1. Milline on seos Sokratese ja Isebeli vahel? 2. Miks saab Martin Justust iseloomustada fraasidega "tundevaene mõistuslikkus" ja "sotsiaalne konventsionaalsus" (ühiskondlikult kombekohane)? 3. Milline on Martin Justuse vaatepunkt tekkinud olukorrale Isebeliga ning millest tingituna teeb ta valiku? Analüüsi. 4. Mis hetkest muutub hingeülenduse otsing mugandumiseks? Analüüsi. 1. Sokrates ja Isabel kohtuvad jalutuskäigu ajal ning neil tekib koheselt väga sügav ja intiimne vestlus. Miski tõmbab neid kahte teineteise poole ning nende armupesaks
Justus ja Juhan võitlesid aga viimase piisani , murdsid koerad maha ning rahustasid Monat . Kui Mona Liisa oli enamvähem rahunenud jätkasid nad enda teekonda . Kui nad koju jõudsid olid nenede vanemad juba väga Rõõmsad et lapsed tagasi tulid . Laste emad ja isad tänasid Juhanit et too lapsed tagasi koju tõi . Moona Liisa rääkis emale kui vapper oli Justus et Moona Liisa eest hoolitses ja ema tänas selle eest Justust ja palus Justusel võtta oma tütar Moona Liisa omale naiseks . Nädala pärast abielusid Moona Liisa ja Justus Õnnelikult kirikus . Ja nad läksid elama oma maja mille Justus ise ehitas.Kui hästi mäletan , said nad pulmakingiks patuudi, millel Justus hüppas igapäev vähemalt 7 tundi jutti koos lastega .Mona Liisale aga meeldis palju poseerida.Ta käis tööl modelliagentuuris,kus teda maaliti .Kuid all olev pilt on temast siiamaani kõige normaalsem välja tulnud
Tema elab teiste poolt väljakujutatud, reaalses maailmas, mida illusioonid enam kõigutada ei suuda. Ja kui ta prooviks teisiti mõelda, kaotaks temagi enesekindluse ning kohanemisvõime. Romaani lõpus imiteerib Justus küll enese üle kohtumõistmist, kuid sellest kujuneb pigem närviline õigustusmäng. Süümepiin, kokkupõrge oma tunnetega varjutavad Justuse elu vaid mõned napid suvepäevad.muidugi vapustab Isabeli surm Justust, aga ta leinab enam oma muret kui neiut ennast. Sootuks mitmekihilisem on Isabeli loomus, juba ta minevik. Isabel on emigrant. Kirjastustarvete kauplust pidav ema häbeneb oma juudi päritolu ja piinab sellega nii iseennast kui ka tütart. Aga traagiliseks kujuneb hoopis nende isoleeritus võõras ühiskonnas. Nii tuleb Isabeli kanda maapagulase katsumustele lisaks veel hingepagulase ränkrasket saatust.
Isabel on muusikaliselt andekas. Musikaalsuse on ta pärinud oma tasakaalutult isalt, keda tüdruk siiski väga armastas. Isa-ema halvapoolsed suhted on jätnud Isabelile sügava armi. Nüüdseks surnud isa oli sõnaks ema võimu all. Mehe eneseväärikus ja elutahe olid tallatud põrmuks. Isabel tajus kõike seda juba lapsena. Seepärast on ta enesessetõmbunud ning pelglik inimeste suhtes. Suvi on saabunud ning Isabel kohtab Martin Justust- ajalooõpetajat, kes on otsustanud kirjutada raamatu Sokratesest. Martin Justus on abielus, kuid mitte õnnelikus. Ta elab niasega koos puhtast mugavus- ja harjumustundest. Armastus on kustunud juba ammu. Ainukeseks rõõmuks on talle ta tütar Astrid ning loomulikult töö. Martin Justus saadab naise ning tütre suveks Narva-Jõesuu puhkama, et ise alustada teost oma lemmikfilosoofist Sokratesest. Kuid
Astrid on keskpärane tüdruk, ei paista millegi poolest teistest erinevat, tema koolitunnistuselt leiab vähe häid hindeid. Vahel mõtiskleb Martin, et ta tütrekesel võiks olla mingi eriline anne või huvi, kuid keskpärastel inimestel pidi just elus minema kõige paremini, seega jääb isa lõpuks tütrega rahule. Proua Justus ei tundu enam mehele niivõrd ilus nagu noorena ning üldiste abielukohustuste nende suhtes midagi enamat ei ole. · Proua Justust kutsub meest koos perega puhkama, kuid mees leiab, et Narva-Jõesuus ei tuleks tal raamatu kirjutamisest midagi välja ning naist pahandaks Mihhkli antisotsiaalne käitumine teiste suvitajate suhtes. · Justus räägib perele peatsest ametikõrgendusest ning see rahustab naist Mihkel jääb suveks linna. · Justus on juba kaks nädalalt oma raamatu kallal tööd teinud. Sokrates mõistetakse
Romaan räägib neljakümne viie aastasest mehest, kes on ajalooõpetaja. Martin Justus on abielus ja tütre isa. Suvi on ukse taga ja kool on lõppenud. Martin Justuse naine ja laps lähevad Narva-Jõesuusse puhkama, aga Justus otsustab jääda linna,et kirjutada lõpuni oma pooleliolev elulooraamat Sokratesest. Kirjutamisega jõudis ta niikaugele, et Sokrates oli mõistetud surma ning tema hukkamine pidi toimuma kolmekümne päeva pärast, kui ohvrilaev Delose saarelt tagasi jõuab. Justust huvitas, mida Sokrates nende kolmekümne päeva jooksul mõtles ja tundis. Mõtete kogumiseks läks ta välja jalutama. Jalutuskäigul kohtas ta juudi tüdrukut nimega Isebel. Isebeli unistus oli saada kuulsaks pianistiks, kuid selle võimaluse rikkus ära tema ema ning nüüd olid ta laste klaveriõpetaja. Talle ei meeldinud lapsi õpetada, sest lapsed ei tahtnud õppida ega võtnud asja tõsiselt. Martin rääkis Isebelile poolelijäänud raamatust ja kirjutamisraskustest
annaabi.ee 
