Rahvakalender (0)

Rahvakalender
Küünlapäev, küünlamaarjapäev, ka pudrupäev – 2 veebruar
Rahvakalendri järgi on küünlapäevaks pool talve möödas. Küünlapäevaks pidi alles olema pool inimeste ja loomade talveks varutud toidust. Vanasti oli küünlapäeval kombeks valmistada küünlaid. Inimesed arvasid, et sellel päeval tehtud küünlad annavad heledat valgust. Vanasti inimesed ütlesid, et küünlapäev on naiste püha. Sel päeval läksid naised külla või kõrtsi. Mehed tegid kodus naiste töid. Vanasti alustasid inimesed küünlapäeval kangakudumist. Seda tööd tegid nad jüripäevani. Jüripäev on 23. aprillil . Küünlapäeval keedeti söögiks tanguputru ja sealiha . Joogiks sobis kõige paremini punast värvi jook . Näiteks punane mahl või vein. Vanasti jõid inimesed ka punaseks värvitud õlut või viina . Võis süüa ka punaseid marju. Inimesed arvasid, et küünlapäeval punase joogi joomine teeb põsed ilusaks punaseks. Punased põsed näitavad, et inimene on terve. Vanasti inimesed ennustasid küünlapäeva järgi, milline ilm tuleb suvel. Kui küünlapäeval paistis päike, siis ennustati ilusat suve. Kui sel päeval sadas aga vihma, siis ennustati vihmast suve. Kui aga küünlapäeval oli nii külm, et jää külmast praksus, siis ennustati jaagupipäevaks äikest. Jaagupipäev on 25. juulil. Vanasti oli küünlapäeval keelatud lõnga ketramine. Mõned inimesed arvestavad vanade küünlapäeva kommetega ka tänapäeval. Näiteks joovad punast värvi jooki või ennustavad suveilma.
Kasutatud allikad:

www. folklore .ee/Berta/

www. innove .ee/et/kutseharidus/oppija- toetamine -kutseoppes/hev-kutseoppes/rahvakalender
Rahvakalender
Lihavõtted ( munapühad ehk ülestõusmispühad,kiigepühad,kevadpöhad)- liikuvad pühad, algavad esimesel täiskuupühapäeval pärast kevdist pööripäeva.
Päev tähistas Jeesuse Kristuse surnust ülestõusmist. Sellele järgnevad teine ja kolmas lihavõttepüha, mis lõpetasid paastuaja.
Kõige levinum lihavõttega seotud tava Euroopa maades ja ka Eestis on munade värvimine, kinkimine ja söömine. Sel päeval on olnud sajandite vältel palju vabas õhus pidutsemist ja ringiliikumist, nagu kogu vaiksel nädalal. 19. sajandil ja 20. sajandi alguses on meil noormehed käinud külapidi mune korjamas, samuti ristilapsed ristivanematelt neid saamas. Muutus toimus täisealiseks saamise, varem ka leeris käimise järel, sest sellest ajast alates pidid hoopis ristilapsed ristivanematele mune kinkima. Urbepäeval ja lihavõtte ajal viidi õigeusu kirikusse õnnistamiseks pajuurbi, millega hiljem koduseid urviti.
Lihavõteteks hangiti uued rõivad ja näidati neid teistelegi.
Keelud
keelati naistel esimesena külla minna, sest see tõi ebaõnne. Seetõttu on saadetud noormehi ees, olgu siis õlut küsima või tervitama. Kehtis veel teinegi keeld – nimelt ei lubatud lastel külla minna – neile visati vanad pastlad kaela.
Üldiselt oli keelatud tubade koristamine ja pühkimine nagu teistelgi sama astme pühadel - uusaastal, suvistepühal ja jaanipäeval.
Toidud
Munad ja munavõi; õigeusu aladel, kuid 20. sajandil laiemaltki, pasha ja kohupiim. Saiad . Tingimata aga lihatoit, sh vasikapraad. Lihatoite valmistati varem rõõmuga, sest see oli esimene võimalus pärast pikemat vaheaega liha süüa. 19. sajandi eestlasele oli liha üldse harv toit, mistõttu lihatoitudega pühad olid igal juhul erilised.
Lihavõttemunad
Kogu Euroopas tuntud tava, mis tähistab uut elu ja kestvust. Varem oli oluline see, et kanad olid juba munema hakanud, s.t munad olid sel aastaajal juba olemas. Mune varuti pikemat aega - neid ei tohtinud süüa paastu ajal, nii säilis lihavõtteks suurem hulk. Sageli hoiti mune kõvaks keedetuna nii lihavõttetoiduks kui munaotsijatele jagamiseks. Paljudes keeltes nimetatakse lihavõttemune paastu- või ka paasamunadeks, sest keskaegne laialt levinud nimetus lihavõtete jaoks on paasapühad.
Mune värviti mitmeti. Laialt olid levinud ühevärvilised munad, mida värviti sibulakoortega (pruun, tumekollane ), kaselehtedega (helekollane), madaraga (punane), kohviga (pruun). 20. sajandil kasutati värvimisel ka siid - või krepppaberit ja riiet. Mustri saamiseks lisati tangu või riisi, kriibiti värvi maha, kirjutati nimesid või joonistati midagi koore peale. Mustriliste munade saamiseks kasutati näiteks vaha või seoti taimi vastu riidesse keeratud muna - nii tekkis koorele õrn taimekujutis.
Munakoored oli tavaks kokku koguda ja kanadele anda, et need paremini muneksid.
Munakoksimine
on vana lõbustus, mille juures olid mõned salanipid. Koksiti terava otsaga. Muna oli tugevam õige peoshoidmise korral. Kelle muna katki läks, see oli kaotaja ja loovutas oma muna teisele. 
Lihavõttejänes toob mune
Eestis ja saksakeelsetes maades peidab lihavõttejänes öösel mune aeda (ka majja, korterisse või rõdule) ja lapsed otsivad need üles. Komme on tänaseni elav, ehkki mõneski peres peidetakse värvitud munade asemel hoopis šokolaadimune ja ka - kujukesi .
Muna
Munast tekkis maailm, eeskätt tähed, kuu ja päike, samuti maa/ kivid ja elavad olendid – väidab loomismüüt. Maailmalinnu munetud munadest, mille see pärast pesaotsinguid rajas kuldsesse põõsasse ja hiljem hautud munad laiali pildus, tekkis nähtav maailm ja selle objektid. Eestlastel haudus salapäraselt karjateelt leitud munast välja ilmatütar, kes läks hiljem tähele või kuule mehele ja hakkas maailmaservalt üle ilma helkima. Muna leidjaks oli Salme , kelle nimi tähendab päikese tütart (läti Saule ).
Lihavõttemunad olid sotsiaalse suhtlemise vorm, kuulusid kinkide ja vastukinkide hulka. Mune kingitakse sõpradele, õpetajale, kuid ka ämmaemandale, samuti ristivanematele, kellelt varem oli õigus mune saada.
Muna oli ka oluline nõiduse- ja kahjustamisvahend: nn nõiamune jäeti võõra karja teele (katkiastuja suri), põllule, aeda. Muna oli ka liisk – esimesel karjapäeval asetati see laudalävele. Loom, kes muna katki astus, hukkus suvel.
Lihaeit- Liha-Kai
Naisolend, kes käib paastu ajal, lihavõttepühade eel akna taga jälgimas, et keegi lubamatut käsitööd ei teeks ega paastu rikuks. Keelab ketramist. Kelle ta keelatud tegevuselt tabab, sellel keerab ta kaela kahekorra või tirib soolikad välja. Tegemist on paastuaja personifikatsiooniga, kes kontrollib paastupäevadest ja töökeeldudest kinnipidamist, nagu näiteks nälja-nimeline personifikatsioon aastavahetusel.
Kasutatud allikad:

www.folklore.ee/Berta/

www.innove.ee/et/kutseharidus/oppija-toetamine-kutseoppes/hev-kutseoppes/rahvakalender
Rahvakalender
Jüripäev – 23.aprill
Jüripäev märkis eesti rahvakalendris kevade ja kevadtööde algust. Päev on saanud oma nime pühalt Jürilt. Kirikukalendri püha Jüri on tänini oluline kunsti ja kirjanduse inspireerija, lohetapja, keda on peetud kristluse võidu sümboliks paganluse üle.
Jüripäev oli karjalaske- ja põllunduspüha ning olulisim päev huntide tõrjumiseks. Uskumuse järgi sidus huntide patroon püha Jüri jüripäeval huntide suu kinni – nad ei rünnanud koduloomi.
Tänapäeval on jüripäev koristuspäev, paljudes kohtades on see jüripäevajooksu aeg, mida algatavad koolid ja seltsid
Kirde-Eestis säilis 20. sajandi alguskümnenditeni eriline naistepüha ehk lüpsikute turrutamine. Abielus külanaised kogunesid kas kõrtsi või kuhugi mujale. Peo huvitavamaid osi oli suures puutünnis võitegemise jäljendamine: segati kujuteldavat võid ja loeti võisõnu. 
Peotoidud varuti varem ja toodi ühiselt kohale. Kimbutati mehi, kes sattusid kogemata peopaika
Kirde-Eestis oli jüripäev ühtaegu meestepüha, mille peamiseks sihiks oli karjase ametisse pühitsemine. 
Töökeelud
Keelatud oli külaskäimine.
Toidu ja esemete laenamine või majast välja andmine tähendas ühtaegu, et nii on see kogu aasta jooksul.
Põllutööd olid keelatud, puude ja okste koju toomine samuti - muidu tulevad maod koju.
Paiguti oli keelatud õmblemine ja eriti kudumine, et vältida kahjurite rünnakut taimedele.
Kolistamine ja paugutamine kodu lähedal, puudelõhkumine, samuti pesupesemine – see meelitaks pikset ligi.
Tuli vara tõusta ja tulevalguseta magama minna.
Karjamaagia
Oluline oli peletada eemale metsloomad , vältida karja kadumist, tagada neile tervis ja hoida kari koos.
Karjavits tuli koju tuua ja õhtul räästasse torgata, kus see püsis kogu suve. Selline käitumine tagas karjaõnne. Karjavitsa (või üldse okste) murdmine ja lõikamine oli sel päeval keelatud, sest murdmine kandus üle loomadele. Niisiis varuti vits eelmisel päeval või paar päeva varem. Oluline oli ümber karja käimine (ehk karja piiramine), et see püsiks suvel koos.
Hunditõrje
usuti , et püha Jüri seob või lukustab jüripäevast mihklipäevani hundi suu koduloomade suhtes. Ka loitsudes pöördutakse just sellise palvega püha Jüri poole.
Piimanõidus
Jüripäeva varahommikul käisid perenaised piima nõidumas. Seda tuli teha enne päikesetõusu ja salaja . Toiming, mida nähti pealt, võis pöörduda pere kahjuks, ka võis pealtnägija seda muuta soovimatus suunas. Piima on loitsitud kõrgemalt kohalt või puu otsast, soovides endale naaberkülade või teiste talude piimaõnne. 
Hobuste püha
Jüripäev kui hobuste püha on laienenud Eestisse ilmselt slaavlastelt ja on üsna levinud idakiriku aladel.
Põllutööde alustamine
toimus sümboolselt, peamine oli viia põllule esimene sõnnikukoorem, künda esimene vagu, vaadata üle oras. Valmistati ette kapsamaa. Üldiselt pühade ajal tööd ei tehtud.
Haiguste ennetamine
Kukerpalli laskmine välistab seljavalu . Varahommikune näopesemine tagab kena väljanägemise. Nägu soovitati pesta konnakudu, kasemahla , allikavee, lume või muuga, siis ei tule tedretähne ega vistrikke ja päike ei hakka liiga palju peale.
Legend püha Jürist ja lohest
Liibüas Selena linna lähedal hoidis kogu ümbruskonda hirmu all lohe. Tema urg muutus sooks, hingeõhk mürgitas elusolendeid ja tõi neile katku. Eluka rahustamiseks anti talle iga päev kaks lammast ohvriks. Kui lambad otsa lõppesid, hakati ohverdama loosiga valitud inimesi. Kord langes loos kuninga väikesele tütrele. Ehkki kuningas püüdis teda kõigiti välja osta, langetati otsus, et loosimine oli õiglane ja saadeti pruudina riietatud tütarlaps lohe juurde sohu. Möödaratsutav püha Jüri päris tüdrukult, kuhu ta läheb, ja otsustas vastust kuulnult lohega võidelda. Teinud ristimärgi, sööstis ta lohele vastu ja alistas eluka. Palunud neiult vöö, sidus ta selle lohele kaela ja nii võis neiu koletise kui lamba viia, kuhu soovis.
Linna saabudes keeldus püha Jüri kõigist tasudest, nõudes vastutasuks lohe pea raiumise eest üksnes, et linnarahvas laseks end ristida . Kuningas tahtis talle kinkida pool kuningriiki, kuid püha Jüri keeldus, ratsutades edasi kirikuid kaitsma.
12. sajandi hauakivil kujutatakse printsessi lohe haardes , tema kõrval seisab abt, kes õnnistab päästjat.
Kasutatud allikad:

www.folklore.ee/Berta/

www.innove.ee/et/kutseharidus/oppija-toetamine-kutseoppes/hev-kutseoppes/rahvakalender
Rahvakalender
Jaanipäev- 24 juuni
Jaanipäev on Eestis üks kõige vanemaid ja oodatumaid pühasid. Sel aasta kõige valgusküllasemal ajal suunduvad inimesed loodusesse, et nautida kaunist aastaaega sõprade ja perekonna seltsis . Jaanipäeva paiku õitseb kogu loodus ennastunustavalt ning pikad päevad ööle ruumi ei anna. Päike loojub hilisõhtul ja ööd päris pimedaks ei lähegi, maad katab vaid videvik. Sellest päevast hakkavad ööd taas pikemaks ja päevad sammhaaval lühemaks minema.
Traditsioonid ja kombed
Nõnda nagu kõlab kuulus viisijupp "Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi ", tähistab jaanipäev maarahva jaoks suvise heinateo algust. 23.juunil ehk jaanilaupäeval ükski eestlane siiski töötegemisele ei mõtle. . Jaanilaupäeval oli maal ja ka linnas veel hiljuti tavaks käia saunas ja tingimata külastada surnuaial omaste haudasid. Õhtul süüdati jaanituli, aasta kõige olulisem tuli. Jaanituli ongi paljude eestlaste jaoks jaanipäeva keskmeks, mille jaoks juba pikalt ettevalmistusi tehakse. Traditsiooniliselt kasutatakse ära kogutud puud ja kasutusest läinud puuesemed. Jaanitule juures on läbi sajandite tantsitud ja lauldud, sinna kutsuti alati pillimehi või ansambleid. julgemad näitavad rammu üle jaanitule hüpates, lootes nõnda heale õnnele ja tervisele järelejäänud aasta jooksul. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja . Jaanilaupäeva öösel on läbi aegade paadiga sõidetud, põletatud seal tõrvikuid või küünlaid, mis hämaruses – pimedaks ju õigupoolest ei lähegi – peegelduvad tumedal veel.
Ennustamine
Jaanipäeva juurde kuulub rida maagilisi, kuid igal juhul romantilisi ettevõtmisi. Näiteks sõnajalaõie otsimine. Sõnajalaõit tuli otsida metsast üksinda. Sõnajalg õitseb uskumuse järgi kord aastas jaaniööl ja õnnelik leidja on hoobilt rikas, valdab erilisi oskusi ja salakeeli.
Varasemate romantiliste ennustustavade hulka kuulub ka üksinda salaja jaaniõite korjamine . Erinevaid õisi peab olema kokku üheksa. Korjatud kimp pannakse padja alla, öösel nähakse unes kallimat.
Kuna tegemist on aasta lühima ööga, siis oli tavaks olla päikesetõusuni ärkvel. Üldlevinud arvamuse järgi on suur õnn, kui jaaniööl ei saja. Jaanikastel on läbi paljude sajandite usutud olevat maagiline tervistav ja ilu andev jõud, mistõttu sellega pesti nägu.
Toidud
Sõir (Lõuna-Eestis), kohupiimakorbid, piimatoidud. Väga oluline oli jaaniõlu ehk vanapäraselt jaanikahi.
Kasutatud allikad:

www.folklore.ee/Berta/

www.innove.ee/et/kutseharidus/oppija-toetamine-kutseoppes/hev-kutseoppes/rahvakalender
Rahvakalender
Rukkimarjapäev -15 august
Rukkimaarjapäeval vanasti inimesed puhkasid. Selleks päevaks olid lõppenud heinatööd. Rukki külvamine pidi samuti valmis saama enne rukkimaarjapäeva. Rukkimaarjapäeval oli kombeks minna tuttavatele külla. Mõned inimesed käisid sel päeval kirikus. Rukkimaarjapäeval panid inimesed peolauale parimad söögid. Näiteks küpsetasid nad rukkileiba ja pannkooke, kitseliha või sealiha. Mõned inimesed sõid rukkimaarjapäeval tanguputru. Vanasti ennustasid inimesed rukkimaarjapäeva järgi ilma. Inimesed vaatasid, kas sel päeval oli kuiv ilm. Nad arvasid, et kui rukkimaarjapäeval vihma ei saja, siis tuleb kuiv ja soe sügis. Tänapäeval inimesed enam ei tähista rukkimaarjapäeva. Mõned üksikud inimesed jätkavad vanu kombeid.
Kasutatud allikad:

www.folklore.ee/Berta/

www.innove.ee/et/kutseharidus/oppija-toetamine-kutseoppes/hev-kutseoppes/rahvakalender
Rahvakalender
Kadripäev- 25 november
Kadripäev on eestlastel vana ja rikkaliku kombestikuga tähtpäev, mis tagas karjaõnne. Juba sada aastat on see aga ennekõike kadride ehk kadrisantide jooksmise aeg kui maskeeritakse ja kogutakse andeid. 
Kogu tava algas ukse taga sissepalumislauluga. Pärast tuppa saamist teretati ja tutvustati ennast (kaugelt tulnud ikka räägivad, kust nad on saabunud), räägiti oma pere rännakutest ja seiklustest, lauldi kadrilaule, tantsiti, küsiti pere käest mõistatusi, kiusati lapsi ja neide küsimustega, mängiti lihtsamaid mänge. Järgnes andide palumine ja selle järel lauluga tänamine ning õnnistamine.
Kõige harilikum oli 19. ja 20. sajandil maskeerumine kadripereks, kellest kõige tähtsam oli kadriema või siis kadrinoorik. Ülejäänud kujutasid tavaliselt eri vanuses kadrilapsi, kelle jaoks kadriema andisid palus ja kes nende saamiseks laulsid ja tantsisid. Kadriemal oli tihti süles "kadrititt" - kaltsudest jm valmistatud nukk, kes toas tingimata pissis (viljakusega seotud tava, nuku sisse oli peidetud veega täidetud põis, pudel või veeprits) ja keda sai etenduses osavasti kasutada, nagu ka kadriisaks riietunud kaaslast . Kadriperega võis kaasas olla loomamaskides tegelasi. Sageli oli kambas ka pillimees või mitu. Tänapäeval on tihti igal kadril kaasas näiteks vilepill või plokkflööt, millega pererahvale mängida.
Maskeerimine
Kadrisandid on läbi aegade kandnud valgeid ja ilusaid rõivaid, soole vaatamata on riietutud eeskätt naisteks. Maskid ei ole olnud reeglina jõulised ega koledad, vaid eeskätt nägu varjavad – varem oli väga oluline, et tulijaid ei tuntaks ära. Pererahvas omakorda püüdis igati mõistatada, kes neile saabusid. 20. sajandi linnaoludes on äratundmine raskem, ehkki püütakse liikuda tuttavamas piirkonnas – oma tänaval, tuttavate majades .
Kadrihaned ja muud loomad
Lääne-Eestis ja Saaremaal liikusid ringi kadrihaned, kes välimuselt ja käitumiselt sarnanesid jõuluhanedega. Haneks maskeeriti end kasuka , suurräti, lina ja patjade abil, lisaks paistis suur nokk või linnupea. Hane kombel häälitsedes käidi laste lugemisoskust kontrollimas, vitsahoopidega tagati pererahvale tervis. Muhumaal on näiteks eraldi tähistatud kadrihane seisusesse vastuvõtmist - esmakordselt haneksolija on tõstetud kaevukoogu peale ja kiigutatud.
Kadripäeval kanti ka muid loomamaske (karu, sokk), kuid vähem kui muudel tähtpäevadel.
Kus käidi
Ikka oma küla peredes ja kui oli jõudu või küüti, siis ka naaberkülades. 20. sajandil hakati külastama kohvikuid ja restorane, seltsimaju, kauplusi. Nagu eespool öeldud, eelistatakse ka linnas liikuda oma kodu lähemas ümbruses.
Kasutatud allikad:

www.folklore.ee/Berta/

www.innove.ee/et/kutseharidus/oppija-toetamine-kutseoppes/hev-kutseoppes/rahvakalender
Rahvakalender
Kolletamispäev -14 oktoober
Kevadise künnipäeva sügisene vaste. Kolletamispäevaks on kõik lehed ja viljad oma värvi muutnud. Kogu loodus on väga ilus ja värviline. Näiteks kaselehed on kollased, vaher on kollase ja punase kirju, pihlakamarjad on punased. Inimesed teevad sügisel erinevaid põllutöid. Kolletamispäevaks peavad olema kõik tööd lõppenud. Loodus saab valmistuda talve tulekuks. Tänapäeval on vähe infot kolletamispäeva kommete kohta. Kolletamispäeval oli kombeks süüa ahjus küpsetatud kaalikat või naerist. Vanasti inimesed ennustasid kolletamispäeva järgi, milline tuleb talv. Kui kolletamispäeval oli mets kollane, siis ennustati lühikest talve. Kui kolletamispäeval oli mets veel roheline, siis ennustati pikka ja lumerohket talve. Vanasti inimesed uskusid, et kui kolletamispäeval on pihlakapuul veel palju punaseid marju, siis kasvavad suvel kõik marjad väga hästi.
Kasutatud allikad:

www.folklore.ee/Berta/

www.innove.ee/et/kutseharidus/oppija-toetamine-kutseoppes/hev-kutseoppes/rahvakalender
Rahvakalender
Jõulud 24. detsember – 26. Detsember
Jõulud on riiklik püha. Inimestel on jõulude ajal puhkepäevad. Jõulud on rahulik ja vaikne aeg. Vanasti oli sel ajal keelatud kärarikkad tööd. Näiteks puude lõhkumine. Jõulud on üks tähtsamaid pühasid. Jõulud järgnevad advendiajale. Advendiaeg on neli nädalat enne jõulupühi. Advendiajal teevad inimesed ettevalmistusi jõulude saabumiseks. Inimesed kaunistavad oma kodusid. Vanasti oli kombeks tuua tuppa õled. Õled on kuivanud teravilja varred. Inimesed laotasid õled põrandale. Õlgede sees oli tore hullata. Tänapäeval ostavad inimesed koju potililli. Osad lilled õitsevad just jõulude ajal. Näiteks jõulukaktus ja jõulutäht. Inimesed toovad jõuludeks tuppa kuuse. Nad ehivad kuuse ära jõuluehete ja küünaldega. Vanasti inimesed meisterdasid ehteid ise. Tänapäeval saab ehteid osta poest. Jõulude ajal on olulisel kohal küünlad. Küünlaid võib panna aknalauale, peolauale ja õue. Mõned inimesed kasutavad elektriküünlaid. Osad inimesed meisterdavad kuuseokstest pärja. Selle pärja võib panna ukse külge. Linnaväljakule tuuakse jõuludeks suur kuusepuu. See kuusk on ehitud elektriküünaldega. Paljud inimesed käivad kogu perega seda kuuske vaatamas. Koolis, lasteaias ja töökohas on kombeks üles seada ehitud kuusk. Jõulude eel korraldatakse nendes kohtades jõulupidusid. Jõulude ajal on kombeks saata üksteisele jõulukaarte. Kaarte saab ise meisterdada või poest osta. Inimestele meeldib saada jõulukaarte. Nad panevad kõik neile saadetud kaardid lauale või kapi peale. Siis saavad külalised kaarte vaadata. Jõulupühad algavad jõululaupäevaga. Jõululaupäev on 24. detsembril. Inimesed käivad jõululaupäeval kirikus. Pärast seda on kombeks käia surnuaias. Inimesed süütavad lähedaste haudade peal küünla. Jõululaupäeval ei unusta inimesed ka loomi. Inimesed viivad sel õhtul loomadele süüa ja soovivad neile häid pühi. Vanasti küpsetasid inimesed leiba. Nad andisid selle leiva loomadele laudas. Tänapäeval viivad inimesed toitu metsloomadele. Jõululaupäeval on inimesed tavaliselt kodus. Sel õhtul on koos kogu perekond. Inimesed katavad piduliku toidulaua. Jõuluõhtul söövad inimesed kartulit ja seapraadi, verivorsti ja hapukapsast. Vanasti oli kombeks küpsetada jõuludeks jõululeiba ja valmistada koduõlut. Tänapäeval on jõululaual lisaks seapraele ja verivorstidele veel kartulisalat ja sült. Maiustusteks on piparkoogid ja kommid, õunad ja mandariinid. Vanasti inimesed arvasid, et jõuluõhtul tuleb süüa 12 korda. Siis jätkub toitu ka järgmisel aastal. Jõululaupäeval tuleb külla jõuluvana. Jõuluvana toob inimestele kingitusi. Inimesed loevad jõuluvanale luuletusi või laulavad talle. Peale jõululaupäeva on esimene jõulupüha. Esimene jõulupüha on 25. detsembril. 26. detsembril on teine jõulupüha. Nendel kahel päeval käivad inimesed tavaliselt külas. Nad külastavad lähedasi ja olulisi inimesi. Mõned inimesed käivad kirkus või jõulukontserdil.
Kasutatud allikad:

www.folklore.ee/Berta/

www.innove.ee/et/kutseharidus/oppija-toetamine-kutseoppes/hev-kutseoppes/rahvakalender