Byron, Goethe, Puškin (1)

Johann Wolfgang von Goethe
Pärit Frankfurdist. Isa oli jurist ja rikas. See võimaldas tal saada hea hariduse. Esmalt koduõpe. 16-aastaselt läks ta Leipzigi ülikooli ja asus seal õppima juurat. Teda huvitasid kirjandus, füüsika, loodusteadused , botaanika. Ülikool jäi lõpetamata, sest ta haigestus. Ta oli ligi aasta aega kodus seetõttu. Edasi läks Strasbourgi ülikooli. Seal lõpetas õigusteaduse kursuse.
Teda mõjutas Herder ja rahvaluule . Leidis enda jaoks Shakespeare 'i. Ta keskendus põhiliselt armastusele. Tal on olnud palju armumisi, mis teda inspireerivad luuletama . Rõhutab tunnetuslikku poolt.
Esimene suurem tuntus tuli näidendiga „Götz von Berlichingen“.
1774 „Noore Wertheri kannatused“. Werther oli noormees , haritud ja töötas erinevate võimukandjate juures. Tema probleem seisnes selles, et ta oli hullupööra tundeline . Ta oli armunud ühte naisesse, kes oli aga teise mehega kihlatud. Lotte oli selle naise nimi. Werther ei leidnud vastuarmastust sellepärast, et Lotte ei söandanud oma kihlust Albertiga katkestada. Nimelt oli Lotte oma pere vanim laps, ema abiline , aga oli juhtunud, et tema ema suri ära. Haigevoodil ütles ta ema Lottele, et Lotte hoolitseks oma õdede ja vendade eest ja Albertiga abielluks. Albert oli korralik, töökas mees. Teda eristab Wertherist see, et Albert oli praktiline, mõistlik inimene, aga Werther oli vastupidi, väga tundeline. Werther armastas Lottet kogu hingest, aga Lotte suhtub temasse sõbraliku armastusega, mitte väga kirglikult. Lotte aga näitas ka mingeid kirglikke märke Wertheri suunas, Werther läks talle korda. Werther käis iga päev Lottel külas, aga seepeale hakkasid inimesed rääkima, et see on jube kahtlane kihlatud naise puhul. Werther tegi Lottele ka lähenemiskatseid, nt kui nad koos ühte romantilist romaani lugesid, olid mõlemad sellest nii liigutatud ja suudlesid selsamal hetkel. Tunded hakkavad ka Lottes pulbitsema. Lotte oleks tahtnud tegelikult Wertheriga suhteid jätkata ja Albert maha jätta, aga Werther läks minema ja tappis end ära. Ta püüdis Lottet unustada, aga midagi ei aidanud. Werther pani end ilusti riidesse, käskis abilisel tuua Lotte juurest püssi, läks „ matkama “, kirjutas kirja valmis ja lasi endale kuuli silma. Ta lamas poolsurnult terve öö, alles hiljem suri. See on kiriromaan .
Goethe tegeles samal ajal ka luuletusega . Eristatakse intiim-, armastusluulet („Kohtumine ja hüvastijätt“) ja rahvaluule sugemetega luule, antiigist inspireeritud oodid -hümnid.
„Et ligi jõuda lõpmatule, kõik lõplik enesesse sule“
„Kui haruldane rikas pärandus: aeg on mu põld, aeg on mu varandus “
Saksi valitseja pakub Goethele Weimaris tööd. Goethe nõustub ja hakkab seal tegelema eri valdkondadega: põllumajandus, mäekaevandus. Sel ajal on ta looming tagaplaanil. Läheb Carlsbardi plaanikohaselt paariks kuuks tervist parandama, kuid sealt sõidab 2 aastaks Itaaliasse. Itaalias huvitub ja uurib antiiki (autorid, kunst , ajaloolised paigad ). Tema jaoks väga rikastav reis. Pöördub hiljem Weimarisse tagasi ja tegeleb seal 30a õukonnateatriga. Itaalias kirjutab teose „ Iphigeneia Taurises“, inspireeritud antiikaegsest „Iliasest“.
Goethe tutvub ühe noore neiu Christiane Vulpius, kellest sai tema laste ema. Naine oli vaest päritolu, kuid Goethe ei häbenenud seda. Siis algab tema luuleperiood: „ Rooma eleegiad“.
„Wilhelm Meisteri õpiaastad“ on tema romaani esimene osa (1790. II pool). Teine osa „Wilhelm Meisteri rännuaastad“ ilmub 20a hiljem.
Ta leiab sarnasusi ida ja lääne vahel. Toob välja universaalset, mis on iseloomulik inimesele, mitte ainult kas ida- või läänekultuurile. Selle luulekogu inspireerijaks on Marianne. Mõtiskleb luules inimeste, elu mõtte üle, nagu „Faustis“. Esimese „Fausti“ versiooni kirjutab 1770. aastatel. Lõplik versioon „Faustist“ ilmub 1801. aastal. Teine „Fausti“ osa on erudeeritum ja antiikaegsete teadmiste näitamine.
Võrdle Wagnerit ja Fausti.

• Wagner on minu meelest optimistlikum kui Faust . Faust tahtis enesetappu sooritada , aga Wagner arutles inimtunnete üle. Ta ei pidanud üksildasi sügavamõttelisi monolooge.
  

Wagner on pigem rohkem elunautija kui Faust seda on.

• Wagner näitab oma emotsioone rohkem välja (lk30) kui Faust. Ta kohati ka liialdab ja paisutab emotsioonide ja vaimustusega üle.
  
• Wagner ei tundu nii kindlameelne kui Faust. Faustil oli kindel põhimõte, ta jäi endale alati kindlaks, usaldas ennast, aga Wagner kahtles paljudes asjades.
  

Miks lasi Goethe Fausti ja Gretcheni suhtel nii traagiliselt lõppeda?

• Et näidata, kui segi võib armastus ühe inimese lüüa.
  
• Et Fausti hing ei läheks põrgusse kuradit teenima , et ta eluga rahul ei oleks.
  

George Gordan Byron
Sündis Londonis, elas Šotimaal. Suursugust päritolu. Isa poolt lordide suguvõsast, ema poolt šoti kuninglikku verd. Vanemate kooselu oli õnnetu. Isa oli seikleja , priiskaja. Ema on heitliku loomuga. George oli sünnist saati ühest jalast sant , kuigi vehkles ja ratsutas. Ema saatis ta suveks Šotimaale, kus ta elas maal talupoegade juures. Noore poisina puutus kokku eheda rahva olemusega. Teisalt puutus kokku šoti loodusega. Tema loomingut jääb läbima igatsuseotsing avaruse ja kõrguse järele, humaansus, inimeste võrdsuse tunnustamine. Seda perioodi iseloomustab „Laps olla muretuna veel“.
Kui oli kümnene, suri ta vanaonu , kes jättis päranduseks lordi tiitli ja lossi. Ta võis olla seltskondlik, samas otsis teisel hetkel üksindust. Armastas ujuda . Huvitus ajaloost ja kirjandusest. Esimene teadaolev armumine oli kuueteistkümneaastaselt, sest armumist marysse kirjeldab luuletustest. Aasta hiljem astus Cambridge 'i. Neil aastail ilmus temalt anonüümne luulekogu. Siis ilmus „Jõudetunnid“, mis sai kriitika aluseks. Byron ei jätnud jonni , vaid vastas kriitikale luuletusega „Inglise bardid ja šoti kriitikud“. Kui oli 2I sai temast lordidekoja liige, seal trotsis traditsioone. Tegeles poliitikaga. Võttis ette pika Euroopa retke ( Portugal , malta, albaania, kreeka, türgi, ujus üle Hellespontose väina).Kirjutas teose „ Child Harold“, kus kajastab kaasajaprobleeme, loodust ja armastust.
Ta kritiseeris võõrvõimu vallutusi (sel ajal vallutas Napoleon Euroopat). Ta oli 3 aastat Inglismaalt ära, siis naaseb ja abiellub jõuka naisega. Nende abielu kestab ligikaudu aasta, sest Byronil tekivad tunded oma poolõega.
I8I6.aastal lahkub Inglismaalt jäädavalt. Veel enne avaldab ta poeeme (põhiliselt idapoeemid , mis on idamaadega seotud): „ Lara “, „Korsaar“, „ Gjaur “. Poeemides on jäädavalt uhke, mäslev, romantiline kangelane, kes võitleb armastuse ja vabaduse eest. Ta trotsib maailmapahesid, kuid on pessimist. Ta tajub , et ühiskonda ei saa muuta, sest see on allaheitlik. Ta peatub pikemalt Šveitsis, kus kohtub perekond Schelliga. Seal loob poeemi „Chilloni vang“, kus räägib Šveitsi vabadusvõitlusest ja annab ajaloolise tausta.
Ta läks Itaaliasse jäädavalt. Talle läks kreeklaste käekäik korda. Kreeklased olid siis türklaste võimu all. Talle meeldisid kreeka kultuur ja kee. Seega toetas ta kreeklasi sõjaliselt ja rahaliselt.
See jaht , millega Schelli (Byroni sõber) purjetas, uppus. Byron müüs oma jahi maha ja ostis suure laeva asemele. Nii sai ta kreeklasi rohkem aidata.
Ta sureb 36-aastaselt, kui ta I824.aastal haigestub malaariasse. Tema laip viiakse Inglismaale , aga süda jäetakse Kreekasse .
Enne surma jõudis kirjutada palju seiklusraamatuid. Kirjutas ka draamateose „ Kain “.
Aleksandr Sergejevitš Puškin
I799-I837. Sündis põlisaadlike perest . Ema oli aafriklane . Puškin oli tõmmut verd. Esivanem oli Aabram Hannibal. Vanematele ta luuletusi ei pühendanud, kuid õe hoidjale pühendas mitmeid luuletusi. Ta oli väiksena tagasihoidlik, kuid teismeeas muutus elavamaks. Armastas vehkida, laskuda, ratsutada ja matkata. Aastal I8II pandi ta Tsarkoje Selo lütseumisse. Lütseumi võib võrrelda ülikooliga. I8I4. Ilmus „Nkšp“. Lütseumi lõpuks oli tal ilmunud juba 30 luuletust ja oli juba tuntud. Puškin käsitleb igapäevast elu, kuid toob välja ka suhtumise ebaloomulikkuse (pärisorjus). Ood „ Priius “ - toob välja Prantsuse revolutsiooni rahva vägivalla, purustamise , mis tema meelest pole lahendus. Tema meelest on lahendus konstitutsiooniline monarhia .Viljeles ka epigramme. Ta saadeti pagendusse Lõuna-Venemaale epigrammide sisu eest.
Kirjutab „Ruslan ja Ludmilla “, kus räägib vana-vene/kiievi-vene ajast, kus Ruslan tahab Ludmillat kosida. Siis tuleb nõid, kes Ludmilla röövib. 3 vägilast lähevad naist vabastama. Selle lõpp on õnnelik. Ta ühendab kõrge luulestiili jämekoomilise stiiliga. Ta julgeb luulet kirjutada mitte üldtuntud struktuuris.
Ujub Dnepris, kus külmetab. Kohtub Drajevskiga, kus on peres palju tütreid. Armub kõigisse tütardesse kordamööda. Nende sõprus jätkub. Tütarde mehed on dekabristid . Puutub kokku kasikatega.
Sügisel 3. oktoobris jõuab ta Chisinausse, kus tööle hakkab. Ta tegi paberitööd kui karistust. Ta saadeti ju Peterburist ära, seal polnud seltskonnaelu.
Lõunas kirjutab „Lõuna poeemid “, „ Kaukasuse vang“, „Bachtšisarai purskkaev “. Need lähtuvad romantismist.
„Kaukasuse vang“ - peategelane on pettunud oma elust ja püüab leida vaheldust lõunamaa elust, minnes võitlema mägilaste vastu, kuid satub vangi tšerkesside kätte. Teda ootab ees surm, kuid temasse armub tšerkessitar, kes aitab tal põgeneda. Kuna kangelane ei armasta tüdrukut, annab ta korvi ja siis neiu uputab ennast ära.
Puškin saadeti küll lõunasse pagendusse, kuid seal piirkonnas oli teisigi teisitimõtlejaid, kes soovisid tsaaririigi korda muuta, nim Lõunaühing. Puškin puutus sellega kokku. Nüüd saadetakse ta Odessasse, uue ülemuse juurde. Euroopas toimusid samal ajal ülestõusud. Puškinis olevat elu kirevam. Talle sai saatuslikuks see, et armus ülemuse abikaasasse, kellesse hakkas tähelepanu pöörama. Puškin vallandati. Puškin saadeti jälle ära. Tal oli võimalus põgenda välismaale, kuid ta ei tahtnud. Nüüd saadetakse ta Mihhalovskojesse. Pealesunnitud eraldiolekud mõjuvad talle hästi.