Sissejuhatus kasvatusteadusse (0)

Sirkka a> Hirsjärvi, Jouko Huttunen
Sissejuhatus kasvatusteadusesse
(Sisukokkuvõte)
Sisukord
Kasvatuse lähtekohti ja põhimõisteid 4
Terve mõistus 4
Uskumused 4
Teaduslikud teadmised ja teaduse tunnused 4
Teadus kasvab välja argiteadmistest 4
Teaduse tunnused 4
Põhjendatavus 5
Avalikkus ja edastatavus 5
Teaduse edasiarenemine 5
Kasvatuskeskkond ning kasvatus- ja haridussüsteem 5
Formaalne ja informaalne kasvatus 5
Perekond kasvatuskeskkonnana 6
Perekonna määratlemise katsed 6
Uuspere 6
Lahutatud perede lapsed 7
Kasvatus- ja haridussüsteem 7
Hariduse majandamine 7
Kasvatust puudutavad põhimõisted 7
Kasvatus 7
Kasvatus eri vaatenurkadest 8
Kasvatusidee filosoofilises antropoloogias 8
Kasvatus kui sotsialiseerimine 8
Kasvatus kui sugupõlvedevaheline interaktsioon 9
Kasvatus kui inimestevaheline interaktsioon 9
Kasvatustahe 10
Kasvataja kavatsused ja plaanid 10
Kasvatus kui protsess või kui tulemus 10
Kasvatus kui protsess 10
Kasvatus kui tulemus, lõppseisund 10
Kasvatus kui kunst 11
Kasvatus, õpetus ja koolitus 11
Kool ja koolitus 11
Mõistete omavahelised suhted 11
Areng ja õppimine 12
Arengu valdkonnad 12
Kasv 12
Õppimine 13
Kasvataja tegevus 13
Kasvataja 13
Kasvatusalased teadmised, kasvatusoskus, kasvatustahe 13
Kasvatussuhe 13
Ideaalne kasvataja 14
Mentor 14
Vanemlus kui psühholoogiline ja sotsiaalne nähtus 14
Vastuolulised ootused 15
Lapsevanemaks saamine 15
Isa ja ema roll 16
Familistlik ja individualistlik perekonnakäsitus 16
Psühholoogiline vanemlus 16
Kas „head“ vanemad on üldse olemas? 17
Mille poolest on vanemad lapsele tähtsad? 18
Kasvatusteadvus 19
Kasvatusteadvus 19
Teadvustamine 19
Kasvatusteadvuse peamised valdkonnad 19
Kasvatusväärtused ja kasvatuse eesmärgid 20
Kasvatuse suhe väärtusega 20
Inimkäsituse tähtsus 21
Eetika , moraal ja kasvatus 22
Kasvatuseetika nõuded 23
Kasvatus ja teadmised 25
Mida kujutavad endast teadmised? 25
Teadmiste tähtsus ja roll 26
Kasvatusteaduse olemus 27
Kasvatusteadus ja selle mitmetahulisus 27
Teaduse mõiste ja kasvatusteaduse ülesanded 28
Teaduse mõiste 28
Mõistete määratlemine 29
Teaduslik traditsioon 30
Kasvatusteaduse suhe lähiteadustega 30
Teaduste liigitus ja liigitamise problemaatilisus 30
Teaduste integratsioon 31
Kasvatusteaduse uurimisobjektid . 31
Eesmärgid ja teadustöö ideoloogia 32
Teadusutöö eesmärgid 32
Teadlase kaks orientatsiooni 32
Eesmärgid ja vahendid 32
Vajadus uurimuste järele 33
Praktilise elu nõudmised 33
Haridusuuringute valdkonnad 34
Pereuuringute valdkonnad 34
Teadus, väärtused ja eetika küsimused 35
Teaduse suhe väärtusega 35
Uurimistöö eetika 35
Pedagoogilised suunad ja ajaloolised pealiinid 36
Kasvatus ja ühiskonna areng 36
Muutuvad arusaamad lapsepõlvest 36
Kasvatuse tuleviku väljavaated 39
Koolitus ja ühiskonna muutmine 39
Muutuste põhisuunad 39

Kasvatuse lähtekohti ja põhimõisteid

Terve mõistus

Inimesed selgitavad, tõlgendavad ja hindavad olukordi . Nad on aja jooksul talletanud mällu mitmesuguseid teadmisi ning vestluse vahendavad neid üksteisele. Samuti loovad nad oma kogemusi ja mujalt hangitud teavet kokku põimides uusi teadmisi ja kujundavad nii kindlaid arusaamu.

Uskumused

Selle mõistega viidatakse tõigale, et tõlgendame maailma enamasti traditsiooniliste teadmiste ja kogemuste valguses. Uskumused on inimeste ja ühiskonna kultuuris domineerivad arusaamad, mis on oma olemuselt kas mõistuspärased või emotsionaalsed ja teadmiste vahel võib tõmmata selge piiri. Teadmiste oluline on tõele vastavus, mis ongi nende mõistete eristamises otsustav . Uskumisega kaasneb sageli teatud veendumus selle tõele vastavusest, aga esitaja pole selles kindel.

Teaduslikud teadmised ja teaduse tunnused

Teaduse eesmärk on luua põhjendatud teadmisi, mida nimetatakse teaduslikeks teadmisteks. Tundub isegi, et alati ei ole kerge mõista kasvatust, koolitust, õppimist ja õpetamist selliste inimtegevuse alandada, mille kohta on vaja või võimalik saada nn argiteadmisest kõrgemale ulatuvaid teaduslikke teadmisi.

Teadus kasvab välja argiteadmistest

Argiteadmiste ja teaduslike teadmiste vaheline piir ei ole terav : osa nendest taustteadmisest, millest teadusuuring alguse saab, kuuluvad igapäevaste teadmiste, osa aga teaduslike teadmiste hulka.

Teaduse tunnused

Kasvatusteaduseks ei saa siiski nimetada kõike seda, mida keegi selle all mõtleb. On olemas teatud iseloomulikud jooned, mida peetakse teaduse tunnuseks. Need on järgmised:
▪ põhjendatavus
▪ avalikus ja edastatavus
▪ kriitilisus , isekorrigeeruvus, autonoomsus
▪ edasiarendamine.

Põhjendatavus

Kõige olulisem tunnus. “Iga väidet, mis pretendeerib tõele, tuleb avalikult põhjendada” (Ketonen, 1974).

Avalikkus ja edastatavus

tähendavad ennekõike kolme seika. Väide ja selle põhjendused on vaja esitada avalikult. Teadus peab põhimõtteliselt olema avatud kõigile.

Kriitilisus, isekorregerivus ja autonoomsus

on üksteisega tihedalt seotud tunnused. Isekorrigeeriv on teadus selles mõttes, et teaduslikke tulemusi tuleb alati mõista kui tinglikke ja esialgseid. Teaduses ei saa keegi nõuda endale autoriteedi positsiooni, sest igasugune teadmine võidakse mingil hetkel tunnistada ekslikuks ja kummutada see uue tõestusmaterjaliga. Kriitiline on teadus selles mõttes, et teadlane peab alati suhtuma tõena esitatud väidetesse kahtlusega.

Teaduse edasiarenemine

On edasiarenev selles mõttes, et teaduslikku tegevust võib vaadelda kui pidevat liikumist tõe suunas.

Kasvatuskeskkond ning kasvatus- ja haridussüsteem

Formaalne ja informaalne kasvatus

Formaalne kasvatuse (formal education) all mõistetakse süsteemi, mille abil ühiskond korraldab ametlikku koolitust ja õpetust. See süsteem on hierarhiline ning selle tegevuse eesmärgid on ametlikult kindlaks määratud ning õppekavadesse kirja pandud. Formaalne ehk ametlik kasvatus ulatub põhikoolist ülikoolini.
Informaalse kasvatuse (informal education) ehk mitteametliku kasvatuse all mõeldakse ennekõike koolitussüsteemist väljaspool asetleidvat kasvatust, mille eesmärke ei ole ametlikult sätestatud ning mis toimub sellistes institutsioonides (asutustes), sotsiaalsetes süsteemides ja rühmades, mis ei ole loodud esmajoones kasvatus- ja õpetusülesannete täitmiseks. Selline tähendab sageli elukestvaid protsesse.
Mitteformaalne kasvatus (nonformal education). See tähendab enamasti täiskasvanute täiendkoolitust ning seda iseloomustab asjaolu, et siin pole eesmärgiks diplomide või tunnistuste saamine.

Perekond kasvatuskeskkonnana

Mis on perekond? Perekonna all mõeldakse eri kontekstis vägagi erinevaid asju. Laps võib perekonda arvata lemmikloomad, aga ema uus abikaasa ei ole tema jaoks perekonnaliige. Perekonnauurimused olnud on enamasti sotsioloogilised , sotsiaalpoliitilised või psühholoogi-lised. Perekonda on traditsiooniliselt käsitletud ka regiooni vaatenurgast.

Perekonna määratlemise katsed

Sotsiaalseadusandluses on sageli lähtutud nn külmkapiteooriast: perekonda kuuluvad samasse majapidamisse kuuluvad inimesed ehk need, kes käivad ühe ja sama külmkapi kallal. Siiski näiteks ühes majapidamises ilma vanemateta elavad õed-vennad või tudengikorteri elanikud ei moodusta perekonda. Sotsiaal- ja tervishoiuministeeriumi perekonna määratlemise töörühma memorandumis soovitatakse, ei pereliikmeteks võiks pidada abielus või vabaabielus olevaid ühises majapidamises elavaid inimesi ja kõiki nende kuni 18-aastaseid lapsi, kelle eest hoolitseb ja keda peab ühel vähemalt üks abikaasadest või elukaaslasest. Praktikas tundub mõte, et 18-aastaseks saanud last enam perekonda hulka ei loeta, siiski mittemõistetav.

Uuspere

Uuspere all võidakse argikõnes mõelda nii lahutatud vanema uut perekonda kui ka seda
“pühapäevaperekonda”, kus lahutatud isa oma lapsi vaatamas käib.
Üksikhooldajaga perekondi tekib kolmel viisil:
▪ üksik naine saab lapse
▪ lastega pere isa ja ema lähevad lahku
▪ lastega pere isa või ema sureb .

Lahutatud perede lapsed

Uusimad uurimused sageli osutanud, et mitte abielulahutus iseennast ei mõjuta oluliselt lapse edasist käekäiku, vaid tähtsam on see, milline jõuvaru on vanematel olnud lahutuse ajal ja pärast seda ning kuidas nad suudavad seda lapse kasuks rakendada.

Kasvatus- ja haridussüsteem

Haridussüsteemi all mõeldakse üldrahvalikku diferentseeritud kasvatusasutuste kogumit, mille protsessid ja struktuurid on koordineeritud ning mida kontrollib ja suunab vähemalt osaliselt riik. Haridusametis on koostatud hariduse struktuuri programm ja lähiaastate arenguplaanid, mille tähtsamad tunnusjooned on järgmised:
▪ põhikooli alustamise võimaluse pakkumine 6-aastastele
▪ põhikooli arendamine ühtsena, ilma et seda jagatakse ala- ja üla- astmeks
▪ üldhariduslike ja ametiõpingute ühendamise võimaluste pakkumine teise astme koolituses
▪ kõrgharidussüsteemis ülikoolisektori ja rakenduslike kõrgkoolide sektori eristamine
▪ õpilepingulise koolituse ja teiste paindlike õppevormide soodustamine

Hariduse majandamine

Hariduse ja majanduse vahelisi suhteid uurib hariduse majandamise teadus. Seda peetakse kasvatusteaduse ja majandusteaduse piirialaks. Hariduse majandamise teadus uurib haridus -kulutusi ja haridusest saadavat kasu ühiskonna, ettevõtte või muu organisatsiooni ja üksikisiku vaatenurgast. Kui tänapäeval räägitakse hariduse mõjust või hariduse efektiivsusest, ollakse huvitatud just nimelt sellest, mis haridus maksma läheb ja mida haridusse suunatud vahenditega on saavutatud.

Kasvatust puudutavad põhimõisted

Kasvatus

Kasvatus on praktiline tegevus. Kasvatamine on tavaline igapäevane tegevus ja igal täiskasvanul on selle kohta oma kogemuse põhjal palju öelda. Kasvatusega oleme kokku puutunud kahel viisil: oleme ise olnud nii kasvatuse objektid, kui ka kasvatajad . Tavaliselt mõeldakse, et meie iga määrab, kumba rolli neist me parajasti täidame.
Tänapäeval on siiski paljud täiskasvanud adunud ja avalikult tunnistanud, et laps on ka neid olulusel määral kasvatanud. Nii oleme kõik vastastikuse kasvatuse objektid. Vanuse kasvades hakkame mõju avaldamist, eesmärkide taotlemist, vastutust ja kohustust vaid rohkem teadvustama ning see muudab tahtmatu kasvatuse eesmärgipäraseks kasvatuseks.

Kasvatus eri vaatenurkadest

Kuigi kasvatus on meile tuttav nähtus, on selle liigendamine ja defineerimine seotud probleemidega. Vastavalt oma vaatenurgale võime kasvatust iseloomustada erinevalt. Kaks olulisemat lähtekohta mõiste “kasvatus” määratlemisel on kokkuvõtlikult järgmised:
▪ kasvatust võib vaadelda laiemast või kitsamast vaatenurgast. Vaatenurga laius sõltub teadusalast, mille raames kasvatust käsitletakse.
▪ kasvatust nähekse eri viisil vastavalt sellele, kas seda mõistetakse protsessi või produktina.

Kasvatusidee filosoofilises antropoloogias

Kõige laiemalt mõistetakse kasvatust filosoofilises antropoloogias. Lühidalt võiks antropoloogiat nimeteda inimest käsitlevaks teaduseks. Antropoloogias ei ole tähelepanu suunatud mitte inimesele kui indiviidile , vaid ennekõike sellele, mis on oluline inimeses üldiselt. Mõned filosoofilise antropoloogia suuna pooldajad arvavad , et inimesele on omane selline kasvutendents, mille tõttu inimest saab kasvatada ainult oma liigikaaslaste taoliseks. See tähendab, et kasvul on eesmärk, taotlus. Mis eesmärk see võiks olla, ei saa antropoloogia üheselt vastata. See on jätkuva, sügava analüüsi teema. Võime öelda, et kasvatuse abil suunatakse inimest säärase kvaliteedi poole, mida peetakse inimlikkuse ideaaliks. Selline mõtteviis sai alguse juba antiikajal , mil vanad kreeklased püüdsid inimese loomust kasvatuse abil vormida võimalikult sarnaseks ideaalkujule. Kasvatus tähendab „täiusliku inimlikkuse“ saavutamist.
Kasvatusel on ka ühiskondlik külg. Inimene saab oma eesmärke saavutada vaid ühiskonnas. See on kasvatussotsioloogiale omane lähenemine kasvatuses. Kasvatuse abil aidatakse inimesel toime tulla selles ühisonnas, milles ta on sündinud või elab. „Toimetulemist“ võib nimetada ka sotsialiseerumiseks. Kasvatust omakorda võib pidada sündmuste sarjaks, protsesseks, mida sotsioloogid nimetavad sotsialiseerimiseks.

Kasvatus kui sotsialiseerimine

Kasvatust kui sotsialiseerimine tuleb mõista laialt ja vaadata kogu sotsiaalse tegelikkuse osana . Kuigi kasvatus toimub sotsiaalses keskkonnas, ei ole inimene sellele vaatamata kunagi vaid oma keskkonna mehaaniline produkt . Sageli on juhitud tähelepanu sellele, et sotsialiseerumise puhul on kõne all vastastikune mõjutamine, kus sugupõlved aktiivselt üksteist mõjutavad – laps „kujundab vanemaid“ täpselt samal määral kui vanemad last.

Kasvatus kui sugupõlvedevaheline interaktsioon

Tänapäeva sotsioloog Anthony Giddens tahab sotsialiseerumisest rääkides eriti rõhutada kolme seika:
▪ “ Sotsialiseerumine ei tähenda kunagi seda, et „ühiskond“ jätab oma jälje passiivsesse indiviidi. Oma kõige varasematest kogemusest peale võtab indiviid aktiivselt osa nii üha uuenevast sotsiaalsest interaktsioonist kui ka enda samm- sammult arenevast „ühiskonnaga sidumisest”.”
▪”Sotsialiseerumine ei lõpe indiviidi saamisega ühiskonna „küpseks“ liikmeks. Sotsialiseerumine ei kuulu mitte üksnes lapsepõlve ja murdeikka, vaid kestab inimese elu lõpuni.“
▪ “Sotsialiseerumisprotsessist võime rääkida vaid ebamäärasekt ja üldiselt. Me ei tea täpselt, mis kujul iga indiviid selle protsessi läbib, ning me ei saa ka oletada, et on olemas mingi üldiselt aktsepteeritav tervik, mis on kõigi indiviidide jaoks sotsialiseerumise tulemuseks.” (Giddens 1984, 205.)

Kasvatus kui inimestevaheline interaktsioon

See, mida me kõnekeeles kasvatuse all mõtleme , tuleb selgimini esile, kui vaatleme kasvatust kitsamast vaatenurgast – samamoodi, nagu seda käsitletakse kasvatuspsühholoogilises kirjanduses. Kasvatus on sel juhul kahe inimese (kasvandiku ja kasvataja) vaheline interaktsioon.
- kasvatamine on praktiline, inimesele omane tegevus.
- kasvatus on interaksioon – vanemad kasvatavad last ja laps vanemaid.
- kasvatuses on inimene nii kasvandik kui kasvataja, subjekt, kes seab endale ise eesmärke, suunab ning mõtestab oma elu
- interaktsioon toetub suurel määral kommunikatsioonile, keelelisele infovahetusele.
- kasvatamisel kui tegevusel on alati eesmärk. Kasvatajal on mõttes mingi kavatsus või pürgimus. Kasvatamine on seega eesmärgipärane, intentsionaalne tegevus.

Kasvatustahe

Kui rõhutada kasvatuse erijoonena interaktsiooni ja protsessis osalejate subjeksust, võib piir kasvataja ja kasvandiku vahel kergesti hägustuda. Kumb inimesest on kasvataja? Harva (1963, 37) lahendab selle küsimuse nii, et omistab tegelikule kasvatajale kasvatustahte ning tõdeb, et kasvatuslik mõjutus on alati suunatud kasvatajalt kasvandikule.

Kasvataja kavatsused ja plaanid

Kasvatustahte väljendamiseks võime pidada kavatsust. Igal kasvatajal on mingi rohkem või vähem teadvustatud plaan, mida ta kavatseb teostada.

Kasvatus kui protsess või kui tulemus

Kasvatus kui protsess

Protsess on sündmus või sündmuste seeria . Oma “Kasvatusteoorias” ja paljudes teisteski kirjutistes iseloomustab J. A. Hollo (1885-1967) kasvatust teatud protsessina:
“Sõna kasvatama tuleneb sõnast kasvama ja tähendab järelikult sama mis kasvamise saatmine .” (Hollo 1985, 197.)
Siin on kasvatus seega kasvamise saatmine ning kasvataja ülesanne on vaid kasvada aitamine .

Kasvatus kui tulemus, lõppseisund

Kasvatust iseloomustades peetakse sageli keskseks ka kasvatuse kavandatud lõpptulemust. Sel juhul mainitakse kasvatuse iseloomustuses ka seda soovitud lõppseisundit, mille poole püüeldakse.
Märgitakse, et kasvavat indiviidi ei tohi kohelda meelevaldselt või näha temas vahendit muude eesmärkide saavutamiseks.
Mõnel kasvatajal seostub sõnaga „kasvatus“ negatiivseid mõtteid või tundeid. Üks põhjus on arusaam, mille järgi kasvatamine on alati teise inimese vägivaldne mõjutamine, tema sunniviisiline kujundamine vastavalt mingile skeemile või alistamine. Tuntuim seda laadi mõtete esitaja oli Lev Tolstoi . Tänapäeval on sama laadseid ideid avaldanud Alice Miller (1985).
Paljud soome vanemad ei tihka nimetada oma tegevust kasvatamiseks. Uurimusest (nt Hirsjärvi 1982; Hoikkala 1993) on selgunud , et sõna „kasvatus“ mõjub liiga hirmutavalt, ebamääraset, või nõudlikult. „Ei mina oska kasvatada,“ võib ema intervjuus vastata.

Kasvatus kui kunst

Kõik lapsevanemad on kasvatajad, kas nad seda tahavad või ei, samuti kõik õpetajad.
Iseloomustades kasvatamist kui loovat tegevust, soovitakse rõhutada, et kasvatus on kunst. See lähenemine toetub Steineri mõtetele, mille järgi kasvatamine on tegevus, mis on oma olemuseset lähedane pigem kunsti kui teadusega . Et kõik kasvatussituatsioonid on ainulaadsed , peab selline olema ka kasvatus: alati tundlikult reageeriv olukordadele ja tingimustele.

Kasvatus, õpetus ja koolitus

Kool ja koolitus

Tänapäeval on sõnal „kool” palju tähendusi. Kõigi levinuma tähendusega viidatakse sellisele ühiskondlikule institutsioonile, kus antakse õpetust. Kooli mõiste ei ole piiratud koolitatavate eaga , vaid hõlmab igas vanuses inimeste õpetamist. Keelekasutuses on sõnaga kool seotud mitmeid kohustusi, eesmärke, reegleid, majanduslikke ja organisatsioonilisi vorme.

Mõistete omavahelised suhted

Kuidas on omavahel seotud kasvatus, koolitus ja õpetus? Kõik need sõnad kuuluvad ühte mõisteperekonda. Kõigi puhul on kõne all kasvava inimese mõjutamine. Traditsiooniliselt on kasvatust peetud mainitud kolmest mõistest kõige laiemaks. Koolitus on kitsam mõiste. Õpetust on aga vaja nende mõlema teostamiseks.
Kasvatus
- pikaajaline, eluaegne
- inimese pidev mõjutamine
- terviklik, inimest mitmekülgselt mõjutav
- taustal harituse ideaal, eesmärgiks isiksuse kujunemine.
Koolitus
- organiseeritud, süstemaatiline
- kindlatele eesmärkidele suunatud
- perioodiline, koolitusel on algus ja lõpp
- toimub institutsioonides
- koolitust annavad professionaalsed pedagoogid.
On väidetud, et kasvatus on pedagoogiline , koolitus aga poliitiline. Seda põhjendatakse tõsiasjaga, et kasvatusvõimalusi on rohkesti, koolitusvõimalusi seevastu napilt. Kui nappe koolitusvõimalusi hakatakse jagama , tuleb kodanike diferentseerimiseks kasutada võimu. Selle arusaama järgi on tegevus alati poliitiline, kui kõne all on nappide ressursside jagamine või kui püütakse saavutada eesmärki, milleks on vaja kasutada võimu.
Õpetus ja õppimine kuuluvad teatud viisil kokku. Õpetamist võiks lühidalt defineerida kui õppimise suunamist.
Kasvatusel ei ole omaette väärtust. Kasvatus on alati seotud mingite eesmärkide saavutamisega ja iseseisev väärtus on nendel eesmärkidel. Sama võib öelda ka õpetuse kohta.
Õpetamise olemusse kuulub intentsionaalsus ja õpetamine on interakstsiooniprotsess. Intentsionaalsus ei pruugi alati iseloomustada igasugust õpetamist. Võime rääkida nt tahtmatust õpetamisest.
Defineerime õpetust lähtudes kahest kriteeriumist , Võime vaadata, kas õpetamisest rääkides viidatakse ülesandele ( task ) või saavutusele ja lõpptulemusele (achievement) .

Areng ja õppimine

Arengu valdkonnad

Areng on muutus; arengul on suund, kuid eri inimestel võib areng kulgeda eri suundades. Eraldi räägitakse füüsilisest, motoorsest, kognitiivsest ja psühhosotsiaalsest arengust. Areng kulgeb etapiti.

Kasv

Kasvu mõistet kasutatakse siis, kui tahetakse eriti rõhutada arengu humanistlikke, inimlikke, pehmed jooni.
Sellist lähenemist võib iseloomustada nt Wileniuse (1975) esitatud kasvu tunnusjoontega.
▪ kasv on suunatud mingile lõpptulemusele. Kasv on oma olemusest eesmärgipärane. Kasvu eesmärk on kahesugune : liigile olemuslike joonta ja individuaalsuse teostumine. Viimasena mainitu olulisim sisu on isiksuse kujunemine.
▪ kasvu eelduseks on sellele kaasaaitamine. Vaja on positiivseid kasvustiimuleid.
▪ kasvule on tüüpiline aeglus ( retardatsioon )
▪ kasvule on tüüpiline mitmetasemelisus. Kasvamine toimub eri valdkondades (füüsiline, vaimne)
▪ kasvule on omane, et kasvav inimene saab vähehaaval oma kasvuprotsessi teadlikuks. Tal areneb eneseteadvus ning koos sellega hakkab kasvatus asenduma enesekasvatusega.

Õppimine

Õppimine on seesmine protsess. Õppimine on inimesele hädavajalik. Õppimist võib määratleda kui teadmise ja kogemuse lisandumist, mis põhjustab muutusi inimese teadvuses ja tegevuses.
Reflekse ja instinkte ei loeta harilikult õppimise hulka. Siiski mõjutavad ka need inimese tegevust.

Kasvataja tegevus

Kasvataja

Kasvataja iga inimene, kes püüab soodustada teise inimese arengut. (Heinonen 1989, 67).

Kasvatusalased teadmised, kasvatusoskus, kasvatustahe

Kas me võime siis nimetada kasvatajaks igaüht, kes püüab oma mingis elustaadiumis teist inimest kasvatada? Kasvataja vältimatuteks omadusteks on peale kasvatustahte veel vastavad teadmised ja oskused.

Kasvatussuhe

Kui kasvataja mõistet soovitakse veelgi piirata, võidakse esile tuua veel üks vaatenurk – kasvatajal on kasvandikuga teatud laadi, vanema ja lapse meenutav suhe.

Ideaalne kasvataja

Ennekõike iseloomustab head kasvatussuhet vastastikune usaldus ja ausus. Kuna tugev ja toimiv kasvatussuhe tekib vaid kahe inimese interaktsioonis, ei piisa heaks kasvatajaks saamiseks üksnes headest omadustest või tahtejõust, vaid kasvataja seisus tuleks otsekui välja teenida iga kasvandiku juures eraldi.
Hea kasvataja suudab muuta kasvatuseesmärgid kasvandiku väärtusmaailma osaks, nii et interaktsioonile toetav kasvatus hakkabki üha enam muutuma indiviidi enda poolt juhitavaks kasvuks. Nii teeb kasvataja end vähehaaval mittevajalikuks.

Mentor

Teistes ühiskonnateadustes räägitakse kasvatuse asemel juhendamisest, tuutori tegevusest, suunamisest ja õpetamisest ning vastavalt juhendajast/järelvaatajast, tuutorist, treenerist, õpetajast, jne. Iseäranis sotsiaalpsühholoogias on viimasel ajal esile tõusnud mentori mõiste, mille all mõeldakse ennekõike täiskasvanu kasvu ja arengut suunavat isikut, kes on juhendatava arvates targa ja usaldusväärse nõuandja või vaimse ema/isa rollis. Mentorit ei saa pidada kasvataja sünonüümiks, ent paljudes seostes on nende terminite tähendus lähedane.
Antiik-Kreekas peeti heaks mentoriks järgmiste omadustega inimest:
- on juhendatavast piisavalt palju kogenum ja pädevam
- oskab motiveerida , kuulata ja toetada
- on oma positsioonis ja oskustes kindel
- on alati usaldusväärne ja vastutustundlik
- suudab mentorisuhte olemust säilitada.

Vanemlus kui psühholoogiline ja sotsiaalne nähtus

Psühholoogilises mõttes on vanemaks olemise puhul alati tegemist ainulaadselt lähedase ja tähendusrikka inimsuhtega kahe eri sugupõlvest inimese vahel. Sellest vaatenurgas vanemaks olemine suhe, mis toetub kiindumusele ja interaktsioonile ning millel on oma elukaar .
Teaduslikus kirjanduses rõhutatakse, et sellele suhetele on kasuks,
- kui see algab võimalikult vara, juba lapse ootamise, sünnituse ja esimeste elukuude ajal
- kui tagatakse piisav interaktsioon
- kui vanem on oma kavatsustes järjekindel
- kui kiidumust toetab usaldus ja teineteise austamine
- kui vanemlik roll kujuneb tingimustes, kus puuduvad varjatud rollid ning interaktsioon eri „ korrustel “.
Sotsioloogilises mõttes on vanemlus sotsiaalne institutsioon, mis toetub tavadele ja seadustele .
- vanemaks olemine on kodanikukohus
- vanemaks olemine on loodusseadus
- vanemaks olemine on soolise identiteedi väljendus
- vanemaks olemine on paarisuhte täiuslikumaks muutmine
- vanemaks olemine on normaalne vaimne seisund

Vastuolulised ootused

LeMasters ja DeFrain (1983) on välja toonud ka vanemluse sotsiaalseid vastuolusid. Esiteks ei ole vanemaks olemisel ühemõttelisi, üldiselt aktsepteeritud eesmärke, ehkki vanematelt oodatakse üldiselt „head“ vanemlust. Samas võib ühiskond halba vanemlusse üsnagi jõuliselt sekkuda.
LeMasters ja DeFrain tõdevad oma teose lõpus, et vanemaks olemine on selles mõttes „ kehv amet“, et lapsi ei saa valida, samuti pole võimalik oma vanemlikest kohustustest auga loobuda . Pole siis ime, et nii mõnigi tunneb ajuti, et vanemaks olemine käib tal üle jõu.

Lapsevanemaks saamine

Lapsevanemaks saamist on vaadeldud peamise kolme teooria valguses.

Sotsialiseerimisteooria järgi tähendab lapsevanemaks saamine õppimist: vanemlus tähendab uute oskuste kogumit, mis omandatakse sotsiaalse ja kognitiivse õppimise põhimõtete järgi. Siin on tähtis roll põlvkondadevahelisel interaktsioonil ning eeldatakse, et vanemluseks on võimalik valmistuda.

Adaptatsiooniteooria järgi tähendab lapsevanemaks saamine kohanemist uute elutingimustega. Kohanemise õnnestumine oleneb inimese jõuvarude ja koormusega seotud teguritest. Järelikult võib lapsevanemaks saamist soodustada inimese vaimseid, majanduslikke jm jõuvarusid täiendades või tema koormust vähendades.

Elukaareteooria järgi on lapsevanemaks saamine täiskasvanuikka kuuluv arenguülesanne. Seega on see loomulik kriisi- või üleminekuperiood, mis on „vaja üle elada“. Kuidas inimesel ee õnnestub, sõltub tema enda arenguloost ning ida vanemlus on ainulaadne ja kordumatu .

Isa ja ema roll

Talkott Parsoni rolliteooria järgi jaguneb vanemlik roll kaheks erinevaks rolliks: isa roll on ülesandekeskne, ema rolliks on hoolitseda perekonna emotsionaalse õhustiku eest. Varjatult ütleb see käsitus ka seda, et laste hoidmine on ennekõike ema ülesanne, isale jääb „leivateenija“ ning „aineõpetaja“ roll.
Ajad on muutunud ning tänapäeva isa ja ema rolle on raske kirjeldatud viisil eristada.

Familistlik ja individualistlik perekonnakäsitus

Parsoni mudel pärineb 1950. aastate Ühendriikidest, kui seal valitses familistlik perekonnakäsitus. Selle järgi peab püüdma perekonda kõigiti säilitada ja tugevdada, kusjuures individuaalne meeldivus ja eelistused jäävad tagaplaanile.
Viimased aastakümned on aga perekonnainstitutsioonile esitanud mitmeid uusi väljakutseid, mis on nõrgendanud familistliku suunda nii Ühendriikides kui ka Põhjamaades. Naiste tööhõive suurenemine, soolise võrdõiguslikkuse ideoloogia tugevnemine, vabaabielude tavaliseks muutumineja abielulahutuste arvu kasv on individualistliku perekäsituse tugevnemise märgid. Selle all mõistetakse arusaama, et isiklikud pürgimused tohivad perekonda ohustada ning perekonnalt sobib oodata pereliikmete soovidega kohanemist.

Psühholoogiline vanemlus

Bioloogiline, sotsiaalne ja psühholoogiline vanem. Bioloogiline vanem on lapse kas sigitanud või sünnitanud. Sotsiaalset vanemlust võib vaadelda kui õiguslikku suhet lapsega: sotsiaalne vanem on see, kelle vanemaks olemine on seadusega määratud ja kelle peres laps elab. Psühholoogiline vanemlus tekib siis, kui laps hakkab pidma mõnda inimest oma isaks või emaks .
Sisestatud vanemlus. Psühholoogilise vanemluse mõiste toetub ideele, et vanemaks olemine tähendab midagi enamat, kui bioloogilist või sotsiaalset vanemaks olemist. Arengupsühholoogid on palju arutlenud selle üle, kas lapsel võib üheaegselt või eri aegadel olla mitu psühholoogilist vanemat, juhul kui ta satub näiteks asendusperesse ning tema kiindumuse ja samastumise objekt vahetub. Rootsi uurijad on algatanud seda küsimust puudutava mõttevahetuse, rääkides sisestatud vanemlusest, mille järgi lapse sisemine suhe esialgsete vanematega ei katke ka siis, kui laps peab neist lahkuma .
Kahtlemata on kasvatuslikult kõige tähtsamal kohal just psühholoogilised vanemad, keda tavaliselt peetaksegi silmas, kui kasvatusteaduses räägitakse vanematest . Psühholoogilise vanemlusega seotud vähemalt järgmised kasvatuslikus mõttes olulised jooned

Psühholoogiline vanemlus eeldab pidevat lapse ja täiskasvanu vahelist interaktsiooni.

Psühholoogilised vanemad rahuldavad lapse igapäevaseid vajadusi ja kannavad hoolt tema heaolu eest.

Psühholoogiline vanem on lapse samastumisobjekt.

Psühholoogilise vanema olemasolu on lapse normaalse arengu vältimatu tingimus.

Lapse terve eneseaustuse seisukohalt on hädavajalik, et tal oleks vähemalt üks täiskasvanu, keda ta armastab ja kelle armastust ta võib tunda.

Kas „head“ vanemad on üldse olemas?

Erinevaid hea vanemluse käsitusi:

Reeglite järgija. Hea vanem järgib oma tegevuses asjatundjate antud juhtnööre. (1930. aastateks normikuulekus).

Armastab ja tunnustab. Hea vanem reageerib tundlikult lapse vajadustele (psühhodünaamiline vaatenurk).

Mõistab lapse arengut. Hea vanem hangib arengupsühholoogilisi teadmisi ja tegutseb nende järgi (tänapäevane vanemanõustajate seisukoht).

Teadvustab oma tegevust. See sarnaneb eelmisega, kuid rõhutab pigem vanema kasvatusteadvust kui pelgalt teadmisi.

Probleemide lahendaja. Hea vanem arendab endas oskust kohaneda muutuvate kasvatussituatsioonidega ja lahendada paindlikult ka ootamatult esilekerkivaid probleeme.

Koduhoidja. Hea vanem hoiab oma kodu korras ja on laste silmis loomulik autoriteet.

Meeldiv, paindlik ja siiras. Hea vanem on demokraatlik, suunav , kasutab tervet mõistust ja arvestab laste arvamustega.
Need mudelid kujutavad endast muidugi lihtsustust. Mudelid ei välista üksteist, pigem on kõne all erinevad rõhuasetused.
Tänapäeval hinnatakse vanemlust ennekõike lapse heaolu ja soodsa arengu seisukohalt. Hea vanem on see, kes on lapsele „hea“. Tõsi, arusaamad sellest, mis siis ikkagi on lapse jaoks hea, erinevad suuresti.
Näiteks nn vabakasvatus, lapsekeskse kasvatuse äärmuslik ilming, võib kergesti võtta sellise kuju, mis ei teeni lapse huvisid.
Samuti on raske mõista, kuidas saab lapse jaoks hea olla vanemlus, kus vanem peab end lapse pärast alandama või oma elu ülemäära raskeks tegema.
„Piisavalt hea vanem“. Bruno Bettelheim (1988) on toonud kasvatusteadusse vabastava mõiste „piisavalt hea vanem“, millega ta tahab öelda, et piisab sellest, kui oled vanemana sa ise ja tegutsed järjekindlalt oma väärtuse järgi. Vanem ei pea püüdma iga hinna eest olla keegi teine, kui ta tegelikult on ja iseäranis ei pea ta proovima olla täiuslik vanem. Hea kasvatus annab lapsele kõigepealt võimaluse selgusele jõuda, kes ta tahab olla, seejärel aga aitab tal enda ja oma eluviisiga rahul olla.
Ehhki Bettelheimi ideed näivad mõjuvat inimestele vabastavalt, eeldavad need lähemal vaatlusel ikkagi seda, mida tagada polegi nii kerge: ei ole lihtne olla siiras või järgida elus alati endale tähtsaid väärtusi. Bettelheimi suurim mure näib olevat see, et vanemad ei suuda laste ellu sisse elada ning karistavad neid põhjustel, mida nad endale ei teadvusta. Ja kõige hullem on see, kui vanemad seda ei mõista, ning usuvad end kogu aeg tegutsevat lapse heaolu nimel.

Mille poolest on vanemad lapsele tähtsad?

Ema tähtsus. Lapse jaoks on tähtis püsiva kiindumussuhte teke vanemaga esimeste elukuude jooksul. Loomulikult peeti alguses selliseks vanemaks endastmõistetavalt ema, sest juba varased arengupsühholoogilised uurimused olid näidanud, et ema kaotusel on laste jaoks rasked tagajärjed. Isa tähtsuse „unustamises“ võime vahest kõige enam süüdistada briti etnoloogi John Bowlbyt (1951; 1969), kelle kiindumusteooriaga on isa tähtsust vähendavaid seisukohavõtte sageli põhjendatud. Tema arvates on ema lapse kiindumuse esimene ja tähtsaim objekt ning laps püüab tema lähedust kogu aega säilitada.
Rääkides ema asendaja kehvadest väljavaadetest sõlmida lapsega täisväärtuslikku suhet, Bowlby isegi ei maini isa kui ema võimalikku asendajat.
Isa tähtsus. Paljud 1960. ja veel 1970. aastatelgi tehtud arengupsühholoogilised interaktsiooniuurimused toetusid nendele ideedele, kuni märgati, et laps loob juba varakult suhte isaga ning isa ei ole mingi „võõras täiskasvanu“ ega isaga veedetud aeg „võõras olukord“.
Vanemluse tähtsus naisele ja mehele. Tavaliselt mõeldakse, et vanema ja lapse vahelises suhtes on just laps see osapool, kellele see suhe väga palju tähendab. Ometi on lapsevanemaks saamine omamoodi „kool“ nii naisele kui mehele. Arvatavasti kõigis tuntud kultuurides esineb müüte headest emadest, kes on hoolitsevad ja head ning pole isekad. Sellele mõteviisi taga on oletus , et emaks ja lapsevanemaks saamine muudab naist väga olulisel viisil. Traditsiooniliselt pole aga rõhutatud isaduse ligilähedaseltki samaväärset tähtsust mehe jaoks.
Emadusmüüdid. Paljud naisuurijad on kritiseerinud emadusmüüte ja emaduse tähendust puudutavad käsitusi. Emaks saades märkavad paljud naised vastuolu müütide ja tegelikkuse vahel ning see viib pettumuseni, milles naine sageli süüdistab ennast. „Mul peab midagi viga olema“

Kasvatusteadvus

Kasvatusteadvus

Sellega viidatakse kasvataja teadvuse seisundile, millele on tüüpiline teadlikkus tegutsemisest kasvatajana ja sellega seotud vastutusest ja õigustest. Kasvatusteadvus on alati vaimne nähtus ning selle kvaliteet väljendub mh kasvatustegevuses.

Teadvustamine

Teadvustamine – õpetuste, teooriate või mõistete omandamine. Enda mõtlemise jälgimist võib nimetada eneseteadvuseks.

Kasvatusteadvuse peamised valdkonnad

Kasvatuse eesmärke ja taotletavaid väärtusi puudutavad käsitlused. See teadvuse valdkond on allutaud inimliku kasvu eesmärgile ja seega seotud liigutuse kolmanda punktiga . Samuti on see valdkond tihedalt seotud kasvataja maailmavaatega selle tahuga, milles on keskne koht kasvataja hinnangutel ja elufilosoofial.

Käsitlused, mis puudutavad kasvatusprotsessis toimuva interaktsiooni ja kasvustiimulite tähendust inimlikus kasvamises. Siin võib omakorda eristada kaht osa, millest esimeses rõhutatakse kasvataja arusaama sellest, milline on tema tegevuse ja otsustuste tähendus kasvatuses:
a) käsitlused, mis rõhutavad interaktsiooni kvaliteedi tähendust: kontrollitehnikad ja interaktsiooni emotsionaalsed küljed.
b) käsitlused, mis puudutavad keskkonnakasvustiimulite kvaliteedi ja tähendust, näiteks kognitiivsete stiimulite tähendust lapse arengule. Kasvustiimulite hulka kuuluvad kõik keskkonnamõjutused (ökoloogilised, sotsiaalsed, kultuurilised). Teine põhivaldkond sisaldab seega kõiki kasvataja käsitlusi selle kohta, kuidas mõjuvad kasvustiimulina erinevad tegevused, situatsioonid ja materjalid.
3. Käsitlused, mis puudutavad inimese kasvu ja arengu üldisi seaduspärasusi ja inimese olemust:
a) käsitlused, mis puudutavad neid konkreetseid indiviide, kes on kasvatuse objektiks.
b) käsitlused, mis puudutavad inimese kasvu ja arengu üldisi seaduspärasusi.
c) käsitlused, mis puudutavad inimese ja eriti lapse õige põhilisemaid olemuslikke, inimlikkust kirjeldavaid jooni

Kasvatusväärtused ja kasvatuse eesmärgid

Kasvatuse suhe väärtusega

Väärtuse definitsioon, väärtuste püsivus. Väärtuseks nimetame seda, mille nimel miski lõppkokkuvõttes juhtub. Väärtused on alati abstraktsioonid ja toimivad kriteeriumidena inimeste ja inimgruppide poolt tehtavais valikuis. Kui ütleme, et väärtused on teatud määral püsivad, siis tähendab see ühtlasi, et väärtusi ei peeta vaid indiviidide vahetute emotsionaalsete reaktsioonide väljenduseks. Väärtustes väljendub kogu ühiskonna põhjahoovus.
Aade. Võime rääkida väärtustest või kasutada sõna aade. Aadet võime defineerida kui mõttesüsteemi, mida peetakse kas osaliselt või tervikuna ideaaliks ja mille sisu püütakse oma käitumisega teostada või levitada.
Väärtusvaldkonnad. Kultuuris peegelduva tegelikkuse taga võib näha mitmeid eri tüüpi väärtusi. Sellele viitavad ka terminid väärtusvaldkonnad, väärtuse liigid ja väärtuste sisuvaldkonnad, mida võib pidada sünonüümideks. Peamised väärtuste liigid on järgmised: materiaalsed ja füüsilised, teoreetilised , majanduslikud, esteetilised, sotsiaalsed, poliitilised, religioosse ja eetilised väärtused.
Meie ühiskonna üks põhiväärtusi on, et inimelu on püha.
Kasvatus, maailmavaade ja maailmapilt . Väärtused ei ole mingid eraldiseisvad konstruktsioonid meie mõttesüsteemis, vaid selle süsteemi olulised elemendid. Meie mõttetervik on seega teatud süsteem, mille kohta kasutatakse nimetust maailmavaade ja vahel ka kitsamat nimetust maailmapilt.
Kasvatuseülesannet nähaksegi individuaalse maailmapildi kujunemise tarvis materjali pakkumises ja vahendamises.
Ideoloogia. Maailmavaate mõiste on lähedane ideoloogia mõistele. Ideoloogiat võib defineerida kui teatud aadet järgivat maailmavaadet, kus aate all omakorda mõeldakse mingit üleva sisuga mõtet, pürgimust või eesmärki. Nende erinevus seisneb selles, et ideoloogia on alati paljudele indiviididele ühine. Maailmavaate mõistel seevastu lasub subjektiivsuse pitser .
Ideaalid. Igal ajal on püütud määratleda oma inimideaal või kultuurse isiksuse ideaal. Inimideaal on kõrgelt hinnatud omaduste kogum.
Väärtuste muutmine. Väärtuste muutmist iseloomustab evolutsiooniline ebapüsivus. Üks osa ühiskonnast on kaunis kiirest muudetav, teine aga mitte. Aeglaselt muutuvad sotsiaalsed struktuurid ja organisatsioonid , väärtuste ja ideedega seevastu on teised lood. Need võivad püsida kaua samad ja muutuda siis äkki ja hüppeliselt.

Inimkäsituse tähtsus

Maailmavaade püüab anda lõplikke ja vaieldamatult õigeid vastuseid kõige olulisematele küsimustele. Arvtakse, et seetõttu ongi maailmavaate ülesehitus teoreetiline. Oma väärtushierarhia abil pakub maailmavaade inimesele mõõdupuud tegelikus elus esinevate moraalsete ja eetiliste väärtuste mõõtmiseks.
Põhiküsimusest tavatsetakse rääkida just ühenduses maailmavaatega. Maailmavaate kujunemist juhib püüe jõuda tervikliku arusaamani loodusest, ühiskonnast ja inimesest. Põhiküsimused võib jagada kolmeks eri tasandiks:

küsimusteks, mis puudutavad kõike materiaalselt eksisteerivat;

küsimusteks, mis puudutavad eriti kõike elavat ja

küsimusteks, mis puudutavad nimelt inimest.

Eetika, moraal ja kasvatus

Hea, halb, õige, väär. Eetikas tegeldakse hea ja halva, aga samuti õige ja väära suhetega . Kasvatusaruteludes ei tehta tavaliselt eriti täpselt vahet, kas räägitakse kasvatuse eetika- või moraaliküsimustest.
Moraal, eetika. Moraal puudutab praktilist elu, inimeste valikuid ja tavasid.
Eetika uurib moraaliseiku ja loob neist teooriat. Järelikult on eetika moraali teaduslik uurimine , mis taotleb oma järeldustes üldkehtivust. Hea ja halva, õige ja väära küsimusi vaadeldakse eetikas üldises mõttes.
Eetika roll. Eetikal on kasvatuses ja õpetuses keskne koht. Paljud autorid peavadki eetikat kasvatuse tuumaks. Seda arusaama võib põhjendada, viidates neile paljudele probleemidele, mis on kasvatuses väga olulised ning kujutavad endast ühtlasi tähtsaid eetikaprobleeme. Selliseid küsimusi võib rühmitada järgmiselt.

Kasvatuse eesmärki puudutavad küsimused. Ka küsimused, mis puudutavad eesmärkide ja vahendite suhet, sisaldavad eetilisi probleeme.

Kasvatuskohustust ja kasvatusõigust puudutavad küsimused. Siia kuuluvad ka kasvataja rolli puudutavad küsimused.

Lapse õigusi puudutavad küsimused.

Autoriteeti ja kasvatuses kasutavaid karistusi puudutavad küsimused.

Usulist ja moraalikasvatust puudutavad küsimused: siin on kõige olulisemad maailmavaate ja veendumuse küsimused, moraalireeglite õpetamine ja nn indoktrinatsiooniprobleem.

Vabaduse ja sunni küsimused kasvatuses.

Kasvatusteadusliku uurimistöö eetikat puudutavad küsimused.

Kasvatuseetika nõuded

Inimõigused lähtekohana. Kasvatuseetika on tihedalt seotud inimõiguste problemaatikaga. Lidqvist (1978) on rühmatanud eetika üldised lähtekohad järgmiselt:

Inimene on vähemalt teatud piirini vaba olend , keda võib pidada vastutavaks oma tegude eest.

Ühiskonna liikmena kuulub igale inimesele olulisi õigusi ja kohustusi.

Inimest tuleb mõista kui väärtust omaette, mida ei saa käsitada vaid vahendina või ebaisiksuse materjalina.

Inimest puudutavaid otsuseid tehes tuleb arvestada tema individuaalsust.

Inimesel on teatud põhiõigused, mida ei tohi temalt võtta ükski ühiskond või teine inimene.
Põhjendamisnõue. Kasvatus on alati praktiline sotsiaalne tegevus. Siin on kõne all inimsuhted . Eetika põhilausetest tulenevalt peaksid teisele inimesele suunatud teod alati olema võimalikult „hästi“ põhjendatud, õigustatud.
Kasvatusteaduse eetika tuummõiste on inimväärikus – iga inimese individuaalne olemasolu on elu vaieldamatu põhiväärtus.
Moenähtused. Selleks, et toimida eetiliselt õigesti, vajab kasvataja ning kasvatuse kavandaja võimalikult üsaldusväärset teavet selle kohta, milline on kasvatustegelikkus ja kuidas seal eri tegurid üksteist mõjuvatavad.
Kasvatuse eesmärk, eesmärgi väljendumisega seonduvad raskused. On arvatud, et eesmärkide tähtsus pole ühelgi teisel teadusalal nii suur, kui kasvatusteaduses. Eesmärk on olemas ka siis, kui seda ei teadvustata või ei suudeta selgelt väljendada. Kasvatuse eesmärki võib vaadelda mõne olulise dimensiooni kaudu.
Dimensioonid. Üldine Eriline
Sotsialisatsioon Personalisatsioon
Traditsioon Reformatsioon
Harva (1963) on iseloomustanud neid dimensioone järgmiselt. Kasvatuse eesmärk asetatakse alati mingisse punkti dimensioonil üldine eriline. Siin on kõne all see, mil määral tahetakse inimene kasvatada teisteks erinevaks ja mil määral teistega sarnaseks.
Dimensiooni sotsialisatsioon personalisatsioon puhul on tegemist kas ühiskonnaliikme või isiksuse kasvatamise suuna rõhutamisega.
Kolmas dimensioon traditsioon reformatsioon viitab sellele, mil määral kasvatuse eesmärk on kultuuri säilitamine ja mil määral selle uuendamine.
Ideaaliks „täiuslik inimene“. Kasvatuse kõige kaugemaks eesmärgiks peetakse „täiusliku inimese“ kasvatamist, sellist eesmärki seades oleme „hea inimese idee“ otsingul . Seejuures tekib küsimus, kas võime inimese ideaali ette kujutada kui universaalset või sõltub see konkreetsest ajaloolisest tingimustest ja kultuurist.
Kasvatusega kaasnev vastutus. Võiksime jagada eetikaid vastavalt sellele, kuidas neis inimese vastutust rõhutatakse.
Aristoteles on esitanud kolm vastutuse kriteeriumi: 1) tegu peab olema vabatahtlik; 2) tegutseja peab teadma, mida teeb; 3) tegutseja eesmärk toetub enne asetleidnud mõtisklusele selle üle, milline tegutsemisviis on parim.
Vastustuse kriteeriumid. Ühe vastustuse kriteeriumina mainitakse tegutseja vabadust. Tahtevabadus ongi vastutuse tingimata eeldus.
Vabadus. Vabadus on õhk, mida eetika hingab. Inimene saab vastutada vaid nende valikute eest, mis jäävad tegelikult tema võimaluste piiridesse. Mida enam on sundi, seda vähem on võimalusi valida hea ja halva vahel.
Teadmised. Vastutustundliku kasvatuse eelduseks on peale tegutseja suhtelise vabaduse ka tema teoeetilised arusaamad ehk episteemilised seisukohad. Tegutseja peab teadma, mida ta teeb ja milliseid alternatiive on olemas.

Kasvatus ja teadmised

Infoühiskond. Tulevikuühiskonda nimetatakse sageli infoühiskonnaks ja mõeldakse selle all üldiselt tõika, et informatsioonil ja teadmistel on selles ühiskonnas keskne koht.
Informatsiooni hulga järsk kasv on igatahes teatud deskriptiivne tõsiasi ning kool ei tohi sulgeda silmi selle informatsioonitulva ja nende probleemida ees, mis see on kaasa toonud.
Praegusel hetkel tundub eriti tähtis selgitada kahte laia probleemi.

Teadmiste olemuse selgitamine : mida mõista teadmise all? Kuidas tegelikult teadmised erinevad sellest, mida me peame teadmiseks?

Teadmiste koht koolitöös: kuidas kasutada teadmisi õppimises? Kas teadmistel on omaette väärtus? Millised teadmised on nii väärtuslikud, et neid peaks õppima?

Mida kujutavad endast teadmised?

Teadmised ja informatsioon. Infoühiskonna olemusega seotud ebamäärasus on osaliselt tingitud teadmiste ja informatsiooni mõistete segiajamisest.
Informatsioon on igasugune teade, mis kujul see ka ei esineks, kui tõele mittevastav või tühine see ka ei oleks.
Traditsiooniliselt on teadmisi liigitanud vastavalt sellele, mis on olnud teadmiste algallikas . Kas kogemus (empiria) või arutlemine ( ratsionaalne viis).
Niiniluoto esitab (1989) järgmised teadmiste liigid:
1. oskused ja oskamine;
2. oskusi puudutavad teadmised, oskusteave;
3. propositsionaalsed teadmised.
Oskused ja oskamine. Esimene punkt puudutab teadmiste eelastet, selle mittekeelset vormi. Need oskused on liigiomased ning põhinevad instinktidel.
Oskusteave. Teine teadmiste liik, oskusipuudutavad teadmised, oskusteave ( know -how), on keskel kohal kasvatuses ja õpetuses.
Oskusteabes on ühendatud teadmine ja oskamine.
Varjatud teadmised. Teadmine ei tähenda tingimata oskamist, ja vastupidi, oskamine ei tähenda veel seda, et oldaks võimeline seletama või teataks, kuidas midagi teha.
Kolmas liik on propositsionaalsed teadmised. Need on teadmised, mida me väljendame keele abil. Teadmised on hästi põhjendatud ja tõesed.
Klassikaline teadmiste käsitus. Klassikalise määratluse järgi on teadmised

hästi põhjendatud

tõesed

veendumust väljendavad.
Tingimus 1. eristab teadmisi oletusest, 2. eksitusest ja 3. hüpoteetilisest arvamusest.

Teadmiste tähtsus ja roll

Teadmiste tähtsus. Teadmised mõjutavad meid alati. Ehtsad , õiged teadmised aitavad meil mõista tegelikke olukordi. Järelikult, ei ole ükskõik, millised teadmisi koolis vahendatakse.
Taipamisel põhinevad teadmised. Siin on kõige tähtsam õpilase mõistuse ärakasutamine, õpetust arusaamine. Kui fakte registreerivad teadmised võivad inimest tüüdata ja muuta ta pinnaliseks, siis arusaamisel põhinevad teadmised toovad ellu mõttekust ning aitavad kaasa üldse inim- ja maailmakäsituse kujunemisele.
Ekslikud samastused ja vastandused. Teooriaõpetus ja praktika – vastandus
Hakitud teadmised ja teoreetilisus - samastus
Teadmiste õpetamine ja eetiline kasvatus – vastandus
Õpetus ja kasvatus – vastandus
Abstraktne ja teoreetiline – samastus
Nendest ekslikest samastusest ja vastandusest tuleks loobuda. Selle asemel peaks rõhutama järgmist seiku :
- praktika ei ole teooria vastand. Teooria toimib ka praktikas. Teooria abil võib praktikat valitseda .
- registreerivate faktiteadmiste õpetamist ei tohi samastada teoreetilisusega. Skeemide, reeglite ja faktide õpetamine ei ole seesama mis teoreetilisus õpetuses.
- õpetus ei ohusta kasvatust. Õpetus on kasvatuse peamine vahend. Mõttetu on nt öelda, et õpetust tuleb vähendada ja kasvatuse osa suureneda .
- abstraktne ja teoreetiline on kaks eri asja. Teoorias on oluline keskendumine üldisele ja üldkehtivale. Abstraktne tähendab vaid mittemeelelist, puhtalt mõttelist, mõistelist. Tänapäeva kooliõpetus ei ole mitte liiga teoreetiline, vaid võib –olla hoopis liiga abstraktne.
Hariduse ülesanne on juhtida õpilane teoreetilise mõtlemiseni. Eriti tähtis on see muutuvas ühiskonnas, mis on üle ujutatud informatsioonist ja faktiteadmistest. Õppekava koostamisel võiks sinna lülitavate teadmiste kohta otsust langetades lähtuda nende
- üldisusest
- üldkehtivusest
- praktilisest tähtsusest ehk rakendatavusest.

Kasvatusteaduse olemus

Kasvatusteadus ja selle mitmetahulisus

Arvukad probleemid. Kasvatusteadus tegeleb väga mitmekesiste probleemidega ja nähtusega. Sellised nähtused nagu õpetamine, õppimine ja areng on väga tähtsad ning oluline on uurida nendevahelisi seoseid .
Näiteid probleemidest. Kasvatusteaduses on vaja analüüsida, mida ja kuidas õpetada ning mida ja mis suunas kasvatada. Pidevalt on vaja lahendada varase kasvatuse, põhi- ja täiskasvanukoolituse, kutse- ja kõrgkooliõpetuse probleeme. Kõik sellised probleemid nõuavad teaduslikku lahendust ning eeldavad kasvatusteadlaste, õpetajate, psühholoogide ja sotsioloogide tihedat koostööd.
Ulatuslikud uurimisobjektid. Tänapäeva laste ja noorte elu mõjutavad mitmesugused tegurid. Vaevalt võib kooli ja õpetuse uurimine kujuneda edukaks, kui sellele läheneda nagu muust ühiskonnast lahus olevale saarekesele. Pigem võiks arvata, et kasvatusteadusest võiks kujuneda kõiki inimest uurivaid teadusi ühendav sild .
Nähtuste ajalooline areng. Kasvatuse ja koolituse sisu ja vormid kujutavad endast ajalooliselt muutuvaid nähtusi. Kasvatust võib mõista kui traditsioonide kujunemist, kultuuri vahendamist ühelt sugupõlvelt teisele. Uurides kasvatusteaduse kultuuritausta võib leida ühise aluse tänapäeval ilmnevatele spetsiifilistele probleemidele, märgata erinevate probleemide ühisjoon.
Tähtsaim vaatenurk. Kasvatusteadus vaatleb arengut ja õppimist kasvatuse ja õpetuse aspektist , see on kasvatust ja õpetust uuriv teadus.

Teaduse mõiste ja kasvatusteaduse ülesanded

Teaduse mõiste

Kitsas arusaam. Lai arusaam. Kitsama arusaama järgi iseloomustatakse teadust kui teadmiste süsteemi: teaduse all mõeldakse loodust, inimest ja ühiskonda puudutavate teadmiste süstemaatilist tervikut .
Teise, laiema arusaama järgi vaadeldakse teadust kui teadmisi loovat tegevust, protsessi, süsteemi.
Määratluse puudused. Kritiseeritud on nii määratluste liigset kitsust kui ka ülemäärast laiust. Kui teaduse defineerimisel arvestada vaid teadmisi, jäävad väljapoole mitmed teaduslikeks peetud tegevused. Kui aga teadust vaadelda teadusliku uurimisprotsessi aspektist, s.t. teadmiste hankimisele suunatud eesmärgipärase ja süstemaatilise tegevusena , jääb ebaselgeks, kuidas teha vahet teaduse ja muu sarnase intellektuaalse tegevusevahel, mis samuti on süstemaatiline.
Teaduslikkus. Teadust võib defineerida erinevalt, olenevalt selle sõna kasutamise kontekstist, aga ka teaduslikkuse, teaduse olemuse ja teadmiste mõistmise viisil. Teaduslikkuse piiri tõmbamisel on püütud arvestada 1. kui kindlaid, õigeid teadmisi teaduslikkuse pretendeeriva tegevuse tulemusel tekib ja 2. kui sügavad on selle tegevusega on loodud teadmised.
Sageli defineeritakse teadust kui sotsiaalset institutsiooni, mille ülesanne on suunata praktilist tegevust.
Kasvatusteaduse ülesanded.
- kasvatusteadus selgitab kasvatus- ja koolitustegevuse teoreetilisi aluseid.
- kasvatusteaduse ülesanne on kirjeldada kasvatuse, õpetuse ja koolituse ning vastavalt ka kasvu ja õppimise olemust, eeldusi ja tagajärgi.
- kasvatusteadusliku töö eesmärk on koolitada tööjõudu.

Mõistete määratlemine

Kasvatusteaduse põhimõisted on võimalik seletada.

Igal teadusel on uurimisobjekt , mis on omane just sellele teadusele.

Teadusala moodustavast tervikust on võimalik leida teatud olulisi jooni, mida saab väljendada mõisteliselt ehk keele abil.
Mõisteanalüüs. Põhimõistete avamiseks sobib empiirilisest uurimusest paremini mõisteanalüüs. Põhimõisteid ei tohiks olla liiga palju – nii võiks kaduda arusaam kõige olulisemast.
Ühine keel. Millal vajame uusi mõisteid? Paljudes teadustes on püstitatud teaduse terminoloogilise täpsuse ja ühtsuse ideaal. See tähendab, et teadusala esindajad peaksid püüdma rääkida ühist keelt ja see ühine keel peaks olema võimalikult tugevalt juurdunud.
Mõisteid muudetakse vaid siis, kui uute mõistete paremus vanadega võrreldes on ilmne.
Mõisted ja teooriad. Teooria loomise ja uurimise lähtekohaks on mõisted, kuid teiselt poolt saab uurija mõisted kasutusele võtta alles pärast tutvumist uurivat nähtust puudutava teooria või teooriatega. Nii et mõisted ja teooriad on omavahel seotud.
Miks võtta kasutusele raskeid või uusi mõisteid? Teadlased on kohustatud looma võimalikult täpsete mõistete süsteemi, juhtub uue terminoloogia kasutuselevõtt ka argikeele ebamäärasusest. Argikeelsed väljendused on mitmetähenduslikud ja ebatäpsed ning sisaldavad sageli selliseid tähendusnüansse, mida uurijal on omas töös targem vältida.
Populariseerimine. Teadusliku keele üldarusaadavaks tegemine ja teadusterminite tõlkimine argikeelde on raske ülesanne.
Kasvatusteaduse keel on lähedane argikeele ning teaduse poolt iseseisvalt loodud uusi termineid on kaunis vähe. Aga kasvatusteaduse õppimine tähendab suurel määral professionaalse keele omandamist.

Teaduslik traditsioon

Traditsiooni määratlus . Traditsiooni võib määratleda kui tavade, meetodite, arusaamade ja uskumuste kogumit või süsteemi, mis kujundab teatud sotsiaalse rühma seisukohti ja tagab selle kultuuri jätkuvuse.
Paradigmad. Teadusliku traditsiooni mõju võib näha mitmel teadusliku tegevuse tasandil. Algajal teadusuurijal võib olla raske teadvustada endale oma teadusala kõige üldisemaid lähtekohti, n-ö teadust juhtivaid paradigmasid. Kõige üldisemad põhimõttevalikud on oma olemusest teadusfilosoofilised.
Traditsiooni eelised, traditsiooni puudused. Traditsioon annab uurijate rühmale identiteedi, toetab uurijat , inspireerib teda ja aitab saada paremaid tulemusi. Traditsioon toetab ka teaduslike institutsioonide tegevust.
Kuid traditsioonil on ka negatiivseid külgi. Kui traditsioon väljendub teadust tugevalt piirava õigeusklikkusena ja toob endaga kaas võimu probleeme, siis see pigem takistab kui soodustab teaduslikku tegevust.

Kasvatusteaduse suhe lähiteadustega

Teaduste liigitus ja liigitamise problemaatilisus

Humanitaar - või sotsiaalteadus. Tänapäeva kasvatusteadlane võib olla filosoofilise, psühholoogilise või sotsioloogilise orientatsiooniga. Kasvatusteadust on mõnikord iseloomustatud kui humanitaarteadust, mõnikord kui sotsiaalteadust. Sotsiaalteadused käsitlevad inimest kui sotsiaalset olendit ja inimeste loodud sotsiaalseid institutsioone, siis ongi kasvatusteadus vaieldamatu sotsiaalteadus. Kasvatusteadus on ka humanitaarteadus, kui tahame rõhutada inimese ainulaadsust ja inimese mõistmisele suunatud uurimismeetodit.
Liigitamise kriteeriumid. Teaduse klassifitseerimisel on peamine jaotuse alus uurimisobjekt, samuti aspekt, millest seda objekti vaadeldakse.
Liigituse problemaatilisus. Kasvatusteaduse valdkond on väga lai ning selle teaduse objektiks olevad nähtused kuuluvad ühtlasi ka teiste teaduste uurimisalasse.

Teaduste integratsioon

Diferentsiatsioon. Teaduste eristamine ehk diferentseerumine on toimunud pika ajaloo vältel nii sisuliselt kui ka institutsionaalselt Koos uurimisvaldkondade eristumisega on tekkinud ka vastavaid asutusi – ülikoole ja uurimisasutusi.
Kasvatusteaduse kui teadusala staatust saab proovile panna, uurides, kui meelsasti võtavad teised teadusalad kuulda selle sõnumit.
Integratsioon. Uued uurimisvaldkonnad. On hakanud tekkima ka nähtus, millest räägitakse kui teaduste integreerumisest, ühinemisest. Selleni on viinud maailma vaevavad rasked probleemid, mille lahendamiseks ei piisa enam üksikute, omaette tegutsevate teadusvaldkondade jõuvarudest ja oskustest.

Kasvatusteaduse uurimisobjektid.

Mis on kõige tähtsam?
Olulise otsimise tähtsus. Kui uurimus on suunatud oluliste küsimuste selgitamisele, on võimalik vältida liigset tööd. Mingi keskne väljaselgitamata jäänud seik võib aga teadusringkondades pikka aega vaidlusi tekitada.
Tähtsaim uurimisobjekt. Põhiküsimus on, kuidas saame suunata ja toetada inimese kasvu, arengut ja õppimist. Kuidas on nende nähtusega seotud kasvatus ning selle sisalduv koolitus ja õpetus? Nimetatud seoste vaatlemine ongi kasvatusteaduse tähtsaim uurimisobjekt.
Kooli tekitatud probleemid. Üks kasvatusteaduse uurimisobjektiga seonduvaid erijooni on see, et inimese kasvu ja arengut püütakse suunata rühmiti: kooli institutsioon, kus suunatakse korraga palju inimesi.

Eesmärgid ja teadustöö ideoloogia

Koolituse laiahaardelisus. Teaduslik uurimistöö on probleemikeskne. Uusi probleemii tekib pidevalt ja nende lahendamiseke püütakse kasutada teaduslikke meetodeid .

Teadusutöö eesmärgid

Platonist ja Aristotelesest lähtuv traditsioon. Teadmised kui väärtus omaette. Lääne kultuuris on kaks teaduse eesmärgi mõistmise traditsiooni – platonlik-aristotellik, ja selles on oluline mõte, et teadmised ja teadus on indiviidi arengu või õnne jaoks vältimatud tingimused ja Francis Baconi õpetus, mis on praktilisem ja utilitaarsem.

Teadlase kaks orientatsiooni

Teoreetiline ja praktiline. Need orientatsioonid ei pruugi teineteist välistada ning tegelikus uurimistöös võivad esindatud olla mõlemad. Teoreetik tunneb huvi probleemi, kui sellise vastu. Praktilise orientatsiooniga uurija jaoks kujutavad teadmised endast vahendit millegi saavutamiseks, mis tema arvates teenib ühiskonda ja inimese vajadusi.

Eesmärgid ja vahendid

Tegevusel on eesmärk. See võib olla tõe või rakenduseks sobivate teadmiste otsimine või tegelikkust puudutavate teadmiste otsimine.
Tegevusega on seotud mingi viis või meetod, mille abil püütakse informatsiooni hankida ja seda põhjendada.

Vajadus uurimuste järele

Kasvatusteadus uurib kasvatamise ja õpetamisega soetud nähtusi.

Praktilise elu nõudmised

Otsustamiseks vajalikud teadmised. Teaduse tulemusi vajame peaaegu kõigil elualadel, ka koolitusel ja kasvatusel.
Kasvatusteaduste uurimiskeskus. Arvatakse, et püüe süstematiseerida kasvatusega koolitusega seotud teadmisi vähendab eksliku planeerimise võimalust.
Uurimisobjektid teaduse sisestruktuuri valguses. Üldisemalt võime jagada kasvatusteaduse kahte ossa .
On mikrotasandi ehk indiviiditasandi uurimusi, mis on suunatud kasvatava ja kasvataja vaheliste mõjusuhete uurimisele, ning makrotasandi ehk ühiskonnatasandi uurimusi, mis on suunatud kasvatus- ja koolitussüsteemidele. Ka kasvatuspsühholoogia ja kasvatussotsioloogia uurimisobjektid jagunevad selle jaotuse järgi. Aga praktikas piirid hägustuvad.
Alused. Kasvatusfilosoofia loob aluse nii kasvatustegevusele kui kasvatusteaduse ülejäänud valdkondadele. Kasvatusfilosoofia ülesanne on seada kahtluse alla olemasolevat praktikat ja vaateviise, osutada neis kerkivate probleemidele. Kasvatusfilosoofias rõhutatakse kriitilist suhtumist kõige valitseva või esitatu suhtes, sellegi suhtes, mida oleme oma igapäevases elus harjunud pidama endastmõistetavaks.
Kasvatuse ajalugu pakub vaatenurki mineviku mõistmiseks. Siin on uurimisobjektiks möödunud aegade kasvatus kui praktiline tegevus ning kasvatusideed ja -õpetused. Seega on tegemist nii sündmuste kui ka ideede ajalooga.
Kasvatussotsioloogiasse kuulub mitmeid erinevaid suundi.
Võrdleva kasvatusteaduse ülesanne on analüüsida, tõlgendada ja võrrelda eri maade hariduspoliitikat ning kasvatus- ja koolitssüsteeme, kasutades meetodeid ja saavutatud tulemusi ning üldse eri maade kasvatustegevust.
Didaktika ehk õpetusõpetuse võib jagada kahte ossa: õpetus- ja õppimisprotsessi ning õpetuse planeerimist puudutavaks valdkonnaks.
Kasvatuspsühholoogia keskne uurimisobjekt on õppimisprotsessid. Kasvatuspsühholoogia tegeleb muudelgi kasvatusvaldkondadega. Sageli jagatakse kasvatuspsühholoogia arengupsühholoogiaks, sotsiaalpsühholoogiaks ja hariduspsühholoogiaks.

Haridusuuringute valdkonnad

Paljude kasvatusprobleemide lahendamiseks on vältimatu kasvatusteaduse eri valdkondade koostöö.
Haridusuuringud . Võime rääkida kolme tüüpi haridusuuringutest: baasuuringutest, arendusuuringutest ja hinnangu-uuringutest.

Pereuuringute valdkonnad

Paljudes uurimistöödes püütakse lahendada koduse ja lasteaiakasvatuse probleeme, nendest probleemidest on huvitatud ka teised teadusalad, nagu psühholoogia , sotsioloogia ja teised ühiskonnateadused.
Pereuuringute tähtsus. Kodusele kasvatusele suunatud uuringutel alati olnud tähtis koht kasvatust puudutava informatsiooni kogumises.
Ülevaadet perest ja kodude kasvatuspraktikast on vaja ka kui alust, millele toetudes teha mitmesuguseid ühiskondlikke otsuseid. Seega on perekonda puudutavatel uuringutel ka oluline ühiskondlik ülesanne.
Pereuuringute määretlus. Pereuuringute alla kuulub kogu uurimis - ja selgitustöö, mis puudutab pere kohta, tegevust ja ülesandeid ühiskonnas, pereliikmete omavahelisi suhteid, nende tagajärgi, iseloomu ja neis toimuvaid muutusi.
Perekonna uurimine on hea näide paljude eri teaduste kostööst.
Pereuuringute tüüpilised valdkonnad.
- koduse kasvatuse uurimine.
- perekonna ja vanemate nõustamisele ning perekasvatusele suunatud uuringud. Selline uurimistöö on seotud mitmete eri institutsioonide, näiteks nõuandlate, kooli, kiriku ja teiste organisatsioonide kasvatustegevusega.
- kodu ja ühiskondlike kasvatusinstitutsioonide vahelise koostöö uurimine. Tüüpilised uurimisobjektid on kodu, lasteaed , kool.

Teadus, väärtused ja eetika küsimused

Teaduse suhe väärtusega

Enamik teadusega tegelejaid on arvamusel, et teadus loob teadmisi, saadud teadmiste rakendamine on aga teiste asi. Seega on teadus teadmisi luues neutraalne ega saa vastutada teadmiste moraalse aspektide ega üldse teadmiste kasutamise tagajärgede eest.
Teadus vastab teadmiste tõesuse eest. Kõik mida serveeritakse teadusliku informatsioonina, peab olema võimalikult tõepärane.
Faktid ja väärtused. Kasvatusteadus ei saa olla väärtustest vaba selles mõttes, et ta vaid koguks ja kirjeldaks fakte.
Normide tuletamine . On põhjust eristada väärtusi, fakte ja norme. Väärtustest ja faktidest võib tuletada norme. Kasvatuses on tihti probleemiks, mida peaks teatud olukorras tegema või mida oleks arukas teha. Kui teame, mis mingist tegevusest tuleneb, võime tuletada norme.

Uurimistöö eetika

Kuna teadustulemusi kasutatakse sageli valesti, on sellega tänapäeval seotud paljud eetilised probleemid. Eetika probleemid tuleb vältimatu lahendada vähemalt järgmistest aspektidest.

uurija eetilised tõekspidamised

uurija ja uuritava suhetega seonduvad probleemid

teadus nn üldise heaolu vaatenurgast.
Kasvatusteaduses keskne uurimisobjekt on inimene ja inimest ei tohi mingil juhul kasutada kui vahendit või solvata tema inimväärikust ükskõik milliste eesmärkide saavutamise nimel.

Pedagoogilised suunad ja ajaloolised pealiinid

Kasvatus ja ühiskonna areng

Primitiivsed , agraar - ja feodaalühiskonnad, industriaalühiskond. Teatud moel kasvatus on oma aega peegeldus. Kasvatus on sotsiaalne tegevus, mis on tihedalt seotud ühiskonnaga.
Primitiivses ühiskonnast lapsed ja noored õppisid kuulates, vaadates ja tehes ning kasvatust ja õpetust oli raske eristada kogu elutervikust.
Agraar- ja feodaalühiskonnas kasvatus samamoodi oli seotud muu tegevusega. Sel ajal kasvatust suunasid ikka veel tugevalt traditsioonid, tekkis kirjaoskus , kujunes koolkohustus, hakkas kujunema meistrite-õpipoiste süsteem, sai alguse kutseõpe.
Industriaalühiskonnas sündis uus majandussüsteema ja palgatöö, millega muutus elukeskkond, elustiil, pereelu. Oli vaja koolitada tööjõu, muutus hariduspoliitika.

Muutuvad arusaamad lapsepõlvest

Kui aktsepteerime last – nagu inimest üldse –paneb see meid teisiti toimima ; teame, et lapsest ei saa oodata sedasama, mis täiskasvanult. Tunnustame ka lapsepõlve väärtust.
Uuemad lapspõlveuurimused. Koos lapsepõlvest arusaamise muutmisega hakati uurima lapsi eri vaatenurgast. Uuel perioodil tuntakse huvi selle vastu, „mida tähendab olla laps“:
Uusaja kasvatusideed ja pedagoogilised suunad. Loodusläheduse kasvatuse isa Rousseau arvas , et loodus juhib inimest ning kasvataja peab arvestama lapse eri arengustaadiumide nõudmisi. Looduslähedus tähendab, et lapsed peavad saama olla lapsed, enne kui suureks kasvavad. Lapsepõlvel on omad, vaid sellele eale omased mõtlemis- ja tundmisviisid ning oleks ettevaatamatu suruda laps täiskasvanu mõtlemisskeemidesse. (Rousseau 1905.)
Tema arvates on inimene oma põhiolemuselt hea ja kasvatuse peaülesanne on neid häid omadusi säilitamine ja edasi arendamine.
Rousseau järgijaks peetakse Heinrich Pestalozzi (1746 -1827), kuigi hiljem ta hakkas oma pedagoogilistes tõekspidamistes Rousseau st üha enam kaugenema. Mõlemad pooldasid lihtsust ja loomulikkust, Pestalozzi aga rõhutas ühiskondliku vaatenurka ja ei uskunud, et „loomuse omad käigud“ viivad alati õigele teele.
Herbart on veel üks 19. sajandi väljapaistev pedagoog, teda on peetud teadusliku pedagoogika rajajaks, tema eesmärgid kasvatuses olid: 1. mõistust ja kujundusvõimet kasutav inimene, 2. kindlad moraalipõhimõtted.
Progressiivpedagoogika. Uus või vana? Kui räägitakse alternatiivpedagoogikast, siis kõne all on 1970. ja 1980. aastatel loodud põhikooli alternatiivid. Mitmed praegused pedagoogilised uuendused on samad põhimõtted ja kokkupuutepunktid eelmise sajandi alguse uuenduslike ideedega. Nagu näiteks esteetilise ja intellektuaalsete stiimulite loomine, õppeainete piire ületavate teemasid valimine, jms. Kõige tugevam innovatiivne mõju ja pidev laienemistendents on
- Montessori –
- Dalton –
- Waldorf –
- Freinet –
- Jena –
-alternatiivkoolidel.
Enamikus maades esineb neid kõiki, välja arvatud Dalton- koole , mida Kesk-Euroopas on pidevalt loodud ainult Hollandis.
Vabaduspedagoogika ja Montessori-pedagoogika. Rootslane Ellen Key (1849- 1926) avaldas aastal 1900 raamatu pealkirjaga „Lapse sajand”. Raamatus nõudis Key põhimõttelisi uuendusi kodu- ja koolikasvatuses. Key meelest oli kasvatuses vaja järgida vabaduspedagoogika põhimõtteid, mille hulgas kõige tähtsamad olid järgmised.
- ausus lapse vastu
- võimalus lapsele areneda oma individuaalsuse ja loomuse vastavalt
- võimalus areneda rahus, ümbruskond peab vaid toetama looduse tööd
Key arvates võimalus areneda oma loomuse ja individuaalsuse vastavalt kujuneb uut inimsugu: iseseisvad ja varasemast võimekamad inimesed, isiksused.
Maria Montessori (1870-1952) järgis teaduslikku lähenemisviisi ning võttis kasvatuslikes katsetusele ekspirementaalse meetodi.
Õpikeskkonnal on Montessori-pedagoogikas keskne tähendus, aga ei ole see kõige tähtsam, sest areng saab alguse lapsest. Ümbruskond peab olema paindlik ja kohandama end laste vajadustega.
Waldorf-pedagoogika toetub Rudolf Steineri (1861-1925) kasvatusteooriale, mille aluseks on antrposoofiline vaimuteadus ja slle käsitus inimolemuses ja selle arengus.
Freinet-pedagoogika. Celestin Freinet (1896-1966) sai raske haavata Esimeses maailmasõjas, sõda katkestas tema õpingut õpetajate seminaris ja kui ta pärast sõda õpetajana tööle hakkas, tuli tal otsida alternatiive traditsioonilisele õpetamisele, sest rääkimine tekitas talle haavatasaamise tõttu suuri raskusi. Nii sündiski Frinet`i kõige silmapaistvam idee – oli vaja meetodeid, mis paneks õpilased ise tegutsema.

Kasvatuse tuleviku väljavaated

Koolitus ja ühiskonna muutmine

Koolitus on tulevikuga rohkem seotud kui ükski teine tegevusala . On vaieldamatu, et koolitus on suunatud tulevikku. Tulevikule orienteerumise alus on inimese võimete, mõistuse ja loovuse arendamine. Paljudes maades on tõsiselt päevakorras tuleviku-uuringud ja valmiduse tõstmine tuleviku alternatiivide vastuvõtmiseks, on selgunud, et tulevik ei ole ette määratud ning inimene võib inimkonda paremaks muuta. Tuleb õppida uuel viisil nägema tulevase arengu suundi, neid aktiivselt hinnata, ennetada ja suunata.

Muutuste põhisuunad

Futuroloogia ei tegele ainult võimalike ja tõenäoliste tulevikupiltidega. Neil tuleb luua ka soovitatud visioone. Huseni (1979) järgi võib juba märgata järgmisi megatrende:

Formaalne koolitus väheneb, kui seda mõõta koolitusajaga ning klassiõpetuse hulgaga.

Eluaegne koolitus saab kõigile kättesaadavaks ja see ei ole seotud ainult professionaalse arenguga.

Koos väärtuste muutmisega hakatakse üha vähem rõhutama hindeid, diplomeid ja tunnistusi. Palgaerinevused hakkavad vähem kui praegu sõltuma formaalse koolitus tasemest.

Üleminek koolielust tööellu muutub kergemaks.

Igale kooli lõpetanud õpilasele tagatakse töökoht, väljaõppeleping või edasiõppimisvõimalus.

Kohtadel suureneb lapsevanemate ja õpilaste osavõtt otsuste tegemisest.

Üldhariduslik kool hakkab õpilasi paremini ette valmistama otsustamiseks, juhtimiseks ja planeerimiseks tööelus.

Samal ajal kui spetsialiseerumine süveneb, suureneb vajadus kõrgelt haritud inimeste järele, kel oleks lai, eri teaduste piire ületav nägemus asjadest ja võime lahendada kompleksselt sotsiaalseid ja tehnoloogilisi probleeme. Neid nimetatakse 21. sajandi meritokraatideks.
39