Maailmataju (1)

UNIVISIOON 
 
 
 
 
 
 
 
Maailmataju  
Autor: Marek- Lars  Kruusen 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Tallinn 
Detsember 2012 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Esimese väljaande eelväljaanne. 
Kõik õigused kaitstud. 
 
2 
 
 
 
 
 
„Inimese enda olemasolu on suurim õnn, mida tuleb tajuda.“ 
Foto allikas: „Inimese füsioloogia“, lk. 145, R. F.  Schmidt ja G. Thews, Tartu 1997.                  
 
3 
 
Maailmataju olemus, struktuur ja  uurimismeetodid  
 
 
„Inimesel on olemas kõikvõimas tehnoloogia , 
mille abil on võimalik mõista ja luua kõike, mida 
ainult kujutlusvõime kannatab. See tehnoloogia pole 
midagi muud kui Tema enda mõistus.“ Maailmataju 
 
 
     Maailmataju ( alternatiivne  nimi on sellel „Univisioon“, mis tuleb sõnadest „uni“ ehk 
universum  ( maailm ) ja „ visioon “ ehk nägemus ( taju ) ) kui nimi tähistab teaduse, religiooni 
ja kunsti sisuga teatmeteost. Teatmeteose all mõeldakse siin pigem kui ( kunsti ) loomingut. 
Tegemist on sellise „kunstivormiga“, mille väljundiks ei ole  kaunid maalid, muusika ega 
arhitektuur , vaid just informatsioon. Seda võib nimetada ka kui „informatsioonikunstiks“ ehk 
lühidalt „infokunstiks“. Võib ka nii öelda, et Maailmataju on mingisuguste erinevate 
uurimustööde ühtne ( terviklik ) kogum. Kõik inimeste tegevusalad ( informatsiooni vormid ) 
kogu maailmas koonduvad ainult neile kolmele vormile – teadus, religioon ja kunst :                 
 
 
Joonis 1 Kogu inimtegevus jaotub kolme suurde valdkonda: teadus, religioon ja kunst . 
 
Maailmataju aga koosneb paljudest erinevatest osadest ( uurimustöödest ), kuid kõik need 
osad moodustavad kokku ühe terviku. Tegemist on tegelikult ainult üheainsa tervikteosega. 
Maailmataju koostisosad on aga järgnevalt välja toodud.                
 
     Maailmataju esmasteks koostisosadeks on nö. kolm „Suurt Jagu“:             
 
4 
 
Joonis 2 Universumi füüsika, ideoloogia ja multiversum on Maailmataju 
primaarseteks harudeks . 
 
 
     Universumi füüsikal ja Multiversumil otseseid allharusid ei ole, kuid Ideoloogia osa 
jaguneb omakorda kaheks suureks haruks ja need kaks haru koosnevad samuti veel omakorda 
osadest. Nende kahe haru osad on aga järgmised:              
 
 
Joonis 3 Ideoloogia jaguneb veel omakorda paljudeks väikesteks harudeks. Kaks peamist 
haru on Maailmataju „vaimne“ osa ja inimtsivilisatsioon. Need kaks haru koosnevad veel 
omakorda väiksematest osadest. 
     Maailmataju koostisesse kuulub tegelikult veel üks  valdkond , mis tegeleb ajamasina 
tehnoloogia välja arendamisega, kuid see on tegelikult hoopis omaette  Maailmataju tegevus- 
ja uurimisvaldkond, mille olemuseni me kohe ka jõuame. Antud tehnoloogiavorm on väga 
tugevalt seotud Maailmataju erinevate osade teadusliku olemuse ja käsitlusega.           
 
     Järgnevalt vaatame lähemalt seda, mida need Maailmataju osad endast kujutavad.  
 
     Universumi füüsika – valdkond käsitleb Universumi füüsikalist olemust. Tegemist on 
füüsikateooriaga, mis arenes välja ajas rändamise füüsikateooriast. Antud teooria annab 
mõista seda, et mis on Universum oma olemuselt . Näiteks psühholoogiateaduses on alles 
viimase paari aastakümne jooksul tekkinud teaduslik küsimus, et mis on teadvus ja kuidas see 
inimese närvisüsteemis tekib. Täpselt sama on ka Universumi olemuse mõistatusega. 
Teaduslik küsimus seisneb selles, et mis on Universumi eksisteerimise füüsikaline olemus? 
Näiteks kas Universum on tõepoolest lihtsalt üks suur mehaaniline masinavärk, mis töötab 
kindlate seaduspärasuste kohaselt? Kui kõige eksisteerimise aluseks on energia, mida teab ja 
tunneb tänapäeval klassikaline  mehaanika , siis tekib kohe järgmine küsimus, et mis „asi“ siis 
see energia ise on? Taolistele küsimustele püütaksegi siin vastust anda. Selle valdkonna 
põhiliseks teesiks on see, et Universumis ei ole tegelikult aega. Universum ise on ajatu , mis 
tuleb välja ajas rändamise teooriast. Antud tees on lähtepunktiks  paljudele teistele uutele 
füüsikaseadustele, mis viivad lõppkokkuvõttes arusaamisele, et Universumit ei olegi tegelikult 
olemas. See ongi Universumi füüsikaline olemus.                      
 
5 
 
 
Joonis 4 Juba 20. sajandi algusest ei ole füüsika areng edasi jõudnud. Kvantmehaanika ja 
relatiivsusteooria on olnud viimased suured läbimurded füüsikas. 
http://www.syg.edu.ee/~peil/maailmapilt/fyysika_areng.jpg 
 
 
 
Joonis 5 Ajas rändamise teooria omab potentsiaali olla kvantmehaanika ja relatiivsusteooria 
edasiarendus. Kuid ka ajas rändamise teooria ei ole füüsika arengu lõppfaas. 
 
     Maailmatajus esinevad üldiselt järgmised peamised füüsikateooriad: klassikaline 
mehaanika, relatiivsusteooria, kvantmehaanika, ajas rändamise teooria, ajas rändamise teooria 
edasiarendused ja ajas rändamise tehniline lahendus.  Elektromagnetism käsitleb peamiselt 
elektrilisi ja magnetilisi füüsikalisi nähtusi.  Klassikalist mehaanikat käsitletakse paraku siin 
aga väga vähe. See kirjeldab kehade  liikumisi , kui kehade kiirused on väikesed ( võrreldes 
valguse kiirusega  vaakumis ) ja massid suured ( võrreldes osakeste massidega ). 
Relatiivsusteooria jaguneb omakorda kaheks haruks: erirelatiivsusteooriaks ja 
üldrelatiivsusteooriaks. Erirelatiivsusteooria käsitleb sellist füüsika osa, mille korral on 
kehade  liikumiskiirused väga suured. See tähendab seda, et kehade liikumiskiirused 
lähenevad valguse kiirusele vaakumis. Üldrelatiivsusteooria käsitleb aga  masse , mis 
kõverdavad aegruumi. Gravitatsiooni käsitletakse kui kõvera aegruumina. Kvantmehaanika 
kirjeldab mikroosakeste  käitumisi. Osakeste käitumised on tõenäosuslikud ja neil esinevad 
lainelised omadused. See tähendab seda, et mikroosakestel on olemas nii korpuskulaarsed kui 
ka lainelised omadused. Ajas rändamise teooria kirjeldab füüsikalist ajas liikumist. Näiteks 
inimene on võimeline liikuma ajas minevikku või tulevikku. Ajas rändamise teooria 
edasiarendused näitavad Universumi füüsikalist olemust. See seisneb selles, et Universumit ei 
ole tegelikult olemas, mis tuleb välja sellest, et Universum ise on ajatu. Ajas rändamise 
6 
 
tehniline  lahend õpetab luua reaalset ajamasinat. Ajamasina loomiseks peab olema generaator, 
mis genereerib väga suure energiaga elektromagnetvälja. Selle põhiliseks teesiks on see, et 
peale massi kõverdab aegruumi ka energia. See tuleb välja erirelatiivsusteooria energia ja 
massi ekvivalentsuse printsiibist.                       
 
 
     Maailmataju „vaimne“ osa:           
 
 
     Antud Maailmataju osa käsitleb psühholoogia ( ja osaliselt ka filosoofia ) valdkonda 
kuuluvaid teadusi. Põhiline teabe tuum seisneb selles, et kuidas tekib Universumis 
füüsikaseaduste kohaselt teadvus ja mis on selle olemus. Käsitlemist leiab ka erakordse 
teadvusseisundi tekkimist ja selle olemust. Antud osa harud on aga järgmised:              
          
 
Joonis 6 Teadvus, unisoofia ja holograafia  
moodustavad Maailmataju tsentraalse osa. 
 
 
     Teadvus – see valdkond käsitleb inimese teadvuse olemust, sest Maailmataju ei ole 
võimalik käsitleda või mõista ilma teadvuseta . Teadvus on seotud informatsiooniga, mille 
loojaks võib olla näiteks närvisüsteem. Aju üheks peamiseks tööks on see, et ta loob endas 
ümbritsevast maailmast virtuaalse koopia, mis ongi oma olemuselt seotud teadvuse 
tekkimisega . Näiteks unenägude kogemused on kui aju loodud virtuaalreaalsused. Selleks, et 
seda teha, peab aju suutma informatsiooni kokku sõlmima, sest ajus on info „laiali 
killustatud“. Näiteks objekti kuju, suuruse ja värviga tegelevad aju erinevad piirkonnad. Seda, 
et aju loodud virtuaalne  maailm ongi oma olemuselt teadvus, on mõtisklenud ka Soome 
teadlane  Antti Revonsuo. Teadvuse tekkimine närvisüsteemis ja selle olemuse mõistmine on 
tänapäeva teaduse üks põnevamaid müsteeriume. Antud juhul käsitletakse teadvuse 
neuronaalseid korrelaate väga minimaalselt, keskendudes ainult selle olemusele.                 
     Unisoofia – valdkond käsitleb ühte väga erilist teadvuse  seisundit , mis võib tekkida 
inimesel siis, kui tajutakse maailma „uutmoodi“, kui tavapäraselt. Maailma teistmoodi 
tunnetamine  põhjustab uue ja senikogematu teadvuse seisundi tekkimist. See tähendab seda, 
et taju sisud loovad uue teadvuse seisundi, mitte teadvuse sisu. Kuid just teadvus on väga 
suuresti seotud inimese vaimse eksisteerimisega. Nii et uue teadvuse  seisundiga  kaasneb 
inimesel uus olemine Universumis. Põhilisteks tunnetuse liikideks on ruumi-, aja-, reaalsus -, 
välja- ja eufooriataju. Nende taju liikide kombinatsioonil tekibki käsitletav väga eriline 
teadvuse seisund. Käsitletav teadvuse seisund on väga sarnane sellise seisundiga, mida 
kogetakse surmalähedastes kogemustes. Need esinevad siis, kui inimene on mõne haiguse või 
7 
 
ränga  trauma tõttu sattunud kliinilisse surma. Surmalähedased kogemused on ühed juhtumid , 
milles avaldub käsitletav eriline teadvuse seisund.              
     Holograafia – sisaldab pildimaterjale  kaunist  ja säravast Universumist. Tegemist ei ole 
käsitletava üldise teose illustratsiooniga, vaid antud valdkond omab kindlat ülesannet ja 
mõtet. Esitletavad fotod annavad Universumist visuaalset informatsiooni. Näiteks kui füüsika 
annab meile informatsiooni Universumist läbi loodusseaduste, siis antud valdkond näitab 
seda, et millisena Universum üldse välja näeb. Millised objektid Universumis eksisteerivad. 
Sellised paigad, mida fotodelt näha on, peaks iga inimene oma enda  silmadega  reaalselt näha 
saama. Selles see Holograafia mõte seisnebki. See on ka Maailmataju üheks keskseimaks 
olemuseks – näha oma enda silmadega Universumit, mitte vahendatult. Esitatud fotod ( 
õigemini fotode teemad ) on hierarhilises järjekorras. See tähendab seda, et  fotodel esitatud 
Universumi objektid on alustatud kõige suurematest ja lõpeb väikseimate astronoomiliste 
objektidega. Pilte Universumist on kokku 112: galaktikatest on 23 pilti, udukogudest aga 30, 
tähtedest 18, mustadest aukudest 7 ja planeetidest 34. Holograafias välja toodud fotosid on 
kahte liiki: on kahemõõtmelised ja kolmemõõtmelised fotod. Vaata järgmist skeemi:          
 
 
Joonis 7  Esindatud on 112 kahemõõtmelist  fotot  Universumist, kuid kolmemõõtmelised fotod 
on veel alles projekteerimisel. 
 
     Universumit võib inimene reaalselt näha siis, kui ta  parajasti omab sellist teadvuse  seisun - 
dit, mida on kirjeldatud Unisoofia osas. Holograafia osa etendab Universumi visuaalset poolt, 
mil inimene võiks erilises teadvuse seisundis ( mis on kirjeldatud Unisoofia osas ) näha 
vahetult Universumit. See on ka Maailmataju üheks põhiliseks tuumaks.                 
 
 
     Inimtsivilisatsioon:              
 
 
     Antud Maailmataju osa käsitleb selliseid “teadusi“, mille uurimisobjektiks on 
inimühiskonna ( kui inimtsivilisatsiooni ) ideoloogiline ruum. Väga üldiselt võttes jaotub 
inimese ideoloogia kas teaduslikuks või religioosseks. See sõltub peamiselt ( üldjuhul ) 
tsivilisatsiooni enda arengutasemest. Käsitlemist leiab ka tsivilisatsiooni kõrgeima arengufaasi 
juhtu. Kunagi tulevikus luuakse inimkonnale nimi, et kuidagi eristada ülejäänutest 
maavälistest tsivilisatsioonidest. Antud osa harud on aga järgmised:                 
 
 
8 
 
 
 
Joonis 8 Maailmataju „uurimusobjektiks“ on inimühiskonna ideoloogiline ruum. Tulemused 
ongi esindatud religiooniteooria,  teadusfilosoofia  ja ülitsivilisatsiooniteooriana. 
 
     Religiooniteooria – see valdkond käsitleb inimkonna ühte  vanimat ja põhilist teadmiste 
osa, mida nimetatakse religiooniks. Religiooni all mõeldakse enamasti usundisüsteeme. 
Näiteks islam või  kristlus . Antud juhul näidatakse siin religiooni sellisena, mida tõlgendavad 
meile just maavälised tsivilisatsioonid . Religiooni tegelik olemus ja eksisteerimise põhjus 
inimkonna kultuuriloos ei ole tegelikult selline nagu seda annab meile tänapäeva  teoloogia  
õpetus. Salajased uurimused paranormaalsete nähtuste ja UFO-de vallas avaldavad meile 
hoopis teistsuguse pildi religioonist, kui seda inimene  uskuda  soovib. Tegemist on üsna 
radikaalse „reaalsusega“, millega tuleb inimkonnal tulevikus aset leida. Nimelt inimesed on 
maaväliste olenditega geneetilises suguluses. Maavälised tsivilisatsioonid püüavad luua uusi 
liike, ilmselt geneetilise materjali rikastamiseks ja mitmekülgsemaks tegemiseks. Nende 
lõppeesmärk on luua ja toota uusi isendeid ülitsivilisatsiooni tarbeks, mis on kirjeldatud 
ülitsivilisatsiooniteoorias. Religiooniga on nemad seotud, sest inimkonna kunagine usk 
Jumalasse on viinud tähelepanu teaduse arengust eemale. Seda sellepärast, et inimesed ei 
areneks ennast hävitavale  tasandile . Usk on suures osas nende loodud kuvand , et alal hoida 
inimkonna arengut õiges suunas. Inimeste kontakt maavälise  tsivilisatsiooniga  leiab aset 
pärast indiviidi surma. Inimese elu jätkub pärast surma maavälises ülitsivilisatsioonis.        
     Selline informatsioon on näiteks Piiblis varjatud kujul olemas. Näiteks Piiblis kirjeldatakse 
Jumalat kolmes isikus  – ehk eksisteerib Jumala kolmainsus. Nendeks on siis Püha Isa, Püha 
Poeg ja Püha Vaim – Jumal on olemas nagu kolmes isikus korraga. Kuid selline informatsioon 
kätkeb endas varjatud mõtet. See peegeldab väga hästi  tulnukate tegevust inimkonnas. Püha 
Isa etendab tegelikult maavälist tsivilisatsiooni, Püha Poeg aga inimkonda ( nagu nemad ise 
ütlevad: „Me oleme nende lapsed“ ) ja Püha Vaim  olekski siis ülitsivilisatsioon ( „ vaimude  
riik“ ). Püha Poja all võib peituda ka tulnukate ja inimeste vahelist aretatud  hübriid rassi. Püha 
Vaimu all mõeldakse siin sellist maavälist tsivilisatsiooni, mida kirjeldabki antud töös olev 
ülitsivilisatsiooniteooria -  tsivilisatsioon , mis on ka  inimkond ( alles pärast surma ) või 
tulnukate ja inimeste vahelise rassi eksistens elektromagnetväljana. Ainuüksi sellest piisab , et 
arusaada religiooni tagamaadest, mida religioon ise otseselt ei avalikusta. Selles kohas on 
otseselt näha tulnukate tegevuse  motiive   inimsoo  ekspluariteerimise osas.  Tulnukad lõid 
inimkonna selleks, et nemad meiega geneetiliselt ristudes rikastada oma enese genofondi, 
kuid lõppeesmärgiks on siiski luua ( toota ) ülitsivilisatsioon ( amorphuslikke  eluvorme  ) 
uuest tul- nukate ja inimeste vahelisest rassist. Nagu näha, on kristlaste  pühakirjas Piiblis kõik 
see varjatult või teisel kujul tegelikult olemas.              
     Sellise religioosse maailmapildi tõestamiseks ei ole praegusel ajal inimkonnal ressursse. 
Selleks tulevad metodoloogilised ja tehnoloogilised abiväed ilmselt tulevikus. Teaduse 
arenguga muutuvad paratamatult inimeste arusaamad religioonist. Seetõttu on teadlaste  
9 
 
skeptiline hoiak sellise religioosse süsteemi vastu arusaadav. Ilmselt peavad tulnukad ise 
Maale tulema , et inimesed mõistaksid religiooni  tegelikku reaalsust. Või keegi inimeste seast 
peaks leiutama tehnoloogia, mis võimaldab liikuda  ajas. Ainult siis on selline religiooni 
käsitlus teaduslikult aksepteeritav.                 
     Teadus – valdkond tegeleb teaduse olemuse, selle piiride ja rakendatavuse uurimusega. 
Teadusel on väga palju erinevaid allharusid alates loodusteadustest kuni sotsiaal- ja 
humanitaarteadusteni. Mitte ükski teadlane ei tegele kõikide teadusharudega ühekorraga, vaid 
uurimusteemad hõlmavad peamiselt teaduse  kitsaid liine. See tähendab seda, et 
spetsialiseerumine  on teadusele üsna iseloomulik. Enamasti peavad kõik teadlased järgima 
teaduslikke meetodeid . Teadust iseloomustab peamiselt  objektiivsus , mille korral on kogu 
inimese subjektiivsus välja tõrjutud. Teaduslik teooria tähendab mingit loodusnähtust või 
protsessi seletavat printsiipide kogumit. Kuid seda seletust peab toetama   empiiriline  
tõestusmaterjal. Need seletused on enamasti eksperimentaalselt kontrollitud. Teaduslikke 
teooriaid ei „tõestata“. Teooria kehtib seni kaua, mil mingi uus tõestatud teooria seda ümber ei 
lükka või kui ei leita mingi parem seletav teooria. Teadus on faktide kogum ja teadlased 
koguvad fakte ja  vaatlusandmeid . Seletused seovad omavahel faktid ja vaatlusandmed. 
Esialgseid ja tõestamata  seletusi  nimetatakse hüpoteesideks. Sageli võimaldavad faktid luua 
erinevaid seletavaid hüpoteese. Kui aga hüpoteesi õigsust kontrollitakse eksperimentaalselt, 
siis muutub see juba teaduslikuks teooriaks. Kuid „seadus“ ainult kirjeldab  mingite  
parameetrite vahelisi seoseid , mis on enamasti väljendatavad matemaatiliste võrranditega. 
Teaduslik teooria annab aga  seletuse . Seetõttu on „seadus“ madalama staatusega kui 
„teooria“. Teaduslik teooria põhineb faktidel, mida on eksperimentaalselt kontrollitud ja 
kontrollitav. Näiteks valguse kiirus vaakumis on alati  konstantne ja see on eksperimentaalselt 
tõestatud fakt. Erirelatiivsusteooria annab sellele seletuse, et miks see nii on või et kuidas see 
saab nii olla. See seletus on eksperimentaalselt kontrollitud.           
     Välja on toodud ka lühikene esitus teaduse ajaloo põhilistest etappidest. Teaduse ajalugu 
on küll tunduvalt palju lühem, kui religiooni ajalugu, kuid teaduse algmed ulatusid ikkagi juba 
Kristuse eelsesse aega. Teadus on ju inimtegevuse üks valdkond, millega tegelevad miljonid 
inimesed üle kogu maailma. Tegemist on samuti inimkonna ühe põhiliseima teadmiste osaga 
religiooni kõrval.              
     Ülitsivilisatsiooniteooria – valdkond käsitleb selliseid nähtusi, mida kogetakse ajusurmas. 
Uuritakse surmalähedaste kogemuste tõelist olemust ja selle võimalikku mõju inimeste 
elutegevusele. Tegemist on sellise mõistusliku tsivilisatsiooni arengu taseme uurimise ja 
kirjeldamisega, mida peetakse ( siin ) mõistusliku elu kõrgeimaks elutegevuseks kogu 
Universumis, sest selles efektiivsemaid või arenenumaid elutegevusi ei ole suudetud avastada  
ega luua. Selle valdkonna põhiliseks teesiks on see, et inimene on võimeline  eksisteerima  ka 
ilma füüsilise kehata. Ajus olevad neuronipopulatsioonide aktiivsuste võnkumised muutuvad 
inimese ajusurma korral elektromagnetlaineteks, mis eralduvad aju ruumist. Elektromagnet- 
väljal baseeruvad teadvus ja psüühika ei sõltu enam närvitegevuse arengust. Teadvuse 
eraldumine närvikoest põhineb kahel põhiprintsiibil. Esiteks on ajus muutuvad väljad, mis 
füüsika seaduste järgi on võimelised eksisteerima elektromagnetlainetena. Teine printsiip 
tulenebki sellest esimesest printsiibist: teadvus eksisteerib elektromagnetlainena ( väljana ), 
mille võnkumise füüsikalised parameetrid vastavad ajus olevate neuronipopulatsioonide 
võnke parameetritele. See tähendab seda, et kui aju töö põhines suuremas osas rütmidele, siis 
sellest lähtuvalt põhineb teadvuse  funktsioneerimine  elektromagnetväljas ka 
elektromagnetlaine võnke rütmidele. Selline uus inimese füüsiline keha muudab ainelisest 
maailmast sõltumatuks. Antud teooria on ühtlasi ka aluseks kogu religiooni käsitlusele.                
 
 
     Multiversum – see valdkond käsitleb sellist Universumi osa, mille päritolu ei ole 
10 
 
looduslik, vaid on mõistuse ( aju ) poolt loodud. Universum jaguneb suures mastaabis kaheks: 
maailm, mille taga on loodusjõud ise, ja maailm, mille loojaks on aga mõistus ( teadvus ). Nii 
et on olemas looduslik maailm ja mõistuslik maailm. Mõistuslik maailm on mõistuse poolt 
loodud ja looduslik maailm on aga loodusseaduste poolt loodud. Kõik, mis üldse olemas on, 
moodustab Universumi. Multiversumi moodustab aga kogu mõistuse  loome  – mõistuse poolt 
loodud maailm. Tegemist on siis nagu multiversumi teooriaga. Multiversum on ( reeglina ) 
ajas pidevas muutumises ja arenemises. Kuid Universum ise on aga väga pika aja jooksul 
kogu aeg üsna ühetaoline. See on üldiselt nii. Multiversumil ei ole looduslikku päritolu ja ei 
saagi olla. Selle põhjustajaks on ju mõistus – intelligents.            
     Kunst on samuti inimtegevuse üks osasid, millega tegelevad miljonid inimesed üle kogu 
maailma. Uuritakse seda, et kuidas toimuvad loomeprotsessid inimajus ja uuritakse 
inimkultuuri ajalugu ning selle erinevaid vorme. Teadvuse olemasolu võimaldab selles ka 
loomeprotsesside eksisteerimist. Inimkultuur on suhteliselt üsna keerukas. Selle tegevus 
toimub enamasti läbi keele ehk märgisüsteemi abil. J. Lotman määratles kultuuri kui kõike 
seda, mis ei ole geneetiliselt päritav. See tähendab ka seda, et ka loomadel esineb kultuur, kuid 
inimkultuur on kahtlemata  kõige rohkem diferentseerunud. Kultuur on tehisliku päritoluga. 
See tähendab seda, et selle loojaks on aju. Väga kõrge teadvuse diferentseerumisega kaasneb 
enamasti kultuuri olemasolu. Nii on seda näiteks inimolenditega. Kui aga inimkond peaks 
kunagi kontakti  astuma  maaväliste tsivilisatsioonidega, siis kultuur ei piirdu enam ainult 
inimestega.              
 
 
 
     Ajamasina tehnoloogia – nagu nimigi juba näitab, on tegemist tehnoloogiaga, mis 
võimaldab teleportreeruda ajas ja ruumis. Vastav tehnoloogia võimaldab liikuda ajas ja 
teleportreeruda ruumis. Ajas on võimalik liikuda ainult siis, kui ollakse ise ajast väljas. 
Füüsika seisukohalt tähendab see seda, et ajarändur peab olema sellises aegruumi piirkonnas, 
kus aeg on aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus on lõpmatult väike. 
Selline aegruumi piirkond on näiteks mustade  aukude tsentrites. „Seal“ olles ei allu inimene 
enam Universumi paisumisele, sest Universumi paisumine avaldub kahe ruumipunkti vahelise 
kauguse suurenemisega. Võimalikuks osutub ajas liikumine. Tegemist on valdavalt kõrgemat 
füüsikat sisalduva valdkonnaga. Kuid üldisemalt etendab ajamasina tehnoloogia Maailmataju 
jaoks just teadusliku uurimismeetodi  ja andmete ( teooriate ) tõestuse rolli. See tähendab seda, 
et paljud nähtused looduses või inimajaloos on võimalik tõestada või ümber lükata ainult ajas 
liikumise teel.                
 
 
 
11 
 
Joonis 9 Ajas rändamine on võimalik ainult siis, kui ollakse ajast väljas. 
http://i.livescience.com/images/i/000/020/311/iFF/speed-tunnel-110923.jpg?1316807778 
 
 
     All järgnevalt on välja toodud ajamasina tehnoloogia otstarve Maailmataju erinevate osade 
jaoks.               
 
     Universumi füüsika – Universumi füüsikaline olemus järeldub otseselt ajas rändamise 
füüsikateooriast. See tähendab seda, et kui me ajas liikuda ei oska või seda me ei mõista, siis 
Universumi täielikku füüsikalist mõistmist ei saa olla. Füüsika areng jäi pikka aega kinni 
kvantmehaanika ja relatiivsusteooria näilisesse müstikasse. Ajas rändamise teooria on nende 
kahe teooria edasiarendus ja ka nende „ühendteooria“. Ajamasina loomine on füüsika 
edasiseks arenemiseks sama oluline nagu seda oli 19. sajandi lõpus avastatud valguse kiiruse 
konstantsus vaakumis. Maailmataju projekti jaoks on oluline mõista seda, et mis on 
Universumi füüsikaline olemus ja see tuleb välja just ajas rändamise teooriast.                 
     Holograafia – kuna ajas liikumine on võimalik, siis osutub võimalikuks ka läbida ülisuuri 
vahemaid Universumis väga väikese aja jooksul. See võimaldab näha kosmilisi objekte oma 
silmaga. Näiteks on võimalik galaktikate vahelisi rände teostada. Ajamasinast on võimalik 
tulevikus välja aretada kosmosetehnoloogiaid. Kosmoses liikumine näitab inimesele 
Universumit vahetult, mitte vahendatult.  
     Unisoofia – Unisoofias käsitletav eriline teadvuse vorm esineb ka surmalähedastes 
kogemustes. Seda kinnitavad inimeste ütlused. Kuid nende psüühiliste nähtuste olemasolu 
kinnitaksid sellised paranormaalsed nähtused, mille korral näevad inimesed vaime või 
kummitusi. See tähendab seda, et kui surmalähedased kogemused ei ole aju illusioonid ja 
inimene on võimeline oma kehast väljuma, siis peaksid eksisteerima ka poltergeisti ja 
kummituste nähtused. Nende olemasolus on omakorda võimalik ajas rändamise teel 
tuvastada. Nii on võimalik ka Unisoofias käsitletavaid psüühika  aspekte  tõestada, sest 
unisoofilises psühholoogias käsitletav teadvuse seisund sarnaneb surmalähedaste kogemuste 
korral kogetava teadvuse  vormiga . Kuid näiteks Unisoofias käsitletavad aja ja ruumi taju 
ilmnevad inimesel just ajas rändamise korral. Näiteks kui inimene liigub reaalselt ajas tagasi 
oma lapsepõlve või teleportreerub ruumis. See tähendab seda, et ajas liikumisega on võimalik 
tõestada ja lähemalt uurida selliseid taju ilminguid .                     
     Teadvus – surmalähedaste kogemuste ja vaimude olemasolu tõestamine „põrmustaks“ 
peaaegu kõik tänapäeval tuntud teadvuse teooriad. See tõestaks, et teadvus ei ole 
neurobioloogiline nähtus, vaid pigem füüsikaline nähtus. See tähendab seda, et teadvuse 
aluseks ei ole neuronaalsed  struktuurid ajus, vaid neuronipopulatsioonide aktiivsuste 
võnkumised, mille korral võivad need muutuda elektromagnetlaineteks, mis on võimelised 
inimese surma korral eralduma ajust .              
     Religiooniteooria – ajas rändamise teel on võimalik tuvastada paranormaalsete nähtuste 
olemasolu. Samuti on võimalik kinnitada ka tulnukate tegevusi planeet Maal. See tähendab ka 
seda, et kõik nimetatud ja kirjeldatud sündmused, mida on antud valdkonnas esitatud, on 
võimalik ajas liikumise teel kinnitada ( või siis ümber lükata ). Niisamuti  ka tulnukate poolt 
teostatud inimröövid, mida inimesed ( tunnistajad ) on aegade jooksul väitnud. Nende 
sündmuste kirjeldused ei ole pandud siia lihtsalt niisama. Kui on teada sündmuse toimumise 
aeg ja koht, siis on võimalik sündmuse eksisteerimine  tõestada või ümber lükata. Tegemist on 
„ajaloolise kroonikaga“, milles teadlased on seni „põhjendamatult“ kahelnud. Need nähtused 
on jäänud seni inimteadusele kättesaamatuks. Maaväline mõistus ise on soovinud enda 
olemasolu inimteaduse eest varjata. See aga omakorda tõestaks Maailmatajus käsitletavat 
religiooni. Sellepärast ei ole religiooni valdkonnas esitatud informatsioon  tuletatud  
argumenteerimise teel, mis on muidu  teoreetilise  teadusliku informatsiooni aluseks. Info on 
12 
 
kirja pandud postulaadi vormis. Vastava valdkonna teabe allikaid siin ei avalikustata. Näiteks 
üheks põhjuseks võib tuua allika kaitse ( ebaadekvaatse ja liigse  kriitilise teadusliku analüüsi 
eest ). Selles mõttes ei ole usaldatud traditsioonilist teaduslikku käsitlust, sest seda ei luba 
faktid. Fakte siin aga peamiselt ei esitata, sest selle tühimiku täidab ära just ajas liikumise 
võimalus. See tähendab seda, et siin esitatud informatsiooni on võimalik tõestada ( leida 
kinnitust ) ainult ajas rändamise teel või siis, kui tulnukad ise oma teod inimestele 
paljastaksid.  
     Teadus – ajas liikudes on võimalik näha tulevikus aset leidvaid teaduse saavutusi.  Ajama - 
sinaga on võimalik näha seda, et kuhu teadus areneb. Teaduse ( ja ka tehnoloogia ) 
evolutsiooni kontekstist lähtudes on teada seda, et mida aeg edasi, seda enam areneb teadus ja 
tehnoloogia. See tähendab ka seda, et näiteks tulevikus loodavad tehnoloogiad ja arenev 
teadus tunduvad ( ja ainult tunduvad ) praeguse aja teadusele selgelt ulmelised ja ehk isegi 
vastuvõt-  matud . Näiteks 16 sajandi mõtlevale inimesele tundub praegu kasutatav 
kosmosetehnoloogia ilmselgelt ( ja ehk isegi naeruväärselt ) liiga ulmeliselt. Kuid selles 
peitubki teaduse erakordne evolutsiooni iseloomujoon  – tuleviku tehnoloogiad tunduvad 
praegu meile maagilised ( kuigi need tegelikult seda ei ole ). Teaduse ja tehnoloogia 
arengufaaside vahetumine ajas on pöördumatud – areng toimub ikka „täiuslikuma“ maailma 
suunas. Kuid teaduse ja tehnoloogia arenemisega käib tihedalt kaasas ka inimühiskonna 
moraalne ning eetiline areng. Näiteks transpordi ülikiire areng tõi kaasa ülemaailmse 
globaliseerumise, mis mõjutab maailma majandust ja poliitikat veel tänase päevani. Kuid kõik 
see tähendab ka seda, et tulevikus loodavad tehnoloogiad ja  nendest tulenevaid mõjusid 
inimühiskonna eetilisele, moraalsele ning ideoloogilisele ruumile võib osutuda 
vastuvõtmatuks praeguse aja maailmale.                      
     Ülitsivilisatsiooniteooria – ajas rändamise teel on võimalik tuvastada selliste 
paranormaalsete nähtuste olemasolu, mille korral näevad inimesed vaime või kummitusi. 
Need aga kinnitaksid seda, et teadvus on võimeline eksisteerima ka ilma füüsilise ajuta. 
Inimesed on juba tuhandeid aastaid näinud vaime. Kuid sellisel juhul oleks „vaime“ või 
„kummitusi“ võimalik ka eksperimentaalselt uurida. Seni on paranormaalsete nähtuste vallas 
läbi viidud uurimused näidanud, et „vaimud“ emiteerivad endast nõrka elektromagnetvälja. 
Need kinnitaksid teesi, et teadvus eksisteerib pärast ajusurma just elektromagnetkiirgusena. 
Surmalähedaste kogemuste reaalne olemasolu oleksid tõestatud. Ja järelikult kehtiksid ka 
antud teooria arusaamad. Kuid antud teooria kehtivuse tõestusi on võimalik saada ka 
teistmoodi. Näiteks siis kui ajamasinaga liikuda inimkonna kaugesse tulevikku ja näha seda, 
et kas tsivilisatsiooni arengu lõppfaas on ikka tõepoolest selline nagu on kirjeldatud antud 
teoorias . Sellisel juhul saaks vääramatult teada antud teooria õigsuse kohta.  
     Multiversum – ajas liikudes on võimalik näha minevikus ja tulevikus asetleidvaid 
kultuurinähtusi. Kultuur on ju läbi aegade erinev. Multiversumit on võimalik sellisel juhul 
näha läbi erinevate aegade. Ajas tagasi liikudes oleks võimalik näha ka seda, et kuidas 
hakkasid kõndima esimesed inimahvid ja kuidas võeti kasutusele tuli. Näeksime oma enda 
silmadega inimkultuuride tekkimist ja  arenemist .               
 
     Kuna reaalne ajas rändamine võimaldab teaduses ( ja üldse ) üsna palju teooriaid tõestada 
või ümber lükata, siis sellest tulenevalt jaguneb kogu Maailmataju omakorda teoreetiliseks 
osaks ( esitatavad ideed, hüpoteesid, teooriad ) ja praktiliseks osaks ( ajas rändamise teel 
tõestatavad teooriad ). Vaata järgmist joonist:               
13 
 
 
Joonis 10 Kõik Maailmataju osad ja harud on seotud ajas rändamisega. Peaaegu kõiki 
Maailmataju osasid on võimalik tõestada ajas rändamise teel. 
 
 
 
     Maailmataju põhiliseimad teesid:            
 
 
     Järgnevalt vaatame lähemalt neid ideid, mis on Maailmataju põhilisteks teesideks. Ilma 
nendeta ei eksisteeriks kogu käesolev projekt. Järgnevalt väljatoodud põhilised teesid 
määravad kogu Maailmataju tõelise olemuse ja selle struktuuri.               
 
     Maailmataju üheks põhiliseks teooriaks on see, et mõistuslike tsivilisatsioonide kõige 
kõrgem arengutase Universumis on seotud eluvormide enda füüsilise keha ja teadvuse 
seisundi muutumisega:               
Joonis 11  Eufooriline  teadvusseisund ja 
„mittemateriaalne“ keha on aluseks mõistusliku 
elutegevuse kõrgeimale  arengutasemele . 
 
Indiviidi teadvuslik olek on praegusel ajal elavate  inimeste omast tunduvalt erinev. Tajutakse 
maailma „uutmoodi“ ja sellest tulenevalt tekib uus ja  imetabane  teadvuse seisund. See on 
enamasti üldine armastuse seisund, mida kogetakse ka surmalähedaste kogemuste korral. 
Sellest on rohkem kirjas Unisoofia valdkonnas. Kuid peale uue ja teistsuguse teadvuse 
seisundi, omab eluvorm ka uut „füüsilist keha“. Sellisel korral eksisteerib isend elektriväljana 
– sõltumata närvitegevuse arengust. See tähendab seda, et selline bioloogiline keha, mis 
esineb näiteks planeet Maal elavatel olenditel, puudub. Sellised välja-olendid näevad välja 
valgusena . Need on kui valgusolendid, mida on samuti nähtud surmalähedastes kogemustes. 
Kuid kõigest sellest on lähemalt kirja pandud ülitsivilisatsiooniteooria valdkonnas.          
14 
 
 
Joonis 12 Teadvuse eksisteerimiseks ei pea 
tegelikult olema aju. 
 
http://media.photobucket.com/image/near%20death%20experience%20light/LovingEnergies/AstralPictures/Astraltravel-1.gif 
 
     Kuid need kaks asjaolu on peamiseks aluseks Universumi kõige arenenumatele 
tsivilisatsioonidele. Sellepärast, et sellisest elutegevusest ei ole avastatud elu kõrgemaid faase . 
Iga mõistusliku tsivilisatsiooni areng Universumis, kaasaarvatud ka Maal olev inimkond, on 
suunatud just antud käsitletavale elutegevuse  tasemele .                
  
 
 
     Kogu Maailmataju kõige põhiliseim „tuum“ seisneb selles, et kuidas tekib Universumi 
füüsikaseaduste järgi teadvus ja mis see Universum ( ning ka see teadvus ) ise oma olemuselt 
on. Maailmataju käsitleb teadvuse olemuse ja Universumi olemuse vahekorda . Universumi 
füüsikaline olemus seisneb selles, et seda ei ole tegelikult olemas. See tähendab seda, et kõik, 
mida me näeme ja kogeme, on tegelikult  illusioon . See tuleb otseselt välja ajas rändamise 
teooriast. Kuid sellises „olematuses“ tekkiv teadvus on tegelikult looduse suur ime.          
15 
 
Joonis 13 Suur ime seisneb meie olemasolus. Selle 
võlgneme me teadvuse olemasolule, kuid teadvuse 
eksisteerimiseks on vaja loodusseadusi. 
http://assets4.bigthink.com/system/idea_thumbnails/47672/original/brain%20internet%20SS.jpg?1348433212 
 
Teadvuse päritolu on looduslik, mitte tehislik. Kuid inimese taju tunnetab enda teadvuse 
seotust Universumi reaalse olemusega. Sellest tekibki tal uus ja imetabane teadvuslik seisund, 
millest on lähemalt kirjas Unisoofia valdkonnas. See on üldine „armastuse seisund“, mille 
üheks esinemisvormiks on surmalähedased kogemused. Tegelikult tekib see arusaamast, et 
enda teadvuse olemasolu Universumis on tegelikult tohutu ime. Ime seisneb selles, et 
tajutakse seda, kuidas loodusseadustest tuleneb inimese enda teadvuse eksisteerimine. 
Loodusseadused  ise on tegelikult just „olematuse päritoluga“, sest nüüdisaegne Universumi 
füüsika järeldub suuresti just ajas rändamise füüsikateooriast.                    
 
 
Joonis 14 Selleks, et inimene oleks üldse võimeline kogeda psüühika ilminguid, mis on 
kirjeldatud unisoofilises psühholoogias ja näha kaunist ning säravat Universumit, on vaja 
teadvuse olemasolu. Kuid teadvuse eksisteerimiseks on vaja aga füüsika seadusi, mille järgi 
või mille baasil kujuneb välja teadvus. Nendeks on näiteks elektromagnetjõud, mis ilmnevad 
neuronstruktuurides. Kuid omakorda füüsika seaduste olemasolu korral on vaja eelkõige 
Universumi enda olemasolu.       
16 
 
 
 
Joonis 15 Evolutsioonilised protsessid on toimunud eluta looduses, elusas looduses ja ka 
inimühiskonnas. Seepärast eristataksegi järgmist nelja evolutsioonivormi . Alguses oli 
Universumi füüsikaline  evolutsioon , mis seisnes selles, et ebapüsivad elementaarosakesed  
moodustasid hiljem püsivaid aatomeid ja molekule. Sellele järgnes keemiline evolutsioon, mis 
seisnes selles, et lihtsad anorgaanilised ained muutusid aja jooksul polümeersete orgaaniliste 
ainete kompleksideks. Sellele järgnes juba bioloogiline evolutsioon, mis seisnes selles, et elu 
areng Maal toimus esimestest elusrakkudest kuni esimese inimeseni. Ja lõpuks esines 
sotsiaalne evolutsioon, mis seisnes inimühiskonna arenemises. Evolutsioonilisi protsesse 
iseloomustab enamasti kindel suund ja pöördumatus. Füüsikaline evolutsioon põhjustas 
keemilise evolutsiooni. Viimase pärast sai aga võimalikuks bioloogiline evolutsioon ja 
bioloogiline areng võimaldas hiljem juba sotsiaalset arengut.          
 
 
 
 
 
17 
 
 
 
 
 
 
 
 
1  Ajas rändamine ja selle tehnilised alused I 
 
Ajas rändamise teooria  sissejuhatav  eelülevaade 
 
 
 
 
 
     Teada on fakt, et absoluutselt kõik kehad alluvad Universumi paisumisele. Kuid 
Universumi paisumine avaldub alles galaktikate ja nende parvede ning superparvede tasandil. 
See tähendab seda, et  galaktikad ja nende  parved  ning superparved eemalduvad üksteisest. 
Mida kaugemal on üksteisest galaktika  parved, seda kiiremini nad üksteisest eemalduvad – 
ehk kehtib tuntud Hubble´i seadus.         
     Teada on ka fakt, et Universumis leidub ka selliseid piirkondi aegruumis, kus aega ja 
ruumi enam ei eksisteerigi. See tähendab seda, et aeg on „seal“ lõpmata aeglenenud ja kahe 
ruumipunkti vaheline kaugus on „seal“ võrdne nulliga. Sellised piirkonnad aegruumis 
eksisteerivad näiteks mustade aukude ja ka galaktikate tsentrites. Neid tuntakse ka kui 
Schwarzschildi pinnana.     
     Kui aga näiteks inimene satub sellisesse erilisse aegruumi piirkonda, siis ei saa see inimene 
enam olla füüsikalises vastastikuses seoses Universumi  paisumisega . Sellepärast, et kahe 
ruumipunkti vaheline kaugus võrdub sellises piirkonnas ju nulliga. Kuid Universumi 
paisumine avaldub ju kahe ruumipunkti vahelise kauguse  suurenemisel . Seda  kirjeldavad ka 
vastavad kosmoloogilised võrrandid. Võib öelda ka nii, et „inimene ei ole enam ruumis, mis 
paisub “. Sellisel juhul ei allu enam inimene Universumi ( meetrilisele ) paisumisele. Selle 
mõistmiseks vaatame järgmist analoogiat. Kui paat panna jõe peale, kus esineb silmanähtav 
vee  voolamine ( vee tihedus on x ), siis see paat hakkab vee vooluga kaasa liikuma. Kui aga 
see paat satub jõe peal sellisesse piirkonda, kus vett ei ole ( vee tihedus on 0 ), siis paat enam 
vee vooluga kaasa liikuma ei hakka. Täpselt sama on ka Universumi paisumisega. Kui 
inimene on aegruumis ( dt = x ja ds = y ), siis ta läheb Universumi paisumisega kaasa. Kui 
aga inimene satub sellisesse aegruumi piirkonda, kus aega ja ruumi enam ei olegi ( dt = 0 ja 
ds = 0 ), siis ta ei ole enam Universumi paisumisega füüsikalises vastastikmõjus. See 
tähendab seda, et inimene ei lähe enam Universumi paisumisega enam kaasa.          
     Selline aegruumi piirkond, mille korral kahe ruumipunkti vaheline kaugus ds võrdub 
nulliga ja aeg on jäänud seisma, esineb gravitatsioonivälja tsentris . Kuid sellisesse aegruumi 
piirkonda on võimalik sattuda ka siis, kui ületatakse valguse kiirus vaakumis ( mida tegelikult 
niikuinii ei ole võimalik  sooritada  ). Ka sellisel juhul on aeg peatunud ja keha pikkus võrdub 
nulliga ( seda loomulikult mingi taustsüsteemi suhtes ). Kuid ka sellisel juhul ei ole keha 
enam füüsikalises vastastikuses seoses Universumi paisumisega. Järelikult hakkavad siin 
kehtima juba uued füüsikalised seaduspärasused.           
 
     Universumi meetrilist paisumist  kirjeldab Robertson -Walkeri meetrika  sfääriliste 
koordinaatide korral:               
kus ajakoordinaat t on Universumi eluiga, K on konstant, mis on seotud kõvera ruumiga ja 
a(t) on aja funktsioon, mis sõltub Universumi paisumisest või võimalikust kokkutõmbumisest. 
Kahe ruu- mipunkti vahelist kaugust ( ehk ka Universumi „suurust“ ) näitab s, mille väärtus 
ajas t muutub. Seda see Robertson-Walkeri meetrika näitabki. Meetrika sõltub ka K konstandi 
väärtusest ehk ruumi kõverusest – seda, et kas tegemist on tasase, negatiivse või positiivse 
kõveruse Universumi ruumiga.               
2 
 
     Sellest seosest ongi näha seda, et kui keha ei allu enam Universumi paisumisele ( see 
tähendab seda, et keha asub piirkonnas, kus ds võrdub nulliga ), siis ei ole ta ka seotud 
Universumi ajaga  t. Seda on meetrikast otseselt näha. Järelikult keha suhestub Universumi 
ajaga teisiti, kui seda Universumi paisumise allumise korral. Teada on seda, et Universumi 
ruumala on erinevatel ajahetkedel erineva suurusega. Kuidas siis keha suhestub Universumi 
ajaga, seda me nüüd järgnevalt vaatamegi.            
 
 
 
 
Joonis 1 Inimese ajas liikumise suund sõltub ümberoleva ruumi kõverusest ja selle paisumisest. 
 
3 
 
     Üleval pool olev skeem-joonis sisaldab infodetaile, mis jaotub numbriliselt ja tähendavad 
järgmisi teabeid:             
 
 
     1. Ajas rändamise teooria üheks põhialuseks on väide, et erinevatel ajahetkedel on omad 
ruumipunktid . Selline seaduspärasus tuleneb näiteks aja ja ruumi lahutamatuse printsiibist, 
mida väidab  näiteks erirelatiivsusteooria. See tähendab seda, et aeg ja ruum ei saa olla 
üksteisest lahus. Need kaks moodustavad ühe terviku - aegruumi. Ja sellest järeldubki tõsiasi, 
et rännates ajas, peame ka liikuma ruumis.             
 
     Kui inimene liigub näiteks planeedil Maa ruumipunktist A punkti B, siis kulub ju sellele 
alati mingisugune ajavahemik ja läbitakse alati ka mingisugune ruumiline ulatus. Näiteks 
tavapärases korterelamus või majas liikuv inimene sooritab asukoha muutuse ruumis 
mingisuguse aja vältel. Näiteks kui inimene  jookseb köögist  elutuppa , siis mõne aja pärast 
kööki tagasi tulles ei ole tegelikult see köök nö. „päris sama“ või „samal kohal“ mis ta enne 
oli. Seda sellepärast, et kõik Universumis on liikumises. Enne kui inimene jõudis elutoast 
tagasi kööki on see köök läbinud juba sadu või isegi miljoneid kilomeetreid ruumis ( sõltuvalt 
sellest kui kaua on kestnud köögist ära olek ). Ja mitte ainult köök ei ole läbinud tohutuid 
vahemaid ruumis, vaid ka elutuba, inimene, maja jne jne. Miks see nii on, seda sellepärast et 
me kõik liigume kaasa planeedi Maa pöörlemisega ümber oma kujuteldava telje, liigume 
kaasa Maa tiirlemisega ümber Päikese, Päikesesüsteemi tiirlemisega ümber  Linnutee  
galaktika tuuma, Galaktika liikumisega maailmaruumis ja siis lõpuks Universumi pideva 
paisumisega.            
 
     Kõik kehad Universumis on liikuvas olekus. Näiteks planeet Maa teeb ühe täispöörde 
ümber oma kujuteldava telje ühe ööpäevaga. Seetõttu vahelduvadki Maal päevad ja ööd. Kõik 
planeedid , tähed, kuud ja teised kosmilised kehad Universumis pöörlevad ümber oma telje. 
Kuid pöörlemise käigus nad ka liiguvad avakosmoses. Näiteks Maa teeb aastaga ühe täistiiru 
ümber Päikese. Kuid näiteks Maa kaaslase Kuu orbiidil esineb pretsesseerimise periood, mis 
tähendab seda, et Kuu veeru - ja tõususõlmed jõuavad tagasi orbiidi suhtes ( mitte Universumi 
suhtes ) täpselt  samasse  punkti iga 18,6 aasta tagant. Seda perioodi nimetatakse saarose 
tsükkliks. Kuid samal ajal kogu Päikesesüsteem tiirleb ümber Linnutee Galaktika tsentri. 
Galaktikad moodustavad parvesid, mis liiguvad üksteisest eemale. Mida kaugemal on 
galaktika parv , seda kiiremini see meist kaugeneb. Kogu Universum tervikuna paisub ja seda 
alates Suurest Paugust.            
 
     On olemas nö. näilised ja tõelised endiseid ( või ka tulevasi ) asukohti ruumis. Nagu sai 
varem ära  mainitud  – kui inimene liigub köögist elutuppa ja mõne aja möödudes naaseb ta 
tagasi kööki, siis see köök ( nagu ka kõik ülejäänud Universumi osad ) ei ole täpselt see sama 
või ei ole täpselt samas asukohas . Me ( nagu ka kõik teised kehad Universumis ) liigume 
„kaasa“ Universumi üldise liikumisega. Universum on pidevas muutumises, liikumises. Köök 
on ruumis liikunud inimese äraoleku jooksul ( tegelikult kogu aeg ) vähemalt miljoneid 
kilomeetreid. Kui aga inimesel on siiski soovi tagasi tulla nö. „tõelisesse endisesse kööki“ ( 
mitte näilisesse endisesse kööki ), kust ta mõni aeg tagasi lahkus elutuppa, peab ta sellisel 
juhul „aegruumist lahti pääsema“, mis kisub pidevalt temaga ( ja kõige  muuga  ) kaasa. Kuid 
4 
 
köögi tõeline endine asukoht on ruumis jäänud väga kaugele ( ja ka pidevalt kaugeneb 
Universumi paisumise tõttu ). Näiteks saja aasta tagune planeet Maa on „ruumis“ väga 
kaugele jäänud. Kuid köögi „näiline“ endine asukoht ruumis on alati siis kui me seda 
külastame. Mitte näiliste vaid tõeliste endiste ( või tulevaste ) asukohtade külastamine 
„ruumis“ on tegelikult juba ajas rändamine.               
 
Ja nii ongi võimalik liikuda ruumis „kahte erinevat moodi“:  
1.  liikudes nö. tõelistesse endistesse või tulevastesse asukohtadesse ruumis. 
Sellisel juhul avaldubki ajas rändamine, sest kehtib ka relatiivsusteooriast 
tuntud printsiip aja ja ruumi üksteise lahutamatusest. Ajas rännatakse siis 
vastavalt kas minevikku või tulevikku. 
2.  liikudes nö. näilistesse endistesse ( või tulevastesse ) asukohtadesse ruumis. 
Sellisel juhul ei avaldu ajas rändamine. Esineb ainult „tavapärane“ 
Universumis liikumine, mida me kõik igapäevaselt niikuinii teeme. Näiteks 
Maa kaaslase Kuu orbiidil esineb pretsesseerimise periood, mis tähendab seda, 
et Kuu veeru- ja tõususõlmed jõuavad tagasi orbiidi suhtes ( mitte Universumi 
suhtes ) täpselt samasse punkti iga 18,6 aasta tagant. Seda perioodi nimetatakse 
saarose tsükkliks.           
 
     Siin ilmneb ka põhjus, et miks ei saa me ruumis tavapäraselt liikudes ka ajas liikuda. Seda 
sellepärast, et näiteks „tõelised“ endised asukohad ruumis pidevalt meist eemalduvad ( 
Universumi paisumise tõttu ). Need jäävad meile lihtsalt kättesaamatuks. See, mis on pidevalt 
mööduv, jääb meile kättesaamatuks.              
 
     2. Eespool  välja öeldud seaduspärasus avaldub looduses Universumi  paisumisel . 
Universumi ruumala suureneb ajas. Seega Universumi ruumala sõltub ajast. Universumi 
paisumine avaldub kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemisel, kuid seda alles 
galaktikate parvede ja superparvede tasandil.         
 
     Ajas rändamise teooria üheks põhialuseks on väide, et erinevatel ajahetkedel on samas ka 
erinevad ruumipunktid. See tähendab ka seda, et mida kaugemal ajas ( minevikus või 
tulevikus ) mingi sündmus aset leiab, seda kaugemal ka ruumis see toimub. Selline 
seaduspärasus avaldub looduses ilmselgelt Universumi paisumisena. Näiteks kui Universum 
paisub ( Universumi ruumala suureneb ajas ), siis erinevatel ajahetkedel on Universumi 
ruumala ( seega ka ruumipunktid ) erinev. Ilmselge seos ajas rändamise ühe alusväitega – et 
erinevad ajahetked on „samaaegselt“ ka erinevad ruumipunktid. Universumi paisumist 
kujutatakse sageli ette just kera või õhupalli paisumisena. Siis on ju väga selgesti näha seda, 
et kera ( pinnal oleva keha ) sfäärilised koordinaadid ( ehk ruumipunktid ) on erinevatel 
ajahetkedel erinevad. Sama on ka kera raadiuse pikkusega.  
 
     3. Teada on ka seda, et Universumis leidub selliseid aegruumi piirkondi, kus aega ja ruumi 
enam ei olegi. Sellistes „aegruumi aukudes“ on aeg lõpmatuseni aeglenenud ja kahe 
5 
 
ruumipunkti vaheline kaugus võrdub nulliga. Sellised aegruumi piirkonnad eksisteerivad 
näiteks mustade aukude või ka galaktikate tsentrites. Kõige tuntumad sellised aegruumi 
piirkonnad ongi tegelikult just mustad augud. Üldrelatiivsusteooria keeles öeldes on nendes 
aegruumi aukudes  aegruum kõverdunud lõpmatuseni. Ka elektromagnetväljad suudavad 
mõjutada aegruumi omadusi.           
      Albert Einstein lõi oma üldrelatiivsusteooria inertse massi ja raske massi samasusele. See 
tähendab seda, et raske mass ja inertne mass on võrdsed ehk need kaks on tegelikult üks ja 
sama. Kuid erirelatiivsusteooriast on teada seda, et ka energia ja mass on tegelikult üks ja 
sama, mida tuntakse seoses E = mc2. Sellest järeldub see, et kui mass on suuteline kõverdama 
aegruumi ( mida kirjeldab meile üldrelatiivsusteooria ), siis peab seda suutma ka energia. 
Seda sellepärast, et mass ja energia on ekvivalentsed suurused. Ka energiaga peaks 
kaasnema aegruumi kõverdus – nii nagu seda on suurte masside puhul. Analoogiliselt on see 
nii ka inertse massi ja raske massi korral. Näiteks elektromagnetväljal on energia ( samuti ka 
mass ja impulss ). See tähendab seda, et väli omab energiat. Elektromagnetväli on nagu 
energiaväli, mis ise ei ole tingitud aegruumi kõverdumisest ( nagu seda oli gravitatsioonivälja 
puhul ), kuid see väli suudab mõjutada aegruumi meetrikat.       
 
 
     4. Kui inimene satub sellisesse aegruumi auku , siis seda inimest ümbritseb väga suure 
kõverusega aegruum. Kõveraid aegruume kirjeldatakse üldrelatiivsusteooria matemaatiliste 
võrranditega.             
 
 
     5. Inimene asub sellises aegruumi piirkonnas, kus kahe ruumipunkti vaheline kaugus 
võrdub nulliga. Selle tõttu ei ole inimene enam Universumi paisumisega füüsikalises 
vastastikuses seoses, sest Universumi paisumine avaldub kahe ruumipunkti vahelise kauguse 
suurenemises ja seda alles galaktikate parvede  tasandis . Inimene asub nagu „väljaspool 
paisuvat ruumi“. Ta ei allu enam üldisele Universumi paisumisele. Sellepärast ümbritsebki 
inimest ( aegruumi augus olles ) peale suure aegruumi kõveruse ka veel paisuv aegruum.           
 
 
     6. Inimest ümbritsev kõver aegruum ja ka veel paisuv ( Universumi ) aegruum hakkavadki 
üksteist füüsikaliselt vastastikku mõjutama. Just nende kahe vastastikusest seosest saamegi 
teada seda, et millises suunas toimub ajas liikumine. Näiteks kõveras aegruumis kahe 
6 
 
ruumipunkti vahelise kauguse suurenemine ühtib Universumi paisumisega ( sest Universumi 
paisumine avaldub kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemises ) ja seega ajas liikumise 
suund on suunatud tuleviku poole, sest tulevikus on Universumi ruumala ( ehk kahe 
ruumipunkti vaheline kaugus ) kindlasti suurem kui seda on praegusel ajal. Mineviku puhul 
toimub analoogiliselt aga vastupidi. Näiteks kõveras aegruumis kahe ruumipunkti vahelise 
kauguse vähenemine ühtib Universumi  ruumala kahanemisega , mitte paisumisega ( sest 
Universumi paisumine avaldub ju kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemisel ) ja seega 
ajas liikumise suund on suunatud mineviku poole, sest minevikus on Universumi ruumala ( 
ehk kahe ruumipunkti vaheline kaugus ) kindlasti väiksem kui seda on praegusel ajahetkel.        
     Ajas liigutakse minevikku või tulevikku vastavalt sellele, kuidas muutub aegruumi augu  
ruumala – kas väiksemaks või suuremaks. Järelikult kui aga aegruumi augu ruumala ei muutu, 
siis liigutakse ajas olevikus ehk teleportreerutakse ruumis.                    
 
 
 
 
 
 
7 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
1  Ajas rändamine ja selle tehnilised alused II 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Resümee 
 
     Käesolevas töös uuritakse sellise füüsika osa loomist, mis võimaldaks inimesel ( ja ka teistel 
„ kehadel “ ) liikuda ajas. Sellise tehnoloogia haru välja töötamine loob uusi võimalusi ajaloo 
uurimisel ja ka süvakosmoseks liikumiseks. Antud töö uurimusmeetod oli puhtalt teoreetilise 
füüsikale omane. Näiteks hüpoteese, mida antud töös hulganisti püstitatakse, on tuletatud teoree- 
tiliselt. Need hüpoteesid on täiesti kooskõlas olemasolavate üldtunnustatud teooriatega. Alguses on 
teemale  lähenetud mitte traditsiooniliselt, sest kõik olemasolevad füüsikateooriad, mis käsitlevad 
ajas rändamise reaalset võimalikkust, baseeruvad just ussiaukude teooriatel. Antud uurimuses 
olevad teooriate järeldused võimaldavad neid ussiauke näha „teise nurga alt“, kuid samas 
ennustades ikkagi nende olemasolu. Töös on esitatud ka olemasolevate füüsikateooriate ( näiteks 
relatiivsusteooria ja kvantmehaanika ) võimalikud edasiarendused, sest ilma nendeta ei ole võimalik 
ajas rändamist füüsikaliselt mõista. Antud uurimuses selgub üllatav järeldus, et ajas rändamine on 
oma olemuselt väga reaalne ehk võimalik ja see on tehniliselt täiesti teostatav. See on kõige 
üllatavam järeldus kogu töö juures. Ajas rändamine osutub reaalselt võimalikuks ainult siis, kui 
tänapäeva füüsika kahte peamist teooriat edasi arendada, kuid jõutud on ajas rändamise füüsikast 
isegi veelgi kaugemale. Kui ajas rändamine osutub võimalikuks, siis muutub vältimatult meie 
praegune füüsikaline  maailmapilt  Universumist. Ajas rändamine näitab näiteks Universumi ajatust.  
 
 
2 
 
SISUKORD 
RESÜMEE .................................................................................................................................................................... 2 
SISSEJUHATUS ............................................................................................................................................................. 5 
1  AJAS RÄNDAMISE TEOORIA ................................................................................................................................... 8 
1.1  AJAS RÄNDAMISE FÜÜSIKALISED ALUSED ......................................................................................................................... 8 
1.1.1  Sissejuhatus .................................................................................................................................................. 8 
1.1.2  Ajas rändamise põhiprintsiibid ..................................................................................................................... 8 
1.1.3  Kehade tõelised ja näilised endised asukohad ruumis ................................................................................ 12 
1.1.4  Ajas rändamine .......................................................................................................................................... 13 
1.1.5  Universumi paisumine ja selle seos ajas rändamisega ............................................................................... 21 
1.1.5.1 
Ajas liikumise avaldumine Universumis ...............................................................................................................21 
1.1.5.2 
Hubble´i seadus ...................................................................................................................................................23 
1.1.5.3 
Klassikaline ja  relativistlik Universumi paisumine................................................................................................24 
1.1.5.3.1 
Universumi klassikaline paisumine ..............................................................................................................25 
1.1.5.3.2 
Universumi meetriline  paisumine, „tume energia“ hüpotees .....................................................................33 
1.1.6  Teleportatsiooni füüsikalised alused ........................................................................................................... 40 
1.1.6.1 
Teleportatsioon relatiivsusteooria järgi ...............................................................................................................40 
1.1.6.2 
Teleportmehaanika algmed .................................................................................................................................42 
1.1.6.3 
Teleportatsiooni liigid ..........................................................................................................................................44 
1.1.6.4 
Teleportkeha energia ...........................................................................................................................................44 
1.1.7  Aja ja ruumi vahekord  ................................................................................................................................ 45 
1.1.8  Ajas liikumise mittesuhtelisus ..................................................................................................................... 45 
1.1.9  Liikumise  suhtelisus  .................................................................................................................................... 46 
1.1.10  Kaugused ajas ja ruumis ............................................................................................................................. 47 
1.2  RELATIIVSUSTEOORIA AJAS RÄNDAMISE TEOORIAS .......................................................................................................... 48 
1.2.1  Erirelatiivsusteooria .................................................................................................................................... 48 
1.2.1.1 
Sissejuhatus .........................................................................................................................................................48 
1.2.1.2 
Taustsüsteemi mõiste ..........................................................................................................................................48 
1.2.1.3 
Relatiivsusprintsiip  klassikalises   mehaanikas .......................................................................................................49 
1.2.1.4 
Valguse kiirus .......................................................................................................................................................51 
1.2.1.5 
Aja dilatatsioon  ....................................................................................................................................................53 
1.2.1.6 
Pikkuse  kontraktsioon  .........................................................................................................................................56 
1.2.1.7 
Aja ja ruumi koos-teisenemine ............................................................................................................................57 
1.2.1.8 
Liikumise kiirus ....................................................................................................................................................57 
1.2.1.9 
Kaksikute  paradoks  ..............................................................................................................................................60 
1.2.1.10 
Kineetiline energia erirelatiivsusteoorias ............................................................................................................61 
1.2.2  Üldrelatiivsusteooria .................................................................................................................................. 63 
1.2.2.1 
Sissejuhatus .........................................................................................................................................................63 
1.2.2.2 
Inertne mass ja raske mass ..................................................................................................................................63 
1.2.2.3 
Gravitatsioonipotentsiaal ....................................................................................................................................65 
1.2.2.4 
Aeg ja ruum gravitatsiooniväljas ..........................................................................................................................66 
1.2.2.5 
Spektrijoonte  punanihe  gravitatsiooniväljas .......................................................................................................68 
1.2.2.6 
Kerapind kui kõverruum ......................................................................................................................................69 
1.2.2.7 
Sfääriline  ekstsess  ................................................................................................................................................73 
1.2.2.8 
Gravitatsiooniväli .................................................................................................................................................75 
1.2.2.9 
Kõvera aegruumi võrrandid .................................................................................................................................76 
1.3  KVANTMEHAANIKA AJAS RÄNDAMISE TEOORIAS ............................................................................................................. 77 
1.3.1  Sissejuhatus ................................................................................................................................................ 77 
1.3.2  Kvantmehaanika kui teleportmehaanika .................................................................................................... 79 
1.3.3  Omaväärtused ja omafunktsioonid ............................................................................................................ 84 
1.3.3.1 
Lainevõrrand .......................................................................................................................................................85 
1.3.4  Määramatuse seosed ................................................................................................................................. 86 
1.3.5  Osakeste lainelised omadused ................................................................................................................... 89 
1.3.6  Osakese kirjeldamine lainena ..................................................................................................................... 93 
1.3.7  Elektronilained vesiniku aatomis ................................................................................................................ 94 
1.3.8   Impulsimomendi jäävuse seadus kvantmehaanikas .................................................................................. 95 
1.3.9  Kvantfüüsika ja klassikaline füüsika .......................................................................................................... 100 
2  AJAS RÄNDAMISE TEOORIA EDASIARENDUSED .................................................................................................. 101 
3 
 
2.1  SISSEJUHATUS ....................................................................................................................................................... 101 
2.2  UNIVERSUMI AEGRUUM .......................................................................................................................................... 101 
2.3  AEG, RUUM JA LIIKUMINE UNIVERSUMIS .................................................................................................................... 103 
2.4  JÄÄVUSE SEADUSED ................................................................................................................................................ 104 
2.5  AJATU UNIVERSUM ................................................................................................................................................ 107 
2.6  UNIVERSUMI KINEMATOGRAAFILINE EFEKT .................................................................................................................. 109 
2.7  UNIVERSUMI FÜÜSIKALINE OLEMUS ........................................................................................................................... 109 
2.8  AJAPARADOKSID .................................................................................................................................................... 110 
3  AJAMASINA TEHNOLOOGIA FÜÜSIKALISED ALUSED ........................................................................................... 112 
3.1  SISSEJUHATUS ....................................................................................................................................................... 112 
3.2  KLASSIKALINE JA RELATIVISTLIK KÄSITLUS ..................................................................................................................... 112 
3.2.1  Klassikaline käsitlus .................................................................................................................................. 112 
3.2.1.1 
Füüsikalised lähtekohad ....................................................................................................................................112 
3.2.1.2 
Laetud sfäärilise pinna väli ................................................................................................................................114 
3.2.1.3 
Välja gradient  .....................................................................................................................................................116 
3.2.1.4 
Kera laeng ..........................................................................................................................................................117 
3.2.1.5 
Elementaarlaengute arv ....................................................................................................................................118 
3.2.2  Relativistlik käsitlus .................................................................................................................................. 119 
3.2.2.1 
Sissejuhatus .......................................................................................................................................................119 
3.2.2.2 
Gravitatsiooniväli ...............................................................................................................................................119 
3.2.2.3 
Reissner-Nordströmi meetrika ..........................................................................................................................120 
3.2.2.4 
Aeg ja ruum elektromagnetväljades ..................................................................................................................121 
3.2.2.5 
Keraväline aegruum ...........................................................................................................................................121 
3.2.2.6 
Kvantväljateooria ...............................................................................................................................................123 
3.3  AEGRUUMI KÕVERUS .............................................................................................................................................. 125 
3.3.1  Ajas liikumise suuna määramine! ............................................................................................................ 125 
3.3.2   Teepikkused  lühenevad kõveras ruumis.................................................................................................... 129 
TULEMUSED ............................................................................................................................................................ 133 
KASUTATUD KIRJANDUS .................................................................................................................................. 135 
 
 
4 
 
Sissejuhatus 
 
 
     Klassikaline mehaanika oli üks esimesi füüsika harusid üldse, mis tekkis ja käsitles aega ning 
ruumi. See oli pikka aega ainus aega ja ruumi käsitlev füüsika osa, kuid muutused toimusid 20 
sajandi alguses, mil tekkisid kaks täiesti uut aegruumi käsitlevat teooriat – nendeks on siis 
relatiivsusteooria ja kvantmehaanika. Relatiivsusteooria üheks põhiväiteks on see, et aeg ja ruum 
moodustavad ühtse terviku, mida nimetatakse aegruumiks. Seda tõestab valguse kiiruse jäävus 
vaakumis kõigi vaatlejate suhtes. Suurte masside läheduses või masside ülikiire liikumise korral 
hakkavad aeg ja ruum teisenema – aeg aegleneb ja kehade pikkused lühenevad. Kvantmehaanikas 
on aga võimalik kehade ( osakeste ) füüsikalist olekut kirjeldada ainult tõenäosuslikult. See 
tähendab seda, et näiteks kehade liikumise füüsikalisi parameetreid ( näiteks kiirus, asukoht ) ei ole 
võimalik täpselt ette teada, sest kehtivad nn määramatuse  relatsioonid . 20 sajandi algusest alates 
kuni praeguse ajani ei ole jõutud nende arusaamadest kaugemale. Kuid käesolevas töös tekivadki 
uued teooriad, mis seletavad ära nendes kahes teoorias esinevad näiliselt ebaloogiliseid nähtusi.  
Käesoleva ajani baseerusid eranditult kõik ajas rändamise võimalikkuse teooriad just Albert 
Einsteini üldrelatiivsusteoorial. See teooria ennustab ussiaukude olemasolu – kahte punkti ruumis ( 
või ajas ) ühendab „tunnel“, milles liikumisel on võimalik ületada tohutuid vahemaid ( näiteks 
kosmoses ) väga väikese ajaga. Nende järgi on võimalik liikuda nii ruumis ( avakosmoses ) kui ka 
ajas. Selline arusaam ajas rändamisest eksisteerib veel tänapäevalgi. Antud töös ei lükata sellist 
arusaama küll ümber, kuid sellist teooriat on võimalik siin näha „teise nurga alt“. Toimub teooria 
edasiarendus. Lõpptulemuseks saame selle, et aegruumi tunnelit ( kui füüsikalist nähtust ) ei olegi 
tegelikult olemas, sest keha läbib kahte punkti ruumis ( või ajas ) ainult ühe hetkega. Sellist 
„võimalikkust“ tuntakse ainult teleportatsiooni nime all, mille eksisteerimine on võimalik ainult 
aegruumi väliselt. Hiljem me näeme seda, et selline asjaolu põhjustabki näiteks osakeste tõenäo- 
suslikku käitumist ehk määramatuse seoste olemasolu kvantmehaanikas.  
     Antud töös olevas ajas rändamise teoorias võetakse üheks füüsikaliseks põhialuseks erirelatiiv- 
susteooriast tuntud väite, et aeg ja ruum moodustavad tegelikult ühtse terviku, mida nimetatakse 
aegruumiks. See on ka erirelatiivsusteooria üheks alusväiteks. Kuid selle järeldus on selline, et kui 
liigutakse ajas, siis PEAB liikuma ka ruumis. See ruum „eksisteerib“ väljaspool meie tavalist 
igapäevaselt  tajutavat ruumi. See on nii piltlikult väljendades, kuid füüsikaliselt tähendab see seda, 
et näiteks üldrelatiivsusteooria võrrandid kaotavad  seda ruumi uurides oma kehtivuse, sest sellises 
ruumis ei eksisteeri enam aega ega ruumi ja füüsikaliselt avaldub see lõpmatus aja aeglenemises ja 
lõpmatus pikkuse vähenemises. Seepärast kehade liikumised ei võta „seal“ enam aega ja toimub 
kehade teleportreerumised. Teleportreerumiseks on ainult kolm võimalust: minevikku, tulevikku või 
olevikus.  
     Selliseid „aegruumituid“ piirkondi on ju Universumis olemas. Näiteks võib tuua mustad augud, 
mille tsentrites aja kulg aegleneb lõpmatuseni ( ehk aega ennast enam ei ole ) ja pikkustelgi ei ole 
enam mõtet ( ka ruum kaob ). Vot just sellises piirkonnas ongi võimalik ajas liikuda ehk toimub 
teleportatsioon, kui inimene saaks sinna minna.          
 
5 
 
 
Joonis 1 Aeg ja ruum erinevates füüsikateooriates. 
 
     Stringiteoorias on tsentraalseks ideeks, et aegruumi mõõtmeid on palju rohkem kui ainult neli. 
Näiteks ruumi mõõtmeid ennustatakse kokku lausa kümme mõõdet ja ajal on siis ainult üks mõõde. 
Kokku teeb see 11-mõõtmelise aegruumi, mida siis stringiteooria ennustab. Kuid antud töös olevad 
teooriad ( ideed ) tõestavad aga hoopis vastupidist – aegruumi mõõtmeid ei tule tegelikult juurde, 
vaid need hoopis vähenevad ( ehk kaovad ). Näiteks selline tõsiasi avaldub selles, et aeg aegleneb ja 
pikkused lühenevad suurte masside vahetus läheduses ja massi üha enam kiireneval liikumisel. Aja 
ja ruumi dimensioonide kadumine avaldub väga selgesti ka kvantmehaanikas kirjeldavates 
nähtustes. Seni teadaolevad katsed näitavad seda, et osakesed eksisteerivad nagu „väljaspool 
aegruumi“. Piltlikult öeldes väljaspool aega ja ruumi ei ole aega ja ruumi. Osakeste lainelised 
omadused tulenevad just nende teleportreerumistest aegruumis. Osake on samas ka laine ja selle 
laine kirjeldavad füüsikalised parameetrid langeb kokku pideva teleportatsiooni parameetritega. 
Näiteks osakese  lainepikkus on tegelikult kahe punkti vaheline  vahemaa  ruumis, sest osake 
teleportreerub ühest ruumipunktist teise. Analoogiliselt on sama ka osakese laine perioodiga. 
Osakeste lainelised omadused on tõestust leidnud difraktsiooni ja inteferentsi katsetes. 
Relativistlikud efektid relatiivsusteoorias tulenevad aja ja ruumi teisenemistest, milles avaldub aja 
ja ruumi mõõtmete kadumine. Üldrelatiivsusteoorias kirjeldatakse aja aeglenemist ja pikkuste 
lühenemist ( ehk tegelikult aegruumi kadumist ), mida põhjustab suurte masside olemasolu, 
geomeetriaga. Aegruumi kõverus on üldrelatiivsusteooria põhiline füüsikaline eksistens. 
Kvantmehaanikas kirjeldatavad näiliselt ebaloogilised efektid on seepärast, et osakeste jaoks aega ja 
ruumi enam ei olegi ja esinevad teleportreerumised. Kõik kvantfüüsikas tuntud efektid tulevad just 
osakeste teleportreerumistest ja seepärast tulebki tundma õppida teleportatsiooni füüsikalisi 
omadusi, mida antud töö näitab. Kõik see on täiesti kooskõlas ajas rändamise üldise teooriaga.  
Antud töös on esitatud ka ajas rändamise tehnilise teostuse füüsikaline võimalikkus. Need on ühed 
esimesed füüsikateooriad ellu viimaks reaalset ajas rännakut. Albert Einstein tõestas, et inertne ja 
raske mass on võrdsed ehk samasugused. Erirelatiivsusteoorias näidati massi ja energia ekviva- 
lentsust, mida tuntakse ühes kuulsamais seoses E = mc2. Nendest kahest lihtsast ( kuid väga tähtsast 
) tõsiasjast järeldub väga väga oluline arusaam, mis on füüsikaliseks aluseks kogu ajamasina 
tehnoloogia välja töötamisele. Nimelt kui mass kõverdab aegruumi, siis peab seda suutma ka 
energia. See lihtne järeldus on ülimalt oluline. Näiteks elektromagnetväljal on energia ja seepärast 
võib neid käsitleda ka kui energiaväljana. Kuid seejuures peab arvestama seda, et energia- väljad ise 
ei ole tingitud aegruumi kõverusest ( nagu seda oli näiteks gravitatsioonivälja puhul ), vaid need 
suudavad mõjutada aegruumi struktuuri. Järelikult kui keha on „piisavalt“ laetud, on see võimaline 
aegruumi kõverduma. Kuid on teada ka seda, et mikroskoopilised väljatugevused ( nende 
potentsiaalid ), mis jäävad umbes aatomite või aatomituumade mõõtkavasse, on miljardeid ja 
miljardeid kordi tugevamad kui makroskoopilised väljad üldse kunagi saavad olla. Seepärast võivad 
elektromagnetilised potentsiaalid olla mikroskoopilises mõõtkavas väga suured ja seega ei pea keha 
laeng olema nii suur, et see oleks tehniliselt teostamatu. Suure laengu korral aegruum kõverdub. 
Kuid seda, et kui kaugele või millises suunas toimub ajas rännak sõltub juba selle aegruumi 
6 
 
kõverusest ja selle muutumisest.                 
 
 
7 
 
1  Ajas rändamise teooria 
 
 
1.1  Ajas rändamise füüsikalised alused 
 
 
1.1.1  Sissejuhatus 
 
 
     Järgnevalt ( ajas rändamise teooria põhiideedes ) käsitleme lihtsat kolmemõõtmelist (tava)ruumi 
ehk eukleidilist ( või pseudoeukleidilist ) ruumi  Cartesiuse  ristkoordinaadistikus ( või sfäärilistes 
koordinaatides ). Siin on kolmemõõtmeline (tava)ruum eranditult kõikjal eukleidiline ja aeg 
eranditult kõikjal alati „ühevoolavusega“. Kuid hiljem edaspidi hakkame me vaatama seda, et see 
tegelikult ei ole nii. Aeg ( ehk kestvus ) ei ole kõikjal ühetaoline, vaid aeg „liigub“ erinevates taust- 
süsteemides erinevalt. Ka ruum ei ole kõikjal eukleidiline, vaid ruum ( tegelikult ka aeg ) on näiteks 
massiivsete kehade ümbruses kõver. Seda näitavad meile eri- ja üldrelatiivsusteooria. Kuid miks 
sellised aja ja ruumi efektid relatiivsusteoorias esinevad, seda me hiljem lähemalt vaatama 
hakkamegi. Relatiivsusteoorias esinevad aja ja ruumi efektid tulenevad just ajas rändamise teoorias 
olevatest seaduspärasustest. Sellepärast enne relatiivsusteooriaga tutvumist käsitlemegi just ajas 
rändamise teooriat. Aja ja ruumi efektid, mis on kirjeldatud relatiivsusteoorias, tulevad välja tege- 
likult just ajas rändamise teooriast.         
     Et aga hiljem mõista kõveraid aegruume ( ehk mitteeukleidilisi aegruume ), tuleb kõige pealt 
tundma õppida aga just eukleidilist ( või pseudoeukleidilist ) aegruumi.         
 
 
1.1.2  Ajas rändamise põhiprintsiibid 
 
 
     Aeg ja ruum ei saa olla üksteisest lahus. Need kaks moodustavad ühtse terviku, mida siis nime- 
tatakse „aegruumiks“. Aeg ja ruum on ühe ja sama „kontiinumi“ osad. Ei ole võimalik, et aeg on 
olemas, kuid ruumi ei eksisteeri või vastupidi.                   
 
     Ülaltoodud väide tuleneb erirelatiivsusteooriast. Valguse kiirus vaakumis on jääv suurus iga vaatleja suhtes ja igasugustes 
taustsüsteemides ( ka inertsiaalsetes taustsüsteemides ). Selline   asjaolu tuleneb aja ja ruumi „koosteisenemisest“ - mida kiiremini 
keha liigub ( mida lähemale valguse kiirusele vaakumis ), seda enam aeg aegleneb ja keha pikkus lüheneb.            
 
     Kui aeg ja ruum on teineteisest nii lahutamatult seotud, siis liikudes ajas ( näiteks minevikku ) 
liigume ka ruumis. Rännates ajas, liigume ka ( mingisuguses ) ruumis. Selline on järeldus eeltoodu- 
le.              
 
     Selline järeldus või idee on üks olulisemaid ajas rändamise teoorias. See on üks põhilisemaid ideid üldse. Valguse kiirus vaakumis 
on kõikidele vaatlejatele üks ja sama suurus. Tegemist on ( millegi ) liikumisega ja selle kiirusega. Nii ongi näha seda, et 
mingisugune kestvus ( ehk aeg ) ja ruumiline ulatus ( ruum ) eksisteerivad ( sõltuvalt ) koos. Ehk teisisõnu: mingile kestvusele ( ajale 
) vastab mingisugune ruumiline ulatus ( ruum ). Ei ole olemas mitte ühtegi liikumist, mis ei  toimuks  ruumis.        
 
     Eelnevalt toodud väitest on võimalik teha veel uusi järeldusi. Aeg on füüsikaliste protsesside 
kestvus. Kuid igale ajahetkele vastab oma ruumipunkt. See tähendab ka seda, et mida kaugemal on 
mingi ajahetk ( näiteks minevikus ), seda kaugemal on ka selle ruumipunkt „ruumis“. Mingisuguse- 
le kestvusele ( ehk ajale ) vastab samas ka mingisugune „ulatus“ ruumis.     
 
     Saadud järeldus ongi oma olemuselt ajas rändamise põhiseaduseks. Kõik ülejäänud järeldused, mis hakkavad nüüd ilmnema, 
tulevad ülal toodud tõsiasjast. Hiljem me näeme seda, et selline seaduspärasus on oma olemuselt ei midagi muud kui Universumi 
8 
 
paisumine. Kuid jah – mida kaugemal mingi sündmus toimus, seda kaugemal ka ruumis. Aeg ei ole ruumist „eraldi“. Seda, et kuidas 
siis aeg ruumiga seotud on, näitabki meile praegused seaduspärad.            
 
     Igal ajahetkel on oma kindel ruumipunkt. Kuid need ruumipunktid EI OLE meie tavalise, iga- 
päevaliselt kogetava ruumi punktid. See on väga oluline tõsiasi. Näiteks kui inimene liigub ruumis  
( näiteks sõidab linnast ära maale puhkama ), siis ta ju ei rända ajas näiteks minevikku. Aja ruumi- 
punktid ei ole sellise ruumi punktid, milles me ( inimesed ) päevast päeva elame. Meie igapäeva- 
selt kogetav ruum on kolmemõõtmeline.         
     Järelikult – need aja ruumipunktid on „väljaspool“ seda ( kolmemõõtmelist ) ruumi, milles me 
igapäevaselt elame.        
 
     (Tava)ruumi kolmemõõtmelisus:          
  
Joonis 2 Ruumi kolmemõõtmelisus. 
 
     Sirge on ühemõõtmeline, tasand on kahemõõtmeline ja  kuup on kolmemõõtmeline. Punktil 
ruumimõõtmeid ei ole.             
 
     Kindlasti tekib siin teatud vastuolud kujutlusvõimega ja isegi loogikaga. Seda, mis asub „väljaspool“ ruumi ( või isegi aega ), ei 
saa paraku ettekujutada. Sama probleem on ka stringiteoorias, kus 10-mõõtmelist ruumi ei ole võimalik ettekujutada. Üldrelatiiv- 
susteoorias tuuakse välja  analoogia kõverate ruumide paremini mõistmiseks, milleks on siis kera pinnad. Hiljem me näeme seda, et 
see mis asub väljaspool ruumi, asub tegelikult teistes ruumi mõõtmetes. Toon mõned näited kõrgema mõõtmelistest ruumidest, mida 
on mujal püütud esitada. Need on koordinaadistikud 3-, 4- ja 5-mõõtmelises ruumis:          
Joonis 3 Need on koordinaadistikud 3-, 4- ja 5-mõõtmelises ruumis. 
 
     Kui ajahetkede ruumipunktid asuvad väljaspool meie tavalise ruumi punktidest, siis on meil 
tegemist juba rohkema mõõtmelise ruumiga, kui kolmemõõtmelise ruumiga. Ruum ei saa siis olla 
kolmemõõtmeline. Tegemist peab olemas siis ( vähemalt ) neljamõõtmelise ruumiga. Ruumi neljas 
mõõde ongi ajaga seotud just nii, et ruumi ( mõõtme ) erinevad punktid on samas ka erinevad aja- 
hetked . Näiteks punkt P on siis 4-mõõtmelises ruumis koordinaatidega järgmiselt:           
 
P = ( y1,y2,y3,y4 ). 
 
Kuid y1,y2,y3 on tegelikult meie tavalise ( kolmemõõtmelise ) ruumi kolm  koordinaati : x, y, z. Kuid 
see y4 ruumikoordinaat vastab ka ajale, seega y4 = t. Järelikult 4-mõõtmeline ruum ongi tegelikult 
meile tuttav aegruum ehk siis punkt P:            
9 
 
 
P = ( x, y, z, t ). 
 
     Geomeetriast on teada n-mõõtmelise ( antud juhul siis 4-mõõtmelise ) eukleidilise ruumi põhi- 
vormid:             
 
s2 = (y1)2 + (y2)2 + (y3)2 + (y4)2 
 
s2 = (y 2
1
2
1
2
1
2
1
1 -y1 )2 + (y2 -y2 )2 + (y3 -y3 )2 + (y4 -y4 )2 
 
ds2 = (dy1)2 + (dy2)2 + (dy3)2 + (dy4)2. 
 
 
     Antud juhul need aga ei kehti. Kehtivad ainult siis, kui: 
 
 
s2 = (y1)2 + (y2)2 + (y3)2   ja   y4 
 
s2 = (y 2
1
2
1
2
1
1 -y1 )2 + (y2 -y2 )2 + (y3 -y3 )2   ja   y4 
 
ds2 = (dy1)2 + (dy2)2 + (dy3)2   ja   y4. 
 
 
     Sellepärast, et y4 on seotud ka ajaga ja tavalises 3-mõõtmelises ruumis liikudes me ju ei liigu 
ajas näiteks minevikku. Praegusi teadmisi geomeetriast ei saa antud juhul rakendada. Vähemalt 
sellise 4-mõõtmelise ruumi korral. Üks võimalus tegelikult veel on, kui me näiteks käsitleme pseu- 
doeukleidilist geomeetriat, kuid seda vaatame me hiljem.           
     Igal ajahetkel on oma ruumipunkt. Aeg on kestvus. Aeg mitte kunagi ei lakka ( ei jää „seisma“ ). 
Ajahetkede „vahetumisega“ ( näiteks esimesel sekundil, teisel sekundil jne ) „vahetuvad“ ka ruumi- 
punktid ( näiteks asukohal x1, kohal x2 jne ). Kuid asukoha muutumisega ruumis ( mingi aja vältel ) 
- selle all mõistame me aga liikumise definitsiooni klassikalises mehaanikas. Järelikult ilmneb 
mingisugune liikumine.  
 
     Sellest oleks loogiline ja arusaadav järeldus see, et kolm ruumi mõõdet „nagu liiguvad“  neljanda  ruumi mõõtme suhtes. Esma- 
pilgul tundub selline väide jaburusena, kuid selline tõsiasi tuleb  niimoodi  välja kõikidest eelnevatest järeldustest, mis oli eespool 
kirjas. Seda ei ole võimalik ettekujutada. Sellest tulenevad 4-mõõtmelise ruumi mõned  geomeetrilised  iseärasused.  
 
     Seda, et igal ajahetkel on oma ruumipunkt, väljendub matemaatiliselt nii: 
 
t1 = ( y1 ) 
t2 = ( y2 ) 
t3 = ( y3 ) 
t4 = ( y4 ) 
... ... ... 
 
     Kuna kolm ruumi mõõdet „liiguvad“ ühe ( neljanda ) ruumi mõõtme suhtes, siis võib seda LIHT- 
SUSTATULT ettekujutada niimoodi:           
 
10 
 
Joonis 4 Hyperruum K´ ja tavaruum K. 
  
 
     Tegemist on ainult eespool toodud väidete „piltlikustamiseks“. Tegelikkuses midagi seesugust ei 
ole. Selline on kõigest analoogia – mudel, et asju paremini mõista või meelde jätta. Hiljem on ilusti 
näha seda, et see on seotud Universumi paisumisega. Antud juhul on K siis see Universumi 3-mõõt- 
meline ruum ja K´ on siis ruumi neljas mõõde, mis on seotud ajaga. Antud joonisel on K´ esitatud 
3-mõõtmelisena – ikka selleks, et oleks lihtsam arusaada. K siis liigub K´ suhtes. K ja K´ ei ole 
taustsüsteemid. Taustsüsteemidega ei ole siin midagi pistmist. K-d võib nimetada ka lihtsalt tava- 
ruumiks ja K` aga hyperruumiks.           
 
     Ja lõpuks jõuamegi kõige olulisema järelduseni. Nimelt kui me siis liigume selles K` mõõtmes  
( mitte K mõõtmetes ), siis rändame ajas. Me peame liikuma hyperruumis, et rännata ajas.  
 
     Kui me  soovime  liikuda ajas, siis seda on võimalik ainult „väljaspool“ meie tavalist tajutavat 4-mõõtmelist aegruumi ( siin on 
mõeldud väljaspool 3-mõõtmelist ruumi ). Just ruumi „lisamõõtmed“ võimaldavad seda ehk liikuda ajas.  Ruumil  on üks mõõde veel 
ja see teeb ruumi tegelikult 4-mõõtmeliseks. Aeg on saanud ( ruumi ) koordinaadiks, kuid mitte sellises tähenduses nagu seda väidab 
meile relatiivsusteoorias olev geomeetria. Võib öelda ka nii, et ajas rändamiseks peame liikuma väljaspool ( 3-mõõtmelist ) ruumi, 
sest siis ilmneb ruumi üks lisamõõde, mis on just ajaga seotud. „Väljaspool“ ruumi – selle all on mõeldud seda, et liigutakse teis(t)es 
ruumi mõõtme(t)es.            
 
     Viimasest järeldub veel üks huvitav tõsiasi. Nimelt aeg ja ruum on illusioonid, mille tekitab lii- 
kumine. Kehade enda liikumised Universumis jätavad „mulje“, et need on ruumis ja ilmneb kest- 
vus ( aeg ). Aega ja ruumi ei ole tegelikult olemas. Selline tõsiasi on ainult fundamentaalse tähendu- 
sega. See ei ilmne otseselt nähtavast maailmast, vaid selline aegruum, mida tunneb relatiivsusteoo- 
ria ( ja ka kvantmehaanika ), eksisteerib „selle väite peal“. Aeg oleks nagu liikuv.              
 
     Relatiivsusteoorias ühendatakse aeg ja ruum üheks tervikuks – aegruumiks. Kuid antud juhul liidetakse aja ja ruumile ( ehk 
aegruumile ) ka liikumine. On olemas mõned nähtused, mis seda teha sunnivad. Näiteks aja aeglenemine. Miks me näeme aja 
aeglenemist just kehade  liikumiste  ( nende kiiruste ) aeglenemises? Ja kui aeg on üldse peatunud, siis kehade liikumist üldse ei ole. 
Miks on olemas just selline seos aegruumi ja kehade liikumise vahel? Aeg ja ruum ei saa olla teineteisest lahus – nii on ka 
liikumisega. Aeg, ruum ja liikumine – need kolm „komponenti“ ei saa olla teineteisest lahus. Eespool me juba tõdesime seda, et aeg  
( seega ka ruum ) on tõepoolest seotud liikumisega, kuid seda väga iseäralikul moel.              
 
      
 
 
 
 
11 
 
1.1.3  Kehade tõelised ja näilised endised asukohad ruumis 
 
 
     Kui inimene liigub näiteks planeedil Maa ruumipunktist A punkti B, siis kulub ju sellele alati 
mingisugune ajavahemik ja läbitakse alati ka mingisugune ruumiline ulatus. Näiteks tavapärases 
korterelamus või majas liikuv inimene sooritab asukoha muutuse ruumis mingisuguse aja vältel. 
Näiteks kui inimene jookseb köögist elutuppa, siis mõne aja pärast kööki tagasi tulles ei ole 
tegelikult see köök nö. „päris sama“ või „samal kohal“ mis ta enne oli. Seda sellepärast, et kõik 
Universumis on liikumises. Enne kui inimene jõudis elutoast tagasi kööki on see köök läbinud juba 
sadu või isegi miljoneid kilomeetreid ruumis ( sõltuvalt sellest kui kaua on kestnud köögist ära olek 
). Ja mitte ainult köök ei ole läbinud tohutuid vahemaid ruumis, vaid ka elutuba, inimene, maja jne 
jne. Miks see nii on, seda sellepärast et me kõik liigume kaasa planeedi Maa pöörlemisega ümber 
oma kujuteldava telje, liigume kaasa Maa tiirlemisega ümber Päikese, Päikesesüsteemi tiirlemisega 
ümber Linnutee galaktika tuuma, Galaktika liikumisega maailmaruumis ja siis lõpuks Universumi 
pideva paisumisega.             
 
     Kõik kehad Universumis on liikuvas olekus. Näiteks planeet Maa teeb ühe täispöörde ümber oma 
kujuteldava telje ühe ööpäevaga. Seetõttu vahelduvadki Maal päevad ja ööd. Kõik planeedid, tähed, 
kuud ja teised kosmilised kehad Universumis pöörlevad ümber oma telje. Kuid pöörlemise käigus 
nad ka liiguvad avakosmoses. Näiteks Maa teeb aastaga ühe täistiiru ümber Päikese. Kuid näiteks 
Maa kaaslase Kuu orbiidil esineb pretsesseerimise periood, mis tähendab seda, et Kuu veeru- ja 
tõususõlmed jõuavad tagasi orbiidi suhtes ( mitte Universumi suhtes ) täpselt samasse punkti iga 
18,6 aasta tagant. Seda perioodi nimetatakse saarose tsükkliks. Kuid samal ajal kogu 
Päikesesüsteem tiirleb ümber Linnutee Galaktika tsentri. Galaktikad moodustavad parvesid, mis 
liiguvad üksteisest eemale. Mida kaugemal on galaktika parv, seda kiiremini see meist kaugeneb. 
Kogu Universum tervikuna paisub ja seda alates Suurest Paugust.            
 
     On olemas nö. näilised ja tõelised endiseid ( või ka tulevasi ) asukohti ruumis. Nagu sai varem 
ära mainitud – kui inimene liigub köögist elutuppa ja mõne aja möödudes naaseb ta tagasi kööki, 
siis see köök ( nagu ka kõik ülejäänud Universumi osad ) ei ole täpselt see sama või ei ole täpselt 
samas asukohas. Me ( nagu ka kõik teised kehad Universumis ) liigume „kaasa“ Universumi üldise 
liikumisega. Universum on pidevas muutumises, liikumises. Köök on ruumis liikunud inimese 
äraoleku jooksul ( tegelikult kogu aeg ) vähemalt miljoneid kilomeetreid. Kui aga inimesel on siiski 
soovi tagasi tulla nö. „tõelisesse endisesse kööki“ ( mitte näilisesse endisesse kööki ), kust ta mõni 
aeg tagasi lahkus elutuppa, peab ta sellisel juhul „aegruumist lahti pääsema“, mis kisub pidevalt 
temaga ( ja kõige muuga ) kaasa. Kuidas selline asi võimalikuks osutub, seda näeme järgmistes 
peatükkides. Kuid köögi tõeline endine asukoht on ruumis jäänud väga kaugele ( ja ka pidevalt 
kaugeneb Universumi paisumise tõttu ). Näiteks saja aasta tagune planeet Maa on „ruumis“ väga 
kaugele jäänud. Kuid köögi „näiline“ endine asukoht ruumis on alati siis kui me seda külastame. 
Mitte näiliste vaid tõeliste endiste ( või tulevaste ) asukohtade külastamine „ruumis“ on tegelikult 
juba ajas rändamine. Sellist asjaolu tõestatakse matemaatiliselt järgmistes peatükkides.          
 
Ja nii ongi võimalik liikuda ruumis „kahte erinevat moodi“:  
1.  liikudes nö. tõelistesse endistesse või tulevastesse asukohtadesse ruumis. Sellisel 
juhul avaldubki ajas rändamine, sest kehtib ka relatiivsusteooriast tuntud printsiip aja 
ja ruumi üksteise lahutamatusest. Ajas rännatakse siis vastavalt kas minevikku või 
tulevikku. 
2.  liikudes nö. näilistesse endistesse ( või tulevastesse ) asukohtadesse ruumis. Sellisel 
juhul ei avaldu ajas rändamine. Esineb ainult „tavapärane“ Universumis liikumine, 
mida me kõik igapäevaselt niikuinii teeme. Näiteks Maa kaaslase Kuu orbiidil esineb 
pretsesseerimise periood, mis tähendab seda, et Kuu veeru- ja tõususõlmed jõuavad 
12 
 
tagasi orbiidi suhtes ( mitte Universumi suhtes ) täpselt samasse punkti iga 18,6 aasta 
tagant. Seda perioodi nimetatakse saarose tsükkliks.           
 
     Siin ilmneb ka põhjus, et miks ei saa me ruumis tavapäraselt liikudes ka ajas liikuda. Seda 
sellepärast, et näiteks „tõelised“ endised asukohad ruumis pidevalt meist eemalduvad ( Universumi 
paisumise tõttu ). Need jäävad meile lihtsalt kättesaamatuks. See, mis on pidevalt mööduv, jääb 
meile kättesaamatuks.              
 
 
1.1.4  Ajas rändamine 
 
 
     Järgnevalt vaatamegi matemaatiliselt seda, et kuidas toimub kehade liikumised K-s ( ehk 
tavaruumis ) ja K´-s ( ehk hyperruumis ). Teame seda ( tegelikult kohe tõestame seda ), et 
hyperruumis liikudes liigub keha ka ajas. Kuid seejuures peame arvestama järgmiste aja ja ruumi 
füüsika alusreeglitega:                
 
1.  Aeg ja ruum eksisteerivad lahutamatult koos. Seda kinnitab meile erirelatiivsusteooria. 
2.   Eelnevast järeldub see, et liikudes ajas, peame liikuma ka ruumis ning vastupidi.   
3.  Eelnevast järeldub omakorda see, et igal ajahetkel on olemas oma ruumipunkt. See 
tähendab sisuliselt seda, et liikudes ajas näiteks minevikku, peavad kehad olema ka 
endistes asukohtades kogu Universumi suhtes.                 
 
 
 
Joonis 5 Kehad m ja M liiguvad tavaruumis ja hyperruumis. 
 
13 
 
 
 
     Joonised on sooritatud Cartesius´e ristkoordinaadistikus. On mehaaniline süsteem – kaks keha ( 
m ja M ) ja kaks „ruumi“ ( K ja K´ ). Reaalses maailmas on K ja K´ nö. „ühesuurused“.      
 
     Keha m asub tavaruumis K – koordinaatidega m( x,y,z,t ), hyperruumis K´ aga 
m( x´,y´,z´,t ). Keha M asub tavaruumis K – koordinaatidega M( x
,t ), hyperruumis K´ 
1,y1,z1
 
aga M( x ´,y ´,z ´,t ). Tavaruum K asub hyperruumis K´ 
´,y ´,z ´,t ).   
1
1
1
- koordinaatidega K( x2
2
2
 
     Märgime neid siin niimoodi:  
 
                        Tavaruumis K:                                                  Hyperruumis K´: 
 
                      m( x,y,z,t )                                                          m( x´,y´,z´,t ) 
                      M( x
´,y ´,z ´,t )
1,y1,z1,t )                                                      M( x1
1
1
 
                                                                                                  K( x ´,y ´,z ´,t )    
2
2
2
 
 
     Liikumine toimub sirgjooneliselt ( x-telje suunas ) ja toimub ühtlaselt ( liikumise kiiruse arvväär- 
tus ei muutu ). v – kiirus ja a – kiirendus.  
 
     Hyperruum K´ on ( meie kui vaatleja suhtes ) paigal ( v = 0 ), liiguvad ainult K, m ja M.       
     Ei ole oluline kirjeldada ( vaadelda ) kehade m ja M ( tavaruumi K ) liikumist, vaid olu- 
line on vaadelda nende asukohti ruumis ja ajas. Tegelikult nende liikumiste asukohti ruumis ja ajas    
( aegruumis ).  
     Kuna kogu liikumine toimub ainult x-telje suunas, siis võib arvestada seda:           
 
           y=y =y´=y ´=y ´=0    ja    z=z =z´=z ´=z ´=0 ,
1
1
2
1
1
2
 
     ehk: 
                                  
14 
 
                          Tavaruumis K:                                                Hyperruumis K´:             
 
                            m( x,0,0,t )                                                       m( x´,0,0,t ) 
                           M(x
´,0,0,t )
1,0,0,t )                                                       M( x1
 
                                                                                                     K( x ´,0,0,t )
2
 
     Edaspidi võtamegi ainult sellise kuju.     
 
     Aeg on aga üks, sest me vaatleme kehade M ja m ( ning K ) ( liikumise ) asukohti ruumis liiku - 
misel ühel kindlal aja hetkel t.  
     Kui kehad m ja M ning tavaruum K üksteise suhtes liiguvad ( v ), siis tegelikult ka hyperruum   
K´ liigub nende suhtes. Kui m, M ja K liiguvad x-telje suunas, siis K´ liigub m, M ja K suhtes x-
telje vastassuunas . Meie suhtes on K´ siiski paigal. See asi peab olema väga selge.    
     Keha m liikumise kiirus on suhteline. K-s on see v , kuid K´ suhtes aga v
2
2+v1. Sama on ka keha 
M. K-s on kiirus v , kuid K´ suhtes v
. K liigub K´ suhtes kiirusega v
3
3+v1
1. Tavaruum K liigub keha 
m suhtes kiirusega v2, ja M suhtes v3. Kuid K liigub kehade m ja M suhtes ( x-telje suunas ) 
vastassuunas.               
 
Joonis 6 M, m ja K liiguvad K´ suhtes. 
 
 
 
 
     Keha m asub tavaruumis K – nüüd koordinaatidega m( xa,y,z,t2 ), kuid hyperruumis K´ -  
m( x ´,y´,z´,t
a
2 ). Keha M asub tavaruumis K – M( xb,y1,z1,t2 ), kuid hyperruumis K´ -  
M( x ´,y ´,z ´,t
´,y ´,z ´,t
b
1
1
2 ). Tavaruum K ise asub nüüd hyperruumis K´ - K( x3
2
2
2 ).    
 
( t # t2 ), märk # tähendab siin ja edaspidi mittevõrdelisust. 
      
          Tavaruumis K:                                                             Hyperruumis K´: 
 
          m( x
´,0,0,t
a,0,0,t2 )                                                                  m( xa
2 ) 
          M( x
´,0,0,t
b,0,0,t2 )                                                                  M( xb
2 ) 
                                                                                                K( x ´,0,0,t
3
2 )     
15 
 
 
     Kehad m ja M nihkusid ( m nihkus K suhtes s , K´ suhtes aga s
2,1
2; M nihkus K suhtes s3,1, kuid  
K´ suhtes aga s3 ). K nihkus K´ suhtes s1. Nihkus – see tähendab, et liikus. Kehad m ja M asuvad 
nüüd ( t2 ) pärast nihet uutes ruumi ja aja asukohtades seda nii K kui ka K´ suhtes. Ka K asub K´ 
suhtes uutes ruumi ja aja asukohtades – aegruumi koordinaatides. Seega:      
 
 
                   Tavaruumis K:                                                          Hyperruumis K´: 
 
                    I                     II                                                         I                      II 
           m( x,0,0,t ) # m( x
´,0,0,t
a,0,0,t2 )                                       m( x´,0,0,t ) # m( xa
2 ) 
           M( x
´,0,0,t ) # M( x ´,0,0,t
1,0,0,t ) # M( xb,0,0,t2 )                                     M( x1
b
2 ) 
                                                                                            K( x ´,0,0,t ) # K( x ´,0,0,t
2
3
2 ) 
 
 
 
Joonis 7 Keha m liigub tagasi K suhtes, kuid mitte K´ suhtes. 
     Keha m asub nüüd tavaruumis K – koordinaatidega m( x,0,0,t3 ), hyperruumis K´ aga –  
m( x ´,0,0,t
´,0,0,t
c
3 ). Keha M tavaruumis K – M( xd,0,0,t3 ), hyperruumis K´ aga – M( x4
3 ). 
Tavaruum K asub nüüd hyperruumis K´ - K( x ´,0,0,t
5
3 ).            
 
Ajaga seonduvat - ( t # t2 # t3 ) 
 
                  Tavaruumis K:                                                                     Hyperruumis K´: 
         
                    m( x,0,0,t
´,0,0,t
3 )                                                                          m( xc
3 ) 
                   M( x
´,0,0,t
d,0,0,t3 )                                                                         M( x4
3 ) 
                                                                                                                 K( x ´,0,0,t
5
3 ) 
 
 
 
 
 
 
16 
 
                                Hyperruumis K´:                                                        Tavaruumis K: 
 
                    I                       II                     III                             I                       II                     III 
          m( x´,0,0,t ) # m( x ´,0,0,t
´,0,0,t
a
2 ) # m( xc
3 )          M( x1,0,0,t ) # M( xb,0,0,t2 ) # M( xd,0,0,t3 ) 
          M( x ´,0,0,t ) # M( x ´,0,0,t
´,0,0,t
1
b
2 ) # M( x4
3 )                               
          K( x ´,0,0,t ) # K( x ´,0,
´,0,0,t
2
3
0,t2 ) # K( x5
3 )        
 
                                                                                    I                   III                            
     Tavaruumis K:   m( x,0,0 ) = m( x,0,0 ) 
                                                                             m( x,0,0,t ) # m( x,0,0,t3 )  
 
                        Tavaruumis K:  
 
                        II                      III                                                        I                   III                 II 
                m( xa,0,0,t2 ) # m( x,0,0,t3 )                   Tavaruumis K: m( x,0,0 ) = m( x,0,0 ) # m( xa,0,0 ) 
 
 
     Kehad m ja M nihkusid veel kord ( m nihkus K suhtes s , K´ suhtes aga s
2,3
2,2; M nihkus K suhtes  
s , K´ suhtes aga s
3,3
3,2 ). K nihkus K´ suhtes s1,1. m nihkus K suhtes – liikus x-telje vastassuunas, 
kuid K´ suhtes aga liikus x-telje suunas.     
 
     Keha m on nüüd ( t3 ) K suhtes esialgses ( ruumi ) asukohas ( I ), kuid K´ suhtes aga jälle uues 
( ruumi ) asukohas. Keha m tegi nihke – edasi ja tagasi. Keha m on aga tegelikult uues ruumi ( ja 
seega ka aja ) asukohas, kuigi K suhtes seda näha ei ole. Seda tõestab K´ suhtes liikumine. Kuna 
tegemist on uue ruumi asukohaga, siis on ka uus ajamoment. Näiliselt on keha m K suhtes endises 
asukohas ruumis, kuid tegelikult seda ei ole. Nö. tõeline endine asukoht ( seega ka endine ajahetk ) 
jääb K-st väljapoole – see jääb K´ „otsesesse“ ulatusse. K suhtes liikus m nagu tagasi ( endisesse 
asukohta  tuumis ), kuid tegelikult mitte. Ta liikus hoopis edasi. Seda tõestab K´ suhtes vaatlemine . 
 
     Kehade m ja M näilised liikumised tulevad sellest, kui vaadelda neid K suhtes. Tõelised nihked  
aga siis kui K´ suhtes. K liigub K´ suhtes v1 ja kehad m ning M asuvad selle K sees. Albert Einsteini 
relatiivsusteoorias on nii, et keha saab minna ( tagasi ) endistesse ruumipunktidesse ( x,y,z ), kuid 
mitte ( tagasi ) endistesse ajahetkedesse ( t ). Tundub, et tegelikult  ei ole see nii. Vähemalt mitte 
siin.      
 
17 
 
 
Joonis 8 Keha m liigub ajas. 
 
 
     Tavaruum K nihkus K´ suhtes s
, kuid K´ suhtes aga s
1,2. Keha M nihkus K suhtes s3,5
3,4. Tava- 
ruum K hyperruumis K´ - K( x ´,0,0,t
6
4 ). Keha M tavaruumis K – M( xf,0,0,t4 ), kuid K´ -  
M( x ´,0,0,t
g
4 ).         
 
 
 
                           Tavaruumis K:                               Hyperruumis K`:                         Aeg: 
 
                         M( x
´,0,0,t
f,0,0,t4 )                                      M( xg
4 )                     ( t # t2 # t3 # t4 )        
                          m( 0,0,0,0 ) = m( 0 )                         K( x ´,0,0,t
6
4 )     
                                                                                    m( x´,0,0,t ) 
                                                                                       
                                  Hyperruumis K´:                                                          Hyperruumis K´: 
  
            I                        II                       III                     IV                             I                       IV 
  M( x ´,0,0,t ) # M( x ´,0,0,t
´,0,0,t
´,0,0,t
1
b
2 ) # M( x4
3 ) # M( xg
4 )            m( x´,0,0,t ) = m( x´,0,0,t ) 
  K( x ´,0,0,t ) # K( x ´,0,0,t
´,0,0,t
´,0,0,t
2
3
2 ) # K( x5
3 ) # K( x6
4 )   
 
 
                                         Tavaruumis K: 
 
                      I                    II                     III                     IV 
           M( x1,0,0,t ) # M( xb,0,0,t2 ) # M( xd,0,0,t3 ) # M( xf,0,0,t4 ) 
            m( x,0,0,t ) # m( xa,0,0,t2 ) # m( x,0,0,t3 ) # m( 0,0,0,0 )  
 
 
     Keha m nihkus K´ suhtes s2,5, kuid K suhtes s = 0. Keha m tavaruumis K – m( 0,0,0,0 ), kuid  
18 
 
K´ suhtes aga – m( x´,0,0,t ). Keha m kaugust ( nihet ( s ) ) kirjeldabki aeg ( t ).            
 
 
Joonis 9 Keha m on liikunud ajas tagasi. 
  
     Esimene joonis on pigem keha M suhtes ja teine joonis on aga keha m suhtes. Siin jätame arves - 
tamata asjaolu, et kui keha m rändab ajas tagasi, kohtub ta ka enda nö. teisikuga. Sellist juhtu vaata- 
me me edaspidi. Antud juhul on meil ( keha m-il ) rännak ajas minevikku. Kui keha m „tahab“ rän- 
nata ajas, siis selleks ei pea ilmtingimata liikuma keha m enda tegelike ( endistesse või tulevates- 
se ) asukohtadesse ( minema ) ruumis ja ajas, vaid piisab teiste kehade  tegelikud asukohad aegruu- 
mis ( näiteks keha M või K ).            
 
     Keha m asub esimesel joonisel K-s ( ruumis ) koordinaatidega – m( 0,0,0 ). Aeg ( t ) võrdub siis  
0-ga, sest et ta ei ole seal olemas. Ta on seal nö. haihtunud; m( 0,0,0,0 ). Kuid keha m asub esimesel 
joonisel K´-s ( ruumis ) - m( x´,0,0 ). K´-s on keha m aga olemas. Aeg ( t ) võrdub siis t-ga, sest et 
keha m asub nüüd tegelikkus endises asukohas ruumis ( mitte nii nagu oli näidatud III-s osas ) ja 
kokku ( aegruumina ) tuleb siis – m( x´,0,0,t ), mis võrdub omakorda:    
 
                                 I                      IV                                            I                     IV 
                 K´:  m( x´,0,0,t ) = m( x´,0,0,t ),         I = IV.   K:  m( x,0,0,t ) = m( x,0,0,t ). 
 
     Seda sellepärast, et kui 
 
                                         IV                I                                       IV                     I 
K´:    m( x´,0,0 ) = m( x´,0,0 )         ehk        m( x´,0,0,t ) = m( x´,0,0,t ) 
 
siis t = t. Kuid seda võib mõista ka ainult ruumi ja aja suhtega ehk 
19 
 
 
m( x´,0,0 ) = m( t )     ehk     ( x´,0,0 ) = ( t ). 
 
See on ainult keha m suhtes vaadatud. Keha m asub siis esimesel joonisel K´ suhtes – m( x´,0,0,t ). 
Kuna aeg võrdub t-ga, siis keha m suhtes tulevad teised kehad ( M, K ) niimoodi:      
 
                            I                                         I                          I 
            K´:  M( x ´,0,0,t )              K:  M( x
1
1,0,0,t )                t = t 
                   K( x ´,0,0,t )
2
 
 
Sellepärast, et sellises ajahetkes ( t ) olid nad sellistes ruumikoordinaatides ( vaata I-st osa või vaata 
teist joonist ). See on nii ainult keha m suhtes. Keha M suhtes vaata aga esimest joonist.  
 
                      IV                                             IV                                IV 
        K:  m( 0,0,0,0 )                     K`:  m(x´,0,0,t )                        t4 = t4  
              M( x
´,0,0,t
f,0,0,t4 )                           M( xg
4 ) 
                                                              K( x ´,0,0,t
6
4 ) 
 
     Keha m on rännanud ajas ( M ja K suhtes ) minevikku. Ajas saabki rännata ainult teiste kehade 
suhtes, nii nagu keha liikumist ennast kirjeldatakse ainult teiste kehade suhtes.  
  
     Kehad m ja M asuvad nüüd erinevates ( ruumi ja seega ka ) aja koordinaatides. Keha m asub M 
suhtes ( nüüd ) minevikus ja M asub keha m suhtes tulevikus. Aeg ja ruum on omavahel väga seo- 
tud.    
     Kuna see oli ajarännak minevikku, siis analoogiliselt toimib see ka tuleviku ajarännakuga. Aja 
peatamist vaatame me aga hiljem.      
 
 
     Kõik, mis eelnevalt tehtud, võib leida seose või järelduse ka reaalsest maailmast. Nüüd vaatame- 
gi sellist juhtu.  
     Oletame, et K on planeet Maa ja kehad m ning M on objektid maa peal – näiteks inimesed. K´ on  
aga kogu ülejäänud kosmos ( Universum ). K-d võib vaadelda ka kui tavalist (aeg)ruumi, kuid K´ 
aga kui hyperruumi.  
     Kui inimene sooritab nihke oma majas – näiteks köögist elutuppa ja mõne aja möödudes tagasi 
elutoast kööki, siis tundub, et köök on täpselt samasugune  või et samas asukohas ruumis, kus see oli 
varem. See ainult näib nii. Tegelikult ei ole see aga üldse nii. Köök ( isegi elutuba ja inimene ise ) ei 
ole täpselt samas asukohas ruumis ( ning seega ka ajas ), kus ta varem oli. Miks see nõnda nii on? 
Seda sellepärast, et ( me ) köök, elutuba, maja, inimene jne on koos edasi liikunud planeet Maaga 
kosmoses uude asukohta ruumis. Maa liigub omakorda edasi koos Päikesesüsteemiga, see omakor- 
da Linnutee galaktikaga jne jne. Tõeline endise köögi asukoht ruumis jääb aga väga kaugele. Seega 
ka aeg. Universum tervikuna paisub, mille põhjustas Suur  Pauk . Meie koos sellega. Näiteks saja- 
aasta tagune planeet Maa on ruumis väga kaugele jäänud. Seega ka ajas. Nö. tegelik endine köök 
jääb ruumis kogu aeg kaugemale meist, sest, et me liigume pidevalt kõigega ( Universumi paisumi- 
sega ) kaasa.  
     Kui inimene soovib naasta ( tagasi ) tegelikku endisesse kööki, siis peab ta selleks mateeriast  
( eelkõige gravitatsioonist ) nö. „lahti pääsema“, mis teda muidu kogu aeg kõigega kaasa kisub, ja 
liikuma ruumis, mis jääb tavaliselt kättesaamatuks. Niimoodi on võimalik minna tõelisesse endises- 
se kööki. Vastavalt sellele ka endisesse aega. Hyperruum jääb ( tavaliselt ) meile kogu aeg kättesaa- 
matuks, sest et me liigume tavalise aegruumiga pidevalt kaasa. Sellepärast, et Universum tervikuna 
paisub. Universumi ruumala pidevalt suureneb ajas. Kuid siin on võimalik käsitleda liikumist kahte 
erimoodi – kas Universumi paisumisega või siis ilma selleta. Seda, kuidas ajas rändamine on seotud 
Universumi paisumisega, vaatame me edaspidi.                
20 
 
 
 
1.1.5  Universumi paisumine ja selle seos ajas rändamisega 
 
 
1.1.5.1  Ajas liikumise avaldumine Universumis 
 
 
     Ajas rändamise teooria üheks põhialuseks on väide, et erinevatel ajahetkedel on samas ka 
erinevad ruumipunktid. See tähendab ka seda, et mida kaugemal ajas ( minevikus või tulevikus ) 
mingi sündmus aset leiab, seda kaugemal ka ruumis see toimub. Selline seaduspärasus avaldub 
looduses ilmselgelt Universumi paisumisena. Näiteks kui Universum paisub ( Universumi ruumala 
suureneb ajas ), siis erinevatel ajahetkedel on Universumi ruumala ( seega ka ruumipunktid ) erinev. 
Ilmselge seos ajas rändamise ühe alusväitega – et erinevad ajahetked on „samaaegselt“ ka erinevad 
ruumipunktid. Universumi paisumist kujutatakse sageli ette just kera või õhupalli paisumisena. Siis 
on ju väga selgesti näha seda, et kera ( pinnal oleva keha ) sfäärilised koordinaadid ( ehk 
ruumipunktid ) on erinevatel ajahetkedel erinevad. Sama on ka kera raadiuse pikkusega. Kohe 
vaatame me seda asjaolu matemaatiliselt järgmise näite toel.             
 
     Kahe punkti vaheline kaugus Eukleidilises ruumis on avaldatav järgmiselt:                        
 
See oli avaldatud Cartesiuse ristkoordinaadistikus, kuid sfäärilistes koordinaatides on see järgmine:   
 
 
Tehes viimases avaldises aga mõned teisendused ja r = a, saame järgmise  avaldise             
 
 
Viimasest seosest saame võtta integraali 
 
     Nüüd aga teeme mõned teisendused viimases ds2 avaldises. Teisendame mõned järgmised 
väärtused:              
 
     näiteks r ja dr väärtused saame    
 
     ja dϑ ning dϑ2 väärtused saame   
21 
 
 
     Nendest lähtuvalt saame järgmise seose:           
 
 
     Viimane seos näitabki meile nüüd seda, et mida enam Universum paisub ( ehk mida suurem on 
see Universumi kujutletav raadius r ), seda enam suureneb kahe punkti vaheline kaugus ruumis ( 
ehk ds suureneb ). Universumi ( meetriline ) paisumine avaldubki kahe punkti vahelise kauguse 
suurenemisel ruumis. Arvestama peab seda, et ds-i suurenemine ilmneb väga suures ruumi 
mastaabis – umbes galaktikate parvede ja superparvede tasandil.                             
 
 
Joonis 10 Universumi ruumala on erinevatel 
ajahetkedel erinev. 
     Seepärast me ei kasuta enam Cartesiuse ristkoordinaadistikku. Esitus tuleb nüüd sfäärilistes 
koordinaatides. See tähendab seda, et minnakse üle Cartesiuse ristkoordinaadistikust sfäärilistesse 
koordinaatidesse. Seda illustreerivad meile ka allolevad joonised.           
 
 
Joonis 11 Cartesius´e ristkoordinaadistikust sfäärilisse koordinaadistikku, sest ajas liikumine 
avaldub looduses Universumi paisumisena. 
 
     Kuid ei tohi ära unustada seda, et Universumi meetrilist paisumist kirjeldab siiski Robertson-
Walkeri meetrika sfääriliste koordinaatide korral:               
22 
 
kus ajakoordinaat t on Universumi eluiga, K on konstant, mis on seotud kõvera ruumiga ja a(t) on 
aja funktsioon, mis sõltub Universumi paisumisest või võimalikust kokkutõmbumisest. Kahe ruu- 
mipunkti vahelist kaugust ( ehk ka Universumi „suurust“ ) näitab s, mille väärtus ajas t muutub. 
Seda see Robertson-Walkeri meetrika näitabki. Meetrika sõltub ka K konstandi väärtusest ehk 
ruumi kõverusest – seda, et kas tegemist on tasase, negatiivse või positiivse kõveruse Universumi 
ruumiga.                 
 
1.1.5.2  Hubble´i seadus 
 
 
 
     Galaktikate ( parvede ja superparvede ) eemaldumise kiirus v on võrdeline nende kaugusega l ( 
või r ) järgmiselt:            
 
     kus H on Hubble´i konstant. Seda tuntakse Hubble´i seadusena. Hubble´i konstant sõltub ainult 
ajast ( mitte ruumist ) ja ristkoordinaadistikus on see:         
 
 
     Praegusajal antakse Hubble´i konstandi väärtus vahemikuna kauguste määrangu ebakindluse 
tõttu järgmiselt:         
 
H = ( 50 – 100 ) km/ ( s * Mpc ). 
 
     Hubble´i valemi 
jagame r-ga ja korrutame dt-ga ning saame 
Saadud võrrandi esimese poole integreerime r0-st r-ni ja võrrandi teise poole t0-st t-ni:       
     Saame 
     ehk 
 
     Võrrandi esimesel poolel tuleb võtta ln: 
23 
 
     Teades aga seda, et  
     saame lõppkokkuvõtteks järgmise seose  
     ehk 
     Oletame seda, et H ( t ) = H =  constant mingisuguse lühikese ajaperioodi jooksul  
Järelikult saame 
 
     ehk  
     mis näitabki meile seda Hubble´i seadust antud kujul ja graafiliselt avaldub see aga järgmiselt:        
Joonis 12 Mida kaugemale ilmaruumi näeme, seda 
kiiremini galaktika meist eemaldub. 
 
1.1.5.3  Klassikaline ja relativistlik Universumi paisumine 
 
 
     Universumi ruumala paisumist kujutatakse väga sageli ette just kera ruumala paisumisena. 
Seejuures kera pinnal olevad kaks punkti ( oletame seda, et need on galaktikad ) kaugenevad 
üksteisest kera paisumisel. Peab märkima ka seda, et Universumi paisumisel ei ole keset, kuid kera 
paisumisel on see aga olemas. See on ka ainus erinevus. Antud kera paisumist nimetame siin 
Universumi klassikaliseks paisumiseks või Universumi paisumise klassikaliseks mudeliks.  
     Kuid on teada seda, et Universum paisub tegelikult nö. „relativistlikult“. See tähendab seda, et 
galaktikad „ise“ tegelikult ei liigu, ainult Universumi ruumala suureneb ajas. See on „meetriline 
paisumine“. Näiteks kahe galaktika parve  kaugenemine üksteisest on nagu kahe punkti vahelise 
kauguse suurenemine ruumis, mis esineb ka näiteks gravitatsiooniväljades ( ehk kõveras aegruumis 
): kahe punkti vaheline kaugus ruumis suureneb üha enam mingisuguse  taevakeha  
gravitatsioonitsentrist eemaldumisel. Seepärast kirjeldatakse Universumi paisumist ka meetrikaga. 
Seda nimetame me siin Universumi „relativistlikuks“ ( või meetriliseks ) paisumiseks või 
Universumi paisumise relativistlikuks ( või meetriliseks ) mudeliks.             
24 
 
 
1.1.5.3.1  Universumi klassikaline paisumine 
 
Joonis 13 Universumi paisumine kui kera paisumine. 
 
 
     Tegemist on siin Universumi paisumise mudeliga . Kera kujutab kogu Universumit ja „kehad“ M 
ning m on mingisugused suvalised galaktikad. M ja m asuvad kera peal – see tähendab pinnal ( ehk 
sfääril ), mitte kera sees ega sellest väljas.           
 
     Kera ( ehk ka Universum ) paisub ajas kiirenevalt –  kiirendusega  a. See on antud mudelis ühtla- 
ne kiirendus, mis tähendab seda, et keral on ühtlaselt kiirenev paisumiskiirus. Joonis I on nagu 
„ülesvõte“ ajahetkel t1. Kera raadius r suureneb ajas.  
      
     Kui kera paisub, liiguvad ka kehad M ja m selle peal. See tähendab seda, et kera paisumisel 
kehad ( ehk galaktikad ) M ja m eemalduvad üksteisest – samuti kiirendusega a. Kera  paisumis - 
kiirendus on samaväärne kehade M ja m teineteise eemaldumiskiirendusega kera pinnal. M ja m 
„ise“ kera pinnal ei liigu, vaid nende üksteisest eemale liikumist tingib kera paisumine.   
 
     Kehade m ja M omavaheline kaugus ja kera raadius – selline suhe ajas ei muutu. Kehad m ja M 
liiguvad samuti ka üksteise suhtes. Raadiuse ja ringjoone suhe ei muutu ajas, kui  ringjoon ( ja seega 
selle raadius ) peaks ajas suurenema või vähenema.  
 
     Kera lõiget kera keskpunkti läbiva tasandiga nimetatakse kera suurringiks. Selle kera suurringi 
raadius ongi ühtlasi ka kogu kera raadius ja avaldub valemiga:             
 
r2 = x2 + y2  
25 
 
 
     ehk 
 
Kolmemõõtmelises ruumis oleks selle valemi kuju aga järgmine:          
 
r2 = x2 + y2 + z2  
 
     ehk 
 
Keha M sfäärilised koordinaadid ajahetkel t1 on:      Keha m sfäärilised koordinaadid ajahetkel t1 on: 
 
 
 
     Kuna kera paisub ajas kiirenevalt, siis leiame kiirenduse  valemiks : 
 
     Saadud valem kirjeldab kera paisumise kiirendust. Kuna kera paisumise kiirendus ja kehade M 
ning m üksteise eemaldumise kiirendused on samaväärsed, siis valem kehtib ka kehade M ja m 
teineteise eemaldumise kiirenduseks. Kera paisumise kiirus suureneb ühtlaselt ajas. Järelikult mida 
kaugemal on kehad ( galaktikad ) M ja m üksteisest, seda kiiremini nad üksteisest eemalduvad.  
     Kehade M ja m omavaheline kaugus s näitab väikseima kaare pikkust mööda kera pinda, millel 
kehad M ja m asuvad – mitte kehade vahelist ühendavat sirget, mis jääb kera ruumala sisse.  
 
     Tegemist on Universumi paisumise mudeliga.  Reaalsuses ei ole Universumil paisumiskeset ega 
„ääri“. Antud juhul on siin aga need olemas. Kui vaadata neid jooniseid, siis reaalsuses kera ( 
Universumi ) paisumiskese või paisumistsenter kui punkt „täidab kogu ruumi“. Neid punkte on 
lõpmata palju. Niimoodi paisubki Universumi ruum ühe korraga – ei ole keset, ääri ega mingisugust 
eelistatud suunda. Kogu Universumi ruumala suureneb ajas ühe korraga.                 
 
 
26 
 
Joonis 14 Kera paisumisel kehade m ja M koordinaadid muutuvad. 
 
     Nagu jooniselt näha – on kera paisunud r2 – r võrra ja kehade M ning m omavaheline kaugus on 
suurenenud s2 – s võrra. Tegemist on ajahetkega t2. Kera raadius on suurenenud ajas r2 – r võrra. 
Universum ( ehk kera K ) on paisunud ja galaktikad ( M ja m ) üksteisest eemaldunud.       
 
     Kera raadius ajahetkel t2 on: 
 
Keha M sfäärilised koordinaadid ajahetkel t2 on:      Keha m sfäärilised koordinaadid ajahetkel t2 on: 
 
 
     Kera ruumala suurenes ajas. Kehade M ja m asukohad ristkoordinaadistiku suhtes on ajahetkel t2 
teistsugusemad kui ajahetkel t . Nii samuti ka kera raadiuse pikkus. Võrdleme ajahetki t
1
1 ja t2:   
 
     Kera raadius r on ajahetkel t1 erineva pikkusega kui ajahetkel t2:           
27 
 
     Keha M koordinaadid on ajahetkedel t1 ja t2 erinevad:          
  
 
 
     ja keha m koordinaadid on ajahetkel t1 ja t2 erinevad:           
 
 
     ning seda sellepärast, et:        
 
 
28 
 
Joonis 15 Kera paisub ajas pidevalt. 
 
     Nagu jooniselt näha – on kera paisunud r3 – r2 võrra ja ka kehade M ja m omavaheline kaugus on 
suurenenud s3 – s2 võrra. Tegemist on ajahetkega t3. Kera raadius on suurenenud ajas r3 – r2 võrra. 
See tähendab seda, et Universum on veelkord paisunud ja galaktikad üksteisest eemaldunud.         
 
     Kera raadius ajahetkel t3 on:           
 
Keha M sfäärilised koordinaadid ajahetkel t3 on:      Keha m sfäärilised koordinaadid ajahetkel t3 on: 
 
 
     Kera ruumala suurenes ajas. Kehad M ja m asukohad ristkoordinaadistiku suhtes on ajahetkel t3 
teistsugused kui ajahetkel t . Nii samuti ka kera raadiuse pikkus. Võrdleme ajahetki t
2
1, t2 ja t3:     
 
     Kera raadius on erinevates ajahetkedes erineva pikkusega:         
29 
 
 
 
     Keha M koordinaadid on erinevates ajahetkedes ( t1, t2, t3 ) erinevad:        
 
     Keha m koordinaadid on erinevates ajahetkedes ( t1, t2, t3 ) erinevad:           
     ning seda sellepärast, et       
t1 # t2 # t3                 s # s2 # s3. 
 
30 
 
Joonis 14 Erinevatel ajahetkedel on kera raadius erineva pikkusega. 
Joonis 15 Universumi paisumine sfäärilistes koordinaatides. 
 
 
31 
 
 
     Aga kuidas on kõik see seotud ajas rändamisega? On ikka küll seotud. Kehade M ja m liikumi - 
sed kera sfääril ( pinnal ) on nagu liikumised tavalises aegruumis, sest kera pidevalt paisub ( ehk lii- 
gub ). Jätame praegu siin arvestamata kera pinna kahemõõtmelisuse. Kera ruumala pidevalt suure- 
neb ajas. Kui aga liikuda mööda kera raadiust ( kas või natukenegi või selle suhtes kas väiksema või 
suurema nurga all kui 90 kraadi ) siis nagu liiguks hyperruumis. Ja kui kehade liikumised toimuvad 
hyperruumis, siis ongi meil tegemist ajas rändamisega.            
     See siis ongi Universumi paisumise seos ajas rändamisega. Universumis toimub pidevalt liiku- 
mine, tänu Universumi ruumala suurenemisele – paisumisele. See on nagu pigem aja paisumine kui 
Universumi paisumine. Kõik kehad Universumis liiguvad selle suure paisumisega „kaasa“.       
     Kera ise oleks hyperruum  K´ ja kehade liikumised kera pinnal oleksid tavaruumis  K ( mis 
pidevalt liigub mööda x-telge ). See on siis nagu tavaruum. On antud ka kehad M ja m, mis siin on 
nendeks galaktikad. Siin liigutakse aga pidevalt mööda kera raadiust – tsentrist ee- 
male . Vaata ka ajas rändamise põhiprintsiipe.    
     Jooniselt on näha, et kera iga sfäär ( pind ) on nagu ( ülesvõte ) mingisugusest kindlast ajahet- 
kest. Ja kui tõepoolest liikuda mööda raadiust ( näiteks tsentri poole ), siis satuksime sellistesse kera 
sfääridesse, mis oleksid teistsugustes ajahetkedes. Antud juhul siis varasemates ajahetkedes. Liiku- 
mine toimub siis ajas minevikku. Seda siis see neljas joonis kujutabki. Kera erinevaid sfääre nim. 
siis ajasfäärideks. Ilmselt on Universumil lõpmata palju ajasfääre. Iga kera sfäär on mingisuguses 
kindlas ajahetkes, sest kera paisub ajas. Kera ruumala suureneb ajas ja seda lakkamatult.     
 
     Niimoodi ajas rändamine looduses avaldubki – selline mehaanika nagu on kirjeldatud peatükis 
„Ajas rändamine“. See avaldubki, nagu näha, Universumi paisumises.      
 
 
1.1.5.3.1.1  Universumi paisumise mudel 
 
 
     Tegemist oli meil Universumi paisumise mudeliga. Selleks on kera, mille ruumala suureneb ajas. 
Nii nagu Universumgi, milleks on siin kera.  
     Universum ei paisu tegelikult niimoodi nagu siin kera paisub. Kera paisumisel on paisumiskese. 
Kuid Universumi paisumisel paisumiskeset ei ole, ega ka mingisugust eelistatud suunda. Paisub 
kogu Universumi ruumala kõikjal ühe korraga.     
     Selleks, et mudel Universumi paisumisest sobituks „ideaalselt“ reaalse Universumi paisumisega, 
teeme mõned uuendused ja täpsustused mudelis.  
     
     Olgu meil punkt K, mis on kera tsentriks. Kuid K ei ole ristkoordinaadistiku alguspunkt. Kera 
ise asub ruumis. K on kera  tsenter . Kui kera tsenter on ristkoordinaadistiku alguskoht, siis punkt K 
on ristkoordinaadistiku alguspunkt. Kuid meil on kera, mis asub ruumis – ristkoordinaadistikus. K 
ei ühti ruumi ristkoordinaadistiku alguspunktiga. Muidu oleks K koordinaadid nullid .  
     Kera suhtes on K koordinaadid nullid. Kuid ruumi ristkoordinaadistiku suhtes aga  
 
K0( x,y,z ). 
 
Punkt K on kera paisumiskese. Kera tsenter ühtib kera paisumiskesega.  
     Oletame, et „punkt K täidab kogu ruumi“. Neid peab siis olema väga palju. Iga üks neist on oma 
kera tsenter. Kerasid on sama palju kui punkte. Selleks: 
 
32 
 
 
 
     Tegemist on ühe ja sama punktiga  ( K ), kuid koordinaadid on erinevad.            
 
     Niimoodi saime  situatsiooni, mil kogu ruum paisub ühe korraga. Nagu reaalne Universum. Ei 
ole paisumiskeset ega mingisugust eelistatud suunda. Universumi ruum koosneks nagu lõpmata 
paljudest paisumistsentritest:       
 
 
1.1.5.3.2  Universumi meetriline paisumine, „tume energia“ hüpotees 
 
 
     Ajas rändamise teooria üheks põhialuseks on väide, et erinevatel ajahetkedel on ka samas erine- 
vad ruumipunktid. Selline seaduspärasus avaldub looduses Universumi paisumisena. Näiteks kui 
Universum paisub ( Universumi ruumala suureneb ajas ), siis erinevatel ajahetkedel on Universumi 
ruumala ( seega ka ruumipunktid ) erinev. Universumi paisumist kujutatakse sageli ette just kera või 
õhupalli paisumisena. Siis on väga selgesti näha seda, et kera sfäärilised koordinaadid ( ehk 
ruumipunktid ) või kera raadius on erinevatel ajahetkedel erinevad. Kohe vaatame me seda kõike 
matemaatiliselt.                   
 
     Universumi paisumise korral ( kosmoloogias üldse ) esineb tegelikult kaks aja vormi. Esiteks 
see, et üks etendab Universumi eluiga ( ehk Universumi enda eksisteerimise kestvust ) ja teiseks on 
see, et aeg esineb ka Universumi paisumisel – seda, et kui kiiresti Universum paisub. Nende kahe 
aja vahel on olemas ka üks füüsikaline seos – nimelt mida kauem Universum kestab ( pikeneb 
Universumi vanus ), seda enam kiiremini Universum paisub ( Universumi paisumine kiireneb ). 
Kuid peab arvestama seda, et need kaks aega ei ole üks ja sama. Universumi ruumala suureneb ajas. 
Universum tervikuna paisub. Sellel paisumisel ei ole paisumiskeset ( tsentrit ) ega mingisugust 
eelistatud suunda. Paisub kogu Universumi ruum ( ajas ) ühe korraga ( tervikuna ). Kehtib 
kosmoloogiline printsiip ( ka Kopernikuse printsiip ).          
33 
 
Joonis 16 Gravitatsiooniväli kui Universumi paisumine. 
 
     Kuid antud juhul ( joonisel ) on meil siin tegemist Universumi paisumise „mudeliga“. See on 
tsentraalsümmeetriline väli, milleks on gravitatsiooniväli. Joonisel ei ole kujutatud kera paisumist. 
See on mudel ( või analoogia ). Võib öelda ka seda, et tegemist on gravitatsioonivälja „ruumalaga“, 
mis ajas ei muutu. Sellisel juhul peame kasutama sfäärilisi koordinaate:               
  
 
Joonis 17 Sfäärilised koordinaadid. 
 
     Niimoodi on võimalik kasutada Minkowski maailma joonelementi: 
34 
 
 
     kus t, r, θ, φ on aja, mõõdupuu, nurgamõõtja jne mõõdetavad suurused. Kuid peame arvestama 
seda, et füüsikalise mõõdu saame alles siis, kui avaldame nende kaudu ds2 põhitensori gik. Kuid 
viimase valemi asemel on võimalik võtta ka selline kuju: 
 
     kus V2, F2 ja σ2 on koordinaadi r funktsioonid.  Ruudus olevad arvud on alati positiivsed. Neid 
funktsioone tuleb leida järgmisel A. Einsteini gravitatsiooniseadusel: 
     kuid peab arvestama seda, et Tik= 0 ja gravitatsioonivälja tsentrist lõpmata kaugel saadakse sama 
tulemus, mida näitab meile eespool olev Minkowski maailma joonelement.  
 
Rik = Gik = 0    ja    R = 0. 
 
     Rik on vaja avaldada  kordajate  V2, F2, σ2 ja nende teise järguliste tuletiste kaudu.  Avaldised , mis 
pärast siis on saadaval, tuleb panna võrduma nulliga. Rik arve on kokku kümme. Funktsioonid, mis 
on tundmatud, on kokku kolm. Lõpuks saadakse kaks võrrandit, mis on üksteisest sõltumatud. 
Seetõttu jääb ühe valik vabaks ja asendame σ2 = r2. Tundmatuteks jäävad seega V2 ja F2.  
 
     Tehes ära mõningaid selle ülesande tensorarvutused, saadakse valemi lõplik kuju: 
 
 
     1916. aastal leidis sellise lahendi Schwarzschild. Kui aga võtta r asemele  
  
 
     ja tehes mõningaid teisendusi, saame aga järgmise kuju: 
 
     Saadud avaldis ongi Foki gravitatsioonivälja põhivorm. Väli peab aga olema siis tsentraalsüm- 
meetriline, mis ajas ei muutu. Selline on vorm harmoonilistes koordinaatides. (Silde 1974, 165-169) 
Viimane avaldis näitab meile sisuliselt seda, et mida lähemale „välja“ tsentrile, seda aeglasemalt 
„liigub“ aeg ja keha „pikkus“ lüheneb. Matemaatiliselt on need aga esitatavad veelgi lihtsamalt 
järgmiselt:                 
35 
 
 
 
 
     Need on ühed kõige elementaarsemad teadmised raskusväljast. Selle tulemusena ei saa ruum olla 
eukleidiline ( pseudoeukleidiline ), vaid ruum peab olema „kõver“. Aeg ei ole enam ka absoluutne.        
„Pikkuse“ lühenemist on siin mõeldud füüsikalist kaugust kahe punkti A ja B vahel ( kaugus gra- 
vitatsioonivälja kahe punkti vahel ), mis asetsevad tsentrist 0 tõmmatud raadiusel:               
  
 
Toimub Universumi meetriline paisumine. Kaugus gravitatsioonivälja kahe punkti vahel väheneb. 
Antud Universumi paisumise mudelis seisnebki Universumi paisumine pikkuse pikenemises.       
     Kui pikkus pikeneb, siis ka ajavahemikud lühenevad. Pikkuse pikenemise all on Universumi 
paisumise mudelis mõeldud Universumi meetrilist paisumist.                      
     Tänapäevasest kosmoloogiast on aga teada seda, et Universum „sai alguse“ ( alg )singulaarsusest 
– punktist, mis oli lõpmata väike. Võib ka nii öelda, et aega ja ruumi siis ei olnud olemas. Ka antud 
mudelis on „välja“ tsentris aegruumi punkt ( singulaarsus ). See on punkt 0. Reaalsetes väljades see 
päris nii tegelikult ei ole; seal ( välja tsentris ) on „aegruumitu“ ( aega ja ruumi pole ) piirkond või 
ala, mida kirjeldab Schwarschildi raadius. Kuid meie mudel on siiski teistsugune. Nimelt on olemas 
punktis 0 singulaarsus. Matemaatiliselt on aga siis kõik järgmiselt:          
 
     Schwarschildi raadius on avaldatav järgmisel kujul:              
     Seega:          
 
     Siin tuleb aga arvestada seda, et:          
 
 
     Kuid selline Universumi singulaarsus ei jäänud  selliseks , vaid tema „mõõtmed“ suurenesid. 
Tekkis aeg ja ruum ning Universum hakkas paisuma . Seda näeme ka antud „mudelis“ - välja tsent- 
36 
 
rist eemaldumisel toimub võrreldes aja aeglenemise ja pikkuse lühenemisega  vastupidine efekt ( se- 
da siis välja tsentrist eemaldumisel, mitte tsentri poole lähenedes ). Mida suurem on välja raadius 
tsentrist ( r ), seda „vähem“ aeg aegleneb ja pikkus lüheneb – seda siis matemaatiliselt järgmiselt:       
 
 
     Aja aeglenemist võib käsitleda ka kui aja „kadumist“ ja pikkuse lühenemist siis vastavalt ruumi 
„kadumisena“. Kuid kehtib ka vastupidine „olukord“. Näiteks välja tsentrist eemaldumisel aega ja 
ruumi hoopis tuleb nagu „juurde“, mitte et need ära kaoksid. Sellise formalismi kasutamine on ole- 
mas relatiivsusteoorias. Seal on seda aga põhjalikumalt käsitletud.        
 
     Eelolevale öeldule illustreerigu järgmine näide: 
 
     Sellepärast, et       
 
 
 
     Siin on näha seda, et aega ja ruumi ei ole välja tsentris ( teatud ulatusega R ). Järelikult sellele 
lähenedes hakkab aeg ja ruum kaduma, mis väljendubki aja aeglenemises ja keha pikkuse 
lühenemises.        
     Relatiivsusteooria kinnitab meile seda, et aeg ja ruum on üksteisest lahutamatud. Aeg ja ruum 
moodustavad kokku ühe terviku, mida nimetatakse aegruumiks.  
 
     Kuna välja tsentrist eemaldumisel ajavahemikud lühenevad ( ja „ruumi“ pikkus pikeneb, mis 
oma olemuselt ongi Universumi paisumine ) ja arvestades järgmist lihtsat seost aja ja ( kineetilise ) 
energia vahel:        
            
 
( kus m on näiteks galaktika mass ja E on selle kineetiline energia ), siis valemist on näha seda, et 
ajavahemike  lühenemisel ( ehk t väärtuse vähenemisel ) galaktikate kineetiline energia kasvab: 
 
 
37 
 
 
 
     Kuidas selline seos kineetilise energia ja aja vahel saadakse, seda näitame aga edaspidi 
teleportmehaanikas.  
     Analoogiliselt võiks samamoodi teha ka pikkuse pikenemisega ( mitte ajavahemike lühenemi- 
sega ), kuid seda me pikemalt ei hakka käsitlema.           
 
     Välja tsentrist eemaldudes ilmneb „üha enam“ aja ja ruumi „eksisteerimine“. Sama on tegelikult 
ka Universumiga, kui see algsingulaarsusest „paisuma“ hakkas. Välja puhul on näha seda, et peale 
ruumi eksisteerimise ilmnemist hakkab ka aja eksisteerimine ilmnema. Sama on analoogiliselt ka 
Universumiga. Võib öelda ka nii, et kui Universumi ruum paisub, siis peab „paisuma“ ka aeg ja see 
avaldub Universumi ruumi paisumise kiirenemises. Selgitame seda „asja“ veidi süvendatult järgmi- 
selt.           
     Universumi ruumala suureneb ajas ( Universum paisub ). Füüsikaliselt võib see tähendada seda, 
et „ruumi tuleb juurde“ teatud aja jooksul. „Enne“ Suurt Pauku ei olnud olemas aega ega ruumi. 
Need aga „tekkisid“ alles pärast Suurt Pauku. Universumis tuleb ruumi „juurde“. Sellist  effekti  ( 
ruumi juurde tulemist ) tuntakse ka relatiivsusteooriast näiteks keha pikkuse kontraktsioonina, kuid 
antud juhul on tegemist vastupidise olukorraga – ruumi tuleb juurde ( keha pikkus pikeneb ), mitte 
et ruum hakkaks kaduma ( keha pikkus väheneb ). Need on oma olemuselt sarnased ehk ana- 
loogsed ja vastupidised „nähtused“.            
     Aeg ja ruum – seda, et Universumi ruumala paisub ajas on „asja“ ruumiline  komponent ( osa ), 
kuid paisumise ( ehk kui liikumise või muutumise ) kiirus on „asja“ ajaline komponent ( osa ). Füü- 
sikaseadus ütleb meile seda, et aeg ja ruum ei saa olla üksteisest lahus. Need kaks moodustavad 
kokku üheks komponendiks, mida siis vastavalt nimetatakse aegruumiks. Kui üks neist muutub, 
muutub samas ka teine ja vastupidi. See tähendab seda, et kui Universumi ruumala suureneb, siis 
vastavalt peab „suurenema“ ka aeg ( kestvus). Kui Universum paisub, peab „paisuma“ ka aeg ja see 
avaldub Universumi paisumise kiirenemises.  
     Aja eksisteerimise ilmnemine avaldub Universumis kahte erinevat moodi. Esiteks Universumi 
enda eksisteerimise kestvus üha enam suureneb ( pikeneb ) ja teiseks - „aja juurde-kasv“ kiirendab 
Universumi ruumi ( ruumala ) paisumist. Üks on Universumi enda eksisteerimise aeg ehk kestvus ( 
ehk Universumi vanus ). Teine seisneb  Universumi paisumise kiiruses . Just selle teise  variandiga  
siin ongi tegeletud.              
     Näiteks erirelatiivsusteoorias tunneme  aja aeglenemist ja pikkuse lühenemist. Kui keha pikkus 
lüheneb ( toimub ruumi „kadumine“ ), siis vastavalt ka aeg aegleneb ( ehk aeg hakkab „kaduma“ ).  
Antud juhul ( siin ) on aga „asjad“ vastupidi. See on lihtsalt analoogia.  
 
 
Universumi paisumine  ja valguse kiirus:              
 
 
     Mida kiiremini mingisugune keha liigub Universumis, seda aeglasemini „liigub“ aeg ja seda 
lühem on keha pikkus. Aja ja ruumi eksisteerimine hakkab lakkama. Kuid samas Universumi pai- 
sumisega on vastupidised juhud . Näiteks kui Universum paisub, siis aega ja ruumi tuleb „juurde“, 
mitte et need ära kaovad. Need on sarnased, kuid vastupidised juhud, mis eksisteerivad ühes ja 
samas Universumis.  
     Mõlemal juhul „ilmneb“ valguse kiirus. Mida lähemale valguse kiirusele ( vaakumis ) keha lii- 
kumiskiirus jõuab, seda enam aeg aegleneb ja keha pikkus lüheneb. Universumi paisumisega on aga 
vastupidi. Mida enam Universum paisub, seda enam ruumala suureneb ja aeg kiireneb – ruumi ja 
aega tuleb „nagu“ juurde. Kuid selline juht ilmneb ka siis, kui keha ( väga suur ) liikumiskiirus  
eemaldub ( väheneb ) valguse kiirusest ( vaakumis ). Nii ongi näha seost – mõlemal juhul „esineb“ 
38 
 
valgusekiiruse konstantsuse printsiip. On näha seda, et Universumi paisumine ( selle kiirus ) on 
seotud valguse kiirusega. Ja kui Universumi paisumine on seotud valguse kiirusega, siis on see seo- 
tud ka ajas rändamisega.                  
 
 
 
„Filosoofilised“ aspektid:        
 
 
 
     Universumi ruumala suureneb ajas ehk Universum paisub. Galaktikad „ise“ ei liigu, vaid ruum 
paisub ja selle tulemusena galaktikad eemalduvad üksteisest. „Ise“ galaktikad aga ei liigu. Ainult 
„ruum liigub“. See on nii pigem galaktika parvede ja superparvede korral, mitte galaktikate tasandil. 
Universumi paisumine kiireneb. Mida kaugemal asub meist galaktika ( parv või superparv ), seda 
kiiremini see meist ( vaatlejast ) eemaldub. Universumi paisumine ei ole nagu õhupalli paisumine.  
Universumil „endal“ ei ole ( ilmselt ) tsentrit.               
     Nüüdisaegne  kosmoloogia võib kindlalt öelda seda, et Universum on kinnine , suletud ja 
ruumiliselt lõplik ainult siis kui Universumi mass on nii suur, et valguse kiirust ületab paokiirus . 
Selle Universumi raadiuse määrab ära gravitatsioonijõud mingisuguses kindlas punktis, kust alates 
edasi ei ole võimeline miski liikuma, sest selle gravitatsioonijõud on nii suur, et isegi valguse kiirus 
ei pääse sealt enam välja. Ka lõplikul Universumil ei ole olemas piiri. Kuid Universumi tegelikku 
eluiga ja ruumala on võimalik kindlaks teha just astronoomiliste vaatlustega. Kindlaks on tehtud 
seda, et kui Universumi keskmine tihedus on väiksem kui 10-29 g/cm3, siis on Universumi ruumala 
lõpmatu. Kui aga keskmine tihedus on ikkagi suurem, siis ruumala on lõplik. Nüüdisaegsete 
vahenditega on võimalik vaadelda umbes 100 miljardit galaktikat. Sellest tulenevalt võetakse 
praegusest vaadeldavast Universumist raadiuseks  umbes 15 miljardit valgusaastat. Kuid sellisel 
juhul saab Universumi keskmine tihedus olema 10-30 g/cm3. Universumi keskmine tihedus saadakse 
siis, kui jaotatakse ära kogu ruumis ühtlaselt kõigi galaktikate aine ja  kiirgused , mis Universumis 
liiguvad. Selline keskmine tihedus on kümme korda väiksem kriitilisest tihedusest. Saadud tiheduse 
välja arvutamisel on arvestatud ainult nähtavaid tähti. Seepärast ollakse veendumusel, et 
Universumi tihedus on tegelikult palju suurem. Universumis võib leida näiteks musti  auke, 
elementaarosakesi, väikeste helendustega tähti ja saadud tihedusest umbes 10 korda rohkem 
nähtamatut ainet. Seetõttu peab olema Universumi kõverus väga suur. Kui Universumi ruumala on 
lõpliku väärtusega, siis elame nagu suures mustas augus. Selle keskmine tihedus on kõrgvaakumist 
palju väiksem. Universumi paisumine viitab asjaolule, et kauges minevikus pidi Universum olema 
ülitihedas olekus ja väga väikeste mõõtmetega.           
     Kuid Universumi ( kogu ) ruumala ei saa olla lõpmatult suur. Seda siis vähemalt praegusel 
ajahetkel. Kui see aga oleks lõpmatult suur, siis Universum ei saaks ju üldse paisuda. „Lõpmatult 
suur ruum- ala suureneb veelgi ajas“. Nii ei saaks olla. Kui aga julgeksime rohkem „ filosofeerida “, 
siis tõsta- taksime aga järgmise probleemi. Näiteks kui me ei tea seda, et kui suur on siis meie 
Universum ( tegelikult oma ruumalalt ), siis kuidas me seda teame, et Universumi ruumala üldse 
suureneb ajas? See on eelkõige lihtsalt huvitav filosoofiline probleem – selle üle on hea mõtiskleda.  
         
     Seda, et miks Universum paisub, ei olegi põhjustajaks nn Suur Pauk. Universum paisub, sest et 
erinevad ajahetked on samas ka erinevad ruumipunktid, nii nagu näitab meile kera paisumise 
mudel. Universum oli küll  algstaadiumis ülikõrge temperatuuriga ( millest säilis tänapäeval eksis- 
teeriv reliktkiirgus ), kuid mingisugust „plahvatust“ ei olnud.                   
 
 
 
 
39 
 
1.1.6  Teleportatsiooni füüsikalised alused 
 
 
1.1.6.1  Teleportatsioon relatiivsusteooria järgi 
 
 
     Erirelatiivsusteooriast on teada seda, et mida lähemale jõuab keha liikumiskiirus valguse 
kiirusele vaakumis, seda enam aeg aegleneb. Seda kirjeldab ka tuntud valem:          
See tähendab ka seda, et kui v