Eesti kirjanduse kokkuvõte (2)

Andrus Kivirähk " Rehepapp "
 
 
Tegelased: Rehe -Sander e. Rehepapp, nõid, kubjas Hans, Räägu Rein ja Liina, sulane Jaan, Koera -Kaarel, Õuna Endel, vana Moosel, Muna Ott, Luise , Vanapagan , Imbi ja Ärni, Aida Oskar
 
Sisust:
Algus: Koera Kaarli sulane Jaan sööb mõisast varastatud seepi , kutsutakse rehepapp, et ta Jaani raviks. Liina ostab Luiselt vana parunessi surikleidi ja maksab selle eest pere varandusest võetud hõbeprossiga. Rein kahtlustab kohe mõisamehi, kiltrit ning läheb kohe kiltri juurde ning surmab ta. Kaarel oli hädas halltõvega ning rehepapp soovitas tal haiguse vastu viina võtta, ning Kaarel hakkas iga päev kõrtsis käima, et mitte uuesti haigeks jääda. Külla tuleb katk ja kõik olid hirmul, kuid tänu rehepapi kavalusele , saadakse ka katkust jagu. Kubjas Hans armub mõisapreilisse ning käib talle iga õhtu akna alla lausumas kui väga ta teda armastab . Lõpuks otsustab Hans endale Krati teha ja läheb Vanapagana jutule. Vanapagan tahab kolme tilka verd ning annab siis kratile eluvaimu sisse. Kratt räägib Hansule igasuguseid armastuslugusid ning Hans kuulab teda terved päevad ja öösel käib preili juures. Hansu armub Liina, kes käis teda libahundina iga öö kuulamas. Rehepapp korraldab Hansu ja Liina kohtamise öösel pimedas . Kui hansu kratt sulab, siis tuleb Vanapagan Hansu hinge nõudma ning keerab Hansu kaela kahekorra. Kui Liina sellest kuuleb tahab ta end uputada, aga Imbi ja Ärni segavad vahele. Muidu om Imbi ja Ärni ahne vanapaarike, kes püüavad iga hinna eest saada kõige rohkem asju ja varandust. Rein otsustab, et Liina ei pea Õuna Endlile naiseks minema, kuna Endlist sai uus mõisa kubjas ja Rein vihkas mõisamehi. Rehepapp kavaldas üle Vanapagana, kelle hundid lõhki rebisid. Sulane Jaan tulistab andresepäeval armulaualeivaga vastu kiriku ust, siis sai ta üheks päevaks võimsaks. Jaan läks kõrtsi, peksis Kaarli läbi ja vägistab Luise, pärast sööb mõisa sahvris veel seepi.
 
*Talurahavas varastas üksteiselt ning kartsi metsas liikuvaid haigusi.
 
Romaani lõppu võib tõlgendada kui hoiatust- vabadus, voli ja võim lollide käes viivad traagiliste tagajärgedeni.
„Ristideta hauad “
Arved Viirlaid
Autorist
Sündinud 11. aprillil 1922 Harjumaal Padise vallas, õppis Tallinna Rakenduskunstikoolis, sõdis metsavenna ja soomepoisina Nõukogude vägede vastu. Elas 1944–1945 Rootsis, 1945–1953 Inglismaal ning hiljem Kanadas.
Avaldanud 10 romaani, 2 proosakogu, 8 luulekogu , neist viimane ingliskeelne valik.
Tõlgituim eesti pagulaskirjanik, romaan „Ristideta hauad” on tõlgitud kaheksasse keelde (hiina, hispaania , inglise, leedu, läti, prantsuse, rootsi, soome).
Tunnustatud neljal korral paguluses välja antud maineka Henrik Visnapuu kirjandusauhinnaga.  1997. aastal autasustati Riigivapi III klassi teenetemärgiga, kuid sellest kirjanik loobus.
Oma loomingus järjekindlalt kommunismivastasele võitlusele pühendunud kirjanik.
Seni viimane, autobiograafiline romaan „Põhjatähe all” (Tartu, Ilmamaa, 2009) käsitleb reedetud generatsiooni võitlusteed Soomes ja Eestis ajavahemikul kevadest 1943 kuni lahkumiseni Rootsi sügisel 1944.
 
Raamatust
Tegelased:
Taavi Raudoja - peategelane, metsavend
Ilme - Taavi naine
Tõmm - Ilme vend, Taavit ei salli eriti
Lembit - Taavi poeg
Piskujõe Linda - Taavi ema
Piibu Eedi - Taavi kaaslane , vibalik mees, räägib imelikult
Ferdinand Uba - Taavi kaaslane, sai haavata , teistest vanem (um. 40)
Leonard Kibuviir - Taavi kaaslane, naljaka kiila kuklaga
Osvald - Taavi äia talus (Hiiel) sulane, suurt kasvu
Hilda - Hiiel teenijatüdruk, Tõmmusse armunud
Aadu - varem oli vallasant, nüüd elab Hiie talus
Hiie Ignas - vallavanem , Taavi äi, põgenes koos perega (ka tütre ja tütrepojaga)
Roosi Marta - oli varem (ja on vist siiani) Taavisse armunud
Roosi August - joodik , Marta isa, Hiie talu naaber
Selma - Taavi parim sõbranna
Inga - naine, kes organiseerib inimesi salaja Tallinnast üle Soome lahe, vastupanuliikuja
Manivald Pihu - kombinaadi- kamba eesotsas (seal asub sõjakooli meeste peastaap)
Riks - Taavi endine sõjakaaslane, tapab enese
kokk Lompus - Taavi endine sõjakaaslane, lubab inimesi üle lahe aidata, tegelikult varastab paljaks
Vello - üritab Taavi perega koos üle lahe minna
Kokkuvõte:
Taavi Raudoja oli noormees , kes võitles Soomes venelaste vastu. Koju jõudes sai ta teada, et tema naine Ilme ja laps Lembit  on läinud üle mere. Ta võttis valepassi ja järgnes neile Tallinnasse. Pealinnas kohtas ta mitmeid tuttavaid, kes pakkusid talle otsa, et sõita üle mere ja põgeneda surma mõistmisest riigireetmise eest. Teda  peteti mitmeid  kordi ning oodatud ots jäigi tulemata. Samal ajal  tema naine ja laps pöördusid koju tagasi, sest nad ei olnud laeva peale pääsenud. Sealt, saades teada, et Taavi olevat Tallinna neile järele läinud, seadsid  nad  suuna tagasi. Pealinnas kohtusidki noored taas ning otsustasid koos põgeneda. Neile pakuti üks võimalik ülemineku võimalus ja nad asusid teele. Jõudes metsa, ootasid nad mitu päeva, aga paati ei tulnud. Lõpuks pöördus Taavi tagasi Tallinna. Teel sinna peeti ta kinni, sest arvati, et ta on petis ja nuhk ning peksti vaeseomaks. Lõpuks põgenes Taavi venelaste käest ja jõudis linna. Seal kohtus ta Martaga, kes kellega koos ta ootas paati. Marta ütles, et paat oli ikkagi tulnud ja tema naine ja laps olevat üle sõitnud. Taavi läks tööle vabrikusse ja seal haudus ta põgenemisplaani kevadeks . Kuid kevade jõudes tulid ka kontrollid ning Taavi ei pääsenud põgenema- ta võeti kinni. Temast prooviti informatsiooni kätte saada, pekstes, kuid kasutult. Seega pandi ta vangi mitmeks kuuks. Vahepeal oli sõda lõppenud ning hakati taas vange üle kuulama . Taavi oli jäänud nende kuudega nõrgaks ja kiduraks. Ning ainukest lootust sisendas talle vangikongides üks vana taat, kes andis oma toidu Taavile. Ülekuulamisel mõtles Taavi välja plaani ning põgenes. Otsides endale teised riided ja uue peakatte asus ta teele Piibu Eedi kodutallu, kus ta kohtas Piibu Eedit ennast. Temalt kuuldes, et tema naine ja poeg ei pääsenudki üle mere oli ta väga šokeeritud. Üheskoos Eedi ja Leonardiga asusid nad metsa varjule.
Arvo Mägi „Risti riik“
See raamat räägib Karvikutest ,kes elasid aastatel1200-1500. Seal kirjeldatakse nende tegemisi läbi aastasadade. Selle aja jooksul vaheldub 15 põlvkonda. See ajastu oli ka sõdade ajastu ,sest sel ajal levitati ristiusku ja sellega puutusid kokku eestlased.Raamat hakkab pihta esimesest Karvikust ,kelle nimeks oli Ool ,kes käis Rootsis röövretkel. Seal juhtus tal aga selline seiklus ,et ta sai ühe vanamuti käest peksa. Üks Karvikutest käis saarlastega rööv retkedel  ,sest, nagu teada, on saarlased kõvad röövlid olnud ja röövretkelt tagasi tulles otsustab kapten minna Riiat röövima minna ,aga see ei õnnestu tal ja nende laev lastakse põhja. Üks Karvikutest tahtis saada preestriks, aga see ei lähe tal korda. Üks Karvikutest langeb katku küüsi ja sureb ,sest Eesti mandrile oli saabunud katkulaine.  Üks Karvikutest segab end isanda asjadesse ja karistuseks võtab isand ta sõtta kaasa.
Karvikute suguvõsa kronoloogia
Ool - 1222 puusepp
Talis 1188 - 1208 meremees
Unno 1208 - 1242 kalamees
Ramm 1232 - 1276 talunik
Pärn 1253 - 1324 talunik / tark
Tiit 1299 - 1357 sepp
Vood 1330 - 1351 sepasell
Ruutu 1351 - 1401 vabadik
Kotlep 1372 - 1420 vabadik
Naan 1400 - 1444 koerapoiss
Härm 1440 - 1481 tallipoiss / jahisulane
Laar 1466 - 1502 jääger
Enrik 1489 - 1530 mõisakarjane
Ant 1515 - 1570 külakarjane
Mikk 1542 - 1585 puusepp
Karvikute suguvõsa pole suursugust päritolu, samuti hoiavad nad kõrvale suurtest sündmustest. Vaid kavalusega võetakse nende esivanem Sigtuna retkele laevavahiks kaasa, tema hilisem järeltulija aga otsustab kõrvale jääda Jüriöö ülestõusust (1343– 1345). Alles mõnesaja aasta pärast jõuavad Karvikud esimest korda sõtta, kui üks neist võetakse mõisasulasena kaasa Smolino lahingusse (1502).Pigem näikse Karvikud soovivat ajaloo eest pageda. Romaani esimeses osas „ Rist ” taanduvad nad uute aegade eest üha sügavamale metsa. Metsataludes jätkubki veel mõnda aega endine eluolu. Kirjeldades uute jõuvahekordade järkjärgulist kujunemist, näeb Mägi murranguna Jüriöö ülestõusu  luhtumist ja sellele järgnenud katku, nagu ka Saksa ordu mõjujõu kasvamist. Nii koosneb „Risti riik” justkui kahest eri romaanist . Selle teine osa „Mõõk” kirjeldab mõisaelu, kus varem metsas vabalt elanud Karvikud on uute isandatega leppinud.
Veljo Kahl 12.b
Arvo Mägi „ Uued isandad “
Selles raamatus räägib Arvo Mägi ühe suguvõsa juhtumistest Liivi sõjast kuni Põhjasõjani.
Raamat jutustab Laari , Enriku, Anti,
Mikku, Riko, Siimu, Joosu, Peepu, Volemri ja Antsu tegemistest. Räägitakse põhiliselt sellest, kuidas inimesed hakkama saavad nendel rasketel aegade, kui külast käivad läbi erinevate maade sõdurid ( poolakad, rootslased , venelased ).
Sekka on toodud ka huvitavaimaid lugusid , millega on mõni vapram Karvik hakkama saanud.
 
Kord tulnud külla uus kirikuõpetaja, kellel oli väga ilus lauluhääl, usust ta eriti ei teadnud , natuke oli ise kuulnud ja rääkis siis seda. Mehed tast lugu ei pidanud, kuid naised olid väga  temasse kiindunud (kauni  hääle pärast). Nii ta siis võrgutaski naisi, meelitas mõned voodissegi, mille peale  mehed ja isad väga kurjaks said. Seepeale läinud üks Karvik maad kuulama  ja sai teada, et pastor oli hoopis petis. Külainimesed said väga kurjaks ja tahtsid kirikuhärra üles puua. Viimase õnn, et pakku pääses.
 
Kord tulid rootslased külla ja tahtsid nekrute, siis viidi koos teistega kaasa ka Siim. Ühes mõisas, kus rootslased öömajale jäid, said nekrutid põgenema. Kõik selle tõttu, et rootslased hakkasid jooma  ja  mõisameestega tülitsema, siis kaklesid rootslased ja mõisamehed ja keegi suutis kogemata mõisa põlema panna. Kogu selle segaduse ajal suutsid nekrutid põgeneda. Hiljem tapsid rootsalsed kõik mõisamehed, et varjata oma süüd selles, et mõis maha põles ja nekrutid põgenema said.  Siim, kes liikus koos paari mehega, teadis enam-vähem kuspool ta kodu oli. Teel astus ta sisse ühte tallu , et endale natukene söögipoolist varastada. Vaatas siis, et maja tühi ja puha, võttis paar ampsu leiba ja tüki liha, lahkudes märkas ta uksel seisvat perenaist, kes oli maruvihane. Siim seletas talle asja ilusti ära ja naine uskus teda, õnneks ei olnud Saamut kodus, muidu oleks Siim saanud korraliku koslepi. Madli kutsus Siimu enda juurde elamagi mõneks ajaks, ta elas seal nädalapäevad, kuni külas levisid jutud, et Madli magatab võõrast meest. Kohalikele see asi ei istunud ja Siim pidi lahkuma .
Mõned kuud hiljem otsis Madli Siimu üles, sest naine ootas last. Madli oli põgenenud kodust, sest Saamu tuli tagasi ja ta sai Siimust teada ja peksis Madlit rihmaga ja siis üritas teda kirvega ära tappa.  Siimul aga oli kodus naine olemas. Tekkisid igasugused tülid, Madli väitis, et Veeli ( Siimu naine) oli üritanud tema poega ära tappa. Ühel heal päeval sai Veelil sellest küll ja ta üritas Madlit selga pussitada, kuna Madli oli tugevam, siis Veeli põgenes pärast ebaõnnestumist metsa – ja sealt ei tulnud ta kunagi tagasi.  Nii elasidki Siim ja Madli külas edasi, neil oli poeg Joosu. Kui Siim ja Madli abielluda tahtsid, siis kirik väitis, et ei saa, kuna Madli on juba abielus. Hiljem poob Madli oma mehe üles, kuna see teeskleb mõisahärrat. Üritab siis Siimuga abielluda, aga kirik ei kiida heaks, et ta oma mehe tappis.
Raamat räägibki, mida huvitavad erinevad põlvkonnad tegid, samas on raamatus ka kirjeldus selle kohta, mis toimus Rootsis või teistes naabermaades.
Tasus lugeda.

Karl Ristikivi

" Imede saar"

Reisipäevikuna jutustatud allegooria , mida võib klassifiseerida antiutoopiaks.
Sellises vormis arvustab autor oma kaasaegse maailma poliitikat, ühiskonnakorraldust ja eelarvamusi. Kuigi lugeja leiab viiteid nii Platonile , Thomas More´ile kui teistele utoopiate autoritele, meenutab kujutatud saareriik Allotria lääneliku heaoluühiskonna kuldaega.
Ideaalriigil, kus esmapilgul kõik tunduvad olevat õnnelikud ja rahul, on vähehaaval avanev pahupool: üldise õnne ja heaolu eest on makstud vabaduse ja individuaalsuse kaotusega. Saare elu kirjeldused on esmapilgul rüütatud arhailisse rüüsse, kuid lugeja tunneb ära 20. sajandi tehnikasaavutused nii meditsiinis, telekommunikatsioonis kui muudes valdkondades. Õige pea jutustatakse lugejale ka vabakasvatusest koolides , sugude võrdsusest, nooruse ja keha kultusest ning seksuaalsest vabadusest. Mitmed sotsiaalsed institutsioonid parodeerivad Skandinaavia sotsiaaldemokraatlikku ühiskonda, ajaviide ja kultuurielu meenutatavad 20. sajandi massikultuuri nähtusi ( sport , muusika ).
Selgub ka saart ähvardav oht: vulkaanikraatrisse peitunud totalitaarne Heliodoruse riik, kus valmistutakse sõjaks ja maailmavalitsemiseks. Ometi ei taheta jõukas ühiskonnas ähvardavast ohust midagi teada. Veel enam, ohu eest hoiatajaid ootab ühiskonnast väljaheitmine.
Einar Sanden „ Loojangul lahkume Tallinnast“
 
Tegevus algab sellega, kui Juhan , üks väliseestlasest CIA töötaja, selle organisatsiooni peahoones mõtleb selle üle , mis mured vaevad tema ülemusi 7. korrusel. Varsti meenutab ta , kuidas ta sel päeval tööle üldse sattus. Ta oli hommikul valmistumas perega Kanadasse puhkusele minema , kus toimus väliseestlaste iga-aastane üritus, kui helistas tema töökaaslane ja ta tähtsa ülesande jaoks tööle kutsus. Seal sai ta teada , et Karl Säre oli leitud Kesk- Ameerikast ja temalt oli teada saadud , et eksisteerib üks nimekiri, kus on läänes viibivate Nõukogude Liidu spioonide nimed. Edasi läheb jutustus tegeliku peategelase juurde , kelleks on noor Margus- Magnus Tamm.
 Magnuse  nimi tuli sellest , et inglased ei osanud Margus öelda , kui ta ennast esimest korda tutvustas . Noor Magnus oli just minemas laevukesele koos kapteni ja ühe lihunikuga , et Eestist Nõukogude võimu eest Rootsi sõita. Selle oli organiseerinud tema isa , kes oli kaubalaeva kaptenina eiranud Nõukogude Liidu käsku kõikidel Eesti lipu all seilavatel laevadel pöörduda liidu sadamatesse. Isa elas tol hetkel Londonis, kus tal oli piisavalt raha, et teha võimalikuks oma poja pagemine Eestist Inglismaale . Magnus viibis mõne nädala Gotlandil, sealt sõitis ta laevaga edasi Stockholmi ning seejärel kaubalennukiga Inglismaale Londonisse. Magnus ise ei tahtnud üldse Eestist lahkuda , see oli tema kodumaa, seal olid tema sõbrad ja esimene silmarõõm Kai. Ta ei tahtnud Kaid loovutada oma pinginaabrile , temaga oli ta kogu aeg võidelnud Kai tähelepanu eest. Teel mõtles ta selle peale kogu aeg, eriti kuna tema isa oli tema jaoks üpriski võõras, sest tema kaptenitöö hoidis teda perest kogu aeg eemal, isa nägi ta ainult mõnel korral aastas ja oli tema jaoks lihtsalt üks mees, kes postkaarte saatis ja vahel külas käis. Inglismaale jõudes tundis ta kohe keelebarjääri, Rootsis oli ta vähemalt saksa keelegagi hakkama saanud. Keele murest aitas üle saada tema isa poolatarist armuke Bodagna, kes oli talle järgnevatel aastatel ema, õpetaja ja sõbra eest. Hiljem sai temast ka Magnuse esimene tüdruksõber. Neiu oli küll Magnusest üle kümne aasta vanem , kuid see neid ei heidutanud. Alguses oli Bodagna natuke aega ka Magnuse isa armuke, kuid see ei kestnud pikalt. Veidi pärast seda, kui poolatar oli lahkunud , oli ta juba uue naise leidnud , kellega ta ka abiellus. Selleks, et abielluda , pidi tema eelmine naine, Magnuse ema surnuks tunnistatama. Kuid keegi ei teadnud, kas ta oli elus või ei. Mõne sõbra valetunnistuse abiga läks see Magnuse isal aga läbi. See oli Magnusele ka viimaseks piisaks karikas , pärast seda vahejuhtumit lahkus ta kodunt , olles nüüdseks 18-aastane. Ta jooksis ära Bodagna juurde , sest mujale ei osanud ta minna. Ta asus tööle ühes ajalehes reporterina, tal oli unistus ka kirjanikuks saada , kuid Bodagna arvas , et tal ei ole piisavalt kujutlusvõimet ja fantaasiat, et sellega endale leiba teenida. Aja möödudes nende tunded üksteise vastu aina tugevnesid ja kõik näis minevat suurepäraselt. Kui Magnus ühele väliskomandeeringule sõitis, oli Bodagna olnud väga väsinud ja kurb ning ka voodis teistmoodi. Sel hetkel ei osanud Magnus sellele suurt tähelepanu pöörata, kuid Viinis olles püüdis ta temakesele helistada , kuid keegi ei vastanud. Tagasi Londonisse jõudes avastas ta, et Bodagna oli vähki surnud. See oli esimene suur kaotus Magnusele. Pärast seda kaotas ta mõneks ajaks sihi, hakkas jooma ja muutus boheemlaseks. Aja jooksul oli ta parimaks sõbraks saanud üks Inglise salateenistuste Eesti asjade eskpert, ta oli oma töökoha Magnusele ühel õhtul pubis alkoholijoobes välja rääkinud. Ta oli üldsegi väga huvitava juhuse läbi saanud Eesti asjade eksperdiks. Ta käis ühes prestiižikas ülikoolis, mille nimi oli Eaton ja ükskord oli ta poe aknal näinud raamatut Eatoninan – ehk Eatonlane, ta ostis selle kõhklemata ära ja suur oli tema üllatus, kui ta avastas , et raamat oli hoopis Estonian. Ta oli raamatu nime valesti näinud, kuid kui raamat juba ostetud , siis tuli sellest võtta kõik, mis võtta andis ja ta õppis eesti keele selgeks. Sõbrana oli ta aeg-ajalt üpriski tüütu, kuid siiski ainuke lähedasem sõber, kes Magnusel oli ja keda ta rohkem usaldas.
Varsti avanes Magnusel võimalus Kaid näha, ta oli ühe kontserdi raames kooriga Viini tulemas. Ta organiseeris ennast kiiresti komandeeringule Viini, kus ta Kaid ka kohtas. Ta sai neiu eemale ta grupist oma hotelliruumi, kus ta teda endaga Inglismaale kutsus. Kui väga Kai Magnuse juurde minna tahtis, ei suutnud ta siiski oma kodumaad , Eestit, hüljata. Magnus püüdis teda küll ümber veenda, kuid mõistis siiski, miks Kai tulla ei saanud, see sama tunne valdas tihti ka teda ennast, ta oli oma kodumaast juba aastaid puudust tundnud . Kai lahkumine oli talle ta elu teiseks suurimaks hoobiks.
Kord oli ta järjekordsel komandeeringul , seekord Madridis , kui ta kohtas uut naist nimega Cara , ta oli väga veetlev ja imponeeris Magnusele ka iseloomu kui mõistusega. Cara oli suvepuhkusel , ta töötas ühes USA ülikoolis lektorina ning oli otsusatnud suveks Hispaaniasse minna. Nende teed kohtusid ühel õhtul restoranis , kus Magnus oli otsustanud enne Madridist lahkumist söömas käia. See   kohtumine jättis ta sinna pikemaks ajaks, kui alguses planeeritud oli. Nende lühikeste nädalatega tekkisid neil üksteise vastu tormilised tunded, Magnus oli talle isegi ühel õhtul purjus peaga abielu- ettepaneku teinud. Järgmisel õhtul, pärast järjekordset vahekorda , kui Cara magas, võrdles Magnus naise olekut ja miljööd tol hetkel kuulsate kunstnike aktifotodega, kuid arvas, et kui praegu Carast pilt maalida, ületaks see mitmekordselt kauniduselt teised tööd. Samal toimus ta peas meeleheitlik lahing selle nimel, kas jääda Madridi Cara juurde või lahkuda ja minna edasi oma tavapärase eluga. Ta otsustas lahkuda ja kirjutas talle lühikese hüvastijätukirja. Nii lahkuski Magnus loojangul autoga Madridist. Teel kohtas ta üht soomlannast hääletajat Riittat, kelle ta natuke kõhklevalt peale võttis, kuna tal suur kott kividega kaasas oli. Tuli välja, et ta on ühest organisatsioonist, kus liikmed mööda maailma rändavad ja erinevatest kohtades kive Saksamaale veavad, et seal nendest kividest maja ehitada. Hääletajast sai hiljem Magnuse kihlatu.
Veidi pärast kihlumist tegi Riitta ettepaneku , et nad natuke aega üksteisest eemal oleks ja sügavalt üksteise kokkukuuluvse üle järele mõtleks, kas nende teine osapool on ikka see , kellega nad kogu järgneva elu koos tahavad veeta. Magnus läks selleks puhuks Gotlandile Visby linna. Ta ei öelnud kellelegi, kuhu ta läheb, lootuses, et keegi teda ei segaks. Ta võttis aega lihtsalt enda jaoks ja vahepeal kirjutas midagi autobiograafia sarnast, milles ta kirjeldas eelnevaid sündmusi oma elus. Siiski suutis tema salateenistuse sõber ta üles leida ja sõitis ka ise sinna kohale. Siin said raamatus kokku raamatu algus ja praegune osa, inglasel oli Magnusele pakkuda ülesanne minna Eestisse ja tuua seal Säre nimekiri, milles raamatu alguses juttu oli. Magnus oli esiti väga skeptiline, kuid hiljem siiski nõustus, tal avanes lõpuks võimalus minna tagasi kodumaale Eestisse ning kohtuda ka Kaiga.
Väliseestlase ja ajakirjanikuna sai Magnus väga sooja vastuvõtu osaliseks , hea hotellituba, kohalik suhete korraldamise komitee juht sõidutas teda mööda Eestit  ekskursioone tehes, kõik selleks , et ajakirjanikule võimalikult head muljet jätta. NSVL oli parasjagu ametis oma maine parandamisega. Enne ekskursioone kohtus Magnus ka Kaiga, kes nüüdseks oli Magnuse kunagisest pinginaabrist rase , pinginaaber ise oli Krimmis komandeeringus. Oli ilmne, et mõlemal olid siiski üksteise vastu tunded, Kai tuli ka Eesti ringreisile Magnusega kaasa, kus nende vastastikune tõmme ka võõrustajale märkamatuks ei jäänud, kes tegi väga selgeid ja taktitundetuid kommentaare. Magnus pakkus välja, et nad võiksid abielluda, siis saaks Kai temaga kaasa tulla, kuid seekordki ei tahtnud Kai Eestist lahkuda. Magnus jõudis ka mõelda selle peale, et ta ise jääks Eestisse, kuid hoolimata sellest , et see oli ta kodumaa, ei suutnud ta jätta oma endist elu, seega läks Magnus tagasi Tallinna Säre nimekirja otsima . See oli ühes Kana tänava puumaja kolmandal korrusel. Kahel esimesel korrusel oli parajast käimas suurem jooming ning Magnusel õnnestus hõlpsasti nende tähelepanu äratamata viimasele korrusele minna ja hakata otsima sarikalaudade vahelt seda nimekirja. Selleks tõmbas ta lae alla õigesse kohta vana voodi, mis tõenäoliselt päästis ta elu, kuid viis ta ka vangistusse. Varsti tuli üks purjus mees üles, kes tõenäoliselt seal elas ja hakkas aru pärima, et mida Magnus seal teeb. Magnus üritas end kohalikuks tähtsamaks ametnikuks valetada, viibutades oma Visby korteri võtit, üritades näidata, et tal on selle koha võti. Kohalikku see ei huvitanud ja asi eskaleerus vägivaldseks vastasseisuks. Magnus astus voodi taha , nüüd ei saanud Magnusest hulga suurem mees talle otse kallale tungida , siis võttis Magnus ka enda julguse kokku ja virutas täie jõuga mehele vastu pead , mispeale viimane peaga vastu ahju kukkus ning nagu hiljem selgus, oli see tema surma põhjuseks. Nähes, et mees ei liiguta, põgenes Magnus võimalikult kiiresti sündmuskohalt hotelli ja jäi oma tuppa laeva ootama. Varsti kutsuti ta ühte ruumi, kus tal esitati süüdistus mõrvas, süütõendiks oli seesama Visby korteri võtti, mis tal rüseluse käigus sinna korterisse maha oli kukkunud. Karistuseks oli talle 11 aastat vangilaagris.
Raamatu lõpus otsis Riitta Magnuse inglasest sõbra üles ja asus temalt aru pärima oma kihlatu kohta, olles ise otsinud kõikjalt, kus ta ka oskas, sealjuures oli ta ka kaks korda Eestis käinud, kuid ka sealt ei saanud vastuseid. Vastuseid ei saanud ta ka Inglismaalt, sest ka Magnuse sõber ei teadnud, vaatamata oma töökohale, Magnusest midagi. Sellega raamat ka lõppes.
Gert Helbemäe „ Ohvrilaev “
Romaan räägib neljakümne viie aastasest mehest, kes on ajalooõpetaja. Martin Justus on abielus ja tütre isa. Suvi on ukse taga ja kool on lõppenud. Martin Justuse naine ja laps lähevad Narva-Jõesuusse puhkama , aga Justus otsustab jääda linna,et kirjutada lõpuni oma pooleliolev elulooraamat Sokratesest. Kirjutamisega jõudis ta niikaugele, et Sokrates oli mõistetud surma ning tema hukkamine pidi toimuma kolmekümne päeva pärast, kui ohvrilaev Delose saarelt tagasi jõuab. Justust huvitas, mida Sokrates nende kolmekümne päeva jooksul mõtles ja tundis. Mõtete kogumiseks läks ta välja jalutama . Jalutuskäigul kohtas ta juudi tüdrukut nimega Isebel . Isebeli unistus oli saada kuulsaks pianistiks, kuid selle võimaluse rikkus ära tema ema ning nüüd olid ta laste klaveriõpetaja. Talle ei meeldinud lapsi õpetada, sest lapsed ei tahtnud õppida ega võtnud asja tõsiselt. Martin rääkis Isebelile poolelijäänud raamatust ja kirjutamisraskustest. Isebel tegi Justusele ettepaneku pühendada 30 päeva armastusele.
Nad hakkasid iga päev kohtuma ja veetsid öid ühes Kadrioru majas , mida Isebel võis kasutada klaveri harjutamiseks, kuni majaomanikud reisil olid. Oma suhet pidid nad varjama ja keegi ei tohtinud sellest teada saada. Möödus umbes 25 päeva ning Isebel külastas Justust tema enda kodus. Justus mõistis, et asjad ei saa enam nii jätkuda: tal on naine ja laps ning neid võidakse kahtlustada. Ta rääkis Isebelile, et nende vahel ei saa enam midagi olla, ning Isebel jooksis minema. Järgmisel päeval kuulis Justus, et Isebel oli ennast maha lasknud. Teda vaevas tohutu süütunne ning ka kartus , et tema pere võib asjast midagi teada.Ta pakkis asjad ja sõitis Narva-Jõesuusse. Kohe sinna jõudes kutsus Justus oma tütre jalutama ja uuris , kas ta teab asjast midagi ning oma süütunde kergendamiseks otsustas ta tütrele kõik ära rääkida. Tütar andestas talle, nad said lähedasemateks, kuid oma naisele ei rääkinud ta midagi.
Heino Susi ’’ Kojutulek ’’
   See raamat räägib peategelase tegemistest ja läbielamistest Teise maailmasõja ajal. Lugu algab sellega, kuidas eesti poisid ehk soomepoisid tagasi Eestisse tulevad. Soomes antakse neile võimalus minna kas Rootsi sõjaväelaseks või siis Eestisse tulla, kuid seda Saksa lipu all. Peategelane oma tuttavate ja sõpradega otsustas viimase valiku kasuks. Neilt võeti relvad ning paremad riided ära, vastu anti vanad ja kulunud kaltsud, mille üle soomepoisid õnnelikud pidid olema, et neil üldse miskit selga jäi. Niisiis pöörduti Eesti poole.
   Eestis ootas neid väga soe vastuvõtt. Midagi sellist polnud nad varem näinud. See oli justkui stseen filmist . ’’Kui Nõmmele jõudsime, lühikese raudteesõidu sihtpunkti, kihas jaam ning ümbrus inimestest. Sõnum oli jõudnud päälinna, meile oli tuldud vastu. Käeraputused, hõisked, rõõmsad näod. Siin ja sääl tuttavate ning omaksete kokkusaamine. Pisaraid omajagu. Suudlusi. Laulu ja ikka jälle sooje soovitusi .’’
Kõik soomepoisid olid joobunud sellest, et neid tagasi oodati . Nii võeti neid igal pool vastu.
   Nõnda olid nad päeva paar, said nautida külalislahkust. Kuid siis saadeti nad kõik õppustele. Kuna Eestis oli tollal Saksa okupatsioon , tuli eesti poistel sõdida ka Saksamaa lipu all. See eeldas saksa sõjaväelist väljaõpet. Seda õpetati neile nii palju kui jõuti, kuid mõned pataljonid läksid juba varakult rindele. Ei jõutud neile midagi selgeks teha, läksid oma soome väljaõppega, püüdsid saksa sõjaväelastega ühist keelt leida, et käsklusi sarnaselt täita.
   Riidak (peategelase tuttav) tuli tagasi Tallinnasse ja hakkas oma läbielamistest rääkima, mida ta Tartu kandis oli tunda saanud. Algus oli isegi paljutõotav, kuid ei olnud ju relvi , kui mingid relvad sakslastelt saadi, siis oli mureks vähene laskemoon, kui sai veidi laskemoona , siis oli mureks suuremate ja võimsamate relvade puudus, kuid mida oli, seda kasutati targalt ära. Küll oli seal tarku eestiaegseid pealikke, kes oskasid sõda pidada, sõda pidada eesti moodi. Nende arvamustega olid päri ka soomepoisid ise, kuid enamik pealikke sai lõpuks Lõuna-Eestis venelaste vastu võideldes kas miinitükiga pihta või kuuliga pähe, surm oli igal juhul möödapääsmatu. Vähesed eestlased,/ sakslased , kes alles olid jäänud, pidid taandumisega algust tegema, seda loomulikult Tallinna suunas. Marsiti koos venelastega, kusjuures venelased arvasid ekslikult, et soomepoisid on samuti Punaarmeest. Kuid eestlased oskavad endid täbaratest olukordadest välja nihverdada, ka seekord läks neil õnneks. Selleks ajaks oligi pataljoni ligikaudu poolsada meest alles jäänud, kõik tundus lootusetu, õiget juhti neil polnud, kuna kõik võimukamad olid surma saanud. Siis tuli lõpuks neile appi 2. pataljon , ehk nad said siis endale kaasvõitlejaks ligi sadakond sõdalast. Kuid ega venelastele ikka polnud mõtet vastu astuda, kuna puudus laskemoon, mida kuskilt võtta polnud. Küll olid sakslased moonast tühjaks pumbatud, paljud relvad venelastelt endilt saadud, kuid need olid kõik ära kasutatud. Soomepoisid jäid venelasi ootama selle natukesega, mis neil veel alles oli. Riidak oli saanud lasud õlga, ei saanud hästi liikuda . Ta saadeti pealinna ära, kuid seda sõnumiga, et eesti poisid on ikka veel olemas ja ikka veel tegutsevad, küll armetu tagalakraamiga, kuid vähemalt tegutsevad. Veidi Riidakut tee peal tümitati, kuid lõpuks pääses ta tsikli tagaotsas pealinna. Ta oli läinud Vabariigi Valitsusse ja seal uhkelt sõna võtnud. Üks Omakaitse kapten kuulas sõbralikult Riidaku ära, mees rääkis talle kõik, mis toimunud oli. Nad said kapteniga üpris lähedaseks, ilmselt seetõttu, et kapteni poeg oli ka üks soomepoistest olnud, kuid hetkel veel kadunud soomepoiss. Eesti lipp oli igal juhul tornis. Paljud arvasid, et Eesti on nüüd Saksast eemaldatud ja vaba, kuid ei miskit.
   Eestlased võitlesid oma riigi eest nii, kuidas suutsid. Kui neil oleks olnud piisavalt laskemoona ja muud vajalikku, oleksid nad venelastele tuule alla teinud, sest eestlane on siiski järeleandmatu ja teab mida ta tegema peab - Eestimaa vabastama!
 
Häid võrdlusi või ütlemisi:
’’Nagu mohikaanlased ammuloetud juttudes .’’ Nende endi seast juhi all Soomest tulnud poolhullude kohta.
Juht Pärlin olevat öelnud , et kuhu ta selle lastekarja üksi saadab :’’ Teiste supp ja lastekari’’ Teiste supp- Saksa-Vene sõda ja soomepoisid, pluss siis veel need kämbud.
’’Patül läks paanikasse sattunud meestele vastu: kepi najal ja longates, mädanev haav reies. Ta polnud ei ärevuses ega õieti isegi mitte tige . Läks nagu meister vabrikus seadma korda masinaosa, mis ajutiselt on hakanud tõrkuma. Ja pabin meeste seas kadus .’’
’’ Kuradi tore oli vaadata: pikk suurtükk oli allapoole longus nagu sandi munn .’’
’’Jäime sakslaste ja venelaste suurte torude vahele nagu sitikas kontsa ja põranda vahele.’’
 
Heino Susi
 
Sündis 27.juulil 1925.aastal Tallinnas. Tema isa Arnold Susi tegutses advokaadina, ema Ella Susi õpetas ajalugu ja kodanikuõpetust Elfriede Lenderi tütarlastegümnaasiumis, täites samal ajal ka kooli inspektrissi kohuseid. Perekonnas valitses kindel rahvuslik ja demokraatlik vaim ja ustavus Eesti Vabariigile, mis lõi aluse kirjaniku maailmavaatele kogu eluks.
 
1933.aastal asus Heino Susi õppima Jakob Westholmi gümnaasiumi, mille viimasest klassist ta 1943.a. sügisel põgenes saksa okupatsioonivõimude poolt väljakuulutatud mobilisatsiooni eest Soome. Soomes teenis ta eesti vabatahtlikest moodustatud rügemendis J R 200. Koos suurema osaga selle rügemendi koosseisust naasis ta 1944.a. augustis kodumaale. Pärast rinde lagunemist ja väeosade laialiminekul püüdis H. S. pääseda läände, sattus aga sakslaste kätte ja teenis kuni sõja lõpuni eesti diviisi koosseisus Sileesia rindel. Sõja lõppedes elas ta läbi palju vintsutusi sõjavangina tšehhi partisanide, Punaarmee ja Ameerika sõjaväe käes. 1946. a. õnnestus tal asuda õppima keemiat Baltimaadelt põgenenud õppejõudude poolt Hamburgis asutatud ülikoolis. 1950. a. siirdus H.S. Ameerika Ühendriikidesse ja jätkas seal õpinguid Oklahoma ülikoolis, teenides elatist ja peavarju kohaliku kiriku kojamehena. Omandas 1952. a. Master of Science ja 1955. a. Dr. Phil. Teadusliku kraadi
 
Alates 1956. a. kuni surmani töötas H.S. Philadelphias USA Põllumajandusministeeriumi uurimisinstituudis. Oli American Chemical Society ja Society for Applied Spectroscopy liige. On avaldanud rea keemia-alaseid artikleid teaduslikes ajakirjades. Välis-Eesti ühiskondlikust tegevusest võttis ta osa AABS-is, oli Kanada Eesti Metsaülikooli kauaaegne lektor ning esindas eesti kirjanike rahvusvahelisel Pen-klubide kongressil.
 
Kirjandusse astus Heino Susi 1970. a. oma sõjamälestuste põhjal kirjutatud kaheosalise tõsielujutustusega „Hall malev“, mille esimene osa „Üle lahe“ ilmus Lundis Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastuse 1974 ja teine osa, „Kojutulek“, sealsamas 1975. a. Jutustuse esimene osa kirjeldab eesti poiste põgenemist kaluripaadis üle lahe Soome, väljaõpet Soome sõjaväes ja võitlusi Karjala maakitsusel. Teine osa on pühendatud vabatahtlike tagasipöördumisel kodumaale, nende lootustele ja pettumustele ning viimsele võitlusele kodumaa pinnal. Jutustust kirjutades kandis kirjanikku soov anda meeleolud ja sündmused edasi tõetruult, midagi ilustamata ja ütlema jätmata, ning luua samal ajal ilma paatose ja ilukõne mõjutavalt vabadusvõitluse idee ja Eesti Vabariigi ajal sündinud meeste ustavus kodumaale. See on ka õnnestunud. Üldise laose ja masendusmeeleolude kõrval jääb teose lõpul siiski kajama lootus, et kuni rahvas on alles ei ole veel kõik kadunud.
 
Järgmine, samuti sõjamälestustele toetuv jutustus „Sarviku sulased“ I ja II (1985) kirjeldab kahe kurja vahel lootusetusse olukorda sattunud eestlaste põgenemist hävingu eest ja lõppvõitlusi võõra võimu teenistuses, rollis, mida iseloomustab ka teose pealkiri. Neis raamatuis saab ilmsiks suurte rahvaste maade jagamisele jalgu jäänud väikerahva traagika , keda hoolimata tema ainsast soovist hoida ja kaitsta tema maad ja rahvast kistakse siia-sinna ikka võõraste eest verd valama, et lõpuks needki , kellega seostus veel viimane lootus, tembeldaksid nad kurjategijateks.
 
Heino Susi viimaseks teoseks jäi populaarteaduslik ajalooraamat „Lugusid möödunud aegadest “ (1987). Selle raamatuga taotles autor anda esmamahult jõukohane ülevaade meie rahva ajaloost. Põhitähelepanu on raamatus pühendatud sündmustele alates esimesest rahvuslikust ärkamisajast ja selle kõrval ka ideoloogiate ning neid kandud meeste iseloomustamisele. Raamatu kirjutamisel töötas autor läbi väga ulatusliku kirja- ja suusõnalise andmestiku. Siingi õnnestus tal säilitada erapooletu ning objektiivne esituslaad, mida ei mõjuta poliitilised sümpaatiad ega antipaatiad, milles aga selgesti ilmneb veendumus , et omariiklus on eesti rahva inimväärse eksistentsi ainus võimalus.
 
Pärast seda külastas Heino Susi kodumaad neljal korral, esimest korda 1969 ja viimast korda 1987. Ta suri kolmandal oktoobril 1987 oma kodus Philadelphia lähedal Ambleri linnakeses vahetult pärast naasmist viimaselt kodumaa reisilt. Lõplikult jõudis ta koju 1988. a. augustis mil urn tema tuhaga sängitati Metsakalmistule vanemate Ella ja Arnold Susi põrmu kõrvale
 
Heino Susi raamatute ilmumisega kodumaal täitub üks tema elu suuri soove.
M. Unt „Sügisball“
 
Raamatu peategelasteks on kuus uuselamurajooni elanikku, kes elavad küll rahvarohkes Mustamäe linnaosas, kuid kes on südames üksikud ja puutuvad vaid riivamisi kokku.
 Üheks tegelaseks on noor luuletaja Eero . Ta asus elama Mustamäele pärast seda, kui tema naine jättis ta maha. Tema teoseid on loetud, aga alati on arusaamatuks jäänud, kes on adressaat, kellele Eero oma luuletusi kirjutab. Tema luule ei puuduta kedagi ja see muserdab Eero hinge ja ta tunneb, et ta on siinses maailmas üksik.
  Eero majakaaslane on teine peategelane, August Kask . Ta on vana ja kibestunud meestejuuksur, kelle päevi sisustab aknast pikksilmaga inimeste jälgimine. Ta on kõige uue vastu skeptiline (näiteks ei salli ta pikkade juuste moodi meestel) ja väga negatiivselt meelestatud (tema põhimõtete vastane on laste saamine – nimelt ei taha ta oma lastes edasi elada). Ta elu on sünge ja üksildane. Vaid inimeste jälgimine pikksilmast leevendab tema üksindust.
  Arhitekt Maurer on täielikus vaimustuses uuest linnaosast. Vastupidiselt Augustile meeldib temale uudsus ja modernsus. Ta on tulihingeline arhitekt ja inimkonna heaolu on temale südamelähedane. Aga oma naise jaoks ei jää tal aega. Vahel käitub ta justkui poleks tal naist olemaski. Naine on üksi, Maurer on üksi.
 Laura on üksikema, kes on telefonitöötaja ja kelle päevi sisustab televiisor. Ta on kaotanud usalduse meeste vastu ning seetõttu sukeldub ta oma seriaalimaailma, mis tundub olevat kindel. Istub oma diivanil, joob šerrit ja sööb kompvekke. Ja nii iga päev. Oma lapsest ei tee ta välja. Ja kõik meeste lähenemiskatsed tõrjub ta tagasi. Laura on tegelikult üksik – televiisor tekitab temas illusioone sõpradest ja kaaslastest. Kaaslasteks on aga väljamõeldud tegelased seriaalidest.
 Laura poeg Peeter on väike laps suures maailmas. Ta tunneb siirast huvi kõige vastu oma ümbruses ja uudistab igat pisimatki asja. Vaatlemine ja uurimine on tema lemmiktegevused. Maailm on tema jaoks üks imeline paik ja ta suudab isegi varblaste kõndimist mööda välisseina hämmastusega vaadata. Talle meeldib ka öösiti suvalistele inimestele helistada ja küsida mõistatusi (ta helistab ka teose teistele peategelastele). Kui poiss vahel ema käest maailma asjade kohta aru pärib, ei saa ta peaaegu kunagi vastust. Peeter on sunnitud avastama seda maailma üksinda.
 Restoranis töötav šveitser Theo on tegelikult sügavate huvidega tark mees. Teda huvitab sügavalt astroloogia . Kuid igal hommikul painab teda üles mõte, kes ta on. Tema arvates on ta korraga intellektuaal (ta on vaimsete huvidega – huvitub teosoofiast ja astroloogiast ning loeb hea meelega raamatuid) ja hooramees (igal ööl on tal uus naine, vahel ka lausa prostituut, voodis ning raamatu alguses oli tal 235. naine). Naistega leevendab ta ajutiselt oma üksindust.
 Kui raamatu alguses olid kõik inimesed üksikud ja neil ei olnud õrna aimugi, et nad üldse olemas on üksteisele, hakkavad raamatu lõpus toimuma juhuslikud kokkusaamised.
 Maurer läheb oma abikaasaga kohvikusse oma abielu päästma, aga see on juba karil ning Maureri abikaasat märkab šveitser Theo, kes üritab talle läheneda.  
 Luuletaja Eero läheb oma sõpradega peole erinevatesse kohtadesse ja üritab alkoholijoobes tagasi jõuda peo algsesse kohta ühe tuttava korterisse, kuid Mustamäe majad on kõik ühesugused, ei suuda Eero õiget kohta tuvastada ja läheb kogemata Laura juurde. Laura ja Peeter ehmuvad, kui Eero kohe diivanile istub ja Laura seriaali vaatama hakkab, rahunevad nad peagi. Laura pakub veel viina Eerole. Varsti Eero aga lahkub . Hommikul tuleb talle meelde, et käis ühe naise juures, aga naise välimus ei tulnud talle meelde. See jäi tema hinge vaevama.
 Theo käis ühel peol ning sai oma ärikaaslastega kokku. Nad läksid Mustamäe lähedasse metsa jalutama ja viina jooma. Vedurijuht (üks Theo ärikaaslastest) kaotas aga oma kollase jope ära.
 Järgmisel hommikul läks August Kask jalutama ja leidis metsast uhke välismaise kollase jope. Ta pani selle endale selga ja asus tagasiteele.
 Varsti kuuldi aga pauku . Auto oli ühe inimese alla ajanud, kellel oli kollane jope seljas . See oli August Kask. Laura läks Peetrile järele ning oli sama ülekäiguraja juures, kus juhtus õnnetus. Ta hüüdis isegi Augustit, aga see ei päästnud meest. Eero oli teisel pool ülekäigurada ja nägi samuti õnnetust otse silme all. Arhitekt Maurer oli töölt koju minemas ja nägi eemalt toimunut . Šveitser Theo oli rahvamasside liikumise peale välja rutanud ja nägi avariid.
 Pärast juhtunut aga kohtusid Eero ja Laura. Eero sai aru, et tema oligi see naine, kes on tema luule adressaat. Laura isegi kuulas huviga Eero luulet. Detsembri keskel Laura ja Eero abiellusid. Varsti aga sai Eero aru, et Laura siiski ei mõista teda.
 Theo oli hirmunud pärast autoõnnetust ning magas öösiti koos revolvriga ning ei julgenud võtta vastu öiseid kõnesid.
 Maurer lõi kaasa uue, veelgi suurema elamurajooni rajamisel.
 August Kase mõrvariks osutus endine ooperilaulja Marino Martin, kes teose alguses oli mõned päevad Lätis kadunud.
 
Minule meeldis see raamat väga, sest see oli konkreetne – ei olnud palju kirjeldusi, kõik raamatus toimunu oli omavahel seotud (näiteks kuidas raamatu alguses mainiti ooperilaulja kadumist ning raamatu lõpus osutus ta mõrvariks). Raamat peaks olema igale suurlinnaelanikule veidi südamelähedane, sest üsna tihti tunnevad suurte linnade elanikud end üksikuna ning kõik kohtumised on nii juhuslikud ja pealiskaudsed. Linnas on alati kiire, justkui käiks aeg linnas teisiti. Raamat tahabki meile näidata, kui juhuslik kõik meil siin on, peaksime rohkem pühendama ennast teistele.
Kristiina Veerde 12.b
Mati Unt
„Hüvasti, kollane kass “
"Hüvasti, kollane kass" on Mati Undi esimene romaan, mille autor kirjutas veel keskkooliõpilasena.
Teos kujutab maalt pärit kaheksateistkümneaastase abituriendi Aarne Veenpere viimast keskkooliaastat Tartus, suhteid korteriperenaise tädi Idaga, tüdrukute, sõprade ja õpetajaga ning maailmas oma koha leidmise otsinguid. Kollases majas elav tädi Ida on "eestiaegne naine", kes on nõuks võtnud kasvatada Aarnest tõeline mees vastavalt oma aja ettekujutusele. See tähendab head õppimist, korralike elukombeid, sõnakuulelikkust ja rahvuslikku meelsust.
Aarnet ei rahulda väikekodanlik idüll ning ta satub tädiga korduvalt konfliktidesse. Tädi ärritab Aarne uue aja mõttelaad, suhted tüdrukutega ja õppimisprobleemid; võimalik, et temas on ka veidi naiselikku või emalikku armukadedust. Ta süüdistab Aarnet koolist matkapäeviku varastamises, elektrikontrolli kohale kutsumises ja oma entsüklopeedia kadumises ning tülide tulemusena jääb Aarne ilma elektri ja söögita, mis tema õppimisväljavaateid veelgi kahandab.
Teine oluline liin on tärkav ja hääbuv armastus jõukamast väikekodanlikust perekonnast tüdruku Maia vastu, kes on püüdlik, kuid sisemise sügavuseta. Aarne püüab temas tekitada huvi kunsti vastu, kuid peab nentima , et ta ei armasta Maiat , vaid enda ettekujutust sellest, kes Maia võiks olla. Suhe tüdrukuga viib Aarne mõtted õppimiselt kõrvale, mis omakorda viib hinnete halvenemiseni ning kokkupõrkeni õpetaja Korneliga.
Konfliktid tädiga ja suutmatus jätkata sumbunud õhkkonnas päädivad Aarne lahkumisega kollasest majast ning kolimisega sõbra juurde. Kool on peagi lõppemas. Aarne arutusi elust, armastusest, ühiskonnast ja inimese kohustusest antakse edasi vestluste kaudu sõpradega - küünikust Ando ja idealistist Indrekuga.
Mats Traat " Inger "
   Tegevuspaigaks on Saaremaa, üksildane ja tuuline väike saar. Peategelane on noor õpetaja, kel nimeks Inger . Ta elas üksinda väikeses kõledas korteris ning käis koolis õpetamas inglise keelt ja oma lõpuklassi. Kuigi Ingerit ümbritsesid koolis päevast päeva inimesed, oli ta üksik. Jõudes iga päev pärast tööd koju, tegi ta kodus tule ahju alla ja tegi süüa või luges raamatut, kuid samal ajal igatses ta kedagi enda kõrvale, kedagi, kes teda hoiaks ja armastaks.
   Raamatu teises pooles asjaolud muutuvad. Ingeri ellu ilmub temast vanem mees Arne , kes on abielus ja kel on naine ning lapsed. Nad tunnevad teineteise vastu sooje ning sügavaid tundeid, kuid nad peavad oma armastust hoidma teiste eest varjus ja kohtuma salaja. Nad saavad koos olla väga vähe, kuigi nad sooviksid teineteise seltsis olla iga päev. Seetõttu on Arne ka suure dilemma ees - kas jätta oma aastatega loodud pere ja valida armastatud Inger? Valida pere ja igatseda Ingerit? Või jätta kõik sinnapaika ja minna ära merele ? Need on rasked küsimused, millele ei pruugi õigest vastust ollagi.
   Raamat lõpeb ootamatult. On kevad, Ingeri lõpuklass lõpetab, kuid aktusel ei suuda Inger mõelda muust kui aktusest. Enne pildistamist tuleb teatab Aet, Ingeri kolleeg ja sõbranna Ingerile, et on rase ja et tema pole ainuke, rase on ka Aeti õde, kes ühtlasi on ka Arne abikaasa. See uudis tuli Ingerile ootamatult, kuid vähemalt oli otsus tehtud, ta ei pidanud enam ootama. Inger elas lihtsalt edasi oma elu, südamevaluga, üksinduses, igatsedes kedagi enda kõrvale.

Tõnu Õnnepalu

„Flandria päevik“
            2007. aasta sügisel läks Tõnu Õnnepalu Brüsseli lähedale  Vollezeles Villa Helleboschi kirjanike residentsi (25 km pealinnast), samal ajal lasi töömeestel Eestis oma maja renoveerida. Ta kohtus Villa Helleboschis mitmete välismaiste ning ka Belgia kirjanikega. Õnnepalu kirjutas palju oma mõtisklustest, igapäevaseid tegemistest, suhtlustest kodustega. See on päevik sõna otseses mõttes. Vahepeal käis ta ka Brüsselis, et kellegagi kohtuda või niisama aega veeta. Tema kirjeldustesse ja mõtisklustesse on segatud ka jutt 13. sajandi munga elust kloostris . Kui sellel raamatul oleks märksõna, oleks see kloostriüksindus. Mitte sellepärast, et Õnnepalu on jutustanud ajaviiteks mungast , vaid seepärast, et Villa Helleboschis olemist võib võtta kui kloostris olemist: äärmiselt rahulik elu, väga vähe tegemist peale kirjutamise ja mõtisklemise. Ning kui tema 40 päeva täis said, suutis ta külalisteraamatusse kirjutada sõnad, mis väljendasid tema tänulikkust, mis sest, et suutis terve raamatu vältel oma igavust või rahulolematust väljendada.
 
Mõtted:
Ükski ühiskond, koosseisev ja ennast kogukonnana tundev inimkooslus ei saa olla ei kakskeelne ega multikultuurne . Teised kultuurid ning keeled peavad assimileeruma , vähemal väliselt
Inimkultuur on oma olemuselt muidugi alati multikultuurne selles mõttes, et iga kultuur võtab pidevalt "võõrast" üle, alati on natuke mosaiikne, aga alati püüdleb ta ebateadlikult ühtsuse poole.
(Uuel aastal päeviku kirjutamisest) Ei mingeid arutlusi ega "mõtteid". Lõpuks on need mõtted nii mõttetud. Kuhu nad meid ikka viivad. Arusaamisele? Aga arusaamisele millest? Sellest, mis me oleme ise välja mõelnud ja nimetame nüüd eluks või tegelikkuseks?
(Kui 40 päeva hakkavad täis saama) Ja mulle? Muide, mis tähtsust sellel on. Kas meilt elu lõpus keegi küsib: meeldis? ei meeldinud? Lihtsalt oli. Nüüd hakkab olnud saama.
Tõnu Õnnepalu
Sündis 1962. aastal Tallinnas. Teda tuntakse ka Emil Tode ja Anton Nigovi nimede all. Ta õppis Tartus bioloogiat. Alustas oma kirjanikuteed 1985. aastal. Õnnepalu töötas 1985-1987 Hiiumaal Lauka koolis bioloogia ja keemia õpetajana. Kirjutab ka luulet. 1989-1990 töötas ajakirja Vikerkaar toimetuses.
Elab Järva maakonnas .

„Keegi ei kuule meid“ ( Valev Uibopuu)

 

Raamat „Keegi ei kuule meid“ kir­jel­dab ühte Ees­ti väi­ke­lin­na aas­ta­tel 1939–1941. Linna nime küll raamatus ei mainita, aga selleks  on piirilinn Valga. Ro­maa­nis te­gut­seb palju erinevaid tegelasi: amet­nik­ke ja selt­si­te­ge­la­si, sõjav­äe­la­si ja po­lit­sei­nik­ke, aja­kir­ja­nik­ke ja äri­me­hi. Võimuvahetus mõjutab neid kõiki ja raamat toobki välja selle, kuidas erinevad inimesed sellises olukorras käituvad. Olulised tegelased  Jaan Rii­vik ja Agu Moon , mõlemad on keh­va­dest olu­dest pä­rit noored mehed, sa­tu­vad sõja al­gu­ses töö­le ko­ha­lik­ku aja­leh­te. Üks neist ot­sus­tab uue võimu­ga koostööd te­ha, aga tei­ne mit­te.

Raamat toob välja ka seiga, et väikeriikide hääl on nõrk,  aga tei­selt poolt näidatakse, kuidas  noo­remale põlvkonnale oli hää­le­tu alis­tu­mi­ne kõige enam vas­tu­ meelt . Probleemideks oli: miks va­li­ti selline alis­tuv po­lii­ti­ka ja miks rah­vas sel­le­ga kaa­sa läks? En­ne juu­nipöö­ret püüdis Ees­ti rii­gi po­lii­ti­ka väl­ti­da vä­hi­maid­ki te­gu­sid ja sõnu, mi­da Nõuko­gu­de Liit võinuks ka­su­ta­da Ees­ti vas­tas­te sam­mu­de tegemiseks. Inimeste hoiakud muutuvad eriti just Soo­me Tal­vesõja ajal. Raamatu esi­me­ses poo­les kuu­le­me­gi noo­re­mat ja va­ne­mat põlv­kon­da vaid­le­mas sel­le üle, kas tões­ti te­gut­ses Ees­ti õige­mi­ni kui põhja­naa­ber, kes asus võit­le­ma oma ise­seis­vu­se eest. Esitati ka küsimus, et mil­li­sel ju­hul on pa­ge­mi­ne õigus­ta­tud? See küll kehtis rohkem baltisakslaste kohta.

Ro­maan lõpeb Sak­sa vä­ge­de sis­se­mar­siga 1941. aas­tal.

 

Meeldejääv koht raamatust:

„Keegi ei kuule meid praegu, ei siin ega seal, ei läänes ega idas, ei põhjas ega lõunas. Keegi ei kuule meid, sest maailm on sündmusi täis, millel elu ja surma tähendus teistele enestele. Meil ei ole midagi muud teha kui ainult oodata, kuni aeg niivõrd muutub, et meidki jälle mäletatakse, meiegi häält kuuldakse...”

Viivi Luik “Seitsmes Rahukevad ”

 
Tegevus algab 1950. aasta sügisel ning lõpeb järgmise aasta kevadel. Selleks ajaks on sõda lõppenud, kuid järelmõjud kestavad siiani.
Teos tugineb Viivi Luige mälestustel, kui ta oli umbes 4-5-aastane tüdrukutirts ning ta elas Viljandimaal .
Tüdruk jutustab sõjajärgse maaelu viletsusest, metsavendadest, kolhoosielu absurdsusest. 1949. aasta märtsiküüditamisest polnud veel kuigi palju möödas.
Teoses on kuulda eri keeli. Kirjeldused ja lapse mälestused on kirjakeeles, kuid mõningad kõned tüdruku ema ja vanaemaga on murdekeeles. Seega on romaani raske lugeda.
Jutustaja mälestused lapsepõlvest on pärit viletsast ja vaesest maakeskkonnast. Tema elu oli täis hirme , sest ei olnud teada, kas sõda on lõppenud või jätkub. Sellise lapsepõlve juurde ta parema meelega ei naaseks.
Autor kirjeldab üksikasjalikult esemete ja asjade täpsust. Kuidas miski maitses , lõhnas. Ta kartis maja naksumist ja lennukeid. Tal oli koer Tommi ja kana Heroodes, kes olid talle kui lemmikloomad . Veel mängis ta nukk Manniga, mis oli ta ema oma – juba 50-aastane. Väike Viivi lõikas ajalehtedest välja ilusate naiste pilte, et nendega mängida. Armastuse väljendamiseks emale tegi ta aga kummalisi asju: trampis metsikult, rippus emal kaelas, sikutas juustest, nuttis, lõikas kääridega peenral lilli.
Kokkuvõtvalt võin öelda, et romaan oli põnev, aga häiris tõsiasi, et väga palju oli liigset kirjeldamist. Oleks võinud olla rohkem fakte, kuid jäin rahule.