Rahva kalendri kuupäevade nimetusi ja nende tähtpäevi ( uurimustöö ) (0)

1. Jaanuar – nääri-, hundi-, helme -, süda-, uue aasta-, vastse ajastaja-, algu ja talviste kuuks
Jaanuaris oli meeste peamiseks tegeevuseks metsa – ja veotööd
NÄÄRID – 1. jaanuar.
Näärid on aastavahetuse aeg Eestis, mida tähistatakse vähemalt keskajast. Nääride tähistamine ja kombestik viitab selgelt Skandinaavia algupärandile. Nimi tuleb arvatavasti rootsi sõnast Nyår. Nõukogude okupatsiooni ajal, mil jõule nende kristliku tähenduse tõttu ei peetud, võttis jõulu kombestiku suuresti üle näärikombestik ( jõuluvana asemel näärivana jms). Eesti rahvakultuuris on näärikombestikku kõige rohkem järgitud nääriõhtul (ka: vana-aastaõhtu) ja nääriõhtu tavad, uskumused ja toidud on lähedased jõuluõhtu omadega ( http://et.wikipedia.org/wiki/N%C3%A4%C3%A4rid )
KOLMEKUNIGAPÄEV – 6. jaanuar.
Kolmekuningapäeva kutsutakse ka kolmandateks jõuludeks või jõulude sabaks. Kolmekuningapäeval tõmbas eesti talupoeg jõulupühadele joone alla, veel pidutseti, veel ei tehtud tööd. Küll aga võisid mehedsõita laadale. Eriti tuntud oli Tartu kolmekuningapäeva aastalaat . Kuni 6. jaanuarini võib tavakohaselt veel head uut aastat soovida. 7. jaanuaril viidi jõulukuusk toast välja ning jätkusid kõik argised tööd. (1995 puusea aasta). Kristliku versiooni kohaselt olevat sel päeval kolm hommikumaa kuningat käinud väikest jeesust kummardamas. Sellest legendist on meie rahvatraditsiooni jõudnud päeva nimi ja kui võrreldada jõulude ning nääripäevaga, siis on sedagi suhteliselt palju. (Lauri Vahtre Maarahva tähtraamat)
NUUDIPÄEV – 7. jaanuar.
Nuudipäev ehk kanutipäev on eesti rahvakalendri  tähtpäev , mida peetakse 13. jaanuaril. Seda on tähistatud ka 7. jaanuaril. Tähtpäev sai nime Taani kuninga Erik Hea poja Knudi mõrvamise järgi. Nuudipäeval tööd ei tehtud, mehed käisid perest perre , lõid õlest nuutidega pühad välja ja maitsesid õlut. Kui mõni mees ei raatsinud kolmekuningapäevaks külakorrast koju naasta, ei tohtinud nuudipäeval neist ükski enam mööda küla trallida. Nuudipäeva sula on saarerahva sõnutsi nälja ema, et “kui pole talvet talve ajal, siis pole suid suve ajal”. Näärikuu (jaanuari) härmatis aga tõotab viljarikast aastat ning kalureile  juulis rohket saaki. ( http://et.wikipedia.org/wiki/Nuudip%C3%A4ev )
TALIHARJAPÄEV – 14. jaanuar.
Taliharjapäev alustab kalendripühade rida, mida on peetud talveharjaks (paavlipäev, tõnisepäev,  küünlapäev ) ja mille kohta arvati, et see päev murrab talve selgroo. Taliharjapäeval peab pool loomatoitu alles olema ning sellest päevast liigub aeg kevade suunas. Varases kalendrikirjanduses seostatakse taliharjapäevaga lume sulama hakkamist. Soomlased ja karjalased on väitnud , et karu pöörab siis teise külje ning hakkab teist käppa imema. ( http://et.wikipedia.org/wiki/Taliharjap%C3%A4ev )
TÕNISEPÄEV – 17. jaanuar.
Tõnisepäeva tunneb eesti rahvakalender suhteliselt hästi. (Lauri Vahtre Maarahva tähtraamat) Tõnisepäev kannab rahva hulgas ka taliharjapäeva nime ning Wiedemanni andmeil nimetatakse seda päeva veel jõuluesmaspäevaks. Sageli manitses see päev kokkuhoiule, sest nii inimeste kui ka loomatoidu puudus oli kevadtalvel sagedane. Tõnisepäeva ilma järgi tehti ennustusi saabuva suve ilmade ja viljasaagi kohta. Tõnisepäeva päike ennustab häid suveilmasid, rikkalikku viljasaaki ja inimestele head tervist. Ka lühiaegne päikesepaiste (traditsiooniline ütlemine „Kui niigi palju päikest paistab, et mees hobuse selga jõuab. (1995 puusea aasta)
PAAVLIPÄEV – 25. jaanuar.
Paavlipäev oli eestlaste rahvakalendris tuntud saartel ning mõnes paigas Lääne- ja Harjumaal , kus seda päeva peeti taliharjapäevaks, päevaks,mis jagab talve pooleks. Traditsiooniliseks paavlipäeva toiduks olid keedetud seapea , seakõrvad ja hapukapsad. Ka paavlipäev oli seotud ilmaennustusega. Helmes ennustati, et kui paavlipäev on selge, siis on head tõuvilja loota. Mustjalas aga öeldi, et kui paavlipäeval sajab siis tuleb viljarikas aasta. (1995 puusea aasta)
2. Veebruar – küünla-, vastla-, helme-, rado-, tormi-, tuisu-, heitlik-, hundi- ja vanaisakuu
Südatalvel oli huntide indlemise aeg, siis oli neid rohkesti näha ja kuulda.
KÜÜNLAPÄEV – 2. veebruar.
Küünlapäev on kirikukalendris küünlamaarjapäevaks ja kohati Lääne-Eestis pudrupäevaks nimetatud päev. Küünlamaarjapäev on seotud uskumusega tule ja valguse puhastavast, kaitsvast mõjust. Legendi järgi läks Maarja sel päeval vastsündinuga esimest korda kirikusse, kus siis süttisid küünlad iseenesest põlema. Lääne-Euroopas lasksid usklikud sel päeval kirikus küünlaid õnnistada. Hiljem süüdati õnnistatud küünlad eriti tähtsate sündmuste puhul. (1995 puusea aasta)
LUUVALUPÄEV – 9. veebruar.
Luuvalupäev on tuntud vanemast ajast. Sel päeval ei lubatud ühtki tööd teha, kuna muidu vaevaks tööd teinud kogu aasta liigesevalu. Saardes hoiatati, et kui sel päeval joosta, hüpata või tantsida, hakkavad sellel aastal kõik luud ja liikmed valutama. Reigis keelati sel päeval lammaste niitmine . Öeldi, et kui sel päeval lammast niita, siis kasvab tal karm vill . (1995 ppsea aasta)
MADISEPÄEV – 24. veebruar.
Madisepäev oli eestlaste rahvakalendris tuntud tähtpäev. See päev ei olnud tööpüha, kuid selle päevaga oli seotud hulk töökeeldusid. Polnud soovitatav kedrata, kududa ega õmmeldada need tegevused pidavat tooma suveks rohkelt putukaid. (1995 puusea aasta)
VASTLAPÄEV – 8. veebruar – 7. veebruar.
Vastlapäev kuulub nn.liikuvate pühade hulka. Vastlapäev nõuab noort kuud ja teisipäeva. Osaliselt on selle päeva pühitsemistraditsioonid tänaseni säilinud. Eestlaste vastlakommetes on tähtsal kohal liulaskmine, millega loodeti head lina- ja kanepikasvu. Arvati, et mida pikem liug, seda piem lina. Vastlapäeval küpsetati leiba, mitmesuguseid kukleid ja kakukesi. Karjas väideti, et vastlapäeval küpsetatud leib ei lähe hallitama. Vastlapuder – tangupuder, harvem jahupuder – keedeti vastlapäeva hommikuks. Lõunaks või õhtuks olid seajalad, mida keedeti kas ubade või hernestega, harva kapsaga. Vastlapäeva seajalakonte kasutati mitmel pool ennustamiseks. Viljandis, Kadrinas ja mujal soovitati seajalaluud ritta seada. Igale luule anda tüdruku nimi. Siis kutsutakse koer uksest sisse. Kelle nimelise luu koer kõige enne ära viib, see saab kõige enne mehele. Vastlapäeva ilmaended sarnanevad teiste talviste tähtpäevade omadega. Vastlapäeva lumesaju järgi ennustati head vilja- ja marjasaaki, kuid ka rohkesti putukaid ja taimekahjureid. (1995 puusea aasta)
3. Märts - paastu-, nälja-, hange -, kehva-, linnu-, kevad-, sula- ja vastlakuu
Maarahva tähelepanu on märtsis suunatud kevade saabumisele ja ilmaennustusele nii kevadeks kui suveks.
JEVDOKIAPÄEV - 1. märts.
Jevdokiapäev ja õigeusu kirikukalendris on see päev usumärter  Jevdokia  märtrisurma mälestuspäev. Eestis on seda päeva vähesel määral tähistatud Setumaal . ( http://et.wikipedia.org/wiki/Jevdokiap%C3%A4ev )
TSIRGUPÄEV - 9. märts. Tsirgupäev  õigeusu kirikukalendris on see päev 40 märtri mälestuspäev. Eestis on seda päeva tähistatud üksnes Setumaal. ( http://et.wikipedia.org/wiki/Tsirgup%C3%A4ev )
TUHKAPÄEV - 4. märts.
Tuhkapäevaga algab suur paast , mis kestab kuni lihavõtte- ehk ülestõusmispühadeni. Juba 7. sajandi lõpul on tähistatud tuhkapäeva tuha pähe riputamisega, millest lähtub päeva nimetus ja rida kombeid, mis väljendavad puhastamist ja kõige kurja eemale tõrjumist. Eeskätt on viidud tuhka põllule ja aeda , mõnikord on sel päeval kogutud tuhka hoitud istutamisajaks või kasutatud lehelise keetmiseks. Oluline oli tubade puhastamine ja nn laiskuse või nn tuhkapussi väljapeksmine.
Eestis on kohati säilinud komme teha inimkuju ehk nn tuhkapoiss, mis viiakse salaja teise pere ukse taha, sealt jälle edasi. Kelle ukse taha kuju lõpuks jääb, see pere on kogu aasta pilkealune laiskuse ja lohakuse pärast või koguni kannatabki laiskuse käes.
Maagilistel põhjustel olid keelatud mitmesugused tööd ja toimetamised, eriti juuste kammimine. Ka tule süütamine ja kaua ärkvel olemine olid keelatud. Seevastu ärgata tuli varakult, sest muidu sai sinust aastaks tuhakott (tuhamunn). Seega on enamik käitumisreegleid risti vastupidised vastlapäeva kommetele.
Veel on rannas , kus algas kalasöömine, pandud 19. sajandil lapsed soola peale põlvili ja naljatamisi virkust soovides vastu pükse pekstud. ( http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-tuhkapaev.php )
KORJUSEPÄEV - 12. märts.
Selle püha kohta pole teada või säilinud pea mingit pärimust, kuigi päeva nimi on põline. Soomes ja Karjalas on korjusepäev talve poolitaja .
Soome teadlase K. Vilkuna arvates on korjusepäev muistne rahva kokkutulekupäev. Korjusepäev jagab huvitaval kombel koos künnipäeva (14. aprill), karusepäeva (13. juuli) ja kolletamispäevaga (14. oktoober) ajastaja neljaks . Seejuures pole ka künnipäev ja kolletamispäev mingil kombel seostunud kirikukalendriga ning on kaotanud suurema osa tähendusest ja kombestikust lähedalolevaile pühile.
14. jaanuar on esimene tähtpäev, mille kohta on kõneldud, et siis murtakse pooleks talve selgroog . Järgmised sellised on talihari (17. jaanuar) ja pudrupäev (02. veebruar). Sestap on päeva nimetatud ka taliharjaks.
Saardes on kõneldud:
Vanad inimesed Saardes teavad kõnelda, et korjusepäevast hakkavat korr (suur must rähn) metsas puu oksa pihta nokaga põrri laskma . See olla esimeseks kevade tuleku kuulutuseks. Korjusepäeval võivad juba lapsed kambris paljajalu soosta. Korjusepäeva peeti ka veidi pühaks, sellel päeval keetnud perenaine perele söögiks ube-kapsaid. (Eesti Rahvaluule Arhiiv) ( http://et.wikipedia.org/wiki/Korjusep%C3%A4ev )
KÄÄRDIPÄEV - 17. märts.
Kirikukalendris on see püha Gertrudi mälestuspäev.
Eestis on seda päeva vähesel määral tähistatud nendel Lõuna-Eesti aladel, millel on kokkupuuteala Lätiga. Lätis asendab käädripäev eestlaste madisepäeva, mida Lätis ei tunta. ( http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%A4%C3%A4drip%C3%A4ev )
PAASTUMAARJAPÄEV - 25. märts.
Paastumaarjapäeva teemaks on ingel Gabrieli ilmumine neitsi Maarjale, et kuulutada Jeesuse sündimisest. Sellest tuleb ka püha nimi. Maarja saadud tõotuses avaldub Jumala armu kogu rikkus.
Nagu paljud Vana Testamendi isikudki, annab Maarja end tervikuna Jumala käsutusse. Ta teeb seda teadlikult ja väljendab oma nõusolekut: „Vaata, siin on Issanda teenija , sündigu mulle Sinu sõna järgi!” Maarjapäevade reas on tähistatud ka Maarja külaskäigupäeva (varem 2. juuli, kalendrireformi järel 31. mai), mille piibellikuks aluseks on Maarja külaskäik Ristija Johannese  ema Eliisabeti juurde (Lk1:36–55). Kuna selle püha eraldi tähistamine ei ole meie luterlikus kirikus tänapäeval reeglipärane, on nimetatud tekst võetud paastumaarjapäeva 2. ja 3. lugemisaasta evangeeliumiks.
Püha on tuntud ka eesti rahvakalendris.
4.Aprill - jüri-, sula-, mahla- ja näljakuu
KARJALASKEPÄEV - 1. aprill.
Meie aprillikuu tavades on peatähelepanu pööratud selle kuu ilmade muutlikusele, ilmastiku ja põllusaagi ennustamisele.
Karjalaskepäev kuulub vande tähtpäevade hulka ning tähistab karjatamisperioodi algust. Mõnes piirkonnas on karjalaskepäeva tähistamine ühendatud jüripäeva pidamisega. Karjalaskepäeval aeti kari esimest korda välja, kas või üle hangede. Sellel oli sümboolne tühendus. Üldiselt on ju 1. aprill ka vana kalendri järgi karja väljalaskumiseks varavõitu ja seda toimetati ikkagi kas jüripäeval või selle paiku, arvestades ühtlasi, et kari ei väljuks laudast õnnetul nädalapäeval (s.o. esmaspäeval, kolmapäeval või reedel). Ja ometi eksisteerib tegelikust karjalaskest eraldi veel sellenimeline päev. Mõned pärimusteated ütlevad isegi, et vahel tuli voonakesi süles üle hangede kanda, aga välja nad pidid saama. (Lauri Vahtre Maarahva tähtraamat)
KÜNNIPÄEV - 14. aprill.
Künnipäev kuulub kevadiste põllutööde alguse tähtpäevana eelkristlikku perioodi. (1995 puusea aasta). Künnipäev oli nagu karjalaskepäevgi, ennetava  maagia  päev, mil mitmesuguste maagiliste toimingutega püüti tagada head saaki. Üks niisugune töö oli sõnnikukoorma viimine põllule, põllutööriistade liigutamine ja üksiti korrastamine. ( http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%BCnnip%C3%A4ev )
JÜRIPÄEV - 23. aprill.
Jüripäev märkis eesti rahvakalendris kevade ja kevadtööde algust. Päev on saanud oma nime pühalt Jürilt. Kirikukalendri püha Jüri on tänini oluline kunsti ja kirjanduse inspireerija, lohetapja, keda on peetud kristluse võidu sümboliks paganluse üle.
Jüripäev on Eestisse tulnud nii lääne- kui idakiriku kaudu ja sisaldab mitmete ümberkaudsete rahvastega sarnaseid jooni. Oma mitmekesisuses oli see suuremaid ja olulisemaid aastaringi pühi veel 20. sajandi alguse rahvakalendris. Võimsalt on ta endasse sulatanud lähedaste tähtpäevade kombestikku ja uskumusi (künni- ja karjalaskepäev). Jüripäeva muutsid eriliseks maagilised kombed, millega tagati tervis, talu edenemine ja tõrjuti tumedaid jõude, õnnetusi, metsloomi jmt. Tingimata tehti jürituld.
Jüripäev oli karjalaske- ja põllunduspüha ning olulisim päev huntide tõrjumiseks. Uskumuse järgi sidus huntide patroon püha Jüri jüripäeval huntide suu kinni – nad ei rünnanud koduloomi. Veel 19. sajandil oli jüripäev mõisaga teenistuslepingute lõppemise ehk kolimise päev. ( http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-juripaev.php )
MARKUSEPÄEV - 25. aprill.
Markusepäeva tuntakse ka äkksurmapäeva ja ussikuningapäeva nime all. Nimetus on pärit kirikukalendrist, kus see on kaitsepühaku Markuse mälestuspäev, kellelt otsiti abi ootamatu surma vastu.
Mõnel pool usuti, et sel päeval ei tohi künda, see võis tuua äkksurma künnihärgadele ja muulegi karjale. Oluline on ilma jälgimine ja saagi ennustamine : kui täna on külm ilm, siis tuleb külm kevad ning halb saak. Looduses liikudes arvesta, et täna kutsub ussikuningas oma alamad nõupidamisele. ( https://www.eesti.ee/ev95/et/rahvakalender/rahvakalender-internetis/932/markusepaev-25-aprill )
5. MAI - õie-, lehe-, meiu- ja nelipühakuu
Maikuu on seotud tärkava loodusega ning mõningal määral ka ilmaennustamisega.
VOLBRIPÄEV - 1. mai.
Volbripäeva tuntakse kui esimest suvepäeva ning hernekülvi alustamise aega. Wiedemann tutvustab 1. maid kui kõigi tarkade või nõidade päeva ning märgib samuti, et see päev on sobiv hernekülvi alustamiseks.
URBANIPÄEV - 25. mai.
Urbanipäeva kohta on vähe teateid. Tegu on paavst Urbanus I surmapäevaga aastal 230. Eestlastele tähendas see aga pigem lina- ja kaerakülvi algusaega. Sel ööl kardeti viimast öökülma ja siitpeale võib alustada külmaõrnade taimede istutamist.
Vanarahva sõnul võetavat veest esimene külm kivi välja jüripäeval, teine urbanipäeval ja kolmas jaanipäeval. Nii seletab vanarahvas vee soojaks minekut.
6. Juuni - jaani-, suve-, kesa -, piima- ja pärnakuu
Mida rohkem suve poole, seda väiksemaks jääb kuude tähtsus meie rahvakalendris.
VIIDIPÄEV - 15. juuni
Viidipäev on Püha Vituse mälestuspäev. Suri märtrisurma 12-aastaselt, kui teda õlikatlas keedeti. Eestis on Vituse järgi nime saanud Viitna . Viidipäeva on peetud aasta pikimaks päevaks ehk pööripäevaks. Varasem viidipäeva kombestik on kalendritriivi tõttu kandunud jaanipäevale. Ka viidipäeva õhtul tehti tuld ja ennustati tulevikku. Rahvakalendri järgi on viidipäeval viimane aeg kapsaid istutada, sest hiljem ei kasvataks kapsad enam päid. Sellest päevast hakkas vähenema lehmade piimaand. Viidipäeval ei kasteta taimi, et nad ära ei kuivaks. ( https://www.eesti.ee/ev95/et/rahvakalender/rahvakalender-internetis/812/viidipaev-15-juun i)
JAANIPÄEV - 24. juuni
Paljud rahvad seostasid jaanituld algselt päikesepüha ja -kultusega. See kehtib ka eestlaste kohta. Jaanilõkkeks koguti aegsasti puid ja muud põletusmaterjali. Veel 20. sajandi keskpaiku tehti eri Eesti piirkondades erineval viisil tuld. Näiteks Lääne-Eestis ja saartel oli tavaks süüdata tuli ridva otsa pandud tõrvatünnis, vahel ka elava, laasitud puu otsa viidud katlas. Sellist tuld on kutsutud 'leedutuli'. Sagedasti valiti tuletegemiseks kõrgem koht, kas mõni mägi või kõrgemal asuv kiige - ja jaanitulepaik, kus lõke süüdati. 19. sajandi teisest poolest 20. sajandi viimaste kümnenditeni on olnud kombeks suurema jaanitule juurde ehitada ka kiik . Lõkkeplats ehiti kaskede ja (paber)laternatega, hiljem elektriküünaldega. Jaanilaupäeval koju ja kiige juurde toodud kased kandsid erinimetust jaanikased, mis osutab, kui tähtsaks neid peeti. Lisaks lõkkeplatsile ehiti kaskedega ka tube, nagu suvitsepühade ajalgi. Noormehed viisid väljavalitu akna alla hommikuks armukase. Poiste toodud kased olid staatuse sümbol – see näitas, et neiu oli tähelepandav. Kuid palju rõõmu tõi oma perega kaskede järel käimine - eriti lastele, kellel see käik alustaski pühad. Kaseoksi raiuti toodud puude küljest kohe ka jaanisauna viha jaoks. Noorte lehtedega kasevihad muutsid sauna ja saunalised eriliselt lõhnavaks.
Tule jaoks kasutati ära kogutud puud, 1970. aastatel ka näiteks vanad autokummid , millest sai suure tossulõkke. Tulle visati igasuguseid puuesemeid, põletati vanu paate, mõnikord ka käbisid. Värvilise tule saamiseks visati lõkkesse mõnikord ka kemikaale. 20. sajandi algupoole peeti jaanitule suitsu tervendavaks, mistõttu oli tavaks juhtida piimakari ümber tule, inimestel aga käia läbi selle suitsu. Viimane juhtub lõkke ääres istudes tavaliselt nagunii . Ida-Eestis oli levinud tava hüpata üle tule (peetakse pigem slaavi kombeks) ja Lõuna-Eestis tava ehtida lehmi pärgadega (peetakse balti-mõjuliseks kombeks).
Jaanitule juures on läbi sajandite tantsitud ja lauldud, sinna kutsuti alati pillimehi või ansambleid. Mõisate, hiljem seltside eestvõttel esitati eeskavana näidendeid. Veel 1960. aastatel kuulusid jaanitule juurde võhuetendused, kiikumine ja muusika . Lõkke juures tantsiti. Kui polnud pillimehi, siis mängiti ringmängulaule või lauldi niisama. Varasematel aegadel kuulus jaanitule juurde maadlemine, jõukatsumine, köievedu ja muud tavad, mida praegugi ametliku jaanitule korraldajad organiseerivad. Tule ääres maitsti pühadetoitu ja joodi jaaniõlut või kalja. Praegused linnajaanituled oma laialdase toitlustuse, õllemüügi, kontsertite ja tantsumuusikaga sarnanevad kunagistele küla- ja mõisajaanituledega. Kära- ja rahvarohkete pidude kõrval on aga alati süüdatud tuli oma kodumaja juures, kuhu kogunes pere, palgalised ja linnasugulased. Tänapäeval teevad oma elamises, kamina või tuleaseme juures, veekogu kaldal või kenal aasal ühistuld sagedasti sõbrad või sõpruskonnad . Laulmine on jaanitulest lahutamatu, nii et perekonna või sõpruskonna lõkke ääreski lauldakse ja mängitakse, kuid reeglina on need vaiksemad ettevõtmised. Viimasel poolsajandil on lõkke ääres tihti kõlanud kitarrisaade, sest populaarset pilli oskavad paljud mängida ja seda on lihtne kaasa võtta. Meenutagem, et 19. sajandil kuulus väiksemate koosviibimiste juurde kannel, suuremate pidude juurde lõõtspill - peamine tantsumuusika instrument . Mitmel pool maal mängisid enne Teist maailmasõda kohapealsed jazzorkestrid, pasunakoorid , hiljem muudki populaarse muusika ansamblid, kes saatsid estraaditähti. Viimastel kümnenditel on aga taaselustatud torupillimuusika, üha enam on ka lõõtsa- ja karmoðkamängijaid. Poolsajandi uueks jooneks on naispillimeeste, eriti peopillimeeste arvu äkiline suurenemine. Kuid ega pillimäng pole jaanitule juures kohustuslik element. Muidugi on alati lauldud ja juteldud ka lihtsalt niisama. Laste jaoks oli see öö, mil võis olla päikesetõusuni üleval, samuti nagu aastavahetusel nääride ajal. ( http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-jaanipaev.php )
SEITSMEMAGAJAPÄEV - 27. juuni
Päev on saanud oma nime ülimalt tuntud kristlikult legendilt. Eesti rahvakalendris sel tähtpäeval viimastel sajanditel tähtsust pole olnud – on teada üksnes analoogial põhinev ilmaenne, et kui sel päeval sajab, siis sajab seitse päeva (nädalat) järjest. Huvitav nimi on hoidnud selle päeva tänini tähtpäevade loetelus. ( http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-seitsmemagajapaev.php )
PEETRIPÄEV - 29. juuni
Suvine peetripäev on Lõuna-, Ida- ja Kagu-Eesti püha. Tähtpäeval on neil aladel tugev õigeusukalendri mõju. Vanemate allikate järgi on see olnud varasematel sajanditel populaarne päev, mida on tähistatud sarnaselt jaanipäevaga tulede, tantsimise ja lauluga. Samuti on viidud ohvriande pühapaikadesse ja valitsenud töökeeld.
Õigeusu alade suvine peetripäev on kirmaste aeg ja just noorte neidude pidutsemise aeg, kevade ärasaatmise püha. On käidud ühiselt vihtu tegemas. ( http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-suvinepeetripaev.php )
7. juuli - heina-, karuse -, jakobi- ja mädakuu
Juuli tähtsaim töö on heinategu , tähelepanu keskpunktis on selleks sobivad ilmad.
HEINAMAARJAPÄEV - 2. juuli
Nagu kõik maarjapäevad on seegi püha seotud maarjapuna joomise ja teatavate naistetööde keeldudega. Sealhulgas peeti vahet heinateol. Heinamaarjapäev on olnud veel 17.-18. sajandil populaarne püha, olulise maagilise kombestiku ja oma tavadega. 17. sajandist on teateid, et sel päeval on käidud Viru-Nigulas katolikuaegse kabeli juures palvetamas ja ohvritoite viimas, et loomadele ja endale tervist tagada.
Vanadest kommetest püsisid 20. sajandini värvitaimede korjamise ja tuletegemise tava. Viimane eeskätt rannikul ja saartel, kus tehti nn leedutuld. Leedutuleks laoti kõrgemale kohale või rannale laasitud, kuid latva jäetud lehtedega puu ümber kadakaoksi ja muud tuletegemise materjali. Vahel kinnitati ka tõrvatünn üles puu latva. Sellisena meenutab leedupuu maipuud ja muid sümboolseid elupuid. Leedutuli tagas peale viljaõnne veel randlastele kalasaagi. Aga heinamaarjatuld on tehtud mujalgi Eestis, peetud ühiselt pidu või tähistatud koosviibimist. Käidi ka saunas, nagu paljudel muudel suvistel pühadel.
19. ja 20. sajandil käidi veel lehesel – saunavihtadeks oksi toomas. Seegi oli tihti noorte laulu- ja naljarohke ettevõtmine. ( http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-heinamaarjapaev.php )
SEITSMEVENNAPÄEV - 10. juuli
Seitsmevennapäev on kirikupüha, millega mälestati märtritena hukatud vendi. Rahvakalendris on aga seitsmevennapäev ja seitsmemagajapäev lootusetult segunenud, eriti kalendrireformi mõjul, kui tähtpäevad sattusid lähestikku. Üldlevinud on ilmaenne, et seitsmevennapäeva vihmasadu kestab seitse nädalat järjest. ( http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-seitsmevennapaev.php )
JAAGUPIPÄEV - 25. juuli
Jaagupipäev (Jakobi päev) on kesksuvepüha, heinatööde lõpu ja viljalõikuse algusdaatum. Jaagupipäeva järel polnud enam piisavalt heinakuivatusilmasid, ka arvati, et Jaagup pistab raudvarda heina – seda on paha niita ja see pole maitsev. Koju toodi maagiline viljapeotäis, mis pandi aita või majapalkide vahele. Lõuna-Eestis maitsti sel päeval värsket kartulit , üldisemalt aga värsket kala. Oli veel üks maagiline tava: naised pöörasid käte vahel kapsapäid, et need suured pead kasvataksid ehk pööraksid , üldiselt oli aga kapsaaeda minek keelatud. See päev andis uskumuse kohaselt juur - ja puuviljale maitse.
19. sajandil uuendati või lõpetati rendilepinguid, mistõttu jaagupipäev kuulus kolimispäevade hulka. Samuti kadus ära keskhommikune puhkeaeg. Kihnus algas jakobipäevast neljapäevaõhtune (paiguti ka pühapäevane) ülalistumine. Tehti käsitööd, poiste tulekul tantsiti. Milline ilm on jaagupipäeval lõunani ehk hommikupoolikul, selline talv on jõuludeni; õhtupoolne ehk pärastlõunane ilm ennustab jõulujärgset ilma.
Käole hakkab odraokas kurku minema ja ta lõpetab kukkumise. ( http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-jaagupipaev.php )
ANNEPÄEV - 26. juuli
Päeva nimi on seotud püha Anna, neitsi Maarja emaga, ja tinglikult võime pidada seda päeva lambapühaks.
17. sajandist on teateid annepäevasest lambaohvrist ja pidustustest Karksis, Hallistes ja Rõngus. 17. sajandi tava kohaselt toodi ohvriandidena pühapaika vaha ja vahakujukesi. Veel 19. sajandil laiemalt tuntud püha taandus 20. sajandiks üksnes setudele oluliseks tähtpäevaks. Seal tapeti annepäeval lammas ja viidi ohvriandeid näiteks Meeksi lähedale Annekivile. Lamba pea ja jalad lasti preestril õnnistada, osa andeist jäetigi talle, osa jagati vaestele.
Annepäeval panid nimepäevalised kirikusse küünla. Metsast toodi vihtasid, et lambad sigiksid. ( http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-annepaev.php )
OLEVIPÄEV - 29. juuli
Norra kuninga Olav II Haraldssoni surmapäeva tähistatakse põhiliselt Lääne-Eestis ja saartel, kus see oli sarnaselt setude annepäevaga lambapüha. Tapeti lammas ( vasikas vm loom) karjaõnne tagamiseks, haiguste ja kurja silma eemale peletamiseks. Ühtaegu on see olnud sealses kandis üks lõikuspühi. Nagu jaagupipäevgi märgib olevipäev uudsetoidu (vili või kartul ) kasutuselevõttu ja lõikusaja algust.
Selle päevaga seostusid ka maagilised tavad – lõigati viljavihk, mida hoiti jõuluks.
Arvati, et olevipäevast tulevad tähed taeva.
Tänapäeval tähistatakse olevipäeva suurejooneliselt Vormisi saarel, kus asub Pühale Olevile pühitsetud kirik . ( http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-olevipaev.php )
8. August - lõikus -, põimu-, vilja-, rukki- ja mädakuu
Augustikuu on põllumehele viljalõikuse aeg.
MAKAVEIPÄEV - 1. august
Üksnes setudel tuntud õigeusu püha, märtrite Makabeide (setudel Makaveide) mälestuspäev. Kirikust toodi koju pühitsetud vett. Salesjes peeti oja ääres palvus ja toodi selle pühitsetud vett koju. Püha vett pritsiti kaevu ja loomadele. Ka Peipsi ääres toimus palvus, mille järel mindi tinti püüdma. ( http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-makaveipaev.php )
LAURITSAPÄEV - 10. august
Seda kunagi kogu Eestis tuntud püha mäletati 20. sajandi alguses laiemalt üksnes Lääne- ja Lõuna-Eestis. Päev ise on pühendatud tulepatroon Laurentsiusele. Paljud selle päeva kombed ongi seotud tuletegemise ja sellega seotud tabudega. Et tulekahjusid peletada, visati hommikul katusele vett. 17. sajandil ohverdati kodus või Lauritsa - kabelite lähedal rikkalikult ja mitmel pool Eestis. Vanematest trükistest on teada suured pidustused näiteks Lauritsa- ehk Rajakivi juures. Selle Kuusalu kivi juures, millele on raiutud rest ja tuletangid, olevat põletatud püha Laurentsius, Kuusalu kiriku ehitaja. Lauritsakivi juurde on kogunetud pidutsema ja ohverdama veel 20. sajandil. Laurentsiusega on ühte sulanud mitmed tulehaldjaga seotud kujutelmad. Sel päeval on arvukalt tulega seotud töökeelde. Ka oli tavaks viia sauna Lauritsa jaoks viht ja panna talle valmis pesuvesi. Lauritsapäev oli Põhja-Eestis kiikumisaja lõpupäev.
Lõuna-Eestis oli sokutapmise päev, lauritsapäeva järel algas seal rukkikülv.
Vanematest trükistest on teada, et lauritsapäevale lähemat perioodi kutsuti koerapäevadeks ehk Siiriuse paistmise ajaks. Selle tähe valgus kahjustas paljude rahvaste arvates inimesi ja loomi, levitades neile haigusi. ( http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-lauritsapaev.php )
RUKKIMAARJAPÄEV - 15. august
Setudel kannab rukkimaarjapäev nime suur maarjapäev ehk uspenje ja oli üks rukkikülviga seotud pühi. Mitmel pool on sel päeval peetud külviga vahet.
Enne ja pärast seda päeva pidi vili külvatud saama, sageli see oligi rukkikülvi lõpuaeg. Õigeusu aladel toimus kirikutes ja kloostrite juures õnnistamine, vee pühitsemine , kirmas tantsuga. ( http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-rukkimaarjapaev.php )
ROLLAPÄEV - 18. august
Setudel tuntud õigeusu püha, märtrite Florose ja Laurose surmapäev ja tuntud kui hobusepüha. Töö hobustega oli keelatud, mõnel pool viidi rukist kirikusse õnnistamiseks, peeti kirmast. ( http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-rollapaev.php )
PAASAPÄEV - 19. august
Setude kirikupüha, mille ajal käidi 19. sajandi lõpul ja 20. alguses hommikul kirikus, tihti pühitseti seal õunu. Neid ja muid toite viidi ka kalmistule, mitmel pool peeti kirmast ja külastati sugulasi . Obinitsas, Tailovas, Seretsovas ja muudes külades oli see oluline püha. Ka tänapäeval on näiteks Obinitsas paasapäev suur püha, kuhu sõidavad sugulased ja sõbrad üle Eesti kohale. Valmistatakse pühadetoidud ja käiakse 1952. aastal rajatud kirikus teenistusel, võetakse osa ristikäigust. Kalmistul kaetakse lähedaste haudadel lauad. Väga oluline on toidu pakkumine, jutlemine, kalmistul jalutamine ja sugulastega kohtumine . Õhtusel kirmasel esinevad aga ka mujalt tulnud laulikud . Lisaks sellele on 1990. aastatel kohalikus muuseumis avatud käsitöö- ja kunstinäitused ning õpikojad.
20. sajandi alguses hakati peale õunte sellest ajast ka muid puuvilju ja herneid sööma. See on olnud veel värske mee proovimise päev. ( http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-paasapaev.php )
PÄRTLIPÄEV - 24. august
Sügise algus, lõikus- ja külvipüha, 18. sajandil rukkiema, külviema ehk rohuema päev.
Rukkiema või rohuema päev on märkinud olulist püha, mil külv oli rangelt keelatud mitmesuguste hoiatustega vilja riknemise ja hävingu eest. Muu hulgas arvati, et see päev külvab rohu vilja sekka.
Pärtlipäevaks oli lõpetatud humalakorjamine ja Lääne-Eestis linad kitkutud.
Vana ütluse kohaselt keeras Pärtel kapsapäid. Saksamaal on kapsapeade pöörajaks Bartholomeus, meil sama nime eestindust kandev personifitseeritud Pärtel. Et kapsas oli eestlase toidulaual väga oluline toit ja hapukapsas talvel peamisi vitamiini allikaid, siis on 19. sajandi kalendritavades kapsale pööratud tähelepanu sama palju kui viljale.
Lääne-Eestis ja saartel oli see vähemalt viimasel kolmel sajandil ka lambaniitmise päev ja viimane sokutapmise aeg. Samuti on pärtlipäev olnud üks levinumaid meevõtu alguspäevi.
Vana pärimuse kohaselt külvatakse pärtlipäeval taevast seeni, nii et selle järel algavad seenekorjamispäevad, ka pähleid võib juba korjata. Oli veel tavaks teha lammastele lehiseid.
19. sajandil ja 20. sajandi alguses peeti pidusid ja oli laadapäev, sest augustis oli võimalik juba mitmesugust aiakraami müüa. Veel on sel päeval kosjas käidud.
Ida-Eestis oli pärtlipäevaga seotud kindel loodusnähtus - pärtliraju. Ilmaennustamine on olnud üldse oluline, sest selle päeva järgi sai ennustada kogu sügise ilmu. Pärtlipäevast algasid Eestis hallad. ( http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-partlipaev.php )
IVANOSKOROONA - 29. august
Õigeusupüha, millega tähistati Ristija Johannese hukkamist. Lisaks kirikupühale ja kirmasele, mida mõnel pool peeti, oli see setudel ja venelastel rukkikülvi- ja õunapüha. Tööd üldiselt ei tehtud.
9. September - sügis-, mihkli-, kanarbiku -, pohla- ja jahikuu
Septembris jätkus maarahval viljalõikus ja rehepeks, võeti kartulit, hoogustus augustis alanud jahilkäimine.
TARKUSEPÄEV - 1. september
Esimese koolipäeva tavad on pikka aega - üle poole sajandi - püsinud ühesugustena: pidulikult riietatud abituriendid viivad 1. klassi lapsed käekõrval koolisaali avaaktusele. Klassikaline esimese koolipäeva rõivas on ikka olnud valge pluus . Mõnikord on tüdrukutel seda asendanud tume kleit piduliku valge krae ja kätistega. Kuid valge pluus tundub sel päeval endastmõistetavana praegugi, kui mingeid ettekirjutusi pole - valdav osa kooliastujaid on ikka sellises pidurõivastuses. Esinemiste järel anti õpilastele varem lilleõis ja elu esimene kõvakaaneline õpilaspilet. 1990. aastatel hakati 1. klassi astujaile kinkima aabitsaid (varem osteti kõik õpikud enne kooli endale ja seetõttu polnud aabitsal muud erilist tähendust, kui et ta oli esimene lugemisraamat - õpikud jäid ju nagunii endale; vahel müüdi vanemates klassides kooliraamatuid ka sümboolse hinna eest edasi noorematele). Tänaseks on aabitsast kujunenud pikemaks ajaks esimene ja ainuke õpilase oma raamat, mälestusese. Paljudes koolides on aabitsasse liimitud kooli logoga eksliibris või kleeps. Oma koolimütsiga koolides antakse sageli just esimesel aktusel üle oma kooli tekkel.
Kuna koolisaalid ei mahuta tihti kõiki õppureid, siis minnakse ilusa ilmaga kas kooli spordiväljakule või piduliku rongkäiguga hoopis mujale, näiteks Elvas ja Türil lauluväljakule. Elvas on see olnud traditsiooniks pikki aastakümneid. Seesugune tava on viimaste aastate jooksul juurdumas mujalgi, näiteks on Põlva Ühisgümnaasium hakanud sel puhul 1991. aastast Intsikurmus käima.
Kui abiturientidel on tillukese koolilapse aktusele viimine hiljemgi hästi meeles, siis väikesed mäletavad halvasti, kes neid aktusele saatis. Ka ma ise mäletan hoopis rohkem seda suurt hirmu, millega tuli üle suure saali õpilaspileti järele minna ja direktoril kätt suruda, kui saali saatnud võõrast suurt tädi.
Piduliku aktuse järel minnakse tänagi klassiruumi, vaadatakse üle pinginaaber ja kuulatakse klassijuhataja juttu koolinõuetest. Järgneb rituaalne pildistamine kooli ees, kuhu esimese klassi õpilast on tihti kogunenud õnnitlema vanemad, sugulased ja sõbrad. Tihti on esimese koolipäeva puhul kodus ootamas peolaud ja kingitused.
Pidulik pole esimene koolipäev aga üksnes esimese ja viimase klassi õpilastele, vaid kõigile õppuritele. Kõik - nii suuremad kui väiksemad koolilapsed - lähevad kooli, kaasas lilled õpetajale. Kõige sagedamini on need sügislilled: astrid ja krüsanteemid.
Nõukogude aja viimastel aastakümnetel hakati 1. septembril tähistama tarkusepäeva, see tähtpäev on jäänud oluliseks tänini.
Mõnes perekonnas - eriti näiteks õpetajate peredes - on 1. septembril ka omad pidulikud tavad - kas kaetakse pidulaud, käiakse kusagil kindlas paigas, näiteks jalutatakse pereema või -isa vanast koolimajast mööda, minnakse muuseumi või loomaaeda. Ka linnad ja vallad korraldavad tarkusepäeval või selle eel temaatilisi üritusi. ( http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-esimenekoolipaev.php )
USSIMAARJAPÄEV - 8. september
Väike maarjapäev ehk ussimaarjapäev ehk ussi magamise päev (setud tähistavad hoopis 14. septembrit ehk viissenjapäeva kui usside magama minemise päeva) on selle 19. sajandil vähetuntud ja 20. sajandiks unustatud päeva paralleelnimetused.
Eestis teatakse püha alates 16. sajandist. Üldine on olnud metsaminekukeeld põhjendusega, et mets tahab puhata ja ussid rahulikult urgu minna. Sel päeval kaotavad nõelussid maaga kokku puutudes oma mürgi ja nende salvamine pole enam ohtlik.
Kui enamik koristus- ja külvitöid (rukkikülv, viljakoristus) pidi olema lõpetatud, siis mõnel pool usuti, et kesa sümboolselt kündmine hävitab kahjurid ja rukkiussid.
Ussimaarjapäeva peeti õunte valmimise päevaks. ( http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-ussimaarjapaev.php )
USSIMAARJAPÄEV - 21. september
Vanemates kirjalikes allikates on sügisene madisepäev kevadise vastand ehk aeg, millal putukad ja ussid teevad talvepesa, suiguvad talveunne või lähevad maa sisse; sääsed ja kärbsed kaovad. ( http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-sugisenemadisepaev.php )
MIHKLIPÄEV - 29. september
Mihklipäev oli pidude ja kooskäimiste aeg, sest sel päeval lõppes 19. sajandil karjatamishooaeg ja karjaste tööleping – karjane sai kooli minna. Samuti lõppesid mihklipäevaga kevadel jüripäeva ajal kaubeldud teenijate ehk suviliste lepingud. Seesugusena on ta olnud pikka aega vastandpäev maarja- ja jüripäevale, millal algasid karjatamised ja hooajatööd. Üldiselt oligi ju tegemist päevaga, millal lõppes valge ja soe suveaeg. Mihklipäevast alustati talviste tähtpäevade arvestamist (mihklist kuus marti , mardist kaks katri, kadrist neli jõulu).
Ometi polnud karjast vabanemine üheselt määratud, vaid tihti püüti karjust hoida kinni esimese lumeni. Nii ongi mihklipäeval püütud lund nõiduda. Kui karjast muidu lahti ei saanud, siis on Lõuna-Eesti karjus vedanud mihklipäeval valget oinast vastupäeva ümber kivi - siis hakkavat lumi sadama ja karjane pääseb vabaks.
Tänapäeval, kui mihklipäeva kombestik on kadunud ja selle tähistamine jäänud minevikku , tunneme seda päeva vanapärase ütluse "igal oinal oma mihklipäev" kaudu, mida lausutakse sageli siis, kui kedagi on tabanud suurem äpardus, karistus või töö. Veel 20. sajandi alguses oli ütlusel üsna konkreetne sisu, sest mihklipäevaks tapeti lammas ja valmistati õlut. Õlut on 19. sajandil ohvriannina maale, lihakeetmisvahtu laudaseintele visatud. Sellised ohvrid pidid tagama lambaõnne tulevaseks aastaks.
Üheks oluliseks ohvriloomaks on olnud veel kukk, kelle vere piserdamisest talliseintele on loodetud hobuseõnne. Ka on kana - ja kukeliha olnud hingedeajal hingedele viidavaks toiduks.
Päevale andis ilmet mihklilaat - oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik, kus joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja laadanalju. Mihklilaatu peetakse tänapäevalgi, eriti muuseumide õhutusel, ka koolides ning lasteaedades . Noorrahvas on veel teinud mihklituld ja kogunenud lõkke äärde või mõnda tallu tantsima ja pidutsema.
Peipsi-äärsetes ja Setumaa külades kestsid pühad kolm päeva: käidi sugulastel külas ja pidutseti.
Mihklipäeva kommete hulka kuulus ka Mihklite ülestõstmine.
Looduses kapsas veel kasvab, sääsed aga hakkavad magama jääma .