Ateena kasvatus ja koolisüsteem (0)

TARTU ÜLIKOOL
Ateena kasvatus ja koolisüsteem
Referaat
Autor:
Tartu 2012
SISSEJUHATUS
Valisin selle teema, kuna mulle pakuvad huvi erinevad koolisüsteemid eri ajastutel ning riikides ning avastasin, et see teema oli veel vaba. Sain teada, et Ateenas oli haridus kättesaadav vaid vabadele meestele, kellel polnud igapäevase leivateenimise muret. Sain teada, et põhiliselt koosnes haridus neljast osast: sportlik, vaimne, kunstilis-muusikaline ja eetiline ning, et Ateenas tunti õpingutes kolme astet – algharidust, mis hõlmas lugemis-, kirjutamis - ja arvutamisoskust, muusikalist algõpetust ja kehalisi harjutusi. Teine aste süvendas esimest, kuid lisandus vaidluskunst ja astronoomia . Üksikud jätkasid oma haridust, õppides mõne väljapaistva filosoofi või preestri juures. Sportimas käidi gümnaasiumis, mis kujutas endast suurt spordiväljakut. Hiljem muutusid gümnaasiumid hariduskeskusteks. Ka sõna "pedagoog" on kreeka päritoluga. Algselt kutsuti pedagoogideks orje, kes saatsid poisse kooliteel. Tütarlapsi õpetati kodus. Kõik, mis ma leidsin oli väga informatiivne ning huvitav ja ma sain hulgaliselt uut materjali oma teadmiste täiendamiseks. Enim jäi mulle meelde see, et töökasvatust ei hinnatud, vaid pigem väärtustati enese täiustamist ja sisemist kasvamist. Samuti tõsiasja, et vallutussõdu õigustati ning pidevalt oldi valmis oma riiki kaitsma ja uusi valdusi alistama.
KREEKA ÜHISKOND KASVATAJANA
Kogu Kreeka ühiskonna häälestatus toetas ja hindas kunstiga tegelemist. Võimas loovuse stiimul oli kreeka kasvatuse agonaalne iseloom. Agon(kreeka keeles ’võistlus’) toimis igas eluvaldkonnas: sportlikes mängudes(tähtsaimad olid olümpiamängud), luule- ja muusikavõistlustel. Hinnatud olid ka iludusvõistlused. Kogu kultuur rõhutas inimest, tema võimekust, ilu ja hingesuurust.
Foto 1. Olümpiamängud
Kreeklasi eristav tunnus oli nende lõputu uudishimu- neid huvitas loodusteadus, eetika , ajalugu, geograafia, filosoofia ja matemaatika . Selle tulemusena märkisid kreeklased maha peaaegu kõik suured teaduslikud ülesanded ning võtsid kasutusele õiged teaduslikud meetodid. Kreeklased on teaduste rajamisel teinud ära väga suure töö, et me saame sellele toetuda veel tänapäevalgi. Nad on nii ühe kui ka teise teaduse vundamendi rajajad, vahel isegi mingi teadusala terve esimese korruse või hoone tiiva loojad. Matemaatikas Pythagorasest Archimedeseni; astronoomias Phalesest ja Pythagorasest Hippharhosese ja Ptolemaioseni; loodusteadustes Hippokratesest Aristotelese ja aleksandria anatoomideni; ajaloos Herodotosest Thukydidese ja Polybioseni; loogikas, poliitikas, moraalis, eetikas , esteetikas Platonist , Xenophontosest, Aristotelesest stoikute ja neoplatoonikuteni. Need inimesed armastasid mõelda ja ideedega mängida, pidades üle kõige lugu üldistamise, seostamise kunstist filosoofiast.
Ateena polise kõrgajal oli linnriigis umbkaudu 30 000 elanikku. Peaaegu kõik tundsid kõiki, olid sõbrad või tuttavad. Poliitikute teed ristusid pidevalt. Linnas oli kõigil kitsas ja kõik olid kõigi silma all. Samal ajal oli linn pidev võistluskoht, sest midagi ei jälginud linnaelanikud suurema huvi ja kaasaelamisega kui igat liiki võistlusi. Olla Ateena kodanik oli staatus, privileeg ja tähendas ka majanduslikku kindlustatust, sest vaid kodanikud võisid olla omanikud . See tähendas väärikust, kuna kodanikuks sai vaid see, kellel nii ema kui ka isa kuulusid kodanikkonda. Keelatud oli abielluda mitteateenlasega.
HOMEROS KREEKLASE KASVATAJANA
Foto 2. Homerose büst.
Homerose eeposed olid väga pika aja vältel kreeklaste kasvatamise ja õpetamise aluseks. Platon nimetab Homerost „täies tähenduses Kreeka õpetajaks“. Homerose loodu oli suulise õpetuse alus, seda õpiti pähe ja tunti, tema kangelased olid aastasadade jooksul kreeklaste ideaalid. Ta looming on ka vanim dokumentaalne tunnistus kreeka kasvatuse ja hariduse kohta. Homeros lõi ideaalse inimese-kangelase mudeli, kes oli sõdalane-aristokraat. Kangelaslikkus jääb esikohale läbi terve Muinas-Kreeka ajaloo. Kangelased on eriti tundlikud inimkeha ilu ja proportsioonide suhtes. Mehe välimus pidi kiirgama jõudu, mees pidi olema atleet ning pidi ükskõik kui raskest võitlusest võitjana välja tulema . Kõik see nõudis vilumust, mida treeniti, ja treeninguteks oli vaja vaba aega- seega oli atleedikeha üliku tunnus. Homerose kangelane paistab silma kauni kõne ja kombekusega. Ta ei püüa silma torgata, ei võta tõsiselt väikseid nöökeid, kuid oma au eest on ta alati väljas ning suurim solvang, mis kangelast võib tabada, on süüdistus arguses. Kangelase elu peasiht on püüelda kuulsuse poole. Seda tuletasid oma poegadele meelde kõik isad .
LAPSEPÕLV JA ÕPETUSE ALGUS
Kuni seitsme aastani kasvas poiss ema ja hoidjate järelvalve all. Kohe pärast sündimist ja esimest vannitamist mähiti laps koos mitmesuguste kaitseloitsude lausumise ja amulettide kasutamisega mähkmetesse ning valvati eriti hoolega, et kuri jõud väetile ligi ei pääse. Viiendal või seitsmendal päeval pärast sündi võeti laps perekonnaliikmeks erilise peorituaali amfidroomiaga. See oli ema ja lapse puhastumine kodukolde tule läbi. Last kanti ümber kolde ja anti ta koduhaldjate kaitse alla. Seejuures pandi lapsele ka nimi. Peopäeval kaunistati koduuksed õlipuuokstega, kui vastsündinu oli poiss, ja lõngavihtidega, kui sündis tüdruk. Sugulastele korraldati pidusööming ja nad tõid lapsele kingitusi.
Foto 3. Vana-Kreeka beebi emaga.
Järgnevad aastad oli laps naistepoolel, kuid võis juhtuda ka, et isa, kellel polnud aega, ega ema, kes oli liiga noor ja kogenematu, ei võtnud lapse kasvatamisest osa ja laps kasvas hoidjate valve all. Varakad kreeklannad imetasid oma lapsi harva ise. Tavaliselt anti nad ammedele. Laps oli kuni järgmisesse vanusegruppi jõudmiseni ema kaitse all olev. Kasvatusvahendina olid iidsest ajast tuntud mitte ainult selgitamine ja ettenäitamine, vaid ka karistamine , sealhulgas ka kehaline karistamine. Siia juurde kuulusid ka hirmutavad muinasjutud , kuid üldiselt peegeldus juba väikestele lastele jutustavates lugudes rava kõlbeline maailmanägemine ning eelkõige Homerose kangelane. Kreeka poiss hakkas juba seistmeaastaselt õppima relvakäsitlemise oskust, muusikat( laulmist ja mänguriistal mängimist) ning tantsu. See oli vajalik igale inimesele, kes tahtis osaleda religioossetel pidustustel, mida oli kreeklase igapäevaelus palju. Samuti oli vaja selgeks saada oraatorikunst. Poissi valmistati ette praktilisele elule: ta õppis majapidamise juhtimist, jälgis põllutöid, teda tutvustati praktilise meditsiiniga. Tütarlapsi harjutati eriti vara majapidamise eest hoolitsema, ema aitama ja kõiki perenaiseoskusi, eelkõige ketramist ja kudumist. Ateenas polnud klassikalisel perioodil õppimine juriidiliselt kohustuslik, kuid selle jälgimist peeti vanemate kohustuseks . Kuigi formaalselt organiseeritud koole oli vähe ja igaüks kasvatas oma lapsi, kuidas tahtis, siis koolitus sai sel ajal juba kollektiivse vormi ja lapsed koondusid gruppidesse , et õpetaja järelvalve all midagi õppida.
Kreeka õpetamise programm sisaldas omavahel võrdsetes osades intellektuaalset, muusikalist ja füüsikalist kasvatust. Platon nimetas kreeka haridust „keha gümnastikaks ja hinge muusikaks“. Oluline oli keha ja vaimu tasakaal- kalokagaatia, ilu ja headuse ideaal, mis on inimeses kokku sulanud. Kalokagaatia on pedagoogika mõiste, mille eest antiikaeg on võlgu ateenlastele, kelle eesmärk oli avada inimese anded . Teise olulise külje kasvatuses moodustas seda täielikult läbiv agonaalsus , mis sundis iga noorukit püüdlema võitjaks ning iga võit tõi mitte ainult võitjale endale, vaid ka kodulinnale ja –riigile au ja kuulsust. Sellel rajaneski ateenlaste kasvatamise ja harimise programm. Ateenas püüti pikka aega hoida tasakaalus intellektuaalsust ja füüsilist ettevalmistust.
Foto 4. Ateena poisid õppimas.
Hakkas välja kujunema paideia- kasvatuse süsteem, mis kujundas tevikliku igakülgselt arenenud inimese. Kreeka poisid pidid läbima õpetuse grammatisti, kitarristi ja pedotriibi juures. Grammatist õpetas lastele lugemist ja kirjutamist ning andis edasi aritmeetika põhialused. Lapsed kirjutasid terava pulgaga vahaga kaetud puutahvlikestele- algul üksikuid sõnu, siis terveid fraase . Kui lugemine ja kirjutamine oli selge, mindi vanade autorite juurde, kellest esikohal olid alati Homeros ja Aisopos , seejärel võeti ette Hesiodose peoeemid, Soloni seadused, religioossed hümnid. Nüüd lülitus õpetusprotsessi kitarrist , kes õpetas poistele eeskätt kitaral(kr kithara ) või lüüral mängimise oskust, deklameerimist ja laulmist, esinemisoskust, õiget rühti ja liikumist. Kasvatuse ülejäänud osa oli pedotriibi teha, tema õpetas poisse palestras ja gümnaseionis, treenis neid jooksus, hüpetes, oda- ja kettaheites, rusikavõitluses ja maadluses. Palestra oli Vana-Kreekas mitteavalik haridus- ja spordirajatis , mis kuulus enamasti mõnele rikkamale suguvõsale ja oli selle uhkuseks. Palestra oli gümnaseionist väiksem. Ta oli tihti mõeldud eelkõige maadluseks ning tal oli mitmeid lisaruume. Palestrates anti noorukitele algharidust, mis tagas nende hakkamasaamise täieõiguslike linnakodanikena.
Gümnaasium oli kultuurikeskus, kus noored efeebid (täisikka jõudnud vabad noormehed 18-20-aastased) arendasid oma keha ja vaimu - need kaks külge olid Ateena hariduses (paideia) teineteisega
lahutamatult seotud. Sinna mindi suhtlema, arutlema , mitmesuguseid võistlusi ja ettevalmistusi jälgima, mindi, et ennast näidata ja endale nime teha; aga ka selleks, et näha teisi ja aktuaalsete probleemidega kursis olla. Ehitis koosnes mitmest osast: pikk treeninguteks ja talvisteks jooksuvõistlusteks mõeldud kinnine galerii (xystos), lahtine jooksurada (paradromos), suure veemahutiga ruum (lutron), kus sportlased said ennast pesta, keha naha kaitsmiseks õliga võida ja liiva või tolmuga katta või siis seda kaabitsaga puhastada ; võimla, lahtine plats ja selle ümber asusid portikused, mille taga olid riietus- ja kooliruumid ning õpetajate ja pedagoogide toad. Noored ateenlased treenisid võimlas, tegelesid mitmesuguste spordialadega ja harjutasid võitlemist, et oma keha arendada. Poisse juhendas purpurses rüüs õpetaja, kes neid jälgis ja kui oli vaja, siis pikka kaheharulist keppi viibutades parandas. Peale selle õpiti kirjatarkust (grammatike), muusikat (musike), matemaatikat ja filosoofiat. Ühesõnaga, gümnaasium oli koht, kus arendati tulevaste polise liikmete voorusi . Gümnaseioni juurde kuulus enamasti suur puupõrandaga kaetud spordiplats, maadlusala ning hulk abiruume ja rajatisi (sealhulgas riietusruum , pesemis- ja võidmisruum, raamatukogu). Seal võisid käia noorukid , kes olid saanud eelnevalt haridust mõnes palestras ning kuulusid enamasti parematese suguvõsadesse. See, millises gümnaasiumis harjutamas käidi, kuulus perekondlike traditsioonide hulka ja sageli väljendas ka parteilist kuuluvust poliitilises mõttes. Gümnaasiumides tegeldi sõjalise iseloomuga harjutustega. Neis toimus ka suurem jagu kodanike ühiskondlikku tegevust, suhtlust ja avalikke arutelusid.
Foto 4. Gümnaasium Pompeis.
FÜÜSILINE KASVATUS
Füüsiline kultuur oli lahutamatult seotud vaimsega ning muutus üheks olulisemaks tsivilisatsiooni teljeks. Kui poiss läks gümnaseionisse, ei kontrollinud tema tegevust enam vanemad, vaid ta oli spetsialistide hoole all. Säärane harimine ja arendamine oli riigi poliitika huvides. Põhirõhk oli sõjalisel ettevalmistusel ja see kujundas mõttemalli, mis toetas kuulekust ja kohusetunnet ühiskonna ees. Harjutused algasid kergetest lastemängudest ja võistlustest ning muutusid üha raskemaks. Peale pedotriibi olid palestras tegevad mitmed abilised, kes jälgisid korda, viisakat käitumist, kontrollisid kasvandike dieeti ja võidsid võitlejate keha keha õliga. Kord palestras oli kõva, erilist tähelepanu pöörati oskusele avalikes kohtades väärikalt käituda.
Foto 5. Vana-Kreeka noored mehed sõjarüüs.
KASUTATUD KIRJANDUS
Vernant , Jean- Pierre . Vana-Kreeka inimene. Avita , 2001, lk
Tilk, Maria. Kasvatus eri kultuurides I. Tallinn, 2003, lk 151-212
Denti, Mario. Klassikalise aja Ateena. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000
http://et.wikipedia.org/wiki/Palestra
http://et.wikipedia.org/wiki/G%C3%BCmnaasiu m_(Vana-Kreeka)