Keskaegne ühiskond

Sorokin, Andrei

Keskaegne ühiskond (0)

5 VÄGA HEA

ühiskond - Isegi need väikesed ühiskonnad, millesse laps kõige enne sisse kasvab – perekond ja mänguseltskond, on talle tähtsad vaid üksikvahekordade kaudu

15
KESKAEG I
KESKAJA PERIODISEERIMINE :
PERIOODI NIMETUS
AEG
ISELOOMULIKUD TUNNUSED
Varakeskaeg
5.-10.saj

Suur rahvasteränne ja Lääne- Rooma riigi hääbumine (476 a).
Barbaririikide kujunemine Euroopas.
Frangi riigi tugevnemine ja keisririigi teke Lääne-Euroopas Karl Suure valitsemise ajal (800 a).
Araablaste , viikingite ja ungarlaste rüüste- ja vallutusretked .
Linnade, kaubanduse ja käsitöö allakäik ning naturaalmajanduse valitsemine.
Feodalismi ja seisusliku korralduse väljakujunemine.
Feodaalse killustatuse väljakujunemine pärast Frangi riigi lagunemist (843 a).
Ristiusu levik Euroopas. Ristiusu kiriku ja Rooma paavsti autoriteedi kasv.

Kõrgkeskaeg
11.-13.saj

Saksa kuningas Otto I lasi end Roomas keisriks kroonida ja pani aluse Püha Rooma keisririigile (962 a).
Algas kuningavõimu tugevnemine.
Ristiusu kiriku lõhenemine suure kirikulõhe käigus ida- ja läänekirikuks ( 1054 a).
Katoliku kiriku initsiatiivil alustati ristisõdu idamaades ja Ida-Euroopas (11.saj-13.saj).
Paavstivõimu hiilgeaeg 12.-13.sajandi vahetusel.
Linnade taasteke ja kaubanduse ning käsitöö areng. Tsunftikorralduse valitsemine.
Mongolite- tatarlaste sõjaretked Ida-Euroopasse ja Vene vürstiriikide allutamine Kuldhordi poolt (13.saj).

Hiliskeskaeg
14.-15.saj

Euroopat tabas 14.saj keskel katkuepideemia (must surm).

Kirikulõhe katoliku kirikus (paavstide „ Avignoni vangipõlv”) ja paavstide autoriteedi langus.
Ketserlike liikumiste levik Euroopas (n hussiidid).
Kuningavõimu jätkuv tugevnemine Prantsusmaal ja Inglismaal pärast Saja-aastase sõja ( 1337 – 1453 a) lõppu.
Rahvaarvu taastumine pärast musta surma; linnade, kaubanduse ning tehnika areng.
Keisrivõimu nõrgenemine Püha Rooma riigis ja poliitilise killustatuse püsimajäämine Saksamaal.
Tugevate riikide esilekerkimine Ida-Euroopas: Poola-Leedu uniooni kujunemine (1385 a) ja Moskva suurvürstiriigi vabanemine Kuldhordi ülemvõimu alt ( 1480 a).
Türklased vallutavad Konstantinoopoli (1453 a) ja Otomani riik laieneb Balkani poolsaarele.

RIIKLUSE ARENG KESKAJAL:

Suur rahvasteränne ja barbaririikide teke Euroopas:
4.saj lõpul alanud suure rahvasterändamise tulemusena hakkasid erinevad germaanlaste hõimud pealetungivate hunnide survel valguma üle Ida- ja Lääne-Rooma riikide piiride. Ida-Rooma e Bütsantsi keisririik , kelle territoorium sai rahvasterände käigus vähem räsida, jäi veel ligikaudu 1000 aastaks püsima. Lääne-Rooma langes massiivsema berbarihõimude rüüsteretkede alla ning 476 a kukutas germaanlasest väepealik Odoaker viimase roomlasest keisri Romulus Augustuluse.
Endise Lääne-Rooma riigi varemetele rajatud barbarite riigid olid rajatud germaani hõimuliitude poolt (n idagootid, läänegootid, frangid, vandaalid , burgundid, langobardid , anglosaksid jt). Need riigid olid ebakindlad poliitilised ühendused , mis eksisteerisid tavaliselt sajand kuni poolteist. Ida- ja Põhja-Euroopas elasid rahvad veel sugukondlikus arengufaasis ja seal jõuti riikluse tekkeni hiljem. Suurimad barbarite kuningriigid olid Frangi riik (eksisteeris 481 – 843 a) ja Kiievi Venemaa e Vana-Vene riik (eksisteeris 882 – 1054 a, kõrgajaks Jaroslav Targa valitsemisaeg 11.saj). Teistest barbarite riikidest erinesid need pikema eksisteerimisaja, suurema territooriumi ja tugevama keskvõimu poolest.

Frangi riik ja Karl Suur:
5.saj lõpul tungisid varem Reini jõe kesk- ja alamjooksu aladel elanud germaani hõimuliit frangid Galliasse (tänapäeva Prantsusmaa) ja rajasid seal kuningas Clodovechi (valitses 481 – 511 a) juhtimisel oma riigi. Varem paganausulised frangid võtsid kuninga eestvedamisel vastu ristiusu ja see lähendas neid Rooma vaimulikkonnale. 6.-7.sajandil Frangi riigi ühtsus kadus , sest riik langes lakkamatutesse kodusõdadesse, mille põhjuseks oli frankide valitsejate komme jagada riik surres oma poegade vahel ära. Kuningavõim Frangi riigis aja jooksul nõrgenes ning reaalne võimutäius koondus kuninga kojaülemate – majordoomuste kätte. Majordoomus Karl Martelli („Haamer”) ametiajal (714 – 741 a) pandi seisma araablaste pealetung Poitiers ` lahingus (732 a) ja hakati sõjaväe tugevdamiseks läänistama ustavatele sõjameestele maid, pannes sellega aluse keskajale omasele feodaalkorrale. Karl Martelli poeg Pippin Lühike (valitses 741 – 768 a) sõlmis liidusuhted Rooma paavstiga. Pippin Lühike toetas paavsti võitluses Itaalias valitsenud langobardide vastu ja kinkis Rooma linna ning selle ümbruse paavstile, kuhu tekkis 756 a Kirikuriik . Vastutasuks kroonis paavst 751 a senise majordoomuse Pippini frankide kuningaks. Frangi riigi võimsuse tipp saabus Pippini poja Karl Suure valitsusajal (768 – 814 a). Karl Suur laiendas riigi piire , vallutades suure osa Itaaliast , tänapäeva Saksamaast ning sõdis Pürenee poolsaarel araablastega. Ühendanud suurema osa kristlikust Euroopast oma valitsuse alla krooniti Karl Suur 800 a paavsti poolt Roomas keisriks, millega keisrivõim oli Lääne-Euroopas ajutiselt taastatud.

Feodaalne killustatus Lääne-Euroopas 9.-10.sajandil:
Pärast Karl Suure poja Ludwig Vaga valitsusaega (814 -840 a) jagasid Karli pojapojad riigi pärast tülisid ja kodusõda riigi aastal 843 Verduni kokkuleppega kolmeks: Lääne-Frangi riigiks ( tulevane Prantsusmaa), Ida-Frangi riigiks (tulevane Saksamaa) ja Lõuna-Frangi riigiks. Frangi riigi lagunemisega algas feodaalse killustatuse ja anarhia ajajärk. Kuningavõim nõrgenes ning riigid lagunesid sisuliselt sõltumatuteks feodaalvaldusteks, mida valitsesid võimsad suurfeodaalid . Suurfeodaalide sõltumatusele aitasid kaasa valitsejad ise, kes jagasid neile immuniteedikirju (immuniteet - feodaali õigus täita oma valdustes teatud riigivõimufunktsioone, n maksude kogumine ja kohtumõistmine). Suurfeodaalide vahel käis lakkamatu sõda valduste pärast ja riikide piirid muutusid pidevalt. Euroopa nõrgenemist feodaalse killustatuse tulemusena kasutasid ära välisvaenlased. Araablased vallutasid mitmed suured Vahemere saared ja tegid rüüsteretki Lõuna-Euroopa rannikualadele. Põhja-Euroopa rannikualade rüüstamist alustasid Skandinaavia viikingid . 9.-10.saj jõudsid Doonau steppidesse ungarlased , kes korraldasid laastavaid rüüsteretki Kesk- ja Lääne-Euroopasse.

Seisuslik korraldus:
Varakeskajal pandi Euroopas alus seisuslikule korraldusele. Kõik inimesed olid jaotatud kolme seisusesse e inimeste rühma. Tulenevalt seisusest oli neil ühesugune ühiskondlik- juriidiline seisund. Inimeste sotsiaalne roll, õigused ja kohustused tulenesid sellest, millisesse seisusesse ta kuulus.
SEISUS
KOHUSTUSED
ÕIGUSED
I seisus vaimulikud
Jumala teenimine ja teistele seisustele jumalasõna levitamine
Privilegeeritud, maksudest vabastatud
II seisus feodaalid (aadlel)
Elukutseliste sõjameestena I ja III seisuse kaitsmine
Privilegeeritud, maksudest vabastatud
III seisus talupojad ja linlased
I ja II seisuse ülalpidamine
Puudusid

Kuningavõimu tugevnemine ja tsentraliseeritud riikide teke:
Alates 11.saj algas Lääne-Euroopas kuningavõimu tugevnemine, mille eelduseks oli linnade taaskujunemine. Linnaelanikud olid huvitatud rahust ja korrast, sest pidevad feodaalsõjad takistasid kaubanduse arengut. Linnaelanikud muutusid kuningate liitlasteks võitluses suurfeodaalide vastu. Kuningate juurde kujunesid nõuandva organina seisuste esinduskogud (tänapäeva parlamentide eelkäijad), kuhu kuulusid vaimulikud, aadlikud ja kolmandast seisusest linnakodanikud (Prantsusmaal). Erandiks olid Skandinaaviamaad, kus talupojad säilitasid isikliku vabaduse ja omasid õigust saata oma esindajaid esinduskogusse.Seisuste esinduskogusid nimetati: Inglismaal parlament (kutsuti kokku 1265 a kuningas Henry III poolt); Prantsusmaal generaalstaadid (kutsuti kokku 1302 a Philippe IV Ilusa poolt); Püha Rooma keisririigis riigipäev. Inglismaal ja Prantsusmaal kujunes kõrgkeskajal välja tsentraliseeritud monarhia - tugev kuninga poolt juhitud keskvõim, mille juures tegutsesid nõuandva organina seisuste esindused, kaitstes kõige mõjukamate ühiskonnakihtide huve.

Absolutismi kujunemise algus hiliskeskajal:
Absolutism (e absoluutne monarhia) on piiramatu kuningavõim, mille väljakujunemise põhjuseks oli uue ühiskondliku jõu - kodanluse tekkimine. Kodanlus oli jõukas, kuid maksualune linnaelanike kiht, kes soovis saada endale poliitilist võimu ja võrdseid õiguseid aadlikega. Kuningatel tekkis soodne võimalus laveerida kahe vastandliku jõu - aadli ja kodanluse vahel; toetada vajadusel kord ühte poolt, kord teist ja seeläbi suurendada oma võimu. Absolutismi võidukäigule Inglismaal aitas kaasa Rooside sõda (1455 – 1485 a) Inglismaal, mille käigus kõrgaadel oli kodusõja tõttu nii nõrgestatud, et kuningaks tõusnud Henry VII Tudoril (valitses 1485 – 1509 a) ei valmistanud raskust riik kindlalt oma võimule allutada. Prantsusmaal tugevnes Saja-aastase sõja ajal oma võimu Valois `de dünastia . Kuningas Louis XI (valitses 1461 – 1483 a) viis lõpule Prantsusmaa ühendamise, võites lõplikult Burgundia hertsogi. Lõplikult kujunes absolutistlik riigikord välja uusaja algul (16.- 17.sajandil).

KESKAEGNE FEODAALKORRALDUS:

Feodaalkorra teke ja olemus:
Varakeskaegses Euroopas, mida ründasid põhjast viikingid, idast ungarlaste hõimud ja lõunast araablased, suurenes vajadus tugeva ratsaväe järele. Samas olid varustus ja sõdimiseks sobilikud hobused kallid, valitses naturaalmajandus ning sõduritele palka ei makstud.
Probleemi lahendamiseks jagasid (e läänistasid) valitsejad (süseräänid – kõrgeimad feodaalid) oma ustavatele alamatele maad (feood e lään) koos talupoegadega.Maa saaja (feodaal e läänimees) kohustus talupoegadelt saadava sissetuleku eest muretsema omale varustuse, ilmuma sõja korral väeteenistusse ja vajadusel toetama ka rahaliselt (n sõjavangist lunastamisel). Feodaal- e läänikorraks nimetatakse seega isanda / maahärra (senjööri) ja tema sõjamehest sõltlase (vasalli) kokkulepetel põhinevat süsteemi. Vasalli kohustused senjööri ees kinnitati vasallivandega. Kuna paljudes maades hakkasid vasallid neile läänistatud maid edasi läänistama, siis muutusid nad oma vasallidele senjöörideks. Samas oli mandri-Euroopas tavaks, et senjööridel puudus õigus käsutada oma vasalli vasalle („minu vasalli vasall pole minu vasall”). Kui varakeskajal oli tavaline, et läänid anti vasallidele ainult teenistuse ajaks kasutada, siis aja jooksul sai tavaks neid isalt pojale pärandada ning selliseid perekonnale kuuluvaid lääne nimetati pärusvaldusteks.

Rüütliseisus:
Sõjamehe seisuse tuumiku moodustasid elukutselised raskeratsaväelased e rüütlid (sks k Ritter , pr k chevalier). Enamik väikefeodaalidest rüütleid omasid lääne, kuigi nende valdused piirdusid tavaliselt vaid väikese külaga. Rüütlid, kellel isiklikku lääni ei olnud, leidsid teenistust senjööri kaaskonnas või rändrüütlina. Suurfeodaalid pärinesid tavaliselt omaaegse rooma aristokraatia või germaani hõimupealike järeltulijate hulgast ning kandsid kas hertsogi (van sks heerzog – väejuht) või krahvi tiitlit . Sõjameheseisusesse kuuluvad väike- ja suurfeodaalid rõhutasid, et nad järgivad rüütelliku käitumise põhimõtteid – ustavust, heldekäelisust ja vahvust ning püüdsid end näidata eeskujulike sõjameestena. Kirik üritas panna rüütleid teenima ka ristiusu ideaale, proovis panna piiri feodaalide omavahelistele sõdadele ning kehtestas mõningates piirkondades jumalarahu (e aeg, kui sõdimine on keelatud). Kui varakeskajal oli võimalik rüütliseisusesse tõusta teinekord ka madalamat päritolu meestel, siis kõrgkeskajal kujunes rüütliseisusest pärilik seisus – aadel.
Rüütliks saamine eeldas lisaks päritolule ka sõjalisi treeninguid ja seisusekohast kasvatust. Tulevane rüütel alustas teenistust paažina mõnes aadliperekonnas käitumist ja häid kombeid õppides. Umbes 15 aastaselt sai temast kannupoiss, kes omandas rüütlilt võitluskunsti ja kandis tema relvi. Umbes 20 aastaselt löödi noormees pidulikul tseremoonial mõõgaga õlga puutudes rüütliks.

Rüütlite relvastus ja võitlusviis; linnused :
Rüütlite ründerelvadeks olid pikk piik, millega üritati vastaseid sadulast maha paisata ja mõõk, mida kasutati lähivõitluses pärast piigi purunemist või kõrvaleheitmist. Kõrgkeskajal võeti kasutusele ka kahekäemõõgad, sõjakirved ja –nuiad. Kaitserelvastuses kasutati metallist kiivrit ja turvist: varakeskajal metallplaatidega kaetud nahast soomusrüü; alates 11.saj rõngassaärk; kõrgkeskajal hakati ambude ja pikkvibude eest kaitsmiseks kandma rõngassärgi peal veel metallplaatidega tugevdatud nahkset vesti ; hiliskeskajal hakati tegema ka kogu keha katvaid raudrüüsid. Lisaks turvisele kaitsti ennast kilbiga, mis keskaja algul olid ümmargused ning hiljem said kolmnurkse kuju. Kilpidele maaliti rüütli perekonna vapp. Lisaks rüütlitele osalesid lahingutes ka jalaväelased, kes olid relvastatud piikide, kilpide, ambude või pikkvibudega. Lahingut alustas harilikult rüütliratsavägi, kes pärast esimest kokkupõrget jätkas lahingut kahevõitlusena. 13.-14.saj hakkasid sõjapidamise tavad ja sõjatehnika muutuma . Valitsejad hakkasid vasallidest koosneva väe asemel eelistama palgasõdureid. Rüütliratsaväe rünnaku vastu kasutati oskuslikult pikkvibusid, 4-5 meetri pikkuseid piike ning piiki ja kirvest ühendavaid hellebarde. Lisaks hakati Euroopas alates 14.saj kasutama esimesi tulirelvi: püsse ja suurtükke, millel oli esialgu küll rohkem psühholoogiline mõju. Kuna pikalt sõjalisi oskuseid lihvinud rüütleid enam raudrüüd piisavalt kaista ei suutnud, hakkas nende sõjaline tähtsus tasapisi hääbuma. Varakeskajal puhkenud sõdade tulemusena hakkasid feodaalid oma elupaiku kindlustama ning tekkisid linnused, mis ühendasid elamu ja kaitsefunktsiooni. Väikefeodaalidel oli tavaliselt tagasihoidliku suurusega tornlinnused, mis ümbritseti puidust taraga. Suurfeodaalide linnused olid tihti mitmeosalised eellinnustega kindluskompleksid. Koos linnuste järk-järgulise ümberehitamisega hakkas täiustuma ka piiramistehnika. Kasutusele võeti müürilõhkujad, piiramistornid ning erinevad kiviheitemasinad.

Rüütlikultuur:

Turniirid - oma sõjaliste võimete näitamiseks ja kuulsuse saavutamiseks korraldatud rüütlite sõjamängud. Turniiridel võideldi nüristatud relvadega ning seal korraldati algselt väikeseid lahinguid kahe rüütlisalga vahel. Hiljem peeti turniiridel peamiselt kahevõitluseid, kus vastased üritasid üksteist sadulast maha paisata. Edu turniiridel tõi rüütlile kuulsust , võimaldas võita aadlidaamide tähelepanu või tõusta kõrgemat positsioonile ühiskonnas.

Abielu eesmärgiks oli aadlikel seaduslike järglaste soetamine ja perekondade vahel liidusuhete sõlmimine. Abielludes ei eeldatud vastastikuseid tundeid ning enamasti oli tegemist paariminejate vanemate vastastikuse kokkuleppega. Kui varekeskajal olid abiellujad tavaliselt üheealised, siis kõrgkeskajal nende vanusevahe kasvas: pruut oli murdeealine ning peigmees umbes 30 aastane. Kuna pruudi perekond pidi abiellujatele andma kaasavara , püüti abielu sõlmida ka sugulastega , et perekonna varad ei läheks väljapoole suguvõsa.

Rüütlikirjanduses ülistati rüütlivooruseid, truudust senjöörile, vagadust ja suuremeelsust ning rüütli truud armastust mõne südamedaami vastu. Tähtsamad rüütlikirjanduse žanrid on:

kangelaseeposed, mis põhinesid traditsioonilisel mütoloogial ja reaalsetel ajaloo-sündmustel (n prantsuse eepos „ Rolandi laul”, saksa eepos „Nibelungide laul”).
rüütliromaanid, kus enamasti luulevormis käsitleti muistsete pärimuste kangelaste tegevust keskaegses vormis (n lood kuningas Arturist ja ümarlaua rüütlitest).
armastusluule , kus rõhutatakse daamikultust ja rüütli vankumatut truudust oma väljavalitule. Keskaegseid poeete ja laulikuid (eriti armastuslaulikuid) nimetati trubaduurideks.

TALUPOJAD JA PÕLLUMAJANDUS KESKAJAL:

Agraarühiskond. Talurahva õiguslik seisund:
Keskaegne Euroopa oli oma iseloomult agraarühiskond- enamus inimestest (~90%) elasid maapiirkondades ja tegelesid põlluharimise ning karjakasvatusega. Ka enamiku väikelinnade elanike hulgas oli palju põlluharijaid. Talupojad elasid enamasti feodaalile või mõnele kloostrile (kollektiivne feodaal) kuuluval maal ja tasusid selle kasutusõiguse eest koormiseid. Isandal oli oma talupoegade üle ka politsei- ja kohtuvõim , sealhulgas õigus neid ihunuhtlusega karistada või isegi surma mõista.
Varakeskajal (5.-10.saj) olid talupojad valdavalt pärisorjad (isikliku vabaduseta maaharijad , kes olid allutatud oma isanda õiguslikule ja majanduslikule eestkostele ning keda võis osta ja müüa koos maaga) ja sunnismaised ( talupoeg ei tohtinud ilma isanda loata elukohta vahetada). Vabatalupoegi e isiklikku vabadust omavaid talupoegi oli varakeskajal vähe. Kõige rohkem oli neid Skandinaavias, kus Lääne- ja Ida- Euroopale tüüpilist pärisorjust välja ei kujunenudki. Omaette sotsiaalse kihi moodustasid maata talupojad, kes leidsid sulaste ja teenijatena peavarju ja teenistust paremal järjel olevate talupoegade juures.

Talupoegade koormised :
Koormised, mida tasuti feodaalile maa kasutusõiguse eest, olid eri sõltuvusastmega talupoegadel erinevad ning muutusid aja jooksul. Koormised jagunesid laias laastus kaheks:

Teotöö (e teoorjus)- talupoegade kohustus harida mõisa põlde. Teotööd arvestati rakmepäevades (talupoeg kündis mõisa põldu oma veoloomade ja põllutööriistadega, vedas sõnnikut jne) või jalapäevades (talupoeg niitis mõisa põllul heina, lõhkus puid või tegeles ehitustöödega).

Loonusrent- kindlaks määratud suurusega naturaalandam ehk osa toodangust; tavaliselt kuni pool talupoja põllusaagist. Loonusrenti tasuti erinevate põllusaaduste (peamiselt teravilja) ja toiduainetega, aga mõis nõudis ka käsitöötooteid, küttepuid vms.
Lisaks sellele pidid talupojad tasuma abiellumis- ja pärandusmakse, täitma kogukondlikke koormiseid (korras hoidma sildu ja teid, tegema ehitustöid), tasuma feodaalile õiguse eest jahvatada vilja mõisa veskis. Talupoegade kohuseks oli maksta ka kirikukümnist ning ülal pidada kohalikke preestreid.
Seoses linnade taastekke ja kaubalis-rahaliste suhete arenguga 11.-12.sajandil hakati Lääne-Euroopas üha rohkem koormisi asendama raharendiga. Mõisnikud, kes vabanesid sellega oma toodangu turustamisest, said saadud raha kasutada mõisatööliste palkamiseks, kelle tööviljakus oli võrreldes pärisorjadest teotöölistega märgatavalt efektiivsem. Raharenti maksvad talupojad pidid nüüd ise linnades oma toodangu maha müüma. Samas suurendas järk-järguline üleminek raharendile talupoegade liikuvust ning kihistumist külaühiskonnas, sest paremini turusuhetaga harjunud talupojad suutsid isegi rikastuda. Lääne-Euroopas (Madalmaades, Inglismaal, Prantsusmaal, Saksamaa lääneosas, Põhja-Itaalias) võimaldasid mõisnikud 14.sajandiks enamikel talupoegadel end raha eest vabaks osta. Isiklikult vabad talupojad muutusid seal rentnikeks või siirdusid linnadesse. Ida-Euroopas (ka Eestis) seevastu säilis teotööl põhinev pärisorjuslik süsteem kuni 18.-19.sajandini.

Põllumajanduse areng keskajal:
Keskaegseid talupoegi ühendas külakogukond- osa koormiseid täideti ühiselt ning põllumaad hariti koos (e väljasundus): põllud olid tp-de vahel jaotatud ribadeks / siiludeks; et kellelgi poleks liialt hea või halb maa, jagati siile perioodiliselt ümber; põldude kuju tõttu tuli neid ühiselt künda, külvata, lõigata ja loomi karjatada. Külakogukord korraldas ka metsa ja kalavete kasutamise. Jahipidamise õigust talupoegadel polnud ning see privileeg kuulus tavaliselt ainult feodaalidele.
Varakeskajal katsid ¾ Euroopast metsad ja sood, mistõttu kasutati põldude tegemiseks enamasti aletegemist (samas nende saagikus madalam põlispõldudest). Aletamine kasvas eriti 12-13.saj. seoses rahvaarvu kasvuga: Lääne-Euroopas algas ulatuslik metsade kahanemine; toimusid muutused kliimas (külmem ja kuivem ); 16.sajandiks, kui aktiviseerus meresõit, tuli Lääne-Euroopasse puitu juba sisse vedada Põhja-Euroopast.
Põlispõllunduses kasutati algselt kahe- ja hiljem kolmeväljasüsteemi. Põldu künti enamasti kerge adra ja härgadega. Tänu kapjade rautamisele ja rangide kasutuselevõtule hakati alates 9.sajandi lõpust põldude harimisel kasutama ka hobused. Ratasadra leiutamine 10.sajandil (mis võimaldas künda sügavamalt ) ja hobuste kasutamine suurendasid tööviljakust ja põldude saagikust. Karjakasvatus oli kuni varakeskaja lõpuni vähetähtis, kuna sööda vähesuse tõttu ei suudetud loomi ületalve pidada ja tapeti enamasti sügisel. Seetõttu oli ka sõnnikut vähe ning see avaldas negatiivset mõju põldude saagikusele.

Talupoegade eluolu:
Keskaegsete talupoegade elukvaliteet oli madal. Talumajad ehitati kohalikust kõige kättesaadavamast materjalist: Kesk- ja Põhja-Euroopa metsavööndis puidust, Vahemeremaades kivist ning mõningates piirkondades põletamata savist tellistest, mida hoidis koos puidust karkass . Elamud olid tavaliselt üheruumilised, muldpõrandaga ja ilma korstnata (need hakkasid levima alles 11.saj.). Mööblit oli talumajades vähe, peamiselt puidust järid ja üksikud lauad või riidekirstud. Talupojad said liha maitsta harva ning nende peamiseks toiduks olid teraviljatooted, kaunviljad ja juurikad. Tihti tabasid ulatuslikke alasid kehvast ilmast tingitud põllusaagi ikaldused, millega kaasnesid näljahädad, hinnatõus ja epideemiad. Riided tehti tavaliselt ise linasest või villasest kangast .

Talupoegade mõttemaailm ja ellusuhtumine:
Valdav enamus keskaegsetest talupoegadest olid kirjaoskamatud. Seetõttu on teised ühiskonnakihid neid kirjanduslikes allikates kujutanud põlguse ja üleolekutundega, pidades neid räpasteks ja metsikuteks. Talupojad olid oma ellusuhtumiselt konservatiivsed : nad leppisid traditsiooniliste kohustuste ja ülesannetega; uuendustesse ja muutustesse suhtuti umbusklikult, sest see rikkus Jumala poolt seatud korda. Traditsioonilise elukorralduse muutmine võis seetõttu enesega kaasa tuua talupoegade laiaulatuslikke ülestõuse. Talupojad olid sügavalt usklikud, kuid tihti segunesid nende religioossed arusaamad sajanditevanuste paganlusele omaste rituaalide ja uskumustega . Kõrgkeskajal hakkasid talupoegade hulgas levima ka ketserlikud ideed ning see oli sageli seotud sotsiaalsete vastuolude kasvuga. Talupojad pidasid neile osaks saanud ülekohut Jumala-vastaseks teoks.

LINNAD, KÄSITÖÖ JA KAUBANDUS KESKAJAL:

Naturaalmajandus ja linnade taasteke:
Lääne-Rooma riigi langus tõi enesega kaasa linnade hääbumise Lääne-Euroopas. Linnade pidev rüüstamine suure rahvasterände käigus põhjustas käsitöö ja kaubanduse allakäigu. Varakeskajal ei soodustanud linnade teket ka naturaalmajandus- see oli majandusviis, milles enamus vajalikust toodeti ise kohapeal oma tarbeks ja kaubavahetus on nõrgalt arenenud. Feodaale varustasid talupojad ja mõisas elavad käsitöölised. Vähene kaubandus toimis rändkaupmeeste kaudu. Osteti peamiselt vaid soola, rauda ja feodaalid ka luksuskaupa. Raha naturaalmajanduse tingimustes peaaegu käibel ei olnud ning kaubanduslikud sidemed Euroopa erinevate piirkondade vahel praktiliselt puudusid. Eeldused linnade taastekkeks kujunesid alates 11.saj seoses põllumajanduse arenguga, mis soodustas käsitöö eraldumist põlluharimisest. Varased linnad olid käsitööliste asulad, seepärast tekkisid need kaubateede ristumiskohtadesse, traditsiooniliste laadaplatside juurde, kirikuelu keskustesse, feodaalide linnuste lähedusse. Kuni 11.saj tekkisid linnad Itaalias ja Prantsusmaal enamasti Rooma riigi aegsetele linnaasemetele; alates 13.saj rajasid uusi linnu ka maaisandad (senjöörid).

Linnade suhted senjööridega:
Linnad asusid senjööride (feodaalide või kiriku) maadel . Senjöör andis asulale linnaõiguse, mis määras kindlaks linna valitsemise korra ja inimestevahelised õigusnormid. Kuna maaisandad said linnadelt maksutulu, polnud nad huvitatud linnade mõjuvõimu ja iseseisvuse suurenemisest. Kui väikesed linnad jäidki keskajal senjööride võimu alla, siis suuremad ja jõukamad linnad üritasid ennast maaisandate võimu alt kas vabaks osta või iseseisvuse sõjaliselt välja võidelda. Kõige kiiremini saavutasid iseseisvuse Põhja-Itaalia linnad (n Genua, Firenze, Milano , Veneetsia) 11.-13.saj tänu Vahemerekaubandusest saadavatele tuludele.

Keskaegsete linnade valitsemine:
Linnade valitsemise aluseks oli senjööri poolt antud linnaõigus, mis põhines kohalikul tavaõigusel, senjööri poolt antud privileegidel ja rae välja antud määrustel. Linnade elu juhtis raad (sks k Rat - nõukogu). Selle liikmed- raehärrad olid tavaliselt jõukad kaupmehed . Raad korraldas linnade majandust ja kaitseküsimusi, hoolitses heakorra ja vaestehoolekande eest, tegeles kohtumõistmise ja välissuhtlusega. Linnakodanik (sks k bürger) oli isiklikult vaba ja täieõiguslik linnaelanik. Linnakogukonna liikmeks saadi linnas sündides või rae otsuse põhjal peale kodanikuvande andmist ja kodanikeraamatusse kirjutamist. Kuna linnad olid huvitatud inimeste pidevast juurdevoolust, siis sätestasid paljud linnaõigused selle, et aasta otsa linnas elanud sunnismaine talupoeg saab isiklikult vabaks („linnaõhk teeb vabaks”). Linnakodaniku õigused sõltusid tema tööalast (jõukad kaupmehed olid privilegeeritumad) ja varanduslikust seisundist (majaomanikel teatud eesõigused).

Linnaühiskonna funktsioneerimine ja tsunftikorraldus:
Linnaühiskond oli oma olemuselt korporatiivne. Linnaelanikud koondusid ametite kaupa tsunftidesse (ühe käsitööeriala meistreid ühendav organisatsioon ) ja gildidesse (kaupmehi ühendav organisatsioon ; ka sarnaste käsitööerialade tsunftide katusorganisatsioon). Tsunftid ja gildid tegutsesid omavalitsuslike erialaühendustena, mille tegevust reguleeris rae poolt kinnitatud põhikiri – skraa. Skraas fikseeriti tsunftide liikmete õigused ja kohustused. Tsunfti ülesandeks oli kaitsta oma liikmete huve, reguleerida tootmist ja toodete müüki, kontrollida toodete kvaliteeti. Reklaam ja tsunftisisene konkurents olid keelatud, kasutatavad töövõtted olid fikseeritud ja seaduste rikkumine tõi enesega kaasa trahvid või tsunftist väljaviskamise. Kõige selle tõttu käsitöömeister rikkaks küll ei saanud, aga elas seisusekohaselt ära. Samas pidurdas keskaegne tsunftikorraldus käsitöö ja majanduse arengut. Tsunftid reguleerisid ka tootmisega mitteseotud käsitöölise elu külgi: organisatsiooni liikmeskond moodustas ühise kaitsesalga, veetis koos vaba aega (joodud), pidas ühiselt usupühi, tegeles hoolekandega jne. Tsunftisiseseid asju otsustasid ainult käsitöömeistrid, kellel oli isiklik töökoda ja kelle teenistuses olid täisliikmeks püüdlevad sellid ja õpipoisid.

Keskaegne kaubandus:
Varakeskajal oli kaugkaubanduse tähtsus tühine, mida põhjustas naturaalmajanduse valitsemine, linnade hääbumine ja kaubanduse ohtlikkus (viletsad teed; algelised meresõiduoskused; viikingite ja araablaste rüüsteretked). Linnade taaasteke ja käsitöö areng andsid tõuke kaubanduse arengule.Keskaegne kaupmees oli kaupade vahendajaks kaugemate piirkondadega, sest käsitöölised müüsid oma valmistoodangut ise. Edu kauplemisel andis ülisuuri kasumeid ja poliitilist kapitali (n raehärrad). Keskajal kaubeldi peamiselt toorainega ja valmistoodangut müüdi vähe.
11.saj puhkenud ristisõjad aktiviseerisid Vahemerel kaubavahetust idamaadega. Sellega tegelesid peamiselt Põhja-Itaalia kaubalinnad (n Genua ja Veneetsia), kes vahendasid idamaadest toodud kaupu (vürtsid, käsitöötooted, luksuskaubad) üle Alpide ja Prantsusmaa ning Saksamaa jõgede kaudu Põhjamere äärde. Alates 13.saj lõpust alustati Põhja-Itaaliast otsekaubandust Atlandi ookeani kaudu Inglismaale ja Madalmaadesse. Kaubavahetust Põhja- ja Läänemere ääres kontrollis Hansa liit (peamiselt Põhja-Saksa linnu koondav ühendus keskusega Lüübekis; 14.saj üle 100 liikmeslinna). Hansa liit pidas regulaarselt hansapäevi (Hansa liidu liikmete võimuorgan, mille otsused olid liikmeslinnadele kohustuslikud). Oma privileegide kaitseks kasutas Hansa liit kaubanduskeelde ja blokaade või vajaduse korral ka relvajõudu.

Linlaste ellusuhtumine ja linnakultuur :
Linnaelu juurde kuulusid sotsiaalsed vastuolud ja pinged (n kaupmeeste ja tsunftide vahel; Itaalia linnades keisri ja paavsti pooldajad jne), mis võisid teinekord üle kasvada relvastatud kokkupõrgeteks. Linlased arveldasid oluliselt rohkem rahaga kui talupojad ja feodaalid ning vallasvara moodustas nende rikkusest suurema osa. Rikkust peeti linnades suuremaks väärtuseks kui päritolu. Linnakodanike liigse toretsemise ja varanduse pillamise vastu hakkasid raed välja andma luksusmääruseid, mille aluseks oli varanduslik tsensus, hiljem ka seisus või rahvus. Erinevalt maapiirkondadest sulandusid linnades erinevad traditsioonid ja seal võeti kõik uus ning tavapäratum kergemini vastu. Ka kirjaoskuse tase oli linnades kõrgem. Linnades, kus abielluti märksa vähem ja hiljem kui maal, oli rohkem abielusid ka vastastikuse sümpaatia alusel, mitte ainult vanemate ettekirjutuse kaudu. Kuna vallalisi mehi elas linnades palju, lokkas seal laialdaselt prostitutsioon. Elu linnas ilmestasid ka paljud pidustused, mis tihti olid seotud kiriklike pühade ja paastuaja lõppemisega.
Keskaegne ühiskond KESKAEG

.DOCX Laadi alla originaalfail 15 lk · .docx · 7 allalaadimist

10 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.

~ 15 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2016-03-08 Kuupäev, millal dokument üles laeti

7 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Andrei Sorokin Õppematerjali autor

Varakeskaeg
Kõrgkeskaeg
Hiliskeskaeg

LINNAD KÄSITÖÖ KAUBANDUS KESKAJAL TALUPOJAD JA PÕLLUMAJANDUS KESKAJAL KESKAEGNE FEODAALKORRALDUS RIIKLUSE ARENG KESKAJAL Varakeskaeg Kõrgkeskaeg Hiliskeskaeg

Sarnased õppematerjalid

docx

Keskaegne ühiskond

killustatuse püsimajäämine Saksamaal. · Tugevate riikide esilekerkimine Ida-Euroopas: Poola- Leedu uniooni kujunemine (1385 a) ja Moskva suurvürstiriigi vabanemine Kuldhordi ülemvõimu alt (1480 a). · Türklased vallutavad Konstantinoopoli (1453 a) ja Keskaegne ühiskond KESKAEG Koostaja: P.Reimer Otomani riik laieneb Balkani poolsaarele. Keskaegne ühiskond KESKAEG Koostaja: P.Reimer 1. RIIKLUSE ARENG KESKAJAL: 1.1. Suur rahvasteränne ja barbaririikide teke Euroopas: 4.saj lõpul alanud suure rahvasterändamise tulemusena hakkasid erinevad germaanlaste hõimud pealetungivate hunnide survel valguma üle Ida- ja Lääne-Rooma riikide piiride

Ajalugu

doc

Keskaeg

1 KESKAEG · Keskaja mõiste: termin KESKAEG võeti kasutusele 15.sajandil renessansi ajastul renessansi ajal tõsteti esile antiikkultuuri ja selle saavutusi ~1000 aastane periood jäi antiikaja ja renessansi vahele = keskaeg (perioodi võrreldi ka pimeduseajaga, sest toimus kultuuri allakäik võrreldes antiikajaga). · Keskaja piirid: NB! Ühene seisukoht puudub! ALGUS - · 395 - Lääne- ja Ida-Rooma keisririigi lõplik lagunemine · 476 - Lääne-Rooma riigi langemine LÕPP - · 1492 - Kolumbus avastas Ameerika · 1453 - türklased vallutasid Konstantinoopoli · 1517 - reformatsiooni (e. usupuhastuse) algus · = 15.saj.lõpp / 16.saj.algus

Ajalugu

docx

ajalugu

….. poolt avastati … Ameerika ……., kuid keskaja lõpuks on loetud ka järgmisi sündmusi:.. 1… Konstantinoopoli vallutamine türklaste poolt 1453a. 2… Usupuhastuse ehk reformatsiooni algus Saksamaal 1517a 3… Türgi ülemvõimu murdumine 1689 ……………….. 4… 14-15 saj suur katku epideemia ……………………………….. Keskaja mõistet kasutusele võttes pidasid ajaloolased silmas eelkõige … Kesk …… ja … Lääne ….. – Euroopat. Eesti keskaeg algas … 13 … sajandil ja vältas kuni … Liivimaa … sõjani … 16.. sajandil. Samal ajal oli kahes Aasia piirkonnas - Mesopotaamias …… ja… Egiptuses …. – juba keskaja algul hoopis kõrgemalt arenenud ühiskond kui Euroopas. Feodaalaega jaotatakse kolmeks perioodiks: 1. 5.sajajdi lõpust 11 saj. keskpaigani kestis … varakeskaeg ………………………… 2. Kõrgkeskaeg kestis ………… 11-14saj …………………………………………………….. 3. 15. saj

10.klassi ajalugu

doc

Arvestuslik töö nr. 1 - keskaeg

Lõpuaasta suhtes on aga mitmeid eriarvamusi, kõige sagedamini on selleks pakutud aastat 1492 , mil Kolumbuse poolt avastati Ameerika kuid keskaja lõpuks on loetud ka järgmisi sündmusi:.. 1Konstantinoopoli vallutamine türklaste poolt 1453a. 2Usupuhastuse ehk reformatsiooni algus Saksamaal 1517a 3 Türgi ülemvõimu murdumine 1689 4 14-15 saj suur katku epiteemia Keskaja mõistet kasutusele võttes pidasid ajaloolased silmas eelkõige Kesk ja Lääne Euroopat. Eesti keskaeg algas 13 sajandil ja vältas kuni Liivimaa sõjani 16 sajandil. Samal ajal oli kahes Aasia piirkonnas Mesopotaamias ja Egiptuses juba keskaja algul hoopis kõrgemalt arenenud ühiskond kui Euroopas. Feodaalaega jaotatakse kolmeks perioodiks: 1. 5.sajajdi lõpust 11 saj. keskpaigani kestis varakeskaeg 2. Kõrgkeskaeg kestis 11-14saj 3. 15. saj. lõpust 16. saj. lõpuni kestis Hiliskeskaeg , mida nimetatakse ka varauusajaks. Keskajal valitsevat korda nimetatakse feodaalkorraks

20. sajandi euroopa ajalugu

doc

Keskaeg - erinevad perioodid

Lahingutest ei erinenud palju ka turniirid, kus rüütlid oma võitlusvõimet demonstreerisid ja aadlidaamideel silma heitsid. Arenesid jalaväe võitlusviis ning piiramistehnika. Kujutlus ideaalsest rüütlist leidis kajastuse rüütlikirjanduses, mille peamised teemad olid rüütlivoorused: vaprus, jäägitu ustavus senjöörile, vagadus ja suuremeelsus. Ülistati ka rüütli armastust oma südamedaami vastu. Kõrgkeskaegne ühiskond oli agraarühiskond: valdava osa rikkusest tootsid talupojad, kes olid feodaalisandatest õiguslikult ja majanduslikult sõltuvad. Agraarne ühiskonnakorraldus hakkas muutuma alates XII sajandist, mil hoogustus linnade teke ja arenes kaubandus. Maaisandad olid üha enam huvitatud, et talupojad tasuksid oma koormised rahas. See vabastas isanda tarvidusest talupoegade toodangut turustada, need pidid oma toodangu ise linnaturul maha müüma. Jõukamad talupojad ostsid end isanda käest vabaks.

Ajalugu

docx

Keskaja ajalugu gümnaasiumile: teke, areng, Bütsants, Karl Suure keisririik, Skandinaavia

ning neljakordistati riigi kaitsekulutusi, riiki valitseti despootlikult Tagajärjed: linnaelu pidev allakäik ning ida- ja lääneprovintside erinevuse süvenemine; Maksude suurenemine ja barbarite rüüsteretked vähendasid talupoegade julgeolekut, kes otsisid kaitset latifundiumites; vabad talupojad kadusid ja üldiseks kujunes kolonaat. Keskaja tunnused- · Katoliiklus - Religioon - Ideoloogia - Maailmavaade · Feodalism - Seisuslik ühiskond ja tööjaotus - ringkaitse Suur rahvasterändamine- ulatuslik erinevate rändrahvaste liikumine Aasiast Lääne- Euroopani 4.-6. Saj Sai alguse hunnide liikumisega u 370 Hiina ja Mongooloa aladelt läände. Nemad lükkasid omakorda liikvele Rooma piirialadel elavad germaani hõimud (idagoodid, läänegoodid, vandaalid, frangid, svealased, saksid, anglid, götalased, langobardid). Need hõimud tungisid Lääne-Rooma aladele. Peale selle langemist rajasid nad sinna oma riigid.

Ajalugu

doc

Kõrg-Keskaeg Euroopas (konspekt)

c. Õppetöö korraldus lähtus Pariisi ülikoolist: · Kõik alustasid õpinguid kunstide teaduskonnas, kus õpiti 7 vaba kunsti grammatika, retoorika (kõnekunst), dialektika (arutluskunst), aritmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusika. · Seejärel võis valida usu-, õigus- ja arstiteaduskonna vahel. · Loengus seletas õppejõud raamatutes kirjapandut. · Dispuudid arutlused ja vaidlused loengul kuuldu põhjal. 3. Skolastika keskaegne filosoofia. a. Eesmärgiks Jumala parem tundma õppimine. b. Uuriti Piiblit ja antiikõpetlaste töid: · Püüti nende seisukohti loogika abil tõlgendada ja erinevaid vaateid ühitada. · Nii püüti kahte poolust kokku sobitada, et Piibli tõed saaks kinnitust. c. Kuulsaim skolastik oli Pariisi ülikooli professor Aquino Thomas (1225-1274): · "Mõistus ei pea usku vaidlustama, vaid selgitama"

Ajalugu

docx

Keskaeg 5 -16 saj

Ristisõjad. Katoliikluse domineerimine, inkvisitsioon. Keskaegsete linnade teke ja õitseng (ilmaliku kultuuri algus). Ülikoolide teke ja levik, Gooti stiili valitsemisaeg. Feodaalne killustatus. Inkvisitsioon- uurimine, kirikukohus, kiriku välja mõeldud et võidelda ketserluse vastu. Ketsereid ja nõidu selgitati välja veeprooviga- patuse tõukas vesi tagasi(tõusis pinnale). Hiliskeskaeg 15.-16. saj- humanism, renessanss (antiigi taaselustamine). Ilmaliku maailmavaate levik. Seisuslik ühiskond  Oratores- jutlustajad (vaimulikkond)- kristluse levitamine ja nö vaimulik hooldus  Ballatores- sõdijad (feodaalid e. rüütliseisus)- kristlaste ja maa kaitsmine  Laboratores- töötegijad (talupojad) BÜTSANTS 395-1453 Ida-Rooma keisririik Parem majandus (tugevam), kõik maksavad makse ja nendega peetakse üleval sõjaväge, looduslikult kaitstud. Ida- Kreeka katolik kirik- õigeusu kirik, valitseja (keiser), emakeelne, kloostrid (puuduvad mungaordud)

10.klassi ajalugu

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.DOCX Laadi alla originaalfail 15 lk