Romantism kirjanduses ja selle tähtsamad esindajad (0)

Romantism !
Esines 18.saj lõpul-19.saj algul. On kirjandus- ja kunstivool , mis lubab kirjanduses palju vabadust, kunstniku fantaasia- ja mõttelendu. Romantism kujutab tundeid, kirjutatakse eriti lihtinimestest, kasutatakse igapäevast keelt. Teoste tegevus toimub minevikus või mõnes eksootilises paigas, tegelased on erakordsed inimesed, tavaliselt sattunud vastuollu oma ümbrusega. Põhimotiivideks on armastus ja vabadus. Kõik on liialdatud, nii tegelaste üllust kui ka alatust. Lõpp on enamik juhtudel ilus, täiuslik ja hea võidab alatuse ja kurjuse .
Tähtsamad esindajad!
Ungari luuletaja Petöfi, inglise luuletajad Byron ja Shelley, inglise proosakirjanik Scott , prantsuse kirjanik V.Hugo, vene luuletaja Lermontov ; Puškin, eesti kirjanikud Lydia Koidula, E.Bornhöhe, A.Saal.
Sandor Petöfi (1823-1849)
Pärines lihtrahva hulgast, alustas iseseisvat elu 16-aastaselt. Ametitelt oli näitleja, lihtsõdur, ajakirjanik. Tähtis: ungarlaste jaoks on ta vabadusvõitleja ja luuletaja, meelde jäänud romantilise luuletajana.
Tuntuks sai ta 1842.aastal, skandaalsel moel, luuletusega “Looduse metsik lill”. Ta ei kirjuta reeglipäraselt, tõi luulesse rahvakeele. Ta luuletus “Sanna saatus” näitas, et ta elu on lühike. Luuletus “Kaugelt” iseloomustab ta saatust, ta ei tea , mis teda ees ootab, kuid emale räägib, et teda saadab õnn. 1847.a abiellub Juliaga, kes on paljude ta luuletuste inspireerija, nt. luuletus “Septembri lõpul”. Petöfi oli ungarlaste revolutsiooni juht, koostas manifesti “12 punkti”, võitlust õhutas ta luuletus “Rahvuslaul”. 31.juuli 1849 oli ungari vabadusvõitluse viimane päev ja Petöfi surmapäev. 1846 oli ta kirjutanud luuletuse “Mind mõte vaevab murega”, kus kirjutas, et ei taha surra voodis , ning see tal õnnestus, TA oskas ette näha oma saatust!
George Gordon Byron (1788-1824)
Isa poolt pärines ta kuulsast aadliperekonnast, ema poolt šotimaalt. Lapsepõlve veetis ta šotimaal, see jäi tal hinge kogu eluks, sest siis oli ta vaba. Talle meeldis avarus ja üksindus. Byroni kohustuseks oli seltskonnaelu tema seisuse tõttu. Ta looming võeti vastu vaimustusega, reisinud oli ta Hispaaniast Türgini, selle põhjal ta ka kirjutas. Byron lahkus Inglismaalt jäädavalt 1816. Toetas Kreeka vabadusvõitlejaid Türgi vastases sõjas. Hiljem haigestus ta malaariasse ja suri. Kasuõde korraldas ta matmise inglismaale .
Looming: Kirjutas lüürilisi luuletusi ja romantilisi poeeme. “Laps olla muretuna veel” kirjeldab ta lapsepõlve Šotimaa mägedes. “Maryle” on luuletus täditütrest, kellesse ta armus . “Ela hästi” oli abikaasale, lahkumineku puhul. “Mu hing on morn ” kirjeldas tema hingevalu, ilma otsese põhjuseta. “Augustale” oli luuletus, mille ta pühendas kasuõele.
Palju poeeme kirjutas ta Kreeka vabadusvõitlejatele, “ Kain ”, “Gjaur”, “ Korsaar ” räägib mereröövlist, kes merd sõites tunneb end vabana. Tähtis on “ Childe Haroldi palveränd”, muljed vahemeremaade reisidest, peategelane annab edasi kirjaniku mõtteid. Byron toetab vabadusvõitlust Kreekas. Tegi etteheiteid, et kreeklased oma vabaduse eest ei võitle. Tähtis on ka värssromaan “Don Juan ”, peategelane kasvas lodevas seltskonnas, reisis Hispaaniast Türgini, näeb, et igas seltskonnas on väliselt hiilgavad ja uhkeldavad põhimõtted, kuid elukombed on moraalitud. Arvustab kõrgseltskonna rämpsu ja kõrkust.
Walter Scott ( 1771 -1832)
Ta isa oli jurist , soovis pojale ka head haridust, kuid Scott tahtis muud, temast sai kirjanik. Ta tundis huvi legendide, rahvaluule ja mineviku vastu. Ta on romantilise ajaloolise seikslusromaani rajaja! Looming jaguneb 2-te perioodi: I Luule (ballaadid, poeemid )- värsivormis teosed, võimaldavad jutustada lugu. Kestis 1795- 1814 .
II Proosa alates 1814- Scott leidis, et ei küündi Byroni tasemele ja hakkas proosat kirjutama. Proosa oli tal ajalooline, romantiline, seikluslik.
Tähtsamad teosed: romaan “ Ivanhoe ”, “Talisman”- ristisõdadest, “Rob Roy” räägib tema enda elust, osaliselt autobiograafiline. Scott kirjutab lihtinimestest, kroonitud peadest, kõikides ta romaanides on mingi konflikt. Vastuolus on vanaaegne, väärikas vs. uus, labane . Kokkuvõttes on kompromiss, lahendus.
“Ivanhoe”
Aeg on 12.saj Inglismaa. Anglosaksid ja normannid on vastasseisus. Autor pooldas õiglast kuningat, kuid kuningas Richard oli normann . Teda pooldati tema julguse ja vapruse poolest. Ta vend prints John on egoistlik , teda ei huvita rahva saatus, rahvas teda ei poolda, sest ta oli ebaõiglane. Peategelane on Ivanhoe, kelle suhted oma isa Cedricuga ei ole head, sest Ivanhoe läks normannist Richardi juurde teenistusse. Must Rüütel (Richard) ja Päranduseta Rüütel (Ivanhoe). Leedi Rowena- Ivanhoe mõrsja, õilis aadlidaam. Athelstane- saksi kuningate viimane võsu, Cedricu arvates peaks troon talle kuuluma , Cerdic õhutab teda, et tast kuningas saaks, kuid Athelstane on laisk, mugav. Richard saab teada, et John on ebaõiglane, kogub enda ümber väesalga, annab teada, et ta on kuningas. Selle väesalga toel saab ta trooni tagasi. Ivanhoe ja Cedric lepivad lõpuks ära, sest kuningal oli üks soov, mille Cedric pidi täitma, sest ta oli andnud lubaduse. Üks tegelane juuditüdruk Rebecca oli ravinud haavatud Ivanhoe terveks, kellesse ta ka armus, kuid Rowena ja Ivanhoe jäid lõpuni kokku. Rowena- väga peen, kena riietus, roosa jumega , naiselik.
Prosper Merimee ( 1803 -1870)
Oli kunstihuviline, sai keskmise hariduse. Teda huvitas muinsus, kõik see, mis oli seotud teiste rahvaste eluga. Kõige tuntum teos on “ Carmen ”, kuid ta kirjutas ka ajaloolisi romaane prantsuse ajaloost, nt. “Charles IX valitsemisaja kroonika”.

“Carmen”

On tubakavabrik ja sõjaväepost. Tuleb Micaela, et saada kokku Don Josega, aga ei ole Don Jose vahikord ning naine lahkub . Vahetusse tuleb Jose ja väljakule tulevad vabrikutüdrukud, nende seas ka mustlanna Carmen. Carmen viskab Josele lille. Tubakavabrikus tekib tüli, selgub et süüdlaseks on Carmen, kes oli kasutanud ka nuga. Leitnant Zuniga vahistab ta ja käsib Josel teda valvata. Carmen laulab ja tantsib talle kinniseotud kätega, Jose armub ja lubab tal lahkuda. Selle eest läks Jose ise kartsa. Õhtul kõrtsis saab Carmen teada, et Jose vabaneb kartsast ning veenab teda endaga mägedesse minema. Vahepeal satub Jose vastuollu Zunigaga, kes Carmeni järele ihaleb ning Jose otsustab kaasa minna Carmeniga. Kuid Carmeni tunded ei püsi, ta armastus kuulub juba Escamillole. Jose valvab öösel mägedes kaupa, tuleb Micaela ning tahab teda sealt päästa, tagasi koju viia. Tuleb Escamillo, otsides Carmenit ning Jose saab armukadedusest vihaseks ja haarab noa. Käib võitlus. Carmen tuleb ja päästab Escamillo. Jose tõstab ka Carmeni vastu noa, aga Micaela astub vahele. Sevillas on härjavõitlus ja selle on võitnud Escamillo, kes seisab areenil. Carmen tahab tema juurde joosta , õnnest tulvil, kuid Jose astub vahele ja tahab, et Carmen temaga oleks. Carmen keeldub ta sõrmusest ja armuavaldusest, ruttab areenile, kuid Jose tapab ta enne seda, tunnistab enda süüd ja pöördub nuttes Carmeni poole: “Nüüd oled sa igavesti minu”.
Realistlikud jooned: -kirjanik kasutab rahulikku ja ajalikku stiili; autor teeb kõrvalepõikeid ajalukku, räägib mustlaste kommetest ja keelest; teos ei lõpe Carmeni surmaga, vaid kirjaniku arutleva peatükiga mustlastest.
Romantilised jooned: -on tugevad iseloomud, suured kired; vastandlikud tegelased (suured tunded vs. väiklane kadedus); romantilise tunde loob ebausk, nõidus.
Aleksandr Puškin (1799- 1837 )
Vene luuletaja, kirjutas proosavormis jutustusi ja värssromaani “Jevgeni Onegin ”. Kõige rohkem kirjutas ta luuletusi. Looming on põhijoontes realistlik , aga on ka romantikat.
Surmavalt sai haavata ta duellil, selle tõttu ta ka suri.

“Jevgeni Onegin”

Lenski - maamõisnik.
Tatjana ja Olga Larin - naabruses elava perekonna tütred.
Onegin ei suhelnud teiste naabritega , peale Lenski. Lenskile ei meeldinud, et Onegin Olgaga, tema mõrsjaga flirtis ja kutsus Onegini duellile, kus ta ka suri. Onegin oli teiste naabrite suhtes veidi üleolev. Tatjanasse suhtus algul halvasti - alles siis kui naisest sai kõrgseltskonna daam, armus ta, kuid siis oli juba hilja.
J.Onegin oli nn. üleliigne inimene, seda ütles vene kriitik Belinski . Onegin ei tundvat elust rõõmu, tal ei ole sõpru ja ka armastust mitte. Kui ta kaoks, ei tunneks keegi temast puudust ega märkakski ta kadumist.
Oneginil ei olnud kindlat sihti, mille järgi elada. Ta oli jõudeolekule määratud, kasutu ühiskonnale, oma perekonnale ja maale võõras. Ta ei taha kurja teha, on jõuetu ka heategudeks ja ei tee lõpuks mitte midagi.