Põhja – läänesuunaline hoovus kiirusega 0,4 sõlme.

Korea väin – ühendab Jaapani merd Ida – Hiina ja Kollase merega, eraldab Jaapanit Korea poolsaarest.
p – 324 km
l – 180 km
lvs – 73 m
Pinnahoovus kulgeb kiirusega 1,1 sõlme põhja-idasuunas, juulist septembrini
esineb orkaane, talvel ei külmu.

La Manche’i väin (Inglise kanal ) – ühendab Põhjamerd Atlandi ookeaniga,
eraldab Suurbrittanniat Euroopa mandrist.
p – 280, 8 miili
l – 17,3 – 97,2 miili
lvs – 23 m
Idasuunalise pinnahoovuse kiiruseks on kuni 0,5 sõlme, suurim tõus 15,4 meetrit
esineb Bretagne’i poolsaarega piirnevas St.- Malo lahes. Sügiseti halvendab näh-
tavustsageli esinev tihe udu.

La Pérose’i väin – ühendab Ohhoota merd Jaapani merega, eraldab Sahhalini
saart Hokkaido saarest.
p – 54,5 miili
l – 23,2 miili
lvs – 50 m
Väinas esineb tugev tõusu-mõõna hoovus, detsembrist aprillini on külmunud,
septembris taifuunide võimalikkus.

Longi väin – ühendab Ida – Siberi ja Tšuktši merd, eraldab Wrangeli saart
Tšuktši mägismaast.
p – 51,3 miili
l – 78,8 – 89,1 miili
sügavus – 40 – 44 m
Oktoobrist juunini on väin kaetud püsijääga, ülejänud aeg võib kohata triivjääd.

Matotškin Šar väin – ühendab Barentsi nerd Kara merega.
p –52,9 miili
l –0,3 – 1,1 miili
sügavus – 12 – 150 m
Pinnahoovus kulgeb idasuunaliselt, novembrist aprillini on üleni jääs.

Pa de Calais (Doveri) väin – ühendab Põhjamerd Atlandi ookeaniga.
p – 30,2 miili
l – 15,7 – 44,8 miili
lvs – 20 m
Põhja-idasuunalise pinnahoovuse kiiruseks on 2,2 sõlme, tõusu kõrguseks kuni 12
meetrit. Sügiseti esineb tihti uduseid ilmu.
Tagamaks ohutut laevaliiklust tiheda laevaliiklusega La Manche’e ja Pa de Calais
väinas määrati 1970 aastate paiku ära järgmised liiklussuunad: Atlandilt Põhja-
merre suundvatel laevadel on soovitav kulgeda piki Prantsusmaa rannikut, laeva-
del, mis liiguvad vastasssunas – piki Inglismaapoolset rannikut. Sellisel juhul jää-
vad väina keskel asuvad ohtlikud madalikud eraldama kahesuunalist laevaliiklust.
Inglise kanal on üks keerulisema navigatsioonitingimustega väinu maailmas –
seda põhjustavad tihti esinevad tormid, udud, arvukad liivamadalikud ja võimsa
tõusu - mõõna poolt tekitatud tugev hoovus. Seetõttu esineb väinas tihti laevade
kokkupõrkeid või madalikule sõite.

La Pérouse’i väin – ühendab Jaapani merd Ohhoota merega, eraldab Sahhalini
saart Hokaido saarest.
p – 94 km
l – 43 km
lvs – 27 m

Magalhãesi väin – ühendab Atlandi ookeani Vaikse ookeaniga, eraldab Tulemaa
saari Lõuna – Ameerika mandrist ja Patagoonia arhipelaagist.
p – 575 km
l – 2,2 km
lvs – 31 m
Väinas raskendavad laevaliiklust arvukalt esinevad karid, madalikud ning lääne-
tuulte poolt tõstetud orkaanid. Idaosas on tõus kuni 12 m.
Väina avastas 1520 aastal portugali meresõitja Fernão de Magalhães, selle mõle-
mad kaldad kuuluvad Tšiilile. Aastasadade jooksul oli ta põhiliseks Atlandi ja
India ookeani ühendavaks lüliks. Väina strateegiline ja majanduslik osatähtsus
langes järsult peale Panama kanali käikulaskmist 1915 aastal.Väina laiemas ida-
osas on peamiselt madalad kaldad, fjorditaolises lääneosas esinevad 900 – 1200 m
kõrgused kaljuseinad. Aastaringselt on ilm väinas valdavalt sajune, jahe ja tuuline .
Loodehoovuste kiirus võib kitsustes küündida 8 – 12 sõlmeni. Varjulisi ankrukohti
on vähe, liiklust takistavad karid ja madalikud. Raskete ilmaolude tõttu eelistasid
purjekad sõitu ümber Kap – Hoorni , alles aurikute ilmumisega liiklus väinas elav-
nes. Kuna Panama kanali läbimismaks on suhteliselt kõrge, leiab Magalhãesi väin
kasutamist tänapäevalgi.
Väinast läbimine on vaba kõikidele laevadele, kuid lootsi kasutamine on kohus-
tuslik. Vastavalt Tšiili seadustele, peavad kõikide laevade kaptenid väina sisene-
misel edestama andmed laeva riikliku kuuluvuse , nime, kutsungi ja sihtsadama
kohta.

Malaka väin – ühendab India ookeani (Andamani merd) Vaikse ookeaniga, eraldab Malaka poolsaart Sumatra saarest.
p – 937 km
l – 15 km
lvs – 12 m
On üks vanimatest laevateedest maailmas. Esimesed kirjalikud juhised väina
läbimiseks pandi kirja juba 1595 . aastal, esimene väina kohta käiv merekaart
koostatud 1667. Aastal. Väinas on palju laevasõiduks ohtlike madalikke, riffe ja
uppunud laevavrakke, tõusu mõõna vahe on 5 m. Aastas läbib väina üle 50
tuhande laeva. Sellise liiklusintensiivsuse juures toimub pea iga kuu vähemalt üks
laevade kokkupõrge ja keskmiselt iga 30-nes laev satub kokkupõrkesituatsiooni.
Seetõttu on Malaka väin jagatud nelja liiklusohutusvöösse, kusjuures suureton-
naažiliste tankerite kiirus väinas ei tohi ületada 12 sõlme ning nad peavad
võimalusel vältima mõõdasõite.

Messina väin – ühendab Türreeni merd Joonia merega, eraldab Sitsiiliat
Apenniini poolsaarest.
p – 40 km
l – 3,0 km
lvs – 72 m

Mosambiigi väin – eraldab Madagaskari saart India ookeanis Aafrikast.
p – 901,8 miili
l – 216 – 614 miili
sügavus 2100 – 3250 m
Lõunasuunalise pinnahoovuse kiiruseks on 1,6 sõlme, detsembrist märtsini
esinevad orkaanid, tõus 5,6 m.

Otranto väin – ühendab Aadria merd Joonia merega, eraldab Apenniini poolsaart
Balkani poolsaarest.
p – 120 km
l – 75 km
lvs – 115 m

Singapuri väin (on jätkuks Malaka väinale) – ühendab Andamani merd Ida – Hiina merega, eraldab Singapuri Sumatra saarest.
p – 59,4 miili
l – 6,5 - 11,4 miili
sügavus 20 – 157 m
Väinas on loodetest tekitatud hoovus kiirusega 1,6 sõlme. Tõus kuni 3,5 m
23. Skagerraki väin – ühendab Kattegatti Põhjamerega, eraldab Jüüti poolsaart
Skandinaaviast.
p – 225 km
l – 60 km
lvs – 53 m
Läänesuunaline hoovus

Sunda väin – ühendab India ookeani Vaikse ookeaniga (Jaava merega), eraldab
Sumatrat Jaava saarest.
p – 130 km
l – 26 km
lvs – 56 m
Pinnahoovus kulgeb põhjast lõunasse, väinas võib esineda veealuste vulkaanide
purskeid .

Taani väin – ühendab Grööni merd Atlandi ookeaniga.
p – 280,8 miili
l – 140 miili
sügavus 227 – 1600 m
Põhja – Grööni pinnahoovus kulgeb lõuna – läänesuunaliselt, tõus kuni 4 m, aastaringselt võib kohata triivjääd ja jäämägesid.
23. Taani väinad – ühendavad Läänemerd Kattegatiga.
a) Suur – Belt – eraldab Sjællandi saart Fyni saarest.
p – 115 km
l – 11 km
lvs – 15 m
Põhjasuunaline pinnahoovus kiirusega 3,3 sõlme, külmadel talvedel võib
külmuda.
b) Väike – Belt – eraldab Fyni saart Jüüti poolsaarest.
p – 125 km
l – 0,5 km
lvs – 12 m
Põhja-läänesuunaline pinnahoovus kiirusega 3,3 sõlme.
c) Sundi väin – eraldab Sjællandi saart Skandinaaviast.
p – 105 km
l – 3,4 km
lvs – 8,0 m
Põhjasuunaline pinnahoovus.
NB! Skagerak, Kattegat, Sund (Öresund), Suur- ja Väike - Belt on ainsateks loodus-
likeks veeteedeks, mis ühendavad Läänemere regiooni Põhjamerega ja Atlandi
ookeaniga ja nende kaudu omakorda ülejäänud Maailmamerega. Karmidel
talvekuudel võivad kõik need väinad kinni külmuda ning detsembrist märtsini
võib neis leida triivjääd. Väinad on suhteliselt madalaveelised ja seetõttu kõlb-
matud suure süvisega laevadele. Vaid Suure – Belti faarvaater lubaba läbida
laevu süvisega kuni 15 m.

Taivani väin – ühendab Ida – Hiina ja Lõuna – Hiina merd, eraldab Taivani saart
Aasia mandrist.
p – 398 km
l – 139 km
lvs – 8,6 60 m
Pinnahoovus kiirusega 1,1 sõlme kulgeb põhja-idasuunaliselt, augustis-septembris
esineb taifuune, tõus 2 – 7,5 m.

Tatari väin – ühendab Jaapani merd Ohhoota merega, eraldab Sahhalini saart
Aasia mandrist.
p – 663 km
l – 7,3 – 40 km
lvs – 5 – 7,2 m
Väin on väga madalaveeline, põhjaosas (Nevelski väinas), kus laiuseks on 7,3 km,
on sügavus kõigest 5 m. Pinnahoovus on põhjasuunaline, jaanuarist kuni märtsini
on väin jääs.

Torrese väin – ühendab Arafura merd Korallimerega, erldab Uus – Guinead
Austraaliast.
p – 74 km
l –150 km
lvs – 7,4 m
Väin on madalaveeline, laevaliiklust segavad arvukad korallsaared ja –rifid.
27. Tsugaru (Sangari) väin – ühendab Jaapani merd Vaikse ookeaniga, eraldab
Hokkaido ja Honšiu saart.
p – 102 km
l – 18 km
lvs – 110 m
Pinnahoovus kulgeb kiirusega kuni 4,5 sõlme itta, augustis ja septembris esineb
taifuune, talvel ei külmu.