Keskaja majandusajalugu (0)

Keskaja majandusajalugu 
 
Keskaeg oli agraarne ajastu: valdav osa inimesi oli seotud põllumajandusega ja said 
enda sissetuleku maaharimisest. Seetõttu olid ikaldused väga tõsisteks probleemideks. 
Varakeskajal oli põllumajanduses hõivatud ligi 100% inimestest, aga tihti tuli ette 
näljahädasid. Põllumajanduses toimus aga keskaja vältel suur areng ja produktiivsus 
tõusis. 
 
Põllumajandus 
See oli seotud uute tööriistadega nt ratasadeer, millega sai künda kiiremini kui 
konksadraga., hobuserauad ja rangid , mis lubasid hobuse jõudu paremini rakendada, 
samuti aga ka kolmeväljasüsteemi kasutuselevõtmine. Kõrgkeskajal kasvas tänu 
sisekolonistatsioonile uute maade kasutuselevõtmisel külade lähedal ka põllupind. 
Sellele aitas kaasa ka talupoegade ümberasumine uutele maadele nt rekonkista käigus 
Hispaaniasse või ​Ostsiedlung​i käigus Ida-Euroopasse. 
● Talupojad olid ise huvitatud sisekolonisatsioonist, sest abiellumise eelduseks oli 
võime perekonda ülal pidada – seda peamiselt enda talu rajamise abil 
● Maavaldajad olid huvitatud talupoegade meelitamisest enda maale, sest tühi maa 
makse sisse ei toonud . 
●  Tsistertslaste ideaal oli rajada enda klooster kaugesse paika – muutis nad 
asustuse pioneerideks. Nt Loode-Eesti asustamine tänu  Padise tsistertslastele. 
 
Algasid ka maaparandustööd (peamiselt 13. saj): ehitati tamme, kuivenduskanaleid jms. 
Algas ka väljarändamine ja Ladina-Euroopa kultuuri laienemine. ​Drang nach Osten 
pärineb algselt saksavaenulikust väljendusest: 19. saj sakslaste poliitika tõttu Poolas, 
hiljem võtsid sakslased selle ise postitiivse mõistena üle. Tegelikult polnud see sihilik  
protsess, ida germaniseerumine oli juhuslik sündmus. 12.-13. saj oli lääne pool 
asustustihedus palju suurem kui idas ja samal ajal haarati Ida-Euroopat (ja ka 
Skandinaaviat) üha enam ladina kultuuriruumi. Saksa talupoegi kutsusid itta nii saksa 
vallutajad kui slaavi vürstid, kes vajasid ladinlikus elukorras rohkem tööjõudu. Uued 
külad rajati Saksa õiguse alusel: siin olid talupoja õigused suuremad, neil olid 
soodsamad tingimused, et neid meelitada kaugele rändama. Uus küla rajati nii, et 
maaomanik tegi selle rajamise tööks värbajale ehk lokaatorile, kes määrast talude 
suuruse ning asunikud , kes sinna elama tulid. See, kumb etniline rühm peale jäi, määras 
selle, kus toimus germaanistumine kus slaavistumine. Ümberasustumine polnud nii 
ulatuslik, et lääne pool oleks rahvaarv vähenenud. Elbest itta läks alla poole miljoni 
inimese. 
 
Inimese põhitoiduks oli leib, mis oli põllumajanduse peatoodang. Mägedes nt oli 
muidugi loomakasvatus põhiline. Põlluharimisel oli aga samuti loomulikult vaja loomi. 
Põhjas polnud tihti heinamaapuuduse tõttu võimalik ülal pidada palju loomi. 
Loomakasvatuse osakaal kasvas suuresti hiliskeskajal, mil liha roll toidusedelis muutus 
suuremaks . Ka lihttalupoeg sõi keskajal kindlasti rohkem liha kui 19. saj tööline. 
Tootlikust kasvatas suuresti kolmeväljasüsteemi kasutuselevõtt, st et põllupind jagati 
kolmeks osaks: talivili, suvevili, kesa . Kasutusel polnud nüüd seega mitte pool – nagu 
kaheväljasüsteemi puhul – vaid 2/3 põllupinnast. Esimesi märkusi sellest on 8. saj, 
laialdasem levik toimus aga 11. saj. Arvatakse, et peamiseks initsiaatoriks oli mõis, mis 
oli huvitatud suuremast sissetulekust . Kolme välja puhul ei saa talud ise otsustada, kuhu 
mida külvata. Kuna maad oli jagatud siiludeks, vajas selle harimine koostööd, mida 
alguses organiseeris mõis hiljem külanõukogu. 
 
Põllukultuurideset kasvatati taliviljana: nisu ja rukist, suviviljana: otra ja kaera. 
Saagikus oli madal, aga sõltus suuresti erinevate maa-alade viljakusest. Nt mõned Itaalia 
alad olid viljakamad, Inglismaa ja Prantsusmaa suurematel aladel pigem madalam 
viljakus. Kasvatati ka muid kultuure, nt lina ja kanepit , kaunvilju, nt hernest, uba, läätsi, 
ja talude juures olid juurviljapõllud ja puuviljaaiad. Kui võimalik, siis kasvatati palju 
viinamarjapõõsaid ja oliivipuid. Linnade ümbrusesse rajati nende turgude 
äratootmiseks eraldi põllumaad. Kui põllud olid talude vahel ära jagatud, siis heina- ja 
karjamaad ning metsad olid küla maaomanike ühiskasutuses. Kari liikus nt ühise 
külakarjuse juhtimise all. Aed rajati põldude ümber, et neid loomade eest kaitsta, mitte 
karjamaade ümber. Ka pärast hobuste laialdast kasutuselevõttu olid väga olulised 
härjad ning ka eeslid . Vahet tehti väikestel talupojahobustel ja suurtel rüütlihobustel. 
Lehmad polnud piimaloomadena väga olulised, nad andsid üpris vähe piima. Suurem 
osa juustu tuli mäestikest. Väikesed karjad tingisid sõnniku vähesuse ja see omakorda 
kehva väetamise. Ka sigu peeti rohkem metsas kui laudas. Suurte karjadena peeti 
lambaid peamiselt villa saamiseks. 13. saj teisel poolel oli Inglismaal 3-4 milj inimest ja 
12-13 milj lammast , sest nende pidamine ei nõua suurt tööjõudu. 
 
Käsitöö 
Käsitöö, tootmine ja kaubandus olid samuti adekvaatsed. Käsitöö puhul olulised kaks 
aspekti. Igas linnas olid käsitöölised, kes tootsid linna vajaduste raames: enne tellimus, 
siis kaup, mille käsitööline edastas ise tellijale. Suuremahuline turule tootmine, nt 
Madalmaade villase kanga tootmine, mida eksporditi kogu Euroopasse Suuremahuline 
tootmine vajas kaugelt toodud toorainet ja transporti kaugel elava tarbijani. Sellele aitas 
kaasa kaubanduse edukas areng. Toodeti siiski väikeettevõtetes – suuri manufaktuure 
ei tekkinud. Seda tänu kapitali puudumisele ja tsunftikorrale, mille eesmärgiks oli 
meistri seisusekohane äraelatamine. Vabriku sisseseadmine tähendanuks meisti 
alandamist lihttööliseks. Käsitöö arengule aitas kaasa ka vee-energia kasutamine 
erinevate tööde tegemiseks, uued kangasteljed, mehhaanilised kellad , lüüsid kanalitel, 
trükipress jm.  
 
 
Skemaatiliselt võib käsitöö arengu keskajal jagada kolme faasi, mille kõigi algus on 
Lääne-Euroopas ja mis jõudsid hiljem Kesk- ning Lõuna-Euroopasse ja lõpuks itta ja 
põhja: 
● Kodukäsitöö – tootmine enda vajaduste rahuldamiseks (külas,  linnas, kloostris ) 
○ Kuna kloostrid olid suurmaavaldajad, said nad palju andamit 
turustamiseks 
● Linnakäsitöö 
○ Spetsialiseerunud käsitöölised; jaguneb:  
■ Kohaliku nõudmise jaoks – tellimustööd 
■ Massitoodang; maailma majanduses osalemine  
● Manufaktuurilaadne tootmine
 
○ Kolivad tagasi maale, kus tööjõud on odavam 
○ Meister ostab toorainet ja laseb enda töölistel valmistada kaupa 
○ Madalam kvaliteet, seega madalam hind, seega suurem nõudlus 
○ Puuduvad tsunftikorra poolt seatud piirangud 
 
Käsitöölised moodustasid erialade kaupa tsunfte. See toimus erinevalt olenevalt linnast 
ja turust. Selle spetsialiseerumise eesmärk on kaitsta turgu ja tagada meistri 
seisusekohane äraelamine. Laiahaardelises turuletootmises oli peamine tekstiilitööstus. 
See moodustas kuni 50% keskaja kaubatootmisest. Peamiselt toodeti kalevit, vill toodi 
kaugelt: lambad Inglismaalt, Pürenee poolsaarelt, kangaks tegemine Flandrias, 
Põhja-Prantsusmaal. Selle töötlemiseks oli tarvis palju erinevaid meistreid, kes tegid 
erinevaid töid. Igas keskuses olid eri nüansid nende protseduuride tegemiseks. Seetõttu 
eksisteeris lai sortiment ja lai hinnaskaala. Kangaid tunti peamiselt linnade nimede 
järgi. Flandria linnade kangatootmise hiilgeaeg oli 13. saj, hiljem toimus allakäik, millele 
aitas kaasa aristokraatliku rõivamoe muutus. Nt laialdane siidi kandmine, mistõttu 
muutus kalev rohkem lihtrahva rõivaks. Madalmaade kõrval oli tähtsaks riidetootjaks 
Põhja-Itaalia, eriti Firenze . Seal töödeldi kõigepealt Flandria riiet, hiljem hakati seda ka 
ise tootma . Kanga mõõduks oli tükk, kuna linnas kasutati üldiselt ühe suurusega 
kangastelgi. See tõi hiljem kaasa nt vaidlusi Hansa liidu ja venelaste vahel. Suured 
tootmismahud tähendasid, et paljud linnad tegelesid peamiselt ühe käsitööga. Kui turg  
14. saj ahanes, oli nendes ühe majandusharuga seotud linnades suur viletsus ja 
näljahäda. 
 
Maavarad  
Teine tähtis majandusharu oli metalli tootmine. Rauda sulatati nii mäe- kui soorauast. 
Raua transport oli raske, nii et kasutati kõige lähemal asuvat rauda. Keerulisi esemeid 
( relvi , turviseid) toodeti kujunenud spetsialiseerunud keskustes nt Nürnbergis või 
Milaanos. Metalli sulatati maagist puusöe abil, see tõi kaasa metsade suure hävitamise. 
Oluline mineraal , mida kaevandati, oli sool. Paljudele inimestele oli sool ainsaks 
taskukohaseks maitseaineks. Maasoola peeti paremaks kui meresoola, tänapäeval on asi 
vastupidi. Põhjas keedeti soola tahkeks , oodati kuni vesi aurustuks. Lõunas tõsteti vesi 
madalatesse basseinidesse, kus vee aurustumine jäi päikese hooleks. Järelikult oli sealt 
pärit sool odavam. “​ Halle ​” – saksa nimetus, mis näitab, et sellel alal on soola toodetud. 
Maa-alused kaevandamised jäid artellide ehk professionaalsete kaevandajate tööks, 
keda maavaldajad tööle palkasid. Kui leiti maaki, kutsusid maaisandad vanematest  
kaevanduspiirkondadest inimesi tööle. 
 
Varajane kaubandus 
Varakeskaegsest kaubandusest palju ei teata, Vahemerel jätkus pärast Rooma langust 
kaubandus. Ka Itaalia vajas kaubandust väljastpoolt. Suure osa moodustasid 
luksuskaubad – ülikud olid ainsad, kes suutsid midagi osta, samas kui talud proovisid 
rahuldada ainult oma vajadusi. Luksuskaubad pärinesid Oriendist, araablaste vallutused  
tõid idamaa kaupa Euroopale lähedale. Sellised kaubad on väikesed ja kallid – neid on 
lihtne transportida, aga väärtus on suur. Need oli peamiselt kangad , vürtsid, viirukid ja 
kullasepatooted. Kauplesid peamiselt süürlased ja juudid . Kaupmees liikus enda 
kaubaga kaasa – rändur ei saanud aga olla ühiskonnas kõrgel positsioonil. Juutidele oli 
antiikajast omane kogukondsus – tekkisid juutide kaubanduslinnad. Juudid olid 
peamiselt Bütsantsi kodanikud, millele kuulus Orient. Kaupmees võis olla mittevaba ja 
töötada oma isanda heaks – ta ei olnud hiliskeskajale omane linnakodanik. 
 
Peamised kaubalinnad Lääne-Euroopas, Itaalias, Friisimaal. Kuni 12. sajandini 
domineerisid Põhja-Euroopas skandinaavlased. Nad omasid otseühendust Musta 
merega pikki Venemaa jõgesid. Varased kaubanduskeskused – aolinnad – asusid Jüüti 
poolsaarel ja Birkas. Birka kaotas aga oma tähtsuse aastatuhande vahetusel, esile 
kerkisid Sigtuna ja Visby . Visbylt võtsid omakorda juhtrolli üle hansalinnad. 
 
Varajane rahandus  
Keskaja majandust on nim naturaalmajanduseks – ühest küljest toodeti kõik kodus, 
importi polnud palju vaja. Teisalt oli laialdaselt käibel raha. Keskajal polnud münt 
väärtuse hind vaid väärtus ise. Mündi hind oli nii suur, kui temas oli väärismetalli. Võis 
maksta ka ehtetükkidega jms. Raha ei loetud vaid kaaluti. Varakeskajal merovingide ajal 
olid kasutusel kuldmündid – solidused, mille germaani vaste on šilling. Karolingide ajal 
tulid kasutusele hõbemündid – denariused ehk fennid või pennid. 
 
Väärismetalli oli vaja selleks, et tasuda idamaalastele, kuna läänes polnud nii palju 
väärtuslikku, mida nad tahtnuks. Kuldmündid polnud aga sobilikud igapäevaseks 
kauplemiseks – need olid liialt väärtuslikud. Samuti kulus palju kulda ehete jaoks. Karl 
Suur viis läbi rahareformi, mille loodud uus süsteem koosnes kolmest ühikust: nael  
(​libra​ - £) – 20 gillingit (šillingit) – 12 denaari ( penni ). Sealjuures valmistati ainult 
penne, teised olid mõõduühikud. UKs kehtis see süsteem 1971. aastani. Üks nael kaalus 
pisut üle 400 grammi. Ida-Euroopas on pigem kasutusel mark, mis on pool naela. 
 
 
Hilisem kaubandus 
Kõrgkeskajal, 10.-11. saj hakkas koos rahvaarvu tõusuga kasvama ka kaubanduse maht. 
Võõrsissetungid – madjarid , viikingid – olid lõppenud ja hakkasid tekkima esimesed 
Põhja-Euroopa linnad. Formeerus kindel aadlikeklass, kellel oli spetsiifilisemad 
nõudmised. Kaupmehed hakkasid elama linnades, said jõukaks ja ostsid kinnisvara ning 
muutusid osaks linnaeliidist. Kui tekkivad linnade omavalitsused , siis hakkavad neid 
justima just nimelt kaupmehed. Peamiseks kaubavahetuspaigaks saab laat . Kaupmehed 
jäävad paikseks: kaupa vaevad voorimehed ja meresõitjad. Kasvab kirjavahetuse 
tähtsus, sest kaupmees ei rända enam enda partnerite juurde. 
 
Linnad hakkavad kaitsma enda õigusi ja tulu, mis toob kaasa sõjad linnade ja kuninga 
vahel. Veneetsia jt kaubalinnad moodustavad lausa koloniaalimpeeriumeid. Genua omas 
näiteks palju faktooriaid Musta mere ääres. 1204. aastal läks Konstantinoopol vallutuse 
tõttu üle Veneetsia mõjusfääri. Oluliseks muutus massikaupade, nagu vili ja vill, 
turustamine. Suure osa moodustasid siiski ka idamaised vääriskaubad, nt vürtsid ja 
värvained, sest neid on lihtne transportida. 14. saj oli suurim laevastik Veneetsial, aga 
selle tonnaaž jäi ikkagi alla Titanicu omale. Tähtsad sadamad on Barcelona, Provance 
Vahemere ääres ja Madalmaade linnad nt Brügge ja Antverpen Põhja-Euroopas (mis ei 
asu mere ääres vaid jõgede suuetes). Madalmaades kohtusid Lääne- ja Põhjamerede 
kaubad, sinna suubus Reini jõgi ja tee Saksamaale, kust sai edasi liikuda mööda 
Doonaud. Inglismaal kaubanduses olulist rolli polnud – see tekkis alles uusajal. Nad 
vedasid välja peamiselt villa, aga ka tina. Läänemere kaubandus oli Hansa kaubandus, 
kus esimesed linnad oli Lüübek ja Riia. 
 
Põhja- ja Lõuna-Euroopa kaubandussidemed kohtusid Champagne’is – piirkonnas 
Pariisist ida pool, kus peaaegu aastaringselt korraldati laatu. Kaubandus oli küll rangelt  
reglementeeritud, aga mitte laatadel, kus kaubeldi hulgi, mitte jae. Laada lõpus sõlmisid 
kaupmehed tasaarveldusi, et näha, kes kellelt midag saanud on, ja kes kellele võlgu on. 
14. saj aga Champagne enam edukas polnud – see ala läks krahvide võimu alt Prantsuse 
kuninga võimu alla ja põhjast lõunasse hakati rändama mööda merd . Kaubanduse 
regelementeeritus pärines kahest allikast: maaisandatest, kes olid huvitatud 
tollitasudest ja linnadest, kes olid huvitatud, et tehingud toimuksid nende linnas, mitte 
naaberlinnas. Olid olemas avatud ja suletud teed, mõnes linnas eksisteeris laoõigus. 
Kaks linnas võõrast kaupmeest võisid tehingu sõlmida ainult kohalike kaupmeeste 
vahendusel. Mõned linnad võisid kaubandusliku võimuga ka mõne muu linnaga 
äritsemise ära keelata. 
 
 
 
 
 
 
Hiliskeskaja kaubandus ja rahandus 
Toimus kommertsiaalne revolutsioon – kaubanduse plahvatuslik areng. Tekkis 
pangandus , mis sai alguse rahavahetusest ja liigkasuvõtmisest. Igas linnas oli erinevad 
mündid, st et raha pidi vahetama . Kursside muutumist ette aimates võis teenida suuri 
summasid. Oluline rahavahetajate töö oli raha ülekanne: see sai võimalikuks vekslite 
abil: maksid ühes linnas raha panka, said veksli , teises linnas maksti raha sulle jälle 
välja. Pankade kätte koondus palju raha, mida nad said välja laenata. Pank on itaalia 
keeles “laud”, pankrot – laud lüüakse katki. Suuremad pangad tekkisid Põhja-Itaalias ja 
neid juhtis tavaliselt üks perekond. Suuri laene võtsid tavaliselt valitsejad , teistel polnud 
nii palju raha vaja. See oli pankadele tulus, sest nad tasusid lisaks rahale ka 
privileegides, samas riskantne, sest valitseja võis lihtsalt keelduda raha tagasi 
maksmast. Võimalik ka, et valitsejad lihtsalt võtsid pankuritelt nende raha ära. 15. saj 
olid majanduslikult võimsaimad Medicid Firenzes. Oluline oli majanduslikult teenida ka 
paavsti kuuriat. Paavsti juures olid paljude riikide diplomaatilised esindajad, kellele tuli 
raha toimetada – see oli aga võimalik ainult pankade vahendusel. 15. saj lõpul liikus 
majanduskeskus Itaaliast Lõuna-Saksamaale, kus selle võttis suuresti üles Fuggerite 
suguvõsa, kellest said kõige rikkamad inimesed maailmas. “ Fugger ”, vahel ka 
kirjapildina “ fucker ” muutus lõunasaksa kaupmeeste üldnimetuseks. 
 
Enamus laenusid anti ühelt inimeselt teisele ja need olid lühiajalised. Kirik suhtus 
protsendiga laenamisse – aja pealt teenimisse – selgelt negatiivselt. Aeg on miski püha, 
mille pealt raha teenimine on patt. Ka puhastustule idee on tekkinud tänu 
majanduslikele faktoritele. Liigkasuvõtmise ja pettusega tegeleja taevasse ei saa, aga see 
ei tähenda kohe igavesi põrgupiinu. Itaalias suhtusi sellesse keeldu leebemalt. Paljudes 
keeltes tähendab “ lombard ” Lombardia järgi pandimaja . Kristlikud keelud ei 
puudutanud otse loomulikult ka juute . Laenu anti reeglina kinnisvarapandi alusel, mis 
läheb kuni tagasilunastamiseni laenuandja valdusesse. Pantida võis ka nt 
mündivermimisõigust vms. Hiliskeskaja ilming on ka suured üleeuroopalised 
kompaniid, nt Ravensburgis, mis polnud mitte linnade vaid kaupmeeste ühendused, kel 
olid esindused ka mujal. 
 
Raha vermimise puhul oli probleemiks mündimetalli puudus (eriti hiliskeskajal). 
Kaubandusbilanss Oriendiga oli negatiivne – puudujääk tuli katta väärismetalliga. Raha 
hulk kasvas, aga kaevandamine ei jõudnud sellele järele. 15. saj alguseks olid paljud 
kaevandused end ammendanud. 15. saj teise poolel tekkinud tehnoloogiad leevendasid 
veidi puudust. Suur osa varandustest ei seisnud müntide vaid väärismetallina. 14.-15. 
saj müntimine katkes, sest polnud toorainet. Väärismetalli hulk rahas vähenes järjest – 
raha on aga väärt ainult nii palju, kui temas on väärismetalli. 11. saj on juba 
kõrvalekaldeid Karl Suure mündistandardist. Keskaja vältel ei olnud enam mündi 
väärtus ja raha väärtus sama – 13. saj oli kahe marga vahe u neljakordne. Vähenes ka 
kontroll raha üle: müntimisõigus läänistati välja koos maavaldusega. Inglismaal oli raha 
edukas, sest kuninga roll sellesesse puutuvas oli suurem. Keskaja vältel vähenes mündi 
suurus. Brakteaat – münt, mis on vermitud ühelt poolt, seega nii õhuke, et mitut münti 
sai lausa korraga vermida. Võimalusest lisada mündile mitteväärismetalli (nt vaske), 
said alguse mustad mündid. Kölnis muutus müntides väärismetalli hulk: 12. saj – 1,32 g 
hõbedat; 1326 – 0,36 g hõbedat; keskaja lõpul – 0,076 g hõbedat. Valitsejad keelasid ära 
vanad mündid ja valasid neist uued, milles hõbedat oli vähem. Inimesed pidid sellega 
kaasa tulema , sest kohalikus käibes olid ainult kohalikud mündid. Sisuliselt tegid 
valitsejad täiesti legaalselt valeraha. Kui pennine münt enda väärtuse kaotas, hakati 
12.-13. saj valmistama suuremaid münte. Esimeste seas oli nt Veneetsia gross. 
Suurkaubanduses tulid 13. saj kasutusele kuldmündid, mida valmistasid Itaalia linnad. 
Tuntuimad neist on tukat ja floriin Veneetsia ja Firenze nimede järgi. Aadlikud ja 
vaimulikud lasidki münte valmistada linandes, aga au jäi ikkagi neile. 15. saj tõuseb 
nende kõrvale uus suur hõbemünt Joachimstadtist – taaler. 
 
Kirju rahandussüsteem muudab keskajal keeruliseks hindade määramise. Hinnad on 
väga kõikuvad: vili halval aastal kallim, lõikusajal odavam. Ka mõõtude puhul on 
raskendav asjaolu mitmekesisus ja muutlikkus. Saksamaa tavaline viljamõõt võis 
kõikuda paikkonniti kuni kümnekordselt. Kõige rohkem arvestusi hindadest pärineb 
Inglismaalt. 13.-14. saj kõikus 200 l vilja hind Inglismaal 3 ja 17 šillingi vahel. Sealjuures 
on viljahindade tõus täpses korrelatsioonis kuritegude arvuga. 14. saj keskpaigani vilja 
hinnad tõusid, pärast seda kuni 15. saj lõpuni langesid . Tegu on nn hiliskeskaja 
majanduskriisiga : käsitöö hind langes, aga tööjõu hind tõusis. See tõi kaasa teotöö 
taastamise püüded ja palkade normeerimise alammääraga. Suurendati karjakasvatuse 
osakaalu – see vajas vähem tööjõudu. Raskes seisus aadel soovis astuda kuninga 
teenistusse ja see tõi kaasa kuningavõimu tugevnemise. Algselt langesid toidukaupade 
hinnad, neile järgnesid käsitöötoodete omad. Majanduslangusele on kaks selgitust: 
● Monetaristlik – mündi hõbedasisaldus ei olnud enam seotud selle väärtusega 
● Demograafiline – põllumajanduse efektiivsus kasvas, sööjaid oli aga vähe ja seega 
tekkis palju ülejääki, mis tõi kaasa selle odava hinna 
 
Käsitöös on aga inimesi vähe ja nõudlust palju, seega toimub palkade tõus. Väidetakse, 
et hiliskeskaeg on palgatöölise hiilgeaeg – sissetulek kasvas 15. saj lõpuni. Seda üldist 
pilti on aga detailsed uuringud kõigutanud. 15. saj tööline elas aga paremini kui 16. või 
17. saj oma, sest toiduhinnad olid madalamad, palk parem. Elatustase langes pärast 15. 
sajandit. Hiliskeskajal oli raha rohkem linnades kui maal ja telliti rohkem ehitisi . 
Ilmikute kätes koondus raha üha vähemate isikute valdusesse, suurenes rikaste ja 
vaeste erinevus. Seda mõjutasid ka taudid – varandus koondus ellujäänute kätte. 
Väljaminekutest läks enamus toidule, eluasemehinnad ja rõivad oli odavad. Keskaja 
teise poole majanduses mängisid selgelt kõige olulisemat rolli linnad. 
 
MAJANDUS 
 
Käsitöö  
Käsitöö puhul tuleb välja tuua kaks aspekti: 1) Kõigepealt tootmine, mis ​ rahuldab oma 
enda ja piirkonna(lokaalseid) lähivajadusi​– riie , tööriistad jne oma piirkonna tarbeks, 
millega tegelesid rätsepad, kingsepad ja teised käsitöölised. 2) Teine pool on aga 
suuremahuline tootmine, ​käsitöö, mis orienteeritud turule, toodang mille põhiosa 
turustati kaugemal tootmiskohast​. See ei tähendanud veel töötegijate koondamist ühte 
ruumi. See toodang oli laiahaardelisem ja töö oli produtseeritud kaubanduse tarbeks. 
Selle töö turg oli Euroopas või isegi sellest kaugemal. Toorained olid tihti pärit 
kaugetest piirkondadest, kust nad jõuavad tootmiskohta kaubanduse kaudu. 
 
Käsitöö areng 
See mida teame keskaja käsitööst, puudutab eelkõige linnakäsitööd - turule suunatud 
tootmine ( varasemast liigitusest 2.). Keskaja kästiöö arengut võib jagada üldjuhul 
kolme faasi​. Arengus kõige ees käivad Lääne ja Lõuna Euroopa, Itaalia, Prantsusmaa, 
Madalmaad. Kõige viimasena aga Põhja ja Ida Euroopa – Skandinaavia , Baltikum , 
P-Poola ja Kesk-Euroopa jääb oma arengus kusagile vahepeale. 
Kästiöö arengu faasid, ​ spetsialiseerumine (2. faasis) 
1. Esimeses arenguetapis toodeti talumajapidamistes. Kodukäsitöö saadused  
kuulusid ka nende andamite hulka (kloostrile näiteks või mõisnikule). 
2. Teise etapina kandus tootmine maalt linnadesse. Kui maal talupojad tegid 
neid asju kõrvaltööna, siis linnades sai see inimeste põhitegevuseks ja seega 
spetsialiseerusid, millega on tagatud kõrgem kvaliteet.   
3. Kolmanda etapina on keskaja lõpul massiline tootmine jälle maal. 
Käsitöömeistri asemele tuli ettevõtja, kes jagas meistritele tooraine laiali ja siis 
turustas jälle. Töönduslinnades toimus selline süsteem juba alates 13 sajandist. 
Hiliskeskajal hakkas  suurem osa inimesi ostma kangast ja see ei pidanud olema 
enam nii kõrge kvaliteediga. Maal ei olnud tsunftikorra takistusi – seal 
ei 
olnud piiratud palju meistril võis olla alluvaid ja maal oli samuti lihtsam 
kasutada veejõudu.   
 
Spetsialiseerumine (Käsitööarengu 2. faasis) 
Niimoodi läks linnades kalevi tootmine alla, aga tervikuna jääb kalevi tootmine 
oluliseks. Olenemata linna suurusest võis spetsialiseerumine minna väga detailidesse. 
Väga iseloomulik on nn ​tsunfti kord​ – st erialade omavahelised piirid on väga täpselt 
paika pandud eesmärgiga, et ühes linnas töötavad käsitöölised saaksid tagada 
seisukohase elatusmiinimumi. Oluline on, et kõik saakisd elada oma staatusele  
vastavalt, aga mitte rikkamana ega vaesemana kui kohane. Kuidas spetsialiseeruti 
tsunftidesse oli riigiti erinev.
 
 
Käsitöö alad 
Suuremahuline tootmine arenes välja keskaja jooksul. Said alguse mitmed käsitöö ja 
tootmise harud. Võeti võrkkangasteljed püstkangastelgede asemel. 12-13 saj hakati 
tootma paberit; 14 saj ilmusid mehaanilised kellad; tulirelvad, püssirohi. 15 saj 
raamatud. Seejuures keskaja lõpuni võisid ammud olla võimsamad kui püssid, aga 
viimased olid odavamad ja nõudsid vähem oskuski. Hiliskeskajal hakati ehitama 
lüüsidega kanaleid , kuigi Rooma ajal oli tuntud väga keerulisi veejuhtimise süsteeme, 
siis hiliskeskajal oli veejuhtimine muutunud väga keerulise tasemini. 
 
Tekstiilitööstus 
Suurim tööstusaru oli tekstiilitööstus ja selle siseselt oli omakorda kõige tähtsam 
villase riide tootmine, seda nimetatakse kaleviks.​ Et valmistada kvaliteetset kalevit, 
oli vaja hea kvaliteediga villa, mida sageli polnud kohapeal. Selle töötlemisse oli 
kaasatud palju erinevaid meistreid. ​Vill tuli puhastada , pesta, kedrata, kududa, 
vanutada, loputada, venitada, värvida​. NT Ketramine oli näiteks lihtne osa sellest 
tööst. Igas tootmiskeskuses olid erinevad nüansid, mis tagasid erinevad sordid  
erinevates piirkondades. Olulised keskused : Flandria ja Gent . Eriti hinnatud oli sarlak, 
mida nimetati punaseks kaleviks. 13. sajand oli hiilgeaeg, 14. saj hakkas langema ja 15. 
saj olid alles vaid üksikud keskused. Kaubanduses hakati nõudma odavamaid kalevi 
tüüpe. Lõuna-Euroopas oluline piirkond kalevi jaoks oli P-Itaalia. Suured 
toodangumahud Madalmaades tähendasid seda, et linnad olid oma majandusliku baasi 
suhtes väga monofunktsionaalsed, st üks ainus tegevusala oli nende majanduse aluseks. 
1300 paiku oli Brugge’s 70-80% meestest seotud kalevitootmisega. See tähendas aga 
seda, et kui kalevitootmist tabas raskus, siis oli suurel osast rahval halvasti. 
 
Sitsiiliast levis puuvillase kanga valmistamine. Puuvill jäi siiski veidikene eksootiliseks 
materjaliks. L-Saksamaal toodeti kuulsat lõuendit, ehk linast kangast. Siidikangast 
toodeti Prantsusmaal. 
 
Maavarade tootmine: millised maavarad, kus ja kuidas. Töö tootlikkus  
Rauda sulatati siin-seal üle Euroopa, kus vähegi toormaterjali leidus. Toodang oli ka 
üsna väike. Kasutati soomaake või madala rauasisaldusega maake , enne kui arendati 
välja keerukamate, sügavamatel asuvate maakide kättesaamise tehnikad . 
Kogu Euroopas toodeti 1400 . aastal 25 t rauda, 1500. paiku 40 t aastas. Raud oli 
väärtuslik ja seda tuli taaskasutusse võtta. ​Rauda sulatati kivisöega, varasemalt tehti 
seda puusöega​. Toorrauast omakorda valmistati spetsiifilisi ​sepatöö saadusi​. Mõnedes 
piirkondades kujunes keeruline sepatöö, mis puudutas eelkõige relvade ja turviste 
valmistamist - näiteks P-Itaalias, Milanos. Peale raua ​tunti puhtal kujul veel viit metalli 
(plii, tina, kuld , hõbe ja vask).​ Olulised keskused olid hiliskeskajal näiteks Saksimaa. 
Põhiline tinatootja oli Inglismaa. 
Oluline mineraal, mida keskajal tarbiti ja millega kaubeldi oli ​sool​ – eristati maasoola ja 
meresoola. Maasoola saadi sisemaa allikate veest, mida kuivatati. See nõudis samuti 
väga palju puitu kütteks. Lõunapoolsetes piirkondades kasutati meresoola, mida saadi 
läbi selle, et merevesi pumbati välja ja päike aurustas vee ära ja sool jäi alles. Esimene 
viis oli kallim kütte pärast. 
 
Varane kaubandus 
 
Juudid 
Varakeskajal oli kaubanduses madalseis. Varakeskaja kaubandus oli üldjuhul 
kauplemine luksuskaupadega, mis võtsid vähe ruumi ja olid kallid. Kaubad olid näiteks 
vürtsid, viirukid, kullad. Nendega kauplesid põhimõtteliselt ​juudid​ ja süürlased (süüria 
juudid üldjuhul). ​Juudi kaupmeeste roll suur seetõttu, et neil olid kasutada 
täisprivileegid idamaades , Bütsantsi osa, samas elasid juudid Rooma ajast säilinud 
linnades ja võtsid vastu oma kaaslasi ja toetasid neid​. Kaupmees pidi ise reisima oma 
kaupadega , seega oli hea teada, et sind kusagil oodatakse ja vastu võetakse. Kauplemine 
tugines sellele, kuhu mingi kaupmees millalgi oma kaupadega jõudis. See olenes 
juhusest, millal ta jõudis. Olid oma keskused, näiteks Amalfi (Lõuna Itaalias Napoli  
lähedal) ja Veneetsia, hiljem said tähtsaks Pisa ja Genova . 
 
Friislased 
Madalmaa kaupmehi kutsuti friislasteks. Nende õitseng on seotud keskaegse Frangi 
riigiga – neil oli suur õukond, mida on vaja varustada, samuti kloostrimajandus pakkus 
väljaveo kaupu. Friislaste õitsengu aeg oli 7-8 saj, millele järgnes viikingite 
domineerimine . 
 
Viikingid 
Varakeskaegne kaupmees erines tunduvalt kõrg- ja hiliskeskaja kaupmehest. 
Varakeskajal tüüpilisteks kaupmeesteks Põhja-Euroopas olid viikingid. Nad olid 
sõdalased, vallutajad, röövlid, hulljulged meremehed ja kolonisaatorid. Nende retkedega 
olid tihedalt seotud kaubavahetusega, aga tihti kujunes olukord selliseks , et seda mida 
ei saadud vahetuskaubana, see võeti jõuga. Seega käis kauplemine ja röövimine käsikes. 
Ülejäänud varakeskaja kaupmehed, kes ei tegelenud röövimisega, ei saanud sellegi 
poolest läbi ilma sõjakuseta. Võõrastel maadel tuli lihtsalt seista vastu äärmiselt paljude 
ohtudega. Pärast viikingeid võttis Hansa Liit üle Põhja-Euroopas kaubanduse 
liidripositsiooni. 
 
Vahemere kaubandussüsteemid 
Euroopa majanduse kasv keskajal algas üldiselt 10-11 sajandil, millega seoses 
suurenesid ka kaubanduse mahud. Millega majanduskasv seotud? 
Olid lõppenud enam-vähem välisinvasioonid (viikingid, araablased , ungarlased ). Seega 
valitses stabiilsus ja rahvaarv sai vabalt kasvada. Kaubanduse kasvu soosis ka 
spetsiifilise aadli elulaadi väljakujunemine, mis tõi kaasa suurema nõudluse 
luksuskaupade järele. Seega oli hakanud vaikselt pihta areng kaubanduses, mis 
kulmineerub 13-14. sajand (vt ​hiliskeskaja kaubandus) 
 
Vahemere kaubandus (Veneetsia, Genova) 
Amalfi (linn Lõuna Itaalias Napoli lähedal) ja Veneetsia olid domineerinud juba 10. 
sajandil Vahemerel. Neile lisandusid 11. sajandist Pisa ja Genova. Seega olid 11. sajandi 
lõpuks haaranud juhtpositsiooni Vahemerel täielikult itaalia kaupmehed. 
 
Veneetsia 
Ristisõdijate riikide rajamine 11. saj viimasel kümnendil ja 12. sajandi esimesel 
veerandil pakkus itaalia ülemerekaupmeestele veel uusi võimalusi, sest tekkinud riigid 
sõltusid suuresti mere kaudu varustamisest ja neil endal ei olnud laevastikke. 
Tihti kasutasid teised riigid itaallaste laevastikku oma eesmärkide saavutamiseks, 
saades selle eest rikkalikke vastuteeneid ja maavaldusi. Näide 1: 1123. ​Pactum 
Warmundi’ iga ​aitasid veneetslased Jeruusalemma kuningriigi Egiptuse vastu võidule ja 
said selle eest igas kuningriigi linnas kaubanduskvartali, õigusmõistmise autonoomia , 
piirangud tollidele ja maksudele. Näide 2: ristisõdade käigus soovisid frangi ristisõdijad 
vallutada Konstantinoopoli. Seda tehti jällegi Veneetsia laevadega. Saadi palju 
territooriume ja rikkusi juurde. Sellised tehingud suurendasid veneetslaste ülemvõimu 
Vahemeres veelgi. 
 
Genova 
Veneetsia peamiseks rivaaliks oli Genova. Näiteks 1170. aastal rüüstasid veneetslased 
Genova kaubanduskvartalit Konstantinoopolis. Pärast seda, kui Genova sõlmis liidu 
Konstantinoopoli valitsejaga ja löödi koos tagasi ladinlased Bütsantsist, sai Genova 
juhtpositsiooni Vahemere ida-osas. Kaffa oli üks tulusamaid genovalaste poolt loodud 
kaubanduspunkte. 
 
Teised tähtsad samad veel Barcelona, Marseille , Avignon . 
 
Läänemereäärne kaubandussüsteemid 
Hansakaubandus (oluline seal Venemaalt toodud kaubad nagu karusanahad, vaha) 
11. sajandil, kui itaalia kaupmehed ja meresõitjad hakkasid laiendama oma laevateid üle 
kogu Vahemere, asusid põhjapoolsetele meredele kaubavahetusega tegelema saksa 
kaupmehed. Kuid arengu mõttes oli ülioluline idasuunaline kaubanduse areng. Selle 
alguseks võib pidada 1159 . aastat, kui asutati Lüübeki linn teistkordselt. Edasi 
kinnitasid saksa kaupmehed kanda Gotlandile, mis sai Balti mere suureks kaubaaidaks 
ja sealt üha ida poole, kuni 1300. aastaks oli kauplemine Venemaaga igapäevane asi. 
Kui itaalia kaupmehed võitsid kursi kallastele, kus juba leidus linna tüüpi asundusi, 
millel oli mõnel juhul seljataga juba tuhat või enam aastat linnaajalugu, ja nad püüdsid 
rajada enda tarbeks juba urbaniseerunud piirkondades omaette kvartaleid, siis 
Läänemere idakaldale jõudes leidsid saksa kaupmehed eest maa, kus oli üsna vähe 
linnu. Seal asusid nad piki kaubateid ise linnu rajama ning nende asulate topograafia ja 
õiguslik staatus modelleeriti selle järgi, mis oli rajajatele Lüübekist või Soetsist juba 
tuttav – need olid pigem uusasundused kui poliitilised vasall -linnad. 
 
Teisel pool Taani väinu - Madalmaad ja Brugge 
 
Teisel pool Taani väina koondusid kaubad Madalmaade sadamalinnadesse (Ruhr, 
Antwerpen ). Madalmaadel oli 13-14 olulisem kaubanduskeskuse ​Brugge​, kes kauples 
villa ja kaleviga. Madalmaades kohtusid Ida-Euroopast toodud kaubad (vaha, 
karusnahad, vill) vahemeremaadest toodud kaupadega (sool, vürtsid). Inglismaa kuni 
16. sajandi alguseni kaubanduses väga suurt rolli ei mänginud. Inglismaa oma 
väliskaubandus sai oluliseks alles varauusajal. 
 
Kaks peamist keskust keskaja lõpuks: ​Itaalia ja Madalmaad.​ Itaalia käsitöö oli piisavalt 
edenenud, et suuta toota asju, mida idamaades osteti, itaalias hea teede võrgustik 
Rooma ajast. Kahte põhilist keskust ühendasid kaubateed , mis tõid kaasa Burgundia ja 
Reiniäärsete linnade tekkimise ja arengu. 
 
Piirkondlikud erinevused kaubanduse arengus 
Läänemere kaubanduses massikaup – vili, sool; Vahemere kaubandus rohkem 
luksuskaup – kallid kangad, vürtsid ning liikus seetõttu suuremad rahad. 
 
Põhja-Euroopa kaubanduskeskused 
 
Viikingte ajal olid Põhja-Euroopas olulised kaubanduslikud keskused Sigtuna, 
Stockholm ja Vispy Ojamaal (viimane oli kindlasti oluline ka Hansa kaupmeestele) 
Oluliseks kokkupuutpunktiks Põhja ja Lõuna-Euuroopa olid ka regulaarsed laadad 
Champania maakonnas ​ - Champagne laadad (vt pikemalt alt) 
 
Panganduse teke 
Pangandus arenes välja rahavahetamisest ja liigkasuvõtmisest. Raha laenamisega ja 
kasuvõtmisega tegelesid eelkõige juudid. Reeglina kehtis kord, et kohapealt tohtis 
kasutada vaid kohalikku raha. Võõrsilt toodud raha tuli ümber vahetada. Kuna igas 
piirkonnas olid omad veeringud (raha), olid rahavahetajatel käed-jalad tööd täis. 
Rahavahetajate tehingud seisnesid operatsioonides erinevate vääringutega, eesmärgiga 
selle arvelt kasu lõigata - sooviti saada madala kursiga raha kätte, et see seejärel 
kõrgemaga ringi vahetada. Rahavahetajad tegelesid tänapäeva mõttes valuuta  
spekuleerimisega. Peagi tekkisid kompaniid rahavahetajate vahel. Kui inimene soovis 
teist raha, siis sai oma piirkonna raha eest veksel, mille eest anti talle raha kuskil mujal 
piirkonnas. 
 
Panganduse areng ja olulisemad keskused 
Itaalias pangad tõusevad esile – ühendasid kaubanduse ja rahanduse. 13. saj. kujunesid 
põhja itaalias välja pankurite kompaniid, need põhinesid sageli suguvõsa alusel, töötasid 
eri linnades aga ajasid sama äri, nad kogusid teavet selle kohta, kuidas võiks tulevikus 
muutuda ühe või teise valuuta kurss . Oma esindajate kaudu olid nad paremini 
informeeritud, mis tagas head sissetulekud. Itaalia pangad laienesid esindajate abil üle 
Lääne-Euroopa. 
Varasemad pangad olid ​13. sajandil​, peamiseks keskuseks ​Firenze​. Eraisikud tavaliselt 
krediiti ei võtnud. Peamiselt aadlimehed ja valitsejad võtsid laenu, kes vajasid oma 
poliitiliste huvide elluviimiseks raha. See oli kasulik. Lisaks tasusid valitsejad peale 
intresside ka muid privileege. Samas see oli ka riskantne. 
14. saj​ tabas Itaalia pankasid suur ​pankrotilaine​, põhjuseks see, et Inglise kuningas 
keeldus raha tagasi maksmast. 103-st pangast läks pankroti 96. Suurim Euroopa 
institutsioon oli Medicide pank Euroopas. Pankade põhilisemaid tuluallikaid 15. saj oli 
paavsti õukonna teenindamine. Paavsti õukonna juures viibis üle Euroopa poliitiliste 
jõudude esindajad, kes vajasid suuri summasid. Paavsti õukonnale tasuti erinevaid 
makse ja lõive. Kogu kirikusüsteem oli kohustatud selleks üle Euroopa. Need olid 
suuremad summad , mida oli vaja hallata ja see oli Itaalia pankade ülesanne. 
15. saj​ lõpus tabas ​teine​ suur ​pankrotilaine​ Itaalia panku, mille põhjuseks 
majanduslikus mõttes oli Madalmaade ja Itaalia kaubandusbilansi tasakaalustamatus. 
Kuid ka Itaalia sõdade algus ja Prantsusmaa kuninga sissetung . Kui rünnati Firenzet, siis 
lõpetas Medicite pank oma tegevuse. 
15. saj lõpus​ kandus ​Lõuna-Saksamaale​ rahakeskus, peamine oli Fuggerite pank 
Augsburgis​. Jakob Fugger oli ilmselt kõige rikkam inimene maailmas sel hetkel. Nende 
pangad teenindasid paavsti õukonda. Viimased ei maksnud tihti tagasi ja aga said 
privileege selle eest. Rikkused ei tulnudki kaubandusest vaid kaevandustest – said enda 
kasutusse kaevandused ja said sealt suuri tulusid. 
16. saj​ läheb panganduskeskus üle ​Madalmaadesse​. 
 
Kommertsiaalne revolutsioon 
Leiutati  ​krediit​, ​ vekslid ​, ​kahekordne raamatupidamine ​ – seda on nimetatud ka 
kommertsiaalseks revolutsiooniks. Selle nähtuse üks keskseks elemendiks oli 
panganduse tekkimine. St - hiliskeskaja jooksul toimunud olulisi arenguid kaubanduse 
ja rahanduse vallas on mõnikord kokkuvõtvalt nimetatud ka kommertsaalseks 
revolutsiooniks (äri revolutsiooniks). 
 
Ordude, kloostrite ja seekide osalemine rahamajanduses 
Üldiselt kes tegelesid raha laenamisega? 
Raha laenamisega ja kasuvõtmisega tegelesid eelkõige juudid. Katolik kirik arvas tollal, 
et protsendi võtmine on lubamatu, see on patt. Juudid aga pidid niivõi teisiti põrgusse 
minema, seega ei olnud vahet. 
Faktiliselt aga Itaalias, Lõuna-Prantsusmaal, kus majandus oli väga arenenud, nähti seda 
leebemalt. Seal arvati, et patud ei lõppe ilmtingimata halvasti, vaid puhastustuli saab 
inimese hinge veel teispoolsuse päästa, mille tulemusena inimene saab jälle paradiisi . 
Keskaja standardite järgi arvata nii või teisiti, et enam pidi põrgusse minema, vb ainult 
preestrid ja mungad tavasse, hiljem mõtteviis muutus. 
 
Faktiliselt laenasid raha ka kiriklikud institutsioonid ise – kirikud ja rüütli, tempi ordud . 
Samuti olid olulised rahalaenajad hospitalid ja seegid. Laenuks antud summa vastu 
võtsid viimased maa, pärast kui võlg tasutud maksti sama summa tagasi, aga 
vahepealsed tulud maalt said hospitalid ja seegid endale. 
 
Pangad ja pankrotid 
Itaalia panku tabas 14. sajandi suur pankrotilaine, põhjuseks see, et Inglise kuningas 
keeldus raha tagasi maksmast. 103-st pangast läks pankroti 96. 
Teistkordselt läksid Itaalia pangad pankrotti 15. sajandil. Põhjuseks majanduslikus 
mõttes oli Madalmaade ja Itaalia kaubandusbilansi tasakaalustamatus. Kuid ka Itaalia 
sõdade algus ja Prantsusmaa kuninga sissetung. 
 
Vekslid  
Kui taheti võõramaist raha, siis vahetati kohalik raha vekslite vastu. Dokument, mis 
kohustab selle andjat kas kindlaksmääratud kuupäeval või ettenäitamisel maksma 
märgitud rahasumma . 
 
Kahekordne raamatupidamine  
Hiliskeskaja leiutis on ka kahekordne raamatupidamine – deebet ja kreedit . Selle 
eelkäijaks oli arveraamat. ​Kahekordset ​raamatupidamissüsteemi kasutades on tagatud 
arvestusandmete sisemise kontrolli võimalus, samuti saab koheselt selgitada 
majandustegevuse lõpptulemuse, ilma et oleks vaja ettevõtte varad täiendavalt üle 
lugeda. 
Kahekordse kirjendamise meetodit kasutades kirjendatakse toimunud majandustehing 
vähemalt kahele kontole​, ühe konto deebetisse ja teise konto kreeditisse (lihtkirjend). 
 
Hiliskeskaja kaubandus 
13. sajand ja 14. sajand esimene kolmandik oli kaupmeeskonna õitseaeg. Paljudes 
Euroopa linnades moodustas kaupmeeste ladvik, kes oli enda kätte koondanud tohutud 
rikkused, linna valitseva kihi ehk patritsiaadi, kellel oli linna käekäigule otsustav mõju. 
Kuigi moodustasid arvuliselt tähtsusetu osa linnaelanikkonnast, oli nende käes kogu 
võim linnas. Kaupmehed istusid raadides, ajasid endale kasulikku maksupoliitikat, 
kontrollisid kohalikku kohtusüsteemi ja seadusandlust. Neist sõltusid palgatöölised, 
sulased, väikekäsitöölised ja – kaupmehed. 
Kaubandus muutub ühe süsteemsemaks ja seetõttu muutub oluliseks ka kaupmeeste 
haridus ja teadmised. Peavad oskama arvutada, suur tähelepanu võõrkeelte õppimisele 
ja raamatute lugemisele. 
Kaubanduses kohtas peagi konjuktuuri halvenemist (arvatavasti seoses 14. saj 
„kriisiaastatega“), siis hakkasid kaupmehed riske maandama ja ostsid endale tihti maad. 
Itaalias näiteks loobusid järk-järgult üha enam kaupmehi kaubandusest panganduse või 
maaomandi kasuks. 
 
Kaubakontorid ja kompaniid 
Hiliskeskajal saab kaupmehest ettevõtja, kes ei käi isiklikult oma kaupadega kaasas ning 
juhib oma ettevõtete kirjateel. Linnadesse kogunes kapital , kaupmehed hakkavad 
moodustama kompaniisid, koos töötama. Mis puudutab kaupu, siis hiliskeskajani oli 
luksuskaupadel suur roll kaubanduses. Lisandusid veel massikaubad, mida üle mere ei 
toimetatud, vaid mööda rannikut. 
 
Tähtsamad kaubanduskeskused ja ühendusteed, Olulisemad kaubaartiklid 
Veneetsia ja Genova, Pisa laevad olid aktiivsed vahemerepiirkonnas. Teised tähtsad 
samad veel Barcelona, Marseille, Avignon. Põhja-Itaalia tähtsamad siselinnad olid 
Milano ja Firenze. Põhja pool koondusid kaubad madalmaade sadamalinnadesse (Ruhr, 
Antwerpen). Madalmaades kohtusid Ida-Euroopast toodud kaubad ​(vaha, karusnahad, 
vill)​ vahemeremaadest toodud kaupadega ​(sool, vürtsid, kangad)​. Inglismaa oli villa 
väljaveo piirkond, inglismaa oma laevastik silmapaistvat rolli ei mänginud. 
Läänemeremaades suured odavad massikaubad peamiseks kaubaks. ​Kaks peamist 
keskust keskaja lõpuks: Itaalia ja Madalmaad​. Itaalia käsitöö oli piisavalt edenenud, 
et suuta toota asju, mida idamaades osteti, itaalias hea teede võrgustik Rooma ajast. 
Kahte põhilist keskust ühendasid kaubateed, mis tõid kaasa Burgundia ja Reiniäärsete 
linnade tekkimise ja arengu. 
 
Laadad 
Laat, see on perioodiline kaupmeeste kokkusaamine. Periood, kui ühte kohta tulevad 
kokku kaupmehed suuremast piirkonnast ja kus toimub kauplemine spetsiaalsete 
reeglite alusel, mis lubavad rohkem vabadusi võõrkaupmeestele ja kus kaubeladkse 
hulgi, mitte jae nagu tavaliselt. 
Oluliseks kokkupuutpunktiks Põhja ja Lõuna-Euuroopa oli laadad Champania 
maakonnas - ​Champagne laadad.​ Seal oli 6 laada tsükkel, mis oli nii ära jagatud, et 
sisuliselt olid pidevalt sealsed laadad. Tippaeg oli 13. saj ja 14. saj käisid alla 100 aastase 
sõja ajal. 14 sajandil võeti Gibraltari väina kaudu meretee kasutusele, mis vähendas 
laada mõju. 
Muutused tõid kaasa olukorra, kus laadad ei olnud enam olulised, et kaupu müüa oleks 
vaja. Kaupmehed hakkasid ajama tehinguid käskjalgade, kullerite abil, kaupa võidi teha 
isiklikult kokku saamata, igal ajal ja kohas - seega polnud tarvis isiklikult kahtlemata  
kindlas kohas kokku saada. Nt saadeti kauba näidis edaspidi jne. Laadad säilisid 
edasipidi kui spetsiaalsed hooajakauba müügikohad (veinihooajal näiteks). 
 
 
 
 
Kaubanduse  regulatsioon : laokohaõigus, tollid , võõrastekaubanduse keeld, 
teesund 
Keskaegne kaubandus oli rangelt reglementeeritud ​kahel põhieesmärgil, et 1) valitseja 
saaks oma maksud ja 2) linnakodanikud saaksid oma elatise​. Esimesel juhul 
meelitab/sunnib selle maa isand võõraid kaupmehi ja nende kaupasid liikuma kindlatel 
teedel (mööda oma linnasid), et saada erinevaid makse (sh t​ollimaksu​) või et mingi 
piirkond, kes sellest kaubast sõltus, alistama sundida – seda nimetatakse ​teesundluseks 
. Teise puhul oluliseks aspektiks ​laokaubaõigus​ – valitsejatel õigus nõuda läbikäivate 
kaupade müügiks pakkumist, alles siis võis kaup edasi minna. Sellega seoses said tööd 
kohalikud, kes vedasid kaupu ja pakendasid need lahti. Hiliskeskajal oli ​paljudes 
linnades võõraste kaubanduse keeld​, et kaitsta kohalikke kaupmehi, nad võisid oma 
kaupa müüa vaid kohaliku kaupmehe kaudu. 
 
Lääne-Euroopa ja Oriendi kaubandusbilanss 
Kulda hakkas Euroopas nappima seetõttu, et Idamaades oli kuldmünt kogu aeg käibel ja 
kaubandusbilanss idamaadega oli negatiivne​. Kuld voolas Euroopast välja. Kuldmündid 
olid igapäevaseks tarvitamiseks liiga kallid, oli vaja pisemaid münte, selleks sobisid 
hõbemündid. 
 
 
Naturaalmajandus ja  rahamajandus  
 
Naturaalmajandus​ tähendab kõigepealt, et majandus on autarkne ehk kogukond  
rahuldab oma põhivajadused kohapealse tootmisega. Samas mõistetakse 
naturaalmajanduse all ka rahata kaubandust. Varakeskajal pole õige siiski 
naturaalmajandusest rääkida. Raha oli küll vähe käibel, aga ikkagi oli käibel. 
 
Varakeskaja mündid​: Merovingide ajal kasutati jätkuvalt kuldmünte (​Solidus​). 
Karolingide ajal asendusid kuldmündid hõbemüntidega (​Denarius​). Kulda hakkas 
Euroopas nappima seetõttu, et Idamaades oli kuldmünt kogu aeg käibel ja 
kaubandusbilanss idamaadega oli negatiivne. Kuld voolas Euroopast välja. Kuldmündid 
olid igapäevaseks tarvitamiseks liiga kallid, oli vaja pisemaid münte, selleks sobisid 
hõbemündid. 
 
6ndal sajandil olid käibele jäänud kullast tremissid, mis kaalusid 1.5 grammi. Veidi 
vähem, 1.3 grammi kaalusid šillingid (vastas 20 odratera raskusele). 7ndast sajandist 
tulid käibele hõbedast ​pennid ​(hõbedenaarid). Kulla ja hõbeda väärtussuhe oli keskajal 
1:12 ning seetõttu võrdus 12 penni ühe kuldšillingi. 20 šillingit moodustasid naela. 
 
Karl Suure rahasüsteem:​ 793. aastal reformis ja ühtlustas Karl Suur Frangi riigi 
rahasüsteemi, kehtestades rahastandardi, mille järgi üks Frangi hõbenael (408 g) 
võrdus 20 šillingi ehk 240 penniga. 
Rahahalvendus 
Kuna münte polnud millestki teha, sest oli kulla ja hõbeda puudus, halvendasid 
valitsejad münte, mis olid väga väikese hõbeda sisaldusega. Neid münte võib nimetada 
ka mustadeks müntideks. 
Vähehaaval hakkas müntide kaal vähenema ning et jätta mulje, et mündid on siiski 
täisväärtuslikud, hakati nende paksust vähendama. Mingi hetk muutusid münditoorikud 
aga nii õhukeseks, et ainult ühele poolele oli veel võimalik vermida. Tulemuseks olid 
brakteaadid​, õhukesed ühepoolsed mündid. 12ndal sajandil sai brakteaatide 
valmistamine suurmoeks ning piirkondades, kus mündi kaalu ei vähendatud, muutusid 
mündikettad õige laiaks. 
Pidev müntide väljavahetamine uute ja enamasti kehvemate vastu muutis pennide kaalu 
ja hõbedasisalduse paljudes Euroopa maades nii tühiseks, et see ainus mündisort ei 
suutnud enam rahuldada raharingluse kasvavaid vajadusi. Keskaegne mündisüsteem 
pidurdas linnade ja kaubanduse arengut ning seetõttu võeti Veneetsias kasutusele 
krossid​, mis kaalusid 2 grammi ja olid väärt kaks šillingit. 
13ndal sajandil taastati Euroopas ka regulaarne ​kuldrahade müntimine​, mille 
eelduseks oli ristisõdadega Euroopasse voolanud kuld.1252. aastast hakati Firenzes 3.5 
grammi kaaluvaid kuldrahasid müntima ning nendel kujutatud liilia (flos) järgi hakati 
neid ​floriinideks​ kutsuma. 1284. Aastast sekundeerisid neile Veneetsia ​tukatid​. 
Üks oluline probleem, millega tuli keskaja majanduses tegeleda, oli 
mündimetallipuudus,​ mis sai teravaks eriti ​hiliskeskajal​. Kaubanduse maht kasvas, 
aga väärismetallitoodang ei jõudnud sellele järele. 13. sajandiks olid senised 
hõbedakaevandused ammendatud ja toodang piiratud. 14. saj oli hõbedatoodang alla 30 
t aastas. Uued maardlad lubasid leevendust, kuid probleemi lahendas alles Uue Maailma 
kullavarude kasutuselevõtt. Palju kulda oli varandusena olemas, kuid müntidena neid 
käibel ei olnud. III ristisõja järel pidi Richard Lõvisüdame vangist vabastamiseks näiteks 
hõbedast kirikuvarad müntideks vermida. Hõbeda puuduse teine ilming oli selles, et 
väärismetalli osa mündis vähenes, kuna raha oli ise väärtus, mitte vaid väärtuse märk, 
siis väärismetalli sisalduse vähenemisega vähenses ka raha väärtus. Karl Suure seatud 
mündistandardi halvenemise märgid on teada juba 11. sajandist – kaaluühik ja mündi 
arvestusühikud ei ole enam võrdsed. Hakati vahet tegema kaalumargal ja 
arvestusmargal nt. Liivimaal kujunes Skandinaavia ja hansalinnade mündisüsteemide 
segunemisel välja järgmine rahaarvestus: 1 mark (rahamark) = 36 killingit = 48 ööri = 
144 öörtugit (alamsaksa k artigit) = 432 Lübecki penni = 1728 kohalikku (vana) penni. 
[See on veel isegi lihtsustatud variant, veel väärtustati nt Vene hõberahasid, seda eriti 
nende kõrge proovi tõttu.]Siit ka üks näide tollal valitsenud ​rahasüsteemi kirevusest​: 
sama lugu oli ka ​mõõtude ja kaaludega. 
Üks ​nael​ e ​libra​ võrdus kahekümne ​soliduse ​e killingiga ja üks killing võrdus 12 penniga 
e​ denariusega​. Üks ​mark​ oli pool naela. 
 
 
 
 
 
 
Hinnad ja elatustase 
Kahtlemata toimus keskaja materiaalses elus edasiminek. Seda on raske mõõta 
tänapäevaste meetoditega, aga sellest annavad tunnistust siiski mõned tegurid: 1) 
rahvaarvu kasv 10 ja 14. sajandi vahel; 2) hindade tõus (samuti ka palkade tõus, aga 
mõjutas vähe, sest palgatöölised moodustasid töötava elanikkonna vähemuse ). 
Hinna tõusu puhul on kõige olulsem arvestada viljahinna muutumisega, mis on väga 
kõikuvad, kuid üldine trend oli pidevalt üles suunas. 1180- 1280 nisu hind 
kahekordistus. Viljahinna muutus mõjutas otseselt kuritegevust. Mis puudutab eriti neid 
allikaid , mis meil hindade kohta on, siis keskajale oli ​iseloomulik tohutu mõõtude ja 
kaalude kirevus, igas piirkonnas oma süsteem, lisaks rahakurss oli väga muutlik . 
 
Palgad  
 
 
Hiliskeskajal palgad tõusid, aga üldiselt jääb see tõus madalaks​. Kui võrrelda 15. sajandi 
palgatöölisi 16-17. sajandi palgatöölitega, võib tõepoolest öelda, et esimesed toitusid 
paremini. Samal ajal oli ka üks hiliskeskaja näitaja see, et lõhe rikaste ja vaeste vahel 
kasvas. Üha väiksem arv inimesi hoidsid üha suuremat hulka varandusest. 80% läksid 
keskajal palgas toidule ja 8% olid eluaseme kulud. Hiliskeskajal olid paljud sõltuvad 
hoolekandest – peamiselt need, kes ei saanud tööd teha, st vanad, vigased, haiguste tõttu 
töövõime kaotanud inimesed. Väga suure osa oli ka neid, kes töötasid osa aastast – 
abitöölised ehitistel , heinatöödel, laevadel madrustena jne. Kui selliseid juhutöid ei 
olnud, sattusid ka nemad sõltuvusse hoolekandesüsteemist. 
 
Kriisinähtused keskaja majanduses 
Kui räägitakse keskaja siseselt kriisist, siis eelkõige mõeldakse 14. sajandi kriisi. Selle 
nähtused: 
● 13. saj viimasel kolmandikul linnades streigid , mässud ja ülestõusud rikaste 
vastu. 
● 1315- 1317. aastal põhjustavad halvad ilmad kehvi saake , hinnatõusu kui ka 
üldist näljahäda. 
● 1343. aastal katastroofilised pankrotid Itaalia pankades, mis tõmbab kaasa 
paljud väikesed ärid ja erakäsitöölised. 
● 1348. jõuab aastal Suur Katk, mis niigi langeva demograafilise kõvera (alates 14. 
sajandi algusest rahvastik väheneb) muudab katastroofiks.  
● Feodaalvõimu aluseid õõnestab üha suurenev raharendi olemasolemine 
koormistest, sest rahaväärtused on väga kõikuvad ja reaalselt saavad feodaalid  
vähem makse koormistena kui ennem. Koormised fikseeritud, aga inflatsioon  
sööb osa ära. 
Selliste arengute tulemusel püüti hiliskeskajal Lääne-Euroopas uuesti sisse seada 
pärisorjus ja teotöö. Tollal fikseeriti ka ülampalk, et vältida inimeste puuduses palkade 
tõusu. Sellised arengud vallandasid põlluharijate ülestõus 1381 Inglismaal. Laiendati 
karjakasvatust. 
 
Kas „hiliskeskaja kriis“ üldse oli? 
Defneerimise küsimus, kindel see, et kõiki piirkondi ei tabanud see ühtemoodi. Kõikjal 
toimusid muutused: 
● Traditsioonilist luksuskanga tootmist tabab see kriis valusalt ja selle tootmise 
keskused käivad alla, kuid nende kõrvale tekivad uued keskused, kus 
valmistatakse odavamat riiet, mis on mõeldud vähem rikkale ja vähem 
nõudlikule tarbijaskonnale. 
● Feodaalid peavad ümber kohanema, asendavad põlluharimist tulutoovama 
loomakasvatamisega. Samuti muudavad feodaalid talupoegade ekspluateerimise 
lepinguid, mille oskuslik kasutamine võimaldab tal vastu seista rahamuutustele. 
● Väheneb tööjõu arvukus ja tarbijaskond demograafilise languse ja katku 
koosmõjul, kuid palgad tõusevad ja ülejäänud on üldiselt rikkamad 
● Samuti soodustas kriis riikliku tsentraliseerumise teket 
● Tekitas uued tarbijad – põhiliselt kodanlased – kes saavad rohkematele 
toodetele ja kunstidele ligi ning suureneb seeriatootmine. 
Kõik eelnev sünnitab renessansi ja uusaja ühiskonna, mis on avatum ja paljude arvates 
õnnelikum kui lämmatav feodaalühiskond. 
 
Põllumajandusaaduste ja käsitöötoodete konjunktuuri küsimused hiliskeskajal. 
Olustik raskem, kliima kehvemaks, taudid ja haigused võtab suure hulga inimesi (nn 
Väike jääaeg). Samas nendel vähestel põlluharijatel suurenes rikkus ja said paremad 
maad kasutusele võtta. 
 
Konjuktuurimuutuste demograafilised ja rahanduslikud seletused 
● Demograafiline seletus – seab arengute keskele kohale katkuepideemia ja 
rahvaarvu languse. 
Vähem inimesi tarvitas nüüd vähem, samal ajal jäeti maha kehvemad põllud ning alles 
jäid paremad maad, st vähem inimesi tootsid nüüd rohkem. Mahajäetud põllud muudeti 
karjamaadeks, sööjaid oli vähem aga toodeti rohkem ja seega põllumajandustoodangu 
hinnad suhteliselt langesid. 
● Monetaarne seletus – mündimetalli puudus. Hinnad langesid, sest raha ei 
olnud 
Koormised olid küll fikseeritud, aga inflatsioon sõi need ära. Paljud aadlid hakkasid selle 
tulemusena röövliteks. Aadli staatus ei näe ette seda, et nad hakkaksid midagi muud 
tegema peale sõjapidamise. Teine võimalus oli see, et aadlid hakkasid täitma kuningate 
ja vürstide õukonnaelus rolli ja said selle eest palka. Kuningate ja vürtside võimu kasv 
sai selle tulemusena samuti võimalikuks. 
 
Hindade revolutsioon 
Hindade revolutsioon 15. sajandi lõpul – selle põhjuseks oli Uuest Maailmast 
sissevoolanud väärismetall. 
Maadeavastuste järel kasvas järsult väärismetallide sissevedu Euroopasse. Peamiselt 
toodi kulda ja hõbedat Hispaania Ameerika valdustest. Idakaubanduse koondumine 
eurooplaste kätte vähendas omakorda väärismetallide väljavedu. Nii kujunes olukord, 
kus kulla ja hõbeda väärtus kiiresti kahanes, tuues kaasa hindade revolutsiooni: 
ainuüksi 16. sajandil kallinesid hinnad keskmiselt viis-kuus korda. Üheks põhjuseks oli 
kulla-hõbeda massiline sisse vedu Euroopasse ja ka Euroopas endas hõbeda tootmise 
suurendamine . Kaasnes hüperinflatsioon. Enim tõusid just toiduainete hinnad, mis 
süvendas varanduslikku kihistumist. Valusamini tabas hindade tõus linnaelanikkonda, 
esmajoones palgatöölisi. Vähenesid ka maarendist elatuvate aadlike sissetulekud. 
Talupoegadele tuli hindade revolutsioon kasuks nii toiduainete hindade tõusu kui ka 
rendi maksmise hõlpsamaks muutumise tõttu.