Kaubanduse ajalugu (1)

Sisukord
Sissejuhatus ...............................................................................................2
Keskaja kaubandus ....................................................................................2
Keskaja kaupmees ......................................................................................5
Eesti kaubandus .........................................................................................7
Kokkuvõte .................................................................................................8
Kasutatud kirjandus ...................................................................................9
Internetiallikad ...........................................................................................9
Sissejuhatus
Kaubanduse käsitlusel majandusteaduses ja -praktikas on pikk ajalugu. Uutes muutuvates oludes on aga selgunud , et mõiste, mida oleme korduvalt kasutanud, on avatud teoreetiliselt ühekülgselt.
Eri aegadel on kaubandust kui äärmiselt mitmekülgset ja keerulise struktuuriga elunähtust väga mitmeti tõlgendatud. Kaubandust on määratletud ühiskonna vahetusprotsesside kogusummana, ostu-müügisuhete kogumina, ühiskonna funktsionaalse allsüsteemina, käsitletud kaubandust laiemas ja kitsamas mõttes, funktsionaalses ja institutsionaalses mõttes ning esitatud kaubanduse teoreetiline ja rakenduslik käsitlus, kaubanduse kui objekti ja subjekti jne. käsitlus. Kõiki nimetatud tõlgendusi võib pidada omamoodi õigeks, kuigi nad enamasti avavad kaubanduse mõistet vaid mingist ühest vaatepunktist või kriteeriumist lähtudes.
Erinevate, osalt küllaltki oluliselt lahkuminevate tõlgenduste olemasolu on tingitud eelkõige:

• kaubanduselu ja -teaduse pikast ajaloost
  
• kaubanduse avaldumisvormide mitmekesisusest ja tunnuste rohkusest
  
• kaubanduse eri külgede ja seoste ning nende kombinatsioonide esiletoomisest
  
• teoreetilistest ja praktilistest kaalutlustest
  

Siit tuleneb vajadus igal üksikjuhul täpselt määratleda, missuguses mõttes kaubandust käsitletakse või käsitleda tahetakse.
Kaubanduse mõiste kõige olulisemad tõlgendused võib koondada järgmiste märksõnade alla:

• kaubandus kui majanduskategooria
  
• kaubandus laiemas ja kitsamas mõttes
  

Keskaja kaubandus
Linnade kujunemine oli naturaalmajanduse lõppemise tulemus ning seetõttu otseses seoses kaubanduse edenemisega. Ühest küljest muutusid linnad keskusteks, kus ümbruskonna talupojad ja ka feodaalid müüsid oma põllumajandussaadusi ning ostsid käsitöötooteid, teisest küljest aga muutusid linnad kaugkaubanduse keskusteks. Kaugkaubanduse eesmärgiks oli eelkõige mitmesuguste vajalike toor - ja toiduainete, aga ka luksuskaupade vahendamine. Peamised kaubateed kulgesid mööda meresid ja siseveekogusid. Maismaatransport oli suhteliselt algeline ega olnud seetõttu sobiv suurte kaubakoguste vedamiseks pikkade vahemaade taha.
Keskaegses Euroopas kujunes välja kaks suurt kaubandusmerd - Vahemeri ja Läänemeri. Neist olulisemaks oli Vahemeri, sest sealtkaudu toimus kaubavahetus idamaade ja Bütsantsiga. Idast veeti Euroopasse sisse maitseaineid: pipart , kaneeli, muskaati, vürtsi jm. Kuna Idamaine käsitöö oli peenem ja tehniliselt teostuselt kõrgemal arengutasemel kui Euroopa oma, tarbisid Euroopa jõukamad kihid hea meelega idas valmistatud kangaid , väärismetallist nõusid ja nipsesemeid, peenelt töödeldud ja kaunilt kujundatud, kuid tugevaid relvi ( damaskuse teras - Tootsi damasseri rauad ).
Idamaade ja Bütsantsiga kauplemisest lõikasid kasu eelkõige Itaalia linnad, millistest olulisemateks olid Veneetsia, Genova (Genau), Pisa , mis võitlesid omavahel tõsiselt turgude ja kauplemisõiguste pärast. Puhuti toimusid kaubandustülide tõttu tõelised sõjad, mille käigus rünnati üksteise laevu ning tegeldi ka mererööviga. Ainsaks pidurdavaks teguriks idakaubanduses oli väärismetallide nappus Euroopas ning kaupade kõrged hinnad. Oli tavaline, et maitseainekaubandusest said idamaised kaupmehed , kes maitseaineid euroopa kaupmeestele vahendasid mitmesajakordset kasumit. Samal ajal oli see aga ka jõuks, mis XV sajandi II poolel Euroopa meresõitjate pilgud Atlandile pööras. Suure Maadeavastuse põhjuseks oligi vajadus leida otsetee rikastesse vürtsimaadesse ja maadesse, kust oleks võimalik leida kulda ja muid rikkusi, millest Euroopa suurt puudust tundis. Tõsi, see tõi kaasa mereteede ümberpaiknemise Atlandile ning Vahemereäärsete kaubalinnade hääbumise.
Läänemerekaubanduses mängis olulist rolli XII sajandil kujunenud Hansa Liit (alamsaksa k hansa - kamp , selts). Hansa Liidu tähtsamaks keskuseks Läänemerel kujunes 1159 . a. rajatud Lübeck. XII sajandi lõpuks ongi Hansa kujunenud kaupmeeste liidust kaubalinnade liiduks. Pärast Liivi- ja Eestimaa ristiusustamist läks kogu Läänemere kaubandus Hansa Liidu kontrolli alla. Hansakaupmeeste peamiseks huviobjektiks oli Venemaa, kus oli võimalik hankida mitmeid Euroopas vajalikke ja hinnatud tooraineid: vaha, lina, kanepit, aga ka mett (suhkur puudus), hõbedat, kasetohtu ja karusnahku. Venemaale veeti Euroopast veini, kangaid, metallitooteid, metalle , Skåne heeringaid ning soola. Venemaa kaubanduses omandasid olulise koha Hansa Liitu kuuluvad Vana-Liivimaa linnad: Riia, Tallinn, Tartu, Viljandi ja Pärnu. Läänemere kaubanduses osalesid ka Madalmaade kaupmehed, kes käisid Tallinnas teraviljaga kauplemas. Hansa Liidu hiilgeajastuks oli XIV sajand, mil Hansaga pidid arvestama ka kuningad. 1367-1370. a. saavutas Hansa võidu sõjas Taaniga, mille tulemusena Hansa sai Lääne- ja Põhjamere kaubanduse täielikult enda kontrolli alla. Eri aegadel ühendas Hansa enam kui 160 kaubalinna, tõsi küll, eri aegadel, korraga polnud hansalinnu rohkem kui sadakond. Hansa kõrgperioodil kontrollis liit kogu Lääne- ja Põhjamere kaubandust. Peamise Hansa kaubatee üks ots asus Novgorodis, teine Lodonis. Marsruut kulges järgmiselt: Novgorod -Tallinn-Visby-Lübeck-Hamburg-Brügge-London. Paljudes linnades, mis Hansasse ei kuulunud (näiteks ka London, Brügge ja Novgorod) paiknesid liidu kaubakontorid. Neist tuntuim ongi novgorodis paiknenud Peetriõu. Hansa hävis XV sajandil, seoses kaubateede ümberpaiknemisega Suure maadeavastuse tagajärjel ning seoses Liivi sõjaga, mis sulges Hansale Venemaa turu.
Kaubanduse areng tõi kaasa vajaduse raha järele. Raha müntisid eelkõige kuningad, aga ka mõned suurfeodaalid ja linnad. Mündi väärtus sõltus tema väärismetallisisaldusest ja kaalust .
Aegade jooksul hakkas välja kujunema rahandussüsteem, mille olulisteks koostisosadeks oli krediidi ja raha deponeerimisvõimalused. Raha hakkas tasapisi muutuma kapitaliks. Pangandussüsteem kujunes välja liigkasuvõtmisest. Rikas laenas teatud tähtajaks kellelegi raha ning nõudis selle eest tagasimaksmisel protsente, mis olid eelnevalt kokku lepitud. Selliseid liigkasuvõtjaid hakati nimetama pankuriteks. Kuna kristlastel oli kiriku poolt liigkasuvõtmine keelatud (alates 1179. a.), siis tegutsesid pankuritena eelkõige juudid , kelle usk selliseid piiranguid ei seadnud.
Mõned pankurid muutusid nii rikkaiks, et laenasid raha isegi kuningaile, keisreile ja paavstidele. Sageli ei saanud nad laenatud raha tagasi, kuid seda korvasid tavaliselt neile laenusaamisel antud mitmesuguseid privileegid, mis lubasid kaotatud raha kiiresti tasa teenida ning kasugi saada.
Kapital - raha, mis teenib uut raha. Kui keskajal oli rikkuse allikaks eelkõige maa, mis tootis uut väärtust, siis kapitalistlike suhete kujunemisel muutus järk-järgult rikkuse allikaks raha, mis tootis uut väärtust, see on uut raha.
Keskaegse kaubanduse tähtsaid ettevõtmisi olid suured rahvusvahelised laadad. Eriti kuulsad olid laadad Champagne-is. See Prantsusmaa piirkond sai laialdaselt tuntuks oma hea villase riide ja suurepäraste veinide poolest. Sealsed laadad tegutsesid kord ühes kord teises linnas peaaegu aastaringselt .
Suuri rahvusvahelisi laatu , mis tavaliselt kestsid kolm nädalat, nimetati messideks. Messi esimesel nädalal pakkis kaupmees oma kaubad lahti ja asetas tutvumiseks välja. Sel ajal meenutas mess suurt näitust. Teisel nädalal osteti ja müüdi, kolmandal õiendati arveid ja asutati koduteele. Taolisi laatu peeti tähtsate kirikupühade aegu, mil peakirikus toimus pidulik jumalateenistus ehk missa solemnis. Hiljem kadus jumalateenistuse pidamise komme , kuid missa ehk messi nimetus jäi püsima.
Keskaegsed rännumehed ja kaupmehed eelistasid vaevalistele maanteedele hoopis kiiremat, kindlamat ja odavamat veetransporti. Peamiselt sõideti jõgesid mööda ja merel piki rannikut, et ohu korral pääseda kiiresti maale. Kaldalähedane meri oli aga ebakindel liivaseljandike ja karide tõttu. Pikemale merereisile asuti kevadel või suve hakul. Sõideti mitu laeva koos, et ühiselt tagasi tõrjuda mereröövlite kallalekippumisi. Juhtus sedagi, et laevu ei rünnatud mitte avamerel, vaid lausa sadamas.
Merekaubandus koondus suurte ja jõukate kaubalinnade kätte. Vahemerel kuulus juhtiv koht Veneetsiale ja Genovale, Põhja- ja Läänemerel Hansa Liidu linnadele, kellega hiljem hakkasid võistlema Madalmaade ja Inglismaa kaubakompaniid . Kaupmehi meelitas meritsi kaupu vedama kaugkaubanduses saadav suur kasum. Võõrastele maadele viidi just selliseid kaupu, mis ei võtnud kuigi palju ruumi, maksid aga palju.
Keskaja kaupmees
Lääne-Euroopa kaupmeeskonna poolt 11.-15.sajandil läbi käidud arengutee peegeldab neid tohutu tähtsusega muudatusi, mis leidsid tol perioodil aset majanduse, ühiskonnakorralduse ja kultuuri vallas. Valdavalt põllumajandusliku ühiskonna küll nähtavast, ent siiski teisejärgulisest tegelasest, kes kaupmees keskaja alguses oli, sai järk-järgult üks ühiskonnaelu peategelasi. Kaupmeeste mentaliteet erines mitmes mõttes oluliselt rüütlite, vaimulike või talupoegade omast. Ärimeeste elukutse ja elustiil aitasid kaasa uute eetiliste suundumuste ning uue käitumistüübi kujunemisele.
Kuigi 11.sajandi alguse Euroopas elas rõhuv enamik rahvastikust maal, olid olemas ka linnad, kus elasid kaupmehed, kelle roll ei olnud kaugeltki tähtsusetu. Valitsejad, kirikupead, aristokraatia ning osaliselt ka laiemad elanikkonnakihid vajasid mitmesuguseid tooteid ja kaubaartikleid, mida ei saanud valmistada kohapeal ning mida tuli tuua mujalt, mõnikord üsna kaugelt. Kaupmehed ei toimetanud meritsi ja maismaa teid pidi kohale mitte üksnes luksusrõivaid ja -kangaid, hinnalisi serviise ja muid haruldusi, mis rahuldasid valitseva eliidi vajadust oma prestiiži tõstmiseks, vaid ka tavalisi kaupu. Kaubanduse tuiksoonteks olid Lõuna- ja Põhja-Euroopa mered, suured jõed ning siin-seal Rooma impeeriumilt pärandiks saadud teed.
13.sajand ja 14.sajandi esimene kolmandik oli kaupmeeskonna õitseaeg. Paljudes Euroopa linnades moodustas kaupmeeste ladvik, kes oli enda kätte koondanud tohutud rikkused, linna valitseva kihi, patritsiaadi, kellel oli linna käekäigule otsustav mõju. Kuigi nad moodustasid tähtsusetu osa linna elanikkonnast, oli nende käes kogu võim linnas. Kaupmehed istusid raadides, ajasid endale kasulikku maksupoliitikat, kontrollisid kohalikku kohtusüsteemi ja seadusandlust.
Kusagil mujal Euroopas ei saavutanud kaupmehed nii suurt majanduslikku ja poliitilist võimsust kui Itaalia linnades ning kusagil mujal ei olnud kaubandustegevusse haaratud nii lai elanikkonnakiht. Üks veidi enne 1348.aasta suurt katku Veneetsiast läbi sõitnud rändur jõudis seal huvitavale järeldusele:“Kõik inimesed Veneetsias on kaupmehed“ Genovalaste kohta aga öeldi:“Genovalane, järelikult kaupmees.“Antud hinnangud peavad paika selles mõttes, et neis Itaalia linnades andis majandus-,ühiskondlikus ja poliitikaelus tervikuna tooni just lai kaupmeeste kiht. Itaalia linnades oli kaupmehe elukutse moraalselt rehabiliteeritud ning Jakobus de Voragine, Genova piiskop võrdles kaupmeest Kristuse endaga.
Kaupmees, kes võtab kaupade otsingul ette pikki teekondi ning seab ohtu oma vara ja isegi elu, on paljude fablioode tegelane. Kaupmehe elukutse tulususest rääkides tõstavad autorid ühtlasi esile tema häid külgi: osavus , teokus, julgus , ohtlike seikluste armastus.“Kaupmeeste jutustuse“ kohaselt on nad väärt suurimat austust, kuna nende töö on tähtis nii kirikule, rüütlitele kui ühiskonnale tervikuna. Kaupmees pidi olema valmis hädaohtudeks;see kuulus lahutamatult tema elukutse juurde. Hädaoht varitses pikkadel reisidel, eriti merereisidel:laevahukud, piraatide või konkureerivate kaupmeeste rünnakud. Ohud tulenesid segadustest turul, aga oht peitus ka inimestes, kellega kaupmehed pidid suhtlema. Seepärast hoiatataksegi kaupmeeste kirjutatud märkmetes ja õpetussõnades tungivalt äripartnerite, kaaslinlaste, sõprade ja isegi sugulaste eest. Kaupmehel soovitatakse pidevalt valvel olla.
Kui Euroopa läks keskaja lõpul teistest maailma tsivilisatsioonidest ette, kuna tal õnnestus ületada traditsionalismi ja arhaismi barjäär, ning alustas oma ülemaailmset ekspansiooni, mis muutis lõpuks radikaalselt meie planeedi nägu ning avas tõelise ülemaailmse ajalooetapi, siis nende seas, kes sellele ennekuulmatule ja pretsedenditule esiletõusule kõige enam kaasa aitasid, tuleb esmajärjekorras nimetada kaupmehi.
Eesti kaubandus
Eesti kauge ajalugu, keskaegsete linnade teke ja areng põhinevad meie geograafilisel asukohaeelisel ja transiidiäril. Ajaloos tuntakse Eestit kui rahvusvahelise kaubanduse traditsioonilist keskust.
Eestis võib kaubandusühendusi jälgida alates neoliitikumist. Eriti hoogustus kaubavahetus esiaja lõpus, 9.-12.sajandil, seda tunnistavad rohked hõbemüntidest ja -ehetest koosnevad aardeleiud. Hõbe oli põhiline kaubatehingute maksevahend . Kaubandus koondus keskseisse asulaisse, mille juures oli enamasti linnus. Kui Eesti ala 13.sajandil vallutati, haarasid võõramaised kaupmehed kaug-(sh.läbiveo-) kaubanduse enda kätte. Kaupmehed tegutsesid valdavalt linnades; Tallinn, Tartu, Uus-Pärnu ja Viljandi astusid Hansasse. Novgorodi ja Soomega kauplemises kujunes Tallinn 14.sajandi esimesel veerandil Hansa peamiseks tugipunktiks, Pihkvaga kauplemises oli 14.-16.sajandil peaosa Tartul . Soodsad kaubandusolud kestsid (hoolimata ajutistest kaubandustülidest ja -sulgudest) 16.sajandini. Tähtsaim toomakaup oli sool, peamine viimakaup 19.sajandini teravili. Tallinn sai 16.sajandini suurt tulu läbiveokaubast. 17.sajandil kujunesid kõige soodsamaks Narva transiitkaubanduseolud. Pärast Eesti ala ühendamist Venemaaga kahandas Eesti linnade kaubanduslikku tähtsust kasvava Peterburi naabrus. Peterburi siirdus ka osa Eesti kaupmehi. Eesti sadamalinnadele oli eriti ebasoodne 1822.aasta tollistatuut, mis andis Peterburile ja Riiale eelisõigusi. Sisekaubandus toimus feodalismiajastul põhiliselt laatadel ja rändkaupmeeste vahendusel. Siseturg laienes (seoses kapitalistlike suhete võidulepääsuga) eriti 19.sajandi teisel poolel. Samal ajal suurendas linaeksport Pärnu sadama käivet. Pärast Balti raudtee peatee valmimist 1870.aastal muutus Tallinna majanduselus uuesti väga oluliseks läbiveokaubandus; linna väliskaubanduse käibe kõrgseis oli 1879 .aastal. Sel ajal oli Tallinna sadam kaubakäibelt Venemaa sadamate seas (Peterburi ja Odessa järel) kolmandal kohal. Eesti Vabariigi ajal vähenes järsult transiitkaubandus, kuid siseturg laienes. Väliskaubanduspartnereist oli 1919-1936 tähtsaim Suurbritannia , 1937-1940 Saksamaa. Välja veeti peamiselt põllumajandussaadusi (võid, peekonit) ja pooltooteid (ehitusmaterjali, vineeri , tselluloosi, puuvillakedrust). Väliskaubanduse kõrgseis oli 1928.aastal. 20.sajandi alguses oli tekkinud kooperatiivkaubandus.
Kokkuvõte
Kaubanduse laad ja osa ühiskonna majanduselus sõltuvad suurel määral omandusvormist ning tootmisviisist. Ühiskonna tööjaotus, eriti käsitöö eristumine klassiühiskonna künnisel, lõi eeldused elukutselise kaupmeeskonna tekkimiseks, kuid iseseisvaks majandusharuks kujunes kaubandus alles kapitalismi ajal. Nagu teistes majandusharudes on ka kaubanduses toimunud kapitali kontsentratsioon ja tsentralisatsioon (kaubandusmonopolide tekkimine) eriti pärast teist maailmasõda.
Pärast Rooma riigi hävingut kaubanduslik suhtlemine ajutiselt vähenes. Vahemerekaubandust kahjustasid ka araablaste vallutused. Uuesti hakkas kaubandus hoogustuma küpse feodalismi ajal. Hilisfeodalismi ajal soodustas sisekaubandust tsentraliseeritud riikide teke, väliskaubandus edenes suurte geograafiliste avastuste mõjul. 16.-17.sajandil asutati kaubakompaniisid, kaubanduspoliitikas sai valitsevaks merkantilismist lähtuv protektsionism. Pärast seda, kui Suurbritannia oli saavutanud majandusliku ülevõimu, on ta rakendanud vabakaubanduse põhimõtteid, osaliselt on seda teinud teisedki riigid. Imperialismiajastul on protektsionism elustunud, seda leevandavad kaubalepingud ja enamsoodustuse kohaldamine.
Maailmakaubanduses on 20.sajandi alguskümnendeist suurim osa USA-l, tema dollar on nüüdisajal rahvusvaheline maksevahend.
Kasutatud kirjandus
1. ENE nr.4
2. Hillar Palamets Keskaja kultuurist ja olustikust. Tln.1982
3. Koostaja Jacques Le Goff Keskaja inimene. Avita 2002
Internetiallikad
1. www. estonica .org
2. transestonia.cma.ee
9