Ideid multiuniversumi olemusest (0)

 
Tartu Tamme Gümnaasium 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Angela Peeb 
 
Ideid multiuniversumi olemusest 
Uurimistöö  
  
 
 
 
 
 
 
Juhendaja   Tanel Liira, füüsikaõpetaja 
 
 
 
 
 
 
 
Tartu, 2013 
 
 
2. Sisukord 
 
1.  Sissejuhatus ......................................................................................................... 3 
2.  Üldine  kosmoloogia  tänapäeval ............................................................................ 5 
2.1 Üldrelatiivsusteooria ........................................................................................... 5 
2.2  Kvantmehaanika  ................................................................................................ 6 
2.3 Teooriate ühendamine ....................................................................................... 7 
3.  Multiversumite tüübid ............................................................................................ 9 
3.1Lapiteki  multiversum  ........................................................................................... 9 
3.2  Inflatsiooniline  multiversum .............................................................................. 14 
3.3 Multiversumi kaheksa tüüpi .............................................................................. 18 
4.  Kasutatud metoodika .......................................................................................... 22 
4.1  Valim  ................................................................................................................ 22 
4.2 Meetod ............................................................................................................. 22 
5. Tulemused ............................................................................................................. 23 
5.1 Tänapäeva kosmoloogia .................................................................................. 23 
5.2 Multiversumite erinevad tüübid ......................................................................... 24 
5.3 Vastused uurimisküsimustele ........................................................................... 25 
5.4  Diskussioon  ...................................................................................................... 25 
6.  Kokkuvõte ........................................................................................................... 27 
7.  Summary ............................................................................................................ 28 
8.  Kasutatud allikad ................................................................................................ 29 
9.  Lisad ................................................................................................................... 31 
Lisa 1.  Intervjuu  ...................................................................................................... 31 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 2 
 
1. Sissejuhatus 
 
Multiuniversum   on  üks  paljudest  tänapäeva  teaduse  poolt  püstitatud  küsimustest. 
See  on  seda  põnevam,  et  tänapäeva  tehnika  ei  ole  võimeline  tuvastama  selle 
olemasolu  ning  mitte  keegi  või  mitte  miski  vähemalt  antud  hetkel  ei  suuda  esitada 
piisavalt head vastuargumenti, et kinnitada selle teooria absurdsust. Veel  mõni aeg 
tagasi  räägiti  sellisest  väljavaatest  ainult  ulmekirjanduses  ja  fantaasiat  täis 
raamatutes.  Tänaseks  päevaks  on  paljud  teooriad  pälvinud  nii  mõnegi  tuntud 
teadlase  huvi.  Uuritakse  erinevaid  võimalusi  ning  proovitakse  neid  seletada 
matemaatika  ja füüsika abil. Palju on neid, kes  arvavad , et multiuniversumi teooriad 
on puhas fantaasiavili, kuid on ka neid, kes usuvad teisiti.  
 
Viimasel  ajal  võib  internetist  leida  üha  rohkem  multiuniversumi  teooria  kohta  käivat 
informatsiooni.  Antud  töös  tahab  autor  leida erinevaid  võimalusi  teiste  universumite 
eksistentsi  võimalikkuse  kohta.  Muus  seas  otsitakse  antud  töös  vastust  ka 
küsimustele,  kust  multiuniversumi  teooriad  alguse  said    ning  mille  abil  on  võimalik 
neid tõestada. Selle käigus selgitatakse lühidalt kosmose olemust ning universumis 
toimuvat,  otsitakse   teooriaid   teistest  universumitest  ning  analüüsitakse  mõnda 
tõenäolisemat  neist  põhjalikumalt.  Töö  käib  peamiselt  kirjanduse  ning  intervjuuga. 
Seejuures  kasutab  autor  Brian  Greene  raamatut  „The   Hidden   Reality:   Parallel  
Universes  and  the   Deep    Laws   of  the   Cosmo ”(2011,  USA).  Samuti  mõned  artiklid 
tuntud teadusajakirjadest ning kasutusele tuleb ka  NASA  andmebaas.  
 
Õpilastöö peamiseks eesmärgiks on välja selgitada ja anda ülevaade faktidest, mis 
tõestavad erinevaid teooriaid või lükkavad neid ümber.  Teema valik olenes suuresti 
põnevusest  ja  teadmatusest,  tõelisest  soovist,  midagi  uurida  ja   milleski   paremini 
selgusele  jõuda.  Soov  avardada  silmaringi  ning  näha  võimalusi,  mis  esmapilgul 
tunduvad  utoopilistena,  kuid  võivad  ühel päeval  tulevikus  siiski  kinnitust leida.  Mitte 
midagi  ei  muutuks,  kui  tuleks  välja,  et  kõik  see  on   fantaasia ,  kuid  vastasel  korral 
ootaks  teadust  ees   revolutsioon .  Kõik,  mida   inimkond   seni  on  pidanud  õigeks,  võib 
ühe  hetkega  muutuda  valeks.  Enamikule  tuntud   teadlane    Albert    Einstein   oli 
veendunud,  et  maailmaruum  on  lõplik.  Ta  ei  uskunud,  et  ruumi   tekkib   kogu  aeg 
juurde  ning   universum   suureneb.  Tema  jutule  läinud  füüsikud,  kes  tõestasid 
vastupidist,  said  Einsteini  põlguse  osaliseks.  Hiljem,  kui  mees  taas   arvutusi   oli 
 
3 
vaadanud,  pidi  ta  siiski  leppima,  et  universum   paisub   üha   suuremaks .  Üks  kõige 
geniaalsemaid teadlasi Maa ajaloos oli  eksinud , mis näitab ainult seda, et milleski ei 
tohi kahelda ning meid ei vii edasi ainult tarkus, vaid ka lihtne uudishimu. Ühtlasi on 
teema  ka  võrdlemisi  uudne  ning  Eestis  ei  ole  kedagi,  kes  otseselt  ainult 
multiuniversumi  teooriatega  tegeleks.  See  tähendab  ka  seda,  et  Eestis  teist  sama 
teema kohta tehtud uurimustööd pole.  
 
Õpilastöö  jaguneb   neljaks   osaks.  Esimesena  annab  töö  autor  ülevaate  üldistest 
teadmistest  kosmoloogia  kohta  ja  selgitab   teemaga   seotud  tänapäeval  tuntud 
teadmisi.  
 
Teises  osas  tahab  autor  välja  tuua  erinevaid  leitud  teooriaid  ning  mõnda 
tõenäolisemat või usutavamat selgitada  pikemalt  ja arusaadavamalt.  
 
Kolmandas osas on välja toodud järeldused ja diskussioon.  
 
Õpilastöö  viimane  osa  sisaldab  kokkuvõtet,  millele  järgneb  inglisekeelne  resümee, 
kasutatud kirjanduse  loetelu , allikad ning vajalikud lisad. 
 
Antud  töö  eesmärgiks on  välja  selgitada  faktid,  mis  tõestavad  teooriat  või lükkavad 
selle  ümber.  Peamiselt  püstitan  oma  töös  kolm  olulisemat  küsimust.  Milliste 
meetodide   abil  saab  multiuniversumi  teooriat  selgitada?  Millised  on  teooria  kohta 
käivad faktid? Kust multiuniversumi teooria pärineb? 
 
Töö autor soovib tänada juhendajat Tanel Liirat, kes oli töö valmimisel suureks abiks.  
  
 
 
 
 
 
 
 
 4 
 
2. Üldine kosmoloogia tänapäeval 
Aegade  algusest  peale  on  inimest  painanud  üks  küsimus:  kust  me  tuleme?  See 
küsimus  on  saanud  tänaseks  päevaks  palju vastuseid.  Ometigi  ei  saa  keegi  nende 
õigsuses kindel olla või veel vähem, neid kontrollida. Maailm on äärmiselt keerukas 
ja põnev, nagu ka inimene. Kuna inimene on oma loomult uudishimulik, siis peab ta 
maailma pideval  uurima  ning  seletama . Oma tulemusi tahab ta jagada  teistega  ning 
nende veenmiseks on vaja oma teooriaid tõestada. Selleks ongi väljatöötatud teadus, 
mille eesmärgiks on vähendada teadmatust ja kui vähegi võimalik, siis ka ennustada 
tulevat. 
 
Kõik  sai  alguse  Suurest  Paugust.  Raamatu  „Esimesed  kolm  minutit:  arutlus 
universumi  tekkimisest“  järgi  on  see  hüpoteetiline  sündmus,  mis  leidis   teadlaste  
arvutuste põhjal  aset  umbes  13,7  ±  0,2  miljardit  aastat  tagasi (Palgi,  Sapar, 1988). 
Suur   pauk   pani  alguse  ka  meie  universumile  ning  selle  all  mõistetakse  kosmost  ja 
maailmaruumi.  Sajandeid  kestnud  uurimused,  mille  algatasid  kreeka  filosoofid,  on 
andnud  tulemuseks  fakti  –  universum  muutub  kogu  aeg  suuremaks.  On  neid,  kes 
väidavad,  et  universum  paisub   igavesti ,  kuid  teised  ennustavad,  et  lõpp  saabub 
sama  suure   pauguga   kui  algus.  Täna  tunneme  universumi  tänu  füüsika   suurkuju  
Albert Einsteini loodud üldrelatiivsusele (Universumi tulevik, 1999). 
2.1 Üldrelatiivsusteooria 
Einsteini ülerelatiivsusteooria räägib valemite keeles lugejaile loo universumi makro-
organismide käitumisest ning toob välja  seoseid  aja, ruumi ning gravitatsiooni vahel. 
Mees  ei  leidnud  enda  küsimustele  vastusteid  eelnevatest   teooriatest   ning  lõi 
vastused ise. Enne ei olnud selge seegi, kas  gravitatsioon  on lähimõju või kaugmõju 
(Järv, 1992). 
 
Kaugmõju  puhul  mõjutavad  kehad  üksteist  ilma  mingisuguse  vahendajata.  Kuna 
olemasolevad Newtoni seadused ei sisalda aega, siis peaks mõju olema silmapilkne, 
seda füüsika aga veel ei tunne ning hetkel ka ei tunnista. Samas ei saa  mainimata 
jätta ka tõsiasja, et Newtoni seadused olid taevaga heas kooskõlas. Lähimõju puhul 
oleks  olemas  gravitatsiooniväli.  See  oleks  reaalne  objekt,  mis  täidaks  ruumi  ning 
kannaks  mõju  edasi.  See  mõju  leviks  punktist  A  punkti  B  lõpliku  kiirusega  ehk 
valguskiirusega (Valli, 2005). 
 
 
5 
Enne  Einsteini  elas  mees  nimega   Isaac   Newton,  kellest  sai  teadlane  õuna  pärast, 
mis talle pähe kukkus. Tavaliselt karjataks inimene „AIA!“, kuid tema ütles arvatavasti 
midagi  sellist:  „Miks?“.  Järgnenud   uurimisel   avastas  ta  gravitatsiooni.  Einstein,  kes 
aastaid  hiljem  tema  tööle  tugines,  julges  Newtoni  sõnastustes  kahelda.  Ta  alustas 
sellest, et näitas, kuidas inertne mass ja raske mass on võrdsed. Olgu veel öeldud, et 
inertne  mass  väljendab  keha  võimet  säilitada  oma   liikumiskiirus   ning  raske  mass 
väljendab keha võimet enda poole tõmmata teisi kehasid. Einstein tahtis ka tõestada, 
et inerts on gravitatsiooniga põhimõtte poolest sama asi (Nahkur, 2010). 
 
Tõestamise  käigus  tekkis  ekvivalentsus  printsiip.  Nimelt  olevat  Einsteiline  pähe 
tulnud  kummaline  idee,  mida  tuntakse  nime  all  „Einsteini  lift“.  Kui  näiteks  inimene 
langeks   vabalt  maapinna  poole,  siis  ta  ei  tunneks  oma  kaalu.  Antud  hetkel  ei  ole 
vahet,  kas  rääkida  inimesest  või  kosmoselaevast  –  tulemus  oleks  ikka  sama 
(Jaaniste,  1999).  See  viib  meid  üldrelatiivsusteooriani,  mis  tabab  kaks  geniaalset 
ideed ühe korraga: 
 
1.  Gravitatsioon  on  aeg-ruumi  kõverus,  seega  aeg-ruumi  omadus.  Ettekujutust 
kaugmõjust  ega  lähimõjust  pole  enam  vaja.  Gravitatsioon  kui  aeg-ruumi 
omadus  seletab,  miks  gravitatsiooni  mõju  levib  silmapilkselt.  Gravitatsiooni-
teooria on füüsikaline  geomeetria . 
 
2.   Lokaalne   ekvivalentsuse  printsiip  koos  aegruumi  kõverusega  võimaldab 
esitada kõik füüsika võrrandid ühesugustena kõigis taustsüsteemides. 
 
Nende kahe abil võib sõnastada printsiibi: Nähtuste kirjeldamise seisukohalt on kõik 
taustsüsteemid samaväärsed (Nahkur, 2012). 
2.2 Kvantmehaanika 
Hoolimata  kvantmehaanika  uudsusest  on  see  juba  pälvinud  uhke  staatuse  –  üks 
füüsika  põhisammastest.  Kvantmehaanikas  tegeldakse  peamiselt  mikro-osakeste 
käitumise uurimisega.  See annab võimaluse erinevaid osakesi täpsemini kirjeldada. 
Lihtsamalt  öeldes  vaieldakse  selle  teooriaga  üldrelatiivsusele  vastu,  sest  antud 
teoorias ei saa olla selliseid punkte, mille tihedus on lõpmatu (Järv, 1992). 
 
 6 
 
Kvantmehaanika arendati välja vajadusest seletada osakesi täpsemalt. Selle ajalugu 
on olnud üsnagi keerukas. Esimesed kvantteooriad olid mõneti algelised ning tehtud 
eksperimente  ei suudetud omavahel kokku viia ja sobivusse saada. Kvantnähtustele 
andis  esimest  korda  ühte   seletuse   Louis  de  Brogli,  kelle  teooria  järgi  on  osakestel 
laineiseloom ning lainel osakesteiseloom. See jäi ka  viimaseks  teooraks, mis liigitati 
vanade  kvantteooriate  hulka,  sest  see  ei  võimaldanud  täpseid  ennustusi.  Moodne 
kvantmehaanika  sai  alguse  1925.  aastal,  mil   Planck ,  Heisenberg  ning  Jordan 
formuleerisid  maatriksmehaanika.  Mõni  kuu  hiljem  pani   Erwin   Schrödinger  kirja 
Schrödingeri  võrrandi  ning  mõned  aastad  hiljem  kinnitati,  et  mõlemad  lähenemised 
on matemaatiliselt samaväärsed. Sellele järgnes Heisenbergi määramatuse printsiip. 
Sellest  ajast  peale  on  olnud  pidev  soov  ühendada  kvantmehaanikat 
üldrelatiivsusteooriaga. 
 
Peale  tõenäosuse,  et  mingi  teatud  osake  on  teatud  ajahetkel  teatud  kohas,  on  ka 
määramatuse  printsiip  väga  oluline.  Selle  kohaselt  ei  saa  füüsikaliste  suuruste 
paarid,  näiteks   impulss   ja  asukoht,  olla  korraga  määratud.  Lihtsamalt  öeldes  pole 
olemas sellist olekut, kus mõlemal füüsikalisel suurusel oleks korraga olemas kindel 
ja täpne väärtus (Ballentine, 1970). 
2.3 Teooriate ühendamine 
Aastakümneid  on  teadlased  vaevanud  pead  kvantmehaanika  ning  üldrelatiivsuse 
ühendamisega. On kõlanud: „Nüüd on see meil käes!“, kuid iga selline ütlus on olnud 
hõiskamine  enne  õhtut.  Probleem  teooriate  ühendamises  seisneb  nende   erinevas  
ülesehituses.  Üks  on  rajatud  klassikalise   mehaanika   printsiipidele,  kuid  teine  kvant 
printsiipidele. 
 
Ühendamaks  neid  teooriaid,  on  vaja   esmalt   vastavusse  viia  teised  vastasmõjud. 
Tänapäeval  tuntakse  neist  nelja:  tugev  vastastikmõju,  nõrk  vastastikmõju, 
elektromagnetiline vastastikmõju ning gravitatsiooniline vastasmõju (Järv, 1992). 
 
Tugev  vastastikmõju  on  see  jõud,  mis  hoiab  koos  neid  osakesi,  millest  koosnevad 
neutronid  ja  prootonid  ehk kvarke. Elektromagnetiline vastastikmõju võtab kokku kõik 
elektrilised  ja  magnetilised  jõud, sest neid ei saa vaadelda eraldi. Nõrk vastastikmõju 
tingib  raskete  osakeste  lagunemise  kergemateks.  Viimaseks  on  gravitatsioonijõud, 
 
7 
mis  mõjub  kahe  keha  vahel  vastavalt   massile   (Ainsaar,  1996).  Inimkonnal  on 
tänaseks  õnnestunud  ühendada  neist  kolm.  Idee  seisneb  selles,  et  kui  on  piisavalt 
palju  energiat,  siis  muutuvad  need  kolm  ühe  jõu  erinevateks  aspektideks.  Seda 
protsessi ei saa kunagi kinnitada ega kontrollida, sest nii suurt kogust energiat ei ole 
võimalik toota. Ainuke, kus see olla võis, oli ülivarajane universum (Järv, 1992). 
 
Nüüd  on  vaja  ühendada  nende  hulka  veel  gravitatsioon.  Sellega  seoses  tekkib 
probleem,  sest  Einstein  ei   arvestanud   kvantosakest  põhimõtet.  Esmalt  peaks 
Einsteini  teooriad  ümber  töötama.  Tema  teooriate  ümber  kirjutamine  tooks  kaasa 
hiiglaslikud  muudatused.  Nimelt  võimaldaksid  need  sellisel  juhul  väita,  et  mustad 
augud ei olegi tegelikult nii mustad ning universum oleks enesega piirduv. See viibki 
antud töö põhimõtte juurde – ka multiuniversumid oleksid siis olemas. (Järv, 1992). 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 8 
 
3. Multiversumite tüübid  
3.1 Lapiteki multiversum 
Antud  peatükk  sisaldab  infot,  mis  pärineb  tervenisti  Brian  Greene  raamatust  „The 
Hidden Reality: Parallel Universes and the Deep Laws of the Cosmo”(2011, USA). 
Universumi tähendus on aegade jooksul palju muutunud. Nüüd on selles sõnal veel 
üks oluline tähendus, mis  viitab  kaugetele ja kättesaamatutele  aladele . See muidugi 
tähendab,  et  meie  universum  ei  ole  ainuke.  Sellisel  juhul  räägitakse  paralleel 
maailmadest, 
paralleel 
universumitest, 
paljudest 
universumitest, 
alternatiiv  
universumitest, megauniversumist, multiuniversumist. Ükskõik, millist sõna parasjagu 
kasutada, ikka tähendab see  sedasama  – peale meie universumi on olemas ka teisi 
universumeid.  On teooriaid, mis väidavad, et teised universumid asuvad meie omast 
väga  kaugel  –  aja  või ruumi  väljavenitatud  osades.  Teiste  hüpoteeside  kohaselt  on 
nad vaid millimeetrite kaugusel üksteisest ning ka meist. Osad  teoreetikud  usuvad, et 
füüsikaseadused  on  igas  universumis  samad,  mõned  jälle  pole  selles  nii  kindlad. 
Kolmas osa väidab hoopis seda, et esineb mõlemaid variante. 
 
Nüüdseks  juba  tuntud  ning  kümnendeid  uuritud  kvantmehaanika  annab  võimaluse 
arendada  välja  üks  multiuniversumi  teooriatest.  Uurides  lähemalt  kvantmehaanika 
„reaalsust“,  olles  seda  õppinud  ning  lahti  mõtestamisega  vaeva  näinud,  ei  suuda 
teadlased tänapäevalgi veel selgitada fakti, miks kaks samasugust aatomit samades 
tingimustest  erinevalt  käituvad  või  mille pärast  saab  reaalsuseks  vaid  üks  võimalus 
paljudest  teistest.  Üks  kõige  säravamaid  ideid,  mis  nende  probleemide 
lahendamiseks  pakuti,  oli  ühtlasi  ka  üks  esimesi.  Pakuti  paralleel  universumeid. 
Matemaatilised  arusaamad  kvantfüüsikast  – vähemalt  osa  neist  –  väidavad,  et  kõik 
võimalikud  võimalused  juhtuvad.  Võttes  seda  teooriat  tõena,  siis  järeldub  sellest 
järgmine:  üks  osake  võib  olla  siin  ja  teine  seal,  seega  on  üks   samasugune   osake 
ühes  universumis,  tema  koopia  teises.  Nõnda  oleks  siis  ka  teiste  osakestega  ja 
osakeste  kogumitega.  Igas  universumis  oleks  identne  koopia  Teist  ja  töö  autorist 
ning  ülejäänud  maailmast.  Koopiad  oleksid  tunnistajaks  tegudele,  mõtlemisele  ja 
otsustamisele. Iga koopia arvaks, et  reaalsus , kus tema eksisteerib, on ainuõige.  
 
Selleks,  et  asja  põhimõttest  aru  saada,  on  vaja  pikemat  selgitust.  Kuskil  kauges 
kosmoses  on  keegi  töö   autoriga   täpselt  samasugune,  kes  istub  hetkel  samamoodi 
 
9 
ning kirjutab seda sama tööd ning kelle näpud liigavad arvutiklaviatuuril täpselt sama 
kiirusega.  Samas  hoopis  teisel  pool  kosmost  on  teine  töö  autoriga identne inimene, 
kes  sööb  või  mängib  väljas  palli.  Mõnes  kolmandas  kohas  on  aga  hoopis  sellised 
olendid, kes ei ole just kõige paremini välja kukkunud ja kelle sarnast ei tahaks mitte 
keegi  pimedal  tänaval kohata. Tõde on see, et tegelikult ei kohtagi. Põhjus on väga 
lihtne  –  nad  elavad  nii  kaugel,  et  isegi  valgusel  ei  ole  veel  olnud  aeg  sinna 
jõudmiseks. Valgus on teatavasti levinud alates Suurest Paugust ning kui valgus pole 
suutnud  sellist  ruumilist  avarust  ületada,  siis  ei  suudaks  seda  mitte  keegi  oma  elu 
jooksul. Põhilised füüsikaseadused ise nendivad fakti, et kui  kosmos  oleks lõpmatult 
suur, siis oleks see  koduks lõpmatutele teistele universumitele, millest mõned oleksid 
meie   omaga   identsed,  teised  jällegi  erinevad  ning  osadel  puuduks  elu  sootuks. 
Asumaks teoreetilisele teele nende maailmade poole, peab esmalt selgitama vajaliku 
kosmoloogia  raamistikku,  mis  selgitab  uurimuse  pärinemist  ja  evolutsiooni  terves 
kosmoses. 
 
Selleks  meheks,  kes  seletas,  kuidas  Einsteini  üldrelatiivsusvalemid  toovad  kaasa 
Loomise  loo  uue  stsenaariumi,  oli  Georges  Lemaitre.  „Sinu  matemaatika  on  õige, 
aga  füüsika  jälestusväärne,“vastas  Einstein  talle  selle  peale.  Vaadates  Lemaitre 
arvutusi,  sai  universum  alguse  ühes  väikesest  uskumatult  tihedast  kübemest,  mida 
tema  ise  on  kutsunud  „põlis  kübemeks“.  See  kübe  hakkas   paisuma   ning lõpuks  sai 
sellest kõik, mida me tänapäeval tunneme: Päike, Maa,  asteroidid , tähed ja nii edasi. 
Tol  korral  ei  olnud  üldrelatiivsuse  isa  veel  valmis   selliseks   avastuseks  ning  seletas 
maailmale,  et  loodud  arvutused  olid  täis  vigu.  Viga  tõesti  oli,  kuid  hoopis  Einsteini 
arvamuses.  See  füüsika  suurfiguur  uskus,  et  universum  on  suurim  võimalikest 
skaaladest,   igavene ,  korras  ja  muutumatu.  Alles  pärast   kuut   aastat   vaatas   Einstein 
Lemaitre  arvutused  taas üle  ja  kongressil,  kus  Lemaitre  esitas  veel detailsema  ning 
parema  teooria,  pidi  Einsteingi  tunnistama,  et  oli  sel  korral  tõesti  eksinud.  Suur 
teadlane   tunnistas   oma  eksimust  sõnadega: „See  on  kõige ilusam  ja  kõige  rohkem 
rahuldust  pakkuvam  Loomise  seletus,  mis  ma  kunagi   kuulnud   olen.“  Kuigi  Lemaitre 
on üldsusele tundmatu, siis teaduse jaoks on just tema Suure Paugu isa.  
 
Eelnevalt  sai   mainitud ,  et  Suure  Paugu  teooria  põhines  Einsteini  üldrelatiivsus 
valemitel.  Ta  püstitas  enda  jaoks  küsimuse,  millele  iga  inimene  just  ei  mõtle.  Mees 
tahtis  teada,  miks  on  võimalik,  et  Päike,  mis  asub  Maast  ligikaudu  149,6  ×  106 
 
10 
 
kilomeetri kaugusel, saab seda planeeti mõjutada läbi praktiliselt tühja ruumi. Nende 
kahe  vahel ei  ole  mitte  mingit   ahelat   või  nööri,  millega  nad  üksteist  ohjata  saaksid. 
Lihtsamalt väljendades tahtis Einstein teada, kuidas gravitatsiooni mõju rakendub. 
 
Kohe  üsna  Einsteini  uuringute  alguses,  sai  ta  aru   millestki   tähtsast.  Ruum,  mis 
alguses paistab tühjana, ei olegi tegelikult tühi – selles on ruum. Selline järeldus viis 
Einsteini mõttele, et ehk on ruum ise gravitatsiooni vahendajaks. Piltlikult öeldes võib 
kujutleda  marmorkuuli,  mis   veereb   marmorist  laual.  See  on  sile  ning   tasane .  Kuul 
veereks  seal  sirgjooneliselt.  Nüüd,  kui  laud  muuta  konarlikuks  ja  ebaühtlaseks,  siis 
kuulikese  trajektoor  muutuks  oluliselt,  sest  see  oleks  mõjutatud  konarluste  poolt. 
Einstein uskus, et sama põhimõtte kehtib ka ruumi kohta. Täiesti sile laud on nagu 
tühi  ruum,  mis  annab  objektidele  võimaluse   liikuda   sirgjooneliselt.  Massiivsete 
kehade  mõju  ruumile  on  sama,  mis  lauale  oleks   kuumutamine   –  see  muutuks 
krobeliseks. Päike asub selle kanga ühes kohas ja kõverdab enda ümbrust. Justkui 
oleks  laua  sisse  vajutatud  teine   kuulike ,  mille  ümber  marmorkuul  veerema  hakkab, 
siis tiirleb ka Maa selle sama põhimõtte järgi ümber Päikese. Koos ruumiga moondub 
ka  aeg.  Ruum  on  kolmemõõtmeline,  millest  järeldub,  et  kõik  objektid  on  sellega 
ümbritsetud igast suunast.  
 
Enne  Einsteini  selgitusi,  oli  gravitatsioon  üks  kummaline  ja  salapärane  jõud,  mis 
mingil kummalisel viisil mõjus ühelt kehalt teisele. Pärast tema selgitusi, tuli välja aga 
see,  et  gravitatsioon  on  tegelikult  keskkonna  moonutus,  mida  mõjutavad  erinevad 
objektid  ja  nende  liikumine.  Einsteini  teooria  taandab  gravitatsiooni  aegruumi 
kõverusele.  Tänu  sellele   teooriale   on  võimalik  nutitelefoniga  määrata  GPS’i  abil 
positsiooni. Muu hulgas tõestas Einstein ära ka selle, et meie universum ei saa olla 
muutumatu.  Universum  peab,  kas  suurenema  või  vähenema  ehk  100  miljonit 
valgusaastat mõlemale poole ei saa täna välja näha selline nagu  homme . 
 
Ükski  valem,  mis  leiutatud  on,  ei   heida   valgust  aga  selle,  kas  meie  universum  on 
lõpmatult  suur  või  lõppeb  siiski  kuskil  ära.  Kui  kaaluda  võimalust,  et  kosmos  on 
lõpmatu  ning  seda  uurida,  siis  võib  ilma  vähimagi  pingutuseta  öelda,  et  me  oleme 
üks osa multiversumist ehk osa universumite kollektsioonist. 
 
 
11 
Teooria  lihtsamaks  seletuseks  oleks   taaskord   kergem  alustada  piltlikult.  Planeedil 
Maa  elab  üks  tüdruk  nimega  Imelda,  kes  ei taha  kanda  samasuguseid   riideid   kaks 
korda. Rahuldamaks oma vajadust uute riiete järgi, tellib Imelda endale 500 rohkete 
pärlitega  ning  kaunite  tikanditega  kaunistatud   kleiti   ning  1000  paari  kalleid  disainer 
kingi .  Kandes  iga  päev  ühte  kleiti  ühe  paari  kingadega,  siis  mingil  hetkel  saavad 
erinevad  võimalused  otsa  ja  on  üsnagi  ilmselge,  et   komplektid   hakkavad  korduma. 
500 erinevat kleiti ja 1000 erinevat paari kingi annavad korrutamise  tehte  järel teada, 
et võimalik on moodustada neist 500 000 erinevat  kombinatsiooni . 500 000 päeva on 
ligikaudu   1400   aastat.  See  tähendab,  et  kui  Imelda  elaks  piisavalt  kaua,  siis  oleks 
teda võimalik näha veel samas riietuses , mida ta enne juba kord kandnud on. Imelda, 
keda on õnnistatud väga pika eluaega, jätkab  kleitide  kandmist ning tuleb välja, et ta 
saab  kleite  kanda  lõpmatu  arv   kordi   ja  teda  on  võimalik  näha  sama  riietusega 
lõpmatult  palju,  see  omakorda  tagab  aga  lõpmatu  korduse.  Järelikult  kindla  arvuga 
võimalusi võib lõpmatu arv kordi esineda. Selline on arusaam lõpmatust universumist 
kosmoloogias.  
 
Lõpmatus universumis on enamus alad kättesaamatus kauguses ja neid ei ole näha 
ka  siis,  kui  kasutada  kõige  võimsamaid  teleskoope.  Isegi  kui  valgus  liigub  edasi 
enneolematu  kiirusega,  on  lõputus  universumis  ikkagi  neid  kohti,  kuhu  valgus  pole 
jõudnud. Võiks arvata, et kuna valgus on reisinud 13,7 miljardit valgusaastat, siis nii 
kaugele on võimalik ka näha. Tegelikult see nii ei ole, sest ka kaugemal on objekte, 
mis kiirgavad valgust. Kui meie poolt reisiv valgus saab kokku sealse valgusega, siis 
avardab  see  meie  pilti  veelgi  kaugemale.  Sellest  tulenevalt  on  hetkel  võimalik  näha 
umbes  41  miljardi   valgusaasta   kaugusele.  Seda  piiri  nimetatakse  kosmiliseks 
horisondiks. Kohad, mis selle taha jäävad on arenenud iseseisvalt. Kahemõõtmeliselt 
saab  võrrelda  universumi   suurenemist   hiiglasliku  lapitekiga,  mille  kõik   lapid   on 
ringikujulised.  Iga  ringi  piir  esindab  ühte   kosmilist   horisonti.  Mõeldes,  et  need 
lapikesed  on lõpmatu  ruudu igas  teises  veerus  ja  igas  teises  reas,  siis  saab  kindel 
olla, et nad mitte kunagi üksteisest  aimu  ei saa, sest vahemaa on ületamiseks liiga 
pikk.  
 
Lõpmatult paljude võimaluste olemas olu, ei tähenda veel seda, et on lõpmatult palju 
võimalusi  varieerumiseks.  Kasutades  piltliku  seletust  asja  lihtsustamiseks,  siis 
vaatame  esmalt  tüütut  kärbest  suveööl,  kes  lendab  magaja  toas  ringi.  Mees  on 
 
12 
 
proovinud  kõike,  et  tüütust  kärbsest  lahti  saada  ning  viimase  võimalusena  proovib 
rääkida: „See on piisavalt suur tuba, on palju teisi kohti. Pole mingit põhjust, miks sa 
minu  kõrva  ääres  pead  olema.“  Selle  peale  jääb  kärbes  aga  mõtisklema,  kui  palju 
neid  teisi  kohti  siis  õigupoolest  on.  Inimenegi  hakkab  sellele  mõtlema.   Klassikalises  
universumis  ehk  lõpmatus  universumis  oleks  vastus  lihtne:  lõpmatu  arv  kohti,  kuid 
hetkel  on  vaatluse  all  varieeruvad  võimalused.  Kärbes  võiks  liikuda  kolm  meetrit 
paremale  või  2.5  meetrit  alla  või  1,17  meetrit  vasakule.  Kärbse  positsioon  võiks 
jäädagi varieeruma, sest võimalusi ehk kohti, kus kärbes olla võiks, on ju lõpmatult. 
Seda  kärbsele  seletades,  jõuab  inimene  äkki  järelduseni,  et  mitte  ainult  kärbse 
positsioonil  ei  ole  lõpmatult  palju  võimalusi,  vaid  ka  tema  kiirusel.  Häiriv  sumiseja 
võib  liikuda  ühe  kilomeetrise  tunni  kiirusega  paremale  või  sellest  poole  väiksema 
kiirusega vasakule või hoopis 0.55837 kilomeetrit tunnis allapoole.  
 
Mõeldes  nüüd  aga  seda,  et  „siin“  ja  sellest  miljardik   sentimeetrit   vasemal  pool,  on 
erinevad  kohad,  siis  isegi  tundlik  kärbes  ei  tajuks  vahet.  Sama  kehtib  ka  kiiruse 
kohta, keegi ei ole võimeline ütlema, kas kärbes lendab 0,25 km/h või 0,249999999 
km/h.  Seega  on  ta  püstitanud  väga  olulise  küsimuse.  Teoreetiliselt  on  printsiibi 
kohaselt  tõesti  kärbes  võimeline  lendama  lõpmatult  paljude  erinevate  kiirustega  ja 
olema lõpmatult paljudes erinevates kohtades, kuid praktikas on olemas  limiit , enne 
kui kiiruse või asukoha muut muutub arusaamatuks. Alati on limiit, kui väike muutus 
positsioonis  või   kiiruses   ära  märgitakse.  Näiteks,  kui  väikseim  muutus,  mis 
registreeritakse,  on   sajandik   sentimeetrist,  siis  igas  sentimeetris  on  erinevaid  kohti 
mitte  lõputult,  vaid  ainult  sada  tükki  ja  ühes  keskmises  magamistoas  ligikaudu  100 
triljonit.  Kokkuvõtteks  võib  öelda,  et  ,  kui  igal  asjal,  millel  on  kindlad  mõõdud,  on 
lõpmatult  palju  punkte,  siis  mõõtmisel  on  neid  asukohti  mingi  teatud  arv.  Nii  saab 
lõpmatust lõplik.  
 
Liikudes nüüd kärbestest multiuniversumi juurde, siis tuleb mõelda suuremale alale.  
Näiteks  nii   suurele   alale,  mille  raadiuseks  on  41  miljardit  valgusaastat.  Nagu 
magamistuba  oli  täidetud  ühe  kärbsega,  on  see  ring  täidetud  osakestega  ja 
kiirgusega. Osakesed kannavad endas energiat ning mida rohkem on osakesi, seda 
rohkem  on  ka  energiat.  Kui  energiat  ühes  kosmose  piirkonnas  on  liiga  palju,  siis 
kukub  see iseenda raskuse all kokku ja moodustub must auk. Sellepärast on olemas 
teatud  limiit,  kui  palju  saab  kosmose  mingis  piirkonnas  ainet  ning  energiat  olla.  Nii 
 
13 
suure  ala  limiit,  nagu  võtsime  meie,  on   hiiglaslik .  Kuna  energia  on   piiritletud ,  siis 
järelikult  on  ka  osakesi  teatud  arv.  Igal  osakesel,  nagu  ka  häirival  kärbsel 
magamistoas, on lõplik arv neid kohti, kus nad asetseda võivad või kui kiiresti liikuda 
saavad.  Seega  võib  kokkuvõtvalt  öelda,  et  lõpliku  arvuga  osakestel,  millest  igaüks 
saab  olla  lõpliku  arvuga  kohtades  ja  kiirusega,  tähendab,  et  lõplikus  kosmose 
silmapiiris  on  ka  osakeste  kombinatsioonid  lõplikud.  See  kombinatsioonide 
võimaluste  arv  on  küll  väga  suur,  kuid  ikkagi  lõplik.  Limiteeritud  arv  erinevaid  riide 
kombinatsioone  tagab  nende  korduma  hakkamise  mingi  aja  pärast,  nagu  juhtus 
Imelda  riietega.  Samal  põhjusel  tagavad  limiteeritud  arvuga  osakesed  ka  selle,  et 
nende kombinatsioonid mingil hetkel korduma hakkavad. Seda muidugi juhul, kui on 
piisavalt  neid    ringjaid  lapikesi  kosmilises  kangas,  et  kombinatsioonid  saaksid 
korduma  hakata.  Lõpmatus  universumis  oleksid  kordused  veelgi  ekstreemsemad, 
sest seal on lõpmatult palju lappe ning lõpmatult palju juurde tekkivat ruumi. Sellest 
saab järeldada, et ainult lõplikult paljude erinevate osakeste kombinatsioonide puhul 
oleks olemas lõpmatult dubleeritud lappe. Selle tulemusel võib nii töö autorist kui ka 
selle lugejast olla kuskil identne koopia.  
3.2 Inflatsiooniline multiversum 
Inflatsiooniline  multiversum  põhineb  inflatsiooni  teoorial,  mis  hakkas  tasakesi 
arenema  20.sajandi  keskelt,  kui  teadlased  midagi   kummalist   avastasid.  Teadlased 
taipasid,  et  kui  kinni   katta   Päike,  eemaldada  tähed  ja  kõik  teised  valgusallikad,  siis 
oleks  kosmoses  ikka  valgust.  Nimelt  läbivad  kosmost   mikrolained   ja  need 
moodustavad igale poole ühtse  kuma  (Greene, 2011). Mikrolained ei ole muud, kui 
jäänukid  sellest  ajast,  kui  universum  loodi.  Veel  spetsiifilisemalt  öeldes,  on  nad 
lained, mis ei peegeldu ega murdu atmosfääri kõrgeimates kihtides ja laine pikkus on 
pisut alla kolmekümne  sentimeetri  (Wikipedia, 2012). Mikrolainete avastamine andis 
aluse inflatsiooni  teooriale (Greene, 2011).Lihtsalt väljendades kirjeldab see teooria 
meie  universumi  kõige  varajasemaid  hetki.  Teooria  kohaselt  toimus  nõrga  ning 
tugeva vastastikmõju eraldumine üksteisest 10-35 sekundit pärast Suurt  Pauku . Selle 
tulemusena elas  aegruum  üle eksponentsiaalse  paisumise  etapi (Haud, 2002). Seos, 
mille  abil  saab  tõestada  multiuniversumeid,  tuleneb  teooria  vigadest.  Neid  saab 
parandada, kui tuua  teooriasse  sisse teised universumid (Greene, 2011). 
 
 
14 
 
Vene  füüsik,  kel  õnnestus  lipsata  üle   raudse   eesriide,  seadis  ennast  sisse 
Washingtoni  Ülikoolis  ning  keskendus  kosmoloogiale.  Koos  oma  assistendi  Ralph 
Alpheriga suutsid nad kokku panna äärmiselt detailse ning värvika loomise loo. Töös 
seletati seda, kuidas universum oli kohe pärast sündi äärmiselt kuum ja tihe ning see 
koges   meeletut  aktiivsust.  Seejärel  hakkas  ruum  paisuma  ning  selle  tulemusena 
jahtuma.  Osakesed  jahtusid  ning  tardusid  plasmaks  (Greene,  2011).   Plasma   on 
selline   agregaatolek ,  mida  Maa  peal  just  tihti  ei  esine,  selle  eest  leidub  teda 
kosmoses 99% ulatuses. Plasma sarnaneb mingis mõttes gaasile, kuid plasma sees 
on teatud hulk osakesi, mille  elektron  on eemaldunud aatomist või molekulist ( Laan , 
2009). Kolme esimese minuti jooksul oli temperatuur piisavalt kuum ja universum sai 
toimida  nagu  kosmiline  tuumaahi,  sünteesides  lihtsamaid  aatomituumi:  vesinikku, 
heeliumi ja väikses koguses ka liitiumi. Järgmiste minutite jooksul langes temperatuur 
ligikaudu 108 kelvini peale. See on umbes sama kuum, kui korrutada tänase Päikse 
pinnatemperatuur  kümne  tuhandega.  Temperatuur  jätkas  langemist    ning 
tuumaprotsessid  peatusid.  Sellest  ajast  saadik  on  osakeste  meeletu  sagimine 
vähenenud.  Järgnenud  igaviku  jooksul  ei  toimunud  olulisi  muutusi,  ruum  on  aina 
kasvas  ning  osakesed  jahtusid  edasi.  Kosmiline  rahu  rikuti  370 000  aastat  pärast 
universumi  sündi,  kui  selle  temperatuur  oli  langenud  3000  kelvinini,  mis  on  umbes 
pool  Päikse  pinnatemperatuurist.  Selle  hetkeni  oli  ruum  täidetud  plasmaga,  mille 
sees  olevad  osakesed,  peamiselt  prootonid  ja  elektronid,    kandsid  iga  üks laengut. 
Laetud  osakestel  on  ainulaadne  võime  tõugata  footoneid  ehk  valgusosakesi.  Selle 
tulemusena oleks algne plasma näinud läbipaistmatuna.  Footonid , mida tõugatakse 
pidevalt  elektronide  ja  prootonite  poolt,  tekitavad  hajusa  kuma.  See  sarnaneb  auto 
kaugtulede  kumale,  kui  sõidetakse  läbi  udu.  Nüüd  oli  universumi  temperatuur 
langenud  alla  3000  kelvini  ning  see  aeglustas  osakesi  piisavalt,  et  aatomituumad 
saaksid  tõmmata  elektronid  enda  ümber  orbiidile  tiirlema.  See  oli  üks  kõige 
olulisematest  muudatustest, sest prootonitel ja elektronidel on võrdne laeng, kuid nad 
on  erinimelised.  Nüüd  muutis  nende  aatomiline  ühinemine  kogu  asja  elektriliselt 
neutraalseks. Kui kõik olid neutraalne,  aeglasem  ja osakesed olid kindlatel  orbiitidel , 
ei  tõuganud  ükski  neist  enam  footoneid.  Selle  tulemusena  kosmiline  udu  selgines 
ning  Suure  Paugu   kaja   sai  vabaks.  Esimesed  footonid  on  sellest  ajast  peale  läbi 
kosmose  rännanud.  Siin  kohal  peab  mainima  üht  olulist  fakti.  Universumi 
suurenemine toob kaasa  jahtumise  ning nagu elementaarfüüsikast teada, siis, mida 
jahedam,  seda  aeglasemini  osakesed liiguvad.  Footoni ehk   valguskvandi   kohta  see 
 
15 
ei  käi.   Footon   liigub  alati  valguskiirusel.  Selle  asemel  hakkavad  footonid  jahtudes 
värvust   muutma .  Lillad  footonid  muutuvad  sinisteks,  sinisest  roheliseks,  siis 
kollaseks,  siis  punaseks  ja  siis  infrapunaseks,  seejärel  mikrolaineks  ja  lõpuks 
raadiosagedusteni välja (Greene, 2011). 
 
Kuna nüüd arvati, et kui Suure Paugu teooria on õige, siis sai see tähendada vaid üht 
– kõikjal olev ruum peaks olema täidetud loomise hetke footonitega. Matemaatiliste 
arvutuste  kohaselt  peaksid  nad  olema  jahtunud  peaaegu  absoluutse  nullini,  mis 
tähendab,  et  nad  peaksid  olema  spektri  mikrolained.  Sellepärast  kutsutaksegi  neid 
kosmilise  mikrolaine  taustkiirguseks. Selle ajani, mil Robert Wilson ning  Arno  Penzias 
hakkasid   raadiokommunikatsiooni   antenniga  tegelema,  oli   taustkiirgus   vaid 
spekulatsioon.  Nimelt  arvasid  mehed  alguses,  et  nende  seadmetel  on  midagi  viga, 
sest  antenn  püüdis kinni vältimatut taustmüra. Tegelikult ei olnud seadmed  katkised  
ning  järgnenud   uurimine   selgitas  välja,  et  müra  põhjustas  kosmiline  mikrolaine 
taustkiirgus (Greene, 2011).  
 
Tulles  nüüd  ajaloo  juures  tagasi  multiuniversumi  juurde,  siis  oleks  kõige  kergem 
võrrelda  seda  Šveitsi   juustuga .  Augulistes  osades  on  inflatsiooni  väärtus  madal, 
mujal  suur.  Need  augud  on  erinevad  alad  ehk  erinevad  universumid,  sest  nagu  sai 
meie  universum  alguse  suurest   paisumisest ,  siis  on  ka  augud    tulnud  ülikiirest 
paisumisest. Protsessi käigus on universumis osakesed kogunenud ja  moodustunud 
erinevaid  kogusid,  mille  hulka  kuuluvad   galaktikad ,  tähed  ja   planeedid .  Kui  nüüd 
juustu aina suuremaks ja suuremaks puhuda, siis tuleb välja, et ka  auke  moodustuks 
üha  rohkem.  Aukudel  ei  ole  kindlat  tekkimise  paika,  vaid  nad  tulevad  täiesti 
suvalistesse   kohtadesse .  Universumi  vaatevinklist   seletatakse   seda   inflatsiooniga . 
Augud   tekkivad   neisse  kohtadesse,  kus  kvantumprotsesside  tulemusena  inflatsiooni 
väärtus madalaks läheb. Inflatsiooni väärtus võib sarnaselt juustule madalaks minna 
mistahes  koha  peal,  sest  kvantumfüüsikast  on  teada  see,  et  osakeste  käitumist  on 
raske ennustada. Kuna kõik muu, ehk juustuga võrreldes, osad, mis on juustused, on 
inflatsioonilise laienemise suhtes subjektiivsed, siis venivad nemad aina suuremaks. 
Kokkuvõtteks  on  kahe  protsessi  saak  igavesti   paisuv   kosmiline  juustukera,  mis  on 
täis  igavesti  juurde  tulevaid  auke.  Kasutades  vastavat  kosmoloogiakeelt,  siis  iga 
auku  kutsutakse mulluniversumiks või taskuuniversumiks (Greene, 2011). 
 
 
16 
 
Selle sama seletusega läks Alex Vilenkin 1980ndatel aastatel MIT ülikooli, et rääkida 
Alan Guhtiga. Seletuste ajal jäi Guth magama, mis ei pruukinudki olla kõige  halvem  
märk. Nimelt on Guth tuntud oma magama jäämise poolest füüsika seminaridel ja kui 
ta poole peal üles ärkab, suudab see mees küsida kõige tabavama, kõige taiplikuma 
küsimuse  kogu  teema  kohta.  Sel  korral  ei  olnud  Guth ideest  aga  vaimustuses  ning 
temaga sama  meelt  olid ka teised füüsikud (Greene, 2011). 
 
Tänapäeval  on  arvamus   radikaalselt   muutunud.  Ajal,  mil  Vilenki  oma  teooriat 
tutvustas,  ei  olnud  inflatsiooni  teooria  enda  kohta  otseseid  tõendeid.  Need  mõned 
füüsikud,  kes  tol  ajal  vaevusid  süvenema,  arvasid,  et  inflatsiooniline   paisumine   ja 
selle  tulemusena  tekkinud  multiuniversumid  on  üks  spekulatsioon  teise  otsas  ning 
tähelepanu hajus kiiresti. Mõne aja pärast hakkas  inflatsioon  koguma üha suuremat 
poolehoidu  ja  selle  eest  tuleb  tänada  mikrolaine  taustkiirguse  mõõtmist.  Teooria 
algsed  pooldajad  toetusid  just  mikrolaine  taustkiirgusele,   esitades   seda  tõendina 
inflatsiooni  olemas  olust.  Nad  taipasid,  et  ruumiline  paisumine  ei  tähenda  seda,  et 
kiirgus  oleks  perfektselt  ühtlane.  Nad  uskusid,  et  kvantummehaanilised  võnked 
venitatakse  suureks  inflatsioonilise  paisumise  poolt  ning  see  tekitab  omakorda 
pisikesi  temperatuuri  kõikumisi.  Pooldajad  võrdlesid  kiirgust  virvendustega  tasasel 
tiigil.  See  oli  imetlusväärne  läbinägelikkus  ning  aitas  edasistele  avastustele  tublisti 
kaasa.  1990ndatel  kaasati  rohkem  kui   tuhat   uurijat,  et  neid  temperatuuri  erinevusi 
leida.  Meeskonna  töö   kandis   vilja  ja  vajalikud  temperatuuride  erinevused  tõesti 
avastati (Greene, 2011). 
 
See  viib  taas  teooriani  multiuniversumist.  Inflatsiooni   teoreetilised   alustalad  on  küll 
pigem  algelised,  sest  inflatsioon  ise  on  üle  kõige  lihtsalt  üks  väli,  kuid  selle 
potentsiaalne  energia  kõverjoon  on  kinnitatud  teadlaste  poolt.  Hoolimata  sellest,  et 
mõned  detailid  ei  pruugi  olla  täpsed  või  õiged,  ei  muudaks  see  kogu  arusaama. 
Paljud  füüsikud  on  tänapäeval  mõistnud,  et  teooria  ja  vaatlused  kokku  annavad 
piisavalt hea ülevaate meie universumi evolutsioonist. Paljud teooriad on lõpmatud, 
kaasates  endaga  igavesti  kasvava  mulluniversumite  arvu.  Sellest  tulenevalt  on  see 
teooria  ja  vaatluste  põhjal  üks  vettpidavamatest  teooriatest  multiversumi  kohta 
(Greene, 2011).              
  
 
17 
Eelnevat  teooriat  tõestades,  oli  tulemuseks  multiversum,  mis  sarnanes  lapitekile. 
Sellises  universumite  süsteemis  ei  oleks  erinevad  universumid  eraldatud  teravate 
äärtega. Sellises multiversumis ei usuks keegi, et kohtab oma kaksikut, kellega neil 
ühised  vanemad  pole.  Ometigi  on  see  seal  võimalik,  kui   reisida   piisavalt  kaugele. 
Inflatsioonilises multiversumis toimiksid asjad teisiti. Iga sealne mulluniversum oleks 
teisest  eraldatud  terava  äärega,  iga  üks  oleks  auk  kosmilises  juustukeras,  mida 
lisaks teravatele äärtele, eraldab veel ka juustune osa. Üks erinevus, mis veel nende 
kahe  vahel  silma  hakkab,  seisneb  selles,  et  inflatsioonilises  multiversumis   mullid  
kaugeneksid  üksteisest  pidevalt.  Seda  kiiremini  toimub  paisumine,  mida  kaugemal 
nad  üksteisest  on.  Sellisel  juhul  ei  oleks  isegi  tipptehnoloogia  abil  võimalik  seda 
vahemaad  ületada. 
 
Lähtudes  saadud  teadmistest,  võib  aga  ette  kujutada,  milline  üks  inflatsiooniline 
multiversum  välja  näha  võiks.  Iga  mulluniversum  tekkib  sama  protsessi  käigus  ehk 
miski  segab  inflatsiooni  ning  selle  käigus  see  osa  eraldub  ning  eemaldub 
inflatsioonilisest paisumisest. Kuna nad kõik on sama protsessi tulemused, siis saab 
eeldada, et neis kõigis on ka samad füüsikaseadused. Samamas peame arvestama 
faktiga, et nagu identsed kaksikud võivad olenevalt kasvukeskkonnast käituda täiesti 
erinevalt,  siis  võivad  ka  mulluniversumite  samad  seadused  erinevateks  kujuneda 
olenevalt  keskkonnast,  kus  nad  formuleeruvad.  Lisaks  on  teadlased  öelnud,  et 
sellises  inflatsioonilises  multiversumis  võib  meie  universum  olla  üks  eluks  kõlbulik 
oaas   teiste  seas.  Kuna  universum  koosneb  nii  paljudest  omavahel  hästi  sobivatest 
konstantidest ning juba ühe konstandi pisike muutus võib kogu elu võimatuks muuta, 
siis pole välistatud, et eluks kõlbmatuid universumeid on rohkem (Greene, 2011). 
3.3 Multiversumi kaheksa tüüpi 
Brian Greene (2011) on välja  toonud  mitmeid multiversumi tüüpe. Esimene neist on 
lapitekisarnane  ja  teine  kannab  nime  inflatsiooniline  multiversum.  Need  on  tüübid, 
millest eespool pikemalt  juttu  oli ning mis on ühed kõike paremini mõistetavad ja ka 
tõesemad.  
 
Kolmandaks   tüübiks  on  braani  multiversum.  Selle  kohaselt  on  iga  universum 
kolmedimensiooniline   braan ,  mis  eksisteerib  koos  paljude  teistega.  Braan  tuleb 
sõnast „membraan“ ja tähendab sarnastelt  algsele  sõnale teatud ümbrist, mis eraldi 
 
18 
 
olevad  osad  üheks  kokku  liidab.  See   toetub   M-teooriale,  mis  on  stringi  teooria  üks 
osa (Greene, 2011). 
 
Erinevalt  paljudest  teistest  teooriatest,  ei  vaatle  stringiteooria  osakesi  kui 
fundamentaalstruktuuri  aluseid,  vaid  käsitleb  asju,  mille  ainsaks  dimensiooniks  on 
pikkus. Teooria järgi hõivab osake igal hetkel ruumis ühe ruumipunkti, mille tõttu on 
tema   teekond   aegruumis  esitatav   joonena   ehk  maailmajoonena.  String  hõivab  igal 
ajahetkel  ruumis  ühe  joone,  mille  teekonda  aegruumis  esitatakse  pinnana  ehk 
maailmalehena.   Igat   punkti  sellisel  maailmalehel  iseloomustatakse  vaid  kahe 
suurusega: aeg ja asukoht stringil. Piltliku näitena võib tuua Päikse gravitatsioonilise 
mõju Maale. Stringiteoorias kujutatakse seda torukeste ehk stringide süsteemina, mis 
sarnaneb H-tähele. Kaks posti tähistavad sellisel juhul Päikest ning Maad, kriipsuke 
nende  vahel  tähendab  gravitatsiooni  osakesi.  Stringiteooria  töötab  vaid  juhul,  kui 
oleks veel teisi dimensioone (Järv, 1992). Teadlaste arvates võivad lisadimensioonid 
olla väravad universumite vahel ehk  ussiaugud  ( Cambridge  Ülikool, 1996). 
 
Neljandaks  mutiversumi  tüübiks  on  tsükliline  multiversum.  Selle  teooria  idee  on 
iseenesest  väga  lihtne  –  universumid  ei  eksisteeri  korraga  koos,  vaid  tekkivad 
üksteise  järel.  Ühe  universumi  lagunemine  ja  kokkukukkumine  põhjustab  Suure 
Paugu, mille tagajärjel tekkib uus universum (Greene, 2011).  
 
Viies   versioon   on  maastiku  multiversum,  mis  taaskord  toetub  ühele  stringi  teooria 
osale.  Seda  osa  nimetatakse  Calabi  –  Yau  haruks  (Weisstein,  2013).  Tema  juured 
füüsikas asuvad küll stringiteoorias, kuid kasvavad edasi superstringiteooriasse ning 
areneb  alles  sealt  lõplikult  välja.  Superstringi  teooria  sarnaneb  ühendusteooriatele. 
Superstringi teooria katse panna kõik osakesed ja fundamentaalsed loodusjõud ühte 
valemisse  nii,  et  nad  on  ühe   pisikese   hästi  sümmeetrilise  stringi  poolt  tekitatud 
lained(Schwarz,2000).  
 
Sellegi  multiversumi  tagamaad  on  üldiselt  arusaadavad.  Nimelt  toetub  see  teooria 
Calabi  –  Yau   vormidele .   Kvantum   kõikumised  tekitavad  mingi  Calabi  –  Yau  osas 
madalama  energia  tasemega  koha  ning  tekitab  seega   tasku   sarnase  osa,  kus  on 
teistsugused  füüsikaseadused (Weisstein, 2013).  
 
 
19 
Kuuendaks  teooriaks  on  kvantum  multiversum.  Tegelikult  on  see  üks  kõige 
põnevamatest teooriatest, mis räägib sellest, et kõik ajahetked eksisteerivad korraga 
– nii  minevik , tulevik kui ka  olevik . Need moodustavadki universumid. Uus universum 
tekkib  siis,  kui  sündmustes  on  mingi  pöördepunkt,  mingi  muu  võimalus.  Kõik 
mineviku sündmuste võimalused eksisteerivad kõrvuti koos oleviku ning tuleviku kõigi 
võimalike  sündmustega.  Iga  võimaluse  jaoks  on  eraldi  maailm  ehk  antud  tööd 
kontsekstis, multiuniversum (Greene, 2011).  
 
Seitsmendas  teoorias  kirjeldatakse  holograafilist  multiversumit.  See  on   tuletatud  
teooriast, mille järgi kosmose pindmistel aladel on võime jäljendada teisi alasid, koos 
sellega  neid  teisi  alasid  ka  võimendada  ja  tekitada  juurde  uusi  universumeid 
(Greene, 2011). 
 
Kaheksas  teooria,  mis  on  rohkem  tuntud  ulmekirjandusest,  räägib  simuleeritud 
multiversumist.  Selle  teooria  kohaselt  võib  kogu  reaalsus  olla  loodud  mingi  muu 
teguri  poolt  (Greene,  2011).  Üheks  võimaluseks  on  see,  et  reaalsuse  on  loonud 
arvutid .  Reaalsus,  mida  inimesed  arvavat  olevat  õige  ei  pruugi  õigest  reaalsusest 
erineda. Olendid, kes elavad arvatavas  reaalsuses  võivad, kuid ei pruugi, aru saada, 
et  nad  elavad  pettekujutelmas,  kellegi  teise  poolt  loodud  maailmas.  Seda  ei  tohi 
segamini  ajada  virtuaalse  reaalsusega.  Virtuaalne  reaalsus  on  kergesti   eristatav  
päriselt juhtunud sündmustest, sest osakesed ei kahtle kunagi selles, mida nad läbi 
on  elanud.  Seevastu  kujutelm  reaalsust  oleks  äärmiselt  raske  või  lausa  võimatu 
eristada „õigest“  reaalsusest  ehk  sellest,  mida  olendid  arvavad  olevat  õige  ja  päris, 
sest  osakesed  elavad  selles  reaalsuses  ja  elavad  sündmusi  läbi.  Mõned  teadlased 
on  ühe  tõendina   esitanud   unenäod,  öeldes,  et  unenägude  nägemine  selgitab 
maailma väljaspool kujutelma (Moravec, 1998).  
 
Esmapilgul  utoopilise  ideena  paistev  teooria,  ei  pruugigi  nii  vale  olla.  Peamine  fakt, 
millega  seda  tõestatakse  on  informatsioon.  Jutt  pole  informatsioonist,  mida  saab 
meedia vahendusel või mida saadakse suheldes teiste inimestega. Hetkel vaatleme 
informatsiooni,  mis  on  esitatud  lihtsalt  nullide  ning  ühtedena.  Kirjeldades   nulle   ning 
ühtesid  lihtsalt,  siis  tähendavad  need  jaatavaid  ning  eitavaid  vastuseid.  Karl 
Schwarzschild  tuli  välja  ideega,  mis  kirjeldab  ekstreemset  aegruumi  kõverust. 
Ükskõik,  mis  selle  lähedale  juhtuks,  jääks  sinna  lõksu.  Einsteini  arvates  oli  see 
 
20 
 
kõigest matemaatiline mäng ning päriselt nii suurt ekstreemsust ei eksisteeri, kuid ta 
eksis. Sellist ekstreemusust tuntakse tänapäeva kosmoloogia kõige hirmuäratavama 
ent põnevaima objektina – musta auguna (Greene, 2011).  
 
Nüüd,  mil  teadlaseid  neid  uurivad,  on  nad  avastanud,  et  paljud  galaktikad, 
kaasaarvatud   Linnutee ,   keerleb   ümber  selliste  aukude.  Tänapäeva  üks  kõige 
tuntumaid füüsikuid  Stephen  Hawking oli mees, kes avastas seoses nendega midagi 
uut.  Nimelt  pidavat  mustad  augud  sisaldama  endas  informatsiooni,  mis  koosneb 
nullidest  ning  ühtedest.  Musta   augu   pind  on  jaotatud   osadeks   ja  iga  osa  sisaldab 
ühte  vastust.  Hawking  mitte  ainult  ei  tulnud  selle  idee  peale,  kuid  mõtles  välja  ka 
valemi,  kuidas  arvutada  välja  informatsiooni  mass.  Kuigi  see  valem  annab  palju 
teadmisi, siis jätab ta  vastamata  ühele olulisele küsimusele. Mitte keegi ei tea, mille 
kohta  see  informatsioon  on,  mida  see  endas  kujutab  või  mida  sellega  teha  annab. 
Välistatud  pole  seegi,  et  meie  universumid  asuvad   mustade   aukude  sees  ja  nii 
luuakse  pettekujutelm ( Than , 2010).  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
21 
4. Kasutatud metoodika 
4.1 Valim  
Õpilastöö  metarjalideks  olid  teadusartikklid,  mis  pärinevad  nii  tunnustatud 
ajakirjadest  kui  ka  füüsikute  või  asjaosaliste  poolt  loodud  internetilehekülgedelt. 
Samuti  tuli  kasutusele  raamat,  mis  uurib  multiversumeid  sügavuti  ja  näitab  nende 
erinevaid  külgi.  Lisaks  kirjalikele  materjalidele,  pidas  töö  autor  oluliseks  läbi  viia  ka 
intervjuu (Lisa 1).  
4.2 Meetod 
Antud  töö  puhul  tuli  kasutada  nii   kvalitatiivset   kui  ka  kvantitatiivset  meetodit.  Kuna 
seda teemat pole Eestis enne uuritud, siis puudub ka kindel meetod.  
 
Kvantitatiivne   uuring  aitas  välja  selgitada,  kui  palju  multiversumi  teema  kohta 
informatsiooni on ning kui tuntud see võrreldes mõne teise teemaga on. 
 
Kvalitatiivse meetodi abil tuli teemasid uurida süvendatult ja välja tuua olulisi detaile. 
Samuti  kuulub  seletamine, lahti  mõtestamine  ning  arutlemine  kvantitatiivse  meetodi 
alla.  Lisaks  oli  vajalik  ka  intervjuu,  mis  aitas  autoril  paremini  aru  saada  teooria 
olemusest ning uurida teadlaste arvamust.   
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
22 
 
5. Tulemused  
5.1 Tänapäeva kosmoloogia 
Üldrelatiivsus on tulemus mõtlemisest ja uudishimust. Sellega seletati ära üks kõige 
enam  tuntud  jõud  –  gravitatsioon.  Seoses  gravitatsiooni  kirjeldamisega,  on  maailm 
kosmoloogia  vallas  edasi  liikunud  nii  tohutult  palju.  Gravitatsiooni  sügavuti 
uurimisega kaasnenud avastuste tähtsusele heidab valgust ka see, et neid valemeid 
kasutatakse  tänapäevalgi.  Kindlasti  oleks  gravitatsiooni  hakanud  põhjalikumalt 
uurima keegi teine, kui seda poleks teinud Einstein, kuid küsimus ei ole  isikus , vaid 
ajas.  Ilma  gravitatsiooni  tundmiseta  juba  siis,  oleks  praegune  kosmoloogia  alles 
alguses.  Tema  avastus  sobis  suurepäraselt kokku  ajaga.  See  oli  just  õige  aeg,  mis 
esitada  läbimurdvaid  teooriaid,  sest  kosmose  uurimine  oli  piisavalt  arenenud  ning 
järgnevate  aastate  jooksul  kinnitasid  vaatlused,  milleks  siis  juba  tehnika  oli,  teooria 
õigsust.  
 
Kvantmehaanika  on  füüsikas  suhteliselt  uus  haru,  kuid  vähese  ajaga  on  sellest 
saanud üks füüsika alustaladest. Kuigi kõik valemid, katsed, vaatlused ja uuringud ei 
sobi  omavahel  kokku  ning  teha  selles  vallas  on  vaieldamatult  palju,  siis  tegelikult 
kirjeldab kvantmehaanika juba praegu ära paljude nähtuste põhjused. Tänu nendele 
põhjustele mõistavad mitte ainult füüsikud, vaid ka  keemikud , bioloogid,  astronoomid  
ja  paljud  teised,  maailma  paremini.  Kvantmehaanika  on  üks  neist  harudest,  mida 
inimkond saab uurida veel aasta sadu ja see tähendab vaid seda, et kosmose ning 
taeva uurimine jätkub.  
  
Kõiksuse teooria ühendab endas kõik loodusjõud üheks ning võimaldab panna need 
kokku  ühte  valemisse.  Aasta  sadu  on  see  jäänud  ürituseks  ning  arvatavasti  jääb 
selleks igavesti. Antud töö käigus tuleb eriti hästi välja maailma keerukus. Tänapäeva 
teadlased  osakavad  neid  jõude  kirjeldada,  kuid  sügavam  teadmine  jääb  endiselt 
puudulikuks.  Kuidas  need  jõud  alguse  said?  Kõige  lihtsam  on  arvatavasti  toetuda 
Suurele   Paugule .  Sellele  toetudes  unustab  tänapäeva  teadus  väga  lihtsa  põhitõe: 
Suur  Pauk  on  vaid  hüpotees,  mida  keegi  ei  suuda  tõestada.  Toetudes  Suurele 
Paugule  on  lihtne  teha  järeldusi  ning  neid  esitada  kui  kontrollitud  teooriaid,  kuid 
tegelikkus  on  midagi  muud.  Iga  päev  on  teaduse  jaoks  uus,  sest  neid  asju,  mida 
inimkond pole avastanud, on veel palju. Võib ainult oletada, et pool avastamisest on 
veel ees.  
 
23 
5.2 Multiversumite erinevad tüübid 
Lapiteki  universum  on  üks  teooriatest,  mis  näitab  võimalikku  versiooni  teistest 
universumitest  meie  ümber.  Teooria  põhineb  faktidel,   arvestab   võimalustega  ning 
kaasab  endaga  hüpoteesid.   Nendest   tuleb  välja  teooria,  mis  töötab  vaid  siis,  kui 
tegemist  oleks  lõpmatusega  ehk  oleks  lõpmatult  aega  ja  lõpmatult  ruumi.  Mingil 
hetkel  hakkavad  osakeste  kombinatsioonid  korduma  ning  kuna  on  lõpmatult  palju 
ruumi,  siis  kuskil  kosmoses  tuhandete  või  miljardite  või  lõpmatult  paljude  teiste 
universumite  seas  on  neid,  mis  on  meie  omaga  identne.  Samas  on  nende  seas  ka 
teistsuguseid universumeid, kus elu ei eksisteeri üldse või on teistsugune, kui meie 
seda  teame.  Lisaks  märgib  teooria  ära  ka  fakti,  et  need  universumid  ei  saa 
üksteisega mitte kunagi kontakti sattuda. 
 
Inflatsiooniline  multiversum  toetub  kvantteooriatele  ja  sealt  tuntud  faktidele. 
Kvantmehaanika  üks  põhilisemaid  küsimusi  seisneb  osakeste  erinevas  käitumises 
samades  tingimustes.  Inflatsioonilises  multiversumis  tekkivad  erinevad  universumid 
nendes  kohtades,  kus inflatsiooni  väärtus  järsku  madalaks läheb.  See  saab  juhtuda 
vaid  teatud  kvantumprotsesside  käigus.  Kohad,  kus  inflatsioon  madalaks  läheb,  on 
täiesti juhuslikud, need alad eralduvad ülejäänud osast ning tekkibki uus universum, 
mida inflatsiooni teoorias kutsutakse mulluniversumiks. Kuigi algselt loodi inflatsiooni 
teooria selleks, et seletada Suure Paugu teooria vigu, siis tänaseks on see  kogunud  
piisavalt tõendeid, et olla rohkem kui teooria. Uurimise käigus on välja tulnud ka fakt, 
et  inflatsiooni  teooria  töötab  kõige  paremini,  kui  tuua  võrranditesse  ka  teised 
universumid.  
 
Braani  multiversum  ja  maastiku  multiversum  toetuvad  stringiteooriate  erinevatele 
harudele, kuid taotlevad ikkagi ühte – iga universum asub kas eraldi dimensioonis või 
on  dimensioonid  nende  vahelised  kanalid.  Kogu  teooria  teeb  hapraks  see,  et  mitte 
keegi ei ole leidnud neid teisi dimensioone ja kui need ka eksisteeriksid, siis oleksid 
nad  nii  väiksed,  et  ussiaukudest  ei  saaks  rääkidagi.  Samuti  on  olemas  ka  teooria 
simuleeritud  multiversumist,  mis  põhineb  põhiliselt  matemaatikal  ja  juba  avastatul. 
Nimelt  on  teada,  et  musta  augu  pind  sisaldab  endas  infot,  kuid  keegi  ei  tea,  mille 
kohta  see  on.  Selle  teooria  kohaselt  on  informatsioon  universumitest  ning 
universumid  asuvad  mustade  aukude  sees.  Selle  teooria  sarnane  on  holograafiline 
multiversumi  tüüp,  mis  väidab,  et  universum  kopeerib  ennast  ning  nii  tekkib 
 
24 
 
universumeid  kogu  aeg  juurde.  Lihtsalt  ja  loogiliselt  on  võimalik  seletada  tsüklilist 
multiversumit. Selle kohaselt ei eksisteeri universumid korraga, vaid ühe universumi 
lõpp  on  teise  algus.  Kvantum  multiversum  tähendab  seda,  et  kõik  ajahetked 
eksisteerivad korraga paralleel universumites ja kõik võimalused mängitakse läbi.  
5.3 Vastused uurimisküsimustele 
1.  Esmalt  soovis  autor  teada  saada,  mis  võiksid  olla  need  faktid,  mille  abil  saab 
multiuniversumeid uurida. Antud uuring näitas, et peamisteks infoallikateks olid 
raamatu ning internetist kergesti leitavad  teadusartiklid , mis sisaldasid hulgaliselt 
fakte.  Kõik  need  faktid  põhinesid  teooriatel.  Nendeks  olid:  üldrelatiivsusest 
tulenev  gravitatsioon,  kvantmehaanikast  tuntud  osakeste  tõenäosuse  printsiip, 
matemaatiliste arvutuste põhjaltehtud järeldused informatsiooni olemasolu kohta 
universumis. 
2.  Teiseks  tahtis  autor  uurida  võimalusi  teooriate  uurimiseks  ning  nende 
selgitamiseks.  Uurimistöö  käigus  tuli  välja,  et  Eesti  piires  saab   loota   vaid 
interneti artiklitele ning raamatutele. Eestis ei ole mitte ühtegi inimest, kes antud 
teemaga  tegeleks  ning  antud  töö  on  ainulaadne.  Kuigi  enamus  materjalist  oli 
inglisekeelne, siis algteooriate jaoks sai kasutada ka eesti keelest kirjandust. 
3.  Kolmandaks oli autori soov teada saada ka seda, kust multiuniversumi teooriad 
alguse  said.  Tuli  välja,  et  kõige  esimestena  hakkasid  neist  rääkima 
ulmekirjanikud,  kes   kujutasid   oma  raamatutes  teistsuguseid   maailmu   ning 
teistmoodi elu. Päris esimest mainimise korda pole võimalik välja selgitada, sest 
kõik pole dokumenteeritud, kuid üks esimestest oli  Hugh  Everette III, kes lõi oma 
multiversumi inflatsiooni teooriale. 
5.4 Diskussioon  
Käesolevas  uurimistöös  on  autor  toonud  välja  erinevaid  variante  multiversumi 
võimalikkuse  kohta.  Erinevad  teooriad,  mis  kinnitavad  nende  õigusust  on  saanud 
tunnustust paljudelt tuntud füüsikutelt. Samas ei saa ära unustada ka kriitikuid.  
 
Multiversumi  teooriad  põhinevad  teistel  teooriatel,  mis  õõnestavad  nende  õigsust. 
See omakorda osutab teooriate nõrkadele kohtadele, näitavad nende tõestamatust. 
Üks viga algteoorias kaotab usalduse ka kõige muu vastu, mis teatud teooriast edasi 
läheb.    Samas  peab   nentima ,  et  mõned  teooriad,  mis  aastaid  tagasi  uskumatutena 
näisid,  on  tänaseks  tõestatud  ning  nendest  kasvavad  samuti  välja  multiversumi 
 
25 
teooriad. Teooriaid, mida saab pidada usaldusväärseteks, on vähe, kuid need, mida 
vaatlustega  kinnitatakse,  mida  katsetega  testitakse,  saab lugeda  õigeks.  Antut  töös 
on  selliseid  teooriaid  ning  multiversumi  teooriad,  mis  nendest  tulevad,  võivad  olla 
üsnagi usaldusväärsed. 
 
Antud  töös  said  vastatud  kõik  püstitatud  küsimused  ja  nüüd  on  olemas  ka 
eestikeelne uurimistöö multiuniversumite kohta. Kuna Eestis pole ühtegi teadlast, kes 
otseselt nende teooriatega tegeleks, pole siin ka teema kohaseid uurimusi läbi  viidud . 
Seega on antud töö ainulaadne. Käes olev töö erineb võõrkeelsetest selle poolest, et 
selles  on  kokku  viidud  suuremad  teooriad  ja  neist  omakorda  on  valitud  kaks 
usutavamat ning tõenäolisemat ja põhjalikumalt seletatud.  
 
Sellest  tööst  saab  järeldada  sarnaseid  väiteid,  mida  ka  teistest  inglise  keelsetest 
materjalidest. Kõikide teooriate õiguses ei saa kunagi kindel olla, kuid selleks on vaja 
teadust, et leida üles õiged väited. Tänasel päeval ei saa multiuniversumeid leida või 
kinnitada  nende  eksistentsi.  Peamine  põhjus  on  tehnoloogias,  mis  ei  ole  piisavalt 
arenenud ning arvatavasti ei jõua  heale   tasemele  ka saja aasta pärast. Sekundaarne 
põhjus peitub teooriate ebatäpsuses. Need väidavad, et multiuniversumid on olemas, 
kuid  ei  näita  kus.  Võib  spekuleerida,  kuid  kinnitust  ei  saa  neile  spekulatsioonidele 
veel  nii  pea.  Inimese  eluiga  ehk  ka  inimkonna  aeg  meie  universumis  on  olnud  liiga 
lühike, et Universumis toimuvaid muutusi sel määral märgata ja tõestada. Veel ei ole 
õige  aeg  üht  või  teist  teooriat  kinnitada.    Seni,  kuni  kinnitust  pole,  jääb  uskumine 
teistesse universumitesse inimese vabaks otsuseks.  
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
26 
 
6. Kokkuvõte 
 
Sissejuhatuses   püstitatud  probleeme  uuris  autor  peamiselt  artiklite  ja  raamatute 
põhjal, kuid täiendava info saamiseks viis läbi ka intervjuu.  
 
Uurimistöö  esimese  osa  eesmärgiks  oli  anda  ülevaade  tänapäeva  kosmoloogiast 
ning  senistest  avastustest.  Selle  käigus  tuli  välja  ideid  teooriate  ühendamisest,  mis 
on  oodatust  palju raskemaks osutunud just uute avastuste pärast. 
 
Teises  osas  oli  autori  sooviks  tutvustada  ideid  multiversumitest  ning  uurida  nende 
võimalikkust.  Tuli  välja  teooriaid,  mis  olid  tõenäolisemad  kui  teised.  Mõni  teooria 
kõlas  usutavamalt  tugevama   teoreetilise   põhja  pärast.  Teised  teooriad  olid  jällegi 
utoopilisemad, kuna püsisid vaid hüpoteesidel ja teistel teooriatel, mida pole otseselt 
veel tõestatud. Samuti tuli antud osas välja, et teiste universumite abil saab selgitada 
ja kirjeldada meie universumi sündi täpsemalt. 
 
Kolmandas  osas  oli  autori  põhiülesandeks  välja  tuua  tulemused,  seejärel  arutleda 
nende  üle  ning  analüüsida  põhjalikumalt.  Seal  osas  kerkisid  esile  tõenäolisemad 
teooriad ning kinnitust sai ka nende usaldusväärsus. 
 
Neljas  osa  võtab  töö  kokku  ning  annab  lühida  ülevaate  tulemustest  ja  protsessi 
käigust.  
 
Antud töö ajal  kerkinud  küsimused on kasuks edasisele uurimisele. Selle töö käigus 
sai  tõestatud,  et  tänapäeva  tehnika  pole  piisavalt  arenenud.  Juba  kolme  või  nelja 
aasta pärast saab seda tööd jätkata ning läheneda sellele teisest vaatepunktist. Töö 
käigus  oleks  autor  tahtnud  võrrelda  ka  nende  teooriate   plusse   ja  miinuseid 
üksikasjalikult. Kerkisid küsimused, mida saaks ära teha teooriate arendamiseks, kui 
võimas peaks olema tehnika ning kust kohast peaks teisi universum  otsima .   
 
 
  
 
 
27 
7. Summary  
 
Tartu Tamme Gümnaasium 
Angela Peeb 
Supervisor: Tanel Liira 
Ideas  on the  nature  of multiuniversum 
Ideid multiuniversumi olemusest 
Research  paper  
2013 
Number of pages: 33 
Over  many  dacades  scientists  have  been  searching  for  possible  explanations  for 
different  theories, many of which are about  other  universes  around  the cosmos. The 
purpose  of the  present  research is to investigate the theories and the  ways of proving 
them .  The   author   also   wanted   to   know   where  the  earlier  findings   come   from,  what 
are the  basic  facts about them and how to explore all  these  facts. The  results  of this 
research supports the  idea  that: Most multiverse theories are  based  on other theories 
and  hypothesis.  That   makes   multiversum  theories  unreliable.   However ,  some 
versions of multiversums are based on knowledge that is long  proven  and  supported 
by  the  facts.  Author   found   out  that  most  certan  proofs  for  multiversum  are   simple  
widely   known   things  like  gravitation,  general  relativity  and  the   fact   that   universe   is 
expanding.  These  are  also  main  facts  that  are  used  to  explain  different  versions  of 
mulitversums. As it turned out, it’s difficult to say who was the  first   person  who  came  
up with the idea of multiuniversums. Apparently, Huge Everette III was one of them. 
 
The  paper  falls  into  nine   chapters .  At  first  author  describes  the   following   research, 
then  explains  theoretical  background  in  three  chapters  and  in  next  four  chapters 
autor   shows   answers,  tells  what  the  results  were  and  shows  where  the  information 
come from. Last  chapter  is about extras.   
 
The main limitation of all explanations is that no one is  able  to prove these theories. 
A theory is not proven  until  mathematics and observatiouns match perfectly. Theory 
is  not  proven,  but  not  also  wrong.  Proving  one  or   another   is  a  long   process ; 
unfortunately,  modern  technology  is not  advanced  enough to come to any concrete 
conclusion.  
 
28 
 
8. Kasutatud allikad 
 
1.  Greene, B. (2011)  The Hidden Reality: Parallel Universes and the Deep Laws 
of the Cosmos. USA:  Random  House 
2.  Wikipedia. 
(2012) 
Mikrolained. 
Külastatud 
Wikipediat 
aadressil 
http://et.wikipedia.org/wiki/Mikrolained  (vaadatud: 23.02.2013) 
3.  Haud,  T.  (2002)  Galaktilise   astronoomia   ja  kosmoloogia  sõnastik.  Külastatud 
sõnastikku  aadressil   http://www.aai.ee/~tiia/sonastik/134.htm   (vaadatud: 
23.02.2013) 
4.  Laan,  M.  (2009)  Teaduse  helisõnastik:  Plasma.  Külastatud  helisõnastikku 
aadressil: 
http://teadus.err.ee/salv?id=1168&saade=211 
(vaadatud: 
24.02.2013) 
5.  Järv,  L.  (1992)  Sammukesed  kõiksuse  teooria  poole.  Külastatud  aadressil 
http://hexagon.fi.tartu.ee/~laur/papers/sammuke.html  (vaadatud: 28.12.2012) 
6.  Cambridge Ülikool (1996) Cambridge Relativity:  Quantum  Gravity. Külastatud 
aadressil 
http://www.damtp.cam.ac.uk/research/gr/public/qg_ss.html 
(vaadatud: 25.02.2013) 
7.  Weisstein,  E.  (2013)  Calabi  –  Yau   Space .  Külastatud  aadressil 
http://mathworld.wolfram.com/Calabi-YauSpace.html  (vaadatud: 20.02.2013) 
8.  Schwarz,  P.  (2000)  The   Official   Strin  Theory  Web  Site.  Külastatud  aadressil 
http://www.superstringtheory.com/  (vaadatud: 19.02.2013) 
9.  Moravec,  H.  (1998)  Simulation,  Consciousness,  Existence.  Külastatud 
aadressil 
http://www.frc.ri.cmu.edu/~hpm/project.archive/general.articles/1998/SimConE
x.98.html  (vaadatud: 20.022013) 
10. Than,  K.  (2010)  Every   Black   Hole  Contains  Another  Universe?  Külastatud 
National 
Geographicu 
aadressil 
http://news.nationalgeographic.com/news/2010/04/100409-black-holes -
alternate-universe-multiverse-einstein-wormholes/ (vaadatud: 20.02.2013) 
11.  Weinberg ,  S.,  Palgi,  L.,  Sapar,  A.  (1988)  Esimesed  kolm  minutit.  Arutlus 
universumi tekkest. Tallinn: Valgus 
12.  Peil , 
I. 
(2008) 
Maailmapilt  
ja  kosmoloogia.  Külastatud  aadressil 
http://www.syg.edu.ee/~peil/maailmapilt/universumi_tulevik.html 
(vaadatud: 
17.02.2013) 
 
29 
13. Valli, 
A. 
(2005) 
Elektriõpetus. 
Külastatud 
aadressil 
http://www.miksike.ee/docs/referaadid/elektriopetus_avevalli2005.htm 
(vaadatud: 20.02.2013) 
14. Jaaniste, J. (1999) Füüsika XII klassile: kosmoloogia. Tallinn: Koolibri 
15. Nahkur, 
T. 
(2010) 
Erirelatiivsus. 
Külastatud 
aadressil 
http://enos.itcollege.ee/~tnahkur/1.poolaasta/F%FC%FCsika/19.Erirelatiivsus .
pdf (vaadatud: 15.02.2013) 
16. Ballentine,  L.  E.  (1970)  The  Statistical  Interpretation  of  Quantum  Mechanics. 
Reviews of Modern  Physics . 42, 358-381 
17. Ainsaar,  A.  (1996)  Füüsika  XII  klassile:  relatiivsusteooria,  tuumafüüsika, 
elementaarosakeste füüsika. Tallinn: Koolibri 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
30 
 
9. Lisad 
Lisa 1. Intervjuu 
 
/algus/ 
Tegin   intervjuu  kahe  astrofüüsikuga,  kelleks  olid   Elmo   Tempel  ja   Taavi   Tuvikene. 
Kumbki neist ise selle teooriaga ei tegele ja kui päris aus olla, siis ei ole Eesti riigis 
ainsatki teadlast, kes uuriks multiuniversumeid või nende kohta käivaid fakte.   
 
Istusime  kõik  koos  maha  ja  arvutlesime  selle  teema  üle  natukene.  Selgitanud 
iseenda  suhtumist  teooriasse, soovisin teada saada ka nende mõtteid. Elmo Tempel 
vaatas  teema  peale  kerge  muigega,  kuid  tunnistas,  et  pooldab  seda.  Kui  olin 
küsinud,  siis  vastas  ta  lihtsalt:  „Miks  mitte?“.  Ei  olnud  ühtegi  konkreetset  fakti,  mis 
võiksid  tema  arvamust  kallutada   kuhugi   poole.  Tempel  usk  sellesse  teemasse 
põhines peamiselt uskumisel, mitte teaduslikel faktidel. Ta tõi välja, et inimene oleks 
liiga  egoistlik , kui arvaks, et Suur Pauk oli ainulaadne ja et  meie oleme haruldased. 
Ta  küll  nentis,  et  peab  olema  väga  palju  kosmilisi  konstante  ning  väga  õigete 
väärtustega, et saaks tekkida galaktika ning veel suurem vedamine on elu tekkimine, 
kuid  samas  ei  saanud  Tempel  saja  protsendiliselt  välistada  ka  seda,  et  need 
konstandid  võivad  teistes  universumites  olla  teiste  väärtustega  ning  ikka  on 
kujunenud seal galaktikad. Seda võib võrrelda loomade kohastumustega. Igal loomal 
on  vastavalt  elukohale  oma  kaitsevärvus.  Samamood  võib  igas  teises  universumis 
olla  omamoodi  olemine.  Taavi  Tuvikene  jäi  selle  küsimuse  peale  neutraalseks  ning 
tegeles pigem teoreetilise osaga, kus seletas paljud sõnad näidete abil lahti. Mehed 
tõid heaks näiteks rosinasaia. Sai on sellises olukorras multiversum, mille sees kõik 
teised universumid on. Rosinad aga täidavad universumite ülesannet. Samas ei tea 
ükski rosin,  et  saia  sees  on  ka  teise rosinaid.  Taas  tõsisemalt  küsimuste  esitamise 
juurde asudes, tahtsin ma teada, kas seda on üldse kuidagi võimalik tõestada ja kui 
on,  siis  kuidas.  Mõlemad  mehed  arvasid,  et  kui  multiuniversumid  päriselt  ka 
eksisteerivad,  siis  kunagi  ehk  on  võimalik  nende  olemas  olule  ka  kinnitust  saada, 
kuid  Elmo  Tempel  oli  üpriski  veendunud  ning  rõhutas  mitmel  korral,  et  kindlasti  ei 
juhtu see tema elu ajal ning julges väita, et ilmselt ei juhtu see ka lähima saja aasta 
jooksul.  Põhjuseid  selleks  on  mitmeid.  Üks  kõige   suuremaid   takistusi  on  kaugus. 
Tehnika pole võimeline nägema nii kaugele ja sellise tehnika välja arendamise jaoks 
 
31 
kulub  aasta  kümneid.  Pealegi  pole  inimestel mitte  kuskilt alustada.  On olemas  vaid 
teooriad,  paljud  neist  üsnagi  ulmelised,  mis   viitavad   teistele  dimensioonidele. 
Inimene  peaks  reaalselt  läbi  ussiaugu,  mis  on   sammuti   ulmekirjandusest  pärit,  läbi 
kukkuma  ja tagasi  tulema , et saaks kindlalt väita, et miski seal on. Järelikult võib isegi 
kõrgtehnoloogia  olemasolu  korral  nende  otsimine  võtta  aastakümneid  aega.  Minu 
juhendajal tuli pähe küsida sellist küsimust, et kas nende universumite vahel saaks 
liikuda.  Selle  peale  natukene  mõelnud,  vastas  Tempel,  et  ilmselt  siiski  mitte.  Meile 
teada olevate füüsikaseaduste järgi ei oleks võimalik reisida, kui just ussiauke ei ole. 
Tuvike  vastas  selle  peale  aga  nii,  et  kindlasti  on  veel  praegugi  neid  loodusseadusi, 
mida pole avastatud ning mis võivad välja tulla alles aastate pärast. Seega  arvas  ta, 
et  selline  olukord  võib  muutuda,  kuid  ei  pidanud  seda  siiski  tõenäoliseks.   Uurisin  
natuke  ka  selle  kohta,  mida  teevad  need  teadlased,  kes  on  oma  karjääri 
multiuniversumi  teooriale  pühendanud.  Sain   vastuseks ,  et  selle  peale  ei  tohiks 
kindlasti oma karjääri üles ehitada. On olemas küll teooriad ning mudelid, kuid need 
võivad  alati  valedeks  osutuda  kas  või  juba  sellepärast,  et  mõni  matemaatiline  või 
füüsikaline valem ei lähe kokku meile teada olevate füüsika seadustega. Praegused 
multiuniversumi teooriad on kõigest oletused. Katse või  vaatlus  on need, mis teooriat 
kinnitavad.  Täna  ei  saa  me  veel  seda  kinnitada,  samas  toonitas  Tempel,  et  kuigi 
teooria  on  umbmäärane,  siis  keegi  ei  saa  tõestada  ka  vastupidist.  Ta   lisas   veel,  et 
praegu  põhinevad  teooriad  ja  arvutused  küll   teadusel ,  kuid  nende  olemasolu,  kuni 
faktide kinnitamiseni, jääb siiski iga inimese isiklikuks arusaamaks ja usuks. Usk tuli 
jutuks   ka  siis,  kui  ma  uurisin,  mis  vastuväiteid  nad  oskaksid  sellele  teooriale  tuua. 
Tempel  ütles,  et  sellele  teooriale  ei  saa iseenesest isegi  midagi  vastu  väita,  sest  et 
väidet  ei  saa  mingil  moel  tõestada.  Samas  mõtles  ta,  et  mõni  tõsine   usutegelane  
võiks öelda, et kuidas saab universumeid olla mitu, kui Jumalat saab olla ainult üks. 
Pool naljaga mõeldud vastus sai tegelikult tõesti sügavama mõtte, kui võtta seda nii, 
et  mõni  inimene,  kes  sügavalt  Jumala  olemasolu  usub,  võibki  väita,  et  teisi 
universumeid  pole  olemas,  sest  Jumalaid  on  ainult  üks  ning  tema  on  meie  omas. 
Hiljem arutlesime ka teema aktuaalsuse üle. Sain teada, et Eestis ei ole kedagi, kes 
sellega tegeleks, kuid on neid, kes tegelevad  tumeenergia  uurimisega, mis on seotud 
erinevate  faktidega,  kuna  on  oletatud,  et  tumeenergia  piirid  võivad  olla  teiste 
universumite  piirid.  Kui  me  kasutasime  Elmo  tööarvutit,  et  vaadata  sealt  selle 
populaarsust maailmas,  saime  NASA infosüsteemist ADS teada, et seal leidub lausa 
289  vastet,  mis  olid  teaduslikud  artiklid  ja  enamus  neist  avaldatud  mõnes  teadus 
 
32 
 
ajakirjas.  Kõige  varasem  artikkel  pärines  aastast  1994.  Saamaks  objektiivsemat 
arvamust vastete arvust, panime otsingusse sõna: „tumeenergia“. Sellele tuli oluliselt 
rohkem  vasteid,  tervelt  ligi  50 000.  Selline  võrdlus  annab  aimu,  kui  uus  ja 
uuendusmeelne on multiuniversumite mõte. See alles alustab ning ehk jõuab tehnika 
ühel päeval järele.   
 
 
 
 
 
 
 
33