UNIVISIOON
Surmalähedased
Surmalähedas
kogemused
kogemus
Autor: Marek-Lars Kruusen
Autor: Marek-Lars Kruu
Tallinn
September 2022
Leonardo da Vinci joonistus
Märkus: esikaanel olev foto on võetud järgmisest allikast:
https://www.pixabay.com.
Autor: Marek-Lars Kruusen, september 2022, Tallinn, Estonia.
Kodulehekülg
: https://www.maailmataju.info
Kõik õigused on kaitstud. Antud ( kirjanduslik ) teos on kaitstud autoriõiguse- ja
rahvusvaheliste seadustega. Mitte ühtegi selle teose osa ei tohi reprodutseerida mehaaniliste
või elektrooniliste vahenditega ega mingil muul viisil kasutada, kaasa arvatud fotopaljundus,
info salvestamine ja teoses esinevate leiutiste ( tehnoloogiate ) loomine, ilma autoriõiguse
omaniku ( ehk antud teose autori ) loata. Lubamatu paljundamine ja levitamine, või nende
osad, võivad kaasa tuua range tsiviil- ja kriminaalkaristuse, mida rakendatakse maksimaalse
seaduses ettenähtud karistusega. Autoriga on võimalik kontakti võtta järgmisel aadressil:
[email protected].
2
„Inimese enda olemasolu on suurim õnn, mida tuleb tajuda.“
Foto allikas: „Inimese füsioloogia“, lk. 145, R. F. Schmidt ja G. Thews, Tartu 1997.
Maarjamaa
Copyright 2012 – 2022
Inimese kehast väljumise tehnoloogia ja
ülitsivilisatsiooniteooria alused
2
SISUKORD
SISSEJUHATUSEKS ....................................................................................................................................................... 4
1
INIMESE EKSISTEERIMINE ILMA BIOLOOGILISE KEHATA ..................................................................................... 5
1.1
INIMESTE KOGEMUSED KLIINILISES SURMAS ..................................................................................................................... 5
1.1.1
Inimese surm ............................................................................................................................................... 6
1.1.2
Surmalähedased kogemused ...................................................................................................................... 8
1.1.3
Raymond Moody ja Kenneth Ring ............................................................................................................... 9
1.1.4
Surmalähedaste kogemuste iseloomujooned ........................................................................................... 11
1.1.5
Surmalähedaste kogemuste ajaloolised uuringud .................................................................................... 15
1.1.6
Surmalähedane kogemus on vaimuhaiguse ilming? ................................................................................. 16
1.1.7
Ajukeemiast tingitud nähtused? ............................................................................................................... 19
1.1.8
Surmalähedaste kogemuste tegelikkus ..................................................................................................... 19
1.1.8.1
Inimese ajust põhjustatud kehavälised elamused ............................................................................................20
1.1.8.2
Miks inimese kehast väljumine peab olema siiski reaalne nähtus? ..................................................................22
1.1.8.2.1
Kontakt maavälise tsivilisatsiooniga ............................................................................................................26
1.2
INIMESE KEHAST VÄLJUMISE FÜÜSIKATEOORIA LOODUSTEADUSLIK KÄSITLUS ......................................................................... 27
1.2.1
Sissejuhatuseks ......................................................................................................................................... 27
1.2.2
Aju lähitsooni ehk kvaasistatsionaarsed väljad ........................................................................................ 30
1.2.3
Teadvuse neurokorrelaadid ....................................................................................................................... 32
1.2.4
Laiendatud retikulotalaamiline aktivatsioonisüsteem .............................................................................. 35
1.2.5
Aju energiasäästlikus ................................................................................................................................ 37
1.2.6
Aju ennustamisvõime ................................................................................................................................ 38
1.2.7
Aju statistilise andmetöötluse elemente ................................................................................................... 40
1.2.8
Unenäod .................................................................................................................................................... 41
1.2.8.1
Unenägude tõlgendamine ................................................................................................................................43
1.2.8.2
Paradoksaalse une funktsioon ..........................................................................................................................44
1.2.8.3
Aju noradrenergiline süsteem ...........................................................................................................................46
1.2.9
Inimese ärkvel olek .................................................................................................................................... 47
1.2.10
Inimese mälu ........................................................................................................................................ 48
1.2.11
Inimese ajusurm ................................................................................................................................... 48
1.2.12
Inimese südame tegevus ...................................................................................................................... 50
1.2.13
Aju hapnikuvaegus ............................................................................................................................... 51
1.2.14
Valgus ................................................................................................................................................... 53
1.2.15
Elektromagnetvälja ehk elektromagnetlaine füüsika ........................................................................... 56
1.2.16
Aju lähitsooni ehk kvaasistatsionaarsed väljad .................................................................................... 58
1.2.17
Väljade „eraldumine“ mateeriast ......................................................................................................... 60
1.2.17.1
Inimese kehast väljumise füüsika ja ajas rändamise füüsika .............................................................................60
1.2.17.2
Ajas rändamise füüsikateooria põhiseadus.......................................................................................................61
1.2.17.3
Hyperruumi mõiste ...........................................................................................................................................67
1.2.17.4
Plancki aeg ja Plancki pikkus .............................................................................................................................68
1.2.17.5
Plancki pinna mõiste .........................................................................................................................................70
1.2.17.6
Kvantgravitatsioon ............................................................................................................................................72
1.2.17.7
Universumi paisumine ......................................................................................................................................74
1.2.17.8
Seisuenergia võrrand ........................................................................................................................................79
1.2.17.9
Elektromagnetväli .............................................................................................................................................83
1.2.17.9.1
Tuletise kommentaar ...................................................................................................................................89
1.2.17.9.2
Matemaatiline märkus ................................................................................................................................97
1.2.17.9.3
Diferentsiaaloperaatorid............................................................................................................................103
1.2.17.10
Kvantväljateooria ............................................................................................................................................104
1.2.17.11
Elektromagnetlaine ja aegruum ......................................................................................................................108
1.2.17.12
Ajas rändamise füüsika ja relatiivsusteooria ...................................................................................................114
1.2.17.13
Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria ..............................................................................................................120
1.2.17.14
Valguse tekkimine hyperruumi ehk väljaspool aegruumi ...............................................................................123
1.2.17.15
Elektromagnetlainete vektoriaalsus ...............................................................................................................128
1.2.17.15.1
Elektromagnetlainete vektoriaalsus: aegruumi kõveruse näitel ..............................................................135
1.2.18
Väljade „eraldumine“ inimese närvikoest .......................................................................................... 139
1.2.18.1
Sissejuhatuseks ...............................................................................................................................................139
1.2.18.2
Neuroni ehitus ja elektriline talitlus ................................................................................................................140
1.2.18.3
Neuronite sünapsite ehitus ja talitlus .............................................................................................................141
3
1.2.18.4
Füüsikalised väljad sünaptilistes ühendustes ..................................................................................................143
1.2.18.5
Ajulained .........................................................................................................................................................145
1.2.18.6
Sünkronisatsioon ajus .....................................................................................................................................146
1.2.18.7
Elektriimpulsid ja tekkivad elektromagnetlained ............................................................................................148
1.2.18.7.1
LISA: Elektriliselt laetud kera .....................................................................................................................156
1.2.18.8
Sureva aju teooria ...........................................................................................................................................160
1.2.19
Inimese teadvuse eksisteerimine ainult väljade konfiguratsioonina .................................................. 167
1.2.19.1
Sissejuhatuseks ...............................................................................................................................................167
1.2.19.2
Sarnasused ja erinevused ...............................................................................................................................168
1.2.19.3
Erinevaid teadvuse aspekte töötlevad aju erinevad piirkonnad .....................................................................169
1.2.19.4
Erinevaid teadvuse aspekte töötlevad „valgusvälja“ erinevad piirkonnad ......................................................172
1.2.19.5
Elektromagnetvälja elektri- ja magnetväli ......................................................................................................176
1.2.19.6
Elektromagnetlainete ruumiline ulatus ..........................................................................................................181
1.2.19.7
Elektromagnetlainete omavaheline kommunikeerumine ...............................................................................182
1.2.19.8
Hyperruum ja tavaruum .................................................................................................................................183
1.2.19.9
Aegruumi intervall ..........................................................................................................................................189
1.2.19.10
Kvantpõimumine .............................................................................................................................................195
1.2.19.10.1
Lainefunktsioon .......................................................................................................................................196
1.2.19.10.2
Schrödingeri lainevõrrand ........................................................................................................................203
1.2.19.10.3
Matemaatiline analüüs ............................................................................................................................207
1.2.19.10.4
Kvantpõimumine ......................................................................................................................................213
1.2.19.10.5
Spinnide matemaatika .............................................................................................................................223
1.2.19.10.6
Kvantpõimumine kvantmehaanikas .........................................................................................................236
1.2.19.10.7
Tõestused .................................................................................................................................................240
1.2.19.10.8
Kvantpõimumine toimub hyperruumis ....................................................................................................244
1.2.19.11
Väljade liitumised............................................................................................................................................245
1.2.19.12
Inimese teadvuse ja psüühika tekkimine väljade süsteemis ...........................................................................250
1.2.19.12.1
„Impulsid“ väljade süsteemis ...................................................................................................................267
1.2.19.12.2
Telepaatia ................................................................................................................................................274
1.2.20
Kehast väljumine kui „aegruumist väljumine“.................................................................................... 278
1.2.20.1
Inimese kehast väljumise kui „aegruumist väljumise“ teoreetilised tõendid ..................................................283
1.2.20.1.1
Kaaluta oleku seisund ................................................................................................................................288
1.2.20.1.2
Aegruumi tunnelid .....................................................................................................................................289
1.2.21
Kehast väljunud inimeste võimed ja omadused ................................................................................. 290
1.2.22
Aju puhkepotentsiaaliseisund ............................................................................................................. 291
2
TSIVILISATSIOONI/ÜHISKONNA HIERARHILINE SÜSTEEM JA STRUKTUUR ....................................................... 297
2.1
TSIVILISATSIOONI MÕISTE ........................................................................................................................................ 297
2.2
TSIVILISATSIOONIDE AJALUGU ................................................................................................................................... 299
2.3
INIMTSIVILISATSIOONI ELUKORRALDUS JA SELLE ARENG .................................................................................................. 301
2.4
ÜLITSIVILISATSIOONI ELUKORRALDUS ......................................................................................................................... 307
2.5
ELU SIGIMISVÕIME ................................................................................................................................................. 311
2.6
TSIVILISATSIOONID UNIVERSUMIS ............................................................................................................................. 312
KASUTATUD KIRJANDUS .......................................................................................................................................... 314
4
Sissejuhatuseks
Ülitsivilisatsiooniteooria etendab maailma teaduses kahte peamist rolli. See tähendab seda, et
ülitsivilisatsiooniteooriat ehk lühidalt ÜTT-d on võimalik käsitleda kahest erinevast vaatenurgast.
Esiteks, ülitsivilisatsiooniteooria on teadusfilosoofiline „ennustus“ või „nägemus“ sellest, et
milline võiks olla mõistusliku elu kõrgeim arengu tase Universumis. See näitab seda, et kuhu viib
lõpuks inimkonna või mistahes tsivilisatsiooni teaduse ja tehnoloogia areng, mis sai hoogu juurde
pärast suurt tööstusrevolutsiooni 18. – 19. sajandi Inglismaal. Selles mõttes võib kogu
ülitsivilisatsiooniteooriat käsitleda täiesti omaette olevana ehk inimkonna religioonidest lahus
olevana.
Kuid teisest vaatenurgast lähtudes võib ÜTT-d käsitleda ( s.t. „seostada“ ) inimkonna
religioonisüsteemidega – olles niimoodi nende üheks põhialuseks. Näiteks maavälised
tsivilisatsioonid võivad eksisteerida sellistena nagu on kirjeldatud ÜTT-s. Kristlaste pühakirjas
Piiblis leiab rohkesti paralleele ja seoseid ülitsivilisatsiooni elukorralduse ja Jumala paradiisliku elu
vahel. Piibli järgi on Maa inimese üheks elu eesmärgiks saada tagasi Jumala osadusse ehk
religiooniteooria tõlgenduse järgi elama maavälisesse ülitsivilisatsiooni. Inimkonna religioosne
maailmapilt tuleneb religiooniteooria tõlgenduse järgi tulnukate tegevusest planeedil Maa, mille
põhieesmärgiks on luua elu ja levitada Universumis ülitsivilisatsiooniteoorias kirjeldatavat
elukorraldust.
Sõltuvalt eesmärgist jagunebki ülitsivilisatsiooniteooria kahe erineva käsitluse tõttu kaheks:
ilmalikuks või vaimulikuks käsitluseks.
Kogu ülitsivilisatsiooniteooria jaguneb sisulises plaanis kaheks suureks uurimisharuks:
1. Inimese eksisteerimine ilma bioloogilise kehata
2. Tsivilisatsiooni/ühiskonna hierarhiline süsteem ja struktuur inimeste kehavälises olekus
Need kaks suurt haru ongi ülitsivilisatsiooniteooria põhilisteks uurimissuundateks ja teoreetiliseks
aluseks. Nende kahe suure osaga tutvumegi nüüd järgnevalt lähemalt.
5
1 Inimese eksisteerimine ilma bioloogilise kehata
1.1 Inimeste kogemused kliinilises surmas
Läbi ajaloo on paljud mõtlejad arutanud selle üle, et kuidas on seotud omavahel keha ja vaim.
Paljud nendest mõtlejatest on seda mõistatust pidanud ka maailma võtmeküsimuseks, mida ei ole
võimalik kunagi lahendada. Kuid seda on siiski püütud teha ja need pakutud lahendused jagunevad
kahte suurde liiki.
Näiteks üks neist liikidest käsitleb keha ja vaimu kahesusest ehk dualismist. Prantsuse filosoof
René Descartes arvas, et füüsiliste kehade maailm ja inimese teadvus erinevad üksteisest täielikult.
Näiteks füüsilised kehad hõlmavad alati mingisuguse ulatuse ruumis – nad võtavad ruumi, neil on
mõõtmed. Neil on kindlad asukohad ruumis ja neid on võimalik jaotada osadeks. Kuid tema arvates
ei hõlma inimese mõte ruumilist ulatust ja see ei koosne osadest. Mõttel ei ole oma asukohta
ruumis. Sellepärast erinevadki omavahel füüsiliste kehade maailm ja inimese teadvus. Füüsiline
maailm koosneb füüsilistest kehadest. Seetõttu on Descartesi arvates olemas kaks maailma:
vaimumaailm ja füüsiliste kehade maailm.
Kuid teine lahendus keha ja vaimu ühtsuse probleemile leiavad tänapäeva teadlased (
psühholoogid ) seda, et teadvus tekib väga diferentseerunud närvisüsteemis, mis tekib eluslooduse
teatud arengutasemel. Sellist seisukohta nimetatakse „füüsikaliseks monismiks“. Selle järgi ei
eksisteeri mingit erilist vaimumaailma, vaid eksisteerivad tuntud ja seni veel avastamata
füüsikalised, keemilised ja bioloogilised nähtused. Nüüdisaegse maailma teadlased peavad
igasugust psüühilist avaldumisvormi ajus olevate närviprotsesside tulemuseks. Teadvus on aju
seisund ja ei midagi enamat. Neid teadvuseseisundeid on olemas ka veel erinevaid liike. Teadvuse
tekkimist närvisüsteemis ja selle olemust käsitlevad nii psühholoogia kui ka neuroloogia teadused.
Füüsikaline monism eitab täielikult vaimumaailma eksisteerimist olles seega samasuguse vaatega,
mis tänapäeva teaduslik maailmapilt. Väga paljud psühholoogid on veendunud keha ja vaimu
ühtsusest. Seda veendumust kinnitavad erinevad aju uuringud, mida teostatakse erinevate
nüüdismeetoditega.
( Allik 2002, 19-20 )
Analüütilises vaimufilosoofias liigitatakse keha ja vaimu probleem suuresti kaheks. Need on
monistlikud ja dualistlikud teooriad. Monistlikud teooriad tunnistavad ainult ühte poolt keha ja
vaimu vahekorras, kuid seejuures dualistlikud teooriad pooldavad mõlemat väljavaadet. Monismi
puhul on ka veel see, et seda võib olla väga radikaalselt või vähem. Monistlikute teooriate alla
kuuluvad järgmised suunad:
1. Subjektiivne idealism ( kogu teadaolev maailm on vaimne, sest meil on olemas ainult
tajud ), Berkeley.
2. Kahe aspekti teooriad ( keha ja vaim on ühe asja kaks erinevat vormi ), Spinoza.
3. Kimbu-teooriad ( keha ja vaim on erinevalt valmistatud kimpudest, kuid mis on tehtud
samadest asjadest ), Hume, Mach.
4. Ekstreemne materialism ( biheiviorism ja füsikalism ) ( mõtteid ja tundeid on võimalik
seletada teaduslikult ja seega ei ole neid tegelikult olemas ), Watson, Carnap.
5. Identsusteooria ( aju võimaldab vaimset sõnavara ), Smart, Armstrong.
6. Funktsionalism ( erinevad ajuseisundid võivad väljendada ainult ühte käitumist ), Putnam.
6
7. Dennetti materialism ( inimene otsustab, et ta näeb sinist, mitte ei avaldu sinise kvaliteet ).
Dualistlikute teooriate alla kuuluvad aga järgmised suunad:
1. Interaktsionism ( keha ja vaim on kaks erinevat asja, mis mõjutavad üksteist ), Descartes.
2. Okasionalism ( kooskõlalised vaimsed ja kehalised nähtused, mida Jumal kooskõlastab ),
Malebranche.
3. Parallelism ( keha ja vaimu mittepõhjuslikune seos, mis on juba algusest peale nö.
„sünkroniseeritud“ ), Leibniz.
4. Epifenomenalism ( vaimsete protsesside põhjustajateks on kehalised protsessid ), Huxley.
5. Subjektiivsuse valdkond ( vaimseid omadusi ja aspekte ei ole võimalik taandada
kirjeldusteks, mis on materiaalne ), Nagel, Searle.
Nüüdisaegne psühholoogia teadus on veendunud, et teadvus ja psüühika ei eksisteeri ilma ajuta.
Sellest annab meile tunnistust näiteks T. Bachmanni ja R. Maruste õpik „Psühholoogia alused“, kus
on kirjas järgmine tekst:
„Teadusmaailmas on üldtunnustatud väited selle kohta, et aju on psüühika materiaalne alus,
psüühika on aju funktsioon ja füsioloogiline on esmane ning psüühiline sellest tulenev. Kuna
füsioloogilise lõppemist ja psüühilise algamist tähistava selge piiri tõmbamine tänapäeva
teaduse taseme juures ei ole võimalik, siis esineb nii füüsilise ja psüühilise samastamist kui
ka nende kunstlikku lahutamist. Psüühika ( ka teadvus ) eksisteerib reaalselt – ta on olemas.
Selles veendumaks, ärgake hommikul ja teile saabuv vahetu vaimne kogemus annab teile
sellest teada. Samas on aga psüühilised kujundid ideaalsed. Ideaalse reaalsus ei tähenda, et
peaks tingimata olemas olema ideaalse kordumatu materiaalne substants – ainelis-esemelis
koostis. Ideaalse reaalsus seisneb tema funktsioneerimises. Ennetava ja aktiivse
tegelikkusega kohanemise – psüühika – reaalsust näitab inimese otstarbekohane käitumine
selliselt, et reageeritakse ka hetkel keskkonnas objektiivselt mitte esineva, tulevase olukorra
või tingimuste kohaselt. Selles väljendub psüühika võime tegelikkust seaduspäraselt
kajastada ja tegelikkust tundes ning organismi ressursse rakendades seda tegelikkust ka
muuta. Loodusteadusliku psühholoogia seisukohaselt ideed mateeriast lahutatuna ei
eksisteeri. Tegelikkus on antud meile neurofüsiloogiliste protsesside vahendusel. Kuid
enamasti tunnetame me mitte füsioloogilisi protsesse, vaid nende protsesside lõpptulemusi.
Viimased teadvustuvad psüühiliste kujunditena – psüühiliste protsesside, seisundite ja
omadustena, mille tõeväärtust kontrollitakse praktilise tegevuse käigus ja objektiivse
maailma muutuste fikseerimise kaudu. Psüühika järeldub vahetust enesevaatlusest – esimese
isiku perspektiivist lähtudes – ja inimese sellistest reageeringutest, tegudest ja teadlikult
antud kirjeldustest, mis viitavad abstraktse või teoreetilise tegelikkuse-esinduse olemasolule
närvisüsteemi töö vahendusel. Kui inimene näiteks kirjeldab troopilise saare loodust ise
polaarjoone taga olles, on meil alust arvata, et seda hetkel vahetus tegelikkuses mitte esineva
keskkonna kirjeldust võimaldab vaimne kujund sellest.“
Kuid meditsiinis on olemas sellised nähtused, mis lükkavad ümber arusaamad, et teadvus (
psüühika ) ei saa eksisteerida ilma ajuta. Selliseid nähtusi, mida nimetatakse surmalähedasteks
kogemusteks, hakkamegi järgnevalt lähemalt uurima.
1.1.1 Inimese surm
Teooriad inimese keha ehitusest, funktsioneerimisest ja haigustest põhinesid kunagi tuhandeid
7
aastaid enamasti müütidel ja maagial. Teaduslikke vaatlusi vanadel aegadel ei sooritatud. Esimesed
täpsed anatoomiauuringud sooritati alles 16. sajandil. Kuid teaduslikumaid meetodeid on
meditsiinis hakatud rakendama alates 17. sajandist. Meditsiin sai areneda ainult koos füüsika
teaduse arenemisega, sest füüsika võimaldas luua selliseid tehnoloogiaid, mis on inimkeha
uurimiseks täiesti hädavajalikud.
Näiteks mikroskoobi ja röntgentehnika leiutamine tõi kogu meditsiinis suure pöörde.
21. sajandi alguseks suutis meditsiin mõista väga paljusid inimkeha funktsioone ja
suutis ravida enamikku haigusi.
Inimkeha osad on organiseeritud hierarhilisse süsteemi – alates kõige lihtsamatest molekulidest
kuni keha kui tervikuni välja. Rakkudeks tehtavaid ehitusplokke moodustavad molekulid nagu
näiteks süsivesikud, rasvad, nukleiinhapped ja valgud. Samuti osalevad need ka keemilistes
reaktsioonides, mida nimetatakse ka metabolismiks. Inimkeha metabolism moodustab koostöös
keha nö ehitusblokkidega tillukesed elavad üksused, mida nimetatakse rakkudeks. Iga rakk vajab
pidevalt toitaineid ja hapnikku, et püsida elus ja anda kehale energiat. Kudesid moodustavad
sarnase ehitusega ja funktsiooniga ühinenud üksikud rakud. Kudedel on kehas täita erinevaid rolle.
Mitut eri liiki koed moodustavad struktuure, mida nimetatakse organiteks. Iga organ täidab üht
kindlat ülesannet või ülesandeid. Näiteks kopsud, magu, maks, neerud ja silmad on inimkeha
organid. Näiteks mao ülesanne on seedimisprotsessi käigus säilitada ja lõhustada toitu. Magu ja
teised seedimisega seotud organid moodustavad seedeelundkonna. Seedeelundkond seedib toitu,
imendab toidust kasulikud toitained vereringesse ja viib välja jääkained. Inimesel on kokku
kaksteist elundkonda ja need töötavad kõik koos, et keha suudaks täita funktsioone, mida on vaja
ellujäämiseks.
Inimorganismi suremise põhjused võivad olla väga erinevad, kuid surmatunnused on kõikidel
puhkudel siiski ühesugused. Näiteks seiskub hingamine ja südametegevus, väheneb kudede
elastsus, lihased lõtvuvad ja need ka ei reageeri ärritajatele. Näiteks inimesel ei esine reflekse. Neid
aga nimetatakse primaarseteks surmatunnusteks ja pärast neid tekivad sekundaarsed surmatunnused.
Näiteks tekivad koolnulaigud. Vere valgumine allapoole põhjustab laikude tekkimist. Näiteks kui
koolnu asetseb parajasti selili, siis tekivad laigud just seljale. Hiljem see hemolüüsub ja imendub
kudedesse. Need muutuvad hiljem sinakaspunaseks.
Lihaste koolnukangestus algab just vahelihasest ja südamest. Näiteks võib see esineda inimese
mälumislihastes umbes kaks kuni neli tundi pärast surma. Pärast seda levib koolnukangestus allpool
olevatesse lihastesse ja kaob samas järjekorras umbes kaks ööpäeva pärast indiviidi surma. On teada
ka seda, et erinevad koed ei sure üheaegselt. Näiteks pärast südame töö peatumist võivad aga
lihased elektrilisele ärritusele reageerida veel mitmeid tunde. Ripsepiteedi liikumine hingamisteedes
võib jätkuda veel üle kümne tunni. Seemnerakud võivad liikuda aga rohkem kui näiteks ööpäeva.
Närvikude sureb kõige kiiremini. Vereringe seiskumise tagajärjel sureb aju väga kiiresti. Näiteks
kui aju ei saa hapnikku 3 – 5 minuti jooksul, tekivad juba pöördumatud muutused ajus. Aju lõpliku
surmaga lõpeb ka südametegevus, sest ajutüves asetsevad vereringe regulatsioonikeskused on
surnud. Siiani teati seda, et ajusurmale järgneb väga kiiresti südamesurm või pärast südamesurma
järgneb kiiresti ajusurm, kuid arusaamad selles asjas on tänapäeval juba muutunud. Näiteks
vereringe säilitamine on võimalik inimese intensiivse elustamisega. Kuid ka sellisel juhul on
suurem osa ajust surnud näiteks mõne kõrge ajurõhu tõttu. Sellise võimalikuse eelduseks on see, et
ajutüves olevad vereringekeskused peavad töötama. Ainult nii on võimalik vereringe jätkumine.
Kuid inimese hingamist on võimalik säilitada hingamisaparaadiga ja veetasakaalu infusiooni-
dega. Inimesed, kelle ajud on suures osas hävinud, jätkavad teatud vegetatiivset elu ilma, et
suudaksid välismaailmaga vaimselt kontakteeruda. Nende elu sarnaneb nagu taime eluga. Kui
inimese aju enam ei tööta, siis on inimene surnud, kuid süda lööb ikkagi. Teadvuse ja psüühika
lakkamist ning ajutüvereflekside puudumist peetaksegi ajusurma põhilisteks tunnusteks. Ajutüve
refleksid on näiteks hingamisliigutused, neelamine ja sarvkestarefleks. Korduvatel EEG-uuringutel
saadakse sellisel juhul ainult pidev ( s.t. sirge ) joon.
8
1.1.2 Surmalähedased kogemused
Inimesed, kes on surnuist ellu äratatud, kinnitavad seda, et surm on hoopis elu kõige meeldivam
ja vapustavam kogemus. Surmalähedasi kogemusi on uurinud päris põhjalikult näiteks inglise
paranormaalsete nähtuste uurija doktor Kenneth Ring. Näiteks juhtum John Migliazzoga 1968.
aastal, milles ta väidab järgmist:
„Suplesin New Jersey ranniku lähedal ja väsisin väga ära. Mäletan, et kaldani
ujumiseks mul enam jaksu ei olnud. Äkki tundsin, et jätan oma keha maha. Tõusin
ligi 150 meetri kõrgusele ja nägin omaenda keha vees rabelemas. Lõpuks olin ikkagi
kaldale jõudnud – kuidas, ei tea. Mäletan üksnes pimedust. Ma ei oska seda sõnadega
kirjeldada. Olin osa Universumist, osa kõiksusest. Teadsin ja mäletasin kõike... See
muutis radikaalselt minu suhtumist surmasse.“
Doktor Ring on põhjalikult uurinud tuhandeid inimesi, kes on olnud kliinilises surmas ja kogenud
surmalähedast kogemust. Kui inimesed on kogenud surmalähedast kogemust, siis pärast seda nad ei
karda enam surma. Sellepärast, et surma ajal on nad tundnud rahu, kergustunnet ja mõistmist. Ring
uuris näiteks ühte inimest, kellel seiskus süda ja seetõttu kuulutati too isik surnuks. Kuid too isik
räägib, et väljus oma kehast ja nägi eemalt enda füüsilist keha. Ta kinnitab järgmist:
„Ma ei tundnud hirmu ega olnud mul ka mingit valu. Mõne sekundi pärast sattusin
pimedasse tunnelisse, mille lõpus nägin valgust. See muutus üha eredamaks. Mulle
tundus, et lendan sellest läbi... Ühtäkki olin täiesti teistsuguses kohas. Kõikjalt
voogas imeilusat kuldset valgust. Tundsin, kuidas mind valdavad täiuslik rahu,
leppimine ja armastus. Tajusin ennast osana sellest kõigest.“
Üks naine, kes oli autoga kukkunud mõnda jõkke ja seejärel päästetud, kinnitab järgmist:
„Teadsin, et olen surnud või suren kohe, kuid juhtus hoopis midagi kummalist. See
kogemus oli nii võimas, et lakkasin elu külge klammerdumast ja ihkasin ainult seda
lähemalt näha. Olin pikas valgustunnelis. See ei olnud tavaline valgus, vaid pigem
teise seisundisse siirduv energia. Tunneli lõpus oli mingisugune helendus ja selle
nimel loobusin oma elunatukese eest võitlemast. Olles jõudnud valgusallikani,
avastasin, et näen sedagi, mis asub kaugemal. Mul ei jätku lihtsalt sõnu, kirjeldamaks
seda, mida nägin ja kogesin. See oli lõputu maailm, tulvil rahu, armastust, energiat ja
ilu.“
Niisamuti ka ufoloogid on täheldanud inimese eksisteerimist väljaspool bioloogilist keha.
Näiteks on inimesed maavälise kosmoselaeva sisemuses olnud kehavälises seisundis. Vaatame selle
näiteks järgmist kuulsat UFO juhtumit. 1977. aastal hakati uurima Suurbritannias esimest tulnukate
inimröövijuhtumit, kuid sündmus ise oli tegelikult toimunud 1974. aasta oktoobris. Tegemist oli
viieliikmelise perekonnaga, milles oli ema ja isa ning kolm last. Pärast sugulaste pool veedetud
õhtut Essexi krahvkonnas Aveleys sõitsid nad tagasiteel teele laskunud ebatavalisse rohekasse
udusse. See toimus üsna nende kodu lähedal. Mõlemad täiskasvanud tunnistasid hiljem, et kuidas
nad UFO-pardale jõudsid, mis varjus rohekasse udumassi. Nad kirjeldasid seda, kuidas nende auto
valguskiire jõul UFO sisse tõmmati. Seal olles olid röövitud inimesed „väljaspool enda keha“ ja see
võimaldas neil „hõljuda“ UFO sees ringi. Nad samas nägid ka enda tõelisi ( s.t. endisi ) kehasid,
9
„mis“ istuvad endiselt veel autos. Sellesse uurimusse olid kaasatud ka tuntud UFO-eksperdid Andy
Collinsi ja Barry King.
Paljud teadlased ja arstid ei usu ülalpool väljatoodud lugude tõepärasusesse ( surmalähedasi
kogemusi ja UFO-juhtumeid ). Nad arvavad, et need ajusurmas esinevad nähtused on tingitud just
inimese enda aju keemilise tasakaalu häirumisest. Kuid selle tõestamiseks ei ole teadlastel tegelikult
piisavalt materjali. Surmalähedasi kogemusi ei ole võimalik teadlastel laboratooriumi tingimustes
esile kutsuda ja sellepärast paljud teadlased ning ka arstid ei usu surmalähedaste kogemuste
tõepärasusesse.
Teaduses on levinud arusaam, et inimese teadvus on aju elektromehaaniliste protsesside tagajärg.
Inimese surma korral lõppeb sellise teooria kohaselt inimese teadvus ja seega ka kogu elu. Kuid
seda teooriat peab veel tõestama. Näiteks Wilder Penfieldi neurokirurgilised uurimused viitavad
inimese teadvuse sõltumatusele bioloogilisest ajust. Ta jõudis järeldusele, et inimese teadvus on
võimeline eralduma oma bioloogilisest ajust. Tänapäevane teadus ei suuda enamasti olla ilma
eelarvamusteta ja sellest tulenevalt ei saa teadus ratsionaalselt hinnata surmalähedaste kogemuste
ehk SLK-de reaalsust. Teadus ei tunnista elu jätkumist pärast inimese surma. Surmalähedased
kogemused „tunduvad olevat“ metafüüsilised nähtused, mis ei kuulu ratsionaalsesse teadusesse.
1.1.3 Raymond Moody ja Kenneth Ring
Meditsiini kiire areng on võimaldanud üha enam inimesi päästa surma käest. Sellistel juhtudel
on üha enam inimesi jutustanud oma kehavälistest kogemustest, mille korral on nad tundnud era-
kordset rõõmu ja rahulolu, kohtumisi varem surnud inimestega ja sugulastega, olnud telepaatilises
ühenduses valgusolenditega ning näinud panoraamseid tagasivaateid oma maisele elule. Sellised
teated on hakanud paljusid meedikuid ja psühholooge huvitama, sest need nähtused üha enam
sagenevad ja need kõik on omavahel ka väga sarnased. Teadlased on hakanud neid nähtusi nüüd ka
teaduslikult uurima ja neid nähtusi nimetatakse surmalähedasteks kogemusteks ehk lühidalt lihtsalt
SLK-deks.
Doktor Raymond Moody on filosoof ja psühhiaater, kes on ilmselt ka kõige kuulsam SLK-de
uurija. Tema kaks esimest raamatut on ilmselt üks parimaid SLK-de kohta tehtud uurimusi. Üks
raamat kannab pealkirja „Life After Life“ ( Elu pärast elu ) ja teine „Reflections on Life After Life“ (
Mõtisklusi elust pärast elu ). Moody küsitles oma uurimustöö ajal väga paljusid inimesi, kes olid
SLK-dega kuidagi seotud. Moody liigitas neid inimesi kahte suurde rühma – inimesed, keda oli
võimalik äratada pärast kliinilist surma tagasi ellu, ja inimesed, kes olid surmale väga lähedal, sest
neil esinesid väga rasked traumad või haigused.
Raamatus „Elu pärast elu“ arvab Moody üldiselt, et kogemused, mis SLK ajal esinevad, on
kõikide juhtude korral õndsalikud. Väga sageli ei saa inimesed neid elamusi kirjeldada sõnadega,
sest need kogemused on niivõrd meeldivad, rõõmsad ja erakordsed. Surmasuus olles ei soovidutki
enam oma maisesse ellu tagasi pöörduda. Sellepärast, et see kogemus või elamus oli niivõrd
vapustav ja silmiavav.
Kuid raamatus „Mõtisklusi elust pärast elu“ esitab Moody peale positiivsete SLK-de ka negatiiv-
seid SLK-sid. Näiteks on inimesi, kes on näinud surmasuus olles hoopis põrgu sarnaseid elamusi,
mitte valgusolendeid või surnud tuttavaid ja inimesi. Need on aga äärmiselt ebameeldivad
kogemused, mis täielikult vastanduvad õndsale kogemusele. Neid kogemusi tundnud inimesed said
aru, et nad olid oma maises elus midagi valesti korda saatnud. Näiteks selliste inimeste hulgas oli
inimesi, kes püüdsid ennast tappa.
Positiivsete SLK-de korral tunneb inimene ääretult suurt rõõmu, rahu ja õnne. Nähakse valgus-
olendit, kes on ülimalt aukartustäratava ja meeldiva olekuga. Temast kiirgab ülimat armastust ja
10
rahulolu ja näitab tulijale suurejoonelist panoraamset tagasivaadet tema maisele elule. Valgusolen-
deid on seal veelgi, kes kõik kiirgavad ülimat armastust ja kellel on piiritud teadmised kõige kohta.
Nende suhtlus toimub ainult läbi telepaatia. Positiivsed SLK-d on üsna sageli väga hästi meelde-
jäävad ja elamused on väga erksad, mitte ähmased või „unised“ kogemused. Näiteks kultuurantro-
poloog Patrick Gallagher oli 1976. aastal pärast suurt autoõnnetust nädalaid koomas. Koomas olles
oli tal palju kordi rabavaid ja erksaid SLK-sid, mida ta kirjeldas järgmiselt:
„Ma olin vaba mitte üksnes raskusjõust, vaid ka kõikidest muudestki inimlikest
piirangutest. Ma sain lennata, sain seda teha nii oskuslikult, et tundsin ennast ümber
muudetuna... Selle järel tuli eespool mingi tume ala, seal ei olnud üldse valgust, see
oleks olnud nagu mingi tunneli sissekäik... Viimaks nägin eemal valgussõõri...
täiuslikult kaunist, kollakas-oranži... Kui ma tunnelist läbi sain, jõudsin pimestavalt
kaunisse kohta... See oli täiuslik paik, see tähendab... üleni ja külluslikult
valgustatud... Ma nägin (seal) palju inimesi, mõned neist olid riides, mõned ilma
riieteta. Riietus, mis tundus olevat läbipaistev, oli kaunis, kuid see... ei varjanud
midagi... Inimesed ise olid ka hästi kenad... Nagu ma sel hetkel seal olles aru sain, oli
kõikidel nagu mingi teadmine, niisama särav, kirgastunud ja ideaalne nagu see
helendav valguski. Ja mina omandasin selle ka... Ma tundsin, et pole vaja teha
midagi muud kui läheneda inimesele, kellest oled huvitatud, ja sedamaid – mõistad
tema olemust. See on nii lihtne, on vaja ainult üht pilku... selle inimese silmadesse,
ilma mingi jututa... tulemuseks täiuslik mõistmine. Sõnadega niisugust üleüldist
mõistmist väljendada ei saa. Mõtlemata ja sõnadeta sain mina nendest sama hästi aru,
kui nemad minust, nüüd tunnetasin päriselt, miks luuletajad peavad silmi hinge
väravaks... Samuti mõistsin, et see kiirgav valgus ei kustu iialgi, keegi ei tundnud
vajadust magada... Sain ka aru, et kõik sealolijad olid väga osavõtlikud kõikide ja
kõige suhtes... Me olime vabad kõikidest nendest vastuoludest, mis ajaloolaste
arvates on sõdade ja muude konfliktide põhjuseks, kaasa arvatud maa, toit ja peavari.
Ainus endastmõistetav asi oli armastus. Need ideaalsed tingimused lõid harukordse
seisundi, kus polnud viha ega mingit muud häirivat tunnet – ainult üleüldine
armastusseisund... Ma tundsin, et mul oli täiesti võimalik pöörduda tagasi oma
maapealsesse elusse, igatsesin... oma laste järele, oma naise järele ja paljude teiste
järele. Tegin otsuse tagasi pöörduda, kuigi teadsin, et piletihind võib olla ülisuur:
arvestades mu keha bioloogilisi, füsiolooglisi ja materiaalseid vajadusi ning
puudujääke, samuti seda, et sellest säravast elamusest jääb vaid mälestus. Ma ei tea
üldse, kuidas ma tagasi sain, aga niipea kui ma olin otsustanud tagasi tulla, kaotasin
KÕIK, mis ma oleksin tahtnud olla või teada, ma olin tagasi.“
Selliseid positiivseid ja negatiivseid SLK-sid on kogenud maailmas miljonid inimesed hoolimata
nende haridustasemest. Näiteks juba ainuüksi Põhja-Ameerikas on SLK-sid esinenud viiel
protsendil elanikkonnast. SLK-d ei sõltu inimeste religioossest taustast, sest neid näevad nii ateistid
kui ka sügavalt usklikud inimesed. Näiteks ka ateistid näevad positiivsete SLK-de korral tunnelit,
valgusolendeid, sugulasi jne, mitte ainult usklikud.
Kuid SLK-de kogemuste tõlgendamisel tundub inimese kultuuriline või religioossne taust siiski
olevat määrav. Näiteks võivad kristlased näha valgusolendis kui Jeesust Kristust, kuid samas võivad
moslemid seda tõlgendada kui Allahina. Peaaegu kõikide juhtumite korral mõjutab SLK inimese
edasist elu lausa määravalt. SLK kogemused muudavad ülisuurel määral inimese väärtushinnan-
guid. Peale Raymond Moody on kuulus SLK-de uurija ka veel Kenneth Ring. Ta uuris 26 inimest,
kes olid kogenud surmalähedasi kogemusi. Nende inimeste väärtushinnangud muutusid hiljem olu-
liselt. Oma raamatus „Heading toward Omega“ ( Kurss Omegale ) avaldas ta oma uurimuse
tulemused:
„Pärast SLK-sid kalduvad inimesed andma elule suuremat väärtust ning osutama
rohkem tähelepanu ja armastust oma ligimestele, samal ajal väheneb nende huvi
11
isikliku positsiooni ja aineliste väärtuste vastu. Samuti nendib enamik inimesi, kes on
kogenud SLK-sid, et pärast seda elavad nad kõrgemate vaimsete eesmärkidega ja
mõnel juhul otsivad elu põhiolemuse sügavamat mõistmist. Ja oluline on, et need
teated eneseanalüüsist leiavad enamasti kinnitust ka nende poolt, kes on SLK-sid
kogenud inimeste käitumist kõrvalt jälginud.“
1.1.4 Surmalähedaste kogemuste iseloomujooned
Raymond Moody, kes oli üks maailma parimaid uurijaid surmalähedaste kogemuste valdkonnas,
kirjeldab oma suurepärases raamatus „The Light Beyond“ ( eesti keeles „Teispoolne valgus“ ) SLK-
de iseloomulikke aspekte, mis esinevad peaaegu kõikide seniteada olevate SLK-de juhtumite korral.
Need on kirja pandud ka raamatus „Elu pärast surma“, mille autoriks on suurepärane religiooni
asjatundja Farnaz Ma´sumian. Neid kirja pandud surmalähedaste kogemuste iseloomulikke aspekte
võib kokkuvõtlikult esitada järgmiselt:
Pärast südame seiskumist on paljud inimesed kogenud surmalähedasi kogemusi ehk SLK-
sid. Alguses on nad segaduses ja hirmul. Nad ei mõista, et mis nendega on juhtunud. Nad
avastavad ennast oma füüsilise keha kohal hõljumas ja hämmastavad selle üle, et kuidas nad
nüüd oma keha eemalt näha saavad. Toimuva arusaamiseks võtab neil kaua aega. Sageli
püüavad nad leida kontakti teda elustavate meedikutega või ükskõik millise lähedal oleva
inimesega. Kuid see enamasti siiski ebaõnnestub. Ükskord õnnestus Moodyl ise elustada
ühte naist surmasuust. Hiljem naine jutustas Moodyle, et kuidas ta püüdis teda enda
elustamist takistada, sest talle meeldis tekkinud olukord. Kui naine soovis haarata Moody
kätt, siis läks tema käsi tolle mehe käest lihtsalt läbi.
Kui teistega kontakti saada kuidagi ei õnnestu, siis hakkab inimene arusaama oma enda
isiksusest palju selgemini, kui ta seda suutis oma maises elus. Ta hakkab tunnetama oma
enda olemust ja isikupära. Inimene hakkab mõistma oma tegelikku „mina“, mis seni peitus
tema enda sees. Näiteks perekonnasidemed muutuvad nüüd kuidagi vähem oluliseks, sest
esiplaanile kerkib just inimese enda olemus ja isiksus. Seda on kirjeldatud ka kui „sidemete
läbilõikamist“ või „õhku tõusva õhupallina“, kui nöör puruneb. SLK nähtuste korral
tunnetavad inimesed enda maise elu piirangutest vabanemist ja tunnevad enda tegelikku
olemust. Esialgsed kartused kaovad ja selle asemel ilmneb nüüd absoluutne rõõmujoovastus.
Kuid enne „sidemete“ katkemist tunneb haige või vigastatud inimene endal kohutavaid ja
meeletuid valusid. Pärast seda aga inimese tunded muutuvad täielikult vastupidiseks – tekib
meeletu rõõmujoovastus ja kirjeldamatu rahulolutunne.
Pärast ägedate valude asendumist üldise rõõmu- ja rahutundega, tunneb inimene äkki enda
tõusmist taeva poole. Ta näeb eemalt ( enamasti enda alla vaadates ) oma füüsilist keha.
Inimene tajub enda olemist nüüd juba teistsuguses kehas, mida nimetatakse „vaimkehaks“.
Ta tunnetab oma füüsilisest ( ehk nö. maisest ) kehast eraldatuna. Enamasti ei kirjeldata oma
uut keha, mida nähakse ja tajutakse surmalähedastes kogemustes. Mõned inimesed on seda
kirjeldanud kui „energiaväljana“ või „värvilise pilvena“. Kuid üks kord õnnestus Moodyl
saada ühe inimese käest oma „vaimkeha“ kirjeldusi: ta olevat näinud oma kätt koosnevat
väga väikestest „valguskübemetest“.
12
Pärast oma füüsilisest kehast eraldumist hakkab inimene mõistma, et ta on ilmselt suremas.
Ta näeb üsna varsti ühte suurt pimedat tunnelit. Ta tunneb enda tõmbumist selle tunneli
sisse. Kuid mõne aja pärast paistab tunneli lõpust väga ere valgus.
Tunneli lõpus tulevad inimesele vastu valgusolendid, kes kiirgavad valgust ülimalt hiilgavalt
ja kelle isiksused on ülimalt aukartustäratavad, kuid sellegipoolest väga meeldivad. Nad
loovad saabujale ülima rõõmu- ja rahutunde. Paljud surmalähedaste kogemustega inimesed
on kirjeldanud nende valgusolendite armastuse tunnet kui „puhtaimat armastust“, mis
Universumis üldse eksisteerida saab. Kõik see näib kiirgavat pimestavast valgusest. Kuid
see valgus ei kahjusta nägemist hoolimata väga suurest intensiivsusest. Valgus on soe ja
mõningal juhul isegi „värelev“. Sageli on saabuvad valgusolendid inimese varem surnud
sõbrad, sugulased või tuttavad. Nad suhtlevad ainult telepaatiliselt, mis tähendab mõtete
kaudu info edastamist. Mistahes mõistmine on silmapilkne ning täielik. Paljude
valgusolendite poolt kiiratud valgused on väga eredad, mõned aga lausa sätendavad. See
sarnaneks sellega, kui vaataks selge vee alt otse Päikesesse. Sätendav valgus on äärmiselt
ere. Valgus sätendab nagu Päikese valgus lainetava mere vee pinnal.
Mõne aja möödudes tajub inimene ühe väga erilise valgusolendi lähedalolu. Vastavalt
inimese religioossest või ateistlikust kultuuri taustast, võib ta näha selles pühas
valgusolendis Jumalat, Kristust, Buddhat, Allahit või mõnda teist püha isikut. Sellist ülimat
valgusolendit näevad usklikud, ateistid ja ka agnostikud. Temast kiirgab ülimat armastust ja
ülimat mõistmist. Selle valgusolendi valgus on erakordselt ere. See on ülimalt
silmipimestav. Valguse intensiivsus sarnaneks sellega, kui vaadata palja silmaga suvisel
keskpäeval selge ilmaga otse Päikesesse ja seda maa pealt vaadatuna. Vahe on ainult selles,
et selline valgus ei kahjusta kuidagi nägemist. Tegemist oleks nagu kogu Universumit täitva
tähe valgusega. Päikesesse ei saa otse vaadata palja silmaga, kuna võib jääda pimedaks.
Kuid valgusolendit saab vaadata nii, et ei kahjustaks üldse nägemist. Olend kiirgab meeletult
palju valgust. Armastus ja õnn, mis sealt kiirgab, on sõnades kirjeldamatu. Seda
mittekogevale tavainimese mõistusele on see kujuteldamatu. Erinevad inimesed on oma
sõnades seda osanud kirjeldada järgmiselt:
„Kui ma valguse kätte jõudsin, süstiti mind otsekui väga armastava vatitupsu sisse.“
„Valgust oli nii palju, et ma ujusin selles.“
„Astudes valgusesse ma teadsin, et Jumal on olemas.“
„Teadsin, et mind pole kunagi nii väga armastatud.“
„See oli kerge ja uskumatult armastav tunne.“
„Ja ma mõistsin, et valgus on Jumala armastus.“
Järgnevalt esitatud fotode seeria illustreerib aukartustäratava valgusolendi ülimat sära ja
hiilgust, mida nähakse inimese surmalähedaste kogemuste ajal:
13
Fotol 1 on kujutatud välja, mida piirab kaugemalt nähtav tihe mets. Fotol 2 on kujutatud
valgusolendit sama välja peal ehk täpselt samasuguses asukohas. Teine foto on tehtud
tegelikult nii, et fotoaparaadi objektiiv on suunatud otse Päikesesse. Sellest tulenebki foto
peal nähtav valguse effekt. Tegemist ei ole arvutiga animeeritud kujutisega.
Selle ülimalt hiilgava ja aukartustäratava valgusolendi juuresolekul avaneb inimesel
võimalus näha oma seni elatut maiset elu, mis ilmub tema ette erakordse kolmemõõtmelise
panoraamina. Seal näeb ta kõrvalt kõiki oma elusündmusi. Selle juures kogetav ajamõõde on
hoopis teistsugune, kui me seda tajume maa peal olles. Aeg on omandanud hoopis eripärase
eksisteerimise vormi. Inimese kogu elatud elu on võimalik nüüd detailselt näha. Inimene
tunnetab oma tegude mõju teistele inimestele, mis ta maises elus korda on saatnud. Inimene
tajub teiste inimeste teadvuses esinevat rõõmu ja rahulolu või valu ja piina, vastavalt sellele,
mida ta on teistele inimestele elu jooksul põhjustanud. Tagasivaate ajal viibib valgusolend
inimese kõrval. Valgusolend aitab inimesel oma vigadest õppida. Inimene mõistab nüüd, et
ainult armastus ja mõistmine on need, mis tal on vaja edasiseks eluks. Kõik SLK-des
viibinud inimesed muutusid edaspidi palju leebemateks ja erapooletumateks. Nad püüdlesid
lakkamatult teadmiste järele.
Enamus SLK-sid kogenud inimesed läbivad mingisuguse tunneli, mille lõpust paistab ere
valgus. Kuid on ka selliseid inimesi, kes kirjeldavad lihtsalt enda „hõljumist“ oma füüsilise
keha kohal või isegi kõrgel taevalaotuses. Sellisel juhul nad tõusevad kiiresti taeva poole.
Näiteks selline kogemus oli olnud tuntud psühhoanalüütikul Carl Jungil aastal 1944, kui tal
tekkis südame seiskumine. Osad inimesed tõusevad maa kohale või tõusevad väga järsku
ülespoole ja näevad enda ümber tähistaevast.
Surmalähedaste kogemuste positiivne mõju inimesele on niivõrd suur, et nad ei soovigi
enam oma maisesse ellu tagasi pöörduda. Mõned inimesed saavad isegi vihaseks, kui arstid
neid elustada püüavad. Kuid on ka selliseid juhtumeid, mille korral annab valgusolend neile
valikuvõimaluse. Vahel inimesed soovivad oma maisesse ellu tagasi pöörduda ja seda
sellepärast, et kasvatada üles oma mahajäänud lapsed või esinevad mingid muud olulised
põhjused.
Näiteks Moodyl on olemas üks juhtum, mille korral esines ühel Los Angelese naisel
lausa kaks surmalähedast kogemust, kuid seda kolmekümneaastase vahega. Naine
sattus autoõnnetusse, mille tagajärjel ta sattus koomaseisundisse. See juhtus umbes
viiekümnendate aastate lõpul. Valgusolend andis mõista, et tal tuleb nüüd minna
taevasse, kuid naine keeldus sellest „imelisest võimalusest“. Naine arvas ennast
14
olevat liiga noor, et surra. Ta ütles valgusolendile: „Ma olen noor, ma ei ole veel
piisavalt palju tantsida saanud“. Olend hakkas seepeale „südamest naerma“, kuid
lubas naisel edasi elada. Aeg möödus ja kolmkümmend aastat hiljem esines naisel
mingisuguse väikse operatsiooni ajal südame seiskumine. Ka seekord koges ta
surmalähedast kogemust. Ta läbis tunneli ja kohtus jälle too valgusolendiga, kes aga
jälle ütles talle, et on aeg minna taevasse. Ka seekord naine keeldus taevasse
minemast, sest tal oli vaja lapsed üles kasvatada. „Hea küll,“ ütles valgusolend,
„kuid see on viimane kord. Järgmine kord pead sa siia jääma.“
Tuleb tunnistada, et surmalähedased kogemused sarnanevad väga inimese sündimisega siia
maailma. Sünnikogemus on olemas kõikidel inimestel, kuid seda pole võimalik mäletada.
Läbi sünnitusteede kaudu jõuab inimene üsna vaevaliselt värvilisse ja valgusest tulvil
maailma. Inimese sündimist aitavad kaasa ja läbi viia rõõmsad ja abivalmid meedikud, kes
siis pärast ilmaletulekut lapse vastu võtavad. Meedikud on riietatud enamasti valgesse nii
nagu ka kliinilises surmas nähakse valgusena eksisteerivaid olendeid. Selles mõttes on SLK-
d nagu mälestused inimese sündimisest, mis visualiseerub inimese surma hetkel.
Need inimesed, kes on ise kogenud surmalähedasi kogemusi või neid põhjalikult uurinud
nagu näiteks Raymond Moody, on täiesti kindlad nende nähtuste reaalses eksisteerimises,
mida ei ole tekitanud inimese aju enda neurokeemilised protsessid. Kuid tunnustatud
teadlased ja meedikud ei ole nendega siiski ühel meelel ja nad esitavad sellele omapoolseid
neuroteaduslikke teooriaid. Autoriteetsete ja ülikriitiliste teadlaste arvates on kõik SLK
juhtumid inimese enda aju keemilise tasakaalu puudumise tagajärgedeks. Seda võivad
tekitada ka ajust vabanevad endorfiinid. Nende meelest sarnanevad SLK juhtumid
vaimuhaiguste ilmingutega. Arvamusi või teooriaid on SLK-de kohta aga üsna palju. Mõned
teadlased arvavad, et surmalähedasi kogemusi põhjustavad narkootilised ained või uinutid.
Neid on peetud ka isegi ajutisteks haigushoodeks või isegi inimeste endapoolseteks
sihilisteks väljamõeldisteks.
Järgnevalt on väljatoodud SLK-de kirjeldused, mida erinevad inimesed on kogenud. Taolisi
kirjeldusi on saanud ka R. Moody, mis on kirjas ka tema poolt ilmunud raamatutes:
„Ma mäletan, et mind sõidutati operatsioonisaali ja järgmised neli tundi oli väga
kriitiline aeg. Selle aja jooksul hakkasin ma oma füüsilisest kehast välja ja sinna
tagasi käima, ning mul oli võimalik oma keha näha otse selle kohal viibides. Aga sel
ajal, kui ma seda tegin, olin ikka veel mingis kehas, see ei olnud füüsiline keha, vaid
midagi niisugust, mida kõige täpsemalt nimetaksin mingiks energiavormiks. Kuna
mul on vaja seda sõnastada, siis ma ütleksin, et see oli läbipaistev, vaimne,
vastupidine kehalisele olemisele. Aga sellel olid olemas ka eri osad.“
„Ma olin oma kehast väljas, vaadates seda umbes kümne jardi kauguselt, kuid
mõtlesin endistviisi, nagu füüsilises elus. Ja see, kus mu mõte asus, oli umbes mu
tavalise keha kõrgusel. See ei olnud keha kui niisugune. Ma tundsin midagi, mis oli
nagu kapsel või midagi taolist, nagu mingi läbipaistev vorm. Mul ei olnud tegelikult
seda näha, see paistis nagu läbi, aga ei paistnud ka. See oli, nagu oleksin ma olnud
seal nagu mingi energia, võibolla nagu väike energiapall. Ja mul ei olnud mingit
kehalist aistingut – soojatunnet või muud niisugust.“
„Ta oli seal, aga tal puudus füüsiline keha. See oleks olnud nagu mingi läbipaistev
keha ja ma tundsin kõiki tema osi – käsi, jalgu ja kõike muud, aga ma ei näinud neid
füüsiliselt.“
Paljud inimesed on oma surmalähedaste kogemuste ajal kohanud äärmiselt meeldiva, väga
15
eheda ja ülimalt aukartustäratava Valgusolendiga. Sageli ei suuda inimesed sõnades
kirjeldada nende erakordset kohtumist selle ülima Valgusolendiga:
„See valgusolend paistis esialgu pisut ähmaselt, aga siis ilmus see suur sära. Seda
valgust oli tohutult palju, see ei olnud nagu mingi hele sähvatus, see oli lihtsalt suur
valgus. Ja sellest hoovas mulle sooja, tundsin soojaaistingut. See oli hele,
kollakasvalge, rohkem valgepoolne. See oli kohutavalt ere, ma ei suuda seda
kirjeldada. See paistis hõlmavat kõike, kuid ei takistanud mind nägemast muud, mis
oli mu ümber... Ma tundsin ennast eriti hästi, kaitstuna ja armastatuna. Armastus, mis
sellest lähtus, oli kujutlematu, kirjeldamatu.“
Sellise aukartustäratava valgusolendi juuresolekul esitub inimese kolmemõõtmeline
panoraamne tagasivaade elatud maisele elule. See ilmneb nii negatiivsete kui ka positiivsete
surmalähedaste kogemuste korral. Positiivse SLK korral tunneb inimene tagasivaate ajal
oma elatud elust suurt rõõmu:
„Kui ilmus valgus, oli esimene asi, mis ta mulle ütles: „Mida on sul mulle näidata,
mida oled sa oma elu jooksul teinud“? Või midagi selletaolist. Ja kui siis need
minevikupildid algasid... Nojah, ega ma seda valgust tegelikult sel ajal ei näinud, kui
tagasivaade kestis. Niipea, kui ta oli mult küsinud, mida ma olen teinud, ja kui see
tagasivaade algas, siis ta kadus, kuigi ma tundsin kogu aeg tema juuresolekut, et
tema juhtiski mind läbi nende minevikusündmuste, ma tundsin tema lähedalviibimist
ja aegajalt tegi ta kommentaare. Ta püüdis mulle nende minevikupiltidega midagi
tõestada. Mitte et ta oleks tahtnud näha, mida ma olen teinud – seda ta juba teadis.“
Surmalähedaste kogemuste ajal kohtutakse ka varem „surnud“ sugulastega, sõpradega,
tuttavatega või teiste nö. „hingedega“:
„Need olid kõik inimesed, keda olin oma möödunud elus tundnud, aga nad olid
lahkunud enne mind. Tundsin ära oma vanaema ja ühe tüdruku, kellega olin
kohtunud koolipõlves, ja palju teisi sugulasi ja sõpru... Nad kõik paistsid olevat
rahul. See oli väga meeldiv, ma tundsin, et nad olid tulnud minu eest hoolt kandma
või mind kaitsma. See oli peaaegu sama nagu oleksin jõudnud koju ja nemad olid
mind seal vastu võtmas ja tervitamas.“
„Mõni nädal enne seda, kui ma oleksin peaaegu surnud, tapeti mu sõber Bob. Sel
hetkel, kui ma väljusin oma kehast, oli mul tunne, et Bob seisab sealsamas minu
kõrval. Ma nägin teda oma vaimusilmas ja tundsin, nagu ta oleks seal, kuid see oli
kummaline tunne. Ma ei näinud teda kehalises olekus.“
1.1.5 Surmalähedaste kogemuste ajaloolised uuringud
Kehast väljumist nimetatakse rahvapäraselt „astraalrännakuks“ või „astraalprojektsiooniks“.
„Bilokatsiooniks“ nimetatakse seda siis, kui „fluidumkuju“ tiheneb elavale inimesele nähtavaks.
Kehast väljumine võib toimuda spontaanselt või tekitatakse see inimese enda soovil. „Astraalkeha“
tavaliselt jääb enda füüsilise keha lähedusse. Mõningatel juhtudel läbib see „vaimkeha“ pikki
vahemaid ruumis ja „materialiseerub“ alles sihtkohta jõudmisel. Näiteks mõned tunnistajad on
16
väidetavalt näinud ühte ja sama isikut just mõlemas paigas korraga. Oma füüsilisest kehast väljas
olles ja läbimas suuri vahemaid ruumis, magab füüsiline keha sügavalt või on see katalepsia-
seisundis. Väga sageli on inimesel, kes on naasnud oma füüsilisse kehasse tagasi, teadmisi, mida ei
ole muul moel võimalik teada saada, kui ise kuskil kaugel koha peal olles ehk seega oma füüsilisest
kehast reaalselt väljas olles. Näiteks andmeid, mis sisaldavad kaugete paikade kirjeldusi ja
sündmusi, võivad seal elavad inimesed seda ka tõestada.
Viimaste sajandite jooksul on kogutud paljude uurijate poolt üsnagi suurt andmestikku, mis
väidetavalt tõestavad inimese kehast väljumise kogemusi. Juba pikka aega suhtusid niinimetatud
„teadusliku (para)psühholoogia“ valdkonna spetsialistid hinge- ehk astraalkeha käsitlusse üsnagi
skeptiliselt. Tänapäeval on arusaamad siiski muutunud. See tähendab seda, et vähemalt
paranormaalsete nähtuste uurijad on sellise hüpoteesi aktsepteerinud ja mõistavad seda uurida ka
kui uurimusobjektina. Näiteks Ameerikas Duke´i Ülikoolis asutas 1953. aastal professor Hornell
Hart kehast väljumise kogemusi uuriva keskuse. Duke’i Ülikooli professor Hart väidab, et
surmalähedaste kogemustega ( või kehast väljumise kogemustega ) kaasnevad „astraalkujud“
sarnanevad väga palju just surnute inimestega, mis viirastustena või kummitustena elavatele ennast
ilmutavad. Ameerikas on kehast väljumise uuringuid korraldanud peale Harti ja Osise ka Charles T.
Tart, kuid Inglismaal on neid nähtusi uurinud Oxfordi uurijad Crokal ja Celia Green.
Suurel hulgal „subjektiivseid“ inimese kehast eraldumise kogemusi ja ka bilokatsiooniilmingute
andmeid, mis on väidetavalt kõrvaltvaatajate poolt kinnitatud, on aegade jooksul kogunud uurijad
nagu näiteks inglased Myers ja Gurney, sakslane du Prel, itaallane Bozzano, prantslased Durville ja
Lancelin. Inimestega, kellel väidetavalt esinevad bilokatsioonivõimed, on mõlemal juhul sooritatud
väga häid laborieksperimente. Näiteks kui inimesest eraldub „tihenenud astraalkeha“, on ta ikkagi
võimeline näiteks lauale koputama ja liigutama tooli, lauda või ust. Nii olevat selgunud näiteks
Durville´i eksperimentidest. Väidetavalt on kindlaks tehtud seegi, et „hingekuju“ kaalub 30 grammi,
kui see peaks kaalul seisma. Durville avaldas 1909. aastal raamatu „Le fantóme des vivants“, kus ta
oma niinimetatud katseid siis kirjeldab. Inimese „astraalkujult“ on väidetavalt õnnestunud võtta
isegi sõrmejälgi. See õnnestus Lancelinil ja 1913. aastal avaldas ta ka raamatu „Méthode de
dédoublement personnel“, kus ta oma katseid kirjeldab.
Aegade jooksul tehtud inimese kehast väljumise uuringutest on täheldatud seda, et kehast
väljumise korral inimese tajud ja tunded kahekordistuvad.
Subjektiivse kogemusena on kehast väljumise võimalikkus tõendatud, kuid objektiivse nähtuse-
na ei ole seda skeptikute meelest tõestatud. Seda nähtust kogenud inimesed ei kahtle selle reaalsest
eksisteerimisest, kuid need, kes ei ole seda kogenud, on püsivalt skeptilised nende nähtuste reaalses
olemuses – pidades neid inimese aju „keemilisteks uperpallideks“. Ainult mõned üksikud uurijad on
arvanud seda, et inimese teadvus elab edasi ka pärast surma „peenmateriaalse ektoplasmakehana“,
sest seda on väidetavalt kogetud kehast väljudes.
1.1.6 Surmalähedane kogemus on vaimuhaiguse ilming?
Teadlased ja elukutselised meedikud näevad surmalähedaste kogemuste juures vaimuhaiguste
ilminguid. Arvatakse, et need on tekkinud ajutise keemilise tasakaalu puudumise tagajärjel või
endorfiinide vabanemisel ajus. Arvatakse ka seda, et need on tekkinud narkootiliste ainete ja
uinutite mõjul, ajutisest haigushoost või on need tekitatud isegi sihilikuks väljamõeldiseks.
Surmalähedaste kogemuste ja mitmete vaimuhaiguste omavahelisi seoseid on näiteks analüüsitud
raamatus „Elu pärast surma“ ( Tallinn, 1997, Farnaz Ma´sumian ), mida me ka siin pikemalt
vaatama hakkame.
Surmalähedasi kogemusi või nende üksikelemente peavad enamus meedikuid mitmesuguste
17
vaimuhaiguste ilminguteks. Näiteks kehavälised elamused. Need liigituvad selliste skisofreeniliste
haiguste hulka nagu näiteks hallutsinatsioonid, pettekujutlused ja orgaanilistel põhjustel tekkinud
mentaalsed häired nagu deliirium, mis tähendab joomahullust. Mõned arstid on isegi oma
surmalähedaste kogemustega patsiendid suunanud psühhoanalüütikute jutule või koguni
vaimuhaiglasse.
Kas surmalähedased kogemused on tõepoolest siis põhjustatud vaimuhaigusest? Selleks aga
vaatame järgmiselt skisofreeniasümptomeid, mis mõnede meditsiiniprofessorite arvates on need
olemas surmalähedastes kogemustes:
Nägemishallutsinatsioonide korral näevad inimesed objekte ja nähtusi, mida reaalselt
tegelikult ei eksisteeri. Kuulmishallutsinatsioonid seisnevad reaalselt mitte eksisteerivate
helide kuulmisele. See on analoogiline nägemishallutsinatsioonidega. Pettekujutluse korral
on inimene absoluutselt veendunud selles, et ta on näiteks Jumal või Picasso. Skisofreenikud
kannatavad ka mõtete seoste kadumise all. Neil on raskusi oma mõtete seostamisega – nad
hüppavad teiste inimestega suheldes seosetult ühelt teemalt teisele.
Skisofreenikutele teevad suurt piina see, et mida nad näevad või kuulevad või mida
nad ei suuda teistele edasi jutustada. Sellised asjaolud muudavad haiguse ilmingu
veelgi raskemaks ja paljud neist langevad sügavasse masendusse ehk depressiooni.
Osa inimesi ei saa iseendaga hakkama ja seepärast pannaksegi nad hooldekodudesse.
Kuid inimesed, kellel on olnud surmalähedasi kogemusi, on vastupidiselt nendele
hoiakud ja ühiskondlik aktiivsus paranenud. Sellises seisundis on paljud inimesed
näinud valgusolendeid, kuid mitte keegi ei ole ennast samastanud näiteks Jumalaga
või Aleksander Suurega. Skisofreenilised nägemused on seosetud ja ilmuvad
korduvalt, siis vastupidiselt nendele nähtustele on surmalähedased kogemused alati
seostatud ja esinevad inimese kogu eluaja jooksul väga vähe kordi.
Meditsiiniprofessorid on käsitlenud surmalähedasi kogemusi ka kui deliiriumi – väga
tugevat keemilise tasakaalu puudumist, mis on üldjuhul taanduv ja ei põhjusta püsivat
ajukahjustust. Väga paljud surmalähedased kogemused esinevadki just siis kui aju ei saa
hapnikku ja seega võib aju sellele reageerida vägagi iseäralikult. Kuid on ju teada seda, et
deliiriumis olevatel inimestel tekitab selline seisund aga hoopis segadust ja seetõttu on
inimese ümbrusetaju häiritud. Deliiriumis olevatel inimestel tekivad väga sageli negatiivsed
hallutsinatsioonid, mis on sellega seotud kas siis loomad või putukad. Sellises seisus
olevatel inimestel on mõtted tavaliselt seosetud ja esinevad keskendumisraskused. Kui aga
deliiriumiperiood lõpeb, ei mäleta inimene enamasti selle üksikasju või mäletab seda väga
uduselt.
Kuid mitte ükski nendest iseloomujoontest ei esine surmalähedaste kogemuste
korral. Mitte ükski inimene, kes on olnud deliiriumis, ei ole andnud sellele sügavat
tähendust või omistanud suurt hingelist mõju edasiseks eluks. Deliiriumi kogemustes
ei ole ühtegi surmalähedaste kogemuste iseäralikke nähte nagu näiteks tunneli
nägemine, valgusolendid, tagasivaade elule jne. Deliiriumi on peetud ka kui „halba
narkootikumiuima“, siis vastupidiselt sellele on surmalähedasi kogemusi peetud
„hingelisteks pöördepunktideks“.
Osa meditsiiniteadlasi peavad kehaväliseid kogemusi ( mis on samuti surmalähedaste
kogemuste üks tunnusjooni ) „autoskoopilisteks hallutsinatsioonideks“. Sellised elamused ei
ole eriti tuntud, kuid ajaloo jooksul on olnud nendest nähtustest kuulda saadud. Sellise
hallutsinatsiooni ajal näeb inimene enda ees projektsiooni iseendast, mis on võrreldav
kellegi teise inimese juuresolijaga. Meditsiin teab seda, et epilepsia või migreensete
peavalude all kannatavad inimesed selle all üsna sageli.
18
Sellistest hallustinatsioonidest on palju räägitud, kuid tuleb silmas pidada seda, et
kehaväliste kogemuste ja autoskoopiliste hallutsinatsioonide vahel peitub siiski suur
kuristik. Kehaväliste elamuste korral asub inimese tajumiskeskus väljapool inimese
füüsilist keha, kuid autoskoopiliste hallutsinatsioonide korral inimene tajub enda
projektsiooni oma füüsilisest kehast lähtudes. See on väga oluline vahe, mida tuleb
arvestada. Eneseprojektsioon, mida inimene näeb, on tavaliselt kolmemõõtmeline ja
mitte läbipaistev – täpselt nii nagu oleks tegemist pärisinimesega. Kuid kehaväliste
kogemuste korral nähakse läbipaistvaid kehasid. Kehaväliste kogemuste korral on
inimestel olnud võimalus liikuda ilma oma füüsilise kehata ringi ja anda ka selle
kohta väga täpseid kirjeldusi, siis autoskoopiliste hallutsinatsioonide puhul inimesed
ei saa selliseid kogemusi üle elada, sest nemad tajuvad hallustinatsioone oma
füüsilisest kehast.
Surmalähedaste kogemuste olemuse põhjenduseks on välja pakutud veel üks väga
radikaalne idee. Nimelt surmalähedased kogemused ei ole midagi muud kui mälestused
inimese sündimisest – lapse vaevaline tulemine ema üsast, pääsemine pimedast valgesse ja
säravasse maailma, medõed on nagu valgusolendid, kes siis sündinu rõõmsalt ja
heatahtlikult vastu võtavad.
Selline põhjendus surmalähedaste kogemuste tekkimisele ja selle olemusele tundub
olevat isegi usutav. Kuid teaduslikud uurimustööd, mida on tehtud vastsündinute
võimetega, lükkavad selle „hüpoteesi“ kindlalt tagasi. Näiteks Lõuna-Illinois´
Ülikooli filosoofiaprofessor Carl Buker on uurinud pediaatrite töid. Uurimuse
iseloomuks oli vastsündinute mõistmise ja meeles pidamise informatiivsus oma
sündimise läbielatusest. Uurimustööde tulemused lubavad kinnitada seda, et inimese
meeled ei ole sündimise hektel veel piisavalt välja arenenud selleks, et midagi vastu
võtta ja isegi meelde jätta. Nii et oletus selle kohta, et valgusolend, mida nähakse
surmalähedaste kogemuste ajal, on kellegi arst, ämmaemand või isa, kes siis
tervitavad vastsündinut, kui see väljub sünnitusteedest, on paraku ekslik. Vastsün-
dinud ei suuda oma pilke fokusseerida. Kui valguse ja pimeduse kontrastsus ei ole
vähemalt 70%, siis ei reageeri vastsündinu valgusele. Need on teaduslikud faktid.
Vastsündinute vaade on põgus ja koordineerimata ja seda veel enam, kui nad
nutavad, mida teevad niikuinii suurem osa vastsündinutest. Pisarad segavad
nägemist. Mitte ükski laps ei ole võimeline oma esimesel elukuul keskenduma oma
vaadet objektile, mis on temast kaugemal kui 1,5 meetrit.
Vastsündinu ei saa tajuda seda, mida ta sündimise ajal kogeb. Sellepärast, et
vastsündinu aistingud ei ole sündimise ajaks veel korralikult välja arenenud ja
puuduvad kogemused objektide piirjoonte ja selle kujunditega. Kui surmalähedased
kogemused on tõesti kui jääkmälestused sündimiskogemusest, siis peaksid need
olema valulised ja vaevalised kogemused, mitte aga õndsust ja rahu tekitavad
meelelised sündmused.
Kõrgematel selgroogsetel eluvormidel on närvisüsteem väga tugevalt diferentseerunud nagu
näiteks lindudel ja imetajatel. Selliste eluvormide tundemärgid näitavad seda, et nende käitumine on
teadlik. Kuid nendele omased käitumisviisid puuduvad üldse või esinevad ainult osaliselt ( mis
võivad olla ka ebamäärased ) sellistel eluvormidel, mille närvisüsteem ei ole nii väga diferent-
seerunud. Sellest teebki teadus järelduse, et teadvus on seotud komplekssete neuronstruktuuridega.
See annab mõista, et väljapool neuronstruktuure teadvust ei eksisteeri. Teadus aktsepteerib seda, et
teadvus eksisteerib ainult kortikaalsete ja subkortikaalsete struktuuride koostöös, mitte aga kumbagi
struktuuris üksinda.
19
1.1.7 Ajukeemiast tingitud nähtused?
Teadlased ( näiteks Zalika Klemenc-Ketis ) on avastanud väga tugeva seose surmalähedaste
kogemuste tajumise ja aju vere kõrgenenud süsinikdioksiidi ning vähemal määral ka kaaliumi
taseme vahel. Teadlased usuvad seda, et süsihappegaas muudab inimese aju keemilist tasakaalu ja
nii kutsub see esile valguse, tunnelite ja surnud inimeste nägemise.
Kuid enne surma kogetavat eredat valgust võib põhjustada ajus tõusev serotoniinitase, mida on
näiteks Alexander Wutzler oma teadusuuringutes tuvastanud. Neurobioloogid on juba kaua aega
arvanud seda, et surmalähedaste kogemuste tekkepõhjused on seotud just aju virgatsainetega. Kõige
rohkem arvatakse selleks olevat just eespool mainitud serotoniin, sest see reguleerib meeleolu ja
töötleb nägemise ja kuulmise kaudu saadud informatsiooni. Kuna serotoniin reguleerib valutund-
likkust ja ka tuju, siis arvataksegi seda, et kõrge serotoniinitase ajus muudab inimese suremise
kergemaks.
Kuid on olemas ka teisi teadlaste arvamusi surmalähedaste kogemuste tekkepõhjuste osas.
Näiteks uurija Susan Blackmore arvates tekivad paljud surmalähedased kogemused just aju hapniku
puudusest. Surmalähedasi kogemusi on võimalik esile kutsuda keemiliste ühenditega ja seega
selgitatakse surmalähedaste kogemuste tekkepõhjusi just neuroloogiliste mehhanismidega. Näiteks
erakordseid teadvuselamusi ja visioone tekitab inimese ajule juba üsna väike doos hallutsinogeenset
ainet. Seda tekitab ka selline seisund, mille korral aju ei saa hapnikurikast verd. Süda, mis pumpab
verd, on inimese kliinilise surma ajal seiskunud. Selline asjaolu veenabki teadlasi just loomuliku
põhjuse kasuks, mitte ei nähta selles üleloomulikkust. Üldiselt arvatakse surmalähedased
kogemused olevat endast just normaalse aju tegevuse häired traumaatilise sündmuse ajal.
1.1.8 Surmalähedaste kogemuste tegelikkus
Surmalähedaste kogemuste korral peame tegelikult arvestama kolme teguriga, mida me hakkame
kohe järgnevalt ka pikemalt analüüsima:
1. Inimese kehast väljumine on tegelikult reaalne nähtus, kuna sellele viitavad kindlad märgid
nagu näiteks nähakse asju või saadakse midagi teada, mida surnud olles kuidagi ei saa näha
ega teada.
2. Inimese surmaajal toimub tõenäoliselt kontakt maaväliste tsivilisatsioonidega, sest kehast
väljumine viitab inimese elu jätkumisele pärast surma ja kus see „hauatagune elu“ ikka olla
saab kui mitte taevas, kus on nähtud ka UFO-sid.
3. Kehast väljunud inimesed kogevad meie mõistetavas keeles öelduna „virtuaalreaalsuse
ilminguid“. Näiteks nähakse põrgutuld, deemone, erinevaid tundmatuid maastikke, hooneid,
võõraid ebamaiseid olendeid, kehast väljunud inimese enda elusündmusi jne.
Kõik need tegurid on omavahel kuidagi seotud. Kuid suures plaanis jagunevad surmalähedased
20
kogemused selgelt kahte leeri:
1. Aju poolt loodud illusioonid kehast väljumisest. Inimese aju suudab kehast väljumist ja
surmalähedasi kogemusi äärmiselt usutavalt jäljendada.
2. Inimeste reaalsed ehk tegelikud kehast väljumised. Aju loodud illusioonil ja reaalsel kehast
väljumisel tuleb osata teha vahet sarnaselt nii nagu näiteks vaimuhaigusel ja andekusel või
häirel ja homoseksuaalsusel või vaktsiinide kasulikkusest ja väidetavalt nende laastavast
mõjust.
Mõlemates leerides on nende paikapidavuseks välja pakutud äärmiselt veenvaid kaitseargumente,
mida me nüüd ka järgnevalt lähemalt analüüsime.
1.1.8.1 Inimese ajust põhjustatud kehavälised elamused
Enamikes surmalähedaste kogemuste kirjeldustes on selgelt näha kombinatsiooni surmalähe-
dastest ja kehavälistest kogemustest. Neuroteadus on püüdnud seletada neid kahte aspekti eraldi,
mitte aga seotult koos. Kuid näiteks Pam Reynoldsi juhtumi korral tekkisid need nähtused siiski
koos, mitte eraldi. Aga kuidas ja miks? Seda ja kehaväliste kogemuste kunstlikku tekitamist on
pikalt arutanud Villu Päärt oma 2007. aasta artiklites, mida leiab interneti koduleheküljelt:
www.novaator.ee. Näiteks surmalähedast kogemust on ametliku statistika järgi kogenud lausa 18 protsenti
südameinfarktisurmast pääsenud inimesed. Peab märkima seda, et inimese kliinilise surma ajal
ilmnevad küll surmalähedased kogemused, kuid mitte kõikide juhtumite korral. See tähendab seda,
et igakord ei esine surmalähedasi kogemusi inimese kliinilise surma ajal. Religioonimaailmale ei
ole surmalähedased kogemused sugugi midagi uut ja taunivat, kuid praeguse aja teadusele tundub
keha ja vaimu dualism absurdsena ja vastuvõetamatuna. Kuid teaduslik fakt on see, et ajusurmas ei
ole inimene võimeline talletama mälestusi ja ka teadvusel olema, kuigi surmalähedaste kogemuste
ajal seda tõesti esineb.
Praegusel ajal peetakse üheks parimaks surmalähedase kogemuse seletavaks teooriaks USAs
Kentucki Ülikoolis läbiviidud teaduslikku uuringut. Ülikooli uuringust selgus, et neid kummalisi
nähtusi põhjustab väidetavalt inimese unehäire. See seisneb selles, et kliinilisse surma jõudes kestab
inimese REM-une faas tegelikult edasi. Seetõttu ärkab inimese teadvus üles enne keha ja esinevad
kehaga mitte seotud tunded ja hallutsinatsioonid. Selle teooria järgi on surmalähedane kogemus
lihtsalt REM-uni, mis võib tekkida näiteks infarkti ajal. See tähendab põhimõtteliselt seda, et need
nähtused pole tegelikult midagi muud, kui ootamatult alguse saanud und meenutav seisund. Antud
teooria seletab pealtnäha ka seda aspekti, mille korral inimesed kogevad asju, kui nende ajud on
surnud. Näiteks ajutüvi on selline ajupiirkond, mis kontrollib inimese keha põhilisi funktsioone.
Sellisest ajupiirkonnast lähtub ka REM-uni. Kuid teada on seda, et inimese ajutüvi on võimeline
funktsioneerima ka siis, kui ülejäänud ajupiirkonnad on töötamast lakanud. Nii tekibi REM-uni, mis
võib olla surmalähedaste kogemuste põhjustajaks.
Kuid selline välja pakutud teooria ei seleta kehaväliseid kogemusi ja ka sellist aspekti, mille
korral näeb inimene surnud olles oma enda keha kõrvalt. Surmalähedased kogemused ja
kehavälised elamused esinevad vahel koos ja vahel ka lahus.
Kehaväline kogemus võib tekkida ka siis, kui stimuleerida teatud ajupiirkondi. Näiteks inimese
kehaväliseid kogemusi on uurinud Šveitsi neuroloog Olaf Blanke. Üheks tema patsiendiks oli 43-
aastane naine, kellel esinesid väga tugevad epilepsia haigushood. Teadlane püüdis leida nende
21
haigushoogude põhjusi. Selleks stimuleeris ta naise aju nõrkade elektrilöökidega, sest niimoodi saab
teada kindlaid funktsioone tagavaid kindlaid ajupiirkondi. Kui ühte kindlat ajupiirkonda
stimuleeriti, siis tekkis naisel kehaväline kogemus, mille korral vaatas naine enda keha kuskilt
ülevalt. Selle uuringu tähtis järeldus oligi see, et kui stimuleerida elektriga inimese aju angular
gyrust, mis asub aju oimusagara ja kiirusagara ühinemiskoha läheduses, tekib inimesel pidevalt
kehavälised kogemused. Sarnaseid katseid on võimalik ajas korrata.
Kanada Laurentian University väga hinnatud neuroloog Michael Persinger on läbi viinud üsna
hämmastavaid uuringuid, mida kindlasti tasub antud teemaga seonduvalt märkida. Ta on
korraldanud inimestega katseid 20 aastat ning pidevalt avaldanud oma leide meditsiinilises ja
teaduslikus kirjanduses. Persinger konstrueeris masina, mis genereerib tugevat elektromagnetilist
välja, et stimuleerida inimese aju. See vallandab teadvuse teistsuguse seisundi ja kutsub paljudel
tema katsealustel esile nägemusi. Sageli tekib ajatuse ja ruumituse ning kehast eraldumise tunne,
mis sarnanevad inimese ajusurmas olevate kogemustega.
Väga paljudel inimestel, kellel on esinenud migreen või epilepsia, on tundnud ennast olevat oma
kehast väljaspool. Inimese aju on suuteline inimest veenma, et ta asub oma kehast väljas. Seda
nähtust on hakanud teadlased süstemaatiliselt uurima. Näiteks on neuroteadlased püüdnud tervetel
inimestel esile kutsuda kehaväliseid kogemusi. Näiteks mõnes katses pandi inimeste silmade ette
videoprillid, mis võimaldasid inimestel näha oma enda keha uues vaatenurgas. Taolises katses
ütlesid inimesed pärast seda, et nad tundsid oma kehast olevat väljunud. Sellised eksperimendid
annavad uusi teadmisi inimese keha tajust ja virtuaalreaalsuse tehnoloogiat kasutades on võimalik
inimestel esile kutsuda tunnet, et oled reaalselt kuskil mujal, mitte aga siin. Näiteks teadlaste nagu
Ed Jongi inimeste peal tehtud katsed virtuaalse reaalsuse tehnoloogiaga näitavad, et neil on
võimalik luua illusioone nagu näiteks võõras keha on nende oma, nad omavad kolme kätt või et nad
on koletised või kääbused. Niisamuti ka oma kehast väljas illusiooni on võimalik neil tekitada.
Need aju trikid on nii veenvad, et katses osalenud inimesed ei usu, et need trikid loob tegelikult
nende aju ise. Need aga näitavad seda, et teadvus on vahetult seotud inimese „mina“ tundega.
Sellised eksperimendid näitavad, et kehaväliseid kogemusi on võimalik katseliselt esile kutsuda
ja manipuleerida. See tähendab seda, et on võimalik mõjutada aju arusaama füüsilisest kehast
puhtalt informatsiooni abil, mida on võimalik meelte kaudu lasta.
Näiteks üks katse kehaväliste kogemustega stimuleerides tehti Šveitsis Lausanne`is asuvas
tehnoloogiainstituudis. Teadlaste Bigna Lenggenhager ja Olaf Blanke juhitud katses seisid kaamera
ees videoprille kandvad inimesed. Inimesed said näha prillidest kaameraülesvõtet
kolmemõõtmelisest kujutisest, mis oli kujutatud inimese enda selga. Inimese keha torkamisel
markeriga oli näha ka samaaegselt virtuaalkeha torkamist, kuid seda sai näha prillidest. Selle torke
ajal tundsidki inimesed seda, et see virtuaalkeha ongi nende enda keha, mis pole muidugi tõsi.
Pärast seda lülitati videoprillid inimestel välja. Seejärel kästi inimestel paar sammu eemale minna ja
siis uuesti tagasi oma endisele kohale tulla, kuid pimesi. Juhtus aga ootamatu sekeldus. Katseisikud
kõndisid oma tegelikust kohast üle ja astusid oma virtuaalkeha näinud kohale lähemale.
Kehaväliseid kogemusi on uurinud ka Rootsi Karolinska Instituudi teadlased. Näiteks teadlane
Henrik Ehrson viis läbi uuringu, mille korral nägid inimesed samuti läbi videoprillide oma enda
selgade kolmemõõtmelisi kujutisi. Kuid sellisel korral istusid naine ja mees toolil. Vaadates
videoprillides oma selga tagantpoolt, puudutas Ehrson oma kahe plastikkepiga üheaegselt
katseisikute selga ja rinda. Katseisikutel tundus, et nad istuvad oma füüsilisest kehast tagapool ehk
siis kehast väljas ja seda isegi siis, kui nad oma videoprillidest nägid, kuidas Ehrson puudutab
nende oma tõelist selga. Sarnast katset sooritas Ehrson ka enda peal. Ta sai samasuguse kogemuse
osaliseks nagu said eelmised katseisikud. Ta tundis ennast istuvat teises kohas hoolimata sellest, et
tegelikult istus ta ikka ühes kohas. Videoprillidest näha olev keha tundub reaalselt enda kehana
kuigi tegelikult seda ei ole. Kuid Ehrson tunnistab, et see keha ei tundu iseendana, vaid jääb tunne
nagu vaadatakse hoopis nukku.
Ehrson tunnistab, et see keha ei tundu iseendana, vaid jääb tunne nagu vaadatakse
hoopis nukku.
22
Kõiki neid katseid on võimalik ajas korrata. Katsete kordamisel mõõtis Ehrson inimeste naha
elektrijuhtivust, sest see annab mingisugust ettekujutust inimese emotsionaalsest ärksusest.
Mõõtmised näitasid, et inimesed hakkasid kartma siis, kui Ehrson virutas haamriga kaamera ees
sellises kohas, kus inimestel oli veendumus näha ennast. Oli selge, et tegelikult ei olnud
mingisugust reaalset ohtu, kuid sellest hoolimata tõusis inimeste emotsionaalne ärksus.
Šveitsis asuva Zürichi Ülikooli kliiniku neuroteadlast Peter Bruggerit veensid need katsed selles,
et inimese tundmust olla oma enda kehas põhineb meelte ja taju vahel olevast visuaalsest
perspektiivist ja koordinatsioonist. Kuid Peter Brugger oli siiski ka kindel selles, et nendes katsetes
ei ilmnenud täielikku kehast eraldumist, mille korral oleksid katseisikud tundnud ennast täielikult
eraldunud oma kehast. Laboritingimustes jõuti lihtsalt nendele väga lähedale.
Peter Brugger oli siiski ka kindel selles, et nendes katsetes ei ilmnenud täielikku
kehast eraldumist, mille korral oleksid katseisikud tundnud ennast täielikult
eraldunud oma kehast. Laboritingimustes jõuti lihtsalt nendele väga lähedale.
Olaf Blanke on märkinud ka seda, et kehavälised kogemused võivad tekkida mitmetes
ajupiirkondades nagu näiteks aju temporaarsagara ja kiirusagara ühenduskohas. Seda on näidanud
varasemad uuringud. Kuid taolised katsed näitavad seda, et missugused ajupiirkonnad ja
ajufunktsioonid võivad tekitada kehaväliseid kogemusi ja kuidas ajus kujuneb välja inimese mina
tunne.
Aju töötleb igas sekundis väga suurt informatsiooni hulka. Aju oimusagara ja kiirusagara
ühinemiskohas pannakse kokku tegelik ja ühtne pilt, väljaselekteerides infot, mis ei sobi pilti. Kuid
teada on seda, et see ajupiirkond töötleb infot, mis annab inimesele arusaama oma kehast ja selle
lokatsioonist ruumis. Oleks väga loogiline järeldus see, et selle piirkonna kahjustumise või
väärtöötlemise korral võivadki ilmneda kehavälised kogemused.
Kehaväliseid kogemusi seletab Blanke poolt välja pakutud teooria ja surmalähedasi kogemusi
püüavad seletada Kentucky Ülikooli teadlased. Kuid nendest teooriatest ei ole üldse abi, kui uurida
näiteks Pam Reynoldsi juhtumit, mille korral esinevad need kaks nähtust seotult koos. Näiteks Pam
Reynolds nägi ajusurma ajal enda keha väljaspoolt. Kuidas on selline asi võimalik? Ajutüves ilmnev
unenägu võib olla surmalähedane kogemus, kuid ajutüvi ei töötle kehaväliseid kogemusi, mille
ajupiirkond oli funktsioneerimisest lakanud. Aju ei saa siiski olla surnud, et töödelda selliseid
nähtusi, mis tekivad ajutüve poolt tekitatud REM-unes. On selge, et kaks välja pakutud teooriat ei
suuda siiski seletada surmalähedaste kogemuste olemust.
Katsed virtuaalreaalsuse tehnoloogiaga näitavad ainult seda, et inimese aju on teatud
situatsioonides võimeline kehast väljumist üsna veenvalt jäljendama ja ei midagi muud. Aju
keemilise tasakaalu välja viimine teatud keemiliste ainete konsentratsiooni tõttu tekitab selliseid
nähtusi, mis sarnanevad surmalähedaste kogemustega. Seetõttu püütaksegi neid nähtusi seletada
inimese ajukeemiast tingitud häiretena. Kuid kõigest sellest võib järeldada, et inimese aju on
võimeline jäljendama surmalähedasi kogemusi, kuid see veel ei tähenda siiski seda, et kõik sellised
nähtused oleksid automaatselt aju loodud illusioonid. Võib oletada, et eksisteerivad ka inimeste
reaalsed ehk tegelikud kehast väljumised, mis ei ole enam illusionaarsed. See tähendab, et aju
loodud illusioonil ja reaalsel kehast väljumisel tuleb osata teha vahet sarnaselt nii nagu näiteks
vaimuhaigusel ja andekusel, häirel ja homoseksuaalsusel või vaktsiinide kasulikkusest ja väidetavalt
nende laastavast mõjust. Selliste väidete põhjenduseks toomegi välja põhjaliku analüüsi, mis on
esitatud järgmises peatükis.
1.1.8.2 Miks inimese kehast väljumine peab olema siiski reaalne nähtus?
23
Seni võis surmalähedasi kogemusi pidada sureva aju viimasteks funktsioonideks või lihtsalt
hallutsinatsioonideks, mida siis inimese surev aju tekitab. Et aga sellise arusaamaga lõplikult
nõustuda, tuleb uurimusse arvesse võtta ka sellised aspektid, mille korral inimene näeb enda
elustamiskatseid kõrvalt. Sellised aspektid sunnivad ümber lükkama praegusi oletusi selle kohta, et
miks ikkagi tekivad surmalähedased kogemused. Need aspektid on selle nähtuse juures kõige
raskemini seletatavad ja sellepärast ei saa kuidagi surmalähedasi kogemusi pidada sureva aju
illusioonideks. Neid aspekte arvestades saab tulla ainult sellisele järeldusele, et teadvus on
tõepoolest võimeline inimese kliinilise ( ja seega ka bioloogilise ) surma ajal närvikoest eralduma.
Teadlastele ja meedikutest praktikutele kõige raskemini selgitatav element surmalähedaste koge-
muste puhul on kehavälised elamused. Käesoleval ajal ei ole ühtegi teaduslikku seletust ( välja
arvatud käesolev teooria ) sellest, et kuidas inimesed, kes teatavad oma kehavälistest kogemustest,
on võimelised andma nii detailseid ülevaateid selle kohta, mida meditsiiniline personal nende
elustamise ajal rääkis või tegi. Veel üllatavamad on hämmastavalt täpsed ülevaated kehavälistest
elamustest, mille puhul inimesed on võimelised kirjeldama seda, mis juhtus kusagil mujal, samal
ajal nende füüsiline keha lamas haigla operatsioonisaalis. Surmalähedaste kogemuste kirjeldustes
esineb väga sageli aspekt, mille korral näeb inimene surnud olles enda elustamisprotseduure
kõrvalt, mida ta ka hiljem arstidele jutustab ja need omakorda kinnitavad tema jutte.
Näiteks Eesti nukuteatri kunagine direktor Meelis Pai oli samuti kogenud
surmalähedast kogemust, kui ta 21-ks päevaks koomasse langes. Pärast koomast
ärkamist teadis mees asju, mis toimusid ajal, mil ta oli täiesti teadvusetu.
Inimene pidi reaalselt kehast väljuma, et selliseid asju kirjeldada. Selle teaduslikud järeldused on
üsna ühesed, kuid vastukriitika seisneb selles, et kas neid „elustamiskatsete lugusid“ tasub üldse
uskuda. Kuna selline aspekt sisaldub surmalähedastes kogemustes, mille korral inimene näeb
surnud olles enda elustamisprotseduure pealt ja saadud adekvaatset informatsiooni saavad arstid
pärast elustamist kinnitada, siis peab seda uuringutes arvestama, sest muidu ei tasuks uskuda ka
üldist surmalähedaste kogemuste jutte, mis on aga praktiliselt võimatu. Siinkohal toome järgnevalt
välja veel mõned näited sellistest kummalistest juhtumitest.
Neljakümne üheksa aastasel mehel oli nii tõsine südameatakk, et pärast 35 minutit
kestnud keerulisi elustamiskatseid arst loobus ning hakkas täitma surmatunnistust.
Siis märkas keegi mingit elutegevust, arst jätkas tööd elektriliste elustamisvahendite
ja hingamisaparaadiga ning suutis patsiendi südame jälle tööle panna. Järgmisel
päeval, kui patsient oli juba kontaktivõimelisem, suutis ta detailselt kirjeldada
peaaegu kõike seda, mis oli elustamisruumis toimunud. Arst oli väga üllatunud. Kuid
veelgi rohkem hämmastas teda patsiendi ilmekas kirjeldus kiirabiõest, kes arstile oli
appi tõtanud. Patsient kirjeldas teda väga detailselt, kaasa arvatud soeng ja
perekonnanimi. Ta kirjeldas, kuidas naine oli veeretanud läbi koridori käru koos
elektrišoki aparaadiga, mis on meditsiinis põhiline elustamisvahend. Kui arst temalt
küsis, kuidas ta sai teada õe nime ja seda, mis õde tema südameataki ajal tegi, ütles
patsient, et oli väljunud oma kehast ja läbinud õe keha – siis kui ta oli läinud
ooteruumi oma naist vaatama. Õe keha läbides oli ta lugenud tema nimesilti ning
jätnud selle meelde, et hiljem teda tänada. Arst oli patsiendi jutu üle väga
hämmeldunud. Ta ütles, et kohalolek oli ainus võimalus kõike seda nii täpselt
kirjeldada.
Inimene, kes oli sündides juba pime, sattus nii raskesse auto õnnetusse, et ta langes
haiglas kliinilisse surma. Meditsiiniline personal püüdis edukalt teda elustada.
Järgmisel päeval, kui ta oli paranemas ja toibumas, rääkis ta arstidele hämmastavalt
detailselt sellest, mis tema elustamiskatsete ajal sooritati. Kusjuures oli ta sünnist
saati täiesti pime, suutis ta isegi arstide välimust ja tööriistade kujusid väga täpselt
24
kirjeldada. Arstid olid tema jutu üle väga hämmingus ja ei osanud selle peale midagi
kosta.
Surmalähedasi kogemusi on kogenud isegi maailma kuulsusega teadlased. Näiteks
neurokirurg dr. Eben Alexander sattus 2008. aasta sügisel bakteriaalse põletiku tõttu
koomasse. Tema aju üks osa nimega korteks oli täielikult funktsioneerimise lakanud,
kuid teised ajupiirkonnad töötasid endistviisi edasi. Arvatakse, et teadvus on seotud
just korteksi ajupiirkonnaga ja seetõttu on SLK-sid peetud just korteksi häireteks.
Kuid dr. Alexander ei oleks siiski saanud üldse midagi tunda ega näha, sest korteks
oli täielikult funktsioneerimise lakanud, mitte aga lihtsalt häirunud.
Pam Reynolds, kes oli Atlanta laulja ja laululooja, viidi 1991. aastal operatsiooni ajal
kliinilise surma seisundisse. Pam Reynoldsi juhtum on üks kuulsamaid maailmas,
sest kirjeldatud juhtum on tõestatud kui fakt. Kehast väljumist ja tunnelite nägemist
on täheldatud ka paljudes teistes surmalähedastes kogemustes. Kuid neid asjaolusid,
mida Pam koges esmalt üldnarkoosi ajal ja siis kliiniliselt surnud olles, kinnitasid
hiljem ka tema operatsiooni ajal kohal olnud meditsiini töötajad.
Pam Reynoldsil esinesid suured peapööritused. Laulja kõne- ja liikumisvõime
hääbusid. Tal tehti kompuutertomograafia, milles oli näha, et naise ajuarteris
ajutüve lähedal oli hiiglaslik aneurüsm. See on väga ohtlik, sest see võib
lõhkeda ja inimese ära tappa. Surm võis tekkida ka tavalise lõikuse ajal. Naist
ravis Phoenixi neurokirurg Robert Spetzler, kes on terapeutilise hüptermia
spetsialist. See seisneb selles, et patsiendi kehatemperatuur viiakse nii
madalale, et süda seiskub. Tekib kliiniline surm. Inimese aju ei tööta, kuid
madalal kehatemperatuuril tuleb see ilma hapnikuta kauem toime. Paisunud
veresooni pehmendab madal temperatuur ja seetõttu veresoonte lõhkemise
oht väheneb. Sellepärast aneurüsm tühjeneb ja selle saab kõrvaldada.
Naise kallal töötasid nii Spetzler kui ka tema enam kui 20 meditsiini ala
töötajat. Ta viidi üldnarkoosi. Et aga Pami silmad ei kuiveneks, siis ta silmad
määriti lubrikandiga kokku ja kleebiti kinni. Pami ajukoore elektrilist
aktiivsust jälgiti elektroentsefalograafi elektroodidega. Naise kõrvadesse
pisteti väikesed kõlarid, mis mõõtsid ajutüve aktiivsust. Nendes kõlarites oli
kuulda 100 detsibelliseid klõpse. Kuid just kolju lahtipuurimise ajal tundis
Pam oma kehast väljumist ja seejärel nägi ta, kuidas arstid tema füüsilise
keha kallal toimetavad. Seda rääkis naine hiljem pärast üldnarkoosi ajal
olemist. Sellise operatsiooni ajal ei saanud kuidagi Pam kasutada oma silmi
ega kõrvu. Kuid siiski mäletab ta seda mõtet ( nähtut ja kuuldut ), mil ta oli
õhus hõljunud.
„Minu meelest oli väga kummaline, kuidas nad mu pead olid raseerinud. Olin
uskunud, et nad võtavad kõik juuksed ära, aga ei võtnud,“ rääkis Pam hiljem.
Väga täpselt kirjeldas ta luusaagi ja selle tekitatud heli: „See kaadervärk,
mille hääl oli jõle, nägi välja nagu elektrihambahari ja selles oli mõlk.“
Spetzler püüdis Pami pealmist ajukihti kääridega lahti lõigata, kui
mingisugune südamekirurg püüdis sel ajal Pami paremas kubemes reiearterit
tabada. Hiljem oli Pam mäletanud südamekirurgi kõnet: „Meil on probleem.
Tema arterid on liiga kitsad.“ Pärast seda aga lausunud kohe meeshääl:
„Proovi teiselt poolt.“ Sellist vestlust kinnitasid hiljem arstid, kuid Pam ei
saanud ju seda kuidagigi kuulda, sest ta oli viibinud üldnarkoosis ja tema
kõrvadesse oli lastud väikeste kõlarite „kurdistav“ klõpsumine.
25
Kui Pam viidi kliinilisse surma, mis oli tekkinud madala kehatemperatuuri
tagajärjel, siis hakkasid ilmnema surmalähedase kogemuse tavalised
tunnusjooned. Ta oli operatsioonisaalist välja lennanud ja läinud mingisse
valgesse tunnelisse. Tunneli lõpus nägi ta surnud sõpru ja tuttavaid. Naine
tundis oma hinge kui ühte osa Jumalast. Ta mõistis, et kõik olemasolev on
tekkinud sellest valgusest ehk Jumala hingeõhust. Kuid pärast seda juhatas
Pami onu ta oma kehasse tagasi. Ta võrdles seda tunnet kui jäisesse basseini
sukeldumist.
Umbes 4,2 protsenti inimestest on tundnud surmalähedast kogemust. See on välja tulnud USAs ja
Saksamaal korraldatud uuringutes. Uurimustes on näha ka seda, et surmalähedaste kogemuste
iseloomu ei mõjuta inimese sugu, rass, usuline kuuluvus, haridus, positsioon jne.
Eespool väljatoodud surmalähedaste kogemuste juhtumite korduv iseloom seisnebki selles, et
patsient näeb kõrvalt enda elustamiskatseid, kui ta viibib parajasti kliinilises surmas. Juhtumite
selline aspekt on ajas korduv ja seetõttu on seda võimalik ka objektiivselt kontrollida. Näiteks kogu
maailmas elustatakse kuskil inimesi kliinilisest surmast peaaegu iga päev ja nendelt inimestelt
saadud tunnistused sisaldavad antud aspekti. See tähendab seda, et kui inimene on sattunud pärast
mõnda rasket haigust või ränka õnnetust kliinilisse surma, siis pärast tema taastumist ( ehk pärast
tema elustamist ) on võimalik saada tunnistusi tema kogemustest, mis toimusid parajasti tema
kliinilise surma ajahetkel. Seda võivad kinnitada ka elustamiskatsete juures viibivad isikud.
Enamasti need juhtumid sisaldavadki antud aspekti.
Kui surmalähedased kogemused on tõesti väidetavalt sureva aju loodud illusioonid,
siis miks me ei näe midagi muud nagu näiteks ennast rannas päevitamas või ujumas,
sõpradega aega veetmas, autoga sõitmas, kusagil mõnusas kohas reisimas või oma
töö kohustusi täitmas nagu tavalise unenäo korral ikka nähakse. Miks nende asemel
nähakse surmalähedaste kogemuste ajal just mingeid senitundmatuid tunneleid,
valgusolendeid, suurt õndsuse tunnet, kaaluta olekut, tagasi vaadet elule ja veel palju
muid surmalähedaste kogemustega kaasnevaid asju, mida enamus inimesi pole kogu
oma elu jooksul kunagi kogenud?
Nagu juba eespool välja öeldud, seletavad mõned autoriteetsed teadlased surmalähedasi
kogemusi aga süsinikdioksiidi taseme tõusuga veres. See tähendab seda, et on leitud tugev seos
surmalähedaste kogemuste tajumise ning vere kõrgenenud süsinikdioksiidi ning vähesel määral ka
kaaliumi taseme vahel. Paljud teadlased on pidanud võimalikuks ka seda, et patsient võis tulla
lühikeseks ajaks teadvusele või võis ta poolenisti teadvuslikult midagi tunda. Võimalikuks on
peetud sedagi, et patsiendile võisid hiljem õed või arstid midagi rääkida. Mõned teadlased on
arvamusel, et patsientide kirjeldused võivad olla nii üldised, et sobivad ükskõik millise
situatsiooniga. Kuid see ei seleta ikkagi sellist asjaolu, et kui inimene on kliiniliselt surnud, näeb ja
kuuleb samal ajal seda, mis elustamisruumis parajasti toimub. Sellest järeldub, et süsihappegaas
võib küll muuta inimese aju keemilist tasakaalu, kuid ilmselgelt ei seleta see ära kehaväliseid
elamusi, mille korral inimene näeb surnud olles kuidas meedikud teda parajasti elustada püüavad.
Kui inimene saab midagi teada sellel ajal toimunud tegevuse kohta, mil ta oli kliiniliselt surnud, siis
see tegelikult tõestabki selle nähtuse reaalset eksisteerimist, mida paljud skeptiliselt häälestatud
maailma teadlased püüavad lihtsalt ignoreerida.
Kuid kõigest sellest hoolimata peetakse surmalähedasi kogemusi enamasti just sureva aju
illusioonideks. Ollakse veendunud, et toimub midagi ajus, mitte sellest kusagil väljaspool. Peaaegu
kõik teadlased on sellises arusaamises üsna kindlad. Kuid sellest hoolimata on olemas aspekte, mis
seab sellise väite tõsiselt kahtluse alla. Näiteks kui inimene on kliiniliselt surnud, siis on tal ikkagi
võimalus näha selliseid toiminguid, mida arstid tema elustamise ajal korda saadavad. Hiljem, kui
inimene on juba taastunud ja ärkvel, räägib inimene seda, et mida elustamise ajal täpselt tehti ja
kogu see kirjeldus osutub detailselt väga täpseks. Selline aspekt on hiljem üllatanud väga paljusid
arste, sealhulgas isegi skeptikuid. Suur hämming seisnebki selles, et kuidas saab inimene teada
26
seda, mida sooritati tema elustamise ajal, kui ta oli kliiniliselt surnud. Kui inimene oli surnud ja
nägi skeptiliste teadlaste poolt väidetavalt ajus olevaid illusioone, mis võis olla just nagu unenägu (
aju loodud üks virtuaalreaalsuse ilminguid ), siis kuidas saavad unenäos juhtuda sellised
sündmused, mis leiavad aset ka tegelikkuses ehk nö. ärkveloleku maailmas?
Kui nähakse unes, et kõnnitakse või lennatakse palati ruumis ringi, siis tegelikuses ( ehk ärkvel
olles ) seda inimene siiski ei teosta. Teostus toimub sellisel juhul ainult unenäos. Inimene ei saa
kuidagi näha unenäos seda, mis toimub samaaegselt tema elustamise protseduuride ajal. Antud juhul
ei olegi võimalik midagi muud järeldada kui ainult seda, et inimene ei saanud viibida sellises aju
loodud virtuaalreaalsuses nagu seda on unenägu, vaid inimese aju loodud virtuaalreaalsus ühtis
ajaliselt ja ruumiliselt väga täpselt tegelikkusega ehk seega inimene pidi olema parajasti ärkvel ja
kohal. See on psühholoogiline fakt, et inimese unenäomaailm ei ühti ajaliselt ja ruumiliselt
pärismaailmaga ehk unenäos nähtav ja kuuldav ei realiseeru tegelikkuses. Järelikult inimese
surmalähedased kogemused ei saa tuleneda surevas ajus toimuvatest illusioonidest, kuna need
vastavad sündmustele, mis leiavad aset ka tegelikkuses. Seega teadvus ei olnud inimese kliinilise
surma ajal enam ajust sõltuv ja seega ei olnud seda ka enam vaja. Ajust tuli lahkuda ehk eralduda,
olla nö. lahus.
Maailmas ei ole teada mitte ühtegi sellist unenäo juhtumit, mille korral on inimene oma enda
unenäos näinud kõrvalt ennast magades. Küll aga SLK-de korral on patsiendid näinud operatsiooni
ajal ennast kõrvalt. Nad on saanud kõrvalt jälgida seda, kuidas arstid ja medõed tema surevat keha
elustada püüavad. Kuid unenägude korral ei näe inimesed ennast kõrvalt, kuidas nad oma soojas
voodis parajasti magavad. Selline aspekt unenägude juures üldse puudub.
Inimesed vahel mäletavad oma unenägusid, mida nad ööseti magades näevad, kuid enamasti
seda ikkagi ei mäletata. Mäletada hiljem ärkvel olles unenäos toimunud sündmusi teeb
põhimõtteliselt sama välja, mis mäletada ärkvel olles toimunud reaalseid sündmusi. Kuid unenäod
kipuvad vastupidiselt reaalsetele sündmustele väga kiiresti ununema. Hilisemas elus ei mäleta
inimene oma unenägudes kogetud elamusi peaaegu üldse või mäletatakse nendest väga vähe ja
sedagi ähmaselt. Kuid vastupidiselt unenägudele mäletatakse surmalähedasi kogemusi aga väga
selgelt ja detailselt ning veel väga kaua aega pärast nende sündmuste üleelamisi.
Raamatus „Mõistatuslike nähtuste entsüklopeedia“ on esitatud palju pikemalt ja põhjalikumalt
uurimusi selle kohta, et kas SLK-d on tõesti inimese sureva aju viimased funktsioonid või leidub
siiski tõendeid ka selle kohta, et inimese kehast väljumine ei olegi pelgalt ajust tingitud illusioon.
Seal on välja toodud palju põhjalikum analüüs juhtumitest, mille korral inimesed näevad ja
kuulevad asju, mil nad olid parajasti surnud. Ka käesolev teooria toetub paljuski just selle raamatu
autorite esitatavatele andmetele ja analüüsile.
1.1.8.2.1 Kontakt maavälise tsivilisatsiooniga
Surmalähedaste kogemuste korral esineb meditsiiniline probleem, mille korral puudub korralik
ja kõiki aspekte arvestav kehast väljumise loodusteaduslik seletus. Peale selle esineb ka veel selline
aspekt, et kui suudetakse tõepoolest mingisugusel kujul tõestada SLK-de fenomeni tegelikku
eksisteerimist, siis põhimõtteliselt oleks tõestatud ka inimese elu jätkumine pärast (aju)surma. Kuid
see tähendab ka seda, et kõik surnud inimesed, kes kunagi on Maal elanud, peavad „kuskil“ veel
kehavälises olekus elama. Selle kohta tekkivad küsimused seisnevad selles, et miks need minevikus
“surnud inimesed” siis meiega ( ehk elavate inimestega ) kontakti ei võta ja millises maailmas nad
kõik siis parajasti ka elavad? Võib olla nad ongi meiega kontakteerunud, kuid sellisel viisil, mida
me pole osanud oodata.
Nendega ( s.t. kehast väljunud inimestega ) võivad suhelda näiteks selgeltnägijad ja igasugused
27
muud sensitiivid, kes väidetavalt saavad „surnutelt“ sellist informatsiooni, mida pole võimalik mitte
mingisuguste muude maiste vahenditega teada saada. Sellised „erilised inimesed“ ka ise väidavad,
et mingite kindlate situatsioonide või nähtuste kohta annavad neile informatsiooni surnute inimeste
„hinged“ ehk kehast väljunud inimesed, kelle „füüsilised“ kehad võivad juba ammu surnud olla.
Näiteks siinkohal tasub märkida seda, et SLK-de juhtumite korral nähaksegi väga sageli inimeste
surnuid sugulasi ja tuttavaid.
SLK-de korral ei ole tegemist ainult inimese teadvuse eraldumisega bioloogilisest kehast, sest
peale surnud tuttavate ja sugulaste nähakse ka mingisugust tunnelit, mida vahel nimetatakse ka
„sissekäiguks“. Võib kindlalt oletada, et need on tõenäoliselt aegruumi tunnelid ehk ussiurked, mida
kirjeldaksid ka Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria võrrandid. Selliste tunnelite olemasolu
kirjeldab ka ajas rändamise füüsikateooria. Need aegruumi tunnelid vahendavad füüsiliste kehade
teleportatsiooni ajas ja ruumis. Kui neid SLK-de korral tõepoolest nähakse, siis SLK fenomeni
tõestamise korral oleks tõendust leidnud ka nende tunnelite olemasolu. Võib oletada, et need
aegruumi tunnelid viivad Maalt kehast väljunud inimesi ehk surnuid inimesi kusagile kaugele
eemale, sest aegruumi tunneleid kasutatakse ainult väga kaugeid vahemaid läbides. Näiteks
ulmekirjanduses kasutatakse neid galaktikate vahelisteks rändudeks. Kõigest sellest võibki järeldada
seda, et inimene võib pärast surma sattuda maavälisesse tsivilisatsiooni.
Eespool esitatud järeldused ja väited kehtiksid ainult siis, kui suudetakse SLK fenomeni
olemasolu tõestada. Kuid selline avastus viiks suure tõenäosusega inimkonna kultuuri šokki, sest
taoline avastus lükkaks ümber peaaegu kogu tänapäevase teadusliku maailmapildi. Kui suudetakse
teaduslikult tõestada SLK-de eksisteerimine, siis on võimalik teha väga tõsiseid ja kindlaid järeldusi
ka maaväliste tsivilisatsioonide olemasolu kohta, mille korral võib väita, et maaväline mõistuslik
elu eksisteerib sellise vormina, mida me mõistaksime kehast väljunud olekuna.
Kuid tõeline probleem seisnebki tegelikult selles, et miks need katsed, mis tõestaksid SLK-de
olemasolu, kuidagi ei õnnestu? Kaasaaegse teaduse üheks suurimaks eelduseks on see, et ta peab
põhinema empiirilistel ( s.t. kogemuslikel ) andmetel ja selleks saab olla ainult inimese enda loodud
eksperiment. Kuid selline teaduse suurim eeldus muutubki SLK-de uurimisel suurimaks
komistuskiviks, sest kui ei leita nähtuse empiirilist tõestus, siis teadus ei tunnista selle nähtuse
olemasolu. Kuid siinkohal tasub arvestada ühte väga spetsiifilist aspekti. Näiteks maaväline
tsivilisatsioon ( seal hulgas ka surnud inimesed ) võivad teadlikult enda kasuks ära kasutada Maa
inimeste poolt loodud teadusliku maailmapildi toimimise rangeid reegleid. See tähendab seda, et
suure tõenäosusega soovivadki maavälised tsivilisatsioonid seda, et nende olemasolu jääks ainult
usulisele tasemele, mitte ei jääks aga teadusliku faktina. SLK fenomeni olemasolu kindlaks
tegemise teaduslik katse seisneks selles, et tuleb küsida pärast ärkamist patsiendi käest mingisuguse
peidetud objekti kohta, mis oli tema kliinilise surma ajal kohas, kust patsient oma voodist seda näha
ei saanud. Seda ilmselt ei olegi põhimõtteliselt võimalik sooritada, sest maavälised tsivilisatsioonid
lihtsalt ei sooviks seda. Vastasel korral oleks kogu meie maailmapilt ääretult “rikutud”, mis
põhjustaks ka tulnukate tulemise Maale, sest siis ei oleks neil enam põhjust meie eest varjata.
1.2 Inimese kehast väljumise füüsikateooria loodusteaduslik käsitlus
1.2.1 Sissejuhatuseks
28
Vaimud, hinged, valgusolendid ( keda mõnikord kutsutakse ka ingliteks ), kummitused,
poltergeistid, deemonid ( keda uurivad demonoloogid ) – kõikide nende mõistete taga eksisteerib
tegelikult üks nähtus, mida me mõistame kehast väljumisena. See tähendab seda, et eespool
loetletutest võivad tegelikult olla kehast väljunud surnud inimesed ( või kehast väljunud tulnukad
ehk maavälised mõistusega eluvormid ) nagu me näeme seda surmalähedaste kogemuste ehk SLK-
de korral. Näiteks need „olendid“, keda me nimetame vaimudeks või kummitusteks, on väga
tõenäoliselt kehast väljunud inimesed või tulnukad, kelle bioloogilised kehad on surnud. Antud
teoses ( s.t. inimese kehast väljumise füüsikateoorias ) mõistame kehast väljunud mistahes eluvormi
valgusolendina.
Meditsiinis on läbi aegade vaieldud selle üle, et kas SLK on põhjustatud inimese sureva aju
viimastest funktsioonidest või on tegemist tõepoolest reaalsete nähtustega. Kas inimese kehast
väljumine on reaalne või siiski ajuillusioon on tegelikult võtmeküsimus olnud kogu aeg. Antud
käsitletav inimese kehast väljumise füüsikateooria näitab veenvalt, et inimese kehast väljumine ei
ole tegelikult vastuolus füüsika seadustega, vaid hoopis vastupidi. See tähendab seda, et isegi kui
kõik SLK kogemused osutuvad tõepoolest inimese ajuillusioonideks, siis sellest hoolimata on
võimalik füüsika seadustega veenvalt näidata, et inimese kehast väljumine on füüsikaliselt täiesti
võimalik. Võib väita isegi nii, et kehast väljumine pole mitte ainult võimalik, vaid füüsika areng
näitab selle kindlat tulenemist elektromagnetismi ja aegruumi füüsikast. Sarnane olukord oli ka ajas
rändamisega, mille korral ei usutud selle loomise võimalikusesse, kuid samas objektiivselt
analüüsides ei olnud ajas rändamine vastuolus ka füüsika seadustega, vaid hoopis vastupidi –
füüsika seadused ( nagu näiteks relatiivsusteooria ja kvantmehaanika ) hoopis vihjasid selle loomise
võimalikusesse. Selles seisnebki kehast väljumise „sõltumatuse printsiip“:
„Isegi siis, kui me ei usu inimeste surmalähedaste kogemuste reaalsesse
võimalikkusesse ja peame jätkuvalt neid ajuillusioonideks, viib sellest hoolimata
füüsika üldine areng objektiivselt ikkagi selle reaalse loomise mõistmiseni.“
Võib öelda, et esineb kahte liiki kehast väljumisi. Inimene võib oma kehast väljuda ka reaalselt,
kuid mõnikord võib aju ka seda lihtsalt jäljendada ehk luua illusiooni tundest, et ollakse oma kehast
väljas. Just seda viimast on kõige rohkem eksperimentaalselt uuritud. Näiteks ajukirurg Robert
Spetzler, neuroloogia professor Jimo Borjigin, Genfi Ülikooli haigla arst Olaf Blanke ja USA
Kentucky Ülikooli neuroloogia professor Kevin Nelson on eksperimentaalselt uurinud inimese
kehast väljumist – õigemini ajuillusiooni keha välisest kogemusest. Tähelepanuväärne on see, et
need nimetatud kuulsad ja austatud teadlased ise siiralt usuvad, et inimese kehast väljumine on
tegelikult ajuillusioon ja et nende empiirilised uuringud ning katsed seda ka tõendavad. Kuid
objektiivselt analüüsides ja tõlgendades nende teostatud uurimusi ( laskumata sealjuures äärmisesse
usku või skeptismi ) tuleb siiski tõdeda, et nende lugupeetud teadlaste poolt tehtud katsed ei näita
mitte midagi muud kui ainult seda, et inimese aju on suuteline looma illusiooni keha välisest
kogemusest. Ja kõik. Inimese aju suudab kõike jäljendada, kuid see ei tähenda veel seda, et inimese
reaalne kehast väljumine oleks täielikult välistatud või füüsikaliselt võimatu. Nende nimekate
teadlaste poolt loodud uurimused ei näita tegelikult mitte midagi inimese reaalse kehast väljumise
kohta, vaid selle asemel uuritakse ja kogutakse tõendeid aju loodud illusioonist, mille sisuks on
inimese kehaväline kogemus. Tuleb teha selget vahet, et mis on ajuillusioon ja mis mitte. Selles
mõttes liigitubki inimese kehaväline kogemus kaheks: reaalseks ja illusionaarseks kogemuseks.
Näiteks 2014. aasta kevadkursuse Ottawa Ülikooli üks psühholoogia tudeng on enda
väitel võimeline mõttejõul „väljuma“ oma kehast. Kehast väljas olles näeb ta
iseennast hõljudes õhus oma enda keha kohal. Ta „näeb“ ka oma keha liigutusi, kuid
tegelikult ta lamav keha ei liigu. Tudeng on võimeline looma endale virtuaaltunnetust
oma keha liikumisest, kuigi keha tegelikult ei liigu. Tal on väga suur
keskendumisvõime tunnetamaks enda keha liikumist. Ta ei näe iseennast olevat enda
keha kohal. Tudeng tajub oma keha tegelikust asukohast ruumis kõrgemal olevat.
29
Reaalset kehast väljumist tegelikult ei eksisteerinud. Tomograafiliste ülesvõtete
analüüsist ja tema küsitlustest selgus, et tema nö. „mõttelise kehast väljumise“ ajal
ilmnes hallutsinatsioonidega seotud ajupiirkonnas tugev aktiivsus. Eriti väikeajus
esinenud suur aktiivsus annab tunnistust tudengi „virtuaalse kehast väljumise“ ajal
tajutud keha virtuaalsetest liikumistest. Ka tegevuse seiramisega seotud
ajupiirkonnad ( nagu näiteks orbitaal-eeskäärude keskmine, vasakpoolne ja kõrgem
osa ) olid aktiveerunud. Katsealuse tervis oli hea ja ajus ei esinenud mingeid hälbeid
ehkki oli ta võimeline endale looma kinesteetilisi nägemusi ja motoorset liikumist
peegeldavaid kujutluspilte.
Kuid inimese reaalne kehast väljumine on ajas rändamise erijuht. Ajas rändamise korral
teleportreerub inimene ajas või ruumis siis, kui inimese keha satub kinnise aegruumi lõkspinna
sisse. Kinnine lõkspind tekib siis, kui inimese keha kogu pindala eksisteerib muutuvas väljas ehk
muutuvas elektromagnetväljas. Sellisel juhul tekib ümber inimese keha kinnine lõkspind, mis
võimaldab liikuda hyperruumis ja seega ajas. Kuid kehast väljumine on inimese ajas rändamise
erijuht selles mõttes, et hyperruumi ehk väljapoole aegruumi satub mitte inimene ise, vaid inimese
närvisüsteemis eksisteerivad väljad. Kuna närvisüsteemis esinevad samuti muutuvad väljad, siis
tekib inimese elektrilises närvisüsteemis lahtine aegruumi lõkspind, mis on seotud väljade
eraldumistega hyperruumi. Kuid väljade eraldumine inimese närvisüsteemist toimub nõnda, et
eralduvad väljad jäävad hyperruumi lõksu nii nagu valguslaine ei pääse musta augu tsentrist välja.
Sellisel juhul valgus ei haju ega kao, mis põhjustabki inimese teadvuse ja psüühika jätkumist
eraldunud väljade süsteemis. Inimese kehast väljumise võimalust tõestaks veenvalt inimese reaalne
ajas rändamise katse. Inimese ajas rändamise füüsikast on põhjalikumalt kirjeldatud Maailmataju
ajas rändamise osas ja seetõttu ei hakka me seda siin enam pikalt kordama.
Inimese kehast väljumise füüsika mõistmise fundamentaalseks aluseks on kahtlemata
ajas rändamise füüsikateooria. See tähendab ka seda, et ajas rändamise
füüsikateooriast on võimalik tuletada inimese kehast väljumise füüsikateooria.
Inimese kehast väljumist ei saa mõista ilma ajas rändamise füüsikata. Inimese kehast
väljumine on ajas rändamise erijuht. Enne kui mõista inimese kehast väljumise
füüsikat tuleb kõigepealt tundma õppida inimese ajas rändamise füüsikat.
Elektrinähtuste mõistmisel ei näita nähtuse olemust mitte laengud või osakesed ise, vaid ruum (
s.t. väli ), mis eksisteerib laengute ja osakeste vahel. Inimese teadvuse ja psüühika materiaalseks
eksisteerimise vormiks on elektriväljad, mida tekitavad ajus olevad tuhanded neuronid. Inimese
teadvus ja psüühika baseeruvad neuronite elektriväljade konfiguratsioonidel ja omakorda nende
kombinatsioonidel. See tähendab seda, et inimese teadvuse ja psüühika eksisteerimiseks on vaja
elektriväljade olemasolu, mille tekitajateks on ajus olevad tuhanded neuronid.
Näiteks kui neuroneid ajus ei oleks, kuid kõikide kadunud neuronite väljad
eksisteeriksid ja funktsioneeriksid täpselt samamoodi edasi, siis tõenäoliselt jääks
kestma ka inimese teadvus ( psüühika ).
Inimese kehast väljudes on teadvuse ja psüühika tekitajaks valgus ( ehk elektromagnetlained ),
milles esinevad samuti elektriväljad.
Inimese kehast väljumise füüsikateooria põhiliseks uurimussuunaks ongi see, et
kuidas tekib inimese teadvus valgusest ehk kuidas valgus tekitab inimese teadvuse.
Suurim ja põhjapanevaim erinevus inimese ajus ja kehast väljunud olekus oleva teadvuse vahel on
see, et ajus eksisteerivad paigal seisvad väljad ( sest neuronid ajus üksteise suhtes ei liigu ), kuid
kehast väljunud olekus baseerub teadvus liikuvatel väljadel ( valguslaine ei saa ruumis olla paigal ).
Inimese kehast väljumise füüsikateooria põhineb järgmisel kolmel väga tugeval printsiibil:
30
1. SLK-d näitavad, et inimene on võimeline eksisteerima ilma bioloogilise kehata. See
tähendab seda, et teadvus ja psüühika, mida ajus loovad oma laenglemistega tuhanded
neuronid, eksisteerib materiaalselt elektromagnetväljana. Inimese ( kliinilise ja/või
bioloogilise ) surma ajal eralduvad inimese närvisüsteemist füüsikalised väljad.
2. Väljade eraldumist inimese närvisüsteemist võimaldab ajas rändamise füüsika. See tähendab
seda, et kehast väljumine on inimese ajas rändamise üks erijuhte. Sellisel erijuhul ei rända
ajas mitte inimene ise, vaid inimese sees ( ehk närvisüsteemis, kus eksisteerib
elektrilaengute polarisatsioon ) olevad väljad ehk ajas rändab seisumassita väli ( footonid ),
mitte seisumassiga keha ( inimene ).
3. Väljade süsteemis puuduvad „elektrilise impulsi“ olemasoluks vajalikud neuronaalsed
struktuurid ja väljade ruumilised ulatused on võrreldes neuronite laengute väljadega palju
lokaalsemad, mistõttu ei saa väljad üksteisega otsest kontakti luua nii nagu seda teevad
neuronite laengute väljad inimese ajus. Kuid sellest hoolimata ( aegruumi eksisteerimise
lakkamise tõttu ) toimub väljade omavaheline kommunikeerumine, mille tulemusena tekib
ka väljade konfiguratsioon. See tähendab seda, et sellises väljade süsteemis toimub väljade
omavaheline kommunikeerumine ja väljade konfiguratsiooni ( teadvuse ) tekkimine palju
abstraktsemalt kui seda näiteks inimese ajus olevate neuronite korral.
Kõik teised aspektid, mis on seotud inimese kehast väljumisega, tulenevad nendest samadest
printsiipidest ja nende kombinatsioonidest. Inimese kehast väljumise füüsikateooria põhineb
arusaamadel, mille kohta on võimalik esitada kolm põhiküsimust:
1. Mis eraldub inimese kehast?
2. Kuidas „see“ eraldub inimese kehast?
3. Kuidas funktsioneerib ( eksisteerib ) inimene kehast väljunud olekus?
Inimese kehaväliseid kogemusi ja surmalähedasi kogemusi ei saa võtta päris üks ühele. Inimese
kehaväline kogemus sisaldab endas ainult kehast väljumist ja ei midagi muud. Kuid samas
surmalähedane kogemus sisaldab endas peale kehast väljumise ka veel palju muid aspekte nagu
näiteks surnute „hingede“ nägemist, valgustunnelit, ilusaid maastikke ja õndsuse tunnet.
Surmalähedane kogemus sisaldab endas kehast väljumist, kuid see on tunduvalt laiem ja
mitmekülgsem nähtus kui lihtsalt üks tavaline kehaväline kogemus. Selles mõttes on need kaks
mõnes mõttes erineva sügavusega ja haardega nähtust.
1.2.2 Aju lähitsooni ehk kvaasistatsionaarsed väljad
Tekib küsimus, et kui teadvus tekib elektrilises süsteemis, siis mis eristab teadvuseta süsteemist
teadvusega süsteemist. Näiteks teadvus tekib inimese ajus, kus eksisteerivad laenglevad neuronid
ehk elektriliselt laetud kehad, kuid samas võivad elektriliselt laetud kehade süsteemid olla ka
tahketes kehades või isegi äikesepilves. Miks on nii, et just ajus olevas elektrilises süsteemis tekib
teadvus, kuid teistes elektrisüsteemides seda ilmselt ei teki? Lahendus seisneb selles, et mille
poolest erineb teadvusega süsteem teadvuseta süsteemist. Näiteks inimese ajus olevas elektrilises
süsteemis tekivad ja kaovad elektriliselt laetud kehad ajas ja ruumis perioodiliselt ( sest neuronite
laenglemine toimub ajas ja ruumis perioodiliselt ). Ajus olevate elektrilaengute vahel esinevad
enamasti elektrilised tõukejõud, sest kõik neuronid on laetud samamärgiliselt. Kuid näiteks tahkes
31
kehas, mis on elektriliselt neutraalne, on kõik aatomid laetud ehk esinevad ioonid, mille vahel on
kovalentsed sidemed ( s.t. keemilised sidemed ). Iga ioon on vastastikmõjus vastandmärgilise
iooniga. Seetõttu ongi tahke keha enamasti elektriliselt neutraalne, sest see koosneb sama palju ühe-
ja erimärgilistest laengutest ehk ioonidest ja need on ruumiliselt jaotunud nii, et iga laeng on
vastasmõjus vastandmärgilise laenguga. Need erinevused on aga väikesed ja tegelikult ebapiisavad
seletamaks erinevust teadvuse süsteemist teadvusetu süsteemist. Kõige suurem ja olulisim erinevus
ilmselt seisneb selles, et teadvusega süsteem on pidevas sisemises muutumises keskkonna
interaktsiooni tõttu, kuid samas teadvuseta süsteem on ajas pigem muutumatu ja keskkonnaga
interaktsiooni enamasti ei teki. Näiteks inimese teadvussisu on ajas pidevalt muutuv, ja isegi siis kui
ta oma toas päev läbi ringi kõnnib. Teadvussisu pidev muutumine avaldub ajus elektriliselt laetud
ajupiirkondade aktiivsuste pidevas muutumises, sest need on vahetult seotud ( sõltuvuses )
keskkonnast tulenevate stiimulitega, mis on omakorda samuti pidevas muutumises. Ja tegelikult see
ongi oluliseim ja suurim erinevus kahe elektrilise süsteemi vahel, milles ühes tekib teadvus ja teises
aga ei teki mitte kunagi. Põhjus seisnebki selles, et elektriline süsteem ( s.t. elektriliselt laetud
kehade vaheline resultantväli ), milles tekib teadvus, on pidevas muutumises ajas ja ruumis, sest see
süsteem on interaktsioonis keskkonnaga, mis samuti detailides pidevalt muutub. See tähendab seda,
et on olemas kaks poolt – elektriline süsteem ja keskkond, mille ühe muutus põhjustab teise
muutumise ning selline muutumine on alati omavahel vastastikune.
Neuronite ( ja neuronipopulatsioonide ) aktiivsused on seotud närviimpulsside liikumistega
närvikoes. Näiteks kui impulss saabub neuronisse ( neuronipopulatsiooni ), siis muutub
neuronipopulatsioon aktiivseks. See tähendab seda, et mingi ajupiirkonna aktiivsus tähendab ( info )
impulsside vastuvõtmist, töötlemist või edasi saatmist. Seda sellepärast, et neuronite aktivatsioon ja
impulside liikumine ajus on omavahel väga tihedalt seotud. Membraanipotsentsiaali ja
aktsioonipotentsiaalide vahel on väga tugev seos, kuid membraanipotentsiaalis võib esineda palju
muutusi, mis aktsioonipotentsiaalides ei kajastu. Neuron või neuronite populatsioon aktiveerub alati
siis, kui neile saabub impulss ( nad võtavad impulsse vastu ) või siis, kui nad ise saadavad impulsi
mõnele teisele neuronile. Neuronite süsteemide aktiivsuste suurenemist või vähenemist mõistetakse
närviimpulsside sageduse muutumisena. Aktiivsustel võivad olla ajalised mustrid ja rütmid.
Kui mingisugune ajupiirkond elektriliselt aktiveerub, siis seda piirkonda tabab hapnikurikas veri.
See tähendab seda, et mingisuguse ajupiirkonna aktiivsuse taga on ajurakkude hapnikutarbimine.
Vere magnetilised omadused sõltuvad vere hapnikusisaldusest. Aktiivsetesse ajupiirkondadesse
tulvab hapnikurikas veri. Seetõttu näitavad vere magnetilised omadused ajupiirkondade aktiivsuse
ja ainevahetuse erinevusi.
Kui närviimpulss suubub neuronisse, siis see ka neuronist väljub. Impulsid on ajus pidevas
liikumises. Impulss, mis väljub neuronist, on teistsugune ( oma informatsiooni poolest ) impulsist,
mis suubus neuronisse. Impulss kannab endas informatsiooni. Järelikult neuronid (
neuronipopulatsioonid ) muudavad infot, mis levivad ajus impulssidena. Kuid neuronid ka
talletavad informatsiooni.
Inimese ajus liiguvad ringi miljardid närviimpulsid. Elektriimpulss liigub ajus kiirusega umbes
360 km/h. Need impulsid ei liigu ajus ringi suvaliselt, vaid mööda kindlaid trajektoore. Näiteks
visuaalne informatsioon ( ehk impulsid ) jõuab silmast ajju esmasesse visuaalsesse korteksisse just
läbi talamuse lateraalse põlvkeha. Kuid edasi läheb info juba kõrgematesse visuaalsetesse
keskustesse. Uuringutest on selgunud tõsiasi, et kui ühe ajupoolkera esmane visuaalne korteks saab
kahjustatud, siis sellisel juhul jõuab info ( ehk impulsid ) talamuse lateraalse põlvkehalt otse
kõrgematesse visuaalsetesse keskustesse. Kuid mis trajektoore kõik need aju impulsid siiski
liiguvad, see tulebki tulevikus eksperimentaalselt kaardistada. Seda veel lõpuni ei teata. Kui aga
teatakse kõikide ajus olevate impulsside liikumiste trajektoore, siis ilmselt annab see teada ka
sellest, et kuidas aju põhimõtteliselt töötab.
Suur osa sensoorsetest signaalidest ( ehk impulsid ) läbivad taalamuse piirkonna. Edasi hakkavad
neid signaale töötlema aju kõrgemad keskused ( näiteks ajukoor ). Taalamus on seega
kontrollkeskus ja võimalik sõlmimisala ( impulsside koondumise piirkond ). Kuid taalamusse
tulevad impulsid ajukoorest tagasi ( tagasi-sidestatud süsteem ). Selle kaudu töödeltakse inimese
tunnetusprotsesse ja käitumist ( mis sõltub inimese seisundist, tähelepanust, huvidest ja
32
eesmärkidest ). Seega ajus liikuvad impulsid hajuvad ja koonduvad ning siis jälle hajuvad ja
koonduvad jne jne. See tähendab seda, et ajus liiguvad impulsid „ringi-ratast“. Kui aga taalamuse
intralaminaarsete tuumade ühendused ajukoorega on kahjustada saanud, kaotab inimene enamasti
teadvuse.
Impulsside liikumist ja levimist aju neuronipopulatsioonides mõjutavad ka neuronite
omavahelised sünaptilised ühendused. Kuid sünaptiliste ühendustega juhtuvad inimese sügava une
ajal kummalised ilmingud. Näiteks Tononi ja Cirelli tõestasid, et kui inimene magab sügavat und,
siis väheneb ühtlaselt tal ajus olevad sünaptilised ühendused. See aitab võimaldada vähendada
energiatarbimist ja samas ka mälusisud salvestuvad paremini. See tähendab ka seda, et ärkvelolekus
suureneb ajus sünapsite ühendused ( ehk seepärast inimese ajukoores suurenebki erutatavus, kui nad
on üsna pikalt ärkvel - samuti ka unedeprivatsiooni tõttu ), kuid sügava une ajal vähenevad ühtlaselt
need sünapsite ühendused. Need kaks eri tahku kompenseerivad üksteist. Kui inimese une ajal
vähenevad ajus olevate neuronite sünaptilised ühendused, siis järelikult ei saa impulsid ajus enam
nii vabalt liikuda. Seda võimaldavad sünaptilised ühendused on tohutult vähenenud.
Tihedate rakkudevaheliste ühenduste kaudu suhtlevad mõned neuronid elektriliselt. See tähendab
seda, et inimese närvisüsteemis oleva informatsiooni keemiline edastamine ei ole alati sünaptiline.
Näiteks tuumad, mis paiknevad ajutüves, kontrollivad eesajus olevaid suuri piirkondi pikkade
aksonitega, mille kulgemise teel vabastatakse virgatsaineid. Need neurotransmitterid valguvad aju
koes laiali, mis põhjustab kõikide ettejäävate neuronite erutumise, kui nendel neuronitel on seda
virgatsainete vastuvõtvad retseptorid. See on hämmastav mehhanism, sest piisab ainult ühe neuroni
tegevuspotentsiaali vallandumisest, et aktiveerida väga kiiresti ajukoore neuroneid otsmikusagarast
kuni kuklasagarani välja. Kindlaks on tehtud, et selline neuromehhanism on seotud püsiva
tähelepanu säilimisega ja tähelepanufookuse vahetamisega.
1.2.3 Teadvuse neurokorrelaadid
Inimese teadvusseisund tekib siis, kui aju on ergastatud üldiselt, mida kontrollivad aju koore-
alused mehhanismid. See tähendab seda, et teadvusseisund ei ole lokaliseerunud mingisse kindlasse
ajupiirkonda, vaid see on seotud aju üldise aktiivsusega, mis on mõõdetav aju erinevatest
piirkondadest. Kui kortikaalse omaduste sõlmimise aktiivsus ei ole seotud mittespetsiifilise
talamokortikaalse süsteemiga, siis toimub see teadvusväliselt. Selles süsteemis tekkivad aktiivsused
levivad üle kogu aju. Väikeajus tekkivad aktiivsused jäävad aga lokaalseks. Need ei levi üle terve
aju. Ka korteksis olevate neuronite aktiivsuslaine levi on inimese üldnarkoosi ja sügava une ajal
selgelt piiratum ja kestavad vähem aega kui teadvusseisundi korral. Ilmnevad väga vähe
aktiivsuslaineid. Kuid seevastu inimese REM-unes esinevad aju aktiivsusmustrid sarnanevad
ärkvelolekus olevale ajule. NREM-une ajal on aju aktiivsusmustrid aga palju lokaalsemad ja need
kestavad väikest aega. Üldised uuringud on näidanud seda, et teadvusseisundi korral püsib aktiivsus
kauem ja see levib üle terve aju. Kõik see tähendab seda, et teadvusseisundi ajal esineb ajus
globaalselt koordineeritud aktiivsus. See võimaldab muidugi sõlmida erinevaid lokaalseid
ajuaktiivsusi. Teadvustatud kogemus on ju enamasti ühtne. Aju globaalset aktiivsust võib mõista ka
kui aju lokaalsete aktiivsuste summana.
Väga paljud eksperimentaalsed andmed näitavad, et teadvus ei esine väga nõrga neuraalse
aktiivsuse korral ( näiteks narkoosi või kooma puhul ) ja samuti mitte liiga tugeva neuraalse
aktiivsuse korral ( näiteks epileptilise hoo või elektrišoki korral ). Seega teadvus esineb
kesknärvisüsteemide keskmisel aktiivsuse nivool ( näiteks ärkveloleku desünkroniseeritud EEG ).
Näiteks kui ajus esinevad suure amplituudiga aeglased lained ( umbes 0,1-1 Hz ), siis inimene on
teadvusetuses seisundis. Nii on see näiteks üldnarkoosi ja teadvuseta sügava une ajal. Kuid need
lained on üldnarkoosi ajal korteksis korrapärasemad ja palju sünkroonsemad, kui teadvuseta sügava
une ajal. Aeglased lained ei esine korteksis kõikjal siiski samaaegselt – s.t. osad korteksi piirkonnad
33
on aktiivsed kui samal ajal teised piirkonnad seda ei ole. Nii on see üldnarkoosi ja teadvuseta
sügava une ajal. Inimeste ajus esinev väga tugev või väga nõrk gamma-sageduslik faasisünkroonsus
viib aju samuti teadvuseta seisundile. Uuringud on näidanud ka seda, et ärkveloleku aju seisundis
võib ilmneda sellised neuroneid, mis parajasti magavad. Kuid see on nii ainult väga lokaliseeritud.
See tähendab seda, et sügava une ajal ( unenägudeta une ehk NREM-une ajal ) on mõned
ajupiirkonnad ärkvel seisundis ( need aga ei teadvustu, sest ülejäänud ajupiirkonnad magavad ) ja
samas ärkveloleku seisundi ajal on mõned ajupiirkonnad une olekus.
Kuid peale teadvusseisundi esinevad ajus ka teadvussisud, mis omakorda eksisteerivad alati ja
ainult siis, kui eksisteerib ajus ka üldine teadvusseisund. Teadvussisud esinevad aju lokaalsete
aktiivsustena. Näiteks inimese ajukoore esmase piirkonna hävimise korral kaob inimesel
teadvustatud nägemine, sest just esmane piirkond ajukoores töötleb informatsiooni, mis jõuab
nägemismeelte juurest ajju. Selline efekt on väga spetsiifiline. Näiteks kui inimene ei teadvusta
ainult ühte nägemisvälja poolt, siis tähendab see seda, et kahjustatud on ajukoore esmane piirkond,
kuid seda ainult ühes ajupoolkeras. Inimene ei teadvusta ainult neid aspekte, mis esinevad ainult
sellises ajupiirkonnas olevas nägemisvälja osas. Kui inimesel ilmneb ajukahjustus, siis kahjustuvad
ainult mingisugused kindlad teadvustatud nägemise aspektid. Näiteks kui inimene ei suuda enam (
teadvustatult ) näha kehade värvusi, siis on kahjustada saanud ainult mingisugune kindel piirkond
ajus. Kui aga kahjustada saab mingi kindel ajukeskus ainult ühes ajupoolkeras, siis kahjustus
piirdub ka ainult ühe nägemisvälja poolega. Näiteks võib inimene näha ühelpool kõike ainult
halltoonides, kuid teiselpool näeb ta kõike ainult värvilistes toonides. Kui aga inimesel on
kahjustada saanud teine aju piirkond, siis inimene ei teadvusta enam kehade liikumisi. Näiteks tassi
sisse tee valamise korral ei näe inimene liikumist. See tähendab seda, et ühel hetkel on tass tühi ja
siis mõnel järgmisel hetkel on tass juba täis. Sellisel puhul ei teadvustata objektide liikumisi, vaid
selle asemel lihtsalt kehasid ennast. Sellisele juhule on olemas ka vastupidine olukord. Inimene
teadvustab ainult kehade liikumist, kuid neid ennast aga mitte. See on sellepärast nii, et kahjustada
on saanud teiste kõrgemate visuaalsete piirkondade funktsioneerimine. On olemas ka selliseid
olukordi, mil inimene ei teadvusta enam teiste inimeste nägusid või ei suuda neid omavahel
eristada. Seda hälvet nimetatakse prosopagnoosia sündroomiks. Kõik see tähendab meile seda, et
kui on kahjustatud aju mingisugune kindel piirkond, siis esineb hälbeid ka kindlates taju või
teadvuse omadustes. Aju ühe kindla piirkonna aktiivsus on seoses ka teadvuse ühe kindla
avaldumisega. Näiteks kui inimesel ilmneb tahe liigutada ühte oma kindlat keha osa, siis on
kiirusagaras aktiveerunud üks kindel piirkond. Peaaegu kõik aspektid, mis kaasnevad teadvus-
sisudega, on seotud mõne kindla aju piirkonnaga. Näiteks kui inimene tahab liigutada oma jalga,
siis aktiveerub üks kindel aju piirkond. Kuid sellisest aju piirkonnast veidi eemal oleva ala
aktiveerumine põhjustab inimesel tahte tekkimine oma kätt liigutada. Kui ajus aktiveerub mingi
kindel piirkond, siis selle järgi saame me teada, et mis on teadvuses. See on aju üldine omadus,
mitte ainult mõnes ühes aju piirkonnas. Niiviisi ongi selline aspekt ülispetsiifiline. Teadvuslik
kogemus ja selle muutumine võib ilmneda näiteks värvides, nägudes, helides, liikumises jne.
Selline avaldumine sõltub aju väga kindlast piirkonnast. ( Aru 2009, skeptik.ee )
Assotsiatiivsed areaalid ei käsitle üksikult mitte ühtegi meelt. Nad koguvad informatsiooni
mitmetest tunderetseptoritest ja töötlevad neid nii, et inimesel tekib täielik arusaam ümbritsevast
maailmast ja selle detailidest. Assotsiatiivseid areaale vajatakse ilmselt ka teatud keeruliste
kujutluste tekkeks. Võtame näiteks „hobuse“ mõiste. Hobuse tervikliku kujutluse moodustab väga
paljud üksikkujutlused. Nendest võib igaüks olla ajukahjustuse korral häirunud. Hobuse terviklik
kujutlus kaob siis, kui esineb väga raske ajukahjustus. Kirjutatud sõna „hobune“ mõistmiseks
vajatakse esmase nägemiskorteksi läheduses teatava vasaku ajukoore areaali. Nii on ka teiste
sõnade mõistmise korral. Selle „lugemiskeskuseta“ võime siiski näha ja mõista teisi asju, kuid mitte
kirjutatuid sõnu. Lausutud sõna „hobune“ teadvustamiseks vajame ajukoore rakke vasakul pool, mis
asuvad esmase kuulmisala läheduses. Hobuse näojoonte ära tundmiseks vajame aju piirkonda, mis
asub parema oimusagara sisepinnal. Hobuse kaloppimise helina tunneme ära paremas oimusagaras
paiknevate neuronite abil. „Hobune“ mõistesse kuulub peale selle veel palju muid kujundeid ja
mälupilte. Kuid kõigest sellest põhineb suurem osa just isiklikul kogemusel. Põhimõtteliselt on
ajukoes piisav hulk võimalikke neuroniahelaid, et igal asjal, mida me võime mäletada või kujutleda,
34
oleks kasutada oma neuroniahel. Näiteks Parkinsoni tõve korral on selleks staadiumiks, kui
sümptomid hakkavad avalduma, säilinud võib olla ainult kolmandik või neljandik dopaminergilis-
test neuronitest.
Üldiselt on arvatud, et teadvustamiseks on vajalik just prefrontaalne korteks. Sellepärast, et
sellise ajupiirkonna kahjustamise korral võtab inimesel rohkem ajakulu eesmärkobjekti ja
maskeeriva stiimuli vahel, et teadvustada eesmärkobjekti samasuguselt nagu ilma nimetatud
ajupiirkonna kahjustumise korral. See tähendab ka seda, et kui kahjustub inimese prefrontaalne
korteks, siis toimuvad muutused teadvustamises. Kuid sellest hoolimata ei saa prefrontaalne korteks
olla teadvuse jaoks tarvilik, sest aju prefrontaalse korteksi töö on unenägude ajal üsna pidurtatud.
Väikeaju ja basaalganglionite blokeerimise korral ei juhtu isiku teadvusega midagi. Järelikult pole
need teadvuse jaoks vajalikud. Kiirusagaras esinevad protsessid toimuvad enamasti teadvusväliselt.
Seevastu oimusagaras ( temporaalsagaras ) toimuvad protsessid on teadvusega palju rohkem seotud.
Aju mälukeskuses, hipokampuses ja subventrikulaarses tsoonis leidub tüvirakke, mis võivad
paljuneda ja areneda uuteks ajurakkudeks. Seda nimetatakse neurogeneesiks, mille korral tekivad
juurde uued ajurakud. Pärast inimese sündi tekivad ajus uued ajurakud. Hipokampuse ajupiirkonnas
moodustatakse mälupilte. Mida rohkem seal piirkonnas neuroneid juurde tekib ( näiteks seksimise
tagajärjel ), seda enam intelligentsemad on inimesed. Uute mälestuste loomisega kaovad ajus
neuronite omavahelised vanad seosed ja tekivad omakorda uued. Kuid hipokampuse ajupiirkonna
neuronid loovad ka võrgustikke, mille abil suudab inimene teha kindlaks oma asukoha ruumis.
Peale ajupiirkondade on ka üksikutel neuronitel omad kindlad funktsioonid ja ülesanded.
Hipokampuse kahjustumise korral ei kao ruumiline taju täielikult ära, sest see võib tekkida ka
mitmest meelest kokku. Näiteks pimedad inimesed tajuvad oma asukohta ruumis tänu helide
peegelduste järgi, mida nad oma kurguhäälikutega tekitavad. Sama kasutab ka nahkhiir. See näitab
selgelt seda, et kui plastiline ehk mitmekülgne võib olla aju.
Inimese mälu ja hirmu reguleeritakse hipokampuses ja amügdalas. Lihaste, meelte ja kõne
juhtimist ning otsuste langetamist reguleerib aju hallaine. Empaatiat ja enesevalitsust reguleerib
otsmikusagar. Broca keskust peetakse keelekeskuseks. Muusikat töötleb ja analüüsib aju „auditiivne
korteks“. Kui inimesel puudub sügaval ajus kurd nimega PCS, siis nendel inimestel on väga raske
vahet teha fantaasial ja reaalsusel. Hallolluse erinevate piirkondade vahel liiklevaid signaale
vahendab valgeollus. Inimese tundeid, käitumist ja haistmist reguleerivad limbilises süsteemis
olevad piirkonnad. Limbiline süsteem on ka kahe ajupoolkera ühendajaks. Primaarne somatosen-
soorne korteks on aju valukeskus.
Neuroteadlased on inimese aju jaotanud 52-ks Brodmanni piirkonnaks, mis igaüks on oluline
mingi kindla ülesannete tüübi lahendamiseks. Sama olulised on ka nende piirkondade vahelised
ühendused. Selle järgi ei ole näiteks loovus ja loogika eri ajupoolkerade vahel ära jagatud, vaid
need sõltuvad mitme ajupiirkonna omavahelisest koostööst. Nii on ka inimese intellektiga. Näiteks
selliste ajupiirkondade nagu otsmiku ümbruskonna, kõrvataguste koha ja aju tipu vasaku külje
väljade omavaheline koostöö on oluline inimese intelligentsuse välja kujunemisel. Ajukeskused ei
tööta üldiselt kunagi üksinda. Ajurakud suhtlevad omavahel risti-rästi, et lahendada iga sekund
erinevaid ülesandeid.
George Washingtoni Ülikoolis resideeriv Mohamad Koubeiss avastas 2014 aastal, et
Claustrumina tuntud õhukese ebamäärase kujuga ajupiirkond käitub kui „teadvuse lüliti“. See
tähendab seda, et selle ajupiirkonna elektriline stimuleerimine viib inimese teadvuse kaotamiseni
või teadvusele ärkamiseni. Selline asjaolu aga ei näita mitte midagi teadvuse olemuse ega isegi selle
asukoha kohta ajus. Näiteks kui me võtame juhtme seinast välja, siis selle tagajärjel arvuti enam ei
tööta. Kuid see ei tähenda veel seda, et arvuti kuvarilt paistev operatsioonisüsteem „asuks“ selles
välja võetud juhtmes. Selline mõttekäik oleks absurdne. Täpselt sama on ka antud ajupiirkonna ja
teadvuse suhtega. Mingi ajupiirkonna elektriline stimuleerimine ei näita tegelikult mingil viisil
teadvuse olemust ega isegi selle asukohta ajus. Nendest ajupiirkondadest võivad lihtsalt läbida
teadvuse jaoks vajalikud elektriimpulsid ja niimoodi viibki spetsiifilise ajupiirkonna kahjustumine
teadvuse kaotamiseni. Ka vooluvõrgust välja võetud juhe ei anna arvutile enam elektrivoolu ja
seega arvuti ei saa enam töötada. Aga see ei tähenda veel seda, et operatsioonisüsteem „asuks“
selles välja võetud juhtmes.
35
Mingisuguse lokaalse ajupiirkonna neuronaalne aktiivsus ei ole tegelikult otseselt mingisuguse
spetsiifilise teadvussisu neuronaalne korrelaat, vaid on lihtsalt sellega seotud. Võiks öelda isegi nii,
et see on teadvuse eelprotsess. Spetsiifilise teadvussisu teadvustumise korral peab selle spetsiifiline
ajupiirkond aktiveeruma enne teadvustumist, vastupidine olukord ( ehk järelprotsessina ) pole
neuroteaduslikult võimalik. See tähendab seda, et spetsiifilise ajupiirkonna aktivatsioon iseenesest
ei ole mingi spetsiifilise teadvussisu neurokorrelaat, vaid on sellega lihtsalt seotud, mis asub kuskil
mujal, näiteks neuronite laengute väljade kombinatsioonide konfiguratsioonidena neuronite välises (
ehk neuronite vahelises ) ruumis. Sellest ka ajupiirkonna aktiveerumise tähtsus enne teadvussisu
avaldumist.
On välja pakutud hulga teooriaid ja toetavaid materjale ka selle kohta, et teadvuse sisude
neurokorrelaadid võivad esineda ajukoore spetsiifilistes piirkondades ( peamiselt kukla- ja
oimusagara alad, kuid võivad olla ka otsmiku- ja kiirusagara alad ) koostöös taalamuse aktiveerivate
mõjudega. Näiteks aju kiiru- ja otsmikusagara elektrilise aktiivsuse sünkroonsus võib luua
teadvuselamuse. Kuid seevastu on uuemad uurimused näidanud seda, et otsmiku- ja kiirusagarate
suur laenglemine või nende laialdane aktiivsus pole teadvuse jaoks tegelikult tarvilikud. Samuti ka
meeleelunditest või perifeersest närvisüsteemist tulevate närviimpulsside töötlemine. Teadvuse
sisude neurokorrelaatidena võivad toimida ka ülalt alla suunatud tagasisidestatud närviprot-
sessidena. Teadvuse sisude neurokorrelaadid esinevad ka sündmus-potentsiaalides. Teadvusliku taju
ajuaktiivsuse sagedus jääb umbes beetasageduste ( 20 Hz ) ja gammasageduste ( 30-80 Hz
diapasoonis ) vahele. Teadvus esineb ajuprotsesside biopotentsiaali negatiivse polaarsuse korral.
1.2.4 Laiendatud retikulotalaamiline aktivatsioonisüsteem
Ajukoore pindala on umbes 2000 cm
2 ja selle paksus on 2 – 3 mm. Ajukoor on inimese
närvisüsteemi kõrgeim ja noorim osa, milles asuvad meelte kõrgemad keskused. Ajukoore erinevad
piirkonnad genereerivad erinevaid teadvusnähtusi. Ajukoore närvirakud on seotud teadvuse sisude
esindamisega. Näiteks analüüsime inimese teadvusseisundi erinevaid sisusid, kui ta sooritab mõnda
rahulikku jalutuskäiku rannal. Kui inimene jalutab mööda ilusat ranna äärt, siis ta liigutab oma
lihaseid, mida võimaldavad aju tipus ja küljel asuvate piirkondade aktiivsused ( ehk motoorse
ajukoore aktiivsus ). Kui inimene teeb oma jalutuskäigu paljajalu, võib ta oma jalgade all tunnetada
liiva või merevee liikumist. Seda võimaldab somatosensoorse ajukoore aktiveerumine. Ilusa
visuaalse rannapromenaadi manab inimese silme ette aju tagaosas asuv nägemiskeskuse ehk
nägemiskorteksi aktiivsus. Kindlasti tunnetab inimene ka merelõhna oma nina sõõrmetes, mis
tähendab haistmiskorteksi aktiveerumist ajukoore sisemises osas. Inimese aju eesosas ehk
frontaalsagaras tekivad aktiveerumise korral huvitavad mõtted, mis võivad inimesel tekkida rannal
jalutades. Inimene ei kasuta kogu oma aju ühe korraga, vaid kõik inimese ajuosad teevad tööd
näiteks poole päeva jooksul. Inimese kõik ajuosad teevad enamasti tööd.
Kui inimese aju on üldnarkoosi seisundis, siis hakkavad neuronid ajukoores kõik korraga
aktiveeruma või mitte. Tekib rütmiline võnkeprotsess, mis on analoogne sügava une korral. See
kordub umbes iga sekundi tagant. Üldnarkoosis ja sügavas unes ( unenägudeta unes ) ei esine
teadvust. Arvatakse, et siis ajukoore neuronid ei aktiveeru. Kui aga inimene on ärkvel, siis neuronid
ajukoores on aktiveerunud. Aktiivsed neuronid ( mis ilmnevad narkoosiseisundi korral ) sarnanevad
ka ärkveloleku juhul. Sellest järeldatakse, et isegi sügavas unes on inimene teadvusel, kuid seda
väga väikese aja jooksul. Mälestusi sellest ei teki, sest teadvus esines liiga väikest aega, et mällu
süübida. Üldjuhul on uurimustel täheldatud, et ärkveloleku ajal ei esine inimese ajukoores neuronite
vaikimisperioode.
Talis Bachmanni teadvuseteooria väidab, et teadvustatud objekti spetsiifiline kujutis ( aktiivsus )
ajukoores on seotud „ajukoore alt“ tuleva mittespetsiifilise aktiivsusega. Kuid see sidumisprotsess
36
võtab aega. Ajukoore osadega on seotud teadvuse kognitiivsed aspektid, mis ei ole küll teadvuse
fundamentaalsed osad. Afektiivsed protsessid oleksid teadvuse esmased hulgad. Kuid samuti ka see,
kui inimene tunnetab muutusi, mis toimuvad oma keha seesmises keskkonnas.
Üheks oluliseks ajukoore ergastajaks ja pidurdajaks on retikulaarformatsioon. See on võrkjas
struktuur, mis asub ajutüves. Inimese ärkveloleku ( ja ka teadvuse ) tagamisel on oluline roll
retikulaarformatsiooni ja talamuse omavahelisel koostööl. Retikulaarformatsioon koos talamuse
tuumadega peab saatma ajukoorele elektriimpulsse, et see ergastuks. Ainult nii on inimene
võimeline tulema teadvuseta seisundist teadvusele. Vaheajus asuv talamus koosneb mitmetest
tuumadest. Osa talamuse tuumadest läbib informatsioon, mis tuleb retseptoritelt ja suubub
kesknärvisüsteemi. Kuid teine osa talamuse tuumadest moduleerivad mittespetsiifiliselt ajukoore
aktiivsust.
Teadvuse kadudes aga väheneb talamuses ja korteksis aktiivsus – s.t. esinevad madalad
sagedused. Talamus ja korteks on omavahel seotud. Näiteks sensoorne info jõuab läbi talamuse
korteksisse. Kuid on täheldatud rohkem ühendusi hoopis korteksist talamusse. Talamuses
eksisteerivad palju tuumasid, mis on ühenduses korteksi piirkondadega. Talamuse tuumad ka
moduleerivad aktiivsusi korteksi piirkondades. Uurimused on näidanud, et inimese magama
jäämisel „uinub“ enne talamus ja siis korteks. Arvatakse, et hilisem korteksi aktiveerumine loob
inimesel sensoorsed kogemused. Seega talamus vastutab inimese magamajäämise üle.
Ajukoores on olemas püramidaalrakud, mis saadavad oma arvutuste tulemused ( signaalid )
talamusse ja ajutüve neuronitele. Seepärast on arvatud, et teadvuselamus tekib hoopis talamuses,
mitte korteksis. Seda on kinnitanud isegi mõned uurimused. Näiteks kui ajukoorest välja lõigata
suuri alasid, siis teadvusega ei juhtu tegelikult mitte midagi. Kui patsiendil on kahjustada saanud
teatud korteksi piirkonnad, siis jääb näiteks eneseteadvus ikka alles. On arvatud, et eneseteadvus on
seotud teatud piirkondadega korteksis. Ja rotid, kellel ei ole üldse ajukoort, käituvad hoopis
aktiivsemalt ja lausa keerulisemalt.
2007. aastal suutis Nicholas Schiff ja tema töörühm teadvusele tuua patsiendi, kes oli kuus aastat
minimaalses teadvuslikus seisundis. Ta suutis seda teha stimuleerides elektriliselt talamuse
mittespetsiifilisi tuumasid.
Talamus on evolutsiooniliselt vanem aju struktuur kui korteks, kuid ajutüvi on talamusest veelgi
vanem. Aina rohkem funktsioone on loomariigi arengu käigus siirdunud ajutüvest ajukoorde. Kuid
kui ajutüve ülaosa saab kahjustada ( eelkõige mittespetsiifiline projektsioonisüsteem ) või vaheaju
talitluse aktiivsus väheneb ( või üldse lakkab ) kindla sisaldusega anesteetiliste ainete poolt, siis
ilmneb isikul teadvusetus. Kui aga taalamuse intralaminaarsete tuumade ühendused ajukoorega on
kahjustada saanud, kaotab inimene enamasti samuti teadvuse.
Ajukoore ergastumisel esineb seal gammasageduslik aktiivsus, mille sagedus on umbes 30 – 90
Hz. Sellise gammaaktiivsuse korral suureneb ja väheneb impulsside sagedus ajas perioodiliselt.
Seda tänu peamiselt mittespetsiifiliste talamuse neuronitele, mis ajukoort ergastavad.
Gammasagedusel on sünkroniseeriv omadus, mis sõlmib meie teadvusliku elamuse ühtseks
tervikuks. Näiteks tugevama gammaaktiivsusega seostub näiteks mingisuguse pildi teadvustatud
nägemine. Katsed ( J. Aru ja T. Bachmanni eksperimendid ) on näidanud isegi seda, et tugevam
gammaaktiivsus võib tekkida juba enne selle pildi teadvustamist. Gammasageduslik rütm
sünkroniseerib ajukoore neuronite töö. Ajukoore neuronid esindavad erinevaid tajusisusid samas
teadvusväljas. Neuronid, mis töötlevad mitteteadvustavat teavet, jäävad sellest sünkroniseerivast
mängust välja. Üldanesteetikumid pärsivad mittespetsiifilise talamuse tööd, mis omakorda takistab
ajukoore gammaaktiivsuse tekkimist. Ergastatud olekus laenglevad ajukoore neuronid koherentses
gammasageduslikus rütmis, mis on sünkroniseeriva omadusega.
Talamuse ja ajukoore vaheliste protsesside parameetrite alusel saavad seletuse väga paljud
teadvusefenomenid ( teadvusenähtused ), näiteks kahe silma võistlus, tähelepanu „silmapilgutus“,
maskeerimine, mahajääva sähvatuse efekt ja paljud teised. Näiteks retseptoritelt tulev info, mis ei
jõua talamuse mittespetsiifilise modulatsioonini, ei jõua see ka edasistele töötlusastmetele. Kuid
informatsioon, mis moduleeritakse juba mittespetsiifilise talamuse poolt, pole enam „peidetud“ ehk
see jõuab nüüd ka kaugemale, kõrgematele töötlusastmetele. Ebatavalistes tajumistingimustes
võivad tekkida mitmed illusioonid ja paradoksaalsed tajuefektid, kuna protsessid, mis esinevad enne
37
mittespetsiifilise talamuse modulatsiooni, toimuvad palju kiiremini kui need protsessid, mis
esinevad talamuse modulatsiooni ajal.
Teadvuseta oleku korral ( näiteks sügav uni, üldnarkoos ) esineb fragmenteerunud ehk tervikliku
globaalse ühendatud aktiivsüsteemi asemel killustatud ajuaktiivsus. Seda iseloomustab üle terve aju
esinevad aktiivsussaarekesed, mis omavahel ei suhtle. Kuid üksikärritajatele reageerib aju päris
hästi ja enamasti adekvaatselt. Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et teadvust ei saa seostada mingi
kindla ajupiirkonna aktivatsiooniga, vaid teadvus kujuneb välja aju erinevate piirkondade
koordineeritud koostöös nagu näiteks retikulaarformatsiooni, talamuse teatud tuumade ja ajukoore
omavahelises koostöös. Sellist kooslust nimetatakse ka laiendatud retikulotalaamiliseks
aktivatsioonisüsteemiks. Sarnaselt teadvusega kujuneb välja ka näiteks aju intelligentsus paljude
neuronite ühise töö tulemusena. See tähendab ka seda, et intelligentsus tekib „rumalate“ osade ühise
töö tulemusena, sest et üksik neuron on võrreldes kogu ajuga ikka väga „rumal“ osake.
Üldiselt võib järeldada, et teadvus tekib talamokortikaalses süsteemis. See on süsteem ajus, mis
hõlmab suuraju koort ehk korteksit ja vaheaju tuumasid ehk talamust. Talis Bachmanni teooria
väidab, et kui kortikaalse omaduste sõlmimise aktiivsus ei ole seotud mittespetsiifilise
talamokortikaalse süsteemiga, siis toimub see teadvusväliselt. Selles süsteemis tekkivad aktiivsused
levivad üle kogu aju. Väikeajus tekkivad aktiivsused jäävad aga lokaalseks. Need ei levi üle terve
aju. Üldised uuringud on näidanud seda, et teadvusseisundi korral püsib aktiivsus kauem ja see
levib üle terve aju. Kuid näiteks üldnarkoosi ajal on tekkivad aktiivsused lokaalsemad ja kestavad
vähem aega kui teadvusseisundi korral. Kõik see tähendab seda, et teadvusseisundi ajal esineb ajus
globaalselt koordineeritud aktiivsus. See võimaldab muidugi sõlmida erinevaid lokaalseid
ajuaktiivsusi. Teadvustatud kogemus on ju enamasti ühtne.
Objekti teadvuslik taju ei kaasne automaatselt ajukoore erinevate piirkondade aktiveerumisega.
Ajukoore erinevad piirkonnad töötlevad tajuobjekti erinevaid elemente nagu näiteks värvid,
liikumised, servad, detailide asukohad jne. Mingisuguse objekti nägemise korral aktiveeruvad
ajukoore erinevad piirkonnad koheselt. Kuid kõrgemad ajukoore keskused analüüsivad erinevalt
objekti detailidest tähendusi ning loovad kategooria-assotsiatsioone, mis on tundlikud kontekstile.
Teadvustatud tajuobjekt tekib alles siis, kui need ajukoore piirkonnad, mis töötlevad tajuobjekti
erinevaid elemente ehk detaile, ergastavad ajukoore kõrgemaid keskusi ja need kõrgemad keskused
omakorda on interaktsioonis detailitasemel olevate ajukoore osadega. See tähendab seda, et
teadvustatud tajuobjekt tekib ainult siis, kui need kaks ajukoore piirkondade töötlusastet on
mõlemad aktiveerunud olekus ehk laenglevad ja on omavahel interaktsioonis ehk nende kahe vahel
esineb väljade konfiguratsioon. Kuna need keskused saadavad üksteisele impulsse ehk signaale, siis
tuntakse seda hoopis ajukoores toimuva tagasisidena ehk tagasisuunatud uuestisisestusena. Seda
printsiipi on uurinud sellised teadlased nagu Victor Lamme, James Enns, Vincent Di Lollo, Shaul
Hochstein ja paljud teised. Huvitav on märkida, et seda nimetatakse tagasisidestatud süsteemiks,
mis on siis aluseks teadvustatud tajuobjekti tekkimisele. See tuleneb sellest, et need kaks ajukoore
töötlushierarhiat saadavad üksteisele signaale. Kuid tegemist on siin hoopis väljade
konfiguratsiooniga, sest impulssi roll ajus on eelkõige panna neuroneid laenglema ja need kaks
ajukoore laenglevat töötlushierarhiat on väljade vahendusel omavahel interaktsioonis ehk
konfiguratsioonis. Tagasisidestatud süsteemi puudumisel või vigastamisel ei esine enam mingit
konkreetset teadvussisu.
1.2.5 Aju energiasäästlikus
Ajul on kalduvus funktsioneerida nii, et tarbitaks võimalikult vähe energiat. Energia tarbimise
minimaliseerimine on aju funktsioneerimise üks põhialuseid ja kõik teooriad, mis püüavad aju
mingit aspekti seletada, peavad selle minimaalse energia tarbimise printsiibiga olema kooskõlas.
Selline seaduspärasus tuleneb üldisest looduse funktsioneerimisest, mille korral on kõik
38
loodusprotsessid suunatud kõrgemalt energialt madalamale energiatasemele. Näiteks üles visatud
kivi langeb alati tagasi maa peale, soojus kandub alati edasi madalama temperatuuriga kehale ja
aatomid püüavad säilitada igahinna eest oma minimaalse energiataseme. Aju on looduse osa ja
seega kõik see, mis kehtib looduse korral, peab sama kehtima ka aju korral. Aju funktsioneerimist
kirjeldavad neuroteaduslikud teooriad peavad olema kooskõlas aju minimaalse energia tarbimise
printsiibiga. Järgnevalt toomegi selle kohta mõned konkreetsemad näited:
1. Inimese aju kohaneb ja säästab energiat, kui kohtab varem lahendanud ülesandeid. Seda
nimetatakse neuraalseks adaptsiooniks ehk aju võimeks, mis võimaldab ajul panna tähtsuse
järjekorda oma infoallikaid.
2. Aju saadab kõrgematelt ajupiirkondadelt madalamatele piirkondadele infot, mis sisaldab
ennustust. Kui ennustus on osutunud edukaks, siis aju pidurdab vastava piirkonna aktiivsust.
Kuid kõiki sündmusi pole reaalselt võimalik ette ennustada. Aju on sellega arvestanud nii, et
mudel ümbritsevast keskkonnast drastiliselt ei muutu, kuid mõned selle detailid võivad
muutuda, mida aju on isegi ette arvestanud. Väga väikse veasignaali peale ei hakka aju
pidevalt seda töötlema ainuüksi energia säästmiseks, vaid täidab neid ootamatuid
kõrvalekaldeid juba olemasoleval mudelil baseeruvate ennustustega. See säästab neuronite
liigse energiakulu ja tagab inimese funktsioneerimise ümbritsevas maailmas.
3. Sügava une korral väheneb ühtlaselt inimese ajus olevad sünaptilised ühendused. See aitab
võimaldada vähendada energiatarbimist ja samas ka mälusisud salvestuvad paremini. See
tähendab ka seda, et ärkvelolekus suureneb ajus sünapsite ühendused ( ehk seepärast
inimese ajukoores suurenebki erutatavus, kui nad on üsna pikalt ärkvel - samuti ka
unedeprivatsiooni tõttu ), kuid sügava une ajal vähenevad ühtlaselt need sünapsite
ühendused. Need kaks eri tahku kompenseerivad üksteist.
4. Impulsside levimist ja liikumist erinevate ajupiirkondade vahel reguleerib sünkronisatsioon,
mis algselt arvati olevat ajus oleva informatsiooni sõlmimismehhanism. See võimaldab
erinevaid ajusüsteeme omavahel funktsionaalselt kokku liita. Sünkronisatsiooni mehhanism
ajus lihtsalt reguleerib impulsside liikumist ühelt neuronilt teisele. Sünkronisatsioon ajus on
lihtsalt impulsside liikumiste regulaator, mis võimaldab informatsiooni ajus kiiresti ja
tõhusalt edastada. Neuronipopulatsioonide aktiveerimisest on efektiivsem just sisend, mis on
sünkroniseeritud. Aju kasutab sünkronisatsiooni, sest siis ei pea palju energiat kulutama
rohkete neuronite aktsioonipotentsiaalide ( ehk impulsside ) välja saatmiseks.
Sünkronisatsiooni korral on neid aga palju vähem. Kaks neuronit on omavahel
funktsionaalselt seotud ainult siis, kui üks neuron saadab oma impulsi teisele neuronile.
Seda võimaldab kahe neuroni sünkroonne aktivatsioon. Kõik see esineb ka erinevate
ajupiirkondade vahel, mitte ainult üksikneuronite või neuronipopulatsioonide tasemel.
1.2.6 Aju ennustamisvõime
Inimese aju üks põhiomadusi on ennustamine, mille eesmärgiks on vähendada ennustusvigu.
Selle järgi on ajul olemas mudel ümbritsevast maailmast, mis baseerub inimese varasematel
kogemustel, teadmistel ja mälupiltidel. Selle mudeli järgi loob aju hüpoteese ennustamaks
sündmusi, mis võivad ümbritsevas maailmas aset leida. Selline protsess toimub igal ajahetkel ja
teadvusväliselt. Ennustuse vea korral tekib veasignaal, mis kõrgematele ajupiirkondadele tagasi
saadetakse. Mida vähem vigu esineb, seda täpsem on aju ennustusvõime ja seda parem on aju
mudel ümbritsevast maailmast. Aju põhiliseim ülesanne ongi luua võimalikult täpne mudel
39
maailmast, mille korral esineb väga vähe veasignaale. Veasignaalide töötlemine on neuronitele üsna
energiakulukad protsessid. Kuid tänu veasignaalide tuvastamisele ja nende töötlemisele täiustab ja
parandab aju oma mudelit ümbritseva maailma kohta. See tähendab seda, et ümbritseva maailma
paremaks tundmiseks ja sellele võimalikult hästi reageerida täiustab aju ümbritseva maailma
mudelit pidevalt. Seega inimese õppimisvõime põhineb aju ennustusvigade minimeerimises, sest
aju mudel ümbritsevast keskkonnast võib olla muutlik.
Aju ennustamisprotsess sarnaneb matemaatikas tuntud tõenäosusteooria arvutusprotsessidega ja
loogikaga. Neurofüsioloogiliselt väljendub aju ennustamine selles, et aju saadab kõrgematelt
ajupiirkondadelt madalamatele piirkondadele infot, mis sisaldab ennustust. Kui ennustus on
osutunud edukaks, siis aju pidurdab vastava piirkonna aktiivsust. Kuid kõiki sündmusi pole
reaalselt võimalik ette ennustada. Aju on sellega arvestanud nii, et mudel ümbritsevast keskkonnast
drastiliselt ei muutu, kuid mõned selle detailid võivad muutuda, mida aju on isegi ette arvestanud.
Väga väikse veasignaali peale ei hakka aju pidevalt seda töötlema ainuüksi energia säästmiseks,
vaid täidab neid ootamatuid kõrvalekaldeid juba olemasoleval mudelil baseeruvate ennustustega.
See säästab neuronite liigse energiakulu ja tagab inimese funktsioneerimise ümbritsevas maailmas.
Aju teostab absoluutselt igal ajahetkel suur hulk ennustusi ümbritseva maailma kohta, mille
baasil loob aju erinevaid hüpoteese, mis seletaksid ümbritsevas keskkonnas toimuvaid nähtusi ja
sündmusi. Erinevate hüpoteeside tõenäosusjaotus põhineb statistilisel esinemissagedusel mingis
kindlas kontekstis varasemate teadmiste ja kogemuste baasil. Kui kõrgeima protsentuaalsusega
ennustus osutub ikkagi valeks ehk tekib aju mudelis ennustusviga, väljendub see sageli ehmatava
üllatusena.
Hinnangute ja järelduste baasil tajutakse visuaalseid omadusi. Aju testib erinevaid hüpoteese.
Näiteks aju üheks harjumuspäraseks ennustuseks on see, et kaugemal asuvad kehad paistavad alati
palju väiksemad kui need tegelikult on. Selline asjaolu tuleneb aju ennustamisest, mis on õpitud
igapäevasest kogemusest. Kuid meie aju kipub täpselt sama ennustama ka näiteks kahemõõtmeliste
perspektiiviga kujutiste korral, milles kujutatavad kehad on tegelikult ühesuurused. Need on
kahemõõtmelised pildid, mille peal on kujutatud üsna veenvad illusioonid kehade erinevatest
suurustest. Sisendit, mis tuleb silma võrkkestalt, analüüsitakse aju kuklasagaras varasemate
teadmiste valguses.
Aju ennustab ette oma keha liikumist ja sellega põhjustatud muutusi maailmas. See tähendab
seda, et visuaalsele tajule toetumise asemel kasutab aju ennustust, pidurdamaks muutuste taju, mis
on põhjustatud enda liikumisest. Inimese aju pidurdab liikumise tunnetust vastavas visuaalse
nägemisvälja piirkonnas, sest aju ennustab ette oma jäsemete liikumist ruumis. See on ka üks
põhjusi, miks inimene ei saa iseennast kõditada.
Aju loodud mudelis, mis on saanud meile igapäevaselt harjumuspäraseks, võib veasignaali
vallandada isegi väga väike erinevus. Näiteks võib inimene avastada ühel suvalisel hommikul tööle
minnes, et tema auto on maja eest ärandatud. Enne seda konkreetset hommikut olid kõik teised
hommikud ühetaolised ehk ei erinenud eelmistest. Igal hommikul tööle minnes on inimene endale
juba automaatselt selgeks teinud, et tema auto, millega ta tööle sõidab, on ikka alati see sama auto ja
alati pargitud sinna, kuhu ta harjumuspäraselt on seda alati teinud. Kuid nüüd on inimese üllatus
suur, kui järsku enam seda autot seal maja ees enam ei eksisteeri. Aju senine mudel erineb
tegelikkusest palju enam ja seega tekib veasignaal, mis kõrgematele ajupiirkondadele tagasi
saadetakse. Seal hakatakse seda põhjalikumalt analüüsima. Just inimese üllatuses väljendubki
veasignaali tekkimine.
Järelduste tegemisel hindab aju signaalide usaldusväärsust, mis võimaldab omakorda hinnata
ennustusvea täpsust. Võimalikult optimaalsema mudeli saavutamiseks peab aju pöörama tähelepanu
ainult nendele signaalidele, mis on võimalikult täpsed ja usaldusväärsed, sest mitte kõik mudelil
baseeruvad ennustused ei ole võrdselt usaldusväärsed.
Aju võrdleb uue info vastuvõtmise korral seda uut infot ennustusega, mis baseerub varasematel
kogemustel ja teadmistel. Näiteks kui enne koerte toidukorda helistab inimene igakord kella, siis
hiljem oskavad koerad juba ette ennustada toidu saabumist, mis järgneb alati kella helisemisele.
Selle nähtuse avastas esimesena 19. sajandil Vene akadeemik Pavlov. Kuid mida vähem on
erinevusi ennustusel põhineva mudeli ja reaalse taju info vahel, seda täpsem on aju mudel
40
ümbritsevast maailmast. Erinevuste vähendamine ongi aju üks kõige põhilisemaid ülesandeid.
Kui sisend on mitmetähenduslik, siis see on seletatav kahe erineva tajuhüpoteesiga. See
tähendab seda, et kaks erinevat tajuhüpoteesi selgitavad ühte ja sama sisendit võrdsel määral ja
sellest tulenevalt ei suuda aju lõlikult otsustada nende kahe tajuhüpoteesi vahel, et milline neist on
tegelikult õige. Mõlemat tajuhüpoteesi samaaegselt tunnustada ei ole reaalselt võimalik. Sellest
tulenevalt vahetubki mitmetähendusliku sisendi korral inimese subjektiivne reaalsus vastavalt aju
loodud kahe tajuhüpoteesi vahelise otsustamatusega. Näiteks üle saja-aastaselt postkaardilt pärineb
kahemõtteline pilt noorest ja/või vanast naisest, mis on tuntud kogu psühholoogiakirjanduses. Selle
pildi peal tajub vaatleja vaheldumisi kas noort või vana naist, kuid mõlemat korraga tajuda ei saa
mitte kunagi. Teise pildi nägemiseks kulub mõnikord kaua aega.
Aju ennustatus baseerub aju töötlushierarhia edaspidiste ja tagasisidestatud ühenduste poolt
vahendatud kommunikatsioonil. Näiteks nägemisinfo jõuab meie silmadest esimesena just
esmastesse visuaalse töötluse aladesse ehk kuklasagaras asuvatesse aju piirkondadesse. Sealt liigub
töödeldud visuaalne info kõrgematesse visuaalsetesse aladesse tagasisidestatud ühenduste kaudu.
Kuid edaspidiste ühenduste kaudu liigub ennustus ülevalt alla. Need on aktiveerunud teadmised ja
kogemused. Neuronite edaspidiste ja tagasisidestatud ühenduste kaudu liikuvad protsessid toimuvad
samaaegselt. Uus ennustushüpotees luuakse ainult siis, kui saabuv info ei vasta ennustusele, mis
liigub altpoolt ülesse. Sellisel veidral juhul tekib veasignaal. Kuid veasignaali ei teki ennustuse ja
sensoorse info kooskõla korral. Sellisel juhul vähendavad nende ühenduste aktiivsust ennustused,
mis on ajus liikunud ülevalt alla. Väiksemaid veasignaale aju enamasti ignoreerib ja seetõttu peab
aju neid ennustusi õigeks.
1.2.7 Aju statistilise andmetöötluse elemente
Enne teadvuselamuse tekkimist analüüsitakse ja töödeldakse seda teadvusvälises „olekus“. See
viitab asjaolule, et teadvus on aju andmetöötluse tagajärg või mingisugune tulem. Tähelepanust
väljas olev info ja teadvusväline info ei ole päris üks ja sama. Üks asi on mõista andmetöötluse
seaduspärasusi ajus ( mis enamasti toimuvad teadvusväliselt ), kuid hoopis teine asi on mõista
teadvuse tekkimist ja selle olemust, mis avaldub pärast andmeanalüüsi. Ajus olev andmetöötlus ja
analüüs toimub enamasti teadvusväliselt. Inimese teadvusväline infotöötlus põhineb
tõenäosusteoorial ehk statistikal ja protsentarvutusel. Aju siseside kiirus on 120 m/s.
Aju muudab ümbritseva maailma erinevateks andmeteks. Näiteks inimese silma võrkkesta
närvirakud muudavad valgussignaalid ajurakkude aktiivsusmustriks. See sarnaneb fotokaamera
tööprotsessiga, mille korral muudetakse ümbritseva maailma valgusmustrid fotokaamera
elektrisensorite aktiivsuseks. Näiteks enamus ajast vaatlevad imikud ümbritsevat maailma, mis on
peamine tegevus kogu esimese paari eluaasta jooksul. Imikute aju saab andmeid kiirusega 30 pilti
sekundis, mis võimaldab imikul hinnata ümbritsevas maailmas leiduvate objektide erinevaid
omadusi. Sarnaselt sellega muudab mikrofoni elektroonika õhuvõnkumised arvuti jaoks numbrite
jadaks nii nagu närvirakud inimese kõrvas muudavad õhuvõnkumised elektrisignaalideks. Vestluste
helisignaalid koosnevad silpide jadast, mis on piiratud mingi arvuga.
Inimese aju sisendiks on meeleelundite neuronite aktiivsused ja arvutuste tulemusena määrab
väljund ehk tuhanded numbrid inimese keha lihaste aktiivsused. Ajurakkude vaheliste ühenduste
tugevus ja muster kontrollib aju sisendnumbrite muutumist väljundnumbriteks.
Sünapsid on ajus pidevas muutumises. Närvisignaalide mustrit ajus mõjutavad neuronite
vahelised ühendused ja sünapsite muutused ajus. Seega ajurakkude vaheliste ühenduste tugevused
on reguleeritavad ehk muudetavad. Ajurakkude vahelised ühendused ja nende täpne tugevus
kontrollivad närvivõrgus liikuvat andmeanalüüsi.
Aju mõõdab erinevate objektide erinevaid omadusi. Selle tulemused jaotab aju vahel
loomulikesse gruppidesse. Ajus moodustunud andmegrupid vastavad eri liiki objektidele, mis
41
leidub meie reaalses maailmas. See võimaldab andmeanalüüsil tuvastada erinevate objektide
kategooriaid, mis eksisteerivad meie objektiivses reaalsuses. Kui närvivõrk mõõdab enda aktiivsuse
statistilisi jaotusi, siis õpib närvivõrk leidma erinevate objektide kategooriaid. Niimoodi käib ajul
maailma statistika avastamine ehk mõõdetakse närvivõrgu komponentide statistikat. Erinevate
objektide omaduste statistiline jaotus määrab ära ümbritseva maailma efektiivse tajumise. Kuid
statistiline analüüs saab toimuda ainult siis, kui aju on kogunud suurel hulgal andmeid.
Paljud andmed jagunevad iseenesest kategooriateks hoolimata erinevate liikide andmete
erinevast struktuurist. Aju jaotab ümbritseva maailma erinevateks kategooriateks. Näiteks
maailmapilt võib sisaldada selliseid objekte, mis on tavaliselt erinevat sorti.
1.2.8 Unenäod
Unenäod esituvad inimesel kahel erineval viisil. Enamus unenägudes interakteerub inimene
ümbritseva virtuaalse keskkonnaga nii nagu ärkvel olleski, s.t. inimene on osaline unenäos
toimuvaga. Näiteks vesteldakse sõbraga, sõidetakse jalgrattaga, peetakse sünnipäeva jne. Kuid
esineb ka selliseid unenägusid, mida saab mõista ainult jooksva filmina. Sellisel juhul inimene ise ei
osale unenäos toimuvaga, vaid jälgib sündmusi passiivselt pealt nii nagu vaatab inimene kinosaalis
jooksvat filmi.
Inimesed enamasti ei mäleta, kuidas nad oma unenäo sisse sattusid. See tähendab, et ühel hetkel
ollakse voodis ja oodatakse une saabumist, kuid juba teisel hetkel nähakse unenäos toimuvat.
Mingit vahepealset faasi ei mäletata või ei teadvustata. Selline asjaolu viitab sellele, et unne suikub
inimene teadvusetult ehk unenägu nähakse küll teadvustatult, kuid sinna jõudmine toimub
teadvusväliselt.
Inimese peaaju läbib sekundis miljoneid närviimpulsse. Need impulsid tekitavad ümber pea
elektrivälja, mille tugevust mõõdetakse elektroentsefalograafiga. Sellega saadud graafikut
nimetatakse elektroentsefalogrammiks ehk lühidalt EEG-ks. Unenägude nägemisega kaasneb alati
ajuaktiivsus. Unenägu nähakse REM-unes, kuid mitte alati ( sest osad ( näiteks visuaalsed )
ajupiirkonnad on NREM-unes ). Kuid ka mitte-REM unes nähakse vahel unenägusid. On täheldatud
REM-une ja ärkveloleku EEG mustrite sarnasust, mille korral esineb peamiselt kõrgesageduslik
aktiivsus. Kuid aeglased madala sagedusega lained esinevad ainult mitte-REM une ajal. Seda
sellepärast, et talamokortikaalne süsteem ei ole stabiilne – s.t. ajupiirkonnad pidurduvad ja siis jälle
erutuvad jne. Kuid REM-unes on täheldatud aju üldist ergastusseisundit. Ja see tähendab ka aju
infotöötlust. Frontaalne teeta-rütm ( 4-8 Hz ) REM-une faasis ennustab inimesel unenägude
mäletamist. Kuid NREM-une faasis on selleks temporaalne alfa-rütm ( 8-12 Hz ). Nii leidsid
Marzano jt. Ärkveloleku ajal on täheldatud ajus palju neurotransmittereid nagu näiteks serotoniin,
noradrenaliin, atsetüülkoliin. Kuid näiteks atsetüülkoliin esineb ka REM-une ajal, kuid mitte-REM
une ajal seda enam ei esine. Uurimused on näidanud, et atsetüülkoliin tekitab ajus kõrgesage-
duslikku aktiivsust, kuid samas ka talamuse mittespetsiifiliste tuumade aktiivsust. Need aga ju
moduleerivad erutustaset korteksis. Üldnarkoosi seisundi ajal ei ole inimesel teadvust. Teadvust ei
esine ka väga sügava une ajal ( mil unenägusid ei nähta ).
Raphe tuum on üks olulisemaid faktore käivitamaks ajutüve retikulaarformatsiooni ergastava
mõju pidurdumist ajukoorele, mille tulemusena toimub ajukoore üldine pidurdus ja seejärel
uneseisundi tekkimine. Inimese une ajal toodetakse kasvuhormoone ja ajuvalke ning taastatakse
neuronite energiaressursse. Aju tarbib hapnikku une ajal umbes sama palju kui ärkvelolekus, kuid
verd rohkem. Une ajal toimub närvisüsteemi teatud osades aktiivne ainevahetus. Rahuliku une ajal
toimub aju ainevahetuse ja verevoolu vähenemine, kuid see kiireneb kiire une ajal. Rakutuuma
„locus coeruleus´e“ aktiivsus, mis toodab norepinefriini ja oluliselt vastutab inimese virguse ja
meeleolu püsivuse tagamise, on REM-une ajal pidurdunud. Inimene enamasti näeb REM-une ajal
unenägusid.
42
Inimestel, kellel on kaks ajupiirkonda otsmikusagarate eesosas keskmiselt suuremad, esineb
palju rohkem kirkaid unenägusid, mille korral on inimene teadlik oma viibimisest unenäos.
Otsmikusagarate eesosas asub inimese juurdlemis- ja analüüsimisvõime. See tähendab ka seda, et
kirgaste unenägude nägijatel on hea loogiline mõtlemine ja hea juurdlemis- ning analüüsimisvõime.
Kirgaste unenägude ajal esinev ajuaktiivsus on võrreldes ärkveloleku ja REM-unega vahepealse
staadiumiga.
Inimese ärkveloleku ajal tekivad erinevaid närviimpulsse ( ehk aktivatsioonipotentsiaale )
pidevalt juurde ja need ei kao ära. Sellega kaasneb ka neuronite sünapsite juurdekasv või sünapsite
tugevuste kuhjumine. Kuid närviimpulsse ei saa ajus olla lõpmatult palju ( näiteks ruumi puuduse
tõttu ) ja seega esineb ajus seisund ehk aktiveerub ajus selline mehhanism, mis korrastab
närviimpulsside kogust ajus ja viib need normaalsele tasemele, et saaks jätkuda normaalne
ajutegevus. Sellega kaasneb ka sünapsite vähenemine ( sünapsite tugevuste vähenemine ) ajus
teatud ajaperioodi jooksul ( näiteks une ajal ). Seepärast tekibki inimesel vajadus une järele. See
tähendab seda, et närviimpulsse ei saa ajus olla liiga vähe ega ka liiga palju, sest siis tekib teadvuse
kadumine ( võib tekkida näiteks uneseisund ). Võimalik, et närviimpulsside „kuhjumine“ toimub
kogu närvisüsteemi ulatuses, mida aju töötlema peab. Kuna inimese uinumisel aju üldine
bioelektriline aktiivsus langeb ( mida kauem on inimene ärkvel, seda pikemat sügavat und on tal
vaja ), siis võib see viidata aktsioonipotentsiaalide vähenemisele ajus. Kui impulss suubub
neuronisse või neuron väljastab impulsi, siis neuron laengleb. See tähendab ka seda, et neuroni
laenglemissagedus ( mida võib põhimõtteliselt käsitleda ka neuronite aktivatsiooni laine sagedusena
) näitab ka impulsside hulka. Näiteks kui sagedus on suur, siis impulsse levib ajus rohkem. Kui aga
sagedus on väike, siis impulsse on ajus vähem. Näiteks sügav ehk unenägudeta uni esineb delta
lainete ajal ( 0,5 – 3 Hz ), mis on aga väga aeglased aju lained. Kerge uni ja REM-uni esinevad aga
teeta lainete ajal ( 4 – 8 Hz ), füüsiline ja vaimne lõdvestunud ärkveloleku seisund alfa lainete ajal (
9 – 13 Hz ), normaalne ärkveloleku seisund beeta lainete ajal ( 14 – 30 Hz ) ja kirkad unenäod
gamma sagedusel ( enam kui 30 Hz ). Inimesel, kes on täiesti terve ja kellel on rahuolekus silmad
kinni, esinevad alfalained ( 8 – 13 Hz ). Silmade avamise korral asenduvad alfalained beetalainetega
( 14 – 30 Hz ). Inimese uinumise ajal langeb aju bioelektriline aktiivsus ( võivad esineda teetalained
4 – 7 Hz ).
Tononi ja Cirelli tõestasid, et kui inimene magab sügavat und, siis väheneb ühtlaselt tal ajus
olevad sünaptilised ühendused. See aitab võimaldada vähendada energiatarbimist ja samas ka
mälusisud salvestuvad paremini. See tähendab ka seda, et ärkvelolekus suureneb ajus sünapsite
ühendused ( ehk seepärast inimese ajukoores suurenebki erutatavus, kui nad on üsna pikalt ärkvel -
samuti ka unedeprivatsiooni tõttu ), kuid sügava une ajal vähenevad ühtlaselt need sünapsite
ühendused. Need kaks eri tahku kompenseerivad üksteist. Kui inimese une ajal vähenevad ajus
olevate neuronite sünaptilised ühendused, siis järelikult ei saa elektriimpulsid ajus enam nii vabalt
liikuda. Seda võimaldavad sünaptilised ühendused on tohutult vähenenud.
Aja jooksul on välja pakutud väga palju une vajalikkusest seletavaid teadusteooriaid. Kuid
maailmas esinevad ka sellised juhtumid, mille korral ei suuda seletust anda mitte ükski uneteooria.
Need juhtumid on väga üksikud ja seega on need uneteaduses pigem erandiks kui reegliks. Näiteks
Vietnamis elav mees nimega Ngoc Thai jäi pärast kõrge palaviku üleelamist täiesti unetuks. Alates
31. eluaastast pole mees juba 43 aastat kordagi maganud. Mees on sellest hoolimata nii psüühiliselt
kui ka füüsiliselt täiesti terve. Mees on püüdnud ka unerohte manustada, kuid see polevat teda
aidanud.
Inimesed, kes on sündinud pimedatena, võivad sellest hoolimata näha visuaalseid pilte – näiteks
oma unenägudes. Need on väga hägusad ja lühiajalised, kuid siiski äratuntavad. Võrreldes
kaasasündinud vaegnägemisega ei ole nende nägemiskeskus kahjustunud ja seetõttu võib seal
esineda teatud piiritletud aktiivsus. Seda nägemiskeskust ajus on võimelised stimuleerima ka teised
meeled. See tähendab seda, et teised meeled, mis stimuleerivad nägemiskeskust, võivad oma enda
info põhjal luua visuaalseid pilte ümbritsevast maailmast. Näiteks nahkhiired ja hammasvaalalised
loomad kasutavad ultraheli ruumis navigeerimiseks või saagi püüdmiseks. Ultraheli korral
muundatakse kudedelt tagasi peegelduvat heli elektrisignaalideks, mida arvutis loob inimene lootest
või skanneeritavatest organitest visuaalse kujutise.
43
1.2.8.1 Unenägude tõlgendamine
Sigmund Freud ja Carl Gustav Jung oletasid, et inimese teadvus on kõigest psüühika jäämäe
pisike tipp ning suurem osa inimese psüühikast moodustub teadvustamatus ehk alateadvus. Inimese
alateadvus jaguneb omakorda mitmeks osaks. Freud arvas, et alateadvuse ja teadvuse vahel puudub
otseühendus ja alateadvus on teadvusest palju võimsam oma intellektuaalsuse poolest. Freud oli
kindel, et inimese käitumist määrab peamiselt alateadvuses toimuvad protsessid, kuid seda
inimesele endale teadvustamata moel. Freud on kirjutanud järgmist: „Teadvustamatus on suurem
ring, mis haarab endasse teadvuse väiksema ringi; kõigel, mis on teadvustatud, on teadvustamata
eelaste.“ Ta oletas, et inimese unenäos avaldub võimalus suhelda alateadvusega otseselt ehk
alateadvus suhtleb teadvusega otseselt unenäo avaldumisvormina. See tähendab seda, et alateadvus
suhtleb unenäos inimese teadvusega keerulises šifreeritud keeles. Soovide kujutamine täitununa on
Freudi oletuse järgi peamine, milleks alateadvus unenägusid kasutab. Mõnikord on alateadvusest
tulenevad soovid täiesti varjamatud. Näiteks kui homme on õpilasel kontrolltöö, võib ta sellele
eelneval ööl näha unes seda, et ta sooritab kontrolltöö positiivsele hindele.
Freud oletas seda, et peale selgete soovide on olemas ka sellised soovid, mis on inimesel alla
surutud, kuid mida alateadvus hästi teab. Allasurutud soovid võivad tuleneda inimese varajasest
lapsepõlvest või on need kuidagi seotud seksuaalsete ihadega. Freud oli kindel, et iga inimese
unenägu väljendab kuidagi inimese enda isiklikke soove. Absurdse süzeega unenäod on tema
arvates kahe kihilised. Näiteks unenäo manifestne ehk väline sisu ei näi seostuvat inimese
subjektiivsete soovidega. Nii on see näiteks siis kui inimene näeb mõnda õudusunenägu või kui ta
unenäos surma saab. Kuid unenäo latentne kiht näitab unenäo tegelikku tähendust, kui inimene
analüüsib ja lahti mõtestab unenäo üksikuid motiive ja sümboleid. Unenäo latentne osa on Freudi
meelest alati seotud inimese mingisuguse sooviga.
Tihendamine oli Freudi arvates esimene meetod alateadvuse unenäo sõnumite šifreerimisel:
„Tihendamine toimub välja jätmise teel, niivõrd kui unenägu ei ole mitte unenäo mõtete punkt-
punktilt täpne ülekordamine või pojitseerimine, vaid nende äärmiselt ebatäielik ja lünklik
taasesitus.“ Nihutamine oli Freudi arvates teine peamine meetod, mis inimese unenägudes ilmneb.
Näiteks inimese unenäo tegeliku ehk latentse sisu moodustavad sellised objektid, mis ilmnevad
välja just manifestses unenäosisus. Need objektid viitavadki unenäo latentsele sisule. Freudi meelest
olid vabad psühholoogilised assotsiatsioonid need, mis aitasid lahti mõtestada tihendamise ja
nihutamise šifreerimismeetodid. Unenäokujundite tõlgendamisel peab abiks olema
psühhoanalüütik, kes aitab inimesel tekkivaid assotsiatsioone mõista ja meenutada. Nii saab kui
teada unenäo tegelikku sõnumit, vähemalt Freudi arvates.
Kuid seevastu Carl Gustav Jung, kes oli Freudi algne kaastööline ja hilisem konkurent, ei
pooldanud vabade assotsiatsioonide meetodit. Ta püüdis mõista, mida alateadvus inimesele öelda
tahab, kui ta teeb seda unenäo kaudu. Enamasti avalduvad unenäos inimeste emotsionaalsed
probleemid, hirmud või usulised veendumused. Jung tõlgendas unenägu materjaliga, mis oli sellega
vahetult ja selgelt seotud, mitte nii nagu seda tegi Freud, kes jagas unenäo manifestseks ja
latentseks osaks. Näiteks Jung pööras olulist tähelepanu korduvatele motiividele inimese erinevates
unenägudes, sest ta arvas, et see viitab inimese mingisugusele senilahendamata probleemile, mis
nüüd siis alateadvus unenäos märku annab. Selle konkreetse probleemi lahendamise korral kaob ära
ka see korduv motiiv, mis avaldub erinevates unenägudes.
Freudi ja Jungi teooriaid ei pea tänapäevane psühholoogiateadus enam teaduslikeks ja seetõttu
on teadus nende ideedest üldiselt distantseerunud. Unenägudel ei ole tegelikult mitte mingit
peidetud sisu ega krüpteeritud sõnumeid. Seetõttu pole unenägusid mõtet dešifreerida. Inimese
44
ärkamise ajal võib teadvus tagantjärele konstrueerida unenäole pealtnäha mingisuguse sisemise
loogika või mõtte, et üleelatut kuidagi mõtestada.
1.2.8.2 Paradoksaalse une funktsioon
REM-une faas esineb öö jooksul 4 – 5 korda. Selle faasi ajal on ajuaktiivsus kohati isegi suurem
kui inimese ärkveloleku ajal. REM-une ajal stimuleeritakse õppimisega seotud ajupiirkondi.
Ameerika Ühendriikides asuvas California Ülikoolis Berkeleys töötavad teadlased A. Goldstein ja
M. Walker hüpotiseerivad, et REM-une funktsioon seisneb emotsioonide regulatsioonis. REM-uni
töötlevat emotsionaalset osa, mis on seotud mingi konkreetse sündmusega inimese elus ja peale
selle aitab REM-uni inimest ettevalmistada unejärgseks optimaalseks emotsionaalseks
funktsioneerimiseks. REM-uni tagab inimese unejärgse adaptiivse emotsionaalse funktsioneerimise.
Goldsteini ja Walkeri teooria järgi aitab paradoksaalne uni, mis järgneb emotsionaalsele
sündmusele, salvestada inimese mälestuse pikaajalisse mällu ja samaaegselt aitab REM-uni
eemaldada mälestuselt ka emotsionaalse komponendi. See tähendab seda, et REM-uni teostab
mälestuse järeltöötlust, mis aitab kinnistada mälujälge ja võtab sellelt ka emotsionaalse
komponendi. REM-uni vähendab unejärgset emotsionaalse reaktsiooni intensiivsust ja aitab eristada
olulist ebaolulisest. Näiteks pärast magamist esinevad inimeste madalamad hinnangud selle kohta,
et kui negatiivseteks loetakse emotsionaalse sisuga pilte.
Aju limbiline süsteem reguleerib inimese motiveeritud ja emotsionaalset käitumist. Limbilise
süsteemi suuremad osad on mandelkeha, hipokampus, hüpotalamus ja haistesibul. Need kõik on
omavahel funktsionaalselt seotud, mis paiknevad ajukoore all. Kuid paralimbiline süsteem jääb
limbilise süsteemi ja ajukoore vahele. Seal asub näiteks insula.
Unenägude tähendus seisneb lihtsalt emotsioonide mahalaadimises, sest inimese tundmusi ja
mälestusi töötlevad neuronaalsed protsessid kutsuvad ajus esile unenägusid. Une ajal laetakse maha
inimese emotsionaalne pinge, mis on parajasti ülearune ja nii valmistub inimene öösel uueks
päevaks. Aju vabaneb halbadest emotsioonidest äreva või õudu tekitava unenäo abil. REM-une ajal
esineb väga suur ajuaktiivsus.
Goldsteini ja Walkeri uneteooria püüab seletada REM-une tekkimist ja vajalikkust inimese ajule
jättes sealjuures täielikult kõrvale sügava une funktsiooni. Nende teooria hõlmab ainult inimese
REM-und, kaasamata sügava une tekkimist. See on nende teooria üks tõsisemaid raskusi, sest on
ebaloogiline ja ebausutav, et REM-unel ja sügaval unel on olemas üksteisest eraldi seletatavad
funktsioonid. Nii olla ei saa. Inimesel on kahte liiki und ( REM-uni ja sügav uni ), mis esinevad
alati koos ning REM-uni eelneb alati sügavale unele. Seega peavad need olema omavahel kuidagi
seotud, mitte nii et neil on erinevad funktsioonid nagu näiteks REM-une vajalikkust seletab
Goldsteini ja Walkeri teooria, kuid samas sügava une funktsiooni seletab Tononi uneteooria. Nii olla
ei saa. Tõeline uneteooria peab seletama samaaegselt mõlema une liigi funktsiooni.
Goldsteini ja Walkeri REM-une teooria on üles ehitatud selle une ajal toimuva virgatsainete
muutustele. Noradrenaliini ja ka teiste stressi ning ärevusega seotud virgatsainete taseme langus on
selle teooria üks põhilisemaid empiirilisi alustalasid ja lähtepunkte. Kuid just see on ka antud
teooria üks kõige nõrgemaid kohti, sest siin võib olla kaks tõlgendus võimalust. Noradrenergiline
süsteem võib küll viidata REM-une funktsioonile ( mida Goldstein ja Walker ka usinasti teevad ),
kuid samas pole kindel, et kas tegemist võib olla lihtsalt REM-unega kaasnev protsess. Hoolimata
paljudest Goldsteini ja Walkeri REM-une teooriat kinnitavatest empiirilistest uuringutest, jääb
ikkagi võimalus, et kõik see, mida nende teooria meile kirjeldab, pole midagi muud kui REM-une
seisundiga kaasnev nähtus.
Aju uuringutes tuleb ilmtingimata arvestada sellega, et kas mingi avastatud uus
neurobioloogiline seaduspärasus on mingi teise nähtuse põhjuslikuks ilminguks või lihtsalt
kausaalne ehk kaasnev nähtus, mis pole tegelikult põhjusliku iseloomuga. See tähendab seda, et
45
nähtus või seaduspärasus võib olla kaasuseks mingile teisele nähtusele või see võibki olla mingi
teise nähtuse ilmingu konkreetseks põhjustajaks. Seda nimetatakse korrelatsiooniks ja
kausaalsuseks, mille korral on nähtused omavahel korrelatsioonis või on need omavahel kausaalses
suhtes nii et ühe nähtuse avaldumisega kaasneb mingi teise nähtuse ilmnemine, mitte ei põhjusta
selle avaldumist ehk ei ole korrelatsioonis. Seda peab ajuteaduses pidevalt arvestama, mis on
ajuteadusele omane.
REM-unes nähakse unenägusid ehk esineb teadvus, kuid sügavas unes unanägusid enam ei nähta
ehk teadvust ei esine. REM-une ajuaktiivsus sarnaneb pigem ärkveloleku ajuaktiivsusega kui
sügava unega ja nende teooria järgi tuleneb see just sellest, et REM-uni edendab inimese
optimaalset emotsiooniregulatsiooni.
Enne sügavasse unne jõudmist läbitakse REM-une faas. REM-une ajuaktiivsus sarnaneb
ärkveloleku ajuaktiivsusega, vahel on see isegi suuremgi. Kuid sügava une ajuaktiivsus erineb
REM-une omast märgatavalt, olles mitte nii enam globaalse, vaid lokaalse aktiivsusega. Sügava une
ajuaktiivsus on võrreldes REM-une omaga palju väiksem ja see on nö. „killustatud“. See mõneti
sarnaneb inimese langemisega koomasse või kliinilisse surma. Kliinilisse surma langemisel ehk
pärast südame tegevuse seiskumist suureneb hetkeks ajuaktiivsus, mille järel alles siis lõpetab aju
oma töö. Nii tundub olevat ka REM-une ja sügava une vahekorraga, mille korral suureneb ajutiselt
enne sügavasse unne suikumist ajuaktiivsus. See tähendab, et enne sügava une ilmnemist suureneb
ajuaktiivsus nii nagu enne aju kliinilist surma. Suurenenud ajuaktiivsusega kaasnevad unenäod ( s.t.
teadvus ) ehk see, mida me nimetame REM-uneks.
Kui REM-une ajuseisund sarnaneb ärkveloleku omaga, siis inimese sügav uni sarnaneb kooma
või kliinilise surmaga, mille korral ei esine teadvust. Enne sügavasse unne jõudmist läbitakse alati
REM-une faas. Selline järjekord pole kunagi olnud vastupidine, küll aga on inimesed olnud ka
ainult REM-une faasis jõudmata sügavasse unne.
REM-uni ja sügav uni käivad alati käsikäes, juhul kui inimest ei äratata REM-une ajal üles. Enne
sügavasse unne jõudmist läbitakse alati REM-une faas ja see ei toimu mitte kunagi vastupidiselt.
Sügav uni on inimese närvisüsteemile vajalikum kui REM-uni. See tähendab, et sügava une
puudumine toob esile rängemad ajukahjustused kui REM-une puudumine. REM-uni ja sügav uni on
omavahel lahutamatult seotud sarnaselt nii nagu aeg ja ruum. Sügava une funktsioon on seotud
impulsside kuhjumise regulatsiooniga ajus, mis neurobioloogiliselt väljendub sünapsite
vähenemises sügava une ajal. Seda on veenvalt näidanud Tononi empiirilised uuringud. Sellest võib
mõneti järeldada seda, et sügava une ilmnemisega kaasneb REM-une staadium, olles sügava une
„sissejuhatav“ või „ettevalmistuv“ faas. See tähendab, et REM-uni on tegelikult kõigest
„sissejuhatav“ või „ettevalmistuv“ faas sügava une tulekuks. Analoogiline oli nii ka surmalähedaste
kogemuste ilmnemistega, mida oli siiani arvatud olevat sureva aju viimasteks funktsioonideks.
REM-uni on seega sügava une kaasnähtuseks.
Kuna REM-uni on pigem „sissejuhatus“ või „ettevalmistus“ inimese sügavasse unne
suikumiseks, siis seega on sügava une ( mitte REM-une ) funktsioon inimese une
põhifunktsiooniks. See tähendab seda, et küsimusele „miks inimene vajab und?“ annab vastuse
sügava une funktsioon, mitte niivõrd REM-une funktsioon.
Teadvus on seotud kindlalt neuronite laenglemistega ehk aju aktiivsusega. Kuid ärkvelolek on
seotud pigem virgatsainetega ( mis tegelikult on ka seotud omakorda neuronite aktiivsusega ). See
tähendab seda, et teadvuse sisu muutuse taga on aju aktiivsusmustri muutus, kuid inimese
ärkveloleku muutus on seotud virgatsaine taseme muutusega. Näiteks noradrenaliini taseme langus
ajus põhjustab inimese ärkveloleku kadumise ja nii on see näiteks REM-une ajal, mil inimene on
küll teadvusel ( nähakse und ), kuid ei olda enam ärkvel.
REM-uni ja sügav uni esinevad alati koos ning REM-uni eelneb alati sügavale unele. Sügava une
korral esineb ajus lokaalne ehk killustatud aktiivsus, mille korral on aju üldine aktiivsus asendunud
aktiivsus-saarekestega, mis pole omavahel kontaktis. Sügava une korral puudub inimesel teadvus (
s.t. unenäod ) ja esineb ajus sünapsite vähenemine ( Tononi ). REM-une ajal esineb seevastu sama
suur ajuaktiivsus, mil inimese ärkveloleku ajal. Esineb unenägude nägemine ja seega teadvus.
REM-une ajal langeb selliste ühendite konsentratsiooni tase, mis vastutavad inimese virguse ja
ärksuse eest. Näiteks langeb noradrenaliini tase REM-une ajal. Kõik need aspektid tõepoolest
46
viitavad sellele, et REM-uni on lihtsalt sissejuhatus sügavasse unne. Sügava une funktsioon seisneb
sünapsite vähenemises ajus, et stabiliseerida aju energiakasutus. Sel ajal puudub inimesel teadvus
ehk ei nähta unenägusid. Kuid enne inimese teadvusetuse staadiumisse jõudmiseks peab inimene
kaotama ärkvuse, mis tähendab seda, et teadvuse kaotusele eelneb ärkveloleku lakkamine. See
avaldub aju noradrenergilise süsteemi aktiveerumises, mille korral ajus langeb noradrenaliini ja
teiste keemiliste ühendite konsentratsioon, mis vastutavad inimese ärkvuse ja virguse eest. Juba
ammu on teada, et ärkvelolek ja teadvus ei ole päris üks ja sama nähtus. Kuid samal ajal esineb
ajuaktiivsus edasi, mil see oli ärkveloleku ajal. See kestab kuni sügava uneni ja sellega kaasnebki
unenägude nägemine ehk teadvuse esinemine. Enne aju energia stabiliseerimisprotsessi ehk
sünapsite vähenemise staadiumit ( s.t. enne sügavat und ), mil inimene on täiesti teadvusetus
seisundis, lakkab inimese ärkveloleku aktiivsus, mis väljendub noradrenergiliste ühendite
konsentratsiooni taseme languses, mida kirjeldabki meile Goldsteini ja Walkeri paradoksaalse une
teooria.
1.2.8.3 Aju noradrenergiline süsteem
Und on kahte liiki: sügav uni ja REM-uni ehk paradoksaalne uni. Paradoksaalne uni on kiirete
silmaliigutuste uni ehk REM-uni, mil nähakse unenägusid. Paradoksaalse une ajal esineb peaaegu
täielik lihastoonuse kadu, kuid ajukoores esineb seevastu suur aktiivsus. Sügava une ajal
unenägusid ei nähta. Sügava une ajal langeb inimese kehatemperatuur, südamelöögi sagedus ja
üldine lihastoonus; väheneb mitmetes ajupiirkondades aktiivsus ja väheneb ka hapnikutarbimine.
REM-une ajal esinev ajuaktiivsus erineb oluliselt sügava une ajuaktiivsusest, kuid sarnaneb suurel
määral ärkveloleku omaga. REM-une ajal sarnaneb inimese ajukoore elektriline aktiivsus
ärkveloleku omaga. Ka hapniku- ja glükoositarbimine on väga sarnane ärkvel oleku omaga – vahel
võib see olla isegi suuremgi. See tähendab ka seda, et REM-une ajal nähtavad unenäod on
kõrgenenud ajuaktiivsuse tõttu tekkinud suvalised ajuaktiivsusmustrid. Ajukoore suurenenud
aktiivsusest hoolimata ei ole inimene siiski ärkvel.
Ajukoores eksisteerib limbiline süsteem, mis koosneb mandelkehast, hipokampusest,
haistesibulast ja hüpotalamusest. Nendes piirkondades on REM-une ajal aktiivsus kõige suurem.
Peale nimetatud osade on ka suurenenud aktiivsus insulas ja otsmikukoore keskmises osas.
Mandelkeha reguleerib inimese emotsioone. Aktiivsus aju limbilistes ja paralimbilistes
struktuurides on REM-une ajal suurenenud.
REM-une ajal toimub ajutüve neuronites järsk noradrenaliini konsentratsiooni taseme langus.
Noradrenaliini on seostatud inimese tähelepanu ja ärksusega ning ka valmisolekuga reageerimiseks.
Noradrenergiliste neuronite laenglemine ajutüves väheneb REM-une staadiumis, eelkõige ajutüves
asuvas sinava tuuma neuronites. Pärast REM-une lõppu taastub noradrenaliini tase ajus une eelsele
tasemele. Paradoksaalse une ajal esinevad ajus teetalained. Noradrenaliini tase on madal ja seda
enam just sinava tuuma neuronites. Üldse on REM-une ajal madal selliste virgatsainete tase, mis on
seotud inimese stressi ja ärevusega. Ülivirguse tekitab inimesel noradrenaliini hulga suurenemine
ajus.
Inimesed mäletavad enamasti hästi just neid asju, mis sisaldavad endas kõrget emotsiooni taset
ja on inimesele emotsionaalselt oluline. Noradrenergiliste juhteteede ja perifeerse närvisüsteemi
aktivatsioon on oluline inimese emotsionaalse sündmuse mällu talletamiseks. Noradrenergiliste
juhteteede aktivatsiooni reguleerivad sinava tuuma neuronid, mis asuvad ajutüves.
Ajutüves olev sinavtuum ehk locus coeruleus reguleerib mandelkeha bioelektrilist aktiivsust
-
adrenoretseptorite abil, kuid ajukoore aktiivsust reguleerib see läbi
-adrenoretseptorite, mida on
kahte liiki. Mandelkeha aktiivsus on keskkonnastiimulite suhtes selektiivne ja seda võimendab
sinava tuuma faasiline aktiivsus. See tähendab ka seda, et mandelkeha ja sinava tuuma aktiivsus
sarnanevad üksteisele tavalise ehk normaalse ajuseisundi korral. Mandelkeha ja otsmikukoore
47
keskmine osa ( s.t. ajukoor ) on omavahel funktsionaalselt seotud.
Noradrenaliini kõrge tase ajukoores vähendab prefrontaalkoore tööd läbi
1-adrenoretseptorite,
mis takistavad närviimpulside ülekannet. Otsmikukoore keskmine osa ehk prefrontaalkoor
kontrollib ülalt-alla mandelkeha aktiivsust ja kui see kontroll väheneb, siis põhjustab see
mandelkeha aktiivsuse suurenemist.
Otsmikukoor aktiveerub noradrenaliini mõõduka taseme korral
2-retseptorite kaudu. Selle tõttu
on otsmikukoorel suurem kontroll mandelkeha üle. Kuid otsmikukoore töö on häirinud kõrge
noradrenaliini taseme tõttu ajukoores
1-retseptorite kaudu. Selle tulemusena on otsmikukoore
kontroll mandelkeha üle vähenenud.
Sinava tuuma neuronites esineb inimese terve aju korral pidev madal baasaktiivsus. Baasiline
laenglemine tähendab närviraku alalist aktiivsust. Kuid mingite oluliste stiimulite esinemise korral
tekib faasiline aktiivsus, mida võib tõlgendada reaktsioonina nendele tekkinud stiimulitele.
Ajutüves oleva sinava tuuma noradrenergiliste neuronite laenglemist iseloomustab madal
baasaktiivsus ja kõrge faasiline aktiivsus üksteise suhtes. Sinava tuuma neuronite baasaktiivsus on
stressitingimuses kõrgem ja ka noradrenaliini hulk on suurenenud.
Sinav tuum, mandelkeha ja prefrontaalkoor on omavahel funktsionaalselt seotud. Näiteks
mandelkeha ja ajukoore vaheline suhtlus on aluseks adaptiivsele emotsiooniregulatsioonile.
Mandelkeha ja ajukoore vahelist suhtlust häirib noradrenaliini taseme tõus.
1.2.9 Inimese ärkvel olek
Ärkvel olek ja teadvusseisund ei ole tegelikult üks ja sama psühholoogiline nähtus. Näiteks kui
inimene magab ja näeb parajasti und, siis on inimene teadvusel, kuid mitte ärkvel. See tähendab
seda, et inimene on und nähes teadvusel, kuid mitte ärkvel. Samamoodi on inimene teadvusel ka
ärkvel olles. Inimene on ühtviisi teadvusel nii und nähes kui ka ärkvel olles, kuid nende kahe oleku
ainus erinevus seisneb selles, et ühes ollakse ärkvel, kuid teises mitte.
Inimene on ühtviisi teadvusel nii ärkvel olles kui ka und nähes, mil enam ei olda ärkvel. Ärkvel
olles loob inimese aju sensoorsete kanalite kaudu virtuaalse keskkonna ümbritsevast maailmast,
milles inimene parajasti eksisteerib. Kuid mitte ärkvel olles ehk und nähes loob inimese aju
virtuaalse keskkonna mitte enam ümbritsevast maailmast, vaid ajus olevatest andmetest, mis on
talletatud siis, kui inimene oli ärkvel. See tähendab seda, et ärkvel olles on inimese aju ümbritseva
maailmaga adekvaatselt kontaktis, kuid mitte ärkvel olles ehk und nähes on inimese aju
ümbritsevast maailmast isoleeritud ehk puudub adekvaatne kontakt reaalsusega. Inimese enda
unenäos on iga tegelane tegelikult tema ise, sest unenägu on inimese enda aju loodud virtuaalne
tegelikkus. Unenäos võivad avalduda inimese alateadvuses olevad varjatud tungid, vajadused ja
hirmud.
Teadvusseisund ja ärkvelolek ei ole päris üks ja sama nähtus. Aju-uuringud on veenvalt
näidanud, et teadvusseisundi tekkimisega on otseselt seotud ajuaktiivsus ehk neuronite elektriline
laenglemine. Kuid samas on ärkveloleku tekkimine seotud aju noradrenergilise süsteemi
aktivatsiooniga, mille korral sõltub inimese ärkvelolek selliste ühendite konsentratsiooni tasemest
ajus, mis vastutavad inimese virguse ja ärksuse eest. Seda näitavad veenvalt erinevad une-uuringud
ja Goldsteini-Walkeri REM-une teooria eksperimentaalne kontroll. REM-une ajal esineb
ärkvelolekuga sarnane ajuaktiivsus ( mille tõttu esineb unenägude nägemine ja seega teadvus ), kuid
näiteks noradrenaliini tase ajus on sel ajal üldiselt langenud, mis läheb kokku inimese ärkveloleku
lakkamisega. Kooma seisundi ajal on ajuaktiivsus üldiselt lakanud ja sel ajal ei esine teadvust ( s.t.
ei nähta unenägusid ).
Ärkveloleku ajal meeleorganitelt tuleva info töötlemisega ja vahendamisega seotud piirkonnad
ajutüves kutsuvad esile ka REM-une. Selle tulemusena aktiveerub ka aju limbiline süsteem, mis on
kahe ajupoolkera ühendajaks. Nii tekivadki inimesel öösel unenäo elamused, sest aju limbiline
48
süsteem töötleb ka inimese emotsioone, tajuelamusi ja mälu.
Taalamuse vigastamise korral ei juhtu inimese ärkvelolekuga midagi. Ka on uurimustes leitud, et
ajukoore neuronid on ka endiselt siis aktiivsed, kui väheneb ( või hoopiski kaob ) atsetüülkoliini
mõju ajukoorele. Kõik see tähendab seda, et inimese ärkveloleku seisund esineb ka ilma taalamuse
ja atsetüülkoliinita. Kui aga kõrvaldada ajukoores ära noradrenaliin, siis kaob ka ärkveloleku
seisund ( inimene ei ole enam siis ärkvel ). Neuronid ajukoores hakkasid lakkama aktiveerumast.
See sarnaneb siis üldnarkoosi seisundiga. Huvitav on veel üks asjaolu. Nimelt noradrenaliini ei
esine REM-une ajal, mil nähakse unenägusid ja seega esineb teadvuslik seisund. Kuid on kindlaks
tehtud seda, et atsetüülkoliini mõju blokeerimisel ajukoores on aju ärkvel seisundis, kuid teadvust ei
esine. Seetõttu ei samastata ärkvelolekut teadvusega.
1.2.10 Inimese mälu
Inimese kogu mälu ei asu tegelikult hipokampuses, vaid see ajupiirkond on pigem vaadeldav aju
„sisukorrana“. Hipokampusest sõltub lihtsalt see, et kas me suudame midagi meenutada ehk kas me
suudame ajju talletatud mälestusi üles leida. Inimkogemuse mälestus on talletatud aju
närviühenduse võrgustikus. Mälestuse sisu oleneb sellest, et millises ajupiirkonnas on mälestus
talletunud. Näiteks matemaatikavalemid asuvad aju tagaosas, kuid samas prantsuse keele tegusõnad
aga Broca ja Wernicke ajupiirkondades. Hipokampusest sõltub see, et kas mälestus talletub edasi
pikaajalisse mällu või ei. Hipokampuses tekivad uued neuronid ja arenevad kogu inimese elu
jooksul.
Enne mälestuse jõudmist hipokampusesse, viibib see umbes 30 sekundit kuni minut aega
lühiajalises mälus. Hipokampuse vigastumise korral või isegi selle eemaldumise korral säilib
inimesel ainult lühiajaline mälu. Pikaajaline mälu sellisel juhul kaob.
Inimese autobiograafiliste mälestuste kodeerimise ja meenutamise ajal esinevad ärkveloleku ajal
enamasti teetalained. Tähelepanuväärne on asjaolu, et inimese mäletamist mingist varem toimunud
sündmusest ärkveloleku ajal, öösel unenägude nägemist ja ärkveloleku ajal meenutada unenägusid
võimaldab kõike ainult üks ja sama ajumehhanism. Teetalainete ajal nähtavad unenäod jäävad sageli
kõige paremini meelde.
1.2.11 Inimese ajusurm
Inimese elutegevuses ei lakka aju üldine aktiivsus mitte kunagi. Ainult ajulainete sagedused
võivad erinevate ajuseisundite jooksul ( näiteks narkoos, uni, sügavuni jne ) muutuda, kuid mitte
kunagi lakata. Kliinilises surmas on lakanud aju üldine aktiivsus, kuna enamasti aju ei saa siis enam
verd. Sellisel juhul esineb aktiivsus ( ehk neuronite laenglemine ) ainult väga väga lokaalsetes
ajupiirkondades. Kui on lakanud aju kogu aktiivsus ( isegi lokaalsed ajupiirkonnad ), siis on
tegemist ajusurmaga ( ehk inimese bioloogilise surmaga ).
Surmalähedased kogemused ehk SLK-nähtused esinevad inimese kliinilise surma ajal, mille
korral on ajutiselt seiskunud inimese süda. Süda on vajalik ajule vere pumpamiseks, mille kaudu
saab aju hapnikku. See on aju peamine energiaallikas. Ajus olevate neuronite laenglemine ehk
aktiivsus on enamasti seotud verevarustuse suurenemise ja ( glükoosi ) ainevahetuse kiirenemisega,
kuid mitte alati. Kui aju ei saa enam verd, siis selle elutegevus lakkab olemast.
Inimese peaaju läbib sekundis miljoneid närviimpulsse. Need impulsid tekitavad ümber pea
49
elektrivälja, mille tugevust mõõdetakse elektroentsefalograafiga. Sellega saadud graafikut
nimetatakse elektroentsefalogrammiks ehk lühidalt EEG-ks. Aju aktiivsus ei ole tegelikult
surmalähedaste kogemuste ajal ehk inimese kliinilise surma ajal täielikult lakanud. Sellisel ajal
näitab EEG aparaat küll aju elektrilise aktiivsuse puudumist, kuid selliste ajuaktiivsuste korral, mis
funktsioneerivad väga madalates ajustruktuurides ( näiteks taalamuses ja ajutüves ), on EEG
registreerumistundlikkus väga nõrk või üldse puudub. Rakusisesed protsessid ja ka laenglemised
toimuvad ikka endiselt. See tähendab seda, et ajus ( näiteks suuraju koores ) on tegelikult ka
surmalähedaste kogemuste ajal aktiivsust, kuid seda siiski väga vähesel määral. Sellisel korral
esineb ajus „teistsugune aktiivsus“.
Jimo Borjigin´i 2013. aasta uurimus näitas, et pärast südameseiskumist esinevad ajulained veel
umbes 30 sekundit ja seda suurema aktiivsusega. Aju aktiivsus hääbub täielikult pärast südame
seiskumist umbes 30 sekundi jooksul. Sealjuures läbib ajuaktiivsuse hääbumine teatud faase.
Näiteks 2 sekundit pärast südameseiskumist ajuaktiivsus suureneb, pärast seda
väheneb see peaaegu kõikides ajupiirkondades ja veidi enne täielikku ajuaktiivsuse
hääbumist suureneb aktiivsus lühiajaliselt üksikutes ajupiirkondades.
Inimene võib kliiniliselt surnud olla reaalselt näiteks ainult 6 minutit, kuid aeg, mil inimene
eksisteeris kehavälises olekus, tundub inimesele sageli palju pikem kliiniliselt surnud oleku ajast
ehk antud juhul pikem kui 6 minutit. Selline aegade erinevus on surmalähedaste kogemuste ajal
vägagi tavapärane.
Analoogilise nähtuse leiab sellele relatiivsusteooriast, mille korral kulgeb aeg
erinevates taustsüsteemides erinevalt ja seetõttu tekib nendel erinev ajavahe.
Pole kindlalt teada, et kas see inimesele ainult näib nii ( s.t. tuleneb inimese teisenenud aja- ja
ruumitajust ) või on see ka reaalselt.
Surmalähedased kogemused esinevad vahel ka siis kui aju anokseemiat ( s.t. aju verevaegust ) ei
esine, kuid seda siiski väga harva.
Inimese surma ehk üleüldise kõikide organismisüsteemide amortiseerumise korral esineb kolm
etappi – esiteks agoonia, siis järgneb kliiniline surm ja siis bioloogiline surm.
Agoonia ehk „surmaheitlus“ esineb pikaldase, näiteks raske haiguse tagajärjel
saabuva surma korral. Sellisel juhul hingamine aegleneb, aegamisi kaovad ka pulss,
teadvus ja refleksid.
Pärast agooniat järgneb kliiniline surm. Selle peamisteks tunnusteks on
südamelöökide, pulsi ja hingamise lakkamine. Kui aga esineb väga suur trauma, siis
ei pea ilmtingimata agooniat esinema. Tekib kohe kliiniline surm.
Pärast kliinilist surma läheb inimene üle ajusurmaks ( ehk bioloogiliseks surmaks )
umbes mõnekümne minuti möödumisel.
Kliiniline surm on südamesurm, kuid bioloogiline surm on ajusurm.
Kui patsiendi sensoorne, motoorne või vaimne võime lakkab eksisteerimast, siis see tähendab ka
seda, et väheneb aju üldine või vastava piirkonna verevarustus. Nii on see näiteks inimese ( aju )
teadvuseta, komatoossetel, apallilistel, väga dementsetel või skisofreensetel isikutel. Inimese
vereringe peatumise korral lakkab teadvus 15 – 20 sekundiga. Sellest hetkest on saabunud kliiniline
surm. Kuid aju ei ole pöördumatult kahjustatud, sest kliinilisest surmast on võimalik inimene uuesti
ellu tagasi tuua. Halvem juht esineb trauma ja suure verekaotuse korral. Aju võib surra ka enne
südant insuldi või pähe saadud löögi tagajärjel. Sellisel juhul ( ajusurmas ) hoiab hingamisaparaat
südant töös.
Kui inimene on liiga kaua teadvusetus seisundis, võib tal tekkida ajuturse, mis võib omakorda
50
tekitada ajuverejooksu. Ajuturse võib purustada ajutüve ja sellele võib järgneda ajusurm. Aju
alumine osa nimega ajutüvi kontrollib inimese hingamist ja südame tööd. Ajutüve aktiivsus hoiab
seega kogu ülejäänud keha elus.
Verevarustuseta jäänud ajurakud lõpetavad kliinilise surma või ajusurma korral
funktsioneerimise. Ajupiirkondade aktiivsused on muidu seotud neuronite laenglemistega. Näiteks
neuronite töö kasvuga suureneb mingi kindla ajupiirkonna aktiivsus. Kuid neuronid vajavad töö
tegemiseks palju energiat. See energia tuleb neile hapnikurikkast verest, mida pumbatakse otse
südamest. Ajupiirkonna verevarustuse muutumisega kaasneb neuronite aktiivsuse muutumine, kuid
ilmtingimata mitte alati. Hapnikurikka ja hapnikuvaese vere magnetilised omadused on aga
erinevad sest, et inimese veres oleva hemoglobiini seob hapnikuga just raua aatom. Veri kannab
hapnikku ( eriti just ajju ) organismi laiali. Vere rauavaegus võib põhjustada südameataki. See võib
tekitada anokseemiat ehk hapnikuvähesust veres ja kudedes. Aju anokseemia korral jõuab ajju liiga
vähe hapnikku. Hapnikupuudus ajus käivitab kahjulike keemiliste reaktsioonide ahela, mille
lõpptulemusena ajurakud hävivad. Seda protsessi on võimalik aeglustada, kui inimest kohe pärast
taaselustamist maha jahutada. Keha temperatuuri langemine annab elustamisele natuke aega juurde
ja inimene saab palju vähem ajukahjustusi.
Millises järjekorras erinevad ajupiirkonnad üksteise järel surevad ( või taasaktiveeruvad ) ehk
millises järjekorras jäävad ajupiirkonnad ilma vereta? See on suures osas veel teadmata, kuid teada
on seda, et pärast südameseiskumist saavad kahjustada esimestena just ajukoor, hipokampus ja
basaalganglionid. Need ajupiirkonnad vajavad teistest kõige rohkem hapnikku.
1.2.12 Inimese südame tegevus
Inimese süda on kui bioelektriline süsteem, täpselt nii nagu inimese ajugi. Näiteks südamelihase
erutustekke ja erutusjuhtesüsteemi rakumembraanid sarnanevad dipoolkihiga täpselt nii nagu
närvirakud ajus. Rakumembraani välispind on võrreldes sisepinnaga positiivse elektrilaenguga.
Dipoolkihti meenutav rakumembraan võib depolariseeruda mõne välise ärritaja tõttu. Sellisel juhul
levib mööda rakumembraani pinda depolariseerumislaine sarnaselt nii nagu levib neuronite
aksonites närviimpulss. Erutusimpulss, mis tuleb sinuatriaal- ehk siinussõlmest, põhjustab südame
kokkutõmbumise. Südame lihase elektripotentsiaalide muutusena leviv erutuslaine põhjustabki
südame süstoli ehk müokardi kokkutõmbumise. Need elektripotentsiaali muutused avalduvad
lõpuks ka inimese keha pinnal, sest need levivad üle kogu keha. See tähendab seda, et
depolariseerumislaine levib südametsükli ajal südame pinnal, mis põhjustab inimese erinevates
keha osades elektripotentsiaalide muutusi.
Südamel on kaks poolt, mis on jagatud „vaheseinaga“. Mõlemal poolel on ülemises osas kamber
ehk koda ja alumist osa nimetatakse vatsakeseks. Vatsakesed on kodadest suuremad. Hapnikuvaene
veri tuleb südame parempoolsesse kodasse ja seda läbi ülemise ning alumise õõnesveeni.
Kopsudesse jõuab veri läbi kopsuarteri paremast vatsakesest. Hapnikurikas veri jõuab kopsudest
tagasi südame vasemasse kodasse läbi kopsuveenide. Hapnikurikas veri jõuab keharakkudesse läbi
aordi ( suure arteri ), millesse pumpab verd südame vasem vatsake.
Südame verega täitumise korral sulguvad poolkuukujulised klapid, et veri ei saaks südamesse
tagasi voolata aordist ja kopsuarterist. Kuid südame vere tühjaks voolamise korral sulguvad kodade
ja vatsakeste vahelised klapid, et veri ei voolaks tagasi kodadesse. Südame mõlemad vatsakesed
täituvad verega ja siis tõmbuvad kokku, et veri südamest välja paisata. Kõik see toimub ühe
südamelöögi jooksul. Südame parema koja seinas olev „sammulugeja“ kontrollib igat südamelöögi
rütmi ajas. Väikesest klapist südame kojas saab alguse iga südamelöök. Klapp sunnib südameseinu
kokku tõmbuma saates neile elektriimpulsse ehk närviimpulsse. Need impulsid tulevad ajust ja seda
kontrollivad ka veres olevad hormoonid.
51
Iga südamelöök koosneb diastolist, kodade süstolist ja vatsakeste süstolist. Diastoli ajal täituvad
südame mõlemad kojad verega. Kodade süstoli ajal suruvad kojad vere vatsakestesse tõmbudes ise
kokku. Kuid vatsakeste süstoli ajal tõukavad vatsakesed vere südamest välja ise kokku tõmbudes.
Need kolm etappi järgnevad üksteisele kindlas ajalises järjestuses.
Südame rütmilise töö tulemusena pumbatakse verd inimese kõikidesse keha osadesse, mille
tagajärjel on inimese närvisüsteem elektrilises aktiivsuses. Näiteks erinevad ajupiirkonnad on
aktiivsuses ehk seda läbivad miljardid närviimpulsid. Neuronipopulatsiooni elektriline aktiivsus ehk
laenglemine ja närviimpulsside levimine on omavahel seotud. Kui aga südame töö täielikult
seiskub, siis seega lõpeb ka närvisüsteemis olev elektriline aktiivsus ehk toimub miljardite
närviimpulsside liikumise lakkamine närvisüsteemis, sest ajus olevate neuronite laenglemine ehk
aktiivsus on enamasti seotud verevarustuse suurenemise ja ( glükoosi ) ainevahetuse kiirenemisega,
kuid mitte alati. Südame seiskumise tagajärjel jääb seisma ka organismi vereringe.
Kui mingisugune ajupiirkond elektriliselt aktiveerub, siis seda piirkonda tabab hapnikurikas veri.
See tähendab seda, et mingisuguse ajupiirkonna aktiivsuse taga on ajurakkude hapnikutarbimine.
Vere magnetilised omadused sõltuvad vere hapnikusisaldusest. Aktiivsetesse ajupiirkondadesse
tulvab hapnikurikas veri. Seetõttu näitavad vere magnetilised omadused ajupiirkondade aktiivsuse
ja ainevahetuse erinevusi.
1.2.13 Aju hapnikuvaegus
Kui aju saab ohtlikult vähe hapnikku, siis hakkab aju eritama suurel hulgal mitmesuguseid
virgatsaineid ( näiteks dopamiini ja noradrenaliini ). Selline aju reaktsioon ohtlikule
hapnikuvaegusele on alati ühesugune. Lisaks nendele hakkab aju eritama ka selliseid mediaatoreid,
mille tagajärjel hakkab inimese süda seiskuma kõigest mõneminutilise hapnikupuuduse tõttu.
Esimese minuti jooksul suureneb aju otsmikusagaras noradrenaliini hulk kuni 30
korda, dopamiini sisaldus 7 korda ja gamma-aminovõihappe ( GAVH ) kogus kuni
20 korda suuremaks. Viimane on ajule rahustava toimega ja seetõttu aeglustub
ajurütm.
Teisel minutil suureneb suurajukoes serotoniini hulk kuni 20 korda. Kuid GAVH ja
serotoniini taseme märgatav tõus põhjustab ka südame seiskumist.
Neljandal minutil lõpeb ajuaktiivsus ja südame löögi tegevus. Pärast seda on
saabunud surm.
Enne südame ja aju töö täielikku lakkamist suureneb plahvatuslikult virgatsainete hulk inimese
ajus. See tähendab, et surma lähenedes suureneb inimese ajus virgatsainete hulk plahvatuslikult. Aju
nägemiskeskuse ja otsmikusagara keemiline aktiivsus suureneb mitmekordseks. Otsmikusagar on
aju osa, mis juhib inimese teadvust ja mõtteid. Just sellel aspektil on loodud hulk erinevaid teooriaid
SLK nähtuse teaduslikuks seletamiseks. Ollakse teaduslikult veendunud, et inimese kehaväliseid
kogemusi ja SLK-sid põhjustab virgatsainete konsentratsiooni taseme plahvatuslik tõus enne aju ja
südame töö lakkamist:
„Ajukoore vallandumise sündroomi all mõistetakse seda, et teatud ajupiirkonnad jäävad
hapnikuta ja selle tulemusena tekivad inimesel alati kindlad tajuaistingud. Näiteks hakkavad
neuronid oimusagarates suvaliselt tõmblema, kui veri sealt välja valgub. Kuna aju
oimusagaratesse salvestuvad mälestused, siis vallanduvad seal inimese mälestused ja kunagi
kogetud tunded. Ajukoore nägemispiirkonna kahjustamise korral jäävad hapnikuta aju
52
kiirusagarad, mis põhjustab tunde hõljumisest või tunnelite nägemist. Ereda valguse
kogemist põhjustab aga aju kuklasagaratest vere välja imbumine.“ ( Allikas: dokumentaal-
film „Life after death, a skeptical inquiry“, executive producer: Erik Nelson )
Arvatakse olevat, et see ( SLK ) on aju reaktsioon ohtlikule hapnikuvaegusele, mis esineb mõned
minutid enne aju ja südame töö lakkamist:
„Aju oimusagarad hakkavad vallandama neurotransmittereid ka siis, kui aju ei saa kaua aega
hapnikku. Vallandub elektromagnetiline energia, mis võibki tekitada SLK-sid. Hõljumise ja
lendamise tunne, müstilised kogemused, kehaväline tunne, mälestuste taasaktiveerumine,
deja vu kogemus – kõiki neid tundeid võib põhjustada oimusagara teatud piirkondade liiga
suur aktivatsioon. Ka magama jäädes võivad inimesel tekkida tunneli kogemused. Kuid neid
võivad tekitada ka narkootikumid, nagu LSD või meskaliin.“ ( „Life after death, a skeptical
inquiry“, executive producer: Erik Nelson )
„Inimese psühholoogia määrab ära selle, kellena nähakse valgusolendit. Näiteks inimese
eraelu, mälestused, ühiskond jne. Näiteks kristlased näevad Jeesust, kuid samas
mittekristlased näevad teisi jumalusi. Vahel nähakse ka varem surnud lähedasi inimesi.
Inimkeha pingestavad situatsioonid ( nagu näiteks operatsioon, insult, infarkt, autoavarii,
uppumine jne ) vallandavad ajus neurokeemilised reaktsioonid. Surmalähedasi kogemusi on
kirjeldatud väga sarnaselt juba tuhandeid aastaid. Just kirjelduste sarnasus näitab seda, et
SLK-d on aju erinevate funktsioonide tagajärg. SLK-d näitavadki seda, kuidas inimene
sureb. SLK-d on sureva aju viimaste funktsioonide vallandumine.“ ( „Life after death, a
skeptical inquiry“, executive producer: Erik Nelson )
Neuroteaduslik fakt on see, et mõned minutid enne aju ja südame töö täielikku lakkamist esineb
tõepoolest virgatsainete konsentratsiooni plahvatuslik suurenemine inimese ajus ( mida arvataksegi
olevat põhjuseks inimese SLK-de kogemuste esinemistele ), kuid inimese reaalne kehast väljumine
toimub hoopis sellest järgneval ajaperioodil ehk pärast virgatsainete ühendite keemilist möllu
inimese ajus. Selle kohta on isegi dokumenteeritud tõendeid:
Näiteks Pam Reynoldsi juhtum, mis on üks paremini dokumenteeritud nn
surmalähedase kogemuse juhtumeid ajaloos. Tähelepanuväärne on selle juhtumi
puhul ajahetked, mil erinevaid toiminguid läbi viidi. Arsti lõikus kestis umbes 7 tundi
ja patsiendi vaatlused viitasid väga tugevast ja selgest nägemisest ajal, mil haige
patsiendi ajutegevus oli lakanud ning silmad suletud. Juhtum on väga detailselt ja
hästi dokumenteeritud. Sellest tulenevalt on tähelepanuväärne see, et ajahetkel, mil
ajutegevus ja südame töö olid lakanud ( ehk virgatsainete töö mõju oli sisuliselt
olematu ), suutis surnud patsient kirjeldada väga täpselt tema kallal tehtavaid
operatsiooni toiminguid, mis toimusid samuti täpselt sellisel ajahetkel, mil tema
südame ja aju töö olid juba lakanud. Sellisel juhul ei saa seda enam seletada
virgatsainete tegevusega ehk lihtsustatult ajukeemiaga, sest sellisel ajahetkel ( mil
inimese aju ja süda enam ei töödanud ) on nende mõju praktiliselt olematu. See
näitab selgelt ka seda, et reaalne kehast väljumine ilmneb just pärast aju ja südame
töö lakkamist ehk pärast virgatsainete möllavat staadiumit ajus.
„Kuna SLK-de kogemuste ajal on inimestel ajulained kadunud ( ja nende ajud ei ole
normaalselt töötanud ), siis seega teadvus ei sõltu töökorras ajust. Sellegipoolest nad tulevad
uuesti teadvusele.“ ( „Life after death, a skeptical inquiry“, executive producer: Erik Nelson
).
53
1.2.14 Valgus
Ajusurm esineb inimesel bioloogilise surma korral. Inimese „reaalne“ kehast väljumine toimub
just pärast aju ja südame töö lakkamist ehk pärast virgatsainete möllavat staadiumit ajus ( s.t.
kliinilise surma ajal, mitte kliinilise surma saabudes ). Bioloogilise surma ja ka kliinilise surma ajal
oleval inimesel ei tohiks üldse mingeid tundeid esineda, ega ka näha või kuulda. Seda, et inimene
üldse midagi kogeb näiteks ajusurmas olles, ei oleks tavameditsiini järgi üldse võimalik – ükskõik
kuidas me neid nähtusi ka tõlgendame. Surnud inimene ei tohiks ju üldse midagi näha, kuulda ega
tunda.
„Kuna SLK-de kogemuste ajal on inimestel ajulained kadunud ( ja nende ajud ei ole
normaalselt töötanud ), siis seega teadvus ei sõltu töökorras ajust. Sellegipoolest nad
tulevad uuesti teadvusele.“ ( „Life after death, a skeptical inquiry“, executive
producer: Erik Nelson ). Siit tuleb esile ka teine järeldus. Kui teadvus ei sõltu
töökorras ajust, siis ei ole tal seda ka vaja. Teadvuse eksisteerimiseks ei olegi vaja aju
olemasolu. Järelikult teadvus võib „mingisuguses mateeria vormis“ ajust eralduda –
ühest ruumist teise ( ajuruumist lahkuda ). Niimoodi võib täiesti vabalt teaduslikult
järeldada. Kuid mis on see „miski“, mis eraldub ajust?
Kui teadvus eksisteerib ajust eraldatuna mingisuguste seni tundmatute mateeria vormidena, siis
ilmnevad teatud probleemid. Näiteks kui on tegemist mingisuguste tundmatute seni avastamata
mateeria vormidega, siis võivad ilmneda probleemid just nende mateeria vormide olemasolu
kindlaks tegemisel.
Siin kohal on kasulik tuua välja mõned näited. Näiteks füüsikateooriates ennustati
selliste elementaarosakeste olemasolu, mida nimetatakse neutriinodeks. Neutriinod
avastati nende teoreetilise ennustamise algusest umbes paarkümmend aastat hiljem,
sest neid oli väga raske eksperimentaalselt kontrollida ja uurida, mida on siiski ka
tehtud. Kuid neutriinod ei ole kaugeltki ainsad „teaduse uperpallid“, mis on valdavalt
keerulise iseloomuga meie kaasaegsetele eksperimentaalsetele riistapuudele.
Näiteks astronoomia teaduses teatakse juba aasta kümneid tumeda aine olemasolu
avakosmoses. Kuid mitte keegi ei oska endale ettekujutada seda, et mis see tume aine
füüsikaliselt on. Teada on ainult seda, et tume aine avaldub ainult gravitatsioonis ja
muud ei ole sellest midagi teada. Eksperimentaalselt uurida tumedat ainet on ammugi
võimatu. Kuid see on siiski olemas hoolimata teadlaste praegustest puudulikest
füüsika teadmistest.
Kui tõepoolest teadvus eraldub inimese ajust mingisuguse senitundmatu mateeria vormina, siis seda
eksperimentaalselt tõestada on peaaegu võimatu, olgugi et füüsika teaduslikult oleks see siiski
võimalik. Üldteada ja tuntud reegel on see, et mis jääb eksperimentaalsete katsete võimalustest
väljapoole, jääb väljapoole ka teadust ehkki nähtus ise võib tegelikult siiski olemas olla.
Kui inimene sureb, siis pärast ägedate valude asendumist üldise rõõmu- ja rahutundega tunneb
inimene äkki enda tõusmist taeva poole. Ta näeb eemalt ( enamasti enda alla vaadates ) oma
füüsilist keha. Inimene tajub enda olemist nüüd juba teistsuguses kehas - „vaimkehas“. Ta tunnetab
oma füüsilisest ( maisest ) kehast eraldatuna. Enamasti ei kirjeldata oma uut keha, mida nähakse ja
tajutakse surmalähedastes kogemustes.
Kuid mõned inimesed on seda kirjeldanud kui energiaväljana ( füüsikas on
energiaväljaks enamasti elektromagnetväli ) või värvilise pilvena. Moodyl õnnestus
kord saada ühe inimese käest oma vaimkeha kirjeldusi. Ta nägi oma kätt koosnevat
väga väikestest „valguskübemetest“.
54
Surmalähedastes kogemustes näevad inimesed sageli just „valgusolendeid“ ( eluvormid, kes
eksisteerivad ainult valgusena ). Valgusolendites nähakse oma kadunuid sugulasi, varem surnuid
sõpru või tuttavaid. Seetõttu viitabki selline asjaolu sellele, et need „ebamaised“ olendid
eksisteerivad elektromagnetväljana, sest valgus on ju füüsikaliselt elektromagnetlaine. Kuna kehast
väljudes näeb inimene ennast samuti just valgusena, siis järelikult eralduvad inimese kehast (
täpsemalt närvisüsteemist ) just füüsikalised väljad, mida tuhanded neuronid oma laenglemistega
tekitavad. Ajust eralduvad füüsikalised väljad elektromagnetlainetena.
Näiteks neuronite laenglemiste „asemel“ eksisteerivad ainult elektromagnetlained.
See tähendab seda, et aju ( närvisüsteemi ) asemel on nüüd elektromagnetlaineid
kiirgav „ruumi osa“, mis sarnaneb näiteks maailmaruumis eksisteeriva tähega – ka
täht „kui ruumi osa“ kiirgab välja valgust ehk elektromagnetlaineid.
http://elutark.delfi.ee/heateada/allergia-paikesest-pole-voimatu?id=71653495
Joonis 1 Kehavälises olekus eksisteerib inimene ainult valgusena. Seega inimese bioloogiline keha
on valgusolendi „kehast“ palju kordi keerulisem.
Visuaalselt kujutab kehast väljunud inimene endast kui ühte suurt valgust. Seetõttu nimetatakse
kehast väljunud inimest ka „valgusolendiks“. Valgusolendi korral on visuaalselt näha väga suure
intensiivsusega valguskuma. Sellised eluvormid eksisteerivad ainult valgusena. Selline asjaolu on
tingitud just sellest, et kehast väljunud inimene eksisteerib elektromagnetväljana ja valgus on
laineteooria järgi elektromagnetlaine.
Kvantteooria järgi on valgus aga osakeste ( footonite ) voog. Füüsika õpetab meile
seda, et osakesed nimega footonid on elektromagnetilise vastastikmõju vahendajaks,
mida me tajume valgusena, kuid sedagi ainult kindlatel lainepikkuste vahemikus.
Seepärast näebki kehast väljunud inimene välja valgusena, sest elusolendi eksisteerimise
füüsikaliseks aluseks ei ole rakuline keha, vaid puhas elektromagnetväli. See on ka peamine põhjus,
et miks inimesed näevad oma surmalähedastes kogemustes just valgusolendeid – mitte mingisuguse
muu väljanägemisega elusolendeid.
Maailma religioonides aga nimetatakse üldiselt valgusolendeid „ingliteks“. Juba
Piiblis nimetatakse „säravas valguses helkivaid olendeid“ ingliteks, keda mõistetakse
Jumala teenritena/saadikutena.
55
Valgusolend kiirgab elektromagnetlaineid ( nagu taeva tähed ) ja sellepärast näevadki nad välja
just valgusena ( nagu näiteks meie Päike sinises taevalaotuses ). Kuna füüsikalised väljad eralduvad
just närvisüsteemist ja selles süsteemis olevate neuronite laengute suurused ( õigemini nende
laengute väljade tugevused ) on üksteisest väga erinevad, siis järelikult olend ka kiirgab erinevate
sagedustega ja erinevate lainepikkustega elektromagnetlaineid.
Lihtne oleks järeldada, et inimese ajust eraldunud elektromagnetlainete sagedused
ühtivad ajulainete sagedustega, sest ajust elektromagnetväli ju eraldus. Tegelikult see
nii aga ei ole. Kuna SLK-des on nähtud just eredat valgust kiirgavaid inimkujusid
ehk olendeid, siis seega kiirgab valgusolend ehk kehast väljunud inimene kõiki
valguslaine sagedusi ( ja lainepikkusi ), mis ei ühti kuidagi ajulainete sagedustega. Ei
ole täpselt teada, et kas valgusolend kiirgab valguslaine sagedustest ka suuremaid või
väiksemaid sagedusi nagu näiteks raadiolaineid või infrapunakiirgust. Kuid
teoretiseerida ikka võib.
Elektrilised signaalid närvisüsteemis liiguvad mööda neuronite neuriite ehk aksone. Neid
neuriite ümbritseb palju rasvataolist ainet, mida nimetatakse müeliiniks. See müeliinikest sarnaneb
elektrijuhtme plastikisolatsiooniga, mis ka kiirendab elektrilise signaali liikumist ajus. Kuid
neuronite laenglemine ei ole ümbritsevast keskkonnast isoleeritud. Kui neuron laengleb, tekitab see
enda ümbritsevas ruumis elektrivälja, nagu laetud osake. Ajus on miljoneid laenglevaid neuroneid ja
kõikide nende neuronite poolt loodud laengute väljade tugevused ( seega energiad ) on omavahel
erinevad ehk seega neuronite laengute väljad on erinevate teadvuse teooriate järgi omavahelises
konfiguratsioonis. Ja kui kõik need väljad eralduvad neuronipopulatsioonidest, siis koos sellega ka
väljade konfiguratsioon, millel omakorda põhineb inimese teadvus ja psüühika. See tähendab seda,
et väljade eraldumine ajusüsteemidest iseenesest ei põhjusta teadvuse eraldumist ajust, vaid ajust
eraldunud väljade ( elektromagnetlainete ) omavaheline konfiguratsioon. Neuroni laenglemise poolt
tekitatud väli iseenesest ei oma mingit infot, vaid info tekitab selle neuroni laengu välja
konfiguratsioon teiste neuronite laengute väljadega. Täpselt sama on ka elektromagnetlainetega.
Teadvuse seisundi tekkimiseks oleks vajalik ( ilmselt tarvilik ) ajus olev informatsioon omavahel
sõlmida, sest ajus töötlevad näiteks objekti kuju, suurust ja värvust just erinevad ajupiirkonnad.
Informatsiooni sõlmimine on tegelikult vajalik nii teadvuse seisundi kui ka teadvuse sisu
tekkimiseks. Enamasti on see sõlmimine ka õige. See tähendab seda, et teadvustatud kujutis on alati
sõlmitud. Ka surmalähedaste kogemuste ajal kogetakse ühtset teadvuse pilti. Seepärast on alust
arvata, et just see „sõlmitud informatsioon“ eraldub ajust elektromagnetlainete omavaheliste
konfiguratsioonidena.
Informatsioon liigub närvisüsteemis ühelt neuronilt teisele närviimpulsi abil, mille olemus
seisneb laengute polarisatsiooni muutuse levimises mööda närvikiude. Kuid kehast väljumise
olekus ( ehk eksisteerides ainult kiirgusena ) on nende närviimpulside asemel (elektromagnet)laine
sageduse ( ja seega ka lainepikkuse ) muutumise levimine lainete jadas.
Ei ole päris selge, et kas väljad eralduvad ainult peaajust ( kuid peaajust kindlasti ) või kogu
närvisüsteemi ulatuses. Peaaju funktsioonid on väga spetsialiseerunud. Väga üldiselt võttes jaguneb
peaaju suur spetsialiseerumine kahte suurde leeri: üks osa kogu funktsioonidest tegeleb
bioorganismi juhtimise ja kontrollimisega ning teine osa ainult teadvuse ja psüühikaga seonduvaga.
Ka on teada rohkesti juhtumeid kui inimesel on mõni haige siseorgan eemaldatud või
asemele opereeritud mõne teise inimese siseorgan, siis vastavalt sellele on
opereeritaval inimesel midagi mälust kustunud või saanud uusi mälestusi, mis ei ole
tegelikult inimese enda omad. See viitab sellele, et inimese mälu ( ja seega
mingilmääral ka teised psüühika aspektid ) on „talletunud“ ka erinevate organite
närvikudedesse ( näiteks südamesse ), mitte ainult ajupiirkondadesse, kuid mis on
siiski ajuga ühenduses.
See kõik vihjab sellele, et väljad võivad eralduda peaajust või kogu närvisüsteemi ulatusest ainult
56
osaliselt ( piirkondadest, mis on seotud ainult teadvuse ja psüühikaga ). Seda näitavad SLK-
nähtused, mille korral inimese teadvus ja psüühika eksisteerivad ilma kehata.
1.2.15 Elektromagnetvälja ehk elektromagnetlaine füüsika
Laine on võnkumiste levimine ruumis. Protsess, mis perioodiliselt ajas kordub, aga nimetatakse
võnkumiseks. Elektromagnetilise võnkumise korral muutub potentsiaalne energia ( ehk
elektrostaatiline energia ) perioodilise muundumisega kineetiliseks energiaks ( ehk magnetiliseks
energiaks ) ja vastupidi. Valgus on elektromagnetlaine ehk elektrivälja ja magnetvälja üksteise
muutumise levimine ruumis. See tähendab seda, et elektrivälja muutumine ühes ruumipunktis
põhjustab esimesena muutuva magnetvälja, mille muutus kutsub elektromagnetilise interaktsiooni
teel esile elektrivälja muutumise naaberpunktis. Selline elektri- või magnetvälja muutus levib
ruumis lainena. Elektrivälja muutus jõuab ühest ruumipunktist teise magnetvälja vahendusel.
Magnetvälja muutumisega kaasneb omakorda indutseeritud elektriväli. Magnetväli tekib
elektrivälja muutumise tagajärjel sõltumatult muutuva elektrivälja päritolust.
Kuna elektromagnetlaine toime registreerimisel tekitab signaali just elektriväli, siis kirjeldatakse
elektromagnetlainet ainult elektrivälja muutumise kaudu. Valguslaine lainepikkused jäävad 380
kuni 760 nanomeetri vahele.
Näiteks inimsilm reageerib elektromagnetlaine ehk valguse elektriväljale, sest
elektromagnetlaine elektriväli põhjustab elektriliste impulsside ilmnemist inimese
nägemisnärvides.
Samas kujutatakse valgust mikroosakeste ( ehk footonite ) voona, millel on kvantfüüsika järgi
lainelised omadused. Valgus kui elektromagnetlaine ei ole oma olemuselt tingitud footonite
lainelistest omadustest ja seega eksisteerib valguse korral kaks täiesti erinevat dilemmat:
1. Kuidas saab valgus olla üheaegselt elektri- ja magnetvälja üksteise muutumise
levimine ruumis ja footonite voog?
2. Kuidas saab olla osakestel ehk footonitel lainelised omadused ( ehk kuidas saab
valgus olla üheaegselt nii laine kui ka osakesed )?
Kvantmehaanikas kirjeldab osakeste liikumist ajas ja ruumis lainefunktsioon. Kvantmehaanika üks
põhivõrrandeid
näitab ära samaaegselt footoni nii leiulaine pikkuse kui ka valguslaine ehk elektromagnetlaine
pikkuse. See tähendab füüsikaliselt seda, et footoni leiulaineks ongi tegelikult valguslaine ehk
elektromagnetlaine. De Broglie´ kuulus valem
seob osakeste laineomadusi (λ) ja korpuskulaaromadusi (m, v, p).
57
Joonis 2 Elektromagnetlainet kujutav joonis. Elektriväli muutub mööda z-telge, kuid magnetväli
mööda y-telge.
(http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/3/35/Onde_electromagnetique.svg)
Valguse kui elektromagnetlaine elektriväli ja magnetväli on omavahel risti ja risti ka laine
levimissuunaga ruumis. See tähendab seda, et väljavektorid on elektromagnetlaines risti laine
levimise suunaga. Seega on elektromagnetlaine ristlaine, mille elektri- ja magnetväli muutuvad ajas
ja ruumis sinusoidaalselt ja ühes faasis. Seda kirjeldavad järgmised laine matemaatilised võrrandid.
Näiteks elektromagnetlaine elektrilist komponenti E kirjeldab lainevõrrand
ehk lihtsamal kujul (s.t. erijuhul)
ja elektromagnetlaine magnetilist komponenti H kirjeldab lainevõrrand
ehk lihtsamal kujul (s.t. erijuhul)
Nendes valemites on ω lainesagedus, k on lainearv ( mis võrdub suhtega ω/v ), t on laine periood, x
on ruumikoordinaat ja α1 ning α2 on võnkumiste algfaasid x-koordinaadi 0 punktis.
Vastavalt kvantelektrodünaamika seadustele ei ole elektromagnetlaine ( näiteks valguslaine )
tegelikult pidev, vaid see liigub ruumis “portsjonite” kaupa. See tähendab seda, et elektromagnet-
välja võib kvantelektrodünaamika järgi vaadelda ka kui footonite kogumina või nende voona.
Elektriliselt laetud osakeste omavaheline vastastikmõju ehk interaktsioon seisneb tegelikult selles,
et üks osake neelab ühe footoneist, mille kiirgas esimene. See tähendab seda, et laetud osakesed
vahetavad omavahel footoneid. Iga laetud osake tekitab enda ümber välja, mis tegelikult seisneb
footonite kiirgamises ja neelamises. Need footonid pole aga reaalsed, vaid neid mõistetakse
virtuaalsetena. Neid virtuaalseid osakesi pole võimalik avastada nende eksisteerimise ajal. See
teebki need „virtuaalseteks“. Tavaliselt on footoni ja mingi laetud osakese summaarne energia
suurem kui paigaloleval laetud osakesel ( footonil laengut ei ole ). See aga rikub energia jäävuse
seadust. Kuid kui laetud osakese poolt kiiratud footon neelatakse sama või mõne teise laetud
osakese poolt enne ajavahemiku
möödumist, siis ei ole võimalik avastada energia jäävuse seaduse rikkumist. Reaalne footon, mis
võib kiirguda näiteks kahe laetud osakese põrkel, võib eksisteerida aga piiramatult kaua. Kahe
58
punkti vahel, mille vahekaugus on
on virtuaalsel footonil võimalik anda vastastikmõju ja seda siis Δt jooksul. Elektromagnetjõudude
mõjuraadius võib olla mistahes suur, sest footoni energia
saab olla ükskõik kui väike. Valguse osakesi ehk footoneid kirjeldabki kvandienergia võrrand
E = hf, kus f on laine sagedus ja h on Plancki konstant väärtusega h = 6,62*10
-35 J*s.
1.2.16 Aju lähitsooni ehk kvaasistatsionaarsed väljad
Kui makroskoopiline keha on elektriliselt laetud, ümbritseb seda keha elektriväli. Selle laengu
moodustavad laetud mikroosakesed ( ehk elementaarlaengud ). Makroskoopilise keha laeng ja
mikroosakeste laengud võivad ajas ja ruumis olla püsivad. Sarnaselt makroskoopilise keha laenguga
on tegelikult sama ka inimese ajuga. Näiteks kõik neuronid laenglevad ja seega aju on nagu
„üldiselt laetud“. See tähendab omakorda seda, et inimese peaajus eksisteerib üldine elektriväli.
Kuna ajutegevus inimese elujooksul ei lakka, siis aju üldine elektriväli on ajas ( mitte küll kõikides
ruumipunktides ) pidevalt eksisteeriv. Kuid neuronid laenglevad ajas perioodiliselt ja nende laengud
on ajas ja ruumis pidevas muutumises, siis seega ka aju üldine elektriväli on ajas ja ruumis pidevas
muutumises. Aju suremise jooksul lakkab järk-järgult aju üldine elektriväli. Tuhandete neuronite
laenglemine lakkab ja koos sellega ka aju üldine elektriväli.
Neuronite ( ja neuronipopulatsioonide ) aktiivsused ehk laenglemised on seotud närviimpulsside
liikumistega närvikoes. Näiteks kui impulss saabub neuronisse ( neuronipopulatsiooni ), siis muutub
neuronipopulatsioon aktiivseks. See tähendab seda, et mingi ajupiirkonna aktiivsus tähendab ( info )
impulsside vastuvõtmist, töötlemist või edasi saatmist. Seda sellepärast, et neuronite aktivatsioon ja
impulside liikumine ajus on omavahel väga tihedalt seotud. Membraanipotsentsiaali ja
aktsioonipotentsiaalide vahel on väga tugev seos, kuid membraanipotentsiaalis võib esineda palju
muutusi, mis aktsioonipotentsiaalides ei kajastu. Neuron või neuronite populatsioon aktiveerub alati
siis, kui neile saabub impulss ( nad võtavad impulsse vastu ) või siis, kui nad ise saadavad impulsi
mõnele teisele neuronile. Neuronite süsteemide aktiivsuste suurenemist või vähenemist mõistetakse
närviimpulsside sageduse muutumisena. Aktiivsustel võivad olla ajalised mustrid ja rütmid.
Muutuvad väljad on võimelised eksisteerima sõltumatult neid tekitavatest laengutest. Elektri- ja
magnetväljade tugevused võivad ajas ja ruumis muutuda ja see muutus levib välja ruumis lainena.
Elektri- ja magnetväli võivad üksteiseks muutuda, mis tähendab seda, et elektrivälja muutumisega
kaasneb magnetvälja teke ja magnetvälja muutumine põhjustab elektrivälja tekke jne jne. See levib
ruumis ( laenguta ) lainena edasi. Elektromagnetlainel puudub laeng. Inimese ajus eksisteerivad
elektri- ja magnetväljad ning ka elektri- ja magnetvälja üksteise muundumised, mille tulemusena
võiks tekkida elektromagnetlainetused, kuid paraku need ei levi aju ruumist edasi. See tähendab
seda, et inimese aju ei „kiirga“ elektromagnetlaineid ümbritsevasse ruumi, nagu seda teeb näiteks
raadio saatja antenn.
Neuronite poolt tekitatud väljade lainelised omadused ( mis tingiksid väljade eraldumist ajust )
tekiksid alles väga suures mastaabis, s.t. väga kõrgetel sagedustel ( ehk väga väikeste lainepikkuste
puhul ). Reaalsuses see nii siiski olla ei saa, sest ajus esinevad ainult väga väikesed ( kuni 2000 Hz-
ni ) võnkesagedused. Elektromagnetlaine sagedusvahemik on aga 10
4-1024 Hz.
59
Ajus eksisteerivatel aatomituumadel on olemas impulsimomendid ehk spinnid, sest need
pöörlevad. Seepärast tekitavad prootonid ( aatomituumades olevad prootonid omavad positiivset
laengut, kuid neutronid on ilma laenguta ) magnetvälja, mille mõlemad poolused asuvad
aatomituuma pöörlemisteljel. Kuid neid pöörlemistelgi on võimalik pealeasetatud magnetvälja abil
mõjutada nii nagu on võimalik suunata näiteks kompassi nõela. Seetõttu võivad aatomituumad
„ergastuda“ ehk tekib aatomituumade resonants. See aga omakorda põhjustab elektromagnetlaine
tekkimist, mis liigub ruumis edasi. Näiteks kehavedelikes ja vesinikuaatomi tuum ( mida leidub
väga paljudes molekulides ) on väga head resonaatorid.
Sellise nähtuse „piltlikustamiseks“ võtame näiteks mobiilside. Oletame, et
mobiiltelefon on võimeline edastama ka videosid ja muusikat. Mobiil ise on nagu
inimkeha, kiibid aga nagu närvikude. Informatsioon, mis on kuvarilt paista,
eksisteerib mobiilis kui kehas. Kui aga saata mõnele teisele mobiilile videosalvestus
või muusikat, siis see toimub elektromagnetlainete abil, mis on muundatud
vastavates mobiili elektroonilistes detailides. Nagu näha on – mobiilis sisalduv info
on võimeline ka eksisteerima ilma mobiili olemasoluta. Täpselt sama on võimalik ka
inimese kehaga. Närvikoes olev info on võimeline eksisteerima ka ilma närvikoeta –
seda siis elektromagnetenergiana. Sellisel juhul on väljade kombinatsioonil energia ja
ka informatsioon. Kõik mida inimene varem on läbi kogenud või on teadnud, on
„talletatud“ ka sellesse väljade kombinatsiooni, mis enne eksisteeris närvirakkude
vahelises ruumis. Ruumi asukoht on nüüd aga muutunud. Väli kannab endas energiat
ja infot.
Kuid selliselt tekkivad elektromagnetlained, mis võivad inimese ajust eralduda, ei ole aga ruumis
püsivad. See tähendab seda, et need lained ei saa olla üksteise suhtes paigal, sest need liiguvad
vaakumis kiirusega c. Sellisel juhul need lained hajuvad üksteisest ajust eraldumisel ja lainete ehk
väljade omavahelist konfiguratsiooni ei saa tekkida, millel võiks baseeruda inimese psüühika ja
teadvus.
Peale elektri- ja magnetvälja omavahelise seose on need väljad seotud ka veel aegruumiga.
Järelikult kui muutuvad väljad ajus ei põhjusta väljade eraldumist ajust, siis ehk väljade seos
aegruumiga?
Elektromagnetväljal ja aegruumil eksisteerib omavahel väga tihe seos. Näiteks on üldteada
tuntud fakt, et elektrilaengud suudavad mõjutada aegruumi meetrikat, kuid elektromagnetiline
vastastikmõju ise ei ole tingitud aegruumi kõverusest. Ja veel üheks heaks näiteks võib tuua
elektromagnetlaine ( näiteks valguse ) levimist vaakumis kiirusega c. See tähendab seda, et mida
lähemale keha liikumiskiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda aeglasemalt liigub aeg ja keha
pikkus lüheneb. Kaasaegne füüsikateadus neid elektromagnetismi ja aegruumi vahel olevaid seoseid
ei põhjenda ja ka tuntud Maxwelli võrrandid ( mis kirjeldavad kogu elektri ja magnetismi õpetust )
neid seoseid ka ei kirjelda. Maxwelli neli võrrandit on kõige üldisemal ja lihtsamal kujul esitatavad
aga järgmiselt:
kus D = ε0εE, B = μ0μH ja j = σE. Need võrrandid kirjeldavad elektromagnetismi füüsika
põhialuseid:
60
1. Magnetvälja induktsiooni
muutus tekitab pööriselise elektrivälja. Seda tuntakse
ka kui Faraday induktsiooni seadusena.
2. Sisuliselt on tegemist Amper´i seadusega diferentsiaalkujul. Elektrivälja tihedus (
voolutihedus j ) on võrdne selle tugevusega
( Ohmi seadus ).
3. Elektrilaeng on elektrivälja allikaks, Gauβ´i teoreem elektrivälja jaoks.
näitab
elektrilaengute tihedust.
4. Elektromagnetiline induktsioon
ei oma allikat, Gauβ´i teoreem magnetvälja
jaoks. Magnetlaenguid looduses ei eksisteeri.
Vaatleja suhtes oleva paigalseisva laetud keha väli on elektriväli ( ehk elektrostaatiline väli ).
Kuid liikuv laetud keha tekitab vaatleja jaoks ka magnetvälja. Kui laetud keha vaatleja suhtes
liigub, siis muutub keha elektriväli vaatleja asukohas ning vaatleja registreerib magnetvälja
olemasolu. Kui aga püsimagnet ehk magnetvälja tekitaja vaatleja suhtes liigub, siis muutub
magnetväli vaatleja asukohas ning vaatleja registreerib ka elektrivälja olemasolu. See tähendab
lihtsustatult seda, et üks ja sama laetud keha tekitab nii elektrivälja kui ka magnetvälja ja
magnetvälja muutumine tekitab elektrivälja ning elektrivälja muutumine tekitab omakorda
magnetvälja. Elektrivälja tekkimist magnetvälja muutumisel nimetatakse füüsikas
elektromagnetilise induktsiooni nähtuseks. Vaatleja suhtes olev paigalseisev püsimagnet tekitab
magnetvälja.
Magnetväli eksisteerib liikuvate laengute ( näiteks vooluga juhtmete ) ümber. Kuid magnetväli
eksisteerib ka laengukandjate puudumisel. Näiteks kui elektrivälja tugevus suureneb ( ehk
elektriväli muutub ), siis selline muutus levib ruumis magnetvälja vahendusel. See tähendab, et
muutuva elektrivälja levik ruumis toimub magnetvälja vahendusel. Näiteks kui elektrivälja tugevuse
muutus on põhjustatud näiteks välja allika ehk laengu suuruse muutumisest, siis selle muutuse
levimine ruumis toimub magnetvälja vahendusel. Sellisel juhul näitavad elektrivälja jõujoonte
suund väljatugevuse muutuse suunda ja magnetvälja jõujooned ümbritsevad elektrivälja jõujooni.
Magnetvälja ja elektrivälja jõujooned asetsevad omavahel risti. Sellisel korral on meil tegemist
elektri- ja magnetjõude vahendava ühtse väljaga ehk elektromagnetväljaga.
1.2.17 Väljade „eraldumine“ mateeriast
1.2.17.1 Inimese kehast väljumise füüsika ja ajas rändamise füüsika
Inimese kehast väljumise füüsika mõistmise fundamentaalseks aluseks on kahtlemata ajas
rändamise füüsikateooria. See tähendab ka seda, et ajas rändamise füüsikateooriast on võimalik
tuletada inimese kehast väljumise füüsikateooria. Inimese kehast väljumist ei saa mõista ilma ajas
rändamise füüsikata. Inimese kehast väljumine on ajas rändamise erijuht. Enne kui mõista inimese
kehast väljumise füüsikat tuleb kõigepealt tundma õppida inimese ajas rändamise füüsikat.
Kehast väljumine ehk inimese närvisüsteemist väljade eraldumine põhineb elektromagnetlainete
tekkimisel hyperruumi ehk väljapoole aegruumi tuhandete neuronite elektrilise talitluse käigus.
Selline aspekt moodustab inimese kehast väljumise alusfüüsika ehk kehast väljumise füüsika
61
põhiseaduse. Selline füüsikaline aspekt määrab ära kogu alusfüüsika mõistmaks väljade eraldumist
inimese närvisüsteemist, millel põhineb inimese reaalne kehast väljumine.
Maailmataju ajas rändamise teooria kirjeldab inimese füüsikalist ajas liikumist. Näiteks inimene
on võimeline liikuma ajas minevikku või tulevikku. Kõik füüsikalised kehad liiguvad ajas –
tuleviku suunas. Ja seega on ajas rändamise teooria kogu Universumi ( füüsika ) eksisteerimise
aluseks. Ajas rändamise teooria edasiarendused näitavad Universumi füüsikalist olemust. See
seisneb selles, et Universumit ei ole tegelikult olemas, mis tuleb välja sellest, et Universum ise on
tegelikult ajatu. Ajas rändamise tehniline lahend õpetab looma reaalset ajas rändamist.
Selleks, et inimene saaks rännata ajas ( ehk “liikuda” ühest ajahetkest teise ), on tal esimese
asjana vaja nö. praegusest ajahetkest “väljuda” ( “ajast väljuda” ). Füüsikaliselt tähendab see seda,
et inimene peab sattuma sellisesse aegruumi piirkonda, kus aeg on aeglenenud lõpmatuseni ehk aeg
on lakanud eksisteerimast. Kõlab ju loogiliselt, et “ajast väljumise” korral aega enam ei eksisteerigi.
See avaldub näiteks siis, kui ületatakse valguse kiirus vaakumis, sest mida lähemale keha kiirus
jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda enam aeg aegleneb ja keha pikkus lüheneb. Kuid selline
aegruumi piirkond on näiteks ka mustade aukude tsentrites. Taolises aegruumi piirkonnas olles ei
allu inimene enam Universumi kosmoloogilisele paisumisele, sest Universumi paisumine avaldub
kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemisega ( see tähendab seda, et galaktikad eemalduvad
üksteisest seda kiiremini, mida enam kaugemal nad üksteisest on ). Võimalikuks osutub ajas
liikumine, mis on oma olemuselt ruumis liikumine, sest aeg ja ruum ei saa eksisteerida teineteisest
lahus.
Inimene rändab ajas ainult siis ja veelkord ainult siis, kui ta satub hyperruumi ehk väljapoole
aegruumi. „Seal“ on aegruum üldrelatiivsusteooria järgi kõverdunud lõpmatuseni ( ehk aeg
on aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus on lühenenud samuti
lõpmatuseni ). Selline aegruumi piirkond ( kus aegruumi eksisteerimine lakkab olemast )
eksisteerib näiteks mustade aukude tsentrites ja seetõttu võivad mustad augud olla nagu
„väravateks“, mille kaudu on võimalik siseneda hyperruumi.
Maailmataju ajas rändamise teooria osas on kirjeldatud inimese tehniline võimalus reaalseks ajas
rändamiseks. Inimese ajas rändamise füüsikast on põhjalikumalt kirjeldatud Maailmataju ajas
rändamise osas ja seetõttu ei hakka me seda siin enam väga pikalt kordama. Piirdume järgnevalt
ainult lühikese ülevaatega.
1.2.17.2 Ajas rändamise füüsikateooria põhiseadus
Ajas rändamise füüsikateooria üheks põhialuseks on väide, et erinevatel ajahetkedel on samas ka
erinevad ruumipunktid ehk ajas rändamiseks peab inimene liikuma mingisuguses seni teadmata
ruumidimensioonis. See tähendab ka seda, et mida kaugemal ajas ( näiteks minevikus või tulevikus
) mingisugune sündmus aset leiab, seda kaugemal see ka ruumis toimub. Selline seaduspärasus
avaldub looduses Universumi paisumisena. Näiteks kui Universum paisub ( s.t. Universumi
ruumala suureneb ajas ), siis erinevatel ajahetkedel on Universumi ruumala ( ja seega kõikide
kehade ruumikoordinaadid Universumis ) erinev. See on ilmselgelt seotud ajas rändamise teooria
ühe alusväitega, mis ütleb, et erinevatel ajahetkedel on samas ka erinevad ruumipunktid.
Universumi kosmoloogilist paisumist kujutatakse sageli ette just kera või õhupalli
paisumisena ja sellisel juhul on väga selgesti näha seda, et kera pinnal oleva keha
sfäärilised koordinaadid ( ehk ruumipunktid ) on erinevatel ajahetkedel erinevad.
Sama on ka kera raadiuse pikkusega. Mida enam Universum paisub ( ehk mida
62
suurem on see Universumi kujuteldav raadius r ), seda enam suureneb kahe punkti
vaheline kaugus ruumis ( ehk ds suureneb ). Universumi ( meetriline ) paisumine
avaldubki kahe punkti vahelise kauguse suurenemisel ruumis. Kuid arvestama peab
seda, et ds-i suurenemine ilmneb alles väga suures ruumi mastaabis – näiteks
galaktikate parvede ja superparvede tasandil.
Universumi paisumise korral esinevad tegelikult kaks aja vormi. Esiteks see, et üks etendab
Universumi eluiga ( ehk Universumi enda eksisteerimise kestvust ) ja teiseks on see, et aeg esineb
ka Universumi paisumiskiirusel ( ehk kui kiiresti Universum paisub ). Nende kahe aja vahel on
olemas ka üks füüsikaline seos – nimelt mida kauem Universum eksisteerib ( ehk mida enam
pikeneb Universumi eluiga ), seda enam kiiremini Universum paisub ( ehk Universumi paisumine
kiireneb ).
Joonis 1 K liikumine K´ suhtes.
Joonis 1 on Universumi hyperruumi ja tavaruumi omavahelise süsteemi „piltlikustamine“.
Tegelikkuses midagi seesugust ei eksisteeri. Selline on füüsikaline mudel, et Universumi aja ja
ruumi omavahelist seost paremini mõista ja meelde jätta. Hiljem on näha seda, et reaalsuses avaldub
see Universumi paisumisena. Antud juhul on tavaruum K meie Universumi 3-mõõtmeline ruum ja
hyperruum K´ on ruumi neljas mõõde, mis on seotud ajakoordinaadiga.
Juba Ungari päritoluga filosoof ja matemaatik Menyhért Palagyi ( 1859-1924 ) arendas
omal ajal aja ja ruumi ühtsuse ideed ja käsitles aega neliruumi ( „jooksva ruumi“ )
imaginaarse koordinaadina, mis tegelikult väga sarnaneb antud juhul K ja K´-i
füüsikalise süsteemiga.
Neljamõõtmelise koordinaatsüsteemi ( s.t. Einsteini kõvera aegruumi ) korral
kasutatakse kolme ruumitelge ja ühte ajatelge. Ajamomenti korrutatakse valguse
kiirusega c, et tegemist oleks neljanda ruumimõõtmega. Tulemuseks on neli
(ruumi)koordinaati: x, y, z ja ct.
Antud joonisel 1 on hyperruum K´ esitatud 3-mõõtmelisena, et mudel oleks lihtsalt meile
käepärasem. Joonisel 1 on näha, et tavaruum K liigub hyperruumi K´ suhtes. Oluline on märkida, et
tavaruum ja hyperruum ei ole taustsüsteemid.
Ajas rändamise teooria üheks põhialuseks on väide, et erinevad ajahetked on samas ka erinevad
ruumipunktid. Selline seaduspärasus avaldub looduses Universumi paisumisena. Näiteks kui
Universum paisub ( s.t. Universumi ruumala suureneb ajas ), siis erinevatel (kosmoloogilistel)
ajahetkedel on Universumi ruumala erinev ja seega on erinevad ka Universumi ruumipunktide
koordinaadid. Universumi paisumist kujutatakse sageli ette just kera või õhupalli paisumisena. Siis
on väga selgesti näha seda, et kera sfäärilised koordinaadid ( ehk ruumipunktide koordinaadid ) ja
kera raadius on erinevatel ajahetkedel erinevad.
Aja ja ruumi omavaheline fundamentaalne seos tuleb välja aja dilatatsiooni nähtusest, mis
63
seisneb selles, et mida lähemale jõuab keha liikumiskiirus valguse kiirusele c vaakumis, seda
aeglasemalt käib kell paigalseisva vaatleja suhtes:
ehk toimub aja aeglenemise efekt. Kui keha liigub täpselt valguse kiirusega c, siis aeg on
aeglenenud lõpmatuseni ehk aega ennast enam ei eksisteerigi:
See tähendab seda, et keha jõuab „omaajas“ t mistahes Universumi ruumipunkti 0 sekundiga. Tema
jaoks ei eksisteeri enam aega. Sama lugu on ka keha pikkusega, mille korral kontrakteerub ehk
lüheneb keha pikkus l’ nulliks, kui keha liigub valguse kiirusega c:
Keha pikkus l’ võrdub nulliga paigalseisva välise vaatleja suhtes. Kuna aeg võrdub lõpmatusega
ja ka keha pikkus ( s.t. „ruum“ ) võrdub lõpmatusega , siis seega need kaks antud
juhul võrduvad omavahel:
Selline võrdus kehtib ainult sellisel tingimusel, et aega ja ruumi enam ei eksisteeri ehk aeg on
aeglenenud lõpmatuseni ja „ruumi“ pikkus on lühenenud lõpmatult väikeseks ehk nulliks. Viimasest
võrdusest saame:
milles me otseselt lõpmatutega ei arvesta ehk
. Klassikalisest mehaanikast me teame
seda, et teelõigu l ja aja t jagatis defineerib kiirust v ehk
, siis seega viimane võrrand peab
näitama tegelikult mingisugust kiirust v. Kuna antud olukorra range tingimus on see, et aega ja
ruumi ei eksisteeri, siis seega kiirus v peab võrduma just valguse kiirusega c, kuna valguse
kiirusega c liikumise korral ei eksisteeri enam aega ega ruumi:
See tähendab nüüd seda, et võrrandi
mõlemad pooled korrutame valguse kiirusega c, tulemuseks saame:
ehk
Saadud tulemus näitab valguse kiirust c, mis näitab seda, et mingisugune seni tundmatu ruum
64
„liigub“ millegi suhtes valguse kiirusega c. Seda tegelikult kirjeldabki kiiruse c definitsiooni valem:
mille korral on selgesti näha seda, et mida suurem on ajaperiood t’ ( aeg on kui „liikuv“ ), seda
pikem on teepikkus d ehk seda „rohkem“ liigub ruum. Võib öelda ka nii, et mida pikem on
teepikkus d ehk mida „rohkem“ liigub ruum, seda pikem on ka ajaperiood t’. Valguse kiirus c on
konstant, mistõttu on muutujateks ainult aeg ja ruum. Valguse kiirus c näitab „mõõdustikku“:
näiteks ühe sekundi möödumisel on ruum „liikunud“ 300 000 kilomeetrise vahemaa. Selline avaldis
näitab väga selgesti aja, ruumi ja liikumise omavahelist fundamentaalset seost, mis looduses
avaldubki tavaruumi K liikumisena hyperruumi K’ suhtes ehk Universumi kosmoloogilise
paisumisena.
Olgu meil Universumi paisumise mudeliks kera paisumine, mis ei pöörle. Sellisel juhul on
kolmemõõtmelise kera kahemõõtmeline pind meie kolmemõõtmelise Universumi
kolmemõõtmeline versioon. Kera paisub ja mööda kera pinda ehk kera pinnal liigub keha m. Keha
liigub alati risti kera raadiusega. Lihtsuse mõttes liigub keha mööda kera ringjoont, mille pikkus on
2πR. Kera paisumine illustreerib Universumi paisumist, kuid keha m liikumine kera pinnal aga
sündmuste ja protsesside kulgemist Universumis. Mitte miski ei saa liikuda valgusest kiiremini.
Valguse liikumiskiirus vaakumis ja kera paisumiskiirus on mõlemad võrdsed c-ga. Mida lähemale
jõuab keha liikumiskiirus valguse kiirusele c ehk kera paisumiskiirusele, seda aeglasemini liigub
keha m paisuva kera pinna suhtes. See illustreerib sündmuste ja protsesside aeglenemist
Universumis. Kui kera paisumise kiirus ja keha liikumiskiirus kera pinnal omavahel ühtivad, siis
keha m ei liigu enam üldse ja seega aeg on peatunud. Tuleb veelkord märkida seda, et kera paisub,
mitte ei pöörle.
Joonis 2 Tavaruumi K ja hyperruumi K´ füüsikaline süsteem avaldub looduses Universumi
kosmoloogilise paisumisena.
Kuna keha m liigub alati risti kera raadiusega ja samas ka alati kera paisumisega kaasa, siis keha
liikumist paisuva kera pinnal saab kirjeldada Pythagorase teoreemiga järgmiselt:
ehk
milles c on kera paisumise kiirus ( mis ühtib valguse kiirusega vaakumis ), d on keha m liikumisest
ja kera paisumisest tingitud (resultant)teepikkus, vt´ on ainult keha liikumisest tingitud teepikkus, ct
on kera paisumisest tingitud teepikkus,
on keha m teepikkus paisuva kera pinnal
arvestades samas ka kera paisumisest tingitud teepikkuse juurdekasvu ehk ct, t ja t´ on erinevad
ajahetked ehk vastavalt kera mittepaisuva ja paisuva oleku ajahetked. Mitte miski ei saa liikuda
65
valgusest kiiremini ehk kera paisumisest kiiremini ja seega d = ct´, mis tähendab seda, et
teepikkuse d pidi keha m läbima kiirusega c ( mitte sellest suurema kiirusega ). Järgnevalt teeme
terve rida matemaatilisi teisendusi, et saada lõplik võrrand, mis kirjeldab antud süsteemi
matemaatiliselt. Kuna d = ct´, siis avaldame Pythagorase teoreemist kera paisumise kiiruse c
järgmiselt:
l on keha m teepikkus paisuva kera pinnal arvestades samas ka kera paisumisest tingitud teepikkuse
juurdekasvu ehk ct:
ja seega saame viimase võrrandi lahti kirjutada järgmiselt:
Viime t´ võrrandi teisele poole, tõstame võrrandi mõlemad pooled ruutu ja kirjutame lahti
ruutvõrrandi avaldise:
Viime ühe liikme
teisele poole ja saame
jagame viimase saadud võrrandi mõlemad pooled
-ga:
Kuna kehtib ruutvõrrandi matemaatiline seos
siis saame viimase võrrandi kujuks järgmise avaldise:
ehk võrrandi mõlemad pooled ruutjuure alla viies:
Viimane avaldis ongi meie otsitav lõplik võrrand, mis kirjeldab antud füüsikalist süsteemi. Tegemist
on tegelikult üldvõrrandiga, millest on võimalik tuletada terve rida väga tähtsaid fundamentaal-
füüsikalisi- ja matemaatilisi seoseid ja järeldusi. Võib ka nii öelda, et tegemist on ühe põhivõrran-
diga, mille järeldused on heas kooskõlas ajas rändamise füüsikateooria aluspõhimõtetega. Neid
järeldusi on relatiivsusteooria ja kvantmehaanika osas põhjalikumalt uuritud ja analüüsitud. Kuid
eelnevalt matemaatiliselt tuletatud ajas rändamise üldvõrrandis
66
võib järgmine liige võrduda nulliga:
ja seetõttu saame võrrandi kujuks:
Pikkust või kahe ruumipunkti vahelist kaugust l kolmemõõtmelises ruumis kirjeldab meile järgmine
tuntud võrrand:
milles olevad kolmemõõtmelise ruumi koordinaadid on avaldatavad:
Aja koordinaat võrdub aga järgmiselt:
Eelnevaid seoseid arvestades saame kiiruse v definitsiooni
Tõstame viimase kiiruse v võrrandi ruutu
ja niisamuti ka eelnevalt tuletatud ajas rändamise üldvõrrandi:
Viimasest võrrandist kirjutame lahti kiiruse v definitsiooni eelnevalt tuletatud seoste kaudu:
Saadud võrrandit
nimetatakse „aegruumi intervalliks“, mis näitab kahe sündmuse või kahe ruumipunkti vahelist
kaugust aegruumis ehk ajas ja ruumis. Selles tuletatud võrrandis on näha seda, et aeg t
on otseselt seotud valguse kiirusega c
67
ehk
mis tegelikult näitabki seda, et tavaruum K „liigub“ hyperruumi K´-i suhtes kiirusega c. Seda on
võimalik niimoodi tõlgendada, kuna intervalli võrrand
oli otseselt tuletatud ajas rändamise üldvõrrandist:
1.2.17.3 Hyperruumi mõiste
Hyperruum on hüpoteetiline aegruum, mis eksisteerib meie igapäevaselt tajutavast ajast ja
ruumist väljapool. Ehkki hyperruum ( ja ka hyperaeg ) sisaldavad endas aja ja ruumi igapäevaseid
mõisteid, siis reaalselt ehk tegelikult ei sisalda hyperruum endas mitte mingisuguseid aja- ja
ruumidimensioone. Kuid sellegipoolest kujutatakse hyperruumi geomeetrilistes mudelites kolme-
või isegi neljamõõtmelise koordinaatsüsteemina, mis eksisteerib paralleelselt meie tavalise
aegruumi kõrval. Hyperruum on nagu paralleelaegruum ( mitte segi ajada paralleelmaailmaga ),
milles ei eksisteeri aega ega ruumi. Hyperruum on nagu väljaspool aegruumi eksisteeriv ajatu ja
ruumitu dimensioon.
Me kõik eksisteerime ajas ja ruumis ehk aegruumis. Kuid väljaspool aegruumi ei eksisteeri enam
aega ega ruumi. Füüsikaliselt avaldub aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine nii, et aeg on peatunud
ehk aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus vähenenud samuti lõpmatuseni.
Selliseid nähtusi leidub näiteks mustade aukude tsentrites ja vaakumis valguse kiirusega liikudes.
Sellistesse aegruumi piirkondadesse sattumise korral eksisteerib keha „väljaspool aegruumi“, sest
aja ja ruumi eksisteerimine on lakanud, mis on võimalik ainult väljaspool aega ja ruumi.
Joonis 1 Tavaruum K liigub hyperruumi K´ suhtes kiirusega c.
68
Hyperruumis oleva aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine tähendab tegelikult seda, et keha
„liikumine“ hyperruumis ei võta enam aega ega ruumi. Kuid erinevatel joonistel kujutatakse
hyperruumi ikkagi tavalise aegruumi koordinaatsüsteemina. Hyperruumi võibki piltlikult ette-
kujutada aegruumi koordinaatsüsteemina, kuid mis eksisteerib „väljaspool“ meie tavalist aegruumi.
Miski, mis on „väljaspool“, on midagi sootuks teistmoodi. Näiteks „väljaspool“ aegruumi ei ole
enam olemas aega ega ruumi. Selles seisnebki füüsikaline põhjus, et miks hyperruumis ei ole enam
aega ega ruumi ja miks hyperruumis „liikudes“ kehad teleportreeruvad. Kui liikuda „ajast ja ruumist
välja“, siis seda aega ja ruumi enam ei eksisteeri. Ajas ongi võimalik rännata ainult siis, kui sellest
„välja“ minna nagu tegelane „väljub“ filmist ja hakkab kerima filmilinti soovitut suunas.
Stringiteoorias eeldatakse, et aegruumi mõõtmeid on rohkem kui neli. See on stringiteooria
üheks põhialuseks. Kuid ajas rändamise teooria korral on see hoopis vastupidi. Aegruumi mõõtmeid
ei tule juurde, vaid need hoopis vähenevad ( ehk lakkavad eksisteerimast ). Ja seetõttu on tegemist
stringiteooria „vastandteooriaga“. Näiteks mida lähemale rongi liikumise kiirus jõuab valguse
kiirusele vaakumis, seda enam aegleneb aeg rongis ja rongi pikkus lüheneb vaatleja jaoks, kes
vaatleb rongi liikumist kõrvalt. Kuid rongi sees olevale vaatlejale liigub aeg tavapärase kiirusega ja
rongi pikkus on sama, mis paigalseisteski. Kui rongis liigub välisvaatleja jaoks aeg lõpmatuseni (
ehk aeg on peatunud ehk aega enam ei ole ) ja rongi pikkus on kahanenud lõpmatuseni ( ehk
kahanenud nulliks ), siis rongi sees olev vaatleja ja rongist väljas olev vaatleja ei saa olla enam
omavahel kontaktis. See tähendab sisuliselt seda, et igasuguse aja ja ruumi koos-teisenemise korral
hakkab kontakt keha ja aegruumi vahel, milles keha eksisteerib, kaduma. Keha nagu „väljuks“ ajast
ja ruumist. Ajas rändamise korral peab keha olema ju ajast väljas, et see saaks üldse liikuda ühest
ajahetkest teise. See on üldse esimene füüsikaline tingimus sooritamaks tõelist aja rännakut.
1.2.17.4 Plancki aeg ja Plancki pikkus
Plancki pikkuse l ja Plancki aja t jagatis annab meile valguse kiiruse c ehk „Plancki kiiruse v“:
ehk
Plancki aja ja Plancki pikkuse olemasolu ehk selle tulenemine aegruumi füüsikast näitab, et
hyperruumi dimensioon „eksisteerib“ väljaspool aegruumi, mida on võimalik mõista Plancki aja ja
Plancki pikkuse „järgse“ dimensioonina. See tähendab seda, et hyperruum „algab“ sealt, kust lõpeb
meie tajutav aegruum. Meie tajutavat aegruumi „piirabki“ Plancki aeg ja Plancki pikkus.
Plancki aja t ja Plancki pikkuse l tuletamine aegruumi füüsikast algabki tegelikult ajas rända-
mise üldvõrrandist:
Sellest saame omakorda järgmise avaldise:
69
milles vt` = 0. Saadud tulemus kattub täielikult erirelatiivsusteooriast tuntud kinemaatilise aja
dilatatsiooni võrrandiga:
millest on võimalik omakorda „tuletada“ gravitatsioonilise aja dilatatsiooni võrrand:
Viimases avaldises on kasutatud Schwarzschildi raadiust R:
planeedi paokiirust v:
ja gravitatsioonipotentsiaali U avaldist:
Plancki pikkuse l ja Plancki aja t saame otseselt tuletada gravitatsioonipotentsiaali U võrrandist:
kui me avaldame massi M seisuenergia seosest:
ja energia E omakorda määramatuse relatsioonist aja t ja energia E vahel:
Gravitatsioonipotentsiaali võrrand tuleb seega kujul:
Gravitatsioonipotentsiaal on Schwarzschildi raadiusega R seotud järgmiselt:
millest saame omakorda suurima võimaliku gravitatsioonipotentsiaali kogu Universumis:
70
Sellest tulenevalt saame võrrandi U:
kirjutada kujule:
Tegemist ongi juba Plancki pikkusega:
millest väiksematel ruumi skaaladel ei ole enam tajutavat füüsikalist reaalsust ehk Universumi
eksistensi. Teades aja t definitsiooni klassikalisest mehaanikast:
saame tuletada ka Plancki ajaperioodi:
ehk
millest väiksematel ajaperioodidel ei ole Universumis enam tajutavat füüsikalist mõtet. Plancki aja
ja Plancki pikkuse matemaatilisel tuletamisel kasutasime seisuenergia E seost:
ja määramatuse relatsiooni kvandi energia E ja aja t vahel:
Mõlemaid seoseid on võimalik matemaatiliselt tuletada ja analüüsida ajas rändamise üldvõrrandist,
mis omakorda kinnitab seda, et hyperruumi dimensioon on meie igapäevaselt tajutavast aegruumist
ehk tavaruumist väljapool alates Plancki ajast ja Plancki pikkusest. Tavaruum ise on meile tajutav
kuni Plancki ajani ja Plancki pikkuseni. Seisuenergia ja määramatuse relatsioon kvandi energia ja
aja vahel on põhjalikumalt analüüsitud ja tuletatud ajas rändamise füüsikateooria relatiivsusteooria
ja kvantfüüsika erinevates osades.
1.2.17.5 Plancki pinna mõiste
71
Plancki aja ja pikkuse valemite matemaatilisel tuletamisel kasutasime Schwarzschildi raadiuse R
avaldist:
Selline võrrand on tuntud eelkõige Schwarzschildi meetrikast:
ehk
ja
mille korral näitab Schwarzschildi raadius R ( geomeetrilise ) kerakujulise pinna raadiust, mille
pinnal ( ja tegelikult ka sees ) on aeg ja ruum „kõverdunud“ lõpmatuseni ehk aja ja ruumi
eksisteerimised lakkavad olemast. See väljendub gravitatsioonilises aja dilatatsioonis:
ehk
ja gravitatsioonilises ruumi kontraktsioonis:
ehk
Schwarzschildi raadius R näitab kerakujulise aegruumi lõkspinna ehk Schwarzschildi pinna
suurust, millel on aegruum kõverdunud lõpmatuseni ehk aja ja ruumi füüsikaline eksisteerimine on
lakanud:
Aeg ja ruum lakkavad eksisteerimast niisamuti ka Plancki pikkuse l mõõtkavas:
ehk
72
See tähendab seda, et Plancki pikkusest l väiksematel mõõtkavadel ei ole Universumil enam
füüsikalist eksistensi. Niimoodi moodustab Plancki pikkus l väikseima võimaliku ruumi mõõtkava,
mis hõlmab ühtlaselt kogu Universumi kolmemõõtmelist ruumi. Seda nimetame „Plancki pinnaks
S“. See tähendab, et mida väiksemasse ruumi mõõtkavasse jõuda, seda lähemale jõuame Plancki
pinnani S.
1.2.17.6 Kvantgravitatsioon
Universumi füüsikaseadused hakkavad kehtima alles „Plancki pikkuse“ skaalast alates:
Plancki pikkuse läbimõõduga ruumalasse ei mahuks absoluutselt mitte ükski teadaolev osake.
Samasugune põhimõte kehtib tegelikult ka ajaga, mille korral väikseim võimalik ajaperiood vastab
„Plancki ajale“ t:
See tähendab seda, et ruumi mõõtmetel vahemikul:
ja ajaperioodidel vahemikul:
ei ole füüsikaliselt absoluutselt mõtet, küll aga omab matemaatilist mõtet. Plancki pikkuse l ja
Plancki aja t saame otseselt tuletada gravitatsioonipotentsiaali U võrrandist:
Näiteks saame massi M avaldada seisuenergia seosest:
ja energia E omakorda määramatuse relatsioonist aja t ja energia E vahel:
Gravitatsioonipotentsiaali võrrand tuleb seega kujul:
Gravitatsioonipotentsiaal on Schwarzschildi raadiusega R seotud järgmiselt:
73
millest saame omakorda suurima võimaliku gravitatsioonipotentsiaali kogu Universumis:
Sellest tulenevalt saame võrrandi U:
kirjutada kujule:
Tegemist ongi juba Plancki pikkusega:
millest väiksematel ruumi skaaladel ei ole enam füüsikalist reaalsust ehk Universumi eksistensi.
Teades aja t definitsiooni klassikalisest mehaanikast:
saame tuletada ka Plancki ajaperioodi:
ehk
millest väiksematel ajaperioodidel ei ole Universumis enam füüsikalist mõtet. Plancki pikkuse ja
Plancki aja jagatis annab meile valguse kiiruse c ehk „Plancki kiiruse v“:
ehk
Kuna Universumi väikseim võimalik „ruumi pikkus“ saab olla ainult Plancki pikkus l, siis seega ei
saa gravitatsiooniline ruumi kontraktsiooni võrrand võrduda nulliga:
Raadiuste R ja r suhe ei saa võrduda ühega:
kuna Plancki pikkusest l ei saa olla mitte miski „väiksem“:
74
Samasugune põhimõte kehtib ka gravitatsioonilise aja dilatatsiooni valemi korral:
milles t on näiteks Plancki aeg. Füüsikaline sisu seisneb selles, et aegruumi kõverus esineb vastavalt
Schwarzschildi meetrikale ( või Einsteini gravitatsioonivälja tensorvõrrandile ) KUNI Plancki
pikkuseni l ja PÄRAST SEDA on aegruum kõverdunud koheselt lõpmatuseni. Alates Plancki
pikkusest l „väiksemas mõõtkavas“ avaldub koheselt aegruumi lõpmatu kõverdus ehk aegruumi
füüsikalise eksisteerimise lakkamine:
See tähendab, et kahe ruumipunkti vaheline kaugus saab väheneda ainult kuni Plancki
pikkuseni l ja pärast seda muutub kahe ruumipunkti vaheline kaugus „koheselt“ nulliks.
Kuid samas ruumipunktide vahelised kaugused ja niisamuti ka ajaperioodid võivad olla
lõpmata suured.
Järsk üleminek aegruumi lõpmatule kõverusele ülimalt väikeses aegruumi mastaabis ( s.t. Plancki
pikkusel l ) ongi käesoleva kvantgravitatsiooniteooria põhisisu.
1.2.17.7 Universumi paisumine
Ajas rändamise füüsikateooria üheks põhialuseks on väide, et erinevatel ajahetkedel on samas ka
erinevad ruumipunktid ehk ajas rändamiseks peab inimene liikuma ruumidimensioonis. See
tähendab ka seda, et mida kaugemal ajas ( näiteks minevikus või tulevikus ) mingisugune sündmus
aset leiab, seda kaugemal see ka ruumis toimub. Selline seaduspärasus avaldub looduses
Universumi paisumisena. Näiteks kui Universum paisub ( s.t. Universumi ruumala suureneb ajas ),
siis erinevatel ajahetkedel on Universumi ruumala ( ja seega kõikide kehade ruumikoordinaadid
Universumis ) erinev. See on ilmselgelt seotud ajas rändamise teooria ühe alusväitega, mis ütleb, et
erinevatel ajahetkedel on samas ka erinevad ruumipunktid.
Tavaruumi K ja hyperruumi K´ füüsikaline süsteem avaldub looduses Universumi
kosmoloogilise paisumisena.
Universumi kosmoloogilist paisumist kujutatakse sageli ette just kera või õhupalli paisumisena ja
sellisel juhul on väga selgesti näha seda, et kera pinnal oleva keha sfäärilised koordinaadid ( ehk
ruumipunktid ) on erinevatel ajahetkedel erinevad. Sama on ka kera raadiuse pikkusega. Mida enam
Universum paisub ( ehk mida suurem on see Universumi kujuteldav raadius r ), seda enam suureneb
kahe punkti vaheline kaugus ruumis ( ehk ds suureneb ).
Universumi paisumine avaldub galaktiliste süsteemide üksteisest eemaldumisena. Seetõttu näeb
vaatleja mistahes asukohas Universumis galaktikate punanihet, mille järgi füüsikaliselt
tõlgendataksegi Universumi kosmoloogilise paisumisena. Näiteks kaugete galaktikate spektrijoonte
lainepikkus λ on lähedastega võrreldes pisut suurem. See punanihe ehk lainepikkuste vahe on
võrdeline galaktikate kaugusega. Punanihkest z
75
on võimalik välja arvutada galaktikate eemaldumiskiiruse v ja ka nende kauguse s:
ja
milles
on Hubble konstant. Universumi kosmoloogiline paisumine „töötab vastu“ masside poolt
tekitatud aegruumi kõverdustele. Selle füüsikaliseks väljundiks ongi masside üksteisest
eemaldumine ehk seega „tõukumine“. Seetõttu mõjubki mistahes asukohas olevale vaatlejale
Universumis inertsiaalne jõud Fin:
milles
l on vaatleja kaugus mingist struktuurist ( mille mass on m ) ja H on Hubble´ konstant. Alguse saab
see väga suures ruumimastaabis, sest siis on gravitatsioon väga nõrk ehk aegruumi kõverdus väga
väike. Eespool välja toodud inertsiaalne jõud Fin on tingitud Universumi kosmoloogilisest
paisumisest. Seda kirjeldav valem tuletatakse kosmoloogias lühidalt järgnevalt. Näiteks tuntud
Hubble`i seadus väljendub teatavasti järgmiselt:
ehk
milles
. Kui me korrutame viimases võrrandis mõlemad pooled massiga m, siis saame impulsi
p definitsiooniks:
Järgnevalt jagame saadud võrrandi mõlemad pooled ajaga t, tulemuseks saamegi inertsiaalse jõu Fin,
mis on tingitud Universumi paisumisest:
Kosmoloogias tõestatakse seos, mis kirjeldab Hubble`i konstandi H sõltuvust ajast:
ja seetõttu saame inertsiaalse jõu valemi kujuks:
ehk
76
Kosmoloogias tõestatakse ära ka järgmine seos:
ja seetõttu saame inertsiaalse jõu Fin valemi välja kirjutada ka järgmiselt:
Viimases võrrandis on H Universumi paisumiskiirus, m keha või galaktika mass ja l kehade või
galaktikate vaheline kaugus.
Universumi ( meetriline ) paisumine avaldubki kahe punkti vahelise kauguse suurenemisel
ruumis. Kuid arvestama peab seda, et ds-i suurenemine ilmneb alles väga suures ruumi mastaabis –
näiteks galaktikate parvede ja superparvede tasandil.
Universumi paisumine avaldub ainult väga suures ruumimastaabis – näiteks galaktikate parvede
ja superparvede mõõtkavas. See tähendab, et mida suurem on kahe ruumipunkti vaheline kaugus (
ehk mida kaugemal on üksteisest galaktikate parved ), seda kiiremini need üksteisest eemalduvad.
Universumi ruumipunktide vahelised eemaldumiskiirused lähenevad nullile väga väikeses
ruumimastaabis ( näiteks planeetide ja tähtede mõõtkavas ), kuid väga väga suures ruumimastaabis (
näiteks isegi suuremas ruumimõõtkavas kui galaktikate superparved ) lähenevad need aga juba
valguse kiirusele vaakumis.
Näiteks kui kahe ruumipunkti vaheline kaugus on 1 Mpc ehk 3,2 miljonit
valgusaastat, siis nende eemaldumiskiirus on umbes 50...80 km/s. Kui aga nende
vahekaugus on üks meeter, siis nende eemaldumiskiirus on 2 * 10
-18 m/s, sest Hubble
konstandi väärtus 50...80 (km/s)Mpc korral on SI-süsteemis 2 * 10
-18 m/s ühe meetri
kohta. See on umbes nagu planeedi Maa suurenemine ühe mikromeetri võrra aastas.
Universumi paisumine avaldub väga suures ruumimastaabis: galaktikate parvede ja
superparvede vahelises ruumis. Mida kaugemal on üksteisest galaktikad, seda
kiiremini need üksteisest eemalduvad. Kuid tegelikult esineb Universumi paisumine
ehk kahe ruumipunkti vahelise teepikkuse suurenemine ajas ka inimese ruumi
mõõtkavas. Näiteks kaks inimest eemalduvad ruumis üksteisest ja mida kaugemal
nad üksteisest on, seda kiiremini nad üksteisest eemalduvad. See efekt on aga
äärmiselt väike, kuid matemaatiliselt siiski välja arvutatav. Seda tajuda pole
võimalik, kuna see efekt on äärmiselt väike. Näiteks kaks lähedal olevat inimest
tõmbavad üksteist gravitatsioonijõuga, kuid see efekt on samuti äärmiselt väike.
Sellegipoolest on see matemaatiliselt välja arvutatav.
Universumi paisumise korral eemalduvad üksteisest galaktikate parved ja
superparved. Siinkohal näib, et me ei saa kasutada mõistet nagu „ruumipunkt“, kuna
galaktikaid ja nende parvesid ei saa käsitleda „punktidena“. Tegelikult saab küll.
Universumi paisumist saab käsitleda kahe ruumipunkti vahelise kauguse
suurenemisena ajas, kuid seda alates, mil kahe ruumipunkti vaheline kaugus ulatub
galaktikate parvede vaheliste suurusteni. Kusjuures õigem oleks käsitleda
ruumipunktide vahelisi kaugusi, mitte ainult kahe ruumipunkti vahelist kaugust.
Selliseid arusaamasid rakendatakse uutes mudelites, mis kirjeldavad Universumi
kosmoloogilist paisumist.
Näiteks Universumi paisumiskiirus on praegusel ajal mõõdetud:
, mis avaldub SI
77
süsteemis ehk SI ühikutes järgmiselt:
Selline on Universumi paisumiskiirus „ühe meetri kohta“, milles on galaktikate eemaldumiskiirus
vahemaa galaktikate vahelises ruumis
ja valguse kiiruse arvväärtus vaakumi korral
Selle järgi saame Universumi paisumiskiiruse „ühe Plancki pikkuse kohta“ järgmiselt:
milles avaldubki Plancki pikkus l:
See tähendab füüsikaliselt seda, et praeguse Universumi vanuse t korral:
on Universumi paisumiskiirus H ühe Plancki pikkuse l kohta järgmine:
Tulemus ei ole tegelikult füüsikaliselt reaalne, kuna väikseim pikkus ruumis saab olla ainult Plancki
pikkus:
mis on palju kordi suurem eespool tuletatud vahemaast s:
Kuna Universumi paisumiskiirus H ühe Plancki pikkuse l kohta oli arvutatav valemist:
siis selle järgi võrdub Plancki pikkus l järgmiselt:
78
Viimasest saame omakorda ajaperioodi t ( sekundites ):
mis tähendab seda, et kui Universumi paisumiskiirus H on ühe Plancki pikkuse l kohta:
siis reaalne füüsikaline sisu seisnebki selles, et Plancki pikkusele l vastav vahemaa ruumis:
„kahekordistub“ ajaperioodi t jooksul:
Saadud ajaperiood t:
kattub „peaaegu“ praeguse Universumi vanusega t:
Kuid sellise paisumiskiiruseni jõudmine võttis Universumil aega umbes 13,7 miljardit aastat:
Väga väga suures ruumimastaabis ( näiteks isegi suuremas ruumimõõtkavas kui galaktikate
superparved ) läheneb Universumi paisumiskiirus v valguse kiirusele vaakumis. Kui valemis
on z > 1, siis galaktikate eemaldumiskiirus vr üksteisest on suurem valguse kiirusest
vaakumis. Sellisel juhul kasutatakse relatiivsusteooriat, et leida lainepikkuse muutust ehk
spektrijoone nihet valguse kiirusele lähedaste suhteliste kiiruste korral. Näiteks laine sagedus
väheneb ehk lainepikkus suureneb, kui valgusallikas meist ehk vaatlejast eemaldub:
ja
Selles sõltub punanihe z eemaldumiskiirusest v relativistlikul kujul ehk
korral, mis on
ajas rändamise füüsikateooria kosmoloogia osas pikemalt tuletatud ja analüüsitud.
Siinkohal peab märkima seda, et kui Universumi paisumiskiirus v Hubble’i seaduses:
79
võrdub täpselt valguse kiirusega c:
siis seega peab Universumi ruumala olema lõpmata suur, kuna ainult lõpmatuses
saab Universumi paisumiskiirus v võrduda täpselt valguse kiirusega c. Lõpmatu
Universumi ruumala korral on näiteks galaktikaid lõpmata palju.
Relatiivsusteooriast järeldub, et tavaruum K liigub hyperruumi K´ suhtes konstantselt valguse
kiirusega c. Kuna tavaruumi ja hyperruumi omavaheline süsteem avaldub reaalsuses Universumi
kosmoloogilise paisumisena, siis seega peaks Universum paisuma konstantselt valguse kiirusega.
Kuid tegelikkuses paisub Universum sellise kiirusega, mida näitab meile Hubble konstant H.
Niimoodi jääbki ekslik mulje, et Universum ei paisu valguse kiirusega. Kuid tegelikult see nii ei
ole.
Universum ei paisu ruumis ega ajas, vaid ruum ja aeg „tekivad“ pidevalt ( alates Universumi
paisumise alghetkest ). See tähendab seda, et Universumi paisumine on oma olemuselt meetriline,
mida me mõistame relatiivsusteoorias kirjeldatud aja ja ruumi teisenemistena. Vastavalt aja ja ruumi
lahutamatuse printsiibile kaasneb ruumi teisenemisega ka aja teisenemine. Sellest järeldub, et
Universumi aeg ( ehk eluiga ja koos sellega ka Universumi paisumiskiirus ) ei ole absoluutne, vaid
on suhteline ehk relatiivne. Näiteks Universumis olevale vaatlejale tundub aeg Universumis
„voolavat“ normaalset jada pidi, kuid Universumist väljaspool olevale vaatlejale tundub aeg
Universumis kulgevat palju kiiremini, mille kulg aegleneb. Siit järeldubki selline tõsiasi, et
Universum paisub tegelikult konstantselt valguse kiirusega c, kuid Universumis olev reaalne
vaatleja seda otseselt tajuda ei saa, sest Universumi paisumisega ( s.t. valguse kiirusega ) kaasneb
aja teisenemine Universumis.
Näiteks mida suurem on Universum, seda lühemad on aja vahemikud. Nii on see olnud
Universumi paisumise alghetkest alates. Piltlikult öeldes elame me kõik aegluubis ( mille kulg
kiireneb ) ja seetõttu me näemegi valguse kiirusest palju aeglasemat Universumi paisumist. Kuid
tegelikult paisub Universum konstantselt valguse kiirusega c.
See tähendab nüüd seda, et Universum paisub tegelikult valguse kiirusega c, kuid me
tajume seda kiirust palju väiksemana, kuna aeg on üle kogu Universumi teisenenud
ehk aeglenenud y-korda:
1.2.17.8 Seisuenergia võrrand
Eespool tuletatud ajas rändamise üldvõrrandist:
teostame järgmised matemaatilised teisendused. Juhul kui ct = 0, saame järgmise võrrandi
80
Jagame saadud võrrandi mõlemad pooled t´-ga:
ja sellest tulenevalt saame lõpuks järgmise väga olulise võrrandi:
Eelnevalt tuletatud võrrandist on võimalik matemaatiliselt tuletada kosmoloogia põhivõrrand ehk
Friedmanni võrrand ja ka keha seisuenergia valem
. Näiteks keha m kineetiline energia E
avaldub valemiga:
Kui kiirused on väikesed võrreldes valguse kiirusega vaakumis, siis saab kasutada ligikaudseid
valemeid:
Kinemaatilise teguri y avaldist:
võib esitada ka järgmiselt
milles β2 avaldub nõnda:
Kõike eelnevat arvestades võibki kinemaatilise teguri y asendada ligikaudse valemiga:
sest
. Kuna liige
on väga väike, siis saame viimase avaldise kirjutada nõnda:
Sellest tulenevalt saame y avaldada järgmiselt:
81
või siis
ja sooritada järgmised matemaatilised teisendused:
Kui me korrutame võrrandi mõlemad pooled mc-ga, siis saame järgmise „tehete analüüsi“:
ehk
milles kaotame ära sulud
ja avaldame kineetilise energia:
ehk
Meie tuletatud võrrand
ehk
on sellepärast väga oluline, et sellest saab tuletada Einsteini võrrandit. Näiteks kui mcv korral on
v = c ja mc
2 = E, saame keha kogu energia avaldise:
ehk
milles
on keha kineetiline energia ja
on keha seisuenergia. Viimasest valemist saamegi
tuletada keha massi ja energia seose relativistlikus mehaanikas ( Einsteini valemi ) järgmiselt:
82
ja tõepoolest saamegi seda, et
, kui keha on paigal ehk v = 0.
Kuid eelnevalt tuletatud võrrandis
milles viisime liikme
teisele poole võrdusmärki:
võrdub võrrandi liige nulliga:
ehk kiirus on null
, siis saame järgmise väga tähtsa avaldise:
ehk
Järgmisena näitame seda, et viimane avaldis on tegelikult samaväärne sellise valemiga:
kui viimases valemis on võrrandi liikmes
kiirus . Kui aga , siis saame kineetilise
energia, mis võrdub nulliga:
Mehaanilise energia jäävuse seaduse kohaselt peab keha potentsiaalne energia olema maksimaalne,
kui tema „liikumisenergia“ ehk kineetiline energia võrdub nulliga:
Sellest tulenevalt saame järgmise seose:
milles
. Kui võrrandi liikmes on , siis see tähendab füüsikaliselt seda, et tava-
ruumi K suhtes on keha m paigal, kuid hyperruumi K´ suhtes liigub keha m kiirusega c. Seetõttu on
keha m kineetiline energia
võrdne
ja seda siis hyperruumi K´ suhtes. Antud
juhul on siin tegemist kineetilise energia definitsiooniga:
. Kuna seoses on , mis
tähendab seda, et keha m on tavaruumi K suhtes paigal ehk keha kineetiline energia on tavaruumi K
suhtes null, siis seega tavaruumi K suhtes olev keha m paigalseisu ehk potentsiaalne energia on
võrdne gravitatsioonilise potentsiaalse energiaga järgmiselt:
83
ja see potentsiaalne energia ei võrdu võrrandis enam nulliga.
1.2.17.9 Elektromagnetväli
Elektromagnetvälja kirjeldavaid Maxwelli võrrandite võrdusi tuletatakse kvantelektrodünaami-
kas elektromagnetvälja lagranžiaanist L:
kuid neid võrdusi on võimalik tuletada ka otse massi m ja energia E ekvivalentsuse seosest:
Selleks viime valguse kiiruse c ruudu võrrandi teisele poole võrdusmärki:
Elektromagnetismi õpetusest on teada, et valguse kiirus c on seotud elektri- ja magnetkonstandiga
järgmiselt:
Selline korrutis tuleneb ka seosest
, milles C on kulon, A on amper ja s on sekund.
Viimases võrduste jadas teisenevad ühikud täpsemalt:
Kuid edasiseks analüüsiks teisendame ühikuid nii, et saaksime kasutada elektrilaenguid q:
Tulemuseks saame võrrandi:
ehk
Avaldame valguse kiiruse ruudu ja viime ühe laengu ruudu võrrandi teisele poole võrdusmärki:
84
Jagame võrrandi mõlemad pooled 4π-ga ja teostame mõned lihtsad matemaatilised teisendused:
Tulemuseks me näemegi seda, et saadud võrrandi üks pool võrdub elektrijõu F avaldisega:
Kui me jagame ja korrutame võrrandi teist poolt pikkuse l-ga:
milles
, siis me näeme seda, et saadud tulemus:
ühtib „teatud mööndustega“ magnetjõu F avaldisega:
milles K on magnetiline konstant, I1 ja I2 elektrivoolude tugevused, l juhtmelõigu pikkus, d on
kahe juhtmelõigu vaheline kaugus ja B on magnetinduktsioon.
Siinkohal on oluline märkida seda, et näiteks elektrivälja tugevus E on „suunatud“ tsentraal-
sümmeetriliselt elektrilaengust q eemale:
kuid magnetväli saab eksisteerida ainult elektrivoolu suunaga risti:
kuna d näitab kaugust elektrivoolust, millest järeldubki magnetvälja ja elektrivoolu omavaheline
nurk. See tähendab, et vooluga juhtmele mõjuv magnetjõud on suunatud alati risti nii voolu kui ka
magnetvälja suunaga. Seetõttu on
ja seega
Elektrijõu F avaldisest:
on võimalik tuletada elektrivälja potentsiaali
võrrand:
85
Kui me jagame nüüd saadud võrrandi mõlemad pooled ajaga t:
siis me näeme sellist diferentsiaalvõrrandi avaldist:
mis esineb ka tuntud Maxwelli võrrandites.
Maxwelli võrrandid kirjeldavad kogu elektromagnetismi õpetust, kuid need on eelkõige klassi-
kalise füüsika võrrandid. Tuntud Maxwelli võrrandeid on võimalik tuletada ka eespool esitatud
ühest ja ainsast diferentsiaalvõrrandist:
Näiteks viime divA võrrandi teisele poole võrdusmärki:
ja tõstame võrrandi mõlemad pooled ruutu:
Tulemuseks saame elektromagnetvälja ( antud juhul elektromagnetlaine ) potentsiaalide võrrandid:
ja
Kuid elektrilaengu poolt tekitatud elektromagnetvälja vektorpotentsiaal avaldub:
ja skalaarpotentsiaal:
Viimaseid võrrandeid on võimalik avaldada ka ainult magnetvälja tugevuse H kaudu:
ja ka elektrivälja tugevuse E kaudu:
Viimases avaldises viime ∆E võrrandi teisele poole võrdusmärki ja teisendame matemaatiliselt
järgmiselt:
86
Saadud tulemus võrdub omakorda:
milles nähtubki Maxwelli esimene võrrand:
Maxwelli teine võrrand avaldub kujul:
ja kolmas võrrand elektromagnetlaine korral:
ning elektromagnetvälja korral:
Maxwelli neljas võrrand avaldub vastavalt järgmiselt:
ja .
Eespool tuletatud diferentsiaalvõrrandist:
ehk
on võimalik tuletada ka elektromagnetvälja tensor, mis samuti kirjeldab kogu elektromagnetilist
interaktsiooni Maxwelli võrrandite kõrval. Selleks korrutame näiteks viimase võrrandi mõlemad
pooled „diferentsiaalse avaldisega“
, tulemuseks saame:
ehk
Viimane avaldis kehtib vaakumis leviva elektromagnetlaine korral, kuid elektrilaengu poolt
põhjustatud elektromagnetvälja korral on viimane võrrand kujul:
Viimasest saame omakorda:
ja kui arvestada eespool tuletatud seosega:
siis tuleb võrrand kujul:
87
ehk
Kui me arvestame ka diferentsiaaloperaatorite omavahelisi seoseid:
siis saame divergentsi viia sulgude ette:
Tulemus kattub täielikult Maxwelli neljanda võrrandiga:
või . Kuid
saadud võrrandis olevat väljatugevuse E avaldist:
on võimalik esitada ka võrrandite süsteemina:
milles esinevad järgmised tähistused:
ja . Seda võrrandite süsteemi kirjeldabki
2-st järku neljamõõtmeline antisümmeetriline elektromagnetvälja tensor
ehk
millel on kuus komponenti. Selle tensori „pööramine“ avaldub samuti võrrandina:
mille korral on tegemist Lorentzi teisenduse maatriksiga. Elektromagnetvälja tensor on seotud ka 4-
mõõtmelise vooluga:
ning elektromagnetvälja tensor avaldub ka maatriksina:
88
mis on oma olemuselt füüsikaline suurus. Viimases maatriksi võrrandis avalduvad magnetvälja
rootori komponendid järgmiselt:
Elektromagnetvälja tensor on antisümmeetriline:
ja kui me korrutame viimase võrrandi mõlemad pooled liikmega
, siis saame tulemuseks
elektromagnetvälja lagranžiaani L võrrandi:
ehk
Elektromagnetvälja lagranžiaani L võrrandit esitatakse vahel ka teisiti. Näiteks korrutame võrrandi
mõlemad pooled -1-ga:
ja jagame mõlemad pooled 4-ga:
Tulemuseks saamegi elektromagnetvälja lagranžiaani L võrrandi teise kuju:
Tähelepanuväärne asjaolu on selle juures see, et lagranžiaan L võrdub ka järgmiselt:
milles H on magnetvälja tugevus ja E on elektrivälja tugevus. Nende summa aga võrdub teatavasti
energia voo tihedusega U:
millest saame omakorda välja enda energia U:
89
1.2.17.9.1 Tuletise kommentaar
Eespool saime tuletada sellise võrrandi:
ehk
millest saime omakorda tuletada elektromagnetismi kirjeldavaid Maxwelli võrrandeid. Kuid mitte-
traditsioonilise matemaatilise ja füüsikalise analüüsi korral on võimalik seegi, et elektrilaengud
antud võrrandist tegelikult välja ei taandugi ja seetõttu saaksime järgmise edaspidi kasutatava seose:
milles e on elementaarlaeng ja elektrilaeng q võrdub konstandiga:
Sellisel juhul saame ka seose:
milles elektrilaeng q on
Kuna elektri- ja magnetkonstant on mõlemad seotud elektrilaenguga q
siis sellest saame omakorda väga tähtsa võrrandi:
Kuna mistahes elektrilaeng q on täpselt elementaarlaengu e arvkordne:
siis saame ka järgmise seose:
milles e on elementaarlaeng ja N on elektrilaengute kontsentratsioon. Kui me jagame viimase
võrrandi mõlemad pooled 4π-ga ja raadiusega r, siis saame antud juhul tulemuseks elektrivälja
potentsiaali φ avaldise:
ehk
90
milles elektriline konstant k avaldub:
ja magnetiline konstant K:
Viimasest järeldub konstandi K definitsioon:
milles
See annabki meile elektrivälja potentsiaali φ:
Eespool oleva analüüsi järgi saame teha seisuenergia E avaldises järgmised matemaatilised
teisendused:
Tulemuseks saame:
milles väljaenergia E taandub ilusti välja:
Viimast teisendame omakorda järgmiselt:
Kui me nüüd jagame võrrandi mõlemad pooled 4πr-ga, siis saame väljapotentsiaali φ avaldise:
Siinkohal on huvitav märkida seda, et meie tuletatud potentsiaali φ võrrandis:
esineb ühel poolel elektrivälja potentsiaal φ ja teisel poolel magnetiline konstant K:
Selline pealtnäha absurdne võrdus saab aga hoopis uue kuju, kui me elektrilaengu q avaldame
elektrivoolu I ja ajaperioodi t korrutisena:
Selle tulemusena saame:
91
milles I on elektrivool ja seega d on kaugus elektrivoolust. Viimasest saame tuletada Ampere`i
seadusest tuntud magnetinduktsiooni B avaldise:
ehk
milles
ja seega
Saadud seos magnetinduktsiooni B ja elektrivälja potentsiaali φ vahel
võib esmapilgul tunduda absurdne, kuid eespool saime elektrilise võrdeteguri k avaldise kujul:
ja seetõttu saamegi puhtalt magnetinduktsiooni B võrrandi:
ehk
milles I on elektrivool, d on kaugus elektrivoolust ja K on magnetiline võrdetegur. Kui me Ampere`i
seaduse järgi avaldame eespool tuletatud võrrandis
magnetvälja kirjeldava magnetinduktsiooni B:
siis see annab meile võrrandi kujuks:
ehk
Magnetinduktsioon B on seotud magnetvälja tugevusega H:
ja magnetvälja tugevus H on seotud omakorda „elektromagnetvälja vektorpotentsiaaliga“ A:
92
Need seosed annavad meile võrrandi lõplikuks kujuks:
mis näitab meile selgelt seda, et elektrivälja ( potentsiaali ) muutus tekitab magnetvälja ja see kehtib
ka vastupidisel juhul – magnetvälja muutus tekitab elektrivälja. Edaspidi tõestame, et viimane
avaldis võrdub ka järgmiselt:
mis on oma olemuselt Maxwelli võrranditest tuntud elektromagnetvälja potentsiaali kirjeldav
võrrand:
ehk
Näitame seda järgnevalt. Näiteks eelnev analüüs kehtib väga täpselt ka elektrivälja potentsiaali φ
tuletamise korral võrrandist:
Sellisel juhul avaldub magnetiline võrdetegur K eespool tuletatud seosena:
mille tulemusena saamegi puhtalt elektrivälja potentsiaali φ avaldise:
ehk
milles e on elementaarlaeng, r on kaugus elektrilaengust ja k on elektriline võrdetegur. Viimasest
ongi võimalik tuletada elektromagnetvälja ( s.t. elektromagnetlaine ) potentsiaali võrrand. Näiteks
kui me jagame elektrivälja potentsiaali φ võrrandi
mõlemad pooled „kohavektoriga“ r, siis saame elektrivälja tugevuse E võrrandi:
Järgnevalt oletame seda, et kohavektor r avaldub:
. See annab meile võrrandi kujuks:
93
Väljatugevus E on seotud omakorda elektromagnetvälja vektorpotentsiaaliga A:
kuid magnetvälja tugevus H on seotud sellega järgmiselt:
Need lihtsad seosed annavad meile võrrandi lõplikuks kujuks:
Saadud võrrand ühtib elektromagnetvälja potentsiaali diferentsiaalvõrrandiga:
ehk
mis muidu tuletatakse kogu elektromagnetismi kirjeldavatest Maxwelli võrranditest.
Siinkohal on oluline märkida seda, et eespool esitatud matemaatiline ja füüsikaline analüüs
kehtib ainult siis, kui esitatud võrdus:
on õige. Järgnevalt tõestamegi sellise seose õigsust. Näiteks võime eespool tuletatud võrrandis:
mõned laengud q välja taandada:
Tulemuseks püüame saada sellise seose:
Nüüd viime laengu q ja valguse kiiruse c võrrandi teisele poole võrdusmärki:
ja avaldame valguse kiiruse c:
Saadud seosest saame elektrivoolu I ja kiiruse v korrutise:
94
Elektrivool I on seotud magnetjõuga F ja magnetinduktsiooniga B:
Viimane avaldis näitabki magnetinduktsiooni B definitsiooni:
ehk
Elektrivälja muutus kutsub esile magnetvälja tekkimise. Elektrivälja potentsiaal
on seotud
elektrivälja tugevusega
:
Kuna eelnevalt saime ka magnetinduktsiooni B:
siis seega saame seosest:
elektrivälja tugevuse avaldise:
millest nähtubki elektrivälja potentsiaali
muutuse seos ajas t:
ehk
Selline seos on võimalik tuletada puhtalt elektrijõu F avaldisest:
kuna sellest omakorda tuletatav elektrivälja potentsiaali
võrrand:
annabki meile potentsiaali muutuse avaldise, kui me jagame võrrandi mõlemad pooled ajaga t:
95
Selline kokkulangevus tõestabki eespool esitatud võrrandite kehtivust.
Tegelikult „nähtub“ eespool saadud võrrand:
puhtalt ka magnetjõu F avaldisest:
ehk
Näiteks kui me toome magnetinduktsiooni B eraldi välja:
siis me saamegi eespool esitatud avaldise:
mis annab samuti tunnistust eespool oleva analüüsi õigsusest.
Tähelepanelik lugeja kindlasti märkab seda, et eespool tuletatud võrdus:
saadi ka sellisel juhul, mille korral oli ka magnetinduktsioon B jagatud kahega:
Tekib küsimus, et miks see nii on? Vastus peitub seisuenergia valemi kasutamises:
Näiteks kui me viimast avaldist teisendame kujule:
ehk
siis selle teisendamisel ja matemaatilise tuletamise korral:
saimegi eespool tuletatud võrrandi:
mille korral oli magnetinduktsioon B jagatud kahega. Kui aga kasutada matemaatilise analüüsi
korral kosmoloogia osas tuletatud võrrandit:
96
ehk
ehk
siis sellisel juhul taandub kahega jagatis võrrandist ilusti välja. Näitame seda järgnevalt. Näiteks
võime viimast avaldist teisendada järgmiselt:
mille tulemusena saame:
ehk
Sellest ongi näha võrrandit
ehk
mille korral saab tuletada avaldis:
milles ei ole magnetinduktsioon B enam jagatud kahega.
Veelkord võiks ära näidata seda, et näiteks eespool tuletatud võrdus:
juba iseenesest näitabki kahega jagatise päritolu. Näiteks kui me viime magnetinduktsiooni B
võrrandi teisele poole võrdusmärki:
siis saame viimast avaldist teisendada järgmiselt:
See annab meile võrduse:
Teades, et elektri- ja magnetkonstant on seotud valguse kiiruse c ruuduga:
siis võime kirjutada:
97
Kui me korrutame võrrandi mõlemad pooled massiga m:
siis me saame sellise võrrandi, mida tuletatakse ajas rändamise füüsikateooria kosmoloogia osas. Ka
selline kokkulangevus kinnitab eespool oleva matemaatilise ja füüsikalise analüüsi õigsust.
1.2.17.9.2 Matemaatiline märkus
Eespool saime tuletada elektrivälja tugevuste võrrandi elektromagnetlaine juhul:
mis lahti kirjutatuna esitub järgmiselt:
ehk
Viimast võrrandit saab tegelikult esitada ka kujul:
millest nähtub valguse kiiruse avaldis:
ehk
Elektromagnetlaine levimiskiirus vaakumis ühtib täpselt valguse kiirusega c. Kuid elektri- ja
magnetvälja muutumise või tekkimise kiirus elektromagnetlaines võrdub samuti valguse kiirusega
c.
Maxwelli võrrandite võrdusi tuletatakse kvantelektrodünaamikas elektromagnetvälja lagranži-
aanist L:
kuid neid võrdusi tuletasime ka otse massi m ja energia E ekvivalentsuse seosest:
98
Selleks viisime valguse kiiruse c ruudu võrrandi teisele poole võrdusmärki:
Kuna valguse kiirus c on seotud elektri- ja magnetkonstandiga järgmiselt:
ehk
siis seega teisendasime ühikuid nii, et saaksime kasutada ka elektrilaenguid q:
Tulemuseks saime võrrandi:
millest „tuletasimegi“ elektri- ja magnetvälja kirjeldavad võrrandid. Sellises matemaatilises ja
füüsikalises analüüsis ei esine tegelikult mitte mingisuguseid vastuolusid, kuna see kehtib ka
vastupidisel juhul. Vastupidisel korral saaksime „tuletada“ elektri- ja magnetvälja võrranditest
seisuenergia võrrandi:
. Näitame seda kohe järgnevalt.
MÄRKUS: Põhimõte seisneb selles, et kui kehtib võrdus:
siis peab kehtima ka selline võrdus:
mis tähendab seda, et tulemus jääb mõlemal juhul samasuguseks.
Eespool saime tuletada elektrijõu ja magnetjõu omavahelise võrduse:
Kui me nüüd korrutame antud võrduse mõlemad pooled jagatisega:
, siis saame tulemuseks
energiate omavahelise võrduse:
99
ehk
ehk
. Selline tulemus ühtib elektromagnetvälja energiate juhuga, mille korral on näiteks
elektromagnetlaine elektrivälja energia ja magnetvälja energia omavahel võrdsed:
Täpsemalt, energiate tihedused on omavahel võrdsed:
Valgus on oma olemuselt ruumis liikuv elektromagnetväli. Selle füüsikaline olemus seisneb elektri-
ja magnetvälja üksteise muutumises, mis levib ruumis edasi lainena kiirusega c. Elektromagnetvälja
ehk elektromagnetlaine energia E avaldub elektrivälja ja magnetvälja energiate summana:
ja sellest tulenevalt saame elektromagnetlaine energiatiheduseks:
milles kehtib võrdus
Ruumis liikuval elektromagnetlainel endal ei ole elektrilaengut, kuid elektrivälja tugevus avaldub
elektrilaengu q korral järgmiselt:
ja magnetvälja tugevus H on avaldatav:
milles magnetvälja induktsioon B on näiteks solenoidi korral:
kus I on defineeritud elektrivooluna:
Eelneva põhjal saame elektromagnetlaine energiatiheduse ω kirjutada ka järgmisel kujul:
Seda sellepärast, et elektromagnetlaine energiatihedus võrdus laine elektri- ja magnetvälja
energiatiheduste summaga:
100
milles
ehk
Sellest tulenevalt saame vaakumis liikuva elektromagnetlaine energiatiheduse võrrandi:
kuna
mille korral
Elektromagnetlaine või energiavälja muutuse levimise kiirus ruumis avaldub elektri- ja magnet-
konstantidega:
Sellest tulenevalt saame laine energiatiheduse seoseks:
milles väli liigub ruumis valguse kiirusega:
. Viimase võrrandi mõlemad pooled jagame c
2-
ga:
Kuna ω on välja energia(tihedus) ja c2 on valguse kiirus ruudus, siis E = mc2 järgi peaks välja mass
avalduma järgmiselt:
Seetõttu saamegi tuntud seose
mis väljendab massi ja energia ekvivalentsust:
Eelnev tuletuskäik näitab väga selgelt seda, et erirelatiivsusteooriast tuntud seisuenergia avaldis on
otseselt tuletatav ka elektromagnetvälja energiast ja seisuenergia näitab peale keha massi energiat ka
veel välja energiat.
Eelnevalt saime välja massi m seoseks:
Kui me viimases võrrandis kirjutame elektrivälja tugevuse E ja magnetvälja tugevuse H korrutise
lahti, siis saame tuletada klassikalisest mehaanikast tuntud kineetilise energia valemi Ek. Näiteks
101
elektrivälja energia E võrrandist:
saame kätte elektrivälja tugevuse avaldise:
Täpselt sama on ka magnetvälja tugevuse H avaldise esitamisega:
Sellest tulenevalt saame elektrivälja tugevuse ja magnetvälja tugevuse korrutise EH avaldada kujul:
milles väli liigub tühjas ruumis ehk vaakumis valguse kiirusega:
. Kuna saime seose
siis saame energia avaldiseks 2E:
mis kattub eespool saadud elektromagnetvälja energiatiheduse 2E = 2ω avaldisega:
Viimases võrrandis arvestatakse nii elektrivälja kui ka magnetvälja energiatihedust. Sellest
tulenevalt saame välja massi m avaldada kujul:
millest nähtubki klassikalisest mehaanikast tuntud kineetilise energia valem:
Kuna eespool saime tuletada ka tuntud seisuenergia seose:
siis seega peab kehtima järgmine võrdus:
mis oli juba eespool matemaatiliselt ja füüsikaliselt tuletatud ning analüüsitud. See kinnitab
seisukohta, et füüsikalise keha või välja seisuenergia on oma olemuselt kineetiline energia ( liikuva
) aja suhtes.
Elektrivälja ja magnetvälja energiate võrrandeid on võimalik tuletada ka ainult magnetjõu F
avaldisest:
102
ehk
Selleks toome magnetinduktsiooni B eraldi välja:
Näiteks kui me avaldame saadud võrrandis:
valguse kiiruse c ja korrutame võrrandi mõlemad pooled magnetvälja tugevusega H, saame
tulemuseks:
mis tegelikult juba kattubki eespool tuletatud elektrivälja ja magnetvälja energiatiheduste summaga:
Selles on näha magnetvälja energiatiheduse avaldist:
ja elektrivälja energiatiheduse avaldist:
ning nende omavahelist võrdust:
ehk
Siinkohal võib märkida veel ka seda, et eespool tuletatud võrrandist:
saaksime massi m definitsiooniks:
mis kattuks suurepäraselt elektrivälja potentsiaali avaldisega:
Selline lihtne analüüs näitab pealtnäha erinevate valemite kokkusobivust.
103
1.2.17.9.3 Diferentsiaaloperaatorid
Võrrandites olev liige
on avaldatav ka negatiivse grad-na ehk
mida tähistatakse nablana
∇. See on sellepärast nii, et liige
on vektor, mille komponendid on
ja seetõttu võib avaldist
avaldada skalaari φ gradiendina järgmiselt:
ehk
ehk
milles
∇ on nabla. See tähendab seda, et elektrivälja tugevus E on võrdne vastandmärgilise
potentsiaaligradiendiga. Nabla- ehk Hamiltoni operaator
∇ on vektoriline diferentsiaaloperaator. See
on vektor, mille komponendid on
ja seega saadaksegi nablaks:
Üksinda sellel vektoril tähendust ei ole, vaid see omandab füüsikalise mõtte ainult siis kui korrutada
see nabla skalaar- või vektorfunktsiooniga. Näiteks funktsiooni gradiendi saame siis kui korrutada
vektor
∇ skalaariga φ, tulemuseks on vektor:
milles elektrivälja potentsiaal φ avaldub järgmise funktsioonina:
Välja potentsiaali kirjeldatakse diferentsiaalvõrrandiga, milleks ongi gradient ehk grad. Gradienti
104
tähistatakse sümboliga, mida nimetataksegi nablaks:
Kuid vektori A divergentsi saame siis kui korrutada vektor
∇ skalaarselt vektoriga A, tulemuseks on
skalaar:
Vektori rotA ühe komponendi (x) saame siis kui korrutada
∇ vektoriga A vektoriliselt, tulemuseks
on vektor, mille üheks komponendiks on näiteks järgmine avaldis:
∇ on diferentsiaaloperaator. Vektorfunktsioon on mingisuguse funktsiooni φ gradient. Näiteks:
milles
on Laplace´i operaator. Vastavalt sellele kirjeldataksegi kogu elektrivälja Poissoni võrrandi
kaudu:
∆φ = -4π ehk divgradφ = -4π ,
milles div
= 4π ja = -gradφ. Elektrivälja ( s.t. elektrostaatilise välja ) tsirkulatsioon on null
mistahes kontuuri korral:
Viimane valem kehtib ainult elektrostaatilise välja jaoks ja on ka kooskõlas järgmise matemaatilise
avaldisega:
Viimane avaldis tähendab seda, et vektori vektorkorrutis iseendaga on null.
1.2.17.10
Kvantväljateooria
Osakese olekut kirjeldab kvantmehaanikas lainefunktsioon Ψ. Sellest lainefunktsioonist peab
kätte saama kogu informatsiooni mingite matemaatiliste operatsioonidega. Nende matemaatiliste
operatsioonide aluseks on operaatorid, mis teisendavad ühtesid funktsioone teisteks. Operaatorid
kuuluvad kvantmehaanika põhimõistete hulka ja seetõttu ei saa ilma nendeta mõista
kvantmehaanika formalismist ega ka füüsikalisest sisust. Operaator on matemaatikas eeskiri, mille
abil on võimalik saada mingist funktsioonist teise funktsiooni. Kvantmehaanikas on vaja ainult
arvuga korrutamise operaatoreid ja diferentseerimisoperaatoreid. Operaatorid, mida kasutatakse
kvantmehaanikas, on enamasti lineaarsed. Operaatorite korrutamine tähendab nende järjestikust
rakendamist ja seetõttu on korrutises operaatorite järjekord üldiselt oluline. Tulemus ei sõltu
105
operaatorite rakendamise järjekorrast siis, kui operaatorid omavahel kommuteeruvad. Operaatorite
rakendamise järjekord on oluline omavahel mittekommuteeruvate operaatorite korral. Tuleb
kindlasti märkida ka seda, et operaatorid mõjuvad alati funktsioonidele.
Kvantmehaanikas vastab igale füüsikalisele suurusele ( energia, impulss vms ) mingi kindel
operaator. Füüsikaliste suuruste operaatorite saamiseks on enamasti vaja teada ainult koordinaadi ja
impulsi operaatoreid. Koordinaadi operaatorid ( ristkoordinaatides ) on vastavad koordinaadid ise.
Need on arvuga korrutamise operaatorid. Kuid impulssi operaatori korral on tegemist juba arvuga
korrutamise operaatori ja diferentseerimisoperaatori korrutisega. Igale füüsikalisele suurusele
vastab mingi kindel operaator ja operaatori omaväärtused annavad selle füüsikalise suuruse
mõõdetavad väärtused. Füüsikaliste operaatorite omaväärtused peavad olema reaalarvulised, mitte
imaginaarsed, sest kõik füüsikaliselt mõõdetavad suurused on reaalarvulised. Kuid
kvantmehaanikas leiduvad ka selliseid lineaarse operaatori omaväärtused, mis ei ole reaalsed.
Hermiitilise operaatori korral on kaasoperaator võrdne selle operaatori endaga. Füüsikaliste
suuruste operaatorid peavad kvantmehaanikas olema hermiitilised, mille korral on selle
omaväätused reaalsed.
Kvantväljateoorias minnakse üle klassikaliselt väljalt kvantiseeritud väljale. Seda nimetatakse
välja kvantiseerimiseks. Sellisel juhul loetakse väljapotentsiaal operaatoriks, mis mõjub
mingisugusele väljafunktsioonile ϕ. Näiteks vaakumile vastab teatud väljafunktsioon
. Vastavalt
väljaoperaatorite vahel kvantiseeritakse väljapotentsiaalid. Väljaoperaatorid võivad olla üldistatud
koordinaadid ja nendele vastavad üldistatud impulssid. Niimoodi postuleeritakse kommutatsiooni-
eeskirjad. Operaatorite kommutaator võrdub arvuga, mitte enam operaatoriga. Niinimetatud
„teistkordne välja kvantiseerimine“ seisneb selles, et välja kvantiseerides muudetakse
olekufunktsioonid, mis kirjeldavad pidevaid väljasid, omakorda operaatoriteks. Skalaarne
olekufunktsioon kirjeldab osakesi spinniga 0.
Klassikalisest elektrodünaamikast tuntud elektromagnetvälja potentsiaal on neljamõõtmeline
vektorpotentsiaal
, mis rahuldab Maxwelli võrrandeid.
Elektron-positronvälja teoorias postuleeritakse seda, et väljapotentsiaali komponendid, mis
vastavad osakestele, rahuldavad samasuguseid võrrandeid, mis osakeste lainefunktsioonid. Näiteks
relativistliku elektroni korral on see selleks Diraci võrrand. Elektron-positronvälja operaatorite
vahel kehtivad antikommutatsiooniseosed, mitte kommutatsiooniseosed. Sellest hoolimata
nimetatakse antikommutatsiooniseoseid üldjuhul sageli ka kommutatsiooniseosteks.
Pauli keeluprintsiip seisneb kvantfüüsikas selles, et väljas saab olla ainult üks ühesuguse impulsi
ja polarisatsiooniga elektrone. See viib Fermi-Diraci statistikale. Pauli keeld tuleb välja ka välja
kvantiseerimisest antikommutaatoritega. Välja ei saa kvantiseerida antikommutatsioonireegli
rakendamisel poolearvulise spinniga osakestega, sest siis ilmneb vastuolu Pauli keeluga. Kui aga
kvantiseerida kommutaatoritega täisarvulise spinniga osakeste korral, siis ei teki Pauli keeldu ja
seetõttu ei minda sellega vastuollu. Sellised osakesed alluvad Bose-Einsteini statistikale.
Pärast pikki matemaatilisi tehteid ja teisendusi saadakse operaatorid c ja c*, mida on võimalik
tõlgendada kui vastavate kvantide ( s.t. footonite ) tekke- ja kao-operaatorid. Peab mainima ka seda,
et ka väljaoperaatorite A kommutaatorid on tavalised funktsioonid, mitte enam operaatorid.
Võrranditest tuleb välja ka see, et elektron-positronvälja antikommutaatorid on tegelikult
tavalised funktsioonid. Pärast matemaatilisi tehteid ja teisendusi saadakse operaatorid, mis kirjeldab
elektroni tekkimist ( vastava polarisatsiooni ja impulsiga ) ehk elektroni tekkeoperaatorit, elektroni
kao-operaatorit, positroni tekkeoperaatorit ja positroni kao-operaatorit.
Elektron-positronvälja ja elektromagnetvälja omavahelise interaktsiooni käigus läheb energia
ühelt väljalt teisele vastavate kvantide tekke ja kaoga. Väljades toimuvad selle interaktsiooni toimel
muutused. Interaktsioon toimub siis, kui eri väljades langevad kokku kvantide aegruumi punktid
ehk kvantide ( s.t. osakeste ) kokkusaamisel. Interaktsiooni tugevuse määrab ära elektroni laeng e.
Kvantsüsteemi energiat kirjeldab hamiltoniaan H. Schrödingeri võrrand on kvantmehaanika
põhivõrrand. Selle järgi kirjeldab hamiltoniaan kvantsüsteemi ajalist arengut. Schrödingeri esituses
antud olekufunktsioonide korral kirjeldab lainefunktsiooni Schrödingeri võrrand. Kuid Heisenbergi
esituses on olekufunktsioonid ajas muutumatud, kuid ajalist arengut kirjeldavad operaatorid. See on
tegelikult sisuliselt sama mis Schrödingeri esitus. Kvantväljateoorias aga kasutatakse interaktsiooni-
106
esitust, mille korral sõltub olekufunktsiooni ajaline areng ainult interaktsioonihamiltoniaanist, mitte
vabade väljade hamiltoniaanist. Hamiltoniaan ise koosneb vabade väljade hamiltoniaanist ja
interaktsioonihamiltoniaanist. Väljavektor sisaldab elektron-positron- ja elektromagnetvälja.
Väljavektori muutust kirjeldatakse mingisuguse operaatoriga S, mida kujutatakse ka
maatriksvõrrandina. Seda nimetatakse hajumise maatriksiks ehk S-maatriksiks. Erinevaid
kvantolekuid erinevates ajahetkedes seob S-maatriksi mingi element. Vastava kvantoleku ülemineku
tõenäosust saab välja arvutada siis, kui on teada vastava maatrikselemendi väärtust.
Kronoloogilise korrutise korral järjestatakse kõik väljaoperaatorid aja kahanemise järjekorras.
Kuid kvantelektrodünaamikas kasutatakse hoopis normaaljärjestust, mille korral paigutatakse kõik
tekkeoperaatorid kao-operaatoritest vasakule. Nii võrdub vaakumi energia ja impulss nulliga.
Vaakumi polarisatsioon seisneb kvantväljateooria järgi selles, et elektroni laeng tekitab enda
ümbritsevas ruumis ehk vaakumis virtuaalsete osakeste toimel intensiivseid protsesse. Elektroni
negatiivse laengu ümbritsevas ruumis organiseeruvad positiivsed laengud üldiselt elektronile
lähemale, kuid negatiivsed laengud aga kaugemale.
Kvantväljateooria järgi on kogu Universumi vaakum täis virtuaalseid osakesi ja seetõttu on
vaakum tegelikult lõpmata kõrge energiatihedusega. Kuid renormeerimise tulemusena võime selle
vaakumi energiatiheduse lugeda ikkagi praktiliselt nulliks, sest selline energianivoo, mis täidab
ühtlaselt kogu meie Universumi ruumi, ei ole tegelikult niikuinii mingil moel avalduv ega
mõõdetav. 0 väärtuse võime lugeda mistahes kohta energiaskaalal.
Elektromagnetlaine ( näiteks valguslaine ) ei ole tegelikult pidev, vaid see liigub ruumis
„portsjonite“ ehk kvantide kaupa. Vastavalt kvantelektrodünaamika ehk kvantväljateooria seaduste
järgi võib elektromagnetvälja vaadelda ka kui virtuaalsete footonite kogumina või nende voona.
Elektriliselt laetud osakeste omavaheline vastastikmõju ehk interaktsioon seisneb tegelikult selles,
et üks osake neelab ühe footonist, mille kiirgas esimene. See tähendab seda, et laetud osakesed
vahetavad omavahel footoneid. Iga laetud osake tekitab enda ümber välja, mis tegelikult reaalselt
seisneb footonite kiirgamises ja neelamises. Need footonid pole aga reaalsed, vaid neid mõistetakse
virtuaalsetena. Neid virtuaalseid osakesi pole võimalik avastada nende eksisteerimise ajal. See
teebki need virtuaalseteks. Tavaliselt on footoni ja mingi laetud osakese summaarne energia suurem
kui paigaloleval laetud osakesel ( footonil endal laengut ei ole ). See aga rikub energia jäävuse
seadust. Kuid kui laetud osakese poolt kiiratud footon neelatakse sama või mõne teise laetud
osakese poolt enne ajavahemiku
Δt = h/ΔE
möödumist, siis ei ole võimalik avastada energia jäävuse seaduse rikkumist. ΔE näitab energia
kõrvalekallet impulsiga määratud väärtusest
E
2 = p2c2 + m2c4.
Reaalne footon, mis võib kiirguda näiteks kahe laetud osakese põrkel, võib eksisteerida aga
piiramatult kaua. Kahe ruumipunkti vahel, mille vahekaugus on
l = cΔt,
on virtuaalsel footonil võimalik anda vastastikmõju ja seda siis Δt jooksul. Elektromagnetjõudude
mõjuraadius võib olla mistahes suur, sest footoni energia
E = hf = mc
2
saab olla ükskõik kui väike. Valguse osakesi ehk footoneid kirjeldabki kvandienergia võrrand
E = hf = mc
2 , kus f on laine sagedus ja h on Plancki konstant väärtusega
h = 6,62 * 10
-34 Js.
107
Välja vahendavad osakesed ei ole reaalsed, vaid on virtuaalsed, sest nad kannavad edasi energiat
ja impulssi sõltumatult. Elektron võib kanda energiat, mis on väiksem tema seisumassist. Impulss,
mida kantakse parajasti üle, ei pruugi olla suunatud tekkepunktist neeldumispunkti. Virtuaalne
footon võib omada ka pikipolarisatsiooni komponenti. Sellepärast ongi need osakesed ebareaalsed
ja seetõttu kutsutakse neid virtuaalseteks osakesteks. Nende olemasolu ei ole võimalik katseliselt
tõestada.
Kvantmehaanikas ei olegi tegelikult kirjeldatud footoni kui osakese mõõtmeid, vaid selle asemel
kirjeldab osakeste liikumist ajas ja ruumis lainefunktsioon. Kvantmehaanika üks põhivõrrandeid
λ=h/p
ehk
λ=h/mv
näitab ära samaaegselt footoni nii leiulaine pikkuse kui ka valguslaine ehk elektromagnetlaine
pikkuse. See tähendab füüsikaliselt seda, et footoni leiulaineks ongi tegelikult valguslaine ehk
elektromagnetlaine. De Broglie´ valem λ=h/mv=h/p seob osakeste laineomadusi (λ) ja
korpuskulaaromadusi (m, v, p).
Footoni ja valguslaine omavaheline seos on analoogiline kvantmehaanikas tuntud lainefunkt-
siooni ja tema poolt kirjeldatava osakese seosega. Näiteks tõenäosuse, millega footon satub
mingisse ruumipunkti, määrab ära valguslaine amplituudi ruut sarnaselt nii nagu valguse
intensiivsust mõõdab valguslaine elektrivektori ruudu keskväärtus. Täpselt samamoodi annab ka
lainefunktsiooni mooduli ruut füüsikaliselt tõenäosuse ruumalaühiku kohta ehk tõenäosustiheduse
mistahes osakese asumiseks vastavas ruumiosas. Statsionaarsete olekute korral on lainefunktsiooni
kuju määratud nii, et osakese tõenäosustihedus ei sõltu enam ajast. Lainefunktsioon ja selle mooduli
ruut on matemaatiliselt komplekssed suurused. See tähendab seda, et tõenäosus võib väljenduda
ainult reaalarvuna. Kõik eelnev tähendab sisuliselt seda, et kvantmehaanika ei võimalda määrata
osakese täpset asukohta ruumis ega tema liikumistrajektoori, vaid on võimalik ainult ennustada,
millise tõenäosusega leiame osakese mingis ruumipunktis. Seega on kvantmehaanikal statistiline
iseloom.
Näiteks elektroni asukoha määramatus on vesiniku aatomis peaaegu võrdne aatomi raadiusega.
Seetõttu ei saa elektroni vaadata kui kindlat trajektoori mööda liikuva osakesena, vaid pigem
vesiniku tuuma ümber oleva elektronpilvena.
Kvantmehaanika ei anna tegelikult infot footoni kui osakese suuruse kohta midagi, vaid ennustab
seda, et millises ruumipunktis ja ajahetkes me osakest leida võime. See tähendab seda, et osakese
suuruse ja aegruumi täpse asukoha asemel on tegelikult tõenäosusväli, mida kirjeldabki tuntud
lainefunktsioon.
Valguse ehk footoni leiulaineks
on valguslaine ehk elektromagnetlaine. Osakeste leiutõenäosust määravaid laineid nimetatakse
lühidalt leiulaineteks. Laineid kirjeldavat funktsiooni ehk tõenäosuslainete konkreetset kuju ruumis
ja ajalist muutumist kirjeldavat matemaatilist avaldist nimetatakse lainefunktsiooniks.
Lainefunktsiooni mooduli ruut annab füüsikaliselt tõenäosuse ruumalaühiku kohta ehk
tõenäosustiheduse mistahes osakese asumiseks vastavas ruumiosas. Statsionaarsete olekute korral
on lainefunktsiooni kuju määratud nii, et tõenäosustihedus ei sõltu enam ajast. Lainefunktsioon ja
selle mooduli ruut on matemaatiliselt komplekssed suurused. See tähendab seda, et tõenäosus võib
väljenduda ainult reaalarvuna.
108
1.2.17.11
Elektromagnetlaine ja aegruum
Valguse osakesed ( s.t. footonid ) liiguvad vaakumis kiirusega c, mille korral on aeg ja ruum
teisenenud lõpmatuseni. Seetõttu võib öelda, et footonid eksisteerivad „väljaspool“ aegruumi, sest
liikudes vaakumis kiirusega c on aeg aeglenenud lõpmatuseni
ja ruumi pikkus lühenenud samuti lõpmatuseni
Sellisel juhul ei eksisteerigi enam aega ega ruumi. Näiteks välisvaatleja jaoks ehk aegruumis
eksisteeriva vaatleja suhtes on valguse kiirusega liikuval kehal kiiruseks c, kuid kiirusega c liikuva
keha enda suhtes ehk nö. „omaajas“ jõuab see mistahes ruumipunkti Universumis ühe hetkega ehk
tema kiirus on seega lõpmata suur. See tähendab seda, et valguse kiirusega liikuval kehal on
liikumiskiirus „omaajas“ lõpmata suur ehk seega ei eksisteeri tema jaoks enam aega, kuid samas
välisvaatleja suhtes ehk aegruumis eksisteeriva vaatleja suhtes on selle keha kiirus ikkagi c, kuna
tema jaoks eksisteerib aeg ja ruum.
Kusjuures aja ja ruumi teisenemised ei ole „näivad“, vaid need on täiesti reaalsed.
Näiteks kui üks kaksikvendadest läheb kosmosereisile ja naaseb hiljem Maale tagasi, siis
ei ole vennad enam ühevanused. Kosmoserändur on jäänud vennast nooremaks.
Teoreetiliselt võib vanusevahe suurendada piiramatult. Näiteks kui isa reisib Maast
eemale 2 aastat ja tagasi teine 2 aastat ( isa poolt mõõdetud ajavahemikud ), siis on ta
oma tütrest 20 aastat noorem. Enne reisi algust oli isa oma tütrest aga 20 aastat vanem.
Seega saame konstantse kiirusparameetri β Maa suhtes järgmiselt:
40 = 4y
milles
milles omakorda
β = 0,995.
Kui aga mingi vaatleja siirduks oma tähelaevaga kosmosesse kiirusega, mis läheneb
valguse kiirusele vaakumis ja tuleks 22 aastat hiljem maa peale tagasi, siis maa peal on
möödunud selle aja jooksul näiteks 1000 aastat. Seega vaatleja rändas ajas tulevikku.
Keha liikumiskiiruse lähenemist valguse kiirusele vaakumis võib antud kontekstis tõlgendada
keha liikumiskiiruse kasvuna tavaruumis K, kuid hyperruumi K´ suhtes hakkab keha paigale jääma.
Järelikult K liigub K´-i suhtes kiirusega c. Näiteks eelnevalt tuletatud ajas rändamise üldvõrrandist
109
on võimalik tuletada aja dilatatsiooni valem, mis on täiesti identne erirelatiivsusteooriast tuntud aja
teisenemise valemiga. Näiteks kui eelnevalt välja toodud üldvõrrandis on vt´ = 0 ehk
siis saame matemaatiliselt teisendada järgmiselt:
ehk
milles jagatise liiget
nimetatakse erirelatiivsusteoorias y-faktoriks ehk kinemaatiliseks teguriks, mis näitab aja
aeglustumist välisvaatleja suhtes. Selle füüsikalise olemuse mõistmiseks on vajalik tuletada veel
üks võrrand, mis näitab matemaatiliselt aja dilatatsiooni nähtuse tulenemist eelnevalt tuletatud
hyperruumi ja tavaruumi füüsikalisest süsteemist. Selleks teeme eelnevalt tuletatud ajas rändamise
üldvõrrandis
järgmised matemaatilised teisendused. Juhul kui ct = 0, saame võrrandi
Jagame saadud võrrandi mõlemad pooled t´-ga:
ja sellest tulenevalt saame lõpuks järgmise väga olulise avaldise, mida erirelatiivsusteoorias pole
võimalik matemaatiliselt tuletada:
ehk visuaalselt paremini esitatuna:
Tähistame v-d v´-ga:
110
Viimase võrrandi füüsikaline sisu seisneb järgmises analüüsis. Eelnevalt on teada, et meie tavaruum
K liigub hyperruumi K´ suhtes kiirusega c ja sellest tulenevalt peab Universum paisuma valguse
kiirusega. Sellest ongi näha seda, et kui keha m liikumiskiirus on tavaruumi suhtes c ehk v = c (
näiteks valguse liikumiskiirus meie tajutavas aegruumis ), siis hyperruumi suhtes on keha paigal
ehk v´ = 0. Kui aga keha liikumiskiirus on tavaruumi suhtes null ( keha on paigal ) ehk v = 0, siis
hyperruumi suhtes on keha liikumiskiirus võrdne c-ga ehk v´ = c. See tähendab ka seda, et kõik
kehad Universumis liiguvad valguse kiirusega c. Valgus ise on tegelikult paigal. Kuna aja
dilatatsiooni võrrand, mis on tuletatav samuti ajas rändamise üldvõrrandist, on kujul
ja seetõttu saame kinemaatilise teguri ruutjuure avaldise avaldada järgmiselt:
Ajas rändamise üldvõrrandist tuletatud valemi
saame seega viia järgmisele matemaatilisele kujule:
ehk
Viime t´ teisele poole
ja teisendame viimast võrrandit kujule:
milles
. Viimasest tuletatud väga olulisest võrrandist, mis viib lõpuks kvantmehaanika
füüsikalise mõistmiseni
on selgelt näha seda, et keha m liikumiskiirus v sõltub aja kulgemisest ( näiteks mida rohkem aeg
teiseneb välisvaatleja suhtes, seda väiksema omaajaga jõuab keha liikuda ühest ruumipunktist teise
) või keha liikumiskiirus ise tingib aja kulgemise iseloomu ( näiteks mida kiiremini liigub keha,
seda enam teiseneb aeg ):
Teepikkus ct võib olla valguse teepikkus tavaruumi K suhtes või seisumassiga keha teepikkus
111
hyperruumi K´ suhtes:
milles s = ct. Järgnevalt analüüsime aja teisenemise
tulenevust hyperruumi K´ ja tavaruumi K füüsikalisest süsteemist. Näiteks kui keha massiga m
liigub tavaruumi K suhtes kiirusega c ehk v = c ( see võib olla näiteks valguse liikumine vaakumis
), siis hyperruumi K´ suhtes on see keha paigal ehk v´ = 0. Eelnevalt tuletatud valemis
on sellisel juhul v = c:
ja saamegi hyperruumi K´ suhtes kiiruseks
Reaalses maailmas tähendab see seda, et kui keha liigub vaakumis kiirusega c mistahes vaatleja
suhtes, siis hyperruumi K´ suhtes on see keha paigal ( s.t. „absoluutselt paigal“ ). Kuna keha m
liigub sellisel juhul tavaruumi K suhtes kiirusega c ehk v = c, siis aeg on tavaruumi K suhtes
teisenenud lõpmatuseni ehk
t = ∞:
ja seetõttu saame hyperruumi K´ suhtes keha liikumiskiiruseks:
ehk
See tähendab seda, et kui keha m on tavaruumi K suhtes liikumiskiiruseks c ehk v = c, siis
hyperruumi K´ suhtes ei ole aeg teisenenud ehk
t = t:
Kui aga keha m on hyperruumi K´ suhtes paigal ehk v´ = 0, siis tavaruumi K suhtes on aeg
teisenenud lõpmatuseni ehk
t = ∞:
Reaalses maailmas tähendab see seda, et kui mingi keha liigub vaakumis kiirusega c, siis see on
konstantne kiirus mistahes vaatleja jaoks, kes vaakumis parajasti eksisteerivad. See tuleneb otseselt
sellest, et mida lähemale jõuame keha liikumiskiirusele c, seda aeglasemini kulgeb aeg välisvaatleja
112
suhtes. Kiirusel c liikudes läheb ajavahe
t lõpmata suureks ehk
ja see tähendab seda, et välisvaatleja suhtes kulgeb aeg lõpmata aeglaselt, kuid keha enda suhtes (
nö. keha „omaajas“ ) kulgeb aeg lõpmata kiiresti. See tähendab seda, et keha jõuab omaajas
tavaruumis K ( näiteks vaakumis ) mistahes ruumipunkti hetkega ehk lõpmata suure kiirusega:
. Kuid hyperruumi K´ suhtes on keha „absoluutselt“ paigal ja seetõttu ei ole hyperruumi K´
suhtes ka aja teisenemist ehk:
See tähendab seda, et hyperruumi K` suhtes on keha kiirus „omaajas“ lõpmata väike. Kui keha
massiga m on tavaruumi K suhtes aga hoopis paigal ehk v = 0, siis hyperruumi K´ suhtes liigub see
kiirusega v´ = c. Näiteks kui meie kiiruse teisenemise valemis
on kiirus v võrdne nulliga ehk
siis saamegi hyperruumi K´ suhtes kiiruseks c:
Reaalses maailmas tähendab see seda, et absoluutselt kõik kehad Universumis, millel on seisumass
m0 ja seega seisuenergia E0 = m0c
2, liiguvad valguse kiirusega c hyperruumi K´ suhtes, kuid samas
võivad need meie tavaruumis K olla paigal. Ka valguse suhtes liiguvad kõik kehad kiirusega c.
Kuna keha m on tavaruumi K suhtes paigal ehk v = 0, siis tavaruumi K suhtes ei ole aeg teisenenud
ehk
t = t:
ja seetõttu saamegi hyperruumi K´ suhtes keha liikumiskiiruseks:
ehk
See tähendab seda, et kui keha m on tavaruumi K suhtes paigal ehk v = 0, siis hyperruumi K´ suhtes
on aeg teisenenud lõpmatuseni ehk
t = ∞:
113
Kui keha m liigub hyperruumi K´ suhtes kiirusega c ehk v´ = c, siis tavaruumi K suhtes ei ole aeg
teisenenud ehk
t = t:
See tähendab seda, et kui valguse korral oli nii, et liikudes vaakumis ehk tavaruumis K kiirusega c
ja seetõttu omaajas jõudis valgus hetkega mistahes ruumipunkti tavaruumis, siis siin antud juhul on
olukord aga vastupidine. Näiteks seisumassiga kehad liiguvad hyperruumi K´ suhtes kiirusega c ja
sellest tulenevalt on hyperruumi ja tavaruumi ajavahe lõpmata suur. See tähendab seda, et
hyperruumi K´ poolt vaadatuna kulgeb aeg tavaruumis ehk kogu meie Universumis tervikuna
lõpmata kiiresti, kuid tavaruumis olles kulgeb aeg vaatleja jaoks tavapärases tempos ja aja
kulgemine ei näi mitte kunagi katkevat ehk selle eksisteerimine näib olevat igavikuline. Kuna kõik
kehad liiguvad hyperruumi K´ suhtes kiirusega c, siis seega hõlmab „omaaeg“ hyperruumi suhtes
vaadatuna üle kogu Universumi ehk kogu tavaruumi K. Selles mõttes kõik kehad Universumis,
millel on seisumass ja seisuenergia ning mis liiguvad hyperruumi suhtes kiirusega c, liiguvad
hyperruumi poolt vaadatuna ( ehk nö. hyperruumi omaajas ) lõpmata suure kiirusega ehk
,
sest aeg kulgeb lõpmata suure kiirusega.
Selle paremaks mõistmiseks toome järgnevalt välja ühe „mõttelise eksperimendi“. Näiteks kogu
meie paisuv Universum on nagu üks hiigel suur taustsüsteem, milles esineb üleüldine ehk globaalne
aja ja ruumi teisenemine. Selles hiigel suures taustsüsteemis ( mis on Universumi suurune )
eksisteerivad lõputu hulk väiksemaid taustsüsteeme nagu näiteks liikuvad ehk inertsiaalsed
taustsüsteemid ( milles avalduvad erirelatiivsusteooria seaduspärasused ) ja mitteinertsiaalsed
taustsüsteemid ehk gravitatsiooniväljad ( milles avalduvad üldrelatiivsusteooria seaduspärasused ).
Oletame, et meil on kaks vaatlejat, kellest üks asub meie paisuvas Universumis ja teine
hüpoteetiline vaatleja asub sellest väljapool. Paisuva Universumi sees olevale vaatlejale tunduvad
Universumis toimuvad sündmused kulgevat normaalset jadapidi, kui välja arvata erinevates
taustsüsteemides esinevaid aja kulgemisi, mille erinevusi võivad põhjustada kehade liikumiskiiruste
või raskusjõu erinevad vahekorrad. Kuid teisele vaatlejale, kes asub paisuvast Universumist
väljapool, tundub aeg Universumis kulgevat lõpmata kiiresti.
MÄRKUS: Siinkohal peab märkima seda, et eelnevalt välja toodud kahe vaatlejaga
eksperiment kehtib ainult eelneva matemaatilise analüüsi „illustreerimiseks“. See tähendab
seda, et paisuvast Universumist väljapool olevale hüpoteetilisele vaatlejale tegelikult ei
kulge aeg Universumis lõpmata kiiresti.
Ajas rändamise füüsikateooria Universumi kosmoloogia osas kirjeldatakse sellist
Universumi kosmoloogilist paisumist, mis toimub kiirenevas tempos ehk üle kogu
Universumi esineb üleüldine aja kiirenemine, mida ei saa otseselt tajuda. Näiteks
inimene ei taju aja aeglenemist ega ka aja kiirenemist, kui see toimub süsteemis, kus
inimene ise parajasti asub. Aja kiirenemine avaldubki Universumi paisumise kiiruses
kiirendusena, sest Universumi eluea pikenemine ja Universumi paisumise kiirus (
kiirus sõltub ajast ) on omavahel seotud. Nii saamegi tulemuseks kiireneva
Universumi paisumise.
Paisuva Universumi sees olevale vaatlejale tunduvad Universumis toimuvad
sündmused kulgevat normaalset jadapidi, kui välja arvata erinevates taustsüsteemides
esinevaid aja kulgemisi, mille erinevusi võivad põhjustada kehade liikumiskiiruste
või raskusjõu erinevad vahekorrad. Kuid teisele vaatlejale, kes asub paisuvast
Universumist väljapool, tundub aeg Universumis voolavat palju kiiremini ja see
kulgeb aeglenevas tempos. Universumi aja kulgemise aeglenemist reedab
Universumi sees olevale vaatlejale Universumi paisumiskiiruse suurenemine, mis
väljendub juba Hubble konstandi muutumises ajas.
114
„Tuleb muidugi arvestada, et aeg ei ole relatiivsusteoorias mingi absoluut. See,
millest praegu jutt, on “kaasaliikuva vaatleja aeg”, s.t. aeg, mida tajub paisuva
Universumi mingis galaktikas olev ja sellega koos liikuv vaatleja. Vanajumalal, kes
asja kõrvalt vaatab, võib sootuks teine ajaarvamine olla.“ ( “Füüsika XII klassile,
Kosmoloogia”, Jaak Jaaniste, Kirjastus “Koolibri” 1999, lk: 107 )
Kuid kogu eelnev matemaatiline analüüs näitas üsna veenvalt, et kui tavaruum K liigub
hyperruumi K´ suhtes, siis järelikult keha jõudmiseks hyperruumi ehk K´-i peab keha liikumiskiirus
tavaruumis K ( milles eksisteerib aeg ja ruum ) suurenema. Kuna K´-s ehk hyperruumis aega ei
eksisteeri ( s.t. aeg on lõpmatuseni aeglenenud ehk aeg on peatunud ), siis seega lähenedes
hyperruumile ( ehk keha liikumiskiiruse suurenemisel tavaruumis K ) aegleneb aeg. Kuid aja
aeglenemine keha liikumiskiiruse kasvades on teada ainult erirelatiivsusteooriast: näiteks mida
lähemale keha liikumiskiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda enam aja kulg aegleneb ja keha
pikkus lüheneb. Keha liikumiskiiruse lähenemist valguse kiirusele vaakumis võib antud kontekstis
tõlgendada keha liikumiskiiruse kasvuna tavaruumis K, kuid hyperruumi K´ suhtes hakkab keha
paigale jääma. Järelikult K liigub K´-i suhtes kiirusega c.
Kuna aeg ja ruum on üksteisest lahutamatult seotud, siis aja aeglenemisega käib kaasas ka keha
pikkuse lühenemine, mis on samuti tuntud erirelatiivsusteooriast.
1.2.17.12
Ajas rändamise füüsika ja relatiivsusteooria
Erirelatiivsusteooria ei anna vastust küsimusele, et miks esineb aja ja ruumi teisenemine, kui
keha liikumiskiirus läheneb valguse kiirusele vaakumis? Vastuse sellele fundamentaalsele küsi-
musele tegelikult leiamegi ajas rändamise füüsikateooriast.
Näiteks selleks, et rännata ajas ( ehk liikuda ühest ajahetkest teise ), peab keha olema ajast ( ja ka
ruumist ) „väljas“. See on üldse esimene füüsikaline tingimus sooritamaks tõelist aja rännakut.
Väljaspool aega ei eksisteeri enam aega. Eespool tõestasime, et K´-s ehk hyperruumis liikudes
rändab keha ajas. Seega hyperruumis ei eksisteeri enam aega ( ega ka ruumi ). Kuna tavaruum K
liigub hyperruumi K´ suhtes, siis järelikult keha jõudmiseks hyperruumi ehk K´-i peab keha
liikumiskiirus tavaruumis K ( milles eksisteerib aeg ja ruum ) suurenema. Kuna K´-s ehk
hyperruumis aega ei eksisteeri ( s.t. aeg on lõpmatuseni aeglenenud ehk aeg on peatunud ), siis
seega lähenedes hyperruumile ( ehk keha liikumiskiiruse suurenemisel tavaruumis K ) aegleneb
aeg.
Juba Ungari päritoluga filosoof ja matemaatik Menyhért Palagyi ( 1859-1924 ) arendas
omal ajal aja ja ruumi ühtsuse ideed ja käsitles aega neliruumi ( „jooksva ruumi“ )
imaginaarse koordinaadina, mis tegelikult väga sarnaneb antud juhul tavaruumi K ja
hyperruumi K´-i füüsikalise süsteemiga.
Kuid aja aeglenemine keha liikumiskiiruse kasvades on teada ainult erirelatiivsusteooriast:
näiteks mida lähemale keha liikumiskiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda enam aja kulg
aegleneb ja keha pikkus lüheneb. Lõpuks teisenevad aeg ja ruum lõpmatuseni:
115
Valguse kiirus c on suurim võimalik kiirus kogu Universumis:
ja seda mistahes taustsüsteemist vaadatuna:
Kui me matemaatiliselt teisendame viimast avaldist järgmiselt:
ehk
siis me näemegi seda, et liikudes valguse kiirusega c:
„teiseneks“ ehk „aegleneks“ aeg t` lõpmatuseni:
Valgus liigub vaakumis alati kiirusega c ehk valguse kiirus on mistahes vaatleja
jaoks alati ühesugune. See tähendab seda, et üks lõpliku suurusega kiirus ei muutu
taustsüsteemi muutudes. See on võimalik ainult siis, kui aeg ja ruum sõltuvad
taustsüsteemi valikust. See tähendab, et nii aeg kui ka koordinaat sõltuvad
taustsüsteemist.
MÄRKUS: Erirelatiivsusteoorias kirjeldatav keha pikkuse lühenemine
toimub liikumise suunas ehk see sõltub liikumise suunast.
Erirelatiivsusteoorias kirjeldatavad aja ja ruumi teisendused tuletatakse Lorentzi teisendus-
valemitest, mis omakorda tuletatakse Galilei Galileo teisendusvalemitest:
Need teisendusvalemid ei tohi muutuda koordinaatide alguspunkti nihutamisel ehk koordinaati x-i
ei tohi asendada suurusega x + a. See tuleneb ruumi homogeensusest ja seda tingimust rahuldavad
ainult lineaarsed teisendused. Selleks peab lineaarse teisenduse valem olema järgmise kujuga:
või
116
milles olev kordaja liige y
on kinemaatiline tegur, mis oli meil juba varem teada ja matemaatiliselt tuletatud. Nendest
koordinaatide teisendusvalemitest saame tegelikult leida ka aja teisendusvalemi.
Koordinaatide teisendusvalemeid tavaruumis K liikuvate taustsüsteemide jaoks kirjeldavad
Lorentzi teisendused:
ja
Keha pikkuse ehk ruumi teisendusvalemist
leiame ka aja t teisendusvalemi
järgmiselt:
ehk
milles x-i võib avaldada koordinaadi teisendusvalemina ja seejärel matemaatiliselt edasi teisendada
järgmiselt, et leida aja t teisendusvalemit:
ehk
Kui me viime kiiruse v võrrandi teisele poole võrdusmärki:
siis saame matemaatiliselt teisendada järgmiselt:
ehk
ehk
Viimases võrrandis avaldame kineetilise teguri y:
117
mille tõttu saame:
Viimaks saamegi matemaatiliselt tuletatud aja teisendusvalemi t:
või
Neid valemeid nimetatakse ametlikus erirelatiivsusteoorias Lorentzi teisendusvalemiteks, milles on
selgelt näha seda, et aeg t ja ruumikoordinaat x võivad ühekorraga muutuda:
ja
Aeg t ja koordinaat x on meie süsteemis, kuid aeg t` ja koordinaat x` on aga süsteemis, mis meie
suhtes liigub. Nii aja kui ka koordnaadi teisendusvalemid sõltuvad üksteisest. Neid valemeid
nimetatakse Lorentzi teisendusvalemiteks. Nendest valemitest on võimalik tuletada aja aeglenemine
ja keha pikkuse lühenemine ehk kontraktsioon
Näiteks kui me Lorentzi koordinaadi x teisendusvalemis
118
võtame v = 0 või t´ = 0, siis saamegi keha pikkuse kontraktsiooni valemi:
ehk
Kui aga Lorentzi aja teisendusvalemis t´
võtame v = 0 või x = 0, siis saamegi aja aeglenemise ehk aja dilatatsiooni valemi:
Gravitatsiooniväli seisneb samuti aja dilatatsioonis ja ruumi kontraktsioonis. See tähendab seda,
et gravitatsiooni tsentrile lähenedes aeg aegleneb ja ruumipunktide vahelised kaugused vähenevad (
ruum kontrakteerub ) välisvaatleja suhtes. Keha mass mõjutab aja kulgemist ja 3-mõõtmelise
eukleidilise ruumi meetrikat. Meetrika uurib kahe ruumipunkti vahelist kaugust ds. Gravitatsiooni
tsentris on aeg ja ruum kõverdunud lõpmatuseni. See tähendab, et aeg ja ruum lakkavad
eksisteerimast teatud kaugusel R gravitatsiooni tsentrist:
Erirelatiivsusteoorias käsitletakse ainult inertsiaalseid taustsüsteeme, milles kehtib inertsi seadus.
Inertsi seadus seisneb selles, et keha liigub ühtlaselt ja sirgjooneliselt seni kuni miski seda olekut ei
muuda. Tekib küsimus, et kui aja ja ruumi teisenemised ( s.t. aja dilatatsioon ja keha pikkuse
kontraktsioon ) toimuvad inertsiaalsetes taustsüsteemides, siis kas need võivad ilmneda ka
mitteinertsiaalsetes taustsüsteemides? Inertsiaalsetes taustsüsteemides tulevad aja ja ruumi
teisenemised esile liikumiskiiruse lähenemisel valguse kiirusele c, kuid mitteinertsiaalsed
taustsüsteemid on gravitatsiooniväljad. Gravitatsioonijõud ja koos sellega ka jõuväli on seotud keha
massiga. Inertsiaalsetes taustsüsteemides käsitletakse eelkõige inertset massi. Vastavalt Newtoni II
seadusele
ehk
iseloomustatakse inertse massiga keha inertsust ehk vastupanuvõimet liikumisoleku muutumisele.
Näiteks mida suurem on kehal mass, seda rohkem jõudu tuleb rakendada, et keha hakkaks liikuma
või jääks paigale. Kuid mitteinertsiaalsetes taustsüsteemides ehk seega gravitatsiooniväljades
119
kasutatakse raske massi mõistet, mis ütleb, et mida suurem on kehal mass, seda suurema
gravitatsioonijõu see tekitab.
Inertne mass ja raske mass on omavahel ekvivalentsed, mis tähendab seda, et ei ole võimalik
kindlaks teha, et kas vaadeldav keha asub gravitatsiooniväljas või kiirendusega liikuvas taustsüs-
teemis.
Näiteks kaaluta oleku korral langevas liftis või ümber Maa tiirlevas kosmose-laevas
ei ole võimalik kindlaks teha kiirenduse või gravitatsioonivälja olemasolu.
Matemaatiliselt väljendub see kõveras ruumis. Näiteks kosmoselaeva orbiit tasases ehk eukleidilises
ruumis on ekvivalentne sirgega kõveras ruumis. Kõvera ruumi sirget joont nimetatakse
geodeetiliseks jooneks. Piisava kõverusega trajektoor võib olla kõveras ruumis sirge. Sirge on kõige
lühem tee kahe ruumipunkti vahel.
Negatiivse kõverusega nn. hüperboolsete ruumide geomeetria töötas välja 1826.
aastal N. Lobatševski ja suvalise kõverusega ruumi geomeetria lõi 1854. aastal B.
Riemann.
Albert Einstein sidus ruumi kõveruse selliste füüsikaliste suurustega, mis kirjeldavad massi ja
liikumist. Einsteini võrrandi lahendamisel saadakse mingi vaadeldava keha maailmajoon kõveras
ruumis, mis on määratud teiste kehade masside poolt. Maailmajoon on neliruumis keha liikumistee.
Neljamõõtmelise koordinaatsüsteemi ( ehk kõvera aegruumi ) korral kasutatakse kolme ruumitelge
ja ühte ajatelge. Ajamomenti korrutatakse valguse kiirusega c, et tegemist oleks neljanda
ruumimõõtmega. Tulemuseks on neli koordinaati: x, y, z ja ct.
Selge on see, et kehade mass kõverdab aega ja ruumi, kuid üldrelatiivsusteooria ei anna vastust
küsimusele, et miks mass kõverdab aegruumi? Mass kõverdab ümbritsevat aegruumi, kuid miks see
nii on? Vastuse sellele fundamentaalsele küsimusele annabki meile ajas rändamise füüsikateooria.
Üldrelatiivsusteooria järgi on inertne mass ja raske mass omavahel võrdsed ehk ekvivalentsed.
Mass on keha inertsi mõõduks ehk see kirjeldab keha inertsi kiiruse muutuste suhtes. See tähendab
seda, et mida suurem on kehal mass, seda rohkem aega läheb vaja keha kiiruse muutmiseks.
Näiteks raske rongi pidurdamine võtab oluliselt kauem aega kui näiteks lapsevankri
pidurdamine. Nende kahe keha pidurdusteede pikkused on väga erinevad ühe ja
sama kiiruse arvväärtuse korral.
Viimasest võib omakorda järeldada seda, et näiteks kui rong sõidab ühtlaselt
ja sirgjooneliselt mööda teed ja rongi sees mõne keha mass ajas tohutult
suureneb, siis mida suurem on kehal mass, seda aeglasemalt liigub rong ja
koos sellega ka keha rongis. Keha kiirus jääb lõpuks maapinna suhtes üldse
paigale.
Viimastest näidetest on võimalik järeldada seda, et kui keha mass suureneb, siis peab see avaldama
suuremat „vastupanu“ aja dimensioonile, kuna kõik kehad „liiguvad“ ajas tuleviku suunas. Seda
kirjeldab füüsikaline mudel, mille korral suureneb keha mass tavaruumis K, mitte aga liikumiskiirus
tavaruumi K suhtes. Sellisel juhul muutub keha liikumiskiirus hyperruumi K`-i suhtes aeglasemaks,
kuid tavaruumi K enda liikumiskiirus hyperruumi K` suhtes jääb alati samasuguseks. Kuid keha
liikumiskiiruse muutumise korral hyperruumi K´ suhtes peab esinema juba aja ja ruumi
teisenemised nagu seda oli näidatud erirelatiivsusteooria osas. Sellest nähtubki see, et mida suurem
on kehal mass, seda enam peab see kõverdama ümbritsevat aega ja ruumi.
Tavaruumi K ja hyperruumi K` füüsikaline süsteem avaldub looduses Universumi kosmoloo-
gilise paisumisena. Mass kõverdab ümbritsevat aegruumi ja seeläbi avaldab mass vastupanu
Universumi paisumisele. See tähendab seda, et gravitatsioon kui aegruumi kõverdus avaldab
vastupanu Universumi paisumisele, mis on heaks näiteks sellele, et kuidas on mass kui keha inertsi
mõõt seotud tavaruumi K ja hyperruumi K` füüsikalise süsteemiga.
120
1.2.17.13
Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria
Albert Einstein lõi üldrelatiivsusteooria peaaegu kümme aastat pärast erirelatiivsusteooria loo-
mist. Ta üldistas seda mis tahes taustsüsteemidele, sest erirelatiivsusteoorias käsitleti ainult inert-
siaalseid taustsüsteeme. Kuid üldrelatiivsusteoorias võetakse arvesse ka mitteinertsiaalseid taust-
süsteeme. Need on kiirendusega liikuvad süsteemid. Seepärast teooria üldisem ongi. Gravitatsioo-
nijõu mõjul liiguvad gravitatsiooniväljas vabad kehad kiirendusega. Üldrelatiivsusteooria on see-
pärast relativistlik gravitatsioonivälja teooria.
Gravitatsioonijõu ja inertsijõu vahel ei ole mingisugust vahet. Sellisele ekvivalentsuseprintsii-
bile ongi üles ehitatud kogu üldrelatiivsusteooria. Sellist printsiipi tõestavad kõik eksperimentaalsed
katsed, mis näitavad raske ja inertse massi samasust. Need on võrdsed. Seega gravitatsioonivälja on
võimalik asendada inertsijõudude väljaga. Näiteks keerleva kosmoselaeva tsentrifugaaljõud tõukab
kehad kosmoselaeva välisseinte poole. Sein muutub keerlevas kosmoselaevas põrandaks, millel on
inimesel võimalik kõndida. Selline tekkiv tsentrifugaaljõud ( ehk inertsijõud ) on sarnane gravitatsi-
oonijõuga. Niimoodi simuleeritakse gravitatsiooni eksisteerimist kosmoselaevas.
Newtoni gravitatsiooniseadus on teatavasti aga järgmine ( Maa raskusjõu näitel ):
milles keha raske mass on mg, Maa raske mass on MM ja Maa raadius on RM. Gravitatsioonijõu F
mõjul saab keha kiirenduse a, kuid mitte raskuskiirenduse g. Selline keha kiirendus peab olema
võrdeline keha inertse massi ja gravitatsioonijõu suhtega:
Kuid kõik eksperimentaalsed katsed näitavad, et kõikide kehade korral on kiirendus a sama. Seega
kui raskuskiirendus on ühesugune, siis seda peab olema ka kiirendus. Tegur
on ühesugune
kõikide kehade korral ja seega kõikide kehade korral on suhe mg/min samuti ühesugune. Sellest
tulenevalt on inertne mass ja raske mass kõikide kehade korral üks ja sama ehk need on võrdsed:
ehk
Maa massi MM saab välja arvutada just viimasest seosest. Kui me aga teame Maa orbiidi raadiust
Ror ja Maa tiirlemisperioodi T, siis saab ära määrata ka Päikese massi Mp. Gravitatsioonijõud, mis
eksisteerib Maa ja Päikese vahel, põhjustab Maa kiirenduse
ω2R
or
milles
121
ω = 2π/T
Selle järgi saame:
millest ongi võimalik välja arvutada Päikese mass. Analoogiliselt saab niimoodi välja arvutada ka
teiste taevakehade massid.
Raske ja inertse massi võrdsust nimetatakse nõrgaks ekvivalentsusprintsiibiks, kuid tugevast
ekvivalentsusprintsiibist järeldub valguskiire kõverdumine gravitatsiooni poolt.
Kuna gravitatsiooniväljas eksisteerib aja dilatatsioon ja pikkuse kontraktsioon, siis ei saa
aegruum olla enam eukleidiline ( või pseudoeukleidiline ) raskete masside läheduses. See tähendab
seda, et aja aeglenemist ja pikkuste lühenemist gravitatsiooniväljas kirjeldatakse kõvera geomeetria-
na. Kiirenevalt liikuvate süsteemide matemaatilisel kirjeldamisel jõutaksegi välja mittehomogeense
aegruumi mõisteni. Igasuguse massi ümbruses hakkavad vastavalt raadiuse R-le aeg ja ruum
kaduma, mida kirjeldatakse aegruumi kõverdusena. Näiteks mõne suure taevakeha Schwarzschildi
raadiuse juures aega ja ruumi enam ei eksisteerigi. Massiivsete kehade ümber olevas kõveras
aegruumis hakkavad vabad kehad liikuma kiirendusega. Sellega seletataksegi gravitatsiooni
olemust. Kõveras aegruumis on vaba keha kiirendusega liikumine niisama iseenesest mõistetav
nähtus nagu ühtlane sirgjooneline liikumine „sirges“ ehk eukleidilises aegruumis.
Gravitatsiooniväli on aegruumi kõverdus, mida põhjustavad väga rasked massid. See aegruumi
kõverdus väljendub selles, et mida enam gravitatsioonivälja tsentri poole minna, seda enam aeg
aegleneb ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus väheneb. Selline aja ja ruumi teisenemine jätkub
kuni teatud kauguseni tsentrist. Ja seda kaugust kirjeldab meile Schwarzschildi raadius R:
See raadius näitab kaugust gravitatsioonivälja tsentrist, et kust alates on aeg t ja ruum l teisenenud
lõpmatuseni ehk kust alates avaldub aegruumi lõpmatu kõverdumine ehk aegruumi eksisteerimise
absoluutne lakkamine:
ja
Ja seetõttu ei saa midagi eksisteerida näiteks musta augu ehk aegruumi augu Schwarzschildi
raadiuse R sissepoole jäävas „piirkonnas“, mida vahel nimetatakse ka Schwarzschildi pinnaks. See
tähendab ka seda, et mingisugust singullaarsust musta augu tsentris ei saa olemas olla. Singullaarsus
on lihtsalt üks punkt, kust alates mõõdetakse Schwarzschildi raadius R, mis määrab ära musta augu
ehk aegruumi augu „suuruse“ ehk sellise kujuteldava sfääri suuruse ruumis, kust alates aegruumi
lõpmatu kõverus muutub tsentrist kaugenedes järjest tasasemaks. Seepärast ei saa musta augu mass
eksisteerida Schwarzschildi pinna sees, vaid on sellest väljapool nii nagu tähtede ja planeetide
korral. Schwarzschildi pind on täiesti kerakujuline ja see ei pöörle. See võib ainult tiirelda mõne
teise taevakeha ümber.
Gravitatsioonivälja kui aegruumi kõveruse põhjustab ruumis eksisteeriv energia ja mass, mida
kirjeldatakse aegruumi kõveruse geomeetriaga. Sündmuste koordinaatidel ei ole kõveras aegruumis
enam meetrilist mõtet. Riemanni meetrika kirjeldab sündmuste vahelist kaugust ds:
122
Selles on gik(x) funktsioon, mis sõltub kuueteistkümnest aegruumi punktist x ja seda nimetatakse
meetrilise tensori g(x) komponentideks – meetriliseks tensoriks või lihtsalt meetrikaks. Meetriline
tensor on sümmeetriline:
ja sellepärast on meetrilisel tensoril 10 sõltumatut komponenti, mis on igas aegruumi punktis.
Taustsüsteemi ehk koordinaatsüsteemi valikust sõltub meetrilise tensori komponentide kuju. Kuid
viimase valemi koordinaatsüsteemi valikust ei sõltu kahe sündmuse vaheline kaugus ehk intervall.
Erinevad meetrilised tensorid g(x) kirjeldavad meetrikat, mis on erinevates kõverates aegruumides.
Just aine ja energia eksisteerimine mõjutavad aegruumi geomeetriat ehk meetrikat. Samuti ka selle
aine või energia liikumine aegruumis. Seda kirjeldavad matemaatiliselt A. Einsteini võrrandid:
kus g(x) on
ja gik avaldub maatriksina järgmiselt:
ning gik(x) maatriksi kuju on
milles meetrilise tensori g komponendid on vastavalt:
Einsteini võrrandis kirjeldab
liige Universumis eksisteerivat tume energiat. G on
sümmeetriline tensor, mida nimetatakse ka Einsteini tensoriks. Einsteini tensoril on aga 10
sõltumatut komponenti Gik = Gki. Need avalduvad meetrilise tensori g komponentide ja nende
esimest ja teist järku tuletiste kaudu. Einsteini tensor kirjeldab seda, et kui kõver on aegruum.
Energia-impulsstensor T on ka sümmeetriline tensor, millel on kümme sõltumatut komponenti:
Tik = Tki
Tensor T kirjeldab seda, et kuidas aine liigub aegruumis ja kuidas on jaotunud energia ja aine aeg-
ruumis. Need võrrandid on omavahel seotud kümne mittelineaarse teist järku osatuletistega
diferantsiaalvõrrandite süsteemiga. Aine ja energia jaotus ja liikumine põhjustab aegruumi kõverust
123
– seda need võrrandid kirjeldavadki. Need võrrandid kirjeldavad ka kõvera aegruumi mõju aine –
energia – jaotusele ja liikumisele. Tensor on füüsikalist või geomeetrilist suurust kirjeldav
matemaatiline objekt. Koordinaatsüsteemi valikust sõltuvad tensorit kirjeldavad komponendid, kuid
tensor ise ei sõltu koordinaatsüsteemi valikust. Need võrrandid kirjeldavad gravitatsioonivälja ( ehk
aegruumi kõveruse ) tekitamist materiaalsete objektide poolt ja selle tekitatud välja mõjust objektide
liikumisele.
Gravitatsioon on aegruumi kõverdus ehk seda kirjeldatakse aegruumi geomeetriaga.
Gravitatsiooniväli ei ole energiaväli, sest see ei sisalda energiat ehkki keha omab potentsiaalset
energiat gravitatsiooniväljas. Ja seega võime rääkida gravitatsioonist kui aegruumi väljast ( ehk aja
ja ruumi väljast ). Universumis on olemas kahte liiki mateeria väljasid: energiaväljad ja
aegruumiväljad.
Albert Einstein lõi oma üldrelatiivsusteooria inertse massi ja raske massi samasusele. See
tähendab seda, et raske mass ja inertne mass on võrdsed ehk need kaks on tegelikult üks ja sama.
Kuid erirelatiivsusteooriast on teada seda, et ka energia ja mass on tegelikult üks ja sama, mida
tuntakse seoses:
Sellest järeldub see, et kui mass on suuteline kõverdama aegruumi ( mida kirjeldab meile
üldrelatiivsusteooria ), siis peab seda suutma ka energia. Seda sellepärast, et mass ja energia on
ekvivalentsed suurused. Ka energiaga peaks kaasnema aegruumi kõverdus – nii nagu seda on suurte
masside puhul. Analoogiliselt on see nii ka inertse massi ja raske massi korral. Näiteks
elektromagnetväljal on energia ( samuti ka mass ja impulss ). See tähendab seda, et väli omab
energiat. Elektromagnetväli on nagu energiaväli, mis ise ei ole tingitud aegruumi kõverdumisest (
nagu seda oli gravitatsioonivälja puhul ), kuid see väli suudab mõjutada aegruumi meetrikat.
1.2.17.14
Valguse tekkimine hyperruumi ehk väljaspool aegruumi
Elektromagnetismi õpetusest on teada, et piiratud ruumiosas toimuva elektromagnetvõnkumise
tekitamiseks on vajalik suletud võnkering. Kuid ruumis lainena leviva võnkumise saamiseks tuleb
järelikult kasutada avatud võnkeringi, mille korral elektromagnetväli ei jää enam võnkeringi
detailide sisemusse. Võnkeringideks nimetatakse pendlilaadselt võnkuvaid elektrilisi süsteeme,
mille võnkesagedus on määratud süsteemi omadustega. Lühidalt öeldes on võnkering
elektromagnetismi õpetuse järgi induktiivpooli ja kondensaatorit sisaldav vooluring.
Füüsikas talitleb avatud võnkeringina ka kaks metallvarrast ( Hertzi vibraator või
kahest vardast koosnev dipoolantenn ). Kui laadida neid kahte metallvarrast
vastandmärgiliselt läbilöögi pingeni, tekib varraste vahelises pilus sädelahendus ( s.t.
elektrivool ). Vardad toimivad kui kondensaatori plaatidena. Varraste vahel
eksisteeriv elektriväli muutus elektrivoolu läbimisel järsult. See kutsus esile
elektromagnetlaine, mis ruumis edasi liigub. Tekkinud elektromagnetlainet on
võimalik registreerida teise varraste paariga, mille vahel tekib siis säde. Tekkinud
sädelahendus annab tunnistust elektromagnetlaine pärale jõudmisest.
Üldteada on seda, et muutuv elektriväli tekitab magnetvälja ja see muutuv magnetväli tekitab
omakorda jälle elektrivälja jne jne. See tähendab, et elektromagnetilise võnkumise korral muutub
potentsiaalne energia ( ehk elektrostaatiline energia ) perioodilise muundumisega kineetiliseks
energiaks ( ehk magnetiliseks energiaks ) ja vastupidi edasi. Niiviisi on elektriväli ja magnetväli
124
omavahel lahutamatult seotud ja nad moodustavad kokku ühtse elektromagnetvälja.
Elektromagnetväljad võivad aga eksisteerida elektromagnetlainetena. See tähendab seda, et
muutuvad väljad hakkavad lainena edasi levima.
Kuid selliselt tekkivad elektromagnetlained ei ole aga ruumis püsivad. See tähendab seda, et
need lained ei saa olla üksteise suhtes paigal, sest need liiguvad vaakumis kiirusega c. Sellisel juhul
need lained hajuvad üksteisest ja lainete ehk väljade omavahelist konfiguratsiooni ei saa tekkida.
Kuid peale elektri- ja magnetvälja omavahelise seose on need väljad seotud ka veel aegruumiga.
Järelikult kui muutuvad väljad ajus ei põhjusta väljade eraldumist ajust, siis ehk väljade seos
aegruumiga?
Näiteks elektromagnetlaine ja aegruumi omavahelises seoses ilmneb kolm väga olulist aspekti:
1. Valguse kiiruse c korral teisenevad aeg t ja ruum l lõpmatuseni ehk aja ja ruumi
eksisteerimised lakkavad olemast:
ja
Valguse kiirusest c väiksematel kiirustel ei võrdu aja ja ruumi teisenemised enam
lõpmatusega.
2. Kuid samas liigub valgus meie igapäevaselt tajutavas ruumis ( s.t. tavaruumis ) kiirusega
c:
3. Valguse kui elektromagnetlaine tekkimine/sündimine toimub samuti valguse kiirusega c.
Aeg ja ruum „lakkavad eksisteerimast“ niisamuti ka Plancki pikkuse l mõõtkavas:
mis tähendab seda, et Plancki pikkusest l väiksematel mõõtkavadel ei ole Universumil enam
füüsikalist eksistensi. Niimoodi moodustab Plancki pikkus l väikseima võimaliku ruumi mõõtkava,
mis hõlmab ühtlaselt kogu Universumi kolmemõõtmelist ruumi. Seda nimetame „Plancki pinnaks
S“. See tähendab, et mida väiksemasse ruumi mõõtkavasse jõuda, seda lähemale jõuame Plancki
pinnani S.
Plancki pikkuse l ja Plancki aja t jagatis annab meile valguse kiiruse c ehk „Plancki kiiruse v“:
Plancki aja ja Plancki pikkuse olemasolu ehk selle tulenemine aegruumi füüsikast näitab, et
hyperruumi dimensioon „eksisteerib“ väljaspool aegruumi, mida on võimalik mõista Plancki aja ja
Plancki pikkuse „järgse“ dimensioonina. See tähendab seda, et hyperruum „algab“ sealt, kust lõpeb
meie tajutav aegruum. Meie tajutavat aegruumi „piirabki“ Plancki aeg ja Plancki pikkus ehk antud
juhul valguse kiirus c.
Nendest tulenevalt võib öelda seda, et valgus ( s.t. elektromagnetlaine ) eksisteerib täpselt kahe
125
dimensiooni ( tavaruumi K ja hyperruumi K’ ) „vahelisel piiril“. See tähendab seda, et
elektromagnetlaine eksisteerib täpselt mõlema dimensiooni ( tavaruumi K ja hyperruumi K’ ) „piiri
peal.“ Sellest tulenevalt võib väita seda, et valguse tekkimise ehk kiirgumise korral peaks valgus
tekkima mõlemas dimensioonis korraga samaaegselt. See tähendab, et valgus tekib tavaruumis ja
hyperruumis korraga samaaegselt ehk osa valgusest tekib tavaruumi ja teine osa hyperruumi.
Selle illustreerimiseks toome järgnevalt välja ühe näite kahe tühja anumaga.
Oletame, et meil on üksteisele kõrvuti paiknevat tühja anumat. Kui neisse lasta vett
niimoodi, et vesi kallata täpselt kahe anuma piiril, siis tungib vesi korraga
samaaegselt mõlemasse anumasse. Täpselt sama põhimõte on ka valguse tekkimisega
ehk kiirgumisega Universumis. Valgus ( s.t. elektromagnetlaine ) eksisteerib täpselt
kahe dimensiooni ( tavaruumi K ja hyperruumi K’ ) „vahelisel piiril“, millest
tulenevalt võib väita seda, et valguse tekkimise ehk kiirgumise korral peaks valgus
tekkima mõlemas dimensioonis korraga samaaegselt ehk osa valgusest tekib
tavaruumi ja teine osa hyperruumi.
Valgus tekib tavaruumis ja hyperruumis korraga samaaegselt ehk osa valgusest tekib tavaruumi
ja teine osa hyperruumi. Valgus tekib kiirusega c ehk elektromagnetlaine/footoni tekkimisel hakkab
see koheselt liikuma kiirusega c.
Valguse liikumist tavaruumi K ja hyperruumi K’ suhtes kirjeldabki eespool välja toodud mate-
maatiline analüüs, mida saab kasutada ka antud nähtuse korral.
Näiteks kui valgus tekib tavaruumi, siis see liigub tavaruumi suhtes kiirusega c. Näiteks kui
pimedas toas panna lamp põlema, siis pime tuba muutub valgeks. Tavaruumi suhtes kiirusega c
liikuv valgus on meile igapäevaselt tajutav valgus: näiteks elektripirni, lambi, küünla või Päikese
valgus. Kui keha massiga m liigub tavaruumi K suhtes kiirusega c ehk v = c ( näiteks footoni ehk
valguse liikumine vaakumis ), siis hyperruumi K´ suhtes on see keha paigal ehk v´ = 0. Eelnevalt
tuletatud valemis
on sellisel juhul v = c:
ja saamegi hyperruumi K´ suhtes kiiruseks
Reaalses maailmas tähendab see seda, et kui keha liigub vaakumis kiirusega c mistahes vaatleja
suhtes, siis hyperruumi K´ suhtes on see keha paigal ( s.t. „absoluutselt paigal“ ). Kuna keha m
liigub sellisel juhul tavaruumi K suhtes kiirusega c ehk v = c, siis aeg on tavaruumi K suhtes
teisenenud lõpmatuseni ehk
t = ∞:
ja seetõttu saame hyperruumi K´ suhtes keha liikumiskiiruseks:
ehk
126
See tähendab seda, et kui keha m on tavaruumi K suhtes liikumiskiiruseks c ehk v = c, siis
hyperruumi K´ suhtes ei ole aeg teisenenud ehk
t = t:
Kui aga keha m on hyperruumi K´ suhtes paigal ehk v´ = 0, siis tavaruumi K suhtes on aeg
teisenenud lõpmatuseni ehk
t = ∞:
Reaalses maailmas tähendab see seda, et kui mingi keha liigub vaakumis kiirusega c, siis see on
konstantne kiirus mistahes vaatleja jaoks, kes vaakumis parajasti eksisteerivad. See tuleneb otseselt
sellest, et mida lähemale jõuame keha liikumiskiirusele c, seda aeglasemini kulgeb aeg välisvaatleja
suhtes. Kiirusel c liikudes läheb ajavahe
t lõpmata suureks ehk
ja see tähendab seda, et välisvaatleja suhtes kulgeb aeg lõpmata aeglaselt, kuid keha enda suhtes (
nö. keha „omaajas“ ) kulgeb aeg lõpmata kiiresti. See tähendab seda, et keha jõuab omaajas
tavaruumis K ( näiteks vaakumis ) mistahes ruumipunkti hetkega ehk lõpmata suure kiirusega:
. Kuid hyperruumi K´ suhtes on keha „absoluutselt“ paigal ja seetõttu ei ole hyperruumi K´
suhtes ka aja teisenemist ehk:
See tähendab seda, et hyperruumi K` suhtes on keha kiirus „omaajas“ lõpmata väike.
Kui valgus tekib hyperruumi, siis liigub see hyperruumi suhtes kiirusega c, kuid tavaruumi
suhtes on see paigal ehk kiirus võrdub nulliga. Sellisel juhul peaks valgus olema meile nähtamatu.
Sellise nähtuse kohta analoogiat reaalses maailmas ei leidugi. Meie igapäevaselt tajutavas
aegruumis ( näiteks vaakumis ) liigub valgus alati kiirusega c, kuid mustast august ei pääse valgus
välja. Mustas augus oleks valgus „jäänud nagu seisma“.
Ületada valguse kiirust vaakumis pole reaalselt võimalik, sest lõpmatut energiat pole
kusagilt võtta. Sama on tegelikult ka musta auguga. Näiteks musta augu tsentrisse
pole võimalik reaalselt liikuda, sest sarnaselt valguse kiirusega vaakumis aegleneb
aeg ja lüheneb keha pikkus mustale augule lähenemisel. Seetõttu lähenedes mustale
augule reisib keha ajas tulevikku ja musta augu servale ehk Schwarzschildi pinnani
jõudmiseks peab keha rändama ajas lõpmata kaugesse tulevikku. Kuid ajas ja ruumis
ei eksisteeri mitte miski lõpmata kaua – isegi mitte must auk ise, sest need aja
jooksul „kvantaurustuvad“. Sellest järeldub, et mitte ükski keha tegelikult ei jõuagi
mitte kunagi musta augu Schwarzschildi pinnani, kuna mustad augud jõuavad lihtsalt
enne ära aurustuda.
Kuid samas ei pääse musta augu tsentrist ka mitte miski välja, isegi mitte valgus.
Täpsemalt öeldes pääseb valgus musta augu tsentrist välja, kuid see võtab lihtsalt
lõpmata kaua aega.
Mustad augud aja jooksul „kvantaurustuvad“, mida tuntakse „Hawkingi kiirgusena“.
Selle käigus tekivad Schwarzschildi pinna lähedal vaakumis osakeste-antiosakeste
127
paarid, mida põhjustab musta augu energia. Osakeste paarist langeb ( kvantmehaa-
nika järgi „negatiivse energiaga“ ) üks osake musta auku, kuid teine osake kiirgub
mustast august eemale. Selline protsess põhjustabki musta augu energia ja seega ka
massi vähenemist väga pika ajaperioodi jooksul, kuna mustal augul on „positiivne
energia“.
Kui keha massiga m on tavaruumi K suhtes paigal ehk v = 0, siis hyperruumi K´ suhtes liigub
see kiirusega v´ = c. Näiteks kui meie kiiruse teisenemise valemis
on kiirus v võrdne nulliga ehk
siis saamegi hyperruumi K´ suhtes kiiruseks c:
Reaalses maailmas tähendab see seda, et absoluutselt kõik kehad Universumis, millel on seisumass
m0 ja seega seisuenergia E0 = m0c
2, liiguvad valguse kiirusega c hyperruumi K´ suhtes, kuid samas
võivad need meie tavaruumis K olla paigal. Ka valguse suhtes liiguvad kõik kehad kiirusega c.
Kuna keha m on tavaruumi K suhtes paigal ehk v = 0, siis tavaruumi K suhtes ei ole aeg teisenenud
ehk
t = t:
ja seetõttu saamegi hyperruumi K´ suhtes keha liikumiskiiruseks:
ehk
See tähendab seda, et kui keha m on tavaruumi K suhtes paigal ehk v = 0, siis hyperruumi K´ suhtes
on aeg teisenenud lõpmatuseni ehk
t = ∞:
Kui keha m liigub hyperruumi K´ suhtes kiirusega c ehk v´ = c, siis tavaruumi K suhtes ei ole aeg
teisenenud ehk
t = t:
See tähendab seda, et kui esimesel juhul oli nii, et valgus liigub vaakumis ehk tavaruumis K
kiirusega c, kuid hyperruumi K’ suhtes oli kiirus võrdne nulliga, siis antud juhul liigub valgus
hyperruumi suhtes kiirusega c ja tavaruumi suhtes võrdub kiirus nulliga.
Kui valguslaine liigub tavaruumi K suhtes kiirusega c, siis hyperruumi K´ suhtes on see
valguslaine aga paigal ehk v = 0. Sellisel juhul eksisteerib valgus tavaruumis K ehk meie
128
igapäevaselt tajutavas aegruumis, liikudes vaakumis kiirusega c. Kuid hyperruumis K´ teda ei
eksisteeri. Kui aga valguslaine on tavaruumi K suhtes paigal, siis hyperruumi K´ suhtes liigub see
valguslaine kiirusega c. Sellisel juhul eksisteerib see valguslaine hyperruumis ehk meie igapäevaselt
tajutavast aegruumist väljapool, mitte enam tavaruumis. Hyperruumi dimensioon on aegruumi
väline dimensioon, milles ei eksisteeri enam aega ega ruumi.
1.2.17.15
Elektromagnetlainete vektoriaalsus
Kui elektromagnetlaine tekib hyperruumi, siis kohe pärast tekkimist hakkab see liikuma
hyperruumi suhtes kiirusega c, kuid tavaruumi suhtes jääb see paigale, kuna tavaruum ise ka liigub
hyperruumi suhtes kiirusega c. Selline asjaolu põhjustab „elektromagnetlainete mittehajumist
üksteisest“, mida me kohe järgnevalt hakkame pikemalt analüüsima.
Näiteks vastavalt ajas rändamise füüsikateooriale seisneb Universumi kosmoloogiline paisumine
aja, ruumi ja liikumise omavahelisel fundamentaalsel füüsikalisel seosel, mis mudelites väljendub
hyperruumi ( ajatu ja ruumitu dimensiooni ) ja tavaruumi ( meie kogetava ruumi ) liikumissüs-
teemina: tavaruum „liigub“ hyperruumi suhtes kiirusega c. Hyperruum K’ ja tavaruum K ei ole
taustsüsteemid ( ei inertsiaal- ega ka mitteinertsiaaltaustsüsteemid ), joonis:
Tavaruumi K ja hyperruumi K´ füüsikaline süsteem avaldub looduses Universumi kosmoloogilise
paisumisena, joonis:
129
Tavaruumi tekkiv elektromagnetlaine liigub ruumis edasi, kuna footonid ei saa olla paigal, sest
neil puudub seisumass ja sellest tulenevalt ka seisuenergia:
Seetõttu ei ole tavaruumi tekkivad elektromagnetlained, mis võivad samuti inimese ajust eralduda,
ruumis püsivad. See tähendab seda, et need lained ei saa olla üksteise suhtes paigal, sest need
liiguvad vaakumis ja ka õhus kiirusega c. Sellisel juhul need lained hajuvad üksteisest ajust
eraldumisel ja lainete ehk väljade omavahelist konfiguratsiooni ei saa tekkida, millel võiks
baseeruda inimese psüühika ja teadvus.
Võib eeldada, et üks kord tekkinud elektromagnetlaine ei kao kuhugi, vaid see
igavesti eemaldub allikast valguse kiirusega ( näiteks vaakumis ). Sellise kiiruse tõttu
me seda kätte enam kunagi ei saa. Näiteks saatejaama sulgemise korral ( ehk välja
allika kadumise korral ), ei saa me enam TV saadet näha. Vastuvõtt on sellisel juhul
võimatu, ehkki see väli veel ruumis levib. Elektromagnetlaine jookseb meist lihtsalt
mööda. Näiteks kui me vaatame läbi teleskoobi peeglit, mis on pandud Maast umbes
10 valgusaasta kaugusele, siis peaksime nägema umbes 20-ne aasta taguseid
sündmusi Maal. Valgus ( kui elektromagnetlaine ) levib vaakumis konstantse
kiirusega c, kuid aines liigub valgus sellest väiksema kiirusega. Mida lähemale jõuab
keha liikumiskiirus valguse kiirusele vaakumis, seda enam aeglasemalt liigub aeg ja
seda enam keha pikkus lüheneb. Sellepärast ei saagi valgus olla mitte kunagi paigal.
Ajas rändamise füüsikateooriast järeldub, et igasugune füüsiline keha või osake, mis satub
väljapoole aegruumi ( s.t. hyperruumi ) ehk satub kinnise aegruumi lõkspinna „sisse“, rändab (
teleportreerub ) ruumis või ajas. Kui aga väli tekib väljapoole aegruumi ehk hyperruumi, siis see
väli ei liigu ajas ega teleportreeru meie tajutavas ruumis ( s.t. tavaruumis ), vaid hoopis vastupidi,
tekkinud väli jääb hyperruumi dimensiooni eksisteerima ja jäävalt püsima näiteks surnud inimese
keha kohale või selle lähedusse. Miks valgus jääb niimoodi eksisteerima hyperruumi
dimensioonidesse, ei osatud pikka aega usutavat seletust anda. Nüüd aga hyperruumi ja tavaruumi
kontekstist lähtudes tulenebki see asjaolust, et hyperruumi tekkinud footon hakkab liikuma
hyperruumi suhtes kiirusega c, mille tulemusena jääb footon tavaruumi suhtes paigale, kuna
tavaruum liigub ka ise hyperruumi suhtes kiirusega c.
Kui footonid „eralduvad“ hyperruumi, siis võib järeldada seda, et „kehast väljudes“ eksisteerib
inimene valgusena ehk footonitest. See on väga oluline aspekt: footonit võib käsitleda
elektromagnetlainena, näiteks valgusena.
130
Kui virtuaalne footon tekib hyperruumi, mitte reaalne footon, siis võib järeldada
seda, et kehast väljudes eksisteerib inimene valgusena ehk täpsemalt virtuaalsetest
footonitest, mitte aga reaalsetest footonitest. See on väga oluline aspekt. Nii nagu
reaalset footonit võib käsitleda elektromagnetlainena, nii võib ka virtuaalset footonit
vaadelda elektromagnetlainena, näiteks valgusena. Pealegi virtuaalne footon kannab
endas energiat ja impulssi sõltumatult.
Reaalse ja virtuaalse footoni vahe seisneb ainult selles, et kui reaalne footon võib meie
aegruumis ehk tavaruumis eksisteerida kuitahes kaua, siis virtuaalset osakest ei ole võimalik tema
eksisteerimise ajal tuvastada ega tema olemasolu katseliselt tõestada. Vastasel juhul oleks energia
jäävuse seadus rikutud. Virtuaalne footon saab meie tajutavas aegruumis eksisteerida aja Δt jooksul:
Δt ≥ h/ΔE,
siis ei ole võimalik tuvastada energia jäävuse seaduse rikkumist. Siinjuures ei ole vahet, et kas
inimene eksisteerib „kehast väljudes“ virtuaalsetest footonitest ( ehk virtuaalse-
elektromagnetväljana ) või reaalsetest footonitest ( ehk reaalse-elektromagnetväljana ).
Kui reaalne footon võib eksisteerida meie tajutavas aegruumis ehk tavaruumis piiramatult kaua,
siis virtuaalne footon aga ainult Δt jooksul, mida pole võimalik tuvastada. Kui virtuaalne footon ei
saa eksisteerida meie tajutavas aegruumis kauem kui Δt vastavalt energia jäävuse seadusele, siis
väljapool aegruumi ehk hyperruumis võib tema eksisteerimine kesta kuitahes kaua. Energia jäävuse
seadust ei rikuta, sest sellist eksisteerimist ei ole võimalik katseliselt tuvastada, kui virtuaalne osake
eksisteerib väljapool aega ja ruumi. Reaalse osakesega on täpselt samamoodi: reaalse footoni
tekkimisel väljapoole aegruumi ehk hyperruumi võib see samuti eksisteerida lõpmatult kaua aega.
Sellisel juhul ei eksisteeri footonid enam siis meie tajutavas aegruumis ehk tavaruumis.
Kui inimene „väljub“ oma kehast, siis eksisteerib inimene hyperruumis
elektromagnetlainetena ehk valgusena. Sellisel juhul võib „inimest“ käsitleda
„valgusolendina“.
Siinkohal võiks mainida seda, et valgusolendeid on kirjeldatud ka kristlaste
pühakirjas Piiblis. Näiteks Piibel ütleb, et ülesäratatud Jeesus Kristus „elab
ligipääsmatus valguses“ ja et teda „ükski inimene pole näinud ega saagi
näha“. ( Viide: 1. Timoteosele 6:16 ).
Valguslaine ei saa olla paigal ja seega hakkab see kohe pärast tekkimist liikuma hyperruumi
suhtes kiirusega c. Valgusolend kiirgab ümbritsevasse „ruumi“ valgust, kuid mitte nii nagu seda
teeb näiteks meie eluruumides olev elektripirn. Valgusolend eksisteerib hyperruumis ehk ajatu ja
ruumitu dimensioonis, mis tähendab omakorda seda, et valgust ei kiirata ümbritsevasse ruumi
tavamõistes ( nagu elektripirni korral me seda mõistame ), vaid valgusolend kiirgab valgust
hyperruumis „enda ümbritseva tavaruumi suunas“. See tähendab seda, et valgusolendi
elektromagnetlaine vektor on suunatud mööda hyperruumi dimensioone niimoodi, et nii valguslaine
kui ka tavaruum liiguvad mõlemad hyperruumi suhtes kiirusega c. Piltlikult võib mõista ka nii, et
valgus püüab musta augu tsentrist välja pääseda. Ainult niimoodi on võimalik, et valguslained ei
haju üksteisest laiali nagu seda on näiteks elektripirni korral, kui see panna põlema.
Valgusolend eksisteerib hyperruumis ainult valgusena, kiirates „ümbritseva ruumi
suunas“ elektromagnetlaineid, kuid mitte nii nagu seda teeb näiteks elektripirn.
Elektripirn või hõõglamp kiirgab ümbritsevasse ruumi valguslaineid, mis on meile
nähtav ja tajutav. Kuid kehast väljunud inimene kiirgab valguslaineid hyperruumis (
s.t. aegruumist väljapool ) ümbritseva aegruumi „suunas“, mis eksisteerib
paralleelselt hyperruumi „kõrval“. Sellisel juhul võtab valguslaine pärale jõudmine
131
meie kogetavasse aegruumi lõpmatult kaua aega ja seetõttu on selline valgus meile
kui elavatele inimestele nähtamatu. Ainult nii on võimalik kehast väljunud inimese
kiiratavate valguslainete koospüsimine, et need üksteisest laiali ei hajuks nii nagu
seda on näiteks elektripirni kiiratava valguse korral.
Kujundlikult võib väita nii, et väljad „eralduvad“ enda allikatest
hyperruumi ehk tekivad hyperruumi nõnda, et need jäävad hyperruumi
„lõksu“ sarnaselt nii nagu valguslaine ei pääse näiteks musta augu
tsentrist enam välja ehk see on seal „lõksus“. Selletõttu ei haju
hyperruumi tekkivad väljad üksteisest laiali ega kao, mis võibki
põhjustada inimese teadvuse ja psüühika jätkumist ning eksisteerimist
hyperruumi tekkinud väljade süsteemis, kui väljad peaksid „eralduma“
inimese ajust.
Kui valgus liiguks sellise taevakeha nagu musta augu Schwarschildi
pinna seest väljapoole, siis see võtab välise vaatleja suhtes lõpmatult
kaua aega. Seetõttu saabki selline valgus ehk elektromagnetlaine olla
meie suhtes näiliselt paigal, sest lõpmatult kõverdunud aegruumis
võtab valgusel mistahes vahemaa läbimine ruumis lõpmatult kaua
aega. Üldrelatiivsusteooria näitab meile üsna veenvalt, et kõveras
ruumis teepikkused lühenevad.
Aeg, ruum ja liikumine on omavahel fundamentaal-füüsikaliselt seotud, mis mudelites väljendub
hyperruumi K’ ( ajatu ja ruumitu dimensiooni ) ja tavaruumi K ( meie kogetava ruumi ) liikumissüs-
teemina: tavaruum „liigub“ hyperruumi suhtes kiirusega c, kusjuures hyperruum K’ ja tavaruum K
ei ole taustsüsteemid ( ei inertsiaal- ega ka mitteinertsiaaltaustsüsteemid ). Joonis:
Tavaruumi K ja hyperruumi K´ füüsikaline süsteem avaldub looduses Universumi kosmoloogilise
paisumisena. Joonis:
132
Kui elektromagnetlaine tekib hyperruumi, siis kohe pärast tekkimist hakkab see liikuma hyperruumi
suhtes kiirusega c, kuid tavaruumi suhtes jääb see paigale, kuna tavaruum ise ka liigub hyperruumi
suhtes kiirusega c. Selline asjaolu põhjustabki „elektromagnetlainete mittehajumist üksteise suhtes“.
Valguslainete omavektorid ei liigu hyperruumis sihitult ringi, vaid nende liikumised on suunatud
hyperruumist tavaruumi, mis füüsikaliselt väljendubki tavaruumiga kaasa liikumisena hyperruumi
suhtes kiirusega c. Joonis:
Valgusolend eksisteerib hyperruumis ainult valgusena, kiirates „ümbritseva ruumi suunas“
elektromagnetlaineid. Kehast väljunud inimene kiirgab valguslaineid hyperruumis ( s.t. aegruumist
väljapool ) ümbritseva aegruumi „suunas“, mis eksisteerib paralleelselt hyperruumi „kõrval“. See
tähendab, et elektromagnetlaine liigub Universumi paisumisega kaasa hoolimata sellest, et see
eksisteerib väljaspool aega ja ruumi. Sellisel juhul võtab valguslaine pärale jõudmine meie
kogetavasse aegruumi lõpmatult kaua aega ja seetõttu on selline valgus meile kui elavatele
inimestele nähtamatu. Ainult nii on võimalik kehast väljunud inimese kiiratavate valguslainete
koospüsimine, et need üksteisest laiali ei hajuks. Joonis:
133
Valgusolendi elektromagnetlained ei haju üksteisest eemale ümbritsevasse „ruumi“. Näiteks
surmalähedaste kogemustega ehk SLK-kogemustega inimesed on oma ütlustes kinnitanud, et kehast
väljudes nad hõljuvad oma füüsilise ehk bioloogilise keha kohal või lihtsalt liiguvad oma
elustamisruumis ( tavaruumis K ) ringi kohtudes teiste inimestega, kes haigla palatis ( tavaruumis K
) parajasti viibivad. Joonis:
Käesolevas töös on kõik joonised „illustratiivsed“.
Aeg ja ruum on suhtelised nähtused. Albert Einsteini erirelatiivsusteooriast on teada, et näiteks
liikuva rongi lähenemisel valguse kiirusele vaakumis aegleneb rongis olev aeg välisvaatleja suhtes,
kuid rongi sees olevale vaatlejale kulgeb rongis olev aeg ehk nö. „omaaeg“ normaalset jadapidi.
Analoogne nähtus esineb ka valgusolendi füüsika korral. Näiteks valgusolend eksisteerib
aegruumist „väljapool“ ehk ajatu ja ruumitu dimensioonis ( hyperruumis ), kuid valgusolendi poolt
kiiratavate valguslainete jaoks eksisteerib tegelikult ka aegruum, täpsemalt „oma aegruum“, mida ei
tohi segamini ajada meie igapäevaselt kogetava „tavaruumiga“.
Valgusolend eksisteerib aegruumist väljapool ehk hyperruumis, kuid sellest hoolimata
eksisteerivad aeg ja ruum valgusolendi poolt kiiratavate valguslainete jaoks. Tegemist ei ole
tavaruumiga ehk meie igapäevaselt kogetava aegruumiga, vaid see tuleneb otseselt erinevate
elektromagnetlainete liikumistest üksteise suhtes, kuna aeg ja ruum on eelkõige liikumisest
põhjustatud illusioonid Universumis. Valgusolendi poolt kiiratavad elektromagnetlained liiguvad
kiirusega c ja mitte otseselt üksteise suhtes, vaid kõik elektromagnetlained liiguvad ühe korraga
hyperruumi suhtes ja tavaruumiga kaasa. Tavaruum ise liigub samuti hyperruumi suhtes kiirusega c.
Kuid tekib küsimus, et kui valgusolend eksisteerib „väljaspool aegruumi“ ehk hyperruumis, siis
miks see valgusolend läheb sellegipoolest näiteks planeedi Maa liikumisega kaasa? Näiteks kehast
väljudes hõljub inimene oma enda füüsilise keha kohal. Kui miski eksisteerib „väljaspool
aegruumi“ ( ehk seega hyperruumis ), siis see ei saa olla enam „kontaktis“ Universumi aegruumiga.
Näiteks kui sõitvast rongist väljub keha, siis see keha ei liigu liikuva rongiga enam kaasa. Seletus
134
seisneb selles, et valgusolend küll eksisteerib tõepoolest „väljaspool aegruumi“ ( ehk hyperruumis ),
kuid samas „liigub“ ta tavaruumiga kaasa ( ehk allub Universumi kosmoloogilise paisumise üldisele
liikumisele ). See tulenebki otseselt sellest, et valgusolendi kiiratavad valguslained liiguvad
hyperruumis tavaruumiga kaasa. Seetõttu saabki valgusolend olla näiliselt mingi suvalise
Universumi aegruumi punkti suhtes paigal ( liikudes planeedi Maaga kaasa ehk tegelikult
Universumi kosmoloogilise paisumise üldise liikumisega ).
Sellega analoogne seaduspärasus esineb ka inimese reaalse ajas rändamise korral.
Näiteks kui inimene otsustab rännata ajas minevikku Prantsusmaa pealinnas Pariisis,
siis ta ka satub möödunud ajahetkesse Pariisi, mitte Londonisse ega Moskvasse. See
tähendab seda, et ajaränduri liikumise trajektoor ajas ( ehk seega hyperruumis ) on
sirge ehk lineaarne. Keerulisi liikumistrajektoore ( nagu näiteks planeedi Maa
liikumine maailmaruumis tähtede suhtes ) ajaränduri korral teadaolevalt ei esine.
Seda näitaksid reaalsed ajarännud. Reaalne ajas rändamine ei avaldu nõnda, et kui
rännatakse ajas minevikku, siis jõutakse küll soovitud aega, kuid mitte samasse
asukohta. Ajarändur liigub hyperruumis ehk ajas ainult lineaarselt. Kehade
asukohtade muutused ( s.t. kehade liikumised ) Universumis ei põhjusta sellise
asukoha muutumist, kuhu ajarännak parajasti sooritada tahetakse. Näiteks kui
inimene sooritab planeedil Maa ajarännaku minevikku, siis ajas ta küll jõuab
soovitud aega, kuid leiab ennast hoopis keset avakosmost, sest planeet Maa on
kosmoses juba eest ära liikunud. Sellist ajarännakut reaalselt tegelikult ei eksisteeri.
Valgusolendi elektromagnetlained ei haju üksteisest eemale ümbritsevasse ruumi. Sellisele
seaduspärasusele on kindel vaatuslik kinnitus. Näiteks surmalähedaste kogemustega ehk SLK-
kogemustega inimesed on oma ütlustes kinnitanud, et kehast väljudes nad hõljuvad oma füüsilise
ehk bioloogilise keha kohal või lihtsalt liiguvad oma elustamisruumis ringi kohtudes teiste
inimestega, kes haigla palatis parajasti viibivad.
Kui kehast väljunud inimene hõljub oma „surnud“ keha kohal, siis seega peab see kehast
väljunud inimene kuidagi liikuma Maaga kaasa nii nagu me kõik, kes sellel planeedil
kõnnivad. See on vaatuslik fakt, mis tähendab seda, et kehast väljunud inimene eksisteerib
küll ajatu ja ruumitu dimensioonis ( mitte meie kogetavas aegruumis ), kuid sellegipoolest
„liigub“ ta Maaga kaasa. Kui ta seda ei teeks, siis leiaks ta end keset tühja kosmost. Planeet
Maa omakorda liigub kosmoses kaasa koos Linnutee galaktika liikumisega ja kuni
Universumi paisumisega. See tähendab, et kehast väljunud olekus „liigub“ inimene
Universumi paisumisega kaasa hoolimata sellest, et ta eksisteerib väljaspool aega ja ruumi.
Vastavalt ajas rändamise füüsikateooriale seisneb Universumi kosmoloogiline
paisumine aja, ruumi ja liikumise omavahelisel fundamentaalsel füüsikalisel seosel,
mis mudelites väljendub hyperruumi ( ajatu ja ruumitu dimensiooni ) ja tavaruumi (
meie kogetava ruumi ) liikumissüsteemina: tavaruum „liigub“ hyperruumi suhtes
kiirusega c.
Sellest tulenevalt järeldub, et kui kehast väljunud inimene hõljub oma keha
kohal, siis seega liigub ta tavaruumiga kaasa hyperruumi suhtes kiirusega c,
ehkki ta eksisteerib hyperruumis, mitte tavaruumis. Kui juba „keha“, mis on
surnud kehast „väljunud“, liigub tavaruumiga kaasa, siis peab seda tegema ka
kiiratavad valguslained, millel tegelikult põhinebki kehast väljunud füüsiline
olek. Siit järeldubki otseselt see, et valguslainete omavektorid ei liigu
hyperruumis sihitult ringi, vaid nende liikumised on suunatud hyperruumist
tavaruumi, mis füüsikaliselt väljendubki tavaruumiga kaasa liikumisena
hyperruumi suhtes kiirusega c.
135
Joonis Kehavälises olekus hõljutakse sageli oma füüsilise keha läheduses.
Foto allika
s: https://www.youtube.com/watch?v=teTiwmd1IRk&list=PLA98B856DB742F5A5&index=2
1.2.17.15.1 Elektromagnetlainete vektoriaalsus: aegruumi kõveruse näitel
Valgusolendi elektromagnetlainete vektorid on suunatud mööda hyperruumi dimensioone täpselt
niimoodi, et nii valguslained kui ka tavaruum liiguvad mõlemad hyperruumi suhtes kiirusega c.
Seda võib piltlikult mõista ka niimoodi, et valgusolend kiirgab ümbritsevasse „ruumi“ valgust,
kuid mitte nii nagu seda teeb näiteks meie eluruumides olev elektripirn. Valgusolend eksisteerib
hyperruumis ehk ajatu ja ruumitu dimensioonis, mis tähendab omakorda seda, et valgust ei kiirata
ümbritsevasse ruumi tavamõistes ( nagu elektripirni korral me seda mõistame ), vaid valgusolend
kiirgab valgust hyperruumis „enda ümbritseva tavaruumi suunas“.
Valgusolend eksisteerib hyperruumis ainult valgusena, kiirates „ümbritseva ruumi suunas“
elektromagnetlaineid, kuid mitte nii nagu seda teeb näiteks elektripirn. Elektripirn või hõõglamp
kiirgab ümbritsevasse ruumi valguslaineid, mis on meile nähtav ja tajutav. Kuid kehast väljunud
inimene kiirgab valguslaineid hyperruumis ( s.t. aegruumist väljapool ) ümbritseva aegruumi
„suunas“, mis eksisteerib paralleelselt hyperruumi „kõrval“. Sellisel juhul võtab valguslaine pärale
jõudmine meie kogetavasse aegruumi lõpmatult kaua aega ja seetõttu on selline valgus meile kui
elavatele inimestele nähtamatu.
Kujundlikult võibki väita nii, et väljad tekivad hyperruumi nõnda, et need jäävad hyperruumi
„lõksu“ sarnaselt nii nagu valguslaine ei pääse näiteks musta augu tsentrist enam välja ehk see on
seal „lõksus“.
Sellisel juhul ei ole aegruum ise kõverdunud, vaid valgusolendi kõik kiiratavad valguslained
liiguvad hyperruumist ( milles esineb lõpmatu aegruumi kõverdus ehk aegruumi eksisteerimise
lakkamine ) tavaruumi ( milles eksisteerib aegruum, mida me kõik igapäevaselt tajume ). Niimoodi
on valgusolendi kiirgavate valguslainete suhtes ümbritsev aegruum kõverdunud lõpmatuseni, kuid
seisumassiga inimese suhtes ( kes eksisteerib tavaruumis ehk aegruumis ) on tegemist täiesti
tavapärase igapäevaselt kogetava aegruumiga, milles ei esine mitte mingisuguseid meetrilisi
deformatsioone. Ühest aegruumi dimensioonist teise „liikumine“ kulub valguslainel lõpmatult kaua
aega ja seetõttu võib mõista seda ka nii, et valgus ei pääse „väljaspoolt“ aegruumi meie tavalisse
aegruumi.
Kui valgus liiguks sellise taevakeha nagu musta augu Schwarschildi pinna seest väljapoole, siis
see võtab välise vaatleja suhtes lõpmatult kaua aega. Seetõttu saabki selline valgus ehk
elektromagnetlaine olla meie suhtes näiliselt paigal, sest lõpmatult kõverdunud aegruumis võtab
valgusel mistahes vahemaa läbimine ruumis lõpmatult kaua aega.
136
Valgusolend on nagu täht ( näiteks Päike ), mis kiirgab ümbritsevasse aegruumi valguslaineid.
Kuid sellisel juhul oleks täht nagu musta augu tsentris ehk Schwarzschildi pinna sees. Musta augu
tsentris olev aegruum on teatavasti kõverdunud lõpmatuseni ja seega ei pääse valgus sealt kunagi
välja. Täpsemalt öeldes pääseb valgus musta augu tsentrist küll välja, kuid see võtab lihtsalt
lõpmatult kaua aega ja seega paistavad välisvaatlejale tähe ümber olevad valguslained olevat paigal.
Piltlikult väljendades hoiab aegruumi lõpmatu meetriline deformatsioon valgusolendi elektromag-
netlaineid tavaruumi suhtes paigal. See tähendab seda, et aegruumi lõpmatu kõverus takistab
elektromagnetlainete üksteisest laiali hajumist, mis muidu esineb näiteks meie tavalises aegruumis
eksisteerivate TV- ja raadioantennide korral.
Analoogiline efekt esineb näiteks ka aatomifüüsikas. Näiteks klassikalise teooria
järgi peaksid elektronid aatomis kiirgama ja mõne ajavahemiku tagant aatomituuma
kukkuma. Kuid sellise protsessi välistavad just kvantmehaanikas tuntud määramatuse
seosed. Näiteks elektroni asukoha määramatus väheneb aatomituumale lähenedes,
kuid seevastu elektroni impulss suureneb. Selle tulemusena elektron eemaldub
aatomituumast, sest elektroni energia suureneb. Elektriliste jõudude tõttu tõmbuvad
omavahel aatomituum ja elektron, kuid seevastu määramatuse seosed takistavad
seda. Sellepärast tekibki aatomituuma vahetus ümbruses teatud kindla
konfiguratsiooniga elektronpilv.
Üldrelatiivsusteooria näitab meile üsna veenvalt, et kõveras ruumis teepikkused lühenevad.
Näitame seda järgmise lühikese matemaatilise ja füüsikalise analüüsi kaudu. Näiteks kahe
ruumipunkti vahelist kaugust ds kirjeldatakse järgmiselt:
ehk
Viimase võrrandi on võimalik viia järgmisele matemaatilisele kujule:
Saadud võrrandi
mõlemad pooled tõstame ruutu:
ja asendame võrrandi kõik liikmed järgmiselt:
Ajas rändamise füüsikateooria kosmoloogia osast on teada seda, et kehtib seos
Kuna just selles seoses
, siis seega saame ja . Sellest tulenevalt saame
teostada terve rida järgmisi matemaatilisi teisendusi:
137
valguse kiirus c taandub võrrandis välja:
viime viimase võrrandi mõlemad pooled ruutjuure alla
ja saamegi lõpuks otsitava võrrandi:
Kui me aga integreerime algselt tuletatud seost
saame järgmise väga huvitava tulemuse:
Integreerides võrrandeid arvestasime seda, et
ja
Kuid jätkame edasi võrrandi integreerimist ja saame tulemuseks järgmist:
Järgmisena proovime analoogilisel teel välja arvutada keha m teepikkuse c:
ja teepikkuse c väärtuseks saame ligikaudu:
Selleks, et teada saada, milline teepikkus on tegelikult kõige lühem, arvutame välja järgmise
piirväärtuse ehk teepikkuste s ja c suhte:
138
Järelikult s ja c suhe avaldub järgmiselt:
ja seega on teepikkus s teepikkusest c lühem lausa 6 % :
See tähendab füüsikaliselt seda, et teepikkuse s vahemaa on peaaegu 6% lühem teepikkusest c.
Seega selline tavaarusaam, et kahe ruumipunkti vaheline kõige lühem tee on just sirge, ei kehti
enam ruumi teisenemiste korral. Ruumi teisenemise korral on teepikkus isegi veelgi lühem sirgest
teest. Ruumi teisenemise korral muutuvad kaugused meile palju lähemale.
Füüsikaline kaugus s kahe ruumipunkti A ja B vahel muutub väiksemaks ehk ruum teiseneb
gravitatsioonivälja tsentrile lähenedes. Need punktid asetsevad välja tsentrist 0 tõmmatud raadiusel:
Kui välja tsentrist eemalduda, siis kaugus välja kahe ruumipunkti vahel suureneb.
Lõpmatu ulatusega tühjas ruumis ( näiteks vaakumis ) liikuv elektromagnetlaine on
põhimõtteliselt tekkimatu ja ka kadumatu. Sellisel valguslainel ei ole allikat ega ka laengut. Kuna
valguslainel puudub seisumass, siis peatuda see ei saa mitte kunagi, mis tähendab seda, et valgus
peab pidevalt liikuma kiirusega c. Lõpmatu ulatusega tühi ruum võib olla reaalselt näiteks lõpmatu
kõverusega aegruum.
Näiteks musta augu Schwarzschildi pinnal on aegruum kõverdunud üldrelatiivsusteooria
järgi lõpmatuseni ja seega on musta augu Schwarzschildi pind ehk musta augu tsenter
välisvaatleja suhtes „lõpmata kaugel“. Lõpmata kauges ruumis lõikuvad näiteks omavahel
ka üksteise suhtes olevad paralleelsed sirged. Valguse jõudmine musta augu tsentrisse võtab
välisvaatleja suhtes lõpmatult kaua aega, kuid valguse enda suhtes jõuab valgus musta augu
tsentrisse praktiliselt silmapilkselt. See kehtib ka vastupidisel juhul, mille korral tahab
valgus musta augu tsentrist välja pääseda ehk seega liikuda ajatust dimensioonist ajalisse
dimensiooni.
See sarnaneb valgusolendi elektromagnetlaine ehk valguslaine liikumisega
hyperruumi suhtes. Kuna see võtab lõpmata kaua aega, siis seega valgusolendi
elektromagnetlainete omavaheline konfiguratsioon ( millel põhineb teadvus ja
psüühika ) jääb samuti igaveseks ajaks kestma. See aga tähendab valgusolendi
lõpmatut eluiga. Kehavälises olekus eksisteeriks inimene täpselt sama pikka aega kui
Universumi aegruum. Kuna Universumi aegruum eksisteerib ajas rändamise
füüsikateooria järgi igavesti, siis seega jääks ka kehast väljunud inimene igavesti
eksisteerima.
Inimese igavese elu võimalikkus tuleb mingil määral välja ka Albert Einsteini erirelatiivsus-
teoorias tuntud kaksikute paradoksina. Näiteks kui üks kaksikvendadest läheb kosmosereisile ja
naaseb hiljem Maale tagasi, siis ei ole vennad enam täpselt ühevanused. Kosmoserändur on jäänud
vennast nooremaks. Teoreetiliselt võib vanusevahe suurendada piiramatult. „Kaksikute paradoks“
139
on Albert Einsteini erirelatiivsusteoorias kirjeldatud aja aeglustumise ehk aja dilatatsiooni efekt.
Näiteks mida lähemale liigub inimene valguse kiirusele vaakumis, seda aeglasemini ta ka vananeb
välisvaatleja suhtes. Kuna aegruumist väljaspool ehk seega hyperruumis aega ega ruumi ei
eksisteeri, siis sellele lähenedes aeglenebki inimese vananemine. Sellest võibki järeldada seda, et
kui inimene ainult eksisteerikski hyperruumis, mitte enam aegruumis, siis inimene ei vananeks
üldse ja seega ei sureks ta mitte kunagi välja. Järelikult oleks hyperruumis eksisteerides võimalik
igavene elu. Selline järeldus oleks erirelatiivsusteoorias tuntud kaksikute paradoksi edasiarendus,
mis näitaks igavese elu võimalikkuse füüsikalist põhimõtet: kui aega ei eksisteeriks, siis elu
eksisteerimine saakski olla igavene.
1.2.18 Väljade „eraldumine“ inimese närvikoest
1.2.18.1 Sissejuhatuseks
Spiritism ja loodusteadused on arenenud üheaegselt, jagades inimesed kahte leeri. On need, kes
usuvad elusse pärast surma. Ja on need, kes usuvad teadust. Nad usuvad asjadesse, mida saab mõõta
ja tõestada.
Kuulus lambipirni leiutaja Thomas Edison satub kaaskondsete naeruvääristamise alla, kui levib
jutt, et ta töötab „kummitusraadio“ kallal. Edison usub, et surnutega on võimalik ühendusse astuda.
Ta usub, et inimestel on kaks energiaüksust rakkude juhtimiseks. Üks meie keha jaoks ja teine
iseloomu jaoks. Edison väidab, et kui sureme ja füüsilised rakud enam ei tööta, siis meie
iseloomuga seotud osa energiast elab edasi. Õige tehnoloogia abil peaksime suutma selle osaga
suhelda. Edison ei suuda ehitada töötavat „kummitusraadiot“. Signaali lihtsalt pole.
Edison väitis, et kui me sureme ja füüsilised rakud enam ei tööta, siis meie iseloomuga seotud
osa energiast elab edasi. Tundub, et Thomas Edisonil oli selles osas siiski õigus. Energia, mis on
seotud inimese iseloomuga, „asub“ inimese närvisüsteemis, eelkõige peaajus. Näiteks kui ajust
„eralduksid“ elektromagnetlained, siis seega olekski tegemist sellise energiaga, mis Edison seostas
inimese iseloomuga. Kuid Edison ei osanud arvestada elektromagnetlainete ja aegruumi
omavaheliste seostega, mille korral eralduvad inimese ajust füüsilised väljad „väljapoole
aegruumi“. Seetõttu ei saanudki Edison ehitada kummitusraadiot, kuna me ei saa kätte selliseid
signaale, mis jäävad „väljapoole aegruumi“. Kuid Edisoni mõttelaadi üldine põhimõte ja
suundumus sarnaneb väga praeguse aja inimese kehast väljumise füüsikateooriaga.
Eespool me nägime seda, et elektromagnetlaine tekkimisega tavaruumis peab tekkima seda ka
hyperruumi. See tähendab, et elektromagnetlaine peab tekkima alati samal ajal korraga nii
tavaruumi kui ka hyperruumi. Kuid järgnevalt me näeme seda, et elektromagnetlaineid tekib ka
inimese närvisüsteemis ( näiteks inimese ajus ) ja seetõttu võivad elektromagnetlaineid tekkida
hyperruumi ka inimese närvisüsteemi talitluse käigus, mis oleks inimese kehast väljumise üheks
füüsikaliseks põhialuseks.
140
1.2.18.2 Neuroni ehitus ja elektriline talitlus
Närvirakud on ehituselt kõige mitmekesisemad rakud. Neuronid koosnevad rakukehast,
dendriitidest, aksonist ja närvilõpmetest. Aksoneid ümbritseb müeliinkest, millel on katkestused ehk
nn Ranvier’ soonised.
Peale neuronite on ajus ka gliiarakud, mis ei juhi erutusi. Need isoleerivad neuroneid ja nende
jätkeid üksteisest, toidavad neuroneid ning loovad närvikoe ruumilise ülesehituse. Näiteks neuronite
aksoneid ümbritseb rasvarikas aine nimega müeliin, mida toodavadki gliiarakud, kui need mähivad
end ümber aksonite. Müeliin annabki aju valgeainele heleda värvuse. Valgeaine on palju neuronite
jätkeid sisaldav pea- või seljaajupiirkond.
Joonis 3 Närviraku ehitus, 1 – tipmised dendriidid, 2 – teise neuroni akson, erutusnärvilõpe, 3 –
teise neuroni akson, pidurdusnärvilõpe, 4 – rakukeha, 5 – rakutuum, 6 – basaaldendriidid, 7 –
aksonikünkake, 8 – aksoni algsegment, 9 – Ranvier’ soonis, 10 – müeliinkest, 11 – akson, 12 –
presünaptiline osa, 13 – sünaptiline pilu, 14 – dendriit, 15 – närvilõpe.
Närviraku ehk neuroni rakumembraan on elektrilaengute poolt polariseeritud, mis tähendab seda,
et rakumembraani sisepinnal on võrreldes selle välispinnaga negatiivsete laengute ülekaal ja nende
pindade vahel esineb elektriliste potentsiaalide vahe ehk elektriline pinge. Mööda neuroni aksonit
liigub tegevuspotentsiaal rakumembraani depolarisatsioonina. Depolarisatsioon kestab lühikest
aega. Tegevuspotentsiaali tekkimist ja kadumist põhjustab rakumembraanis olevates ioonkanalites
laengute ( s.t. ioonide ) liikumine. Närviimpulss ise levib ainult ühes suunas.
Ajus on umbes 86 miljardit neuronit ja nende vahelised ühendusteed kokku ulatuvad 165
tuhande kilomeetrini. Närviimpulsid levivad samuti üle kogu närvisüsteemi. Repolariseerumis- ja
depolariseerumisfaasid kokku moodustavad närviimpulsi ehk aktsioonipotentsiaali, mis tekib alati
maksimaalse amplituudiga kõik-või-mitte-midagi-seaduse järgi. Kui tekib elektriline pinge, siis
naabruses olev aksonipiirkond depolariseerub. Närviimpulss levib niimoodi mööda aksonit, mis on
ümbritsetud müeliinkestaga. Aktsioonipotentsiaal levib selles ühest Ranvier´ soonisest teise.
141
Joonis 4 Närvikiud, 1 – ärritaja, 2 – väliskeskkond. Niimoodi levib närviimpulss mööda närvikiudu.
Sellega kaasneb ajuaktiivsus ehk tuhandete neuronite laenglemine.
Närviimpulsside levimiskiirused võivad vahel olla isegi rohkem kui 100 m/s. Aksonites, mille
läbimõõdud ulatuvad umbes 20 mikromeetrini, esinevad kõige suuremad närviimpulside
liikumiskiirused. Kuid näiteks müeliinkestata haistmisnärvi aksonites läbimõõduga umbes 0,2
mikromeetrit on liikumiskiirus ainult 0,1 – 0,2 m/s. Närviimpulsi amplituud on enamasti 120 – 140
mV ja impulsi kestus on umbes 1 ms.
Joonis 5 Närvikiud, 1 – närvikiud, 2 – väliskeskkond. Sellisel juhul närviimpulsse ei ole ja seega ei
esine ajuaktiivsust. Kuid sellegipoolest esineb närvisüsteemis laengute polarisatsioon.
Sisuliselt on närviimpulsid oma olemuselt kui elektrilaengute polarisatsiooni muutuste levimine
ajas ja ruumis, mis põhjustavad tuhandete neuronite laenglemist ehk närvirakkude membraani
laengute polarisatsiooni muutumist ajas. Neid võib mõista ka kui laengute polarisatsiooni
„häiritustena“. Kui aga närviimpulsid enam ei levi närvisüsteemis, siis närvisüsteemis eksisteeriv
laengute polarisatsioon ei ole enam ajas ja ruumis muutuv ehk ei ole enam „häirunud“. Ajus olevate
närviimpulside lakkamise korral on tegemist juba inimese ajusurmaga. Aga nii võib olla ka kliinilise
surma ajal. Ja kliinilise surma eel on inimesed väidetavalt tõesti oma kehadest väljunud ja
eksisteerinud ainult valgusena.
1.2.18.3 Neuronite sünapsite ehitus ja talitlus
Saabuva elektrilise ja keemilise sõnumi mõjul on neuronite jätked, jätketel asetsevad ogad,
närvilõpmed ja neis asetsevad struktuurid pidevas muutumises.
Inimese ajus on neuroneid peaaegu 100 miljardit. Ühel neuronil võib olla side mitme tuhande
teise neuroniga. Neuroni laenglemine ehk närvierutuse levimine ühe neuroni piires on elektriline
protsess, kuid sünapsites toimuv on keemiline protsess. Neuroni keha ja aksoni piiril asub
„aksonikünkake“, mille rakumembraan on samuti polariseeritud. Seda polariseeritust vähendavad
närvierutused, mis saabuvad naaberneuronitelt. Kui polariseeritus väheneb üle teatud piiri, siis
vallandub tegevuspotentsiaal, mis seisneb selles, et raku membraanipotentsiaal muutub väga kiiresti
lühikeseks ajaks vastupidiseks ja see muutus levib mööda aksonit millisekundite jooksul suuri
vahemaid kuni neuroni närvilõpmeteni. Kuid ühelt neuronilt teisele jõuab närvierutus „keemiliselt“,
mis tähendab seda, et ühed neuronid ärgastuvad teiste neuronite närvilõpmetest vabanevate
keemiliste ainete tõttu. Selliseid keemilisi aineid ehk „virgatsaineid“ ehk „neurotransmittereid“
sünteesitakse ja säilitatakse närvilõpmetes.
Kuid sellised virgatsained, mis on peptiidstruktuuriga ehk koosnevad aminohapetest
142
( näiteks endopioidid või neuropeptiidid Y ), sünteesitakse neuroni kehas ja
transporditakse mööda aksonit närvilõpmetesse.
Neuroni närvilõpmetest vabanevad virgatsained ehk neurotransmitterid tegevuspotentsiaali tõttu.
Need keemilised ühendid muudavad teiste rakkude talitlust, seondudes retseptoritega.
„Säilituspõiekeste“ membraan sulandub rakumembraani, kui aksonit mööda jõuab elektriline
erutus närvilõpmesse. Sellisel juhul vabanevad rakkudevahelisse ruumi virgatsained. Virgatsained
vabanevad sellises asukohas, kus kahe neuroni rakumembraani vaheline kaugus võib olla umbes
paarkümmend nanomeetrit. Üks nanomeeter võrdub
meetrit. See on närvilõpe, kus esineb
vastasseisva neuroni membraan ehk nendevaheline pilu. Seda nimetatakse sünapsiks ja närviimpulsi
ülekannet selles sünaptiliseks. Neuronil, mis võtab vastu närvierutust, on sünapsis rakumembraanis
retseptorid. Need on valgud, mis seovad virgatsaine molekule, mille tagajärjel käivituvad rakus
biokeemilised protsessid närvierutuse edasiandmiseks või muudavad koheselt rakumembraani
elektrilisi omadusi.
Joonis 6 Sünapsi ehitus, 1 – närvilõpe, 2 – mikrotorukesed, 3 – mitokonder, 4 – sünaptiline põieke,
5 – sünaptiliste põiekeste sulandumine presünaptilisse membraani, 6 – autoretseptorid, 7 –
virgatsaine transporter, 8 – postsünaptiline rakumembraan.
Kui elektriimpulss jõuab lõpuks närvilõpmesse, siis vallandab see virgatsainete voo sünaptilises
pilus. See tähendab seda, et tegevuspotentsiaali jõudmise korral närvilõpmesse sulanduvad ( sünapsi
presünaptilises osas ) säilituspõiekeste membraan rakumembraani, mis vallandab virgatsained
sünaptilisse pilusse. Närvilõpmes olevad säilituspõiekesed sisaldavad endas virgatsaineid.
Postsünaptilises rakumembraanis olevad valgumolekulid ehk retseptorid seovad virgatsained.
Selleks, et virgatsaineid liiga palju ei vabaneks, takistavad seda presünaptilised autoretseptorid.
Virgatsaine vallandumise toime lõpetavad transportermolekulid, mis kannavad virgatsaine tagasi
närvilõpmesse.
Sõnumid, mida neuronid võivad oma naabritele saata, võivad olla erutavad või pidurdavad ning
sellest tulenevalt võib neuroneid liigitada erutusneuroniteks ja pidurdusneuroniteks. Erutusneuronid
suurendavad tõenäosust tegevuspotentsiaali tekkimiseks sõnumi saaja membraani elektrilise
polariseerituse vähendamise kaudu. Kuid pidurdusneuronid suurendavad rakumembraani
polariseeritust, mis põhjustab teise neuroni mitte-ärgastumist.
Virgatsaine toime postsünaptilisele neuronile võib lõppeda kolmel erineval põhjusel:
1. Suurem osa virgatsainest on lammutatud
2. Virgatsaine on sünapsist ära difundeerunud
3. Virgatsaine on tagasi haaratud närvilõpmetesse, millest see vabanes.
143
Nendest kolmas põhjus on peamine. Neuroni närvilõpmete membraanis asuvad
transportermolekulid, mis kannavad virgatsaineid tagasi närvilõpmetesse. Virgatsaine, mis tagasi
haaratakse, võidakse koguda uuesti säilituspõiekestesse või ensüümid lammutavad neid lihtsalt ära.
Kuna virgatsaineid on mitu tosinat, siis seega suurendab see ajutalitluse mitmekesisust. Kuna
paljude neuronite membraanidel asuvad mitmesugused retseptorid ehk valgumolekulid, siis seega
on paljud neuronid „polüglotid“, mis tähendab seda, et nad mõistavad mitmeid keemilisi keeli.
Virgatsainete toime liigitub suurel määral kaheks. Näiteks retseptoritele on seotud
virgatsainemolekulid, mis muudavad mõnedes sünapsites ioonide ehk elektrilaengute läbilaskvust
neuroni membraanis. See põhjustab koheselt närviraku membraani potentsiaali muutuse ja seega ka
erutuvuse muutuse. Kuid on olemas ka teine variant. Näiteks kui retseptorid on ergastatud
virgatsainest, siis selle kuju muutub. Selletõttu on mõjutatud järgmiste valkude omadused neuronis,
näiteks paljud ensüümid aktiveeruvad üksteise järel. See võib põhjustada suuri ja kiireid muutusi
tähtsate valkude omadustes ja neuroni elutegevuses. Kui aga tegevusse haaratakse ka
transkriptsioonifaktorid, siis võivad muutused olla hoopis pikaajalisemad. Transkriptsioonifaktorid
on valgud, millest sõltub geeniekspressioon ehk valkude moodustumine geenide alusel.
Siinkohal peab märkima seda, et närviteabe keemiline edastamine ei ole alati sünaptiline.
Näiteks ajutüves asuvad sellised tuumad ( tuumad on neuronite kehade kogumid ), mille aksonid
hoiavad suuri piirkondi eesajus kontrolli all. Need aksonid piirkonniti laienevad ja vabastavad
virgatsainet. See imbub ajukoes laiali, mis põhjustab omakorda kõikide ettejäävate närvirakkude
erutamist, millel asuvad retseptorid, mis tunnevad antud virgatsainet ära. See tähendab seda, et
tegevuspotentsiaal, mis on vallandunud näiteks ühestainsast neuronist, suudab mõjutada väga
kiiresti ajukoore neuroneid otsmikusagarast kuni kuklasagarani. See võimaldab inimesel säilitada
püsivat tähelepanu ja vahetada tähelepanu all olevat fookust.
Ajus tekivad elektriväljad neuronipopulatsioonide funktsioneerimise tulemusena. Läbi neuronite
membraani liikuvad ioonid loovad muutusi elektrivälja potentsiaalides, mis asub neuronite vahel.
Neuroni laenglemise tulemusena muutub neuroni potentsiaal membraanis umbes 100 mV. On teada
seda, et seosed, mis on närvirakkude vahel, on võimalised võimendama muutusi, mis esinevad nö
ainult üksikraku tasemel. Selle tulemusena võivad üksikneuronite membraanipotentsiaalis esinevad
väikesed ( kuid globaalsed ) muutused viia suurte muutusteni neuronivõrgustiku tasemel. Kui aga
neuronivõrgustikele rakendada mingisugust elektrivälja, siis võib neuronivõrgustiku
funktsioneerimine järgida selle elektrivälja funktsioneerimist. Isegi väga väikeste tugevustega
elektriväljad on võimelised mõjutama neuronipopulatsiooni aktiivsust. Sellise väljatugevuse läveks
oleks siis umbes 0,25 – 0,50 mV/mm. See tähendab seda, et ajus olevaid protsesse on võimalik
elektrivälja abil võimendada. Kõik see tähendab seda, et närvirakud ehk neuronid tekitavad (
rakuvälises keskkonnas ) elektrivälja ja see sama elektriväli mõjutab neuroneid endid. See tähendab
ka seda, et kui neuronid on mõjutatud samasuguse elektrivälja poolt, siis on võimalik neuronite
funktsioneerimise ühtlustada ka siis, kui need ei ole omavahel seotud näiteks aksonitega või
dendriitidega ( ehk siis anatoomiliselt ). Selline ( emergentne ) omadus võimaldab ajus olevatel
neuronitel ja nende populatsioonidel kommunikeeruda teisiti kui ainult neuronaalsete seoste abil.
1.2.18.4 Füüsikalised väljad sünaptilistes ühendustes
Elektriimpulssi ( vahel ka pingeimpulssi ) nimetatakse neuroteaduses lihtsalt erutuseks. Kuid
puhkeseisundi olukorda, mil erutust ei toimu, nimetatakse pidurduseks. Erutus ja pidurdus on
vastandlikud närviprotsessid, kuid need on omavahel tihedalt seotud. Erutus võib minna üle
pidurduseks ja vastupidi. Membraani elektrilist polariseeritust vähendab erutus, mille tõttu võib
tekkida tegevuspotentsiaal. Kuid rakumembraani polariseeritust suurendab pidurdus, mille tõttu
144
neuron enam ei ärgastu. Inimese une ajal esineb üldine pidurdus, mille korral inimene ei reageeri
enam ümbritsevale keskkonnale. Kuid sügavasse mõttesse langemise korral esineb osaline pidurdus.
Puhkeseisundi ajal on neuroni sisekeskkond väliskeskkonnaga võrreldes negatiivse
pinge all ehk neuron on elektriliselt polariseerunud. Toime- ehk tegevuspotentsiaali
ajal ( s.t. elektriimpulsi tekkimisel või levimisel neuronisse ) muutub neuroni
membraani polarisatsioon lühikeseks ajaks vastupidiseks ehk neuron laengleb.
Sellisel juhul on neuroni sisekeskkond väliskeskkonnaga võrreldes positiivse pinge
all.
Tegevuspotentsiaal vallandub siis kui aksonikünkakesel on rakumembraani polariseeritus
vähenenud üle teatud piiri. See saab juhtuda ainult erutavate signaalide mõjul, mis on saabunud
naaberneuronitelt. Aksonikünkake asub närviraku keha ja aksoni piiril. Membraanipotentsiaali
muutus, mille korral on see muutunud väga järsku vastupidiseks ja mis esineb väga lühikest aega,
levib mööda aksonit kuni närvilõpmeteni. Kõik see toimub kõigest millisekundite jooksul.
Sünapsid on keemilised või elektrilised, kuid enamasti on need ikkagi keemilised. Sünaps
koosneb presünaptilisest ja postsünaptilisest membraanist. Närviimpulss levib ainult
presünaptilisest rakust postsünaptilise raku suunas.
Rakkude membraanidevahelised ühendused on elektrilises sünapsis väga tihedad. Näiteks läbi
avatud naatriumkanalite liiguvad Na-ioonid teise rakku, mis põhjustab raku depolarisatsiooni.
Mulkühendusteks ehk neksusteks nimetatakse selliseid piirkondi rakumembraanis, mida läbivad
elektrivoolu kandvad ioonivoolud.
Keemilise sünapsi korral jõuab elektriimpulss lõpuks aksonit mööda närvilõpmesse. See
põhjustab seal säilituspõiekeste membraani sulandumist rakumembraani, mille tõttu vabanevad
rakkudevahelisse ruumi virgatsained, mis varem eksisteerisid närvilõpe sees. Virgatsained
võimaldavad närviimpulsi ülekannet ühelt neuronilt teisele. Need on ajus olevad bioaktiivsed
ühendid, mis on sünteesitud organismi enda poolt. Seetõttu nimetatakse neid ka endogeenseteks
aineteks. Sellel neuronil, mis võtab vastu virgatsained, on sünapsis rakumembraanis retseptorid.
Retseptorid on valgumolekulid, mis seovad virgatsaine molekule. Valgud võivad käivitada
biokeemiliste protsesside ahela signaali edasiandmiseks rakus või muudavad kohe rakumembraani
potentsiaali.
Kõik virgatsained on ioonid ehk elektrilaengud ja seetõttu laengute esinemine sünapsis tähendab
välja olemasolu sünaptilises pilus. Nii on see siis, kui tekivad ja levivad elektriimpulsid ühelt
neuronilt teisele ehk ajuaktiivsuse olemasolu korral. Kuid aju puhkepotentsiaali seisundi ajal ei ole
ajupiirkonnad enam elektriliselt aktiivsed ehk need ei laengle. See tähendab elektriimpulsside
tekkimise ja levimise mitte-esinemist ja selle tõttu ei vallandu sünaptilistes piludes enam
virgatsaineid. Sellisel juhul on sünaptilised pilud laengutest vabad, kuid sellegipoolest esineb seal
nõrk elektriväli.
Sünaptilises pilus esineb väli ka siis, kui ei vallandu virgatsaineid ehk ioone. See tuleneb sellest,
et kogu neuroni pind on laengute poolt polariseeritud – kaasa arvatud ka aksonid, närvilõpmed ja
dendriidid. Närvilõpmetes asuvad säilituspõiekesed ja dendriitides retseptorid ehk ioonkanalid,
mida võib vaadelda kui polariseeritud pinna „aukudena“, mida läbivadki need virgatsained.
Ülejäänud pinna pindala on elektriliselt polariseeritud ja sellest tulenevalt satuvad kaks pinda, mis
on laetud, omavahel vastastikmõjusse, kui need satuvad väga lähedale nagu sünaptilise pilu korral.
Seetõttu esineb sünaptilises pilus väli ka siis, kui virgatsaineid otseselt ei vallandu. Kuid see väli on
väga nõrk.
Neuronid ( sealjuures aksonid ja jätked ) on laengute poolt polariseeritud. Kuid
närviraku ehk neuroni membraani pindala ei ole siiski täielikult ( ehk 100 % )
polariseerunud, sest mõnedes rakumembraani piirkondades ( näiteks sünapsites )
esinevad retseptorid ehk valgumolekulid ( nn ioonkanalid ) või säilituspõiekesed.
Neid võib vaadelda kui polariseerunud rakumembraani pinna „aukudena“, mistõttu ei
ole neuroni kogu pindala täielikult polariseerunud.
145
Sünaptilises pilus esineb täpselt samasugune energiaväli, mis eksisteerib ka närvikiu ja neuroni
polariseeritud pindade vahelises ruumis ehk negatiivselt laetud sisekihi ja positiivselt laetud
väliskihi vahel. Sünaptilise pilu laius ehk vahemaa on umbes 20 – 30 korda suurem neuroni
polariseeritud pindade vahekaugusest, mis küündib umbes 2 – 3 nanomeetrini. Seetõttu on väli
sünaptilises pilus palju nõrgem, kuid see on siiski olemas. Laenglevate neuronite vahekaugused on
sünaptiliste piludega võrreldes palju kordi suuremad.
Neuronite sisekeskkond on väliskeskkonna suhtes negatiivse pinge all ja elektriimpulsi
tekkimise või levimise korral muutub neuroni membraani polarisatsioon lühikeseks ajaks
vastupidiseks. Nii on see kõikide neuronite korral ja sama on ka sünaptilise piluga, milles kohtuvad
omavahel ühe neuroni akson ja teise neuroni dendriit. Põhimõtteliselt võib ka nii öelda, et see väli,
mis esineb laenglevate neuronite vahelises ruumis, esineb ka neuronite sünaptilistes piludes
puhkeseisundi ajal, kuid see väli on lihtsalt palju nõrgem. Nii nagu on aksoni ja neuroni pind
laengute poolt polariseeritud, on ka sünapsis olev presünaptilise neuroni närvilõpe ja postsünaptilise
neuroni dendriidi pind laengute poolt polariseeritud. Ainus vahe seisneb selles, et närvilõpme
membraanis asuvad säilituspõiekesed ja dendriidi membraanis retseptorid ehk ioonkanalid, mis
sisaldavad endas valgumolekule. Need on kui polariseeritud pinna „augud“, mis asetsevad
omavahel vastastikku ja mida läbivad virgatsained.
Neuroni polariseeritud pinna ehk negatiivselt ja positiivselt laetud kihi vaheline kaugus on
enamjaolt nanomeetrites ehk 10
-9 m. Niisamuti ka sünaptiliste pilude vahekaugused neuronite vahel
jäävad nanomeetrite mõõtkavasse. Näiteks sünapsi pilu laius võib olla kõigest 20 – 30 nm.
1.2.18.5 Ajulained
Närviimpulss ehk elektriline signaal tekitab ümbritsevas ruumis magnetvälja. Kui impulss
suubub neuronisse, siis neuron hakkab laenglema, mis tekitab ruumis omakorda elektrivälja.
Niimoodi tekitavad impulsid ka elektrivälju. See tähendab ka seda, et magnetväli muutus
elektriväljaks ja kui neuronist väljub impulss, siis elektriväli muutub uuesti magnetväljaks.
Magnetväli on oma olemuselt liikuv elektriväli. Niimoodi esineb ajus pidev elektri- ja magnetvälja
üksteiseks muutumine, mis ongi tegelikult kogu aju funktsioneerimise füüsikaliseks aluseks.
Elektri- ja magnetvälja üksteise muutumine esineb näiteks ka elektromagnetlaines, mis on
võimeline ruumis eksisteerima ilma laengute olemasoluta. Närvirakud ehk neuronid ei ole ruumis
üksteisest isoleeritud, mis tähendab seda, et kui neuronid ajus laenglevad, siis elektriväljade kaudu
satuvad need üksteise suhtes interaktsiooni täpselt nii nagu tavalised laetud kehad ruumis.
Inimese peaaju läbib sekundis miljoneid närviimpulsse. Need impulsid tekitavad ümber pea
elektrivälja, mille tugevust mõõdetakse elektroentsefalograafiga. Sellega saadud graafikut
nimetatakse elektroentsefalogrammiks ehk lühidalt EEG-ks. Närvirakkudes tekivad elektrilised
võnkumised. See tähendab seda, et ajus on neuronite aktiivsused, mis korduvad teatud ajavahemiku
tagant. Näiteks mingi kindel neuronipopulatsioon on aktiivne iga 20 ms tagant. Selles seisnebki
ajurütmide olemus.
Kui impulss suubub neuronisse või neuron väljastab impulsi, siis neuron laengleb.
See tähendab ka seda, et neuroni laenglemissagedus ( mida võib põhimõtteliselt
käsitleda ka neuronite aktivatsiooni laine sagedusena ) näitab ka impulsside hulka.
Näiteks kui sagedus on suur, siis impulsse levib ajus rohkem. Kui aga sagedus on
väike, siis impulsse on ajus vähem.
Ajurütmid on olemas alfa, beeta, teeta ja delta sagedusega. Näiteks delta rütm esineb inimesel
sügava une ajal. Selle sagedus on kuni 4 Hz. Kuid delta rütm töötleb ka keskkonna rütme. Delta
146
rütmi on täheldatud ka isegi kognitiivsete protsesside korral. Mäluprotsesside korral on oluline just
teeta rütm, mis on 4-8 Hz sagedusega. Alfa rütm on sagedusel 8-12 Hz. Alfa rütm on seotud ajus
paljude pidurdavate protsessidega ja aktiivse infotöötlusega. Kuid aktiivse infotöötlusega ja ka
motoorikaga on seotud ka beeta rütm, mille sagedus on 12-30 Hz. Gamma sagedus algab alles 30
Hz ja lõpeb see enamasti 150 Hz juures, kuid on täheldatud ka 600 Hz gamma sagedust. Gamma
rütm on seotud samuti aktiivse infotöötlusega, kuid samas ka teadvusega. Näiteks on ta seotud ka
mälu- ja tajuprotsessidega, tähelepanuga jne. Sensoorse töötluse efektiivsust mõjutavad samuti
gamma rütm ja rütmifaas.
Näiteks sügav ehk unenägudeta uni esineb delta lainete ajal ( 0,5 – 3 Hz ), mis on aga
väga aeglased aju lained. Kerge uni ja REM-uni esinevad aga teeta lainete ajal ( 4 – 8
Hz ), füüsiline ja vaimne lõdvestunud ärkveloleku seisund alfa lainete ajal ( 9 – 13
Hz ), normaalne ärkveloleku seisund beeta lainete ajal ( 14 – 30 Hz ) ja kirkad
unenäod gamma sagedusel ( enam kui 30 Hz ). Inimesel, kes on täiesti terve ja kellel
on rahuolekus silmad kinni, esinevad alfalained ( 8 – 13 Hz ). Silmade avamise
korral asenduvad alfalained beetalainetega ( 14 – 30 Hz ). Inimese uinumise ajal
langeb aju bioelektriline aktiivsus ( võivad esineda teetalained 4 – 7 Hz ).
Väga paljud eksperimentaalsed andmed näitavad, et teadvus ei esine väga nõrga
neuraalse aktiivsuse korral ( näiteks narkoosi või kooma puhul ) ja samuti mitte liiga
tugeva neuraalse aktiivsuse korral ( näiteks epileptilise hoo või elektrišoki korral ).
Seega teadvus esineb kesknärvisüsteemide keskmisel aktiivsuse nivool ( näiteks
ärkveloleku desünkroniseeritud EEG ). Näiteks kui ajus esinevad suure amplituudiga
aeglased lained ( umbes 0,1-1 Hz ), siis inimene on teadvusetuses seisundis. Nii on
see näiteks üldnarkoosi ja teadvuseta sügava une ajal. Inimeste ajus esinev väga
tugev või väga nõrk gamma-sageduslik faasisünkroonsus viib aju samuti teadvuseta
seisundile.
Erinevad ajurütmid on erinevate funktsioonidega, kuid nende rütmide piirid ei ole tegelikult väga
selged. Ajus on rütmilised protsessid, kuid ei teata nende samade protsesside ruumilise ulatuse
kohta. Näiteks ei ole teada seda, et kas ajus eksisteerivad sellised lained, mis liiguvad edasi-tagasi
üle terve aju või üle mingite aju piirkondade. See tähendab, et kas ajus eksisteerib mingisugune
seisulaine sarnast?
Teadvuses olles on ajus olevad neuronid üldises aktivatsioonis, kuid näiteks kliinilise
surma ajal on inimese aju neuronid lakanud üldise aktiveerimise. See tähendab, et
neuronite aktivatsiooni sellises seisundis suures ulatuses ei ilmne. Selles ülemineku
faasis võibki esineda aju mingi üldine võnkeprotsess. See tähendab seda, et aju
üldine aktivatsioon ja ka üldine mitteaktiveerivus ajas üksteisele järgneb. Ka seda
võib nimetada omamoodi ajulaineks – õigemini üldiseks ajulaineks. See ju sarnaneb
üksikneuroni aktivatsiooniga, mis samuti ajas perioodiliselt muutub.
1.2.18.6 Sünkronisatsioon ajus
Impulsside levimist ja liikumist erinevate ajupiirkondade vahel reguleerib sünkronisatsioon, mis
algselt arvati olevat ajus oleva informatsiooni sõlmimismehhanism. Näiteks oletame seda, et meil
on kaks neuronigruppi x ja y ning need saadavad mingisuguse sisendi impulsi neuronigrupile z.
147
Seega x ja y võistlevad omavahel, et mis grupp domineerib z gruppi. Kui aga neuronigrupid x ja y
ei ole omavahel sünkroonsed, siis grupp z sünkroniseerub grupi x või grupi y-ga, kuid mitte
mõlemaga samaaegselt. Neuronigrupid x ja y saab saata signaali z grupile ainult siis, kui üks neist
sünkroniseerub grupi z-ga. Teine grupp paraku ( grupp, mis ei sünkroniseeru z grupiga ) ei saa
signaali z-le välja saata. Sünkronisatsioon võimaldab erinevaid ajusüsteeme omavahel
funktsionaalselt kokku liita.
Sünkronisatsiooni mehhanism ajus lihtsalt reguleerib impulsside liikumist ühelt neuronilt teisele.
Sünkronisatsioon ajus on lihtsalt impulsside liikumiste regulaator. Selleks aga toome ühe hea näite.
Näiteks uuringud on näidanud, et inimese aju otsmikusagara keskused koordineerivad ( visuaalse )
tähelepanu korral sünkronisatsiooni abil visuaalse korteksi aktiivsust. Otsmikusagara ja visuaalse
korteksi piirkondade vahel tekib funktsionaalne omavaheline seos just läbi sünkroonsuse.
Otsmikusagara ja visuaalse korteksi neuronid on omavahel seega sünkroonis. Tänu sellele võetakse
paremini vastu sisendit. Kuid töödeldud informatsioon võib siirduda ka visuaalsest ajupiirkonnast
otsmikusagarasse. Seda võimaldab just sünkronisatsioon, mis esineb erinevate ajupiirkondade
vahel. Sünkronisatsioon võimaldab informatsiooni ajus kiiresti ja tõhusalt edastada.
Neuronipopulatsioonide aktiveerimisest on efektiivsem just sisend, mis on sünkroniseeritud. Aju
kasutab sünkronisatsiooni, sest siis ei pea palju energiat kulutama rohkete neuronite
aktsioonipotentsiaalide ( ehk impulsside ) välja saatmiseks. Sünkronisatsiooni korral on neid aga
palju vähem. Kaks neuronit on omavahel funktsionaalselt seotud ainult siis, kui üks neuron saadab
oma impulsi teisele neuronile. Seda võimaldab kahe neuroni sünkroonne aktivatsioon. Kõik see
esineb ka erinevate ajupiirkondade vahel, mitte ainult üksikneuronite või neuronipopulatsioonide
tasemel.
Sellist olukorda, mil absoluutselt kõik neuronid ajus laengleksid omavahel sünkroonselt, ei ole
olemas ega ka ilmselt päris võimalik. Sünkronisatsiooni esineb ajuaktiivsusega alati – iseküsimus
on ainult see, et millisel määral. Näiteks normaalse ajuaktiivsuse korral esineb sünkronisatsiooni
rohkem, kuid aju suremise faasis väheneb erinevate ajupiirkondade sünkroonsus peaaegu
miinimumi. See tähendab seda, et aju suremise faasis ei laengle neuronid üksteise suhtes enam
sünkroonselt, vaid selle korrapära on asendunud kaootilisus ehk mittesünkroonne laenglemine. Aju
suremise faasis lakkab sünkronisatsioon peaaegu täielikult ja seetõttu laenglevad neuronid üksteise
suhtes enam-vähem kaootiliselt. Kuid aju normaalse aktiivsuse korral esinevad palju rohkem
sünkronisatsioone laenglevate neuronite või aktiivsete ajupiirkondade vahel.
Näiteks suure amplituudiga aeglased lained ( umbes 0,1-1 Hz ) on üldnarkoosi ajal
korteksis korrapärasemad ja palju sünkroonsemad, kui teadvuseta sügava une ajal.
Aeglased lained ei esine korteksis kõikjal siiski samaaegselt – s.t. osad korteksi
piirkonnad on aktiivsed kui samal ajal teised piirkonnad seda ei ole. Nii on see
üldnarkoosi ja teadvuseta sügava une ajal.
Uuringud on näidanud ka seda, et ärkveloleku aju seisundis võib ilmneda
selliseid neuroneid, mis parajasti magavad. Kuid see on nii ainult väga
lokaliseeritud. See tähendab seda, et sügava une ajal ( unenägudeta une ehk
NREM-une ajal ) on mõned ajupiirkonnad ärkvel seisundis ( need aga ei
teadvustu, sest ülejäänud ajupiirkonnad magavad ) ja samas ärkveloleku
seisundi ajal on mõned ajupiirkonnad une olekus.
Kui neuronid laenglevad antisünkroonselt ( ehk mittesünkroonselt ), siis see tähendab seda, et
näiteks üks neuron on laetud ja teine neuron on sel ajal puhkeolekus. Sellisel juhul tekitab
elektrilaenguga neuron ümbritsevas ruumis elektrivälja, mis mõjutab seda teist neuronit, mis on
parajasti tema läheduses ja puhkeolekus. See tähendab seda, et kui neuronid laenglevad üksteise
suhtes mittesünkroonselt, siis puhkepotentsiaaliolekus olevad neuronid peavad olema lähedal
asuvate tegevuspotentsiaaliolekus olevate neuronite elektriväljas.
Sünkronisatsioon on küll mingil määral vajalik teadvuse tekkimiseks ajus, kuid eelkõige on
sünkronisatsioon oluline ajus oleva info töötlemiseks ehk närviimpulsside liikumiste efektiivseks
148
reguleerimiseks.
1.2.18.7 Elektriimpulsid ja tekkivad elektromagnetlained
Närvikoe üheks põhilisemaks omaduseks on elektriline erutumine. Närvirakke ehk neuroneid
ümbritseb rakumembraan. See on polariseeritud, mis tähendab seda, et membraani sise- ja
välispinna vahelises ruumis esineb elektriline potentsiaalide vahe ehk elektriline pinge.
Potentsiaalide vahe on umbes 70 mV, kui neuron on rahuolekus. „Rahuolekus“ tähendab seda, et
neuron parajasti ei laengle.
Joonis 7 Närvikiud, 1 – akson, 2 – elektroodid, 3 – voltmeeter.
Neuroni rakumembraan on polariseeritud, mis tähendab seda, et rakumembraani sisepinnal on
välispinnaga võrreldes negatiivsete laengute ülekaal ja seega pindade vahelises ruumis esineb
elektriliste potentsiaalide vahe ehk elektriline pinge.
Näiteks kui kera saab polariseeritud elektrilaengu, siis keral on kaks kihti, mis on
laetud vastasmärgiliselt. Näiteks negatiivselt laetud pealmine kiht „katab“ positiivselt
laetud alumist kihti. Sellisel juhul tekib kaks välja, mille korral alumise kihi
väljapotentsiaalid vähenevad kera tsentrist eemaldumisel, kuid pealmise kihi
väljapotentsiaalid vähenevad kera tsentri suunas.
Polariseeritud keha laeng on tervikuna neutraalne nagu näiteks aatom, mille keskel
asub positiivse laenguga tuum ja selle ümber „tiirlevad“ negatiivse laenguga
elektronid.
Vaatame elektrilaengute polarisatsiooni palju lähemalt ehk erimärgiliste laengute vahelist ruumi.
Homogeense välja ( näiteks plaatkondensaatori ) korral on selle energiatihedus ruumis kõikjal
ühesugune. See on võrdne välja energia ja välja poolt hõivatud ruumala suhtega. Elektrivälja
ekvipotentsiaalpinnad asetsevad välja jõujoontega risti ja mitteühtlaselt. Välja jõujoon on väljajoon,
mida matemaatiliselt väljendatakse ruumi koordinaadi diferentsiaalina, sest igale ruumipunktile
väljas vastab mingi suurus. Välja ekvipotentsiaalpind ehk sama välja pinnad skalaarväljas on
selliste punktide geomeetriline pind, mille korral
149
Sellise välja gradient on ( mis näitab välja muutumist ruumis, mitte ajas ) igas punktis risti seda
punkti läbiva pinnaga ja divergents näitab vektorvälja allikat – antud elektrivälja korral laengute (
allikate ) tihedust. Potentsiaalse ehk antud välja korral on rootor ( mis näitab vektorvälja
keeriselisust ) ja seega vektorvälja tsirkulatsioon kõikides välja punktides null. Kahe erinimeliselt
laetud tasandite vahelise resultantvälja tugevus E avaldub
väljaspool tasanditega piiratud ruumi võrdub see aga nulliga. Tasandite vahel on väli homogeenne.
Kuid tasandite servade läheduses pole väli enam homogeenne ja ka väljatugevused erinevad
suurusest
Erimärgiliste laengute vahelise ruumi keskel võrdub välja potentsiaal nulliga, kuid see potentsiaal
erineb nullist ( nullist suurem ) seda rohkem, mida lähemal on potentsiaal „+“ ja „-„ laengule.
Magnetväli eksisteerib liikuvate laengute ( näiteks vooluga juhtmete ) ümber, kuid
samas ka laengukandjate puudumise korral ( näiteks erimärgiliselt laetud pindade
vahelises ruumis ). Ühe laaduva pinna tugevnev elektriväli paneb laengud teisel
pinnal liikuma. Seda nimetatakse nihkevooluks. Positiivse ja negatiivse pinna
vahelise ruumi läbiva nihkevoolu korral kaasneb elektrivälja muutumisega
magnetväli. Kuid vahelduvvoolu läbiminek erinimeliselt laetud pindade vahelisest
ruumist saab toimuda ainult muutuva elektrivälja vahendusel. Elektrivälja muutumise
tagajärjel tekib magnetväli sõltumatult muutuva elektrivälja päritolust. See tähendab,
et muutuva elektrivälja levik toimub magnetvälja vahendusel. Niimoodi esinebki
positiivse ja negatiivse pinna vahel magnetväli, mille jõujooned parempoolsete
pööristena ümbritsevad elektrivälja muutumise suunda. Elektrivälja jõujooned ja
seega selle tugevuse muut
ΔE on suunatud ühelt pinnalt teisele. Tugevneva ja
nõrgeneva elektrivälja tugevuse muudud on erineva suunaga ja vastavalt on ka
tekkiva magnetvälja suund neil kahel juhul erinev. Kuid magnetvälja muutumisel
tekib omakorda pööriselektriväli sõltumatult muutuse päritolust. Magnetvälja
muutumisega kaasneb pööris-elektriväli, mille jõujooned on kinnised jooned ehk
pöörised. Selline elektriväli ei ole enam potentsiaalne. Elektrivälja tekkimist
magnetvälja muutumisel nimetatakse elektromagnetilise induktsiooni nähtuseks.
Kui metallplaat asetada homogeensesse elektrivälja, siis elektrivälja jõujooned läbivad
metallplaadi pindala ehk metallplaat lõikab elektrivälja jõujooni. Metallplaadil on olemas mingi
paksus ja see asetseb risti elektriväljaga. Väljavoog on võrdeline mingit kontuuriga piiratud pinda
läbivate elektrivälja jõujoonte arvuga. Mida suurem on kontuuri pindala ja mida tugevam on
elektriväli kontuuris, seda suurem on väljavoog. Piltlikult öeldes näitab väljavoog pinda läbivate
jõujoonte arvu, mis on määratud jõujoonte tihedusega, mida iseloomustab väljatugevus
. See
tähendab seda, et väljavoog on võrdeline väljatugevusega E, mis läbib mingit vaadeldavat pinda.
Väljavoog on skalaarne ehk suunata suurus. Voog on skalaarne suurus. Väljavoogu kirjeldab
matemaatiliselt järgmine valem:
milles S on kontuuri pindala ja
on elektrivälja E-vektori projektsioon pinnanormaalile. on F-i
150
normaalprojektsioon
suunale.
„Puhkepotentsiaali“ ehk mittelaenglemiste ajal/olekus olevaid neuroneid võib käsitleda kui
„surnutena“, sest siis pole neil ümbritsevale keskonnale mitte mingisugust füüsikalist mõju. Ilma
laenglemiseta ei ole energiavälju, mis mõjutaksid ümbritsevat keskkonda.
Muutumatute väljade korral on tegemist elektri- või magnetväljadega, kuid
muutuvad väljad on juba elektromagnetväljad. Kui inimene langeb koomasse või
kliinilisse surma ehk aju üldisesse „puhkepotentsiaali olekusse“, siis tema
ajuaktiivsus ei lakka ühe hetkega, vaid see võtab teatud ajaperioodi. Ajuaktiivsuse
lakkamise korral on tegemist muutuvate väljadega. Näiteks neuronite laenglemiste
tulemusena tekkiva ühtse elektrivälja energia väheneb, mida vähem tekivad ja
levivad ajus elektriimpulsid. Seda esineb aju üldisesse „puhkepotentsiaali
seisundisse“ langemise ajaperioodi korral. Elektrivälja energia vähenemise korral
muutub elektriväli nõrgemaks ehk tegemist on meil siis muutuva väljaga.
Ühe neuroni piires on erutuse levik elektriline nähtus. Mööda neuroni aksonit levib
tegevuspotentsiaal, mis väljendub rakumembraani lühiajalise depolarisatsioonina. Selle tekkimist ja
kadumist põhjustab laengute ehk ioonide liikumine läbi rakumembraanis olevate ioonkanalite.
Joonis 8 Tegevuspotentsiaal, I – potentsiaal närviraku membraanil (millivoltides), II – aeg
(millisekundites), III – tegevuspotentsiaal.
Närvierutus on elektriliste potentsiaalide vahe muutus. Neid kannavad rakukeha suunas
dendriidid ehk jätked. Enamasti on jätked väga „hargnenud“, mistõttu võimaldab see koguda
närviteavet palju laiemalt. Hargnenud jätkeid võib ettekujutada „dendriidipuuna“, kuna see
sarnaneb visuaalselt mullas kasvava puu okste harudega. Dendriidipuu harudel leidub palju
„dendriidiogasid“, mis võimaldab veelgi suurendada vastuvõtlikku pinda. Kõikidel neuronitel on
ainult üks akson. See on jätke, mis kannab närvierutust teiste neuroniteni. Neuronite aksonid võivad
hargneda. Akson ulatub teiste neuroniteni oma närvilõpmetega. Osa neuronitest on „interneuronid“,
kuna nende aksonid ei välju tuumast, vaid selle asemel on suunatud teistele neuronitele. Teised
neuronid aga saadavad oma aksonid otse teistesse neuronite kogumitesse.
Elektriimpulsi korral ei liigu mööda närvikiudu närvilõpmesse otseselt elektrilaengud, vaid
mööda elektriliselt polariseerunud närvikiudu levib elektrilaengute depolarisatsioon ja
repolarisatsioon. See tähendab lühidalt järgmist. Depolarisatsiooni korral muutub elektrilaengute
polarisatsioon vastupidiseks ehk „+“ ja „-“ laengud vahetavad ära oma asukohad ruumis mingi
imeväikese ajaperioodi jooksul. Repolarisatsiooni korral muutub depolarisatsiooni olek uuesti tagasi
esialgsesse olekusse ehk „-“ ja „+“ laengud vahetavad oma asukohad ära tagasi esialgsesse
olekusse. Kui mingi närvikiu piirkond depolariseerub, siis põhjustab see omakorda naabri piirkonna
depolariseerumist. Kui naabri piirkond on depolariseerunud, siis seda põhjustanud eelnev piirkond
repolariseerub tagasi oma esialgsesse olekusse. Depolariseerunud piirkond repolariseerub tagasi
151
esialgsesse olekusse siis kui sellest järgnev piirkond on depolariseerunud. Selline „tsükkel“ jätkub
kuni närvikiu närvilõpmeni. Närvilõpmetes „tekivad“ ja „kaovad“ elektriimpulsid ehk närvierutused
ehk tegevuspotentsiaalid ehk aktsioonipotentsiaalid. Joonis:
152
153
Siinkohal toome välja ühe illustratiivse näite, mis kirjeldaks antud nähtust. Näiteks suurtel
kontserditel näeme sellist efekti, mille korral tekitab massiivne rahva mass oma kätega suuri laineid,
mis levivad mööda inimestest koosnevat pikka rivi või üle kogu rahvast täis väljaku. Sellisel korral
ei liigu inimesed ise otseselt mööda suurt väljakut ühest otsast teise, vaid ühes piirkonnas tõstavad
inimesed oma käed üles ja kui nad mingi väikese ajaperioodi jooksul oma käed langetavad, siis
tõstavad oma käed üles naabri piirkonna inimesed. Niimoodi tekib suur nähtav lainetus, mis levib
mööda rahvast täis väljakut. Sellisel korral ei liigu inimesed ise otseselt mööda väljakut ühest otsast
teise, vaid inimeste käte tõstmine ja langetamine tekitab laine levimise efekti mööda suurt väljakut.
Täpselt sama efekt esineb ka närvierutuse levimise korralgi inimese närvisüsteemis, mille korral ei
liigu elektrilaengud ise otseselt mööda närvikiudu närvilõpmesse, vaid närvierutuse olemus seisneb
polariseerunud närvikiu elektrilaengute depolarisatsiooni ja repolarisatsiooni levimises mööda
närvikiudu närvilõpmesse.
Positiivse ja negatiivse elektrilaengu vahel esineb elektrostaatiline (elektri)väli, kui need üksteise
suhtes ei liigu ( joonis I ). Kui positiivne ja negatiivne elektrilaeng vahetavad ära oma asukohad
ruumis mingisuguse väga väikese ajaperioodi jooksul, siis sellisel juhul need laengud liiguvad
üksteise suhtes ( joonis II ). Kui elektrilaengud hakkavad üksteise suhtes liikuma, siis tekib
elektrivälja muutumine. Elektrivälja muutumine toimub kaks korda. Esimene kord siis, kui laengud
vahetavad ära oma asukohad ja teine kord siis, kui need samad laengud liiguvad mingisuguse väga
väikese aja pärast oma endistesse asukohtadesse tagasi. Lõpptulemuseks tekib laengute vahel uuesti
elektrostaatiline väli, mis aegruumis ei muutu ( joonis III ). Joonis:
Kui elektrilaeng hakkab ruumis liikuma, siis muutub laengut ümbritsev elektriväli. Välja
muutumine ruumis nõuab teatavat aega. See tähendab seda, et välja muutumise ruumilise ülekande
kiirus on võrdne täpselt valguse kiirusega c. Väli ja ka välja muutus levib ruumis kiirusega c ehk
kulub teatud aeg, et välja allika muutumisel ( antud juhul elektrilaengu liikumine ruumis ) muutuks
ka väli teatud kaugusel laengust. Näiteks elektrivälja impulsi levikiirus ühtib valguse kiirusega c
ehk välja muutused kanduvad üle kogu ümbritsevasse ruumi täpselt valguse kiirusega c.
Muutuva elektrivälja levik toimub magnetvälja vahendusel. Näiteks elektrivälja muutumine ühes
punktis põhjustab kõigepealt muutuva magnetvälja ja selle magnetvälja muutus kutsub (
elektromagnetilise induktsiooni teel ) esile elektrivälja muutumise naaberpunktis. See tähendab
seda, et igasugune elektri- või magnetvälja muutus levib ruumis lainena. See tekkiv laine ongi
elektromagnetlaine ehk seega elektromagnetväli. Sellest järeldub omakorda see, et elektrilaengu
välja muutumisega tekib „lühiajaliselt“ laengut ümbritsev elektromagnetlaine ehk
elektromagnetväli, mis eemaldub laengust ehk nagu „paisuks“ laengust eemale ja mida võib
tõlgendada kvantmehaanika järgi ka footoni tõenäosuslainena ehk tõenäosusväljana.
Magnetvälja muutumisel tekib pööriselektriväli sõltumatult muutuse päritolust. Näiteks
voolutugevuse muutumise korral poolis või püsimagneti nihutamise korral. Elektrivälja muutumisel
tekib magnetväli samuti sõltumatult muutuva elektrivälja päritolust. See tähendab ka seda, et
muutuva elektrivälja levik toimub magnetvälja vahendusel. Kondensaatori plaatide vahel esineb
vahelduvvoolu läbimineku korral magnetväli, mille jõujooned ümbritsevad elektrivälja muutumise
suunda. Magnetvälja jõujooned on kinnised jooned ehk pöörised ja elektrivälja muutus levib ruumis
täpselt valguse kiirusega c. Joonis:
154
Allikas: „Füüsika XI klassile 2. osa Elektromagnetism“, Kalev Tarkpea ja „koolibri“, 2000.
Kondensaatori plaatide vahel toimub vahelduvvoolu läbiminek muutuva elektrivälja vahendusel ka
tühja ruumi korral. Näiteks nihkevooluks nimetatakse sellist nähtust, mille korral hakkavad
laengukandjad laaduva plaadi tugevneva elektrivälja tõttu teisel plaadil liikuma. Laengute
liikumisega kaasneb magnetväli, kuid seda esineb ka laengukandjate puudumisel
kondensaatoriplaatide vahel olevas tühjas ruumis.
Klassikalise teooria järgi peaksid elektronid aatomis kiirgama elektromagnetlaineid,
kuna negatiivselt laetud elektronid tiirlevad ümber positiivselt laetud aatomituuma.
Elektriliste jõudude tõttu tõmbuvad omavahel aatomituum ja elektron, kuid seevastu
kvantmehaanikas tuntud määramatuse seosed takistavad seda, mistõttu tekib
aatomituuma vahetus ümbruses teatud kindla konfiguratsiooniga elektronpilv.
Elektromagnetlainet võib käsitleda valgusena, kuna valgus on samuti elektromagnetlaine ehk
elektrivälja ja magnetvälja üksteise muutumise levimine ruumis. See tähendab seda, et elektrivälja
muutumine ühes ruumipunktis põhjustab esimesena muutuva magnetvälja, mille muutus kutsub
elektromagnetilise interaktsiooni teel esile elektrivälja muutumise naaberpunktis. Selline elektri- või
magnetvälja muutus levib ruumis lainena. Elektrivälja muutus jõuab ühest ruumipunktist teise
magnetvälja vahendusel. Magnetvälja muutumisega kaasneb omakorda indutseeritud elektriväli.
Magnetväli tekib elektrivälja muutumise tagajärjel sõltumatult muutuva elektrivälja päritolust.
Siinkohal peab märkima seda, et mitte igasugune elektromagnetlaine ei ole valgus
ehk valguslaine. Kogu elektromagnetlainete lainepikkuste skaala jääb umbes
–
meetri vahele, kuid nähtav valgus hõlmab sellest ainult 380 – 760 nanomeetrit.
Siin ja edaspidi nimetame elektromagnetlainet valguseks ainult „tinglikult“, kuna
mistahes elektromagnetlaine korral on siiski tegemist „footoniga“, mida mõistetakse
kvantfüüsikas just „valguse osakesena“.
Inimese ajus „tekivad“ närvikiu depolarisatsiooni ja repolarisatsiooni tulemusena (
elektriimpulsside asukohtades ) elektromagnetlained, kuid paraku need ei levi aju ruumist edasi. See
tähendab seda, et inimese aju ei „kiirga“ elektromagnetlaineid ümbritsevasse ruumi ( s.t. tavaruumi
), nagu seda teeb näiteks raadio saatja antenn.
Kuid elektromagnetlaine ( näiteks valgus ) eksisteerib täpselt kahe dimensiooni ( tavaruumi K ja
hyperruumi K’ ) „vahelisel piiril“ ehk elektromagnetlaine eksisteerib täpselt mõlema dimensiooni (
tavaruumi K ja hyperruumi K’ ) „piiri peal.“ Sellest tulenevalt peaks valguse tekkimise ehk
kiirgumise korral tekkima valgus mõlemas dimensioonis korraga samaaegselt. See tähendab, et
valgus tekib tavaruumis ja hyperruumis korraga samaaegselt ehk osa valgusest tekib tavaruumi ja
teine osa hyperruumi. Valgus tekib kiirusega c ehk elektromagnetlaine/footoni tekkimisel hakkab
see koheselt liikuma kiirusega c.
Siinjuures ei ole vahet, et kas hyperruumi „tekivad“ virtuaalsed footonid ( ehk
virtuaalne elektromagnetväli ) või reaalsed footonid ( ehk reaalne elektromagnetväli
155
). Selline seaduspärasus kehtib mõlemal juhul.
Kõigest eelnevast võibki järeldada seda, et inimese närvisüsteemist ( antud juhul peaajust )
„eralduvad“ elektromagnetlained hyperruumi just elektriliste impulsside asukohtadest, kuna
elektriimpulsi tekkimise ajal tekivad ka elektromagnetlained, mistõttu peaksid need „tekkima“ ka
hyperruumi.
Kuna elektriimpulsid tekivad ja levivad praktiliselt kõikjal inimese närvisüsteemis ehk kogu
närvisüsteemi ulatuses ( kõikjal kus on neuronid ja nende jätked ), siis seega peaksid nendes
tekkivad elektromagnetlained tekkima ka hyperruumi samuti kogu närvisüsteemi ulatuses.
Tegelikult väljad ei eraldu inimese ajust. See on illusioon. Väljad tekivad hyperruumi
ehk väljapoole aegruumi inimese elektrilise närvitalitluse käigus. See tähenda seda,
et väljad ei liigu otseselt ühest dimensioonist teise, vaid elektromagnetlaine
tekkimisega tavaruumis tekib see kohe automaatselt ka hyperruumi, kuna
elektromagnetlaine eksisteerib täpselt nende kahe dimensiooni piiril. Inimese
elektrilise närvitalitluse käigus tekivad elektromagnetlained peale aju ruumi ka veel
hyperruumi ehk väljapoole aegruumi. Seetõttu kirjutamegi sõna „eralduma“
jutumärkides, kuna me kasutame seda sõna siiski ka edaspidi.
Väljad tegelikult ei saagi otseselt liikuda ühest dimensioonist teise, kuna
sellisel juhul väli kaob/lakkab olemast ühes dimensioonis ja seejärel tekib väli
teises dimensioonis, kusjuures need kaks erinevat dimensiooni ei ole
omavahel füüsiliselt kontaktis. See on aga vastuolus mehaanilise energia
jäävuse seadusega, mis ütleb meile seda, et energia ei kao ega teki juurde,
vaid see muundub ühest liigist teise.
Peaaegu kõikidel juhtudel ei mäleta inimesed oma kehast väljumise tunnet.
Enamasti mäletatakse seda, et alguses ( nagu ikka veidi aega enne surma )
piineldakse hirmsate valude käes, mida vigastatud inimese keha põhjustab ja
pärast seda tuntakse äkki, et ollakse oma enda kehast lahus. Sellega kaasneb
imeline kaalutuse tunne ja erakordne võimalus reaalselt oma keha eemalt
näha. Järelikult inimene väljub oma kehast teadvusetus seisundis. See
tähendab seda, et kehast väljumise hetkel on teadvus lakanud eksisteerimast
ja see taas hakkab eksisteerima alles kehast lahus olles, kui inimene tunneb
ennast kehast lahus olevana.
Osa tavaruumis tekkivast elektromagnetlainest tekib ka hyperruumi, mille tulemusena kaob
hyperruumi tekkival elektromagnetlainel põhjuslik kontakt ümbritseva aegruumiga ehk tavaruumiga
ja seega ka välja allikaga. Kui väljal ei ole enam füüsikalist seost teda tekitanud allikaga ehk
laenguga, siis väli eraldub laengust elektromagnetlainena. Antud juhul eraldub väli hyperruumi ehk
väljapoole aegruumi, sest see tekib hyperruumi, milles esineb aegruumi lõpmatu kõverus ehk aja ja
ruumi eksisteerimise lakkamine.
Laeng on välja allikas ehk välja tekitaja. Kui väli ja laeng ( ehk välja allikas ) ei ole enam
omavahel põhjuslikult seotud ( näiteks ei ole enam omavahel „kontaktis“ ), siis väli eraldub
laengust ehk teda tekitanud allikast elektromagnetlainena. See tähendab, et väli hakkab iseseisvalt
eksisteerima elektromagnetlainena sõltumata enam laengu kui välja allika olemasolust.
Elektromagnetlainel endal ei ole laengut.
Tuleb märkida veel ka seda, et väli küll eraldub allikast ( s.t. elektrilaengust ), kuid see mis
eraldub moodustab kõigest imeväikese osa kogu väljast. Sellegipoolest piisab, et tekiks
elektromagnetlaine, mis hakkab hyperruumis eksisteerima. Elektrilaengu poolt tekitatud energiaväli
on võimeline iseseisvalt eksisteerima sõltumata laengu olemasolust ainult elektromagnetväljana ehk
elektromagnetlainena.
156
1.2.18.7.1 LISA: Elektriliselt laetud kera
Inimese närvisüsteemis eksisteerivad füüsikalised väljad. Need energiaväljad on elektriväljad,
mida tekitavad ajus elektrilaengud. Närvirakud ehk neuronid ja närvikiud ( näiteks aksonid ja
neuronite jätked ) on laengute poolt polariseeritud. Sellisel juhul eksisteerivad väljad positiivsete ja
negatiivsete laetud pindade vahelises ruumis. Väljaspool seda ruumala välja ei eksisteeri. Kui aga
neuron laengleb ( ehk neuroni membraan lühikeseks ajaks depolariseerub ), siis väli eksisteerib ka
neuronite vahelises ruumis ehk väljaspool närviraku keha. Sellisel juhul on ajupiirkonnad
elektriliselt aktiivsed ehk aju on üldises töö olekus.
Füüsikalised väljad esinevad ka neuronite sünaptilistes piludes, kus vallanduvad erinevad
mediaatorid ehk virgatsained ( s.t. keemilised ühendid ) elektriimpulsside tõttu. Need
keemilised ühendid on ioonid ehk laengud, mille sünaptilise pilu läbimise korral muudavad
neuroni membraanipotentsiaali vastupidiseks ja neuron hakkab laenglema.
Lõppkokkuvõttes võib öelda, et füüsikalised väljad eksisteerivad inimese närvisüsteemis ainult
kolmes põhilises kohas ehk „koordinatsioonis“: neuronite ja närvikiudude polariseeritud pindade
vahelises ruumis, neuronite laenglemise korral ka neuronite vahelises ruumis ja neuronite
sünaptilistes piludes. Need on energiaväljade kolm põhilist „koordinaati“ inimese närvisüsteemis
ning seega kuskil mujal energiavälju ei ole tuvastatav.
Kõik närvirakud ehk neuronid on elektriliselt polariseerunud, mis tähendab seda, et neuroni
välispinna siseosa on puhkeseisundi korral väliskeskkonna suhtes negatiivse pinge all ehk neuroni
siseosal on negatiivne puhkepotentsiaal, mille väärtus on umbes -70 mV. Puhkepotentsiaali
määravad positiivsete ja negatiivsete ioonide ehk elektrilaengute konsentratsioonid mõlemal pool
närviraku seina. Kuid neuroni pind ei ole siiski täielikult kaetud sellise elektrilise polarisatsiooniga.
Näiteks eksisteerivad nö. „augud“, mille läbi imbuvad neuronisse või väljuvad neuronitest
virgatsained. Need „augud“ eksisteerivad tavaliselt neuronite sünapsites, mida neuroloogiliselt
tuntakse virgatsainete säilitavate põiekestena ( kui nende membraanid sulanduvad rakumembraani )
ja ioonkanalitena ( mille läbi jõuavad erinevad virgatsained postsünaptilisse rakumembraani ). Just
neid kanaleid või auke, mille kaudu virgatsained liiguvad, saab käsitleda neuroni polarisatsiooni
pinna aukudena.
Järgnevalt toome „idealiseeritud näite ehk füüsikalise mudeli“ elektriliselt laetud kerast ehk
sfäärist, mille sisse võib inimene ära mahtuda ja mida laetakse kera seest. Kera ei pöörle, tiirle ega
liigu ruumis. Inimese ajus olevad neuronid laenglevad, mis tähendab seda, et neuronite elektriväljad
tekivad ja lakkavad ajas perioodiliselt. Selle analoogiliseks näiteks võime välja tuua kera ehk sfääri
elektrilaengu, mis tekitab samuti ümbrtisevasse ruumi elektrivälja.
Elektriliselt laetud kera mudeli korral on meil tegemist sfäärilise pinnaga S, mis on laetud
ühtlase pindtihedusega σ. Selline sfäär raadiusega R loob ümbritsevasse ruumi tsentraalsümmeet-
rilise energiavälja, mis tähendab seda, et igas ruumipunktis läbib elektrivälja E vektori siht sfääri
tsentrit. Väljatugevus sõltub kera tsentri kaugusest r ja sfäärilise pinna kõigi punktide jaoks on E
vektor: En = E (r). Kui aga r väärtus on suurem R väärtusest, siis sellisel juhul jääb laeng q sfäärilise
pinna sisemusse. Kera laeng q tekitab kogu energiavälja. Sfäärilise pinna raadiusest R väiksemad
sfäärilised pinnad r ei sisalda elektrilaenguid ja seega laetud sfäärilise pinna sees puudub väli.
Väljaspool sfäärilist pinda on aga väli olemas ja see on sarnaselt nii nagu sfääri tsentrisse paigutatud
sama suure punktlaengu välja korral. Elektriliselt laetud kera korral väheneb alati elektrivälja
potentsiaal
φ kera pinnast eemaldumisel, mille tulemusena väheneb ka laetud kera elektrijõud.
157
Näiteks elektrilaengu q nihutamiseks teelõigul dr laetud kera väljas on välja jõudude töö avaldatav
järgmiselt:
Samas on välja jõudude töö avaldatav ka kui laengu q potentsiaalse energia kahanemisena ehk:
Seega on kaks viimast avaldist omavahel võrdsed:
ehk saame ka seose
milles r märgib suvaliselt valitud suunda sfäärilises ruumis, mis ühtib kera raadiuse suunaga. Kui
me korrutame viimase avaldise mõlemad pooled laenguga q, siis saame järgmise seose:
milles
on elektrijõud teelõigu r suunas, on potentsiaalne energia ja r ehk r märgib suvaliselt
valitud suunda sfäärilises ehk tsentraalsümmeetrilises ruumis. Niimoodi kirjeldatakse elektrivälja
vektori E või skalaari φ abil ehk nende kahe vahel on olemas seos, mis on sarnane potentsiaalse
energia ja jõu omavahelise seosega. Viimane avaldis näitab üldiselt seda, et elektrijõud ja ka välja
potentsiaalne energia kahanevad mõlemad välja allikast.
158
Joonis Vektorväli elektriliselt laetud kera ümber. Kera sees ei ole välja.
Foto allikas:
http://inspirehep.net/record/946729/files/CoulombsLaw.png
Võrrandites olev liige
on avaldatav ka negatiivse grad-na ehk
mida tähistatakse nablana
∇. See on sellepärast nii, et liige
on vektor, mille komponendid on
ja seetõttu võib avaldist
avaldada skalaari φ gradiendina järgmiselt:
ehk
ehk
milles
∇ on nabla. See tähendab seda, et elektrivälja tugevus E on võrdne vastandmärgilise
potentsiaaligradiendiga. Nabla- ehk Hamiltoni operaator
∇ on vektoriline diferentsiaaloperaator. See
159
on vektor, mille komponendid on
ja seega saadaksegi nablaks:
Üksinda sellel vektoril tähendust ei ole, vaid see omandab füüsikalise mõtte ainult siis kui korrutada
see nabla skalaar- või vektorfunktsiooniga. Näiteks funktsiooni gradiendi saame siis kui korrutada
vektor
∇ skalaariga φ, tulemuseks on vektor:
milles elektrivälja potentsiaal φ avaldub järgmise funktsioonina:
Välja potentsiaali kirjeldatakse diferentsiaalvõrrandiga, milleks ongi gradient ehk grad. Gradienti
tähistatakse sümboliga, mida nimetataksegi nablaks:
Kuid vektori A divergentsi saame siis kui korrutada vektor
∇ skalaarselt vektoriga A, tulemuseks on
skalaar:
Vektori rotA ühe komponendi (x) saame siis kui korrutada
∇ vektoriga A vektoriliselt, tulemuseks
on vektor, mille üheks komponendiks on näiteks järgmine avaldis:
∇ on diferentsiaaloperaator. Vektorfunktsioon on mingisuguse funktsiooni φ gradient. Näiteks:
milles
on Laplace´i operaator. Vastavalt sellele kirjeldataksegi kogu elektrivälja Poissoni võrrandi
kaudu:
∆φ = -4π ehk divgradφ = -4π ,
milles div
= 4π ja = -gradφ. Elektrivälja ( s.t. elektrostaatilise välja ) tsirkulatsioon on null
mistahes kontuuri korral:
Viimane valem kehtib ainult elektrostaatilise välja jaoks ja on ka kooskõlas järgmise matemaatilise
avaldisega:
160
Viimane avaldis tähendab seda, et vektori vektorkorrutis iseendaga on null.
Kui aga kogu kera elektrilaeng peaks korraga muutuma ( suuremaks või väiksemaks ), siis
muutub ka laetud kera ümbritsev tsentraalsümmeetriline elektriväli ( vastavalt siis tugevamaks või
nõrgemaks ). Kuid tugevama või nõrgema välja tekkimine kera ümbritsevas ruumis nõuab teatavat
aega. See tähendab seda, et kera välja muutumise ruumilise ülekande kiirus on võrdne valguse
kiirusega c. Väli ja ka välja muutus levib ruumis kiirusega c ehk kulub teatud aeg, et välja allika (
antud juhul kera elektrilaengu ) muutumisel muutuks ka väli teatud kaugusel kera laengust. Näiteks
elektrivälja impulsi levikiirus ühtib valguse kiirusega c ehk välja muutused kanduvad üle kogu
ümbritsevasse ruumi valguse kiirusega c.
Muutuva elektrivälja levik toimub magnetvälja vahendusel. Näiteks elektrivälja muutumine ühes
punktis põhjustab kõigepealt muutuva magnetvälja ja selle magnetvälja muutus kutsub (
elektromagnetilise induktsiooni teel ) esile elektrivälja muutumise naaberpunktis. See tähendab
seda, et igasugune elektri- või magnetvälja muutus levib ruumis lainena. See tekkiv laine ongi
elektromagnetlaine ehk seega elektromagnetväli. Sellest järeldub omakorda see, et kera laengu
muutumisega tekib „lühiajaliselt“ kerat ümbritsev „kerakujuline“ elektromagnetlaine ehk
elektromagnetväli, mis eemaldub laetud kerast ehk nagu „paisuks“ kerast eemale ja mida võib
tõlgendada ka footoni tõenäosuslainena ehk tõenäosusväljana.
Joonis Laetud kera ( joonisel punane ) elektrivälja muutumine tsentraalsümmeetrilises keravälises
ruumis toimub valguse kiirusega c. Visuaalselt sarnaneb see tsentraalsümmeetrilise energiavälja
muutuse „paisumisena“ ajas.
See tõenäosuslaine liigub kerast eemale ehk kerakujulise tõenäosusvälja pind nagu „paisuks“
laetud kerast eemale valguse kiirusega c.
1.2.18.8 Sureva aju teooria
Väljade eraldumine, mis on aluseks inimese kehast väljumisele, sõltub suuresti peamiselt kahest
asjaolust: aju üldise ja lokaalse aktivatsiooni sünkronisatsiooni tasemest ning aju aktivatsiooni
sagedusest ( ehk ajulainetest ). Neuronite laenglemiste omavaheline sünkronisatsioon ja nende
sagedus on määravad asjaolud väljade eraldumiseks inimese närvisüsteemist, mis on inimese kehast
väljumise füüsikaliseks aluseks. Sellised väited tuginevad järgmisele argumentatsioonile, mida
161
esitame lühidalt ja loogilises järjekorras:
1. Eespool me tõdesime, et inimese närvisüsteemist ( eelkõige peaajust ) „eralduvad“
elektromagnetlained hyperruumi just elektriliste impulsside asukohtadest, kuna
elektriimpulsi tekkimise ajal tekivad ka elektromagnetlained, mistõttu peaksid need
„tekkima“ ka hyperruumi.
2. Kuna elektriimpulsid tekivad ja levivad praktiliselt kõikjal inimese närvisüsteemis ehk
kogu närvisüsteemi ulatuses ( kõikjal kus on neuronite kehad, nende jätked ja aksonid )
ning ajas pidevalt ehk kogu aeg, siis seega peaksid nendes tekkivad elektromagnetlained
tekkima ka hyperruumi samuti kogu närvisüsteemi ulatuses ja inimene peaks „kiirgama“
elektromagnetlaineid pidevalt ehk kogu aeg ( isegi elus olles ), kuid mitte meie
tajutavasse ümbritsevasse aegruumi, vaid sellest väljapoole ehk hyperruumi ja seetõttu ei
ole sellist „neurokiirgust“ võimalik katseliselt tuvastada. See võib seletada kunagi ka
inimese telepaatia ja selgeltnägemise võime teadusliku olemuse.
3. Inimese närvisüsteemist ( eelkõige peaajust ) „eralduvad“ elektromagnetlained
hyperruumi just elektriliste impulsside asukohtadest, kuna elektriimpulsi tekkimise ajal
tekivad ka elektromagnetlained, mistõttu peaksid need „tekkima“ ka hyperruumi.
Inimese peaaju läbib sekundis miljoneid närviimpulsse. Need impulsid tekitavad ümber
pea elektrivälja, mille tugevust mõõdetakse elektroentsefalograafiga. Sellega saadud
graafikut nimetatakse elektroentsefalogrammiks ehk lühidalt EEG-ks. Närvirakkudes
tekivad elektrilised võnkumised. See tähendab seda, et ajus on neuronite aktiivsused, mis
korduvad teatud ajavahemiku tagant. Näiteks mingi kindel neuronipopulatsioon on
aktiivne iga 20 ms tagant. Selles seisnebki ajurütmide ( ajulainete ) olemus. Kui impulss
suubub neuronisse või neuron väljastab impulsi, siis neuron laengleb. See tähendab ka
seda, et neuroni laenglemissagedus ( mida võib põhimõtteliselt käsitleda ka neuronite
aktivatsiooni laine sagedusena ) näitab ka impulsside hulka. Näiteks kui sagedus on suur,
siis impulsse levib ajus rohkem. Kui aga sagedus on väike, siis impulsse on ajus vähem.
Seetõttu on inimese ajulained ( ajusagedused ) otseselt seotud elektromagnetlainete
„eraldumisega“ inimese ajust, mis on kehast väljumise füüsikaliseks aluseks.
Näiteks kui hyperruumi tekkivad elektromagnetlained on seotud ajus
tekkivate elektriimpulssidega ja need samad impulsid on omakorda seotud
ajusagedusega ehk ajulainetega, siis seega hyperruumi tekkivad
elektromagnetlained peavad olema samuti seotud ka ajusagedusega ehk
ajulainetega.
4. Inimene peaks „kiirgama“ elektromagnetlaineid pidevalt ehk kogu aeg ( isegi elus olles
), kuid mitte meie tajutavasse ümbritsevasse aegruumi, vaid sellest väljapoole ehk
hyperruumi ja seetõttu ei ole sellist „neurokiirgust“ võimalik katseliselt tuvastada. Elus
oleva ehk normaalse aju funktsioneerimisega kaasnevad enamasti madalad ajusagedused
( ehk väga pikad ajulained ).
Näiteks sügav ehk unenägudeta uni esineb delta lainete ajal ( 0,5 – 3 Hz ),
mis on aga väga aeglased aju lained. Kerge uni ja REM-uni esinevad aga
teeta lainete ajal ( 4 – 8 Hz ), füüsiline ja vaimne lõdvestunud ärkveloleku
seisund alfa lainete ajal ( 9 – 13 Hz ), normaalne ärkveloleku seisund beeta
lainete ajal ( 14 – 30 Hz ) ja kirkad unenäod gamma sagedusel ( enam kui 30
Hz ). Inimesel, kes on täiesti terve ja kellel on rahuolekus silmad kinni,
esinevad alfalained ( 8 – 13 Hz ). Silmade avamise korral asenduvad
alfalained beetalainetega ( 14 – 30 Hz ). Inimese uinumise ajal langeb aju
bioelektriline aktiivsus ( võivad esineda teetalained 4 – 7 Hz ).
162
Inimese teadvus ei esine väga nõrga neuraalse aktiivsuse korral (
näiteks narkoosi või kooma puhul ) ja samuti mitte liiga tugeva
neuraalse aktiivsuse korral ( näiteks epileptilise hoo või elektrišoki
korral ). Seega teadvus esineb kesknärvisüsteemide keskmisel
aktiivsuse nivool ( näiteks ärkveloleku desünkroniseeritud EEG ).
Näiteks kui ajus esinevad suure amplituudiga aeglased lained ( umbes
0,1-1 Hz ), siis inimene on teadvusetuses seisundis. Nii on see näiteks
üldnarkoosi ja teadvuseta sügava une ajal. Inimeste ajus esinev väga
tugev või väga nõrk gamma-sageduslik faasisünkroonsus viib aju
samuti teadvuseta seisundile.
Aju normaalse aktiivsuse korral esinevad palju rohkem sünkronisatsioone
laenglevate neuronite või aktiivsete ajupiirkondade vahel.
5. Kuid aju suremise faasis tekib lühikeseks ajaks selline olek, mille korral esineb väga
intensiivne ajuaktiivsus ehk väga kõrge ajusagedus. See tähendab seda, et enne aju üldise
aktiivsuse lakkamist tõuseb ajuaktiivsuse sagedus lühikeseks ajaks väga suureks ehk aju
suremise faasis tekib mõneks lühikeseks ajaks kõrgsageduslik ajuaktiivsus. Näiteks
pärast südameseiskumist esinevad ajulained veel umbes 30 sekundit ja seda suurema
aktiivsusega. Näiteks rottidel on pärast elutegevuse lakkamist kõrgsagedusega ajulaineid
isegi rohkem kui elus ja hea tervisega loomade korral.
Aju suremise faasis ei laengle neuronid üksteise suhtes enam sünkroonselt,
vaid selle korrapära on asendunud kaootilisus ehk mittesünkroonne
laenglemine. Aju suremise faasis lakkab sünkronisatsioon peaaegu täielikult
ja seetõttu laenglevad neuronid üksteise suhtes enam-vähem kaootiliselt.
6. Elus oleva ehk normaalse aju funktsioneerimise korral, millega kaasnevad enamasti
madalad ajusagedused ( ehk väga pikad ajulained ), ei ole täheldatud inimese
surmalähedasi kogemusi ehk kehast väljumisi. Kuid aju suremise faasis, mille korral
esineb väga intensiivne ajuaktiivsus ehk väga kõrge ajusagedus, on täheldatud
surmalähedasi kogemusi ehk inimese kehast väljumisi. Sellest järeldub, et ajulained on
kuidagi seotud elektromagnetlainete „eraldumisega“ inimese ajust, mis on kehast
väljumise füüsikaliseks aluseks.
Normaalse ajuaktiivsuse korral esineb sünkronisatsiooni rohkem, kuid aju
suremise faasis väheneb erinevate ajupiirkondade sünkroonsus peaaegu
miinimumi.
7. Eelmistest punktidest järeldus, et ajulained peavad olema kuidagi seotud
elektromagnetlainete „eraldumisega“ inimese ajust, mis on kehast väljumise
füüsikaliseks aluseks. Seda seost võibki esitada järgmiselt:
1) Kõik see viitab sellele, et inimene kiirgab elektromagnetlaineid tegelikult
pidevalt ( isegi elus olles ), kuid ainus vahe on lihtsalt selles, et madalal
ajuaktiivsuse sagedusel ( ehk normaalse aju funktsioneerimise korral )
eralduvad väljad ajust hyperruumi „kaootiliselt“ ( s.t. suurte
ajaintervallide vahedega ), mille korral ei ole need väljad üksteisega
suuresti seotud. Kuid sellegipoolest võib see seletada kunagi inimese
telepaatia ja selgeltnägemise võime teadusliku olemuse.
Kui aju sagedus on madal ehk ajaperiood tegevus- ja
163
puhkepotentsiaali oleku vahel on väga suur, siis neuronite
väljad „eralduvad“ hyperruumi erinevates ajahetkedes ja
seetõttu ei pruugi need väljad omavahel olla funktsionaalselt
seotud.
2) Kõrgsagedusliku ajuaktiivsuse korral ( mis esineb tavaliselt sureva aju
faasi ajal ) eralduvad väljad ajust hyperruumi peaaegu üheaegselt ( s.t.
väga väikeste ajaintervallide vahedega ). Selle tulemusena on eraldunud
väljad üksteisega rohkem funktsionaalselt seotud ja seetõttu on võimalik
ka teadvuse eksisteerimine selles eraldunud väljade süsteemis.
Kui aju sagedus on väga kõrge ( umbes sajad või isegi
tuhanded Hz-id ), siis ajaperiood tegevus- ja puhkepotentsiaali
oleku vahel on väga väga väike. Seetõttu võivad eraldunud
väljad olla juba omavahel funktsionaalselt seotud, mille korral
võib selles eraldunud elektromagnetlainete väljas eksisteerida
ka juba inimese teadvus ja üldine mina tunne. Sellisel juhul
eralduvad erinevad väljad küll erinevates ajahetkedes, kuid
nende väljade eraldumiste ajahetkede vahelised perioodid on
lihtsalt palju kordi väiksemad.
Kuna need väljad peavad inimese närvisüsteemist eralduma, mille tekitavad tuhanded elektriim-
pulsid üle kogu aju, siis seega peab inimese kehast väljumine ehk väljade eraldumine inimese
närvisüsteemist toimuma enne kooma või kliinilise surma ( ka ajusurma ) seisundi saabumist, kuna
siis on elektriimpulsid lakanud olemast inimese ajus. See tähendab seda, et väljade eraldumine
toimub inimese aju normaalse funktsioneerimise ja ajusurma vahepealses staadiumis ehk aju
suremise faasis ( mitte ajusurma ajal ), mil inimene ei ole enam teadvusel ja erinevate ajupiirkon-
dade tööd hakkavad üksteise järel lakkama. Kui inimene on kooma või kliinilise surma seisundis,
siis ei toimu enam mingit kehast väljumist. Selleks ajaks on see juba toimunud.
Väljade eraldumine saab toimuda ainult neuronite laenglemiste arvelt, mille korral
eksisteerivad laenglevate neuronite vahelises ruumis elektriväljad. See tähendab
seda, et ainult neuronite laenglemistega tekitatud väljad võivad eralduda ajust, sest
kliinilises surmas ehk aju puhkepotentsiaali seisundi ajal neuronid enam ei laengle ja
seetõttu neuronite vahelises ruumis ei eksisteeri enam välju. Välja allika kadumisega
lakkab koheselt ka väli ise.
Kui üks neuron elektriliselt laengleb ehk on tegevuspotentsiaali olekus, siis teine lähedal asuv
neuron, mis on sel ajal parajasti puhkepotentsiaali olekus, satub selle esimese laengleva neuroni
elektrivälja. Selline olukord aga ei jää selliseks, sest tegevuspotentsiaali olekus olev neuron läheb
üle mõne lühikese aja pärast puhkeolekusse ja tema lähedal puhkeolekus olev neuron läheb üle
tegevuspotentsiaali olekusse. Sellisel juhul vahetuvad omavahel potentsiaali olekud, mille
esinemise sagedust näitabki ajusagedus ( ja seeläbi ka ajulained ). Siit on selgesti näha seda, et kui
sagedus on madal ehk ajaperiood kahe erineva potentsiaali vahel on väga suur, siis neuronite väljad
„eralduvad“ hyperruumi erinevates ajahetkedes ja seetõttu ei pruugi need väljad omavahel
funktsionaalselt kontakteeruda või kombineeruda.
Näiteks laetud osakeste väljad satuvad väljade kombinatsiooni ehk superpositsiooni olekusse kui
need satuvad ruumis üksteisele piisavalt lähedale. Siin on see sama asi aga ainult ajaga seonduvat (
ehk sagedusega ). Näiteks kui ajusagedus on juba väga kõrge ( umbes sajad või isegi tuhanded Hz-
id ), siis ajaperiood kahe erineva potentsiaali oleku vahel on väga väga väike ja seetõttu võivad
eraldunud väljad olla juba omavahel funktsionaalselt seotud, mille korral võib eksisteerida ka juba
inimese teadvus ja üldine mina tunne. Sellisel juhul eralduvad erinevad väljad küll erinevates
ajahetkedes, kuid nende väljade eraldumiste ajahetkede vahelised perioodid on lihtsalt väga väga
164
väikesed.
Kui inimene väljub oma kehast, siis peavad peaaegu kõik ajus olevad väljad sealt eralduma
hyperruumi ja seda peaaegu üheaegselt. Just ajaperiood ongi siin võtmesõnaks. Väljad eralduvad
ajust kas üheaegselt või võimalikult väikeste ajaintervallide jooksul. See tähendab seda, et miljardid
väljad ei eraldu hyperruumi kõik üheaegselt, vaid tegelikult järgemööda üksteise järel. Selleks et
säiliks inimese teadvus, psüühiline tegevus ja üldine isiksus, peavad väljade eraldumisperioodid
olema võimalikult väikesed sarnaselt nii nagu peab aju olema tavaliselt üldiselt aktiveeritud ( s.t.
peab esinema aju üldine aktivatsioon ) selleks, et inimene oleks teadvusseisundis. Ajaperioodi
väiksust võimaldab ainult väga kõrge ajusagedus ja see tähendab seda, et inimese kehast väljumine
ehk väljade üldine eraldumine ajust saab toimuda ainult väga kõrgel ajusagedusel.
Füüsikas tähendab sagedus seda, et mitu täisvõnget tehakse ühes ajaühikus. Sagedus
on pöördvõrdeline perioodiga. Periood näitab, et kui palju aega kulub ühe täisvõnke
tegemiseks. Laenglevate neuronite kontekstis tähendab sagedus seda, et mitu korda
neuron laengleb ühes ajaühikus. Sageduse ühikuks on hertz ehk Hz.
Kui impulss suubub neuronisse või neuron väljastab impulsi, siis neuron
laengleb. See tähendab ka seda, et neuroni laenglemissagedus ( mida võib
põhimõtteliselt käsitleda ka neuronite aktivatsiooni laine sagedusena ) näitab
ka impulsside hulka. Näiteks kui sagedus on suur, siis impulsse levib ajus
rohkem. Kui aga sagedus on väike, siis impulsse on ajus vähem.
Kõik see vihjab tegelikult sellele, et kui aju töötab madalal sagedusel, siis eksisteerib ainult
osaline ehk kaootiline väljade eraldumine ehk „kiirgumine“ inimese närvisüsteemist. See tähendab,
et inimene kiirgab elektromagnetlaineid pidevalt ( isegi elus olles ), kuid mitte meie tajutavasse
ümbritsevasse aegruumi, vaid sellest väljapoole ehk hyperruumi ja seetõttu ei ole sellist
„neurokiirgust“ võimalik katseliselt tuvastada. See võib seletada kunagi ka inimese telepaatia ja
selgeltnägemise võime teadusliku olemuse. Kui aga inimese aju läheb üle kõrgsageduslikule
aktiivsusele, siis toimub juba täielik närvisüsteemi „kiirgumine“, millega kaasneb ka juba siis
teadvuse eraldumine ajust. Tavaliselt järgneb sellele kõrgsagedusliku ajuaktiivsuse perioodile
kliiniline surm või kooma seisund.
1. Kõik see tähendab seda, et inimene kiirgab elektromagnetlaineid tegelikult
pidevalt, kuid ainus vahe on lihtsalt selles, et madalal ajuaktiivsuse sagedusel (
ehk normaalse aju funktsioneerimise korral ) eralduvad väljad ajust hyperruumi
kaootiliselt, mille korral ei ole need väljad üksteisega suuresti seotud.
2. Kuid kõrgsagedusliku ajuaktiivsuse korral ( mis esineb tavaliselt sureva aju faasi
ajal ) eralduvad väljad ajust hyperruumi peaaegu üheaegselt ( s.t. väga väikeste
ajaintervallide vahedega ). Selle tulemusena on eraldunud väljad üksteisega
rohkem funktsionaalselt seotud ja seetõttu on võimalik ka teadvuse
eksisteerimine selles eraldunud väljade süsteemis.
Inimese närvisüsteemis esineb väljade eraldumine ehk nö. „neurokiirgus“ tegelikult pidevalt,
isegi elus olles. Kuid täielik väljade eraldumine inimese närvisüsteemist ehk kõige intensiivsem või
aktiivseim ( s.t. äärmuslikum ) neurokiirgus toimub siis, kui inimese ajus esineb kõrgsageduslik
aktiivsus ja neuronid ei laengle enam üldjuhul sünkroonselt ( ehk toimub nö. „vabalaenglemine“ ).
Selline aju üldine aktivatsiooniseisund esineb enamasti inimese kooma või kliinilise surma eel, mil
inimene on täiesti teadvusetus olekus ja ajuaktiivsus hakkab vaikselt välja lülituma.
Normaalse aju funktsioneerimisega kaasnevad enamasti madalad ajusagedused ( ehk väga
pikad ajulained ). Kuid aju suremise faasis tekibki lühikeseks ajaks selline olek, mille korral
esineb väga intensiivne ajuaktiivsus ehk väga kõrge ajusagedus. Enne aju üldise aktiivsuse
165
lakkamist tõuseb ajuaktiivsuse sagedus lühikeseks ajaks väga suureks. Aju suremise faasis
tekib mõneks lühikeseks ajaks kõrgsageduslik ajuaktiivsus:
Jimo Borjigin´i 2013. aasta uurimus näitas, et pärast südameseiskumist esinevad
ajulained veel umbes 30 sekundit ja seda suurema aktiivsusega. Aju aktiivsus hääbub
täielikult pärast südame seiskumist umbes 30 sekundi jooksul. Sealjuures läbib
ajuaktiivsuse hääbumine teatud faase. Näiteks 2 sekundit pärast südameseiskumist
ajuaktiivsus suureneb, pärast seda väheneb see peaaegu kõikides ajupiirkondades ja
veidi enne täielikku ajuaktiivsuse hääbumist suureneb aktiivsus lühiajaliselt
üksikutes ajupiirkondades.
Eksperimentaalsed katsed on veenvalt näidanud, et surma piiril aju aktiivsus
kasvab. USA Michigani Ülikooli teadlased on näidanud seda, et aju
elektriline aktiivsus suureneb vahetult enne surma ja nende meelest seletab
see ära inimeste surmalähedaseid kogemusi, mis ilmnevad vahetult enne
surma. Näiteks katse surevate rottidega näitas, et loomade ajutegevuse
intensiivsus suurenes vahetult enne surma. Sellest järeldavad teadlased, et
midagi samalaadset toimub ka inimeste ajus, kui nad kogevad surmalähedasi
elamusi. Uuringu juht Jimo Borjigin sõnas:
„Siiani on arvatud, et pärast kliinilist surma, kui verevool ja
hingamine lõppeb, kahaneb aju aktiivsus. Uuring näitas, et nii see ei
ole.“
Kuna inimeste kliinilist surma on raske uurida, siis seega tehti katsed
rottidega. Katses peatati südametöö 30-ks sekundiks ja selle tagajärjel tekkis
neil kõrgsagedusega ajulainete ehk gamma-ostsillatsioonide järsk
lisandumine. Kõrgsagedusega ajulained on seotud neuronite töö ja teadvusel
olekuga. Nende katsete juures oli tähelepanuväärne asjaolu veel ka see, et
pärast elutegevuse lakkamist oli rottidel selliseid ajulaineid isegi rohkem kui
elus ja hea tervisega loomade korral. Uuringu juhi Borgjigini meelest saab
sellega ära seletada inimeste surmalähedasi kogemusi. Gamma-ostsillatsiooni
lisandumine tõendab näiteks ajukoore suurenenud aktiivsust vahetult enne
surma.
Rottide ja ahvidega tehtud katsetel on salvestatud ajus surma eel toimuvat. Need
katsed on veenvalt näidanud, et alfa- või beetasageduste aktiivsus surma eel väheneb,
kuid gammasagedusribas aktiivsus suureneb. Ajmal Zemmar ja Raul Vicente Tartu
Ülikoolist ning nende töörühm on avastanud, et kui inimene saab südamerabanduse,
siis vahetult enne seda väheneb mõne ajupiirkonna aktiivsus ( täpselt nii nagu oli
seda nähtud loomkatsetes ). Kuid EEG-seadmega on tuvastatud, et gammasagedusel
aktiivsus suurenes. Aju gammasageduslik aktiivsus on mõned minutid enne inimese
südamehäireid tunduvalt väiksem. Kõike seda võis ka oletada ainult loomkatsete
põhjal. See tähendab seda, et inimeselt kogutud andmed on ühtinud loomkatsetes
kogutud andmetega.
Enne südame ja aju töö täielikku lakkamist suureneb plahvatuslikult virgatsainete
hulk inimese ajus. See tähendab, et surma lähenedes suureneb inimese ajus
virgatsainete hulk plahvatuslikult. Näiteks aju nägemiskeskuse ja otsmikusagara
keemiline aktiivsus suureneb mitmekordseks. Otsmikusagar on aju osa, mis juhib
inimese teadvust ja mõtteid. Arvatakse olevat, et virgatsainete konsentratsiooni
taseme plahvatuslik tõus enne aju ja südame töö lakkamist on aju reaktsioon
ohtlikule hapnikuvaegusele, mis esineb mõned minutid enne aju ja südame töö
166
lakkamist.
„Aju oimusagarad hakkavad vallandama neurotransmittereid ka siis, kui aju ei saa
kaua aega hapnikku. Vallandub elektromagnetiline energia, mis võibki tekitada SLK-
sid. Hõljumise ja lendamise tunne, müstilised kogemused, kehaväline tunne,
mälestuste taasaktiveerumine, deja vu kogemus – kõiki neid tundeid võib põhjustada
oimusagara teatud piirkondade liiga suur aktivatsioon.“ ( „Life after death, a
skeptical inquiry“, executive producer: Erik Nelson )
Normaalse ajuaktiivsuse korral esineb sünkronisatsiooni rohkem, kuid aju suremise
faasis väheneb erinevate ajupiirkondade sünkroonsus peaaegu miinimumi. See
tähendab seda, et aju suremise faasis ei laengle neuronid üksteise suhtes enam
sünkroonselt, vaid selle korrapära on asendunud kaootilisus ehk mittesünkroonne
laenglemine. Aju suremise faasis lakkab sünkronisatsioon peaaegu täielikult ja
seetõttu laenglevad neuronid üksteise suhtes enam-vähem kaootiliselt. Kuid aju
normaalse aktiivsuse korral esinevad palju rohkem sünkronisatsioone laenglevate
neuronite või aktiivsete ajupiirkondade vahel.
Kuna katse surevate rottidega näitas loomade ajutegevuse intensiivsuse suurenemist vahetult
enne nende surma, siis sellest järeldavad teadlased, et midagi samalaadset toimub ka inimeste ajus,
mis võibki põhjustada surmalähedasi kogemusi. Hõljumise ja lendamise tunne, müstilised
kogemused, kehaväline tunne, mälestuste taasaktiveerumine, deja vu kogemus – kõiki neid tundeid
võib põhjustada näiteks oimusagara teatud piirkondade liiga suur aktivatsioon. Kuid inimese
teadvus ei esine väga nõrga neuraalse aktiivsuse korral ( näiteks narkoosi või kooma puhul ) ja
samuti mitte liiga tugeva neuraalse aktiivsuse korral ( näiteks epileptilise hoo või elektrišoki korral
). Inimese teadvus esineb kesknärvisüsteemide keskmisel aktiivsuse nivool ( näiteks ärkveloleku
desünkroniseeritud EEG ). Seetõttu ei saa ajutegevuse intensiivsuse suurenemine vahetult enne
surma olla tegelikuks põhjuseks inimeste surmalähedastele kogemustele, mida teadlased ekslikult ja
agaralt hüpotiseerivad. Kõrgsagedusega ajulained on seotud neuronite tööga, kuid mitte teadvusel
olekuga.
Näiteks Mohamad Koubeissi uurimused on näidanud, et kui ajupiirkonda, mida
nimetatakse „claustrumiks“, elektriliselt stimuleerida, siis kaotab inimene teadvuse ja
suureneb aju üldise elektrilise aktiivsuse sünkroonsus. Claustrumi ajupiirkond töötleb
kahe ajupoolkera vahelist suhtlust ja ühendab tähelepanuga seotud piirkondi. Vasak
ja parem ajupoolkera moodustavad eesaju.
Peaaegu kõikidel juhtudel ei mäleta inimesed oma kehast väljumise tunnet. Enamasti
mäletatakse seda, et alguses ( nagu ikka veidi aega enne surma ) piineldakse hirmsate valude käes,
mida vigastatud inimese keha põhjustab ja pärast seda tuntakse äkki, et ollakse oma enda kehast
lahus. Sellega kaasneb imeline kaalutuse tunne ja erakordne võimalus reaalselt oma keha eemalt
näha. Järelikult inimene väljub oma kehast teadvusetus seisundis. See tähendab seda, et kehast
väljumise hetkel on teadvus lakanud eksisteerimast ja see taas hakkab eksisteerima alles kehast
lahus olles, kui inimene tunneb ennast kehast lahus olevana.
Tähelepanuväärne asjaolu on seejuures see, et siiani arvati seda, et inimese kehast väljumine
toimub kooma või kliinilise surma ajal. See aga on tegelikult ekslik mulje, mis tuleneb lihtsalt
sellest, et sellisele üldisele aju seisundile, mille korral esineb väga intensiivne väljade eraldumine
ajust, järgneb tavaliselt ajusurm. Seetõttu ongi jäänud üsna ekslik mulje, et ajusurm põhjustab
kuidagi moodi inimese kehast väljumise, kuigi tegelikult see nii ei ole.
Pärast elutegevuse lakkamist on näiteks rottidel kõrgsageduslikke ajulaineid isegi rohkem kui
elus ja hea tervisega loomade korral. Uuringu juhi Borgjigini meelest saab sellega ära seletada
inimeste surmalähedasi kogemusi. Näiteks gamma-ostsillatsiooni lisandumine tõendab näiteks
ajukoore suurenenud aktiivsust vahetult enne surma. Kuid ajutegevuse intensiivsuse suurenemine
167
vahetult enne surma ei saa olla tegelikuks põhjuseks inimeste surmalähedastele kogemustele, mida
teadlased ekslikult ja agaralt hüpotiseerivad. Vahetult enne ajusurma tekib ajus lühikeseks ajaks
kõrgsageduslik ajuaktiivsus, mille korral eralduvad väljad ajust hyperruumi peaaegu üheaegselt (
s.t. väga väikeste ajaintervallide vahedega ). Selle tulemusena on eraldunud väljad üksteisega
rohkem funktsionaalselt seotud ja seetõttu on võimalik ka teadvuse eksisteerimine selles eraldunud
väljade süsteemis. Selles kontekstis on võimalik tõepoolest järeldada seda, et:
„ ...surmalähedased kogemused ehk SLK-d on aju erinevate funktsioonide tagajärg.
SLK-d näitavadki seda, kuidas inimene sureb. SLK-d on sureva aju viimaste
funktsioonide vallandumine.“ ( „Life after death, a skeptical inquiry“, executive
producer: Erik Nelson )
1.2.19 Inimese teadvuse eksisteerimine ainult väljade konfiguratsioonina
1.2.19.1 Sissejuhatuseks
Inimese teadvuse ja psüühika materiaalseks eksisteerimise vormiks on elektriväljad, mida
tekitavad ajus olevad tuhanded neuronid. Inimese teadvus ja psüühika baseeruvad neuronite
elektriväljade konfiguratsioonidel ja omakorda nende kombinatsioonidel. See tähendab seda, et
inimese teadvuse ja psüühika eksisteerimiseks on vaja elektriväljade olemasolu, mille tekitajateks
on ajus olevad tuhanded neuronid.
Näiteks tekib inimesel “valutunne” parajasti siis, kui ta kõrvetab oma näpud ära ja selle
tagajärel liiguvad teatud ärritused teatud ajupiirkonda, kus neid töödeldakse. Sellisteks
inimese vaimuseisundite elamussisudeks nimetatakse kvaalideks. Kvaale on nimetatud ka
fenomeniliseks teadvuseks. Valu tunne on C-kiudude aktivatsioon. See tähendab seda, et
valu, kui eriline teadvuse kvaliteet ja närvirakkude ehk neuronite teatud elektrilised nähtused
on üks ja sama. Elektrilised nähtused ja teadvusilmingud ( s.t. hingeseisundid ) on üks ja
sama.
Seetõttu võibki öelda seda, et näiteks kui neuroneid ajus ei oleks, kuid kõikide
kadunud neuronite elektriväljad eksisteeriksid ja funktsioneeriksid täpselt
samamoodi edasi, siis tõenäoliselt jääks kestma ka teadvus ( psüühika ).
Inimese kehast väljudes on teadvuse ja psüühika tekitajaks valgus ( ehk elektromagnetlained ),
milles esinevad samuti elektriväljad. Tekib küsimus, et kuidas tekib inimese teadvus valgusest ehk
kuidas valgus tekitab inimese teadvuse. Suurim ja põhjapanevaim erinevus inimese ajus ja kehast
väljunud olekus oleva teadvuse vahel on see, et ajus eksisteerivad paigal seisvad väljad ( sest
neuronid ajus üksteise suhtes ei liigu ), kuid kehast väljunud olekus baseerub teadvus liikuvatel
väljadel ( valguslaine ei saa ruumis olla paigal ).
Järgnevalt on esitatud 12 võimalikku aspekti, mida peab teadma ja uurima, kui me soovime
mõista erinevate elektromagnetlainete omavahelisi konfigureerimisi, mille tulemusena peab säilima
inimese psüühika ( teadvus ) ja milles esineb ilmselt ka sarnasusi inimese närvisüsteemis
eksisteerivate väljade füüsikaga:
168
1. (Elektromagnet)lainete pikkused, suurused
2. Lainete sagedused
3. Erinevate lainete väljade omavaheline suhestumine ehk konfigureerumine
4. Lainefaasi kiiruse võimalik mõju
5. Lainete liikumistrajektoorid
6. Lainete interferentsi ja difraktsiooni nähtused
7. Lainete liitumised
8. Kui palju on laineid?
9. Lainete paiknemine ruumis
10. Lainete levimiskiirused
11. Lained kui osakesed
12. Lainete ehk osakeste kvantpõimumised
Kogu valgusolendi füüsika peab rangelt baseeruma nendel 12-nel aspektil. Muid võimalusi lihtsalt
ei ole. Peame leidma nii sarnasusi kui ka erinevusi valgusolendi ja inimese närvisüsteemi elektro-
magnetismi füüsika vahel.
1.2.19.2 Sarnasused ja erinevused
Elektromagnetlaines esineb elektri- ja magnetvälja üksteise muutumine, mis on võimeline
eksisteerima aegruumis ka ilma laengute olemasoluta.
Elektri- ja magnetvälja üksteiseks muutumist esineb tegelikult ka elus oleva inimese
ajus. Näiteks võime ettekujutada, et närviimpulss ehk elektriline signaal tekitab
ümbritsevas ruumis magnetvälja. Kui impulss suubub neuronisse, siis neuron hakkab
laenglema, mis tekitab ruumis omakorda elektrivälja. See tähendab ka seda, et
magnetväli „muutus“ elektriväljaks ja kui neuronist väljub impulss, siis elektriväli
„muutub“ uuesti magnetväljaks. Magnetväli on oma olemuselt liikuv elektriväli.
Kui ruumis levivad elektromagnetlained on üldjuhul üksteisest isoleeritud ( kuna
elektromagnetlaine elektri- ja magnetväli on ruumis üsna lokaliseeritud ), siis seevastu närvirakud
ehk neuronid ei ole aju ruumis üksteisest isoleeritud, mis tähendab seda, et kui neuronid ajus
elektriliselt laenglevad, siis elektriväljade kaudu satuvad neuronid üksteise suhtes interaktsiooni (
vastastikmõjusse ) täpselt nii nagu üksteise lähedale viidud laetud kehad ruumis.
Kuid närvikiud ( näiteks neuronite aksonid ) on ümbritsevast ruumist isoleeritud
rasvarikka müeliinkestaga, mida toodavad gliiarakud. Gliiarakud ei juhi erutusi.
Need rakud isoleerivad üksteisest neuronid ja jätked. Valgeaine hele värvus just
sellest tulenebki. Valgeollus ümbritseb ajurakkude ühendusi. Valgeollus sisaldab
ajurakkude ühendusteid. Aksoneid ümbritsevates müeliinkestades on katkestused,
mida nimetatakse Ranvier´ soonisteks. Müeliinkiht võimaldab signaalil liikuda 100
korda kiiremini. Kuna nende kaudu liigub elektriimpulss, mis tekitab magnetvälja (
sest liikuv laeng tekitab ümbritsevas ruumis magnetvälja ), siis isolatsiooni tõttu ei
saa see interakteeruda ümbritsevas ruumis laenglevate neuronite väljadega. Selles
mõttes on liikuvate elektriimpulsside ja paigalolevate laenglevate neuronite väljad
üksteisest isoleeritud.
169
Kogu maailmapilt on inimese ajus erinevate ajupiirkondade vahel ära „liigendatud“. See
tähendab seda, et erinevaid psüühilisi omadusi ja teadvuse elamusi töötlevad erinevad lokaalsed
ajupiirkonnad. See on teaduslik fakt.
Kuna inimese kehast väljumise korral „eralduvad“ füüsikalised väljad erinevatest
ajupiirkondadest üle terve aju, siis järelikult peaksid töötlema inimese erinevaid
psüühilisi omadusi ja teadvuse elamusi kehast väljumise oleku korral samuti just
erinevad elektromagnetlainete ehk väljade ruumipiirkonnad. See tähendab seda, et
kogu maailmapilt peaks inimese kehast väljunud olekus olema erinevate
elektromagnetlainete ruumipiirkondade vahel ära liigendatud täpselt nii nagu on seda
erinevate ajupiirkondade korral. Nende kahe vahel peaksid sarnasused olema üsna
ilmsed.
Kuna kogu inimese maailmapilt peaks erinevate elektromagnetväljade
ruumipiirkondade vahel olema ära liigendatud täpselt nii nagu on seda erinevate
ajupiirkondade korral, siis seega võivad ruumis paiknevate miljonite
elektromagnetlainete „asendid“ üksteise suhtes olla sarnaselt nii nagu seda on
miljonite neuronite väljade korral inimese bioloogilises ajus. See tähendab seda, et
miljonite elektromagnetlainete paiknemised ruumis ehk nende üldine ruumiline
struktuur/ehitus peab sarnanema inimese aju ( närvisüsteemi ) neuronite võrgustiku
ehitusega. Näiteks miljonid neuronid moodustavad sellise ühtse bioloogilise süsteemi
ehk võrgustiku, mida me väljaspoolt näemegi ajuna. Täpselt sama peaks olema ka
miljonite elektromagnetlainetega hyperruumis ehkki kehast väljunud inimene näeb
väljaspoolt „ühtse valgusväljana“.
Elektromagnetlaine elektriväli on ajas impulsseeruv, mis tähendab seda, et see väli tekib ja kaob
ajas perioodiliselt. See sarnaneb närvirakkude laenglemistega ajas. Ka neuronite ümber olevas
ruumis tekivad elektriväljad ajas perioodiliselt. Elektromagnetlaines olev magnetväli tekib ajas
samuti perioodiliselt. See sarnaneb aga närvikoes liikuvate närviimpulssidega, sest liikuvad laengud
tekitavad ajus magnetväljasid.
Kuna kõik elektromagnetlained „liiguvad“ hyperruumist tavaruumi ( selline on nende kõikide
lainete ühine kiirusvektor ) ja kõik lained liiguvad kiirusega c, siis seega on need lained ( ehk väljad
) üksteise suhtes paigal ja seetõttu ei oma erinevate lainete liitumised, inteferents ja difraktsioon siin
mingit mõtet. Ka neuronid ja nende laengute väljad on ajus üksteise suhtes paigal. Neuronid ajus ei
liigu, liiguvad ainult elektriimpulsid.
Kuna kõik elektromagnetlained on üksteise suhtes paigal, siis seetõttu ei saa esineda
erinevate lainete omavahelisi liitumisi ja sellest tulenevalt ka optikast tuntud
nähtused nagu näiteks lainete inteferents ja difraktsioon.
MÄRKUS: Neuronid liiguvad ajus ainult siis kui need arenevad närvisüsteemi
kujunemise käigus spetsialiseerumata tüvirakkudest. Sellisel ajal rändavad nad ajus
enda tegevuspaikadesse.
1.2.19.3 Erinevaid teadvuse aspekte töötlevad aju erinevad piirkonnad
170
Teadvuselamus on ruumis ühtne, kuid erinevaid teadvuse aspekte töötlevad aju erinevad
piirkonnad. See tähendab seda, et inimese maailmapilt on aju erinevate piirkondade vahel ära
liigendatud ehk ruumiliselt lahus. Maailmapilt on ajus ruumiliselt lahus, kuid teadvuses ühtne.
Inimese teadvuslik kogemus on ruumis ühtne. See tuleneb otseselt inimese subjektiivsest
kogemusest, mida võib käsitleda kui faktina. Teaduslikud aju uuringud aga näitavad, et inimese
maailmapilt on aju erinevate piirkondade vahel ära liigendatud. Näib, et inimese subjektiivne
kogemuslik fakt teadvuse omadustest on vastuolus teaduslike aju uuringute andmetega.
Kesk- ja perifeerse ehk piirdenärvisüsteemi koostöö tulemusena kujuneb inimesel mistahes
käitumisvorm. Peaaju juhib inimese kõiki käitumisviise. Peaaju, seljaaju ja närvid moodustavad
närvisüsteemi. Närvisüsteem koosneb närvirakkudest ehk neuronitest ja närvirakkude kogumeid
nimetatakse „tuumadeks“. Aju hallaine moodustavad närvirakkude kogumid, mis paistavad hästi
silma ja on mõõtmetelt üsna suured. Suurte närvirakkude kogumite sees eristuvad mitmed
väiksemad tuumad. Aju valgeaine moodustavad närvirakkude pikad jätked. Need ajupiirkonnad on
palju heledamad.
Mõned olulisemad ajuosad on ajukoor, talamus, keskaju, mõhnkeha, nägemisnärv, ajuripats,
hüpotalamus, ajusild, piklikaju ja väikeaju. Inimese peaaju jagatakse eesajuks, vaheajuks,
keskajuks, ajusillaks, väikeajuks ja piklikajuks.
Piklikaju on seljaaju jätkuks ja selles asuvad sellised tuumad, mis kontrollivad näiteks inimese
hingamist, vereringet, neelamist ja kehaasendit. Piklikaju läheb üle ettepoole võlvuvaks ajusillaks,
milles asuvad sellised tuumad, mis kontrollivad näiteks inimese tähelepanu, ärkvelolekut, und,
näolihaseid, keelt, silmi ja kõrvu. Väikeaju asub ajusillast selgmisel pool. Väikeajus olevad
neuronid tagavad tasakaalustatud kehaasendi ja liigutuste täpsuse. Nägemis- ja kuulmismeelte
kaudu jõuab info keskajusse. Erinevaid asju kaugelt märgata võimaldabki hästi arenenud keskaju.
Keskaju kontrollib ärkveloleku ja une vaheldumist, koordineerib liigutusi, võimaldab tajuda valu ja
aitab hoida kehatemperatuuri.
Talamus ja hüpotalamus moodustab vaheaju. Talamuses asuvad sellised tuumad, mida võib
tõlgendada „vahejaamadena“ tajutud info edastamisel ajukoorde. See tähendab seda, et enne info
jõudmist ajukoorde läbib see talamuse tuumasid, milles toimub samuti infotöötlus.
Talamus on esimene ajupiirkond, mis nägemisaistingut töötleb. Talamuses analüüsivad osad
neuronid värvusi ja kontuure, kuid teised aga liikumist ja sügavust. Kuid lõplik visuaalne
pilt moodustub visuaalses ajukoores ehk korteksis, kuhu suunduvad lõpuks nägemisnärvi
kiud. Visuaalsest korteksist omakorda saadetakse nägemisinfo aju teistele osadele. Peab ära
märkima, et visuaalse kujutise saatmise intensiivsus väheneb, kui aju on visuaalsest infost
juba aru saanud.
Valgusaistinguid võtavad silmas vastu retseptorid, mida on kahte liiki. Värvuste
peale reageerivad kolvikesed ja nõrga valguse peale kepikesed. Retseptorid
muudavad erutuse elektriimpulssideks ja need saadetakse nägemisnärvi. Parem ja
vasak nägemisväli omavahel ühendatakse nägemisnärvi ristmikus, kus närvikiud, mis
lähtuvad mõlemast silmast, omavahel kohtuvad. Pärast ühendumist saadetakse
nägemisaisting edasi sügavamale aju soppidesse.
Inimese silmapõhjas asub närvirakkudest võrk, mis on mitmekihiline ja kus
sinna jõudev valgus muundub närviimpulsideks. Mõlematest silmadest jõuab
umbes miljon närvikiudu otse ajukoesse, milles visuaalne info on erinevate
piirkondade vahel ära liigendatud. Kuid kiudude vahel olev ruumiline kord
jääb samasuguseks kogu aja jooksul, mil see suundub ajukoesse. Silma
võrkkestal olevad naaberkohad saadavad oma andmed ajus olevatele
naaberkohtadesse ja seetõttu jääb ajusse suundunud silmapõhja asukohtade
kaart samasuguseks. Nii inimeste kui ka ahvide ajus on selliseid ruumilisi
kaarte vähemalt 40. Umbes 80-150 ms võtab aega virgeseisundis inimesel
signaali teadvustamine alates ärritaja mõju algusest meeleelundeile. Seni kaua
171
signaali töödeltakse ja moduleeritakse eelteadvuslikult ajukoores. Ajus olevad
nägemisalad töötlevad nägemisorganitest saadud informatsiooni
spetsialiseeritult. See tähendab seda, et kindlatele kujutistele, mis inimese
silmapõhjas tekkida võivad, reageerivad just sellised ajurakud, mis
eksisteerivad ühes kindlas nägemisalas.
Hüpotalamus asub talamusest allpool ja selles olevad keskused vastutavad toitumise,
vedelikutarbimise, kehatemperatuuri säilitamise ja seksuaalse käitumise eest. Eesaju on selline
ajuosa, mis on teistest ajuosadest kõige suurem. Ajukoore all asuvad sellised massiivsed
basaaltuumad, mis võimaldavad tahtlikut ja sujuvat liikumist ning osaleda mäluprotsessides.
Mandelkeha ehk amügdala talitlus on seotud emotsionaalse õppimisega ja ( ruumilised ) mälujäljed
moodustuvad hippokampuses.
Hipokampuse ajupiirkond koordineerib inimese mälestusi. Mingi mälestuse meenutamisel
lülitab see taas sisse tervet aju hõlmava hiiglasliku seosevõrgustiku, mis esimest korda
aktiveerus parajasti siis, kui esimese kogemusega talletati mälestused. Uurimused ongi
näidanud seda, et mõne kindla inimese, paiga või kontseptsiooni tähistamise juures on
aktiveerunud ajus ainult kindlad üksikud neuronid ( aktiveerunud võib olla ka üks neuron ).
Füüsikaliselt ei ole võimalik, et ühte neuronisse oleks kuidagi talletatud või
salvestatud visuaalne kuvand ( s.t. informatsioon ) näiteks vanaemast. Puhtalt
füüsiliselt pole see võimalik. Võimalik on ainult see, et mingi kindel neuron võib
oma laenglemisega ja oma seostega teiste neuronitega aktiveerida rida teisi
neuroneid või isegi neuronipopulatsioone nii, et lõpuks tekib inimesel peas kujutis
vanaemast.
Limbiline süsteem on oluline inimese emotsioonide ja motivatsioonide tekkes. Limbilise
süsteemi moodustavad hippokampus, mandelkeha ehk amügdala, hüpotalamus ja ajukoor, eelkõige
evolutsiooniliselt vanem ajukoor. Kääruline uuem ajukoor ehk neokorteks võimaldab inimesel
mõistuspäraselt käituda.
Inimeste peaajust moodustab ajukoor umbes 80%. Ajukoor on inimestel hästi arenenud ja see
eristab meist muudest loomadest kõige paremini. Kuid sellegipoolest ei piiritleta näiteks
intelligentsust ajukoores paiknevana. Inimese ajukoor kontrollib käitumise paindlikkust ja kohasust
muutliku olukorraga. Kuid ajukoore töö sõltub üsna suurel määral koorealuste tuumade talitlusest.
Vasak ja parem ajupoolkera moodustavad eesaju. Claustrumi ajupiirkond töötleb kahe
ajupoolkera vahelist suhtlust ja ühendab tähelepanuga seotud piirkondi. Mohamad Koubeissi
uurimused on näidanud, et kui ajupiirkonda, mida nimetatakse claustrumiks, elektriliselt
stimuleerida, siis kaotab inimene teadvuse ja suureneb aju üldise elektrilise aktiivsuse sünkroonsus.
Eesaju poolkerad koosnevad suuremalt jaolt ajukoorest, kuid need jagatakse veel omakorda
sagarateks. See tähendab, et suuraju koor jaotub otsmikusagaraks, kiirusagaraks, kuklasagaraks ja
oimusagaraks. Ajukoor on käärustunud ja seetõttu esinevad ajukoore pinnal ajukäärud, mida
eristavad vaod. Mõned ajukäärud paiknevad sügavamates vagudes. Suuraju koorel on ka
silmnähtavad külgvagu ja keskvagu.
Inimese igasugune psüühiline funktsioon ja selle mitmekesisus tagatakse paljude tuumade vahel
moodustuvate koostöövõrgustike talitlusega. Mõned neuronid ärgastuvad värvuse peale, kuid teised
liikumise peale. Kolmandad aga võivad ärgastuda kella helisemise peale, mis varem on teatanud, et
varsti tuuakse toitu.
Ajus olevates piirkondades eksisteerivad spetsiifilised neuronid. Näiteks visuaalset ( sensoorset )
infot töötlevad ainult teatud neuronid, kuid näiteks akustilisi informatsioone töötlevad aga teised aju
neuronid. See tähendab seda, et näiteks nägemistaju ja kuulmistaju keskused asuvad erinevates
ajupiirkondades. Kuid neuronid, mis võtavad vastu erinevate ajupiirkondade impulsse, ei ole ilmselt
spetsiifilised ( näiteks talamuse mittespetsiifilised tuumad ). See tähendab seda, et need neuronid
töötlevad üheaegselt erinevaid sensoorseid ( ajupiirkondade ) informatsioone nagu näiteks
172
visuaalseid, akustilisi, mehaanilisi jt. See tähendab seda, et ühed ja samad neuronid võivad esitada
erinevaid omadusi. Näiteks värvi ja orientatsiooni. Ajus on olemas ka sellised neuronid, mis
aktiveeruvad signaalide peale, mis tulevad erinevatest tajumodaalsustest.
Erinevaid psüühilisi omadusi ja teadvuse elamusi töötlevad erinevad lokaalsed ajupiirkonnad.
Joonis ( ingliskeelsete terminitega ):
1.2.19.4 Erinevaid teadvuse aspekte töötlevad „valgusvälja“ erinevad piirkonnad
173
Inimesed on oma surmalähedaste kogemuste kirjeldamisel mõista andnud, et nende mõistus (
teadvus ) asub „uues kehas“ umbes samas asukohas kus see oli ka füüsilises ( ehk bioloogilises )
kehas. See tähendab seda, et inimese ehk antud juhul valgusolendi teadvus ( ja ka psüühika ) „asub“
kogu „valguse massi“ suhtes ( ehk kiirguvate valguslainete ruumi osas ) üleval pool nii nagu asub
inimese pea ( s.t. aju ) kõige ülemises keha osas. Nii on seda tundnud kehast väljunud inimesed oma
surmalähedaste kogemuste ajal. Joonis:
1. Inimese pea ( aju ) asub kõige ülemises keha osas.
2. Valgusolendi teadvus ( psüühiline tegevus ) „asub“ kogu „valguse massi“ suhtes ( ehk
kiirguvate valguslainete ruumi osas ) samuti üleval pool.
Hyperruumi tekkivad elektromagnetlained, mis võivad inimese ajust „eralduda“, saavad ruumis
olla püsivad. See tähendab seda, et need lained on üksteise suhtes paigal ehk need lained ei haju
ajust eraldumisel üksteisest laiali. Sellisel juhul saab tekkida lainete ehk väljade omavaheline
konfiguratsioon, millel võiks baseeruda inimese psüühiline ja teadvuslik tegevus.
Kui elektromagnetlaine „tekib“ hyperruumi, siis kohe pärast tekkimist hakkab see liikuma
hyperruumi suhtes kiirusega c, kuid tavaruumi suhtes jääb see paigale, kuna tavaruum ise ka
liigub hyperruumi suhtes kiirusega c. Selline asjaolu põhjustabki „elektromagnetlainete
mittehajumist üksteise suhtes“. Valguslainete omavektorid ei liigu hyperruumis sihitult ringi,
vaid nende liikumised on suunatud hyperruumist tavaruumi, mis füüsikaliselt väljendubki
tavaruumiga kaasa liikumisena hyperruumi suhtes kiirusega c.
See tähendab seda, et ruumipiirkond, milles eksisteerivad lugematul hulgal üksteisest
mittehajuvaid elektromagnetlaineid, võib eksisteerida näiteks otse inimese kõrval,
kuid inimene ise seda ei näe ega taju. Joonis:
174
Kogu maailmapilt on inimese ajus erinevate ajupiirkondade vahel ära „liigendatud“. See
tähendab seda, et erinevaid psüühilisi omadusi ja teadvuse elamusi töötlevad erinevad lokaalsed
ajupiirkonnad. Kuna inimese kehast väljumise korral „eralduvad“ füüsikalised väljad erinevatest
ajupiirkondadest üle terve aju, siis järelikult peaksid töötlema inimese erinevaid psüühilisi omadusi
ja teadvuse elamusi kehast väljumise oleku korral samuti just erinevad elektromagnetlainete ehk
väljade ruumipiirkonnad. See tähendab seda, et kogu maailmapilt peaks inimese kehast väljunud
olekus olema erinevate elektromagnetlainete ruumipiirkondade vahel ära liigendatud täpselt nii
nagu on seda erinevate ajupiirkondade korral. Nende kahe vahel peaksid sarnasused olema üsna
ilmsed.
Kuna elektriimpulsid tekivad ja levivad praktiliselt kõikjal inimese närvisüsteemis
ehk kogu närvisüsteemi ulatuses ( kõikjal kus on neuronid ja nende jätked ), siis
seega peaksid nendes tekkivad elektromagnetlained tekkima ka hyperruumi samuti
kogu närvisüsteemi ulatuses.
Kuna kogu inimese maailmapilt peaks erinevate elektromagnetväljade ruumipiirkondade vahel
olema ära liigendatud täpselt nii nagu on seda erinevate ajupiirkondade korral, siis seega võivad
ruumis paiknevate miljonite elektromagnetlainete „asendid“ üksteise suhtes olla sarnaselt nii nagu
seda on miljonite neuronite väljade korral inimese bioloogilises ajus. See tähendab seda, et
miljonite elektromagnetlainete paiknemised ruumis ehk nende üldine ruumiline struktuur/ehitus
peab sarnanema inimese aju ( närvisüsteemi ) neuronite võrgustiku ehitusega. Näiteks miljonid
neuronid moodustavad sellise ühtse bioloogilise süsteemi ehk võrgustiku, mida me väljaspoolt
näemegi ajuna. Täpselt sama peaks olema ka miljonite elektromagnetlainetega hyperruumis ehkki
kehast väljunud inimene näeb väljaspoolt „ühtse valgusväljana“.
Näiteks inimese silmapõhjas asub närvirakkudest võrk, mis on mitmekihiline ja kus
sinna jõudev valgus muundub närviimpulsideks. Mõlematest silmadest jõuab umbes
miljon närvikiudu otse ajukoesse, milles visuaalne info on erinevate piirkondade
vahel ära liigendatud. Kiudude vahel olev ruumiline kord jääb samasuguseks kogu
aja jooksul, mil see suundub ajukoesse. Selline ruumiline kord peaks esinema ka
elektromagnetväljade süsteemis, mis on inimese ajust eraldunud.
Näiteks silma võrkkestal olevad naaberkohad saadavad oma andmed ajus olevatele
naaberkohtadesse ja seetõttu jääb ajusse suundunud silmapõhja asukohtade kaart
samasuguseks. Nii inimeste kui ka ahvide ajus on selliseid ruumilisi kaarte vähemalt
40. Selliseid ruumilisi kaarte peaks samuti esinema elektromagnetväljade süsteemis,
mis on inimese ajust eraldunud.
Kogu maailmapilt peaks inimese kehast väljunud olekus olema erinevate elektromagnetlainete
ruumipiirkondade vahel ära liigendatud täpselt nii nagu on seda erinevate ajupiirkondade korral.
See tähendab ka seda, et „ruumis“ paiknevate miljonite elektromagnetlainete „asendid“ üksteise
suhtes peavad olema sarnaselt nii nagu seda on miljonite neuronite elektriväljade korral inimese
bioloogilises ajus. Seda järgmine joonis meile illustratiivselt visualiseeribki:
175
1. Inimese aju visuaalne kujutis.
2. Elektromagnetlained, mille paiknemised ( asukohad ) ruumis sarnanevad inimese aju
neuronite paiknemistega ruumis.
3. Elektromagnetlaine kujutis suurendatult
Miljonid neuronid moodustavad sellise ühtse bioloogilise süsteemi ehk võrgustiku, mida me
väljaspoolt näemegi tervikliku ajuna. Täpselt sama peaks olema ka miljonite elektromagnetlainete-
ga hyperruumis, kuid ajust eraldunud elektromagnetlained näevad väljaspoolt „ühtse
valgusväljana“. Joonis:
Siinkohal tuleb lahti seletada mõned olulised mõisted, mis on kasutatud eespool ja mida kasuta-
takse ka edaspidi:
Väljad tegelikult ei „eraldu“ inimese ajust. See on illusioon. Väljad tekivad
hyperruumi ehk väljapoole aegruumi inimese elektrilise närvitalitluse käigus. See
tähendab seda, et väljad ei liigu otseselt ühest dimensioonist teise, vaid
elektromagnetlaine tekkimisega tavaruumis tekib see kohe automaatselt ka
hyperruumi, kuna elektromagnetlaine eksisteerib täpselt nende kahe dimensiooni
piiril. Inimese elektrilise närvitalitluse käigus tekivad elektromagnetlained peale aju
ruumi ka veel hyperruumi ehk väljapoole aegruumi. Seetõttu kirjutamegi sõna
„eralduma“ jutumärkides, kuna me kasutame seda sõna lihtsuse mõttes ka edaspidi.
176
Valgusolend eksisteerib hyperruumis, kuid mitte tavaruumis. See tähendab, et kehast
väljunud inimene kiirgab valguslaineid hyperruumis ( s.t. aegruumist väljapool ), mis
eksisteerib paralleelselt tavaruumi „kõrval“. See tähendab, et hyperruumi võib mõista
kui tavaruumi paralleeldimensioonina, mistõttu eksisteerib valgusolend küll
hyperruumis, kuid seda paralleelselt tavaruumiga, jättes mulje eksisteerimisest
tavaruumis. Selles mõttes võibki öelda, et kogu maailmapilt peaks inimese kehast
väljunud olekus olema erinevate „elektromagnetlainete ruumipiirkondade“ vahel ära
liigendatud täpselt nii nagu on seda erinevate ajupiirkondade korral. Sellepärast ongi
mõiste „ruumipiirkond“ vahel jutumärkides.
„Valgusvälja“ mõiste tähistab sellist „ruumipiirkonda“, milles eksisteerivad
lugematul hulgal üksteisest mittehajuvad elektromagnetlained. See võib eksisteerida
näiteks otse elus oleva inimese „kõrval“, kuid inimene ise seda ei näe ega taju.
„Elektromagnetväli“ ja „elektromagnetlaine“ on käesolevas töös samatähenduslikud
mõisted.
Eelnevas ja käesolevas peatükis kasutatud fotode allikad:
1. https://www.scientificamerican.com/article/an-hour-of-light-and-sound-a-day-might-keep-
alzheimers-at-bay/
2. https://www.vectorstock.com/royalty-free-vector/structure-of-human-brain-section-
schematic-vector-6795389
3.
https://en.wikipedia.org/wiki/File:Gehirn,_medial_-_Lobi_en.svg 4.
https://en.wikipedia.org/wiki/File:Blausen_0102_Brain_Motor%26Sensory_(flipped).png
1.2.19.5 Elektromagnetvälja elektri- ja magnetväli
Elektrivälja impulsi levimiskiirus on võrdne valguse kiirusega vaakumis. Mistahes välja
muutumise ruumilise ülekande kiirus ühtib valguse kiirusega vaakumis. See tähendab seda, et kui
muutub välja allikas ( näiteks elektrilaeng ), siis sellest tulenevalt muutub ka väli teatud kaugusel
laengust. Kuid selleks kulub teatud aeg. Väli ise ( näiteks elektromagnetlaine ) levib ruumis valguse
kiirusega c. Laine rühmakiirus näitab ära laine ( osakese ) reaalse liikumiskiiruse ruumis. Kuid
elektromagnetlaine faasikiirus näitab aga seda, et kui kiiresti muutub elektriväli magnetväljaks ( ja
vastupidi ). Laine faasikiirus võib olla suurem kui valguse kiirus vaakumis ehk c, kuid laine
rühmakiirus on alati väiksem kui c ( valguse korral on see c-ga võrdne ).
Elektromagnetlaine füüsikaline olemus seisneb elektri- ja magnetvälja üksteise muutumises, mis
levib ruumis valguse kiirusega c. Elektrivälja muutumine ühes ruumipunktis põhjustab esimesena
muutuva magnetvälja, mille muutus kutsub elektromagnetilise interaktsiooni teel esile elektrivälja
muutumise naaberpunktis. Selline elektri- või magnetvälja muutus levib ruumis lainena. Elektrivälja
muutus jõuab ühest ruumipunktist teise magnetvälja vahendusel. Magnetvälja muutumisega
kaasneb omakorda indutseeritud elektriväli. Magnetväli tekib elektrivälja muutumise tagajärjel
sõltumatult muutuva elektrivälja päritolust. Ruumis liikuv elektrilaeng tekitab nii magnetvälja kui
ka elektrivälja, mis saavad eksisteerida samaaegselt.
Elektromagnetlaine on oma olemuselt elektromagnetväli, mistõttu on need käesolevas töös üsna
177
sageli samatähenduslikud mõisted. Järgnevalt analüüsime elektromagnetvälja füüsikat matemaatili-
selt. Näiteks kõiki elektrilisi ja magnetilisi nähtusi kirjeldavad Maxwelli võrrandid:
Tuleb märkida seda, et elektrivälja korral näitab divergents elektrilaengute tihedust ehk allikate
tihedust:
kuid elektromagnetlaines ei ole välja allikat:
Elektrilaengute Amper´i seadus diferentsiaalkujul näitab järgmine Maxwelli võrrand:
kuid elektromagnetlaines laengute liikumist ehk selle voolu ei ole
Maxwelli esimene võrrand on Faraday induktsiooni seadus, mis ütleb meile seda, et magnetvälja
induktsiooni muutus tekitab pööriselise eletrivälja:
Võtame viimasest võrrandist omakorda veel rootori, mis näitab välja keeruselisust:
Kuna divergents elektrivälja korral elektromagnetlaines on null
ja rootor magnetväljast on
siis saame viimase võrrandi teisendada järgmisele matemaatilisele kujule:
178
Niimoodi tuletataksegi elektrivälja võrrand elektromagnetlaine korral:
ja sarnaselt ka magnetvälja võrrand:
Kuna diferentsiaaloperaatorite matemaatikas nimetatakse d´Alambertiks järgmist seost:
milles neljas liige on seotud ajaga t
saame seetõttu elektrivälja võrrandi kujuks
ja niisamuti ka magnetvälja võrrandiks
Sellisel juhul oleks näiteks elektrivälja võrrand lahti kirjutatuna aga järgmine:
milles olev liige
on Laplace operaator.
Analüüsime veelkord Maxwelli esimest võrrandit:
Magnetväli on seotud elektromagnetvälja vektorpotentsiaaliga
ja sellest divergents on null
Seetõttu saame Maxwelli esimese võrrandi kirjutada kujule:
Võtame rootori ühiseks teguriks sulgude ette:
milles sulgudes olev liige on võrdne väljatugevusega
179
Seda nimetatakse ka elektromagnetlaine skalaarseks potentsiaaliks. Tegemist on Maxwelli esimese
võrrandiga, mis on esitatud potentsiaalide kaudu:
ja selle ruumilised komponendid esitatakse järgmise võrrandisüsteemina:
milles neljas komponent on seotud jällegi ajaga
ja
Sulgudes olevat avaldist nimetatakse 2-st järku neljamõõtmeliseks antisümmeetriliseks tensoriks:
sest
.
Maxwelli teine võrrand on elektrilaengute Amper´i seadus diferentsiaalkujul:
Magnetväli on seotud elektromagnetvälja vektorpotentsiaaliga
mille rootor avaldub omakorda järgmiselt:
Matemaatikas kehtib järgmine diferentsiaaloperaatorite omavaheline seos, mida me siin tõestama ei
hakka:
Sellest tulenevalt saame järgmise võrduse:
180
milles viime osad liikmed teisele poole võrdusmärki ja võtame gradiendi ühiseks teguriks sulgude
ette:
ja saamegi järgmise väga olulise võrrandi
Sulgudes olev liige võrdub nulliga:
sellepärast et
ja seetõttu
Elektromagnetlaine korral nimetatakse avaldist
skalaarpotentsiaaliks.
Divergents näitab vektorvälja allikat. Elektrivälja korral näitab divergents elektrilaengute
tihedust ehk allikate tihedust:
Kuna eelnevalt tuletasime järgmise seose:
siis nüüd võtame sellest divergentsi:
Kuna matemaatikas kehtivad järgmised diferentsiaaloperaatorite omavahelised seosed, mida me siin
tõestama ei hakka:
ja
siis seega saame viimase võrrandi kirjutada kujule:
Järgnevalt teostame mõned ümber paigutused
181
Kuna divergents elektromagnetvälja vektorpotentsiaalist
on
siis seega saame
ehk
Elektromagnetlaine korral võrdub see nulliga:
ehk tegemist on siis lainevõrrandiga kui laengute tihedus ρ = 0. Seda avaldist nimetatakse
elektromagnetlaine vektorpotentsiaaliks.
1.2.19.6 Elektromagnetlainete ruumiline ulatus
Valguse kiirusega liikuvas elektromagnetlaines on elektrivälja ja magnetvälja ulatus ruumis
lokaliseeritud. See tähendab seda, et energiaväli omab ruumis kindlaid mõõtmeid ( ehk see ei ole
lõpmata ruumilise ulatusega ). Kuid laetud keha ( näiteks laetud närviraku ehk neuroni või kera
laengu ) (elektri)välja ulatus ruumis võib teoreetiliselt olla lõpmata ulatusega ( ehk kuitahes suur ),
kui see laetud keha eksisteeriks näiteks lõpmata ulatusega tühjas ruumis. Matemaatiliselt ( ja seega
füüsikaliselt ) on see võimalik.
Näiteks laetud närviraku või laetud kera laengu elektrivälja ulatus ruumis võib teoreetiliselt olla
lõpmata ulatusega ehk kuitahes suur, kui see laetud keha eksisteeriks näiteks lõpmata ulatusega
tühjas ruumis. Inimese ajus olevad neuronid suhtlevad üksteisega elektrilise laenglemise tulemuse-
na, mis tähendab seda, et neuroni laengu elektriväli mõjutab otseselt teise neuroni laengu välja.
Niimoodi suhtlevad omavahel neuronid inimese ajus, mille tulemusena tekib ka väljade konfigurat-
sioon, mis on inimese teadvuse füüsikaliseks aluseks. Kahe laengu vahelise välja joonised:
Elektromagnetlaine elektri- ja magnetväli on ruumis aga väga lokaliseeritud võrreldes keha
182
laengu väljaga, mis võib teoreetiliselt olla lõpmata ulatusega. Seetõttu ei saa erinevate elektromag-
netlainete väljade omavaheline kontakt ja konfiguratsioon olla nii nagu seda on inimese ajus olevate
väljade korral, mis on põhjustatud tuhandete neuronite laenglemistest. Joonis, millel on näha kahe
erineva elektromagnetlaine vahelise kontakti puudumist:
Inimese ajus olevad neuronid suhtlevad üksteisega kahel erineval viisil:
1. üksteisele impulsse saates ( ehk läbi aksnonite, mille kaudu kulgeb informatsioon
„elektrilise impulsi“ kujul )
2. elektrilise laenglemise tulemusena ( neuroni laengu elektriväli mõjutab otseselt teise neuroni
laengu välja ). Niimoodi suhtlevad omavahel neuronid inimese ajus, mille tulemusena tekib
ka väljade konfiguratsioon, mis on inimese teadvuse füüsikaliseks aluseks.
Elektromagnetlaine elektri- ja magnetväli on ruumis aga väga lokaliseeritud võrreldes keha laengu
väljaga, mis võib teoreetiliselt olla lõpmata ulatusega. Seetõttu ei saa erinevate elektromagnetlainete
väljade omavaheline kontakt ja konfiguratsioon olla nii nagu seda on inimese ajus olevate väljade
korral, mis on põhjustatud tuhandete neuronite laenglemistest. Erinevate elektromagnetlainete
väljade omavaheline kontakt ja seeläbi ka konfiguratsioon ( millel põhineb inimese teadvus ja kogu
psüühiline tegevus ) peab olema kuidagi teisiti avalduv.
1.2.19.7 Elektromagnetlainete omavaheline kommunikeerumine
Elektromagnetlaine elektrivälja kirjeldab füüsika võrrand:
ehk lühemalt kirjutades
või
Magnetvälja kirjeldava
võrrandi on võimalik analoogiliselt avaldada järgmiselt:
ehk lihtsamalt
Võrrandites esinev k on lainearv ( mis on vektor ) ja .
Elektromagnetvälja ehk elektromagnetlainet kirjeldava skalaarpotentsiaali võrrand on tuletatud
183
tuntud Maxwelli valemitest:
ja niisamuti ka vektorpotentsiaal
.
Nendest avaldistest saadaksegi järgmised potentsiaalide võrrandid:
,
,
,
milles elektromagnetvälja vektorpotentsiaal on
,
ja . Magnetväljal on
pseudovektor, kuid elektriväljal on tavaline vektor.
Matemaatilised avaldised näitavad, et elektromagnetlaine elektri- ja magnetväli on ruumis väga
lokaliseeritud võrreldes keha laengu väljaga, mis võib teoreetiliselt olla lõpmata ulatusega. Seetõttu
ei saa erinevate elektromagnetlainete väljade omavaheline kontakt ja konfiguratsioon olla nii nagu
seda on inimese ajus olevate väljade korral, mis on põhjustatud tuhandete neuronite laenglemistest.
Erinevate elektromagnetlainete väljade omavaheline kontakt ja seeläbi ka konfiguratsioon ( millel
põhineb inimese teadvus ja psüühiline tegevus ) peab olema kuidagi teisiti avalduv.
Lahendus sellele probleemile seisneb selles, et hyperruumis ei eksisteeri enam aega ega ruumi.
Järgnevalt me seda vaatama hakkamegi.
1.2.19.8 Hyperruum ja tavaruum
Kuna tavaruum K liigub hyperruumi K´ suhtes, siis järelikult keha jõudmiseks hyperruumi ehk
K´-i peab keha liikumiskiirus tavaruumis K ( milles eksisteerib aeg ja ruum ) suurenema. Kuna K´-s
ehk hyperruumis aega ei eksisteeri ( s.t. aeg on lõpmatuseni aeglenenud ehk aeg on peatunud ), siis
seega lähenedes hyperruumile ( ehk keha liikumiskiiruse suurenemisel tavaruumis K ) aegleneb
aeg. Kuid aja aeglenemine keha liikumiskiiruse kasvades on teada ainult erirelatiivsusteooriast:
näiteks mida lähemale keha liikumiskiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda
enam aja kulg aegleneb ja keha pikkus lüheneb.
Keha liikumiskiiruse lähenemist valguse kiirusele vaakumis võib antud kontekstis tõlgendada keha
liikumiskiiruse kasvuna tavaruumis K, kuid hyperruumi K´ suhtes hakkab keha paigale jääma.
Järelikult K liigub K´-i suhtes kiirusega c. Kuna aeg ja ruum on üksteisest lahutamatult seotud, siis
aja aeglenemisega käib kaasas ka keha pikkuse lühenemine, mis on samuti tuntud erirelatiivsus-
teooriast.
Erirelatiivsusteoorias kehtib aja dilatatsioon ja keha pikkuse kontraktsioon. Aja dilatatsioon
seisneb selles, et mida lähemale jõuab keha liikumiskiirus valguse kiirusele c vaakumis, seda
aeglasemalt käib kell paigalseisva vaatleja suhtes:
184
ehk toimub aja aeglenemise efekt. Kui keha liigub täpselt valguse kiirusega c, siis aeg on
aeglenenud lõpmatuseni ehk aega ennast enam ei eksisteerigi:
See tähendab seda, et keha jõuab „omaajas“ mistahes Universumi ruumipunkti 0 sekundiga. Tema
jaoks ei eksisteeri enam aega. Sama lugu on ka keha pikkusega, mille korral kontrakteerub ehk
lüheneb keha pikkus nulliks, kui keha liigub valguse kiirusega c:
Keha pikkus võrdub nulliga paigalseisva välise vaatleja suhtes.
Kusjuures aja ja ruumi teisenemised ei ole „näivad“, vaid need on täiesti reaalsed
nähtused. Näiteks kui üks kaksikvendadest läheb kosmosereisile ja naaseb hiljem Maale
tagasi, siis ei ole vennad enam ühevanused ( kaksikute paradoks erirelatiivsusteoorias ).
Kosmoserändur on jäänud vennast nooremaks. Teoreetiliselt võib vanusevahe
suurendada piiramatult.
Näiteks kui mingi vaatleja siirduks oma tähelaevaga kosmosesse kiirusega,
mis läheneb valguse kiirusele vaakumis ja tuleks 22 aastat hiljem maa peale
tagasi, siis maa peal on möödunud selle aja jooksul peaaegu 1000 aastat.
Seega vaatleja rändas reaalselt ajas tulevikku.
Kuna aeg võrdub nulliga
ja ka keha pikkus ( s.t. „ruum“ ) võrdub nulliga , siis seega
need kaks antud juhul võrduvad omavahel:
Selline võrdus kehtib ainult sellisel tingimusel, et aega ja ruumi enam ei eksisteeri ehk aeg on
aeglenenud lõpmatuseni ja „ruumi“ pikkus on lühenenud lõpmatult väikeseks ehk nulliks.
Sellise võrduse korral
on selgesti näha seda, et mida suurem on ajaperiood t,
seda pikem on teepikkus l’. Sellest järeldub tõsiasi, et teepikkuse l’ suurenemine
vastavalt ajaperioodi t suurenemisele näitab mingisuguse seni tundmatu liikuva
ruumi dimensiooni olemasolu, mis on tihedalt seotud just aja dimensiooniga. Sellisel
juhul on aja koordinaadid vastavuses ruumi koordinaatidega, mis näitab selgelt seda,
et liikudes ruumis, liigume ka ajas. Muutujateks on ainult aeg ja ruum. Selline
avaldis näitab väga selgesti aja, ruumi ja liikumise omavahelist fundamentaalset
seost, mis looduses avaldubki Universumi kosmoloogilise paisumisena. Universumi
paisumise korral nähtub samuti liikuva ruumi olemasolu, kuna paisub ruum ise, mitte
galaktikad ise ei liigu üksteisest eemale.
Viimasest võrdusest saame:
milles me otseselt nulle ei arvesta ehk
. Klassikalisest mehaanikast me teame seda, et
teelõigu l ja aja t jagatis defineerib kiirust v ehk
, siis seega viimane võrrand peab näitama
185
tegelikult mingisugust kiirust v. Kuna antud olukorra range tingimus on see, et aega ja ruumi ei
eksisteeri, siis seega kiirus v peab võrduma just valguse kiirusega c, kuna valguse kiirusega c
liikumise korral ei eksisteeri enam aega ega ruumi:
See tähendab nüüd seda, et võrrandi
mõlemad pooled korrutame valguse kiirusega c, tulemuseks saame:
Kuna
, siis seega saame ehk
Saadud tulemus näitab valguse kiirust c. Tekib küsimus, et mille kiirust see näitab? See näitab seda,
et mingisugune seni tundmatu ruum „liigub“ millegi suhtes valguse kiirusega c. Seda tegelikult
kirjeldabki kiiruse c definitsiooni valem:
mille korral on selgesti näha seda, et mida suurem on ajaperiood t ( aeg on kui „liikuv“ ), seda
pikem on teepikkus l ehk seda „rohkem“ liigub ruum. Võib öelda ka nii, et mida pikem on
teepikkus l ehk mida „rohkem“ liigub ruum, seda pikem on ka ajaperiood t. Valguse kiirus c on
konstant, mistõttu on muutujateks ainult aeg ja ruum. Valguse kiirus c näitab „mõõdustikku“:
näiteks ühe sekundi möödumisel on ruum „liikunud“ 300 000 kilomeetrise vahemaa. Selline avaldis
näitab väga selgesti aja, ruumi ja liikumise omavahelist fundamentaalset seost.
Aja dilatatsioon sõltus füüsikalise keha liikumiskiirusest v valguse kiiruse c suhtes järgmiselt:
mille korral on keha liikumiskiirus v alati väiksem valguse kiirusest c ehk
. Valguse kiirusega
c liikuva keha korral ehk „aegruumi piiri“ korral võrdub aja dilatatsioon lõpmatusega:
milles
. Matemaatiliselt on võimalik aga edasi analüüsida. Näiteks aja dilatatsiooni võrrandis
oleva ruutjuure alla võib tekkida negatiivne arv:
kui kiirus on suurem valguse kiirusest:
.
MÄRKUS: Ajas rändamise füüsikateoorias tuletatakse selline energia võrrand:
186
mille masside taandamise korral:
saadakse eespool esitatava kiiruse ruudu avaldise:
Tegemist on ilmselt kokkusattumusega, kuid sellegipoolest üsna tähelepanuväärse
kokkusattumusega, mis võib näidata seda, et antud töös esitatavad matemaatilised
tuletused ja avaldised on kõik omavahel seotud ja harmooniliselt kooskõlas.
Niimoodi tekib kompleksne arv, mis sisaldab endas imaginaarühikut:
. Sellisel juhul me
näeme seda, et aja dimensioon on muutunud „imaginaarseks“:
Kuna aeg on sellisel juhul imaginaarne, siis seetõttu peame kasutama kompleksarvude
matemaatikat, mis sisaldab imaginaarühikut i. Näiteks kompleksarv esitatakse matemaatikas
järgmise võrrandiga
ja selle kaaskompleksarv avaldub:
Kompleksarvu ruut võrdub:
milles i on imaginaarühik
, võrrandi reaalosa on
ja imaginaarosa
Kuid kompleksarvu võrrandi
a liige on võrrandi reaalosa ja bi liige on imaginaarosa ning a ja b ise on reaalarvud.
Kompleksarvu imaginaarühik i väljendub matemaatilises analüüsis ka geomeetrilise funktsioo-
nina:
ehk
Imaginaarühik i võib olla positiivne või negatiivne:
.
Ajamõõde ehk ajaline dimensioon muutus meil antud juhul imaginaarseks:
ehk
187
Kompleksarvu võrrandina avaldub see aga järgmiselt:
ehk
milles võrrandi reaalosa on null ja imaginaarosa on t`i. Sellisel juhul on võrrandis:
a = 0 ja b = t`. Kuna võrrandi reaalosa võrdub nulliga, siis seega füüsikalisi järeldusi ei ole
võimalik teha, sest füüsikalisi nähtusi või seadusi on võimalik kirjeldada ainult võrrandi reaalosaga.
Näiteks Schrödingeri võrrand
sisaldab imaginaarühikut ja seega on selle võrrandi kõik lahendid üldiselt kompleksarvuliste
väärtustega. Arvestada tuleb ainult võrrandi reaalosa. Kompleksarve ei ole võimalik järjestada.
Kompleksarvud füüsikas ise ei oma tegelikult füüsikalisi tähendusi, vaid tuleneb ainult
matemaatikast. Paljud füüsika võrrandid kirjutatakse sageli komplekskujul, sest siis on lihtsam
sooritada arvutusi ( näiteks tuletusi ja integreerimist ). Kuna Schrödingeri võrrand on
kvantmehaanika põhivõrrand, mis on ka komplekskujul, siis peaaegu ka kõik teised
kvantmehaanika matemaatilised avaldised on kompleksed. Näiteks x-telje positiivses suunas leviva
tasalaine võrrand
esitatakse ka komplekskujul:
Kvantmehaanikas vastab igale füüsikalisele suurusele ( energia, impulss vms ) mingi
kindel operaator. Füüsikaliste suuruste operaatorite saamiseks on enamasti vaja teada
ainult koordinaadi ja impulsi operaatoreid. Koordinaadi operaatorid ( ristkoordi-
naatides ) on vastavad koordinaadid ise. Need on arvuga korrutamise operaatorid.
Kuid impulssi operaatori korral on tegemist juba arvuga korrutamise operaatori ja
diferentseerimisoperaatori korrutisega. Igale füüsikalisele suurusele vastab mingi
kindel operaator ja operaatori omaväärtused annavad selle füüsikalise suuruse
mõõdetavad väärtused. Füüsikaliste operaatorite omaväärtused peavad olema
reaalarvulised, mitte imaginaarsed, sest kõik füüsikaliselt mõõdetavad suurused on
reaalarvulised. Kuid kvantmehaanikas leiduvad ka selliseid lineaarse operaatori
omaväärtused, mis ei ole reaalsed. Hermiitilise operaatori korral on kaasoperaator
võrdne selle operaatori endaga. Füüsikaliste suuruste operaatorid peavad
kvantmehaanikas olema hermiitilised, mille korral on selle omaväätused reaalsed.
Kui kompleksarvu võrrandi reaalosa võrdub nulliga, siis seega füüsika seadusi ei saa see kirjeldada,
sest füüsikalisi nähtusi või seadusi on võimalik kirjeldada ainult võrrandi reaalosaga. Sellest
tulenevalt püüame esitadada sellise matemaatilise ja füüsikalise analüüsi, mille korral nähtub
kompleksarvu reaalosa ja imaginaarosa. Näitame selle võimalikust järgnevalt.
Näiteks kui me viime eespool saadud võrrandis
ühe liikme teisele poole võrdusmärki:
188
siis saame „rakendada“ kaaskompleksarvu võrrandit:
ehk
Selles kaaskompleksarvu võrrandis on konstandiks null:
ja reaalosaks
ning imaginaarosaks . Kuna eespool saime aja ja ruumi võrduse
avaldise:
ning käesolevas teemas oleva avaldise:
siis seega saame kaaskompleksarvu võrrandi kirjutada kujule:
milles
. Saadud kaaskompleksarvu z* võrrandis näeme, et võrrandi reaalosa on t ja
imaginaarosa on l’. Kuna kaaskompleksarv z* on konstant ehk see peab alati võrduma nulliga, siis
seega aja t muutumisel peab muutuma ka pikkus l’. See näitab seda, et mida suurem on ajaperiood t
( aeg on kui „liikuv“ ), seda pikem on teepikkus l’ ehk seda „rohkem“ liigub ruum. Võib öelda ka
nii, et mida pikem on teepikkus l’ ehk mida „rohkem“ liigub ruum, seda pikem on ka ajaperiood t.
Kaaskompleksarv z* on konstant ehk see võrdub alati nulliga, mistõttu on muutujateks ainult aeg ja
ruum. Võrrandist nähtub, et aeg t on reaalne ja seetõttu saab see kirjeldada meie igapäevaselt
kogetavat aega. Kuid pikkus l’ on imaginaarne ja seetõttu ei saa kirjeldada selline ruumidimensioon
meie igapäevaselt tajutavat ruumi, vaid see peab kirjeldama mingisugust seni tundmata
ruumidimensiooni, mis peab jääma meie igapäevaselt tajutavast ruumist „väljapoole“.
MÄRKUS 1: Siinkohal tuleb märkida seda, et kui eelnev analüüs kehtis
kaaskompleksarvu võrrandi korral:
siis täpselt samasugune analüüs ei saa kehtida „tavalise“ kompleksarvu võrrandi
korral:
kuna sellisel juhul ei saa z võrduda enam nulliga ja z ei saa olla ka mingisugune
konstant.
MÄRKUS 2: Valguse kiirusega c liikuva keha korral ehk „aegruumi piiri“ korral
võrdus aja dilatatsioon lõpmatusega:
milles
. Sellisel juhul ehk aja ja ruumi eksisteerimise lakkamise korral saime
tuletada aja ja ruumi võrduse:
. Selline seos näitas seda, et ajas rändamiseks
189
tuleb liikuda ruumis, mis „eksisteerib tavaruumist“ väljapool ja milles ei eksisteeri
enam aega ega ruumi. Kuid aja dilatatsiooni võrrandis oleva ruutjuure alla võis
tekkida negatiivne arv:
kui kiirus on suurem valguse kiirusest:
. Sellisel juhul võib see negatiivne
arv olla kuitahes suur, ulatudes isegi negatiivse lõpmatuseni
. See näitab seda,
et tavaruumist väljapool olev ruum on tegelikult „imaginaarne ruum“ ja aja
dilatatsiooni lõpmatus
näitab imaginaartelje alguspunkti. See tähendab, et
kogu imaginaarse ruumi ehk kogu imaginaartelje ulatuses avaldub aja ja ruumi
eksisteerimise lakkamine ehk näiteks
.
Allolev graafik/joonis näitab kompleksarvu +z ja –z graafilist esitust ( punktis 1. ), millel on
näha reaaltelge Re ja imaginaartelge Im. Kaaskompleksarvuks on –z. Kuna reaaltelg näitab aega t ja
imaginaartelg näitab ruumi(pikkust) l’, siis seega järeldub sellest otseselt see, et igal ajahetkel on
olemas oma ruumipunkt ehk „ajas rändamise korral peame liikuma mingisuguses
ruumidimensioonis“. Sellest tulenevalt saame esitada palju mõistetama joonise ( punkt 2. ), mille
korral on näha hyperruumi K’ ja tavaruumi K koordinaadistikke. Sellisel juhul liigub tavaruum K
hyperruumi K’ suhtes kiirusega c ehk mida kauem kestab aeg ( mida pikem on ajaperiood ), seda
pikema tee oleme läbinud hyperruumis K’. Hyperruum K’ oleks antud juhul „imaginaarne ruum“ ja
tavaruum K oleks meie igapäevaselt tajutav ruum ehk „reaalne ruum“. Joonis:
Kaaskompleksarvu analüüs näitab väga selgesti aja, ruumi ja liikumise omavahelist
fundamentaalset seost, mis looduses avaldubki tavaruumi K liikumisena hyperruumi K’ suhtes ehk
Universumi kosmoloogilise paisumisena.
1.2.19.9 Aegruumi intervall
190
Mida enam aeg teiseneb välisvaatleja suhtes, seda väiksema „omaajaga“ τ mingisugust vahe-
maad ruumis läbitakse ehk seda suuremaks muutub keha „omakiirus“. Seda näitab aegruumi
intervalli meetriline võrrand, mis kirjeldab kahe punkti vahelist kaugust ds neljamõõtmelises
aegruumis. See tähendab seda, et aja dilatatsiooni valemist on võimalik matemaatiliselt tuletada
aegruumi intervalli võrrand. Selleks teeme alustuseks eelnevalt tuletatud aja dilatatsiooni valemis
järgmised matemaatilised teisendused:
ehk
Tõstame viimase võrrandi mõlemad pooled ruutu
milles dt on
ja seega saame viimase võrrandi kirjutada kujul
Kahe ruumipunkti vahelist kaugust kolmemõõtmelises ruumis kirjeldab valem
milles kolme ruumikoordinaadi liikmed on vastavalt
Klassikalises mehaanikas defineeritakse keha liikumiskiirust v teepikkuse l ja aja t jagatisena:
Tõstame kiiruse v võrrandi mõlemad pooled ruutu ja arvestame sealjuures ka eelmisi seoseid:
Viime selle kiiruse ruudu eelnevalt tuletatud võrrandisse:
ja korrutame võrrandi mõlemad pooled valguse kiiruse c ruuduga, tulemuseks saamegi aegruumi
191
intervalli, mis kirjeldab kahe punkti vahelist kaugust neljamõõtmelises aegruumis:
Võtame tähistuseks s-i:
ja saame aegruumi intervalli meetriliseks võrrandiks järgmise kuju
Kuna τ ei sõltu inertsiaalsüsteemist, siis kahe vaadeldava sündmuse A ja B vaheline intervall on
kõigis inertsiaalsüsteemides ühesugune. Intervall s on invariant, kuid ajavahemik ja lõigu pikkus ei
ole invariandid. Valguse korral on intervall: τ = 0 ja seega:
Suurus, mis jääb muutumatuks ehk konstantseks mingi teisenduse käigus, nimetataksegi füüsikas
invariandiks ( näiteks invariant on vektori pikkus koordinaadi pööramise käigus ). Niisamuti ka
kahe ruumipunkti vaheline kaugus ds on invariantne Galilei teisenduste suhtes:
ehk
Kuid kiiruse absoluutväärtus ei ole invariantne ( välja arvatud ruumi pöörete korral ). Valguse kiirus
c on invariant Lorentzi teisenduste suhtes ja seetõttu on tema aegruumi intervall võrdne nulliga:
ehk
Kogu relativistlik dünaamika on invariantne aegruumi pöörete suhtes. Seda ka aegruumi intervall
ehk kahe punkti vaheline kaugus s aegruumis:
milles
, ja . Viimane intervalli valem avaldub ka
järgmiselt:
millest on võimalik tuletada näiteks aja dilatatsiooni võrrand:
Kahe punkti vahelist kaugust neljamõõtmelises aegruumis kirjeldab aegruumi intervall:
192
ehk
Aegruumi intervallist me järgnevalt lähtumegi, et kirjeldada kahe punkti vahelist kaugust teisene-
nud aegruumis. Tuletatud aegruumi intervalli meetrilisel võrrandil:
on olemas ajaline osa
ja ruumiline osa
See tähendab seda, et nende kahe osa liitmisel saamegi aegruumi intervalli meetrilise võrrandi:
ehk
Aegruumi intervall ds on valguse kiiruse c ja „omaaja“ τ korrutis:
milles
. Mida lähemale valguse kiirusele c vaakumis, seda enam teiseneb aeg välisvaatleja
suhtes ehk esineb aja dilatatsioon:
ehk
ja seetõttu võime aegruumi intervalli avaldada järgmiselt ( koos aja dilatatsiooniga ):
Kuid peale ajalise osa on aegruumi intervalli võrrandis olemas ka ruumiline osa:
Antud võrrandis arvestame ainult keha pikkuse muutumist liikumise suunas:
ehk
kuna kahe ruumipunkti vaheline kaugus ehk pikkus muutub ainult liikumise suunas
193
ehk
Võttes aga viimase avaldise ruutu
saamegi pikkuse teisenemise avaldise ainult liikumise suunas
Aegruumi intervalli võrrandi ruumilise osa saame seetõttu avaldada järgmiselt:
Kui me arvestame ajalist ja ruumilist osa samaaegselt ehk liidame need kaks poolt omavahel kokku,
saamegi meetrilise võrrandi, mis kirjeldab matemaatiliselt aegruumi teisenemist keha liikumis-
kiiruse lähenemisel valguse kiirusele c vaakumis:
Kusjuures y-faktorit, mis esineb näiteks aja dilatatsiooni valemis, on võimalik teisendada
Schwarschildi meetrikast tuntud y-faktori kujule:
Viimases võrrandis nähtuv R on Schwarschildi raadius.
Sündmuste põhjuslikkust ehk põhjuslikkusega seotud seoseid kirjeldab valguskoonus. Kui
tegemist on Minkowski aegruumiga, siis kirjeldab valguskoonust ct-r-koordinaadistikus 45
0 nurga
all olevad jooned. Joonis:
194
Foto allika
s: https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/1/16/World_line.svg
Radiaalsuunas langeva valguse korral on 4-intervall Minkowski aegruumis:
Sellest nähtub võrdus:
milles “+” märk kirjeldab punktist väljuvat valgussignaali ja “-“ märk punkti sisenevat
valgussignaali. Valgussignaali 4-intervall on Schwarzschildi koordinaatides esitatav järgmiselt:
millest omakorda nähtub:
Võtame viimasest avaldisest integraali, mille võrrandi parem pool esitub järgmiselt:
Kui saadud integraalis teeme muutujate vahetuse:
siis saame integraali kujuks:
See tähendab seda, et valgussignaali intervalli võrrand on kujul:
Sellest järeldub, et aeg ja ruum on I piirkonnas “normaalsed”. Kuna geodeetilised jooned või nende
195
maailmajooned asuvad valguskoonuse sees, siis seega osakeste jaoks on need ajasarnased. Kuid II
piirkonnas vahetuvad omavahel aeg ja ruum. Maailmajoon on ajasarnane ehk avaldis:
muudab märki siis, kui t on “fikseeritud”. Kui maailmajoon jääbki “ajasarnaseks”:
siis peab kehtima võrdus:
. Sellest järeldub, et osake liigub Schwarzschildi pinna sees
ainult punktsingulaarsuse suunas:
.
1.2.19.10
Kvantpõimumine
Kuna aegruumi intervall võrdub kogu hyperruumi K´ ulatuses nulliga, siis seega on erinevate
elektromagnetlainete omavahelised kaugused tegelikult olematud ja seetõttu on erinevad
elektromagnetlained omavahel „füüsiliselt“ seotud sarnaselt nii nagu vastastikmõjus üksteisele
lähedal olevad elektriliselt laetud kehad aegruumis ehk tavaruumis K. Selline abstraktne füüsiline
seos on võimalik ainult väljaspool aega ja ruumi ehk hyperruumis, kuna selles ei eksisteeri enam
aega ega ruumi, mistõttu on intervall erinevate ajahetkede vahel ja erinevate ruumipunktide vahel
praktiliselt olematud. Seetõttu on võimalik erinevate elektromagnetlainete väljade omavaheline
vastastikmõju sarnaselt nii nagu seda on näiteks üksteisele piisavalt lähedal olevate elektriliselt
laetud kehade omavaheline vastastikmõju aegruumis. Elektriliselt laetud kehad mõjutavad ajas ja
ruumis ehk tavaruumis üksteist väljade kaudu.
Elektromagnetlaine elektri- ja magnetväli on ruumis väga lokaliseeritud võrreldes keha laengu
väljaga, mis võib teoreetiliselt olla lõpmata ulatusega. Joonis, millel oli näha kahe erineva
elektromagnetlaine vahelise kontakti puudumist, kujutatakse ette ajas ja ruumis ehk tavaruumis,
milles eksisteerib aeg ja ruum, mistõttu ei võrdu intervall erinevate ajahetkede ja erinevate
ruumipunktide vahel nulliga:
Kuid aegruumi intervall võrdub kogu hyperruumi K´ ulatuses nulliga ja seetõttu on erinevate
elektromagnetlainete omavahelised „kaugused“ hyperruumis tegelikult olematud, mistõttu on
erinevad elektromagnetlained hyperruumis omavahel „füüsiliselt“ seotud. Selline abstraktne
füüsiline seos on võimalik ainult väljaspool aega ja ruumi ehk hyperruumis, kuna selles ei eksisteeri
enam aega ega ruumi, mistõttu on intervall erinevate ajahetkede vahel ja erinevate ruumipunktide
vahel praktiliselt olematud.
196
Elektriväli ja magnetväli on valguslaine lahutamatud osad, kuid valguslainest
rääkides võime silmas pidada ka ainult elektrivälja muutumist ja seda kahel põhjusel.
Esiteks, kõik, mis toimub elektriväljaga, juhtub ka magnetväljaga. Teiseks, valguse
toime registreerimisel ( näiteks silm, film, valgusmõõdik jne ) tekitab signaali just
elektriväli. Sellest tulenevalt võib väita, et erinevate elektromagnetlainete väljade
omavaheline vastastikmõju võib esineda just elektriväljade kaudu.
Erinevate elektromagnetlainete väljade omavaheline vastastikmõju hyperruumis toimib sarnaselt
nii nagu seda on näiteks üksteisele piisavalt lähedal olevate elektriliselt laetud kehade omavaheline
vastastikmõju aegruumis. See lause tähendab seda, et kui ühe elektromagnetlainega midagi juhtub (
näiteks muutub sagedus, energia või impulss ), siis mõjutab see silmapilkselt ( ehk 0 sekundiga ) ka
teist elektromagnetlainet. Selline vastastikmõju on oma olemuselt palju abstraktsem kui näiteks
elektrilaengute vaheline vastastikmõju aegruumis. Elektriliselt laetud kehad mõjutavad ajas ja
ruumis ehk tavaruumis üksteist väljade kaudu elektrijõududega.
Siinkohal peab märkima seda, et mitte igasugune elektromagnetlaine ei ole valgus ehk valgus-
laine. Kogu elektromagnetlainete lainepikkuste skaala jääb umbes
– meetri vahele, kuid
nähtav valgus hõlmab sellest ainult 380 – 760 nanomeetrit. Siin ja edaspidi nimetame elektromag-
netlainet valguseks ainult „tinglikult“, kuna mistahes elektromagnetlaine korral on siiski tegemist
„footoniga“, mida mõistetakse kvantfüüsikas just „valguse osakesena“.
Kvantmehaanika järgi saab mistahes elektromagnetlainet käsitleda ka osakesena ( s.t. footonina
), millel on olemas mass ja energia:
De Broglie poolt esitatud hüpoteesi järgi on igal osakesel olemas lainelised omadused. Footoni
korral ühtib selle lainepikkus
elektromagnetlaine pikkusega:
Kogu järgneva matemaatilise ja füüsikalise analüüsi jooksul vaatleme pigem footonit, mitte enam
niivõrd elektromagnetlainet.
1.2.19.10.1 Lainefunktsioon
De Broglie arvas esimesena, et peale korpuskulaaromaduste on mikroosakestel veel ka lainelised
omadused, nii nagu oli valguse puhul. Footonil on energia E
ja impulss p
De Broglie idee järgi on elektroni või mõne teise osakese liikumine seotud lainega, mille pikkus on
197
ja sagedus f on
De Broglie selline oletus on nüüd tuntud kui de Broglie hüpoteesina, mis on leidnud katseliselt
kinnitust. Ülal välja toodud valemites on h jagatud 2π-ga. Antud juhul käsitletakse osakest, millel
on lainelised omadused, mitte vastupidi – lainet, millel on korpuskulaarsed ( osakeste ) omadused.
Broglie valem seob omavahel osakeste laineomadusi ( λ ) ja korpuskulaaromadusi ( m, v, p ).
Osakeste lained on leiutõenäosuse lained ehk leiulained. Laine intensiivsus ( amplituudi ruut ) antud
punktis ja hetkel määrab osakese leidmise tõenäosuse selles kohas ja sellel ajahetkel.
Järgnevalt uurimegi osakese lainet veidi lähemalt. Selleks kirjutame välja siinuselise laine
võrrandi, mis liigub x-telje sihis:
k on lainearv ja see on seotud lainepikkusega:
Tavaliselt esitatakse selline laine kompleksarvulisel kujul:
Esitatakse kompleksarvulisel kujul sellepärast, et eksponente on matemaatiliselt lihtne dife-
rentseerida ja integreerida. Klassikalises füüsikas on lihtne just laine kompleksarvulisel kujul teha
matemaatilisi arvutusi. Kuna füüsikalised suurused on reaalarvulised, siis tuleb pärast arvutusi
reaalosa eraldada. Viimane seos ongi välja toodud kompleksarvulise laine reaalosa. Kuid viimase
seose ( laine ) on võimalik avaldada ka energia E ja impulsi p kaudu:
Viimane siinuseline laine on välja toodud osakese-karakteristikute kaudu ( näiteks energia, impulss,
mass jne ), kuid varem oli laine kuju antud laine-karakteristikute kaudu ( näiteks sagedus, lainearv
jne ). Järgnevalt leiame de`Broglie laine faasikiiruse:
Albert Einsteini erirelatiivsusteoorias tuntakse osakese impulsi ja energia vahelist seost:
Kuid siin on näha seda, et de`Broglie laine faasikiirus on valguse kiirusest ( vaakumis ) suurem.
Kuna valguse kiirust vaakumis ei saa ületada, siis de`Broglie laine ei saa ilmselt reaalset osakest
198
kirjeldada. Siinuseline laine, mis on lõputu, on tegelikult idealiseeritud, sest seda tegelikult ei ole
looduses olemas. Faasikiirus näitab aga sama faasiga punktide levimiskiirust, mitte aga konkreetse
osakese levimiskiirust. Uurida tuleb laine rühmakiirust. Olemasolevad lained on üldjuhul ruumis
ikkagi lokaliseeritud. Need kujutavad endast mitme ( tihti lõputu ) siinuselise laine superpositsiooni.
Just ruumis liikuvat osakest võibki selline lokaliseeritut lainet ehk lainepaketti kujutada. Laine
rühmakiirus annab levimiskiiruse järgmiselt:
ehk
Vaakumis liikuva valguslainete faasi- ja rühmakiirused omavahel ühtivad. Rühmakiiruse valemit
saab kasutada ainult siis, kui esineb dispersioon ehk kui lainete faasikiirus sõltub sagedusest. Kui
dispersioon on null ehk:
siis rühmakiirus
on võrdne faasikiirusega . Rühmakiirus võib faasikiirusest olla suurem
või väiksem. Relatiivsusteooriast on teada energia, massi ja impulsi vaheline seos:
ja siin ongi näha seda, et de`Broglie osakese rühmakiirus on võrdne osakese tegeliku liikumiskii-
rusega v:
Nendest võrranditest järeldub selgesti ka see, et osakese kirjeldamine lainena on täiesti võimalik.
Siinkohal tuleb märkida ka veel seda, et osakese lainepikkused λ on rühma kuuluvate lainete
varieeruvad lainepikkused või osakese lainepikkus λ vastab rühma moodustavate komponentlaine-
te näitajatele.
Kuna ei ole võimalik täpselt ette teada seda, et millisesse ruumipunkti osake jõuda võib ja milli-
sesse ajahetke, siis seetõttu arvutatakse välja tõenäosused iga võimaliku ruumipunkti ja ajahetke
kohta, kuhu osake jõuda võiks. Kõik need tõenäosused on nullist erinevad ja summeerides kõik
need tõenäosused, saame tulemuseks:
P = 100 %
Osakese tõenäosusjaotust ajas ja ruumis mõjutavad teised füüsilised kehad, näiteks pilu, millest
osake läbi läheb. Seda tõenäosusjaotust ajas ja ruumis võib ettekujutada kui vee lainena, millel on
lainelised omadused. Seetõttu võib öelda, et tegemist on osakese tõenäosuslainega, mis levib ajas ja
ruumis. See, mis juhtub vee lainega pilu läbimisel, juhtub sama ka osakese tõenäosuslainega, mis
läbib samuti pilu. Tulemuseks ongi osakese laineline käitumine.
Max Born oli esimene füüsik, kes tõlgendas elektronilaineid omal ajal leiutõenäosuse
lainetena. Osakeste leiulained on lained, mis määravad osakeste laiutõenäosust ajas ja
ruumis. Lainefunktsioon
ψ(x,y,z,t) määrab ära osakese leiutõenäosuse ajas ja ruumis.
Osakese leiutõenäosus
ψ
2 mingis ruumipunktis ja ajahetkel on alati positiivne. See ei saa
olla kunagi negatiivne.
Osakese ajas ja ruumis levivat tõenäosuslainet ( või lihtsalt osakese füüsikalist olekut ) kirjeldab
199
matemaatiliselt lainefunktsioon:
ja selle lainefunktsiooni mooduli ruut
annabki tõenäosustiheduse osakese asukoha leidmiseks ajahetkel t ( ψ* on ψ kaaskompleks ). Sellest
tulenevalt saame leida osakese asukoha tõenäosuse ruumielemendis dV:
See tähendab seda, et lainefunktsiooni absoluutväärtuse ruut on võrdeline tõenäosusega leida
osakest vastavas ruumipunktis ja vastaval ajahetkel. Osakese lainefunktsioon peab olema ühene,
lõplik ja pidev funktsioon. Ka selle tuletis peab olema pidev. Lainefunktsioon peab olema
normeeritud
mis tähendab seda, et osakest on võimalik kusagil ruumis leida. Tõenäosuste summa on alati 1
( diskreetsel kujul ):
ehk
kuid pidevuse kujul:
ehk
kus
. Olekufunktsiooni võime alati korrutada mistahes arvuga. Lainefunktsioon
otseselt mõõdetav füüsikaline suurus ei ole, mõõta saab ainult tõenäosust:
kus A on normeerimiskordaja, lainefunktsiooni ruumiline osa
ja ajaline osa
milles A on nendes mõlemates 1. Kuid vabaoleku osakese funktsioon on
.
Kuna aga lainefunktsioon annab tõenäosuse, nimetatakse seda tihti ka tõenäosusamplituudiks.
Lainefunktsiooni mooduli ruut annab tõenäosustiheduse. Lainefunktsiooniga on määratud
vaadeldava osakese olek ja tema edaspidine käitumine. Statsionaarsete olekute lainefunktsioon on
aga
200
Sellisel juhul ei sõltu lainefunktsiooni tõenäosustihedus ajast:
Kompleksed suurused on lainefunktsioon ja selle ruut, kuid reaalarvuna võib väljenduda ainult
tõenäosus.
Osakese tõenäosuslainet on võimalik kirjeldada lainepaketina, mis on ruumis lokaliseeritud ja
mida on võimalik esitada teatud lainepikkusega siinuseliste lainete superpositsioonina. Järgnevalt
näeme seda, et mida suurem on superpositsiooni lainearvude vahemik, seda kitsam on lainepakett.
See kehtib ka vastupidisel juhul. Lainearv ja impulss on omavahel seotud. Järgnevat analüüsi
alustame aga Fourier´i integraalist. Fourier´i integraal on Fourier´i rea üldistuseks mitteperioodiliste
funktsioonide juhule. Ühe muutuja funktsiooni f(x) Fourier´i integraal on
g(k) funktsioon on f(x) funktsiooni Fourier´i pööre, mida on võimalik f(x) funktsiooni kaudu välja
arvutada järgmiselt:
Praeguses näites vaatame aga teatud kindlal ajahetkel olevat lainepaketti. Lainepaketi kuju on
võimalik esitada Gaussi jaotusena:
σ nimetatakse dispersiooniks, mis iseloomustab jaotuse laiust. Antud näites saab osakese tõenäosus-
lainet kirjeldada lainepaketina. Järelikult dispersioon kirjeldab siin osakese asukoha määramatust:
x σ
Kui me f(x) funktsiooni esitame fourier´i integraalina, siis avaldub f(x) siinuseliste lainete e
ikx
superpositsioonina. k on lainearv ja λ on lainepikkus:
Lainepaketi lainearvu ja amplituudi komponente näitabki eespool väljatoodud g(k) funktsioon. Kui
me g(k) funktsioonis asendame f(x) funktsiooniga
saame järgmise integraali
Arvestades kompleksmuutuja funktsioonide teooriat saame integraali arvutada niimoodi:
201
kus
ja
.
Integraal võtab kuju
Viimane seos näitab, et ka Fourier´i pööre on Gaussi jaotus, kuid lainearvu funktsioonina. Suurus
näitab dispersiooni. Lainearvu määramatus avaldub
.
Kui me määramatusi korrutame, saame
x k = 1
See näitabki eespool väljatoodud seost, et mida suurem on superpositsiooni lainearvude vahemik,
seda kitsam on lainepakett ja vastupidi. Lainearv k ja osakese impulss p on seotud
p = hk
ja seega saamegi määramatuse seose osakese asukoha ja impulsi vahel järgmiselt:
x p=h.
See tähendab, et osakeste määramatuse seoseid on võimalik tuletada puhtalt lainet kirjeldavatest
võrranditest ( ja tegelikult ka (eri)relatiivsusteooria võrranditest, s.t. ajas rändamise füüsikateooria
üldvõrrandist ).
Lainefunktsiooni reaalseks näiteks vaatleme järgnevalt mingi suvaliselt valitud pinna valgusta-
tust. Valguslaine elektrivektori ruudu keskväärtus mõõdab valguse intensiivsust. Valgualaine
amplituudi ruut on laineteooria järgi võrdeline valgustatusega pinna mingisuguses punktis, kuid
kvantteooria järgi on valgustatus ( ja seega valguslaine amplituudi ruut ) võrdeline hoopis valguse
osakeste voo tihedusega. Valgusosake ehk footon kannab endas energiat ja impulsi. Footoni
langemisel mingis pinna punktis vabaneb seal energia. Footoni langemist pinna mingisugusesse
punkti määrab ära tõenäosus, mis sõltub valguslaine amplituudi ruudu väärtusest. Footoni leidmise
tõenäosust ruumalas dV kirjeldab diferentsiaalvõrrand:
dW = χA2dV
kus χ on võrdetegur ja A on valguslaine amplituud. Tõenäosustihedus avaldub nõnda:
Oletame, et meil on selline lainefunktsioon, mis on normeeritud ühele
ψ´(r,t) = Nψ(r,t)
kus N on mingi konstant. Mõlemad lainefunktsioonid ehk ψ´(r,t) ja Nψ(r,t) kirjeldavad füüsikalist
olekut, mis on tegelikult üks ja sama. Teades seda, et
|ψ´|2 = |ψ|2
ja
202
kus arv A on lihtsalt selle integraali väärtus, saame leida normeerimisteguri N järgmiselt:
ehk
|N|
2A = 1
Kuid N võib olla reaalarvuline ja seega saame:
See näitab seda, et näiteks Schrödingeri võrrandi lahend ( mida me hiljem vaatame palju täpsemalt )
- lainefunktsioon üldse - on tegelikult määratud konstantse faasiteisenduste täpsuseni ehk mitte
üheselt, sest kehtib järgmine faasiteisendus:
|ψ´|2 = (ψ´)*ψ´ = e-iαψ*eiαψ = ψ*ψ = |ψ|2,
kus α on suvaline reaalarv. Summaarne tõenäosus on alati võrdne ühega. Alguses leitakse võrrandi
mingi üldine lahend ja siis seda kasutades sobiv normeerimistegur. Kui aga lainefunktsiooni
integraal
pole lõplik ehk
siis lainefunktsioon ei ole normeeritav, ehkki võib olla pidev ja lõplik. Vaatame näiteks ühte kindla
energia ja impulsiga osakest, mis „liigub“ x-telje sihis, mida kirjeldab võrrand
φ
1(x) = Ae
ikx
Selle ( lainefunktsiooni ) mooduli ruut ( mis on seotud osakese leidmise tõenäosusega ) tuleb:
|φ
1(x)|
2 = A*e-ikxAeikx = |A|2.
Kuna osakesel on kindel impulss, siis tema impulsi määramatus on
p = 0 ja seetõttu on ka osakese
asukoht x-teljel määramata ehk
x = ∞. See tähendab seda, et osakese leidmise tõenäosus on
kõikjal ühesugune ehk osakest on võimalik leida võrdse tõenäosusega mistahes x-telje punktist.
Sellest tulenevalt ei saa |φ
1|
2 normeerida üheks. Näiteks
Kuid sellegipoolest on |ψ|2dV peaaegu võrdne tõenäosusega leidmaks osakest mingis asukohas
ruumis dV ehk
dP ~ |ψ(r,t)|2 dV
Viimase järgi saame võrrelda omavahel erinevates ruumipunktides olevaid tõenäosusi.
Mikroosakeste süsteemi olekufunktsioonis
203
on olemas näiteks kaks osakest:
, kus q1 ja q2 on koordinaadid. Osake või
kvantsüsteem võib olla kahes erinevas olekus, mida kirjeldavad vastavalt lainefunktsioonid ψ
1
(1) ja
ψ
1
(2). Sellisel juhul võib osake olla ka olekutes, mida kirjeldatakse olekute ψ
1
(1) ja ψ
1
(2) lineaarse
kombinatsioonina:
Ψ = c
1 ψ1
(1) + c
2 ψ1
(2) .
Kui aga ψ
1
(1) ja ψ
1
(2) ei ole ortogonaalsed, siis saab neist moodustada 2 lineaarset kombinatsiooni,
mis on omavahel ortogonaalsed:
Ĺ Ψ = c
1 Ĺ ψ1
(1) + c
2 Ĺ ψ1
(2) = c
1 λ1 ψ1
(1) + c
2 λ1 ψ1
(2) = λ
1 Ψ.
Koefitsentide c1 ja c2 mooduli ruudud
annavad vastavate olekute esinemise tõenäosused. Seda nimetatakse superpositsiooniprintsiibiks.
Superpositsiooniprintsiibi korral liituvad osakeste olekufunktsioonid, mitte tõenäosused:
milles olev avaldis
on inteferents liikmed. Kaaskompleks on imaginaararvu vastas märk.
1.2.19.10.2 Schrödingeri lainevõrrand
Kuna mistahes osakest saab kirjeldada de Broglie lainepikkuse
võrrandiga:
mis ei ole oma olemuselt keskkonna laine ( näiteks veelaine on keskkonna laine ), vaid on seotud
ainult aja ja ruumiga, siis seega osakese ajas ja ruumis levivat tõenäosuslainet ( või lihtsalt osakese
füüsikalist olekut ) kirjeldab matemaatiliselt lainefunktsioon:
Klassikalises mehaanikas määrab lainevõrrand võnkuva punkti hälbe olenevalt tema koordinaatidest
ja ajast:
Tegemist on punkti tasakaaluasendi ruumikoordinaatidega. Eelnevalt esitatud funktsioon peab
olema perioodiline aja ja koordinaatide suhtes. Funktsioon
kirjeldab võnkumist, kui punkti
204
koordinaadid on x, y ja z. Punktid võnguvad ühtemoodi siis, kui need asuvad üksteisest kaugusel
.
Järgnevalt leiame funktsiooni kuju tasalaine korral, milles oletame, et võnkumised on
harmoonilised. Kui laine levimise suund ühtiks x-teljega, siis samafaasipinnad on x-teljega risti ja
kõik samafaasipinna punktid võnguvad ühtemoodi. Sellisel juhul sõltub hälve ainult koordinaadist
ja ajast:
Niimoodi saamegi kõikide tasapinnas x = 0 asuvate punktide võnkumise võrrandi:
Selle järgi saab leida võnkumise võrrandi osakeste jaoks, mis asuvad x suvalisele väärtusele
vastavas tasapinnas. Hälbe y muutumist ajas kirjeldav avaldis
saadakse joonisel kujutatud laine abil:
Märkusena võib siinkohal välja tuua selle, et kui sinusoidaalset võrrandit:
ehk
tuletada aja järgi, siis saame tulemuseks keha liikumise kiiruse avaldise:
Seda võrrandit omakorda teisendades:
saadaksegi cos-se võrrand.
Kuna mistahes osakest on võimalik kirjeldada lainena, siis „tuletatakse“ osakese lainelistest
omadustest selline diferentsiaalvõrrand, mille kaudu on võimalik välja arvutada osakese
tõenäosuslaine sõltuvuse koordinaatidest ja ajast, kui on teada osakese mass ja talle mõjuvad jõud.
Näiteks mikroosakeste difraktsioonikatsetest järeldub, et osakeste paralleelsel joal on osakeste
liikumissuunas leviva tasalaine omadused. Mööda x-telge liikuvat harmoonilist ( sinusoidaalset )
lainet kirjeldab võrrand:
milles y on hälve, y0 amplituud ja f on sagedus. Kui laineallikas võngub punktis
205
sinusoidaalselt ja oletame, et algfaas võrdub:
:
siis seega punkti
jõuab see võnkumine lainena täpselt samas faasis nagu laineallika
võnkumine oli t’ sekundit tagasi:
Laine faasikiirus v avaldub valemis:
Viimastest seostest saame järgmise võrrandi:
Võtame saadud võrrandist teise tuletise x järgi:
Kui viimases võrrandis võrdub selline kordaja ühega:
siis saame tulemuseks:
ehk
Tegemist on üldise lainete diferentsiaalvõrrandiga, lainevõrrandiga, mis kirjeldab mistahes lainete
amplituudi y ( kolmemõõtmelise ruumi korral ):
Järgnevalt arvestame de Broglie valemist tuntud lainepikkuse avaldisega:
ja
. Tulemuseks saame:
Impulss p on seotud kineetilise energiaga ja kineetiline energia on omakorda seotud koguenergiaga.
Sellest tulenevalt avaldame impulsi p koguenergia E kaudu järgmiselt:
206
Selline asendus annabki meile lõpuks Schrödingeri võrrandi:
Saadud Schrödingeri võrrand ühtib täpselt sellise võrrandi kujuga:
ehk
Viimane võrrand tuletatakse sellisest Schrödingeri lainevõrrandist
mis kehtib ainult siis kui osake on vaba ehk U = 0. Näiteks teostame selles võrrandis asenduse
Kuna U = 0 ehk see ei sõltu ajast, saame statsionaarsete olekute Schrödingeri võrrandi järgmiselt:
ehk
Kui U = 0, siis saadud võrrand ühtibki järgmise võrrandiga:
Selline on siis vabalt liikuva osakese Schrödingeri võrrand. Koguenergia E ühtib kineetilise
energiaga T – suurust E võib viimases võrrandis tõlgendada kas osakese kogu- või kineetilise
energiana. See on nii siiski vaba osakese korral. Kuid osakesele mõjuvate jõudude olemasolu korral
on vaja E asemele viia siiski osakese kineetiline energia T = E – U.
Schrödingeri võrrandit on võimalik üldistada ka sellisele juhule, milles oleks ka spinn arvesse
võetud. Sellise võrrandi loojaks on W. Pauli. Kuid P. A. M. Diraci tuletas 1928. aastal sellise
võrrandi, mis kirjeldas elektroni. Sellest võrrandist järeldus elektroni spinn ja tema magnetmoment.
Diraci võrrand on relativistlik ja seetõttu kirjeldab see võrrand ka suure energiaga protsesse. Diraci
võrrand annab Pauli võrrandi mitterelativistlikul piirjuhul. Diraci võrrandist järeldub ka veel
antielektroni ehk positroni olemasolu. Positronil on positiivne elementaarlaeng ja omab
207
vastasmärgilist magnetmomenti võrreldes elektroniga. Muud omadused on täpselt samasugused mis
elektronilgi. Kuid Diraci ja Pauli võrrandeid analüüsitakse palju täpsemalt ajas rändamise
füüsikateoorias olevate väljade kvantteooriate peatükkides.
1.2.19.10.3 Matemaatiline analüüs
Hyperruumis võrdub aegruumi intervall nulliga:
ehk
ja seda sellepärast, et aeg ja ruum sõltuvad y-faktorist, mille korral on see teisenenud lõpmatuseni:
See tähendab seda, et näiteks kahe punkti vaheline kaugus hyperruumis ( Phytagorase teoreem )
võrdub nulliga:
kuna kogu „ruum“ on „kontrakteerunud“ nulliks:
ehk
Sellest järeldub omakorda see, et kui Phytagorase teoreem võrdub nulliga, siis peab võrduma
nulliga ka näiteks vektor hyperruumis ehk funktsiooni gradient:
milles olev skalaar
on korrutatud vektorilise diferentsiaaloperaatoriga ehk nablaga . Seda
nimetatakse nabla- ehk Hamiltoni operaatoriks. Sellest tulenevalt peab nulliga võrduma ka skalaar
ehk vektori A divergents:
milles on skalaarselt korrutatud omavahel nabla ja vektor A. Kusjuures nabla on samuti vektor.
Kuna mingi funktsiooni
gradient on vektorfunktsioon, siis seega võib tema puhul kasutada
operatsioone nagu divergents ja rootor, mis Phytagorase teoreemi järgi peaksid samuti võrduma
208
nullidega:
See tähendab seda, et hyperruumis peab Laplace’i operaator võrduma nulliga:
Schrödingeri lainevõrrandis:
esineb Laplace’i operaator:
ja potentsiaalse energia võime lugeda nulliks:
.
MÄRKUS 1: Kui võrrandis võrdub potentsiaalne energia nulliga ehk U = 0, siis see
tähendab seda, et antud osakesele ei mõju välised väljad ja seega välisjõud. Osake on
niiöelda „vaba“.
MÄRKUS 2: Kineetiline energia T võrdub koguenergia E ja potentsiaalse energia U
vahega:
Kui potentsiaalne energia U võrdub nulliga:
siis tulemuseks saame ikkagi kineetilise energia, mis sellisel juhul võrdub
koguenergiaga:
Sellest järeldub, et Schrödingeri lainevõrrandis:
võib E antud juhul põhimõtteliselt tähistada kineetilist energiat T, koguenergiat E või
isegi koguenergia ja potentsiaalse energia vahet E – U.
MÄRKUS 3: Kui siinuselises lainevõrrandis:
võtsime esimese ja teise tuletise x-i järgi:
209
siis saime tulemuseks üldise lainete diferentsiaalvõrrandi, lainevõrrandi, mis
kirjeldab mistahes lainete amplituudi y ( kolmemõõtmelise ruumi korral ):
See sisaldabki Laplace’i operaatorit.
Kuna hyperruumis võrdub aegruumi intervall nulliga:
siis seega peab ka Laplace’i operaator võrduma nulliga:
Kui me viime Schrödingeri lainevõrrandis:
ühe liikme teisele poole võrdusmärki:
ja arvestame sellega, et Laplace’i operaator võrdub nulliga, siis tulemuseks saame:
Kui aga võrrandi liikmete ümberpaigutust ei tehta:
siis saame sellise tulemuse:
Eelnevaid seoseid arvestades võime saada järgmise avaldise:
ehk
Järgnevalt taandame massid m võrrandist välja, kuid energiad E jätame võrrandisse sisse:
210
Kui me viime ühe liikme võrrandi teisele poole võrdusmärki ja arvestame sellega, et tegemist on
meil kahe erineva lainefunktsiooniga:
siis saame sellise avaldise:
milles
. Kuid selline võrdus ei pruugi enam kehtida:
või
Siinkohal tuleb märkida seda, et kui eespool tuletatud Schrödingeri võrrandit:
teisendada kujule:
mis andis meile sellise võrduse:
, siis seega ühe ja sama võrrandi erinevate lahendite
lainefunktsioonid:
annavad meile lineaarse kombinatsiooni:
milles antud võrrandi üheks lahendiks on lainefunktsioon
ja sama võrrandi mingiks
teiseks lahendiks on lainefunktsioon
. Kusjuures ja on mingid suvalised, üldiselt
kompleksarvulised kordajad. Niimoodi tehakse „traditsioonilises“ kvantmehaanikas, kuid antud
juhul on meil tegemist sellise tuletatud avaldisega:
milles esinevad kaks erinevat lainefunktsiooni ( s.t. kaks erinevat Schrödingeri võrrandit ). Võrdus
on sellepärast, et kaks erinevat lainefunktsiooni ( s.t. kaks erinevat osakest ) vaadeldakse
hyperruumis olevatena, milles ei eksisteeri enam aega ega ruumi. Seetõttu võrdub mõlemal
võrrandil Laplace’i operaator nulliga, millest tulenebki siis omakorda eespool esitatud võrdus.
Kuid sellegipoolest võime sellisest võrdusest:
„tuletada“ lainefunktsioonide lineaarse kombinatsiooni võrrandi:
milles A on mingi tuletisi ja antud suurusi sisaldav avaldis. Näiteks kui me viime eespool esitatud
võrduses ühe liikme teisele poole võrdusmärki:
211
siis võime tähistada:
Kuna lainefunktsioonid
ja kirjeldavad kvantmehaanikas tegelikult ühte ja
sama füüsikalist olekut, siis seega võime võrrandi kirjutada kujule:
ehk
milles tähistame
. Saadud võrrandist me näemegi kvantmehaanikast tuntud lainefunktsiooni-
de lineaarse kombinatsiooni avaldist:
Siinkohal peab märkima seda, et lineaarse kombinatsiooni võrrandil:
on tegelikult olemas kaks erinevat tõlgenduse võimalust. Näiteks see võrrand võib näidata ühe ja
sama osakese kahte erinevat olekut, mis antud võrrandis liituvad. Kuid samas võib see näidata ka
sellist olekut
, mille korral liituvad kahe erineva osakese olekud. Näiteks ühel ja samal osakesel
võib olla kaks erinevat statsionaarset olekut energiatega:
ja
Sellisel juhul
ei ole olek
enam osakese statsionaarne olek, kuna see ei rahulda statsionaarsete olekute võrrandit. Statsionaar-
sete olekute korral lahendite superpositsiooniprintsiip üldjuhul ei kehti. Kui aga samale energiale
vastab mitu erinevat olekut, siis seega on nende superpositsioon samale energiale vastav statsio-
naarne olek. Sellisel juhul on tegemist erijuhuga. Kuid üldiste Schrödingeri võrrandite korral
ehk
ja
ehk
ei ole olek
enam statsionaarne. Sellise superpositsiooni korral ei ole osakese energia kindlalt fikseeritud suurus
212
ja erinevatel aegadel saame osakese leida erineva energiaga olekus (
või ).
Füüsikas kasutatakse lineaarse kombinatsiooni mõiste asemel enamasti superpositsiooni mõistet
ehk superpositsiooniprintsiipi.
Tuleb märkida seda, et Schrödingeri võrrandi tegelik kuju on esitatav järgmiselt:
kuid meie kasutasime just sellist Schrödingeri võrrandit:
ehk
Tegemist on statsionaarsete olekute Schrödingeri võrrandiga, mille korral puudub võrrandis aeg t.
Me kasutasime statsionaarsete olekutega Schrödingeri võrrandit, kuna meil oli vaja võrrandist ära
kaotada kogu ajaline ja ruumiline osa. Hyperruumis, milles ilmnevad kõik kvantmehaanilised
efektid, ei eksisteeri enam aega ega ruumi. Lõpuks saime tuletada järgmise võrduse:
kuid milles
Kuna kõik aja ja ruumiga seotud liikmed tuli võrrandist välja “taandada”, siis võisimegi kasutada
sellist kuju:
millest saigi lõpuks „tuletada“ lineaarse kombinatsiooni võrrandi:
Viimane võrrand sisaldab endas juba ajalisi ja ruumilisi komponente. Selline lõpptulemus tähendab
seda, et ajas ja ruumis eksisteerivate osakeste kirjeldamiseks kasutatava superpositsiooni võrrandi
tuletamiseks lähtusime aja ja ruumi mitte eksisteerimisest. Selline analüüs võib pealtnäha olla
absurdne, kuid tegelikult on see ainuvõimalik viis kvantmehaanika mõistmiseks.
Kuna me kasutasime just statsionaarsete olekute Schrödingeri võrrandit, siis seega saime esialgu
sellise superpositsiooni võrrandi:
milles puudub aeg t. Sellisel juhul on meil tegemist statsionaarsete olekutega, mille korral lahendite
superpositsiooniprintsiip üldjuhul ei kehtigi. Kui aga võrrandis esineb aeg t:
siis saadud olek
ei ole enam statsionaarne, mis tähendab seda, et see sõltub ka ajast.
213
1.2.19.10.4 Kvantpõimumine
Eelnevalt tuletasime sellise võrduse:
milles esineb tegelikult kaks erinevat lainefunktsiooni. Kui me järgnevalt arvestame ainult
energiatega:
ja viime ühe liikme võrrandi teisele poole võrdusmärki, siis saame tulemuseks:
ehk
Viimased avaldised võrduvad nullidega. Kvantmehaanikas aga kujutab näiteks
füüsikalist
olekut energiaga
:
mille tõttu kujutab analoogiliselt ka
füüsikalist olekut energiaga :
Sellisel juhul saame kvantmehaanikast tuntud lineaarse kombinatsiooni võrrandi:
ehk
milles
ja
ning on mingid suvalised, üldiselt kompleksarvulised kordajad. Kordajad ja on
võrdsed tõenäosusega. Tõenäosus ise avaldub ainult ruudus:
ja . Viimane võrrand
kirjeldabki tegelikult ka osakeste kvantpõimumist, mille korral liituvad osakeste olekufunktsioonid,
mitte tõenäosused.
Näiteks eespool me tuletasime sellise avaldise:
ehk
milles olevaid energia olekuid võivad kirjeldada lainefunktsioonid:
Osakeste kvantpõimumise korral liituvad osakeste olekufunktsioonid, mitte tõenäosused. Näiteks
kahe erineva osakese spinni olekut kirjeldab üks lainefunktsioon:
214
Spinn on osakese omaimpulsimoment, millega on seotud vastav magnetmoment. See tähendab
seda, et näiteks aatomituuma ümber tiirleva elektroni magnetmomendi ja impulsimomendi vahel
esineb kindel seos. Elektroni spinn
ja impulsimoment on ühesuguste matemaatiliste omadustega.
Elektrivälja energia E
ja eespool tuletatud seisuenergia E
valemite omavahelisest võrdusest:
saab põhimõtteliselt „tuletada“ elektroni omamagnetmomendi avaldise. Näiteks võtame viimase
võrrandi mõlemad pooled ruutu:
ja korrutame võrrandi mõlemad pooled kahega ( 2 ) ning arvestame kvantväljade teoorias tuletatud
valguse kiiruse c ja Plancki konstandi h vahelise seosega:
Tulemuseks saame võrrandi:
Järgnevalt oletame, et elektrilaeng q võrdub elementaarlaenguga ehk konstandiga e:
ja pärast matemaatilisi teisendusi saamegi elektroni omamagnetmomendi avaldise:
milles
Selles on elektroni spinn poolearvuline, mida kirjutatakse välja kvantarvuna.
MÄRKUS: Siin ja edaspidi on toodud näiteid ja arvutusi just elektroniga, kuid
spinnid esinevad ka kõikidel teistel elementaarosakestel, sealhulgas ka footonitel ehk
valguse osakestel.
Tekib küsimus, et miks me tuletasime just sellise avaldise:
kui me oleksime saanud ka teisi võrrandi kujusid tuletada. Vastus sellele küsimusele on tegelikult
215
väga lihtne. Kuna Plancki konstandi h dimensioon ühtib impulsimomendi dimensiooniga ja spinni
väärtus võib kvantmehaanika järgi võrduda ka ühega, siis seega saame viimase võrrandi teisendada
kujule:
ehk
millest omakorda nähtub Newtoni II seaduse põhjal leitav elektromagnetismi füüsikast tuntud
Lorentzi jõud:
Laengut q omavale ja kiirusega v liikuvale osakesele mõjub magnetväljas induktsiooniga B
Lorentzi jõud:
täpsemalt:
Kõige tugevam on Lorentzi jõud liikumissuunaga ristuvas magnetväljas, kuna sellisel juhul võrdub
sin
= 1. Lorentzi jõu avaldis tuletatakse omakorda tuntud Ampere’i seadusest:
milles
on nurk voolu suuna ja magnetvälja suuna vahel. Antud avaldis kirjeldab jõudu F, mis
mõjub juhtmelõigule, mille pikkus on l ja milles kulgeb vool tugevusega I. B on magnetvälja
induktsioon. Kuna voolutugevuse I kirjutasime lahti, siis seega jõud ühe laengukandja kohta
avaldub kujul:
mis ongi Lorentzi jõud. Teatavasti on jõud F seotud potentsiaaliga U, mistõttu leiame eespool
tuletatud avaldisest:
potentsiaali võrrandi:
Selle järgi avaldub magnetväljas mõjuv jõud kujul:
Viimasest võib nähtuda ka selline avaldis:
mille korral mõjub osakesele väljasihiline jõud. Sellisel juhul on magnetväli mittehomogeenne,
milles magnetvälja suund muutub vähe, kuid magnetvälja väärtus muutub välja sihis. Magnetmo-
mendi väljasihiline komponent ongi
.
MÄRKUS 1. Siinkohal tasub märkida seda, et eelnevalt saadud elektroni omamagnet-
216
momendi võrdus:
„sisaldab“ selliseid seoseid nagu näiteks seisuenergia ja elektrivälja energia omavahelist
võrdust:
tuntud seisuenergia avaldist
ja Plancki konstandi h seost valguse kiirusega c:
Sellest tulenevalt saab elektroni magnetmomendi võrrandit matemaatiliselt teisendada
niimoodi
ehk
mille tulemusena on võimalik saada tagasi võrrandi esialgne kuju:
ehk
MÄRKUS 2. Eespool tuletatud Bohri magnetroni avaldisest:
me näeme seda, et see võrdub ka sellise seosega:
Sellist võrdust on väga keeruline tõestada. Seda saab teha ainult ühel juhul. Näiteks,
kuna eelnevalt kasutasime elektrivälja energia
ja seisuenergia
avaldisi, siis seega saame sellise võrduse:
mis annab meile juba tuntud võrrandite seose:
217
Viimases nähtubki elektrivälja ja selle energia omavaheline seos.
MÄRKUS 3: Eelneva põhjal võime tuletatud seoses:
sooritada ka selliseid teisendusi:
mis annaks meile järgmise magnetroni definitsiooni:
Selle korrutis valguse kiiruse ruuduga annab meile eespool tuletatud seose:
mistõttu nähtubki taas elektrivälja ja energia omavaheline seos:
Selline analüüs tõestab eespool olevate tuletiste ja seoste õigsust.
Kuna magnetmoment ja elektroni spinn on omavahel seotud, siis Sterni-Gerlachi katse tõttu saame
seose:
milles
. Saadud tulemus on sarnane orbitaalse magnetmomendi ja orbitaalse momendi
seosega. Selle järgi saame spinni magnetmomendi projektsiooni z-teljele:
milles
. Vastava magnetmomendi väärtus tuleb seega:
Selline tulemus näitab, et elektroni magnetmoment on aatomis võrdne Bohri magnetroniga, mille
väärtuseks on:
Viimast elektroni magnetmomendi võrrandit on tegelikult võimalik ka
218
matemaatiliselt tuletada ja näidata ka selle otsest seost kvantmehaanikaga. Osakese
omamagnetmoment on rangelt kvantmehaaniline ja seega ei ole sellel klassikalist
analoogi.
Spinn on osakese omaimpulsimoment, millega on seotud vastav magnetmoment.
Vastavalt impulsi p ja koordinaadi x määramatuse seosele:
„ühtib“ Plancki konstandi h dimensioon impulsimomendi L dimensiooniga:
Impulsimomendi operaator avaldub kvantmehaanikas järgmiselt:
∇
Ristkoordinaatides on impulsimomendi operaatori komponendid:
Impulsimomendi projektsioonide samaaegse mõõdetavuse leidmise korral arvutatakse
kvantmehaanikas kommutatsiooniseoseid ehk kommutaatoreid. Nende lahenditeks on järgmised
tulemused:
Neid ei hakka me siin tõestama. Nendest järeldub, et operaatorid omavahel ei kommuteeru ja seega
ei saa neile vastavaid füüsikalisi suurusi samal ajal mõõta. Täpselt saab mõõta ainult ühte
impulssmomendi projektsiooni ( näiteks z-teljele ). Ülejäänud kaks on aga sellisel juhul
määramatud. Kuid koos ühe projektsiooniga saab mõõta ka impulssmomendi ruutu, mille tõttu ka
impulssmomenti. Näiteks sellise arvutuse kaudu:
tõestatakse kvantmehaanikas järgmise seose kehtivus:
Impulsimomendi ruudu ja tema projektsioonide arvutamiseks tuleb lahendada omaväärtusülesanne:
219
kuna samal ajal mõõdetavatel operaatoritel on ühised omafunktsioonid. Sellisel omaväärtusülesan-
del on järgmised lahendid:
Nendes lahendites esinev kvantarv l määrab ära impulsimomendi ruudu, mille väärtused võivad olla
järgmised:
Kvantarv m määrab ära impulsimomendi projektsiooni ja sellel võib olla 2l+1 väärtust:
Nende seoste põhjal võime saada:
ehk
Eelnevate seoste tõttu saame ka magnetmomendi avaldise:
kirjutada kujule:
Kvantarvu l nimetatakse kvantmehaanikas orbitaalseks kvantarvuks, m nimetatakse magnetiliseks
kvantarvuks ja omafunktsioone
kerafunktsioonideks.
Kvantarvu l nimetatakse orbitaalseks kvantarvuks sellepärast, et tsentraalsümmeet-
rilise välja korral iseloomustab ta osakese impulsimomenti ( ehk orbitaalset liikumist
). Kvantarvu m nimetatakse magnetiliseks kvantarvuks, sest see määrab
impulsimomendi projektsiooni. Kvantarv m on seotud magnetmomendiga, mis on
tingitud näiteks elektroni orbitaalsest olekust. See on seotud ka spektrijoonte
lõhustumisega magnetväljas. Kerafunktsioonid on sellised omafunktsioonid, mis
kirjeldavad kindla impulsimomendi ja selle projektsiooniga olekuid.
Aatomituuma ümber tiirleva elektroni magnetmomendi ja impulsimomendi vahel esinebki seos:
Täpselt samasugune seos tuletatakse ka kvantmehaanikas vastavate operaatoritega:
220
Elektroni spinn
ja impulsimoment on ühesuguste matemaatiliste omadustega. Seetõttu on
võimalik lainefunktsioonid, mis kirjeldavad elektroni spinni, leida omaväärtusülesandest:
ehk
milles spinni kirjeldav kvantarv on s ja spinni projektsiooni z-teljele kirjeldab σ, kusjuures:
Elektroni spinn ehk spinni kirjeldav kvantarv on:
kuid spinni projektsiooni väärtused on:
Kvantmehaanikas ongi võimalikud nii täis- kui ka poolarvulised spinni väärtused:
Osakese spinn on teda iseloomustav kindel suurus, kuid muutuvaks suuruseks on ainult spinni
projektsioon, omades väärtusi:
. Seetõttu üsna sageli ei kirjutata spinni väärtust, vaid
selle asemel kirjutatakse spinni projektsiooni väärtus. Näiteks elektroni korral tähendab
spinni
projektsiooni z-telje positiivses suunas ja
tähendab spinni projektsiooni z-telje negatiivses
suunas. Väljendatakse ka niimoodi, et spinn on üleval või spinn on all.
Elektronil on olemas omaimpulsimoment ehk spinn. Kõikidel elementaarosakestel ja nende
süsteemidel on olemas spinn. Elektronil, prootonil ja neutronil on olemas üks ja sama spinn:
.
Footoni spinn võrdub aga ühega. Footoni seisumassi puudumise tõttu omab footoni spinni
projektsioon ainult kaks väärtust: +1 ja -1. Prootonite ja neutronite spinnide liitumine annab
aatomituuma spinni väärtuse. Tuuma spinni väärtused võivad olla: 0,
, 1,
, ... .
Osakese spinnist sõltub statistika ehk need osakesed alluvad Pauli keeluprintsiibile. Pauli
keeluprintsiibi järgi ei saa aatomis elektronid olla ühes ja samas olekus ehk ühes ja samas aatomis ei
saa olla kahte ühesuguste „kvantarvudega“ elektroni. Täpsemalt tähendab see seda, et ühe ja sama
energiaga olekus need tegelikult saavad olla, kuid seda erineva spinni projektsiooniga. Pauli tõestas,
et sama omadus on kõigil mikroosakestel, mille spinn või koguspinn on poolarvuline. Pauli
keeluprintsiibile ei allu täisarvulise spinniga osakesed, mis tähendab seda, et täisarvulise spinniga
osakesed ( näiteks footonid ) võivad olla ühes ja samas olekus põhimõtteliselt kui tahes palju. Pauli
keeluprintsiipi tuletatakse matemaatiliselt relativistlikust kvantväljateooriast.
Pauli keeluprintsiip ei kehti 1 spinniga osakeste kohta. Kui spinni ei oleks, siis näiteks kaks
osakest saavad aatomis olla korraga ühes olekus. Footonil on spinn 1, kuid bosonil saab olla spinn 0
või 1. Kahekomponendise elektroni olekufunktsioon on spiinor.
Täisarvulist spinnkvantarvu s omavad osakesed ( näiteks footonid, neutriinod jne ) on
kirjeldatavad sümmeetriliste lainefunktsioonidega. Need on bosonid, kuna nende osakeste
statistilised ansamblid alluvad Bose-Einsteini statistikale.
Antisümmeetrilised lainefunktsioonid kirjeldavad murdarvulise spinnkvantarvuga osakesi (
näiteks elektronid, prootonid, neutronid jne ). Need on fermionid, kuna nad alluvad Fermi-Diraci
statistikale.
n osakese antisümmeetriline lainefunktsioon on avalduv n järku ( Slateri ) determinandina, mille
221
veeru indeks vastab üheelektroonse spinnorbitali indeksile ning rea indeks osakese järjenumbrile.
Suurus N on võrrandites normeerimiskordaja. Antisümmeetriliste lainefunktsioonide tähtsamad
omadused on kooskõlas determinantide omadustega:
1. Näiteks antisümmeetria printsiip seisneb selles, et lainefunktsiooni märk muutub kahe
osakese koordinaatide vahetamisel. Determinandi märk muutub determinandi kahe rea
vahetamisel.
2. Pauli printsiip ütleb, et ühel spinnorbitalil ei tohi olla rohkem kui üks osake. Determinant on
võrdne nulliga, kui determinandi kaks veergu on omavahel võrdsed.
3. Determinandi ortogonaalne transformatsioon ( s.t. determinandi maatriks, korrutis vasakult
ja paremalt mingi unitaarse maatriksiga ) ei muuda determinandi väärtust. Sellest järeldub,
et Slateri determinandiga kirjeldatud süsteemi kirjeldab ka unitaarset maatriksit sisaldav
determinant. See tähendab, et süsteemi on võimalik kirjeldada omavahel ortogonaalse
transformatsiooni kaudu seotud erinevate spinnorbitalide komplektidega.
Kuna elektrivälja energia E
ja eespool tuletatud seisuenergia E
valemite omavahelisest võrdusest:
sai põhimõtteliselt „tuletada“ elektroni (oma)magnetmomendi avaldise:
mis on seotud omakorda omaimpulsimomendiga ja seeläbi osakese spinniga, siis seega eespool
tuletatud avaldises
olevate energia olekute asemel võivad omavahel liituda spinne kirjeldavad olekufunktsioonid:
mitte enam energia olekuid kirjeldavad lainefunktsioonid:
Sellise kvantpõimumise korral liituvad omavahel osakeste olekufunktsioonid, mitte tõenäosused.
Eespool „tuletatud“ elektroni magnetmomendi võrrandis:
on eranditult kõik liikmed konstandid. Näiteks e on elementaarlaeng, M on elektroni mass ( mis on
samuti konstant ) ja h on Plancki konstant. Konstandid teatavasti ajas ja ruumis ei muutu. Kuid
222
elektroni magnetmoment
on seotud elektroni spinniga:
. Viimane avaldis
sarnaneb orbitaalse magnetmomendi ja
orbitaalse momendi seosega. Selle järgi saame spinni magnetmomendi projektsiooni z-teljele:
milles
. Spinn on osakese omaimpulsimoment, millega on seotud vastav magnetmoment.
Kui orbitaalne moment on muutuv suurus, siis osakese spinn on teda iseloomustav kindel suurus.
Muutuvaks suuruseks on ainult spinni projektsioon, omades väärtusi:
Seetõttu ei kirjutata üsna sageli spinni väärtust, vaid selle asemel kirjutatakse spinni projektsiooni
väärtus. Näiteks elektroni korral tähendab
spinni projektsiooni z-telje positiivses suunas ja
tähendab spinni projektsiooni z-telje negatiivses suunas. Väljendatakse ka niimoodi, et spinn on
üleval või spinn on all. Seetõttu võib väita, et ainult spinni oleku mõõtmise tulemus mõjutab teise
osakese spinni olekut kõigest 0 sekundiga, mis ei sõltu osakeste vahekaugusest. See tähendab seda,
et osakeste kvantpõimumine esineb ainult osakeste spinnide olekute vahel.
Eelnevalt on toodud näiteid ja arvutusi just elektroniga, kuid spinnid esinevad tegelikult ka
kõikidel teistel elementaarosakestel, sealhulgas ka footonitel ehk valguse osakestel.
Kuna hyperruumis võrdus aegruumi intervall nulliga ( s.t. aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine
):
siis seega pidi ka Laplace’i operaator võrduma nulliga:
mis esines kvantmehaanika põhivõrrandis ehk Schrödingeri lainevõrrandis:
See võimaldas meil tuletada lainefunktsioonide lineaarse kombinatsiooni võrrandi:
millest omakorda saime osakeste kvantpõimumist kirjeldava avaldise:
See tähendab seda, et osakeste kvantpõimumist põhjustab aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine
hyperruumi dimensioonis. Osakeste kvantpõimumine väljendub selles, et ühe osakese spinni
mõõtmine mõjutab teise osakese spinni kõigest 0 sekundiga ja seda mistahes ruumilise vahemaa
korral. Näiteks kahe osakese korral võib teine osake eksisteerida lausa teises galaktikas miljardite
223
valgusaastate kaugusel.
Kuna footonid saavad omavahel kvantpõimuda ja samas on footonid ka valguse
osakesed ( elektromagnetlained ), siis seega võib põhimõtteliselt mõista ka nii, et
elektromagnetlained omavahel kvantpõimuvad. Elektromagnetlaine ja footon on ühe
ja sama nähtuse kaks erinevat külge, sarnaselt nii nagu ühel ja samal mündil on kaks
erinevat külge.
1.2.19.10.5 Spinnide matemaatika
Kirjeldamaks just kvantpõimumist peame c kordajate ja
lainefunktsioonide väärtuste
saamiseks lahendama ära osakeste spinnide maatriksoperaatorite omaväärtusülesanded:
ja
milles avalduvad spinnide maatriksoperaatorid vastavalt koordinaatidele:
ja
Spinnide operaatorite omaväärtusülesande lõpplahenduse tulemuseks saadakse järgmine avaldis:
mis tähendab seda, et mõõta saab spinni ühe projektsiooni tõenäosust teise projektsiooni kaudu. Kui
me nüüd võrdleme viimast saadud avaldist olekufunktsiooni võrrandiga:
siis me näeme, et c kordajad võrduvad:
ja
funktsioonid avalduvad vastavalt:
ning
Kuna maatriksid avalduvad ka niimoodi:
224
ja
siis saame olekufunktsiooni võrrandi lõplikuks kujuks:
milles „normeerimistingimus“ peab võrduma ühega:
Kuna tegemist on ainult ühe osakese spinni oleku kirjeldamisega:
siis kahe osakese spinni olekut kirjeldaks võrrand:
Kuid matemaatilise ranguse tõttu tuleb kahe osakese oleku kirjeldamiseks teha „transformatsioon“,
mis annabki meile viimase võrrandi:
ehk
kusjuures
Saadud võrrandid ongi osakeste spinnide kvantpõimumiste „matemaatilised põhidefinitsioonid“ ehk
põhivõrrandid.
Foto allika
s: http://images.slideplayer.com/26/8717367/slides/slide_7.jpg
Joonis 2 Saadud võrrand näitab maksimaalset põimumist.
225
Ühe osakese spinni olekut kirjeldavas võrrandis:
ehk
näitavad kordajate a ja b ruudud tõenäosust P:
ja
kuna tõenäosus avaldub kvantmehaanikas ainult ruudus ja normeerimistingimus võrdub alati ühega:
Kuid kahe osakese spinni oleku „põimumist“:
on sellisel juhul võimalik kirjeldada matemaatiliselt järgmiselt:
kuid seda ainult juhul, kui kehtib mittevõrdus:
Võrduse korral osakeste põimumist aga ei esine:
Põhimõtteliselt võib teha ka sellise „transformatsiooni“ ( → ):
mis annab meile eespool oleva võrrandi kujuks:
Sellisel juhul avaldub normeerimistingimus järgmiselt:
Üle-eelmisest võrrandist
226
saame tegelikult ka lühema „versiooni“:
mis võib kattuda eespool tuletatud võrrandiga:
milles
Selline võrrand kirjeldab väga hästi kahe osakese spinni oleku põimumist, kuna ühe osakese spinni
oleku mõõtmine mõjutab teise osakese spinni olekut silmapilkselt. Kuid mittepõimunud olekut
kirjeldab võrrand:
ja seda sellepärast, et ühe osakese spinni oleku mõõtmisel jääb teise osakese spinni olek
määramatuks.
Siinkohal on huvitav märkida seda, et kui me kahe osakese olekut kirjeldavale
lainefunktsioonile
ehk
tahame „lisada“ ka kolmanda osakese olekut kirjeldava lainefunktsiooni:
siis saame tulemuseks järgmise matemaatilise avaldise:
227
See tähendab seda, et kolme osakese spinni olekut kirjeldaks nagu üks lainefunktsioon.
Eelnevalt esitatud matemaatilised avaldised kattuvad ka selliste avaldistega,
milles esinevad ka Pauli maatriksid ja EPR:
Elektroni poolearvulist spinni saab näidata ka palju rangema matemaatikaga, mis sisaldab endas
kvantmehaanikast tuntud operaatorite kommuteeruvust ja omaväärtusülesandeid. Näiteks elektroni
spinni kirjeldas omaväärtusülesanne:
ehk
kuid sellist võrrandit võib avaldada ka maatriksite kujul:
ehk
milles
Viimane võrrand on tegelikult võrdne ka avaldisega:
ja seda ainult juhul, kui spinni operaator avaldub maatriksina:
ning seejuures peab kehtima jääma ka võrdus:
Sarnane analüüs kehtib ka elektroni spinni x-koordinaadi omaväärtusülesande korral:
ehk
228
milles
See tähendab, et viimane võrrand on võrdne ka avaldisega:
ja seda ainult juhul, kui antud spinni operaator avaldub:
ning seejuures peab kehtima jääma ka võrdus:
Kui me aga tahame teada, et kas operaatorid
ja on samaaegselt mõõdetavad, siis tuleb leida
nende kommutaator:
või
Kui i = j, siis operaatorite kommutaator võrdub nulliga ehk operaatorid kommuteeruvad omavahel.
Spinni operaatorid avalduvad kvantmehaanikas maatriksoperaatoritena vastavalt koordinaatidele
järgmiselt:
Näiteks spinni maatriksoperaatorite:
kommutaatori väärtuseks saame
Siinkohal tuleb mainida, et spinni operaatorid:
229
sisaldavad „Pauli maatrikseid“ vastavalt koordinaatidele:
Spinni maatriksid võivad avalduda ka kolmerealiste maatriksitena:
Kuid järgnevalt lahendame ära spinni omaväärtusülesande z-koordinaadi näitel:
ehk
milles sulgudes olevad avaldised ehk omavektorid ei ole ruumikoordinaadid/ruumivektorid, vaid
need on „isotoopilise ruumi vektorid“ ehk „spiinorid“. Spinni omaväärtusülesanne laheneb
järgmiselt:
ehk
Viimasest võrrandsüsteemist saame täpselt kaks lahendit. Näiteks kui
, siis saame
võrrandist:
väärtuse:
Eespool olevast võrrandist:
saame aga sulu väärtuse:
230
kuna normeerimistingimus võrdub ühega:
milles
ja . Seega on φ „normeeritud“. Kui , siis saame võrrandist:
väärtuse:
Võrrand võib põhimõtteliselt võrduda ka:
kuna eelnevalt saime:
Eespool tuletatud võrrandis:
saame sulu väärtuseks:
kuna normeerimistingimus võrdub ühega:
milles
ja . Siinkohal tuleb märkida seda, et sulgudes olevad avaldised on
„omavektorid“ ja murruga avaldised on „omaväärtused“:
Kui me aga lahendame spinni omaväärtusülesande x-koordinaadi kaudu:
siis see laheneb analoogselt eelnevaga järgmiselt:
ehk
Kui
, siis saadud võrrandsüsteemis näeme, et võrdub:
231
Sellest tulenevalt saame matemaatiliselt teisendada järgmiselt:
Kui
, siis seega
. Sellest järeldub omakorda võrrandis:
oleva sulu väärtus:
kuna normeerimistingimusest:
saame
ehk
Kui
, siis saame analoogselt eelnevaga:
Spinni omaväärtusülesande lahendid z-koordinaatide korral olid:
ja x-koordinaatide korral:
ning y-koordinaatide korral:
232
See tähendab seda, et spinni x-suunaline komponent avaldub võrrandina:
ehk
milles c on mingi kordaja ja
Spinni x-suunalise komponendi võib avaldada ka z-koordinaadi järgi:
kuid spinni z-suunalise komponendi saab avaldada omakorda x-koordinaadi järgi:
See tähendab füüsikaliselt seda, et mõõdame ühe projektsiooni tõenäosust teise projektsiooni kaudu:
ja
Tõenäosus avaldub ainult ruudus:
ja spinn ise ongi poolearvuline. Kui spinn võrdub 1-ga, siis kirjeldab seda kolmekomponendiga
vektor.
Eespool tuletasime spinni x-suunalise positiivse komponendi võrrandi, mida on tegelikult või-
malik avaldada ka järgmiselt:
ehk
ehk
ja
233
milles „Hadamard`i transformatsiooniks“ nimetatakse:
Sellest saame omakorda vähemalt kahe osakese spinni põimunud oleku kirjeldava üldise võrrandi:
ehk
ehk
milles F on „Control-NOT gate“:
kusjuures:
ja
Viimasest on võimalik saada või juba kirjeldabki kahe osakese vahelisi spinnide olekuid erinevate
koordinaatide jaoks:
Viimaseid avaldisi võib tähistada järgmiselt:
234
Osakeste põimunud olekuid kirjeldavas võrrandis:
võib tähistada
asemel ka järgnevaid kombinatsioone:
ja
Viimane tähendab seda, et kas osakese spinn on suunatud üles või alla:
või
Kahe spinni korral kasutatakse seda „topelt“:
ning seetõttu on sellel täpselt neli võimalikku „variatsiooni“:
kusjuures „triplet`iks“ nimetatakse:
ja „singlet`iks“:
Need on „nelja-mõõtmelise vektorruumi baasvektorid“. Kvantmehaanikas tähistataksegi kahe
osakese spinnide olekute põimumist võrrandina:
235
kuid samas kirjeldatakse mittepõimunud olekuid järgmiselt:
Mittepõimunud spinnide olekuid tähistatakse ka palju lihtsamalt:
ja samas ka põimunud olekuid:
Lainefunktsioonidena avalduvad mittepõimunud olekud võrrandina:
ja niisamuti ka põimunud olekud:
Kuid eelnevalt esitatud võrrand:
on põhimõtteliselt osakeste kvantpõimumise põhivõrrand, kuna seda kasutatakse üsna sageli kvant-
teleportatsiooni kirjeldamiseks. Kvantteleportatsiooni kirjeldatakse füüsikas enamasti järgmiste
lainefunktsioonidega:
Ühe osakese spinni olekut kirjeldab lainefunktsioon:
kuna
236
milles normeerimistingimus avaldub:
Kui me aga lainefunktsiooni „transformeerime“ H-ga, siis saame tulemuseks:
1.2.19.10.6 Kvantpõimumine kvantmehaanikas
Osakese käitumine aegruumis on tõenäosuslik ja sellest tulenevalt on osakesel lainelised
omadused. Osakest kirjeldab tõenäosuslaine, mis „koosneb“ erinevate arvväärtustega
leiutõenäosustest. Tõenäosuslaine amplituud määrab ära osakese maksimaalse leiutõenäosuse.
Kvantmehaanika seaduste järgi võib osakeste tõenäosuslained olla omavahel seotud läbi
kvantpõimumise. Matemaatiliselt kirjeldab osakest olekufunktsioon:
milles koordinaadid on olekufunktsiooni argumendiks. Olekufunktsioon võib avalduda ka
järgmiselt:
milles c kordajad on võrdsed tõenäosusega. Tõenäosus ise avaldub ainult ruudus:
ja .
Mikroosakeste süsteemi olekufunktsioonis
on olemas näiteks kaks osakest:
, kus q1 ja q2 on koordinaadid. Osake või
kvantsüsteem võib olla kahes erinevas olekus, mida kirjeldavad vastavalt lainefunktsioonid ψ
1
(1) ja
ψ
1
(2). Sellisel juhul võib osake olla ka olekutes, mida kirjeldatakse olekute ψ
1
(1) ja ψ
1
(2) lineaarse
kombinatsioonina:
Ψ = c
1 ψ1
(1) + c
2 ψ1
(2) .
Kui aga ψ
1
(1) ja ψ
1
(2) ei ole ortogonaalsed, siis saab neist moodustada 2 lineaarset kombinatsiooni,
mis on omavahel ortogonaalsed:
Ĺ Ψ = c
1 Ĺ ψ1
(1) + c
2 Ĺ ψ1
(2) = c
1 λ1 ψ1
(1) + c
2 λ1 ψ1
(2) = λ
1 Ψ.
237
Koefitsentide c1 ja c2 mooduli ruudud
annavad vastavate olekute esinemise tõenäosused. Seda nimetatakse superpositsiooniprintsiibiks.
Superpositsiooniprintsiibi korral liituvad osakeste olekufunktsioonid, mitte tõenäosused:
milles olev avaldis
on inteferents liikmed. Kaaskompleks on imaginaararvu vastas märk.
Superpositsiooniprintsiibi järelmiks on osakeste põimunud olekud, kui tegemist on enam kui ühe
osakesega. Omavahel ühenduses olnud kaks footonit ( näiteks on need kiiratud üheskoos välja
mõnest aatomist ) jäävad ühendusse ka mistahes suure vahemaa korral. See tähendab ka seda, et
samas protsessis tekkivate osakeste vahel kehtivad jäävusseadused. Põimunud olekud on
superpositsiooniprintsiibi järelm, kui tegemist on enam kui ühe osakesega. Superpositisiooni-
printsiibi järgi viibib footon mitmes olekus ühe korraga. Teaduskeeles öelduna seisneb
superpositsiooniprintsiip üksteist välistavate ehk ortogonaalsete olekute kooseksistensis.
„Ortogonaalsus“ tähendab „risti olema“. Risti on ainult siis, kui skalaarkorrutis on null.
Superpositsiooniprintsiibi korral liituvad osakeste olekufunktsioonid, mitte tõenäosused. Kvant-
põimumise korral on mõlemad osakesed enne mõõtmist tundmatus olekus. Ühe osakese mõõtmine
annab infot ka teise osakese kohta. See tähendab seda, et ühe osakese mõõtmise tulemus mõjutab
teist osakest silmapilkselt, mis ei sõltu osakeste vahekaugusest. Põimunud olekud taanduvad
mõõtmisel klassikalisteks olekuteks.
Kvantpõimituse korral ( mida mõnikord nimetatakse ka kvantteleportatsiooniks ) ei teleportreeru
osake otseselt ühest ruumipunktist või ajahetkest teise, vaid ühe osakese mõõtmise tulemus mõjutab
teist osakest silmapilkselt, mis ei sõltu osakeste vahekaugusest. Seetõttu on kvantpõimitus
teleportatsiooni eriliik ( s.t. erijuht ) nii nagu oli näiteks aja dilatatsioon erijuht rändamaks ajas
tulevikku kui selle asemel saaks kasutada aegruumi tunnelit, mis võimaldaks teleportreeruda.
Kvantpõimitus näitab väga selgelt kvantmehaanika tulenemist osakeste teleportreerumistest
aegruumis nii nagu seda näitab ka osakeste läbimine barjäärist teatud tõenäosuse olemasolu korral.
Kuna ei ole võimalik täpselt ette teada seda, et millisesse ruumipunkti ja millisesse ajahetke
osake jõuda võib, siis seetõttu arvutatakse välja tõenäosused iga võimaliku ruumipunkti ja ajahetke
kohta, kuhu osake jõuda võib. Kõik need tõenäosused on nullist erinevad ja summeerides kõik need
tõenäosused, saame tulemuseks:
P = 100 %
Osakese tõenäosusjaotust ajas ja ruumis mõjutavad teised füüsilised kehad, nagu näiteks pilu,
millest osake võib läbi minna. Seda tõenäosusjaotust ajas ja ruumis võib ettekujutada kui vee
lainena, millel on lainelised omadused. Seetõttu võib öelda, et tegemist on osakese tõenäosus-
lainega, mis levib ajas ja ruumis ning mille lainepikkus λ võrdubki:
See, mis juhtub vee lainega pilu läbimisel, juhtub sama ka osakese tõenäosuslainega, kui see läbib
pilu. Tulemuseks on osakese laineline käitumine.
Osakese ajas ja ruumis levivat tõenäosuslainet ( või lihtsalt osakese füüsikalist olekut ) kirjeldab-
ki matemaatiliselt lainefunktsioon:
238
ja selle lainefunktsiooni mooduli ruut
annabki tõenäosustiheduse osakese asukoha leidmiseks ajahetkel t ( ψ* on ψ kaaskompleks ). Sellest
tulenevalt saame leida osakese asukoha tõenäosuse dW ruumielemendis dV:
See tähendab seda, et lainefunktsiooni absoluutväärtuse ruut on võrdeline tõenäosusega leida
osakest vastavas ruumipunktis ja vastaval ajahetkel. Kuid osakese lainefunktsioon võib avalduda ka
järgmiselt:
milles c kordajad on võrdsed tõenäosusega. Tõenäosus ise avaldub ainult ruudus:
ja .
Viimane võrrand kirjeldab tegelikult ka osakeste kvantpõimumist, mille korral liituvad osakeste
olekufunktsioonid, mitte tõenäosused. Näiteks ühe osakese spinni olekut kirjeldab lainefunktsioon:
ehk
kuid samas kahe osakese olekut:
Nüüd on selgesti näha seda, et kahe osakese spinni olekut kirjeldab ÜKS lainefunktsioon:
ja lainefunktsioon ise tulenes osakese lakkamatust teleportreerumisest ajas ja ruumis.
Omavahel ühenduses olnud kaks footonit, mis on kiiratud üheskoos välja mõnest aatomist,
jäävad „ühendusse“ ka mistahes suure vahemaa korral. Mõlemad osakesed on enne mõõtmist
tundmatus olekus. Ühe osakese mõõtmine annab infot ka teise osakese kohta. See tähendab seda, et
ühe osakese mõõtmise tulemus mõjutab teist osakest silmapilkselt ( ehk kõigest 0 sekundiga ), mis
ei sõltu osakeste vahekaugusest. Sellised olekud taanduvad mõõtmisel klassikalisteks olekuteks.
Kvantpõimumise korral ( mida mõnikord nimetatakse ka kvantteleportatsiooniks ) ei teleportree-
ru osake otseselt ühest ruumipunktist või ajahetkest teise, vaid ühe osakese mõõtmise tulemus
mõjutab teist osakest silmapilkselt ehk 0 sekundiga, mis ei sõltu osakeste vahekaugusest. Kuid see
võib vihjata sellele, et kvantpõimumine ise tuleneb osakeste teleportreerumistest ajas ja ruumis
täpselt nii nagu osakeste läbimine barjäärist teatud tõenäosuse olemasolu korral.
239
Foto allika
s: https://en.wikipedia.org/wiki/Quantum_entanglement#/media/File:SPDC_figure.png
Joonis 1 Osakeste vahel esineb kvantpõimumine ainult siis, kui need osakesed on tekkinud ühes ja
samas protsessis.
Osakeste vahel esineb kvantpõimumine ainult siis, kui need osakesed on tekkinud ühes ja samas
protsessis ( näiteks footonid võivad olla kiiratud üheskoos välja mõnest aatomist ). Sellisel juhul
kirjeldab üks lainefunktsioon
korraga kahte lainefunktsiooni
mistõttu peaksid need jääma omavahel „teleportatsiooniliselt seotuks“. See seisneb selles, et näiteks
ühe osakese mõõtmise tulemus mõjutab teist osakest kõigest 0 sekundiga:
ja see ei sõltu osakeste vahekaugusest, kuna teleportatsioon väljendub füüsikaliselt lõpmata suure
kiirusena:
Sellisel juhul mõjutab näiteks ühe osakese mingisuguse oleku või füüsikalise suuruse muutus teist
osakest kõigest 0 sekundiga ja see ei sõltu osakeste vahekaugusest, kuna teleportatsioon väljendub
füüsikaliselt lõpmata suure kiirusena. Näiteks ühe osakese massi, kvandienergia või lainepikkuse
muutuse tõttu muutub silmapilkselt ka teise osakese mass, kvandienergia või lainepikkus ja seda
mistahes vahemaa korral.
240
Kuid lainefunktsiooni matemaatilise analüüsi tulemusena võib väita, et ainult spinni oleku
mõõtmise tulemus mõjutab teise osakese spinni olekut kõigest 0 sekundiga, mis ei sõltu osakeste
vahekaugusest. See tähendab seda, et osakeste kvantpõimumine esineb ainult osakeste spinnide
olekute vahel.
Kuna osakeste kvantpõimumine esineb ainult osakeste spinnide olekute vahel, mis on omakorda
seotud osakeste omamagnetmomendiga ehk osakeste magnetväljaga ( mitte osakeste massi,
kvandienergia või lainepikkustega ), siis kvantpõimumine võib põhimõtteliselt esineda ka erinevate
liikide osakeste vahel, näiteks elektroni ja footoni vahel.
Kuna hyperruumis võrdus aegruumi intervall nulliga ( s.t. aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine
):
siis seega pidi ka Laplace’i operaator võrduma nulliga:
mis esines kvantmehaanika põhivõrrandis ehk Schrödingeri lainevõrrandis:
See võimaldas meil tuletada lainefunktsioonide lineaarse kombinatsiooni võrrandi:
millest omakorda saime osakeste kvantpõimumist kirjeldava avaldise:
See tähendab seda, et osakeste kvantpõimumist põhjustab aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine
hyperruumi dimensioonis. Osakeste kvantpõimumine väljendub selles, et ühe osakese spinni
mõõtmine mõjutab teise osakese spinni kõigest 0 sekundiga ja seda mistahes ruumilise vahemaa
korral. Näiteks kahe osakese korral võib teine osake eksisteerida lausa teises galaktikas miljardite
valgusaastate kaugusel.
1.2.19.10.7 Tõestused
Eelneva matemaatika mõistmiseks on vaja tõestada eespool esitatud kommutatsiooniseose
kehtivus:
Selleks arvutatakse eraldi
ja , milles on suvaline diferentseeruv kolme
muutujaga funktsioon. Kasutades operaatorite kuju, saame arvutada järgmiselt:
241
Edasiseks analüüsiks teeme lahutuse, milles taanduvad teist järku tuletised välja. Tulemuseks
saame:
Selline tulemus tõestabki kommutatsiooniseose kehtivust. Ülejäänud seosed saadakse vastavate
indeksite tsüklilise ümberpaigutamisega.
Sarnaselt eelnevaga tõestame järgmise kommutatsiooniseose:
Ülejäänud kahe tõestus on üsna sarnane. Arvestame
üldisest avaldisest ja kasutame
impulsimomendi projektsioonide vahelisi kommutatsiooniseoseid. Võime võtta aluseks sellise
seose:
Tuletame meelde, et iga operaator kommuteerub alati iseendaga, niisamuti ka iseenda ruuduga.
Järgnevalt teostame sellise arvutuse:
Teades seda, et
Tulemuseks saame:
Viimases on näha seda, et projektsiooni ruuduga liikmed taandusid välja. Sarnaselt eelnevaga saame
arvutada:
kui me kasutame seost:
Sellisel juhul saame tulemuseks:
242
Selline tulemus on eelmisega vastasmärgiline, mis tähendab seda, et võime kirjutada:
Järgnevalt näitame seda, et kuidas esitub
omaväärtusülesanne. Impulsimomendi
omaväärtusülesannet lahendame sfäärilistes koordinaatides:
Seda sellepärast, et impulsimoment on seotud enamasti ruumi isotroopsusega ja me arvestame ka
ruumi suunaga. Impulsimomendi ruudu ja z-telje sihilise projektsiooni operaatori kuju on aga
järgmine:
Antud juhul sõltuvad kerafunktsioonid ainult nurkadest
ja :
Järgnevalt näitame operaatori
omaväärtusülesande lahendust. See näitab diskreetsuse
tulenemist. Omaväärtusülesanne annab meile diferentsiaalvõrrandi:
mille integreerimisel saame:
Viimases on A mingi konstant. Kuna saadud lahend peab olema ühene, siis selleks peab kehtima
võrdus:
See annab meile eespool saadud Y(
) kuju, kasutades tingimuse:
Sellest tulenebki
diskreetsus:
milles
Eelnev analüüs näitab seda, et
omaväärtusülesande lahendamine annab kerafunktsioonide
243
sõltuvuse nurgast
,
omaväärtusülesande lahendamine aga nende üldkuju, millele lisandub
sõltuvus nurgast
.
Kui
, siis . Sellisel juhul on kerafunktsiooni avaldiseks:
Kui aga
, siis . See annab meile kolm kerafunktsiooni:
Kerafunktsioone kujutatakse enamasti ka graafiliselt. Näiteks iga
ja väärtuse korral kujutab
funktsiooni Y(
, ) punkt, mille kaugus koordinaatide alguspunktist on võrdne funktsiooni Y( , )
enda väärtusega. l = 0 korral kujutaks funktsiooni
kerapind raadiusega
.
korral on
ja
kompleksarvulised. Seetõttu avalduvad nende reaalarvulised lineaarkombinatsioonid
järgmiselt:
Tsentraalsümmeetrilises väljas on elektroni olekud seotud kerafunktsioonidega. See aga näitab ka
seda, et laengujaotuse sõltuvus nurkadest
ja on määratud samuti kerafunktsioonidega.
Täpsemalt, laengujaotus on määratud kerafunktsiooni mooduli ruuduga:
kuna laengujaotus on seotud tõenäosusega. Näiteks l = 0 korral on laengujaotus kerasümmeetriline,
kuna avaldis:
ei sõltu suunast. Teistes olekutes on suunast sõltuv laengujaotus keerulisem.
Elektroni spinni väärtus on suhteliselt lihtsasti leitav. Näiteks impulssmomendi projektsiooni
omafunktsioonide uurimisel saime eespool tulemuseks:
mis rahuldasid pidevuse tingimust:
244
Elektroni spinni projektsioone kirjeldab järgmine võrrand:
Kui me arvestame sellega, et:
siis saaksime:
Viimasest on näha seda, et pidevuse tingimus ei ole täidetud, kuna funktsioon vahetab märki.
Lainefunktsioon annab tõenäosusamplituudi ja tõenäosus ise on seotud lainefunktsiooni mooduli
ruuduga. Seetõttu võime kirjutada:
ehk need olekud on füüsikaliselt samaväärsed, kuna funktsioonid erinevad ainult märgi poolest ja
tõenäosus on seotud mooduli ruuduga.
1.2.19.10.8 Kvantpõimumine toimub hyperruumis
Kuna hyperruumis võrdus aegruumi intervall nulliga ( s.t. aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine
):
siis seega pidi ka Laplace’i operaator võrduma nulliga:
mis esines kvantmehaanika põhivõrrandis ehk Schrödingeri lainevõrrandis:
See võimaldas meil tuletada lainefunktsioonide lineaarse kombinatsiooni võrrandi:
millest omakorda saime osakeste kvantpõimumist kirjeldava avaldise:
See tähendab seda, et osakeste kvantpõimumist põhjustab aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine
hyperruumi dimensioonis.
245
Ajas rändamise teooria tõlgenduse järgi eksisteerivad näiteks footonid „väljaspool“ aegruumi,
sest liikudes vaakumis kiirusega c on aeg aeglenenud lõpmatuseni
ja ruumi pikkus lühenenud samuti lõpmatuseni
( ehk aega ja ruumi enam ei eksisteeri ).
Valguse osakesed footonid liiguvad vaakumis kiirusega c, mille korral on aeg ja ruum teisenenud
lõpmatuseni. De Broglie lainepikkuse valemi tuletasime puhtalt relatiivsusteooria võrranditest ja
relatiivsusteooria füüsikalisest formalismist. Sellest tulenevalt võib järeldada, et kui valguse osakest
footonit ( mis liigub vaakumis kiirusega c ) on võimalik käsitleda lainena, siis järelikult võib ka
kõiki ülejäänud osakesi vaadelda kui lainena. See tähendab seda, et peale footonite peavad olema ka
kõikidel teistel osakestel lainelised omadused.
Väite põhjendus seisneb selles, et kuna Universum paisub ajas tegelikult valguse kiirusega, siis
seetõttu on kõikidel kehadel Universumis kineetiline energia, mis antud juhul avaldubki
seisuenergia valemina:
Footonil endal ei ole seisumassi ja seega seisuenergiat, kuid selle valemi avaldisega saab välja
arvutada footoni massi, lainepikkuse ja sageduse. Kuna seisuenergia võrrandist tuletasime osakese
lainet kirjeldavad avaldised, siis seega peale footonite peavad olema ka kõikidel teistel osakestel
lainelised omadused.
See tähendab seda, et energia E = mc
2 on oma olemuselt keha „kineetiline energia aja suhtes“.
Kõik kehad ju liiguvad hyperruumi K´ suhtes, sest tavaruum K liigub hyperruumi K´ suhtes
kiirusega c. Järelikult kõikidel kehadel on kineetiline energia ja seega ka mass. Niimoodi võib
energia E = mc
2 olla kineetiline energia „liikuva hyperruumi suhtes“ ehk E = mc2 on keha aja suhtes
eksisteeriv energia.
Absoluutselt kõik kehad Universumis liiguvad tegelikult valguse kiirusega c, kuid sellest on
pikem matemaatiline analüüs
esitatud ajas rändamise füüsikateooria relatiivsusteooria osas ja seetõttu ei hakka me seda siin enam
pikemalt käsitlema.
1.2.19.11
Väljade liitumised
Eespool me tuletasime sellise avaldise:
246
ehk
milles olevaid energia olekuid võivad kirjeldada lainefunktsioonid:
Osakeste kvantpõimumise korral liituvad osakeste olekufunktsioonid, mitte tõenäosused. Näiteks
kahe erineva osakese spinni olekut kirjeldab üks lainefunktsioon:
Spinn on osakese omaimpulsimoment, millega on seotud vastav magnetmoment. See tähendab
seda, et näiteks aatomituuma ümber tiirleva elektroni magnetmomendi ja impulsimomendi vahel
esineb kindel seos. Elektroni spinn
ja impulsimoment on ühesuguste matemaatiliste omadustega.
Kuna elektrivälja energia E
ja eespool tuletatud seisuenergia E
valemite omavahelisest võrdusest:
sai põhimõtteliselt „tuletada“ elektroni (oma)magnetmomendi avaldise, mis on seotud omakorda
omaimpulsimomendiga ja seeläbi osakese spinniga, siis seega eespool tuletatud avaldises
olevate energia olekute asemel võivad omavahel liituda spinne kirjeldavad olekufunktsioonid:
mitte enam energia olekuid kirjeldavad lainefunktsioonid:
Kvantpõimumise korral liituvad omavahel osakeste olekufunktsioonid, mitte tõenäosused.
Sellise lainefunktsiooni matemaatilise analüüsi tulemusena võib väita, et ainult spinni oleku
mõõtmise tulemus mõjutab teise osakese spinni olekut kõigest 0 sekundiga, mis ei sõltu osakeste
vahekaugusest. See tähendab seda, et osakeste kvantpõimumine esineb ainult osakeste spinnide
olekute vahel.
Eelnevalt on toodud näiteid ja arvutusi just elektroniga, kuid spinnid esinevad ka kõikidel teistel
elementaarosakestel, sealhulgas ka footonitel ehk valguse osakestel.
Kuna footonid saavad omavahel kvantpõimuda ja samas on footonid ka valguse osakesed (
elektromagnetlained ), siis seega võib põhimõtteliselt mõista ka nii, et elektromagnetlained
omavahel kvantpõimuvad. Elektromagnetlaine ja footon on ühe ja sama nähtuse kaks erinevat
külge, sarnaselt nii nagu ühel ja samal mündil on kaks erinevat külge.
247
Kvantmehaanika järgi saab mistahes elektromagnetlainet käsitleda osakesena, millel
on olemas mass ja energia:
De Broglie poolt esitatud hüpoteesi järgi on igal osakesel olemas lainelised
omadused. Footoni korral ühtib selle lainepikkus
:
elektromagnetlaine pikkusega. Ehkki valguse osakese footoni seisuenergia ja
seisumass võrduvad tegelikult nulliga:
saab sellegipoolest selle valemi kaudu:
välja arvutada footoni massi näiteks rohelisele valgusele vastava sageduse korral:
Sellisel juhul on tegemist footoni massiga, mitte tema seisumassiga.
Kuid eespool tuletatud võrrandis:
on selgelt näha energiate liitumist:
See sarnaneb väga elektriväljas kehtiva superpositsiooniprintsiibiga, mis vihjab sellele, et me võime
selle printsiibi põhimõtet kasutada antud juhul ka elektromagnetlainete korral.
Klassikalises füüsikas tähendab superpositsioon seda, et näiteks saame kahe samas faasis oleva
laine liitumisel laine, kus amplituudid liituvad. Kuid kvantmehaanikas tähendab superpositsioon
seda, et näiteks energia mõõtmisel saame teatud tõenäosusega tulemuseks
ja teatud tõenäosusega
tulemuseks
.
Näiteks elektriväljas kehtib superpositsiooniprintsiip ehk liitumise põhimõte, mille järgi võrdub
laengute süsteemi väljatugevus üksikutest laengutest põhjustatud väljatugevuste vektoriaalse
summaga:
ehk
Ülitugevates väljades võib printsiip mitte kehtida. Punktlaengu Q väljatugevus on võrdeline laengu
suurusega ning pöördvõrdeline vahekauguse r ruuduga:
Elektrivälja tugevus esineb ka elektrivälja energia avaldises:
248
Sarnaselt superpositsiooniprintsiibile saab näiteks kahest laengust koosneva süsteemi energiat
kirjeldada samuti summaga:
ehk
Sellisel juhul liituvad väljade energiad
, koos sellega ka E-vektorid ehk väljade
tugevused
.
Eelnevalt on toodud näiteid ja valemeid just elektrilaengu korral, kuid elektrilaengute poolt
tekitatud elektriväljas kehtiva superpositsiooniprintsiibi põhimõtet võime kasutada antud juhul ka
elektromagnetlainete korral. Seda sellepärast, et eespool tuletatud võrrandis:
on selgelt näha energiate liitumist:
milles olevate energia olekute asemel võisid omavahel liituda footoni spinne kirjeldavad
olekufunktsioonid:
mitte enam energia olekuid kirjeldavad lainefunktsioonid:
Kuna elektromagnetlaine ja footon on ühe ja sama nähtuse kaks erinevat külge, sarnaselt nii nagu
ühel ja samal mündil on kaks erinevat külge, siis seega võib põhimõtteliselt mõista ka nii, et
elektromagnetlained omavahel kvantpõimuvad või esineb lainete vahel väljade „liitumine“.
Elektrilaengu poolt tekitatud elektromagnetvälja kirjeldava skalaarpotentsiaali võrrand on tuleta-
tud tuntud Maxwelli valemitest:
ja niisamuti ka vektorpotentsiaal
.
Nendest avaldistest saadakse järgmised potentsiaalide võrrandid elektromagnetlaine juhule:
,
,
,
milles elektromagnetvälja vektorpotentsiaal on
,
ja . Magnetväljal on
pseudovektor, kuid elektriväljal on tavaline vektor. Sellest tulenevalt kirjeldab elektromagnetlaine
elektrivälja järgmine füüsika võrrand:
249
ehk lühemalt kirjutades
või
Elektromagnetlaine
magnetvälja kirjeldava võrrandi on võimalik analoogiliselt avaldada järgmiselt:
ehk lihtsamalt
Võrrandites esinev k on lainearv ( mis on vektor ) ja .
Kuna hyperruumis võrdus aegruumi intervall nulliga ( s.t. aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine
):
siis seega pidi ka Laplace’i operaator võrduma nulliga:
mis esines kvantmehaanika põhivõrrandis ehk Schrödingeri lainevõrrandis:
See võimaldas meil „tuletada“ sellise võrrandi:
millest on selgelt näha energiate ( s.t. väljade ) liitumise avaldis:
See tähendab seda, et väljade liitumist põhjustab aja ja ruumi eksisteerimise lakkamine hyperruumi
dimensioonis.
Lineaarse kombinatsiooni võrrandis:
võivad lainefunktsioonid kirjeldada energia olekuid:
või energia olekute asemel näiteks footoni spinne kirjeldavaid olekufunktsioone:
See näitab seda, et väljade liitumine hyperruumi dimensioonis ja osakeste kvantpõimumine on ühe
ja sama nähtuse kaks erinevat külge. Need nähtused on omavahel “suguluses”. See tähendab seda,
et väljade liitumist hyperruumis ei saa seletada osakeste kvantpõimumise füüsikaga/matemaatikaga,
vaid selle asemel tuleb mõista nii, et füüsika, mis seletab ja kirjeldab osakeste kvantpõimumist,
seletab ja kirjeldab ka väljade liitumist hyperruumis.
250
1.2.19.12
Inimese teadvuse ja psüühika tekkimine väljade süsteemis
Inimese ajus olevad neuronid suhtlevad üksteisega elektrilise laenglemise tulemusena, mis
tähendab seda, et neuroni laengu elektriväli mõjutab otseselt teise neuroni laengu välja. Niimoodi
suhtlevad omavahel neuronid inimese ajus, mille tulemusena tekib ka väljade konfiguratsioon (
väljade liitumised ), mis on inimese teadvuse füüsikaliseks aluseks. Kahe elektrilaengu vahelise
välja joonised:
Joonisel I me näeme seda, et kahe laengu elektrivälja jõujooned ( joonisel tähistatud
numbriga 1 ) liituvad, kuid kahe välja ekvipotentsiaalpinnad ( joonisel tähistatud
numbriga 2 ) ei liitu. Kahe välja ekvipotentsiaalpinnad üksteisest lahknevad.
Joonisel II me näeme seda, et kahe laengu elektrivälja jõujooned omavahel ei liitu,
vaid need hoopis lahknevad. Kuid kahe välja ekvipotentsiaalpinnad omavahel
liituvad. Kahe välja ekvipotentsiaalpinnad seekord üksteisest ei lahkne.
Kuna närvirakud ehk neuronid ajas perioodiliselt laenglevad, siis seega saab neid
mudelites vaadelda kui elektrilaengutena. Kuna neuronid on enamasti ühesuguse
laengu liigiga, siis seega realiseerub inimese ajus joonisel II kujutatud olek. Sellisel
juhul ei ole oluline neuronite laengute liik ( s.t. kas positiivne või negatiivne
elektrilaeng ).
Kuna tegemist on elektriväljadega, siis seega kehtib sellisel juhul superpositsiooniprintsiip ehk
liitumise põhimõte, mille järgi võrdub laengute süsteemi väljatugevus üksikutest laengutest
põhjustatud väljatugevuste vektoriaalse summaga:
Inimese ajus olevad neuronid suhtlevad üksteisega kahel erineval viisil:
1. üksteisele impulsse saates ( ehk läbi aksnonite, mille kaudu kulgeb informatsioon
„elektrilise impulsi“ kujul )
2. elektrilise laenglemise tulemusena ( neuroni laengu elektriväli mõjutab otseselt teise neuroni
laengu välja ). Niimoodi suhtlevad omavahel neuronid inimese ajus, mille tulemusena tekib
ka väljade konfiguratsioon ( väljade liitumised ), mis on inimese teadvuse füüsikaliseks
aluseks.
Niisamuti ka erinevate elektromagnetlainete väljade omavaheline vastastikmõju hyperruumis
toimib sarnaselt nii nagu seda on näiteks üksteisele piisavalt lähedal olevate elektriliselt laetud
251
kehade omavaheline vastastikmõju aegruumis:
See tähendab seda, et näiteks ühe footoni spinni muutumine mõjutab silmapilkselt ( ehk 0
sekundiga ) ka teise footoni spinni:
ehk
Selline vastastikmõju on oma olemuselt palju abstraktsem kui näiteks elektrilaengute vaheline
vastastikmõju aegruumis. Näiteks kui aegruumis olevate laengute süsteemi väljatugevus võrdub
üksikutest laengutest põhjustatud väljatugevuste vektoriaalse summaga:
siis hyperruumis ehk väljapool aegruumi kehtib lainefunktsioonide lineaarne kombinatsioon ehk
selline superpositsiooniprintsiip:
mis võib kirjeldada osakeste kvantpõimumist:
kuid samas ka (väljade) energiate liitumist:
Sarnasused on ilmselged. Elektriliselt laetud kehad mõjutavad ajas ja ruumis ehk tavaruumis
üksteist väljade kaudu elektrijõududega.
Kuid siinkohal peab märkima seda, et lineaarse kombinatsiooni võrrandil:
on kvantmehaanikas tegelikult olemas kaks erinevat tõlgenduse võimalust. Näiteks
see võrrand võib näidata ühe ja sama osakese kahte erinevat olekut, mis antud
võrrandis liituvad. Kuid samas võib see näidata ka sellist olekut
, mille korral
liituvad kahe erineva osakese olekud. Füüsikas kasutatakse lineaarse kombinatsiooni
mõiste asemel enamasti superpositsiooni mõistet ehk superpositsiooniprintsiipi.
Elektromagnetlaine elektri- ja magnetväli on ruumis väga lokaliseeritud võrreldes keha laengu
väljaga, mis võib teoreetiliselt olla lõpmata ulatusega. Joonis, millel oli näha kahe erineva
elektromagnetlaine vahelise kontakti puudumist, kujutatakse ette ajas ja ruumis ehk tavaruumis,
milles eksisteerib aeg ja ruum, mistõttu ei võrdu intervall erinevate ajahetkede ja erinevate
ruumipunktide vahel nulliga:
252
Kuid hyperruumis on erinevad elektromagnetlained omavahel „füüsiliselt“ seotud sarnaselt nii nagu
vastastikmõjus üksteisele lähedal olevad elektriliselt laetud kehad aegruumis ehk tavaruumis K.
Selline abstraktne füüsiline seos on võimalik ainult väljaspool aega ja ruumi ehk hyperruumis, kuna
selles ei eksisteeri enam aega ega ruumi, mistõttu on intervall erinevate ajahetkede vahel ja
erinevate ruumipunktide vahel praktiliselt olematud. Seda saab ettekujutada ainult läbi
matemaatika:
Hyperruumis on erinevad elektromagnetlained omavahel „füüsiliselt“ seotud
sarnaselt nii nagu vastastikmõjus üksteisele lähedal olevad elektriliselt laetud kehad
aegruumis ehk tavaruumis K. Oluline on mõista, et seda saabki ettekujutada ainult
läbi matemaatika:
Eelnevalt me näitasime seda, et ühe neuroni laengu elektriväli mõjutab otseselt teise neuroni
laengu elektrivälja. Selle tulemusena tekib kahe elektrilaengu välja omavaheline konfiguratsioon (
s.t. kahe elektrilaengu välja liitumine ). Kahe elektrilaengu vahelise välja joonised olid esitatud
järgmiselt:
Superpositsiooniprintsiibi ehk liitumise põhimõtte järgi võrdus kahe laengu süsteemi väljatugevus
üksikutest laengutest põhjustatud väljatugevuste vektoriaalse summaga:
Kuue elektrilaengu süsteemi väljatugevus võrdub samuti üksikutest laengutest põhjustatud
väljatugevuste vektoriaalse summaga:
Kuna inimese ajus on kümneid miljardeid neuroneid ja sellest tulenevalt ulatub ka ajus olevate
elektrilaengute arv kümnetesse miljarditesse, siis seega võib seda summa võrrandis olevat jada
pikendada põhimõtteliselt mistahes suuruseni:
253
See tähendab seda, et miljardite elektrilaengute väljad liituvad omavahel.
Antud väljatugevuste vektoriaalse summa võrrandit:
võime nimetada lineaarseks, kuna elektrilaengute väljad liituvad omavahel jadamisi. Kuid tegelikult
moodustavad laengute väljad väga keerulisi kombinatsioone, mis võivad minna äärmiselt
komplekseteks. Seda kirjeldavaid võrrandeid nimetame mittelineaarseteks. Selle üheks näiteks võib
tuua järgmise võrrandi:
Väljade liitumise tulemusena võivad tekkida äärmiselt keerulised ja kompleksed väljade
kombinatsioonid:
Näiteks antud võrrandis:
võib väli
veel omakorda avalduda järgmiselt:
Niimoodi võivad avalduda võrrandis esinevad kõik väljad. Kuid need võrrandid on suvaliselt
koostatud, illustreerimaks seda, et kui keeruliseks ja komplekseks võivad minna väljade
kombinatsioonid.
Kuna väljade kombinatsioonid lähevad äärmiselt keeruliseks ja komplekseteks, siis seega on
üsna oluline see, et millises järjekorras ehk millises hierarhilises süsteemis väljad omavahel
kombineeruvad. Näiteks väljatugevuste vektoriaalse summa võrrand võib avalduda täpselt selliselt
nagu me eelnevalt näitasime:
254
kuid samas võib selle hierarhiline struktuur avalduda ka järgmiselt:
Inimese ajus on miljardeid neuroneid ja seega miljardeid elektrilaenguid. Seetõttu ulatub arv, mis
näitab väljade kombinatsioonide hierarhilise süsteemi võimalikke variante, samuti miljarditesse.
Näiteks eelnevalt me näitasime kahte erinevat võimalikkust, kuid inimese ajus on selliseid erinevaid
võimalusi miljardeid.
Kui me käsitleme inimese ajus olevate väljade kombinatsioonide hierarhilist süsteemi, siis peab
arvestama kahe asjaoluga:
1. Kui teoreetiliselt võib väljade kombinatsioonide hierarhilise struktuuri võimalikke
variante olla miljardeid või isegi miljardeid miljardeid, siis tegelikult esineb nendest
ainult üks variant.
2. Seda ühte varianti ei olegi võimalik täpselt teada. See tähendab seda, et ei olegi võimalik
täpselt teada, et millise hierarhilise struktuurina on väljade kombinatsioonid inimese
ajus.
Inimese ajus on miljardeid neuroneid ja seega miljardeid elektrilaenguid, mis teebki väljade
kombinatsioonide hierarhilise struktuuri niivõrd keeruliseks ja komplekseks, et täpset infot selle
kohta on peaaegu võimatu saada. Seetõttu peame arvestama üldiste seaduspärasustega, võimalikke
variatsioonidega ja suurima tõenäosusega.
Eelnevalt olid võrrandid kirja pandud selliselt, mille korral ei olnud arvestatud väljatugevuste
tekkimistega ja kadumistega ajas ja ruumis. Seetõttu võib neid võrrandeid nimetada „staatilisteks“.
Kuid tegelikult peame arvestama just „dünaamiliste“ võrranditega, mille korral on arvestatud ka
väljatugevuste tekkimine ja lakkamine ajas ja ruumis.
Näiteks neuronid laenglevad ainult siis, kui neuronisse suubub elektriimpulss või kui neuronist
väljub elektriimpulss. Neuronitel ei ole laengud ajas püsivad, mis tähendab seda, et neuronid ajas
perioodiliselt laenglevad. Seetõttu oleks õigem eespool esitatud võrrandit:
kirjutada kujule:
255
mis esituks näiteks ajahetkel
. Tühjad kastid tähendavad laengu puudumist, mille tulemusena
puudub ka laengu väljatugevus. Antud võrrandi kuju võib esituda ajahetkel
näiteks järgmiselt:
Tühjad kastid tähendavad jällegi väljatugevuse puudumist elektrilaengu puudumise tõttu. Tuleb
märkida, et need võrrandid on suvaliselt koostatud, illustreerimaks väljade kombinatsioonide
hierarhilise struktuuri muutumist ajas neuronite perioodiliste laenglemiste tõttu ajas. Kuid neuronid
ise ajas ära ei kao ehk need eksisteerivad ajas lakkamatult. Tühjad kastid näitavadki neuronite
olemasolu, mis parajasti ei laengle.
Kuna me tekitasime „tühjad kastid“, näiteks võrrandisse:
siis seega võib selle sama võrrandi kirjutada ka kujule:
Võib väita, et need kaks võrrandit on tegelikult üks ja sama.
Kui me käsitleme inimese ajus olevate väljade kombinatsioonide hierarhilise struktuuri
muutumist ajas ja ruumis neuronite perioodiliste laenglemiste tõttu, siis peab arvestama ka sellisel
juhul ühe kindla asjaoluga:
Eespool me väitsime, et teoreetiliselt võib väljade kombinatsioonide hierarhilise
256
struktuuri võimalikke variante olla miljardeid või isegi miljardeid miljardeid.
Seetõttu ei ole võimalik täpselt teada selle struktuuri muutumise dünaamikat ajas ja
ruumis.
Selle mõistmiseks toome järgnevalt välja ühe näite. Näiteks ajahetkel
võib väljade kombinatsioon
esituda järgmiselt:
ja ajahetkel
võib see võtta sellise kuju:
Kuid samas võib see olla hoopis teisuguse järjestusega. Näiteks ajahetkel
võib väljade
kombinatsioon avalduda hoopis selliselt:
ja ajahetkel
võib see esituda järgmiselt:
Nende kahe võimaliku väljade kombinatsioonide järjestust ajas ja ruumis ei olegi võimalik täpselt
257
teada, kuna selle võimalikke variantide arv ulatub inimese aju korral miljarditesse. See tähendab
seda, et ei olegi võimalik täpselt teada, et millise hierarhilise struktuuri muutumise dünaamikaga on
väljade kombinatsioonid inimese ajus.
Kordame veelkord üle mõned olulised põhiseisukohad, mida eespool esitati:
1. Kui teoreetiliselt võib väljade kombinatsioonide hierarhilise struktuuri võimalikke
variante olla miljardeid või isegi miljardeid miljardeid, siis tegelikult esineb nendest
ainult üks variant.
2. Seda ühte varianti ei olegi võimalik täpselt teada. See tähendab seda, et ei olegi võimalik
täpselt teada, et millise hierarhilise struktuurina on väljade kombinatsioonid inimese
ajus.
3. Eespool me väitsime, et teoreetiliselt võib väljade kombinatsioonide hierarhilise
struktuuri võimalikke variante olla miljardeid või isegi miljardeid miljardeid. Seetõttu ei
ole võimalik täpselt teada selle struktuuri muutumise dünaamikat ajas ja ruumis.
Inimese ajus on miljardeid neuroneid ja seega miljardeid elektrilaenguid, mis teebki väljade
kombinatsioonide hierarhilise struktuuri niivõrd keeruliseks ja komplekseks, et täpset infot selle
kohta on peaaegu võimatu saada. Seetõttu peame arvestama üldiste seaduspärasustega, võimalikke
variatsioonidega ja suurima tõenäosusega. Kuid inimese subjektiivse kogemuse järgi saab väita, et
eespool kirjeldatud väljade süsteemis tekib teadvus ja psüühiline tegevus. See tähendab seda, et
teadvuse ja psüühilise tegevuse esinemine eespool kirjeldatud väljade süsteemis on kindel fakt
hoolimata sellest, et teadvuse ja psüühilise tegevuse täpne tekkimine ja kujunemine ei ole tegelikult
teada. Ainus täpne ja kindel info ongi see, et väljade süsteemis tekib teadvus ja psüühiline tegevus.
Seda tõestavad objektiivsed ajuteaduslikud katsed ja inimese subjektiivne kogemus: teadvus on
ajus.
Siinkohal tuleb märkida seda, et üksikute neuronite tasemel on nende väljade kombinatsioonide
hierarhiline struktuur äärmiselt keeruline ja kompleksne, mistõttu täpset infot selle kohta on
peaaegu võimatu saada. Inimese ajus on miljardeid neuroneid ja seega miljardeid elektrilaenguid.
Kuid neuronipopulatsioonide tasemel, mis võivad hõlmata isegi palja silmaga nähtavaid
ajupiirkondi, on juba võimalik saada üsna täpset infot väljade kombinatsioonide hierarhilise
struktuuri kohta. Näiteks inimese igasugune psüühiline funktsioon ja selle mitmekesisus tagatakse
paljude tuumade vahel moodustuvate koostöövõrgustike talitlusega. Näiteks mõned
neuronipopulatsioonid ärgastuvad värvuse peale, kuid teised liikumise peale. Kolmandad aga
võivad ärgastuda kella helisemise peale, mis varem on teatanud, et varsti tuuakse toitu.
Põhimõtteliselt võib öelda seda, et praktiliselt kogu tänapäevane ajuteadus põhinebki sellistel
teadmistel, mis käsitlevad just neuronipopulatsioonide tasemel olevaid aktivatsioone, kuid üksikute
neuronite tasemel olevaid aktiivsusmustreid ei teata peaaegu täielikult. Näiteks me võime ju teada,
et millised neuronipopulatsioonid ( ajupiirkonnad ) ärgastuvad värvuse peale või millised liikumise
peale, kuid me ikkagi ei tea seda, mis toimub täpselt nende ärgastunud neuronipopulatsioonide (
ajupiirkondade ) sees.
Inimese ajus on olemas miljardeid neuroneid ja need kõik tekitavad oma laenglemistega
elektriväljasid, mis kõik kokku summeerudes tekib üle kogu aju üldine elektriväli. Näiteks kui
makroskoopilised kehad saavad laengu, siis keha laeng tekib laetud osakeste summast ehk keha
laengu elektriväli moodustub laetud osakeste väljade liitumisel. Inimese teadvusseisund esineb
ainult aju üldise aktiivsuse juures ja mingi kindel teadvuse sisu esineb ainult mingi kindla
ajupiirkonna aktiivsuse korral. Neuronite aktiivsus tähendab aga nende neuronite laenglemist ajas ja
ruumis. Elektriliselt laetud keha tekitab ümbritsevas ruumis elektrivälja ja seega on teadvuse
tekkimine ( ja selle olemus ) seotud just nende füüsikaliste väljadega ( mida siis neuronid oma
laenglemistega aju ruumis tekitavad ), mitte aga otseselt just neuronite endiga. See tähendab seda, et
teadvus võib seotud olla just neuronite väljadega ehk siis aju üldise elektriväljaga, mitte niivõrd
neuronite endiga. Näiteks kui neuroneid ajus ei oleks, kuid kõikide kadunud neuronite väljad
258
eksisteeriksid ja funktsioneeriksid täpselt samamoodi edasi, siis tõenäoliselt jääks kestma ka
teadvus ( psüühika ).
Inimese ajust eraldunud väljade süsteemis puuduvad „elektrilise impulsi“ olemasoluks vajalikud
neuronaalsed struktuurid ja väljade ruumilised ulatused on võrreldes neuronite laengute väljadega
palju lokaalsemad, mistõttu ei saa väljad üksteisega otsest kontakti luua nii nagu seda teevad
neuronite laengute väljad inimese ajus. Kuid sellest hoolimata ( aegruumi eksisteerimise lakkamise
tõttu ) toimub väljade omavaheline kommunikeerumine, mille tulemusena tekib ka väljade
konfiguratsioon. See tähendab seda, et sellises väljade süsteemis toimub väljade omavaheline
kommunikeerumine ja väljade konfiguratsiooni ( teadvuse ) tekkimine palju abstraktsemalt kui seda
näiteks inimese ajus olevate neuronite korral.
Eespool me näitasime seda, et laetud neuronite elektriväljad mõjutavad otseselt teiste laetud
neuronite elektrivälju. Selle tulemusena tekib elektrilaengute väljade omavaheline konfiguratsioon (
s.t. elektrilaengute väljade liitumine ).
Niisamuti ka erinevate elektromagnetlainete väljade omavaheline vastastikmõju hyperruumis
toimib sarnaselt nii nagu seda on näiteks üksteisele piisavalt lähedal olevate elektriliselt laetud
kehade omavaheline vastastikmõju aegruumis:
Selline vastastikmõju on oma olemuselt palju abstraktsem kui näiteks elektrilaengute vaheline
vastastikmõju aegruumis. Näiteks kui aegruumis olevate laengute süsteemi väljatugevus võrdub
üksikutest laengutest põhjustatud väljatugevuste vektoriaalse summaga:
siis hyperruumis ehk väljapool aegruumi kehtib lainefunktsioonide lineaarne kombinatsioon ehk
selline superpositsiooniprintsiip:
mis võib kirjeldada osakeste kvantpõimumist:
kuid samas ka (väljade) energiate liitumist:
Sarnasused on ilmselged. Seda saab ettekujutada ainult läbi matemaatika:
MÄRKUS: Kui eelnevalt märkisime seda, et erinevate elektromagnetlainete väljade
vahel toimub hyperruumis vastastikmõju
siis selle all on mõeldud just erinevate elektromagnetlainete (elektri)väljade
omavahelist vastastikust mõju, mitte ühe elektromagnetlaine elektri- ja magnetvälja
omavahelist vastastikmõju.
Superpositsiooniprintsiibi ehk liitumise põhimõtte järgi võrdub kahe lainefunktsiooni lineaarne
kombinatsioon üksikute lainefunktsioonide summaga:
259
Kuue lainefunktsiooni lineaarne kombinatsioon võrdub samuti üksikute lainefunktsioonide
summaga:
Kuna elektromagnetlaineid võib olla arvuliselt sadu ja sadu miljardeid, siis seega võib seda summa
võrrandis olevat jada pikendada põhimõtteliselt mistahes suuruseni:
See tähendab seda, et miljardite elektromagnetlainete väljad liituvad omavahel.
Siinkohal tuletame meelde, et Pauli keeluprintsiibile ei allu täisarvulise spinniga
osakesed, mis tähendab seda, et täisarvulise spinniga osakesed ( näiteks valguse
osakesed footonid ) võivad olla ühes ja samas olekus põhimõtteliselt kui tahes palju.
Antud lainefunktsioonide lineaarse kombinatsiooni võrrandit:
võime nimetada samuti „lineaarseks“, kuna elektromagnetlainete väljad liituvad omavahel jadamisi.
Kuid tegelikult võivad elektromagnetlainete väljad moodustada samuti väga keerulisi
kombinatsioone, mis võivad minna äärmiselt komplekseteks. Seda kirjeldavaid võrrandeid
nimetame samuti „mittelineaarseteks“. Selle üheks näiteks võib tuua järgmise võrrandi:
Selliste väljade liitumiste tulemusena võivad samuti tekkida äärmiselt keerulised ja kompleksed
väljade kombinatsioonid:
Need võrrandid on suvaliselt koostatud, illustreerimaks seda, et kui keeruliseks ja komplekseks
võivad minna väljade kombinatsioonid.
Kuna väljade kombinatsioonid lähevad äärmiselt keeruliseks ja komplekseteks, siis seega on
üsna oluline see, et millises järjekorras ehk millises hierarhilises süsteemis väljad omavahel
kombineeruvad. Näiteks lainefunktsioonide superpositsiooni võrrand võib avalduda täpselt selliselt
nagu me eelnevalt näitasime:
260
kuid samas võib selle hierarhiline struktuur avalduda ka järgmiselt:
Kuna elektromagnetlaineid võivad arvuliselt olla miljardeid miljardeid, siis seetõttu ulatub arv, mis
näitab väljade kombinatsioonide hierarhilise süsteemi võimalikke variante, samuti miljarditesse.
Näiteks eelnevalt me näitasime ainult kahte erinevat võimalikkust, kuid miljardite elektromagnetlai-
nete korral on selliseid erinevaid võimalusi miljardeid.
Kui me käsitleme miljardite elektromagnetlainete väljade kombinatsioonide hierarhilist
süsteemi, siis peab arvestama ka sellisel juhul kahe asjaoluga:
1. Kui teoreetiliselt võib väljade kombinatsioonide hierarhilise struktuuri võimalikke
variante olla miljardeid või isegi miljardeid miljardeid, siis tegelikult esineb nendest
ainult üks variant.
2. Seda ühte varianti ei olegi võimalik täpselt teada. See tähendab seda, et ei olegi võimalik
täpselt teada, et millise hierarhilise struktuurina on väljade kombinatsioonid miljardite
elektromagnetlainete väljade korral.
Elektromagnetlaineid võib olla miljardeid miljardeid, mis teebki väljade kombinatsioonide
hierarhilise struktuuri niivõrd keeruliseks ja komplekseks, et täpset infot selle kohta on peaaegu
võimatu saada. Seetõttu peame arvestama üldiste seaduspärasustega, võimalikke variatsioonidega ja
suurima tõenäosusega.
Inimese ajus olevad neuronid laenglevad ajas ja ruumis perioodiliselt. Laetud kehade vahel
esinevad elektrijõud ehk mõju ja vastumõju paarid. Selleks, et tekiksid elektrijõud ehk mõju ja
vastumõju paarid, peavad neuronid laenglema sünkroonselt. See tähendab seda, et kui näiteks kaks
neuronit mõjutaksid üksteist elektrijõuga, siis peaksid need laetud olema ka samaaegselt ehk ühe ja
sama ajaperioodi jooksul peavad mõlemad neuronid olema elektriliselt laetud. Ainult siis on
võimalik neuronite vaheline elektrijõu olemasolu, mis on teatavasti teadvussisu avaldumise
füüsikaliseks aluseks. See tähendab ka seda, et inimese ajus eksisteeriv sünkronisatsioon on
teadvuse avaldumise üks põhieeldusi, sest ilma laenglevate neuronite sünkronisatsioonita ei saa olla
võimalik nende vaheline elektriline vastastikmõju, mis ongi teadvuse füüsiliseks aluseks inimese
ajus. Sünkronisatsioon ei ole teadvuse sõlmimismehhanism, vaid see on oluline elektrilise
vastastikmõju eksisteerimiseks laenglevate neuronite vahelises ruumis inimese ajus. Kuid
kehavälises olekus peab toimuma ( aegruumi eksisteerimise lakkamise tõttu ) väljade omavaheline
kommunikeerumine samuti sünkronisatsiooni tulemusena, milletõttu tekib ka väljade omavaheline
konfiguratsioon. See tähendab seda, et sellises väljade süsteemis toimub väljade omavaheline
kommunikeerumine ja väljade konfiguratsiooni ( teadvuse ) tekkimine siis, kui
elektromagnetlainete väljade faasiajad omavahel kattuvad.
261
Eespool olid superpositsiooni võrrandid kirja pandud selliselt, mille korral ei olnud arvestatud
lainefunktsioonide tekkimistega ja kadumistega. Seetõttu võib neid võrrandeid nimetada
„staatilisteks“. Kuid tegelikult peame arvestama just „dünaamiliste“ võrranditega, mille korral on
arvestatud ka väljade tekkimine ja lakkamine elektromagnetlaines. Lainefunktsioonid ise on
püsivad ehk need ei teki ega kao ajas ja ruumis.
Eespool tuletatud superpositsiooni võrrand:
võis kirjeldada osakeste spinnide kvantpõimumist:
kuid samas ka energiate summat:
Kuna footonit on võimalik käsitleda ka elektromagnetlainena, siis seega võib viimast võrrandit
kasutada just elektromagnetlaine juhul. Seetõttu oleks õigem eespool esitatud superpositsiooni
võrrandit:
kirjutada kujule:
milles liituvad väljatugevused. Elektromagnetlaines esinevad elektriväli ja magnetväli, mis omavad
energiat.
Elektrilaengust põhjustatud elektrivälja energia avaldub seosena:
millest võib saada ka potentsiaalse energia avaldise:
Viimasest nähtub omakorda elektrivälja tugevuse seos:
262
ehk
Sellest tulenevalt võime energiate summa võrrandit:
ümber kirjutada väljatugevuste summa võrrandiks:
Väljatugevus E on seotud omakorda elektromagnetvälja vektorpotentsiaaliga A:
kuid magnetvälja tugevus H on seotud sellega järgmiselt:
Need lihtsad seosed annavad meile väljatugevuse võrrandi lõplikuks kujuks:
Saadud võrrand ühtib elektromagnetvälja potentsiaali diferentsiaalvõrrandiga:
ehk
Viime divA võrrandi teisele poole võrdusmärki:
ja tõstame võrrandi mõlemad pooled ruutu:
Tulemuseks saame elektromagnetvälja ( antud juhul elektromagnetlaine ) potentsiaalide võrrandid:
ja
263
Kuid elektrilaengu poolt tekitatud elektromagnetvälja vektorpotentsiaal avaldub:
ja skalaarpotentsiaal:
Viimaseid võrrandeid on võimalik avaldada ka ainult magnetvälja tugevuse H kaudu:
ja ka elektrivälja tugevuse E kaudu:
mis on esitatud elektromagnetlaine juhul.
Elektromagnetlaine on elektri- ja magnetvälja üksteise muutumise levimine ruumis, mis
tähendab seda, et elektrivälja muutumine ühes punktis põhjustab kõigepealt muutuva magnetvälja ja
selle magnetvälja muutus kutsub ( elektromagnetilise induktsiooni teel ) esile elektrivälja
muutumise naaberpunktis. Muutuva elektrivälja levik toimub magnetvälja vahendusel.
Elektromagnetlaines ei ole väljad ajas püsivad, mis tähendab seda, et elektriväli ja magnetväli
ajas perioodiliselt tekivad ja kaovad. Seetõttu oleks õigem eespool esitatud superpositsiooni
võrrandit:
kirjutada kujule:
mis esituks näiteks ajahetkel
. Tühjad kastid tähendavad välja puudumist, mille tulemusena
puudub ka väljatugevus. Antud võrrandi kuju võib esituda ajahetkel
näiteks järgmiselt:
264
Tühjad kastid tähendavad jällegi väljatugevuse puudumist. Tuleb märkida, et need võrrandid on
suvaliselt koostatud, illustreerimaks väljade kombinatsioonide hierarhilise struktuuri muutumist ajas
miljardite elektromagnetlainete võimalike erinevate sageduste tõttu.
Näiteks kui kahe erineva elektromagnetlaine sagedus on erinev, siis seega nende
kahe erineva elektromagnetlaine elektrivälja tekkimine ja lakkamine ei toimu ühes ja
samas faasis ( s.t. ei toimu ühes ja samas rütmis ). Sellest tulenevalt ei saa tekkida ka
nende kahe välja omavahelist kombinatsiooni:
ehk
Miljardite elektromagnetlainete korral võivad osad lained „võnkuda“ samas rütmis,
kuid teised lained mitte.
Kuna me tekitasime „tühjad kastid“, näiteks võrrandisse:
siis seega võib selle sama võrrandi kirjutada ka kujule:
Võib väita, et need kaks võrrandit on tegelikult üks ja sama.
Kui me käsitleme elektromagnetlainete väljade kombinatsioonide hierarhilise struktuuri
muutumist ajas ja ruumis, siis peab arvestama ka sellisel juhul ühe kindla asjaoluga:
Eespool me väitsime, et teoreetiliselt võib väljade kombinatsioonide hierarhilise
struktuuri võimalikke variante olla miljardeid või isegi miljardeid miljardeid.
Seetõttu ei ole võimalik täpselt teada selle struktuuri muutumise dünaamikat ajas ja
265
ruumis.
Selle mõistmiseks toome järgnevalt välja ühe näite. Näiteks ajahetkel
võib väljade kombinatsioon
esituda järgmiselt:
ja ajahetkel
võib see võtta sellise kuju:
Kuid samas võib see olla hoopis teisuguse järjestusega. Näiteks ajahetkel
võib väljade
kombinatsioon avalduda hoopis selliselt:
ja ajahetkel
võib see esituda järgmiselt:
Nende kahe võimaliku väljade kombinatsioonide järjestust ajas ja ruumis ei olegi võimalik täpselt
teada, kuna selle võimalikke variantide arv ulatub miljardite elektromagnetlainete korral
miljarditesse. See tähendab seda, et ei olegi võimalik täpselt teada, et millise hierarhilise struktuuri
266
muutumise dünaamikaga on väljade kombinatsioonid elektromagnetlainete korral.
Kordame veelkord üle mõned olulised põhiseisukohad, mida eespool esitati:
1. Kui teoreetiliselt võib väljade kombinatsioonide hierarhilise struktuuri võimalikke
variante olla miljardeid või isegi miljardeid miljardeid, siis tegelikult esineb nendest
ainult üks variant.
2. Seda ühte varianti ei olegi võimalik täpselt teada. See tähendab seda, et ei olegi võimalik
täpselt teada, et millise hierarhilise struktuurina on väljade kombinatsioonid
elektromagnetlainete korral.
3. Eespool me väitsime, et teoreetiliselt võib väljade kombinatsioonide hierarhilise
struktuuri võimalikke variante olla miljardeid või isegi miljardeid miljardeid. Seetõttu ei
ole võimalik täpselt teada selle struktuuri muutumise dünaamikat ajas ja ruumis.
Miljardite elektromagnetlainete tõttu ongi väljade kombinatsioonide hierarhiline struktuur niivõrd
keeruline ja kompleksne, et täpset infot selle kohta on peaaegu võimatu saada. Seetõttu peame
arvestama üldiste seaduspärasustega, võimalikke variatsioonidega ja suurima tõenäosusega.
Kuid inimese subjektiivse kogemuse järgi saab väita, et eespool kirjeldatud inimese ajus olevate
väljade süsteemis:
tekib teadvus ja psüühiline tegevus. See tähendab seda, et teadvuse ja psüühilise tegevuse esinemine
eespool kirjeldatud ajus olevate väljade süsteemis on kindel fakt hoolimata sellest, et teadvuse ja
psüühilise tegevuse täpne tekkimine ja kujunemine ei ole tegelikult teada. Ainus täpne ja kindel info
ongi see, et ajus esinevate väljade süsteemis tekib teadvus ja psüühiline tegevus. Seda tõestavad
objektiivsed ajuteaduslikud katsed ja inimese subjektiivne kogemus: teadvus on ajus.
Kuna eespool kirjeldatud inimese ajus olevate väljade süsteemis tekib teadvus ja psüühiline
tegevus, siis seega peaks tekkima inimese teadvus ja psüühika ka elektromagnetlainete väljade
süsteemis:
ehk
267
Sarnaselt teadvuse ja psüühika tekkimisega eespool kirjeldatud ajus olevate väljade süsteemis, ei
ole teadvuse ja psüühilise tegevuse täpne tekkimine ja kujunemine ka elektromagnetlainete korralgi
teada. Kuid sellest hoolimata peaks see olema kindel fakt, sarnaselt teadvuse ja psüühilise tegevuse
esinemisega eespool kirjeldatud ajus olevate väljade süsteemis. See tähendab seda, et kui ajus
esinevate väljade süsteemis tekib inimese teadvus ja psüühiline tegevus, siis peab seda tekkima ka
elektromagnetlainete väljade süsteemis, kuna eespool esitatud matemaatilised mudelid ühtivad
omavahel väga täpselt kokku.
Kui inimese närvisüsteemist „eralduvad“ väljad, siis see tegelikult veel automaatselt ei taga
inimese teadvuse ja psüühika eksisteerimist väljaspool inimese bioloogilist keha. See tähendab
seda, et väli või elektromagnetlaine ise üksinda ei oma mingit infot ega mingisugust teadvuse
elementi. Need väljad, mis eralduvad inimese ajust, peavad vastama kahele väga olulisele
tingimusele:
1. väljad peavad olema arvuliselt vähemalt sama palju kui seda on neuronite loodud väljad
inimese bioloogilises ajus. Näiteks neuroneid on inimese ajus hinnanguliselt 86
miljardit.
2. need eraldunud väljad peavad olema üksteise suhtes „ruumiliselt“ täpselt samasuguses
konfiguratsioonis nii nagu on neuronite poolt tekitatud väljade ruumiline paiknemine ja
omavaheline interaktsioon inimese ajus.
Ajust eralduvad väljad kõikjal kus esinevad elektrilised impulsid ja elektrilised impulsid
eksisteerivad kogu inimese närvisüsteemi ulatuses – kõikides ajuosades ja närvisüsteemi
piirkondades. Seega on eralduvate väljade arvukus vähemalt sama palju ( tegelikult isegi kordades
suuremgi ) kui inimese närvisüsteemis ja ka kõikide nende väljade ruumilised konfiguratsioonid
üksteise suhtes jäävad täpselt samasugusteks võrreldes 86 miljardi laetud neuroni väljadega inimese
ajus. Sellest järeldub see, et sellises ajust eraldunud väljade süsteemis „peaks“ säilima inimese
teadvus ja psüühiline tegevus.
1.2.19.12.1 „Impulsid“ väljade süsteemis
Neuronite ( ja neuronipopulatsioonide ) aktiivsused on seotud närviimpulsside liikumistega
närvikoes. Näiteks kui impulss saabub neuronisse ( neuronipopulatsiooni ), siis muutub
neuronipopulatsioon aktiivseks. See tähendab seda, et mingi ajupiirkonna aktiivsus tähendab ( info )
impulsside vastuvõtmist, töötlemist või edasi saatmist. Seda sellepärast, et neuronite aktivatsioon ja
268
impulside liikumine ajus on omavahel väga tihedalt seotud. Membraanipotsentsiaali ja
aktsioonipotentsiaalide vahel on väga tugev seos, kuid membraanipotentsiaalis võib esineda palju
muutusi, mis aktsioonipotentsiaalides ei kajastu. Neuron või neuronite populatsioon aktiveerub alati
siis, kui neile saabub impulss ( nad võtavad impulsse vastu ) või siis, kui nad ise saadavad impulsi
mõnele teisele neuronile. Neuronite süsteemide aktiivsuste suurenemist või vähenemist mõistetakse
närviimpulsside sageduse muutumisena. Aktiivsustel võivad olla ajalised mustrid ja rütmid.
Inimese ajus liiguvad ringi miljardid närviimpulsid. Elektriimpulss liigub ajus kiirusega umbes
360 km/h. Need impulsid ei liigu ajus ringi suvaliselt, vaid mööda kindlaid trajektoore. Näiteks
visuaalne informatsioon ( ehk impulsid ) jõuab silmast ajju esmasesse visuaalsesse korteksisse just
läbi talamuse lateraalse põlvkeha. Kuid edasi läheb info juba kõrgematesse visuaalsetesse
keskustesse. Uuringutest on selgunud tõsiasi, et kui ühe ajupoolkera esmane visuaalne korteks saab
kahjustatud, siis sellisel juhul jõuab info ( ehk impulsid ) talamuse lateraalse põlvkehalt otse
kõrgematesse visuaalsetesse keskustesse. Kuid mis trajektoore kõik need aju impulsid siiski
liiguvad, see tulebki tulevikus eksperimentaalselt kaardistada. Seda veel lõpuni ei teata. Kui aga
teatakse kõikide ajus olevate impulsside liikumiste trajektoore, siis ilmselt annab see teada ka
sellest, et kuidas aju põhimõtteliselt töötab.
Suur osa sensoorsetest signaalidest ( ehk impulsid ) läbivad taalamuse piirkonna. Edasi hakkavad
neid signaale töötlema aju kõrgemad keskused ( näiteks ajukoor ). Taalamus on seega
kontrollkeskus ja võimalik sõlmimisala ( impulsside koondumise piirkond ). Kuid taalamusse
tulevad impulsid ajukoorest tagasi ( tagasi-sidestatud süsteem ). Selle kaudu töödeltakse inimese
tunnetusprotsesse ja käitumist ( mis sõltub inimese seisundist, tähelepanust, huvidest ja
eesmärkidest ). Seega ajus liikuvad impulsid hajuvad ja koonduvad ning siis jälle hajuvad ja
koonduvad jne jne. See tähendab seda, et ajus liiguvad impulsid „ringi-ratast“. Kui aga taalamuse
intralaminaarsete tuumade ühendused ajukoorega on kahjustada saanud, kaotab inimene enamasti
teadvuse.
Impulsside liikumist ja levimist aju neuronipopulatsioonides mõjutavad ka neuronite
omavahelised sünaptilised ühendused. Näiteks Tononi ja Cirelli tõestasid, et kui inimene magab
sügavat und, siis väheneb ühtlaselt tal ajus olevad sünaptilised ühendused. See aitab võimaldada
vähendada energiatarbimist ja samas ka mälusisud salvestuvad paremini. See tähendab ka seda, et
ärkvelolekus suureneb ajus sünapsite ühendused, kuid sügava une ajal vähenevad ühtlaselt need
sünapsite ühendused. Need kaks eri tahku kompenseerivad üksteist. Kui inimese une ajal vähenevad
ajus olevate neuronite sünaptilised ühendused, siis järelikult ei saa impulsid ajus enam nii vabalt
liikuda. Seda võimaldavad sünaptilised ühendused on tohutult vähenenud.
Tihedate rakkudevaheliste ühenduste kaudu suhtlevad mõned neuronid elektriliselt. See tähendab
seda, et inimese närvisüsteemis oleva informatsiooni keemiline edastamine ei ole alati sünaptiline.
Näiteks tuumad, mis paiknevad ajutüves, kontrollivad eesajus olevaid suuri piirkondi pikkade
aksonitega, mille kulgemise teel vabastatakse virgatsaineid. Need neurotransmitterid valguvad aju
koes laiali, mis põhjustab kõikide ettejäävate neuronite erutumise, kui nendel neuronitel on seda
virgatsainete vastuvõtvad retseptorid. See on hämmastav mehhanism, sest piisab ainult ühe neuroni
tegevuspotentsiaali vallandumisest, et aktiveerida väga kiiresti ajukoore neuroneid otsmikusagarast
kuni kuklasagarani välja. Kindlaks on tehtud, et selline neuromehhanism on seotud püsiva
tähelepanu säilimisega ja tähelepanufookuse vahetamisega.
Inimese ajus olevad neuronid laenglevad ajas perioodiliselt. Elektrilaeng tekitab ruumis
elektrivälja. Kuid ajus levivad elektriimpulsid määravad ära neuronite laenglemiste sageduse ja ka
järjekorra neuronipopulatsioonis. See tähendab ka seda, et elektriimpulside liikumine ja ka nende
trajektoorid inimese ajus on aluseks sellisele neuronipopulatsioonide elektrilisele füsioloogiale, mis
määrab ära inimese teadvusliku ja psüühilise tegevuse. Kuid ajust eraldunud väljade süsteemis
puuduvad „elektrilise impulsi“ olemasoluks vajalikud neuronaalsed struktuurid. See tähendab seda,
et väljade süsteemis peab „info“ liikumine avalduma kuidagi teisiti võrreldes inimese ajus esineva
„info“ liikumisega.
Kuna ajust eraldunud väljade süsteemis puuduvad „elektrilise impulsi“ olemasoluks vajalikud
neuronaalsed struktuurid, siis seega analüüsime järgnevalt seda, et kuidas võiks väljade muutuste
levimine toimuda ajust eraldunud väljade süsteemis. Selleks alustame eespool esitatud jada summa
269
võrrandist:
mis kirjeldas ajust eraldunud väljade süsteemi võimalikku hierarhilist struktuuri ja selle ajalist
dünaamikat. Kuid selline võrrand tuletati omakorda veelgi pikemast jada summa võrrandist:
milles olevad tühjad kastid tähistasid väljade puudumist. Viimane avaldis tuletati omakorda
järgmisest jada summa võrrandist:
Kuid järgneva analüüsi paremaks mõistmiseks lihtsustame viimast võrrandit nii, et võtame antud
võrrandist osad liikmed ära:
Tulemuseks peame saama sellise jada summa võrrandi kuju:
mida oleks oluliselt lihtsam analüüsida ja redigeerida.
Järgnevalt oletame, et väli
„muutub“, mis on võrrandis tähistatud punase värviga:
Kuna välja
muutumine peab põhjustama ka teiste väljade muutumise, siis sellisel juhul tekib
küsimus, et kumb väli (
või ) muutub esimesena. Mõlemad väljad on võrrandis väljale
sama lähedal. Õige lahendus olekski ilmselt see, et võrrandi sulud määravad ära väljade muutumiste
järjekorra ajas ja ruumis. Sellest järeldub, et väli
peab muutuma esimesena:
270
ja alles siis muutub väli
:
MÄRKUS: Tekib küsimus, et miks välja
muutumine peab põhjustama ka teiste
väljade muutumise? Vastus sellele küsimusele seisneb selles, et antud väljad
eksisteerivad hyperruumis, milles võrdub aja ja ruumi intervall nulliga. Seetõttu on
kõik väljad omavahel „seotud“ sarnaselt nii nagu kvantpõimumise korral osakeste
kvantfüüsikas. Näiteks kvantpõimumise korral kaasneb ühe osakese oleku
muutumisega automaatselt ka teiste osakeste oleku muutus, mis toimub kõigest 0
sekundiga ja ei sõltu osakeste vahekaugustest.
Arvestades väljade muutuste järjekorda võime väljad nummerdada nii, et millises järjekorras
muutuvad väljad. Antud juhul võime kirjutada:
Kuid edasine väljade muutuste käekäik on juba palju keerulisem, kuna võimalusi on rohkem.
Näiteks üks võimalus olekski see, et väljad muutuvad ikkagi „asukoha põhiselt“ ehk „ruumilises
järjekorras“, mis tähendab seda, et ruumiliselt lähemal olevad väljad muutuvad esimestena ja pärast
seda kaugemal olevad väljad:
Teise võimaluse korral peame ikkagi arvestama võrrandis esinevate suludega, mis võib ära määrata
väljade muutuste järjekorra ajas ja ruumis. Näiteks kui võrrandi üks „sektor“ on täielikult muutunud
( võrrandis on see tähistatud punase värviga ):
271
siis seega põhjustab see kogu teise sektori muutumise ( võrrandis on see tähistatud rohelise värviga
):
See tähendab seda, et ühe sektori muutus
põhjustab automaatselt ka teise sektori muutuse ja seda kogu ulatuses:
Küsimus on nüüd selles, et millises järjekorras muutuvad teises sektoris olevad väljad. Ka sellisel
juhul on olemas kaks erinevat võimalust. Esimese võimaluse korral muutuvad väljad nii, et võrrandi
suludest väljapool olevad väljad muutuvad esimesena ja pärast seda muutuvad võrrandi suludes
olevad väljad. Näitame seda järgnevalt:
Ka sellisel juhul esineb asukoha põhine väljade muutus. Näiteks sulgudes olev väli
muutus
esimesena ( mitte väli
), kuna see on väljale võrrandis „ruumiliselt lähemal“. Kui võrrand
oleks esitatud kujul:
siis sellisel juhul esineks samuti asukoha põhine väljade muutus, mille korral muutuks sulgudes
olev väli
esimesena ( mitte väli ), kuna see oleks esimesele sektorile võrrandis „ruumiliselt
lähemal“. Esimene sektor on võrrandis tähistatud punase värviga. Teise võimaluse korral muutuvad
väljad nii, et võrrandi suludes olevad väljad muutuvad esimesena ja pärast seda muutuvad võrrandi
suludest väljapool olevad väljad. Näitame seda järgnevalt:
272
Ka sellisel juhul esineb asukoha põhine väljade muutus. Näiteks sulgudes olev väli
muutus
esimesena ( mitte väli
), kuna see on sulgudest väljapool olevale väljale võrrandis ruumiliselt
lähemal.
Arvestades väljade muutuste järjekorda võime väljad nummerdada nii, et millises järjekorras
muutuvad väljad. Antud juhul võime kirjutada:
Siinkohal peab märkima seda, et kui aegruumis olevate laengute süsteemi väljatugevus võrdub
üksikutest laengutest põhjustatud väljatugevuste vektoriaalse summaga:
siis sarnaselt eelnevaga toimib ka erinevate elektromagnetlainete väljade omavaheline vastastik-
mõju hyperruumis:
mille võrrandis ei ole vektoriaalset märgistust ( s.t. vektori märki ehk „noolt“ ). Kuid antud peatükis
ja ka eelnevates peatükkides me kasutasime just vektoriaalset kuju:
kuna elektromagnetlainetes esinevad elektri- ja magnetväljad. Tõenäoliselt kasutame sellist kuju ka
edaspidi.
Lõppkokkuvõttes võib väita seda, et väljade muutuste hierarhiline järjekord ajas ja ruumis ei
olegi tegelikult võimalik täpselt teada, kuna selle võimalikke variantide arv võib miljardite
elektromagnetlainete korral ulatuda miljarditesse. See tähendab seda, et ei ole võimalik täpselt
teada, et millises hierarhilises järjekorras võivad väljad muutuda miljardite elektromagnetlainete
korral. Kuid tegelikult ei olegi see niivõrd oluline.
Oluline on see, et inimese ajust eralduvad väljad kõikjal kus esinevad elektrilised impulsid:
1. Kuna elektrilised impulsid eksisteerivad kogu inimese närvisüsteemi ulatuses ( kõikides
ajuosades ja kõikides närvisüsteemi piirkondades ), siis seega jäävad kõikide nende
väljade ruumilised konfiguratsioonid üksteise suhtes täpselt samasugusteks võrreldes 86
miljardi laetud neuroni väljadega inimese ajus.
273
2. Eelmisest punktist on võimalik järeldada, et sellises ajust eraldunud väljade süsteemis
peaks säilima ka selline väljade muutuste hierarhiline süsteem, mis sarnaneks suures
ulatuses inimese ajus olevate väljade muutuste hierarhilise süsteemiga.
Sellisel juhul esineb võimalus ( nullist erinev võimalus/tõenäosus ), et ajust eraldunud väljade
süsteemis „säilib“ inimese selline teadvus ja psüühiline tegevus, mis esines ka tema eluajal.
Kuna inimese ajus olevad neuronid laenglevad ainult siis, kui neuronisse suubub elektriimpulss
või kui neuronist väljub elektriimpulss ehk seega neuronitel ei ole laengud ajas püsivad ( s.t.
neuronid ajas perioodiliselt laenglevad ), siis seetõttu saime eespool olevat võrrandit:
esitada järgmisel kujul:
Selline võrrand esitus ajahetkel
. Tühjad kastid tähendasid laengu puudumist, mille tulemusena
puudub ka laengu väljatugevus. Antud võrrandi kuju võis esituda ajahetkel
järgmiselt:
Tühjad kastid tähendasid jällegi väljatugevuse puudumist elektrilaengu puudumise tõttu. Tühjad
kastid näitavad selliste neuronite olemasolu, mis parajasti ei laengle. Kuna need võrrandid
kirjeldavad inimese ajus olevate väljade kombinatsioonide hierarhilise struktuuri muutumist ajas
neuronite perioodiliste laenglemiste tõttu, siis seega võime tegelikult ka sellisel juhul „rakendada“
antud peatükis kirjeldatud väljade muutumise hierarhilise järjekorra põhimõtet:
Kuid sellisel juhul kirjeldab see mitte ajust eraldunud väljade süsteemis olevate väljade muutumiste
274
hierarhilist järjekorda, vaid inimese ajus olevate neuronite laenglemiste hierarhilist järjekorda.
1.2.19.12.2 Telepaatia
Eespool tuletatud superpositsiooni võrrand:
võis kirjeldada osakeste spinnide kvantpõimumist:
kuid samas ka energiate summat:
Kuna viimast võrrandit kasutasime just elektromagnetlainete väljade juhul, siis võib sellest
järeldada seda, et väljade muutuste levimise kiirus eespool kirjeldatud väljade süsteemis toimub
silmapilkselt ( ehk 0 sekundiga ), kuna selle olemus on seotud kvantpõimumise nähtusega, mille
korral edastatakse infot samuti silmapilkselt.
Näiteks kahe osakese kvantpõimumisel muutub ühe osakese olek teise osakese oleku
muutumise tõttu silmapilkselt ja seda mistahes vahemaa korral Universumis.
Kvantpõimumine toimub osakeste spinnide olekute vahel.
Sellest võib omakorda järeldada seda, et kehast väljunud inimese ja ka ebamaise valgusolendi
mõtlemise ja mõtete kiirused võivad toimuda silmapilkselt. Surmalähedaste kogemustega inimesed
on rääkinud, et vaimsed võimed ( näiteks mälu, mõtlemine jne ) on erakordselt selged ja
reaktsioonid on ebaloomulikult kiired. Näiteks paljudel inimestel tekib kehavälises olekus ja ka
ebamaise valgusolendi juuresolekul mistahes mõistmine ja mõtlemine silmapilkselt ja täielikult.
Pole kahtlustki, et selline asjaolu võib tuleneda sellest, et väljade muutuste levimise kiirus
väljade süsteemis toimub silmapilkselt ( ehk 0 sekundiga ), kuna selle olemus on seotud
kvantpõimumise nähtusega, mille korral edastatakse infot samuti silmapilkselt.
Kuid inimese bioloogilise keha korral ( s.t. mitte kehast väljumise korral ) sõltub
inimese mõtlemiskiirus näiteks ajupiirkondade omavahelisest seostamisest. Näiteks
uuringud on näidanud seda, et kõrge intelligentse inimese aju korral läbib elektriline
signaal ühest ajupiirkonnast teise enamasti väiksemate ühendusteede kaudu kui seda
madalama intelligentsusega inimeste korral. Inimeste aeglane mõtlemiskiirus võib
seega tuleneda sellest, et nende ajud kasutavad info edastamiseks ühest
ajupiirkonnast teise väga vähe otseseid ühendusteid. Väga kõrge intelligentse inimese
korral kasutab aju aga just väga sageli otseseid ühendusteid, mis tagavad info väga
kiire liikumise aju ühest piirkonnast teise jõudmiseks.
Kuna väljade süsteemis esinevad kvatpõimumisega olemuslikult seotud ilmingud, siis seega võib
see omakorda vihjata ka telepaatia võimalusele, mis võib kehast väljunud inimesel ja ka ebamaisel
valgusolendil päriselt esineda.
275
Telepaatia mõiste all mõeldakse tavaliselt seda, et inimeste mõtted edastatakse teistele inimestele
mitte heli abil ( nagu igapäevase rääkimise korral ), vaid ainult „mõtte“ abil. Kuid telepaatia vorm
võib olla sellest tegelikult palju laiem. Näiteks edastatakse infot ainult mõttega, kusjuures info sisu
ei pea olema ainult heli vormis, vaid need võivad olla ka maitsmis, haistmis, kompimis ja visuaalses
vormis. Näiteks võib inimestele edastada telepaatia abil muusikat, jäätise maitset, lõhnaõli aroomi
jne. Peale nimetatute võib telepaatilisel teel edastada ka erinevaid emotsioone, tajuelamusi ja
tundmusi. Nii et telepaatia mõiste ei pea piirduma ainult heli edastamisega mõtte abil.
Telepaatia mõiste: telepaatia teel on isik A võimeline oma enda teadvuse sisude põhjal
juhtima või muutma isiku B teadvuse sisusid.
Empaatia: inimese empaatia on psühhoneuroloogiline võime vahetult tajuda teiste inimeste
tundeid ja seega on empaatia „piltlikult väljendades“ telepaatia üks vormidest.
Inimese kehavälise olekuga kaasneb telepaatia võimalus, mis võimaldab imelisi tajuelamusi
„sõnadeta“ teistega jagada. Surmalähedaste kogemuste ajal on inimene väljunud oma kehast, mis
iseenesest ei tekita mitte mingeid imelisi telepaatilisi teadvuseseisundeid. Alles mingi valgusolendi
juuresolekul tajub kehast väljunud inimene ülima armastuse ja rõõmu tunnet. See „lähtub“ otseselt
just valgusolendist, kes oma erakordse telepaatilise võimega „sängitab“ saabunud inimest oma
imeliste tajuelamustega. Võib öelda, et inimese füüsilise keha muutumisega ( s.t. kehast
väljumisega ) kaasneb ka teadvusliku telepaatia võimalus. Aegruumi füüsika võib seletada
valgusolendi telepaatilise võime toimimist.
Surmalähedaste kogemuste ehk SLK nähtustes esinevad valgusolendid, kes suhtlevad
kehast väljunud ehk antud juhul ajutiselt surnud inimesega just telepaatilisel teel.
Valgusolendi juuresolekul tajuvad inimesed sageli seletamatut õndsuse ja rõõmu
tunnet. Ka seda võib tõlgendada kui telepaatilise suhtlusena, sest õndsuse tunne
„lähtub“ just valgusolendist, kes parajasti kehast väljunud inimest tervitama tuleb.
Emotsioonide ja tundmuste edastamine inimestele mittefüüsilisel teel on samuti
telepaatia üks vorme. Need leiavad väga sageli aset SLK-de korral, mil inimene on
väljunud oma kehast.
Neuroteadusest on teada, et inimese ajus esineva teadvuse olemus seisneb virtuaalse reaalsuse
tekkimises ümbritsevast objektiivsest maailmast. Inimese kehast väljunud olekus ehk
surmalähedaste kogemuste ajal esinevad sageli väga võimsad ja pealtnäha üsna realistlikud
visualisatsioonid, mille tekkimiste päritolu on vahel teada, kuid enamasti jäävad mõistetamatuks.
Näiteks valgusolendi juuresolekul võib inimesel avaneda võimalus näha oma seni
elatut maiset elu, mis ilmub tema ette erakordse kolmemõõtmelise panoraamina ehk
visualisatsioonina. Seal näeb ta kõiki oma elusündmusi. Selles on võimalik detailselt
näha inimese kogu elatud elu. Inimene tunnetab oma tegude mõju teistele inimestele,
mis ta maises elus korda on saatnud. Inimene tajub teiste inimeste teadvuses esinevat
rõõmu ja rahulolu või valu ja piina, vastavalt sellele, mida ta on teistele inimestele
põhjustanud. „Tagasivaate“ ajal viibib valgusolend inimese kõrval.
Surmalähedastes kogemustes on nähtud ka ebamaiseid ja üsna grotesksete
välimustega olendeid ning erinevaid paikasid. Kehast väljunud inimesed on pärast
ellu äratamist rääkinud, et nad on „käinud“ imeilusates ja valgusküllastes paikades
või kohutavates põrgumaailma meenutavates paikades. Inimesed on „näinud“ nii
põrgutuld kui ka imelisi taevamaastikke. Inimesed on „kohtunud“ nii oma kadunud
tuttavate ja pereliikmetega kui ka ebamaiste olenditega. Kõik sellised
visualisatsioonid on äärmiselt võimsad, sügavale mällu süübivad ja väga usutavad.
Kuid sellegipoolest on alust arvata, et selliseid ülivõimsaid ja väga usutavaid
276
visualisatsioone ( välja arvatud kohtumised oma lahkunud tuttavate ja pereliikmetega
) loovad tegelikult valgusolendid oma imeliste telepaatiliste võimetega, kes kehast
väljunud inimestega parajasti kohtuma tulevad.
Selline asjaolu viitab sellele, et keha välises olekus kasutavad valgusolendid telepaatilise võime
baasil sellist virtuaalse maailma tekkimist erinevate vajaduste rahuldamiseks. See tähendab seda, et
telepaatia abil edastatakse teistele isikutele visuaalseid elamusi ja tajumodaalsusi.
Näiteks Jaron Lanier on juba varem välja käinud idee, et virtuaalreaalsus võib
osutuda keele kommunikatsioonist uueks võimaluseks inimeste vaheliseks
suhtlemiseks. Virtuaalses reaalsuses luuakse realiteete, nendest enam ei räägita. See
tähendab seda, et seal ei kirjeldata neid, vaid neid luuakse. Sellise virtuaalreaalsusega
looksime absoluutselt kõike seda, mida muidu peame looma reaalsete ehk füüsiliste (
tehnoloogiliste ) vahenditega, näiteks arvuti animatsiooniga. Selline võimalus, mis
varem esines ainult psühhiaatriliste hälvetega inimestel, kasutatakse teadlikult ära
tervetel inimestel. Näiteks skisofreenikud võivad näha erinevaid hallutsinatsioone,
mida tegelikult ( s.t. objektiivselt ) ei eksisteeri.
Telepaatia üheks seletuseks pakutakse „Kirliani efekti“. Seda nimetatakse meeltevälise taju (
näiteks telepaatia ) võimalikkust sellisena, et inimese aju on võimeline tajuma väikeste sagedustega
elektromagnetlaineid. Kõik kehad kiirgavad vähesel määral teatud sagedustega elektromagnet-
laineid. Soojuskiirgus on ainult üks nendest. Arvatakse, et elusate ja elutute kehade kiirguste
lainepikkused on erinevad. Seda kiirgust on jäädvustatud ka fotode peal, mille põhjal on hinnatud
ka inimeste tervislikke seisundeid.
Telepaatiline kommunikeerumine „koosneb“ informatsiooni vastuvõtjast ja
informatsiooni saatjast, mis on analoogiline raadiosidega. See tähendab ka seda, et
kui eksisteerib üks nendest, siis peab eksisteerima ka teine.
Telepaatia korral peavad näiteks kahe inimese teatud kindlad ajupiirkonnad olema
ühesuguse aktiivsusega. Näiteks inimene A „saadab“ telepaatilisel teel inimesele B
oma enda mõtetes oleva kujutise teletornist. Järelikult inimeste A ja B teatud
kindlates ajupiirkondades peavad tekkima täpselt ühesugused ajuaktiivsused
kujutamaks teletorni.
Kuid Kirliani efekt, mida on pakutud telepaatia üheks võimalikuks seletuseks, ei saa siiski
telepaatia toimimist faktide põhiselt seletada. Kvantfüüsikast tuntud kvantpõimumine võib seletada
telepaatia toimimise mehhanismi, kuna ajust eraldunud väljade süsteemis esinevad just
kvatpõimumisega olemuslikult seotud ilmingud.
Inimese ajust eraldunud väljade süsteemis puuduvad „elektrilise impulsi“ olemasoluks vajalikud
neuronaalsed struktuurid ja väljade ruumilised ulatused on võrreldes neuronite laengute väljadega
palju lokaalsemad, mistõttu ei saa väljad üksteisega otsest kontakti luua nii nagu seda teevad
neuronite laengute väljad inimese ajus.
Eespool me näitasime seda, et laetud neuronite elektriväljad mõjutavad otseselt teiste laetud
neuronite elektrivälju. Selle tulemusena tekib elektrilaengute väljade omavaheline konfiguratsioon (
s.t. elektrilaengute väljade liitumine ).
Niisamuti ka erinevate elektromagnetlainete väljade omavaheline vastastikmõju hyperruumis
toimib sarnaselt nii nagu seda on näiteks üksteisele piisavalt lähedal olevate elektriliselt laetud
kehade omavaheline vastastikmõju aegruumis:
Selline vastastikmõju on oma olemuselt palju abstraktsem kui näiteks elektrilaengute vaheline
277
vastastikmõju aegruumis. Näiteks kui aegruumis olevate laengute süsteemi väljatugevus võrdub
üksikutest laengutest põhjustatud väljatugevuste vektoriaalse summaga:
siis hyperruumis ehk väljapool aegruumi kehtib lainefunktsioonide lineaarne kombinatsioon ehk
selline superpositsiooniprintsiip:
mis võib kirjeldada osakeste kvantpõimumist:
kuid samas ka (väljade) energiate liitumist:
Kuna ajust eraldunud väljade süsteemis esinevad kvatpõimumisega olemuslikult seotud ilmingud,
siis seega võib seda esineda ka erinevate väljade süsteemide vahel. See tähendab seda, et näiteks
kaks inimest, kes on oma kehadest väljunud, saavad olla omavahel sellistes olekutes, mis on
olemuslikult seotud ja ka kirjeldatavad just kvantpõimumise nähtusega. Selle tulemusena võivad
need kaks inimest olla telepaatilises kommunikatsioonis. Surmalähedaste kogemustega inimeste
ütlused pärast ellu äratamist räägivad telepaatia olemasolust, mis esinevad kehast väljunud inimesel
ja ka ebamaisel valgusolendil.
Kuna ajust eraldunud väljade süsteemis ehk seega inimese kehavälises olekus esineb telepaatilise
kommunikatsiooni võimalus, siis järelikult saab ta olla vahetus ühenduses ükskõik kellega ja seda
mistahes suure vahemaa korral. Surmalähedaste kogemustega inimesed on rääkinud, et kehavälises
olekus on neil tunne või tajumine, et oldakse ühenduses kõigega, mis Universumis eksisteerib.
Selline tunne või tajumine võibki kaasneda telepaatilise võime olemasoluga.
Küsimus on nüüd selles, et kuidas kehast väljunud inimene ja ka ebamaine valgusolend juhib ja
kontrollib oma imelist telepaatilist võimet? Näiteks osade inimestega võib „tahtlikult“
kommunikeeruda telepaatiliselt, kuid samas teistega mitte. Millised protsessid ja seaduspärasused
peavad selleks esinema ajust eraldunud väljade süsteemis?
Täpisteaduslikku vastust nendele küsimustele praegusel ajal veel ei ole, kuid sellegipoolest võib
veenvalt oletada telepaatia juhtimise ja kontrollimise toimemehhanismi olemust. Näiteks me teame,
et bioloogilises kehas olles ( ehk mitte kehavälises olekus ) juhib inimene oma keha „mõttega“.
Näiteks käe liigutamine toimub mõtte abil, kuna aju ja käelihased on omavahel ühenduses närvide
kaudu. Ainuüksi sellisest teadmisest võibki tegelikult järeldada ka seda, et kuna ajust eralduvad
väljad kõikjal ajupiirkondadest ja ajust eraldunud väljade süsteemis esineb telepaatilise
kommunikatsiooni võime, siis seega toimub telepaatia juhtimine ja kontrollimine täpselt
samamoodi nagu inimese keha juhtimine mõtte abil bioloogilises kehas olles.
Näiteks kõiki tegevusi, mida on vaja teha hüppenööriga hüpates, näiteks käte ja jalgade
liigutamine, põlvede painutamine ja labajalgade tõstmine, juhivad vöötlihased. Saanud ajult
vastavad juhtnöörid, tõmbavad need lihased skeletti, et tekitada koordineeritud liigutusi.
Lühimaajooksja kasutab skeleti- ehk vöötlihaseid, seedimiseks vajatakse silelihaseid ja süda lööb
tänu südamelihastele. Skeletilihased liigutavad skeletiluid ja aitavad toestada inimese keha.
Skeletilihased moodustavad üle 40 protsendi inimese kehamassist.
Inimese närvisüsteemil on kaks põhiosa. Pea- ja seljaaju moodustavad kesknärvisüsteemi ( KNS
) ja närvid moodustavad perifeerse närvisüsteemi ( PNS ). Perifeerses närvisüsteemis edastavad
sensoorsed neuronid närviimpulsse tajuorganitelt peaajule. Ajust tulevaid käsklusi edastavad
motoorsed neuronid. Neid on peamiselt kahte liiki. Näiteks inimese tahtlikule kontrollile alluvad
somaatilise närvisüsteemi närvid. Need stimuleerivad skeletilihaseid kokku tõmbuma. Kuid
autonoomse närvisüsteemi närvid reguleerivad kehasiseseid protsesse ( näiteks hingamine,
278
seedimine jne ), mis üldjuhul pole inimesel tahtlikult kontrollitavad. Autonoomne närvisüsteem
jaguneb sümpaatiliseks ja parasümpaatiliseks närvisüsteemiks. Neil kahel süsteemil on vastupidine
toime ja nad hoiavad keha stabiilses seisundis.
Ajutüvi kontrollib automaatselt esmatähtsaid funktsioone ( näiteks hingamist ja
pulssi ). Väikeaju koordineerib tasakaalu, kehaasendit ja liikumist. Sensoorsetes
ajupiirkondades töödeldakse närviimpulsse, mis saabuvad meeleorganitest ( näiteks
silmadest ). Motoorsed ajupiirkonnad annavad edasi käsklusi lihastele, tekitades nii
liikumisi kui ka kõnet. Hüpotalamus reguleerib kehasiseseid protsesse, tehes seda
autonoomse närvisüsteemi abil.
Kuna inimese ajust eralduvad väljad kõikjalt ajupiirkondadest, siis seega eralduvad väljad
näiteks ka motoorsetest ajupiirkondadest, mis annavad edasi inimese tahtlikke käsklusi lihastele,
tekitades nii liikumisi kui ka kõnet. Sellest tulenevalt on põhjust arvata, et ajust eraldunud väljade
süsteemis esineva telepaatilise kommunikatsiooni võime juhtimine ja kontrollimine toimub sellises
väljade süsteemi ruumipiirkonnas, mis on eraldunud just motoorsetest ajupiirkondadest. Kuna
motoorsed ajupiirkonnad annavad edasi inimese tahtlikke käsklusi lihastele, tekitades nii liikumisi
kui ka kõnet, siis seega inimese kehavälises olekus ehk ajust eraldunud väljade süsteemis toimub
telepaatia teadlik ja tahtlik juhtimine ja kontrollimine ilmselt samasuguse süsteemi alusel. See
tähendab, et telepaatia juhtimine ja kontrollimine toimub tõepoolest täpselt samamoodi nagu
inimese keha ( ka kõne ) juhtimine mõtte abil bioloogilises kehas olles.
1.2.20 Kehast väljumine kui „aegruumist väljumine“
Ajas rändamise füüsikateoorias käsitlesime seda, et kuidas inimene rändab füüsiliselt ajas.
Sellisel juhul rändab ajas füüsikaline keha ( ehk inimene ), mis omab vastavalt relatiivsusteooriale
seisumassi. Keha seisumass on skalaar, kuid tavaline mass on vektor. Kui inimene ( kes omab
seisumassi ) rändab ajas, siis selleks ta üldiselt nö. „väljub tavalisest aegruumist“ ( ehk satub
sellisesse piirkonda aegruumis, kus aegruum on Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria järgi
kõverdunud lõpmatuseni ) ja tuleb seejärel tagasi aegruumi, millisena me seda igapäevaselt
tunneme. Kogu see protsess võtab aega ainult 0 sekundit ehk seega toimub ajateleportatsioon. See
tähendab sisuliselt seda, et kui seisumassiga füüsikaline keha teleportreerub ajas ja ruumis, siis see
keha on „teinud nihke“ tavaruumist hyperruumi ja seejärel hyperruumist uuesti tavaruumi. Piltlikult
öeldes peab keha „hetkeks“ eksisteerima „väljaspool aegruumi“, et teleportreeruda ruumis või ajas.
Kui elektromagnetlaine tekib hyperruumi, siis kohe pärast tekkimist hakkab see liikuma
hyperruumi suhtes kiirusega c, kuid tavaruumi suhtes jääb see paigale, kuna tavaruum ise ka liigub
hyperruumi suhtes kiirusega c. Selline asjaolu põhjustab „elektromagnetlainete mittehajumist
üksteisest“.
Näiteks vastavalt ajas rändamise füüsikateooriale seisneb Universumi kosmoloogiline paisumine
aja, ruumi ja liikumise omavahelisel fundamentaalsel füüsikalisel seosel, mis mudelites väljendub
hyperruumi ( ajatu ja ruumitu dimensiooni ) ja tavaruumi ( meie kogetava ruumi ) liikumissüs-
teemina: tavaruum „liigub“ hyperruumi suhtes kiirusega c. Hyperruum K’ ja tavaruum K ei ole
taustsüsteemid ( ei inertsiaal- ega ka mitteinertsiaaltaustsüsteemid ), joonis:
279
Tavaruumi K ja hyperruumi K´ füüsikaline süsteem avaldub looduses Universumi kosmoloogilise
paisumisena, joonis:
Tavaruumi tekkiv elektromagnetlaine liigub ruumis edasi, kuna footonid ei saa olla paigal, sest
neil puudub seisumass ja sellest tulenevalt ka seisuenergia:
Seetõttu ei ole tavaruumi tekkivad elektromagnetlained, mis võivad samuti inimese ajust eralduda,
ruumis püsivad. See tähendab seda, et need lained ei saa olla üksteise suhtes paigal, sest need
liiguvad vaakumis ja ka õhus kiirusega c. Sellisel juhul need lained hajuvad üksteisest ajust
eraldumisel ja lainete ehk väljade omavahelist konfiguratsiooni ei saa tekkida, millel võiks
baseeruda inimese psüühika ja teadvus.
Ajas rändamise füüsikateooriast järeldub, et igasugune füüsiline keha või osake, mis satub
väljapoole aegruumi ( s.t. hyperruumi ) ehk satub kinnise aegruumi lõkspinna „sisse“, rändab (
teleportreerub ) ruumis või ajas. Kui aga väli tekib väljapoole aegruumi ehk hyperruumi, siis see
väli ei liigu ajas ega teleportreeru meie tajutavas ruumis ( s.t. tavaruumis ), vaid hoopis vastupidi,
tekkinud väli jääb hyperruumi dimensiooni eksisteerima ja jäävalt püsima näiteks surnud inimese
keha kohale või selle lähedusse. Miks valgus jääb niimoodi eksisteerima hyperruumi
dimensioonidesse, ei osatud pikka aega usutavat seletust anda. Nüüd aga hyperruumi ja tavaruumi
kontekstist lähtudes tulenebki see asjaolust, et hyperruumi tekkinud footon hakkab liikuma
hyperruumi suhtes kiirusega c, mille tulemusena jääb footon tavaruumi suhtes paigale, kuna
tavaruum liigub ka ise hyperruumi suhtes kiirusega c.
280
Kui footonid „eralduvad“ hyperruumi, siis võib järeldada seda, et „kehast väljudes“ eksisteerib
inimene valgusena ehk footonitest. See on väga oluline aspekt: footonit võib käsitleda
elektromagnetlainena, näiteks valgusena.
Kui inimene „väljub“ oma kehast, siis eksisteerib inimene hyperruumis
elektromagnetlainetena ehk valgusena. Sellisel juhul võib „inimest“ käsitleda ka
„valgusolendina“.
Kuna valgusolend eksisteerib ainult valgusena ja valgusel ei ole füüsika seisukohast
lähtudes seisumassi ( kuna see liigub vaakumis valguse kiirusega c ), siis seega ei
oma ka valgusolend ise seisumassi. Bioloogiline inimene aga omab seisumassi.
Valguslaine ei saa olla paigal ja seega hakkab see kohe pärast tekkimist liikuma hyperruumi
suhtes kiirusega c. Valgusolend kiirgab ümbritsevasse „ruumi“ valgust, kuid mitte nii nagu seda
teeb näiteks meie eluruumides olev elektripirn. Valgusolend eksisteerib hyperruumis ehk ajatu ja
ruumitu dimensioonis, mis tähendab omakorda seda, et valgust ei kiirata ümbritsevasse ruumi
tavamõistes ( nagu elektripirni korral me seda mõistame ), vaid valgusolend kiirgab valgust
hyperruumis „enda ümbritseva tavaruumi suunas“. See tähendab seda, et valgusolendi
elektromagnetlaine vektor on suunatud mööda hyperruumi dimensioone niimoodi, et nii valguslaine
kui ka tavaruum liiguvad mõlemad hyperruumi suhtes kiirusega c. Piltlikult võib mõista ka nii, et
valgus püüab musta augu tsentrist välja pääseda. Ainult niimoodi on võimalik, et valguslained ei
haju üksteisest laiali nagu seda on näiteks elektripirni korral, kui see panna põlema.
Valgusolend eksisteerib hyperruumis ainult valgusena, kiirates „ümbritseva ruumi
suunas“ elektromagnetlaineid, kuid mitte nii nagu seda teeb näiteks elektripirn.
Elektripirn või hõõglamp kiirgab ümbritsevasse ruumi valguslaineid, mis on meile
nähtav ja tajutav. Kuid kehast väljunud inimene kiirgab valguslaineid hyperruumis (
s.t. aegruumist väljapool ) ümbritseva aegruumi „suunas“, mis eksisteerib
paralleelselt hyperruumi „kõrval“. Sellisel juhul võtab valguslaine pärale jõudmine
meie kogetavasse aegruumi lõpmatult kaua aega ja seetõttu on selline valgus meile
kui elavatele inimestele nähtamatu. Ainult nii on võimalik kehast väljunud inimese
kiiratavate valguslainete koospüsimine, et need üksteisest laiali ei hajuks nii nagu
seda on näiteks elektripirni kiiratava valguse korral.
Kujundlikult võib väita nii, et väljad „eralduvad“ enda allikatest
hyperruumi ehk tekivad hyperruumi nõnda, et need jäävad hyperruumi
„lõksu“ sarnaselt nii nagu valguslaine ei pääse näiteks musta augu
tsentrist enam välja ehk see on seal „lõksus“. Selletõttu ei haju
hyperruumi tekkivad väljad üksteisest laiali ega kao, mis võibki
põhjustada inimese teadvuse ja psüühika jätkumist ning eksisteerimist
hyperruumi tekkinud väljade süsteemis, kui väljad peaksid „eralduma“
inimese ajust.
Aeg, ruum ja liikumine on omavahel fundamentaal-füüsikaliselt seotud, mis mudelites väljendub
hyperruumi K’ ( ajatu ja ruumitu dimensiooni ) ja tavaruumi K ( meie kogetava ruumi ) liikumissüs-
teemina: tavaruum „liigub“ hyperruumi suhtes kiirusega c, kusjuures hyperruum K’ ja tavaruum K
ei ole taustsüsteemid ( ei inertsiaal- ega ka mitteinertsiaaltaustsüsteemid ). Joonis:
281
Tavaruumi K ja hyperruumi K´ füüsikaline süsteem avaldub looduses Universumi kosmoloogilise
paisumisena. Joonis:
Kui elektromagnetlaine tekib hyperruumi, siis kohe pärast tekkimist hakkab see liikuma hyperruumi
suhtes kiirusega c, kuid tavaruumi suhtes jääb see paigale, kuna tavaruum ise ka liigub hyperruumi
suhtes kiirusega c. Selline asjaolu põhjustabki „elektromagnetlainete mittehajumist üksteise suhtes“.
Valguslainete omavektorid ei liigu hyperruumis sihitult ringi, vaid nende liikumised on suunatud
hyperruumist tavaruumi, mis füüsikaliselt väljendubki tavaruumiga kaasa liikumisena hyperruumi
suhtes kiirusega c. Joonis:
Valgusolend eksisteerib hyperruumis ainult valgusena, kiirates „ümbritseva ruumi suunas“
elektromagnetlaineid. Kehast väljunud inimene kiirgab valguslaineid hyperruumis ( s.t. aegruumist
väljapool ) ümbritseva aegruumi „suunas“, mis eksisteerib paralleelselt hyperruumi „kõrval“. See
tähendab, et elektromagnetlaine liigub Universumi paisumisega kaasa hoolimata sellest, et see
eksisteerib väljaspool aega ja ruumi. Sellisel juhul võtab valguslaine pärale jõudmine meie
kogetavasse aegruumi lõpmatult kaua aega ja seetõttu on selline valgus meile kui elavatele
inimestele nähtamatu. Ainult nii on võimalik kehast väljunud inimese kiiratavate valguslainete
282
koospüsimine, et need üksteisest laiali ei hajuks. Joonis:
Valgusolendi elektromagnetlained ei haju üksteisest eemale ümbritsevasse „ruumi“. Näiteks
surmalähedaste kogemustega ehk SLK-kogemustega inimesed on oma ütlustes kinnitanud, et kehast
väljudes nad hõljuvad oma füüsilise ehk bioloogilise keha kohal või lihtsalt liiguvad oma
elustamisruumis ( tavaruumis K ) ringi kohtudes teiste inimestega, kes haigla palatis ( tavaruumis K
) parajasti viibivad. Joonis:
Aeg ja ruum on suhtelised nähtused. Albert Einsteini erirelatiivsusteooriast on teada, et näiteks
liikuva rongi lähenemisel valguse kiirusele vaakumis aegleneb rongis olev aeg välisvaatleja suhtes,
kuid rongi sees olevale vaatlejale kulgeb rongis olev aeg ehk nö. „omaaeg“ normaalset jadapidi.
Analoogne nähtus esineb ka valgusolendi füüsika korral. Näiteks valgusolend eksisteerib
aegruumist „väljapool“ ehk ajatu ja ruumitu dimensioonis ( hyperruumis ), kuid valgusolendi poolt
kiiratavate valguslainete jaoks eksisteerib tegelikult ka aegruum, täpsemalt „oma aegruum“, mida ei
tohi segamini ajada meie igapäevaselt kogetava „tavaruumiga“.
Valgusolend eksisteerib aegruumist väljapool ehk hyperruumis, kuid sellest hoolimata
eksisteerivad aeg ja ruum valgusolendi poolt kiiratavate valguslainete jaoks. Tegemist ei ole
tavaruumiga ehk meie igapäevaselt kogetava aegruumiga, vaid see tuleneb otseselt erinevate
elektromagnetlainete liikumistest üksteise suhtes, kuna aeg ja ruum on eelkõige liikumisest
põhjustatud illusioonid Universumis. Valgusolendi poolt kiiratavad elektromagnetlained liiguvad
kiirusega c ja mitte otseselt üksteise suhtes, vaid kõik elektromagnetlained liiguvad ühe korraga
hyperruumi suhtes ja tavaruumiga kaasa. Tavaruum ise liigub samuti hyperruumi suhtes kiirusega c.
Inimese kehast väljumise korral „eralduvad“ inimese elektrilisest närvisüsteemist elektriväljad
elektromagnetlaineteks „väljapoole aegruumi“, kuid „sealt“ tagasi meie tavalisse aegruumi enam ei
ilmu. Seetõttu ei saa näiteks „vaimude“ või „kummituste“ ega ka kehast väljunud inimese
olemasolu näiteks haigla palatis eksperimentaalselt tõestada ega uurida, sest nad eksisteerivad nö.
283
„väljaspool aegruumi“. Kõik, mis eksisteerib „väljaspool aegruumi“, ei ole füüsikaliselt võimalik
eksperimentaalselt tuvastada ega uurida, samamoodi nagu näiteks valgust ( informatsiooni ), mis
püüab sellise taevakeha nagu musta augu tsentrist välja pääseda.
Ainus võimalus inimese kehast väljumist usutavalt kontrollida on see, et patsient
näeb enda elustamise katseid pealt, kui ta viibib parajasti kliinilises surmas. Kuna
juhtumite selline aspekt on ajas korduv, siis seetõttu on seda võimalik ka kontrollida.
Maailmas elustatakse inimesi kliinilisest surmast peaaegu iga päev ja nendelt
inimestelt saadud tunnistused sisaldavad antud aspekti. See tähendab seda, et kui
inimene on sattunud pärast mõnda rasket haigust või ränka õnnetust kliinilisse surma,
siis pärast tema taastumist ( pärast tema elustamist ) on võimalik saada tunnistusi
tema kogemustest ( näiteks tema elustamiskatsete protseduuride kirjeldusi ), mis
toimusid parajasti tema kliinilise surma ajal. Seda võivad kinnitada ka
elustamiskatsete juures viibivad isikud. Enamasti need juhtumid sisaldavadki antud
aspekti.
Absoluutselt kõik kehad Universumis eksisteerivad ajas ja ruumis ning kõik nähtused (
sündmused ) Universumis toimuvad samuti ajas ja ruumis. See on füüsikateaduslik fakt, mis
põhineb suurel mahul eksperimentaalsetel andmetel ja muidu inimkogemusel. Füüsika järgi on kogu
Universumi mateeria põhiliseks eksisteerimise vormiks just aegruum. Mateeria enda põhilised
vormid on aine ja väli. Kuna kehast väljunud inimene ( ehk seega valgusolend ) eksisteerib
„väljaspool“ aegruumi, siis võib inimese kehast väljumist piltlikult mõista ka kui Universumist
„väljapoole“ siirdumisena ( s.t. Universumi füüsikast „lahti pääsemisena“ ). See tähendab seda, et
füüsiliselt eksisteerib valgusolend „väljaspool“ Universumit, kuid piltlikult öeldes võib see
tähendada ka kõigest lahti kistununa ( isegi looduses toimuvast füüsikast ehkki valgusolend ise
eksisteerib ainult valgusena ). Ka „vaimselt“ ( s.t. psüühiliselt ) eksisteerib valgusolend nagu
väljaspool Universumi füüsikat, sest keha välises olekus omandatakse telepaatilisel teel selline
teadvuseseisund, mis on üsna täpselt kirjeldatud näiteks „Maailmataju“ unisoofilises psühholoogias.
Absoluutselt kõik kehad Universumis, mis omavad seisumassi ja satuvad hyperruumi ehk
väljapoole aegruumi, teleportreeruvad meie igapäevaselt tajutavas aegruumis ehk tavaruumis. Seda
näitab veenvalt ajas rändamise füüsikateooria. Kuid valgusolend kui seisumassita füüsikaline keha
ei teleportreeru tavaruumis ega hyperruumis ehkki ta eksisteerib hyperruumis ehk „aegruumist
väljapool“, milles ei eksisteeri enam aega ega ruumi. See tuleneb otseselt sellest, et valgusolendi
poolt kiiratavad elektromagnetlained liiguvad kõik kiirusega c ja mitte otseselt üksteise suhtes, vaid
kõik elektromagnetlained liiguvad ühe korraga hyperruumi suhtes ja tavaruumiga kaasa. Tavaruum
ise liigub samuti hyperruumi suhtes kiirusega c. Sellest tulenevalt liigub ka valgusolend ise
tervikuna tavaruumiga kaasa kiirusega c.
Kuna see võtab lõpmata kaua aega, siis seega valgusolendi elektromagnetlainete
omavaheline konfiguratsioon ( millel põhineb teadvus ja psüühika ) jääb samuti
igaveseks ajaks kestma. See aga tähendab valgusolendi lõpmatut eluiga. Kehavälises
olekus eksisteeriks inimene täpselt sama pikka aega kui Universumi aegruum. Kuna
Universumi aegruum eksisteerib ajas rändamise füüsikateooria järgi igavesti, siis
seega jääks ka kehast väljunud inimene igavesti eksisteerima.
1.2.20.1 Inimese kehast väljumise kui „aegruumist väljumise“ teoreetilised tõendid
284
Inimese surmalähedaste kogemuste ehk kehast väljumise ajal on inimene tajunud imelist
kaalutuse tunnet, ajatust ja ruumitust, läbi tunginud füüsilistest kehadest, hõljunud enda keha kohal
ja olnud nähtamatu elavatele inimestele. Kõik need tuntud surmalähedaste kogemuste
iseloomujooned tulevad otseselt sellest, et inimene eksisteerib kehast väljunud olekus
elektromagnetlainetena ehk valgusena „väljaspool“ aegruumi ehk hyperruumis, mitte enam
tavaruumis. Selliseid tajuefekte ei põhjusta ajukoore vallandumise sündroom, mille all mõistetakse
seda, et teatud ajupiirkonnad jäävad hapnikuta ja selle tulemusena tekivad inimesel alati kindlad
tajuaistingud.
Hyperruumi ja tavaruumi füüsikalist olemust kirjeldatakse ajas rändamise füüsikateoorias palju
põhjalikumalt ja seepärast me seda siin kordama ei hakka. Lühidalt võib öelda ainult seda, et
hyperruumis kaovad ära aja ja ruumi mõõtmed, mis aga tavaruumis eksisteerivad. Albert Einsteini
üldrelatiivsusteooria keeles öelduna on hyperruumis aeg ja ruum kõverdunud lõpmatuseni.
Erirelatiivsusteooria keeles öelduna aegleneb aja kulgemine hyperruumis lõpmatuseni ja pikkus ehk
kahe ruumipunkti vaheline kaugus lüheneb lõpmata väikeseks. Relatiivsusteoorias nimetatakse neid
vastavalt aja dilatatsiooniks ja ruumi kontraktsiooniks. Kuid sellest hoolimata eksisteerivad aeg ja
ruum tavaruumis, mis on meie igapäevaselt kogetav aegruum.
Järgnevalt vaatamegi neid inimese kehast väljumise iseloomujooni, mis üsna objektiivselt
viitavad sellele, et kehast väljumine on oma olemuselt kui aegruumist väljumine. Need ei tulene
inimese vallandunud mälestustest ega kunagi kogetud tunnetest, mille põhjustaksid vere välja
valgumine aju oimusagaratest, kuna aju oimusagaratesse salvestuvad inimese mälestused.
1.
Kehast väljunud olekus tunnetab inimene kaaluta olekut. Inimese bioloogilise keha
korral tuleneb kaaluta olek sellest, et inimese ajule ei avaldu enam raskusjõud.
Raskusjõud ehk gravitatsioonijõud tuleneb omakorda aegruumi kõverusest. Näiteks
planeedi Maa gravitatsioon tuleneb sellest, et Maa mass kõverdab ümbritsevat aegruumi.
Kehast väljumise korral eksisteerib inimene „väljaspool“ aegruumi valgusena ja seetõttu
ei ole inimene enam planeedi Maa aegruumi kõveruse mõju sfääris. Sellest tulenevalt ei
tunne inimene enam raskusjõudu ehk tekib täielik kaalutuse tunne. See tähendab seda, et
see ei tulene ajukoore nägemispiirkonna kahjustumisest, mille korral jäävad hapnikuta
aju kiirusagarad, mis põhjustaksid tunde hõljumisest või tunnelite nägemist. Kaaluta olek
on kehast väljunud inimese üks tavalisemaid ja levinumaid taju elamusi. Seda kogeks
tavainimene ainult avakosmoses olles. Kaaluta olekut võib inimene kogeda ka siis, kui
toimub vabalt lendamine – näiteks lennukis, kui see peaks alla kukkuma. Kahtlemata on
enda raskuse puudumist hea tunnetada. Kaaluta olek on samuti üks taju elamusi, mis
esineb ka inimeste surmalähedaste kogemuste ajal. See on tegelikult üks esimesi
tunnetusi üldse, kui väljutakse operatsioonisaalis oma bioloogilisest kehast.
2.
Täpselt sama on ka „ruumis“ hõljumisega, mida paljud kehast väljunud inimesed
on kogenud. Maa peal hoiab raskusjõud meid maa ligi ehk eksisteerib jõud ülalt alla.
Kuid kehast väljunud olekus ( ehk eksisteerides väljaspool aegruumi ) ei ole inimene
enam raskusjõu ehk aegruumi kõveruse mõju all ja seega esineb inimesel meie mõistes
„antigravitatsiooniline“ võimalus. See tähendab seda, et inimene suudab eirata
raskusjõudu ja sellest tulenevalt suudab inimene lennates või hõljudes liikuda mistahes
ruumipunkti. Selles mõttes osutub kehast väljunud inimese levimine ruumis täiesti
erinevaks tavainimese omast, kes kasutab ruumis liikumiseks ( näiteks kõndimiseks või
jooksmiseks ) oma jalgu, kui välja arvata tehnoloogilised abivahendid. Kuna kehast
väljunud inimesel mingeid jäsemeid ei ole, siis „hõljutakse“ läbi ruumi nii nagu seda teeb
näiteks udukogu või pilv. Ka seda on täheldatud surmalähedaste kogemuste ajal, mida
inimesed on kirjeldanud kui „võrratut kogemust“. Lendamine, levitatsioon ja hõljumine
oleksid kehast väljunud inimesel täiesti tavalised kogemused. Niisamuti ka
„antigravitatsioon“ ( ehk raskusjõu ignoreerimine ) oleks absoluutselt tavaline võimalus.
Seepärast tuntaksegi ka kaaluta olekut.
285
Kui kehast väljunud inimene ehk valgusolend eksisteerib „väljaspool
aegruumi“ ehk hyperruumis, siis miks see valgusolend läheb sellegipoolest
näiteks planeedi Maa liikumisega kaasa? Näiteks kehast väljudes hõljub
inimene oma enda füüsilise keha kohal. Kui miski eksisteerib „väljaspool
aegruumi“ ( ehk seega hyperruumis ), siis see ei saa olla enam „kontaktis“
Universumi aegruumiga. Näiteks kui sõitvast rongist väljub keha, siis see
keha ei liigu liikuva rongiga enam kaasa. Seletus seisneb selles, et
valgusolend küll eksisteerib tõepoolest „väljaspool aegruumi“ ( ehk
hyperruumis ), kuid samas „liigub“ ta tavaruumiga kaasa ( ehk allub
Universumi kosmoloogilise paisumise üldisele liikumisele ). See tulenebki
otseselt sellest, et valgusolendi kiiratavad valguslained liiguvad hyperruumis
tavaruumiga kaasa. Seetõttu saabki valgusolend olla näiliselt mingi suvalise
Universumi aegruumi punkti suhtes paigal ( liikudes planeedi Maaga kaasa
ehk tegelikult Universumi kosmoloogilise paisumise üldise liikumisega ).
Surmalähedaste kogemustega ehk SLK-kogemustega inimesed on oma
ütlustes kinnitanud, et kehast väljudes nad hõljuvad oma füüsilise ehk
bioloogilise keha kohal või lihtsalt liiguvad oma elustamisruumis ringi
kohtudes teiste inimestega, kes haigla palatis parajasti viibivad.
Kui kehast väljunud inimene hõljub oma „surnud“ keha kohal, siis seega peab
see kehast väljunud inimene kuidagi liikuma Maaga kaasa nii nagu me kõik,
kes sellel planeedil kõnnivad. See on vaatuslik fakt, mis tähendab seda, et
kehast väljunud inimene eksisteerib küll ajatu ja ruumitu dimensioonis ( mitte
meie kogetavas aegruumis ), kuid sellegipoolest „liigub“ ta Maaga kaasa. Kui
ta seda ei teeks, siis leiaks ta end keset tühja kosmost. Planeet Maa omakorda
liigub kosmoses kaasa koos Linnutee galaktika liikumisega ja kuni
Universumi paisumisega. See tähendab, et kehast väljunud olekus „liigub“
inimene Universumi paisumisega kaasa hoolimata sellest, et ta eksisteerib
väljaspool aega ja ruumi.
Vastavalt ajas rändamise füüsikateooriale seisneb Universumi kosmoloogiline
paisumine aja, ruumi ja liikumise omavahelisel fundamentaalsel füüsikalisel
seosel, mis mudelites väljendub hyperruumi ( ajatu ja ruumitu dimensiooni )
ja tavaruumi ( meie kogetava ruumi ) liikumissüsteemina: tavaruum „liigub“
hyperruumi suhtes kiirusega c.
Sellest tulenevalt järeldub, et kui kehast väljunud inimene hõljub oma keha
kohal, siis seega liigub ta tavaruumiga kaasa hyperruumi suhtes kiirusega c,
ehkki ta eksisteerib hyperruumis, mitte tavaruumis. Kui juba „keha“, mis on
surnud kehast „väljunud“, liigub tavaruumiga kaasa, siis peab seda tegema ka
valgusolendi kiiratavad valguslained, millel tegelikult põhinebki kehast
väljunud füüsiline olek. Sellest järeldatakse, et valguslainete omavektorid ei
liigu hyperruumis sihitult ringi, vaid nende liikumised on suunatud
hyperruumist tavaruumi, mis füüsikaliselt väljendubki tavaruumiga kaasa
liikumisena hyperruumi suhtes kiirusega c.
3. Kehast väljunud inimese liikumine „ruumis“ võib toimuda väga kiiresti, kuid
Universumi suurte mastaapide läbimiseks kasutatakse aegruumi tunneleid ehk
„neutraalseid kanaleid“, mille korral liigutakse näiteks ühest galaktikast teise. Selliseid
aegruumi tunneleid tuntakse Albert Einsteini üldrelatiivsusteoorias, mis kirjeldab
aegruumi kõverusi. Aegruumi tunnelite korral on aegruum kõverdunud lõpmatuseni.
Neid tunneleid nimetatakse ka „ussiaukudeks“. Suured massid ja energiad suudavad
286
mõjutada aegruumi ( seda kõverdades ), sest energia ja mass on ekvivalentsed suurused,
mida õpetab meile erirelatiivsusteooria. On alust arvata, et selliseid aegruumi tunneleid
on nähtud ka inimeste surmalähedaste kogemuste ajal, mil nähakse ja tuntakse ennast
sisenevat mingisugusesse „musta tunnelisse“, mille „lõpus paistab ere valgus“.
Ajas rändamise füüsikateooria järgi teleportreerub füüsikaline keha ajas või
ruumis, kui see läbib aegruumi tunnelit. See tähendab, et kui keha
teleportreerub ajas või ruumis, siis see tegelikult ongi läbinud aegruumi
tunneli ehk ussiaugu. Inimeste surmalähedased kogemused näitavad, et kui
valgusolend ( millel ei ole relatiivsusteooria järgi seisumassi ) läbib aegruumi
tunnelit, siis valgusolendi teleportreerumist ajas või ruumis otseselt ei avaldu
ehkki aegruumi tunnel võimaldab mistahes füüsikalistel kehadel silmapilkselt
liikuda mistahes ajahetke ja mistahes ruumipunkti Universumis. See tähendab
seda, et valgusolendid ei saa ajas ja ruumis otseselt teleportreeruda ( ehk
silmapilkselt liikuda ) nagu seda teeksid inimesed oma ajamasinatega
aegruumis. Ussiauk võimaldab valgusolenditel suuri vahemaid ruumis väga
kiiresti läbida ja väga tõenäoliselt ka ajas rännata.
4.
Kehast väljunud inimesel on võimalus tungida läbi füüsiliste kehade, mis
eksisteerivad ajas ja ruumis ja mis koosnevad aineosakestest. Surmalähedaste
kogemustega inimesed on oma ütlustes tunnistanud seda, et kuidas nad oma kehadest on
väljunud ja saanud minna läbi seinte või teiste inimeste füüsiliste kehade. Selline
võimalus on üks kõige klassikalisemaid nähtusi, mis inimese kehast väljunud olekus
avaldub.
See sarnaneb kvantmehaanikas tuntud osakeste barjääri läbimisega, mille korral on
osakesel teatud tõenäosus läbida mingit füüsilist barjääri ehk mingit teist keha.
Nende kahe vahel on kattuvus niivõrd ilmne, et see viitab üsna veenvalt sellele, et
osakese barjääri läbimine ja kehast väljunud inimese läbimine seintest võimaldab
ilmselt üks ja sama aja ja ruumi dimensioon. Väga suure tõenäosusega see nii ka on,
sest kehast väljunud inimene eksisteerib valgusena hyperruumis ehk väljaspool aega
ja ruumi ning samas osakese barjääri läbimise võime tuleb osakese lainelisest
käitumisest, mis omakorda tuleneb ajas rändamise füüsikateooria järgi osakeste
teleportatsioonist aegruumis ehk eksisteerimisest hyperruumis ( s.t. väljaspool
aegruumi ). On täiesti ilmne, et üks ja sama aegruumi „dimensioon“ võimaldab
osakese barjääri läbimist ja samas ka kehast väljunud inimese läbimist seintest ehk
samuti füüsilistest barjääridest. Valgusolend eksisteerib hyperruumis ja seega
„liikudes“ hyperruumis suudab valgusolend läbida meie igapäevaselt kogetavas
ruumis eksisteerivaid füüsilisi kehasid nagu seda on osakeste korral. Näiteks kehast
väljunud inimesel on võime tungida läbi füüsiliste kehade ( läbida seinu või isegi
teisi inimesi ) nagu seda teevad kvantosakesed potentsiaalibarjääri läbiminekul.
Surmalähedastes kogemustes, kui inimene on väljunud oma kehast, on läbitud „uue
kehana“ ka arste ja medõdesid. Selliseid juhtumeid on kirjeldatud päris palju ja seda
kõikjal maailmas.
Kuna kehast väljunud inimene kiirgab valguslaineid hyperruumis ( s.t.
aegruumist väljapool ) ümbritseva aegruumi „suunas“, mis eksisteerib
paralleelselt hyperruumi „kõrval“, siis järelikult selliste
elektromagnetlainetena eksisteeriv inimene ( valgusolend ) eksisteerib
hyperruumis ja seega „liikudes“ hyperruumis suudab valgusolend läbida meie
igapäevaselt kogetavas ruumis ( tavaruumis ) eksisteerivaid füüsilisi kehasid.
See tähendab seda, et „liikudes“ aegruumist väljapool ( ehk hyperruumis )
saab keha läbida aegruumis ( ehk tavaruumis ) eksisteerivaid füüsilisi
287
kehasid. Hyperruum oleks nagu tavaruumi „paralleel-aegruum“: liikudes
paralleeldimensioonides, saame liikuda läbi füüsiliste kehade, mis
eksisteerivad aegruumis. Seda on näha näiteks ka osakeste korral
kvantmehaanikas. Kvantmehaanikast on teada fakt, et kõikidel
mikroosakestel on teatud tõenäosus läbida potentsiaalbarjääri. Ajas rändamise
füüsikateooria tõlgendab seda osakeste aegruumis teleportreerumise
avaldumisena, mida võimaldab hyperruumis „liikumine“.
Inimkonna folklooris kirjeldatavad „vaimud“ ja „hinged“ olevat suutelised läbima seinu
ja üldse igasuguseid füüsilisi kehasid. Sarnaselt ka gravitatsioonivälja ei ole füüsikaliselt
võimalik „varjestada“, sest gravitatsioonijõud mõjub inimesele ka näiteks majas viibides.
5.
Kehast väljunud inimese olemasolu ei ole võimalik näiteks haigla reanimatsiooni-
palatis katseliselt tõestada ega uurida, sest nad eksisteerivad nö. „väljaspool
aegruumi“. Kõik, mis eksisteerib „väljaspool aegruumi“, ei ole füüsikaliselt võimalik
ajas ja ruumis eksperimentaalselt tuvastada ega uurida. Sarnaselt ka valgust ( ehk kui
informatsiooni ), mis püüab sellise taevakeha nagu musta augu tsentrist välja pääseda, ei
ole võimalik tuvastada ega uurida. Kuid näiteks neutriinosid, mis võivad läbida terveid
planeete, on võimalik tuvastada ja uurida, kuid sedagi äärmiselt keeruliselt ja vaevaliselt.
Aegruumist väljaspool eksisteerimise tõttu ongi valgusolend tavainimesele nähtamatu.
See tähendab ka seda, et ereda valguse kogemist inimeste surmalähedaste kogemuste ajal
ei põhjusta tegelikult aju kuklasagaratest vere välja imbumine. Näiteks surmalähedaste
kogemuste korral ei näe arstid inimese elustamiskatsete juuresolekul valgusolendeid,
mida aga kehast väljunud inimene näeb.
Inimese kehast väljumise korral „eralduvad“ inimese elektrilisest
närvisüsteemist elektriväljad elektromagnetlaineteks „väljapoole aegruumi“,
kuid „sealt“ tagasi meie tavalisse aegruumi enam ei ilmu. Seetõttu ei saa
näiteks „vaimude“ või „kummituste“ ega ka kehast väljunud inimese
olemasolu näiteks haigla palatis eksperimentaalselt tõestada ega uurida, sest
nad eksisteerivad nö. „väljaspool aegruumi“. Kõik, mis eksisteerib
„väljaspool aegruumi“, ei ole füüsikaliselt võimalik eksperimentaalselt
tuvastada ega uurida, samamoodi nagu näiteks valgust ( informatsiooni ), mis
püüab sellise taevakeha nagu musta augu tsentrist välja pääseda.
Ainus võimalus inimese kehast väljumist usutavalt kontrollida on see, et
patsient näeb enda elustamise katseid pealt, kui ta viibib parajasti kliinilises
surmas. Kuna juhtumite selline aspekt on ajas korduv, siis seetõttu on seda
võimalik ka kontrollida. Maailmas elustatakse inimesi kliinilisest surmast
peaaegu iga päev ja nendelt inimestelt saadud tunnistused sisaldavad antud
aspekti. See tähendab seda, et kui inimene on sattunud pärast mõnda rasket
haigust või ränka õnnetust kliinilisse surma, siis pärast tema taastumist (
pärast tema elustamist ) on võimalik saada tunnistusi tema kogemustest (
näiteks tema elustamiskatsete protseduuride kirjeldusi ), mis toimusid
parajasti tema kliinilise surma ajal. Seda võivad kinnitada ka elustamiskatsete
juures viibivad isikud. Enamasti need juhtumid sisaldavadki antud aspekti.
6. Inimese kehaväline olek/seisund eksisteerib „aegruumist väljaspool“, mida me mõistame
hyperruumi dimensioonina.
On alust arvata, et selline eksisteerimine võib põhjustada
ajatu ja ruumitu tajumist ehkki kehast väljunud inimese enda liikumine „aegruumis“
avaldub sarnaselt nii nagu iga teise füüsikalise keha korral, mis eksisteerib aegruumis.
See tähendab seda, et liikumisel muutub keha asukoht ruumis mingi ajaperioodi vältel.
Kehast väljunud inimesed on tõepoolest tajunud ajatust ja ruumitust. Võib öelda, et ajatu
288
ja ruumitu taju ilmneb inimesel ainult siis, kui ta eksisteerib hyperruumis, mitte enam
tavaruumis. See tähendab, et hyperruumis „olles“ või „liikudes“ ei taju inimene enam aja
ja ruumi olemasolu ehkki võib ta samal ajal paralleelselt eksisteerida ka aegruumis ehk
meie igapäevaselt kogetavas ruumis. Põhimõtteliselt võib üsna kindlalt järeldada seda, et
inimese eksisteerimine „aegruumist väljaspool“ põhjustab ajatu ja ruumitu tajumist, mitte
sureva aju parema oimusagara verevarustuse kadumine nagu teadlased on seda seni
spekuleerinud. Kuid sellegipoolest ei ole veel teada seda, et kuidas see ajatu ja ruumitu
taju kehast väljunud oleku korral inimese tajusüsteemides täpselt avaldub.
7. Mingi tundmatu ebamaise valgusolendi juuresolekul võib inimesel avaneda võimalus
näha oma seni elatut maiset elu, mis ilmub tema ette erakordse kolmemõõtmelise
panoraamina ehk visualisatsioonina. Seal näeb ta kõiki oma elusündmusi. Selles on
võimalik detailselt näha inimese kogu elatud elu. Inimene tunnetab oma tegude mõju
teistele inimestele, mis ta maises elus korda on saatnud. Inimene tajub teiste inimeste
teadvuses esinevat rõõmu ja rahulolu või valu ja piina, vastavalt sellele, mida ta on
teistele inimestele põhjustanud. „Tagasivaate“ ajal viibib valgusolend inimese kõrval.
Selle juures kogetav ajamõõde on hoopis teistsugune, kui seda me tajume maa peal olles.
Aeg on omandanud hoopis eripärase eksisteerimise vormi. Inimese kogu elatud elu
on võimalik nüüd detailselt näha.
Kõik eelnevalt kirjeldatud tuntud surmalähedaste kogemuste ehk SLK iseloomujooned viitavad
ja samas annavad ka teoreetilist/hüpoteetilist tunnistust sellele, et inimene eksisteerib kehast
väljudes valgusena tõepoolest väljaspool aegruumi ehk seega hyperruumi dimensioonides.
1.2.20.1.1 Kaaluta oleku seisund
Kehast väljunud olekus tunnetab inimene kaaluta olekut. Inimese bioloogilise keha korral
tuleneb kaaluta olek sellest, et inimese ajule ei avaldu enam raskusjõud. Raskusjõud ehk
gravitatsioonijõud tuleneb omakorda aegruumi kõverusest. Näiteks planeedi Maa gravitatsioon
tuleneb sellest, et Maa mass kõverdab ümbritsevat aegruumi. Kehast väljumise korral eksisteerib
inimene „väljaspool“ aegruumi valgusena ja seetõttu ei ole inimene enam planeedi Maa aegruumi
kõveruse mõju sfääris. Sellest tulenevalt ei tunne inimene enam raskusjõudu ehk tekib täielik
kaalutuse tunne. Kaaluta olek on kehast väljunud inimese üks tavalisemaid ja levinumaid taju
elamusi. Seda kogeks tavainimene ainult avakosmoses olles. Kaaluta olekut võib inimene kogeda ka
siis, kui toimub vabalt lendamine – näiteks lennukis, kui see peaks alla kukkuma. Kahtlemata on
enda raskuse puudumist hea tunnetada. Kaaluta olek on samuti üks taju elamusi, mis esineb ka
inimeste surmalähedaste kogemuste ajal. See on tegelikult üks esimesi tunnetusi üldse, kui
väljutakse operatsioonisaalis oma bioloogilisest kehast.
Surmalähedaste kogemuste ajal tunnevad inimesed sageli seda, et kuidas nad oma bioloogilistest
kehadest väljuvad. Pärast seda tajuvad nad imelist kaalutuse ja kerguse tunnet. Kuid sellist tunnet
on võimalik esile kutsuda ka „maapealsete vahenditega“. Seda on võimalik eksperimentaalselt esile
kutsuda kahel järgneval viisil:
Esimene eksperiment on seotud vertikaalselt liikuva liftiga. Inimene peab lebama
horisontaalselt ( s.t. mitte püstiselt ) sellise aluse peal, mis maapinnalt vertikaalselt
üles liigub. Selleks võib olla näiteks ka tavaline lift. Kuid enne aluse vertikaalselt
liikuma hakkamist peab inimene lebama alusel võimalikult lõdvestunult.
289
Lõdvestumine ehk pinge vaba psüühiline seisund on selle katse juures oluliseks
parameetriks. Teaduslikud uuringud on näidanud, et kui inimene on meeldivalt
lõdvestunud, siis tema aju hapniku hulk on kahanenud 80-60 protsendini. Aluse
liikuma hakkamisel tekibki inimesel ( hetkeks ) tunne nagu ta väljuks oma füüsilisest
kehast, mis sarnaneb surmalähedaste kogemuste korral kogetuga. Seda võivad kõik
inimesed ise järele proovida. Kuid oluline on märkida seda, et antud katses tekib
eespool kirjeldatud tunne ainult mõneks hetkeks ( s.t. väga väikese mõõdetava aja
jooksul ), kuid surmalähedaste kogemuste ehk SLK-de korral on selline tunne ajas
pidev/lakkamatu.
Teine eksperiment on seotud vee all sooritava akrobaatikaga. Me kõik oleme näinud
paljusid akrobaate, kes sooritavad õhus oma imelisi saltosid. Saltoks nimetatakse
sellist akrobaatika elementi, mille jooksul inimese keha teeb õhus täispöörde ümber
oma keha keskme. Selle käigus jääb pea vahepeal alaspidi. Saltot ei tehta „külg ees“
( see on nii pigem „hundiratta“ korral ), vaid „külg kõrval“ ehk „nägu ees“. Salto
pöörde ajal liigub inimese pea tegelikult kogu aeg ettepoole. Antud eksperiment
sarnaneb eespool kirjeldatud salto sooritamisega, kuid erinevused seisnevad
järgnevas. Saltot ei tehta õhus, vaid vee all. Vee sügavus peab olema kindlasti suurem
kui inimese enda reaalne pikkus, sest muidu võib salto tegemise käigus pea ära lüüa.
See tähendab ka seda, et saltot sooritatakse „ilma hüppeta“. Salto pöörde ajal liigub
inimese pea seekord tahapoole. Salto sooritamise käigus ( kui inimese pea „läbib
alaspidise faasi“ ) tunneb inimene hetkeks ( s.t. mõõdetava aja jooksul ) kaaluta
olekut ja erakordset „kerguse tunnet“. Kuid just selline tunne on SLK-de korral ajas
pidev.
Inimese kaaluta oleku, kehavälise tunde või surmalähedase kogemuse sarnane teadvuseseisund
esineb ka hävituslennukite pilootidel. Need tekivad siis, kui väga suurel kiirusel pööratakse või alla
poole sööstetakse. Sellisel juhul hakkab ilmnema ajule väga suur raskusjõud. Väga kiiret pööret
tegevas hävituslennukis tekib inimesel jõud peast jalgadesse. See tekkiv jõud surub kõike alla. Iste
aga hoiab inimese keha lennukis paigal, kuid inimese veri voolab sellegipoolest alajäsemetesse ja ka
kõhtu. See tähendab omakorda seda, et inimese pea jääb lühikeseks ajaks ilma vereta. Kiire lennu
tingimusi jäljendavad tsentrifuugid, mida erinevad uurijad kasutavad oma erinevates lennulaborites.
Sellistes tingimustes uurivad teadlased raskusjõu mõju inimese ajule. Teadvus hakkab pilootidel
korraks kaduma, kuid enne seda hakkab veri inimese ajust „ära minema“ ja seejärel nähakse
tunnelit. Pärast seda ei saa inimene enam liikuda ja ta ei taju lõpuks enam midagi. Inimese teadvus
kustub. Vere naasmise korral ajju hakkab inimene alguses tõmblema ja pärast seda ilmneb inimesel
teadvus. Kõigepealt on inimene segaduses ja ei mõista olukorda. Inimene suudab lennukit juhtida
alles siis, kui tal see segadustunne üle läheb. Kui inimesed on kaotanud teadvuse, siis nad näevad
lühikest unenägu, mis on üsna kindlakujulised ja sarnanevad väga surmalähedaste kogemustega.
Nähakse peret või sugulasi ning tuntakse hõljumist. Tuntakse, et ollakse väljaspool oma keha ja
tajutakse kaaluta olekut. Tegemist on enamasti väga meeldiva ja eufoorilise tundega. Need
kogemused süübivad sügavale inimeste mällu.
1.2.20.1.2 Aegruumi tunnelid
Väga paljude SLK-de korral nähakse mingisuguseid tunneleid. Need on kahtlemata just
aegruumi tunnelid, mille abil on võimalik ületada väga lühikese ajaga väga suuri vahemaid ruumis
või rännata ajas. Kuid kuidas valgusolendid neid tunneleid tekitavad, polegi täpselt teada.
Tekib küsimus, et kui inimese surmalähedastes kogemustes nähakse tõesti aegruumi tunneleid,
290
siis kuidas on võimalik, et need tekivad näiteks haigla reanimatsioonipalatis olevale surija kohale?
Kuidas on võimalik, et aegruumi tunneli tekkimist ja eksisteerimist ei märka ruumis viibivad elavad
inimesed ( näiteks arstid ) hoolimata sellest, et need on nii suured, et inimene mahub sealt vabalt
läbi? Pealtnäha tundub neile küsimustele võimatu vastata, kuid tegelikult on seda müsteeriumit üsna
lihtne ja küllaltki ratsionaalne mõista.
Seletus seisneb selles, et ajas rändamise teooria reeglite järgi eksisteerivad ussiurked meie
kogetavas aegruumis uskumatult väikese ajaperioodi jooksul – näiteks 10
-15 sekundit. Sündmused
või nähtused, mis eksisteerivad kõigest 10
-15 sekundi jooksul, ei ole meile kui elavale inimesele
enam selgelt tajutav. Ussiurgete niivõrd väike eksisteerimise ajaperiood tuleb välja füüsikateooriate
alusprintsiipidest. Kuid inimese kehast väljunud olekus toimub inimese eksisteerimine juba sellises
aegruumi dimensioonis, „kus“ ei eksisteeri enam aega ega ruumi. See tähendab, et kui inimene
väljub oma kehast, siis satub ta ajatusse ja ruumitusse dimensiooni, mida füüsikas nimetatakse
hyperruumiks. Kuna aega enam ei eksisteeri, siis on võimalik näha ussiurke eksisteerimist palju
palju kauem ( näiteks minutites ), mis muidu tegelikult eksisteeriks kõigest 10
-15 sekundit. See
tähendab seda, et siin kehtib vaatleja relatiivsus – inimesele, kes viibib ajas ja ruumis, võivad
toimuda sündmused ja protsessid väikese ajaperioodi jooksul, kuid kehast väljunud inimesele, kes
eksisteerib ajatu ja ruumitu dimensioonis ehk hyperruumis, võivad samad sündmused ja protsessid
toimuda juba palju pikemat aega. See on vaatleja relatiivsus, mida peab SLK puhul arvestama.
SLK kogemustega inimesed on oma ütlustes veenvalt tunnistanud, et kehavälises olekus esineb
ajatuse ja ruumituse tunne. See tähendab, et aega ja ruumi enam ei eksisteerikski. Niisamuti on
sellises tundmatus „dimensioonis“ eksisteerides täheldatud, et sekundil ja aastatuhandel ei ole mitte
mingisugust vahet. See tähendab ka seda, et inimene võib reaalselt surnud olla kõigest paar minutit,
kuid kehavälises olekus võib „aeg“ mööduda seevastu aastaid.
Vaatleja relatiivsuse olemasolu kinnitab fakt, et kui kehast mitte väljunud inimene läbib ussiurke,
siis see toimub hetkeliselt ehk teleportreerutakse ruumis või ajas, kuid kehast väljunud olekus
ussiurke läbimisel mingit teleportatsiooni ei ilmne, vaid selle asemel esineb lihtsalt tohutult suur
liikumiskiirus. SLK kogemustega inimesed on tunnistanud oma ütlustes, et tunnelis liigutakse väga
kiiresti, kuid see ei toimu hetkeliselt. See on oluline aspekt, mis viitab sellele, et vaatleja relatiivsus
ehk ussiurke eksisteerimise ajaperiood on kehast mitteväljunud inimesele ja kehast väljunud
inimesele tõepoolest erinev. Üldse on tähelepanuväärne, et kehast väljunud inimene ei ole võimeline
teleportreeruma ehkki ta eksisteerib hyperruumis ehk ajatu ja ruumitu dimensioonis ( s.t. väljaspool
aega ja ruumi ).
Kui valgusolendid suudavad luua aegruumi tunneleid, siis on täiesti võimalik ka see, et nad
suudavad mõjutada gravitatsiooni ( ehk aegruumi kõverust ) nii, et füüsilised kehad ( nagu näiteks
laud, tool, voodi jne ) hakkavad ilma näilise põhjuseta liikuma. Seda esineb näiteks kuulsates
poltergeisti juhtumites. Aegruumi kõverusega kaasneb üldrelatiivsusteooria järgi jõud, mis Newtoni
II seaduse järgi mõjutab kehasid nii, et need hakkavad kiirendusega liikuma.
1.2.21 Kehast väljunud inimeste võimed ja omadused
Mateeria väljana ( footonitest ) eksisteeriva eluvormi füüsikalised ja ka psüühilised omadused ja
võimalused erinevad suurel määral nendest elusorganismidest, kes eksisteerivad ainena ehk
koosnevad aineosakestest ( aatomitest ja molekulidest ). See tuleneb puhtalt mateeria enda
füüsikast. Füüsikast on üldiselt teada, et aine ja väli ( mis on mateeria põhivormideks ) on üsnagi
erinevate omadustega ( kuid esineb ka sarnasusi ) ja need erinevused kanduvad üle ka erinevate
liikide elusorganismide elutalitlusse. Väljadel on võrreldes ainega mõningaid erilisi omadusi. See
tähendab seda, et kui elusorganism eksisteerib ainult mateeria väljana ( sõltumata täielikult
närvitegevuse arengust ), siis „omandab“ ta ka välja füüsikalised omadused, mis ainelistel ehk
291
molekulaarset struktuuri sisaldavatel elusorganismidel puuduvad. Näiteks omandatakse
elektriväljale iseloomulikud omadused, mille tõttu reageerib valgusolend ümbritsevale keskkonnale
( ja ka käitub ) kui elektriväli.
Kõiki omadusi ja võimalusi, mis ilmnevad kehast väljunud inimese ja valgusolendi juures, ei
mahu kahjuks siia märkida. Neid on selleks liiga palju, et kõiki üksikasjalikult uurida ja selgitada.
Kuid mõned üksikud näiteid võib siiski tuua:
Näiteks vajadus une järele puudub, sest valgusolendi psüühiline elutegevus ei sõltu enam
närvitegevuse talitlusest. Teadvus ja psüühika baseeruvad väljade süsteemil, mitte enam
neuronite struktuuridel. Selline asjaolu lubab järeldada, et kehast väljunud inimesel ei ole
enam vaja und, mida ka surmalähedaste kogemustega inimesed on ära maininud.
Eksisteerides energiaväljana ei oma inimene enam ka sugu. See tähendab seda, et kehast
väljunud inimene ei ole enam naine ega mees. Bioloogiline keha omab sugu, kuid „vaimul“
ei ole sugu. Soo identiteedi lakkamine on üsna mõistetav, kuna kehast väljunud inimesel ei
ole bioloogilist keha, millel esineks soole omavad tunnused. Eksisteerides ainult
„valgusena“, ei ole inimesel enam sugu, kuna „valguskehal“ puuduvad soole omased
tunnused.
Isegi ajas rändamine oleks tavapärane võimalus, sest läbitakse aegruumi tunneleid. Sellega
kaasas nähtub ka ruumis teleportreerimise võimalus. Surmalähedaste kogemustega inimesed
on kirjeldanud tunnelite olemasolu, mille kaudu saab rännata suurte vahemaade taha.
Teoreetilise füüsika arusaamade järgi on need tunnelid aegruumi tunnelid ehk ussiurked, mis
võimaldavad rännata ajas ja teleportreeruda ruumis.
Vaimsed võimed üldse ( näiteks mälu, mõtlemine jne ) on erakordselt selged ja reaktsioonid
on kiired. Näiteks surmalähedaste kogemuste ajal tekib inimesel mõistmine ebamaise
valgusolendi juuresolekul silmapilkselt ja täielikult.
Eesti teadusajakirjanik Tiit Kändler on inimest võrrelnud kvantolendiga, see tähendab juhuga,
kui inimesel avalduks kvantmehaanika kummaline maailm. Sellise kvantolendi võimalused
sarnaneksid tegelikult just valgusolendi ja kehast väljunud inimesega. Näiteks sellisel juhul on
valgusolend kui kvantolend, kes ei pea maksma sentigi ei oma söögi ega ka üle Atlandi reisi eest. Ta
on nagu kvantosake. Energiat ammutatakse tühjusest ja samal ajal suudab ta viibida mitmes paigas
ühekorraga. Ka suudetakse läbi saada ilma mobiiltelefonita, sest kvantpõimumise kaudu ollakse
niikuinii silmapilkses ühenduses nendega, kellega koos oldakse. Ei ole vaja ka uksi, sest läbitakse
seinu. Kvantsüsteemil on omadus tungida läbi barjääri. (Allikas:
http://epl.delfi.ee/archive/print.php?id=51143247)
1.2.22 Aju puhkepotentsiaaliseisund
Kui inimene on elus ja terve, liiguvad sekundis miljonid elektriimpulsid mööda ajus olevaid
närvikiude, mille tagajärjel neuronid laenglevad ehk ajupiirkonnad on elektriliselt aktiivsed. Seda
kliinilist olekut nimetatakse toime- ehk tööpotentsiaali seisundiks, mille mõiste tuleneb närvikiu
elektrilisest tööpõhimõttest. Erutuse tekkimise või levimise ehk toimepotentsiaali korral tungivad
närvikiu sisemusse positiivsed laengud. Selle tagajärjel suureneb kiu siseosa potentsiaal järsult ja
saavutab väliskeskkonna suhtes väärtuse +40 mV. Pärast seda liiguvad positiivsed laengud tagasi
väliskeskkonda, mille tagajärjel muutub närvikiu siseosa taas väliskeskkonna suhtes negatiivseks.
292
Kõik see toimub umbes ühe millisekundi jooksul ja selline pingeimpulss levib mööda närvikiudu
edasi kuni „suubub“ mõnda närvirakku ehk neuronisse, mille tagajärjel hakkab see laenglema.
Elektriimpulsside tekkimine ja nende levik ajus põhjustab närvirakkude laenglemist, mille
tagajärjel on inimese teadvus ja psüühika esinemised aktiivsed. Sellest tuleneb ka analoogne mõiste
– tööpotentsiaali seisund, mida kasutatakse ka elektriimpulsi tööpõhimõtte kirjeldamisel. Kuid
inimese kooma või kliinilise surma korral ei ole ajupiirkonnad enam aktiivsed ehk neuronid ei
laengle, mis tähendab omakorda seda, et ajus ei levi enam elektriimpulsid. Elektriimpulsside
levimise lakkamise korral lakkavad töötamast ka ajupiirkondade laenglemised. Neuronid enam siis
ei laengle. Sellist kliinilist seisundit nimetatakse „puhkepotentsiaali seisundiks“, mille mõiste
tuleneb jällegi elektriimpulsi tööpõhimõtte kirjeldusest. See on sellepärast nii, et selline aju üldine
mitteaktivatsiooniseisund on samasugune, mis närvikiu korralgi, mil ei esine elektriimpulsi teket
ega selle levimist. Närvikiu ( näiteks aksoni ) puhkepotentsiaali määravad positiivsete ja
negatiivsete ioonide ehk laengute konsentratsioonid mõlemal pool närvikiu seina. Närvikiu siseosa
on sellisel juhul väliskeskkonna suhtes negatiivse pinge all, mille väärtus on ligikaudu -70 mV.
Väga tähelepanuväärne on märkida seda, et nii närvikiu ( s.t. aksoni ) kui ka neuroni membraani
siseosa on mõlemad puhkepotentsiaali korral väliskeskkonna suhtes negatiivse pinge all, mille
väärtus on ligikaudu -70 mV. See tähendab seda, et mõlemad on ühesuguse polariseeritusega, mitte
vastandliku polarisatsiooniga. See on väga huvitav fakt.
Närvikiu puhkepotentsiaali määravad positiivsete ja negatiivsete ioonide ehk
laengute konsentratsioonid mõlemal pool närvikiu seina. Närvikiu siseosa on sellisel
juhul väliskeskkonna suhtes negatiivse pinge all, mille väärtus on ligikaudu -70 mV.
See tähendab, et närvikiud on elektrilaengute poolt polariseerunud. Täpselt nii on ka
neuronitega, mille korral on neuroni siseosa väliskeskkonna suhtes negatiivse pinge
all ehk samuti polariseerunud. Selline elektrilaengute polarisatsioon esineb kõikjal
üle terve aju ja närvisüsteemi.
Kahest erimärgiliselt laetud kehast koosnevat süsteemi, millel on väga suur elektrimahtuvus,
nimetatakse kondensaatoriks. Kõige lihtsam kondensaator on plaatkondensaator, mis koosneb
kahest teineteise lähedal asuvast erimärgiliselt laetud paralleelsest plaadist. Kuna närvikiu
puhkepotentsiaali määravad positiivsete ja negatiivsete laengute konsentratsioonid mõlemal pool
närvikiu seina, siis võib närvikiudu vaadelda ja käsitleda kui kondensaatorit, millel on mingi kindel
elektrimahtuvus. Kondensaatori laadimiseks kulutatud energia muundub elektrivälja energiaks, mis
esineb kahe erimärgiliselt laetud plaadi vahelises ruumis.
Kuna inimese kehast väljumine esineb reaalselt ainult siis, kui aju üldine aktiivsus hakkab
lakkama ( näiteks kooma või kliinilise surma tekkimise eelsel ajal ), siis võib seda mõista ka nii, et
inimese kehast väljumine esineb ainult aju puhkepotentsiaali seisundi tekkimise eelsel ajal.
Inimese kooma või kliinilise surma ajal ei levi inimese ajus globaalselt enam impulsse ja seega
ajupiirkonnad elektriliselt ei aktiveeru. Neuronid enam siis ei laengle ja peaaegu kõikjal
närvisüsteemi ( s.t. aju ) piirkondades esineb täielik erimärgiliste laengute ühesugune polarisatsioon.
Sellist olekut nimetatakse aju „puhkepotentsiaali seisundiks“. Just enne sellise seisundi tekkimist (
kooma või kliinilise surma eel ) on inimesed väidetavalt oma kehadest väljunud.
Inimese kehast väljumine esineb alati siis, kui inimene langeb sügavasse koomasse või kliinilisse
surma. Kooma või kliinilise surma ajal on inimese ajuaktiivsus peaaegu täielikult lakanud. Inimese
koomaseisund ei ole tegelikult jäädavalt püsiv, vaid ajutine seisund. Pärast seda olekut läheb
patsient üle kõigest mõnede nädalate pärast minimaalsele teadvusele, vegetatiivsesse seisundisse
või ajusurma. Niimoodi jagatakse inimese kestvat teadvusetust kolme staadiumisse.
Aju aktiivsus ei ole tegelikult surmalähedaste kogemuste ajal ehk inimese kliinilise surma ajal
täielikult lakanud. Sellisel ajal näitab EEG aparaat küll aju elektrilise aktiivsuse puudumist, kuid
selliste ajuaktiivsuste korral, mis funktsioneerivad väga madalates ajustruktuurides ( näiteks
taalamuses ja ajutüves ), on EEG registreerumistundlikkus väga nõrk või üldse puudub.
Rakusisesed protsessid ja ka laenglemised toimuvad ikka endiselt. See tähendab seda, et ajus (
näiteks suuraju koores ) on tegelikult ka surmalähedaste kogemuste ajal aktiivsust, kuid seda siiski
293
väga vähesel määral. Sellisel korral esineb ajus „teistsugune aktiivsus“.
EEG registreerib ajukoore bioelektrilist aktiivsust. Aju suhtleb südamega uitnärvi
kaudu. Süsihappegaasi ehk CO2 sissehingamisel tekib inimesel akuutne
hapnikuvaegus, mis viib aju ja südame kriisiseisundisse. Elektrokardiogramm on
pinge ajalise sõltuvuse graafik. Pinge tekib kahe erineva elektroodi vahel, mis on
kinnitatud iminappade abil inimese rindkerele, et uurida südame potentsiaali
perioodilisi muutusi, mis avaldub pingetena inimese keha pinnal.
Elektrokardiogrammi ( mis uurib südame tööd ) ja elektroentsefalogrammi ehk EEG
( mis uurib peaaju tööd ) tööpõhimõtted on sarnased ja inimese kliinilise surma
korral näitavad mõlemad sirget katkematut joont.
„Olgu mainitud, et pikemat aega püsinud muutused elektrokardiogrammi kõveras on
kindel tunnistus üle elatud hapnikupuudusest, kuid mitte südameinfarktist. Niisiis ei
olnud kogetud surm ainuüksi psüühiline, vaid ka orgaanilist osa puudutanud
sündmus.“ ( Irma Weisen, lk. 21 )
Koomapatsientide üks ravimismeetodeid seisneb selles, et taastatakse aju signaalainete nö.
keemiline tasakaal. Selleks kasutatakse dopamiini konsentratsiooni suurendavaid ravimeid, mida
kasutatakse ka Parkinsoni tõve raviks. Dopamiin on signaalaine ehk neurotransmitter, mille abil
jõuab elektriimpulss ühelt neuronilt teisele. Närvirakud ehk neuronid moodustavad veidi vähem kui
pool kõikidest ajurakkudest. Suurem osa ajurakke on gliiarakud, mis varustavad hapniku ja
energiaga närvirakke ja toetavad neid. Gliiarakud ka eemaldavad surnuid rakke. Inimese aju
elektriline stimulatsioon võib põhjustada närvirakkude aktiveerumise, mille korral hakkavad need
saatma närvisignaale. Selline tegevus stimuleerib ka närvirakkude kasvu ja seeläbi tekivad
ühendused teiste närvirakkudega.
Näiteks George Washingtoni Ülikoolis resideeriv Mohamad Koubeiss avastas 2014
aastal, et Claustrumina tuntud õhukese ebamäärase kujuga ajupiirkond käitub kui
„teadvuse lüliti“. See tähendab seda, et selle ajupiirkonna elektriline stimuleerimine
viib inimese teadvuse kaotamiseni või teadvusele ärkamiseni. 2007. aastal suutis
Nicholas Schiff ja tema töörühm teadvusele tuua patsiendi, kes oli kuus aastat
minimaalses teadvuslikus seisundis. Ta suutis seda teha stimuleerides elektriliselt
talamuse mittespetsiifilisi tuumasid.
Ajus oleva glükoosi tarbimisest on võimalik mõõta inimese ajuaktiivsust, sest neuronite
aktiivsuse suurenemine tähendab ka rohkem glükoosi omastamist nendes rakkudes. Glükoos on
neuronite toitaine. Koomapatsiendi ärkamise tõenäosus sõltubki haige ajuaktiivsuse määrast ehk aju
glükoositarve protsentuaalsusest võrreldes tavapärase olekuga.
Kuna surmalähedased kogemused ja kehast väljumised esinevad peaaegu alati inimese kooma
või kliinilise surma eel, siis seega inimese kunstlikku ehk tahtlikku kehast väljumist on võimalik
esile kutsuda ainult siis, kui inimest viia üsna ohutult tänapäeva meditsiiniliste vahenditega
kunstlikkusse koomasse või kliinilisse surma. See tähendab seda, et inimene tuleb viia aju
puhkepotentsiaali olekusse selleks, et kunstlikult ehk eesmärgipäraselt tekitada inimese kehast
väljumise reaalne võimalus. Tänapäeva meditsiiniliste vahenditega on seda võimalik teostada üsna
ohutult.
Sellisel juhul muutub „eutanaasia“ mõiste, kui tuntakse inimese kehast väljumise
kõiki tahke. Inimese reaalse kehast väljumise korral seisneb eutanaasia ainult „keha
vahetuses“, mitte enam vabatahtlikult või sunniviisiliselt surma minemises. Sellisel
juhul on inimese eesmärgiks eksisteerida teistsuguses kehas ja mitte omada enam
bioloogilist keha. Suitsiidiga pole siin enam midagi pistmist. See mõneti sarnaneb
„soovahetusega“, mille korral soovib inimene muuta oma sugu.
294
Suitsiid on inimese enesetapp – vabatahtlikult surma minemine. Suitsiidi ehk
inimese enesetapu sotsiaalseid ja psühholoogilisi põhjusi ning ennetust uurib
teadusharu nimega suitsidoloogia. Kuid eutanaasia seisneb sellises sunnitud
enesetapus, mille põhjustab mingi vältimatu ja sageli ravimatu raske haigus,
mis halvab peaaegu täielikult inimese senise elukvaliteedi. Näiteks võib
inimene viibida koomas ja pole teada millal ta üles ärkab. Eutanaasiat
reguleeritakse riikides seadustega ja sellele annab nõusoleku patsient ise ( kui
ta saab ) või tema lähedased ( kui neid on ), kuid mitte arstid, kes patsienti
elus püüavad hoida.
Näiteks Pam Reynolds, kes oli Atlanta laulja ja laululooja, viidi 1991. aastal operatsiooni ajal
kliinilise surma seisundisse. Pam Reynoldsi juhtum on üks kuulsamaid maailmas, sest kirjeldatud
juhtum on tõestatud kui fakt. Kehast väljumist ja tunnelite nägemist on täheldatud ka paljudes
teistes surmalähedastes kogemustes. Kuid neid asjaolusid, mida Pam koges esmalt üldnarkoosi ajal
ja siis kliiniliselt surnud olles, kinnitasid hiljem ka tema operatsiooni ajal kohal olnud meditsiini
töötajad.
Pam Reynoldsil esinesid suured peapööritused. Laulja kõne- ja liikumisvõime hääbusid.
Tal tehti kompuutertomograafia, milles oli näha, et naise ajuarteris ajutüve lähedal oli
hiiglaslik aneurüsm. See on väga ohtlik, sest see võib lõhkeda ja inimese ära tappa. Surm
võis tekkida ka tavalise lõikuse ajal. Naist ravis Phoenixi neurokirurg Robert Spetzler,
kes on terapeutilise hüptermia spetsialist. See seisneb selles, et patsiendi kehatemperatuur
viiakse nii madalale, et süda seiskub. Tekib kliiniline surm. Inimese aju ei tööta, kuid
madalal kehatemperatuuril tuleb see ilma hapnikuta kauem toime. Paisunud veresooni
pehmendab madal temperatuur ja seetõttu veresoonte lõhkemise oht väheneb. Sellepärast
aneurüsm tühjeneb ja selle saab kõrvaldada. Naise kallal töötasid nii Spetzler kui ka tema
enam kui 20 meditsiini ala töötajat. Ta viidi üldnarkoosi. Et aga Pami silmad ei
kuiveneks, siis ta silmad määriti lubrikandiga kokku ja kleebiti kinni. Pami ajukoore
elektrilist aktiivsust jälgiti elektroentsefalograafi elektroodidega. Naise kõrvadesse pisteti
väikesed kõlarid, mis mõõtsid ajutüve aktiivsust. Nendes kõlarites oli kuulda 100
detsibelliseid klõpse.
Kuid just kolju lahtipuurimise ajal tundis Pam oma kehast väljumist ja seejärel nägi
ta, kuidas arstid tema füüsilise keha kallal toimetavad. Seda rääkis naine hiljem
pärast üldnarkoosi ajal olemist. Sellise operatsiooni ajal ei saanud kuidagi Pam
kasutada oma silmi ega kõrvu. Kuid siiski mäletab ta seda mõtet ( nähtut ja kuuldut ),
mil ta oli õhus hõljunud. „Minu meelest oli väga kummaline, kuidas nad mu pead
olid raseerinud. Olin uskunud, et nad võtavad kõik juuksed ära, aga ei võtnud,“
rääkis Pam hiljem. Väga täpselt kirjeldas ta luusaagi ja selle tekitatud heli: „See
kaadervärk, mille hääl oli jõle, nägi välja nagu elektrihambahari ja selles oli mõlk.“
Spetzler püüdis Pami pealmist ajukihti kääridega lahti lõigata, kui mingisugune
südamekirurg püüdis sel ajal Pami paremas kubemes reiearterit tabada. Hiljem oli
Pam mäletanud südamekirurgi kõnet: „Meil on probleem. Tema arterid on liiga
kitsad.“ Pärast seda aga lausunud kohe meeshääl: „Proovi teiselt poolt.“ Sellist
vestlust kinnitasid hiljem arstid, kuid Pam ei saanud ju seda kuidagigi kuulda, sest ta
oli viibinud üldnarkoosis ja tema kõrvadesse oli lastud väikeste kõlarite „kurdistav“
klõpsumine.
Kui Pam viidi kliinilisse surma, mis oli tekkinud madala kehatemperatuuri
tagajärjel, siis hakkasid ilmnema surmalähedase kogemuse tavalised
tunnusjooned. Ta oli operatsioonisaalist välja lennanud ja läinud mingisse
valgesse tunnelisse. Tunneli lõpus nägi ta surnud sõpru ja tuttavaid. Naine
295
tundis oma hinge kui ühte osa Jumalast. Ta mõistis, et kõik olemasolev on
tekkinud sellest valgusest ehk Jumala hingeõhust. Kuid pärast seda juhatas
Pami onu ta oma kehasse tagasi. Ta võrdles seda tunnet kui jäisesse basseini
sukeldumist.
Inimese kooma ja kliiniline surm on omavahel mõnes mõttes vägagi sarnased. Mõlemal juhul on
inimese ajuaktiivsus peaaegu täielikult lakanud. Kuid üks peamisi erinevusi seisneb selles, et kui
kliinilises surmas oleval patsiendil on südame töö seiskunud ( mis on kliinilise surma üks
põhitunnuseid ), siis koomas oleva inimese süda võib töödata. Kooma ja kliiniline surm on
omavahel väga lähedased seisundid, mis eristavad üksteisest ainult mõned üksikud parameetrid.
Kuna inimesed on kehast väljunud just kliinilise surma eel, mille korral on korraks
seiskunud inimese süda, siis seega peab süda olema seiskunud, et inimene saaks
väljuda oma kehast. See tähendab ka seda, et kunstliku kooma ajal peab tegelikult
olema ka süda seiskunud, et oleks võimalik teostada inimese kehast väljumist.
Joonis Kuna surmalähedased kogemused ja kehast väljumised esinevad peaaegu alati inimese kooma või kliinilise surma eel, siis
seega inimese kunstlikku ehk tahtlikku kehast väljumist on võimalik esile kutsuda ainult siis, kui inimest viia üsna ohutult tänapäeva
meditsiiniliste vahenditega kunstlikkusse koomasse või kliinilisse surma. See tähendab seda, et inimene tuleb viia aju
puhkepotentsiaali olekusse selleks, et kunstlikult ehk eesmärgipäraselt tekitada inimese kehast väljumise reaalne võimalus.
Tänapäeva meditsiiniliste vahenditega on seda võimalik teostada üsna ohutult.
Foto allika
s: https://www.radiologyinfo.org/gallery-items/images/male-patient-ct-scan.jpg
Kunstlik kooma on põhimõtteliselt sama, mis üldnarkoos, kuid see on väga ekstreemne seisund.
See tähendab seda, et patsiendi aju lülitatakse välja. Inimene ei ole enam siis teadvusel ja ta ei
reageeri mittemingisugustele välisärritustele. Kuid inimese südamerütm, vererõhk ja hingamine
siiski esineb arstide mehaaniliste protseduuride või kemikaalide manustamise abil. Inimest on
võimalik koomasse viia narkoosiga ( näiteks süstitakse inimese üldanesteesiaks veenidesse teatud
kogust fentanüüli ja propofooli ) või siis, kui inimese keha jahutatakse umbes 33 kraadini. Kuid
oluline on see, et sellisest kunstlikust koomast on võimalik inimest tagasi teadvusele tuua.
Säärane kunstlik kooma annab ajule suurt rahu. Aju peab kahjustumise korral paranema just
puhkuse kaudu. Ajukahjustused on väga erinevad, alates hapnikupuudulikusest kuni trombini või
peapõrutuseni. Ka narkootilised kemikaalid kahjustavad aju rängalt viies aju neuronite keemilise
tasakaalu paigast ära. Enamus juhtudel langeb aju koomasse iseenesest, kui on saanud väga tugevalt
kahjustada. Tänapäeval on selge, et aju taastub vigastustest enamasti just läbi kooma seisundi. Kui
inimene ärkab koomast liiga vara, siis see võib pikendada aju paranemisaega või isegi takistada aju
paranemist vigastustest. Aju peab kasutama oma funktsioneerimiseks väga palju energiat. Seetõttu
kasutataksegi kunstlikku koomat, et ajule anda täielikku rahu ja puhkust. Kunstliku kooma seisundit
on võimalik peatada, kui leitakse, et aju tegevus on kontrolli all. Kuid peab märkima seda, et isegi
kunstlikust koomast vahel inimesed ärkavad, kuid vahel seda mitte. See sõltub ajukahjustuste
suurusest.
296
Tavaliselt viiaksegi just inimese keha mahajahtumisega kunstlikku koomasse. Aju vajab oma
kahjustuste paranemiseks rahu ja puhkust. Kuid enne keha mahajahutamist viiakse inimene
narkoosi. Inimest on võimalik uinutada ( viia sügavasse narkoosi ) isofluraaniga, mida peab
sissehingama. Siis inimene ei tunne külmavärinaid mahajahtumise ajal. Inimene jahtub seest poolt
maha just tilguti abiga, mis sisaldab neljakraadilist soolvett. Enamasti saab inimene umbes poole
tunni jooksul kaks liitrit soolvett. Kui süstida soolvett südamesse, siis südame töö seiskub.
Väljaspoolt keha jahutatakse keha maha külmatekkidega, mis asetatakse ümber inimese keha.
Külmatekid on umbes neljakraadilise temperatuuriga ja neid kasutatakse koos jääkottidega.
Kehatemperatuuri mõõdetakse termomeetriga, mis asetseb inimese põies, aordis või söögitorus. 33-
34 kraadise kehatemperatuuri korral võetakse jääkotid ära ja külmateki temperatuur jäetakse 33
kraadi peale. Kui inimese keha on mahajahutatud, siis soojendatakse see taas üles. See võib võtta
aega umbes kuni kümme tundi. Selle aja jooksul tõstetakse külmateki temperatuuri 0,3 kraadi
tunnis. Kehatemperatuuri 35 kraadi ületamisel suurendatakse narkoosi tugevust. Külmatekk
eemaldatakse 36 kraadisel kehatemperatuuril. Protsess, mille jooksul aju tuleb narkoosi seisundist
teadvusele, ei ole ühtlane ega sirgjooneline, vaid aju läbib erinevaid võimalikke aktiivsusolekute
tasemeid.
Joonis Need ajuskanneeringud on tehtud koomast ärkamise eri etappidel. Isegi koomas olles toimub algeline
ajutegevus. Võrreldes kooma seisundiga puudub ka vegetatiivses seisundis oleval inimesel teadvusseisund, kuid see-eest
on ainevahetus stabiilne, aju ainevahetus on umbes pool tavatasemest, esineb madala tasemega aju aktiivsus, esinevad
aju unerütmid jmt.
( Allikas, ajakiri: „Imeline Teadus“. Nr 9/2011, lk 5 )
Inimese surmalähedased kogemused ehk SLK-d, mis sisaldavad endas ka reaalset kehast
väljumist, esinevad ainult kliinilise surma või kooma seisundi eel. Kuid teaduslik statistika on
näidanud, et tegelikult ainult teatud protsent kliinilise surma või kooma juhtumite korral on inimene
kehast väljunud. See tähendab seda, et mitte kõik inimesed, kes on mingil põhjusel sattunud
kliinilisse surma või langenud koomasse, ei välju kohe automaatselt oma kehadest, vaid teatud osa
nendest. See tähendab ka seda, et inimese kehast väljumine ehk väljade eraldumine närvisüsteemist
küll toimub aju puhkepotentsiaali seisundi eel, kuid mingisugune tundmatu faktor on veel teadmata,
millest sõltub see, et miks sellises seisundis vahel ilmnevad kehast väljumised ja vahel mitte.
Mõlemal juhul on aju üldine elektriline seisund täpselt samasugune, kuid sellegipoolest ei ole 100
% kindlust veenmaks, et kui inimene viia aju puhkepotentsiaali seisundisse, siis toimub kohe
automaatselt inimese kehast väljumine. Kahjuks see nii ei ole. Küll aga tõenäosus on palju kordi
suurem, et inimene väljuks sellises olekus oma kehast. Sellises seisundis on selle tõenäosus lihtsalt
väga suur, kuid sellegipoolest kindel olla ei saa.
Inimene on ainult siis surnud, kui teda ei saa enam ellu äratada. Kui aga inimest saab uuesti ellu
äratada, siis pole inimene tegelikult surnud, vaid ta on „puhkepotentsiaali seisundis“. See on väga
oluline vahe, mis määrab ära inimese surma definitsiooni: inimene on ainult siis surnud, kui teda
pole võimalik enam elustada. Seni viibib inimene puhkepotentsiaali seisundis. Seda, et kas inimene
on surnud või mitte, pole tegelikult üldsegi nii lihtne määratleda.
Kui kehast väljumine toimub inimese kliinilise surma eel, siis väga tõenäoliselt esineb seda ka
bioloogilise surma eel. Kuid ainult kliinilise surma ajal on võimalik oma kehasse tagasi tulla, sest
ainult siis on võimalik elustada inimese keha. Bioloogilisest surmast pole enam võimalik tagasi
tulla, sest seda pole lihtsalt kordagi juhtunud. See tähendab, et bioloogilise surma korral on inimese
keha juba niivõrd kahjustunud, et inimest pole võimalik enam ellu äratada.
297
2 Tsivilisatsiooni/ühiskonna hierarhiline süsteem ja struktuur
2.1 Tsivilisatsiooni mõiste
Sõna “tsivilisatsioon” tuleb ladina keelest “civilis”, mis tähendab riiklikkust või ühiskondlikkust.
Vanadel aegadel mõisteti tsivilisatsiooni ja tsiviliseeritust kui barbaarsuse ja metsluse vastandit.
Tõenäoliselt võttis sõna “civilitas” kasutusele esimesena Erasmus Rotterdamist, kes elas aastatel
1466-1536. “Tsiviliseeritud kommetest” räägitakse tema raamatus “Vestlused”, mis ilmus 1530.
aastal. Hiljem hakati seda sõna ohtrasti kasutama, sest see näitas oma aja uusi väärtusi ja elutunne-
tust. Prantsuse poliitik Honoré Mirabeau ( 1749-1791 ) kasutas mõistet oma raamatus “Inimeste
sõbrale”, mis ilmus 1756. aastal ja sellest ajast peale hakati mõistet laiemalt kasutama. Tegemist oli
valgustusaja perioodiga. Nimetatud raamatus jutustab ta tsivilisatsioonist, kuid ta seostab seda ka
religiooniga: “religioon on... tsivilisatsiooni peamine vedru; ta sunnib meid lõputult meenutama
sõprust, soojendab meie südant ja meelt.” Mirabeau jaoks tuleneb tsivilisatsioon religioonist, mis
mis kujundab inimeste käitumis- ja vaimureegleid. Mirabeu: “Tsivilisatsioon ei tee midagi
ühiskonna heaks, kui ta ei anna talle vooruse näol aluseid ega vorme.” Selles mõttes tähendas
tsivilisatsioon eetikat, mis ei sisalda ebamoraalsust ja kombetust. Ta viitas selgelt reeglite,
õigusnormide ja moraalsele ühiskonna arengu astmele. Sellele, mida tänapäeval nimetatakse
kodanikuühiskonnaks.
Tsivilisatsiooni mõiste tähendab inimsoo ajaloolise arengu kirjeldamisel ühiskonna arenenut
astet, mis ei sisalda barbaarsust. Näiteks ajaloost on teada, et muistse ühiskonna arengu tasemele
järgnesid juba riikliku korralduse ja kirjaoskusega varased tsivilisatsioonid nagu näiteks Sumer,
Egiptus, Kreeta-Mükeene jpt. Paljud arvavad, et tsivilisatsiooni ja kultuuri mõisted selles mõttes
omavahel peaaegu samastusid. Kuid tsivilisatsioon ei tähenda siiski nii väga just loomingut, vaid
pigem “maailma korrastatust”. Ka keskajal samastati neid mõisteid, kuid sellisel ajal nähti kõike
Jumala tahte ilmutustena. Näiteks nimetas Püha Augustinus kui Jumala riiki milles me kõik elame.
Kuid alles renessansiajastul hakati juba vaikselt tsivilisatsiooni ja kultuuri mõisteid käsitlema
üksteisest lahus. Kultuuri mõisteti siiski kui kogu inimese loomingut ja tsivilisatsiooni mõistet
kasutati ühiskonna ajaloolise arengu kirjeldamisel. Kuid tuleb märkida seda, et nende kahe mõiste
eristamist ei tähendanud nende vastandamist. Valgustusajal esinesid kultuuri ja tsivilisatsiooni
mõisted koos, mis täiendasid üksteist. See tähendab seda, et uuriti nii üksikisiku kui ka ühiskonna
arengut ja nende omavahelisi mõjusid. Kuid nende kahe mõiste vastandamine toimus alles 19.
sajandil, mille “autoriteks” olid filosoofid ja romantikud.
19. sajandi viimastel kümnenditel hakati kahtlema maailma normaalses arengus. Ühiskonda
kritiseeris väga teravalt Friedrich Nietzsche. Aja jooksul hakatigi kultuuri ja tsivilisatsiooni
üksteisele vastandama. Tsivilisatsiooni hakati mõistma sotsiaalsete ja materiaalsete hüvedena ja
nende kogumisena. Tootmise arengul oli sellel väga suur roll. Näiteks sotsioloog Georg Simmel (
1858-1918 ) oli arvamusel, et kultuur sisustas vaimselt tsivilisatsiooni, kuid tsivilisatsioon ise
etendas tema meelest kultuuri materiaalset külge. See oli nagu kultuuri väline osa. Kultuuri all
hakati mõistma kõike loominguga seonduvat nagu näiteks haridus, teaduse saavutused, filosoofia,
kunst jt. Tsivilisatsioon aga etendas ühiskonna tehnilist, majanduslikku ja sotsiaalpoliitilist arengut.
298
O. Spengler eristas neid kahte mõistet ja prognoosis Euroopa tsivilisatsiooni surma. Ta käsitles
Euroopa tsivilisatsiooni all pigem kui kultuurilist-ajaloolist liiki. Hakati arvama tsivilisatsiooni
surmavatest mõjudest kultuuri vastu. A. Toynbee aga nii negatiivselt häälestatud ei olnud. Ta ei
olnud vastu enamiku tsivilisatsioonide suremisest, arvas ta veendunult, et ülejäänute
tsivilisatsioonide elu päästab just usk ja kõlblus. S. Huntington arvas, et tsivilisatsioonid säilivad
tänu sellele, et suudetakse ületada kultuuride omavahelisi erinevusi.
Tsivilisatsiooni mõistet võime seletada erinevate tähenduste saatel. Tsivilisatsioon on... kui
ühiskondliku elu ja indiviidi arengu progress ( Humboldt, Holbach ); barbaarsust mittesisaldav
ühiskonna arengu ja elulaadi tase ( Morgan ); ühiskonna materiaalne ja tehniline pool, mis on
vastupidine kultuurile, mis etendab loomingulist poolust ( Simmel ); mingisuguse kultuuri liigi
arengu viimane aste, selle kultuuri hukk ( Spengler ); omaette eksisteeriv sotsiokultuuriline maailm,
selle “ühtsuslik pürgimus” ( Toynbee ); inimeste kultuurilise identiteedi kõrgeim arengu tase (
Huntington ).
Enne valgustusaega samastati kultuuri ja tsivilisatsiooni omavahel, kuid neid vastandati alates
saksa romantikutest. Kultuur etendas kõike loomingut, kuid tsivilisatsioon aga piirdus tehnitsismi-
ga. Tänapäeval on olemas veel üks vorm – nimelt maailmas on palju ja mitmekesiseid omaette
eksisteerivaid tsivilisatsioone. See on aga vastupidine ülemaailmse ( üha ainsa ) tsivilisatsiooni
tekkele.
Tsivilisatsioonid ei piirdu rahvuse, riigi ega ka mingisuguse kindla sotsiaalse grupiga ületades
rassilisi ja geograafilisi piire. Need etendavad kui sotsiaalseid ja kultuurseid “supersüsteeme”.
Tsivilisatsioon on nagu mingisugune suur terviklik ühiskondlik moodustis milleta ei saa me
tänapäeval mõista ajaloos toimunud suuri arenguid ega prognoosida tuleviku nägemusi.
Tsivilisatsiooni mõiste on küllalt hägune. Selle mõistega seletatakse ajaloos esinevaid ühiskonna
arenguid. Selline ideaalne tüüp ei pea ainult põhinema mingile kogemusel põhineval reaalsusel.
Näiteks ei tea keegi tänapäeval eksisteerivate tsivilisatsioonide arvu. Tsivilisatsiooni mõiste ei pea
põhinema jäigalt loodusteaduslikul tähendusel. Sellepärast ei ole osatud tsivilisatsiooni mõistet
defineerida nii, et see oleks üldiselt tunnustatud. Tsivilisatsiooni võib käsitleda kui isoleeritud maa-
ilma mingi kindla ühiskonna kujundida. See tähendab seda, et tsivilisatsioon on inimeste mingi
kindel kultuuriline ühendus, mis koosneb kindlatest kultuurilistest ja sotsiaalsetest kogumitest. See
toimib sõltumatult ja lokaliseerub mingisse kindlasse planeedi pinna piirkonda.
Tsivilisatsioone on võimalik palju liigitada. Tänapäeval liigitatakse tsivilisatsioone vastavalt
religioosse, keelelise, ühiskondliku ja majandusliku korralduse ning looduslike olude järgi. Näiteks
kunagi eksisteerisid Egiptuse, Mesopotaamia, Hiina jt tsivilisatsioonid. Need olid kui sotsiokultuur-
sed maailmad, mis tekkisid vastavalt riiklusele. Neid nimetatakse varajasteks tsivilisatsioonideks.
Palju liigitatakse tsivilisatsioone agraarseteks ja tööstuslikeks tsivilisatsioonideks. Agraarne
tsivilisatsioon põhineb peamiselt põllumajanduslikul ühiskonnal. Tööstuslik tsivilisatsioon põhineb
aga linnastumisel ja tehnoloogia osavõtul. Arvatakse, et on olemas ka kolmas tsivilisatsiooni liik ja
selleks on informatiivne tsivilisatsioon ehk infoühiskond, mille poole tänapäeva maailm pürgib.
Metakultuuridel on tähtis osa tsivilisatsioonide hulgas. Osa metakultuure tekivad keelelisel alusel.
Näiteks Ladina-Ameerikas eksisteerivad hispaania metakultuur, mis ühendab Ladina-Ameerikat
Hispaaniaga ja hispaania keelt kõnelevaid rahvaid.
Metakultuuridena mõistetakse ka kui tsivilisatsioone, mis on tekkinud samade looduslike olude
alustel. Näiteks mägirahvaste või Kaug-Põhja rahvaste kultuur. Kuid on ka tsivilisatsioone, mis
tekivad mingi religiooni alusel. Religioon võib sündida ühe rahva seas. See võib aga levida ka
teistele rahvastele ja niimoodi võib kujuneda erinevate rahvaste vahel teatud kultuuriline ühtsus. Nii
tekkisidki maailmakultuurid nagu näiteks budistlik, kristlik ja islami kultuur. Metakultuuril kui
mõistel on selles mõttes väga ulatuslik sisu. See osa, mis neist üle jääb, ei saa enam eristada ja
seega on see ühendav. On olemas ka teisi tsivilisatsioonide liigitusi, mis oleneb sellest, et mille
alusel toimub liigitamine. Näiteks Lääne või Ida tsivilisatsioon.
Tsivilisatsioon tähendab tänapäeval laiemas mõttes mingit teatud inimühiskonda, millel on nii
materiaalne kui ka vaimne kultuur. Kuid kitsamas tähenduses mõistetakse tsivilisatsiooni all mingit
suurt isoleeritud inimühiskonda, mis on jõudnud teatud ajaloolisele arengu astmele, esinevad
ühesugused kultuurinormid ja paikneb teatud geograafilisel alal.
299
( Laanemäe 2007, 201-204 )
2.2 Tsivilisatsioonide ajalugu
Maailmas hakkas tsivilisatsioon välja arenema alates III aastatuhandest eKr. Tsivilisatsioon võib
tähendada ühiskonda, mis on hästi korraldatud ja kultuur on väga kaugele arenenud. Esimesi
tsivilisatsioone nimetatakse ka varasteks kõrgkultuurideks. Varajastel tsivilisatsioonidel olid olemas
nii erinevaid kui ka sarnaseid jooni. Varajastel tsivilisatsioonidel olid palju ühiseid tunnuseid.
Näiteks kui teatud piirkonnas enam küttimisega ja korilusega ei tegeletud, vaid hakati
viljelusmajandust arendama, siis tekkisid varased tsivilisatsioonid. Inimühiskonnad, kus tegeleti
põlluharimisega ja karjakasvatusega, olid nüüd tsivilisatsioonid. Esimesed tsivilisatsioonid tekkisid
varapronksiajal. See oli see aeg, mil hakati kasutama metalli. Kõikides tsivilisatsioonides esines
varanduslik ebaühtlus. Kõikides tsivilisatsioonides oli tekkinud riiklus. See tähendab seda, et teatud
piirkonnas valitseb ühiskonda rikkam ülemkiht või osa sellest. Valitsemine sai teostuda seaduste ja
madalamate ametnike abil. Väga paljudes tsivilisatsioonides kasutati kirja. Kirja kasutamine
võimaldas teostada riiklikku korraldust, sest seda kasutati majandamist ja riikliku korraldust käsitle-
vate ülestähenduste tegemiseks. Kuid kiri võimaldas ka vaimse tegevuse loomiseks. Näiteks pandi
kirja erinevaid pärimusi, uskumusi ja ajaloosündmusi. Tänu kirjale hakkas arenema kirjandus,
teadus ja usulised tõekspidamised. Tekkima ja arenema hakkas seega kõrgkultuur.
Eeltoodud näitab seda, et tsivilisatsiooni võib piiritleda paljude erinevate iseloomujoontega.
Kõikides nendes tsivilisatsiooni iseloomujoontes on näha seda, et inimühiskonnas on toimunud
väga suur organiseerumine. Seda on kõige selgemini näha just riiklikkus korralduses. Varane
tsivilisatsioon ja riik olid enamasti üks ja sama.
Suurte jõgede läheduses tekkisid esimesed tsivilisatsioonid. Näiteks 3000 aastat eKr tekkisid
tsivilisatsioonid Mesopotaamias ( tänapäeva Iraagis ) Eufrati ja Tigrise alamjooksul ning Egiptuses
Niiluse kallastel. Need tekkisid peaaegu ühel ja samal ajal. Umbes 2400 aastat eKr tekkis
tsivilisatsioon Indias asuva Induse jõe ääres, 2000 aastat eKr aga Vahemeres asuval Kreeta saarel ja
1700 aastat eKr tekkis Hiinas Huanghe jõe orus. Kuid Kesk-Ameerika ja Peruu rahvad said
tsivilisatsioonideks alles hiljem. Nendel territooriumitel arenesid kõrgkultuurid välja enamasti
üksteisest sõltumatult. Neid nimetatakse esmasteks ehk primaarseteks tsivilisatsioonideks. Kuid
teisi ( eespool mainimata ) kõrgkultuure nimetatakse teisesteks ehk sekundaarseteks
tsivilisatsioonideks, sest nende tsivilisatsioonide kujunemist mõjutas mõni naaberpiirkond, kes oli
parajasti arenenum.
Kuid mis põhjustel tekkisid maailmas tsivilisatsioonid? Näiteks ajal, mil hakkasid tekkima
esimesed tsivilisatsioonid, kiri veel puudus või oli see veel vähe arenenud. Sellepärast ei olegi
avastatud varajastel tsivilisatsiooni perioodidel kirjalikke materjale. Seepärast aitavad just
arheoloogilised leiud mõista iga üksiku tsivilisatsiooni kujunemist. Praegusele ajale kõige lähemal
olevaid tsivilisatsiooni tekke faasis rahvaste ühiskondi, eluolu ja kultuuri uurib etnoloogia ehk
rahvateadus. Arheoloogia ja etnoloogia andmeid omavahel enamasti võrreldakse. Kuid selline
tegevus on keeruline ja järeldused, mis sellise protseduuri ajal tehakse, jäävad enamasti
vaieldavateks. Näiteks tsivilisatsioonide tekkepõhjusi ja kujunemist teatakse kindlalt tegelikult väga
vähe.
Tsivilisatsioonide üldine areng on tänapäeval juba teada. Näiteks alguses oli põlluharijate ja
karjakasvatajate kogukonnad väikesed ja varanduslikult tasemelt ning ühiskondlikult positsioonilt
peaaegu võrdsed. Kuid inimühiskonna arenemisel muutus ühiskond varanduslikult kihistunuks.
Hakati elama paikades, kus on rohkem rahvast ja rohkem jõukust. Ühiskonda juhtis väike grupp
ülemkihi inimesed. Näiteks arheoloogid on üles kaevanud rikkad ülikute matusepaigad, kesksed
asulakohad ja suured ehitised. Etnoloogid on kindlaks teinud seda, et ühiskonna elu korraldasid
ülemkiht, kes moodustus rikkamatest perekondadest, ja pealik, kes on sellest esilekerkinud. Nende
soov oli, et rahvas tegeleks ühiste ettevõtmistega. Näiteks rahvas tegeleks ehitustöödega, pidustuste
300
korraldamisega või sõjakäikudega. Nad mõistsid kohut ja juhtisid religioosseid tseremooniaid. Neil
oli ka vaba voli korjata rahvalt andamit ühiseks tagavaraks või nende enda huvideks. Riik saigi
tekkida sellisest kihistunud ja ülemkihi jõukatele võimule alluvast ühiskonnast. Oma osa oli sellel
ka ühiskonna korralduse täienemisel ja ka kirja kasutamisel.
Kuid isegi tänapäeval vaieldakse tsivilisatsiooni tekkepõhjuste üle. Ühiskonnas, mida võib
lugeda tsivilisatsiooniks, ei hangi mitte kõik inimesed toitu ehkki nad on selleks tööjõulised.
Ühiskonnas on välja arenenud tööjaotus. Näiteks mõned inimesed tegelevad põlluharimise või
karjakasvatusega, selle asemel tegelevad mõned aga hoopis käsi- või kirjatöödega, mõni juhib riiki,
korraldab usulisi kombetalitusi jne. Selleks aga pidi ühiskond toitu tootma rohkem, kui ühiskonna
liikmed seda otseselt vaja oleks olnud. Seda põhjustas inimühiskonna üleminek põlluharimisele ja
karjakasvatusele. Seda võimaldas ka metallist tööriistade kasutamine. Ilmselt sellepärast peetaksegi
tsivilisatsiooni üheks peamiseks tekke eeldusteks just viljelusmajan- dust ja metallitöötlemist.
Inimesed hakkasid tootma palju rohkem, kui endal vaja oleks läinud. Etnoloogid on avastanud
seda, et ürgtasemel ühiskonnal elavad inimesed kasutavad aega, mis jääb üle hädatarvilikust töö
ajast, just puhkusele ja niisama ajaviiteks, mitte aga täiendavaks tööks. Kuid sellega kaasnes
valitseva ühiskonnakihi esiletõus. Valitsev ülemkiht korraldas peaaegu kogu ühiskonda. Kuid see
aga suurendas antud ühiskonna kihi võimu ja jõukust. Kumb neist teguritest oli esimene, ei ole veel
teada.
Mõned teadlased arvavad seda, et valitsev ülemkiht eelkõige korraldas inimühiskonda ja ülejää-
nud ühiskonna hulk leppis sellega alguses vabatahtlikult. Inimesed, kes olid võimekamad ja
ettevõtlikumad, hakkasid ühiskonna arenedes täitma ülesandeid, mis ühiskonnale kasulik oli. Ena-
masti neid inimesi austati. Nende prestiiž oli ühiskonnas kõrge. Nende inimeste positsioon kandus
edasi ka nende järeltulijatele. Nad hakkasid ühiskonnas suurenevat rikkust ära kasutama oma enda
isiklikes huvides ja suurendasid seeläbi oma võimu. Niimoodi kujuneski neist valitsev ülemkiht,
kellel võim oli ainult päritav. Selles mõttes oli vältimatu ühiskonna arengus see, et mingisugune
ülemkiht hakkas valitsema alamkihti. Ühiskonna paremaks korraldamiseks kujuneski välja riiklus.
Ühiskonna ülemkiht juhtis ühiskonda ilmselt kõige laiemas mõttes. Näiteks lahendati erinevaid
tülisid, korraldati naabritega suhteid, juhiti sõjategevust jne. Koguti ka tagavarasid, et ikaldus- ja
näljaaastatel neid ilusasti välja anda. Mõned teadlased arvavad, et esimesed riigid tekkisid
seepärast, et oli vaja luua ja korrastada ulatuslikke niisutussüsteeme. Vähemalt peetakse seda üheks
peamiseks esimeste riikide tekke põhjusteks. Näiteks tõendid näitavad seda, et Mesopotaamias ja
Egiptuses hakati ehitama kanaleid ja tammesid peaaegu tsivilisatsiooni tekkimisega samal ajal.
Mõned arvavad, et isegi varemgi. Kasutati väga suurt tööjõudu, et luua ja korrastada niisutussüs-
teeme. Ülemkiht saigi esile kerkida siis, kui mobiliseeriti ja juhiti väga suurt rahva hulka. See aga
võimaldas tekkida range riiklikku korralduse.
Kuid teised teadlased peavad hoopis vägivalda ja sundlust põhjuseks, et miks kujunes välja
ühiskonna kihistumine ja riiklik korraldus. Nende arvates on ülemkiht allutanud ülejäänud
ühiskonna oma võimule ja sundinud nende heaks tööle. Näiteks vallutussõjad võisid seda
võimaldada. Vallutatud territooriumi elanikud olid sunnitud vallutajatele maksma andamit. Nii-
moodi kasvas eriti just valitsejate ja juhtide jõukus ja võim, sest enamik andameid läks just neile.
Seejärel oli neil võimalus ka oma küla elanikke vallutada ja sundida neid maksma andameid. Nii
tekkiski ühiskonnas ebavõrdsus. Kuid ülemkiht tugevdas ja kindlustas oma positsiooni ühiskonnas
ning lõid tasapisi range riikliku korralduse.
Riikliku korraldusega sunniti alamrahvast rohkem tööle. Kuid selline asjaolu tuli ühiskonnale
pigem kasuks, kui kahjuks. Kuid seda tehti alamkihtide heaolu arvel. Kuid antud arusaama järgi on
riik pigem ülemkihi vahend, millega võimaldas allutada alamkihti ja nende töö vilja.
Mõlemat eespool välja toodud põhjust ei ole teadlaste poolt üheselt vastu võetud. Vaieldakse
tsivilisatsiooni ja riigi tekke põhjuste oletuste üle. Sellepärast arvavad paljud teadlased, et tsivilisat-
siooni tekke põhjus ei ole kõikehõlmav ja üks ühele. Arvatakse, et tsivilisatsiooni ja riigi tekkimine
sai võimalikuks just mingite soodsate tegurite kokkulangemisel. Kuid erinevates territooriumites
võis tsivilisatsiooni arenemine ja selle konkreetsed tekke põhjused olla erinevad.
Tsivilisatsioonide tekke põhjused olid kindlasti väga seotud religioossete maailmavaadetega.
Arvati seda, et jumalad soosivad just edukamaid ja võimekamaid inimesi. Kui aga jumalad neid
301
soosivad, siis ka teised inimesed usaldavad ja loodavad nende peale. Kunagi arvati, et ülemkiht
pälvis jumalate soosingu ja seepärast osutus jumalatele meelepäraseks ka nende loodud riiklik
korraldus. Nii oligi riiklik korraldus algusest peale kooskõlas ühiskonna usuliste tõekspidamistega.
Sellepärast kuulus ülemkihile ka veel preestrivõim. Neil oli voli ja kohustus teostada terve
kogukonna nimel usulisi kombetalitusi. Mõndades tsivilisatsioonides arenes niimoodi välja valitseja
enda jumalaks peetav komme. Seda siis loomulikult läbi ühiskonna arengu ja valitsejavõimu
suurenedes.
Tänu kirja tekkimisele jaotavad ajaloolased inimajaloo kindlateks perioodideks. Inimkond
hakkas kirja tundma alles siis, kui tekkisid esimesed tsivilisatsioonid Mesopotaamias ja Egiptuses.
Just kirjalike allikate pärast me ju neid tsivilisatsioone tänapäeval tunnemegi ja ka kogu hilisemat
inimajalugu. Sellest ajast peale on maailmas toimuvatest sündmustest tundunud nüüd palju
terviklikum pilt. Seda aega, mil hakkasid esimest korda ilmuma kirjalikud tekstid, tähistab esiaja
ehk muinasaja lõppu. Alanud oli ajalooline aeg, mis omakorda jaotub vanaajaks, keskajaks ja
uusajaks. Kuid selline aegade jaotus siiski ei hõlma kõigi maade ja maailmajagude ajalugu.
Vanaaeg tekkis siis, kui Mesopotaamias ja Egiptuses tekkis tsivilisatsioon. Sellises ajalooperioo-
dis tekkis ka India, Hiina, Kreeka ja Rooma tsivilisatsioon. Klassikalist antiiktsivilisatsiooni
nimetatakse sageli just muistset Kreekat ja Roomat koos. Antiikaega tähistab aega, mil muistne
Kreeka ja Rooma kujunes, õitses ja langes. See on umbes 8. sajandist eKr kuni 5. sajandini pKr.
Vanaaja lõpp tuli koos klassikalise antiiktsivilisatsiooni lõpuga. See sai juhtuda viimase Lääne-
Rooma keisri kukutamisega aastal 476 pKr. Seejärel tuli keskaja periood. Euroopa ajaloos oli
antiiktsivilisatsiooni langus äärmiselt oluline. Kuid sellegipoolest ei hõlma vana- ja keskaja piiri
ilmnemine tsivilisatsioone, mis jäävad Euroopast üsna kaugele. Näiteks Hiinas ja Indias jätkus
areng nii, et ei toimunud suuremaid muutusi. Nende areng toimus nö. sirgjooneliselt. Kuid seevastu
Ameerikas olid sellisel ajal tsivilisatsioonid veel kujunemas.
( Piirimäe 1998, 11-16 )
2.3 Inimtsivilisatsiooni elukorraldus ja selle areng
Inimesed on aja jooksul muutnud enda tarbeks loodusvarasid ainelisteks või mitteainelisteks
hüvedeks, et ennast kuidagi ära elatada. Osa nendest moodustavad tarbeesemed nagu näiteks riided,
toit, eluasemed jne. Teise osa moodustavad sellised hüved, mis on vajalikud tootmise jätkamiseks.
Nendeks on näiteks energia, oskused, materjalid, tööriistad jne.
Ajaloo jooksul on inimesed valmistanud esemeid väga erinevalt. Näiteks inimeste eellased
Homo habilis´ed valmistasid kivist ( täpsemalt ränikivist ) relvi ja tööriistasid, et jahtida loomi ja
neid söömiseks tappa. Tükk aega hiljem hakkavad inimesed aga kaevandama ( näiteks vaske ja
ränikivi ). Pärast seda hakati esemeid valmistama juba rauast ( näiteks relvi ja tööriistu ). Keskaja
suurim saavutus oli J. Gutenbergi trükikunsti leiutamine, mis mõjutas inimkultuuri kõige rohkem.
Inimkonna tööstusrevolutsioon toimus 18. ja 19. sajandil, mis algas Suurbritanniast ja levis sealt
teistesse Euroopa riikidesse ning mujale maailma nagu näiteks Põhja-Ameerikasse ja Venemaale.
Tööstuslik pööre tõi suured muutused paljudesse inimtegevuse valdkondadesse nagu näiteks
põllumajandusse, tootmisse, transporti ja kaevandamisse. See muutis põhjalikult kogu
inimühiskonna sotsiaal-majanduslikku ja isegi kultuurilist eksisteerimist. Vabrikutootmine asendas
manufaktuurset tootmist, mis sai alguse 18. sajandi Suurbritannia tekstiilitööstusest. Kogu
tööstusrevolutsiooni aja põhilisemaid tunnuseid ongi see, et inimese tööjõu asemel hakati üha
rohkem kasutama masinaid. Üheks olulisemaks leiutiseks 18. sajandil peeti aurumasinat, mis oli
suure kasutusalaga tehnoloogia. Kuid masinad vajasid materiaalset ressurssi ja inimesi, kes neid
looksid ja toodaksid. Alguses kasutati Suurbritannias orjakaubandust uute masinate tootmiseks ja
kasutusele võtmiseks. Sealhulgas ka Kariibi mere saarte suhkruroo viljelemist. Juba esimesed
vabrikud loodi 18. sajandi alguses. Kanalite ehitamine sajandi teisel poolel aitas vabrikute arengule
veelgi kaasa. Inimesed olid sunnitud vabrikutes tegema palgatööd, sest masinad võtsid üha rohkem
302
inimeste tööjõudu. Palgatöölised on inimesed, kes müüvad oma tööjõudu, et ennast kuidagi ära
elatada nii nagu seda tehakse ka tänapäeval. Inimühiskonnas tekkis peale masintootmise leiutamist
kaupade tootmine ja selle ost ehk turg. Turg on väga suur tegur mõjutamaks kaupade tootmist. See
tähendab seda, et nõudlus tingib kaupade tootmise mõtekust. Erinevate tootjate vahel tekkis
konkurents, mis väga tugevalt mõjutab toodete kvaliteeti ja nende hindasid. Konkurents on ju see,
mis hoiab erinevatel toodetel sõbraliku hinna all. Kusjuures kaupade tootmine vajas ka veel
toorainet.
18. sajand oli aga inimkonna tööstusajaloos üks olulisemaid pöördepunkte. Näiteks 18. sajandi
alguses töötas juba maailma esimene vabrik, milleks oli siis vee jõul töötav inglise John Lombe´i
siidiketrusvabrik. Kuid varsti pärast seda hakkasid masinad ja sõidukid töötama aurumootori abil.
Juba 18. sajandil töötati välja sellised esemeid valmistavaid tööriistu nagu treipingid, freesid ja
puurid. Elektri kaasamine 19. sajandi tööstusele oli aga järjekordne suur edasisamm. Näiteks sellel
sajandil asendati kõik aurumootorid elektrimootoritega. Elekter võimaldas esimest korda luua ka
kunstlikku valgust. 20. sajandi alguses luuakse koosteliin, mis võimaldas lihtsamat, kiiremat ja
odavamat suurtootmist. Esimesena kasutas seda Henry Ford. 20. sajandi keskpaiku leiutati plast,
mida tööstuses ohtrasti kasutatakse. Umbes samal ajal ilmuvad tööstusvabrikutesse arvutid ja
tööstusrobotid, mis võtavad inimestelt üha rohkem tööd üle. Kuid juba 21. sajandi alguses
võidutseb 3D-printeritehnoloogia võidukäik maailmatööstuses. See võimaldab toota mistahes
esemeid.
Väga vanadel aegadel tootis talupere endale kõik, mis vaja läks. Kuid tänapäeval on kujunenud
tööjaotus. See tähendab seda, et valmistatakse ja müüakse seda, mida kõige paremini teha osatakse.
Teisi asju, mida vaja läheb, ostab inimene juba saadud tulu eest. Kui aga inimesel on rohkem vaba
raha ehk kapital on juba olemas, siis on tal võimalus luua oma ettevõte. Ettevõttel on olemas
tootmisvahendid ja töölised, kes valmistavad väga palju erinevaid kaupasid, mida siis müüakse.
Ettevõte katab oma kulutused saadud tulu eest. Igasuguse ettevõtte eesmärk on teenida kasumit ja
enamasti selleks ka jätkatakse ja laiendatakse oma tootmist. Väga primitiivne ja aeganõudev
tootmine oli naturaalmajanduslik tootmine, mille korral valmistasid inimesed kõike käsitsi, mida
elus vaja läheb. Kaubandust ei saanud sellisel juhul olla, sest tööjaotust erinevate piirkondade vahel
ei eksisteerinud. Naturaalmajanduselt mindi üle kaubatootmisele alles inimtsivilisatsiooni pika
arengu jooksul. Tegelikult uusi tooteid mõeldi välja juba naturaalmajanduse arengu käigus. Uusi
tooteid vahetati või püüti järele teha. Kui aga tooteid ei olnud võimalik järele teha, siis neid
vahetati. See oli üsna algeline kaupade vahetus. Isegi tänapäeva käsumajanduse süsteemides esineb
selline kauplemine. Seejuures oli oluline kaup lihtsalt kätte saada, kuid kauba enda tegelik väärtus
oluline ei olnud. Spetsialiseerumine osutus kaubatootmise põhialuseks. Inimühiskonnas hakkas
toimima tööjaotus. Kaupa valmistati siis, kui oli selleks soodsad tingimused ja eeldused. Kaupa
vahetati nii, kuidas inimesele endale kasulik oli. Kõrge kvalifikatsiooniga tööd on enamasti
spetsialiseeritud. Odavate hindadega kvaliteetseid kaupasid valmistatakse tehnoloogiatega, mida
täiustatakse.
Naturaalmajanduslik töö jääb seega kõvasti alla kaubatootlikuse tööle, sest toodang on suurema
kvaliteediga, palju rohkem mitmekesisem, suurema nomenklatuuriga jne. Sellepärast
naturaalmajandus üha enam kaduma hakkaski, kui tõusis kaubatootmise majandusvorm.
Kaupa kas vahetatakse või müüakse. Naturaalmajanduslikud tooted on põhimõtteliselt need,
mida inimene teeb ainult enda jaoks. Ja seega ei saa kaubatootmine kunagi domineerida täielikult.
Näiteks naturaalmajanduslikud on enamasti inimese kodune majapidamine ja inimeste erinevad
hobid.
Kaubatootmine liigitatakse primitiivseks ja arenenuks. Primitiivne kaubatootmine põhineb
peamiselt mitteekvivalentse väärtusega kauba vahetusel, kuid seevastu arenenud kaubatootmine
põhineb ekvivalentse väärtusega kauba vahetusel. Kui raha väärtus on ajas stabiilne, siis ongi
võimalik kaupade ekvivalentne vahetus. Kaubatootmine sai alguse Lähis-Idas umbes 10 000 – 15
000 aastat tagasi, kuid väärismetallist raha hakati kasutama seal alles 5000-6000 aastat tagasi.
Kauba vahetamisel on eriline tähtsus just stabiilse väärtusega kaupadel – näiteks raha, mille
väärtus ajas on enamasti stabiilne. Kui aga nii ei ole, siis tekivad motivatsiooni häired või
kaubatootmine võib lõppeda kahjumiga. Just ajas stabiilse väärtusega kaubad muutsid kauba
303
tootmise ja selle vahetamise palju tõhusamaks. Niimoodi ei hakatud enam otsima vahetus- ja
vahenduskaupa, mille väärtused pidi muidu kuidagi kokkusobitama. Ekvivalentse kauba vahetus
rahuldab nii ostjat kui ka müüat.
Tänapäeva tingimustes kasutatakse enamasti kõrgtehnoloogilist tootmist, mille korral on
tootmine peaaegu täielikult automatiseeritud. Enamasti on see tootmine ka väga spetsialiseeritud.
Näiteks kogu maailma peale kokku valmistavad ainult mõned üksikud tehased teatud kiipe, kuid
need on ülikallid tehased, mille hinnad võivad küündida 10 miljardi dollarini.
Kontoritehnika, arvutite, elektroonika, kosmosetehnika, sidevahendite ja ravimite tootmine
liigitatakse majanduses juba kõrgtehnoloogilisteks sektoriteks. Kui toodetakse keemiatooteid,
masinaid ( näiteks elektrimasinaid ), teadustehnikat ja erinevaid mootorsõidukeid, siis liigitatakse
need kesk-kõrgtehnoloogiliseks haruks. Kuid kesk-madaltehnoloogiliste harude alla kuuluvad
näiteks metallurgia, laevaehitus ja naftatööstus. Kuid on olemas ka nö. madaltehnoloogilised harud,
mille alla kuuluvad puidu-, mööbli-, trüki-, joogi-, toidu-, tubaka-, tekstiili- ja rõivatööstus.
Joonis 9 Prantsuse filosoofid E. Le Roy ja P. Teilhard de Chardini esitasid juba 20. sajandi alguses
universaalse arengu üldise diakroonika. Nüüdisajal peetakse tsivilisatsiooni alguseks hoopis
antiikmaailma kultuure, mitte kristluse tekkimist.
304
Joonis 10 Peamised arenguetapid, mis inimühiskonnas on toimunud.
Göttingeni Ülikooli filosoofia- ja majandusprofessor Johann Beckmann oli esimene inimene, kes
võttis kasutusele termini „tehnoloogia“ ja seda aastal 1772. Tehnoloogia on inimeste oskuste kogum
( laialdaselt arvatakse, et lihtsalt masinate ja seadmete kogum ), mida on vaja tootmises. Erinevaid
tehnoloogiaid on kasutanud inimkond juba tuhandeid aastaid. Kuid tegelikult on tehnoloogiline
nähtus inimkonnast palju vanem. Nii on tegelikult ka teiste ainult inimühiskonnale omistatud
nähtustega nagu näiteks sotsiaal-, haldus- ja kultuurinähtused. Seda, mida me nimetame
tehnoloogiaks, on kasutanud peale inimese ka paljud teised looma liigid. Näiteks juba mõned sajad
miljonid aastad varem oskasid paljud putukate, linnu ja reptiilide liigid kujundada oma ümbritsevat
keskkonda vastavalt oma vajadustele. See sarnanes väga praegusaja inimeste tehnokultuuri
aspektidega. Näiteks nad ehitasid pesasid, kasutasid erinevaid materjale, lõid urgusid, kasutasid
kive ja kaikaid töövahenditena. Kui inimkond eksisteeris juba rohkem kui pool oma evolutsiooni
ajast, hakkas ta oma tehnoloogilise pagasiga ületama ülejäänud loomariiki. Väga paljud oskused,
mis vajavad tehnilist taipu, hakkasid väga kiiresti arenema siis kui võeti kasutusele tuli. Tule
kasutusele võtmist peetakse üheks esimeseks suureks evolutsiooni progressiks inimkonna ajaloos.
Inimest ümbritseb tehniline maailm, mis ei ole päritav geneetiliselt. Selle loojaks on inimese aju.
Geneetiliselt päritavad võivad olla ainult inimese tehnilised ja loovad oskused. Tehnilise maailma
aluseks ja isegi sünnitajaks on inimkultuur. See tähendab seda, et tehniline maailm on välja
arenenud just kultuurist. Tehnika kasutusele võtmisega muutusid väga paljud inimese ja ühiskonna
valdkonnad. Kuid see juhtus alles pärast turumajanduse poolt põhjustatud revolutsiooni tööstuses.
Tänapäeval ei ole olemas peaaegu mitte ühtegi valdkonda, kus ei kasutata tehnoloogilisi meetodeid.
Inimühiskonna haldusosa demokraatlik muutumine oli aga turumajanduse eelduseks ja seega ka
tehnilise maailma tekke eelduseks. Demokraatliku turumajanduse arengu tehniline areng ületas alati
ükskõik millise käsumajandussüsteemi arengut.
Üheks peamiseks põhjuseks, et miks tehniline maailm hakkas niivõrd arenema ja domineerima,
oli see, et ilmnema hakkas turumajanduse demokraatlik õigusriiklus ja isereguleerimismehhanism.
Kuid turumajanduse evolutsioonis ( ja seega tehnilise maailma arengus ) eristatakse kolme järgmist
faasi. Tööstuses ja transpordis hakati Lääne-Euroopas ja Põhja-Ameerikas rakendama aurujõudu ja
305
mehaanilisi töömasinaid. Selles peamiselt seisneski varakapitalistlik turumajandus. Kuid sellest
järgmine turumajanduse tase sisaldas juba sisepõlemismootorite ja elektrotehnika pealetungi. Seda
seostatakse ka börsikapitalismiga. Järgnes elektroonika ja automaatika progress. Need olid otseselt
seotud inimühiskonna globaliseerumisega. Näiteks aitas globaliseerumisele kaasa transpordi kiire
areng. Tänapäeval on ju võimalik liikuda ükskõik millisesse Maa punkti vähem kui 24 tuuniga.
Hakkas ka välja kujunema ja arenema teaduse rahvusvaheline koostöö ja rahvusvaheline
patendinduse ja litsentsikaubanduse õiguslik korraldus. Ja kõige lõpuks oli infotehnoloogiline
progress nimega internet läbimurdeks väga paljude valdkondade jaoks. Ilma internetita ei kujutaks
tänapäeva elu varsti enam ettegi.
Inimkonna tehnoloogiline areng on üha enam globaliseerumas. Seetõttu ei ole enam riikide ja
rahvaste lokaalne tehniline areng nii tähtis nagu seda oli varem. Kõrgtehnoloogiat võimaldab
rahvusvaheline kapitali liikumine tuua sellistesse kohtadesse, kus on selle rakendamiseks olemas
kõik vajalikud tingimused. Kuid isegi sellisel juhul peab olemas olema eeldused nagu näiteks
rahvastiku kultuuritase, demokraatia vorm ja isegi soodustav õhkkond. Tegurid, mis mõjutavad neid
just positiivselt, on valdavalt üldised või spetsiifilised. Nende üldiste tegurite hulka kuulub näiteks
majanduspoliitika, õigusriiklus. Kuid spetsiifiline tegur hõlmab peamiselt töökultuuri, eetikat,
haridussüsteemi jne.
( Mart Vabar, „Majandusgeograafia“ )
Joonis 11 Väga sageli kujutatakse tulevikumaailma, kus on lendavad autod ja ülikõrged
pilvelõhkujad.
http://www.webartz.com.br/wp-content/uploads/2008/09/future-city-scape1.jpg
Inimene on loonud tehnoloogia, mis asendab paljusid tema füüsilisi ja vaimseid võimalusi.
Näiteks inimene ei pea enam iseenda higi kaudu oma kehatemperatuuri stabiliseerima, kui ta
kasutaks selle asemel eluruumidesse paigaldatud õhukonditsioneere. Inimene ei pea enam
postimajas lugema ümbrikutelt postiindekseid ja sorteerima erinevaid kirju, sest selle töö teevad ära
nüüd skännerid ja arvutid. Erinevaid võõrkeelseid tekste tõlgivad arvutitesse programmeeritud
tarkvarad iseseisvalt ja isesõitvad autod navigeerivad ilma juhita. See kõik tähendab seda, et
tehnoloogia võtab üha rohkem tööd inimestelt ära.
Kui inimkond jõuab oma arengus sellisele tasemele, et luuakse tehisintellekt, siis ka sellel on
omad kindlad mõjud meie tehnogeensele ühiskonnale. Näiteks paljud inimese eluvaldkonnad
automatiseeruvad. See tähendab seda, et enamus töid teevad inimese eest juba robotid (
tehisintellektid ). Näiteks kogu tööstus võib olla täielikult automatiseeritud tehisintellektide poolt.
Mõtlevad autod sõidavad inimese eest ja nii ei saa enam tekkida autoõnnetusi. See võib tähendada
ka seda, et kogu transport võib olla mingil moel automatiseeritud just tehisintellektide poolt. Juba
306
praegugi võib täheldada seda, et robotid võtavad üha enam inimestelt töö üle. Tuleviku ühiskonnad
võivad olla täielikult automatiseerunud. Ja seega vabaneb inimene peaaegu täielikult töötamise
vajadusest ehk tööklassi staatusest. Näiteks tehastes on juba ammu asendatud inimtöölised
robotitega ja üldse on lihttööde tegemised automatiseeritud. Kuid ühiskonna üldise arengu jooksul
jõuab automatiseerimine ka teenindussektorisse. Näiteks praegusel ajal on Eestis juba loodud
digiretsepti infosüsteem ja Inglismaal Londonis Heathrow lennujaamas on loodud
pagasitöötlemisautomaatika. Mida aeg edasi, seda enam inimesi asendatakse robotitega ja paljud
eluvaldkonnad automatiseeritakse. Näiteks paljudes maailma suurlinnades on valmis ehitatud
automaatseid parkimismaju. Sõidukeid on võimalik parkida isegi mobiiltelefoniga, mille korral
mõne rakenduse kasutamisel pargib auto parklas ennast ise. Mida aeg edasi, seda enam töökohti
saavad robotid, mitte enam inimesed. Kuid roboteid kasutatakse pigem lihtsate teenuste ja liinitöö
korral. Kuid selline dendens soodustab inimeste töötuse suurenemist, kui robotid ja automaatika
inimeste töö üle võtavad. Inimeste tööjõud üha enam kallineb ja seetõttu on jälle soodne robotite ja
automaatika pealetung, näiteks teenindussektoris. Kuid inimühiskonna ajaloo kulgu jälgides on
näha seda, et tehnoloogia nii loob kui ka kaotab inimeste töökohti. Automatiseerimine ja robootika
võtab inimestelt üha enam töökohti ära ja samas uusi ametikohti ei tule inimestele nii kiiresti juurde.
Ja pealegi uusi töökohti on kallis luua. (http://arileht.delfi.ee/archive/print.php?id=66455460)
Praegusel ajal võib arvata seda, et kõik paremaks eluks vajalik on juba olemas ja midagi väga
radikaalset uuendust või ideed maailmas hästi elamiseks enam ei teki. Nii on arvanud ka Kanada
Briti Columbia Ülikooli majandusteaduste professor James Brander. Näiteks põllumajanduses,
energiatööstuses, transpordis ja ka meditsiinis on juba praegu uudsete ideede osakaal märgatavalt
vähenenud. Kõik heaks eluks vajalikud asjad on juba välja mõeldud ja seetõttu võib öelda seda, et
meie maailm on nagu juba valmis. See võib tunduda üsna äärmusliku väitena, kuid see ju ka
tegelikult nii on. Näiteks jalgratas sai tänapäevase kuju juba 1920. aastate alguses, kuid siiani seda
ainult täiustatakse paremate materjalidega ja uute rakenduslike vidinatega. Niimoodi jääb jalgratas
oma põhiolemuselt ikkagi 1920. aastate tasemele. Tänapäeval ei looda enam üliinnovaatilisi leiutisi,
vaid hoopis toimub vanade asjade täiustamised ja uuendused. Seega läheb enamik innovatsiooniks
mõeldud raha lihtsalt raisku. Midagi täiesti uut ei leiutata, vaid selle asemel parandatakse vanu.
Näiteks tänapäeva autod on oma põhiolemuselt ikkagi ju samasugused, mis need olid näiteks
1910. aastatel. Ka arvutid ei ole oma põhiolemuselt juba aastakümneid muutunud ja viljakasvatuses
kasutatakse ikka veel samasuguseid meetodeid, mis olid kunagi kasutusel Mesopotaamias.
Tänapäeval saadakse energiat ikka veel fossiilsetest kütustest, mis olid kasutusel ka juba 19.
sajandil. Kümneid aastaid oli aega selleks, et teadlased mõtleksid välja uusi energiaallikaid.
Kaitsesüstid ja antibiootikumid olid kunagi väga innovaatilised, mis aitasid haigustega paremini
toime tulla. Kuid tänapäeval ei ole meditsiinis juba väga kaua aega välja tuldud uute
medikamentidega, mis aitaksid kogu inimkonda. Paljud ettevõtted huvituvad ainult suurtest
kasumitest, sealjuures ka ravimifirmad ja seetõttu luuakse peamiselt nn meelelahutusravimeid nagu
näiteks „Viagra“. Juba praegusel ajal loodud leiutised muudavad inimeste elukvaliteeti vägagi
heaks. Kuid tänapäeval on inimesed kõigega ja kõigiga seotud, kuid nüüdisaegseid probleeme ei saa
lahendada olemasolevate leiutistega. Näiteks inimkonna rahvaarv suureneb väga kiiresti, viljakas
maa väheneb, muutub kliima, looduskeskkond hävineb ja suureneb üha enam inimkonna vajadus
energia järele. Kui praegu ei looda innovaatilisi tehnoloogiaid, siis inimkonna eksistensi ohustavad
probleemid ei kao ära. Innovaatilisi ideid tuleb juurde ilmselt siis, kui Maa loodus on ära hinnatud.
Näiteks vee hinna tõusuga tekivad peaaegu kohe ( võrreldes sajandidega ) innovaatilised ideed, et
kuidas veega säästlikumalt ümber käia. Ideed tulevad ilmselt ainult siis, kui on tunne märgatava ohu
ees, mis võib ähvardada peaaegu kogu inimkonda. Selliseid olukordi on tegelikult ajaloos juba
olnud. Näiteks energiakriis, mis esines 1970. aastatel, põhjustas selle, et investorid hakkasid rohkem
investeerima arvutiteadusesse. Selle tagajärjeks oli arvutite arengu kiire kasv ja muutumine. Termo-
tuumareaktori loomine annaks inimkonnale ammendamatud energiavarud. Näiteks koduarvuti
töötamiseks on vaja energiat ja seda energiat annab meile elekter. Staatilist elektrit tundsid kreeka
filosoofid juba 600 aastat eKr, kuid elektrist aru saama hakati alles 18. ja 19. sajandil. Tänapäeva
maailma on ilmselt võimatu ettekujutada ilma elektrita, sest just elektrist sõltub küte, valgustus,
307
energia jne. Kui elektrit ei oleks, siis ei saa töötada televisioon, arvutid, raadiod, kosmoselaevad.
Tegelikult ka automootor sõltub elektrist, sest see paneb põlema süüteküünalde abil küttesegu ning
annab toite autolaternatele ja paljudele muudele juhtimisseadmetele. Kuigi automootori paneb
liikuma mitteelektriline sisepõlemismootor. Elekter hoiab töös kogu tänapäeva maailma
tehnoloogiaid ja seega ka inimühiskonna eluolu. See tähendab ka seda, et mingisugust energiakriisi
pole siis enam olemas, kui suudetakse energiat toota termotuumajaamades. Meie tehnoloogilise
maailma ülalpidamine vajab üsna palju energiat. Kuid praegused energiaallikad ( näiteks
elektrienergia, tuumaenergia, tuuleenergia, hüdroenergia jne ) on keskkonnale ohtlikud, liiga
kulukad või saavad nad juba mõne aja pärast otsa. Selles seisnebki inimkonna praegune
energiakriis, mis on määravaks jõuks paljudele muudele asjadele poliitikas ja majanduses. Kuid
termotuumareaktori väljatöötamine lahendaks meie praegused energiakriisid. Termotuumaenergia,
mis seisneb kergete aatomituumade liitumisel vabaneva energia tootmisel, on üsna
keskkonnasõbralik ja ammendamatu. Meie tehnoloogilise maailma ülalpidamine ( näiteks erinevad
tööstused, autod, arvutid, mobiilside, televisioon, transport jne ) vajab aga väga palju energiat.
2.4 Ülitsivilisatsiooni elukorraldus
Universumis eksisteerivaid tsivilisatsioone võib primitiivselt klassifitseerida vastavalt nende
tehnilise arengu järgi. Selle järgi on eksisteerivaid tsivilisatsioone ainult kolme liiki:
tsivilisatsioonid, mis ei oma tehnilist arengut üldse või väga minimaalsel tasandil ( näiteks oli
selleks kunagine kiviaja või keskaja inimkond ); tsivilisatsioonid, mis omavad vajalikuks
elutegevuseks juba arenenut tehnoloogiat ( näiteks tänapäeva inimkond pärast suurt tööstusrevolut-
siooni ) ja tsivilisatsioonid, mis ei vaja enda ellujäämiseks mingeid ressursse ega tehnoloogiaid (
näiteks inimene pärast surma ). Vastavalt tsivilisatsiooni arengu tasemele võib selle vastav
klassifikatsioon ajas muutuda ja ka nende piirid on üsna hägusad. Kuid õigem oleks Universumi
tsivilisatsioone klassifitseerida ainult nende elutegevuse ( s.t. enda elatumise ) järgi.
Näiteks inimühiskonna toimimiseks peab iga inimene sellele panustama oma aega tööl käies.
Kuna seda ei tee keegi vabatahtlikult, siis inimühiskonnas eksisteerib nö. sundlus rahanduse näol.
See tähendab seda, et absoluutselt igasuguse kauba omandamise või teenuse kasutamise eest peab
maksma teatud tasu ja see eeldab inimese maksejõulisust, mis omakorda tingibki tööl käimise
vajaduse. Inimese sissetulekut saab võimaldada ainult enda tööjõu rakendamine ühiskonna huvides.
Kuid selleks, et inimesed saaksid tööl käia, peab ühiskond inimestele pakkuma tööturgu. Ja ka
vastupidi – et inimesed saaksid kasutada ühiskonna üldiseid hüvesid ehk kaupasid ja teenuseid,
tuleb inimestel endal pakkuda ühiskonnale tööjõudu ehk ressursiturgu. See tähendab seda, et
erinevate kaupade ja teenuste vahetamine saab toimuda ainult nende kahe suure turu olemasolu
korral. Valitsuse olemasolu on tarvilik ühiskonna õiglase toimimise pärast. Et tarvitavad kaubad ja
teenused oleksid õiglaselt kättesaadavad igale inimesele, ongi selleks vaja valitsuse struktuurset
ühiskonna reguleerimist. Inimese sissetuleku ( ehk kuupalga ehk tehtud töö tasu ) suurus sõltub
eelkõige nõudluse ja pakkumise suhtest.
308
Joonis 12 Paljud inimese eluvaldkonnad on tingitud sellest, et inimene eksisteerib füüsilise ( s.t.
bioloogilise ) kehana.
Kuid eluvormi eksisteerimine ilma füüsilise kehata ( ehk ainult mateeria väljana ) avaldab
tohutut mõju ühiskonna struktuurile ja selle elutegevusele. Näiteks surmalähedaste kogemustega
inimesed on kirjeldanud oma kogemusi nõnda: „Ma olin vaba mitte üksnes raskusjõust, vaid ka
kõikidest muudestki inimlikest piirangutest. Ma sain lennata, sain seda teha nii oskuslikult, et
tundsin ennast ümber muudetuna... Keegi ei tundnud vajadust magada... Me olime vabad kõikidest
nendest vastuoludest, mis ajaloolaste arvates on sõdade ja muude konfliktide põhjuseks, kaasa
arvatud maa, toit ja peavari.“ Elu olemus ja selle füüsilised võimalused inimese kehavälises olekus
langevad erakordselt hästi kokku ka bahai usundi ettekujutusega inimese surematust hingest: „Bahai
usund ei jaga kindlaks kujunenud vaateid taevale ja põrgule kui füüsilistele tasu- või karistus-
paikadele, vaid peab neid kirjeldusi sümboolseks. Bahaide usk sellesse, et inimhing ei ole materi-
aalne, ei võimalda neil võtta taevast ja põrgut otseses mõttes füüsiliste paikadena. Tegelikult
õpetavad bahai tekstid, et hinge püsivuse ja surematuse kindlustab tema mittemateriaalne olemus.
See vabastab hinge ka allumisest materiaalsete nähtuste füüsilistele piirangutele, tema eksistentsiks
pole vaja teatavat „aega“ või „kohta“. Aega ja kohta ( ehk ruumi ) selles mõttes, nagu me neid
tavaliselt kasutame, vajavad üksnes füüsikaliste omadustega olendid. Kuna aga hing ei ole tehtud
ainest, ei vaja ta aega ega ruumi selles mõttes, nagu meie neist aru saame; vabana sidemetest maise
kehaga, on hingedel võimalik paremini saavutada Jumala tunnetamist, omaenda olemust, loodud
maailma saladusi, ning neil on võimalik saavutada kohalolu kõikjal.“ ( Elu pärast surma, lk. 101 )
Sellisel juhul erineb ühiskonna elutegevus tunduvalt sellest, kuidas me praegusel ajal elame või
oleme ette kujutanud elu tuleviku maailmas. Kogu tsivilisatsiooni hierarhia ja selle elukorraldus on
erakordselt teistmoodi, kui seda ette kujutatakse ulmefilmides ja fantaasiakirjanduses. Ka sellised
ühiskonna ja inimeste elukvaliteedi probleemid, mis kaasnevad praeguse maapealse majanduseluga,
lakkaksid täielikult. Kogu meie elutalitlus oleks suures ulatuses teistsugusem ja hulga lihtsam, kui
praegune Maal elavate inimeste elu korraldus.
Näiteks üks mõjudest avalduks transpordis, sest sellises ülitsivilisatsioonis ei ole vaja mitte
mingisuguseidki sõiduvahendeid. Seda sellepärast, et eluvorm eksisteerib elektromagnetväljana ja
seetõttu selle füüsikalise välja levimiskiirus ruumis võib olla palju suurem kui inimesel, kes kasutab
ruumis liikumiseks ainult oma jäsemeid. Sellises ülitsivilisatsiooni elutalitluses muutuksid tarbetuks
igasugused transpordivahendid – alates allveelaevadest lõpetades lendavate autodega ( mida on
ulmefilmides sageli ettekujutatud ) ja lennukitega. Niimoodi muutuks kogu ühiskonna pilt. Kuid
transpordi kadumisega muutuksid olematuks ka sellega seotud spetsiifilised probleemid. Näiteks
309
õhusaaste, mida võivad põhjustada mõningate transportide liikide heitegaasid, muutuksid
olematuks. See on ka planeedi kliima soojenemise üks tekke põhjustest.
Morphusolendid ( näiteks Maal elavad inimesed ) sõltuvad ka Maal elavast elusloodusest,
millega tuleb inimestel “planeeti jagada”. Elus püsimiseks saab inimene oma energia keemiliselt,
see tähendab toidu ja vee kaudu, mis saadakse loomadelt, taimedelt ja veekogudelt. Selline sõltuvus
elusloodusest aga amorphusolenditel puudub, sest nendel eksisteerib energia elus püsimiseks
lõpmatult kaua aega, kuna valgusolendi kiiratavad valguslained eksisteerivad lõpmata kõverdunud
aegruumis lõpmata ajaperioodi jooksul. Keemilist energiat, nagu toitu ja vett, ei ole neil enam vaja.
Amorphusolendi energiaväli eksisteerib umbes nii nagu näiteks planeet Maa magnetväli, mis ei vaja
eksisteerimiseks “toitu ega vett”. Näiteks kui Maal ei eksisteeriks mingil põhjusel enam taime- ega
loomariiki, siis sureks inimkond väga kiiresti nälga. Kuid amorphusolendeid see ei mõjuta, sest
nemad ei sõltu “lihast”. Kui eluvorm ei sõltuks elus püsimiseks enam keemilisest energiast ( ehk
toidust ja veest ), siis muutuksid olematuks ka maailma toidu probleemid ja toidu valmistamisega
kaasnevad protsessid ja tehnoloogiad. Näiteks ei ole inimestel vaja enam kasutada külmkappe,
pliite, teekanne, vee kraane jne.
Ei ole tarvidust enam ka sidevahendite järele nagu näiteks mobiiltelefonid, arvutid, televisioon
jne. Ametliku definitsiooni järgi on arvuti masin, mille otstarbeks on tehete sooritamine ehk
andmete hõivamine, säilitamine, töötlemine, väljastamine ja edastamine vastavalt etteantud
reeglitele. Laiemalt või piltlikumalt võib arvuti tähendada virtuaalset reaalsust loovat mehaanilist
või elektroonilist masinat, mis võimaldab kuulata muusikat, vaadata filme ja pilte, lugeda kirju, ise
reaalsust animeerida, teistega kommunikeeruda, mängida erinevaid mänge jne. Sarnaselt võib
mõista ka internetti virtuaalse reaalsusena. Ka inimese aju loob ümbritsevast maailmast virtuaalse
tegelikkuse. Ülitsivilisatsiooni arengu tasemel kasutatakse sellist aju omadust inimeste vajaduste
rahuldamiseks. Näiteks Jaron Lanier on juba varem välja käinud idee, et virtuaalreaalsus võib
osutuda keele kommunikatsioonist uueks võimaluseks inimeste vaheliseks suhtlemiseks. Virtuaalses
reaalsuses luuakse realiteete, nendest enam ei räägita. See tähendab seda, et seal ei kirjeldata neid,
vaid neid luuakse. Sellise virtuaalreaalsusega looksime absoluutselt kõike seda, mida muidu peame
looma reaalsete ehk füüsiliste ( tehnoloogiliste ) vahenditega. Näiteks oleks inimene suuteline
nägema filme või kuulama muusikat ilma, et need objektiivselt olemas oleksid. See tähendab seda,
et need on olemas inimese enda peas, mis on esitatud nii nagu näeks seda otse arvuti- või
kinoekraanilt. Selline võimalus, mis varem esines ainult psühhiaatriliste hälvetega inimestel,
kasutatakse teadlikult ära tervetel inimestel. Selle tulemusena ei pea inimene enam tarbima näiteks
arvuteid, mobiiltelefone ega muid infotehnoloogilisi seadeldisi, sest näiteks arvuti ekraanil kuvatud
visualisatsioon esitub selle asemel nüüd inimese ajus ja seega arvab inimene seda visualisatsiooni
nägevat väljaspool aju. See tähendab seda, et inimese enda aju loob nüüd kõik selle, mis varem
võimaldasid esitada ( s.t. luua ) ainult tehnilised seadeldised nagu näiteks telekas, arvuti, telefon jne.
Näiteks skisofreenikud võivad näha erinevaid hallutsinatsioone, mida tegelikult ( s.t. objektiivselt )
ei eksisteeri. Seepärast ei ole tarvidust enam sidevahendite järele nagu näiteks mobiiltelefonid,
arvutid, televisioon jne. Ei ole enam vajadust edastada inimestele kaablite või laserite abil
informatsiooni. Selliseid tehnoloogiaid ei ole enam vaja tarbida.
Maal elavad inimesed sõltuvad täielikult just tehnoloogilistest vahenditest nagu näiteks autodest,
arvutitest, mobiilsidest jne. Kuid sellised tehnilised abivahendid tegelikult ainult korvavad meie
vaimseid ja füüsilisi puudusi, mis on tingitud bioloogilistest ja psühholoogilistest piirangutest.
Näiteks inimene ei suuda füüsiliselt joosta ( ehk levida ruumis ) kiirusega 200 km/h. Just sellise
“inimliku puuduse” korvab ära meie tehnoloogia saavutused – näiteks autod, lennukid, laevad jne.
Kui aga inimene ei sõltu enam oma kehalistest piirangutest ( s.t. eksisteerib ainult elektromagnet-
väljana ), siis esineb inimesel vastava välja füüsikalised omadused. Sellisel juhul ei ole vaja enam
autosid ega ka sidevahendeid, sest inimese füüsilised ja ka psüühilised võimalused on nüüd palju
suuremad kui seda muidu füüsiline keha võimaldaks. Selline amorphusolendiks kutsutav inimene ei
sõltuks üldse tehnoloogilisest maailmast. See tähendab seda, et ollakse täielikult sõltumatu
“materiaalsetest piirangutest”. Just selles seisnebki kogu ülitsivilisatsiooniteooria põhimõte.
Ulmefilmides ja fantaasiaromaanides on kujutatud tuleviku maailmasid ülitehnologiseeritutena,
mille korral vajaksid inimesed kõikjal näiteks mikrokiipe ja hõljuklaevasid. Tõeline kõrgelt
310
arenenud tsivilisatsioon neid tehnoloogiaid enam ei vaja.
Kuna sellises ülitsivilisatsioonis pole vaja enam midagi toota, sest midagi enam ei tarbita, siis
seega hääbub tarbimiskultuur, mis põhjustab kogu tööstuse ( üks majanduse põhialuseid ) kadumist.
See tähendab majandustegevuse otsest lakkamist. Näiteks autotööstust ( või mingi muu transpordi
tööstuse haru ) ei oleks mõtet luua, sest autosid ei ole amorphusolenditele enam vaja ja koos sellega
kaoks ära liikluskultuur ja ka osa üldisest infrastruktuurist. Kui ei esineks ka haigusi ( mis praegu
võib inimestele tunduda võimatuna ), siis ei oleks vaja ka meditsiini ja seega haiglaid. Ka riiete
kandmine ei ole enam tarvilik ja seega muutub tarbetuks ka tekstiilitööstus. Kogu inimühiskonna
majandusliku tegevuse üheks põhialuseks ongi inimeste erinevate kaupade ja teenuste tarbimine.
Seega on inimühiskonnad kui tarbimisühiskonnad. Tarbimise täielik kadumine ehk selle
mittevajamine põhjustab sellise tsivilisatsiooni ühiskonna struktuuri, mis erineb totaalselt meile seni
tuntud elutegevusest. Selles seisnebki ülitsivilisatsiooni olemuse põhimõte.
Ülitsivilisatsiooni arengu aste ei seisne lihtsalt selles, et “kaotame kõik autod ja arvutid ära”,
vaid selles, et eluvormid ei ole enam nendest asjadest sõltuvuses. Näiteks kehast väljunud inimene
ei sõltu enam õhust ( sest elus püsimiseks pole tal enam vaja hingata ) ega sõltu ka ümbritsevast
füüsilisest keskkonnast ( näiteks ilmaoludest, tormidest, looduskatastroofidest jne ). Inimeste seni
väga piiratud bioloogilised ja psühholoogilised võimed ja omadused ( nagu näiteks mõtlemine,
ruumis liikumine, energiavahetus jne ) on ülitsivilisatsiooni arengu astmes palju rohkemate ( s.t.
suuremate ) võimalustega, mis muidu asendaksid kõikvõimalikud erinevad tehnoloogilised
vahendid. Kõige suurem vahe, mis eristab elu inimühiskonnas sellisest mittemateriaalsest elust (
ehk võib religiooniteooria järgi öelda ka maavälisest elust ) seisneb aga isiku elatumises. See
tähendab seda, et inimühiskonnas ehk planeet Maal peab inimene enda eksisteerimiseks igapäev
tegelema enda elatamisega. Näiteks inimene peab elus püsimiseks igapäev toituma, kuid toiduainete
saamiseks peab inimene suurem osa oma elust tegelema ühiskasuliku tööga, mille eest on võimalik
saada tulu ( s.t. raha ) erinevate maksude maksmiseks ja igapäevase toidu hankimiseks. Elus
püsimiseks peab inimene tegema pidevat tööd ja niimoodi ongi elu inimühiskonnas välja kujunenud
„töö eluks“. Kuid mittemateriaalse eluvormina ( s.t. inimesed oma kehadest väljunud olekutes )
puudub eluvormil otsene vajadus tegeleda pidevalt enda elatamisega, mis tuleneb isiku teistsuguse
füüsilise keha omadustest. Isegi teaduse ja tehnoloogia areng ei ole inimühiskonnas suutnud sellist
võimalust luua. Inimene on muutnud oma looduskeskkonda enda otstarbeks, kuid varem pidi
inimene selleks ise muutuma vastavalt loodusele. Eksisteerides aga ainult elektromagnetväljana ei
ole enam vaja neist kumbagi.
Inimeste orjapidamine oli sajandeid tagasi ( kuid kestis ise sajandite jooksul ) väga üldlevinud.
Tänapäeva õiguslik kord on selle juba ammu ära keelanud ja näidanud selle inimõiguste ränga
rikkumisena. Selline pärisorjus on inimühiskonnas ära kaotatud juba 19. sajandil, kuid tegelikult on
see inimeste seas lihtsalt oma kuju muutunud. Näiteks enamus ajast, mil inimene on ärkvel, tehakse
tööd raha teenimise eesmärgil. Suurem osa arenenud ühiskonnas käiakse palgatööl viis päeva
nädalas, neli nädalat kuus ja üksteist kuud aastas. Suurem osa ärkveloleku ajast peab inimene
tegelema ühiskasuliku tööga, et ennast kuidagi ära elatada. Pika aja jooksul on inimühiskonnast
välja kujunenud tööühiskond. Kui aga mingil põhjusel tööd ei tehta või tööd ei leidu, siis ei saa ka
vastavat tasu ja elukvaliteet selle arvelt ka langeb. Kõikjal on välja kujunenud olukord, kus
inimesed elavad ainult selleks, et teha tööd ja teenida oma riiki. Üsna sageli osutub riigieelarve
heaolu palju olulisemaks kui üksikinimese oma. Riigi majanduse elavdamine on kujunenud
üksikinimese heaolust olulisemaks. Väga suur osa inimeste materiaalsest sissetulekust läheb just
maksude maksmiseks, mis väidetavalt on vaja ühiskonna eluspüsimiseks. Vaesus on
inimühiskonnas esinenud juba selle tekkimisest alates. Vaesuses elab tänapäeval märkimisväärne
osa kogu Maa tsivilisatsiooni elanikkonnast. Ainuüksi tänapäeva Venemaal elab umbes 30 %
rahvastikust alla vaesuspiiri, mida näitavad riigi ametlikud uuringud. Paljude inimeste reaalne elu
erinevates riikides on välja kujunenud ühiskonna materiaalseks teenimiseks, mis väljendub näiteks
riigieelarve täitmises. Inimese elu mõte ja tegevus Maal on välja kujunenud materiaalse sissetuleku
teenimises. Kuid elu ei tohiks seisneda ainult selles, sest elu on palju väärtuslikum. Selge on see, et
väärtushinnangud elule või heaolule on inimestel väga suuresti varieeruvad ja enamasti isegi
väärad. Töö tegemise aega võiks olla palju vähem, kuid selleks tuleb vastavalt muuta suurem osa
311
inimühiskonna elukorraldusest. Umbes kolmandik inimeste elust kulub niikuinii une peale.
Inimeste põhitegevus seisneb ainult enda elatamises ja seega kogu inimühiskonna elutegevus
sarnaneb pigem loomariigi omaga, sest ka loomad on sunnitud enda eksisteerimiseks pidevalt
toituma ja seda hankima. Ainult vorm ( s.t. elatamise viis ) eristab inimeste elutegevust loomadest.
Kuna selline „mittemateriaalne“ eluvorm ei pea enda eksisteerimise aja jooksul tegelema enda
elatamisega ( nagu seda teevad inimesed planeedil Maa ), mis üldiselt eeldab paikset eluviisi, siis
nüüd on paikne eluviis asendunud nö. rändava eluviisiga. See tähendab seda, et taoline eluviis
seisneb „uute maailmade“ ( s.t. paikade ) avastamises läbi tohutu Universumi. Universum on aga nii
tohutult suur, et selle kõikide paikade ehk „maailmade“ ( näiteks planeetide või galaktikate )
avastamine võtab ilmselt lõpmatult kaua aega. Kuid õnneks on sellise „mittemateriaalse“ eluvormi (
täpsemalt öeldes selle esindava indiviidi ) eluiga aga lõpmatult suur.
2.5 Elu sigimisvõime
Sellisel ülitsivilisatsiooni elukorraldusel on olemas ka üks kindel puudus. See puudus seisneb
selles, et amorphusolend ei ole võimeline sigima ehk andma järglasi. Seda sellepärast, et neil
puuduvad vastavad füüsikalised, keemilised- ja bioloogilised süsteemid nagu näiteks hormoonid,
suguelundid, loode, sugurakud või munarakud. Ja seetõttu puudub neil ka sugu. Paljunemine on aga
teatavasti üks elu põhitunnuseid, kuid amorphusolend ei ole võimeline paljunema ega jagunema.
Paljunemine on üks olulisemaid eluavaldusi. Näiteks planeet Maal elavad isendid paljunevad
sugulisel või mittesugulisel teel. Kui liik ei suuda enam anda järglasi, siis ta sureb välja. Erinevate
liikide vahel enamasti ei esine ristumisi. Vastasel juhul oleksid nende järglased steriilsed. Kuid
selliseid steriilseid hübriide ei loeta omaette liigiks. Näiteks kui ristuvad hobune ja eesel, siis nende
järglased ( muulad ) ei anna enam järglasi. Sellepärast ei peeta muula omaette liigiks. Kuid
eukarüootsed organismid paljunevad sugulisel või mittesugulisel teel. Kui on tegemist sugulise
paljunemisega, siis uus organism areneb välja viljastunud munarakust. Sugurakud, mis ühinevad
viljastumisel, võivad pärineda ühelt või kahelt vanemalt. Kui on tegemist ainult ühe vanemaga, siis
nimetatakse seda iseviljastumiseks, kui aga kahe vanemaga, siis ristviljastumiseks. Ristviljastumise
korral ühinevad kahe vanema geneetiline informatsioon järglase peal. Kuid organism pärineb ühest
vanemast alati mittesugulisel paljunemisel. Mittesuguline paljunemine toimub eoseliselt või
vegetatiivselt.
Kuna kehast väljunud olekus ei ole isend võimeline sigima, siis vastavalt sellele muutub ka
elumõte. Näiteks bioloogilise elu üks põhiliseimaid eesmärke Maal on anda edasi järglasi. Nii nagu
terves loomariigis on ka suurem osa inimese elust Maa peal pühendatud pere loomisele ja selle üles
kasvatamisele. See aga eeldab inimese isikliku elu puudumist. Ülitsivilisatsiooni elu staadiumis ei
ole enam sigimine elu põhiliseim eesmärk. Suurem osakaal on nüüd inimese isiklikul elul. See
tähendab seda, et elatakse nüüd vaid iseendale ja mitte teistele, mis omakorda ei tulene isekusest.
See on ka põhjus, et miks surmalähedased kogemused on inimestele väga isiklikku laadi ja väga
sageli jäävad isegi peresidemed tahaplaanile. Esile tuleb inimese isiklik „mina“ ja tõeline loomus.
Kuid selleks, et amorphusolend oleks siiski võimeline paljunema, peab “väli muutuma aineks”
ehk “amorphusolend peab muutuma aineliseks olendiks ehk morphusolendiks”. Näiteks kehast
väljunud inimese korral peab ta oma bioloogilisse kehasse tagasi minema, sest ainult nii on
võimalik tal sigida nagu tavaline inimene. Kindlasti tundub see esmapilgul täiesti absurdsena, kuid
ärme unusta seda, et ka surmalähedaste kogemuste korral läheb inimene ikkagi tagasi oma füüsilisse
kehasse ja meditsiiniliselt tähendab see kliinilisest surmast tagasi ellu ärkamist. See aga tähendab
omakorda amorphusolendite suurt sõltuvust morphusolenditest. Ja vastavalt sellele ka
ülitsivilisatsioon ( mille moodustavad amorphusolendid ) peab siis samuti olema pidevalt sõltuvuses
nö. tavalise tsivilisatsiooniga, mille moodustavad morphusolendid nagu näiteks Maal elavad
inimesed. Selline tavatsivilisatsioon kindlustab ülitsivilisatsiooni jätkusuutlikuse arengu. Selles
mõttes jaguneb ülitsivilisatsioon tegelikult kaheks suureks osaks: tsivilisatsiooniks, mille
312
moodustavad morphusolendid, ja tsivilisatsiooniks, mille moodustavad amorphusolendid. Need
mõlemad tsivilisatsioonid on omavahel sõltuvuses ja suguluses. Seega ülitsivilisatsioonid on
tegelikult kaksiktsivilisatsioonid – s.t. kaks erinevat tsivilisatsiooni moodustavad ühe suurema.
Amorphusolendi paljunemist võimaldab ainult füüsilise ehk ainelise keha olemasolu. Selleks võib
olla näiteks inimene. Amorphusolendil puudub rakuline keha ehitus, mis esineb kõikidel teistel
elusorganismidel planeedil Maa.
2.6 Tsivilisatsioonid Universumis
Maaväliste tsivilisatsioonide maailmast ja nende eluolust on võimalik teada saada ainult siis, kui
uurida üsna põhjalikult tulnukate inimröövide juhtumite ajalugu. Nendest juhtumitest on võimalik
teada saada, mida tulnukad on enda kohta kontaktleritele teada andnud. Röövide ajal toimuvad
inimeste peal enamasti meditsiinilised protseduurid, kuid koos sellega on tulnukad inimestele pisut
avalikustanud ka enda maailma olemust ja päritolu. Näiteks on nad mõista andnud seda, et mitte
kõikide maailmaruumis eksisteerivate planeetide eluslooduse evolutsioonid ei sarnane planeet Maal
oleva eluslooduse arenguga. Paljude eluvormide funktsioneerimised maavälistes keskkondades on
palju iseäralikumad ja isegi liigirikkamad kui seda on näiteks Maa eluslooduse liigirikkus. Näiteks
mõnede Päikesesüsteemiväliste planeetide eluolu ja areng on üsna keerulise stsenaariumiga, kuid
samas mõnede areng on planeet Maa elusloodusest aga hoopis lihtsam.
Tulnukad on kontaktleritele ise otseselt mõsta andnud, et mõistuslike olendite liigitused
Universumis ( eluvormid üldiselt ) liigituvad kaheks: morphseteks ja amorphseteks eluvormideks.
Morphsed olendid jagunevad veel omakorda kaheks suureks haruks – need on bioloogilised ja
elektroonilised eluvormid.
Morphsed olendid eksisteerivad ainena – need olendid on nagu meie ( Maa inimesed ), kes
eksisteerivad aineosakestena ( elementaar- ja fundamentaalosakestena ) ning nende osakeste
süsteemidena nagu näiteks hapnik, DNA, rakud, koed, organid, elundkonnad jne. Morphsetel
olenditel eksisteerib peale mateeria välja ka aine ( nagu näiteks närvitegevuse korral neuron ja selle
elektriväli ). Ka inimesed liigitatakse morphsete eluvormide hulka, samuti ka kogu planeet Maa
elusloodus.
1. Bioloogilised eluvormid on nagu planeet Maal eksisteeriv elusloodus, kes koosnevad
elusrakkudest ja nendest moodustunud biosüsteemidest ( näiteks biomolekulidest, kudedest,
organitest, elundkondadest jne ).
2. Elektroonilised ( mehaanilised või mehatroonilised ) eluvormid on meie mõistes nagu
näiteks robotid või küborgid. Need kujutavad endast iseseisvalt liikuvaid masinaid ( mis ei
pea ilmtingimata koosnema rauast või erinevatest metallisulamitest ), milledel esineb
tehisintellektuaalsus. Tehisintellektid võivad eksisteerida ka ainult virtuaalsetes maailmades
( näiteks arvutites ), ilma nende füüsilist kuju nägemata nagu näiteks robotite korral.
Suur enamus maavälistest tsivilisatsioonidest moodustavad amorphsed olendid, kes on inimeste
jaoks nagu vaimolendid ( valgusolendid ) või lihtsalt hinged. Need olendid eksisteerivad ainult
psüühika ( teadvuse ) energiavälja vormina. Selleks energiaväljaks on elektromagnetväli, mis
eksisteerib ka morphsetel olenditel närvikudedes, kuid on sõltuvuses närvitegevusest. Amorphsed
olendid eksisteerivad mateeria vormidest ainult väljana. See tähendab seda, et aine struktuur neil
puudub ( näiteks aatomid, molekulid, elementaarosakesed jne ). Amorphsed olendid elavad
sõltuvana edenevast närvitegevuse arengust. Ka inimesed võivad muutuda amorphuslikeks
olenditeks, kuid seda alles pärast indiviidi surma, mil inimese bioloogilise või kliinilise surma ajal
eraldub närvikudedest elektromagnetväli ajatusse ja ruumitusse dimensiooni. Siis omandab inimene
313
uue olemise vormi – eksisteerimise ainult energiaväljana.
Inimesed elavad planeedil Maa tuntud mateeria vormidena – ainena ja väljana. See tähendab
seda, et inimkehad koosnevad elementaarosakestest, aatomitest ja molekulidest ning omakorda
nende osakeste süsteemidest nagu näiteks veest ( ehk H2O-st ), DNA-st, rakkudest, kudedest, orga-
nitest, elundkondadest jne. Universumis on orgaaniline keemia väga laialt levinud ja seega võib
kõikjal leida süsinikul rajanevaid eluvorme. Näiteks polütsüklilist aromaatset vesinikkarbonaati ehk
PAH´i molekule võib esineda tähtedevahelises ruumis päris ohtrasti. Kuid ülitsivilisatsiooniteooria
järgi on inimene võimeline eksisteerima ka ainult energiaväljana ehk elektromagnetväljana –
koosnemata samal ajal aineosakestest.
Maal elavatel inimestel ei pea enda eksisteerimiseks olema tegelikult „füüsilist“ keha, sest ka
ilma selleta on võimalik „elada“. Inimese teadvus on võimeline eksisteerima ka ilma kehata ( ehk
ilma närvikoeta ) nii nagu elektromagnetlaine elektriväli ilma elektrilaenguta. Näiteks tähtede
termotuumareaktsioonides toimub aine muundumine energiaks ( s.t. kiirguseks ) ja muutuvad
elektriväljad võivad eksisteerida sõltumatult neid tekitatud elektrilaengutest. „Vaimud“ või „hinged“
ongi tegelikult oma olemuselt sellised „olendid“ või „inimesed“, kes eksisteerivad ainult mateeria
väljana. Nad elavad „crisostelis“, s.t. sõltuvana edenevast närvitegevuse arengust.
Inimese bioloogilise ja/või kliinilise surma ajal eralduvad ajust elektriväljad, sest närvikoe rakud
enam ei laengle ( nende aktiivsus on suuresti kahanenud või üldse lakanud ) ja see tähendab suuri
muutusi neuronite populatsioonide ümbritsevas ruumis olevatele elektriväljadele. Muutuvad
elektriväljad on võimelised eksisteerima sõltumatult nende tekitatud elektrilaengutest. Niimoodi
saabki inimene eksisteerida elektriväljana, mille korral ei oma inimene enam füüsilist aju. Inimese
eksisteerimise võimalikkusest ilma füüsilise kehata ehk ainult elektromagnetväljana oli pikemat
juttu juba eespool.
Eluvormid, mis eksisteerivad ilma närvitegevuseta ehk ainult mateeria väljana, moodustavad
sellise tsivilisatsiooni ( mõistusliku elu ) arengu astme, mis on ilmselt kõrgeim elu arengufaas kogu
Universumis. See tähendab seda, et ei ole teada sellisest elu arengufaasist midagi veel arenenumat
mõistuslikku elutegevust Universumis. See moodustab mõistusliku elu bioevolutsiooni nö. tippfaasi
või lõppfaasi. Sellised ülitsivilisatsioonid tekivad teadaolevalt ainult kunstlikult. See tähendab seda,
et looduslikult selline ülimuslik elutalitlus tekkida ei saa ja ilmselt ei ole see ka võimalik. Ainult
mõistuslik elu võimaldab niisugust elu luua – nii nagu ainult mõistus võimaldab luua igasuguseid
leiutisi nagu näiteks autod, arvutid, kõrghooned, telefonid jne. Iseenesest ( see tähendab looduslikult
) ei ole need võimelised tekkima.
314
KASUTATUD KIRJANDUS
Aarma, August. 1999. Teadustöö metoodika alused. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikool.
Laanemäe, Aare. 2007. Kulturoloogia. Tallinn: kirjastus “Ilo”.
Piirimäe, Helmut. 1998. Inimene, ühiskond, kultuur I. Tallinn: kirjastus “Koolibri”.
Allik, Jüri; Kreegipuu, Kairi; Pullmann, Helle; Realo, Anu; Vadi, Maaja; Schmidt, Monika.
2002. Psühholoogia gümnaasiumile. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Bachmann, Talis ja Maruste, Rait. 2011. Psühholoogia alused. 3. tr. Tallinn: Kirjastus TEA.
Farnaz Ma´sumian. 1997. Elu pärast surma. Tallinn: Kirjastus TEA.
Imeline Ajalugu. Nr 7/2013.
http://arileht.delfi.ee/archive/print.php?id=66455460
http://epl.delfi.ee/archive/print.php?id=51143247
„Surmapiiril“, „Life after death, a skeptical inquiry“; executive producer: Erik Nelson; ©
MCMXCVIII Termite Art Productions, LLC, All Rights Reserved.
Mart Vabar. 2006. Majandusgeograafia: globaalarengu võimalused, ohud, süsteemne terviklikkus
ja perspektiivid. Õppemetoodiline materjal. Tallinna Tehnikaülikool, avaliku sektori majanduse
instituut, avaliku sektori ökonoomika õppetool. TTÜ Kirjastus. Kolmas trükk.
„Ajabarjääri ületamine, võidujooks esimese ajamasina ehitamiseks“, Jenny Randles, Olion, Tallinn
2006, tõlkinud Jaan Kabin.
Tasuta
Faili alla laadimine on tasuta
~ 317 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2022-09-10
Kuupäev, millal dokument üles laeti
2 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Marek-Lars Kruusen
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
.png){kind=link}
Kõik kommentaarid