Maailmataju holograafia (0)

UNIVISIOON 
 
 
 
 
 
 
 
Maailmataju  
 
Autor: Marek- Lars  Kruusen 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Tallinn 
Detsember 2013 
 
Leonardo da Vinci joonistus 
 
 
 
Esimese väljaande teine eelväljaanne. 
 
NB! Antud teose väljaandes ei ole avaldatud ajas rändamise tehnilist lahendust  ega ka 
ülitsivilisatsiooniteoorias oleva elektromagnetlaineteooria edasiarendust. 
 
Kõik õigused kaitstud. Ühtki selle teose osa ei tohi reprodutseerida mehaaniliste või 
elektrooniliste vahenditega ega mingil muul viisil kasutada, kaasa arvatud fotopaljundus, info 
salvestamine , (õppe)asutustes õpetamine ja teoses esinevate leiutiste ( tehnoloogiate ) 
loomine, ilma autoriõiguse omaniku ( ehk antud teose autori ) loata.  Autoriga  saab kontakti 
võtta järgmisel aadressil: [email protected].           
 
 
 
 
 
„Inimese enda olemasolu on suurim õnn, mida tuleb tajuda.“ 
Foto allikas: „Inimese füsioloogia“, lk. 145, R. F.  Schmidt ja G. Thews, Tartu 1997.                  
 
2 
 
Maailmataju olemus, struktuur ja uurimismeetodid 
 
 
„Inimesel on olemas kõikvõimas tehnoloogia , 
mille abil on võimalik mõista ja luua kõike, mida 
ainult kujutlusvõime kannatab. See tehnoloogia pole 
midagi muud kui Tema enda mõistus.“ Maailmataju 
 
 
     Maailmataju kui nimi tähistab teatmeteost, mille sisu hõlmab teaduse, religiooni ja kunsti 
erinevaid valdkondasid. Alternatiivne nimi on sellel „Univisioon“, mis tuleb sõnadest „uni“ 
ehk universum ( maailm ) ja „ visioon “ ehk nägemus ( taju ). Teatmeteose all võib mõista ka 
kui inimese loodud ( kunsti ) loomingut. Tegemist on sellise „kunstivormiga“, mille 
väljundiks ei ole  kaunid maalid, muusika ega  arhitektuur , vaid just informatsioon. Seda võib 
nimetada ka kui „informatsioonikunstiks“ ehk lühidalt „infokunstiks“. Rangemalt väljendudes 
on Maailmataju mingisuguste erinevate teaduslike uurimustööde ühtne ( terviklik ) kogum. 
Kõik inimeste tegevusalad ( informatsiooni vormid ) kogu maailmas koonduvad ainult neile 
kolmele vormile – teadus, religioon ja  kunst :                 
 
 
Joonis 1 Kogu inimtegevus jaotub kolme suurde valdkonda: teadus, religioon ja kunst. 
 
Maailmataju aga koosneb paljudest erinevatest osadest ( teaduslikest uurimustöödest ), kuid 
kõik need osad moodustavad kokku ühe terviku. Tegemist on tegelikult ainult üheainsa 
tervikteosega. Maailmataju koostisosad on aga järgnevalt välja toodud.                
 
     Maailmataju esmasteks koostisosadeks on nö. kolm „Suurt Jagu“:             
 
3 
 
Joonis 2 Universumi füüsika, ideoloogia ja multiversum on Maailmataju 
primaarseteks harudeks . 
 
 
     Universumi füüsikal ja Multiversumil otseseid allharusid ei ole, kuid Ideoloogia osa 
jaguneb omakorda kaheks suureks haruks ja need kaks haru koosnevad samuti veel omakorda 
osadest. Nende kahe haru osad on aga järgmised:              
 
 
Joonis 3 Ideoloogia jaguneb veel omakorda paljudeks väikesteks harudeks. Kaks peamist 
haru on Maailmataju „vaimne“ osa ja inimtsivilisatsioon. Need kaks haru koosnevad veel 
omakorda väiksematest osadest. 
     Maailmataju koostisesse kuulub tegelikult veel üks  valdkond , mis tegeleb ajamasina 
tehnoloogia välja arendamisega, kuid see on tegelikult hoopis omaette  Maailmataju tegevus- 
ja uurimisvaldkond, mille olemuseni me kohe ka jõuame. Antud tehnoloogiavorm on väga 
tugevalt seotud Maailmataju erinevate osade teadusliku olemuse ja käsitlusega.           
 
     Järgnevalt vaatame lähemalt seda, mida need Maailmataju osad endast kujutavad.  
 
 
Universumi füüsika 
 
 
     Universumi füüsika valdkond käsitleb Universumi füüsikalist olemust. Tegemist on 
füüsikateooriaga, mis arenes välja ajas rändamise füüsikateooriast. Antud teooria annab 
mõista seda, et mis on Universum oma olemuselt . Näiteks psühholoogiateaduses on alles 
viimase paari aastakümne jooksul tekkinud teaduslik küsimus, et mis on teadvus ja kuidas see 
inimese närvisüsteemis tekib. Täpselt sama on ka Universumi olemuse mõistatusega. 
Teaduslik küsimus seisneb selles, et mis on Universumi eksisteerimise füüsikaline olemus? 
Näiteks kas Universum on tõepoolest lihtsalt üks suur mehaaniline masinavärk, mis töötab 
kindlate seaduspärasuste kohaselt? Kui kõige eksisteerimise aluseks on energia, mida teab ja 
tunneb tänapäeval klassikaline  mehaanika , siis tekib kohe järgmine küsimus, et mis „asi“ siis 
see energia ise on? Taolistele küsimustele püütaksegi siin vastust anda. Selle valdkonna 
põhiliseks teesiks on see, et Universumis ei ole tegelikult aega. Universum ise on ajatu , mis 
tuleb välja ajas rändamise teooriast. Antud tees on lähtepunktiks  paljudele teistele uutele 
füüsikaseadustele, mis viivad lõppkokkuvõttes arusaamisele, et Universumit ei olegi tegelikult 
olemas. See ongi Universumi füüsikaline olemus.                      
 
4 
 
 
Joonis 4 Juba 20. sajandi algusest ei ole füüsika areng edasi jõudnud. Kvantmehaanika ja 
relatiivsusteooria on olnud viimased suured läbimurded füüsikas. 
http://www.syg.edu.ee/~peil/maailmapilt/fyysika_areng.jpg 
 
 
 
Joonis 5 Ajas rändamise teooria omab potentsiaali olla kvantmehaanika ja relatiivsusteooria 
edasiarendus. Kuid ka ajas rändamise teooria ei ole füüsika arengu lõppfaas. 
 
     Maailmatajus esinevad üldiselt järgmised peamised füüsikateooriad: klassikaline 
mehaanika, relatiivsusteooria, kvantmehaanika, ajas rändamise teooria, ajas rändamise teooria 
edasiarendused ja ajas rändamise tehniline lahendus.  Elektromagnetism käsitleb peamiselt 
elektrilisi ja magnetilisi füüsikalisi nähtusi. Klassikalist mehaanikat käsitletakse paraku siin 
aga väga vähe. See kirjeldab kehade  liikumisi , kui kehade kiirused on väikesed ( võrreldes 
valguse kiirusega  vaakumis ) ja massid suured ( võrreldes osakeste massidega ). 
Relatiivsusteooria jaguneb omakorda kaheks haruks: erirelatiivsusteooriaks ja 
üldrelatiivsusteooriaks. Erirelatiivsusteooria käsitleb sellist füüsika osa, mille korral on 
kehade liikumiskiirused väga suured. See tähendab seda, et kehade liikumiskiirused 
lähenevad valguse kiirusele vaakumis. Üldrelatiivsusteooria käsitleb aga  masse , mis 
kõverdavad aegruumi. Gravitatsiooni käsitletakse kui kõvera aegruumina. Kvantmehaanika 
kirjeldab mikroosakeste  käitumisi. Osakeste käitumised on tõenäosuslikud ja neil esinevad 
lainelised omadused. See tähendab seda, et mikroosakestel on olemas nii korpuskulaarsed kui 
ka lainelised omadused. Ajas rändamise teooria kirjeldab füüsikalist ajas liikumist. Näiteks 
inimene on võimeline liikuma ajas minevikku  või tulevikku. Kõik füüsikalised kehad liiguvad 
ajas – tuleviku suunas. Ajas rändamise teooria seletab füüsikalist ajas rändamist. Ja seega on 
ajas rändamise teooria kogu Universumi ( füüsika ) eksisteerimise aluseks. Ajas rändamise 
5 
 
teooria edasiarendused näitavad Universumi füüsikalist olemust. See seisneb selles, et 
Universumit ei ole tegelikult olemas, mis tuleb välja sellest, et Universum ise on ajatu. Ajas 
rändamise tehniline  lahend õpetab looma reaalset ajamasinat. Ajamasina loomiseks peab 
olema generaator, mis genereerib väga suure energiaga elektromagnetvälja. Selle põhiliseks 
teesiks on see, et peale massi kõverdab aegruumi ka energia. See tuleb välja A. Einsteini eri-
relatiivsusteooria energia ja massi ekvivalentsuse printsiibist.                       
 
 
     Maailmataju „vaimne“ osa          
 
 
     Antud Maailmataju osa käsitleb psühholoogia ( ja osaliselt ka filosoofia ) valdkonda 
kuuluvaid teadusi. Põhiline informatsiooni tuum seisneb selles, et kuidas tekib Universumis 
füüsikaseaduste kohaselt teadvus ja mis on selle olemus. See on kahtlemata  tänapäeva teaduse 
üks suurimaid müsteeriume ja palju vaidlusi tekitav valdkond. Käsitlemist leiab ka erakordse 
teadvusseisundi tekkimist ja selle olemust ning on esitatud Universumist kaunis ja  imeline  
visuaalne reaalsus . Antud osa allharud on aga järgmised:              
          
 
Joonis 6 Teadvus, unisoofia ja holograafia  
moodustavad Maailmataju tsentraalse osa. 
 
 
     Teadvus – see valdkond käsitleb inimese teadvuse olemust, sest Maailmataju ei ole 
võimalik käsitleda või mõista ilma teadvuseta . Teadvus on seotud informatsiooniga, mille 
loojaks võib olla näiteks närvisüsteem. Ajus eksisteeriv informatsioon on ära liigendatud 
erinevate ajupiirkondade vahel. Kui aga kogu see info ajus kokku sõlmitakse, siis tekibki 
teadvus ( sest teadvustatud taju on ju enamasti ühtne ). Sellest aga järeldub tõsiasi, et teadvus 
on ajus olevast informatsioonist moodustunud virtuaalreaalsus . Teadvus on ju vahetult seotud 
inimese „mina“ tundega. See aga eeldab mõista teadvust ainult inimese ja tema keskkonna 
vastastikmõjus. Kuid peale selle tuleb arvestada ka teadvussisusid. Teadvus on keskkonna 
vaimne projektsioon. Tajutav maailm on tajuva süsteemi osa, mitte sellest eraldi asetsev. 
Näiteks teadlaste  nagu Ed Jongi inimeste katsed virtuaalse reaalsuse tehnoloogiaga näitavad, 
et neil on võimalik luua illusioone nagu näiteks võõras keha on nende oma, nad omavad 
kolme kätt või et nad on koletised või kääbused. Ka oma kehast väljas illusiooni on võimalik 
neil tekitada. Need aju trikid on nii veenvad, et katseinimesed ei usu, et need trikid loob 
tegelikult nende aju ise. Seda, et aju loodud virtuaalne maailm ongi oma olemuselt teadvus, 
on mõtisklenud ka Soome  teadlane  Antti Revonsuo. Teadvuse tekkimine närvisüsteemis ja 
selle olemuse mõistmine on tänapäeva teaduse üks põnevamaid müsteeriume. Antud juhul 
6 
 
käsitletakse teadvuse neuronaalseid korrelaate väga minimaalselt, keskendudes ainult selle 
olemusele.                 
     Unisoofia – valdkond käsitleb ühte väga erilist teadvuse  seisundit , mis võib tekkida 
inimesel siis, kui tajutakse maailma „uutmoodi“, kui tavapäraselt. Maailma teistmoodi 
tunnetamine  põhjustab uue ja senikogematu teadvuse seisundi tekkimist. See tähendab seda, 
et taju sisud loovad uue teadvuse seisundi, mitte teadvuse sisu. Kuid just teadvus on väga 
suuresti seotud inimese vaimse eksisteerimisega. Nii et uue teadvuse seisundiga kaasneb 
inimesel uus olemine Universumis. Põhilisteks tunnetuse liikideks on ruumi-, aja-, reaalsus-, 
välja- ja eufooriataju. Nende taju liikide kombinatsioonil tekibki käsitletav väga eriline 
teadvuse seisund. Käsitletav teadvuse seisund on väga sarnane sellise seisundiga, mida 
kogetakse surmalähedastes kogemustes. Need esinevad siis, kui inimene on mõne haiguse või 
ränga  trauma tõttu sattunud kliinilisse surma. Surmalähedased kogemused on ühed juhtumid , 
milles avaldub käsitletav eriline teadvuse seisund.              
     Holograafia – sisaldab pildimaterjale  kaunist  ja säravast Universumist. Tegemist ei ole 
käsitletava üldise teose illustratsiooniga, vaid antud valdkond omab kindlat ülesannet ja 
mõtet. Esitletavad fotod annavad Universumist visuaalset informatsiooni. Näiteks kui füüsika 
annab meile informatsiooni Universumist läbi loodusseaduste, siis antud valdkond näitab 
seda, et millisena Universum üldse välja näeb. Millised objektid Universumis eksisteerivad. 
Sellised paigad, mida fotodelt näha on, peaks iga inimene oma enda silmadega reaalselt näha 
saama. Selles see Holograafia mõte seisnebki. See on ka Maailmataju üheks keskseimaks 
olemuseks – näha oma enda silmadega Universumit, mitte vahendatult. Esitatud fotod ( 
õigemini fotode teemad ) on hierarhilises järjekorras. See tähendab seda, et  fotodel esitatud 
Universumi objektid on alustatud kõige suurematest ja lõpeb väikseimate astronoomiliste 
objektidega. Pilte Universumist on kokku 118: galaktikatest on 26 pilti, udukogudest aga 31, 
tähtedest 18, mustadest aukudest 8 ja planeetidest 34. Holograafias välja toodud fotosid on 
kahte liiki: on kahemõõtmelised ja kolmemõõtmelised fotod. Vaata järgmist skeemi:          
 
 
Joonis 7  Esindatud on 112 kahemõõtmelist  fotot  Universumist, kuid kolmemõõtmelised fotod 
on veel alles projekteerimisel. 
 
     Universumit võib inimene reaalselt näha siis, kui ta  parajasti omab sellist teadvuse  seisun - 
dit, mida on kirjeldatud Unisoofia osas. Holograafia osa etendab Universumi visuaalset poolt, 
mil inimene võiks erilises teadvuse seisundis ( mis on kirjeldatud Unisoofia osas ) näha 
vahetult Universumit. See on ka Maailmataju üheks põhiliseks tuumaks.                 
 
 
7 
 
     Inimtsivilisatsioon            
 
 
     Antud Maailmataju osa käsitleb selliseid teadusi, mille uurimisobjektiks on inimühiskonna 
( inimtsivilisatsiooni ) ideoloogiline väljavaade. Näiteks väga üldiselt võttes jaotub inimese 
ideoloogia Universumist kas teaduslikuks või religioosseks. See sõltub peamiselt ( üldjuhul ) 
tsivilisatsiooni ja ka inimese enda arengutasemest. Teadus ja religioon on kaks erinevat vormi, 
mille kaudu inimene mõistab maailma. Käsitlemist leiab ka tsivilisatsiooni kõrgeima 
arengufaasi juhtu, mille korral ei pea intellektid enam sõltuma majanduslikust tegevusest. 
Kunagi tulevikus luuakse  inimkonnale nimi, et kuidagi eristada ülejäänutest maavälistest 
tsivilisatsioonidest Universumis. Antud osa allharud on aga järgmised:                 
 
 
 
 
Joonis 8 Maailmataju „uurimusobjektiks“ on inimühiskonna ideoloogiline ruum. Tulemused 
ongi esindatud religiooniteooria, teadusfilosoofia  ja ülitsivilisatsiooniteooriana. 
 
     Religiooniteooria – see valdkond käsitleb inimkonna ühte  vanimat ja põhilist teadmiste 
osa, mida nimetatakse religiooniks. Religiooni all mõeldakse enamasti usundisüsteeme. 
Näiteks  islam või  kristlus . Antud juhul näidatakse siin religiooni sellisena, mida tõlgendavad 
meile just maavälised tsivilisatsioonid. Religiooni tegelik olemus ja eksisteerimise põhjus 
inimkonna kultuuriloos ei ole tegelikult selline nagu seda annab meile tänapäeva  teoloogia  
õpetus. Salajased uurimused paranormaalsete nähtuste ja UFO-de vallas avaldavad meile 
hoopis teistsuguse pildi religioonist, kui seda inimene  uskuda  soovib. Tegemist on üsna 
radikaalse „reaalsusega“, millega tuleb inimkonnal tulevikus aset leida. Nimelt inimesed on 
maaväliste olenditega geneetilises suguluses. Maavälised tsivilisatsioonid püüavad luua uusi 
liike, ilmselt geneetilise materjali rikastamiseks ja mitmekülgsemaks tegemiseks. Nende 
lõppeesmärk on luua ja toota uusi isendeid ülitsivilisatsiooni tarbeks, mis on kirjeldatud 
ülitsivilisatsiooniteoorias. Religiooniga on nemad seotud, sest inimkonna kunagine usk 
Jumalasse on viinud tähelepanu teaduse arengust eemale. Seda sellepärast, et inimesed ei 
areneks ennast hävitavale tasandile. Usk on suures osas nende loodud kuvand , et alal hoida 
inimkonna arengut õiges suunas. Inimeste kontakt maavälise tsivilisatsiooniga leiab aset 
pärast indiviidi surma. Inimese elu jätkub pärast surma maavälises ülitsivilisatsioonis.        
     Selline informatsioon on näiteks Piiblis varjatud kujul olemas. Näiteks Piiblis kirjeldatakse 
Jumalat kolmes isikus  – ehk eksisteerib Jumala kolmainsus. Nendeks on siis Püha Isa, Püha 
Poeg ja Püha Vaim – Jumal on olemas nagu kolmes isikus korraga. Kuid selline informatsioon 
kätkeb endas varjatud mõtet. See peegeldab väga hästi  tulnukate tegevust inimkonnas. Püha 
Isa etendab tegelikult maavälist tsivilisatsiooni, Püha Poeg aga inimkonda ( nagu nemad ise 
8 
 
ütlevad: „Me oleme nende lapsed“ ) ja Püha Vaim olekski siis ülitsivilisatsioon ( „ vaimude  
riik“ ). Püha Poja all võib peituda ka tulnukate ja inimeste vahelist aretatud  hübriid rassi. Püha 
Vaimu all mõeldakse siin sellist maavälist tsivilisatsiooni, mida kirjeldabki antud töös olev 
ülitsivilisatsiooniteooria - tsivilisatsioon, mis on ka  inimkond ( alles pärast surma ) või 
tulnukate ja inimeste vahelise rassi eksistens elektromagnetväljana. Ainuüksi sellest piisab, et 
arusaada religiooni tagamaadest, mida religioon ise otseselt ei avalikusta. Selles kohas on 
otseselt näha tulnukate tegevuse motiive  inimsoo  ekspluariteerimise osas.  Tulnukad lõid 
inimkonna selleks, et nemad meiega geneetiliselt ristudes rikastada oma enese genofondi, 
kuid lõppeesmärgiks on siiski luua ( toota ) ülitsivilisatsioon ( amorphuslikke  eluvorme  ) 
uuest tul- nukate ja inimeste vahelisest rassist. Nagu näha, on kristlaste pühakirjas Piiblis kõik 
see varjatult või teisel kujul tegelikult olemas.              
     Sellise religioosse maailmapildi tõestamiseks ei ole praegusel ajal inimkonnal ressursse. 
Selleks tulevad metodoloogilised ja tehnoloogilised abiväed ilmselt tulevikus. Teaduse 
arenguga muutuvad paratamatult inimeste arusaamad religioonist. Seetõttu on teadlaste 
skeptiline hoiak sellise religioosse süsteemi vastu arusaadav. Ilmselt peavad tulnukad ise 
Maale tulema, et inimesed mõistaksid religiooni tegelikku reaalsust. Või keegi inimeste seast 
peaks leiutama tehnoloogia, mis võimaldab liikuda  ajas. Ainult siis on selline religiooni 
käsitlus teaduslikult aksepteeritav.                 
     Teadus – valdkond tegeleb teaduse olemuse, selle piiride ja rakendatavuse uurimusega. 
Teadusel on väga palju erinevaid allharusid alates loodusteadustest kuni sotsiaal- ja 
humanitaarteadusteni. Mitte ükski teadlane ei tegele kõikide teadusharudega ühekorraga, vaid 
uurimusteemad hõlmavad peamiselt teaduse  kitsaid liine. See tähendab seda, et 
spetsialiseerumine  on teadusele üsna iseloomulik. Enamasti peavad kõik teadlased järgima 
teaduslikke meetodeid . Teadust iseloomustab peamiselt  objektiivsus , mille korral on kogu 
inimese subjektiivsus välja tõrjutud. Teaduslik teooria tähendab mingit loodusnähtust või 
protsessi seletavat printsiipide kogumit. Kuid seda seletust peab toetama  empiiriline  
tõestusmaterjal. Need seletused on enamasti eksperimentaalselt kontrollitud. Teaduslikke 
teooriaid ei „tõestata“. Teooria kehtib seni kaua, mil mingi uus tõestatud teooria seda ümber ei 
lükka või kui ei leita mingi parem seletav teooria. Teadus on faktide kogum ja teadlased 
koguvad fakte ja vaatlusandmeid. Seletused seovad omavahel faktid ja vaatlusandmed. 
Esialgseid ja tõestamata seletusi nimetatakse hüpoteesideks. Sageli võimaldavad faktid luua 
erinevaid seletavaid hüpoteese. Kui aga hüpoteesi õigsust kontrollitakse eksperimentaalselt, 
siis muutub see juba teaduslikuks teooriaks. Kuid „seadus“ ainult kirjeldab mingite 
parameetrite vahelisi seoseid , mis on enamasti väljendatavad matemaatiliste võrranditega. 
Teaduslik teooria annab aga  seletuse . Seetõttu on „seadus“ madalama staatusega kui 
„teooria“. Teaduslik teooria põhineb faktidel, mida on eksperimentaalselt kontrollitud ja 
kontrollitav. Näiteks valguse kiirus vaakumis on alati  konstantne ja see on eksperimentaalselt 
tõestatud fakt. Erirelatiivsusteooria annab sellele seletuse, et miks see nii on või et kuidas see 
saab nii olla. See seletus on eksperimentaalselt kontrollitud.           
     Välja on toodud ka lühikene esitus teaduse ajaloo põhilistest etappidest. Teaduse ajalugu 
on küll tunduvalt palju lühem, kui religiooni ajalugu, kuid teaduse algmed ulatusid ikkagi juba 
Kristuse eelsesse aega. Teadus on ju inimtegevuse üks valdkond, millega tegelevad miljonid 
inimesed üle kogu maailma. Tegemist on samuti inimkonna ühe põhiliseima teadmiste osaga 
religiooni kõrval.              
     Ülitsivilisatsiooniteooria – valdkond käsitleb selliseid nähtusi, mida kogetakse ajusurmas. 
Uuritakse surmalähedaste kogemuste tõelist olemust ja selle võimalikku mõju inimeste 
elutegevusele. Tegemist on sellise mõistusliku tsivilisatsiooni arengu taseme uurimise ja 
kirjeldamisega, mida peetakse ( siin ) mõistusliku elu kõrgeimaks elutegevuseks kogu 
Universumis, sest selles efektiivsemaid või arenenumaid elutegevusi ei ole suudetud avastada 
ega luua. Selle valdkonna põhiliseks teesiks on see, et inimene on võimeline  eksisteerima  ka 
9 
 
ilma füüsilise kehata. Ajus olevad neuronipopulatsioonide aktiivsuste võnkumised muutuvad 
inimese ajusurma korral elektromagnetlaineteks, mis eralduvad aju ruumist. Elektromagnet- 
väljal baseeruvad teadvus ja psüühika ei sõltu enam närvitegevuse arengust. Teadvuse 
eraldumine närvikoest põhineb kahel põhiprintsiibil. Esiteks on ajus muutuvad väljad, mis 
füüsika seaduste järgi on võimelised eksisteerima elektromagnetlainetena. Teine printsiip 
tulenebki sellest esimesest printsiibist: teadvus eksisteerib elektromagnetlainena ( väljana ), 
mille võnkumise füüsikalised parameetrid vastavad ajus olevate neuronipopulatsioonide 
võnke parameetritele. See tähendab seda, et kui aju töö põhines suuremas osas rütmidele, siis 
sellest lähtuvalt põhineb teadvuse funktsioneerimine elektromagnetväljas ka 
elektromagnetlaine võnke rütmidele.           
     Uus füüsiline vorm annab inimesele palju võimalusi, mis bioloogiline keha suuteline ei 
ole. Näiteks keha välises olekus on inimesel võimalik lennata ja vabalt läbida füüsilisi 
kehasid. Samuti on võimalik telepaatia ja psühhokinees, olla nähtamatu ja näha läbi füüsiliste 
kehade.            
     Selline uus inimese füüsiline keha muudab ainelisest maailmast sõltumatuks. Näiteks 
inimese põhivajadused nagu toit, jook , magamine,  eluase  jne ilmnevad ainult siis, kui inimene 
omab bioloogilist keha. Kuid vajadus nende järele kaob, kui inimene eksisteerib 
energiaväljana. Seni aga võimaldab just  majandustegevus tagada inimeste põhivajadusi 
teenuste ja kaupade vormis. See tähendab seda, et majandusliku tegevusega võimaldatakse 
inimestele teenuste ja kaupade jaotust, tootmist, vahetust ja tarbimist. See on tänapäeva 
maailma üks üldisemaid ja levinumaid inimtegevuse liike. Igasuguse riigi rahva elatamise ja 
arengu võimalusi võimaldab just riigi majandus. Riigi majandus hõlmab väga paljude 
inimeste tegevusalasid. Nendeks võib olla näiteks inimeste hariduse tagamine, elamute 
ülesehitamine ja nende kütmine, arstiabi võimaldamine, kultuuri toetamine , inimeste toitmise 
ja rõivaste tagamine jne. Inimühiskonnas toodavad kaupasid ja võimaldavad teenuseid 
enamasti ettevõtted ja erinevad asutused. Need ongi majandusega otseselt seotud. Majandusel 
on olemas ka erinevaid nö. majandusharusid. See tuleneb sellest, et paljude ettevõtete 
toodetavad kaubad on omavahel sarnased ja teenused, mida need ettevõtted võimaldavad, on 
samuti sarnased. Näiteks võib olla taimekasvatus, loomakasvatus , masinatööstus, 
tekstiilitööstus, energeetika , haridus , turism jne.  Majandusharud jaotatakse primaarseteks-, 
sekundaarseteks- ja tertsiaarseteks sektoriteks. Primaarne sektor hõlmab selliseid ettevõtteid 
ja asutusi , mis tegelevad tooraine kätte  saamisega  loodusest. Sekundaarne  sektor töötleb 
loodusest saadud toorainet ja tertsiaarne  sektor osutab inimestele erinevaid teenuseid.    
     Antud teooria on ühtlasi ka aluseks kogu religiooni käsitlusele. Näiteks Piibli Uues 
Testamendis on Jeesus Kristus kõnelnud nõnda: „Ärge  olge mures oma elu pärast, mida süüa 
ja mida juua, ega oma ihu pärast, millega riietuda. Eks elu ole enam kui toidus ja ihu enam 
kui riided? Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega pane kokku aitadesse ja teie 
taevane  Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam kui nemad? Aga kes teie seast võib 
muretsemisega oma pikkusele ühegi küünra jätkata? Ja miks te muretsete riietuse pärast? 
Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad; nad ei tee tööd ega ketra. Ometi ma ütlen teile, 
et Saalomongi kõiges oma hiilguses ei ole olnud nõnda ehitud kui üks nendest ! Kui nüüd 
Jumal rohtu väljal, mis täna on ja homme  ahju visatakse , nõnda ehib, kas siis mitte palju 
enam teid, teie nõdrausulised. Ärge siis olge mures, küsides: „Mida me sööme? Mida me 
joome ? Millega me riietume?“ Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et 
te seda kõike vajate. Ent  otsige  esiti Jumala riiki ja Tema õigust, siis seda kõike antakse teile 
pealegi! Ärge siis olge mures homse pärast, sest küll homne päev muretseb enese eest. Igale 
päevale saab küllalt omast vaevast!“ Toidu, vee ja oma elu pärast ei pea inimene muretsema 
siis, kui inimene eksisteerib ilma füüsilise kehata. Elu ilma füüsilise kehata sarnanebki kui elu 
Jumala riigis. Ülitsivilisatsiooniteooria õpetus on kahtlemata mingisugusel varjatud kujul 
Piiblis olemas.  
10 
 
 
Multiversumi teooria            
 
 
     Multiversumi valdkond käsitleb sellist Universumi osa, mille päritolu ei ole looduslik, vaid 
on mõistuse ( aju ) poolt loodud. Universum jaguneb suures mastaabis kaheks: maailm, mille 
taga on loodusjõud ise, ja maailm, mille loojaks on aga mõistus ( teadvus ). Nii et on olemas 
looduslik maailm ja mõistuslik maailm. Mõistuslik maailm on mõistuse poolt loodud ja 
looduslik maailm on aga loodusseaduste poolt loodud. Kõik, mis üldse olemas on, moodustab 
Universumi. Multiversumi moodustab aga kogu mõistuse  loome  – mõistuse poolt loodud 
maailm. Tegemist on siis nagu multiversumi teooriaga. Multiversum on ( reeglina ) ajas 
pidevas muutumises ja arenemises. Kuid Universum ise on aga väga pika aja jooksul kogu 
aeg üsna ühetaoline. See on üldiselt nii. Multiversumil ei ole looduslikku päritolu ja ei saagi 
olla. Selle põhjustajaks on ju mõistus – intelligents.            
     Kunst on samuti inimtegevuse üks osasid, millega tegelevad miljonid inimesed üle kogu 
maailma. Uuritakse seda, et kuidas toimuvad loomeprotsessid inimajus ja uuritakse 
inimkultuuri ajalugu ning selle erinevaid vorme. Teadvuse olemasolu võimaldab selles ka 
loomeprotsesside eksisteerimist. Inimkultuur on suhteliselt üsna keerukas. Selle tegevus 
toimub enamasti läbi keele ehk märgisüsteemi abil. J. Lotman määratles kultuuri kui kõike 
seda, mis ei ole geneetiliselt päritav. See tähendab ka seda, et ka loomadel esineb kultuur, kuid 
inimkultuur on kahtlemata kõige rohkem diferentseerunud. Kultuur on tehisliku päritoluga. 
See tähendab seda, et selle loojaks on aju. Väga kõrge teadvuse diferentseerumisega kaasneb 
enamasti kultuuri olemasolu. Nii on seda näiteks inimolenditega. Kui aga inimkond peaks 
kunagi kontakti  astuma  maaväliste tsivilisatsioonidega, siis kultuur ei piirdu enam ainult 
inimestega.           
    
 
 
Ajamasina tehnoloogia 
 
 
     Nagu nimigi juba näitab, on tegemist tehnoloogiaga, mis võimaldab teleportreeruda ajas ja 
ruumis. Vastav tehnoloogia võimaldab liikuda ajas ja teleportreeruda ruumis. Ajas on 
võimalik liikuda ( minevikku, olevikus või tulevikku ) ainult siis, kui ollakse ise ajast väljas. 
Füüsika seisukohalt tähendab see seda, et ajarändur peab olema sellises aegruumi piirkonnas, 
kus aeg on aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus on lõpmatult 
vähenenud. See avaldub näiteks siis, kui ületatakse valguse kiirus vaakumis, sest mida 
lähemale keha kiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda enam aeg aegleneb ja keha 
pikkus lüheneb. Kuid selline aegruumi piirkond on näiteks ka mustade aukude tsentrites. 
Taolises aegruumi piirkonnas olles ei allu inimene enam Universumi kosmoloogilisele 
paisumisele, sest Universumi  paisumine avaldub kahe ruumipunkti vahelise kauguse 
suurenemisega ( see tähendab seda, et  galaktikad  eemalduvad üksteisest seda kiiremini, mida 
enam kaugemal nad üksteisest on ). Võimalikuks osutub ajas liikumine, mis on oma olemuselt 
ruumis liikumine, sest aeg ja ruum ei saa eksisteerida teineteisest lahus. Tegemist on valdavalt 
kõrgemat füüsikat sisalduva valdkonnaga. Kuid üldisemalt etendab ajamasina tehnoloogia 
Maailmataju jaoks just teadusliku uurimismeetodi  ja andmete ( teooriate ) tõestuse rolli. See 
tähendab seda, et paljud nähtused looduses või inimajaloos on võimalik tõestada ja ümber 
lükata ainult ajas liikumise teel. Võiks isegi nii öelda, et mitte ükski ajaloo kroonika ei suuda 
asendada  ajamasina tehnoloogiat.                
 
11 
 
 
 
 
Joonis 9 Ajas rändamine on võimalik ainult siis, kui ollakse ajast väljas. 
http://i.livescience.com/images/i/000/020/311/iFF/speed-tunnel-110923.jpg?1316807778 
 
 
     Ajamasina  loomisega  kaasneb suur läbimurre ka teistes valdkondades. Näiteks kui 
võimalikuks osutub ajas rändamine, siis ilma  prognoosimine  muutub ülitäpseks. Reaalse ajas 
rändamisega kaasneb ka ajaloo teaduse uus vorm. See tähendab seda, et tekib täiesti uus 
uurimismeetod . Ajalugu õpime tundma nüüd hoopis uutmoodi. Näiteks ajas rändamine 
võimaldab uurida ka tuleviku ajalugu. Ajas rändamist on võimalik kasutada ka 
kriminalistikas.              
 
 
 
Joonis 10 Ajamasina tehnoloogiaga on otseselt seotud järgmised regioonid : Universumi 
füüsika, holograafia, religioon ja ülitsivilisatsiooniteooria. Ülejäänud regioonid on 
ajamasinaga kaudsemalt  seotud, kuid need regioonid on seotud eelnevate valdkondadega. 
 
 
     All järgnevalt ongi välja toodud ajamasina tehnoloogia otstarve Maailmataju erinevate 
osade jaoks.               
 
     Universumi füüsika – Universumi füüsikaline olemus järeldub otseselt ajas rändamise 
füüsikateooriast. See tähendab seda, et kui me ajas liikuda ei oska või seda me ei mõista, siis 
Universumi täielikku füüsikalist mõistmist ei saa olla. Füüsika areng jäi pikka aega kinni 
12 
 
kvantmehaanika ja relatiivsusteooria näilisesse müstikasse. Ajas rändamise teooria on nende 
kahe teooria edasiarendus ja ka nende „ühendteooria“. Ajamasina loomine on füüsika 
edasiseks arenemiseks sama oluline nagu seda oli 19. sajandi lõpus avastatud valguse kiiruse 
konstantsus vaakumis. Maailmataju projekti jaoks on oluline mõista seda, et mis on 
Universumi füüsikaline olemus ja see tuleb välja just ajas rändamise teooriast.                 
     Holograafia – kuna ajas liikumine on võimalik, siis osutub võimalikuks ka läbida ülisuuri 
vahemaid Universumis väga väikese aja jooksul. See võimaldab näha kosmilisi objekte oma 
silmaga. Näiteks on võimalik galaktikate vahelisi rände teostada. Ajamasinast on võimalik 
tulevikus välja aretada kosmosetehnoloogiaid. Kosmoses liikumine näitab inimesele 
Universumit vahetult, mitte vahendatult.  
     Unisoofia – Unisoofias käsitletav eriline teadvuse vorm esineb ka surmalähedastes 
kogemustes. Seda kinnitavad inimeste ütlused. Kuid nende psüühiliste nähtuste olemasolu 
kinnitaksid sellised paranormaalsed nähtused, mille korral näevad inimesed vaime või 
kummitusi. See tähendab seda, et kui surmalähedased kogemused ei ole aju illusioonid ja 
inimene on võimeline oma kehast väljuma, siis peaksid eksisteerima ka poltergeisti ja 
kummituste nähtused. Nende olemasolus on omakorda võimalik ajas rändamise teel 
tuvastada. Nii on võimalik ka Unisoofias käsitletavaid psüühika  aspekte  tõestada, sest 
unisoofilises psühholoogias käsitletav teadvuse seisund sarnaneb surmalähedaste kogemuste 
korral kogetava teadvuse vormiga. Kuid näiteks Unisoofias käsitletavad aja ja ruumi taju 
ilmnevad inimesel just ajas rändamise korral. Näiteks kui inimene liigub reaalselt ajas tagasi 
oma lapsepõlve või teleportreerub ruumis. See tähendab seda, et ajas liikumisega on võimalik 
tõestada ja lähemalt uurida selliseid taju ilminguid .                     
     Teadvus – surmalähedaste kogemuste ja vaimude olemasolu tõestamine „põrmustaks“ 
peaaegu kõik tänapäeval tuntud teadvuse teooriad. See tõestaks, et teadvus ei ole 
neurobioloogiline nähtus, vaid pigem füüsikaline nähtus. See tähendab seda, et teadvuse 
aluseks ei ole neuronaalsed struktuurid ajus, vaid neuronipopulatsioonide aktiivsuste 
võnkumised, mille korral võivad need muutuda elektromagnetlaineteks, mis on võimelised 
inimese surma korral eralduma ajust.              
     Religiooniteooria – ajas rändamise teel on võimalik tuvastada paranormaalsete nähtuste 
olemasolu. Samuti on võimalik kinnitada ka tulnukate tegevusi planeet Maal. See tähendab ka 
seda, et kõik nimetatud ja kirjeldatud sündmused, mida on antud valdkonnas esitatud, on 
võimalik ajas liikumise teel kinnitada.  Niisamuti ka tulnukate poolt teostatud inimröövid, 
mida inimesed ( tunnistajad ) on aegade jooksul väitnud. Nende sündmuste kirjeldused ei ole 
pandud siia lihtsalt niisama. Kui on teada sündmuse toimumise aeg ja koht, siis on võimalik 
sündmuse eksisteerimine  tõestada. Tegemist on „ajaloolise kroonikaga“, milles teadlased on 
seni „põhjendamatult“ kahelnud. Need nähtused on jäänud seni inimteadusele kättesaamatuks. 
Maaväline mõistus ise on soovinud enda olemasolu inimteaduse eest varjata. See aga 
omakorda tõestaks Maailmatajus käsitletavat religiooni. Sellepärast ei ole religiooni 
valdkonnas esitatud informatsioon  tuletatud argumenteerimise teel, mis on muidu teoreetilise 
teadusliku informatsiooni aluseks. Info on kirja pandud postulaadi vormis. Vastava valdkonna 
teabe allikaid siin ei avalikustata. Näiteks üheks põhjuseks võib tuua allika kaitse ( 
ebaadekvaatse ja liigse  kriitilise  teadusliku analüüsi eest ). Selles mõttes ei ole usaldatud 
traditsioonilist teaduslikku käsitlust, sest seda ei luba faktid. Fakte siin aga peamiselt ei 
esitata, sest selle tühimiku täidab ära just ajas liikumise võimalus. See tähendab seda, et siin 
esitatud informatsiooni on võimalik tõestada ( leida kinnitust ) ainult ajas rändamise teel või 
siis, kui tulnukad ise oma teod inimestele paljastaksid.  
     Teadus – ajas liikudes on võimalik näha tulevikus aset leidvaid teaduse saavutusi.  Ajama - 
sinaga on võimalik näha seda, et kuhu teadus areneb. Teaduse ( ja ka tehnoloogia ) 
evolutsiooni kontekstist lähtudes on teada seda, et mida aeg edasi, seda enam areneb teadus ja 
tehnoloogia. See tähendab ka seda, et näiteks tulevikus loodavad tehnoloogiad ja arenev 
13 
 
teadus tunduvad ( ja ainult tunduvad ) praeguse aja teadusele selgelt ulmelised ja ehk isegi 
vastuvõtmatud. Näiteks 16 sajandi mõtlevale inimesele tundub praegu kasutatav 
kosmosetehnoloogia ilmselgelt ( ja ehk isegi naeruväärselt ) liiga ulmeliselt. Kuid selles 
peitubki teaduse erakordne evolutsiooni iseloomujoon – tuleviku tehnoloogiad tunduvad 
praegu meile maagilised ( kuigi need tegelikult seda ei ole ). Teaduse ja tehnoloogia 
arengufaaside vahetumine ajas on pöördumatud – areng toimub ikka „täiuslikuma“ maailma 
suunas. Kuid teaduse ja tehnoloogia arenemisega käib tihedalt kaasas ka inimühiskonna 
moraalne ning eetiline areng. Näiteks transpordi ülikiire areng tõi kaasa ülemaailmse 
globaliseerumise, mis mõjutab maailma majandust ja poliitikat veel tänase päevani. Kuid kõik 
see tähendab ka seda, et tulevikus loodavad tehnoloogiad ja nendest tulenevaid mõjusid 
inimühiskonna eetilisele, moraalsele ning ideoloogilisele ruumile võib osutuda 
vastuvõtmatuks praeguse aja maailmale.                      
     Ülitsivilisatsiooniteooria – ajas rändamise teel on võimalik tuvastada selliste 
paranormaalsete nähtuste olemasolu, mille korral näevad inimesed vaime või kummitusi. 
Need aga kinnitaksid seda, et teadvus on võimeline eksisteerima ka ilma füüsilise ajuta. 
Inimesed on juba tuhandeid aastaid näinud vaime. Kuid sellisel juhul oleks „vaime“ või 
„kummitusi“ võimalik ka eksperimentaalselt uurida. Seni on paranormaalsete nähtuste vallas 
läbi viidud uurimused näidanud, et „vaimud“ emiteerivad endast nõrka elektromagnetvälja. 
Need kinnitaksid teesi, et teadvus eksisteerib pärast ajusurma just elektromagnetkiirgusena. 
Surmalähedaste kogemuste reaalne olemasolu oleksid tõestatud. Ja järelikult kehtiksid ka 
antud teooria arusaamad. Kuid antud teooria kehtivuse tõestusi on võimalik saada ka 
teistmoodi. Näiteks siis kui ajamasinaga liikuda inimkonna kaugesse tulevikku ja näha seda, 
et kas tsivilisatsiooni arengu lõppfaas on ikka tõepoolest selline nagu on kirjeldatud antud 
teoorias. Sellisel juhul saaks vääramatult teada antud teooria õigsuse kohta.  
     Multiversum – ajas liikudes on võimalik näha minevikus ja tulevikus asetleidvaid 
kultuurinähtusi. Kultuur on ju läbi aegade erinev. Multiversumit on võimalik sellisel juhul 
näha läbi erinevate aegade. Ajas tagasi liikudes oleks võimalik näha ka seda, et kuidas 
hakkasid kõndima esimesed inimahvid ja kuidas võeti kasutusele tuli. Näeksime oma enda 
silmadega inimkultuuride tekkimist ja  arenemist .               
 
     Kuna reaalne ajas rändamine võimaldab teaduses ( ja üldse ) üsna palju teooriaid tõestada 
ja ümber lükata, siis sellest tulenevalt jaguneb kogu Maailmataju omakorda teoreetiliseks 
osaks ( esitatavad ideed, hüpoteesid, teooriad ) ja praktiliseks osaks ( ajas rändamise teel on 
võimalik leida kinnitust paljudele erinevatele teooriatele ). Võib ka nii tõlgendada, et antud 
kirjanduslik teos on kui Maailmataju teoreetiline osa ja ajas rändamise tehnoloogia on kui 
selle tehniline osa. Tehniline osa selles mõttes, et paljusid esitatud ideid või kirjeldatud 
nähtusi oleks inimesel võimalik ka reaalselt näha või teostada ja paljudel juhtudel võimaldab 
seda just reaalne ajas rändamine. Vaata järgmist joonist:               
 
Joonis 11 Kõik Maailmataju osad ja harud on seotud ajas rändamisega. Peaaegu kõiki 
Maailmataju osasid on võimalik tõestada ajas rändamise teel. 
 
 
 
14 
 
     Maailmataju põhiliseimad teesid           
 
 
     Järgnevalt vaatame lähemalt neid teooriaid, mis on Maailmataju põhilisteks teesideks. Ilma 
nendeta ei eksisteeriks kogu käesolev teos. Järgnevalt väljatoodud põhilised teesid määravad 
kogu Maailmataju tõelise olemuse ja selle struktuuri. Need on antud teose kõige olulisemad 
informatsiooni seosed, mis ka iseloomustavad Maailmataju.                       
 
 
 
     Maailmataju üheks põhiliseks teooriaks on see, et mõistuslike tsivilisatsioonide kõige 
kõrgem arengutase Universumis on seotud eluvormide enda füüsilise keha ja teadvuse 
seisundi muutumisega:               
Joonis 12  Eufooriline  teadvusseisund ja 
„mittemateriaalne“ keha on aluseks mõistusliku 
elutegevuse kõrgeimale  arengutasemele . 
 
Näiteks indiviidi teadvuslik olek on praegusel ajal elavate inimeste omast tunduvalt erinev. 
Tajutakse maailma „uutmoodi“ ja sellest tulenevalt tekib uus ja  imetabane  teadvuse seisund. 
See on enamasti üldine armastuse ( ülima õndsuse ) seisund, mida kogetakse ka 
surmalähedaste kogemuste korral. Unisoofia valdkond annab meile sellest väga täpse 
ülevaate. Kuid peale uue ja teistsuguse teadvuse seisundi, omab eluvorm ka uut „füüsilist 
keha“. Sellisel juhul eksisteerib isend ainult elektriväljana – sõltumata aju närvitegevuse 
arengust. See tähendab seda, et selline bioloogiline keha, mis esineb näiteks planeet Maal 
elavatel olenditel, puudub. Sellised „välja-olendid“ näevad välja ainult valgusena. Need on 
kui valgusolendid, mida on samuti nähtud surmalähedastes kogemustes. Näiteks kosmoses on 
inimese kõige paremaks eksisteerimiseks just kehast väljas olles. Seda sellepärast, et siis ei 
pea inimesed kandma skafandreid ja vältima kosmoses olles kiirgust. Kuid kõigest sellest on 
täpsemalt kirja pandud ülitsivilisatsiooniteooria valdkonnas, mis on omakorda aluseks 
religiooni valdkonnale.          
 
15 
 
Joonis 13 Teadvuse eksisteerimiseks ei pea 
tegelikult olema aju. 
 
http://media.photobucket.com/image/near%20death%20experience%20light/LovingEnergies/AstralPictures/Astraltravel-1.gif 
 
     Kuid need kaks asjaolu on peamisteks alusteks Universumi kõige arenenumatele 
tsivilisatsioonidele, sest see tuleb välja maaväliste tsivilisatsioonide elutegevusest planeedil 
Maa ( vaata religiooni valdkonda ) ja sellisest elutegevusest ei ole avastatud elu kõrgemaid 
faase. Iga mõistusliku tsivilisatsiooni areng Universumis, kaasaarvatud ka Maal elav 
inimkond, on suunatud just antud käsitletavale elutegevuse tasemele. Seda näitavad 
teaduslikud  uuringud, mis on kirja pandud religiooni valdkonnas.            
  
 
 
     Kogu Maailmataju kõige põhiliseim „tuum“ seisneb selles, et kuidas tekib Universumi 
füüsikaseaduste järgi teadvus ja mis see Universum ( ning ka see teadvus ) ise oma olemuselt 
on. Maailmataju käsitleb teadvuse olemuse ja Universumi olemuse vahekorda. Näiteks 
Universumi füüsikaline olemus seisneb selles, et Universumit ei ole tegelikult olemas. On 
olemas kaks peamist põhjust arvata, et miks Universumit ei ole tegelikult olemas. Esiteks on 
see, et tänapäeva füüsikaseadused ei anna meile vastust Universumi olemuse küsimusele ( nii 
nagu ei anna  neuroteadus  teadvuse olemuse küsimusele ). Näiteks mis on aeg, ruum või mass? 
Ja teiseks on see, et Universumi olemus tuleb välja ajas rändamisest. See näitab seda, et aega 
tegelikult ei eksisteeri. Kogu aeg eksisteerib korraga. Minevik , olevik ja tulevik on suhtelised 
mõisted, sest see sõltub ajast, milles inimene parajasti viibib. Kogu aeg sarnaneb videomagne-
tofoni kassetile salvestatud kujutisega. Universumi mitte-eksisteerimine tähendab seda, et 
kõik, mida me elu jooksul näeme ja kogeme, on tegelikult  illusioon , mida pole olemas. See 
tuleb otseselt välja ajas rändamise füüsikateooriast, mis on ka vastavas valdkonnas kirja 
pandud. Kuid sellises „olematuses“ tekkiv teadvus on tegelikult looduse suur ime ja kui seda 
tõeliselt tajuda, siis on võimalik tunda enneolematut õndsust.        
Joonis 14 Suur ime seisneb meie olemasolus. Selle 
võlgneme me teadvuse olemasolule, kuid teadvuse 
eksisteerimiseks on vaja loodusseadusi. 
http://assets4.bigthink.com/system/idea_thumbnails/47672/original/brain%20internet%20SS.jpg?1348433212 
 
Inimese teadvuse päritolu on looduslik, mitte tehislik . Kuid kui inimese taju tunnetab enda 
teadvuse seost Universumi reaalse olemusega, siis sellest tekibki tal uus ja imetabane 
teadvuslik seisund, millest on täpsemalt kirjas Unisoofia valdkonnas. See on üldine 
„armastuse ja õndsuse seisund“, mille üheks esinemisvormiks on meditsiinis teada ja tuntud 
16 
 
surmalähedased kogemused. Kuid nagu juba varem öeldud tekib see arusaamast ( tajumisest, 
tunnetusest ), et inimese enda teadvuse olemasolu Universumis on tegelikult tohutult suur  
ime. See ime seisneb selles, et kuidas loodusseadustest tuleneb inimese enda teadvuse 
eksisteerimine. Loodusseadused ise on tegelikult just „olematuse päritoluga“ ( s.t. loodus- 
seadused on pärit olematusest ), sest nüüdisaegne Universumi füüsika järeldub suuresti just 
ajas rändamise füüsikateooriast, millest järeldub see, et Universumit ei ole tegelikult olemas.                              
 
 
Joonis 15 Selleks, et inimene oleks üldse võimeline kogeda psüühika ilminguid, mis on 
kirjeldatud unisoofilises psühholoogias ja näha kaunist ning säravat Universumit, on vaja 
teadvuse olemasolu. Kuid teadvuse eksisteerimiseks on vaja aga füüsika seadusi, mille järgi 
või mille baasil kujuneb välja teadvus. Nendeks on näiteks elektromagnetjõud, mis ilmnevad 
neuronstruktuurides. Kuid omakorda füüsika seaduste olemasolu korral on vaja eelkõige 
Universumi enda olemasolu.       
 
 
Joonis 16 Evolutsioonilised protsessid on toimunud eluta looduses, elusas looduses ja ka 
inimühiskonnas. Seepärast eristataksegi järgmist nelja evolutsioonivormi . Alguses oli 
17 
 
Universumi füüsikaline  evolutsioon , mis seisnes selles, et ebapüsivad elementaarosakesed  
moodustasid hiljem püsivaid aatomeid ja molekule. Sellele järgnes keemiline evolutsioon, mis 
seisnes selles, et lihtsad anorgaanilised ained muutusid aja jooksul polümeersete orgaaniliste 
ainete kompleksideks. Sellele järgnes juba bioloogiline evolutsioon, mis seisnes selles, et elu 
areng Maal toimus esimestest elusrakkudest kuni esimese inimeseni. Ja lõpuks esines 
sotsiaalne evolutsioon, mis seisnes inimühiskonna arenemises. Evolutsioonilisi protsesse 
iseloomustab enamasti kindel suund ja pöördumatus. Füüsikaline evolutsioon põhjustas 
keemilise evolutsiooni. Viimase pärast sai aga võimalikuks bioloogiline evolutsioon ja 
bioloogiline areng võimaldas hiljem juba sotsiaalset arengut.          
 
 
 
 
 
18 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
4  Holograafia 
 
 
 
 
 
 
SISUKORD 
1 
Holograafia ................................................................................................................................................................................................................................ 3 
2 
Fotograafiline Universum .......................................................................................................................................................................................................... 4 
3 
Galaktikad .................................................................................................................................................................................................................................. 8 
4 
Taevased udukogud  ................................................................................................................................................................................................................. 34 
5 
Universumi tähed .................................................................................................................................................................................................................... 66 
6 
Mustad augud .......................................................................................................................................................................................................................... 85 
7 
Planeedid  ................................................................................................................................................................................................................................. 94 
KASUTATUD  FOTOD ...................................................................................................................................................................................................................... 129 
 
 
 
 
 
 
 
2 
 
1  Holograafia 
 
     Holograafia  tuleb  kreeka  keelest  holos  (  terve,  kogu,  täis-  )  ja  kreeka  keelest  graphó  (  kirjutan,  kujutan  ).  Universumi  holograafia  või 
holograafiline visioon. See on Universumi visuaalne informatsioon. Pildid sisaldavad visuaalset informatsiooni. Need fotod ei ole illustratiivse 
tähendusega. See valdkond Maailmatajus esindab seda külge, mida iga mõistusega intellekt Universumis peab oma enda silmadega nägema  – 
Universumit ennast. Ilmselt on see ka kõige tähtsam Maailmataju taju liik. Näha reaalselt oma enda silmadega neid Universumi vaateid, mis on 
siin piltidena välja toodud. Oma silm on ju kuningas või üks pilt ütleb rohkem kui  tuhat  sõna. Reaalne Universumi nägemine on kohe kindlasti 
inimese  elus  kõige  tähelepanuväärseim  kogemus,  sündmus.  See  on  võimalik  teostuda  ainult  reaalsete  Universumi  rändudega,  mitte  seda 
kujutledes.  Inimene   tajub   Universumit.  Praegusel  ajal  ei  ole  inimeste  kosmosetehnoloogia  nii  arenenud,  et  inimene  oleks  võimeline  liikuma 
kosmoses  meie   galaktika   ruumist  välja  nii,  et  inimene  näeks  eemalt   Linnutee   galaktikat  nagu  näiteks  meie  kosmonaudid  vaatavad  kosmoses 
eemalt  meie  planeeti  Maad.  Kuid  meie  galaktikat  on  siiski  võimalik  näha  ka  Maa  peal  olles.  Näiteks  talvisel  öisel  ajal  pilvitusse  taevasse 
vaadates näeme selgelt eristuvat meie enda galaktika halot. Selleks aga peab linnadest viibima üsna kaugel, et vältida „valgusreostust“. Linnade 
öine tuledesära häirib tähtede nähtavust maale. See vaade, mis inimesele  avaneb , on väga  lummav  ja vapustavalt võimas. Võiks öelda isegi nii, et 
see tunne on peaaegu  samasugune , mille korral inimene vaatleks enda galaktikat sellest väljaspool olles, kui ta on kosmoses liikunud galaktika 
ruumist väljapoole. Analoogia on nendel kahel aspektil täiesti ilmne. Kosmosetehnoloogia üheks suurimaks probleemiks on see, et kuidas läbida 
suuri vahemaid ruumis väga väikese aja jooksul. Avakosmoses esinevad ju väga suured ruumi mastaabid. Kuid lahendus sellele probleemile on 
tegelikult üllatavalt lihtne – tuleb liikuda ajas. Ajas rändamine võimaldab läbida väga suuri vahemaid ruumis väga väikese aja jooksul. Ja seetõttu 
oleks ajamasina tehnoloogia loomine suur läbimurre ka kosmosetehnoloogias. Kuid kosmoses töötamiseks kasutavad inimesed skafandreid. Neid 
skafandreid  ei  ole  tegelikult  vaja  kasutada,  kui  inimesed  on  suutelised  väljuma  oma  kehadest  ja  eksisteerima  energiaväljadena.  Näiteks  on 
inimesed oma kehadest väljunud UFO pardal viibides.            
     Holograafia, kuid miks mitte  fotograafia ? Seda sellepärast, et alguses oli plaanis teha nendest fotodest  ruumilised  pildid. Kuid asjaolud siiski 
muutusid. Ilmselt alles järgmises trükis teeme nendest fotodest ruumilised pildid. Praegu piirdume siin kahemõõtmeliste fotodega. Kuid ega see 
asja sisu muuda. Tänapäeval on juba olemas ruumilised fotod. Mängitakse isegi kolmemõõtmelisi arvutimänge ja vaadatakse kolmemõõtmelisi 
filme. Kuid kolmemõõtmelisi skulptuure veel nii laialt kasutusel ei ole. Just neid nimetatakse sageli hologrammideks. Kuid virtuaalreaalsuseid 
peetakse näiteks arvutimängude tulevikuvõimaluseks, mille korral saab mängija olla „üleni“ mängu sees. Ka seda võimalust on näidanud väga 
paljud ulmefilmid. Seetõttu jagunebki „virtuaalne maailm“ kolmeks dimensiooniks ( nii nagu on ruumil kolm mõõdet ): ruumilised fotod ( ehk 
ühedimensionaalne virtuaalreaalsus ), hologrammid ( ehk kahedimensionaalne virtuaalreaalsus ) ja virtuaalreaalsus ( ehk kolmedimensionaalne 
virtuaalreaalsus ). See tähendab seda, et virtuaalreaalsusel on kolm erinevat vormi, kuid oma olemuselt on need kõik samasugused. 
 
3 
 
2  Fotograafiline Universum 
 
 
     Ilma nägemismeeleta ei oleks astronoomia  teadus võimalik toimida. Astronoomia kasutab nägemismeele kaudu tulevat informatsiooni rohkem 
kui teised teadused kokku. Valgus, mis tuleb kaugetelt tähtedelt, on astronoomidele sama oluline kui fossiilileiud paleontoloogidele või kivimi- 
proovid  geoloogidele.  Kauged   taevakehad   on  meile  paraku  füüsiliselt  kättesaamatud.  Nende  kohta  hangitakse  teadmisi  just  tähtedelt  tuleva 
valguse kaudu. Kauge  taevakeha  heleduse , kuju, asukoha ja värvi kaudu saab teada tema kohta teavet.  
Pilvitul öösel on taevas värvitu ja paistab taevalaotuses tuhanded valged tähed. Kuid kõik tähed ei ole tegelikult võrdselt valged. Näiteks mõnel 
tähel on  pastelne  sinakas,  kollakas  või oranžikas värvitoon. Kuna suvetähe Antarese oranžikas värvitoon jäljendab planeedi Marsi punakat  kuma , 
siis pandi tähele nimeks Antares, mille nimi tähendab Marsi rivaali. Mars tähendab kreeka keeles Arest.  
Universum ise on tegelikult palju värvilisem, kui seda taevast otseselt näha saab. Meie enda silmad ei ole lihtsalt seda võimelised nägema. Nõrk 
tähevalgus ei suuda ergutada meie silma võrk- kesta punase, rohelise ja sinise värvi retseptoreid, sest tal on selleks liiga vähe energiat. Selle tähe 
valgus võib olla sadu tuhandeid valgusaastaid läbi kosmose liikunud. Meie silmades on kolvikesed. Need on rakud, mis  saadavad  värviinfo edasi 
peaaju  nägemiskeskusesse  ja  seal  luuakse  sellest  värviline  pilt.  Kepikestekujulised  rakud  on  aga  tundlikumad.  Need  suudavad  ka  öösel  vastu 
võtta footoneid ja loob meile mustvalge pildi.                            
     Suured  teleskoobid  suuresti võimendavad valgust.  Ilma selleta me neid värve ei näeks. Taeva- kehade värvused annavad teadlastele vihjeid 
nende keemilisest koostisest, temperatuurist, kosmoses  liikumisest  ja kauguse Maast. Kõige loomulikumad värvid on planeetidel. Nende värve 
on kõige lihtsam tõlgendada. Planeedid ise tegelikult ei helenda, vaid nad ainult peegeldavad tähtede valgust. Planeetide värvus sõltub sellest, et 
millist lainepikkust nad  neelavad . Näiteks  Neptuun  ja Uraan on sinakad planeedid. Nende planeetide atmosfääris neelab metaan punast valgust. 
Mars on aga punane planeet, sest selle planeedi pinnases olev roostekarva  raudoksiid  neelab just rohelist valgust. Sama- sugune põhimõte esineb 
ka Maa looduses. Näiteks Maa loodus on enamasti roheline, sest taimedes esinev klorofüll neelab punast valgust. Nii paistavadki lehed rohelised.  
Ka kõrgtemperatuurilistel objektidel esineb värvus ja valgus. Tähe temperatuur tehakse kindlaks just tema värvuse kaudu. Kehade kuumenedes 
muutub enamasti nende värvus. Näiteks raua kuume- nemisel muutub selle värvus kirsspunasest kollakasoranžini. Mida väiksem temperatuur on 
tähel, seda punasem ta välja paistab. Vastupidisel korral on täht sinine. Tähtede populatsioonide värve annavad edasi just galaktikatest tehtud 
värvipildid. Galaktika välises osas on tavaliselt noored tähed. Need on sinaka tooniga ja väga suurte temperatuuridega. Kuid galaktika keskosas 
on enamasti vanemad tähed ( nagu meie täht Päike ). Need on madalama temperatuuriga ja paistavad välja kollasemad.  
     Kõige värvilisemad objektid kosmoses on tähtedevahelised helendavast gaasist pilved . Näiteks neoongaas muutub erkkollaseks, kui see juhtub 
elektriseeruma. Teised gaasid on helendusmisel igaüks oma värvi. Värvivarjundid on küllastatud ja väga selged ning puhtad. Kosmoses leiduvad 
gaasid  ergastuvad  magnetväljades,  UV-kiirguses  ja  siis,  kui  mõni  täht  plahvatab  ja  selle  lööklaine  gaasi  helendama  sunnib,  põrgates  sellega 
4 
 
kokku. Kõik värvused on tingitud keemiliste elementide olemasolust Universumis. Näiteks hapnik  helendab  sügavsiniselt, lämmastik roheliselt, 
väävel kollaselt jne. Kuid  vesinik helendab kas punaselt või roheliselt, sõltuvalt sellest, et milline on vesiniku energiatase .  
     Kosmose  objektidest  näeme palju värvilisi pilte. Kuid selle saamiseks hangitakse energiat elek- tromagnetilise spektri kogu nähtavast osast. 
Värvipildid  saadakse  peamiselt  kolme  erineva  värvi  kombineerimisel.  Näiteks  punane,  roheline  ja  sinine  on  kolm  põhivärvust.  Kõik  teised 
värvused on nende kolme värvi kombinatsioon. Erinevaid värvusi võib olla isegi miljoneid. Et aga saada värvide puhtust ja originaalsust  leiutas  
1930.  aastal  värvifilmitööstus  Technicolor  selleks  vastava   tehno -  loogia.  Läbi  punase,  rohelise  ja  sinise  filtri  säriti  korraga  kolm  mustvalget 
filmirulli . Seejärel lasti mustvalged filmid läbi samasuguste värvifiltrite. Pärast seda trükiti need korraga ühele värvifilmile.  
Niimoodi   sooritavad  ka  kosmost  fotografeerides  kaamerad.  Pilte   sooritatakse   läbi  erinevate  värvifiltrite.  Enamasti  pannakse  kokku  täielik 
loomulike  värvide  spekter.  Seda  saadakse  siis,  kui  mõdasid  filtreid  kasutatakse  kohakuti.  Kuid   astronoomid   kasutavad  ka  mingite  kindlate 
valgussa- gedustele häälestatuid filtreid. Sellisel juhul kasutatakse pikkusühikut nimega ongström. Üks ongström on üks kümnemiljondik meetrit. 
Näiteks Päikese aktiivsetes piirkondades olev vesinik helendab lainepikkusel 6562 ongströmi. Filtrid võivad näidata ka struktuure detailsemalt. 
Selleks nad blokeerivad ülearuseid lainepikkusi.                  
     Kosmosekaameratel on enamasti kümneid värvifiltreid. Just selliste kaameratega on saadud kõige paremad fotod. Näiteks kosmoseteleskoobil 
Hubble´il  on  olemas  täiustatud  ülevaatekaamera,  samuti  ka  marsikulguri  kaamerad,  kosmosejaama   Cassini   kaamera  Saturnil  jne.  Need  on 
kaamerad tegemaks teaduslikku tööd. Need filtrid jagavad valguse värvid väga täpselt.               
     Fototöötlusega  ühendatakse  kogu  selline  informatsioon  kujutiseks.  Teaduslik  ja   esteetiline   foto  oma  olemuselt  tegelikult  väga  ei  erinegi. 
Igasugune foto peab ( võimaluse korral ) sisaldama värvitoone  mustast  kuni valgeni. See tähendab seda, et esindatud peab olema täielik spektri 
skaala. Fotode värve uuritakse ja analüüsitakse juba teaduslikult, et saada detailidest üha rohkem infot.  
Kuid digitaalfotograafia kasutusele võtuga hakati kosmosepiltidele lisama ka tehisvärve. See sai alguse 1970. aastal. Näiteks erinevaid värvitoone 
anti  hallidele  värvidele.  Kuid  need  fotod  ei  kaotanud  oma  väärtust.  Nad  omasid  sellegipoolest  teaduslikku  infot,  mida  siis  astronoomid  ana- 
lüüsida said. 1980. aastail tehti väga palju kosmosepilte. Tänapäeva arvutitöötlus suudab töödelda veelgi keerulisemat digitaalset pilditöötlust. 
Värvitoone määratakse tänapäeval palju täpsemalt, kui seda aastakümneid tagasi teha sai.  
     Kuid foto koostamine vajab subjektiivset tõlgendamist ja lähenemist. Enamasti koostatakse kosmosepilt  teleskoobi  abiga või  saadetakse  pilt 
otse kosmoseaparaadist Maale. Näiteks arvati kunagi seda, et Jupiteri ammooniumi jääkristallidest pilved peaksid olema valged. Arvati ka seda, 
et Marsi atmosfäär on samuti sinaka tooniga nii nagu Maa atmosfääri korral. Kuid hiljem selgus, et Marsi atmosfäär on hoopis roosaka tooniga.  
Universumis on olemas ka selliseid elektromagnetlaineid ( värvivarjundeid ), mis ulatub nähtava valguse lainepikkuste  piirkonnast  väljapoole. 
Näiteks on olemas  infrapunakiirgus  ( mis on põhjustatud soojast tolmust ), raadiolained ( mis levib tähtedevahelises gaasis ), röntgenikiirgus ( 
mis  on  põhjustatud  kõrgtemperatuurilisest  plasmast  ).  Need   kiirgused   on  oma  olemuselt  täpselt  ühesugused  –  elektromagnetlained,  kuid  need 
erinevad oma lainepikkuste poolest.  
     Valgus  on  elektromagnetlaine.  Heli  on  aga  füüsikalise  keskkonna  tiheduse  perioodilise  muutumi-  se  levimine  ruumis.  Nähtav  valgus 
moodustab ainult imetillukese osa kogu elektromagnetlainete skaalast. Kui me ei tea peale nähtava valguse ka teisi elektromagnetlainete pikkusi, 
siis ilmselt ei ole Universumi teaduslik  uurimine  võimalik. Kuid see teeb võimalikuks teleskoopide kasutamine. Kuid raadiolainetel, röntgen- ja 
5 
 
infrapunakiirgusel ei ole meie mõistes värve. Seetõttu antakse neile suvalised värvid, et muuta need kiirgused inimesele siiski nähtavaks. Näiteks 
mõned kosmosepildid on tehtud infrapunakiirguses, millel on erinevad lainepikkused. Seetõttu tehakse nende  lainepikkus - te eristamiseks pikad 
lainepikkused punasteks, keskmised rohelisteks ja väiksed sinisteks toonideks. Sellisena tulevad üsna värvilised pildid. Tehisvärve kasutatakse 
eriti  siis, kui  paljude objektide värvused on ühesugused. Näiteks kui  kõik tähed paistavad kollastena. Peale infrapunakiirguse võib  ka näiteks 
röntgenikiirgust  lasta  paista  värvilisena.  Astronoomias  sisaldavad  kosmosepildid  teadus-likke  fakte.  Inimesed  on  võimelised  kujuteldamatult 
suurt  Universumit  nägema  väga  piiritletult.  Kuid  tänu  teleskoopidele  ja  fotode  arvutitöötluse  tehnoloogiale  on  võimalik  seda  puudust  korvata. 
Nüüdisajal tehakse selliseid kosmosepilte, mida pole mitte kunagi suudetud koostada. Saadud fotod Universumist sisaldavad nii teaduslikke fakte 
kui  ka  esteetilist  ja  emotsionaalset  tooni.  Mida  sügavamale  Universumisse  vaatame,  seda  kaugemal  ruumis  ja  ka  ajas  (  minevikku  )  me  neid 
taevaobjekte näeme.                   
     Alloleval fotol näeme kogu Universumi struktuuri – alates meie Päikesesüsteemist kuni kaugeimate galaktikate superparvedeni. Meie planeet 
Maa  tiirleb  ümber  Päikese.  Päike  tiirleb  ümber  Linnutee  Galaktika   keskme   ja  Galaktika  omakorda  triivib  Universumis  Kohalikus  Galaktika- 
parves. Galaktikad moodustavad parvesid ja need omakorda superparvesid. Joonise on koostanud Kenneth Eward.                  
 
 
 
6 
 
 
7 
 
3  Galaktikad 
 
     Universumis moodustavad tähed  hiiglaslikke  süsteeme, mida nimetatakse galaktikateks. Galaktikad tekivad ja kujunevad välja alles väga pika 
aja jooksul. Nende struktuur on pidevas muutumises.  Gravitatsioon  tõmbab hiiglasliku tolmu- ja gaasipilve kokku, mida leidub tähtede- vahelises 
ruumis. Gravitatsioon on galaktikate loojaks.  Galaktikaid  hoiab koos ka gravitatsioon, kuid samas tõmbab see ka üksteisele lähemale. Enamasti 
galaktikad suurenevad siis, kui nad lähenevad üksteisele ja ühinevad. Kuid ka galaktikad ise moodustavad veel  suuremaid  süsteeme kui tähed. 
Gravitatsioon loob galaktikate parvi. Näiteks Linnutee galaktika kuulub galaktika parve, mida nimetatakse Kohalikuks Grupiks. Selles aga esineb 
ainult  kolm  tosinat  galaktikat.  Universumi  galaktikad  on  väga  erinevates  suurustes.  Näiteks  hiidgalaktikates  võib  olla  isegi  rohkem  kui  kolm 
tuhat miljardit tähte, kui arvestada ka tekkejärgus olevaid tähti. Kuid kõige väiksemates galaktikates esineb vähemalt umbes paarsada tuhat tähte. 
Linnutee galaktikas eksisteerib umbes 150 – 200 miljardit tähte. Galaktikad esinevad enamasti kolmel põhilisel vormil. Näiteks ovaalsete pallide 
sarnased  galaktikad  on  elliptilised.  Enamasti  on  need  galaktikad  ka  kõige  suuremad.  Spiraalgalaktikatel  on  keskosas  mõhn  ja  kettas  õhemad 
kõverduvad harud. Näiteks meie oma Linnutee galaktika on spiraalgalaktika. Galaktikaid, millede kuju puuduvad, nimetatakse korrapäratuteks 
galaktikateks.  Need  galaktikad  on  enamasti  väikesed  ja  nendes  sisaldub  enamasti  ka  vähe  tähti.  Spiraalgalaktikad  liituvad  üksteisega  ja 
moodustavad niimoodi elliptilisi galaktikaid.                      
 
8 
 
 
9 
 
 
 
10 
 
 
 
11 
 
 
12 
 
 
 
13 
 
 
14 
 
 
15 
 
 
16 
 
 
17 
 
 
18 
 
 
19 
 
 
20 
 
 
 
 
21 
 
 
22 
 
 
23 
 
 
24 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
25 
 
 
26 
 
 
27 
 
28 
 
 
29 
 
30 
 
31 
 
32 
 
 
 
33 
 
4  Taevased udukogud 
 
     Kosmos ei ole tegelikult päris tühi nagu ta esmapilgul paistab. Seda täidab tähtedevaheline aine, mis koosneb gaaside ( peamiselt vesiniku ja 
heeliumi ) ja tolmu ( peamiselt süsiniku ja räni )  segust .  See gaaside ja tolmu  segu on enamasti tähtede ja galaktikate toormaterjaliks. Nende 
tihenemisel moodustuvad gaasi- ja tolmupilved ning neid nimetatakse udukogudeks. Udu ja pilve tähistab ladina keelne nimi nebula, mis on ka 
rahvusvaheliselt tuntud. Ühes ainsas udukogus võib tekkida sadu tuhandeid tähti. Ka  udukogusid  liigitatakse nii nagu galaktikaid, kuid ainult nii, 
kuidas  nad  parajasti  välja  näevad.  Näiteks   pimedas   öötaevas  ei  paista  tumedate   udude   tihedad   kompaktsed   pilved.  Need  tumedad  udupilved 
tõkestavad enda taga olevate tähtede või helendavate gaaside valgust. Selle järgi neid kindlaks tehaksegi. Kuid on olemas ka heledaid udusid. 
Peegeldavad  udud  peegeldavad  tähevalgust.  Gaasimolekulide  kiirgus  paneb  emissioonudusid  seestpoolt  helendama.  Neid  gaasimolekule 
ergutavad  tähed,  mis  asetsevad  parajasti  udukogude  sees.  Uued  tähed  sünnivad  udukogude  materjalist.  Tähed  sünnivad  udukogudes,  kus 
moodustuvad  tumedad  tombud  ehk  gloobulid.  Need  tihenevad  kokku  varisemiseni,  sest  gravitatsioon  tõmbab  seda  aina  ligi.  Enamasti  nii 
sünnivadki uued tähed. Emissioonudud ilmnevad tähtede sündimise ajal, kuid neid helendavaid udukogusid esineb ka tähtede surma ajal. Neid 
nimetatakse planetaarseteks ududeks. Näiteks  surev  täht paiskab ilmaruumi gaasi ja tolmu ning nendest moodustuvadki planetaarsed udud. Nii 
toimub ka pärast meie Päikese  eluea  lõppu, kuid seda alles umbes viie miljardi aasta pärast.                     
 
34 
 
 
35 
 
 
36 
 
          
37 
 
 
38 
 
 
39 
 
 
40 
 
 
41 
 
 
42 
 
 
43 
 
 
44 
 
 
45 
 
 
46 
 
 
47 
 
 
48 
 
 
49 
 
 
50 
 
 
51 
 
 
52 
 
 
 
53 
 
 
54 
 
 
55 
 
 
56 
 
 
57 
 
 
58 
 
 
59 
 
 
60 
 
 
61 
 
 
62 
 
 
63 
 
 
64 
 
 
 
65 
 
5  Universumi tähed 
   
     Tähed on energiat ja kiirgust genereerivad gaasikerad. Ka meie Päike on täht. Tähed esinevad peaaegu ükskõik millistes mõõtudes. Näiteks 
vähem kui kümnendik meie Päikese massist võivad esineda punased kääbustähed. Kuid näiteks Päikese massist sadu või isegi tuhandeid kordi 
suuremad on ülihiidude massid. Linnutee galaktikas esinevad enamasti just punased kääbused. Seda, et kui suure massiga on täht, määrab tähe 
eluaja ja ka lõpu. Mass väljendab keha  ainehulka . Näiteks mida suurem on tähel mass, seda kuumemalt ja heledamalt täht põleb. Tähe põlemise 
ajal esinevad termotuumareaktsioonid, mille käigus muutuvad aatomituumad. Tähtede värvus sõltub samuti temperatuurist. Näiteks sinised tähed 
on  kõige  kuumemad,  mis  on  rohkem  kui  25  000  kraadi.  Kuid  nendest  kuumemad  on  sinised  ülihiiud,  sest  nendes  põleb  vesinik  kiiremini. 
Punased  tähed  on  kõige  väiksema  temperatuuriga,  mis  ulatub  alla  3200  kraadi.  Paljud  tähed  on  aga   kollased   –  nagu  meie  Päike.  Tähe  eluea 
pikkuse  määrab  samuti  tähe  mass.  Näiteks  suurema  massiga  tähed  põlevad  kiiremini  ja  seega  kustuvad  nad  kiiresti  ära.  Aeglasemalt  põlevad 
tähed  ehk  madalama  temperatuuriga  tähed  elavad  palju  kauem.  Tähed  moodustavad  tähtede  parvi,  mis  liigitatakse  kahte  rühma.  Näiteks 
hajusparvi moodustavad noored tähed. Need on üsna väikesed ja struktuurilt hõredad. Kuid kerasparvi moodustavad juba vanemad tähed. Nende 
kuju  on juba kindlamad. Tähtede hajusparved olid aga üsna hõredad ja ebakindla struktuuriga. Seda põhjustab nõrk  gravitatsiooniväli,  mis ei 
suuda  tähti  koos  hoida.  Galaktikate  perifeerias  võib  esineda  tähtede  hajusparvi.  Näiteks  spiraalgalaktikate  harudes  või  elliptiliste  galaktikate 
välisserval.  Tähtede  kerasparved  on  aga  hajusparvede  omast  palju  suuremad  ulatudes  100  000  kuni  miljoni  täheni.  Enamasti  on  nad 
kerakujulised . Kerasparved esinevad enamasti galaktikate keskosas. Neid peetakse Universumi ühtedeks vanimateks struktuurideks. Nad ei liigu 
kaasa galaktikate üldise pöörlemisega, vaid liiguvad ümber galaktika keskme omaenda  orbiidil.                 
 
66 
 
 
67 
 
 
 
68 
 
 
 
69 
 
 
70 
 
 
71 
 
 
72 
 
 
73 
 
 
74 
 
 
75 
 
 
76 
 
 
 
 
77 
 
 
78 
 
 
79 
 
 
80 
 
 
81 
 
 
82 
 
83 
 
 
 
84 
 
6  Mustad augud 
 
     Mustad  augud  on  aegruumi  piirkonnad,  kus  aeg  ja  ruum  on  lakanud  eksisteerimast.  Must  auk  avaldub  ainult  gravitatsioonis,  mille 
külgetõmbejõud  on  niivõrd  suur,  et  isegi  valgus  ei  pääse  sealt  välja.  Mustad  augud  sünnivad  pärast  tähtede  surma.  Kui  massiivsel  tähel  saab 
tuumkütus otsa, plahvatab ta supernoovana. Mustad augud sünnivad surevatest tähtedest siis, kui nende tähtede massid ületavad vähemalt kolm 
korda meie Päikese massi. Musta  augu  tihedus on lõpmata suur ja tekkinud auk on aga väga väike.  Aegruum  on musta aegu ümber kõverdunud 
lausa lõpmatuseni. Kõik, mis musta  auku   kukub , ei pääse sealt enam kunagi välja. Musta auku ümbritseb nn sündmuste  horisont ,  mis on seda 
suurem, mida massiivsem on must auk. Musta augu keskel asub singulaarsus, mis on lõpmata väike. Kõik, mis ületab musta auku sisenemisel 
sündmuste  horisondi,  ei  pääse  enam  sealt  kunagi  välja.  Sellepärast,  et  selleks  on  vaja  valguse  kiirusest  suuremat  kiirust,  mis  ei  ole  muidugi 
reaalne.  Valguse  kiirus  vaakumis  on  ju  piirkiirus  looduses.  Teleskoobid  ei  ole  võimelised  nägema  ainet,  mis  asub  musta  augu  sündmuste 
horisondi lähedal. Musta augu tsentris näib aeg olevat peatunud, sest gravitatsioon aeglustab aja liikumist. Seda efekti on teleskoobid vaadelnud.  
     
 
 
 
85 
 
 
86 
 
 
87 
 
 
88 
 
 
 
 
89 
 
90 
 
 
 
91 
 
 
92 
 
93 
 
 
 
 
7  Planeedid 
     Vanaaja  astronoomid  täheldasid  Jupiteri,   Marssi ,  Veenust  ja  Saturni  valguspunktidena,  mis  liiguvad  ümber  tähtede.  Seepärast  tulebki  sõna 
„planeet“  kreeka  keelest,  mis  tähendab  hulkuvat  tähte.  Kuid  teleskoobiga  avastati  Uraan  ja  Neptuun.  Planeedid  sünnivad  pärast  tähtede 
sündimist. Näiteks tähed ju sünnivad tihedates gaasi ja tolmu udupilvedes. Tähe kujunemisel tekib tema ümber lapik tolmuketas. Selle pöörleva 
tolmuketta ajal sünnivadki planeedid. Selline tolmuketas moodustabki planeete. See koosneb väga väikestest ainekübemetest. Enamasti saavadki 
tähesüsteemid sellest  alguse  – ka meie Päikesesüsteem.  Planeedid, mille  pinnad on üsna  tahked ,  moodustuvad  ketta  siseosas. Seal  koosnevad 
tolmukübemed  enamasti  magneesiumist,  ränist  ja  rauast.  Kuid  gaasilised   hiidplaneedid   moodustuvad  ketta  välimises  osas.  Seal  esinevad 
aineterad  on  palju  kordi  suuremad,  mis  koosnevad  enamasti  jäätunud  veest,  ammooniumist  ja  metaanist.  Need  osakesed  põrkuvad  üksteisega 
kokku.  Nad  liiguvad  väikese  kiirusega  kokku  ja  liituvad  suuremateks   osadeks .  Mida  suurem  osa  kokku  moodustub,  seda  kiiremini  kasvab 
gravitatsioonijõud ja seda kiiremini hakkab ainet juurde tulema. Niimoodi võib planeet valmis saada umbes saja või paarisaja  miljoni aastaga.                     
 
94 
 
 
 
 
95 
 
 
96 
 
 
 
 
97 
 
 
 
 
98 
 
 
99 
 
 
100 
 
 
101 
 
 
102 
 
 
103 
 
 
104 
 
 
105 
 
 
106 
 
 
107 
 
 
108 
 
 
109 
 
 
110 
 
 
111 
 
 
112 
 
 
113 
 
 
114 
 
 
115 
 
 
116 
 
 
117 
 
 
118 
 
 
119 
 
 
120 
 
 
121 
 
 
122 
 
 
123 
 
 
124 
 
 
125 
 
 
126 
 
 
 
 
127 
 
 
 
 
128 
 
 
KASUTATUD  FOTOD 
 
Esitatud pildid Universumist on võetud järgmistel interneti aadressidel: 
http://www.spacetelescope.org/images/ 
http://www.spacetelescope.org/videos/ 
 
 
Nende fotode ja videode kasutamise õiguse kohta saab lugeda ja kontrollida järgmisel interneti aadressil:   
http://www.spacetelescope.org/copyright/ 
 
 
 
 
129 
 
  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
130