Põhja -Jäämeri (0)

Põhja – Jäämeri
Põhja-Jäämeri ehk Jäämeri ehk Arktika ookean on väikseim ookean Maal.
Põhja-Jäämeri ümbritseb põhjapoolust. Teda piiravad Euraasia ja Põhja-Ameerika. Mõnikord ei loeta Põhja-Jäämerd eraldi ookeaniks, vaid Atlandi ookeani osaks. Tema rannik on palistatud ääremeredega: Kara , Laptevite , Ida-Siberi, Tšuktši, Beauforti, Baffini Grööni, Norra, Barentsi ja Valge merega. Lahtedest on kõige suurem Hudsoni laht. Suurim sügavus on 5449 meetrit. Poolusepiirkonnas on sügavus 4300 meetri ümber.
Need paigad on talviti karmid. Talvel on ookean mähkunud ööhõlma. Päike on loojunud. Ainult virmalised valgustavad jääkõrbe. Jääväljad liiguvad. Tuul ja hoovused lükkavad neid Gröönimaa poole. Jääpangad tõukuvad üksteise vastu, tõusevad, kasvavad jääküngasteks - rüsijääks. Rüsijää kohal huilgab kord lumetorm, kord sähvivad taevas virmaliste sinakad lindid. Ja nii kestab see kevadeni.
Kevadel hakkab silmapiir helendama. Jääkõrbe kohale tõuseb päike. Nüüd ringleb ta jäävälja kohal, selle serva puutumata. Tiirleb nagu lind, kes pika talve jooksul on lendamise unustanud.
Suviti eemalduvad jääväljad mandrist. Ainult üksikud jääkeeled jooksevad üle rannalähedase laevatee, ähvardades seda sulgeda. Arktika suvi on lühike ja tuuletu. Mööda jäist vett kiirustavad laevad - sügiseks on vaja toimetada lastid kohale ja varjuda sadamaisse.
Ookeanis, selle saartel ja rannikul on arktiline kliima. Seda iseloomustab aastaringne madal temperatuur, mis siiski väga madalale ei lange. Ookeani pinnatemperatuur on üsna püsiv, sest tohutud veekihid, isegi kui nad on jääga kaetud, eraldavad soojust ega luba temperatuuril langeda nii madalale kui Antarktikas . Seetõttu on ookeani pinnatemperatuur aasta ringi pisut alla merevee jäätumistemperatuuri.
Põhja-Jäämere kliima ei ole alati niisugune olnud. Paleotseeni-eotseeni soojusmaksimumi ajal 55 miljonit aastat tagasi oli piirkonna keskmine aastane temperatuur 10–20 °C ja võimaldas põhjapooluse lähedal elada troopilistel eluvormidel Apectodinium augustum, mis nõuavad pinnatemperatuuri üle 22 °C.
Põhja Jäämere elukad
Peamise organismide hulga moodustavad Arktika ookeanis vetikad , mis on kohanenud eluga külmas vees ja isegi jääl.
Mereloomade toiduahela aluseks on polaarvetes plankton . Plankton on vees hõljuvate pisikeste elusorganismide nagu bakterite, vetikate ja mitmesuguste pisikeste selgrootute kogum. Planktonist toituvad nii väiksemad kalad kui ka maakera suurimad asukad vaalad.
Kalarikkamad piirkonnad on siin Grööni, Barentsi ja Norra meri ning suurte jõgede suudmealad. Põhilisteks püütavateks kalaliikideks on tursk ja heeringas . Kalad on omakorda põhitoiduks veelindudele , hüljestele ning morskadele, keda Arktika ookeani vetes rohkesti elab.
Maismaaloomadest liigub jääväljadel jääkaru, kelle keha katab tihe valget värvi karvkate , mis aitab tal kehasoojust hoida ning saakloomi jahtides kergesti lume taustal maskeeruda. Jääkaru jahib põhiliselt hülgeid ning on väga hea ujuja ja sukelduja. Jääkaru retked jääväljadel võivad olla väga pikad. Teda on kohatud isegi pooluselähedastel aladel.
Suviti koguneb Arktika ookeani kaljustele rannikualadele pesitsema tohutul hulgal linde, kes koos teevad kohutavat lärmi. Selliseid linnukolooniaid nimetatakse linnulaatadeks. Suve jooksul kasvavad munast koorunud linnupojad juba niipalju, et käreda talve eest taandutakse lõunasse.
Turks Jääkaru
Mered
Gröönimeri
Grööni meri on mereala Põhja-Jäämeres, mis piirneb läänes Gröönimaaga, lõunas Islandiga, idas Jan Mayeniga ja kirdes Teravmägedega. Seal on külm kliima. Mere lääneosa läbib külm hoovus ja see on aasta ringi jääs.
Mere pindala on 1 205 000 km². Mere keskmine sügavus on 1450 m ning suurim sügavus 5600 m.
Norra Meri
Piirneb põhjas Teravmägedega, läänes Jan Mayeni saare, edelas Islandi, Fääri saarte ja Shetlandi saartega, kagus Skandinaavia poolsaarega. Norra mere ja Põhjamere piir kulgeb tinglikult mööda 61. laiuskraadi.
Sügavus on kuni 3960 meetrit. Mere pindala on 1 380 000 km² ning soolsus 35‰. Merel valitseb jahe kliima, ent merd läbiva Põhja-Atlandi hoovuse tõttu ta ei külmu.
Norra meres on palju naftapuurauke.
Kara Meri
Piirneb läänes Novaja Zemljaga ja Franz Josephi maaga, idas Taimõri poolsaare ja Severnaja Zemljaga. Asub mandrilaval, sügavam vagumus on Franz Josephi maast idas. Merre suubuvad Ob ja Jenissei , seetõttu on rannikualadel riimvesi. Looded on nõrgad. Meres on suvelgi jääd.
Laptevite meri
Piirneb läänest Taimõri poolsaarega ja Severnaja Zemljaga, idast Uus-Siberi saartega. Laptevite merre suubub Leena, seetõttu on rannikualadel riimvesi. Looded on nõrgad. Jääd leidub meres suvelgi.
Laptevite meri on nime saanud Dmitri ja Hariton Laptevi järgi.
Ida- Siberi Meri
Ida-Siberi meri on Põhja-Jäämere osa Uus-Siberi saartest Wrangeli saareni. Ida-Siberi merre suubuvad Indigirka ja Kolõma jõgi.
Ida-Siberi meri asub mandrilaval.
Tšuktši meri
Tšuktši meri piirneb läänes Wrangeli saarega , edelas Tšuktši poolsaarega ja kagus Alaskaga. Lõunas on ta Beringi väina kaudu ühenduses Vaikses ookeanis asuva Beringi merega, läänes Longi väina kaudu Ida-Siberi merega. Tšuktši ja Beauforti mere piiriks on Barrow' neeme läbiv meridiaan. Mere Aasia rannik kuulub Venemaale, Põhja-Ameerika rannik USA-le.
Mere pindala on 589 600 km², keskmine sügavus 40-60 meetrit ja suurim sügavus 160 meetrit. Veetemperatuur on suvel 4-12 °C, talvel -1,6...-1,8 °C. Meri külmub talvel kinni, suvel on lõunaosa jäävaba. Looded on nõrgad.
Meres on vähe saari . Wrangeli saar on suur, ülejäänud tillukesed.
Merre suubub ka vähe jõgesid ja needki on lühikesed. Suurimad neist on Amguema Tšukotkal ning Kuk, Utukok, Kokolik, Noatak ja Kobuk Alaskal.
Viimasel jääajal oli suur osa maailma veest külmunud liustikesse ja mandrijäässe ning maailmamere tase 100-120 meetrit tänapäevasest madalam. Tšuktši meri oli ära kuivanud ning Aasia ja Põhja-Ameerika maismaaühenduses. Seda maismaasilda nimetatakse Beringiaks ning selle kaudu pääsesid ürginimesed Põhja-Ameerikasse. Põhja-Ameerika asustati mitme lainena.
Labradori meri
Labradori meri on ääremeri Atlandi ookeani loodeosas Põhja-Ameerika rannikul.
Piirneb edelas Labradori poolsaarega, loodes Baffini saarega ja kirdes Gröönimaaga. Põhjas Davise väina kaudu ühenduses Baffini lahega. Mere pindala on 841 tuhat km2, suurim sügavus 4316 m.
Valitseb jahe paras ja lähisarktiline kliima. Merevee keskmine soolsus on 34,88‰ (põhja lähedal 34,94‰) ja veetemperatuur on +3,5...+2,0°C. Labradori meri Gröönimaa rannikul ja mere keskosa on aasta ringi jäävaba, mujal on talviti jääd (maksimaalne jääkate on aprillis-mais). On ka jäämägesid. Suvel sulab ajujää ära.
Loodete kõrgus on Kanada rannikul 1,8 m ja Gröönimaa rannikul kuni 4 m. Gröönimaa ranniku lähedal läbib merd lõunast põhja suunas soe ja ümbritsevast soolasema veega Lääne-Grööni hoovus.
Labradori poolsaare ranniku lähedal läbib merd põhjast lõunasse külma ja vähesoolase veega Labradori hoovus.
Beuforti meri
Beauforti meri (inglise keeles Beaufort Sea, prantsuse keeles mer de Beaufort) on meri Põhja-Ameerika looderannikul. See on Põhja-Jäämere osa Alaska põhjaranniku ja Kanada Arktika saarestiku vahel. Ümbritseb Loodealade, Yukoni , Alaska ja Arktika saarestiku rannikut.
Beauforti mere pindala on 450 000 km². Meri sai nime Briti hüdrograafi Francis Beauforti järgi.
Merre suubuvad Mackenzie jõgi ja mitu väikest jõge.
Lahed
Hudsoni Laht
Hudsoni laht on suur siselaht Kanadas, mis eraldab Labradori poolsaart Kanada lääneosast. See on Põhja-Jäämere osa ja asub Põhja-Ameerika kirdeosas. Hudsoni lahe pindala on 1,23 miljonit km².
Baffini laht
Baffini laht (inglise Baffin Bay) on Põhja-Jäämere osa, mis piirneb idas Gröönimaaga, edelas Baffini saarega ja loodes Ellesmere'i saarega. Sügavus kuni 2100 meetrit. Valitseb külm kliima. Isegi suvel on lahes triivjääd, ka on palju jäämägesid.
Amundseni laht
Amundseni laht on Põhja-Jäämerre kuuluv väin, osa Beauforti merest ja Loodeväilast.
Amundseni laht asub Loodealadel piirkonnas, mille inuktitutikeelne nimi on Inuvialuit. Amundseni laht piirneb lõunast Põhja-Ameerika mandriga, idast Victoria saare ja põhjast Banksi saarega. [1]
Lahest lõunas asuvad mandril Parry poolsaar ja kuni 876 m kõrgused Melville 'i mäed, kus on Tuktut Nogalti rahvuspark . Parry poolsaarest läänes asub Franklini laht, Parry poolsaare ja Melville'i mägede vahel Darmley laht. Mandri ja Victoria saare vahel kulgeb pikk ja kitsas Dolphin and Unioni väin, mis viib Coronationi lahe nimelisse väina. Victoria saarel asuvad Prints Alberti laht ja sellest lõunas Wollastoni poolsaar ning põhja pool Minto laht ja sellest põhjas Prints Alberti poolsaar. Victoria ja Banksi saare vahel kulgeb pikk ja kitsas Walesi printsi väin, mis viib Viscount Melville'i väina. Banksi saarel asub kuni 732 meetri kõrgune Durham Heights. Amundseni lahe läänepiiri moodustab lõik, mis on tõmmatud Franklini lahe lääneservas oleva Bathursti neem ja Banksi saare lõunatipus oleva Lambtoni neeme vahele.
Amundseni lahe pikkus on umbes 450 km, laius kuni 200 km, sügavus kuni 285 m.
Amundseni lahe kallastel valitseb arktiline kliima. Seetõttu on need peaaegu asustamata. Darnley lahe sopis asub Paulatuk ja Prints Alberti lahe põhjakaldal Holman (400 elanikku).
Boothia laht
Boothia laht on Põhja-Jäämere laht Põhja-Ameerika põhjakaldal, osa Loodeväilast.Lahe pikkus põhja-lõuna suunas on umbes 520 km, laius umbes 220 km, sügavus kuni 275 m. Kirdes piirneb laht Baffini saarega.
Coronationi laht
Coronationi laht on osa Põhja-Jäämerest ja Loodeväilast. Piirneb lõunas Põhja-Ameerika mandriga, põhjas Victoria saarega. Sügavus kuni 180 m.
Cumberlandi laht
Cumberlandi laht on laht Baffini saare idakaldal. Idas on laht ühenduses Davise väinaga.Lahe pikkus ida–lääne suunas on umbes 300 km, laius kuni 75 km, sügavus kuni 550 m.
Foxe'i laht
Foxe'i laht ehk Foxe'i meri (inglise Foxe Basin ) on laht Põhja-Ameerika kirdeosas, Põhja-Jäämere osa. Läänes piirneb Põhja-Ameerika Melville'i poolsaarega, põhjas ja idas Baffini saarega, lõunas on Foxe'i väina kaudu ühenduses Hudsoni lahega.
Meri on madal, kuni 90 meetrit keskosas, kallaste lähedal madalam. Seal on kõrged looded, kõrgusega kuni 7 m. Tugevate loodehoovuste ja madala vee tõttu on vesi sogane. Talviti külmub; jäässe külmub palju põhjasetteid nii mereveest kui ka otse põhjast, kuhu jää kinni jääb ja siis taas liikvele läheb.
Laht on saanud nime inglise maadeavastaja Luke Foxe'i järgi.
Frobisheri laht
Frobisheri laht on laht Baffini saare kagukaldal.
Kagus on laht ühenduses Labradori merega. Ta ulatub maasse 230 km ulatuses. Lahe laius on kuni 40 km, sügavus kuni 120 m.Lahes on tugevad looded.Lahe kõige kaugemas sopis asub Nunavuti pealinn Iqaluit.
Kane 'i laht
Kane'i laht (inglise Kane Basin) on Põhja-Jäämere osa Gröönimaa looderanniku ja Kanada põhjapoolseima saare Ellesmere'i vahel. Ta ühendab Smithi väina Kennedy väinaga ja on Narese väina osa. Gröönimaa rannikul jääb ta kirdes asuva Washingtoni maa ja edelas asuva Inglefieldi maa vahele. Ellersmere'i rannikul jääb ta Johani poolsaare ning Victoria ja Alberti mägede vahele. Lahe pikkus on umbes 180 km ja suurim laius on umbes 130 km. Ümbritseb Washingtoni maa, Rasmusseni maa ja Inglefieldi maa rannikut. Kane'i laht nimetati Elisha Kane'i auks, kelle juhitud ekspeditsioon ületas lahe, kui nad otsisid 1854. aastal kadunud Franklini ekspeditsiooni.
Kotzebue laht
Kotzebue laht (inglise keeles Kotzebue Sound) on Tšuktši mere laht Alaska läänerannikul. Lõunas on selle piiriks Sewardi poolsaar.
Lahe pikkus on umbes 130 km, laius suudmealas on 54 km, siseosas umbes 130 km, sügavus 13–25 m. Peaaegu aastaringselt on kaetud jääga. Looded kuni 0,5 m.
Laht sai nime Otto von Kotzebue järgi, kes oli lahe avastanud ümbermaailmareisil olnud Vene laeva "Rjurik" komandör.
Lahe rannikul on Kotzebue linn.
Saared
Gröönimaa on suur saar Põhja-Ameerika mandrist kirdes Põhja-Jäämere ja Atlandi ookeani vahel.
Gröönimaa on maailma suurim saar, pindalalt on ta ligikaudu 50 korda suurem kui Eesti. Saare ulatus põhjast lõunasse on 2670 km. Põhjapoolseim punkt on maailma põhjapoolseim maismaapunkt Morris Jesupi neem 730 km kaugusel põhjapoolusest. Lõunapoolseim punkt on Farveli neem, mis paikneb ligikaudu Tallinna laiuskraadil.
Saar moodustab põhiosa Gröönimaa omavalitsuslikust alast.
Suurema osa Gröönimaast moodustab enam-vähem puutumatu loodus. Üle 80% Gröönimaast on kaetud igijää ja igilumega, mille paksus on kuni 2300 meetrit. Jäävaba ala on 410 449 km² (umbes 9 korda suurem kui Eesti). Gröönimaa kirdeosa hõlmab Põhja- ja Ida-Gröönimaa rahvuspark.
Liustike tegevus on vorminud väga liigendatud rannajoone, kus leidub palju fjorde ja rannikulähedasi saari.
Kliima on kõikjal polaarne , kuid paikkonniti üsna erinev.
Gröönimaa saare lõunaosas kasvab madalaid puid ja põõsaid, kanarbikku, kukemarju, mustikaid, samblikke. Orgudes esineb kohati üsna lopsakaid niite.
Gröönimaal elavad polaarrebased ja hundid, põhjapõdrad, muskusveised, valgejänesed, jääkarud, rannikul hülged, morsad , vaalad. Saarel pesitseb umbes 50 linnuliiki.
Teravmäed
Teravmäed on Norrale kuuluv saarestik Põhja-Jäämeres. Koos Karusaarega moodustab ta Svalbardi haldusüksuse.
Novaja Zemlja
Novaja Zemlja on Venemaale kuuluv saarestik Põhja-Jäämeres.
Novaja Zemlja koosneb kahest suuremast saarest , mille vahel on kitsas väin Matotškin Šar, ja hulgast pisikestest saartest. Lõunas eraldab teda Vaigatši saarest 50 km laiune väin Kara Värav. saarestikust itta jääb Kara meri ja läände Barentsi meri.
Uus-Siberi saared
Uus-Siberi saared on saared Põhja-Jäämeres. Koosnevad kolmest rühmast: Ljahhovi, Anjou ja De Longi saared. Saared eraldavad Laptevite merd Ida-Siberi merest.
Uus-Siberi saared kuuluvad Venemaale Sahhale. Nende kogupindala on 38 tuhat km².
Laura Melk