Rahvakalendri tähtpäevad (1)

RAHVAKALENDRI TÄHTPÄEVAD
MIHKLIPÄEV, 29. SEPTEMBER
Suvehooaja lõpp ning talviste tegevuste algus. Töölepingute lõppemise aeg, mistõttu peeti pidusid. „Igal oinal oma „mihklipäev“- kombeks oli tappa lammas või oinas, et mihklipäeva tähistada maitsva praega . Veel pruuliti õlut, küpsetati uudseleiba, mõnel pool tehti karjamaale lõket. Väga vana tähtpäev, millest ristiusust võeti üle vaid peaingel Miikaeli nimi (Mihkel).
HINGEDEPÄEV, 2. NOVEMBER
Päris talv pole veel alanud, ollakse parema meelega kodus. Valmistutakse pikaks talveks. Muinasjuttude, muistendite jutustamise aeg. Rohkem kui muidu peeti meeles lahkunud esivanemaid, usuti , et hing tuleb koju vaatama, kuidas nende töid jätkatakse.
Hinged ei tähendanud midagi halba või hirmuäratavat, aga et mitte neid pahandada , tuli hinged väärikalt vastu võtta. Õhtul köeti sauna ja köeti laud. Oldi tavalisest vaiksemad ja tõsisemad.
Tänapäeval süüdatakse küünal ja käiakse surnuaias.
MARDIPÄEV, 10. NOVEMBER
Nimi tuleb ristiusu pühaku Martinuse järgi, kombed on levinud üle Lääne-Euroopa. Martinus oli kerjuste kaitsja, sest oli andnud kerjusele oma mantli.
Mardipäev seostub mardisantidega, kelleks alguses olid enamasti mehed, kellest vähemalt üks oli riietatud naiseks. Käidi sanditamas,, lubati karja- ja viljaõnne. Tihti oli mardisantidel kaasas omavalmistatud mardisokk. Mardisantidele anti liha, kartuleid, tangu jms. Hiljem jagati kraam omavahel ära, pidades „mardipulmi“.
Mardipäeval söödi mardihane ja joodi mardiõlut. Sel päeval oli keelatud villa kraasida ja kedrata ning lina puhastada .
Teati, et kui mardipäeval lehed puus, siis tuleb külm talv; kui mardipäeval külm, siis sula jõul; külm mardipäev tähendas sooja kadripäeva jne.
KADRIPÄEV, 25. NOVEMBER
Ringi käisid kadrisandid , naisterahvad. Kadripäev on naiste püha, kombed sarnased mardipäeva omadega. Vahe seisnes selles, et kadrid soovisid peamiselt lambaõnne. Mindi lauta ja tehti lambahäält.
Kadrisante kostitati tangupudruga. Lammaste hea käekäigu pärast oli keelatud kedrata, õmmelda ja kududa.
Kadripäeva nimi tuleb pühak Katariina nimest. Legendi järgi olnud tegu ilusa targa noore neiuga, kes võitnud avalikus vaidluses 50 paganlikku õpetlast ja pööranud nad ristiusku. Selle eest taheti Katariinat hukata, kuid see osutus raskeks, sest sekkusid jumalikud väed. Nii nurjus tema rattale tõmbamine ning tal raiuti pea maha, kuid tema kehast voolanud vere asemel piim. Nõnda sai püha Katariina sümboliks ratas, kuid seotud on ta eelkõige piimaga . Usuti, et just tema aitab sünnitavaid naisi.
JÕULUD JA NÄÄRID
Jõulud on otseselt seotud talvise pööripäevaga.
Sõna „jõulud“ on väga vana ja pärineb skandinaavlastelt. Mitmuses on see sõna seetõttu, et tegu pole ühe päevaga, vaid pikema perioodiga. Segunedes kristliku kalendriga algasid jõulud toomapäevaga (21.detsember) ja said läbi kolmekuningapäeval (6. jaanuaril).
Jõulukommetes peegeldub kõik eesti talupojale oluline. Kurjade jõudude tõrjumiseks pandi välja erilisi tõrjuvaid märke, need olid ristikujulised ja tähendasid päikest.
Jõuluõhtul prooviti ka ennustada. Koju oodati esivanemate hingi, loomadele pakuti leiba. Jõulude ajal käidi külas ja tehti jõuluhane. Selleks oli keegi oma pere inimestest, kes tuli ja kimbutas lapsi. Lapsed üritasid tema eest end ära peita ning lõbus trall kestis kuni hane lahkumiseni. Jõulupühadeks toodi tuppa värsked õled, mängiti mänge, räägiti juttu, naljatati, mõistatati, maitsti õlut või mürati niisama. Küpsetati erilist leiba, mida nimetati jõuluorikaks ja hoiti terve pühadeaja laual. Pärast pühi jagati see kariloomadele ära.
Jõuluvana, kingitusi ja kuusepuud vanad eestlased ei tundnud .
Nääride nimi tuleb alamsaksakeelsest väljendist „ni jar“, mis tähendab uut aastat. Näärid olid üks osa jõulupühadest, seetõttu olid kombed jõululaupäeva kommetega võrreldes üsna sarnased. Tehti näärisokku, valati õnnetina, hoiti tuld öö otsa kustumata.
KÜÜNLAPÄEV, 2. VEEBRUAR
Märgib poole talve möödumist. Öeldi, et „küünlapäeval pöörab karu koopas teise külje“ või „külma süda on pooleks“. Selleks päevaks pidi pool talvisest toidutagavarast veel alles olema.
Ennustati palju. Usuti, et küünlapäeva päike lubab hea heinaaega ja viljasaaki. Teati, et kui küünlapäeval päike sulatab, siis tuleb märtsikuu külm. Sel päeval soovitati õmmelda. Palgati suveks abilisi ja teenijaid. Toiduks oli sealiha .
Küünlapäevast arvestati ka edasisi tähtpäevi, lugedes selleks nädalaid. Näiteks loeti, et „küünlast üksteist jürisse, jürist üheksa jaani“.
VASTLAPÄEV
Vastlapäeva arvestamine on üsna keeruline. Tarvis on

• Leida kalendrist lihavõttepühade lõpp- esimene täiskuujärgne pühapäev pärast kevade algust;
  
• sealt lugeda seitse nädalat tagasi;
  
• Sealt omakorda kaks päeva edasi, sest vastlapäev on alati teisipäeval.
  

Vastlapäev on algselt seotud kirikliku sündmusega, millega algas paast ehk lihasöömiskeeld. Seetõttu söödi vastlapäeval viimast korda sealiha. Kuna aga liha oli uba otsa lõppemas, keedeti seajalgu, juurde anti herne- või oasuppi.
Seajala kontidest tehti vurri. Kontide järgi püüti ka ennustada: kelle kondi koer esimesena suhu haarab, saab kõige enne mehele. Kõige armastatum komme oli liulaskmine- mida pikem liug, seda pikemad kasvavad suvel linataimed.
LIHAVÕTTED EHK KEVADPÜHAD
Ka ülestõusmispühad, kevadpühad, kiigepühad, munadepühad. Märgib Kristuse ülestõusmispüha, millega lõpeb pikk paast (võib jälle liha süüa).
Lihavõtted lõpevad rõõmsa pühapäevaga, milleks on esimene täiskuujärgne pühapäev pärast kevadist pööripäeva.
Tuppa toodi puulaaste, et suvel palju linnupesi leida. Arvati, et kui ema toidab last rinnapiimaga kolmel järjestikusel suurel neljapäeval või reedel, siis saab sellest lapsest nõid. Vaiksel laupäeval oldi vagusi, pidutsemiseks läks rõõmsal pühapäeval. Kõige levinumaks kombeks oli eestlastel sel päeval kiikumine. Alates 18. Sajandist levis munade värvimine ja kinkimine. Neiud võtsid kiigele minnes kaasa värvitud mune, et neid noormeestele kiigutamise eest kinkida.
JÜRIPÄEV, 23. APRILL
Põllumehe tähtpäev. Kari lasti välja ja alustati künnitöid, teenistusse astusid suveks palgatud abilised . Tegemist oli uue tööaasta algusega.
Jüripäeva nimi tuleb rüütlite kaitsepühaku, lohetapja Püha Georgiose ehk Jüri nimest. Püha Jüri oli ka karja ja hobuste kaitsja. Mõnel pool usuti, et jüri käsutab hunte, ning seetõttu nimetati hunte Püha Jüri kutsikateks.
Usuti, et enne jüripäeva suplemine tagab hea tervise, kuid maas veel istuda ei tohtinud - võib haigeks jääda, sest maa olevat veel mürgiseid aure täis. Ei tohtinud paljajalu käia, sellel võis olla halbu tagajärgi. Usuti, et enne jüripäeva või jüripäeval tapetud rästik on täis erilist maa väge ning seda kasutati erinevate haiguste ravimiseks. Hoolitseti ka näonaha valge jume eest. Selleks pesti nägu konnakudu, lume või kasemahlaga.
Jüripäeval püüti rohkelt ennustada. Eriti hoolikalt jälgiti äikest ja tehti selle põhjal järeldusi suveilmade kohta. Õhtul enne jüripäeva tehti jürituld. Ümber tule mängiti ringmänge, tantsiti, lauldi ning mängiti torupille- nii tervitati kevadet. See komme on väga vana ja püsib ka tänapäeval. Ega eestlased ilmaasjata 1343. Aastal valinud oma ülestõusu alguseks just seda ööd. Mõisnikud ja orduvennad ei osanud selle öö märguandetuledes näha muud kui tavapärast kevadpidu ja seepärast eestlased algul nii edukad olidki.
VOLBRIPÄEV,1. MAI
Muistsed germaanlased uskusid, et nõiad kogunevad ööl vastu 1. Maid Walpurgi ööl Blocksbergi mäel metsikut pidu pidama. Seetõttu nimetatakse 1. Maid volbripäevaks ja sellele eelneva ööd volbriööks. Tehti lõket ehk maituld ja pidutseti korralikult.
JAANIPÄEV, 24. JUUNI
Nimi pärineb piiblilegendi järgi Ristija Johannese sünnipäevast ( Johannes muutus eesti keeles Jaaniks). Püha ise on aga väga iidne ja tähtis püha- sellega märgiti suvist pööripäeva, aega, mil päev on kõige pikem ja öö kõige lühem.
Jaanipäev oli eestlastel eelkõige päikese püha. Jaanilaupäeva õhtul (23. juunil) tehtud jaanituld ehk jaaniku, e anda päikesele jõudu edasi paista. Algas pidutsemine, mis kestis öö läbi. Korraldati mänge, tantsiti, lauldi, söödi, joodi ning loomulikul kiiguti. Usuti, et sel ööl on liikvel võlujõud. Loodeti leida sõnajalaõit, mis pidi õitsema jaaniööl kuke kesköölaulu ajal. Usuti, et jaaniööl kõnelevad kõik puud ja loomad üksteisega, kõik salavaranduste koopad põlevad jaanitulena ja nõiad keedavad kõvasti salarohte. Jaanilaupäeva öösel korjati ka ravimtaimi ning saunavihad pidid selleks ajaks olema valmis tehtud- hilisemad vihad ei ole enam nii pehmed ja lõhnavad.
Neiud korjasid vaikides üheksalt heinamaalt üheksa õit ning punusid neis ristteel pärja. Pärg tuli pähe asetada ning kodus magama heites pea alla panna- nii pidi unes nägema oma tulevast abikaasat. Levinud komme tänapäevani on hüpata üle jaanitule, see pidi tooma edu ja kaitsma õnnetuste eest.
Jaanipäeval toodi tuppa värsked kased , käidi saunas ning puhati öisest pidutsemisest.
Jaanilaupäeval, 23. Juunil tähistab Eesti Vabariik võidupüha. Sel päeval, 1919. aastal purustasid eestlased Vabadussõja Võnnu lahingus sakslaste väe. Nii võib öelda, et kunagi jüriööl (1343 a.) alustatu viidi jaanilaupäeval lõpule.