Kalendri tähtpäevad (0)

Kolmekuningapäev, 6. jaanuar

Algselt tähistati 6. jaanuaril Kristuse sünnipäeva. Legend räägib, et Kristuse leidsid taevas süttinud tähe järgi kolm Idamaa tarka. Pärast Kristuse sünnipäeva nihutamist jõuluajale sai 6. jaanuaril tavaks kolmekuningapäeva tähistamine. Keskaegsetes linnades kestsid nimelt jõulupidustused toomapäevast kolmekuningapäevani. Viimaste sajanditeni ongi kolmekuningapäeva peetud enamikus Euroopa maades ja ka Eestis jõuluaja lõpuks.
Sellel päeval käisid paljudes Euroopa maades ringi kuningad, kroonid peas. Kuningakskäijad laulsid, anti nukuetendusi. Kaasas kanti teivast tähega ja laternat. Seda nimetati Petlemma täheks. Kuningakskäimise komme oli vähesel määral levinud ka näiteks Tallinnas, kus veel 1980. aastatel liikusid kolm kuningat lauldes ringi.
19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses segunesid rahvapärased ja kristlikud jooned omavahel üsna tihedasti. Luterlased külastasid sel päeval sagedasti õigeusu kirikut, et saada osa vee õnnistamisest ja tuua sealt pühitsetud vett ehk nn jordanivett koju arstimiseks ja muuks otstarbeks. Vesi püsis uskumuste kohaselt kogu aasta värske.
Tavaliselt viidi jõulu- ja näärikuused just sel päeval toast välja, linnades koguti nad kokku ja viidi metsa. Euroopas oli tavaks sel päeval jõulukuused pidulikult põletada ja viimastel kümnenditel on suuremates Eesti linnadeski nii tehtud. Läbi aegade on kolmekuningapäev olnud oluline lastele – neil oli ju õigus jõuluehted ära korjata ning jõuluõunad ja -maiustused kuuse küljest ära süüa.
Idakirik seostas kolmekuningapäevaga veel üht keskset episoodi Uuest Testamendist: nimelt olevat Ristija Johannes ristinud täiskasvanud Jeesuse just sellel kuupäeval.

Mida mujal tehakse

Saksamaal kirjutatakse tänini kodu kaitseks ustele kolme kuninga nimetähed C+M+B ( Caspar /Gaspar, Melchior , Balthasar) ja aastaarv .
Kolm kuningat ongi need kolm Idamaa tarka, kes Kristuse taevatähe juhatuse peale leidsid. Üldlevinud on arvamus, et tegemist oli mitte tähe, vaid hoopis komeediga. Kuid legende astronoomia ja astroloogiaga sobitades on jõutud näiteks seletuseni, et aeglaselt liikuva ning tugevasti helendava tähe mulje on võimalik, kui Jupiter kohtub Saturniga Kalade tähtkujus. Kaldea tähetargad tõlgendasid seda taevanähtust astroloogia põhimõtete kohaselt järgmiselt: Iisraelis sünnib maailma valitseja. Sest Jupiter sümboliseerib maailmavalitsemist, Saturni peeti Palestiina planeediks ja Kalade tähtkuju Iisraeli tähtkujuks.

Valentinipäev, sõbrapäev - 14. veebruar

Eestisse jõudis see vana tähtpäev Soome vahendusel alles 1980. aastate lõpul ja sai siin sõbrapäeva jooned. Esmalt hakati valentinipäeva tähistama lasteaedades ja koolides , kus toimusid valentinilaadad, kleebiti üksteisele otsaette südamekesi ja avati valentini - postkontor või saadeti valentinipäeva tervitusi ning kaarte õpetajatele ja sõpradele. Kes saab rohkem sõbrakirjakesi, see on oma rühmas tunnustatud. Vanemad inimesed kingivad lillede kõrval üksteisele kosmeetikat ja majapidamisriistu. Tavaliselt toimub sel päeval ka temaatilisi pidusid ja koosviibimisi.
Valentini- või sõbrapäeva sisuks on meil üldse lähedasi inimesi meeles pidada, kuigi algselt oli päev pühendatud armastusele ja kallimale, kellele anti oma tunnetest märku või tehti kingitusi: Lääne-Euroopas ja Ameerikas reklaamitaksegi seda kui armastusavalduste, kihlumis- ja pulmapäeva.
Sõbrapäeva lill on traditsiooniliselt punane roos, kuigi meil kingitakse ka teist värvi roose, tulpe, nartsisse ja nelke. Sõbrapäeval on noorte kõrval tasahaaval hakanud keskealised ja vanemadki inimesed lilli ostma ja kinke tegema, sest lõppude lõpuks on tegemist võimalusega osutada headele tuttavatele ja sõpradele tähelepanu..

Valentinikaardid

Kirjutatud kaartide algust seostatakse Orleani Charlesiga, kes 1415. aastal vangistuses viibides kirjutas oma naisele romantilisi värsse. 16. sajandist levisid laialt värvilisele paberile värviliste tintidega kirjutatud valentinikaardid. Mitmed toonased motiivid ja võtted on tuntud tänini: paberist lõigati välja kujundeid; neile kirjutati salmikesi, mille värsside esitähed moodustasid armsama nime; salmikestes oli osa sõnu asendatud piltidega, nii et kokku moodustus paras piltmõistatus.
1800. aastate alguses hakkasid levima mustvalged trükikaardid, mis muutusid kiiresti väga populaarseks, sest sel ajal polnud tunnete otsesõnu väljendamine kombekas. Pikapeale kujunesid valentinikaartidest tõelised kunstiteosed , mida ilustati siidi, lillede, kullalehtede ja trükitud või joonistatud Cupidoga, kellest sai valentinipäeva maskott .

Valentinisümbolid

Valentinikaartidelt vaatab vastu kogu Euroopa armastussümboolika, alustades Cupidost, Venuse pojast.
Tänini kasutatakse südamesümboolikat. Süda oli varasema ettekujutuse järgi emotsioonide, hinge ja armastuse asupaik. Punased roosid kui Venuse lemmiklilled ja suurte tunnete sümbol.
Pits kui daamide taskuräti ääristaja. Taskurätte kasutati kirglike tunnete väljendamiseks ja selle kaudu oli pits ühtlasi armusõnum.
Armusõlmed ehk lihtsalt sõlmed tähistavad tugevat ühendust inimeste vahel. Tuvid kui armastajate sümbol.

Naistepäev - 8. märts

Naistepäev on erakordselt kummalise saatusega päev, mida riikliku tähtpäeva või koguni riigipühana pühitseti peaaegu kogu nõukogude aja vältel. Ametlikult tähendas see koosviibimisi töökohtades ja pidu pereringis. East ja staatusest sõltumata kingiti naistele ja tüdrukutele lilli. Nagu vanade kevad-talviste naistepühade puhul, oli ideaaliks, et naiste töö teevad sel päeval mehed. Osteti torti ja pakuti kooke. Üsna lahutamatult kuulus selle päeva juurde ka pidulik jook .
Eestis kandus naistepäevale üle 20. sajandi alguses riiklikult , kuid ka pereringis tähistatud emadepäev, nii et lapsed valmistasid emadele ja vanaemadele kingitusi. 1960.-1980. aastatel saadeti naistepäeval massiliselt tervitus - ja õnnitluskaarte, mida oli pühade eel laialt müügil. Kui 1990. aastatel suhtuti naistepäeva pila ja paroodiatega, siis juba kümnendi lõpul muutus päev uuesti aktuaalseks - taas on tavaks viia sõpradele ja töökaaslastele lilli ja ühiselt midagi pidulikumat ette võtta. Nüüd on see aga juba tõeliselt vabatahtlik ja seda tähistavad vaid need, kes soovivad.
Rahvusvahelise naistepäeva tähistamise alguse kohta pole päris täit selgust. Seda on seostatud USA 1848. aasta reformidega, kui naised said mitmeid õigusi ja vabadusi. Veel on tähtpäeva seostatud 1908. aastaga, kui New Yorgi tekstiilivabriku streikijad nõudsid endale paremaid töötingimusi. Täiesti juhuslikult puhkenud tulekahjus hukkus tookord 129 naist. 1909. aastal tegi Rosa Luxemburg ettepaneku selle (või ka mõlema nimetatud) juhtumi meenutamiseks tähistada 8. märtsi rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana. 1910 . aastal Kopenhaagenis võeti otsus vastu ja juba 1911. aastal tähistati naistepäeva Saksamaal, Austrias, Šveitsis ja Taanis , mõni aasta hiljem ka Venemaal.
Naistepäev integreeriti uue ja neutraalse pühana kohe Nõukogude Liidus tähistatavate pühade hulka ja peagi algas selle äge politiseerimine. 1930. aastatel hakati päeva laialt ja ajakirjanduse toetusel tähistama, 1936. aastast algas emarolli väärtustamine ja emakangelaste kujundamine, emadusest ja emadest kirjutamine ja konkreetsete iskute esile tõstmine - Venemaal kujunes kiiresti välja tõeline emakultus. Aga ega ainult seal - Teise maailmasõja eel ja ajal oli emadus hinnatud muudeski riikides ja samasugune propaganda käivitatud näiteks Saksamaal.
Naistepäev ÜRO tähtpäevade nimistus, kuid selletagi on ta laialt tuntud mitmel pool Euroopas, Ameerikas ja Austraalias. Üksnes 20.-21. sajandi naistepäeva sümbolid on muutunud. Sel päeval korraldatakse vägivallavastaseid aktsioone, rahvusvahelisi foorumeid, kriisikeskuste abistamist. See on päev, kui räägitakse naiste muredest ja probleemidest.

Aprillipäev, naljapäev - 1. aprill

Levis Eestis lõplikult 20. sajandil, kui aprillikaartide saatmine ja ninapidivedamised muutusid selle päevaga kokkukuuluvaks. Üsna kiiresti hakkasid levima ja muutusid populaarseks naljakaardid kirjaga 'Aprill! Aprill! Aprill!', mida saadeti sõpradele ja sugulastele. 1950. aastatel ja hiljem asendasid poekaarte fotograafide poolt ümberpildistatud vanad kaardid, kuid neid joonistati ka ise. Aprillinaljad olid eriti populaarsed laste hulgas, kes tegid aprilli eakaaslastele, vanematele ja õpetajatele. Üsna populaarseks muutusid 20. sajandil meedianaljad – valeteated ja -uudised ajalehtedes, raadios, TVs. Parim nali oli teadagi see, mis pani kergeusklikud tões ja vaimus tegutsema. Viimaseks edukaks naljaks võib pidada näiteks aktsiooni, mille käigus Tartu Ülikooli õppejõud pidid saama endale 1000 krooniga arvuti. Eestis tehakse aprillinalja 1. aprillil ja harvemini ka viimasel aprillipäeval. Kes muul ajal aprilli teeb, seda on õigus kutsuda 'aprillisiga viie põrsaga' ja muul viisil.
Selle kergemeelse ja lustaka päeva saamislugu on keerukas ja mõtlemapanevalt koomiline . Traditsiooniliselt pühitseti uut aastat paljudes vanades kultuurides, mh roomlaste ja hindude poolt, 1. aprillil. Pärimuse järgi põhjustas paavst Gregorius XIII kalendrireform, millega nihutati uusaasta 1. aprillilt 1. jaanuarile, palju segadust. Osa inimesi jätkas vanade kommete järgi elamist ja uue aasta tähistamist 1. aprillil. Neid siis hakatigi haneks tõmbama, neile naljaõnnitlusi saatma või narriks hüüdma (päeva nimi paljudes keeltes on narripäev). 1. aprilli tähistatakse väga paljudes maailma riikides, kõikjal on levinud ka aprillikaartide saatmine.
Eestis ja muudes Kesk-Euroopa riikides kuulub 1. aprill õnnetute päevade loetelusse.

Mida mujal tehakse

Ðotimaal kestab aprillinaljade tegemine 48 tundi ja seda kutsutakse käojahiks. Prantsusmaal kutsutakse päeva aprillikalaks, sest seda on kerge püüda, see on kerge saak. Koolilapsed kinnitavad üksteise seljale kalapilte ja silte kirjaga 'Aprillikala'. Ka eesti slängis on levinud 'kala' eksituse või vea tähenduses.
Inglismaal mindi uuele kalendrisüsteemile lõplikult üle 1752. aastal, esimese aprilli tähistamine levis sinna aga arvatavasti Saksamaalt või Prantsusmaalt 17. sajandil, päeva hakati kiiresti tähistama ka Inglismaa Ameerika kolooniates. 18. sajandil oli aprillitegemine Inglismaal üldlevinud täiskasvanute komme. Juba 19. sajandil muutusid täiskasvanute naljad harvaks, kuid seda kohta hakkas täitma meedia: ajalehtedes, hiljem raadios, TVs ja internetis on ikka levitatud nalju. Lapsed jätkavad aprillinaljadega aga sama innuga kui mõne sajandi eest.
1. aprilli sugulaspäev Hispaanias on 'Día de los Santos Inocentes', mida peetakse 28. detsembril. Pühade lihtsameelsete päeva naljad on aprillinaljadega üpris sarnased.

Kas veel kusagil 30. aprillil aprilli tehakse

Näiteks Saksamaal ja Norras on kombeks sel päeval aprilli teha.

Volbripäev (töörahvapüha, maipüha) - 1. mai

Volbripäeva tähistamine volbrilaupäeval ehk 30. aprillil on linnades ja asulates tänapäeval saanud hoo sisse, alates 1980. aastatest tähistatakse seda päeva kõigi nõidade ja maagia päevana. Sel puhul korraldatakse (nõia)etendustega pidusid, tehakse lõket ja küpsetatakse vorstikesi või liha. Kindlasti on volbripäev üks neid päevi, mille kombestik on ajast aega tugevasti muutunud. Nõidade peod polnud kõikjal ühtviisi tuntud. Näiteks 19. sajandil oli volbripäev eestirootslastel teada kui nõidade liikumisaeg. Sealt levisid uskumused lähemate naabriteni. Ka Läänemaal ja saartel teati veel 20. sajandi keskpaigas, et nõiad käivad loksperil. Sinna sõitsid enamalt jaolt peremehed , kuid ka muu " kunste " valdav rahvas. Loksperil käimine ja seal mõõkadega vehklemine oli maa peal nähtav virmalistena. Aga siis ei sõidetud sinna sugugi volbripäeval (ega selle laupäeval), vaid hoopis neljapäeviti, jõulude ajal, suurel nädalal ja muudel tähtpäevadel. Nii oli see vanal ajal. Päris uuel ajal liiguvad volbrilaupäeval igasugused salkus ja kaltsus tegelased, fantastilised elukad, küürakad nõiamoorid, väikesed nõiad, šamaanid ja haldjad ringi. Olendeid on ilusatest peletisteni. Tantsitakse, lauldakse, käiakse temaatilisel diskol või istutakse vaikselt oma seltskonnaga lõkkevalgel.
1. mai oli 20. sajandil pikalt tuntud kui töörahva püha, mille juurde kuulus maiparaad. Selle päeva tähistamine sai juba 1862. aastal alguse Ameerikas Chicagos ja on üks neid 19.-20. sajandi pühi, mis leidis märkimist Euroopa tööstusriikides ja -keskustes. Eestis algas avalik ja suurejooneline maipühade tähistamine nõukogude võimu kehtestamisega, eeskätt Teise maailmasõja järel kui üks olulisi riigipühi. Ametlikud rongkäigud, millest tuli osa võtta õppuritel ja töötajatel, toimusid suuremates linnades ja maakonnakeskustes hommikupoolikul, õhtupoolik oli vaba. Sündmust kajastati raadio ja TV vahendusel ja selle meedia pool on võrreldav tänaste jõulupühadega. Spetsiaalne muusika , temaatilised intervjuud, kõned ja kontserdid olid aga enamikule rahvast kevadtööde ja koristamise kõrval vähetähtsad.
2. mail jätkusid põllutööd oma maalapil. Niisiis nihkus künni- ja külvitööde algus päevale, mida 19. sajandi lõpus eriliselt ei teatudki. Kindlasti tehti aga mai alguses tuld . Varasemast traditsioonist on teada ka, et mõnel pool külvati ube.
Maipäev oli väga tuntud aga ka 16.-18. sajandil, kui Tallinnas oli tavaks valida maikuningas ja maikuninganna, toimusid maikarnevalid ja toodi meigusid.

Mida mujal tehakse

Volbripäeva nõidade pühana tähistatakse Saksamaal, kus vana pärimuse kohaselt nõiad kogunesidki kõrgeimale mäetipule lõbutsema. Kaasajal on volbripäev karnevalide ja lõbustuste päev ning nõidade kujukesed turistikaup. Maikrahvide ja -krahvinnade valimise tava aga tuntud laialt paljudes Euroopa maades.

Jaanipäev - 24. juuni

Jaanipäev on iidne suvepüha, aasta tähtsam püha. Jaanilaupäeval oli maal ja ka linnas veel hiljuti tavaks käia saunas ja tingimata külastada surnuaial omaste haudasid. Õhtul süüdati jaanituli, aasta kõige olulisem tuli. Jaanituld tehakse tänagi, see tava on üsna vähe muutunud viimase saja aastaga. Kui, siis ehk seevõrra, et sajandi eest oli jaanituli sagedasti paik, kuhu koguneti igas vanuses pereliikmetega ühiselt lõbutsema. Tänapäeval kohtuvad rohkem ühevanused sõbrad.

Jaanituli

Paljud rahvad seostasid jaanituld algselt päikesepüha ja -kultusega. See kehtib ka eestlaste kohta. Jaanilõkkeks koguti aegsasti puid ja muud põletusmaterjali. Veel 20. sajandi keskpaiku tehti eri Eesti piirkondades erineval viisil tuld. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sellist tuld on kutsutud 'leedutuli'. Sagedasti valiti tuletegemiseks kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiige - ja jaanitulepaik, kus lõke süüdati. 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi viimaste kümnenditeni on olnud kombeks suurema jaanitule juurde ehitada ka kiik. Lõkkeplats ehiti kaskede ja (paber)laternatega, hiljem elektriküünaldega. Jaanilaupäeval koju ja kiige juurde toodud kased kandsid erinimetust jaanikased, mis osutab, kui tähtsaks neid peeti. Lisaks lõkkeplatsile ehiti kaskedega ka tube, nagu suvitsepühade ajalgi. Noormehed viisid väljavalitu akna alla hommikuks armukase. Poiste toodud kased olid staatuse sümbol – see näitas, et neiu oli tähelepandav. Kuid palju rõõmu tõi oma perega kaskede järel käimine - eriti lastele, kellel see käik alustaski pühad. Kaseoksi raiuti toodud puude küljest kohe ka jaanisauna viha jaoks. Noorte lehtedega kasevihad muutsid sauna ja saunalised eriliselt lõhnavaks.
Tule jaoks kasutati ära kogutud puud, 1970. aastatel ka näiteks vanad autokummid , millest sai suure tossulõkke. Tulle visati igasuguseid puuesemeid, põletati vanu paate, mõnikord ka käbisid. Värvilise tule saamiseks visati lõkkesse mõnikord ka kemikaale. 20. sajandi algupoole peeti jaanitule suitsu tervendavaks, mistõttu oli tavaks juhtida piimakari ümber tule, inimestel aga käia läbi selle suitsu. Viimane juhtub lõkke ääres istudes tavaliselt nagunii . Ida-Eestis oli levinud tava hüpata üle tule (peetakse pigem slaavi kombeks) ja Lõuna-Eestis tava ehtida lehmi pärgadega (peetakse balti-mõjuliseks kombeks).
Jaanitule juures on läbi sajandite tantsitud ja lauldud, sinna kutsuti alati pillimehi või ansambleid. Mõisate, hiljem seltside eestvõttel esitati eeskavana näidendeid. Veel 1960. aastatel kuulusid jaanitule juurde võhuetendused, kiikumine ja muusika . Lõkke juures tantsiti. Kui polnud pillimehi, siis mängiti ringmängulaule või lauldi niisama. Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad, mida praegugi ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja . Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad. Laulmine on jaanitulest lahutamatu , nii et perekonna või sõpruskonna lõkke ääreski lauldakse ja mängitakse, kuid reeglina on need vaiksemad ettevõtmised. Viimasel poolsajandil on lõkke ääres tihti kõlanud kitarrisaade, sest populaarset pilli oskavad paljud mängida ja seda on lihtne kaasa võtta.
Jaanilaupäeva öösel on läbi aegade paadiga sõidetud, põletatud seal tõrvikuid või küünlaid, mis hämaruses – pimedaks ju õigupoolest ei lähegi – peegelduvad tumedal veel.

Ennustamine

Jaanipäeva juurde kuulub rida maagilisi, kuid igal juhul romantilisi ettevõtmisi. Näiteks sõnajalaõie otsimine. Sõnajalaõit tuli otsida metsast üksinda. Sõnajalg õitseb uskumuse järgi kord aastas jaaniööl ja õnnelik leidja on hoobilt rikas, valdab erilisi oskusi ja salakeeli. 20. sajandil oli jaanitulelt tavaks minna kahekesi sõnajalaõit otsima . Ikka koos kalli kaaslasega.
Varasemate romantiliste ennustustavade hulka kuulub ka üksinda salaja jaaniõite korjamine . Erinevaid õisi peab olema kokku üheksa. Korjatud kimp pannakse padja alla, öösel nähakse unes kallimat. Eestis on üsna palju inimesi, kes kinnitavad, et nad nägid oma tulevase kaasa ära just sel viisil toimides. Muide, ka mõne folkloristiga on nii juhtunud.
Kuna tegemist on aasta lühima ööga, siis oli tavaks olla päikesetõusuni ärkvel. Üldlevinud arvamuse järgi on suur õnn, kui jaaniööl ei saja. Jaanikastel on läbi paljude sajandite usutud olevat maagiline tervistav ja ilu andev jõud, mistõttu sellega pesti nägu. Veel sajand varem oli tava jaanikastes kukerpalli visata, mis pidi vältima seljahaigused – talurahva nuhtluse – ja aitama olla terve.
Erilisi omadusi oli teistelgi jaanilaupäeval leitud esemetel või sooritatud toimingutel. Näiteks jaanilaupäeval saunas ihu külge kleepunud vihalehega sai armastust võita.
Viimast korda oli võimalik nõiduda naabrite piimaõnne endale, edendada karja- ning viljakasvu.
Kunagistest ohvripaikadest ja -kommetest on säilinud üksnes jaanipäeval Meeksi kirikust paremal, Meeksi oja teisel kaldal asuvale Jaanikivile andide viimise tava. Legendi järgi olevat kivil istunud ja jalgu puhanud püha Jaan. Jaanikivi kohta räägib vana hoiatusjutt, et kohalik mõisnik olevat lasknud kivi tükkideks lõhkuda ja tükid karjalauda sisse müürida. Selle järel olid alanud õnnetused, loomad surnud ja mees ise jäänud haigeks . Viimaks lasknud ta kivitükid vanasse kohta tagasi viia. Rahvaluulearhiivis on mitmeid fotosid Jaanikivile ohverdamisest. Tänapäevani käivad haiged vigastatud kätt või jalga kivi vastu surumas ja sinna ande viimas.

Töökeelud

Tegemist oli nii olulise pühaga, et anti vaba päev karjasele, teenijarahvale ja muidugi noortele. Toimetati üksnes hädavajalikke toiminguid , välditi karja sattumist võõra silma ette, et seda ei saaks ära nõiduda ega kahjustada.

Rituaalsed toidud

Sõir (Lõuna-Eestis), kohupiimakorbid, piimatoidud. Väga oluline oli jaaniõlu ehk vanapäraselt jaanikahi.

Heinamaarjapäev - 2. juuli

Nagu kõik maarjapäevad on seegi püha seotud maarjapuna joomise ja teatavate naistetööde keeldudega. Sealhulgas peeti vahet heinateol. Heinamaarjapäev on olnud veel 17.-18. sajandil populaarne püha, olulise maagilise kombestiku ja oma tavadega. 17. sajandist on teateid, et sel päeval on käidud Viru-Nigulas katolikuaegse kabeli juures palvetamas ja ohvritoite viimas, et loomadele ja endale tervist tagada.
Vanadest kommetest püsisid 20. sajandini värvitaimede korjamise ja tuletegemise tava. Viimane eeskätt rannikul ja saartel, kus tehti nn leedutuld. Leedutuleks laoti kõrgemale kohale või rannale laasitud, kuid latva jäetud lehtedega puu ümber kadakaoksi ja muud tuletegemise materjali. Vahel kinnitati ka tõrvatünn üles puu latva. Sellisena meenutab leedupuu maipuud ja muid sümboolseid elupuid. Leedutuli tagas peale viljaõnne veel randlastele kalasaagi. Aga heinamaarjatuld on tehtud mujalgi Eestis, peetud ühiselt pidu või tähistatud koosviibimist. Käidi ka saunas, nagu paljudel muudel suvistel pühadel.
19. ja 20. sajandil käidi veel lehesel – saunavihtadeks oksi toomas. Seegi oli tihti noorte laulu- ja naljarohke ettevõtmine.

Töökeelud

Heinamaarjapäev oli üks piksega seotud pühadest, mistõttu äikese kartusel oli heinatöö keelatud. Üldiselt algas suurem heinategu selle püha järel.
Kalapüügikeeld, kuid kalasaagi heaks tuli vette ohverdada.
Naistetööd, sh nõelatööd, on keelatud – mõjuvad halvasti lammastele.

Toidud

Mõnel pool (eeskätt õigeusu aladel) joodi maarjapuna. Tehti leiba.

Kirikukalendris

Maarja kohtumispäev Eliisabetiga. Selle päeva tähistamine pärineb 1263. aastast, kust on teada, et frantsiskaanid pühitsesid seda kui kuuendat päeva enne Johannese sünnipäeva, 1568. aastast laienes päeva tähistamine kogu katoliku kirikule. 1969. aastani pühitseti Maarja kojutuleku püha 31. mail ja saksakeelses kultuuriruumis 2. juulil. Kaitseks pikse vastu riputati sealsetel aladel varem akende kohale sarapuuoksi.

Maarjahein

Maarjahein ehk imehein kuulub nõiataimede hulka, mille väega on võimalik avada kõik uksed, näha varanduste asupaika ja omandada tundmatud keeled. Imerohtu sai niita erilistel päevadel (ühena nimetatakse maarjapäeva). Silmatorkamatu hein ka lõhnas eriliselt ja teda oli võimalik ära tunda voolavasse vette heites – imehein ujus vastuvoolu.
Lauritsapäev - 10. august
Seda kunagi kogu Eestis tuntud püha mäletati 20. sajandi alguses laiemalt üksnes Lääne- ja Lõuna-Eestis. Päev ise on pühendatud tulepatroon Laurentsiusele. Paljud selle päeva kombed ongi seotud tuletegemise ja sellega seotud tabudega. Et tulekahjusid peletada, visati hommikul katusele vett.
17. sajandil ohverdati kodus või Lauritsa - kabelite lähedal rikkalikult ja mitmel pool Eestis. Vanematest trükistest on teada suured pidustused näiteks Lauritsa - ehk Rajakivi juures. Selle Kuusalu kivi juures, millele on raiutud rest ja tuletangid, olevat põletatud püha Laurentsius, Kuusalu kiriku ehitaja. Lauritsakivi juurde on kogunetud pidutsema ja ohverdama veel 20. sajandil.
Laurentsiusega on ühte sulanud mitmed tulehaldjaga seotud kujutelmad. Sel päeval on arvukalt tulega seotud töökeelde. Ka oli tavaks viia sauna Lauritsa jaoks viht ja panna talle valmis pesuvesi.
Lauritsapäev oli Põhja-Eestis kiikumisaja lõpupäev.
Lõuna-Eestis oli sokutapmise päev, lauritsapäeva järel algas seal rukkikülv.
Vanematest trükistest on teada, et lauritsapäevale lähemat perioodi kutsuti koerapäevadeks ehk Siiriuse paistmise ajaks. Selle tähe valgus kahjustas paljude rahvaste arvates inimesi ja loomi, levitades neile haigusi.

Töökeelud

Tuletegemine oli rangelt keelatud nagu ka igasugused suuremad tööd: rohu niitmine , külvamine, puude raiumine, kapsaaias käimine, õunte ja puuviljade toomine.

Rituaalsed toidud

Laiad pannkoogid , sikuliha kartulitega.

Legend

Eestis on olnud ülimalt populaarne muinasjutt tallu saabuvatest pühakutest ja Kristusest. Igatahes on üks pühameestest Laurits, tulevaldaja. Vahel on aga tule rahustaja Kristus. Et peremees palub külalisi appi, siis pistabki üks neist viljale tule külge ja seda loitsuga rahustades peksab peremehe vilja. Kui peremees järgmisel aastal tahab ise kerge vaevaga vilja pekstud saada ja eelmisel aastal nähtut hakkab järele tegema, põleb ta rehi maha.
Lauritsapäeva ja tule seoseid toetab ehk ka teadmine, et Jeruusalemma tempel on kaks korda 10. augustil süttinud.

Esimene koolipäev (tarkusepäev) - 1. september

Esimese koolipäeva tavad on pikka aega - üle poole sajandi - püsinud ühesugustena: pidulikult riietatud abituriendid viivad 1. klassi lapsed käekõrval koolisaali avaaktusele. Klassikaline esimese koolipäeva rõivas on ikka olnud valge pluus . Mõnikord on tüdrukutel seda asendanud tume kleit piduliku valge krae ja kätistega. Kuid valge pluus tundub sel päeval endastmõistetavana praegugi, kui mingeid ettekirjutusi pole - valdav osa kooliastujaid on ikka sellises pidurõivastuses. Esinemiste järel anti õpilastele varem lilleõis ja elu esimene kõvakaaneline õpilaspilet. 1990. aastatel hakati 1. klassi astujaile kinkima aabitsaid (varem osteti kõik õpikud enne kooli endale ja seetõttu polnud aabitsal muud erilist tähendust, kui et ta oli esimene lugemisraamat - õpikud jäid ju nagunii endale; vahel müüdi vanemates klassides kooliraamatuid ka sümboolse hinna eest edasi noorematele). Tänaseks on aabitsast kujunenud pikemaks ajaks esimene ja ainuke õpilase oma raamat, mälestusese. Paljudes koolides on aabitsasse liimitud kooli logoga eksliibris või kleeps. Oma koolimütsiga koolides antakse sageli just esimesel aktusel üle oma kooli tekkel.
Nõukogude aja viimastel aastakümnetel hakati 1. septembril tähistama tarkusepäeva, see tähtpäev on jäänud oluliseks tänini.

Koolivormist ja eriti pidulikust koolivormist

1950. aastatel hakkas Eesti koolides taas kehtima kohustuslik koolivorm . Koolivorm oli alguses tugevasti mõjustatud Eesti Teise maailmasõja eelsete eliitkoolide vormirõivaist ja muidugi ka Vene tsaariaegseist koolivormidest (pruun kleit valge krae ja kätistega ning must põll, mida pidulikel puhkudel asendas valge rüüsitud äärtega põll). Koolivormi reformiti korduvalt, sest moemuutustele ja uutele materjalidele taheti järele jõuda. Üldiselt püüti järgida klassikalist rõivastiili, mida nt 1960. aastate lõpus ja 1970. aastatel oli vanematel õpilastel üsna raske aktsepteerida, sest klassikaline lõige erines igapäevasest noortemoest liiga palju. Eriti raske oli kanda koolimütsi, milleta paljudes koolides ei lastud üle kooliläve.
Kõigil koolivormiaegadel oli neid, kes püüdsid samades piirides midagi originaalset luua (näiteks ülimalt moodsa lõikega koolikleiti kanda, muuta selle värvi natuke heledamaks või tumedamaks, kanda kampsunit või tüdrukud pikki pükse (mis 1970. aastate keskpaigani oli keelatud). Sellest sündis harilikult üksnes pahandusi , sest pedagoogide hulgas leidus alati seadusetähte täpselt järgivaid isikuid, kellele teistsugune värv või vorm häirivalt mõjus, kes kippusid põlvikute või seelikute pikkust mõõtma ja muid korrastavaid või karistavaid riitusi läbi viima.
Veel 1970. aastatel lubasid ehteid kanda vähesed õpetajad. Meikimine, juuste värvimine, küünte lakkimine jm oli keelatud, ainult juuste lokkimine hakkas paiguti juba lubatuks muutuma . Kuid sellegi eest võidi halval juhul viia vägisi kraani alla pesema . Suveti kasvatasid noormehed habet ja juukseid ning tüdrukud harrastasid koolis lubamatut ehtimist. Vaeste õpetajate kiuste keeras noortemood 1960. ja 1970. aastatel aina pikajuukselisemaks ja nii olid paljud õpetajad sunnitud möönma, et poiste juuksed tohivad ulatuda kraeni või õlgadeni.

Õpetajate päev – 5. oktoober

Õpetajate päeva tähistati Eestis koolides juba 1960. aastatel, kuid tänase koolilapse kalendrisse kuulub see tingimata ja on kindla kuupäevaga seotud. Tavad pole aastate jooksul kuigivõrd muutunud, ehk ainult selle poolest, et 1960. aastatel lasti õpilastel tunde anda, õpetajad ise tundi ei läinud. Õpetajaks said ikka tublimad õpilased, tunde anti ennekõike nooremates klassides ja põhikoolis. Tundides mingit naljatamist polnud, sest asendusõpetaja pani pärishindeid pärispäevikusse ja võttis ametit õpetaja igapäevase tõsidusega.
1990. aastatest on õpetajate päevad vabamad ja naljarohkemad. Vanemad õpilased mängivad õpetajaid ja kooli juhtkonda. Kas tõsiselt või naljatavas ja kiusakas toonis, see sõltub koolist. Teinekord kujuneb uuest juhtkonnast tõsine seltskond, teinekord naljatav kamp . Ka üsna paljud õpetajad elavad end tembutades välja: pilluvad paberlennukeid, segavad tundi, jutustavad ja vigurdavad, ei viitsi vastata.
Sagedasti on tunnid lühendatud, toimub võistlusi ja etendusi.
Päeva lõpetab õpilaste valmistatud kohvilaud ja lilled õpetajatele, ka valla-, linnavalitsuse või haridusosakonna visiit ja õnnitlused. Lisaks ja ennekõike on see päev, kus avaldatakse õpetajatele vaimustust, sest osa neist on lihtsalt suurepärased.

UNESCO kehtestas õpetajate päeva 1994

UNESCO lõi tähtpäeva 1994. aastal selleks, et 24 tunni jooksul oleksid kogu maailma tähelepanu keskpunktis õpetajate töö ja saavutused ning samuti nende prioriteedid ja probleemid. Üllitatakse infoplakat ja saadetakse laiali infomaterjale õpetajate päeva teema kohta, viiakse läbi kampaaniaid.

Mardipäev - 10. november

Mardipäev on tänini elav rahvakalendri tähtpäev. Eeskätt teame seda mardisantide ehk martide ringijooksmise tõttu. Veel 20. sajandi alguses jooksid marti pigem noormehed ja selletõttu on püha seostatud näiteks noorte meeste initsiatsiooniga ehk vastuvõtuga meeste kogukonda. Tüüpilised olid tumedasse riietatud mardid , kelle tulek tõi kaasa viljaõnne. Varem on see olnud päev, mil tuli mõistatada ja mida peeti hingedeajaga kokkukuuluvaks – hinged tulid koju, mardipäev lõpetas hingedeaja. Pika traditsioonis püsimise jooksul on mardikombestik palju muutunud ja sulatanud endasse mitmeid uusi jooni.
Hingedeaja tõttu kehtis rida töökeelde - eeskätt lina ja villaga seotud naistetööd, kolistamine, et mitte häirida hingede rahu. Valmistati erilisi pühadetoite. Mardipäevast algasid tubased tööd ja talveaeg.

Maskeerimine

Mardilaupäeval või mardipäeval liikusid algselt ringi mehed, 19. sajandi lõpupoole meesteks riietunud tütarlapsed. Ka hiljem on püütud pigem meestena marti joosta. 19. sajandil liiguti tihti juba ühise segakambana perest perre. Jooksmist alustati õhtupoolikul.
Martidel olid seljas musta või tumedat värvi rõivad või pahupidi pööratud kasukad. Kasutati igasuguseid käepäraseid vahendeid, nagu takkusid, millest tehti habe ja juuksed, tohtu, sammalt, oksi jm, millest sai valmistada maski või mida sai kasutada kostüümi juures, samuti vatti ja riideribasid. Maskid olid enamasti mõeldud näo varjamiseks ja seetõttu rohmakad ning koledad. Oluline oli varjata nägu ja muuta end täiesti tundmatuks. Ka seos tagasipöörduvate esivanemate hingedega tingis riietuse ja maskide valiku. Karvaseid rõivaid on usundi- uurijad seostanud viljakusega, eeskätt on meil teateid, et karvaste santide puhul on oodata head lambaõnne.
Linnades maskeeruti 20. sajandi keskpaiku poe- või omavalmistatud maskide abil loomadeks, ametimeesteks, kuraditeks, nõidadeks, kuulsateks sõdalasteks või muudeks tuntud tegelasteks, keda oli mõne tunnusliku joone abil lihtne jäljendada. Üha sagedamini piisas näo värvimisest, et mardiks minna. Linnades polnud tundmatuks jäämine enam ka nii oluline, sest nagunii tunti kaugemalt tulijaid vähem.
Kombeks oli peale laulmise ja pillimängu käratseda ja lärmata, kolistada, helistada kellasid, taguda esemeid kokku. Arvatavasti oli see kõik mõeldud halbade jõudude eemalepeletamiseks.

Mardipere

Enamasti käidi ringi mardiperena, keda juhtisid mardiisa ja mardiema. Viimaste puhul oli lauluoskus ja sõnaosavus hinnatav ja vajalik omadus. Kõige tähtsam tegelane oli mardiisa. Kuid ka sellise pere liikmeil oli vabadus käituda oma väikese rolli kohaselt. Kamba suurus võis ulatuda üle paarikümne inimese nagu tänapäevalgi, kui minnakse terve klassi või sõpruskonnaga kuhugi külla, nt õpetajaid, klassikaaslasi või õppejõude külastama ja neilt mardinoosi saama.
20. sajandi esimesel poolel kasutati pikemate vahemaade puhul hobust. Vankrile või rekke oli hea andisid laduda. Hiljem on juba ka mootorrataste, autode ja muude sõiduvahenditega kohale sõidetud.
Mardikambad on omavahel võistelnud, on olnud ka erinevate mardiseltskondade kokkupõrkeid, andide röövimist ja teise seltskonna jälitamist. Enamasti on aga omavahel hästisobivad noored kohtudes koos edasi liikunud.
Tihti kuulus seltskonda pillimees ja häid lauljaid, sest mardi -kadrikombestikus on laulul täiesti eriline roll.
Mardiperre kuulusid kindlasti mardilapsed, kaasas võis olla erinevaid ametimehi, loomi ja muid elukaid, kes aitasid martide miniatuurse etenduse elavaks ja ainukordseks muuta.

Loomamaskid

Eeskätt Lääne-Eesti ja saarte maskeerimiskombestik on väga sarnane Skandinaavia tavadega ja seetõttu on just sellel alal ka palju erinevaid loomamaske või lausa loomadeks rõivastumist.
Mardikombestikku kuuluvad eeskätt mardi(ka kadri)karu, kuid ka mardihobune, mardisokk (sama maski kasutati ka aastavahetusel), mardilammas ja mardikurg. Läänemaal ja Saaremaal on paiguti käinud ringi ka mardihani.
Maskeerumine toimus võimalikult lihtsalt: poeti näiteks kahekesi teki või lina alla, mõnikord jäi teine n.-ö ratsanikuna poolest saadik nähtavaks. Kure ja hane juures kasutati valget lina, suurrätti, kuuevarrukast pistetud käsi kujutas linnupead. Muude loomade puhul aitas pahupidi kasukast, soku puhul ka uhkest sarvedega peast , mis tihti oli kepi otsa pistetud.
Miks maskeeruti loomadeks? Seletusi on sellelegi tavale palju, alates sellest, et surnute hinged liikusid ringi erinevate loomade ja lindudena, et osa neist kujutas endast kunagisi loodusjõude ja - haldjaid , viljakushaldjaid, ka pimeduse deemonlikke esindajaid.

Jõulud - 24. detsember – 6.jaanuar

Jõulud on tähtsaimaid rahvakalendri pühi ka tänapäeval, tähistades talvist üleminekut lühenevatelt päevadelt päikese uuele võidule. Jõulude vastandiks on kalendri suvepoolel jaanipäev. Jõulud ja aastavahetus on kõikjal maailmas püha, mida tähistatakse vanadest tavadest lähtudes eriliste ja rohkete toitudega, mängude, laulude ja lõbutsemisega. See on püha, mis sisaldab palju erinevatest aegadest pärit kihistusi ja tavasid ning haarab inimesi olenemata nende ametist, positsioonist ja usutunnistusest või selle puudumisest. Jõulude, nagu ka aastavahetuse juurde kuuluvad kingitused, lahkunud esivanemate mälestamine kalmudel küünalde süütamisega või nende meenutamine, sugulaste ja sõprade õnnitlemine kaartidega, jõulupuu, jõulukirik ja jõululaulud, paljudes riikides vabad päevad või koguni pikem jõulupuhkus. Viimase saja aastaga on jõuludest kujunenud suured kaubanduslikud pühad, mis algavad varakult detsembri algul või juba novembri lõpul, s.t advendiajal ja isegi selle eel. Nende pühade ajal ostetakse ja kingitakse tohutult palju pisiasju ja ka suuri hinnalisi esemeid. Jõulud on oma praeguse ilme omandanud kogu maailmas viimase viiekümne aastaga. Eestis on jõulukombed mõnevõrra segunenud näärikommetega. Tunnuslik on, et paljud moenähtused on siia jõudnud suhteliselt hiljuti, viimase kümmekonna aasta vältel.
Jõuluaja kestust on arvutatud erinevalt: tavaliselt toomapäevast ehk 21. detsembrist kolmekuningapäevani ehk 6. (või 7.) jaanuarini. Kiriklikult on Kristuse sündimist tähistatud 6. jaanuaril ja alates 354. aastast 25. detsembril. Arvatavasti nihutati sünnipäev teadlikult roomlaste Mithra- ja muude päikesepidustuste ajale. Tours’i kirikukogu otsusega peeti jõulusid 12 päeva. See aeg oli määratud usupüha pidamiseks, mistõttu töötamine oli keelatud. Eestis on jõulud kestnud Kristuse sünnist ehk 24. detsembrist 6. jaanuarini või siis advendist kolmekuningapäevani. 19. sajandil on jõulusid venitatud pikemaks nn järelpäevade ehk lapsepäevade ehk annepäevade ehk nuudipäevade ja muunimeliste päevade abil. Peamiselt olid need siis päevad, millal mehed liikusid viimast õlut otsides külas ringi. Tundub, et sel kombel saadi kuni kolm töövaba lisapäeva (jõulu-annepäev, jõulu-juulapäev, pühade emapäev; nääri-annepäev, Anne lapsepäev; kolmekuninga-kaiepäev, Kaie lapsepäev, kolme-kuninga-krõõdupäev).

Maja kaunistamine

Jõuluõled, jõuluheinad

Eestis toodi 19. sajandi lõpuni jõuluks talutarre ja samuti äärelinna tubadesse õled, mistõttu vanemad jõulumälestused on tulvil kirjeldusi sellest, kui tore neis oli hullata. Mõnes peres toodi veel 1950. aastatel õled rehetuppa (nagu näiteks ühes Põltsamaa lähedases peres) ja mürati seal noorte ning lastega. Jõukamates peredes toodi tuppa heinu. Mõnel pool on ühtesid toodud jõuludeks ja teisi uueks aastaks. Põhjendatud on teguviisi eeskätt sellega, et Kristus sündis tallis ja ta esimene ase oli sõimes. Kalendritavade uurijad on kaldunud arvama , et üheks põhjuseks karmi talvega Põhjamaades oli põranda soojendamine ja samaaegu ehtimine ning ka viljakuse tagamine. Õlgede toomist on peetud ka keskaegse lossidesse ja kirikutesse õlgede viimise tava reliktiks. Õlgi on jõuluks tuppa toodud ka Soome ja Karjala taludes.
Saaremaal küsiti õlgi sisse tuues luba pühad tuppa tuua. Kui seest vastati, et pühad on teretulnud, viidi õled põrandale. Mõnel pool on visatud samadest õlgedest või heintest, teisal hoopis viljakõrtest peotäis lakke , et proovida tulevase aasta viljaõnne - mida rohkem kõrsi laeparte külge jäi, seda paremad olid lootused uue aasta viljasaagiks. Ennustamisõigus oli eeskätt peremehel ja perenaisel. Vanemast ajast on veel teada õlgedele või erilisele toanurka asetatud viljavihule jõulukahja sortsutamist. Sellist viljavihku on peetud vilja(kus)haldjaks.

Jõulukuusk

"Kui kuulukse pühad tulema , tuuakse kuldsed kuused tuppa, kased valged kambrisse," teatab Kadrina rahvalaul . Jõulukombestikus jaguneb kõik avalikuks ja privaatseks ehk selleks, mida ainult oma kodus tehakse. Kui väljakukuused on kogu maal üpris sarnased, siis vaevalt leiab kahte ühesuguse jõulupuuga kodu. Täna, nii nagu varemgi, ei ole kõigis kodudes kuuske . On neid, kes on selle asendanud oksapärja, laekrooni või lihtsalt mõne oksaga. On neid, kelle kodus on kunstpuu. On neid, kes on jõulupuu toomisest loobunud , ja neid, kelle peresse pole seda kunagi toodud. Kuuse kaunistamine sõltub ajast ja ka moest : kas palju kirevaid, või hoopis ühevärvilised ehted. Kas kuuseladvas täht, kas ehtsad küünlad või elektriküünlad, on maitseküsimus.
Suurte linnakuuskede püstitamine algas 20. sajandi alguses ja näiteks Ameerikas süüdati suur nn rahvuslik jõulupuu alles 1923. aastal Valge Maja ees, ehkki esimesest kümnendist oli puu püstitamine tasahaaval levinud suuremates linnades, nagu New York ja Los Angeles . Juba 19. sajandi lõpul on suuri kuuski olnud Šveitsis ja ka Skandinaavias. 1920. aastatel olnud Rootsis seltsimajade, raekoja või raudteejaama ees elekriküünaldega ehitud suured kuused
Tänapäeval pole kuusk sugugi ainukene valgustatud puu. 1990. aastatel levis Skandinaaviast Eestisse tava ehtida raagus lehtpuid elektriküünaldega ja rajada suuri valguskangaid üle tänavate ja hoonete fassaadidele.