Keskaegsed linnad. (2)

6
KESKAEGSED LINNAD

• Linnade tekkimine:
  

NB! Lääne- Rooma riigi langus viis vanaaja linnade kadumisele Lääne-Euroopas:

• linnade pidev rüüstamine suure rahvasterände käigus
  
• käsitöö ja kaubanduse allakäik (samas oli see linnade peamine sissetulekuallikas)
  
• naturaalmajandus ei soodustanud linnade teket
  

• Eeldused linnade taastekkeks kujunesid 11.sajandist seoses põllumajanduse arenguga, mis soodustas käsitöö eraldumist põlluharimisest.
  
• Varased linnad olid käsitööliste asulad, seepärast tekkisid need kohtadesse , kus oli võimalik oma toodangut edukamalt turustada või pakkusid suuremat turvalisust:
  

• kaubateede ristumiskohtadesse
  
• traditsiooniliste laadaplatside juurde
  
• kirikuelu keskustesse (N: kloostrite juurde)
  
• linnuste lähedusse
  

• Kuni 11.saj. tekkisid linnad Itaalias ja Prantsusmaal enamasti Rooma aegsetele linnaasemetele.
  
• Alates 13.saj. rajasid uusi linnu ka maaisandad ( feodaalid )
  

• Linnade võitlus senjööridega:
  

NB! Linnad asusid senjööride (feodaalide / kiriku) maadel:

• senjöör andis asulale linnaõiguse (mis määras kindlaks linna valitsemise korra ja inimeste vahelised õigusnormid)
  
• senjöörid polnud huvitatud linnade mõjuvõimu ja iseseisvuse suurenemisest (P: linnadest saadav tulu)
  

• Linnad saavutasid iseseisvuse:
  

• sõdadega senjööride vastu
  
• osteti end senjööri võimu alt vabaks
  

NB! Kõige kiiremini iseseisvusid Itaalia linnad 11.-13.saj. (P: seos aktiivse kaubandusega ja sellest saadavate tuludega)
Näiteks:

• Genua
  

kujunevad iseseisvateks linnvabariikideks:

• Firenze
  

> sõltumatu sise- ja välispoliitikaga

• Veneetsia
  

> oma sõjaväe ja kohtuga
> iseseisva maksusüsteemi ja müntimisõigusega

• Saksamaal olid:
  

vabalinnad
- laialdase omavalitsusega linnad (Köln, Worms , Maintz)
riigilinnad
- linnad, kus kõrgem haldus- ja kohtuvõim kuulus Saksa-Rooma keisri ametnikele

• Linnade valitsemine:
  

NB! Linnade valitsemise aluseks oli senjööri poolt antud linnaõigus, mis põhines:

• kohalikul tavaõigusel
  
• senjööri poolt antud privileegidel
  
• rae poolt välja antud määrustel jne.
  

• Linnade elu juhtis raad = linnanõukogu
  
• Raad koosnes:
  

- raehärrad

• tavaliselt jõukad kaupmehed
  
• liikmete arv oli sõltuvuses linna suurusest (N: Tln.-s 15.saj. 24 tk.)
  
• ½ koosseisust valitses ühel ja teine pool teisel poolaastal (“ istuv ” ja “puhkav” raad)
  

- bürgermeister (Sks.)
- meer (Pr.)

• rae juhatuse liige = linnapea
  

(Tln.-s 15.saj. 4 tk.)

• Rae ülesanded:
  

• linnade majandus ja kaitseküsimused
  
• linnade heakord
  
• vaestehoolekanne
  
• kohtumõistmine
  
• välissuhtlus (teiste linnade või senjööridega)
  

• Linnakodanik - pürjel e. bürger - oli isiklikult vaba ja täieõiguslik linnaelanik
  
• Linnakogukonna liikmeks saadi:
  

• linnas sündides
  
• rae otsuse põhjal peale kodanikuvande andmist ja kodanikeraamatusse kirjutamist
  

NB! Linnakodaniku õigused sõltusid:

• tööalast (N: jõukad kaupmehed olid privilegeeritumad)
  
• varanduslikust seisundist (N: majaomanikel teatud eesõigused)
  

TSUNFTIKORRALDUS KESKAJAL

• Keskaegne käsitööline =
  

väiketootja, kellele kuulusid tootmisvahendid ja tööriistad ning oma tööle tuginev majapidamine
NB! Töövõtted uuenesid keskajal väga aeglaselt. Selle põhjus- tsunftikord !

• TSUNFT = käsitööliste organisatsioon , kuhu kuulusid erialade kaupa ainult meistrid.
  
• Tsunfti ülesanded:
  

• kaitsta oma liikmete huve
  
• reguleerida tootmist ja toodete müüki
  
• toodangu kvaliteedi kontroll
  

• SKRAA = tsunfti põhikiri, milles olid fikseeritud liikmete õigused ja kohustused
  
• Reklaam ja konkurents olid keelatud; kasutatavad töövõtted olid fikseeritud; seaduste rikkumine tõi kaasa trahvid või tsunftist väljaviskamise = meister rikkaks ei saanud, aga seisusekohaselt elas ära!
  
• NB! Tsunftid reguleerisid ka tootmisega mitteseotud käsitöölise elu külgi:
  

poliitiline ühing

• eesmärgiks poliitiline võitlus feodaali või rikaste kaupmeeste vastu
  

sõjaline organisatsioon

• sõjaline valveteenistus linnas
  
• igal tsunftil oli kaitsta oma kindel müürilõik
  
• relvade omamise kohustus (N: amb 100 noolega)
  

usuline ühing

• igal tsunftil oma kaitsepühak
  
• oma kabel või altar kirikus
  
• ühine usupühade pidamine
  

ühise vabaajaveetmise koht

• regulaarsed pidusöömingud ja joomingud
  
• (N: joodud- 4 korda aastas (lihavõtte, jaanipäeva, sügisese ja talvise pööripäeva ajal)
  

vastastikuse abistamise ühing

• puudust kannatavate meistrite ja nende perekondade toetamine
  
• orbude ülalpidamine jne.
  

NB! Tsunfti liikmeskonna elu oli pisiasjadeni reglementeeritud:

• kuidas ja kellega abielluda
  
• kellele ja milliseid kingitusi teha
  
• milliste sõimusõnade eest saab trahvi
  
• kuidas kedagi kõnetada
  
• milliseid riideid võib kanda jne.
  

• GILD = tsunftide katusorganisatsioon, mis ühendas mitmeid tsunfte ja mille eesotsas oli oldermann
  

• Tsunftide peamine probleem - tsunftijänesed e. vusserdajad = tsunftidesse mittekuuluvad käsitöölised, kes elasid peamiselt feodaalide võimualustes alevites, kus tsunftikord puudus ning võis ilma piiranguteta ja odavamalt müüa.
  
• Meistriks saamine:
  
• NB! see oli fikseeritud skraas; alates 13.saj.-st meistriks saamine raskendatud !
  

ÕPIPOISS

• kristlikust abielust ausate vanemate laps
  
• õpiaeg 2-12 a. (meistrile pikem aeg kasulikum)
  
• vanem maksis õpetuse ja riietuse eest, meistrilt söök
  
• osales abitöödel
  
• meistril tavaliselt 2 õpipoissi
  

SELL

• selliks saadi tseremooniaga, mille osaks oli jooming
  
• igal meistril tavaliselt 2 selli
  
• tööpäev 14-16 tundi
  
• vabad olid pühapäevad ja usupühad
  

MEISTER

• meistriks saamiseks pidi tegema meistritöö e. šedöövri
  
• tsunfti liikmetele tuli teha nn. meistrikostitus ja kingitusi
  
• lihtsaim viis meistriks saada oli abielluda meistri lese või tütrega
  
• alates 16.sajandist rakendati nn. “tsunfti suletust” = sell ei saanud meistriks enne viimase surma = tekkisid nn. igavesed sellid = hea võimalus tsunftijäneste tekkeks
  

KAUBANDUS JA PANGANDUS KESKAJAL

• Varakeskaeg- kaubanduse tähtsus tühine, selle põhjuseks:
  

• naturaalmajandus
  
• linnade , kui käsitöökeskuste puudumine
  
• kaubanduse ohtlikkus (teed viletsad; meresõiduoskused algelised; viikingite ja araablaste rüüsteretked)
  

• Linnade taaasteke ja käsitöö areng = tõuge kaubanduse arengule
  
• Kaupmees = kaupade vahendaja kaugemate piirkondadega (NB! käsitöölised kauplesid ise oma valmistatud toodanguga).
  
• Edu kauplemisel andis ülisuuri kasumeid + poliitilist kapitali (N: raehärrad = rikkad kaupmehed)
  
• Kaubeldi peamiselt toorainega /valmistoodangut müüdi vähe ( erand -Idamaised kaubad ).
  
• Kauplemist raskendasid erinevad kaalu- ja mõõduühikud ja rahad .
  
• Keskaegsed kaubateed :
  
• Vahemerekaubandus:
  

ING.
MADAL-MAAD
SAKSAM.
IDAMAAD
HIINA
PRANTS
ŠVEITS
Väike- Aasia
INDIA
Marseille
ITAALIA
VAHE-MERI
Süüria
Palestiina
HISP.
Veneetsia
Egiptus
Genua

• NB! Kuni 14.sajandini käis kaubavahetus Lõuna-Euroopa ja Põhjamere äärsete piirkondade vahel maismaad pidi.
  
• Alates 14.sajandist algas ka otsene laevakaubandus Inglismaale ja Madalmaadesse.
  
• Vahendati:
  

• Idamaadest: käsitöötooted, luksuskaubad; vürtsid
  
• Euroopast Idamaadesse peamiselt väärismetalle (P: Keskaegne Euroopa oli oma käsitöö arengult Idamaadest maas ).
  

• Kaubandus Põhja-Euroopas:
  
• NB! Seda kontrollis Hansa liit (= peamiselt Põhja-Saksa linnu koondav ühendus keskusega Lüübekis; 14.saj. üle 100 liikme).
  
• Hansa liit pidas ka regulaarselt hansapäevi = Hansa liidu liikmete võimuorgan, mille otsused olid liikmeslinnadele kohustuslikud.
  
• Privileegide kaitseks kasutas Hansa liit:
  

• kaubanduskeelde ja blokaade
  
• relvajõudu (N: sõjas Taaniga 1367-1370 saavutas kaubandusliku ülemvõimu Läänemerel).
  

ING.
London
NORRA
Bergen
MADAL-MAAD
Brügge
SAKSA-MAA
Lüübek
Hamb.
LÄÄNE-MERI
VANA- LIIVI-MAA
Tallinn
Tartu
Riia
VENEMAA
Novgorod

• Vahendati:
  

• idast: karusnahad, kala, vaha, teravili, lina, kanep , puit.
  
• läänest: kalev, sool, heeringas, vürtsid, metall , luksuskaup .
  

• Pangandus:
  
• Kaubavahetuse areng suurendas vajadust raha järele.
  
• Raha müntimise õigus oli:
  

• riikide valitsejatel
  
• suurfeodaalidel
  
• suurematel linnadel
  

= raha väga mitmekesine
erineva väärtuse ja väärismetellide sisaldusega
käibel ka araabia ja Bütsantsi mündid

• Esimesed pankurid olid:
  

• jõukad kaupmehed
  
• juudid (usk ei keelanud liigkasuvõtmist erinevalt kristlastest)
  

• %-d olid kõrged (kuni 20%), põhjuseks suured riskid
  
• alates 12.sajandist hakati kasutama ka veksleid (= kadus vajadus suurte rahasummade transpordiks / seotud juutidest pankuritega)
  
• pangad muutusid ka valitsejate ja paavstide finantseerijateks, mille tõttu need olid pankadest sageli sõltuvuses