Saetööstus (0)

1. Metsade kasutamine puiduvarumiseks 1918 kuni 1944.

Eesti riigimetsanduse algaastail tehtud raiete ulatuse ja iseloomu määras erakorraline majandusolukord, eeskätt küttekriis. 5. detsembril 1918.a. moodustati raiete organiseerimiseks ja teostamiseks Tööstus- ja Kaubandusministeeriumi juures Kütteainete Komitee, mis sai õiguse rekvireerida nii ülestöötatud materjale (ettevõtetelt ja eraisikutelt siiski vaid tasu eest) kui ka metsi raieks. Maakondades loodi kohalikud küttekomiteed. Küttekomitee raievõimsus oli esialgu tagasihoidlik , mistõttu sõjaväele küttepuitu varuma pandi ka teisi riigiasutusi, omavalitsusi ja eraettevõtjaid.
1919.a. loodi metsavalitsuse süsteemis riigi metsatööstus asutuste ja elanike varustamiseks metsamaterjalidega, aga ka puiduhindade reguleerimiseks ja raietel metsamajanduse huvide arvestamiseks. Samal aastal töötati juba 14 metskonnas ja raiuti kokku 32 400 m3 puitu, sellest küttepuitu 21 600 m3 (Riigi …, 1932). Peamine tarbija oli elanikkond, sest riigiasutusi ja sõjaväge varustas küttekomitee.
. Juunis 1920 toimunud metsaülemate koosolekul nõuti juba küttekomitee likvideerimist ja tema varade üleandmist Metsade Peavalitsusele. Likvideerimine sai teoks 14. septembril 1921.a.
. Metskonnad töötasid 1920.a. üles 362500 m3, millest kütteks läks 79 %, ning 1921.a. 450 000 m3 ja 74 %. Seega koondus riigimetsatööstuse tähelepanu just küttepuidu valmistamisele, tehti ka küttehagu ja kännupuitu. 1920.a. kaeti 88 % suur- ja kesktööstuse küttetarvidusest puiduga (põletati 797 000 m3) ja 1921.a. 71 % (789 000 m3), millele lisandus vastavalt 7400 ja 35 500 m3 kännupuitu. Ka raudtee töötas 1921.a. 96 % ulatuses puiduküttel, kasutades 376 000 m3 puitu. 1919.a. toimusid raied peamiselt Pärnumaal, suhteliselt palju raiuti ka Saaremaalt. 1920. ja 1921.a. raiuti enam Virumaa metskondade metsadest.
Täpsem ülevaade riigimetsades tehtud raietest on olemas alates aastast 1922 – selleks ajaks oli loodud tegus riiklik metsandusorganisatsioon, saadud esialgne ülevaade metsadest, kehtestatud raiete tegemise kord ning sisse viidud statistiline arvestus. Peakasutuse suuruse määras ettemääratud pindalaga arvestuslank, mille järgimine polnud aga kohustuslik. Raiete tegeliku mahu määrasid majanduslikud ja poliitilised otsused. Arvestuslangi suurus vähenes pidevalt seoses metsamaade transformeerimisega; selle mõningane suurenemine 1930-ndate aastate teisel poolel oli tingitud raieringi lühenemisest.
1935 ja 1936.a. moodustas puit 64,5 % kõigist kütteainetest, olles isegi tööstuses 1936.a. 33,4 %-ga teisel kohal põlevkivi (39,6 %) järel. Küttekriisi lahendamiseks loodi 1936.a. Majandusministeeriumi juures Kütteaineturu Korraldamise Komitee, mille ülesandeks oli küttemajanduse radikaalne ümberkorraldamine, eriti tööstuse suunamine põlevkivi- ja turbaküttele. Põlevkivi ja turba tootjaid hakati riiklikult toetama .
Suuri erakorralisi raieid tehti ka 1930-ndate aastate majanduskriisi ja II Maailmasõja puhkemisel tekkinud majandusraskuste leevendamiseks.
Metsade intensiivsem raie toimus aastatel 1936...1940 ja ekstensiivsem aastatel 1926...1930.

2. Metsade kasutamine Eestis 1945 kuni Nõukogude korra lõpuni.

Vaadeldaval perioodil oleks pidanud lõppraiete mahtu limiteerima arvestuslank ja hooldusraiete mahtu metsakorralduse poolt määratud raiete pindala ning väljaraiumisele kuuluv tagavara . Tegelikult ei järgitud täpselt kumbagi: lõppraieid hakati arvestuslangi piires tegema alates 1961. aastast, kuid ei enne ega pärast seda peetud alati kinni arvestuslangist majanduste lõikes. 1946-60 oli lõppraie arvestuslangi suurus keskmiselt 1 201 500 m3 aastas, tegelikult raiuti 1 565 700 tihumeetrit ehk 30,3 % enam.
Juba 1955. aastaks oli küpsete puistute pindala kõikide puuliikide osas peale kuuse langenud madalamale normaalseks peetavast. Uuesti ületati okaspuistute arvestuslank perioodil 1961-75, seda suuresti seoses 1967. ja 1969. aasta tormikahjustuste likvideerimisega. Lehtmetsades jäi arvestuslank sel ajal ja ka aastail 1976-90 täies ulatuses raiumata.
Tabelist nähtub, et lõppraiete maht on pidevalt langenud seoses raieküpsete puistute pindala vähenemisega ja kaitsealade laiendamisega, kus raievanus on kõrgem või on lõppraied üldse keelatud. 1979. aastal kulus 18 % riigi metsamaast sellisesse kaitsekategooriasse, kus oli lubatud üksnes hooldus - ja sanitaarraie. Väike tõus aastail 1966-75 seostub tormikahjustuste likvideerimisega: 1967-71 raiuti 5,6 miljonit tihumeetrit tormist kahjustatud metsa. Kuna harvendusraiete mahtusid samal ajal piirati, jäi raiutud puidu üldkogus tavalisele tasemele .
3. Riigi- ja erametsanduse areng ja metsade kasutamine taasiseseisvunud Eestis (viimaste aastate raiemahud).
Tänaseks katab mets poole Eesti maismaa pindalast. Möödunud sajandi 40-ndatest aastatest alates on metsamaa pindala suurenenud 1,4-1,5 miljonilt hektarilt 2,28 miljoni hektarini 2003.a. Metsade pindala suurenemine on tulnud eelkõige põllumajandusmaa, aga osalt ka soode metsastumise ja metsastamise arvelt.
Metsamaa pindala on tõusnud 50,1 %-ni Eesti territooriumi pindalast ehk ligikaudu 2,4-kordseks võrreldes eelmise Eesti Vabariigi metsamaa pindalaga.
Alates Eesti Vabariigi taastamisest on raiete maht Eesti metsades jõudsalt kasvanud. 1994. aastal raiuti 3,6232 milj. m3 puitu, sellest riigimetsades 2,82 milj., erametsades 450,8 tuhat tihumeetrit ja muudest metsadest 351,9 tuh. m3. Üldraiest oli küttepuud 1,4143 milj m3. 1999.a. oli raiemaht Eestis 6,74 miljonit m3, millest riigimetsades raiuti 2,73 milj m3, erametsades 3,72 milj m3 ja muudel maadel kasvavatest metsadest 261 179 m3. 2003.a raiuti Eesti metsadest 7,81 miljonit m3 puitu. Raiete üldmahust moodustas 2003.a. uuendusraie 71 %, hooldusraie 26,2 % ning valikraied ja muud raied 2,9 %.
Nagu tabelitest nähtub, on raiete maht riigimetsamaal püsinud stabiilsena, jäädes aastas alla 3 miljoni tihumeetri. Alates 1994. aastast on raiete maht erametsamaal kasvanud üle 8 korra, ületades riigimetsade aastase raiemahu 1998. aastal.
4. Eesti Vabariigi metsa- ja puiduvarud (mis puuliikide puistud, kui palju
Metsapindala: Eesti Vabariigis on metsamaad kokku 2 267 300 hektarit, mis moodustab 51,9 % riigi maismaa pindalast. Metsapindalalt on esikohal männikud, järgnevad kaasikud (aru- ja sookask ), kuusikud, hall-lepikud ja haavikud. Muude puuliikide (sanglepp, lehis, tamm, saar ja mõned teised) puistud moodustavad vaid väikese osa Eesti metsadest.
Puistute tagavara: Puistute üldtagavara ja tagavara juurdekasv jagunevad enamuspuuliikide lõikes peaaegu samuti nagu nende poolt hõivatud pindala, vaid haavikute tagavara moodustab puistute üldtagavarast palju suurema osa kui nende pindala üldpindalast. Sama võib öelda ka haavikute ja hall-lepikute tagavara juurdekasvu kohta. Kolme majanduslikult kõige olulisema puuliigi - männi, kuuse ja kase - enamusega puistute seas on suurima tootlikkusega kuusikud.
5. Mootorsaagide keti höövelhamba külgtera ja põhjatera nurkade suurused kraadides.
Saeketi iga höövelhammas on omaette lõikur. Iga höövelhammas koosneb tegelikult kahest lihtlõikurist – külgterast ja põhjaterast.
Külgtera ülesandeks on laastu lahtilõikamine saetee servast, põhjatera lõikab laastu lahti saetee põhjast.
Sae ökonoomse töötamise eeltingimuseks on, et laast ei tohi olla ülemäära õhuke, sest siis me ei kasuta ära sae ressurssi maksimaalselt, kuid ta ei tohi olla ka ülemäära paks, sest siis peab sae mootor kulutama lisaenergiat ja tulemuseks on madal tootlikkus ja sae kiirenenud kulumine. Kaasaja Lääne mootorsaagide saeketi höövelhamba saagimissügavus on 0,6…0,65 mm, selline laastu paksus on optimaalne.
Et laastu lõikamisel oleks energiakulu minimaalne, on aja jooksul kujunenud välja höövelhamba terade optimaalsed nurgad. Külgtera taganurga suurus on 2º. See väike nurk välistab külgtera seljaku hõõrdumise vastu saetee seina. Külgtera eesnurga suurus on 30º. Sellise nurga all peab saeketi teritaja hoidma ketiviili saeteega täisnurga all asuvast mõttelisest joonest (joonisel 2.2.1 on see mõtteline joon tähistatud tähega y). Kui teritaja hoiab viili nõutud nurga all, kujuneb külgtera lõikenurgaks 60º (90º miinus eesnurk 30º) ja teritusnurgaks 58º (lõikenurk 60º miinus taganurk 2º).
Põhjatera nurkade suurused erinevad külgtera nurkade suurustest. Kaasaja Lääne saekettide höövelhamba põhjatera taganurga suurus on 7º. Kui ketiviili mõõt ja asend teritamisel on õiged, kujuneb põhjatera teritusnurgaks 38º. Nii põhjatera eesnurga kui lõikenurga suurused on 45º.
Meil enimkasutatavate Lääne mootorsaagidega töötades on saetee laius 8 mm.
6. Puude langetamise olemus.
Puude langetamiseks nimetatakse kasvava puu tüve läbilõikamist maapinna lähedalt, mille tulemusena puu kukub maapinnale, kus toimub tema edasine töötlemine – laasimine ja järkamine vajalikeks tarbematerjalideks (palkideks, paberipuudeks jne).
Käsitsi langetamine toimub
1. käsisaagidega,
2. mootorsaagidega
a) elektrimootorkettsaagidega,
b) elektrimootorketassaagidega,
c) bensiinimootorkettsaagidega (meil kaasajal valdav),
d)bensiinimootorketassaagidega (võsasaagidega).
Masinlangetamine toimub kas harvesteridega või protsessoritega.
Metsatööstuses kasutatakse kahte langetamise viisi, so langetamine koos juurtega ja juurteta . Enamlevinud on langetamine juurteta, mootorsaagidega.
Etteraie on vajalik, et puu langeks soovitud suunas ilma rebenditeta.
Puude langetamine on raielangitöödel peamiseks tehnoloogiliseks operatsiooniks. Ta väga suurel määral määrab juba teiste tööde edukuse, näit. laasimise ja kokkuveo, samuti selle, kuivõrd saab säilitada looduslikku uuendust ning milliseks kujuneb metsakasutuse produktsiooni kvaliteet.
Langetamisel on tähtsad ettevalmistustööd – ära tuleb lõigata võsa ja kõrvaldada ohtlikud puud.
Langetaja töö teeb keerukamaks veel koha reljeef, puu kuju ja asend ning suurus, looduslikud tingimused nagu tuul, lumi, vihm. Tuulega , mille kiirus on suurem kui 5…6 palli, on metsas viibimine eluohtlik. Käsitsilangetamisel alla 30 cm paksune lumekiht tallatakse kinni, üle 30 cm paksune eemaldatakse. Vihma, udu ja hämaruse korral on käsitsilangetamine keelatud.
7. Mis tegurid võivad puidus esile kutsuda sisepingeid ja milline neist on oluline puu langatamisel?
Puidus olevad sisepinged võivad olla esile kutsutud järgmiste tegurite poolt:

Puidu niiskuse muutumine ( kuivamine või niiskumine);

Immutamine mitmesuguste ainetega näiteks vaigutamise või mahlatamise tulemusel;

Temperatuuri muutumine (soojenemine või jahtumine );

Kiudude deformatsioonid puu kasvu protsessis;

Muud juhud.
Analüüsides neid tegureid võime suure tõenäosusega väita, et:

hügroskoopne niiskuse muutumine puu langetamise käigus on välistatud;

Puidu immutamine langetamise käigus on samuti välistatud;

temperatuuri muutumine ei saa samuti olulist mõju avaldada, sest arvestatava tugevusega sisepingete tekkimiseks on tarvis tunduvalt suuremat temperatuuri muutust kui seda esineb langetamise jooksul;

Muud juhud tuleb ka välja jätta, sest nende all mõeldakse juhuslikke või vähelevinud sisepingete põhjusi;

Puu kasvuprotsessis toimuva kiudude deformatsiooni all tuleb mõelda seda deformatsiooni, mis tekib puus läbisaagimisest tingitud toetuspinna vähenemise tõttu (pideribas surve pindalaühikule suureneb).
Võime püstitada hüpoteesi, et puu langetamisel vabanevad sisepinged, mis omavad olulist osa puu langemahakkamisel, on oma olemuselt pinge alt vabanevate puidukiudude energia.
8. Mootorsaagidega langetamise tehnoloogia erineva tüvejämeduse korral, langetamise erandjuhud ja ohtlikud langetusolukorrad.
Järgnevalt on näidatud, kuidas langetatakse erineva jämedusega puid:
1. Tüve läbimõõt on väiksem juhtplaadi pikkusest.
Tarbetute liikumiste vältimiseks on mõistlik etteraie lõiked teha alumise saepoolega ja põhilõige pealmise saepoolega. Tuleb olla tähelepanelik vajaliku paksusega pideriba jätmisel. Puu kallutada langema langetuslabida või kiilu abil.
2. Tüve läbimõõt on kuni 2 saeplaadi pikkust.
Etteraie lõiked teha alumise saepoolega, vajadusel kahelt poolt.
Põhilõike tegemiseks süvistatakse saag puusse mõttelise pideriba tagant alumise saepoolega lõigatakse ülemise saepoolega kuni jääb vajaliku paksusega pideriba ja tehakse põhilõige kellaosuti liikumise suunas alumise saepoolega kuni on jäänud vajaliku paksusega pideriba. Langetuslabidas või – kiil tuleb saeteesse etteraie vastasserva asetada, kui põhilõikest on sooritatud üle poole. Ettevaatust, et liikuv saekett ei puutuks vastu kiilu ega labidat
Selliste puude langetamisel võib põhilõike teha ka kahes osas, põhilõike teine lõige tehakse nii, et saeplaat lõikab otsaga 1-2 cm altpoolt esimest lõiget. Meetodi hea omadus on see, et põhilõiked on eri tasandil ja välistatud on saeketi puutumine vastu langetuslabidat või kiilu.
3. Tüve läbimõõt on üle kahe korra suurem juhtplaadi pikkusest.
Kõigepealt tehakse etteraie lõiked alumise saepoolega kahelt poolt, seejärel süvistatakse saag puusse etteraie keskelt ja lõigake pideriba keskosa 1/3 ulatuses ära (mõlemalt poolt peab pideriba alles jääma ühepalju!),põhilõike tegemiseks süvistatakse saag puusse mõttelise pideriba tagant alumise saepoolega, lõigatakse ülemise saepoolega kuni jääb vajaliku paksusega pideriba ja tehakse põhilõige kellaosuti liikumise suunas alumise saepoolega kuni on jäänud vajaliku paksusega pideriba. Langetuslabidas või –kiil tuleb saeteesse asetada, kui põhilõikest on sooritatud üle poole. Ettevaatust, et liikuv saekett ei puutuks kiilu ega labidat!
Kiil või labidas tuleb oma kohale asetada õigeaegselt, efektiivsem on, kui kiil või labidas asetada põhilõike keskele (etteraie vastasküljele). Liiga pideriba lähedale asetatud kiil või labidas ei täida oma eesmärki.
Kui puudel on suured tüvekurmud (meil sageli niiskete alade, mida on kuivendatud, kuuskedel), tuleb need enne langetuslõigete tegemist ära lõigata. Langetuslõigete kohalt tüvelt tuleks eemaldada ka tööd segav paks korp.
Puu langema hakkamisel tuleb temast taganeda 45º-se nurga all eemale 4…5 meetrit (langevast puust eemaldumise tee tuleb rajada enne langetamise alustamist).
Eriti tähelepanelik tuleb olla, kui langeva puu alla peaks jääma kive, kände või muid tüvesid kõrvale paiskavaid esemeid.
Õige langetus vähendab puude rippuma jäämise võimalust ja kergendab tunduvalt järgnevaid töid.
Langetamise erandjuhud ja ohtlikud langetusolukorrad
Kui normaalse võra ja sirgeltkasvava puu langetamine tuuletu ilmaga ning õigete töövõtetega ei valmista erilist raskust, siis segava külg- või vastukalde ja tuule korral on vaja rakendada erivõtteid, suunamaks puud kindlalt soovitud poole.
Otsekasvaval puul jäetakse pideriba ühtlase laiusega ja langetuslabidas asetatakse diametraalselt langetussuuna vastasküljele.
Külgkaldega ja külgtuule korral peab pideriba jääma kiilukujuline, teravikuga puu kalde poole, langetuslabidas asetatakse samuti langetussuuna teljest kalde poole
Puu läbisaagimisvõtete järjestus sõltub samuti puu kaldest ning saagimist tuleb alati alustada kaldepoolselt küljelt.
Tugeva külgtuulega soovitatakse pideriba telg nihutada langetussuunast 10…15º tuule surve poole.
Kui puu on kaldu langetussuunale vastupidiselt, tuleb esimesena lõigata põhilõige langetussuuna vastasküljele, seejärel puu põhilõikepoolselt küljelt fikseerida kas lookhargi või tõukevintsiga ning lõpuks teha etteraie lõiked ja abivahendeid kasutades lükata puu langema. Kui puu on kaldu üle 5º, tuleb langetada loomuliku kalde suunas. Ka langetussuunas kaldu puu ohutuks langetamiseks on erivõtted, sest tavalisi töövõtteid kasutades võib tekkida tüvemurrend ja tüve tagasilöök langetaja suunas. Vältimaks murrendit saetakse etteraie puusse sügavuseni 1/3 läbimõõtu. Kuna kõvalehtpuuliigid (saar, vaher, tamm) lõhenevad kergesti, võib etteraie teha isegi sügavusega 1/2 puu läbimõõtu. Kasutatakse ka külghammasraieid, et saada ühtlase paksusega pideriba ja seega murrendita langetust.
9. Langetamisel kasutatavad abivahendid: langetushargid, langetuslabidad, kiilud, vintsid – kirjeldage neid.
Mitmesugused hargid
Kõige lihtsam hark on oma olemuselt lihtne tõugatav 2…3 meetri pikkune latt, mille otsa võib olla kinnitatud kaheharuline metallhark ja millega saab puud lükata ülevaltpoolt kui inimene seda abivahenditeta ulatuks. Mida kõrgemalt me saame puud kalduma suruda, seda vähem kulub jõudu.
Natuke efektiivsem langetushark on lookhark, mis kujutab endast kaheharulist metallharki, mille varrena kasutatakse 4…6 m pikkust ja 6…8 cm jämedust kuuselatti. Lookhark võimaldab rakendada jõudu puu lükkamiseks 4…5 m ülevalpool lõiketasandit. Üksi langetades jäetakse saag umbes 1/2 tüve läbisaagimise järel puusse ja seatakse lookhark üles langetussuuna vastasküljel.
Lookhargist suurema kasuteguriga on liit- ehk kolmnurkhark. Ta koosneb kahest osast – lühikesest hargist ja temaga risti olevast “kangist”, millega tõstmise teel surutakse hargi alumisele otsale ja hark lükkab seejärel puu vertikaalasendist kalduma langemise suunas. Et hark kindlalt kangil püsiks, on kangile tehtud vastavasse kohta sälk.
Mitmesugused kiilud, labidad ja vintsid
Kiiludest on levinuimad mitmesuguse kuju ja suurusega puitkiilud. Puitkiile on lihtne raietöölisel kohapeal ise valmistada. Peale puitkiilude kasutatakse kaasajal rohkesti veel mitmesuguseid plastkiile ja metallkiiludest alumiiniumkiile. Nõukogude ajal kasutati puitkiilude kõrval veel teraskiile, kuid kaasajal teraskiilude kasutamine pole lubatud. Raiemehel on, kui ta kasutab kiile, kaasas kirves, sest kirvesilmaga on hea kiilule peale lüüa. Kiilu jõud oleneb kiilu nurgast ja pealelöömise jõust.
Peale tavaliste kiilude on maailmas kasutusel ja on kasutatud ka meil mitmesuguseid hüdrokiilusid. Näiteks Vene päritolu hüdrokiil, mida kasutati lisavarustusena mootorsael “Družba”, võimaldas rakendada algjõudu 5000 kG.
Kasutatud on ka mitmesuguseid käsihüdrokiilusid ja tungraudasid puu langema sundimiseks.
Langetuslabidad on meie metsanduses enimkasutatavad. Oma olemuselt on langetuslabidas kang, millega kallutatakse puu langema määratud suunas. Labidakujulisest kiilust, varrest ja käepidemest koosnev langetuslabidas on sepistatud terasest , kaasajal kasutatakse palju ka alumiiniumsulameid.
Kaasajal on meil kasutusel enamasti tõstelabidad. Tõstelabida kiiluosa asetatakse saeteesse etteraie vastasküljel ja tõstetakse käepidemest.
Meil enimkasutatavad on Rootsi päritolu tõstelangetuslabidad, põhiliselt kahe standardpikkusega – 75 cm (väike ehk lühike tõstelabidas) ja 130 cm (suur ehk pikk tõstelabidas). Kiiluosa, mis asetatakse saeteesse, pikkus on mõlemal labidal 6 cm. Väike tõstelabidas võimendab inimese jõudu 12,5 korda, suur üle 21 korra. Kaasaja langetuslabidad on varustatud pööramiskonksuga, millega on hea raielangil tarbematerjali ja tüveseid pöörata (näiteks palgi pööramine alumise külje laasimiseks).
Nõukogude perioodil oli tõstelabidaid kasutusel vähe. Põhiliselt kasutati kaalumislabidaid. Üks kaalumislabida tavalisemaid pikkusi oli 90 cm, kiiluosa 6 cm. Kiiluosa asetati saeteesse ja vajutati varrele, kiilu ots surus saetees puutüvele suunaga alt üles ja lükkas puu langema.
Kui võrrelda samade mõõtmetega tõstelabidat ja kaalumislabidat, siis tõstelabidas on efektiivsem.
Mõnel pool kasutatakse, kuid mitte laialdaselt, kaheastmelist langetuslabidat. Kaheastmelise langetuslabida keskel liigendil liigub lisakeel. Kaheastmeline langetuslabidas võimendab inimese jõudu 30 korda.
Kõige efektiivsem on langetusel abivahenditest vints ide kasutamine. Vintsitross ei kinnitata langetatavale puutüvele küll kõrgele, maksimaalselt 2…3 m, kuid selle kompenseerib vintsitrossile rakendatav suur algjõud. Enamasti kasutatakse tõmbevintse. Tähtis on tööohutus, tross peab olema küllaldase pikkusega.
10. Langetusmasinate ajalooline kujunemine, neli raielangitööde kompleksse mehhaniseerimise suunda läbi ajaloo (sh mis toimus paralleelselt nende suundadega Eesti masinmetsaraies).
Kuni Teise maailmasõjani kasutati metsaraietöödel käsisaagisid ja laasimiseks kirvest. Kogu puidu vedu langilt käis hoburakenditega. Metsa raiuti talvel.
Peale Teist maailmasõda (ca 1950-ndate keskel) jõudis metsa hobuse kõrvale traktor. Esimesed traktorid metsas olid talvel põllutööst vabad põllumajandustraktorid. Nende abil suurenes tunduvalt tööjõudlus kokkuveol. Pealelaadimine toimus endiselt käsitsi. 1950ndate lõpus võeti kasutusele käsivintsid. Raiumine toimus endiselt käsisae ja kirvega. Olgugi, et esimeste mootorsaagide leiutamisest on möödunud juba pea sajand, oli neid vähe, nad olid rasked ja seega nendega raiutud puidu kogus oli tagasihoidlik.
Kuni Teise maailmasõjani kasutati metsaraietöödel käsisaagisid ja laasimiseks kirvest. Kogu puidu vedu langilt käis hoburakenditega. Metsa raiuti talvel.
Peale Teist maailmasõda (ca 1950-ndate keskel) jõudis metsa hobuse kõrvale traktor. Esimesed traktorid metsas olid talvel põllutööst vabad põllumajandustraktorid. Nende abil suurenes tunduvalt tööjõudlus kokkuveol. Pealelaadimine toimus endiselt käsitsi. 1950ndate lõpus võeti kasutusele käsivintsid. Raiumine toimus endiselt käsisae ja kirvega. Olgugi, et esimeste mootorsaagide leiutamisest on möödunud juba pea sajand, oli neid vähe, nad olid rasked ja seega nendega raiutud puidu kogus oli tagasihoidlik.
1970-ndate lõpul – 1980-ndate algul oldi jõutud niikaugele, et masin sai teostada juba mitut operatsiooni, ta nii langetas , laasis kui järkas. Oli sündinud nn kahehaardeline harvester . Kahehaardeline harvester haaras oma langetuspeaga tüve, saagis selle läbi ja langetas puu. Edasi tõstis ta tüve sama alusvankri peal olevasse laasimis- järkamismasinasse.
Neli raielangitööde kompleksse mehhaniseerimise suunda:
Esimene (1950-ndatel) oli seotud sortimentide valmistamisega kännu juures, teise peatunnuseks oli puidu kokkuvedu tüvestena, kolmandat iseloomustas võradega puude kokkuvedu. Vastavalt nendele suundadele konstrueeriti mitmeid metsakombaine ja masinsüsteeme. Esimest suunda esindasid kombain “Busch” (USA) ja süsteem “Koehring-Waterous” ( Kanada ). Kombaini “Busch” abil langetati ja laasiti puud, järgati sortimentideks (põhiliselt paberipuudeks), veeti laadimisplatsile ning laaditi autodele . Tüvemahul 0,15…0,25 m3 oli sellise kombaini tootlus 25…45 m3 vahetuses .
Teist suunda esindas masinsüsteem “Beloit” (USA ja Kanada). See koosnes agregaadist, mis laasis kasvava puu, saagis sellelt ladva , langetas ja ladus tüved virna. Süsteemi teiseks masinaks oli nn hüdrokäega ehk haaratsmanipulaatoriga (ulatus 7,1 m) kokkuveotraktor ja kolmandaks laadur tüvede laadimiseks autodele. Sellise süsteemi aastatootlus oli 41 500 m3 ja ühe töölise kohta 27 m3 vahetuses.
Kolmandat suunda esindasid masinsüsteemid, millede kasutamisega viidi töökulud kännu juures miinimumini ja maksimum operatsioone tehti väljaveotee ääres olevas laos. Kanadas oli selliseks süsteemiks “Arbomatic” ja Rootsis “Sund”. Selline süsteem koosnes kahest mehhanismist – langetuskokkuveotraktorist ja agregaadist, mis laos laasib ja koorib langetatud puud ning järkab paberipuudeks, süsteemi tootlus 170…200 m3 vahetuses.
Neljandat suunda esindaksid praegused meil kasutatavad Soome päritoluga harvesterid ja forvarderid, kus peaaegu kogu töö raielangil teevad ära harvesterid (olenevalt masina automatiseeritusest kuni 11 eri operatsiooni) ning forvarderil jääks esmaselt sorteeritud materjal ära vedada ja lattu virna laadida või parimal organiseerimisel laadida otse väljaveoautodele (nagu seda eelmistes suundades kasutati).
Kui periodiseerida tollase N. Liidu ja sellega seoses ka Eesti metsavarumist, siis 1950-ndatel hoogustus elektrisaagide kasutamine raielangil, selleks toodi metsa veetavad elektrijõujaamad (voolu sagedus 200 hertsi) .Selles suunas langetamine ja järkamine toimus elektrisaagidega ning laasimine kirveste ja elektrioksasaagidega, kokkuvedu hobuste ja traktoritega. Antud tehnoloogia suureks puuduseks oli sage elektrikaablite raielangil läbilõikamine või purunemine traktori roomikute all. Tänu lõppladude tekkele 1950-ndate teisel poolel hakati elektrisaage kasutama seal estakaadidel ja metsas algas langetamisel-laasimisel bensiinimootorkettsaagide ajastu (Družbad, Uuralid , Taigad, Husqvarnad, Partnerid ning oksasaed), ühtlasi oleks see teiseks suunaks.
Kuuekümnendate lõpul ja seitsmekümnendatel algas N. Liidus ja Eestis langetusmasinate ajastu. Joonistel 4.3.1.11 ja 4.3.1.12 kujutatud langetusmasinate kasutamine oli episoodiline ja lühiajaline (masinate tehnoloogiline lahendus ei rahuldanud). Laasimiseks kirved ja üksikud Husqvarnad-Partnerid ning Rakvere Metsakombinaadis laasimismasin SM-2. Tüveste laadimiseks kasutati väga mitmeid laadureid, vt laotööde peatükki. Ühtlasi moodustaks see kolmanda suuna alguse. Nii jõudiski meie metsatööstuses järg nn “uue tehnika” juurutamiseni ja kasutamiseni.
11. Kasvavate puude laasimine.
Hinnalise puidu kasvatamise üheks meetodiks on kasvavate puude laasimine. Laasimise käigus eemaldatakse puult teatud kõrguseni alumised oksad , mille tulemusena saadakse laasitud osa ulatuses oksavaba ja ühtlase struktuuriga puit. Nõukogude perioodil Eestis kasvavate puude laasimist ei kasutatud (esimesed laasimised tehti 1900…1940.a.). Sellest metsakasvatuslikust võttest on üldiselt vähe teadmisi ja kogemusi ning samas on see üsna kallis olenevalt kasutatavatest töövahenditest. Viimastel aastatel on mitmed RMK metskonnad hakanud vähesel määral kasvavaid puid laasima.
Puude laasimist tuleks teha järgnevatel põhjustel:

Täielikku või osalist laasimist tüve alaosas tehakse ligipääsetavuse parandamiseks puule. Samas suureneb ka puistu tulekindlus;

Lühendades kuivanud okste püsimist puul, parandatakse puidu kvaliteeti potentsiaalselt kõige väärtuslikuma esimese palgi osas;

Paljud kõvad lehtpuuliigid vajavad võra kujundavat laasimist, et vältida mitmeladvalisust.
Laasimine on kulukas ja seda tehakse lähtudes kas igast puust eraldi või mitte ja laasimine sõltub järgmistest asjaoludest:

puude arvust pindalaühikul,

okste läbimõõdust ja arvust männases,

laasimise kõrgusest,

kasvukohast,

investeeringu tasuvusajast ja

raieperioodi pikkusest.
12. Langetatud puude mootorsaagidega laasimise meetodid (kang- ja pendelmeetod), nende kasutamine; ohutu järkamise võtted mootorsaega.
Mootorsaagidega saadi hakata laasima alles siis, kui olid loodud kerged universaalmootorsaed. Seni käis laasimine kirvestega. Massiliselt hakkasid Lääne mootorsaed meie metsadesse ilmuma 20. sajandi 80-ndatel aastatel.
Kuna laasimine on raske ja aeganõudev töö (keskmiselt kulub kogu puu raiumise ajast pool laasimisele), on siin tarvis järgida mõningaid juhiseid, et töö läheks kiiremini, väsitaks vähem ja oleks saemehele ohutu.
Kogu töö peab olema hoolikalt läbi mõeldud.
Kõigepealt tuleb hoolikalt mõelda, kuhu langetada aluspuu . See kergendab edaspidi tema peale langetatud tüvede keeramist ja koondamist.
Saag tuleb toetada vastu tüve või reit, siis tundub see kergemana.
Laasitav tüvi peab olema sobival kõrgusel. Mida püstisem tööasend, seda kergem on laasijal hingata ja ka selg väsib vähem. Sobivaim töökõrgus on 50 … 80 cm.
Töötamisel ei tohi hetkekski unustada tööohutuse nõudeid. Seistakse kindlalt, põlved kergalt kõverdatud. Saag hoitakse kehale võimalikult lähedal. Parem jalg peab asetsema esikäepideme taga, vasak suunatud kõrvale, ohtlikust tööpiirkonnast kaugemale.
Tööd alustades võetakse harkseis, nii on kergem laasida ja laasija säilitab hõlpsasti kindla töörütmi. Saag toetatakse paremale reiele. Tagasilöögi vältimiseks ei tohi mitte kunagi saagida juhtplaadi otsaga.
Laasimisel on kõige rohkem kasutatav nn kangmeetod. Saagi käsitsetakse kui kangi, sellest tuleneb ka meetodi nimetus. Kangmeetod sobib kõige paremini kasutada jämedate ja korrapäraselt rühmiti paiknevate okste mahasaagimiseks.
Laasimine pendelmeetodil.Pendelmeetodit (nimetatakse ka niitemeetodiks ja pühkimismeetodiks) kasutatakse peente ja tihedasti kasvavate okste laasimiseks. Selle meetodi korral ei laasita ühe oksa kaupa, vaid ühe niitega kõik oksad ühe töökäigu (60…80 cm) ulatuses.
Ühe ja sama tüve laasimisel saab kasutada mõlemat meetodit. Tavaliselt tüve alaosas asuvad jämedamad oksad laasitakse kangmeetodil (1) ja ladvaosa pendelmeetodil (2). Mõlema meetodi kasutamine toob töösse vaheldust. Tuleb nentida, et kangmeetod säästab rohkem jõudu, pendelmeetod on koormavam.
13. Hobukokkuvedu ja selle tootlikkus (valemid
Kuni esimeste traktorite ilmumiseni oli meil peamiseks töövahendiks puidu metsas kokkuveol ja ka metsast äraveol hobune. Hobuste arv hakkas kogu maailmas kiiresti vähenema peale II maailmasõda. 1970-ndate lausmehhaniseerimise perioodiks oli hobutöö osakaal kaotanud praktilise tähtsuse. Vabas maailmas hakati metsatöödel hobutööst suuremal määral huvituma taas 1980-ndate lõpul. Küllalt suur osa on sellel ka loodussõbraliku püsimetsanduse tekkel, mis aga omakorda põhineb suures osas just hobutööl
Üldiselt võib öelda, et hobutööd kasutatakse rohkem kas väga vaestes riikides või siis vastandina – rikastes riikides. Eesti ei kuulu kummasegi rühma.
Mõistagi on hobuse kasutusvõimalused metsas piiratud ja nendega töötamine nõuab vajalikke tingimusi ja sobivaid tööseadmeid. Lisaks tuleb hobuse eest hoolitseda ka siis, kui temaga parasjagu tööd ei tehta . Hobutöö õigustab end järgmistel juhtudel:

esimesel hooldusraiel hõreda kokkuveoteede võrgu korral, peenemõõdulises puistus , kus puude keskmine tüvemaht on 0,1…0,3 tm;

väikesepinnalise raie korral, kus võimsate ja kallite masinate kasutamine ei ole majanduslikult otstarbekas;

üksikute tuuleheidetud puude koristamisel lohistades pikkade palkidena;

puidu koondamisel ja kokkuveol järskudel nõlvadel, kus masinate stabiilsus pole tagatud;

töötamisel kaitsealustes reservaatides, kus masinate kasutamine on täielikult keelatud;

Linnalähedastes parkmetsades – paljude linnaelanike jaoks on hobune küllalt haruldane loom ja temaga töötamine mõjub ligimeelitava vaatemänguna.
Lisaks saab hobusega vedada istutusmaterjali raiesmikule ja teha muidki töid.
Hobukokkuveo tootlus
Hobukokkuveo korral on sobiv kasutada hobuseid vanuses 5…14 aastat. Oma kaalu järgi jaotatakse hobused kahte kategooriasse. Esimesse kategooriasse kuuluvad hobused kaaluga 451…650 kg ja teise kategooriasse 250…450 kg. Kui kasutatakse hobuseid kaaluga alla 250 kg, tuleks vähendada kokkuveonormi 10…15 %. Samas on teise kategooria hobused liikuvamad ja seetõttu kasutatakse neid suurema kokkuveokauguse korral.
Hobuse kaal ehk mass määratakse valemiga
P = 0,25 · H · k kg, (6.2.2.1)
kus H on hobuse turja kõrgus cm (seejuures hobuse rinnaümbermõõt ei tohi olla vähem kui 1,2H);
k – hobuse toitumus ehk rammusus.
I kategooria hobustel on k väärtus järgmine: kõhnal 10, keskmisel 11 ja rammusal 12 ning II kategooria hobustel vastavalt 8, 9 ja 10.
Koorma suurus määratakse valemiga
F – P · i

Q = ————— kg, (6.2.2.2)

W + i
kus: F on arvestuslik hobuse veojõud kG;
P – hobuse mass kg;
i – suurim tõus veo suunas ‰;
W – liikumise veotakistus kg/t.
Hobuse arvestuslik veojõud (F) võetakse 13…18 % hobuse kaalust (P). Liikumise veotakistus oleneb aastaajast , tee olukorrast ja liikuvast koosseisust (talvel 8…22 kg/t).
Vahetuse tootlikkus arvutatakse valemiga
T – te
Tv = ——————— · Q m3, (6.2.2.3)

l · t1 + t2 + t3

kus: t on vahetuse kestus min;
te – aeg ettevalmistusteks min;
t1 – ühe kilomeetri läbimise aeg mõlemas suunas min;
t2 ja t3 – peale- ja mahalaadimise aeg min;
l – keskmine veokaugus km.
Hobukokkuveol kasutatavad veovahendid
Puidu kokkuveol on kasutatud väga mitmesuguseid veovahendeid. Talvel kasutatakse kokkuveol palgikelkusid, regesid ning lohisteid, suvel vankreid , nende esi- või tagaosi, spetsiaalseid ratashaagiseid, kelkusid.
Põhiliselt kasutatakse tänapäeval kummiratastega vankreid, poolvankreid, ja lohisteid.
. Vankriga kokku vedades tuleb puit käsitsi peale ja maha laadida, mis on füüsiliselt raske ja aeganõudev töö. Jämedamaid palke ei suudagi mees tõsta. Laadimise kergendamiseks ning hoburakendi tööjõudluse suurendamiseks võib vankrile külge monteerida kas vintsi ja trossiga käitatava kraana või hüdraulilise tõstuki.
Rootslaste kogemuste põhjal on hoburakendi tootlikkus erinevate tehnoloogiate puhul järgmine:

• Ühehobuserakend, peale- ja mahalaadimine käsitsi tootlikkus kuni 14 tm päevas;
  
• Kahehobuserakend, vintsi ja trossiga laadimiskraana, tootlikkus kuni 20 tm päevas;
  
• Kahehobuserakend, peale- ja mahalaadimine hüdrotõstukiga. Päevatootlikkus kuni 30 tm.
  

Lohistid. Puitmaterjali koondamiseks lohistades vajatakse lihtsaid ja odavaid riistu, mida metsaomanik võib vajaduse korral ise hõlpsasti valmistada. Nendega saab koondada nii lühisortimentide kimpe kui palke ja tüveseid.
Koondamiskilp. Kilp valmistatakse enamasti plekist või armeeritud fiiberklaasist .
Koondamiskoonused. Valmistatakse rauast või plekist, pannakse koondatavate tüvede otsa.
Poolvankrid. Kasutatakse vankrite esi- või tagaosa . Koondamine toimub pooleldi või täielikult lohisevas asendis. Materjali pool-lohisevas asendis koondamisel toetub koondatava kimbu üks ots ratastele.
Hooldusraie-ealises metsas lohistiga puitu koondades liigutakse hobusega süstikuliselt, koondatavad kimbud on 0,5…1 tm suurused. Materjal on eelnevalt käsitsi kimpudesse kokku kantud . Hobuse liikumiseks on puistusse raiutud kuni 1,5 m laiused koondamisrajad, mille vahekaugus on 8…10 meetrit. Koondamiskaugus on 40…50 meetrit. Lohisti asetatakse aluspuule pandud kimbu alla ning kinnitatakse ketid või rihmad , mis hobuse liikumahakkamisel tõmbuvad tihedalt ümber kimbu. Koondatud puit veetakse lattu või metsast välja traktori haagisel. Hobulohistiga töötamine on sarnane traktoriga käitatava koondamisvintsi või- kraanaga töötamise meetodile , tootlikkus on 4…6 tm tunnis.
14. Traktorkokkuvedu ja selle tootlikkus (valemid)
Esimene spetsiaalne kokkuveotraktor Eestis, samuti kogu endises N. Liidus, oli 1960.a. TDT-40. Tegemist oli diiselroomiktraktoriga, võimsusega 40 hj, käivitati kahetaktilise ühesilindrilise abimootoriga. Koorma laadimine toimus vintsi ja liikurlaadimiskilbiga, kandejõud 2,5 t, mis võimaldas vedada tüveseid nii tüükaga ees kui ka latvadega. Tõsisteks puudusteks oli madal võimsus ja läbivus ning külgsiduri nõrk konstruktsioon. Nendest puudustest vaba oli moderniseeritud järgmine mudel TDT-40M (võimsus 48 hj). Tootma hakati seda 1962.a. Onežki traktoritehases.
1963.a. pidi välja lastama kokkuveotraktor TDT-55, mõeldud metsamaterjalide kokkuveoks ja tee-ehitustöödeks. Need jõudsid Eestisse 1970-ndatel aastatel.1962.a. alustati TDT-75 seeriaviisilist tootmist (töötasid edukalt Võru metsakombinaadis) (joonis 6.3.1). Mõneaastase vahega jõudsid meie metsadesse TDT-55 baasil ehitatud vintsita hüdromanipulaatoriga kokkuveotraktor TB-1. Selle masina tehnilised näitajad olid järgmised: 1) võimsus 55 hj; 2) manipulaatori tõstejõud 1350 kG; 3) maksimaalne noole ulatus 5 m; 4) reisi koorem kokkuveol tüükad ees 5 m3; 5) keskmine vahetuse tootlus 55…60 m3; 6) masina mass koos tehnoseadmetega 10 500 kg (vt. joonised 6.3.3. ja 6.3.4). Neid masinaid kasutati materjali veol kuni aastani 1995.
Esimeseks forvarderi “Lokomo” ja sama firma harvesteri omanikuks Eestis sai Kohtla-Järve Metsamajand 1986.a.
Kaasajal toimub Eestis kokkuvedu forvarderitega või spetsiaalsete metsaveohaagistega põllumajandustraktorite haakes. Forvardereid on Eestis kasutusel ligikaudu 500 (harvestereid 100), spetsiaalseid metsaveohaagiseid põllumajandustraktorite haakes ligikaudu 1000.
Selliste masinatega kokkuvedu sai võimalikuks tänu sortimentidena raiumise tehnoloogiale. Kokkuveo tehnoloogia üksikasjalik kirjeldus esitatakse peatükis 8.
Sõltuvalt masinast, raieliigist ja materjali pikkusest on koorma suurus ligikaudu 10…12 m3 ( harvendusraie forvarderid) kuni üle 20 m3 ( võimsad ainult lõppraietele mõeldud forvarderid).
Piirkondades, kus toimub kokkuvedu täistüvedena või suisa laasimata puudena, kasutatakse võimsaid kas vintssüsteemi või greiferiga varustatud kokkuveotraktoreid, nn skiddereid.
Kokkuveo tootlikkus traktorkokkuveo korral
Kokkuveotraktori tootlus sõltub masina tüübist, liikumise kiirusest, koorma suurusest reisil, kokkuveokaugusest, traktorit teenindavate inimeste arvust, raiekoha keskmisest puu mahust, koha reljeefist ja aastaajast.
Kokkuveotraktori arvutuslik tootlikkus määratakse valemiga
Tv = n · Q m3, (6.4.1)
kus n on reiside arv vahetuses ja Q koorma suurus m3-tes. Koorma suurus iga masina kohta on dokumentatsioonis antud kas tonnides või kuupmeetrites. Reiside arvu määramiseks kasutada valemit
(t – te) · k
n = ———————————————— reisi, (6.4.2)
60 · lk 60 · lk
———— + ———— + (t1 + t2) · X
vk vt
kus: t on vahetuse kestus min;
te – ettevalmistusaeg min;
lk – keskmine veo kaugus km;
vk – keskmine liikumise kiirus koormaga km/h;
vt – liikumise kiirus tühjalt;
t1 – ühe tüvese või tüve silmustamise või manipulaatoriga pealetõste aeg min;
t2 – ühe tüvese või tüve lahtisilmustamise või manipulaatoriga mahatõste aeg min;
X – tüveste või tõstete arv koormas tk või kordi;
k – tööaja kasutamise tegur.
Või teine liitvalem, kus pole vaja reiside arvu arvutada:
60 · t · τ · Q
Tv = —————— m3, (6.4.3)
lk
——— + t1 + t2
16,7 · v
kus: t on vahetuse kestus h;
τ – tööaja kasutamise tegur;
Q – keskmine koorma suurus m3;
lk – keskmine veokaugus m;
16,7 – üleviimise tegur km/h-lt m/min-le;
t1 - ühe tüvese või tüve silmustamise või manipulaatoriga pealetõste aeg min;
t2 – ühe tüvese või tüve lahtisilmustamise või manipulaatoriga mahatõste aeg min;
15. Vintskokkuvedu.
Eestis kasutati vintskokkuvedu peale sõda, sest puudusid traktorid. Kasutati põhiliselt ühe- ja kahetrumlilisi vintse ja palgid veeti lohistades virna juurde. Vintsi tross tuli tagasi langile viia inimjõul, mis pikema veokauguse korral oli füüsiliselt raske töö ja seetõttu leidurid konstrueerisid järjest uusi vintse juurde suurendades trumlite arvu kuni kuueni, kus igal trumlil oli oma ülesanne. Näit. 1950. kuni 1955. aastani moodustas kokkuvedu selle viisiga 15 milj. m3.
Venemaal kasutati 1928.a. kuni 1950.a.-ni vintse TL-1 ja TL-3, 1951.a. L-20 ja L-19 ning hiljem täiuslikumaid TL-4 ja TL-5, viimast sai kasutada juba jämedamate materjalide transportimiseks ja 1962. aastast hakati tootma kõige täiuslikumat vintsi TL-6.
Nagu näha joonistelt on vintskokkuvedu suurte kolimis-paigaldamiskuludega ja erineva läbimõõduga trosside kogus on ka väga suur (tabel 6.5.1), seepärast loobuti vintskokkuveost vastavalt kokkuveotraktorite hankimise võimaluste avardumisele.
16. Raielangi raiejärgne koristamine.
Raielankide koristamise all tuleb mõelda okste, latvade ja mittelikviidse materjali kogumist virnadesse või vaaludesse kas käsitsi või mehhaniseeritult.
Käsitsi okste kogumise viis kujunes vastavalt tehnoloogiale. Kui langetamine ja järkamine toimus käsisaagidega ja laasimine kirvestega, siis okste tassimist korraldati näiteks peale 5…10 puu töötlemist. Oksad kanti raielangil vallidesse või hunnikutesse, mis jäeti kas kõdunema või mittetuleohtlikul perioodil põletati ära, ka talunikud vedasid neid küttematerjaliks. Esimeste mootorsaagide kasutuselevõtuga eelkirjeldatud olukord kestis edasi kuni kergete universaalmootorsaagide saamiseni, siis sai valdavaks okste mittekoristamine ja need kohad, mis kuulusid kultiveerimisele, tuli koristada kas käsitsi või mehhaniseeritult. Käsitsitööd olid sellistes oludes füüsiliselt väga rasked, sest kokkuvedamisega paisatakse ja sõtkutakse osa oksi pinnasesse. Olukorra lahendas oksarehade valmistamine ettevõtete endi töökodades ja hiljem juba tsentraalselt kaks mudelit – SP-5 ja PSG-3
Oksarehaga (nimetatakse ka koguriks) oli võimalik raiejäätmeid ja kuni 4,5 m pikkust mittelikviidset lamapuitu vaaludesse riisuda või hunnikutesse koguda raielankidel kus ei olnud vajalik järelkasvu säilitamine. Töö käigus toimus mittekülmunud pinnase korral koos okstega ka mätaste, osaliselt sambla ja pinnase kokkuriisumine vaaludesse, mis raskendas hilisemat põletamist, küll aga lõi soodsa pinnase loodusliku uuenduse tekkeks.
Oksareha kasutamine vähenes laasimismasinate ja nüüd mootorsaagidega skandinaavia meetodi ning harvesteride rakendamisega raietöödel, kus oksad-ladvad töö käigus jäävad vaalu . Keskmiseks reha tootluseks kujunes 2,5…3,0 ha vahetuses. Töö kvaliteet oli vastavalt oludele rahuldav kuni hea. Praegu oksarehade kasutamine Eestis pole soovitatav.
Eestis kasutatakse põhiliselt raietööde läbiviimist skandinaavia meetodil. Selle meetodi korral, vaatamata sellele, kas raied teostatakse käsitsi või harvesteridega, oksad töö käigus pannakse oksavalli. Oksavalli pidi sõidab masinraie korral harvester ja hiljem sõidab sedasama valli pidi ka kokkuveotraktor. Korduva ülesõitmise tõttu oksavall surutakse kokku ja tihe oksapadi aitab vältida ka raskete masinate poolt põhjustatud võimalikke tallamiskahjustusi ja pehmematel pinnastel rööbaste tekkimist.
Kui kokkuveoteede vahekauguseks raielangil tee teljest tee teljeni on 20 m, siis tähendab see seda, et oksavallialune kokkuveotee moodustab ligikaudu 20 % langi pindalast, millele kohe uut kultuuri rajada ei saa. Kinnitallatud oksavall, osaliselt masinate rataste poolt purustatuna ja pinnasega segatuna, kõduneb 5…6 aastaga ja moodustunud koheval huumusel hakkavad tavaliselt kasvama kasetaimed.
Kõvematel pinnastel, kus ilmtingimata pole vaja teha kokkuveoteele oksapatja, võib oksad kokku koguda (näiteks langi äärde hunnikutesse) ja lasta toota sellest hakkpuitu. Eestis on tegutsemas juba mitmeid hakkpuidul baseeruvaid katlamaju.
Maailmas kasutatakse okste kokkukorjamiseks ka teist meetodit – oksad kogutakse langi äärde hunnikusse ja spetsiaalse okstepakkimismasina abil pakitakse nad tihedatesse pakkidesse. Eeliseks on oksapakkide hõlbus vedu tavalise metsaveoautoga. Okste pakkimise meetod kogub järjest enam populaarsust Rootsis ja Soomes, aga ka mujal.
17. Laole esitatavad nõuded.
Koht kuhu ladu rajatakse peab olema kuiv ja tasane. Talvel võib rajada ka märjale kohale, kuid pinnas peab olema hästi külmunud.
Lao kallak liikumise suunas on lubatud: väljaveoks kitsarööpmelise raudtee kasutamise korral 0,004; traktori transpordi korral 0,015 ja autodega väljaveol 0,010. Kallak veoteele risti pealelaadimistee suunas on 0,025.
Lao kohalt langetatakse puud ja kännud saetakse maaga tasa ning puhastatakse võsast ja kui vaja siis pinnas tasandatakse. Nähakse ette kohad väljaveoautode ümberpööramiseks, laadimismehhanismidele, liikurtöökojale, tööliste ümberriietuse, puhkuse ja söömise ruumile, nn. soojakule. Planeeritakse järkamise platsid, sorteerimise ja pealelaadimistee, virnade kohad ja okste põletamise või äraveo kohad (vastavalt vajadusele).
18. Lao pindala arvutamine Teie esitatud andmetega .
Enne laopindala arvutamist antakse lühiülevaade lao üksikutest näitajatest.
Laokäive ( Q ) on selline puidu kogus, mis veetakse sealt välja tema tegevusaja kestel. See kogus võrdub lattu veetud likviidsele kogusele.
Laomaht ( E ) on suurim puidu kogus, mida korraga on võimalik lattu mahutada, seega
E = n(L · lk· H· f) m3,
kus:
L on virna pikkus m;
lk – keskmine metsamaterjali pikkus m;
H – virnade keskmine kõrgus m;
f - keskmine virnade täius;
n – virnade arv.
Lao erimaht ( e ) on laomahu (E) suhe lao üldpindalasse (F) ja
E
e = — m3/m2, kus
F
laopindala F võib arvutada järgneva valemiga
F = n[(L + a) · (lk + b)].
Seega
LlkHf
e = ——————— ,
(L + a) (lk + b)
a
kus: a – virna ja sorteerimistee vaheline ala ühelt poolt ( — ) ning teisalt
a 2
pealelaadimistee ja virna vaheline ala ( — ) m-tes;
2
b – virnade vaheline kaugus m-tes (vt. joon. 7.3.1).
Virna täiused f esitatakse järgnevas tabelis:
Tabel 7.1. Virna täiused, laopindala kasutegur, virna kõrgus ja lao erimaht
Lao tüüp
Virna
täius
Laopindala kasutegur
Virna kõrgus
H, m
Lao erimaht
m3/m2
Pikkümarmaterjalide ladu
0,47…0,75
0,40…0,60
2…14
0,38…6,30
Lühiümarmaterjalide ladu
0,62…0,79
0,30…0,40
2…4
0,37…1,26
Saematerjalide ladu
0,30…0,35
0,25…0,30
4…7,5
0,30…0,78
E
Eelnevast järeldub, et lao pindala F = — m2 , seega võrdub laomaht jagatud
e
erimahuga ja nimetatakse teda ka veel netopindalaks.
Lao üldpindala e. brutopindala saame kui lisada teede ja peatuste ning pöörangute ja seadmete alla minevate alade pindalad (keskmiselt 20…25 %).
19. Laos pealelaadimiseks kasutatavad seadeldised ja masinad .
Nendeks töödeks on aegade jooksul kasutatud väga mitmesuguseid viise, seadeldisi ja masinaid. Vanimaks viisiks oli lühimaterjalide käsitsi tõstmine, pikemate korral kaldtugedel veeretamine kas tõukamise või köitega tõmbamisega kelkudele-regedele, vankritele, autodele (vt. joonised 7.4.1 ja 7.4.2). Üheks esimeseks laadimisagregaadiks võiks pidada joonisel 7.4.3 olevat.
Põllu- ja metsatraktorite jõudmisel Eestisse 1950. ja 1960. aastatel hakati laadima suurte kimpudena
Samaaegselt alustati vintsiga kokkuveotraktorite ümberehitamist kraanadeks, kus kokkuveokilbi asemele paigaldati puidust nool , mida juhiti hüdrauliliselt kilbi hüdroseadmetega ja materjali tõstmiseks kasutati traktori vintsi, kraana nimetati K-7-ks Kasutati lühiajaliselt, sest koorma laadimiseks tuli palju manööverdada, millega alanes tootlus.
Üleliiduliste teadus-uurimisinstituutide ja laborite töö tulemusena jõudsid tootmisse ning kasutusse 1970-ndatel aastatel juba spetsiaalsed laadurid P-2, P-19 ja PL-1(A) ning LM ja LK tüüpi külglaadurid (vt. joon. 8.4.8). Nende laadimisviisidega sai raietööd ja laadimis-väljaveotööd viia eri aegadele, talvel sai seega raietöid forsseerida ja moodustada metsa suured materjali varud
Tänu piiride avanemisele Eesti ja Soome vahel 1980. aastatel ning kaubavahetuse hoogustumisele saadi Metsatööstusministeeriumi poolt hankida esimesed “Fiskars” (joonis 7.4.11), hiljem “Loglift” laadurid. Tüveste laadimiseks sobisid kõige paremini “Fiskars 1200”. Teatud aja töötasid nad paralleelselt vene laaduritega ja 1990.a. algusest domineerisid juba “Loglift” laadurid.
20. Raiete planeerimine
Raiet planeerides tuleks esimese sammuna üle vaadata olemasolev teave metsa kohta. Parim metsakirjeldus ja soovitatavate tööde loetelu on esitatud metsakorraldamise käigus koostatud Metsa majandamise soovitustest. Antud teabe abil tuleb koostada puistu iseloomu (liigiline koosseis, keskmine rinnasläbimõõt, tagavara) järgi eelarvestus tööde mahu kohta, valitakse raieliik ja kasutatav tehnoloogia ning hinnatakse tööde kulusid ja saadavaid sortimente.
Enne raie alustamist, kui kogu raiuda planeeritavat materjali ei kasutata ära ise oma vajadusteks , vaid planeeritakse raiuda ka müügiks, tuleb jälgida turusituatsiooni, puidusortimentide hindu ja turustamisvõimalusi, sest sellest võib sõltuda tehnoloogia ja raiel saadava puidu sortimentideks järkamine. Näiteks lähim saeveski võib eelistada kindla pikkuse ja läbimõõduga saepalke, mõni kaugemal asuv saeveski teise pikkuse ja läbimõõduga palke, kuid pakub paremat hinda. Hetke metsamaterjali turuhindadega ja kulutustega transpordile tuleb end tingimata kurssi viia.
Enne raietööde algust tuleb raielank üle vaadata:

• tuleb kontrollida puistu tegelikku seisundit (see võib erineda Metsa majandamise soovitustes kirjeldatust nt kopra poolt tekitatud üleujutuste, tormi- või putukkahjustuste, mitme aasta taguse soovituse vananemise vms tõttu). Tuleb uurida ka raie vastavust kehtivatele õigusnormidele. Kui puistu seisund erineb soovitustes kirjeldatust, siis tuleb hinnata puistu hetkeseisu või tellida hinnang metsaspetsialistilt.
  

• Tuleb hinnata planeeritud raie sobivust puistus:
  

• Valida puistu seisundile sobivaim raieliik;

• määrata raieaeg ja väljaraiutav puidukogus;

• hinnata erinevate tehnoloogiate kasutamise võimalusi – metsamasinate juurdepääsuvõimalused (teede seisund, kraavide ületamiseks sillakeste ehitamise vajadus), pinnase kandevõime kogu langi ulatuses, koondamisteede ja laoplatsi asukoht jmt;
  
• selgitada säilitamist vajavad puud ( seemnepuud , säilikpuud, järelkasv) ja loodusväärtuste (nt vääriselupaigad) seisund ja paiknemine .
  

• Mõttekas on koostada tööde majanduslik arvestus:
  

• valida vastavalt metsa iseloomule ja kasutatavatele võimalustele sobivad masinad, seadmed ja tehnoloogia;
  
• väljaminekute osas arvestada kõigi kuludega nii töövahenditele (mootorsaag, muud käsitööriistad, turvavarustus, masinad ja seadmed), tööjõule, tööde planeerimisele ja korraldamisele, maksudele, materjali transpordile ostjani kui ka muude kuludega;
  
• sissetulekute osas hinnata planeeritud sortimentide (palk, paberipuu, küttepuu jmt) ja hindade põhjal saadavat tulu ning leida kulude lahutamisega puhastulu ;
  
• raiete planeerimisel ei tohi unustada lähitulevikus tehtavaid kulutusi metsa uuendamiseks ja hooldamiseks;
  
• arvestada tuleb erinevate võimalustega tööde teostamisel – kas on mõttekas teha tööd ise (nt harvendusraie, kus kasutatakse mootorsaage ja hüdrotõstukiga varustatud metsaveokäru põllundustraktori haakes), kas on vaja palgata suurema töömahu korral lisatööjõudu ja masinaid, või on otstarbekas sõlmida raie tegemiseks kasvava metsa raieõiguse võõrandamise leping. Lageraieks küpses ja suure tüvemahuga metsas on sageli otstarbekam tellida metsafirma suure tootlikkusega metsamasinate ja professionaalsete töömeestega;
  
• hinnata tuleb töö tegemiseks kuluvat aega:
  

töö maht m3
aeg (päevi) = ————————————
töö tootlikkus (m3 päevas)

• Kasulik on koostada tööde tehnoloogiline skeem s.o. plaan, kus näidatakse juurdepääsuteed, kokkuveoteed, ohtlikud kohad, alglao asukoht, säilitamist vajavad metsaosad jmt.
  
• Vajadusel tuleb raie kooskõlastada naabermetsade omanikega, eriti juhul, kui kasutatakse ühiseid teid või kui raiutav puistu piirneb naaberkinnistuga.
  
• Tuleb vormistada raieks vajalikud dokumendid – saata maakonna keskkonnateenistusele metsateatis (oodata ära vastus, lubava otsuse korral sõlmida raieks vajalikud lepingud).
  

21. Raielangi ettevalmistamine raieks.
Raielank eraldatakse ülejäänud metsaosadest selgete piiridega. Ala piiritlemiseks on kõige mõttekam sisse raiuda 1 m laiune visiir. Visiiri võib tähistada visiiritikkudega, mille ülemistele otstele võib siduda eredavärvilise märkelindi. Visiiritikkudega tuleb kindlasti tähistada visiiri pöördepunktid, sirgetel lõikudel tuleb visiiritikud asetada sellise tihedusega, et ühe tiku juurest on järgmine näha.
Kui raiutav puistu asub piirkonnas, kus liigub inimesi, näiteks asulate ja majapidamiste lähedal, üldkasutatavate teede ääres, siis tuleb paigutada hoiatusmärgid. Vajadusel tuleb raie kooskõlastada tee hooldajaga, või kui raielank piirneb elektri- vms liiniga , tulevad tööd kooskõlastada ka selle valdajaga.
Järgmise sammuna tuleb märgistada kokkuveoteede asukohad langil, nende laius oleneb kasutatavast kokkuveomasinast ja vahekaugus tehnoloogiast , arvestada tuleb puistu ja maastiku iseloomu. Kokkuveotee laius peaks olema vähemalt 1 m laiem kokkuveomasina laiusest. Vähim kokkuveoteede kaugus harvendusraiel võib olla 20 m, kuid mida suurema vahekaugusega nad suudetakse rajada, seda vähem tekib seda pinda, mis jääb vahetult kokkuveoteede alla ja millelt tuleb seetõttu puud raiuda. Materjali kandmist ja lohistamist kokkuveotee äärde on sel juhul muidugi rohkem. Kuna suur osa väikemetsaomanikke raiub siiski mootorsaagidega, siis uuendusraie ( lageraie ) korral saab kokkuveoteede vahekauguse kavandamisel määravaks kokkuveomehhanism, so masin, millega puit langilt ära viiakse. Kui soovitakse, et kokkuveomasin sõidaks materjale koormasse kogudes mööda kokkuveoteele tekitatud oksavalli ilma vahepeal kokkuveoteelt maha sõitmata, peaks kokkuveoteede vahekauguseks olema kokkuveomasina kahekordne noole ulatus. Hea on, kui kokkuveoteed saab omavahel ühendada, siis saab masin sujuvalt ilma pinnast liigselt kahjustamata ja kasvavaid puid (harvendusraiel) vigastamata. Mõttekas on kokkuveotee teha hea kandevõimega pinnasele , vältida tuleb pehmeid kohti, hoiduda suurematest kividest, järskudest nõlvadest jne. Pehme pinnasega raielangil täidetakse kokkuveotee tema kandvuse parandamiseks langetatud puude okste ja latvadega.
Peale kokkuveoteede märkimist tuleb raielank puhastada alusmetsast (harvendusraie korral kui ta segab raietöid st on tihe. Üksikud alusmetsapõõsad harvendusraiel ei takista töötamist ja võib jätta kasvama). Raiutud alusmets ongi nüüd mõttekas kanda varem tähistatud kokkuveoteele, nii jääb kokkuveoteede vaheline ala puhtaks ja seal on mugav töötada.
Kokkuveoteede kohta üldiselt:
Kokkuveoteed peaksid olema

• võimalikult sirged;
  
• piisava laiusega (vähemalt masina laius + 1 m);
  
• vahekaugus sõltuvalt kasutatavast tehnoloogiast 20 – 50 m;
  
• vältida pehmeid kohti või tugevdada pinnast okstega;
  
• vältida suuremaid külgkaldeid (üle 10 %);
  
• teede ristumisi võimalikult vähe;
  
• võimaluse korral vanad kokkuveoteed ja kvartalisihid ära kasutada;
  
• ühelt teelt teisele üleminek kaarduv laoplatsi suunas;
  
• kokkuveoteed risti elektri- ja sideliinidega.
  

Kui raielangilt on alusmets likvideeritud, raiutakse jalalkuivanud puud, pehkinud ja tuulemurru puud, kuna need kujutavad suurimat riski raietöölisele.
Kui on kavas teostada harvendusraie, märgitakse raiumisele kuuluvad puud kriidi või spetsiaalse aerosoolvärviga.
Uuendusraie eel märgitakse langil ära need puud, mis kavatsetakse alles jätta seemne- või säilikpuudena.
Vajadusel tuleb ette valmistada kokkuveoplats, so koht, kuhu pääseb ligi metsaveoauto. Kokkuveoplats peaks olema tasane ja hea kandvusega. Vajadusel tuleb seal kännud lõigata maadligi, kõrvaldada võsa. Hea on paigutada virnade alla ka aluspuud, seda kas enne kokkuveo algust või kokkuveo ajal.
Üldiselt võiks kokkuveoplatsi kohta öeldu kokku võtta järgmiselt:
Kokkuveoplats tuleks planeerida ja rajada kohta, kus

• keskmine kokkuveokaugus minimaalne;
  
• juurdepääs väljaveoautole, mitte suure maantee ääres;
  
• ümberpööramisvõimalus laoplatsil või selle läheduses (kuni 50 m);
  
• kerge pääsetavus suurele maanteele;
  
• tasane, ilma kändude ja kivideta, hea kandvusega;
  
• piisavalt ruumi;
  
• metsamaterjali ladustamiskoht tõstuki parimas tegevusulatuses;
  
• poleks kasvavaid puid, elektri- ja sideliine;
  
• 
  
• talvel tuleb tee ja metsamaterjali virna vahele jätta piisavalt ruumi koristatava lume tarvis.
  

Kui raielank on ette valmistatud, võib asuda raietöid läbi viima.
24. Kokkuveo tehnoloogia.
Ratastraktorite kasutamine eeldab ka raielangitööde uut tehnoloogiat, kuna määravaks on just kokkuveomehhanism.
Sortimendiveo traktori kasutamine eeldab seega raielangi ülestöötamist sortimentidena. Selles ei ole iseeneses midagi uut, see on pöördumine tagasi vana metsa ülestöötamise viisi juurde, mida kasutati Eesti Vabariigi aegu ja ka peale sõda. Siis toimusid raietööd peamiselt sügis- talvisel perioodil, kus kokkuvedu tehti hobuste ja regedega, sest suvel metsas vankriga kokkuvedu on võimalik ainult väga heade pinnase- ja ilmastikutingimuste korral.
Ka käesoleval ajal püütakse suurem osa raietööde mahust teha sügis-talvisel perioodil, kus pinnase kandevõime külmu­ mise ja lumekatte tõttu võimaldab metsamaterjale kokku ve­dada soistel ja pehmetel pinnastel.
Pehme ja lumeta talve korral, aga see on saanud viimastel aastatel reegliks, samuti ka suvekuudel, on sortimentide kokkuveotraktoreid võimalik kasutada ainult okstest ja latvadest tehtud tugeva kokkuveotee korral.
Traktori täiskoormaga kogumass on 24000 kg ja see jaotub kolme silla kuuele rattale , mistõttu erisurve pinnasele on suurem, kui senini kasutusel olnud Vene päritolu metsaveo roomiktraktoritel.
Seega peab kokkuveotee kindlustama ilma pinnast kahjustamata selle tee baasil kogu raie-eel olevate sortimen­tide kokkuveo raielangi äärde või kaugemalasuvasse vahelattu. Et vältida pinnase purustamist , tuleb traktoriga liikuda nii, et ei oleks kokkuveol vajalik tema ümberpööramine, sest kõige suurem pinnase kahjustamine tekib pööramisel ja eriti suur ja sügav on see linttraktori pööramisel.
Kaasaegse koormaveotraktori pööratav juhiiste ja vastav konstruktsioon võimaldab juhil juhtida traktorit mõlemas suunas sõites olla näoga sõidusuunas.
Raielangil kokkuvedu võib alustada raielangi kaugemast kui ka teeäärsest otsast. Kaugemast ot­sast alustades traktori maksimaalkoormus langeb väljaveoteepoolsele kokkuveotee osale. Vastupidisel juhul, kui koorma formeerimist alustatakse raielangi teepoolsest otsast, täis­koormus kokkuveoteele on pikema sõidumaa ulatuses (peaaegu kahekordne koormus).
Talveoludes on mõningatel juhtudel võimalik kokkuvedu teha mõlemapoolsesse raielangi otsa kui raielank ulatub üle kvartali ja kvartalisihte on võimalik kasutada väljaveoteena.
Joonis 8.4.2. Koorma formeerimise eri viisid kokkuveol: a – sõidetakse tühjalt langi teise serva ja lao suunas tagasi tulles kogutakse materjal koormasse, b – koorem kogutakse laost minnes ja kogu tagasitee lattu sõidetakse maksimaalselt koormatuna, c – koorem kogutakse minnes, pannakse langi teises servas olevasse lattu ja tagasi tulles kogutakse uus koorem (eelduseks on lao tegemise võimalus langi mõlemasse serva)
Reeglina alustatakse kokkuveol kõigepealt pikemate materjalide (saepalk, saepakk) veoga. Kui pikkmaterjal on veetud, siis vastavalt üksikute sortimentide arvukusele, traktorist valib sobiva järjestuse, milliseid materjale järgnevalt vedada. Sortimentide veo järjestusele kindlat reeglit anda ei saa - see oleneb üksikute sortimentide arvukusest. Vastavalt olukorrale traktorist ise leiab sortimentide valikul kõige ratsionaalsema järjekorra.
Kokkuveol ei ole alati tingimata vajalik ja ka või­malik laadida ühte koormasse ja vedada ainult ühte sorti­menti. Olenedes sortimentide arvukusest ja paiknemisest võib mõnel juhul osutada otstarbekamaks laadida koormasse kahte või isegi kolme sortimenti. Tavaliselt on need puulii­gilt ja pikkuselt erinevad, et oleks võimalik vahelaos eksi­matult õieti virnastada, vältimaks sortimentide segiminekut.
Mitme sortimendi üheaegne koormasse tõstmiste vajadus tekib enamasti viimaste koormate veol - ee kokkuveo lõpeta­misel.
Vaheladudeks võib kasutada raielangi sihiäärset ala. Kui raielangi ääres on kitsam kraav, on võimalik pikkmaterjali ladustamine kraavi kohale. Surve vähendamiseks ja kraa­vipervede vigastamise vältimiseks on soovitav virnade otste alla panna samast sortimendist aluspuud. Ratastraktoritega on võimalik vajaduse korral materjalid vedada ka kaugemale sihiäärsetesse sobivatesse kohtadesse, ka teeäärsetesse kasvava metsa tühemikesse, puude vahele. Sel juhul ei tohi kahjustada kasvavaid puid.
Juhul kui raielank pikalt külgneb kvartali sihiga, on võimalik traktorikoorem laadida kokkuveoteelt sihiäärsele alale .
Tööde tehnoloogia loodusliku uuenduse säilitamisega e. järelkasvu säilitamine
Järelkasvuks loetakse puukesi siis, kui põhipuuliikide vanus on üle 2 aasta. Kõrguse järgi jaotatakse järelkasv kolme kategooriasse: peenikeseks – 0,50 m, keskmiseks – 0,6…1,5 m ja jämemõõduliseks, mille kõrgus on üle 1,5 m. Tiheduse järgi jaotatakse järelkasv hõredaks – 3 tuh. 1 ha-le, keskmise tihedusega 3…8 tuhat puukest hektaril ja tihedaks, kui puukesi on hektaril üle 8000 . Arvatakse, et kui on alla 5 tuhande ha-l, pole mõtet järelkasvu säilitada, aga sellise olukorra parandamiseks jätta raielangile kasvama vastavalt vajadusele seemnepuid.
Need langid, kus järelkasv on planeeritud säilitada, vajavad erilist lähenemist tööde, masinate ja tehnoloogia valikul.
Kui soovitakse raietööd läbi viia järelkasvu säilitades, võib välja pakkuda järgmised soovitused:
1. Lageraie planeerida lumerikkale perioodile;
2. Võimalikult laiad reie-eed, mida võimaldab vintskokkuveotraktorite kasutamine;
3. Vintskokkuveotraktorite kasutamisel langetamine organiseerida selliselt , et kokku-vedu oleks võimalik teha ladvad ees;
4. Forvarderite (muidugi maksimaalse haardeulatusega) kasutamisel korraldada, et peale mootorsaagidega langetamist puud laasitakse ja järgatakse kohapeal ning oksad jääksid koristamata;
5. Harvesteride kasutamisel arvestada tema valikul seda, et raie-ee jääks vähemalt 20 m lai.
25. Raietööde tehnoloogia loodusliku uuenduse säilitamisega.
Järelkasvuks loetakse puukesi siis, kui põhipuuliikide vanus on üle 2 aasta. Kõrguse järgi jaotatakse järelkasv kolme kategooriasse: peenikeseks – 0,50 m, keskmiseks – 0,6…1,5 m ja jämemõõduliseks, mille kõrgus on üle 1,5 m. Tiheduse järgi jaotatakse järelkasv hõredaks – 3 tuh. 1 ha-le, keskmise tihedusega 3…8 tuhat puukest hektaril ja tihedaks, kui puukesi on hektaril üle 8000. Arvatakse, et kui on alla 5 tuhande ha-l, pole mõtet järelkasvu säilitada, aga sellise olukorra parandamiseks jätta raielangile kasvama vastavalt vajadusele seemnepuid.
Need langid, kus järelkasv on planeeritud säilitada, vajavad erilist lähenemist tööde, masinate ja tehnoloogia valikul.
Kui soovitakse raietööd läbi viia järelkasvu säilitades, võib välja pakkuda järgmised soovitused:
1. Lageraie planeerida lumerikkale perioodile;
2. Võimalikult laiad reie-eed, mida võimaldab vintskokkuveotraktorite kasutamine;
3. Vintskokkuveotraktorite kasutamisel langetamine organiseerida selliselt, et kokku-vedu oleks võimalik teha ladvad ees;
4. Forvarderite (muidugi maksimaalse haardeulatusega) kasutamisel korraldada, et peale mootorsaagidega langetamist puud laasitakse ja järgatakse kohapeal ning oksad jääksid koristamata;
5. Harvesteride kasutamisel arvestada tema valikul seda, et raie-ee jääks vähemalt 20 m lai.
26. Harvendusraie-, universaal- ja lõppraiemasinate põhilised tehnilised näitajad.
Harvendusraie (hooldusraie liik) masinad. Need masinad on mõeldud ainult hooldusraietöödele kasvavas metsas.
Tühimass 5…8 t,
Laius 1,8…2,0 m,
Pikkus 4…5 m,
Pöörderaadius 3,5…5 m,
Mootori võimsus 55…70 kW,
Haardeulatus 4…7 m,
Tüve maksimaalne läbimõõt 30…40 cm.
Siia gruppi kuuluvad näiteks harvesterid Valmet 701, Sampo Rosenlew jt.
Universaalsed masinad. Tootjate arvates võiks neid kasutada nii hooldusraietel kui ka lõppraietel, kuid meie oludes on nad sobivamad siiski lõppraietele.
Tühimass 8…12 t,
Laius 1,8… 2,8 m,
Pikkus 5,5…7 m,
Pöörderaadius 4,5…6 m,
Mootori võimsus 80…120 kW,
Haardeulatus 6,5…12,5 m,
Tüve maksimaalne läbimõõt 35…60 cm.
Sellesse gruppi kuuluvad näiteks Timberjack 770 ja 1070 , Valmet 901, Ponsse HS 10, Pika 4500 jpt masinad.
Uuendus- ehk lõppraiemasinad. Tegemist on suurte ja võimsate lageraiemasinatega, mis tuleb harvendusraietelt eemal hoida ja ka lageraielankidel on nad töötama sobilikud üksnes tingimusel, kui maapind on hea kandvusega.
Tühimass üle 12 t,
Laius 2,6…3 m,
Pikkus 6,5…7,5 m,
Pöörderaadius 5,5…7 m,
Mootori võimsus 90…204 kW,
Haardeulatus 8…10,5 m,
Tüve maksimaalne läbimõõt 45…70 cm.
Siia gruppi kuuluvad näiteks Valmet 911, 921, 941, Timberjack 1270, 1470, Ponsse Beaver jt.
27. Põllumajandustraktori kasutamise võimalused metsaraietöödel.
Eestis, nagu ka mujal Põhjamaades, kasutatakse metsavarumisel laialdaselt põllumajandustraktoreid. Raieseadmetega komplekteerides saab neid kasutada puude langetamisel, laasimisel ja järkamisel, masina varustamisel kokkuveoseadmetega saab temaga vedada puitu langilt lattu. Kui Põhjamaades kasutatakse põllumajandustraktoreid palju nii otseselt raietöödel kui puidu kokkuveol, siis Eestis enamasti just kokkuveol.
Põllumajandustraktori kasutamise eeliseks on tema suhteliselt madal hind võrreldes spetsiaalse forvarderiga, põhiliseks puuduseks aga suur erisurve, mis ei võimalda töötada pehmel pinnasel, samuti tuleb põllumajandustraktor metsatöödele ümber kohandada . Hinnast niipalju, et näiteks uue Belorus traktori ja spetsiaalse metsaveohaagise hind on kokku isegi alla 400 000 krooni, samas kui sama võimsusklassi forvarder maksab 3,5…4 miljonit EEK
Masin võib vajada järgmisi lisaseadmeid:

• veoketid ratastel või laiemate rehvidega rattad ;
  
• rauast või paksust plekist kaitsmed traktori põhjale, vältimaks mootori ja käigukasti vigastamist kivi või kännu otsa sõitmisel;
  
• pööratav iste, mis kergendab tööd hüdrolaaduri või mõne muu seadmega töötamisel;
  
• võred akende ees kaitseks okste eest;
  
• vastukaalud esiteljele, parandamaks juhitavust ja vedavate esiratastega traktoril ka läbivust.
  

Haagised puidu kokkuveoks
Põllumajandustraktoritega agregateeritavad haagised on mõeldud ülestöötatud ja koondatud puidu kokkuveoks 100…700 m kaugusele lattu, kuid sobivad ka väljaveoks suuremate kauguste korral.
Vintsid ja lohistid
Põllundustraktori rippsüsteemile paigaldatud ja jõuvõtuvõllilt käitatavate vintside otstarve on laasitud tüveste ja järgatud sortimentide koondamine ning kokkuvedu. Puitu lohistatakse sisuliselt mööda maapinda. Vintsid on odavamad kui haagised, kuid lohistamine määrib puidu poriga, on energiakulukas hõõrdumise tõttu ja vigastab juuri ja taimestikku.

Haaratsid

Erinevalt vintsidest, mille otstarve on ülestöötatud puidu lohistamine kokkuveotee äärde, saab haaratsitega vedada eelnevalt käsitsi kokku kantud ja virnastatud sortimente. Haaratsid sobivad ka jämedate tüveste ja palkide, samuti laasimata peenpuidu koondamiseks.
Koondamis- ja laadimiskraanad
Ülestöötatud sortimentide koondamiseks ja samaaegselt haagisele laadimiseks mõeldud kraanad .
Protsessorid
Põllundustraktoriga käitatavad protsessorid (lааsimis-järkamismasinad)
Harvester-lõikeseadmed
Erinevalt protsessoritest, millega laasitakse ja järgatakse eelnevalt langetatud puid, saab harvester-seadmega puid ka langetada.
Küttepuidu valmistamise seadmed:

Hakkurid - Puidu hakkimiseks ja purustamiseks mõeldud seade. Väikemetsandusse sobivad рõllundustraktoriga käitatavad, lihtsa ehitusega ja suhteliselt odavad hakkurid. ( Ketas -, trummel-, kruvihakkur)

Halumasinad - Lisaks kett- ja ketassaagidele on viimastel aastatel hakatud valmistama рõllundustraktoriga käitatavaid saagimis-lõhkumismasinaid, mis oluliselt kergendavad käsitsitööd.
28. Puidutranspordi iseärasused.
Üheks põhiliseks iseärasuseks on metsateede lühiajalisus, mis on seletatav metsamassiivide piiratud likviidse tagavara olemasoluga.
Teiseks iseärasuseks on, et uute metsamassiivide kasutuselevõtmiseks tuleb eelkõige rajada teede võrk (Eestis seda suhteliselt harva), mis koosneks magistraalteedest, haru- ja algteedest. Magistraalteedeks nimetatakse teeosa, kus toimub kogu metsamassiivist saadava puidu vedu. Nende ehituse kvaliteedile tuleb enam tähelepanu pöörata kui seda haru- ja algteede osas.
Kolmandaks iseärasuseks on, et metsatranspordi korral esineb liiklemisel suunaline ebaühtlus. See on tingitud, et puit veetakse ühes suunas, metsast lattu, tarbijale või sadamasse. Vastupidises suunas toimub tühisõit, inimeste vedu ja muud majanduslikud veosed . Sellega seoses ei ole transpordi kasutamine maksimaalne ja veokulud veoühiku kohta on suured.
Loetletud metsatranspordi iseärasused tingivad lageraiete kontsentreerumist, tuleb valida kõige kohasemad transpordi viisid jne.
29. Puidutranspordi klassifikatsioon teeosa, veojõu energia allika ja liikuva koosseisu järgi.
Teeosa ehituse järgi jaotatakse metsaveoteed järgmiselt:
1) lumeteed – lihtsaimad talveteed auto- ja traktori veojõuga;
2) jääteed – täiuslikumad talveteed auto- ja traktori veojõuga;
3) pinnasteed aastaringseks kasutamiseks, sageli tahke pinnasega profileeritud ja tihendatud;
4) maanteed kruusa- ja kiviprügikattega;
5) puitrööbasteed, olenevalt millist materjali on kasutatud rööbaste ehitamiseks, kas poolpalke või prusse, siis nimetuseks ka kas poolpalktee või kilptee;
6) teed raudbetoon- või betoonplaatidega;
7) raudteed vastavalt rööpapaari vahekaugusele;
8) üherealised ripp -raudteed;
9) puidust valmistatud rennid (mägedes);
10) köisteed, kasutatakse mäestike tingimustes (veojõuks vints).
Veojõu energia allikateks võivad olla:
a) aurumootorid;
b) sisepõlemismootorid;
c) elektrimootorid;
d) raskuse jõud;
e) elavveojõud.
Liikuv koosseis oma omaduste järgi jaguneb veerevaks ja libisevaks. Esimeste hulka kuuluvad vankrid , autod, vagunid , vagonetid jne. Libisevate hulka kuuluvad reed, lohistid ja kõik veesõidukid.
Metsatranspordi jagame veel:
1)mehhaniseeritud,
2) hobu- ja
3) ratsionaliseeritud metsatranspordiks.
Viimase hulka kuuluvad jääteed, puitrööbasteed, kitsarööpmelised teed hobuveol ja materjalide vedu spetsiaalselt valmistatud puidu renne mööda.
30. Pinnasteed puiduveol ja nende ehitus.
Pinnasteed ühendavad ladusid suuremate teedega. Eestis asuvast metsateede võrgust moodustavad pinnasteed suure osa.

Pinnastee ehitus:

Esmalt viiakse läbi kändude juurimine. Järgnevalt ehitatakse teekraavid sügavusega 0,8… 1,2 m, põhja laiusega 0,4 m. Kraavidest kaevatud muld läheb teetammi rajamiseks. Peale väljakaevatud pinnase kuivamist tasandatakse teetamm, milleks kasutatakse buldooserit. Liiklus avatakse alles peale teetammi külmumist. Kevadel suletakse liiklus teede lagunemise ajaks. Liikluse käigus tekkinud sügavad rööpad täidetakse kruusa või liivaga .
Et teekate oleks vastupidav nii ilmastiku kui ka ekspluatatsiooni tingimustele, peaks ta oma mehhaanilise koosseisu poolest olema järgmine: jäme liiv või peen kruus 60…75 %, hästi peen osa, nimetatakse tolmuks 35…15 % ja savi 5…10 %.
Mida jämedam on kruus, seda vähem sobib ta katte ehitamiseks, sest suured kivid, mis selles leiduvad, on suureks takistuseks tee hööveldamisel. Taolist optimaalset segu (teekatte ehitamisel) leidub harva ning tavaliselt nad saadakse teekatte rajamisel segamise teel. Viimasel ajal on hakatud metsa väljaveoteede ehituses kasutama orgaanilisi ja mineraalseid aineid teekatte tugevdamiseks. Selleks otstarbeks kasutatakse näiteks bituumenit ja selle emulsioone, kivisöe-ning puutõrva, pigi jms. Mineraalsetest ainetest kasutatakse kõige sagedamini tsementi ja lupja.
31. Kilpteed puidutranspordil
Kilpteed jaotatakse puitkilp- ja raudbetoonkilpteedeks. Viimasel ajal ei kasutata puitkilpteid metsatööstuses. Põhjuseks on: ehitamise töömahukus, ehituseks kulub palju metsamaterjali, nende lühike ekspluatatsioon , aeg ja pole vastupidavad viimase aja suure tonnaažiga veomasinatele. Kilbid valmistatakse okaspuudest (väljaarvatud nulg). Laagid ehk aluspuud valmistatakse ükskõik millisest puuliigist peale kase. Kilptee alus (laagid, okstest täidis) ehitatakse kohapealsest materjalist. Kilbid veetakse kohale spetsiaalsetel veoautodel ja paigaldatakse samadega.
Raudbetoonkilpteed. Kuna puidu väljaveoks kasutatavad pinnasteed ja puitkilpteed ei pea vastu suure tonnaažiga veoautodele, võiks kasutada raudbetoon-kilpteid (meie vabariigis katsetati silikaltsiitblokke). Nendel teedel suureneb liiklemise kiirus tunduvalt võrreldes pinnasteedega, väheneb kütuse kulu. Taoliste teede ehituskulud on küllaltki madalad, ehtust on võimalik täielikult mehhaniseerida. Kilpe saab kuni 7 korda ümber paigaldada, teed on vastupidavad ilmastikutingimustele, teed on kõrgete ekspluatatsiooniomadustega. Raudbetoon-kilpidest ehitatud tee rajamiseks kulus 2…3 korda vähem aega võrreldes puidust kilpidest valmistatud teega. Keskmine liikumise kiirus nendel teedel on 25 km/h (pinnasteedel 18 km/h ja puitkilpteedel 17 km/h). Kokkuvõttes selliste teede maksumus on 30 % madalam teistest teedest .
32. Talveteed puidutranspordil.
Talveteed (lume- ja jääteed) võeti kasutusele Karjalas 1926. aastal. Jääteede eeliseks võrreldes teiste teedega on nende madal maksumus ja lisaks veel see, et saab kasutada teedena külmunud järvi, jõgesid, külmunud soid . Põhipuuduseks on see, et saab neid kasutada sessoonselt ja väga palju sõltuvad meteoroloogilistest tingimustest. Talveteed rajatakse kahesuunalised. Jäätatakse ainult koormaga liikumise suund.
Jäätee rajamine. Esmalt juuritakse teeribalt kännud, siis tasandatakse buldooseriga maapind. Peale maapinna külmumist ja esimesi lumesadusid tuleb lumi tihendada rulliga, sobivaks temperatuuriks lume tihendamisel on –5º…-8º. Edasi toimub renni sisseajamine sügavusega 20 cm vastava rennilõikajaga. Renni ülevalamist veega alustatakse siis, kui temperatuur on –5º…-15º. Selleks kasutatakse tsistern-autosid, mis on kohandatud jääteede rajamiseks. Tsisternauto liikumise kiiruseks 6…8 km/h. Renn valatakse üle 10…15 korda, sellega on saavutatud jääkihi paksuseks 5…7 cm, mis on küllaldane raskete koormate veoks.
33. Raudteed puidutranspordil.
Raudteetransport on kõige kindlam ja täiuslikum transpordiviisidest. Ta kindlustab aastaringse kasutamise ja on kõrge tootlikkusega. Kasutatakse laiarööpmelist ( 1524 mm), vaguni normaalne kandejõud 45…60 tonni ja kitsarööpmelist raudteed (750), vaguni kandejõud 17…25 tonni.
34. Metsamaterjalide veetransport .
Puidu veetransport haarab enda alla metsa parvetamise ja materjalide veo laevadel. Puidu veetranspordist 92 % moodustab parvetus. Puidu parvetus jaguneb vallasparvetuseks, paunparvetuseks ja kinnisparvetuseks. Põhiliseks puidu veetranspordi iseärasuseks on tema sessoonsus, talvekuudel tööd katkevad . Vaheaeg kestab vastavalt 3…6 kuud. Teiseks iseärasuseks on vähene energia kulu võrrelduna teiste transpordi viisidega. Parvetusel veoenergia võib täiesti puududa (näiteks parvetamisel kanalitel ja jõgedel pärivoolu). Kolmandaks iseärasuseks on, et pole tarvis rajada teid, vaid jõgede, järvede ja kanalite näol on nad olemas, vajalik on vaid nende kohandamine parvetuseks jne.
Põhipuuduseks tuleb lugeda, et parvetusel kuni 35 % materjalist upub . Eriti alluvad uppumisele kõvad lehtpuud ja suure tihedusega okaspuud (lehis).
Vallasparvetusega toimub tavaliselt okaspuude parvetamine. Vallasparvetus algab kevadel kohaleveetud metsamaterjali vette ajamisega. Selleks kasutatakse vintse ja traktoreid. Teiseks mooduseks on, et talvel veetakse metsamaterjal jääle ja kevadel jää sulamisel ta vajub ise vette ning hakkab liikuma pärivoolu.
Kinnisparvetus. Olenevalt parvetatava veetee sügavusest, veevoolu kiirusest, parvetatava osa laiusest, lainetuse olemasolust, kasutatakse väga mitmesuguseid parve tüüpe. Parved oma ehituselt jagunevad jõe-, järve- ja mereparvedeks. Viimased tuleb ehitada eriti tugevad. Jõeparved jagunevad pukseeritavateks ja iseliikuvateks parvedeks. Varem kasutati põhiliselt iseliikuvaid parvi jõgedel, kuid tänu võimsale laevaehituse arengule on käesoleval ajal kasutusel parvede pukseerimine ehk vedamine .
Paunparvetus on vallas- ja kinnisparvetuse viisidest vahepealne. Paunparvetusel metsamaterjal seotakse paunadesse ja paunad piiratakse või seotakse ujuva taraga. Seda parvetuse viisi kasutatakse laialt järvedel ja veehoidlates, kus vee vool puudub. Veojõuks kasutatakse laevu, kaatreid.
Metsamaterjalide veol laevadega on suur tulevik, sest lüheneb vähemalt 3 korda materjalide kohaletoimetamise aeg. Laevadel on soovitav vedada hinnalisi puuliike ja lehtpuu liike. Antud transpordiviis on 50 % odavam maistranspordiviisidest.
35. Autode vajaduse leidmine puidutranspordil (teada, millistest teguritest sõltub autode vajadus).
Masinate tootlus vahetuses (pealelaadimiseks kasutatakse spetsiaallaadurit) määratakse valemiga:
(tv – te) · Qk
Tv = —————— m3, (9.9.2)
2 · lk
——— + Σ ts
v
kus: tv – vahetuse pikkus tundides ;
te – ettevalmistus- ja lõpetusaja pikkus tundides, metsatranspordil 20…30 min;
Qk – koorma keskmine suurus m3;
lk – väljaveo keskmine kaugus km;
v – keskmine kiirus (metsateedel 20…30 ja magistraalteedel 70 km/h);
Σ ts – kõigi seisakute kestus (pealelaadimine, koorma sidumine, ülevaatamine, mahalaadimine) tundides.

Kui väljaveomasinatele on agregateeritud laadurid, siis arvutada tootlikkus valemiga:

(t – te) ·  · Qk
Tv = ——————— m3, (9.9.3)
lk · tv +t1 + t2
kus: t – vahetuse kestus min;
te – ettevalmistustööde kestus min;
 - tööaja kasutegur (0,75…0,85);
Qk – keskmine koorma suurus m3;
lk – keskmine väljaveokaugus km;
tv –ühe kilomeetri läbimise aeg mõlemas suunas min;
t1 – pealelaadimise aeg min;
t2 – mahalaadimise aeg min.