Eesti rahvakalendri tähtpäevad (1)

Tõrva Gümnaasium
Kaido Mõts
12.klass
EESTI RAHVAKALENDRI TÄHTPÄEVAD
Referaat
Juhendaja : Katrin Priilaht
Tõrva 2011
SISUKORD 2
SISSEJUHATUS 3
JAANUAR – NÄÄRIKUU 4
VEEBRUAR – KÜÜNLAKUU 5
MÄRTS – PAASTUKUU 6
APRILL – JÜRIKUU 8
MAI – LEHEKUU 9
JUUNI – JAANIKUU 11
JUULI – HEINAKUU 16
AUGUST – LÕIKUSKUU 18
SEPTEMBER – MIHKLIKUU 20
OKTOOBER – VIINAKUU 24
NOVEMBER – TALVEKUU 25
DETSEMBER – JÕULUKUU 34
KOKKUVÕTE 37
KASUTATUD ALLIKAD 38
SISSEJUHATUS
Eesti rahvakalendriks nimetatakse eestlaste pärimuslikku ajaarvestuse ja tähtpäevade süsteemi, millega seostuvad ka teatud uskumused, kombed, rahvalaulud jms. Rahvakalender on ajaloo jooksul muutnud ja erinevatest allikatest mõjutusi saanud.
Tavaliselt peetakse eesti rahvakalendrist rääkides silmas rahvakalendrit sellisena, nagu ta oli välja kujunenud ligikaudu 19. sajandi keskpaigaks. Tänapäeva rahvakalendrisse kuuluvaks võidakse lugeda ka selliseid hiljuti levinud tähtpäevi nagu näiteks sõbrapäev, volbripäev ja halloween .
Käesolevas referaadis käsitletakse rahvakalendri igast kuust üht tähtpäeva koos kirjeldustega ning selgitustega. Lisatud on ka autori kogemusted ning mälestusted, mis on seotud kirjeldatud tähtpäevadega.
JAANUAR – NÄÄRIKUU
Tähtpäev: Kolmekuningapäev 6. jaanuaril
Algselt tähistati 6. jaanuaril Kristuse sünnipäeva. Legend räägib, et Kristuse leidsid taevas süttinud tähe järgi kolm Idamaa tarka. Pärast Kristuse sünnipäeva nihutamist jõuluajale sai 6. jaanuaril tavaks kolmekuningapäeva tähistamine. Keskaegsetes linnades kestsid nimelt jõulupidustused toomapäevast kolmekuningapäevani. Viimaste sajanditeni ongi kolmekuningapäeva peetud enamikus Euroopa maades ja ka Eestis jõuluaja lõpuks.
Sellel päeval käisid paljudes Euroopa maades ringi kuningad, kroonid peas. Kuningakskäijad laulsid, anti nukuetendusi. Kaasas kanti teivast tähega ja laternat. Seda nimetati Petlemma täheks. Kuningakskäimise komme oli vähesel määral levinud ka näiteks Tallinnas, kus veel 1980. aastatel liikusid kolm kuningat lauldes ringi.
Jüri Kuuskemaa kirjutab priskest söömisest ja õllejoomisest ning pirukast, mille sisse oli poetatud üks uba või hernes . Pereliige, kes juhtus oa või herne endale saama, kuulutati pidulikult oa- või hernekuningaks. Kui aga leidjaks oli naine, siis juhtis pidu oa- või hernekuninganna. Leitud uba tähistas idanemisaega ja õnnistust uue aasta andidele.
19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses segunesid rahvapärased ja kristlikud jooned omavahel üsna tihedasti. Luterlased külastasid sel päeval sagedasti õigeusu kirikut, et saada osa vee õnnistamisest ja tuua sealt pühitsetud vett ehk nn jordanivett koju arstimiseks ja muuks otstarbeks. Vesi püsis uskumuste kohaselt kogu aasta värske.
Tavaliselt viidi jõulu- ja näärikuused just sel päeval toast välja, linnades koguti nad kokku ja viidi metsa. Euroopas oli tavaks sel päeval jõulukuused pidulikult põletada ja viimastel kümnenditel on suuremates Eesti linnadeski nii tehtud. Läbi aegade on kolmekuningapäev olnud oluline lastele – neil oli ju õigus jõuluehted ära korjata ning jõuluõunad ja -maiustused kuuse küljest ära süüa.
Idakirik seostas kolmekuningapäevaga veel üht keskset episoodi Uuest Testamendist: nimelt olevat Ristija Johannes ristinud täiskasvanud Jeesuse just sellel kuupäeval.
Autor: „Minu peres tehakse jõulupuu kolmekuningapäevaks ehetest paljaks ja viiakse see suurele lõkkeplatsile, et kõik lähikonna inimeste jõulukuused seal koos põletada.“
VEEBRUAR – KÜÜNLAKUU
Tähtpäev: Madisepäev 24. veebruaril
Madisepäevi on eesti rahvakalendris kaks. Sügisene madisepäev on nime saanud apostel Matteuselt, veebruarikuine aga Kristuse reetnud Juudas Iskarioti asemele valitud apostel Mattiaselt.
Madisepäev oli rikas töökeeldude poolest. Eriti kardeti putukate ja usside pärast. Madisepäeval pidi putukatele ja maamardikatele elu sisse loodama ning kui sel päeval lund sajab, tuleb suvel palju parmusid. Ohtlikuks peeti nõela ja üldse terava eseme kasutamist, sest siis oli karta suvel sagedast ussidega kohtumist . Samuti ei tohtinud sel päeval kapsaid, ube ega herneid keeta - need minevat kasvuajal ussitama. Keedeti peamiselt kartuli- ja tangusööke.
Meeles tuli pidada veel madisepäeva nädalapäeva ja seda, kust tuul puhub . Sel nädalapäeval ei tohtinud kevadel vilja ega herneid külvata, kapsaid istutada ega kartuleid maha panna - saak pidi kahjulike putukate tõttu ebaõnnestuma.
Veel 20. sajandi alguses harrastati Lääne-Eestis ja Saaremaal mitmeid maagilisi kombeid, et vabaneda putukatest. Näiteks aeti käsikivi ringi ehk "jahvatati kärbseid", nii pidid tüütud putukad hävima. Ka on mõnel pool naabrile ukse taha viidud õlest tehtud ja nööri otsa seotud "kärbseid" – kui neid ei märgatud edasi teise perre sokutada, siis oli suvel ees suur kärbsenuhtlus ja pererahvas laisk.
Keelud: Õmblemine ja nõela kasutamine – sigitab palju ohtlikke usse ümbruskonda. Kapsaste, ubade, herneste söömine – ussid söövad need muidu suvel ära.
Autor: „Antud rahvakalendri tähtpäevaga juures võib siiski öelda, et tööd tehakse sel päeval vähem, ka minu peres. Eelkõige on ühepäevane tööviljakuse vähenemine seotud Eesti Vabariigi sünniaastapäevaga, kuid mitte niivõrd madisepäevaga.“
MÄRTS – PAASTUKUU
Tähtpäev: Naistepäev 8. märtsil
Naistepäev on erakordselt kummalise saatusega päev, mida riikliku tähtpäeva või koguni riigipühana pühitseti peaaegu kogu nõukogude aja vältel. Ametlikult tähendas see koosviibimisi töökohtades ja pidu pereringis. East ja staatusest sõltumata kingiti naistele ja tüdrukutele lilli. Nagu vanade kevad-talviste naistepühade puhul, oli ideaaliks, et naiste töö teevad sel päeval mehed. Osteti torti ja pakuti kooke. Üsna lahutamatult kuulus selle päeva juurde ka pidulik jook .
Eestis kandus naistepäevale üle 20. sajandi alguses riiklikult, kuid ka pereringis tähistatud emadepäev, nii et lapsed valmistasid emadele ja vanaemadele kingitusi. 1960.-1980. aastatel saadeti naistepäeval massiliselt tervitus - ja õnnitluskaarte, mida oli pühade eel laialt müügil. Kui 1990. aastatel suhtuti naistepäeva pila ja paroodiatega, siis juba kümnendi lõpul muutus päev uuesti aktuaalseks - taas on tavaks viia sõpradele ja töökaaslastele lilli ja ühiselt midagi pidulikumat ette võtta. Nüüd on see aga juba tõeliselt vabatahtlik ja seda tähistavad vaid need, kes soovivad.
Rahvusvahelise naistepäeva tähistamise alguse kohta pole päris täit selgust. Seda on seostatud USA 1848. aasta reformidega, kui naised said mitmeid õigusi ja vabadusi. Veel on tähtpäeva seostatud 1908. aastaga, kui New Yorgi tekstiilivabriku streikijad nõudsid endale paremaid töötingimusi. Täiesti juhuslikult puhkenud tulekahjus hukkus tookord 129 naist. 1909. aastal tegi Rosa Luxemburg ettepaneku selle (või ka mõlema nimetatud) juhtumi meenutamiseks tähistada 8. märtsi rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana. 1910 . aastal Kopenhaagenis võeti otsus vastu ja juba 1911. aastal tähistati naistepäeva Saksamaal, Austrias, Šveitsis ja Taanis, mõni aasta hiljem ka Venemaal.
Naistepäev integreeriti uue ja neutraalse pühana kohe Nõukogude Liidus tähistatavate pühade hulka ja peagi algas selle äge politiseerimine. 1930. aastatel hakati päeva laialt ja ajakirjanduse toetusel tähistama, 1936. aastast algas emarolli väärtustamine ja emakangelaste kujundamine, emadusest ja emadest kirjutamine ja konkreetsete iskute esile tõstmine - Venemaal kujunes kiiresti välja tõeline emakultus. Aga ega ainult seal - Teise maailmasõja eel ja ajal oli emadus hinnatud muudeski riikides ja samasugune propaganda käivitatud näiteks Saksamaal.
Naistepäev ÜRO tähtpäevade nimistus, kuid selletagi on ta laialt tuntud mitmel pool Euroopas, Ameerikas ja Austraalias. Üksnes 20.-21. sajandi naistepäeva sümbolid on muutunud. Sel päeval korraldatakse vägivallavastaseid aktsioone, rahvusvahelisi foorumeid, kriisikeskuste abistamist. See on päev, kui räägitakse naiste muredest ja probleemidest.
Autor: „Valisin selle päeva märtsi tähtpäevade hulgast, kuna see tundus mulle tähtsana. Naistepäeval on kombeks teha kingitusi tuttavatele õrnema soo esindajaile ning olla tähelepanelikum kõigi naiste suhtes.“
APRILL – JÜRIKUU
Tähtpäev: Aprillipäev, naljapäev 1. aprillil
Levis Eestis lõplikult 20. sajandil, kui aprillikaartide saatmine ja ninapidivedamised muutusid selle päevaga kokkukuuluvaks. Üsna kiiresti hakkasid levima ja muutusid populaarseks naljakaardid kirjaga 'Aprill! Aprill! Aprill!', mida saadeti sõpradele ja sugulastele. 1950. aastatel ja hiljem asendasid poekaarte fotograafide poolt ümberpildistatud vanad kaardid, kuid neid joonistati ka ise. Aprillinaljad olid eriti populaarsed laste hulgas, kes tegid aprilli eakaaslastele, vanematele ja õpetajatele. Üsna populaarseks muutusid 20. sajandil meedianaljad – valeteated ja -uudised ajalehtedes, raadios, TVs. Parim nali oli teadagi see, mis pani kergeusklikud tões ja vaimus tegutsema. Viimaseks edukaks naljaks võib pidada näiteks aktsiooni, mille käigus Tartu Ülikooli õppejõud pidid saama endale 1000 krooniga arvuti. Eestis tehakse aprillinalja 1. aprillil ja harvemini ka viimasel aprillipäeval. Kes muul ajal aprilli teeb, seda on õigus kutsuda 'aprillisiga viie põrsaga' ja muul viisil.
Selle kergemeelse ja lustaka päeva saamislugu on keerukas ja mõtlemapanevalt koomiline. Traditsiooniliselt pühitseti uut aastat paljudes vanades kultuurides, mh roomlaste ja hindude poolt, 1. aprillil. Pärimuse järgi põhjustas paavst Gregorius XIII kalendrireform, millega nihutati uusaasta 1. aprillilt 1. jaanuarile, palju segadust . Osa inimesi jätkas vanade kommete järgi elamist ja uue aasta tähistamist 1. aprillil. Neid siis hakatigi haneks tõmbama, neile naljaõnnitlusi saatma või narriks hüüdma (päeva nimi paljudes keeltes on narripäev). 1. aprilli tähistatakse väga paljudes maailma riikides, kõikjal on levinud ka aprillikaartide saatmine.
Autor: „1. aprill kui naljapäev on minu kalendris igal aastal ära märgitud, et ei unustaks naljategu. Tihtipeale olen nalja teinud aga veel sagedamini on minu kulul nalja heidetud. Päev on üldjuhul lõbusam, sest saab palju nalja.“
MAI – LEHEKUU
Tähtpäev: Volbripäev (töörahvapüha, maipüha) 1. mail
Volbripäeva tähistamine volbrilaupäeval ehk 30. aprillil on linnades ja asulates tänapäeval saanud hoo sisse, alates 1980. aastatest tähistatakse seda päeva kõigi nõidade ja maagia päevana. Sel puhul korraldatakse (nõia)etendustega pidusid, tehakse lõket ja küpsetatakse vorstikesi või liha. Kindlasti on volbripäev üks neid päevi, mille kombestik on ajast aega tugevasti muutunud. Nõidade peod polnud kõikjal ühtviisi tuntud. Näiteks 19. sajandil oli volbripäev eestirootslastel teada kui nõidade liikumisaeg. Sealt levisid uskumused lähemate naabriteni. Ka Läänemaal ja saartel teati veel 20. sajandi keskpaigas, et nõiad käivad loksperil. Sinna sõitsid enamalt jaolt peremehed , kuid ka muu " kunste " valdav rahvas. Loksperil käimine ja seal mõõkadega vehklemine oli maa peal nähtav virmalistena. Aga siis ei sõidetud sinna sugugi volbripäeval (ega selle laupäeval), vaid hoopis neljapäeviti, jõulude ajal, suurel nädalal ja muudel tähtpäevadel. Nii oli see vanal ajal. Päris uuel ajal liiguvad volbrilaupäeval igasugused salkus ja kaltsus tegelased, fantastilised elukad, küürakad nõiamoorid, väikesed nõiad, šamaanid ja haldjad ringi. Olendeid on ilusatest peletisteni. Tantsitakse, lauldakse, käiakse temaatilisel diskol või istutakse vaikselt oma seltskonnaga lõkkevalgel.
Näiteks Tartus muudavad juba sada aastat volbripäeva eriliseks üliõpilased, õigupoolest korporandid. Rongkäiguga liiguti varem Toomemäele akadeemiliste isikute kujudel päid šampusega pesema , kõnesid pidama , Kassitoomele lõket tegema ja muidugi laulma. Kätest hoides ja "Makaroone" lauldes liiguti vastu hommikut Toomelt Supilinna ja Tähtverre. Öösel olid korporatsioonide uksed avatud külalistele ja varahommikul mindi õllekorve kandes laevaga Emajõele sõitma. Tänapäevane kombestik on vähe muutunud: lauldes liigub korporantide rongkäik värvimütside, lippude ja orkestritega läbi linna ülikooli peahoone kuue samba ette, kus neid tervitab rektor. Sealt minnakse edasi Toomemäele. Kujude päid on juba südapäeval pesemas käidud ja kõnesid peetud. Korporatsoonides on uksed avatud mitteliikmeile, kuid sisenejalt nõutakse lipsuga ülikonda. Erinevalt saja aasta tagusest ajast on aga seltskond kirevam ja palju enam on näha naiskorporante.
Tartu linnas tehakse tänapäeval aga palju lõkkeid ja on seltskondi, kes ei kuulu korporantide hulka, vaid on sõltumatud vabad tudengid , eri sõpruskondade liikmed. Nii on volbripäev oma kombestikuga Tartus kerkinud maipühade asemele, mis pärast Teist maailmasõda koos paari järgneva päevaga oli suurem koristus- ja aiatööde aeg, kui põletati lõketes oksi ja prahti, kaevati maad ja korrastati aedu.
1. mai oli 20. sajandil pikalt tuntud kui töörahva püha, mille juurde kuulus maiparaad. Selle päeva tähistamine sai juba 1862 . aastal alguse Ameerikas Chicagos ja on üks neid 19.-20. sajandi pühi, mis leidis märkimist Euroopa tööstusriikides ja -keskustes. Eestis algas avalik ja suurejooneline maipühade tähistamine nõukogude võimu kehtestamisega, eeskätt Teise maailmasõja järel kui üks olulisi riigipühi. Ametlikud rongkäigud, millest tuli osa võtta õppuritel ja töötajatel, toimusid suuremates linnades ja maakonnakeskustes hommikupoolikul, õhtupoolik oli vaba. Sündmust kajastati raadio ja TV vahendusel ja selle meedia pool on võrreldav tänaste jõulupühadega. Spetsiaalne muusika , temaatilised intervjuud, kõned ja kontserdid olid aga enamikule rahvast kevadtööde ja koristamise kõrval vähetähtsad.
2. mail jätkusid põllutööd oma maalapil. Niisiis nihkus künni- ja külvitööde algus päevale, mida 19. sajandi lõpus eriliselt ei teatudki. Kindlasti tehti aga mai alguses tuld . Varasemast traditsioonist on teada ka, et mõnel pool külvati ube.
Maipäev oli väga tuntud aga ka 16.-18. sajandil, kui Tallinnas oli tavaks valida maikuningas ja maikuninganna, toimusid maikarnevalid ja toodi meigusid.
Autor: „Olen mõnel korral teinud pere või tutatvatega volbrituld nii Tõrvas kui ka Tartus. Õhtud on tavaliselt olnud väga meeldivad. Küpsetatakse liha ja veedetakse mõnusalt aega, vahel ka lauldakse.“
JUUNI – JAANIKUU
Tähtpäev: Jaanipäev
Jaanipäev on iidne suvepüha, aasta tähtsam püha. Jaanilaupäeval oli maal ja ka linnas veel hiljuti tavaks käia saunas ja tingimata külastada surnuaial omaste haudasid. Õhtul süüdati jaanituli, aasta kõige olulisem tuli. Jaanituld tehakse tänagi, see tava on üsna vähe muutunud viimase saja aastaga. Kui, siis ehk seevõrra, et sajandi eest oli jaanituli sagedasti paik, kuhu koguneti igas vanuses pereliikmetega ühiselt lõbutsema. Tänapäeval kohtuvad rohkem ühevanused sõbrad.
Jaanituli
Paljud rahvad seostasid jaanituld algselt päikesepüha ja -kultusega. See kehtib ka eestlaste kohta. Jaanilõkkeks koguti aegsasti puid ja muud põletusmaterjali. Veel 20. sajandi keskpaiku tehti eri Eesti piirkondades erineval viisil tuld. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sellist tuld on kutsutud 'leedutuli'. Sagedasti valiti tuletegemiseks kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiige - ja jaanitulepaik, kus lõke süüdati. 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi viimaste kümnenditeni on olnud kombeks suurema jaanitule juurde ehitada ka kiik. Lõkkeplats ehiti kaskede ja (paber)laternatega, hiljem elektriküünaldega. Jaanilaupäeval koju ja kiige juurde toodud kased kandsid erinimetust jaanikased, mis osutab, kui tähtsaks neid peeti. Lisaks lõkkeplatsile ehiti kaskedega ka tube, nagu suvitsepühade ajalgi. Noormehed viisid väljavalitu akna alla hommikuks armukase. Poiste toodud kased olid staatuse sümbol – see näitas, et neiu oli tähelepandav. Kuid palju rõõmu tõi oma perega kaskede järel käimine - eriti lastele, kellel see käik alustaski pühad. Kaseoksi raiuti toodud puude küljest kohe ka jaanisauna viha jaoks. Noorte lehtedega kasevihad muutsid sauna ja saunalised eriliselt lõhnavaks.
Tule jaoks kasutati ära kogutud puud, 1970. aastatel ka näiteks vanad autokummid , millest sai suure tossulõkke. Tulle visati igasuguseid puuesemeid, põletati vanu paate, mõnikord ka käbisid. Värvilise tule saamiseks visati lõkkesse mõnikord ka kemikaale. 20. sajandi algupoole peeti jaanitule suitsu tervendavaks, mistõttu oli tavaks juhtida piimakari ümber tule, inimestel aga käia läbi selle suitsu. Viimane juhtub lõkke ääres istudes tavaliselt nagunii . Ida-Eestis oli levinud tava hüpata üle tule (peetakse pigem slaavi kombeks) ja Lõuna-Eestis tava ehtida lehmi pärgadega (peetakse balti-mõjuliseks kombeks).
Jaanitule juures on läbi sajandite tantsitud ja lauldud, sinna kutsuti alati pillimehi või ansambleid. Mõisate, hiljem seltside eestvõttel esitati eeskavana näidendeid. Veel 1960. aastatel kuulusid jaanitule juurde võhuetendused, kiikumine ja muusika. Lõkke juures tantsiti. Kui polnud pillimehi, siis mängiti ringmängulaule või lauldi niisama. Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad, mida praegugi ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja . Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse , õllemüügi, kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad. Laulmine on jaanitulest lahutamatu , nii et perekonna või sõpruskonna lõkke ääreski lauldakse ja mängitakse, kuid reeglina on need vaiksemad ettevõtmised. Viimasel poolsajandil on lõkke ääres tihti kõlanud kitarrisaade, sest populaarset pilli oskavad paljud mängida ja seda on lihtne kaasa võtta. Meenutagem, et 19. sajandil kuulus väiksemate koosviibimiste juurde kannel , suuremate pidude juurde lõõtspill - peamine tantsumuusika instrument. Mitmel pool maal mängisid enne Teist maailmasõda kohapealsed jazzorkestrid, pasunakoorid, hiljem muudki populaarse muusika ansamblid , kes saatsid estraaditähti. Viimastel kümnenditel on aga taaselustatud torupillimuusika, üha enam on ka lõõtsa- ja karmoðkamängijaid. Poolsajandi uueks jooneks on naispillimeeste, eriti peopillimeeste arvu äkiline suurenemine. Kuid ega pillimäng pole jaanitule juures kohustuslik element. Muidugi on alati lauldud ja juteldud ka lihtsalt niisama. Laste jaoks oli see öö, mil võis olla päikesetõusuni üleval, samuti nagu aastavahetusel nääride ajal.
Jaanilaupäeva öösel on läbi aegade paadiga sõidetud, põletatud seal tõrvikuid või küünlaid, mis hämaruses – pimedaks ju õigupoolest ei lähegi – peegelduvad tumedal veel.
Ennustamine
Jaanipäeva juurde kuulub rida maagilisi, kuid igal juhul romantilisi ettevõtmisi. Näiteks sõnajalaõie otsimine. Sõnajalaõit tuli otsida metsast üksinda. Sõnajalg õitseb uskumuse järgi kord aastas jaaniööl ja õnnelik leidja on hoobilt rikas, valdab erilisi oskusi ja salakeeli. 20. sajandil oli jaanitulelt tavaks minna kahekesi sõnajalaõit otsima . Ikka koos kalli kaaslasega.
Varasemate romantiliste ennustustavade hulka kuulub ka üksinda salaja jaaniõite korjamine . Erinevaid õisi peab olema kokku üheksa. Korjatud kimp pannakse padja alla, öösel nähakse unes kallimat. Eestis on üsna palju inimesi, kes kinnitavad, et nad nägid oma tulevase kaasa ära just sel viisil toimides. Muide, ka mõne folkloristiga on nii juhtunud.
Kuna tegemist on aasta lühima ööga, siis oli tavaks olla päikesetõusuni ärkvel. Üldlevinud arvamuse järgi on suur õnn, kui jaaniööl ei saja. Jaanikastel on läbi paljude sajandite usutud olevat maagiline tervistav ja ilu andev jõud, mistõttu sellega pesti nägu. Veel sajand varem oli tava jaanikastes kukerpalli visata, mis pidi vältima seljahaigused – talurahva nuhtluse – ja aitama olla terve.
Erilisi omadusi oli teistelgi jaanilaupäeval leitud esemetel või sooritatud toimingutel. Näiteks jaanilaupäeval saunas ihu külge kleepunud vihalehega sai armastust võita.
Viimast korda oli võimalik nõiduda naabrite piimaõnne endale, edendada karja- ning viljakasvu.
Kunagistest ohvripaikadest ja -kommetest on säilinud üksnes jaanipäeval Meeksi kirikust paremal, Meeksi oja teisel kaldal asuvale Jaanikivile andide viimise tava. Legendi järgi olevat kivil istunud ja jalgu puhanud püha Jaan. Jaanikivi kohta räägib vana hoiatusjutta, et kohalik mõisnik olevat lasknud kivi tükkideks lõhkuda ja tükid karjalauda sisse müürida. Selle järel olid alanud õnnetused, loomad surnud ja mees ise jäänud haigeks . Viimaks lasknud ta kivitükid vanasse kohta tagasi viia. Rahvaluulearhiivis on mitmeid fotosid Jaanikivile ohverdamisest. Tänapäevani käivad haiged vigastatud kätt või jalga kivi vastu surumas ja sinna ande viimas.
Töökeelud
Tegemist oli nii olulise pühaga, et anti vaba päev karjasele, teenijarahvale ja muidugi noortele. Toimetati üksnes hädavajalikke toiminguid, välditi karja sattumist võõra silma ette, et seda ei saaks ära nõiduda ega kahjustada.
Jaanilaulud
19. sajandi lõpul kõlasid jaanitulel veel arhailised jaanilaulud, milles kutsuti kõiki tule äärde. Kes tulemata jätab, see pidi unine ja karvane saama, tema ettevõtmised lörri minema. Lõunaeesti jaanilaulud sarnanesid tugevasti läti lauludele nii oma viisi kui ka refrääni 'liigo, liigo' poolest.
Jaanitulel lauldi juba 19. sajandil palju uuemaid laule, ringmängulaule ja igasuguseid parajasti populaarseid viise. Peamine oli laulmine ja üsna loomulik, et noorrahvas eelistas vanade laulude kõrval moodsaid laule ja tantse.
Rituaalsed toidud
Sõir (Lõuna-Eestis), kohupiimakorbid, piimatoidud. Väga oluline oli jaaniõlu ehk vanapäraselt jaanikahi.
Ristija Johannes
Ristija Johannes sündis umbes kuus kuud enne Kristust ja oli tema emapoolne sugulane. Saanud kõrbes elades valgustuse, liikus ta Jordani jõe äärde. Kütkestava jutlustajana pööras ta paljusid oma usku, oli kuulus prohvet ja ristija, mille tõttu pälvis juba eluajal hüüdnime Ristija Johannes. Johannesega on seotud mitmed tuntuimad ja maailmakirjanduses korduvalt läbikirjutatud lood, mille hulka kuulub lugu tema äkilisest surmast. Nimelt nõudis noor tantsija Salome valitsejalt, kes oli lubanud täita iga ta soovi, et talle toodaks kandikul Ristija Johannese pea. Salome sai soovitu, ehkki valitseja kahetses oma rumalat lubadust ja rahvas oli löödud prohveti totrast surmast. Ristija Johannese surmapäevaks peetakse 29. augustit, eriliselt ja tuletegemisega tähistatakse aga jaanipäeva, 23.juunit. Lugematult pärimust on selle kohta, kuhu jäid Johannese keha ja tema pea, selgus ja üksmeel aga puuduvad. Paljude rahvaste rahvaluules on temaga seotud legende, laule ja loitse. Nii ka Eestis, kus ta kannab nime Jaan.
Taanis tehakse jaanituld, kuid näiteks Rootsis süüdatakse tuli üksnes kitsal alal vastu Taani piiri. Mujal püstitatakse hoopis maipuu , mis on ehtitud roheliste vanikute, lillede ja lintidega ning mille ümber rõõmsalt tantsu lüüakse. Suured maipuud püstitatakse Rootsi linnades tänini. Seal esinevad rahvariietes tantsijaid, pered võtavad kaasa piknikukorvid ning vaatavad pealt laste ja noorte lõbutsemist. 1998. aasta Lundi jaanipeol oli uusasukaid märgatavalt rohkem kui rootslasi – maipuu ümber kogunenud rahvusrühmad tähistasid suve suurpüha, rootslased olid enamasti maakodudes või vaiksemates paikades. 2003. aastal oli Gotlandi saarel Visby linnas maipuu püsti veel keset augustikuud. Soomes nihutatakse uuemal ajal jaanipäeva tähistamine lähemale nädalavahetusele.
Sõnajalaõis - Kaunis õis, mis puhkeb jaaniööl lühikeseks ajaks ja annab oma noppijale rikkuse, õnne, kõigi lindude, loomade ja inimeste keele mõistmise võime, teadmised kõigi maailma asjade kohta. Sõnajalaõit tuli reegline otsida üksinda, seejuures ei tohtinud pöörata tähelepanu häältele enda ümber ega kohkuda ka kõige koledamatest olenditest, kes lähedale kippusid. Ei tohtinud ka hüüdmise peale ringi vaadata ega sellele vastata. Leitud õis tuli viia kohe metsast välja.
Autor: „Jaanipäev ja jaanilaupäev on minu jaoks väga tähtsad. Tavaliselt olen veetnud oma jaanilaupäeva pere seltsis. Viimasel ajal hoopis koos sõpradega. Poisikeseeast mäletan, kuidas mehed jaanipäevaks kiike ehitasid . Kiik tuli suur, kuid tänaseks on see juba lagunenud ning sellel kiikumine eluohtlik. Samast east mäletan hiiglaslikke jaanitulesid, mis olid kokku aetud jämedatest palkidest. Siis sai lauldud, mängitud ja kaljagi joodud. Öö läbi sai üleval oldud ja hommikul üle kuuma süsi ja tuha segu karatud. Viimastel jaanipidudel pole sellist lusti veel olnud. Toiduks on olnud enamasti liha.“
JUULI – HEINAKUU
Tähtpäev: Heinamaarjapäev 2. juulil
Nagu kõik maarjapäevad on seegi püha seotud maarjapuna joomise ja teatavate naistetööde keeldudega. Sealhulgas peeti vahet heinateol. Heinamaarjapäev on olnud veel 17.-18. sajandil populaarne püha, olulise maagilise kombestiku ja oma tavadega. 17. sajandist on teateid, et sel päeval on käidud Viru-Nigulas katolikuaegse kabeli juures palvetamas ja ohvritoite viimas, et loomadele ja endale tervist tagada.
Vanadest kommetest püsisid 20. sajandini värvitaimede korjamise ja tuletegemise tava. Viimane eeskätt rannikul ja saartel, kus tehti nn leedutuld. Leedutuleks laoti kõrgemale kohale või rannale laasitud, kuid latva jäetud lehtedega puu ümber kadakaoksi ja muud tuletegemise materjali. Vahel kinnitati ka tõrvatünn üles puu latva. Sellisena meenutab leedupuu maipuud ja muid sümboolseid elupuid. Leedutuli tagas peale viljaõnne veel randlastele kalasaagi. Aga heinamaarjatuld on tehtud mujalgi Eestis, peetud ühiselt pidu või tähistatud koosviibimist. Käidi ka saunas, nagu paljudel muudel suvistel pühadel.
19. ja 20. sajandil käidi veel lehesel – saunavihtadeks oksi toomas. Seegi oli tihti noorte laulu- ja naljarohke ettevõtmine.
Töökeelud
Heinamaarjapäev oli üks piksega seotud pühadest, mistõttu äikese kartusel oli heinatöö keelatud. Üldiselt algas suurem heinategu selle püha järel.
Kalapüügikeeld, kuid kalasaagi heaks tuli vette ohverdada.
Naistetööd, sh nõelatööd, on keelatud – mõjuvad halvasti lammastele.
Toidud
Mõnel pool (eeskätt õigeusu aladel) joodi maarjapuna. Tehti leiba.
Kirikukalendris
Maarja kohtumispäev Eliisabetiga. Selle päeva tähistamine pärineb 1263. aastast, kust on teada, et frantsiskaanid pühitsesid seda kui kuuendat päeva enne Johannese sünnipäeva, 1568. aastast laienes päeva tähistamine kogu katoliku kirikule. 1969. aastani pühitseti Maarja kojutuleku püha 31. mail ja saksakeelses kultuuriruumis 2. juulil. Kaitseks pikse vastu riputati sealsetel aladel varem akende kohale sarapuuoksi.
Maarjahein
Maarjahein ehk imehein kuulub nõiataimede hulka, mille väega on võimalik avada kõik uksed, näha varanduste asupaika ja omandada tundmatud keeled. Imerohtu sai niita erilistel päevadel (ühena nimetatakse maarjapäeva). Silmatorkamatu hein ka lõhnas eriliselt ja teda oli võimalik ära tunda voolavasse vette heites – imehein ujus vastuvoolu.
Autor: „Endal antud tähtpäevaga meenutused puuduvad ning sellele tähtpäevale ei pöörata meie peres üldse tähelepanu.“
AUGUST – LÕIKUSKUU
Tähtpäev: Lauritsapäev 10. augustil
Seda kunagi kogu Eestis tuntud püha mäletati 20. sajandi alguses laiemalt üksnes Lääne- ja Lõuna-Eestis. Päev ise on pühendatud tulepatroon Laurentsiusele. Paljud selle päeva kombed ongi seotud tuletegemise ja sellega seotud tabudega. Et tulekahjusid peletada, visati hommikul katusele vett.
17. sajandil ohverdati kodus või Lauritsa -kabelite lähedal rikkalikult ja mitmel pool Eestis. Vanematest trükistest on teada suured pidustused näiteks Lauritsa- ehk Rajakivi juures. Selle Kuusalu kivi juures, millele on raiutud rest ja tuletangid, olevat põletatud püha Laurentsius, Kuusalu kiriku ehitaja. Lauritsakivi juurde on kogunetud pidutsema ja ohverdama veel 20. sajandil.
Laurentsiusega on ühte sulanud mitmed tulehaldjaga seotud kujutelmad. Sel päeval on arvukalt tulega seotud töökeelde. Ka oli tavaks viia sauna Lauritsa jaoks viht ja panna talle valmis pesuvesi..
Lõuna-Eestis oli sokutapmise päev, lauritsapäeva järel algas seal rukkikülv.
Vanematest trükistest on teada, et lauritsapäevale lähemat perioodi kutsuti koerapäevadeks ehk Siiriuse paistmise ajaks. Selle tähe valgus kahjustas paljude rahvaste arvates inimesi ja loomi, levitades neile haigusi.
Töökeelud
Tuletegemine oli rangelt keelatud nagu ka igasugused suuremad tööd: rohu niitmine , külvamine, puude raiumine , kapsaaias käimine, õunte ja puuviljade toomine.
Rituaalsed toidud
Laiad pannkoogid , sikuliha kartulitega.
Legend
Eestis on olnud ülimalt populaarne muinasjutt tallu saabuvatest pühakutest ja Kristusest. Igatahes on üks pühameestest Laurits, tulevaldaja. Vahel on aga tule rahustaja Kristus. Et peremees palub külalisi appi, siis pistabki üks neist viljale tule külge ja seda loitsuga rahustades peksab peremehe vilja. Kui peremees järgmisel aastal tahab ise kerge vaevaga vilja pekstud saada ja eelmisel aastal nähtut hakkab järele tegema, põleb ta rehi maha.
Lauritsapäeva ja tule seoseid toetab ehk ka teadmine, et Jeruusalemma tempel on kaks korda 10. augustil süttinud.
Püha Laurentsius
Sündis ja kasvas Hispaanias ning läks teise sajandi keskel märtrisurma tulerestil koos oma soosija paavst Sixtus II-ga. Laurentsius saadeti kiriku varasid Rooma tooma , kuid ta jagas need vaestele ja pöördus siis viimastega kui oma kiriku varandusega tagasi keisri ette. Vihane valitseja mõistis ta piinarikkasse surma.
Laurentsiuse nimega on seotud hulgaliselt legende. Neist ühe järgi tuleb ta igal reedel paradiisist, et päästa üks hing puhastustulest.
Augustiöödel langevaid meteoriite on kutsutud Laurentsiuse pisarateks.
Autor: „Meie peres seda tähtpäeva ei tähistata.“
SEPTEMBER – MIHKLIKUU
Tähtpäev: Mihklipäev 29. septembril
Mihklipäev oli pidude ja kooskäimiste aeg, sest sel päeval lõppes 19. sajandil karjatamishooaeg ja karjaste tööleping – karjane sai kooli minna. Samuti lõppesid mihklipäevaga kevadel jüripäeva ajal kaubeldud teenijate ehk suviliste lepingud . Seesugusena on ta olnud pikka aega vastandpäev maarja- ja jüripäevale, millal algasid karjatamised ja hooajatööd. Üldiselt oligi ju tegemist päevaga, millal lõppes valge ja soe suveaeg. Mihklipäevast alustati talviste tähtpäevade arvestamist (mihklist kuus marti , mardist kaks katri, kadrist neli jõulu).
Ometi polnud karjast vabanemine üheselt määratud, vaid tihti püüti karjust hoida kinni esimese lumeni. Nii ongi mihklipäeval püütud lund nõiduda. Kui karjast muidu lahti ei saanud, siis on Lõuna-Eesti karjus vedanud mihklipäeval valget oinast vastupäeva ümber kivi - siis hakkavat lumi sadama ja karjane pääseb vabaks.
Tänapäeval, kui mihklipäeva kombestik on kadunud ja selle tähistamine jäänud minevikku , tunneme seda päeva vanapärase ütluse "igal oinal oma mihklipäev" kaudu, mida lausutakse sageli siis, kui kedagi on tabanud suurem äpardus, karistus või töö. Veel 20. sajandi alguses oli ütlusel üsna konkreetne sisu, sest mihklipäevaks tapeti lammas ja valmistati õlut. Õlut on 19. sajandil ohvriannina maale, lihakeetmisvahtu laudaseintele visatud. Sellised ohvrid pidid tagama lambaõnne tulevaseks aastaks.
Üheks oluliseks ohvriloomaks on olnud veel kukk, kelle vere piserdamisest talliseintele on loodetud hobuseõnne. Ka on kana - ja kukeliha olnud hingedeajal hingedele viidavaks toiduks.
Päevale andis ilmet mihklilaat - oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik, kus joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja laadanalju. Mihklilaatu peetakse tänapäevalgi, eriti muuseumide õhutusel, ka koolides ning lasteaedades . Noorrahvas on veel teinud mihklituld ja kogunenud lõkke äärde või mõnda tallu tantsima ja pidutsema.
Peipsi-äärsetes ja Setumaa külades kestsid pühad kolm päeva: käidi sugulastel külas ja pidutseti.
Mihklipäeva kommete hulka kuulus ka Mihklite ülestõstmine.
Looduses kapsas veel kasvab, sääsed aga hakkavad magama jääma.
Toidud
Suurema püha puhul valmistati tunnustoidu ehk lambaliharoogade (kõikvõimalikud lambalihast ja -verest valmistatud toidud: lambapraad, - supp , käkid) kõrval värsket leiba-saia, kooke ja muud. Oli ju ka algamas hingedeaeg esivanemate koju ootamise ja kostitamisega. Küpsetati naereid ja kaalikaid. Joogiks oli õlu.
Keelud
Kuna oli püha, siis tööd ei tehtud, otseseid keelde polnud.
Peaingel Miikael
Peaingel Miikaeli nimepäev. Miikael, püha Miikael on Uue Testamendi tegelane, kelle võim oli nii suur, et ta võis isegi põrgust hingi päästa.
Miikaeli kultus sai alguse idapoolsetes maades, kus ta oli haigete kaitsja. Võimas ilmutus 5. sajandil Gargano mäel Itaalias aitas Miikaeli kultust läände levitada. 29. septembri pidustused tähistavad talle pühendatud kiriku pühitsemist Rooma lähistel. Walesis saavutas ta suure populaarsuse 10.-11. sajandil, Inglismaal keskaja lõpuks – talle on pühendatud 686 kirikut.
Kunstis kujutatakse teda vähemalt kahel viisil: kas lohet tapmas või hingede kaalujana kas viimselpäeval või lihtsalt mingil muul puhul. Teine kujutamisviis on tänapäeval vähem tuntud, kuid oli keskaegses kunstis tavaline.
Kuulsaim temaga seotud kabel Euroopas on Mont-Saint-Michelis, Normandias, kus varasema ilmutuse kohale rajati 10. sajandil benediktiini klooster .
Temaga seotud tähtpäevadest suurim on 29. september, mida nimetatakse ka püha Miikaeli ja kõigi inglite päevaks; alates 1696. aastast on Rooma kirikukalendris see päev pühendatud ka Gabrielile ja Raafaelile. Kohalikud pidustused tema ilmumise mälestuseks toimuvad Gargano mäel ja Mont-Saint-Michelis 8. mail ja 16. oktoobril.
Mida teised teevad
Inglased näiteks söövad mihklihane juba umbes 1500. aastast alates. Legendi järgi tehtavat nii Võitmatu Armaada suure võidu auks. Muidu on seal rendimaksmise päev.
Rituaalne lambaohver
Paljudel rahvastel on kindla tähtpäeva või mingi kriisiga seotud vereohvrid – ohvriloomaks on kindel loomaliik , konkreetne loom valitakse välja liisuga või mingite omaduste tõttu. Näiteks ohverdavad põhjarahvad handid valge põdra oma taevajumalale Numi Toorumile, Uurali mäestiku lähedal elavad udmurdid valivad ohvrilooma püha tähenduse järgi. Inglastel on tänini säilinud tava ühiselt küpsetada lihavõtteks härjaliha.
Kriisiolukorras ohverdamisest on eestlastel teateid 17. sajandist, mil paganlik papp seletas põuda asjaoluga, et pühale Võhandu jõele ehitatud veski on vihastanud jõehaldjat sedavõrd, et see ei lase vihma sadada. Haldja lepitamiseks lõhuti veskitamm ja ohverdati loitsu saatel talle härg. Ohvriloom oli haldjale meelepärane, sest rituaali järel hakkas vihma sadama. Kogu rituaali ja loitsukatke kirjutas üles pastor Gutslaff, kellele sedalaadi riituse läbiviimine ei meeldinud. Tänu üleskirjutusele on ka kerge tõdeda, et veel 19. sajandil, paarsada aastat hiljem, on asunduse-eestlased samasuguse loitsuga pöördunud piksehaldja poole. Kuigi neil oli loitsimispäevaks hoopis toomapäev ja kriisiriituse asemel tegemist tavakohase piksekahju ennetamise riitusega.
Hoopis tavalisem ohvriloom on olnud lammas: lambatapp ja -liha söömine kuulub väga kindlate pühade juurde: annepäev 26. 07, olevipäev 29. 07, lauritsapäev 10. 08, pärtlipäev 24. 08 ja mihklipäev 29. 09. Veel on lambaohver kuulunud hingedeaega, samuti sellise olulise lõpetamisriituse nagu lõikuspüha juurde. Kuigi avalikke ohverdamisi ja ohvririitusi ei ole eestlased viimastel sajanditel toimetanud, on iga talu viisipäraselt omaette lamba ohverdanud. Niisiis kuulus lambaohver kokku oluliste suviste majandustähistega nagu lõikuspüha ja suveperioodi lõpetamine. Ka kuulus see lammaste edenemisega seotud annepäeva ja piksega seotud tähtpäevade lauritsapäeva, pärtlipäeva ja olevipäeva juurde.
Kukeohver
Kana ja kukk ohvriloomana (mõnikord on olnud oluline just kuke tapmine , enamasti aga siiski piirangud puudusid ja ohverdati kana) on kuulunud jüripäeva ja mihklipäeva juurde. Neist esimene alustas suveperioodi ja teine lõpetas selle. Ühtaegu oli jüripäeval tegemist olulise metsa ja metsloomade mõju tõrjumise ja kariloomade kaitsega, mihklipäeval aga karjatamise lõpu ja tõrjevahekorra lõpetamisega. Lisaks sellele kuulus ohver hingedeaja ehk esivanemate mälestamise, samuti sügiseste tähtpäevade mardi - ja kadripäeva juurde, mis mõlemad on seotud kujutlusega hingedest ja nende naasmisest. Kuke- ja kanaohver edendas hobuseid.
Oluline osa oli neil aga sellistes siirderiitustes nagu ristsed (titevaatamisel viidi keedukana ja titepudru), pulmad (elu edenemiseks löödi mustal kukel pea maha) ja matused (ohverdati kana; muidugi ka muid suuremaid loomi).
Kukk on osanud kurje vaime näha, mistõttu tema võõriku käitumise (kana moodi häälitsemine) järgi on arvatud, et ta näeb kuradit. Kurja tõrjumine on ka kiriku tornikuke ülesanne. Paljudes rahvajuttudes kirjeldatakse kurivaimudega kimbus olemist, mille lõpetab kukelaul – see märgib pimeduse elukate võimu lõppu ja paneb nad kiiresti oma valdustesse põgenema.
Kana käituminegi on ennustanud õnnetusi ja surma (kuke moodi kiremine, õled sabasulgede vahel). On ka usutud, et kana juhatab inimese hingele teises ilmas teed.
Mõlemad kodulinnud kuuluvad ka mütoloogiasse: taevakuke kiremine peletab deemoneid, taevakana munad veerevad päikese või tähtedena üle taeva.
Autor: „Mihklipäeval olen külastanud mihklilaate ning teinud mihklipäeva auks lõket. Pere ringis pole midagi rohkem ette võetud.“
OKTOOBER – VIINAKUU
Tähtpäev: Õpetajate päev 5. oktoobril
Õpetajate päeva tähistati Eestis koolides juba 1960. aastatel, kuid tänase koolilapse kalendrisse kuulub see tingimata ja on kindla kuupäevaga seotud. Tavad pole aastate jooksul kuigivõrd muutunud, ehk ainult selle poolest, et 1960. aastatel lasti õpilastel tunde anda, õpetajad ise tundi ei läinud. Õpetajaks said ikka tublimad õpilased, tunde anti ennekõike nooremates klassides ja põhikoolis. Tundides mingit naljatamist polnud, sest asendusõpetaja pani pärishindeid pärispäevikusse ja võttis ametit õpetaja igapäevase tõsidusega.
1990. aastatest on õpetajate päevad vabamad ja naljarohkemad. Vanemad õpilased mängivad õpetajaid ja kooli juhtkonda. Kas tõsiselt või naljatavas ja kiusakas toonis, see sõltub koolist. Teinekord kujuneb uuest juhtkonnast tõsine seltskond, teinekord naljatav kamp . Ka üsna paljud õpetajad elavad end tembutades välja: pilluvad paberlennukeid, segavad tundi, jutustavad ja vigurdavad, ei viitsi vastata.
Tihti valitakse õpetajate päevaks kindel stiil, mille vaimus riietutakse. Märjamaa koolis on näiteks õpetajad kord etendanud Eurovisiooni, teisel aastal aga pioneerirühma. Mõnel pool on õpetajad esinenud etenduse või kontserdiga. Sagedasti on tunnid lühendatud, toimub võistlusi ja etendusi.
Päeva lõpetab õpilaste valmistatud kohvilaud ja lilled õpetajatele, ka valla-, linnavalitsuse või haridusosakonna visiit ja õnnitlused. Lisaks ja ennekõike on see päev, kus avaldatakse õpetajatele vaimustust, sest osa neist on lihtsalt suurepärased.
UNESCO lõi tähtpäeva 1994. aastal selleks, et 24 tunni jooksul oleksid kogu maailma tähelepanu keskpunktis õpetajate töö ja saavutused ning samuti nende prioriteedid ja probleemid. Üllitatakse infoplakat ja saadetakse laiali infomaterjale õpetajate päeva teema kohta, viiakse läbi kampaaniaid.
Autor: „Mulle on alati meeldinud õpetajate päev, eriti just seetõttu, et õpetajate asemele astuvad õpilased. Enda kogemusest võin öelda, et õpetaja töö pole üldsegi lihtne, kui seda ei oska. Sel päeval viidi õpetajatele lilli tänu märgiks.“
NOVEMBER – TALVEKUU
Tähtpäev: Mardipäev 10. novembril
Mardipäev on tänini elav rahvakalendri tähtpäev. Eeskätt teame seda mardisantide ehk martide ringijooksmise tõttu. Veel 20. sajandi alguses jooksid marti pigem noormehed ja selletõttu on püha seostatud näiteks noorte meeste initsiatsiooniga ehk vastuvõtuga meeste kogukonda. Tüüpilised olid tumedasse riietatud mardid , kelle tulek tõi kaasa viljaõnne. Varem on see olnud päev, mil tuli mõistatada ja mida peeti hingedeajaga kokkukuuluvaks – hinged tulid koju, mardipäev lõpetas hingedeaja. Pika traditsioonis püsimise jooksul on mardikombestik palju muutunud ja sulatanud endasse mitmeid uusi jooni.
Hingedeaja tõttu kehtis rida töökeelde - eeskätt lina ja villaga seotud naistetööd, kolistamine, et mitte häirida hingede rahu. Valmistati erilisi pühadetoite. Mardipäevast algasid tubased tööd ja talveaeg.
Kalendri-uurija Mall Hiiemäe on pidanud mardipäeva muistseks aastavahetuspühaks. Ka on seostatud seda surnute mälestamisega, eeskätt seepärast, et sarnase kõlaga nime kannab surmahaldjas mardus. Soomes nimetatakse novembrit marraskuuks ehk surnutekuuks ja samatähenduslik on ka meie hingekuu või kooljakuu, mis tähistab aga hoopiski oktoobrit.
Maskeerimine
Mardilaupäeval või mardipäeval liikusid algselt ringi mehed, 19. sajandi lõpupoole meesteks riietunud tütarlapsed. Ka hiljem on püütud pigem meestena marti joosta. 19. sajandil liiguti tihti juba ühise segakambana perest perre. Jooksmist alustati õhtupoolikul.
Martidel olid seljas musta või tumedat värvi rõivad või pahupidi pööratud kasukad. Kasutati igasuguseid käepäraseid vahendeid, nagu takkusid, millest tehti habe ja juuksed, tohtu, sammalt, oksi jm, millest sai valmistada maski või mida sai kasutada kostüümi juures, samuti vatti ja riideribasid. Maskid olid enamasti mõeldud näo varjamiseks ja seetõttu rohmakad ning koledad. Oluline oli varjata nägu ja muuta end täiesti tundmatuks. Ka seos tagasipöörduvate esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku. Karvaseid rõivaid on usundi- uurijad seostanud viljakusega, eeskätt on meil teateid, et karvaste santide puhul on oodata head lambaõnne.
Linnades maskeeruti 20. sajandi keskpaiku poe- või omavalmistatud maskide abil loomadeks, ametimeesteks, kuraditeks, nõidadeks, kuulsateks sõdalasteks või muudeks tuntud tegelasteks, keda oli mõne tunnusliku joone abil lihtne jäljendada. Üha sagedamini piisas näo värvimisest, et mardiks minna. Linnades polnud tundmatuks jäämine enam ka nii oluline, sest nagunii tunti kaugemalt tulijaid vähem.
Kombeks oli peale laulmise ja pillimängu käratseda ja lärmata, kolistada, helistada kellasid, taguda esemeid kokku. Arvatavasti oli see kõik mõeldud halbade jõudude eemalepeletamiseks.
Mardirituaali juurde kuulus veel tammumine, rohmakas tantsimine ja ülespoole hüppamine, mida on samuti seostatud viljakuse taotlemisega. Igasugune üles upitamine, üles hüppamine ja tõstmine kriitilisel ajal või rituaali käigus taotles suuremaks ja pikemaks sirgumist.
Martidel ja kadridel olid alati ka vitsad kaasas, millega pererahvale löödi tervist, kuid ka nuheldi neid, kes olid olnud laisad : lapsi, kes lugeda ei osanud, tüdrukuid, kellel käsitöid oli vähe ette näidata, ninakaid. Usundilooliselt on mardi- ja kadrivitsa seostatud eluvitsaga, mistõttu see võis olla murtud üksnes osa puude küljest - nimelt mõned puud panid inimese ja looma hoopis kiduma, üksnes kask andis igal juhul tervist. 20. sajandil hakati käima koolimajades, kohvikutes, restoranides, nii nagu 19. sajandil käidi mõisas või hiljem ka seltsimajas mardisandiks. Üliõpilasseltsid ja -korporatsioonid tähistasid püha oma ruumides peoga, Veljesto näiteks spetsiaalsete mardikarnevalidega.
Mardipere
Enamasti käidi ringi mardiperena, keda juhtisid mardiisa ja mardiema. Viimaste puhul oli lauluoskus ja sõnaosavus hinnatav ja vajalik omadus. Kõige tähtsam tegelane oli mardiisa. Kuid ka sellise pere liikmeil oli vabadus käituda oma väikese rolli kohaselt. Kamba suurus võis ulatuda üle paarikümne inimese nagu tänapäevalgi, kui minnakse terve klassi või sõpruskonnaga kuhugi külla, nt õpetajaid, klassikaaslasi või õppejõude külastama ja neilt mardinoosi saama.
20. sajandi esimesel poolel kasutati pikemate vahemaade puhul hobust. Vankrile või rekke oli hea andisid laduda. Hiljem on juba ka mootorrataste, autode ja muude sõiduvahenditega kohale sõidetud.
Mardikambad on omavahel võistelnud, on olnud ka erinevate mardiseltskondade kokkupõrkeid, andide röövimist ja teise seltskonna jälitamist. Enamasti on aga omavahel hästisobivad noored kohtudes koos edasi liikunud.
Tihti kuulus seltskonda pillimees ja häid lauljaid, sest mardi-kadrikombestikus on laulul täiesti eriline roll.
Mardiperre kuulusid kindlasti mardilapsed, kaasas võis olla erinevaid ametimehi, loomi ja muid elukaid, kes aitasid martide miniatuurse etenduse elavaks ja ainukordseks muuta.
Õlgedega maskeeritud
19. sajandil oli tavaline veel õlekubuks või viljahakiks maskeerumine. Õlest tehti muidugi ka patse ja vöid, piits või õletuust, saba, müts või mütsi ilustus. Sellised kohmakad olendid tõid viljaõnne, kuid olid ka ohtlikud külalised, sest mahapudenenud õled ja terad tuli koguda ja põletada.
Kuni viimaste aastateni on mardid visanud tuppa viljaõnne, s.t visanud peoga toapõrandale viljateri, herneid, tangu või riisi, soovides viljaõnnele jätku.
Loomamaskid
Eeskätt Lääne-Eesti ja saarte maskeerimiskombestik on väga sarnane Skandinaavia tavadega ja seetõttu on just sellel alal ka palju erinevaid loomamaske või lausa loomadeks rõivastumist.
Mardikombestikku kuuluvad eeskätt mardi(ka kadri)karu, kuid ka mardihobune, mardisokk (sama maski kasutati ka aastavahetusel), mardilammas ja mardikurg. Läänemaal ja Saaremaal on paiguti käinud ringi ka mardihani.
Maskeerumine toimus võimalikult lihtsalt: poeti näiteks kahekesi teki või lina alla, mõnikord jäi teine n.-ö ratsanikuna poolest saadik nähtavaks. Kure ja hane juures kasutati valget lina, suurrätti, kuuevarrukast pistetud käsi kujutas linnupead. Muude loomade puhul aitas pahupidi kasukast, soku puhul ka uhkest sarvedega peast , mis tihti oli kepi otsa pistetud.
Miks maskeeruti loomadeks? Seletusi on sellelegi tavale palju, alates sellest, et surnute hinged liikusid ringi erinevate loomade ja lindudena, et osa neist kujutas endast kunagisi loodusjõude ja - haldjaid , viljakushaldjaid, ka pimeduse deemonlikke esindajaid.
Inimesed ja rahvad
19., eriti aga 20. sajandil võttis hoogu erinevateks ametimeesteks või teisest rahvusest inimesteks rõivastumine. Näiteks riietuti kireva riietusega mustlaseks, mis ühtlasi lubas kaartidega ennustada ja kätt vaadata. Tahma või värvidega määriti end ka mooramaa meheks või neegriks. Tänuväärseks maskeerimisvõimaluseks ja rollijooniseks said rätsep ja korstnapühkija, kingsepp , meremehed, arst, sõdurid ja sõjapealikud, kuid hiljem ka raamatute ja filmide kangelased, nagu Pipi Pikksukk, Tarzan ja paljud teised.
Ketrajasant
Ilmselt vana päikesekultusega on seotud ketrajasandi liikumine mardipäeval või siis mardiema, kes ketrab ja laulab ketrajasandi laulu või lihtsalt jutustab oma tegevusest. 19. sajandil oli sellisest kunagi kindlasti ülimalt tähtsast tegelasest teateid eeskätt Lõuna- ja Lääne-Eestist, kus mitmed tavad säilisid pikemalt. Ketrajad liiguvad sügisestel tähtsatel üleminekupühadel ringi ka muudel rahvastel, näiteks ida- ja lääneslaavlastel. Kommet on seostatud päikesekultusega.
Näljasandid
Mardipäeval oli Lääne-Eestis ja saartel tavaks, et üksikult liikusid päeva ajal ringi vaesed naised, kogudes endale toitu ja riideid . Siis ei pruukinud neil ka endid maskeerida.
Mardirituaal
Mardirituaalil oli üsna kindel ülesehitus, ehkki erinevaid osi võidi esitada pikemalt ja lühemalt. Mitmesugused improvisatsioonilised osad muutsid selle palju atraktiivsemaks ja keerukamaks, kui tänase kokkukuivanud traditsiooni ja arhiivimärkmete põhjal võiks arvata. Võime kindlalt väita, et iga mardiseltskond oli omanäoline, sõltudes liikmete ettevõtlikkusest ja ideedest. Mardid alustasid ukse taga:
a) sissepalumislaulu ja koputamisega. Sissetulemislaulus kirjeldati oma teekonda, paluti peretütrel "lõõtsuda lõke lõukasse". Tuppa astumisel teretati mõne vana ja traditsioonilise tervitusega, nt "Tere, jumal teie tuppa!". Mardiisa võttis tuppatulemisel kaelakotist peoga viljateri vm ja külvas põrandale viljaloitsu saatel.
b) järgnes martide tantsimine ja tantsulaul, millele liitusid laste ja käsitööde kontrollimine, loomade ja ametimeeste etteasted, mõistatuste küsimine vilja ja karja edendamiseks ja muu suhtlemine pererahvaga, samuti igat liiki mängud. Eespool oli juba juttu , et marditants oli pigem rituaalne liikumine või tammumine kui tants tänapäevases mõttes. Ka mõistatamine ja mõistujutuga oma teekonnast rääkimine ning andide palumine on olnud erilise tähendusega ja kuuluvad kommete hulka, mille vahendusel usuti näiteks kariloomi edenevat. Paljudest asjadest ei võinudki aga veel 20. sajandi alguses uskumuste kohaselt täiesti otsesõnu rääkida, sest siis meelitanuks see ligi metsloomi ja deemonlikke jõude, rikkunuks sigivuse ja edu. Vili külvatud, andis mardi-isa vitsakimbuga igale majalisele hoobi ja soovis: "Terveks!" või "Tooreks, terveks!"
c) tunnistamislaulus uuritakse peretütarde või laste virkust.
Lääne-Eestis järgnes siinkohal mardiema laul või ketramine koos vastava jutuga . Mardiema palub endale lauluga riiet või lõnga.
d) mangumislauluga palutakse pereisalt ja pereemalt andeid: liha, kapsaid, vorste , poolikuid seapäid, õlut jm. Lääne-Eestis, kus laulud on olnud lühemad, palub mardiisa aga hoopis mõistukõne abil andeid. Selle peale annab pererahvas martidele koti sisse magusat, õunu, kaalikaid, saia, raha jm.
e) andide saamisele vastab mardipere omakorda tänulaulu või sajatusega juhul, kui annid olid väga nirud; enamasti sajatati selliste perede ukse taga, kes sisse ei lasknud.
Esmalt tänatakse andide eest, siis pöördutakse talupere iga liikme poole ja soovitakse viljaõnne, peremehele hobusteõnne, sulastele koerteõnne, miniale lasteõnne, tütardele ja poegadele kosilaseõnne ja pruudiõnne, pereemale karjaõnne. Tänulaulu ajal võidi samuti külvata vilja põrandale.
f) hüvastijätulaul lõpetab mardiskäigu. Tavaliselt lauldi lahkumislaulu uksest väljumisel või õues, ainult Lõuna-Eestis lauldi seda toas enne väljumist. Lahkumislaulus jäetakse pererahvaga jumalaga, soovitakse head edenemist ja lubatakse järgmisel aastal tagasi tulla. Ennustatakse kadrisantide tulekut, kes kontrollivad, mida pere noored vahepeal on õppinud ja teinud.
Reeglina korrati igas peres umbes ühesugust tegevust, kuid jutt mugandati ja sõltus alati konkreetsest perest.
Mardilaulud
Mardilaulud kuuluvad koos kadrilauludega pikimate regivärsiliste kalendrilaulude hulka. Laul on tsükliline; igale tegevusele vastab konkreetne laul. Laulud algavad tervituse ja kirjeldusega, et tullakse kaugelt maalt või taevast ja ollakse teel külmetanud, mistõttu palutakse lasta tuppa sooja. Kirjeldatakse laste rasket olukorda, kellele palutakse ande. Räägitakse soovitavatest andidest ja tänatakse, soovides igale pereliikmele oma õnne: peremehele hobuse- ja perenaisele karjaõnne, perele lasteõnne, noortele peiu - ja pruudiõnne.
Kardetud olid suhteliselt lühikesed sajatused või laulukesed, kus loomulikult kõigest eelnimetatust ilmajäämist kuulutati, nälga ja surma ennustati. Paljud väljendid olid erakordselt värvikad, nagu " susi sittugu su supipatta", "saagu sul savitsed lapsed" jm.
Juba 19. sajandi alguses on mardid laulnud aga rituaali käigus ka uuemaid laule ja pillimehed esitanud uusi tantsuviise. Nii tehakse tänagi – mardid laulavad lisaks vanadele, kaasajal küll koolis õpitud lauludele, ka igasuguseid moe- ja uuemaid laule, samuti lastelaule. 20. sajandil nihkus mardikomme aina enam laste tavaks, eriti pärast Teist maailmasõda.
Kui juhtumisi marte majja ei lastud , siis võisid mardid ukse sulgeda puudega, hobuse või vankri katusele viia ja igasuguseid muid tempe teha.
Aga ka majja saamine ei kindlustanud tempude eest, sest mõnikord tassiti vargsi teise peresse osa majariistu, pilluti põrandale linaseemneid või riisi, määriti juhtumisi pererahvas nõe või tahmaga, visati hoopis vett kaela (võrdle kadrititega, kes ilmast ilma pissis pererahva märjaks). Paljudel neist vempudest usuti olevat õnnestav, edu ning viljakust tagav mõju.
Mardipidu
Kohe pärast andide kogumise lõppu võidi jagada annid omavahel võrdselt ära, nagu tihti tänapäeval tehakse. Kui sanditamas käisid noored inimesed, peeti mardipidu päeva või paari pärast. Peoks valmistati kogutud kraamist toitu, mehed jõid mardiõlut. Pidu võis kesta mitu päeva. Enamasti oli selle paigaks seltsimaja, varem ka mõni suurem talumaja.
Mardipulmad
Lääne-Eestis oli tavaks pidada mardipulmasid, mis kestsid vahel pikemat aega. Sinna kutsuti ka pered, kellelt oli ande saadud. Peo ajal võidi jäljendada pulmasid, st valiti pruut ja peiu ning mängiti maha suurem osa pulmakommetest. Üldiselt tehti mardipulmadeks ohtralt sööki ja varuti mardiõlut, lauldi ja tantsiti igasuguseid uuemaid seltskonnatantse. Mängiti igat laadi mänge ja jäljendati pulmanalju. Mõnikord on pulmakommete juurest sujuvalt jõutud mardilapse ristimiseni.
Mardisantide tavasid on võrreldud 17. sajandil tuntud mängutubadega, kus mardipäevast jõuludeni oli kombeks koguneda õhtuti suuremasse tallu, juua õlut ja tantsida. Mängutube on peetud ka noorte erootilise suhtlemise kohaks.
Martide päev
Mardi-nimelistel oli eriline päev, neil tuli välja teha, kuid ka mardisandid külastasid heal meelel peresid, kus elas mõni Mart.
Töökeelud
Kehtis linatööde keeld (eriti Lõuna-Eestis) - linakasv ei edene; lambaniidu keeld mardipäevast kadripäevani - lambad ei edene. Keelati veel naiste lina-, villa- ja käsitööd - lambaedu kaob. Mardipäeval tuli santidele käsitööd ette näidata. Ei tohtinud tööd teha ega kolistada.
Rituaalsed toidud
Nagu paljudel Kesk-Euroopa rahvastel, nii ka Eestis oli sümboolne toit mardihani või muu linnu liha, eeskätt on tapetud kukkesid ja kanu. Kukeliha söömine arvati kindlustavat hobuseõnne. Söödi ka sea- või lambaliha . Põhja-Eestis valmistati veel toiduks seapea . Sellegi tava poolest kuulub mardipäev vanade oluliste tähtpäevade hulka, nagu vastlad, jõulud või tõnisepäev. Tehti mardimaugud ehk tangu- ja jahuvorstid. Lõuna-Eestis küpsetati karaskit ja Põhja-Eestis kapsast.
Mardihani
Lääne-Euroopas kuulus juba 1171. aastal mardihani mardipäeva juurde. Selle põhjuseks on peetud asjaolu, et haned olid selleks ajaks piisavalt nuumatud. Hane on kujutatud piiskop Martinuse kõrval pühapiltidel, sest legendi järgi oli ühe tema jutluse ajal sekkunud korduvalt oma kaagatamisega hani . Piiskop lõpetanud jutluse, esitanud tellimuse, mille järel talle serveeritud ninakas hani praena. Teise legendi järgi peitnud ta end piiskopiametisse valimise eest, kuid hani reetnud ta asupaiga.
Hane on peetud veel haldja kehastuseks ja pühaks linnuks.
19. sajandil söödi hane eesti jõukamates peredes , kuid Tallinnas on näiteks 1545. aastal mardipäeval hani olnud tavaline toit.
Mida teised teevad
Mardipäev oli enne kalendrimuutust 22. novembril, kuid reformiga sattus suhteliselt lähedale teistele vanadele pühadele. Dionysose, kreeka veinijumala päeva pühitseti 11. novembril, mistõttu mardipäeva seostatakse päris palju joomisega. Väljendid mardinaps ja mardiõlu on tuntud paljudel rahvastel. Vanades puukalendrites on mardipäeva juurde enamasti märgitud ka hani, mida süüakse kõikjal Euroopas, v.a Briti saartel, kus hani kuulub mihklipäeva toitude hulka. Hane rinnaluuga ennustati talve: valge kont tähendas lund, must lumetut talve.
Inglismaal kutsutakse mardipäeva ka kõhuvalupäevaks, sest süüakse ohtralt liha, farmitöölistel on luba külastada sugulasi . Üldiselt tapetigi mardipäeval loomi ja soolati talveks liha. Šotimaal ja Põhja-Inglismaal kutsutakse näiteks nuumhärga ja ka muid mardipäevaks tapetud loomi mart. Inglismaal valmistati veel erilist mardiliha, mida suitsutati kaminakorstnas. Veel tehti verivorsti ehk nn musta mardipudingut. Üldiselt olid kõikjal Euroopas, nagu meilgi, keelatud ketrus- ja villatööd ja väga laialt tuntud mõiste mardisuvi, mis tähistab vaikseid ja päikselisi ilmu.
Prantsusmaal on tavaks faire le Saint-Martin ehk marti tähistada veinijoomisega.
Itaalias avatakse mardipäeval koolid, süüakse liha ja mõnel pool küpsekartuleid. Lapsed käivad raha kogumas maiustuste jaoks. Veneetsias on see kohavahetuseks ja kolimiseks sobiv päev.
Kreekas algab uus kirikuaasta.
Rootsis valmistatakse mardihani Marten Gas ja pidutsetakse. Hane süüakse ka Saksamaal, kuid seal liigub mõnes paigas ringi ka mardivana (Martinimann, Pelzmärte), kes viib kingitusi. Lapsed laulavad mardilaule, millega palutakse mardivekke (maiustusi) või mardileiba - mehekujulist leiba. Lauldes kantakse tähekujulisi laternaid.
Hollandis käivad lapsed sanditamas.
Ameerikas liiguvad laste rongkäigud laternate ja mardilauluga tänavail. Enamasti viivad lasteaiad, koolid või kirikud lapsed organiseeritult tänavaile. Saksa taustaga aladel käiakse vastastikku külas ja maitstakse rohkeid piduroogasid.
Asatru liikmed pühitsevad Einherjar'i, mis on pühendatud 432 000-le jumalaid kaitsvale sõdalasele.
Paljudes riikides tähistatakse 11. novembril Esimese maailmasõja lõpupäeva kui mälestus- või veteranide päeva (USA, Kanada ), see on ka Poola iseseisvuspäev.
Mart
Mardipäev on Tours 'i piiskop Martinuse surmapäev (11. november). Püha Martinust kujutatakse enamasti noore sõjamehena. Legendi järgi kohanud ta Gallias alasti kerjust, lõiganud oma keebi pooleks ja ulatanud teise poole kerjusele. Öösel sai ta ilmutuse, et see oli hoopis Kristus, kellele ta oma mantlist poole annetas. Ilmutuse mõjul laskis ta end ristida , 371. aastal sai temast Tours'i piiskop. Keebipool kujunes tähtsaks reliikviaks, mida hoidsid oma varanduse hulgas frankide Merovingide soost kuningad.
Teise legendi järgi sisenes kord öösel uksele koputamata tema tuppa kurat, hoides käes verega täidetud sarve ja väites, et tappis äsja hoovis ühe kristlastest. Hiljem selgus, et kurat luiskas, sest tegelikult oli kloostriülem lasknud härja tappa. Siiski otsustas selle juhtumi järel Martinus hävitada kõik ümberkaudsed paganate pühapaigad, et teha kuradi võimule lõpp. Pühak nägi peagi kõikjal enda ümber kuradeid ega saanud kuhugi minna ilma oma isikliku kuradita. Martinuse asutatud on Maius monasterium ehk Marmoutier.
Ühe legendi järgi tulnud talle palverännakul Rooma vastu kurat ja irvitanud, et ta ei ratsuta nagu piiskopile kohane. Seepeale muutnud Martinus ta muulaks, hüpanud selga ja jätkanud teekonda, kannustades laiska looma ristimärgiga. Kurat vastanud ladinakeelse sentensiga.
Püha Martinus on Prantsusmaa, Saksamaa, veinimeistrite, viinamarjakasvatajate, kõrtsi- ja hotellipidajate, hobuste, hobusemeeste ja sõdurite patroon . Aitab alkoholismi vastu.
Hiljem on hakatud luterlikes maades tähistama päeva 10. novembril, protestantismi rajaja Martin Lutheri sünnipäeval.
Meil seostatakse mardipäeva ikka Martin Lutheriga. Sellega seoses on levinud ka mitmesuguseid legende ja seletusi Lutherist kerjusena ja tema naisest, kes samuti kerjusena ringi liikunud.
Autor: „Mardipäevast on jäänud palju toredaid mälestusi: maskeerumine, mõistatused, laulud, loitsud , kaeraloopimine põrandale jne. Eeskätt on meeles mardimoona jaotamine ja saagi nosimine. Sai käidud läbi enam-vähem kõik ümberkaudsed kortermajad, mõnes kohas lasti uksest sisse, teises jälle mitte. Meie pere ootab igal mardipäeval mardisante, kuid iga aastaga on mardisante vähemaks jäänud. Kohati on mardipäeva asemele Ameerikalik Halloweeni traditsioon tekkinud.“
DETSEMBER – JÕULUKUU
Tähtpäev: Toomapäev 21. detsembril
Toomapäev langeb enam-vähem talvise pööripäevaga kokku ja on päikeseaasta lõpupäev - see on ülioluline kriitiline pöördepunkt. Skandinaavias algas toomapäeval uus aasta. Asudes skandinaavia ja germaani mõjualal on mõlemast eesti rahvakalendris jälgi. Toomapäev on oluline kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu kindlustamise poolest. Tähtpäev on säilitanud mitmeid muistseid tavasid ja saanud juurde kristlikke motiive.
Toomapäeval on liikvel surnute hinged, Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma(haldja)ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon. Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha. Paadid keerati kummuli ja valati neile anniks õlut.
Kraasna asunduse eestlastel olid 19. sajandi lõpul säilinud ohvrikombed, uskumused ja loitsud, millega pöörduti maajumal Tooma, karjakaitsja, piksekahju ja põua eest hoidja poole. Toomapäeva on seostatud hingede liikumisega, kuigi hingedeaeg on ju üldiselt pigem oktoobris-novembris.
Oluline oli mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu - ja õlenukkudena. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi toomad. Pesti kerisekive ja puhastati majapidamist . Toomapäevast alates suuremaid töid ei tehtud, sest oli alanud jõuluaeg.
Töökeelud
Keelatud olid kõik tööd peale pühadega seotu ehk siis lubatud olid eeskätt koristamine , kraamimine ja pühadetoitude valmistamine. Eriti keelatud oli ketramine ja jahvatamine. Mõlemad tegevused on seotud päripäeva liikumisega, mistõttu neid on seostatud päikese liikumisega. Rangelt oli keelatud puude raiumine ja nende kojutoomine.
Algas pühadetoitude valmistamine, mis kestis jõululaupäevani. Valmistati vorste, leiba ja Põhja-Eestis õlut. Toomapäeval minevat Toomas tõrde – õlu läheb käima ja teda saab palju. Mõnes kihelkonnas oli aga enne toomapäeva ja toomapäeval õlletegu keelatud – sest see ei lähe käima või rikub Toomas selle.
Rituaalsed toidud
Seapea söömisega tagati sigade edenemine. Toomapäeva juurde kuuluvad pähklid ja õlu.
Toomas
1. sajandi apostel, kes on saanud tuntuks oma uskumatuse ja skeptitsismi tõttu. Pärast Kristuse surma misjonär Indias, hukati ja maeti Madrase lähedale. 394. aastal toodi Edessasse, sealt Egeuse mere äärde ja hiljem Abruzzisse. Tooma apogrüüfid pärinevad 2.-4. sajandist. Ta on arhitektide patroon (pühakupärimuse järgi ehitanud India kuningale palee) ja pimedate patroon (oma vaimse pimeduse tõttu). Idakirik pühitseb ta surmapäevana 6. oktoobrit, Süürias jm aga 3. juulit. Inglismaal on talle pühendatud 46 kirikut.
Tahma-Toomas, Must-Toomas
Toomapäeval tuli Tahma-Toomas, Must-Toomas või Jõulu-Toomas majast välja kihutada. Mõnel pool on sel puhul valmistatud vanadest riietest õlgi ja kaltse täistopitud nukk , mis on pimeduse varjus viidud teise peresse. Kui Tahma-Toomast ei märgatud ega viidud edasi, siis tähendas see laiskuse, mustuse, lohakuse, räpasuse ja muude halbade asjade majja tulekut. Leitud kaltsunukku vemmeldati ja visati ta siis uksest välja. Tavaliselt rändas Tahma-Toomas uue aasta saabumiseni ukse tagant ukse taha ja märgistas pere, kelle ukse tagant ta uusaastahommikul leiti.
Toomad, jõulutoomad
Valgeis rõivais ja mõnikord maskeeritud mehed käisid Saaremaal kolmel päeval õlut maitsmas ja lähenevaid pühi teatamas või ka naabritele õlut viimas. Ringi käidi üksinda või rühmana. Enamasti olid nende rõivad valged, mida on seostatud hingede ringiliikumisega. Vahel kandis toomas karvast musta kasukat ja oli tahmase näoga, mis viitas aastalõpul rändavatele kurjadele jõududele. Toomastel oli mõnikord kaasas puust sau, kaigas või nn toobripuu, millega taoti tantsimisel vastu põrandat. Küllatulnud toomaste tantsimine oli teine sagedane tegevus.
Mõnel pool on mehed käinud tahmaste nägudega kõrtsis toomast valgeks joomas. Saaremaalt pärit kirjanik Juhan Peegel on arvanud, et õlletegu, tähtis sündmus 19. ja 20. sajandi kehvades oludes, määras saarlaste pühad ja tähistamisviisid. Saartel on kogu jõuluaajal maskeerutud erinevateks olenditeks.
Mida teised teevad
Toomasandid, kes käsidi toitu palumas ja jõulupühi kuulutamas, olid tuntud mitmel pool, ka näiteks Inglismaal, kus toomapäeval on tähistatud kirikukelladega jõulupühade algust. Ööl vastu toomapäeva on padja alla pandud sibulaga ennustatud armsamat.
Õlenukud ja kaltsukujud
Enamasti sümboliseerivad sellised nukud personifitseeritud ebaõnne, mis tuleb viia majast või külast eemale või koguni metsa. Nukke on pekstud ja viidud protsessiooniga külast ära. Küllalt sageli oli viimine siiski salajane toiming, mida hämaruse varjus toimetati. Õlenukke valmistati ja nende abil suunati ebaõnn ja haigused eemale toomapäeval (Tahma-Toomas, Must-Toomas, Jõulu-Toomas), nääride ajal (nääritont, näärimees, näärinäkk), vastlapäeval (metsik), tuhkapäeval (kada, tuhkapoiss).
Õlenukkude traditsioon on rikkalike rahvusvaheliste paralleelidega. Eestis teadaolevad nukud on olnud paarikümnest sentimeetrist kuni üleinimpikkused, riietatud meheks või naiseks . Neile on mõnikord joonistatud pähe silmad, nina ja suu. Selline nukk oli teatava negatiivse nähtuse või omaduse kehastuseks, mistõttu õlenukke on viidud ka peredesse, kellega satuti vaenusuhteisse.
Kindlatel tähtpäevadel valmistatud nukke, kujusid, jooniseid kasutati nimiolendite kahjustamiseks, tõrjumiseks või edendamiseks. Nii on kevadistel tähtpäevadel joonistatud vaenlase kuju kriipsujukuna puukoorele ja antud talle nimi. Nimeliste puust, kaltsudest, vahast inim- ja loomakujude ja maagia abil kahjustati kujutatut, samasuguste kujudega on ka edendatud ja ravitud, viies neid kindlal ajal ohvripaika.
19. sajandi lõpuks oli enamik nukkude ja kujudega seotud tavasid muutunud meelelahutuslikeks ja sellistena elas osa neist meedia õhutusel 20. sajandi teise pooleni. Uue rakenduse leidsid õlrkujud ja -nukud 20. sajandi lõpul aastavahetuse kaunistuste ja kuuseehetena.
Autor: „Meie kodu püütakse toomapäevaks igati korda seada, et jõulud puhtalt mööda saata.“
KOKKUVÕTE
Rahvakalendrid on täis arvukalt erinevaid tähtpäevi. Rahvakalendri tähtpäevad on tihedalt soetud erinevate usunditega, eelkõige aga ristiusuga. Selles referaadis on lähemalt kirjutatud järgnevatest tähtpäevadest: kolmekuningapäev, madisepäev, naistepäev, naljapäev, volbripäev, jaanipäev, heinapaarjapäev, lauritsapäev, mihklipäev, õpetajate päev, mardipäev ja toomapäev. Kõigi eelnevate tähtpäevade kohta on kirjas nende sünnilood ja rituaalid.
KASUTATUD ALLIKAD
http://www.folklore.ee/Berta/kalender.php
http://www.wikipedia.ee/
38