Rahvakalender - referaat (0)

Sissjuhatus
Rahvakalender räägib vanadest pühadest , mis on sajandeid tagasi peetma hakatud . Neli tähtsamat püha on :
Jüripäev – 23.aprill
Jaanipäev – 24.juuni
Mihklipäev – 29.september
Jõulud – 24.detsember
neid nimetatakse neljaks pööripäevaks .
Jüripäev
Jüripäev märkis eesti rahvakalendris kevade ja kevadtööde algust. Päev on saanud oma nime pühalt Jürilt. Kirikukalendri püha Jüri on tänini oluline kunsti ja kirjanduse inspireerija, lohetapja, keda on peetud kristluse võidu sümboliks paganluse üle.
Jüripäev on Eestisse tulnud nii lääne- kui idakiriku kaudu ja sisaldab mitmete ümberkaudsete rahvastega sarnaseid jooni. Oma mitmekesisuses oli see suuremaid ja olulisemaid aastaringi pühi veel 20. sajandi alguse rahvakalendris. Võimsalt on ta endasse sulatanud lähedaste tähtpäevade kombestikku ja uskumusi (künni- ja karjalaskepäev). Jüripäeva muutsid eriliseks maagilised kombed, millega tagati tervis, talu edenemine ja tõrjuti tumedaid jõude, õnnetusi, metsloomi jmt. Tingimata tehti jürituld.
Jüripäev oli karjalaske- ja põllunduspüha ning olulisim päev huntide tõrjumiseks. Uskumuse järgi sidus huntide patroon püha Jüri jüripäeval huntide suu kinni – nad ei rünnanud koduloomi.
Veel 19. sajandil oli jüripäev mõisaga teenistuslepingute lõppemise ehk kolimise päev.
Jüripäeval peeti mitmel pool naiste- ja meestepühi. Setumaal Värskas on jüripäev kalmistupäev ja külapüha, kuid seda tähistatakse seal vana kalendri järgi ehk 6. mail.
Tänapäeval on jüripäev koristuspäev, skautide ja gaidide suurlaagri päev (püha Jüri, õilis rüütel, on skautluse kaitsepühak, skaudid aga - tänapäeva rüütlid. Iga kord toimub nende jüripäevaüritus erinevas Eestimaa paigas, et õppida tundma oma kodumaad ). Paljudes kohtades on see jüripäevajooksu aeg, mida algatavad koolid ja seltsid, Tartus aga näiteks Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts.
Jüripäev kuulub tänini koolis tähistatavate kalendripühade hulka.
Töökeelud
Keelatud oli külaskäimine. Et oli tegemist kriitilise ajaga karja, põllu ja inimeste edasise käekäigu suhtes, siis - nagu sellistel päevadel ikka - olid külaskäigud välistatud ja neist peljati otsest kahju. Kõike oli kerge ära nõiduda ja kahjustada. Kõik esemed, mida koju toodi või sealt välja viidi, andsid selleks võimaluse, samuti nagu võõrastega rääkimine, sõnaline kontakt.
Toidu ja esemete laenamine või majast välja andmine tähendas ühtaegu, et nii on see kogu aasta jooksul.
Põllutööd olid keelatud, puude ja okste koju toomine samuti - muidu tulevad maod koju.
Paiguti oli keelatud õmblemine ja eriti kudumine, et vältida kahjurite rünnakut taimedele.
Kolistamine ja paugutamine kodu lähedal, puudelõhkumine, samuti pesupesemine – see meelitaks pikset ligi.
Tuli vara tõusta ja tulevalguseta magama minna.
Jürituli
19. sajandil tehti tihti tuld juba enne jüripäeva, mis tähendas ühtaegu hundi silmade põletamist. Sama tähendus oli jüritulelgi. Jüritulle ohverdati, väljalastud kari aeti päripäeva jürisuitsust läbi. Lõkkes põletati risu ja rämpsu. 20. sajandi alguses ja teisel poolel mälestati jüritulega vahel ka jüripäeva ülestõusu.
Karjamaagia
Oluline oli peletada eemale metsloomad , vältida karja kadumist, tagada neile tervis ja hoida kari koos. Metsloomi peletati lõkke ja mitmete maagiliste kommetega nagu aiateivaste jm esemete kokku sidumisega (nende lõuad jäävad suletuks ); ka lüpsti sümboolselt aiateibaid ja loeti seda tehes piimaloitse.
Karjavits tuli koju tuua ja õhtul räästasse torgata, kus see püsis kogu suve. Selline käitumine tagas karjaõnne. Karjavitsa (või üldse okste) murdmine ja lõikamine oli sel päeval keelatud, sest murdmine kandus üle loomadele. Niisiis varuti vits eelmisel päeval või paar päeva varem. Ülepea oli esimene karjavits oluline maagiline ese, millega tuli ettevaatlikult toimida, sellega ei võinud asjatult loomi lüüa jne.
Maagilistest nõiakommetest oli tuntud näiteks varahommikune karja jälgede pööramine kodu poole ja leitud hundijälgede pööramine metsa suunas. Selle maagilise teoga mõjutati mõlemaid soovitud suunas liikuma.
Laudaläve alla asetati mõni raudese, et loomade jalad ja nad ise püsiksid terved ja et nad oleksid kiskjate eest kaitstud. Läve alla või karjateele asetati veel mõnel pool muna, seda on koguni üle karja visatud. Muna katkiminek ennustas karjakahju.
Oluline oli ümber karja käimine (ehk karja piiramine), et see püsiks suvel koos.
Hunditõrje
Huntide patroon on püha Jüri. Uskumuse järgi viskas ta huntidele taevast toitu või mõnes piirkonnas pilvetükke. Pilvetükid olid inimestele ja kõigile teistele loomadele peale huntide mürgised või ajasid nad hulluks. Muistendites satub mõnikord külamees nägema huntide toitmist ja haarab ühe osa endale. Enamasti märkab püha Jüri piilujat ja hüüab huntidele: Teie osa on seal!
Lisaks usuti , et püha Jüri seob või lukustab jüripäevast mihklipäevani hundi suu koduloomade suhtes. Ka loitsudes pöördutakse just sellise palvega püha Jüri poole.
Huntide tõrjumiseks pöörati veel hundijälgi ümber ja suunati neid metsa poole, paugutati püsse ja tehti kära nende sümboolseks peletamiseks. Õmmeldi, sest igasugused nõelumistööd tähendasid maagilist hundisilmade torkimist.
Piimanõidus
Jüripäeva varahommikul käisid perenaised piima nõidumas. Seda tuli teha enne päikesetõusu ja salaja . Toiming, mida nähti pealt, võis pöörduda pere kahjuks, ka võis pealtnägija seda muuta soovimatus suunas. Piima on loitsitud kõrgemalt kohalt või puu otsast, soovides endale naaberkülade või teiste talude piimaõnne. Üks arhailisi piimanõidusi oli kadapõõsaste või aia jäljendav lüpsmine – sellest pidi tulema lehmadele palju rammusat piima.
Põllutööde alustamine
toimus sümboolselt, peamine oli viia põllule esimene sõnnikukoorem, künda esimene vagu, vaadata üle oras. Kui seda polnud muidugi juba mõnel varasemal pühal tehtud. Valmistati ette kapsamaa. Üldiselt pühade ajal tööd ei tehtud.
Linnulaastude toomine
Jüripäeval on mõnel pool toodud sülega laaste tuppa , et leida suvel palju linnupesi. See komme on rohkem seotud muude kevadiste pühadega, näiteks maarjapäevaga.
Haiguste ennetamine
Kukerpalli laskmine välistab seljavalu . Varahommikune näopesemine tagab kena väljanägemise. Nägu soovitati pesta konnakudu, kasemahla , allikavee, lume või muuga, siis ei tule tedretähne ega vistrikke ja päike ei hakka liiga palju peale.
Kolimine
Veel 19. sajandil telliti endale teenijad ja sulased sagedamini jüripäevast mihklipäevani ja selle tõttu oli sel päeval kolimist küllaga. Pärisorjuse päevil tähendas see, et kolisid talupojad, kellele mõis ütles koha üles. Kompsude ja koduloomadega kolimist on kujutanud baltisaksa kunstnikud, selle traagikast saab aimu eesti varasemast kirjandusest.
Uues kohas kutsuti mõnikord saabunud suilisi kõrtsi, üldiselt aga kulus see päev uue kohaga tutvumiseks.
Karjane
Esimesel karjapäeval õnnistati karjaga koju saabuv karjane kastmisega sisse ja kingiti talle muna. Karjane pidi sel päeval olema ettevaatlik, sest kõik, mis juhtus temaga, see tabas ka loomi.
Õigeusu jüripäev (6. mai)
Kirikus pühitsetud vesi ja pajuvitsad toodi koju, piserdati loomi pühitsetud veega. Üldiselt oli tavaks panna karja heaks ikooni ette küünal ja paluda karjaõnnistust. Ka lihavõttemune on kantud ümber karja. Võimaluse korral kutsuti papp loomade väljalaskmise juurde. Igal juhul kandis peremees ikooni ümber karja.
Näiteks Värskas Jüri kiriku juures on tavaks pärast surnuaia külastamist ja haudadel söömist kirmaski pidamine. Kogunetakse kiigeplatsile kiikuma, laulma, mängima, lõõtspilli järgi tantsima, jutlema. Maitstakse sõira ja pühadejooki. Värskasse koguneb jüripäeval lauljaid mitmest kandist, alati on kohal ka kohalik leelokoor " Leiko " Veera Hirsiku juhendamisel ja teised kuulsad lauluemad.
Näiteks 2001. aasta Värska jüripäeva kohta kirjutatakse:
Värska asula on alguse saanud Petseri kloostri osakonnast - mungad elasid siin ja varustasid kloostrit kaupadega , mis saabusid siia laevadel, samuti marjade ja seentega, mida kohalikes metsades leidus rohkesti. Alates 1759. a asutati abikloostri asemele kogudus kohalike eestlaste (setude) jaoks, ehitati esimene puust kirik ja määrati ka eesti preester. Sajandeid on Värskas peetud kohaliku pühaku püha Jüri (Suurkannataja Georgiuse) mälestuspäeva 6. mail (23.aprillil) vana kalendri järgi. Alates 1922. a on sellel päeval regulaarselt kogudust külastanud ka piiskop.
Püha Jüri
Märter ja Inglismaa patroon, kelle kultus oli levinud juba kristluse algusajal, on tunnustatud ida- ja läänekiriku poolt. Tema kohta on teada ohtralt imetegusid ja legende, mille ajalooline algupära on kaheldav. Püha Jüri on legendi järgi kolm korda surmatud, lõigatud väikesteks tükkideks, maetud sügavale maa alla, kuid tõusnud jumala väe läbi tervena üles. Lisaks kõnelevad legendid vägede peatamistest, lehtivatest sauadest, surnute elustamistest ja paljudest muudest imetegudest. Kaasajal on tema imetegudest tuntuim lohemao tapmine ja printsessi vabastamine, mille teemadel on uusima ajani kirjutatud raamatuid ja loodud näidendeid. Lohemadu on peetud saatana ja printsessi kiriku sümboliks, mistõttu lohetapmine on erakordselt sügava tähendusega.
Süürias, Mesopotaamias, Egiptuses ja Tessaloonikas olid temale juba 4. sajandil pühendatud kirikud.
Püha Jüri elukäik on ajalooliselt raskesti jälgitav. Arvatavasti on ta sündinud Väike-Aasias, kus ta isa olnud kuulus sõjamees. Vanemad surid varakult, temastki sai isa jälgedes sõjamees keiser Diocletianuse armees . Vapra mehena leidis ta suurt lugupidamist, kui sattus kristlasena Diocletianuse kohtu ette. Ta keeldus keisri soosingust, jäi oma usule kindlaks ja suri märtrina 303. aastal. Tema usukindlust nähes hakkas keisrinna Alexandra kristlaseks.
On säilinud palju pärimusi ta rüütellikkusest ja vaprusest. Temanimelisi ordeneid on paljudel maadel , ta on sõjameeste kaitsepühak, oma nime tõttu ( Georgius tähendab maaharijat) on ta põllunduse patroon, hobuste ja teiste kariloomade kaitsja. Teda austati hospidalide pühakuna. Ikonograafiliselt kujutatakse teda sõdurina, hobusega või jalgsi , võitlemas lohega . Atribuutideks on punase ristiga valge lipp, kilp ja mõõk.
Legend püha Jürist ja lohest
Enimlevinud on Kuldlegendis avaldatud versioon. Liibüas Selena linna lähedal hoidis kogu ümbruskonda hirmu all lohe. Tema urg muutus sooks, hingeõhk mürgitas elusolendeid ja tõi neile katku. Eluka rahustamiseks anti talle iga päev kaks lammast ohvriks. Kui lambad otsa lõppesid, hakati ohverdama loosiga valitud inimesi. Kord langes loos kuninga väikesele tütrele. Ehkki kuningas püüdis teda kõigiti välja osta, langetati otsus, et loosimine oli õiglane ja saadeti pruudina riietatud tütarlaps lohe juurde sohu. Möödaratsutav püha Jüri päris tüdrukult, kuhu ta läheb, ja otsustas vastust kuulnult lohega võidelda. Teinud ristimärgi, sööstis ta lohele vastu ja alistas eluka. Palunud neiult vöö, sidus ta selle lohele kaela ja nii võis neiu koletise kui lamba viia, kuhu soovis.
Linna saabudes keeldus püha Jüri kõigist tasudest, nõudes vastutasuks lohe pea raiumise eest üksnes, et linnarahvas laseks end ristida . Kuningas tahtis talle kinkida pool kuningriiki, kuid püha Jüri keeldus, ratsutades edasi kirikuid kaitsma.
12. sajandi hauakivil kujutatakse printsessi lohe haardes , tema kõrval seisab abt, kes õnnistab päästjat.
Mürgine maa
Enne jüripäeva (enne esimest äikest) peeti maad mürgiseks, mistõttu sinna polnud lubatud istuda. Esimesel karjapäeval oli samuti keelatud maha või kivile istumine , et vältida kahjulikku mõju karjasele ja tema kaudu ka karjale .
Jüripäevauss
Üheks tõhusamaks inimeste ja loomade ravimiks oli jüripäevane (või jüripäeva- eelne ) rästik, maamürkide ja väe kandja. Enne-jüripäevane uss kuivatati ära, temast valmistati ussiviina või -õli, ka - tuhka , mida anti loomadele või inimestele haiguse puhul.
Jaanipäev
Jaanipäev on iidne suvepüha, aasta tähtsam püha. Jaanilaupäeval oli maal ja ka linnas veel hiljuti tavaks käia saunas ja tingimata külastada surnuaial omaste haudasid. Õhtul süüdati jaanituli, aasta kõige olulisem tuli. Jaanituld tehakse tänagi, see tava on üsna vähe muutunud viimase saja aastaga. Kui, siis ehk seevõrra, et sajandi eest oli jaanituli sagedasti paik, kuhu koguneti igas vanuses pereliikmetega ühiselt lõbutsema. Tänapäeval kohtuvad rohkem ühevanused sõbrad.
Jaanituli
Paljud rahvad seostasid jaanituld algselt päikesepüha ja -kultusega. See kehtib ka eestlaste kohta. Jaanilõkkeks koguti aegsasti puid ja muud põletusmaterjali. Veel 20. sajandi keskpaiku tehti eri Eesti piirkondades erineval viisil tuld. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sellist tuld on kutsutud 'leedutuli'. Sagedasti valiti tuletegemiseks kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiige - ja jaanitulepaik, kus lõke süüdati. 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi viimaste kümnenditeni on olnud kombeks suurema jaanitule juurde ehitada ka kiik. Lõkkeplats ehiti kaskede ja (paber)laternatega, hiljem elektriküünaldega. Jaanilaupäeval koju ja kiige juurde toodud kased kandsid erinimetust jaanikased, mis osutab, kui tähtsaks neid peeti. Lisaks lõkkeplatsile ehiti kaskedega ka tube, nagu suvitsepühade ajalgi. Noormehed viisid väljavalitu akna alla hommikuks armukase. Poiste toodud kased olid staatuse sümbol – see näitas, et neiu oli tähelepandav. Kuid palju rõõmu tõi oma perega kaskede järel käimine - eriti lastele, kellel see käik alustaski pühad. Kaseoksi raiuti toodud puude küljest kohe ka jaanisauna viha jaoks. Noorte lehtedega kasevihad muutsid sauna ja saunalised eriliselt lõhnavaks.
Tule jaoks kasutati ära kogutud puud, 1970. aastatel ka näiteks vanad autokummid , millest sai suure tossulõkke. Tulle visati igasuguseid puuesemeid, põletati vanu paate, mõnikord ka käbisid. Värvilise tule saamiseks visati lõkkesse mõnikord ka kemikaale. 20. sajandi algupoole peeti jaanitule suitsu tervendavaks, mistõttu oli tavaks juhtida piimakari ümber tule, inimestel aga käia läbi selle suitsu. Viimane juhtub lõkke ääres istudes tavaliselt nagunii . Ida-Eestis oli levinud tava hüpata üle tule (peetakse pigem slaavi kombeks) ja Lõuna-Eestis tava ehtida lehmi pärgadega (peetakse balti-mõjuliseks kombeks).
Jaanitule juures on läbi sajandite tantsitud ja lauldud, sinna kutsuti alati pillimehi või ansambleid. Mõisate, hiljem seltside eestvõttel esitati eeskavana näidendeid. Veel 1960. aastatel kuulusid jaanitule juurde võhuetendused, kiikumine ja muusika. Lõkke juures tantsiti. Kui polnud pillimehi, siis mängiti ringmängulaule või lauldi niisama. Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad, mida praegugi ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja . Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad. Laulmine on jaanitulest lahutamatu , nii et perekonna või sõpruskonna lõkke ääreski lauldakse ja mängitakse, kuid reeglina on need vaiksemad ettevõtmised. Viimasel poolsajandil on lõkke ääres tihti kõlanud kitarrisaade, sest populaarset pilli oskavad paljud mängida ja seda on lihtne kaasa võtta. Meenutagem, et 19. sajandil kuulus väiksemate koosviibimiste juurde kannel , suuremate pidude juurde lõõtspill - peamine tantsumuusika instrument. Mitmel pool maal mängisid enne Teist maailmasõda kohapealsed jazzorkestrid, pasunakoorid, hiljem muudki populaarse muusika ansamblid , kes saatsid estraaditähti. Viimastel kümnenditel on aga taaselustatud torupillimuusika, üha enam on ka lõõtsa- ja karmoðkamängijaid. Poolsajandi uueks jooneks on naispillimeeste, eriti peopillimeeste arvu äkiline suurenemine. Kuid ega pillimäng pole jaanitule juures kohustuslik element. Muidugi on alati lauldud ja juteldud ka lihtsalt niisama. Laste jaoks oli see öö, mil võis olla päikesetõusuni üleval, samuti nagu aastavahetusel nääride ajal.
Jaanilaupäeva öösel on läbi aegade paadiga sõidetud, põletatud seal tõrvikuid või küünlaid, mis hämaruses – pimedaks ju õigupoolest ei lähegi – peegelduvad tumedal veel.
Töökeelud
Tegemist oli nii olulise pühaga, et anti vaba päev karjasele, teenijarahvale ja muidugi noortele. Toimetati üksnes hädavajalikke toiminguid, välditi karja sattumist võõra silma ette, et seda ei saaks ära nõiduda ega kahjustada.
Jaanilaulud
19. sajandi lõpul kõlasid jaanitulel veel arhailised jaanilaulud, milles kutsuti kõiki tule äärde. Kes tulemata jätab, see pidi unine ja karvane saama, tema ettevõtmised lörri minema. Lõunaeesti jaanilaulud sarnanesid tugevasti läti lauludele nii oma viisi kui ka refrääni 'liigo, liigo' poolest.
Jaanitulel lauldi juba 19. sajandil palju uuemaid laule, ringmängulaule ja igasuguseid parajasti populaarseid viise. Peamine oli laulmine ja üsna loomulik, et noorrahvas eelistas vanade laulude kõrval moodsaid laule ja tantse.
Ristija Johannes
Ristija Johannes sündis umbes kuus kuud enne Kristust ja oli tema emapoolne sugulane. Saanud kõrbes elades valgustuse, liikus ta Jordani jõe äärde. Kütkestava jutlustajana pööras ta paljusid oma usku, oli kuulus prohvet ja ristija, mille tõttu pälvis juba eluajal hüüdnime Ristija Johannes. Johannesega on seotud mitmed tuntuimad ja maailmakirjanduses korduvalt läbikirjutatud lood, mille hulka kuulub lugu tema äkilisest surmast. Nimelt nõudis noor tantsija Salome valitsejalt, kes oli lubanud täita iga ta soovi, et talle toodaks kandikul Ristija Johannese pea. Salome sai soovitu, ehkki valitseja kahetses oma rumalat lubadust ja rahvas oli löödud prohveti totrast surmast. Ristija Johannese surmapäevaks peetakse 29. augustit, eriliselt ja tuletegemisega tähistatakse aga jaanipäeva, 23.juunit. Lugematult pärimust on selle kohta, kuhu jäid Johannese keha ja tema pea, selgus ja üksmeel aga puuduvad. Paljude rahvaste rahvaluules on temaga seotud legende, laule ja loitse. Nii ka Eestis, kus ta kannab nime Jaan.
Sõnajalaõis
Kaunis õis, mis puhkeb jaaniööl lühikeseks ajaks ja annab oma noppijale rikkuse, õnne, kõigi lindude, loomade ja inimeste keele mõistmise võime, teadmised kõigi maailma asjade kohta. Sõnajalaõit tuli reegline otsida üksinda, seejuures ei tohtinud pöörata tähelepanu häältele enda ümber ega kohkuda ka kõige koledamatest olenditest, kes lähedale kippusid. Ei tohtinud ka hüüdmise peale ringi vaadata ega sellele vastata. Leitud õis tuli viia kohe metsast välja.
Meiud ehk maipuud
Meiuks kutsutakse Eestis peamiselt suvistepühadeks ja jaanipäevaks, mujal Euroopas maipühadeks ehk maipäevaks toodud kaske. Inglismaal on meige toodud koju juba 14. sajandil. Hiljem noorte tava taandus, sest kirik oli säärase lõbutsemise vastu. Meiud viidi koju, osa ehiti pidulikult riideribade ja lillepärgadega ning tantsiti ja lauldi nende ümber. Eestis on keskajal ja hiljemgi Tallinnas tähistatud maipäeva karnevali ja maikuninga valimisega . Meigusid pole toodud siiski üksnes maipäevaks, vaid näiteks Inglismaal ka suurel neljapäeval või suvistepühade ajal, hiljem see tava taandus.
Puhastava toimega kased/kasevitsad kuulusid teistegi pühade juurde ( mardi - ja kadrivitsad, jõuluvana vitsakimp), nendega löömine pidi tagama inimeste ja loomade tervise. Kasevihast sabaga kastsid maskeeritud pererahvast, kasevihtadega vihtlemine kuulus ravimaagia ja pulmatavade juurde. Kased kuuluvad ohvripaiga ja ohverdamise juurde.
Jõulud
Jõulud on tähtsaimaid rahvakalendri pühi ka tänapäeval, tähistades talvist üleminekut lühenevatelt päevadelt päikese uuele võidule. Jõulude vastandiks on kalendri suvepoolel jaanipäev. Jõulud ja aastavahetus on kõikjal maailmas püha, mida tähistatakse vanadest tavadest lähtudes eriliste ja rohkete toitudega, mängude, laulude ja lõbutsemisega. See on püha, mis sisaldab palju erinevatest aegadest pärit kihistusi ja tavasid ning haarab inimesi olenemata nende ametist, positsioonist ja usutunnistusest või selle puudumisest. Jõulude, nagu ka aastavahetuse juurde kuuluvad kingitused, lahkunud esivanemate mälestamine kalmudel küünalde süütamisega või nende meenutamine, sugulaste ja sõprade õnnitlemine kaartidega, jõulupuu, jõulukirik ja jõululaulud, paljudes riikides vabad päevad või koguni pikem jõulupuhkus. Viimase saja aastaga on jõuludest kujunenud suured kaubanduslikud pühad, mis algavad varakult detsembri algul või juba novembri lõpul, s.t advendiajal ja isegi selle eel. Nende pühade ajal ostetakse ja kingitakse tohutult palju pisiasju ja ka suuri hinnalisi esemeid. Jõulud on oma praeguse ilme omandanud kogu maailmas viimase viiekümne aastaga. Eestis on jõulukombed mõnevõrra segunenud näärikommetega. Tunnuslik on, et paljud moenähtused on siia jõudnud suhteliselt hiljuti, viimase kümmekonna aasta vältel.
Inglise folkloristid Jacqueline Simpson ja Steve Roud on jõulude kohta kirjutanud read, mis peavad paika ka meil: jõule tähistatakse väga erinevalt ja kõik pühitsemise viisid mahuvad mõiste ' tavalised jõulud' alla.
Kuid kõige enam määrab selle, missuguseid jõulud on, ikkagi see, kas peres on lapsi või ei ole. Nii oli see varem ja on ka täna muudegi pühade puhul. Lastega peredes on kombeid rohkem ja pühad mitmekülgsemad.
Eesti nimetus jõulud tuleneb muinasskandinaavia sõnast jul (vanainglise nimetus yule). Väga mitmel pool Lõuna-Eestis (Võru-, Setu- ja Mulgimaal ) kutsuti jõulusid varem ka teise, vanema nimetusega talvistepühad, talvsi-, taliste-, talsipühad, mis sarnaneb balti ja slaavi nimetustega.
Jõuluaja kestust on arvutatud erinevalt: tavaliselt toomapäevast ehk 21. detsembrist kolmekuningapäevani ehk 6. (või 7.) jaanuarini. Kiriklikult on Kristuse sündimist tähistatud 6. jaanuaril ja alates 354. aastast 25. detsembril. Arvatavasti nihutati sünnipäev teadlikult roomlaste Mithra- ja muude päikesepidustuste ajale. Tours’i kirikukogu otsusega peeti jõulusid 12 päeva. See aeg oli määratud usupüha pidamiseks, mistõttu töötamine oli keelatud. Eestis on jõulud kestnud Kristuse sünnist ehk 24. detsembrist 6. jaanuarini või siis advendist kolmekuningapäevani. 19. sajandil on jõulusid venitatud pikemaks nn järelpäevade ehk lapsepäevade ehk annepäevade ehk nuudipäevade ja muunimeliste päevade abil. Peamiselt olid need siis päevad, millal mehed liikusid viimast õlut otsides külas ringi. Tundub, et sel kombel saadi kuni kolm töövaba lisapäeva (jõulu-annepäev, jõulu-juulapäev, pühade emapäev; nääri-annepäev, Anne lapsepäev; kolmekuninga-kaiepäev, Kaie lapsepäev, kolme-kuninga-krõõdupäev).
Jõulukuusk
"Kui kuulukse pühad tulema, tuuakse kuldsed kuused tuppa, kased valged kambrisse," teatab Kadrina rahvalaul . Jõulukombestikus jaguneb kõik avalikuks ja privaatseks ehk selleks, mida ainult oma kodus tehakse. Kui väljakukuused on kogu maal üpris sarnased, siis vaevalt leiab kahte ühesuguse jõulupuuga kodu. Täna, nii nagu varemgi, ei ole kõigis kodudes kuuske . On neid, kes on selle asendanud oksapärja, laekrooni või lihtsalt mõne oksaga. On neid, kelle kodus on kunstpuu. On neid, kes on jõulupuu toomisest loobunud , ja neid, kelle peresse pole seda kunagi toodud. Kuuse kaunistamine sõltub ajast ja ka moest : kas palju kirevaid, või hoopis ühevärvilised ehted. Kas kuuseladvas täht, kas ehtsad küünlad või elektriküünlad, on maitseküsimus.
Väljakukuuskedest vanim on teada aastast 1441: puu püstitati Tallinna keskväljakule. Balthasar Russow kirjeldab üle saja aasta hiljem, 1584. aastal: "Nii ajasid kodanikud ka talviti jõulupühadel ja vastlapäeval oma gilditubades ja sellid oma kampades suurt priiskamist taga. Ja pärast kaubasellide joomaaja lõppu ajasid nad paastuajal suure, kõrge, hulga roosidega ehitud kuuse turul püsti ja läksid vastu õhtut üsna hilja sinna karja naiste ja piigadega, laulsid ja tantsisid seal esmalt ja süütasid seepeale puu, mis pimedas vägevasti lõõmas. Siis võtsid sellid teineteisel käest kinni ja hüplesid ja tantsisid paariviisi ümber puu ja tule." Väljakukuuse eeskujuks ongi käsitööliste gildide poolt ehitud jõulu- ja vastlapuud, mis kuulusid ühtlasi karnevalikultuuri juurde. Kui laialt säärased puud levisid, on raske öelda. Tava ei kuulunud ilmselt kokku puritaanlike vaadetega ja taandus, et saksa kultuuri mõjul uuesti levida.
Suurte linnakuuskede püstitamine algas 20. sajandi alguses ja näiteks Ameerikas süüdati suur nn rahvuslik jõulupuu alles 1923. aastal Valge Maja ees, ehkki esimesest kümnendist oli puu püstitamine tasahaaval levinud suuremates linnades, nagu New York ja Los Angeles . Juba 19. sajandi lõpul on suuri kuuski olnud Šveitsis ja ka Skandinaavias. 1920. aastatel olnud Rootsis seltsimajade, raekoja või raudteejaama ees elekriküünaldega ehitud suured kuused. Eesti esimene suur väljakukuusk püstitati Ants Viirese andmeil 1928. aastal Tallinnas ärimeeste eestvõtmisel ja jättis esialgu rahva üsna külmaks. Väidetavalt hakatud selle tõttu seal uuesti jõulupuuga katsetama alles 1930. aastate keskel. Tartu kuusk püstitati 1929 ja pälvis suure tähelepanu, võimalik, et ka kuuse juures toimunud kontsertide tõttu. Toona põlesid elektriküünlad üksnes jõulupühadel ja vana-aastaõhtul. 1936. aastal katsetati Tallinnas suure kuuse püstitamisega uuesti, muudes linnades hakkasid avalikud kuused tekkima veel hiljem ( Viljandis 1937, Narvas 1938).
Nõukogude ajal komme püsis, kuid kuusepuu püstitati hiljem, enne nääre. Sel ajal hakati suuri kuuski tooma suurematesse linnadesse, alevikesse ja lõpuks ka küladesse. Eks sellele aitas kaasa ka elektrienergia odavnemine. Viimastel aastatel on esitatud mitmesuguseid võrdlevaid andmeid suuremate ja kallimate ilutulestike, tortide ja ka kuuskede kohta. 2001. aastal oli kõrgeim kuusk Võrus (33 m), madalam Põlvas ja Pärnus (23 m), suuremates linnades Tallinnas (17 m) ja Tartus (16 m) veel madalam.
Tänapäeval pole kuusk sugugi ainukene valgustatud puu. 1990. aastatel levis Skandinaaviast Eestisse tava ehtida raagus lehtpuid elektriküünaldega ja rajada suuri valguskangaid üle tänavate ja hoonete fassaadidele.
Aina rohkem on ka peresid, kes lisaks toakuusele ehivad tuledega mõne puu oma ukse ees või aias. Paarikümne aasta jooksul on mõnelgi perel saanud tavaks ehtida metsas metslindudele ja -loomadele kuusk. Ehted on sellisel puul sageli söödavad nagu muistsetel kodustel jõulupuudel.
Rohelised elavad oksad
Roheline ja igihaljas sümboliseerivad iidsetest aegadest alates taassündi ja on olulised eeskätt kriitilistel aegadel ja suurtel pühadel. Talvise pööripäeva ajal igihaljaste okste kojutoomine on elu sümbol kõigis kultuurides. Novembri alguses (muistse yule’i ajal tõid rohelisi puid koju germaanlased. Kristlus seostas keskajal haljast puud paradiisipuuga. Peale kuuseokste on samatähenduslikud olnud kadaka ja muude igihaljaste okaspuude oksad.
Paljude muudegi pühade juurde kuulub elujõu ja tervise sümbol elavate okste näol: urvad lihavõtete ajal, kased lihavõtete ja jaanipäeva ajal, mardi- ja kadrivitsad, jõuluvana vits. Kõigi nendega löömine tagab jõu.
Ajaleht kirjutab jõulupuudest Põltsamaal ja Jõgeval:
”Kui asulad piirduvad põhiliselt ainult jõulukuuse ehtimisega, siis linnades kaunistatakse veel ka ühiskondlikke hooneid ja teeäärseid puid. "Jõuluvanikuid on meil kokku üle 70 meetri. Kesklinnas on valgustatud postide külge paigaldatud üle 40 lumehelbekujulise või kuusnurkse tähe. Meil on vana ja ajalooline linn, seetõttu oleme dekoratsioonide puhul jäänud klassikaliste valgete pirnide juurde. See sümboliseerib põhjamaist külma ja jääd," rääkis Inge Angerjas. "Varasematel aastatel oleme korraldanud ka vaateakende konkursse. Igal aastal on vaateakende kujundamisel ja hoonete välisfassaadide dekoreerimisel silma paistnud Põltsamaa Majandusühistu." "Jõgeval on igal aastal paigaldatud väikesed elektripirnid Suure ja Aia tänava puudele, nii ka tänavu. Linnavalitsuse hoonet ehib 120 meetrit valgusketti (nn tuliuss). Uue aasta esimestel minutitel korraldatakse linnas ilutulestik, see kujutab endast 5 minutit pidevat tuld," rääkis Jõgeva linnaaednik Taivo Paeveer.
Jõulukirik
Jõululaupäevane kirik on viimastel sajanditel olnud nii rahvarohke, et osa inimesi seisab vahekäikudes või ukse ees. Jõululaupäeval käidi kirikus ka karmimatel nõukogude aegadel ning jõulujutluse, -laulude ja orelimänguga on seotud paljude põlvkondade helged mälestused. Mäletan oma lapsepõlvest, 1960. aastatest, kuidas vanaisa hobuse saani ette rakendas ja kuljused kinnitas ning millise kihutamisega ta kirikusse sõitis. Pärast kirikut oli uhke tagasi sõita, sest siis kihutasid ka kaugemalt mehed oma hobustega kellade helinal kodudesse ja vanaisagi hobune lasi uljast traavi. Aga ka sellel ajal, kui hobuseid enam polnud ja sellist 19. sajandi kirjanduses korduvalt läbikirjutatud sõitu ei olnud võimalik kogeda, oli kirikusseminek pidulik.
Mujal luterlikes maades peetakse jõuluteenistus esimesel jõulupühal. Ants Viirese andmeil oli meil teenistus jõululaupäeval 19. sajandi keskpaigast.
Küünlad haudadel
Täiesti lahutamatult on kahe sajandi jooksul kuulunud jõululaupäeva juurde omaste haudadel käimine ja seal küünalde süütamine. Vahel on hauale viidud ka kuusepuu, mis on aga ilmselt taas pigem isiklikust suhtest lähtuv, mitte üldine tava.
JÕULUVANA
1863-1886. aastani joonistas Thomas Nast pildiseeriaid Harper's Weeklyle. Tema joonistusi peetakse jõuluvana ja tema kodu kujutlust enim mõjutanuteks, sest piltidel näeme jõulumeest kirju lugemas, kinginimekirju vaatamas, pakkimas jpm. Legendi järgi tellinud Abraham Lincoln Ameerika kodusõja päevil kunstnikult pildi põhjaosariikide sümboolikaga, mis mõjunud lõunaosariiklaste moraalile eriti laostavalt. 1931. aastal joonistas Haddon Sundblom kuulsa pildi Coca -Cola reklaami jaoks, luues tüüpilise heasüdamliku habetunud punasekuuelise piibu ja kingikotiga mehe imaago. Kuna reklaam trükiti National Geographic 'u ja veel mitme üleilmselt levitatava ajakirja tagaküljel, siis sai just seesugune jõuluvana kuju kiiresti tuntuks.
Siinkohal on ilmselt sobilik meenutada, et pärast reformatsiooni kadus püha Nikolause austamine kõigist Euroopa maadest, erandiks Holland, kus püsis legend Sinterklaasist. Hollandi kolonistid viisid 17. sajandil traditsiooni endaga New Amsterdami (tänane New York). Seal adapteeris ingliskeelse enamus Sinterklaasi nime Santa Clausiks. Sealt alustas Santa Claus meedia vahendusel eriti 20. sajandil üleilmset levikut. Inglismaal ja mujal ingliskeelsetes maades on ta nimi tänaseks lühenenud lihtsalt Santaks. Üldiselt umbes 17.-18. sajandil hakkasid arenema ka kohalike kingitoojate kujud, nagu prantsuse Père Noël, inglise Father Christmas , saksa Weihnachtsmann (jõulumees), venelaste Ded Moroz (külmataat). Eestlastel varieerus nimekuju pikka aega (jõulumees, jõulutaat jm), enne kui põlistus jõuluvana nimetus ja legend Lapimaalt põhjapõtradega saabumisest. Vanematel piltidel pole eesti jõuluvana sugugi punase mantliga, vaid kasuka ja viltidega. Suur hallikas kott üle õla, rühib ta läbi hangede. Ka müts on tihti hoopis naljakas toru. Reaalses elus oli jõuluvanal lisaks kasukale tihti üpris tavaline kõrvikmüts peas ja linnas kandis ta mõnigi kord suurt hommikumantlit, rääkimata takust või vatist habemest. Nii inglise, saksa, ameerika kui eesti jõuluvanal oli vanasti alati pikk vits vöö vahel ja ta oli üsna kuri halbade ja laiskade laste vastu, nii et ega väikesed lapsed talle ligi kippunudki. Kunagisest lugemiskontrollist kujunes 19. sajandil luuletuste lugemine ja laulmine, mis pidi tasuma kingi ja pika teekonna Põhjamaalt.
Arvatavasti hakkas jõuluvana Eestimaal kinke tooma 19. sajandi esimesel poolel. Varasematest jõulupidudest on teada, et kingitusi said üksnes teenijad ja lapsed. Sama kehtis pikemat aega kodudes. Kingid olid enamasti lihtsalt kuuse alla pandud. 20. sajandil oli siiski tavaks, et kingitusi said kõik pereliikmed , sajandi lõpust alates aga leidusid kotis nimelised pakid lemmikloomadelegi. Maiustusi on tänapäeval tihti niigi laual, nii et nende kinkimine pole enam kuigi sagedane. Kuid muude kinkide kõrval võib jõuluvana kotis leiduda suur kommi- ja puuviljakott kõigile kohalolijaile.
Küllap on sadu ja tuhandeid lapsi, kes on närveerinud akna all, püüdes tabada hetke, mil jõuluvana saaniga saabub, kuid pidanud leppima sellega, et on tähelepanematuse tõttu maha maganud nii selle kui ka aja, millal ta kingid ukse taha jättis või kuuse alla pani. Eks seda viimast tee, teadagi, ka jõuluvana abilised päkapikud. Ja polegi imestada, sest hiljutiste arvutuste kohaselt peaks jõuluvana külastama sekundis 832 peret ja isegi siis peaks ta töötama vähemalt 31 tundi järjest, nii et kõik abilised on väga teretulnud.
1970. aastatest alates on Eestis taaselustatud jõulu- ja näärisokkki kingitoojat asendanud.
Jõulumängud
Mängimine oli keelatud üksnes jõulaupäeva õhtul ja esimese püha hommikul , muidu aga peamisi ajaviiteid noortele ja vanadele. Kõige populaarsemate vanemate mängude hulka kuulusid passilöömine ja kingsepa silma pistmine. Passimäng kuulub vanemate dialoogiga mängude hulka, kus üks küsib ja teine vastab. Tervitamise järel küsitakse reisisihi, veetava kauba, reisimoona jm kohta. Viimasele küsimusele: “Kus pass ?” vastati: “Pass perses”, mille järel löödi üksteist passiks nimetatud õletuustiga. Arvatavasti on see mäng levinud Eestis rannarootslaste vahendusel. Lihtsat mängu ja eriti üksteise õlenuutidega löömist on uurijad seostanud näiteks pajutibudega urbimisega lihavõtete ajal ja viljakustaotlusega.
Maagilist tagamaad ja viljaõnne taotlemist on nähtud ka teises tuntud ajaviitemängus, milles püütakse kolmest õlepalmikust valmistatud “kingsepp” pikali lükata. Kaks kummargil ja näoga vastamisi mängijat hoiavad kinni jalge vahele pandud kepist. Seljaga “kingsepa” poole olija püüab kepi abil õlenukku ümber lükata, teine seda takistada.
Enamasti mängiti igasuguseid jõu- ja osavusmängusid, nagu vägikaika-, sõrme-, kaelkooguvedamist. Et tööd ei tohtinud teha, siis oli mängimisel jõulude ajal oluline ajaviitmise ülesanne. Parte või aampalkide külge kinnitatud köitega sai kiikuda, kuid nendega olid seotud ka paljud vanemad osavust nõudvad jõulumängud, nagu tedrelaskmine (köitele kinnitatud laual istuja peab kepiga mütsi lati otsast maha lükkama), kiisapüüdmine (jalgupidi köite otsas rippuja peab õlest kiisa üles võtma), laevapööramine (tuleb ennast rõhtsal köiel ringi pöörata), meelakkumine (tuleb ennast köitele kinnitatud kepi peal kõhuli olles üles ja alla kruvida) jpm.
Olulisel kohal olid pähklimängud, mida näiteks Saaremaal ikka veel mängitakse. Läänemaal ja Saaremaal tuli arvata, mitu pähklit on teisel peos või laual. Samasugune on ka liiad-paarid mõistatamine. Pähklirebasemängus laoti lauale rebase kuju, mõistataja pidi arvama ära, millist osa laotakse või siis ära võetakse. Kus pähkleid ei kasvanud, seal mängiti samu mänge ubade või hernestega.
Külaskäik
Tänapäeval on tavaks, et külas käiakse siis, kui tahetakse, jõuluks aga minnakse ikka tingimata koju, eriti sõidavad koju kaugemal õppivad lapsed.
Üldise tava järgi ei mindud külla jõululaupäeval ja esimesel jõulupühal. Varem on seda põhjendatud mh halbade kontaktide välistamisega, nii et ootamatule külalisele visati pastlad või pajalapid kaela, soola või tuhka jälgedesse ja tehti muul viisil häbi.
Kaasajal veedavad jõuluõhtut ühiselt ka lihtsalt head sõbrad, nii et kodud pole nii suletud kui varasematel aegadel.
Jõulusandid
Sellist nimetust pole rahva seas tuntud, kuid Ants Viires on koondanud kõik erinevad kadripäeva-järgsed maskeeritud ja sanditajad kuni nuutideni ühisnimetaja alla. Jõulusantide hulgas on vähemaskeeritud või üldse maskeerimata vaest rahvast, kes käisid külast abi kogumas peamiselt varasematel tundidel ja päeva ajal. Jõulude ja uue aasta puhul liikusid Lääne-Eestis ja Saaremaal ringi loomamaskide kandjad. Paljud sandid olid lihtsalt tahmased, varjatud näoga, kandsid tagurpidi kasukat jm. Oli ka lihtsalt ringikäijaid, kes polnud kuidagiviisi varjatud ega maskeeritud - nemad käisid tervitamas või ande küsimas. Saartel on olnud neil õlevööd vööl, õlemütsid peas ja õlenuudid käes, ilmselt oli atribuutidel maagiline tähendus.
Jõulupoisid
Poisid ja noormehed liikusid ringi esimese jõulupüha hommikul, küsides pähkelid, vanematele pakuti ka õlut. Erilist riietust ega maske polnud, sooviti häid pühi, nagu nääripoisidki.
Jõuluhani
liigub tavaliselt ringi jõululaupäeval ja käib saunas lapsi kontrollimas ja karistamas. Hanega hirmutati eeskätt pahu lapsi. Haneks maskeerus mees või naine, tõmmates tagurpidi kasuka selga , mõnikord on tal olnud käes eraldi meisterdatud pea nokaga, enamasti aga on nokk kasukakäisest välja sirutatud. Vahel on kaks näppu olnud nokaks. Haneks maskeeruti ka valget lina ümber võttes. Mõnikord on hanel saunavihast saba, enamasti aga kaasas kasevits (ka kadakaoks), millega ta saunalisi lööb. See ongi üks tema peamisi tegevusi, lisaks hane kombel kaagatamisele ja näpistamisele. Hanele pakutakse õlut ja talle võidakse vett visata. Väga harva on haned liikunud ringi mitmekesi. Komme oli tuntud Lääne-Eestis ja Saaremaal veel 1980. aastatel, 19. sajandil aga laiemaltki.
Jõulukurg
liikus ringi üksinda või koos teiste maskeeritutega. Riietuti samaviisi kui hane puhul, kuid nokk oli pikem. Mõnikord ähvardas kurg peresse lapsi poetada, mis on ilmselt tulnud üle pulmakombestikust. Kurg on tantsinud ja üldjoontes käitunud samaviisi kui hani . Tallegi pakuti õlut ja pähkleid. Komme on 20. sajandil olnud tuntud rohkem idakiriku aladel, seega Läänemaal, Saaremaal, Setumaal ja Võrumaal.
Jõulusokk, jõulupukk, jõulutönk
on kõige tüüpilisem jõulutegelane, kes oli taas tuntud Lääne-Eestis ja Saaremaal. Enamasti liikus sokk ringi üksinda, tehes nalja ja hirmutades lapsi nagu ka ülejäänud loomadeks maskeeritud. Tavaliselt tõmmati pahupidi kasukas selga ja võeti kätte sokupea (näärisokk kasutas samu vahendeid, mida jõulusokk). Sokupea oli enamasti puusaua otsa kinnitatud ja tehtud puust, lambanahaga kaetud, ehtsate või puust sarvedega ehitud. Tavaliselt oli sokul lõua otsas taku - või linahabe, vahel ka lihtsalt kaseviht; sabaks pandi kaseviht. Vahel kasutati ka ajutisemat materjali nagu õlest sarvi jm. Pea ja saba võisid olla ka looga otstesse kinnitatud – sel juhul võeti look jalge vahele. Üldiselt arendati maskeerimise juures fantaasiat ja täiendati kostüümi kõigiti küll kella, küll koti , küll kepiga. Tihti oli sokuga kaasas karjus , kes teda kantseldas, sest sokk puksis pererahvast, kiusas tüdrukuid ning pritsis sabaga vett. Ühtlasi kogus karjus ande.
Kihnu saarel kutsuti sokku tönk ja ta liikus ringi enamasti üksinda. Töngi pea oli teinekord keerukam : liikuvad puust lõuad, plagisevad mokad, puupulkadest hambad, punased silmad. Jõulutönk hirmutas lapsi, talle pakuti õlut. Tönk kuulus ka Kihnu pulmade juurde. Töngitegemiseks, nii nagu mujal sokutegemiseks, nimetatakse igasugust maskeeritult ringi käimist.
Jõulusoku traditsioon on mõnel pool tänaseni püsinud. Sokupead kasutati mitmeid aastaid ja hoiti seetõttu hoolikalt alles. Kõige keerukam ongi tänapäeval korraliku sokupea hankimine. Vt ka näärisokk.
Jõulukaru
käib ringi jõulupühade ajal, vähem kolmekuningapäeval. Nääriööl liikus ringi näärikaru. Karu kannab pahupidi pööratud kasukat ja allalastud kõrvadega kõrvikut, vahel on nägu tahmane või kaetud tumeda riidega. Vahel on pandud selga kaks kasukat: ühe käistest on pandud läbi jalad, nii saab kinninööbitud ja vöötatud karvakasukast karu alakeha , teine katab ülakeha. Seljale seoti vahel padi või õlgi. Karu tantsis toas ja kippus naisi murdma, kakerdas vahepeal neljal jalal ringi. Enamalt jaolt oli ta karutaltsutajal nööri otsas. Viimase ülesandeks oli karu valvata, vemmeldada, kui see liiga ülemeelikuks läks, tantsitada ja selle kõige eest tasu nõuda. See oli sõnaosavust vajav amet.
Muud loomad, tondid ja tegelased
Kui kõik eelnevad tegelased liikusid ringi alal, kus oligi jõuludeks maskeerimine hilise ajani väga populaarne, siis vähem on ka mujal Eestiski jõulude ajal maskeeritud, kuid need on enamasti olnud improvisatsioonilisemad juhtumid . Näiteks on jõulude ajal käinud ringi veel jõuluhobused (taas ka pulmategelane), jõuluhunt, elevant ja muud elukad.
Olemuselt taas lasteloetajad ja hirmutajad on olnud jõululuts ja jõulutont, kellest on aga üksnes mõnest kihelkonnast üksikteateid. Välimuselt ei erine nad kuigivõrd jõulusokust: seljas pahupidi kasukas, nägu varjatud.
Mõnel pool on liikunud veel pentsikud naljakujud nagu Kihnu saarel Suur Mari ja Pisike mies (vrd lauluga “Suur Mari ja Väike Peeter”). Maril oli riidest pea kinnitatud teiba või meremärgi otsa, selliselt saadud hiigelkeha oli riietatud pikka kleiti , mehe lühikest kasvu rõhutati omakorda vööni ulatuvale kotile maalitud näoga, vöökohalt jätkus pintsak , mille alt paistsid püksid.
Krõstoslaavitajad
(vene k. ‘au Kristusele’) on olnud tuntud idakiriku aladel, meil Setumaal. Väikesed lasterühmad liiguvad majast majja sõnades ‘Kristus on sündinud’. Pererahvas vastab selle peale ‘Kristus on tõesti sündinud!’ Kristoslaavitajatele anti väikesi rahasummasid. Kirde-Eesti aladel on liikunud ringi ka naised, lauldes vaimulikke laule.
Leib loomadele
Üks neid tavasid, mida paiguti tänini järgitakse, on jõuluõhtul (või -öösel) loomadele leiva lauta viimine. Vanasti riputati leivale mõni tera soola ja sooviti seda pakkudes loomadele häid pühi. Nagu eespool viidatud, viiakse tänapäeval tihti metsloomadele ja -lindudele pühadetoitu.
Maagilisi tavasid jõulude ajal
Saaremaal suitsutati jõuluõlgedega põldusid. Jõuluööks toodi viljavakk tuppa laua alla ja viidi linnuvihk aiateibasse või katusele, puistati viljateri käsikivile. Hommikul viidi tuppatoodud vakast vilja hobustele ja puistati õlgi lauda-, aida-, kaevuteele. Tõrjeks kurja vastu pandi raudesemeid lauta või talli, tõmmati rist laudauksele, suitsutati kariloomi. (Nõiad omakorda käisid võõraid lambaid niitmas.) Rist tehti peaaegu kõigile esemetele, leivale, toitudele, loomadele ja viljale, samuti tööriistadele - seda kaitseks kurja vastu.
Jõuluööl või esimesel jõulupühal visati soola kaevu ja esimesena pidi kaevule minema meesterahvas. Üldse oli soovitav öösel kaevu juurde mitte minna, sest usuti, et kaevul käivad sel ajal surnud. Lõuna-Eestis pesti esimese püha hommikul silmi veega, millesse oli pandud elavaid süsi või kaabitud hõbedat.
Tööriistade puhul kanti hoolt, et nad oleksid talu piires oma tavalisel kohal, ulualla toodud, lagedal olevad sõiduriistad pöörati küljeli, vokid, õmblusmasinad jm kaeti kinni.
Aknad tuli kinni katta , et kurjad jõud, surnud ja haldjad aknast sisse ei vaataks. Eeskätt on kardetud kuradit, vanapaganat, vaimusid, kuid ka surnuid ja kodukäijaid ehk külmkingasid ja teisi olendeid .
Jõulud oli sobiv aeg nõidumiseks nii nõiaraamatuga kui ilma. Taas oli aktuaalne teise pere lammaste niitmine , tagasituleva raha nõidumine, nõiaviha näppamine, saatuse muutmine ja muud teod. Lääne-Eestis ja saartel usuti nõidasid loksperile minevat.
Töökeelud
Töökeelud kehtisid kogu jõuluaja kohta. Keelatud olid kärarikkad tööd (puulõhkumine, pesupesemine) ja ka igasugune naiste näputöö, nagu kudumine, ketramine, õmblemine ja isegi nõelumine, et (nagu muudegi pühade puhul) mitte kahjustada lambaid ega meelitada hunte ja usse koju. Tööriistad pidid olema uluall. Jõulude ajal ei tohtinud tulevalgus toast põllule langeda, et vili ära ei kõrbeks.
Kogu öö tuli ärkvel olla (muidu ollakse kogu aasta unine), jalad pidid olema kängitsetud (ei löö jalgu ära, jalad ei lähe hauduma, pastlad peavad hästi vastu jne.).
Ennustamine
Ennustamine oli üsna kõrvaline nii vanasti kui ka nüüd, sest selleks on sobivam aeg vana-aastaõhtu. Jälgiti küll, kelle küünal kauem põleb (elab kauem) või hoopis ootamatult kustub (surm). Varem on veel mõnel pool tina valatud (taas rohkem vana-aastaõhtu tava), kinga visatud (nina ukse poole näitab perest lahkumist ).
Veel ühte ja teist vanadest ja uutest jõuludest
Jõululaupäeval saunaskäimine oli sama oluline kui jõulukirik. Saunas käidi veel 1970. aastatel ja saunaomanikel on see tänini kindel jõulukomme. Lääne-Eestis ja saartel käis sauna juures jõuluhani, kes kippus lapsi näpistama (ikka laiskuse ja pahategude eest, seegi tava elas veel 1980. aastatel).
19. sajandil ja 20. alguses said lapsed jõuludeks uued rõivad ja jalatsid . See oli jõulukinkidest rippumatu lepe. Lihtsalt paaril kindlal tähtpäeval (sageli just jõuluks ja jaanipäevaks või lihavõtteks või nelipühiks) tehti või osteti lastele uued rõivad. Siis sai nendega uhkeldada ja neid teistelegi näidata ning pühad andsid rõivastele erilise väärtuse. (Muide, uute rõivaste ja jalaste omanikku tuli näpistada – siis seisvad riided kaua uued.)
Jõulutoidud
Jõuluõhtul tuli süüa 9 kuni 12 korda või panna lauale vastav arv roogasid. Rikkalikult kaetud laud oli varsemal ajal pika paastuaja lõppemise märgiks, kuid ühtlasi tagatis , et uuel aastal on külluslikult toitu. Jõuluks tapeti vanasti siga ja seetõttu olid olulised erinevad sealihast, -verest jm valmistatud road . Jõulujoogiks valmistati õlut ehk jõulukahi. Veel oli eristaatuses jõululeib.
Vanaaegne toidulaud polnud 20. sajandiga võrreldes ülirikkalik. Sealiha võis võtta voli järgi. Keskajal ja 19. sajandil söödi jõuluks seapead, mida on toetanud ka sigade patrooni Antoniuse kultus. Mõnes peres olid laual ka seajalad ja koguni seasaba. Sinna juurde kuulusid hapukapsad, kartulid , naerid, kaalikad, soolaoad, või, harva ka tangupuder. Olulised olid aga tanguvorstid: Põhja-Eestis ja saartel valged tanguvorstid, mujal verivorstid. Saartel valmistati makkide (valge tanguvorst) kõrval veripalle.
Kala pakuti eeskätt rannaaladel ja vaesemates peredes.
Jõululeiva kõrval valmistati ka eriline pätsike ehk nn jõuluorikas, küpsetati ka mõne muu looma kujuga leibu, mõnikord torgati jõululeiba viljakõrsi või jäeti auk küünla jaoks. Erilist jõulupätsi hoiti kogu pühade aja laual ja seejärel aidas või sahvris karjalaskepäevaks. Valmistati veel sepikut ja saia. 18. sajandi lõpust, 19. sajandist kuuluvad jõulude juurde piparkoogid, mida osteti, hiljem aga valmistati ka ise. Neid vormiti klaasi, noa, vahel ka isetehtud vormidega.
Jõululeibade ahjust väljavõtmisel jälgiti, kas koorik on lahti või lõhki küpsenud või leib ilus. Kõik rikked märkisid, et perest on keegi lahkumas.
Tänaste jõulutoitude loetelu on lõpmata pikk ja algab muidugi seaprae, hapukapsaste ja kartulitega, mille juurde kuulub kõrvitsa- või pohlasalat. Aga ka pasteet , verivorstid, sült, lihatarretised, sink, soolaheeringas või ka heeringarullid, täidetud munad, rosolje või kartulisalat, saiakesed , kringel, tort , kompott. Kindlasti on laual õunad, pähklid, eksootilised puuviljad (peamiselt mandariinid või apelsinid ), aga ka kommi ja präänikuid. Erilise staatuse on säilitanud piparkoogid, mida ostetakse poest ja valmistatakse ise. Tänapäeval on võimalik valida erinevate vormide vahel, samuti on valida, kas teha suhkruvõõbad ise või osta poest.
Jookideks morss ja mahlad , õlu, vahuvein, viimasel paaril aastakümnel ka glögi. Kuna maitsvat õlut on tänapäeval laias valikus poest saada, siis suurte jõuluõllelaaride valmistamine, mis oli tavaline veel 1980. aastatel, on jäänud märgatavalt vähemaks. 20. sajandil olid eriti kuulsad Saaremaa ja Hiiumaa murdjad koduõlled, millele kanguse tõstmiseks ja pähehakkamiseks mõndagi hulka segati. Enamasti oli sekkapandav õllemeistri saladus .
Vanal ajal visati jõulukahja õlgedele, saunakerisele, kaevu, ja loomadele. Lääne-Eestis ja saartel käisid mehed õlut otsides, lauldes ja juteldes ringi veebruari alguseni.
Mihklipäev
Mihklipäev oli pidude ja kooskäimiste aeg, sest sel päeval lõppes 19. sajandil karjatamishooaeg ja karjaste tööleping – karjane sai kooli minna. Samuti lõppesid mihklipäevaga kevadel jüripäeva ajal kaubeldud teenijate ehk suviliste lepingud. Seesugusena on ta olnud pikka aega vastandpäev maarja- ja jüripäevale, millal algasid karjatamised ja hooajatööd. Üldiselt oligi ju tegemist päevaga, millal lõppes valge ja soe suveaeg. Mihklipäevast alustati talviste tähtpäevade arvestamist (mihklist kuus marti , mardist kaks katri, kadrist neli jõulu).
Ometi polnud karjast vabanemine üheselt määratud, vaid tihti püüti karjust hoida kinni esimese lumeni. Nii ongi mihklipäeval püütud lund nõiduda. Kui karjast muidu lahti ei saanud, siis on Lõuna-Eesti karjus vedanud mihklipäeval valget oinast vastupäeva ümber kivi - siis hakkavat lumi sadama ja karjane pääseb vabaks.
Tänapäeval, kui mihklipäeva kombestik on kadunud ja selle tähistamine jäänud minevikku , tunneme seda päeva vanapärase ütluse "igal oinal oma mihklipäev" kaudu, mida lausutakse sageli siis, kui kedagi on tabanud suurem äpardus, karistus või töö. Veel 20. sajandi alguses oli ütlusel üsna konkreetne sisu, sest mihklipäevaks tapeti lammas ja valmistati õlut. Õlut on 19. sajandil ohvriannina maale, lihakeetmisvahtu laudaseintele visatud. Sellised ohvrid pidid tagama lambaõnne tulevaseks aastaks.
Üheks oluliseks ohvriloomaks on olnud veel kukk, kelle vere piserdamisest talliseintele on loodetud hobuseõnne. Ka on kana - ja kukeliha olnud hingedeajal hingedele viidavaks toiduks.
Päevale andis ilmet mihklilaat - oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik, kus joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja laadanalju. Mihklilaatu peetakse tänapäevalgi, eriti muuseumide õhutusel, ka koolides ning lasteaedades . Noorrahvas on veel teinud mihklituld ja kogunenud lõkke äärde või mõnda tallu tantsima ja pidutsema.
Peipsi-äärsetes ja Setumaa külades kestsid pühad kolm päeva: käidi sugulastel külas ja pidutseti.
Mihklipäeva kommete hulka kuulus ka Mihklite ülestõstmine.
Looduses kapsas veel kasvab, sääsed aga hakkavad magama jääma.
Toidud
Suurema püha puhul valmistati tunnustoidu ehk lambaliharoogade (kõikvõimalikud lambalihast ja -verest valmistatud toidud: lambapraad, - supp , käkid) kõrval värsket leiba-saia, kooke ja muud. Oli ju ka algamas hingedeaeg esivanemate koju ootamise ja kostitamisega. Küpsetati naereid ja kaalikaid. Joogiks oli õlu.
Keelud
Kuna oli püha, siis tööd ei tehtud, otseseid keelde polnud.
Peaingel Miikael
Peaingel Miikaeli nimepäev. Miikael, püha Miikael on Uue Testamendi tegelane, kelle võim oli nii suur, et ta võis isegi põrgust hingi päästa.
Miikaeli kultus sai alguse idapoolsetes maades, kus ta oli haigete kaitsja. Võimas ilmutus 5. sajandil Gargano mäel Itaalias aitas Miikaeli kultust läände levitada. 29. septembri pidustused tähistavad talle pühendatud kiriku pühitsemist Rooma lähistel. Walesis saavutas ta suure populaarsuse 10.-11. sajandil, Inglismaal keskaja lõpuks – talle on pühendatud 686 kirikut.
Kunstis kujutatakse teda vähemalt kahel viisil: kas lohet tapmas või hingede kaalujana kas viimselpäeval või lihtsalt mingil muul puhul. Teine kujutamisviis on tänapäeval vähem tuntud, kuid oli keskaegses kunstis tavaline.
Kuulsaim temaga seotud kabel Euroopas on Mont-Saint-Michelis, Normandias, kus varasema ilmutuse kohale rajati 10. sajandil benediktiini klooster .
Temaga seotud tähtpäevadest suurim on 29. september, mida nimetatakse ka püha Miikaeli ja kõigi inglite päevaks; alates 1696. aastast on Rooma kirikukalendris see päev pühendatud ka Gabrielile ja Raafaelile. Kohalikud pidustused tema ilmumise mälestuseks toimuvad Gargano mäel ja Mont-Saint-Michelis 8. mail ja 16. oktoobril.
Mida teised teevad
Inglased näiteks söövad mihklihane juba umbes 1500. aastast alates. Legendi järgi tehtavat nii Võitmatu Armaada suure võidu auks. Muidu on seal rendimaksmise päev.
Rituaalne lambaohver
Paljudel rahvastel on kindla tähtpäeva või mingi kriisiga seotud vereohvrid – ohvriloomaks on kindel loomaliik , konkreetne loom valitakse välja liisuga või mingite omaduste tõttu. Näiteks ohverdavad põhjarahvad handid valge põdra oma taevajumalale Numi Toorumile, Uurali mäestiku lähedal elavad udmurdid valivad ohvrilooma püha tähenduse järgi. Inglastel on tänini säilinud tava ühiselt küpsetada lihavõtteks härjaliha.
Kriisiolukorras ohverdamisest on eestlastel teateid 17. sajandist, mil paganlik papp seletas põuda asjaoluga, et pühale Võhandu jõele ehitatud veski on vihastanud jõehaldjat sedavõrd, et see ei lase vihma sadada. Haldja lepitamiseks lõhuti veskitamm ja ohverdati loitsu saatel talle härg. Ohvriloom oli haldjale meelepärane, sest rituaali järel hakkas vihma sadama. Kogu rituaali ja loitsukatke kirjutas üles pastor Gutslaff, kellele sedalaadi riituse läbiviimine ei meeldinud. Tänu üleskirjutusele on ka kerge tõdeda, et veel 19. sajandil, paarsada aastat hiljem, on asunduse-eestlased samasuguse loitsuga pöördunud piksehaldja poole. Kuigi neil oli loitsimispäevaks hoopis toomapäev ja kriisiriituse asemel tegemist tavakohase piksekahju ennetamise riitusega.
Hoopis tavalisem ohvriloom on olnud lammas: lambatapp ja -liha söömine kuulub väga kindlate pühade juurde: annepäev 26. 07, olevipäev 29. 07, lauritsapäev 10. 08, pärtlipäev 24. 08 ja mihklipäev 29. 09. Veel on lambaohver kuulunud hingedeaega, samuti sellise olulise lõpetamisriituse nagu lõikuspüha juurde. Kuigi avalikke ohverdamisi ja ohvririitusi ei ole eestlased viimastel sajanditel toimetanud, on iga talu viisipäraselt omaette lamba ohverdanud. Niisiis kuulus lambaohver kokku oluliste suviste majandustähistega nagu lõikuspüha ja suveperioodi lõpetamine. Ka kuulus see lammaste edenemisega seotud annepäeva ja piksega seotud tähtpäevade lauritsapäeva, pärtlipäeva ja olevipäeva juurde.
Kukeohver
Kana ja kukk ohvriloomana (mõnikord on olnud oluline just kuke tapmine, enamasti aga siiski piirangud puudusid ja ohverdati kana) on kuulunud jüripäeva ja mihklipäeva juurde. Neist esimene alustas suveperioodi ja teine lõpetas selle. Ühtaegu oli jüripäeval tegemist olulise metsa ja metsloomade mõju tõrjumise ja kariloomade kaitsega, mihklipäeval aga karjatamise lõpu ja tõrjevahekorra lõpetamisega. Lisaks sellele kuulus ohver hingedeaja ehk esivanemate mälestamise, samuti sügiseste tähtpäevade mardi- ja kadripäeva juurde, mis mõlemad on seotud kujutlusega hingedest ja nende naasmisest. Kuke- ja kanaohver edendas hobuseid.
Oluline osa oli neil aga sellistes siirderiitustes nagu ristsed (titevaatamisel viidi keedukana ja titepudru), pulmad (elu edenemiseks löödi mustal kukel pea maha) ja matused (ohverdati kana; muidugi ka muid suuremaid loomi).
Kukk on osanud kurje vaime näha, mistõttu tema võõriku käitumise (kana moodi häälitsemine) järgi on arvatud, et ta näeb kuradit. Kurja tõrjumine on ka kiriku tornikuke ülesanne. Paljudes rahvajuttudes kirjeldatakse kurivaimudega kimbus olemist, mille lõpetab kukelaul – see märgib pimeduse elukate võimu lõppu ja paneb nad kiiresti oma valdustesse põgenema.
Kana käituminegi on ennustanud õnnetusi ja surma (kuke moodi kiremine, õled sabasulgede vahel). On ka usutud, et kana juhatab inimese hingele teises ilmas teed.
Mõlemad kodulinnud kuuluvad ka mütoloogiasse: taevakuke kiremine peletab deemoneid, taevakana munad veerevad päikese või tähtedena üle taeva.
Kokkuvõte
Rahavkalender on inimeste väljamõeldud pühad , kombed mida tähistatakse igal aastal samal ajal. Pühadel inimesed söövad , laulavad , tantsivad ja mängivad . Pühadel tulevad sõbrad ja lähemad sugulased sulle külla ja on koos perega pühade ajal. Pühadel on rangelt keelatud töö tegemine . Pühadel on kõik rõõmsad ja õnnelikud ja lapsed mängivad , laulavad , tantsivad , lahendavad mõistusi ja on heas tujus .