Einar Sanden "Loojangul Lahkume Tallinnast" (0)

Einar Sanden „ Loojangul lahkume Tallinnast“
Tegevus algab sellega, kui Juhan , üks väliseestlasest CIA töötaja, selle organisatsiooni peahoones mõtleb selle üle , mis mured vaevad tema ülemusi 7. korrusel. Varsti meenutab ta , kuidas ta sel päeval tööle üldse sattus. Ta oli hommikul valmistumas perega Kanadasse puhkusele minema , kus toimus väliseestlaste iga-aastane üritus, kui helistas tema töökaaslane ja ta tähtsa ülesande jaoks tööle kutsus. Seal sai ta teada , et Karl Säre oli leitud Kesk- Ameerikast ja temalt oli teada saadud , et eksisteerib üks nimekiri, kus on läänes viibivate Nõukogude Liidu spioonide nimed. Edasi läheb jutustus tegeliku peategelase juurde , kelleks on noor Margus- Magnus Tamm.
Magnuse nimi tuli sellest , et inglased ei osanud Margus öelda , kui ta ennast esimest korda tutvustas. Noor Magnus oli just minemas laevukesele koos kapteni ja ühe lihunikuga , et Eestist Nõukogude võimu eest Rootsi sõita. Selle oli organiseerinud tema isa , kes oli kaubalaeva kaptenina eiranud Nõukogude Liidu käsku kõikidel Eesti lipu all seilavatel laevadel pöörduda liidu sadamatesse. Isa elas tol hetkel Londonis, kus tal oli piisavalt raha, et teha võimalikuks oma poja pagemine Eestist Inglismaale . Magnus viibis mõne nädala Gotlandil, sealt sõitis ta laevaga edasi Stockholmi ning seejärel kaubalennukiga Inglismaale Londonisse. Magnus ise ei tahtnud üldse Eestist lahkuda , see oli tema kodumaa, seal olid tema sõbrad ja esimene silmarõõm Kai. Ta ei tahtnud Kaid loovutada oma pinginaabrile , temaga oli ta kogu aeg võidelnud Kai tähelepanu eest. Teel mõtles ta selle peale kogu aeg, eriti kuna tema isa oli tema jaoks üpriski võõras, sest tema kaptenitöö hoidis teda perest kogu aeg eemal, isa nägi ta ainult mõnel korral aastas ja oli tema jaoks lihtsalt üks mees, kes postkaarte saatis ja vahel külas käis. Inglismaale jõudes tundis ta kohe keelebarjääri, Rootsis oli ta vähemalt saksa keelegagi hakkama saanud. Keele murest aitas üle saada tema isa poolatarist armuke Bodagna, kes oli talle järgnevatel aastatel ema, õpetaja ja sõbra eest. Hiljem sai temast ka Magnuse esimene tüdruksõber. Neiu oli küll Magnusest üle kümne aasta vanem , kuid see neid ei heidutanud. Alguses oli Bodagna natuke aega ka Magnuse isa armuke, kuid see ei kestnud pikalt. Veidi pärast seda, kui poolatar oli lahkunud , oli ta juba uue naise leidnud , kellega ta ka abiellus. Selleks, et abielluda , pidi tema eelmine naine, Magnuse ema surnuks tunnistatama. Kuid keegi ei teadnud , kas ta oli elus või ei. Mõne sõbra valetunnistuse abiga läks see Magnuse isal aga läbi. See oli Magnusele ka viimaseks piisaks karikas, pärast seda vahejuhtumit lahkus ta kodunt , olles nüüdseks 18-aastane. Ta jooksis ära Bodagna juurde , sest mujale ei osanud ta minna. Ta asus tööle ühes ajalehes reporterina, tal oli unistus ka kirjanikuks saada , kuid Bodagna arvas , et tal ei ole piisavalt kujutlusvõimet ja fantaasiat, et sellega endale leiba teenida. Aja möödudes nende tunded üksteise vastu aina tugevnesid ja kõik näis minevat suurepäraselt. Kui Magnus ühele väliskomandeeringule sõitis, oli Bodagna olnud väga väsinud ja kurb ning ka voodis teistmoodi. Sel hetkel ei osanud Magnus sellele suurt tähelepanu pöörata, kuid Viinis olles püüdis ta temakesele helistada , kuid keegi ei vastanud. Tagasi Londonisse jõudes avastas ta, et Bodagna oli vähki surnud. See oli esimene suur kaotus Magnusele. Pärast seda kaotas ta mõneks ajaks sihi, hakkas jooma ja muutus boheemlaseks. Aja jooksul oli ta parimaks sõbraks saanud üks Inglise salateenistuste Eesti asjade eskpert, ta oli oma töökoha Magnusele ühel õhtul pubis alkoholijoobes välja rääkinud. Ta oli üldsegi väga huvitava juhuse läbi saanud Eesti asjade eksperdiks. Ta käis ühes prestiižikas ülikoolis, mille nimi oli Eaton ja ükskord oli ta poe aknal näinud raamatut Eatoninan – ehk Eatonlane, ta ostis selle kõhklemata ära ja suur oli tema üllatus, kui ta avastas , et raamat oli hoopis Estonian. Ta oli raamatu nime valesti näinud, kuid kui raamat juba ostetud , siis tuli sellest võtta kõik, mis võtta andis ja ta õppis eesti keele selgeks. Sõbrana oli ta aeg-ajalt üpriski tüütu, kuid siiski ainuke lähedasem sõber, kes Magnusel oli ja keda ta rohkem usaldas.
Varsti avanes Magnusel võimalus Kaid näha, ta oli ühe kontserdi raames kooriga Viini tulemas. Ta organiseeris ennast kiiresti komandeeringule Viini, kus ta Kaid ka kohtas . Ta sai neiu eemale ta grupist oma hotelliruumi, kus ta teda endaga Inglismaale kutsus. Kui väga Kai Magnuse juurde minna tahtis, ei suutnud ta siiski oma kodumaad , Eestit, hüljata. Magnus püüdis teda küll ümber veenda, kuid mõistis siiski, miks Kai tulla ei saanud, see sama tunne valdas tihti ka teda ennast, ta oli oma kodumaast juba aastaid puudust tundnud . Kai lahkumine oli talle ta elu teiseks suurimaks hoobiks.
Kord oli ta järjekordsel komandeeringul , seekord Madridis , kui ta kohtas uut naist nimega Cara , ta oli väga veetlev ja imponeeris Magnusele ka iseloomu kui mõistusega. Cara oli suvepuhkusel , ta töötas ühes USA ülikoolis lektorina ning oli otsusatnud suveks Hispaaniasse minna. Nende teed kohtusid ühel õhtul restoranis , kus Magnus oli otsustanud enne Madridist lahkumist söömas käia. See kohtumine jättis ta sinna pikemaks ajaks, kui alguses planeeritud oli. Nende lühikeste nädalatega tekkisid neil üksteise vastu tormilised tunded, Magnus oli talle isegi ühel õhtul purjus peaga abielu- ettepaneku teinud. Järgmisel õhtul, pärast järjekordset vahekorda , kui Cara magas, võrdles Magnus naise olekut ja miljööd tol hetkel kuulsate kunstnike aktifotodega, kuid arvas, et kui praegu Carast pilt maalida, ületaks see mitmekordselt kauniduselt teised tööd. Samal toimus ta peas meeleheitlik lahing selle nimel, kas jääda Madridi Cara juurde või lahkuda ja minna edasi oma tavapärase eluga. Ta otsustas lahkuda ja kirjutas talle lühikese hüvastijätukirja. Nii lahkuski Magnus loojangul autoga Madridist. Teel kohtas ta üht soomlannast hääletajat Riittat, kelle ta natuke kõhklevalt peale võttis, kuna tal suur kott kividega kaasas oli. Tuli välja, et ta on ühest organisatsioonist, kus liikmed mööda maailma rändavad ja erinevatest kohtades kive Saksamaale veavad, et seal nendest kividest maja ehitada. Hääletajast sai hiljem Magnuse kihlatu.
Veidi pärast kihlumist tegi Riitta ettepaneku , et nad natuke aega üksteisest eemal oleks ja sügavalt üksteise kokkukuuluvse üle järele mõtleks, kas nende teine osapool on ikka see , kellega nad kogu järgneva elu koos tahavad veeta. Magnus läks selleks puhuks Gotlandile Visby linna. Ta ei öelnud kellelegi, kuhu ta läheb, lootuses, et keegi teda ei segaks. Ta võttis aega lihtsalt enda jaoks ja vahepeal kirjutas midagi autobiograafia sarnast, milles ta kirjeldas eelnevaid sündmusi oma elus. Siiski suutis tema salateenistuse sõber ta üles leida ja sõitis ka ise sinna kohale. Siin said raamatus kokku raamatu algus ja praegune osa, inglasel oli Magnusele pakkuda ülesanne minna Eestisse ja tuua seal Säre nimekiri, milles raamatu alguses juttu oli. Magnus oli esiti väga skeptiline, kuid hiljem siiski nõustus, tal avanes lõpuks võimalus minna tagasi kodumaale Eestisse ning kohtuda ka Kaiga.
Väliseestlase ja ajakirjanikuna sai Magnus väga sooja vastuvõtu osaliseks , hea hotellituba, kohalik suhete korraldamise komitee juht sõidutas teda mööda Eestit ekskursioone tehes, kõik selleks , et ajakirjanikule võimalikult head muljet jätta. NSVL oli parasjagu ametis oma maine parandamisega. Enne ekskursioone kohtus Magnus ka Kaiga, kes nüüdseks oli Magnuse kunagisest pinginaabrist rase , pinginaaber ise oli Krimmis komandeeringus. Oli ilmne, et mõlemal olid siiski üksteise vastu tunded, Kai tuli ka Eesti ringreisile Magnusega kaasa, kus nende vastastikune tõmme ka võõrustajale märkamatuks ei jäänud, kes tegi väga selgeid ja taktitundetuid kommentaare. Magnus pakkus välja, et nad võiksid abielluda, siis saaks Kai temaga kaasa tulla, kuid seekordki ei tahtnud Kai Eestist lahkuda. Magnus jõudis ka mõelda selle peale, et ta ise jääks Eestisse, kuid hoolimata sellest , et see oli ta kodumaa, ei suutnud ta jätta oma endist elu, seega läks Magnus tagasi Tallinna Säre nimekirja otsima . See oli ühes Kana tänava puumaja kolmandal korrusel. Kahel esimesel korrusel oli parajast käimas suurem jooming ning Magnusel õnnestus hõlpsasti nende tähelepanu äratamata viimasele korrusele minna ja hakata otsima sarikalaudade vahelt seda nimekirja. Selleks tõmbas ta lae alla õigesse kohta vana voodi, mis tõenäoliselt päästis ta elu, kuid viis ta ka vangistusse. Varsti tuli üks purjus mees üles, kes tõenäoliselt seal elas ja hakkas aru pärima, et mida Magnus seal teeb. Magnus üritas end kohalikuks tähtsamaks ametnikuks valetada, viibutades oma Visby korteri võtit, üritades näidata, et tal on selle koha võti. Kohalikku see ei huvitanud ja asi eskaleerus vägivaldseks vastasseisuks. Magnus astus voodi taha , nüüd ei saanud Magnusest hulga suurem mees talle otse kallale tungida, siis võttis Magnus ka enda julguse kokku ja virutas täie jõuga mehele vastu pead , mispeale viimane peaga vastu ahju kukkus ning nagu hiljem selgus, oli see tema surma põhjuseks. Nähes, et mees ei liiguta, põgenes Magnus võimalikult kiiresti sündmuskohalt hotelli ja jäi oma tuppa laeva ootama. Varsti kutsuti ta ühte ruumi, kus tal esitati süüdistus mõrvas, süütõendiks oli seesama Visby korteri võtti, mis tal rüseluse käigus sinna korterisse maha oli kukkunud. Karistuseks oli talle 11 aastat vangilaagris.
Raamatu lõpus otsis Riitta Magnuse inglasest sõbra üles ja asus temalt aru pärima oma kihlatu kohta, olles ise otsinud kõikjalt, kus ta ka oskas, sealjuures oli ta ka kaks korda Eestis käinud, kuid ka sealt ei saanud vastuseid. Vastuseid ei saanud ta ka Inglismaalt, sest ka Magnuse sõber ei teadnud, vaatamata oma töökohale, Magnusest midagi. Sellega raamat ka lõppes.