Keskaeg (11)

KESKAEG
Keskaeg on ajalooperiood vanaaja ja uusaja vahel. Tavaliselt paigutatakse keskaeg ajavahemikku 5. sajandist 15. sajandini ja see oleneb nii vaadeldavast piirkonnast kui (osalt) ka tõlgendajast.

Keskaja periodiseerimine:

NB! Ühiste tunnuste alusel jagatakse kitsamateks ajalisteks perioodideks.
VARAKESKAEG (5.-11.saj.kp. )
• feodaalse korra kujunemine ja võidukäik
• valitseb naturaalmajandus
• perioodi lõpul algab linnade kujunemine
• feodaalne killustatus
KÕRGKESKAEG (11.saj.kp.-14.saj.lõpp)
• valitseb feodaalne korraldus
• kujuneb lõplikult välja seisuslik korraldus
• areneb rahamajandus, mille baasiks on linnad
• tsunftikäsitöö õitseaeg
• kaubanduse areng
• algab tsentraliseeritud riikide teke
HILISKESKAEG (15.saj.-16.saj.algus)
• keskajale omased tunnused asenduvad uusajale omaste tunnustega
• kapitalistliku majanduse tekkimine

KESKAEG EESTIS

Eesti keskaeg on periood, mil Eesti territooriumil toimuvaid sotsiaal-majanduslikke ning poliitilisi protsesse peetakse keskaega kuuluvaks. Üldtunnustatud arvamuse kohaselt loetakse eesti keskaja ajalisteks piirideks aastaid 1227, kui Eesti lõplikult vallutati , kuni 1558.aastal alanud Liivi sõjani. Samuti on keskaja lõppdaatumiks loetud 1561. aastat, mil Vana- Liivimaa riikidesüsteem lõplikult kadus . See jaotus on mõnevõrra problemaatiline, sest mujal Euroopas loetakse keskaja kestuseks umbkaudu aastaid 500 (tihti 476) – 1500. Termin 'Eesti keskaeg' tuli kasutusele 1930. aastatel ja kehtib kõige paremini poliitilise ajaloo suhtes. Kultuurilised ja ühiskondlikud protsessid ei pruugi sellega aga niivõrd täpselt ühtida.
Keskaegne Eesti kuulus koos Lätiga Vana- Liivimaa koosseisu.
Keskajal oli Eesti algselt jaotatud Mõõgavendade ordu (hiljem Liivi ordu), Tartu piiskopkonna, Saare-Lääne piiskopkonna ja Taani kuningriigi vahel. Taani müüs oma valdused Põhja-Eestis 1346. aastal Jüriöö ülestõusu tagajärjel ja sisesegaduste tõttu Saksa ordule, kes pantis selle 1347 . aastal Liivi ordule.
Pärast 1347. aastat eksisteerisid Eestis järgmised moodustised:

• Liivi ordu
  
• Saare-Lääne piiskopkond
  
• Tartu piiskopkond
  

Eestis loetakse keskaja alguseks tavaliselt siiamaale jõudnud Põhjala ristisõdu, mille käigus siinsed varem paganlikud alad 1208-27 ristiti ning allutati uutele kristlikele valitsejatele.
Keskaja lõpuks on Eestis loetud peamiselt kahte sündmust.
1. Reformatsiooni (luterluse) siiajõudmist 1520 -30ndatel aastatel, mis oluliselt kahandas katoliku kiriku reputatsiooni ning positsioone.
2. 1558-83 kestnud Liivimaa sõda, mis hävitas Vana-Liivimaa ehk praeguste Eesti ja Läti alade senised riiklikud moodustised (orduriigi ning piiskopkonnad ). Mõned uurijad on toonud selles sõjas välja ka täpsema fakti - 2. augustil 1560 toimunud Härgmäe (saksa keeles Ermes , läti keeles Ergeme) lahingu ehk Omuli lahingu, mida üldiselt loetakse Liivimaa ordu eksisteerimise lõpuks. Teised pakuvad selleks 1562 . aasta algust, mil ordu ja Riia peapiiskopkond alistusid lõplikult Poola kuningale ning kadusid viimased sidemed Saksa- Rooma riigiga.

• Liivi sõja põhjused:
  

Vana-Liivimaa sisemine nõrkus:

• väikeriikide killustatus
  
• sõjaliselt naabritest nõrgemad
  
• vaatamata välisohu suurenemisele jätkusid omavahelised vastuolud (N: 1556 - 1557 toimus Liivi ordu ja Riia peapiiskopi vaheline kodusõda).
  

Vana-Liivimaa ümber olid tekkinud suured ja tugevad tsentraliseeritud riigid:
A) VENEMAA ( MOSKVA ):

• tugevnes tsaari (Ivan IV) võim, kes suutis täielikult enese ülemvõimule allutada vene feodaalid
  
• Vene riigi piirid olid oluliselt laienenud ida suunas (1550-ndate algul ühendati Venemaaga Kaasani ja Astrahani khaaniriigid Volga jõe piirkonnas)
  
• Venemaa ja Vana-Liivimaa suhteid halvendasid kaubanduslikud vastuolud
  
• Venemaa soovis väljapääsu Läänemerele
  

B) ROOTSI, kellele kuulus ka Soome ning kes soovis oma võimu laiendada ka Läänemere idakaldale
C) TAANI, kes 14.sajandi keskel oli loobunud Põhja-Eestist, hakkas taas taotlema Vana-Liivimaa alasid
D) LEEDU-POOLA unioon üritas oma võimu laiendada põhja poole
NB! Vana-Liivimaa oli seega Läänemere ääres kõige nõrgemaks piirkonnaks ning seega ka kergeks saagiks tugevamatele naabritele.
Vana-Liivimaa poliitiline ülesehitus
Vana-Liivimaa all mõistetakse tavaliselt poliitilis-territoriaalset üksust (Liivimaa konföderatsiooni), mis eksisteeris 13.–16. sajandil ning hõlmas üldjoontes tänased Eesti ja Läti alad. Hilisem Liivimaa (läti Vidzeme) moodustus tema lõuna- ja kagupoolsetest aladest, lisaks tekkisid eraldi territooriumitena Kuramaa (Vana-Liivimaa lääneosa) ja Eestimaa (algselt Taanile kuuluv hertsogkond).
Vana-Liivimaa hakkas kujunema 13. sajandi alguses, kui saksa ristisõdijad piiskop Alberti juhtimisel vallutasid enamiku Lätist ning Eesti. Lõplikult kujunesid Vana-Liivimaa piirid välja sajandi lõpuks, mil kõik balti hõimud peale leedulaste olid ristisõdijatele alistatud.
Vana-Liivimaa jagunes mitmeks eraldi seisvaks valduseks. 13. sajandi keskpaigast kuni 1346. aastani eksisteeris 6 sellist ala: Taanile kuuluv Eestimaa hertsogkond, Saksa ordu Liivimaa haru valdused, Riia peapiiskopkond ning 3 piiskopkonda: Kuramaa, Saare-Lääne ja Tartu. Pärast 1346. aastat liideti Taani valdused orduvaldustega.
Vana-Liivimaal polnud seega ühtset võimu ega kuni 1420. aastateni ka ühtset maapäeva ( seisuste ja valitsejate esindajate kogu). Maapäevast kujunes 15. sajandi lõpuks Liivimaa olulisim valitsusorgan, seal oli lisaks ordule ja piiskoppidele esindatud ka maaisandate vasallid ning kolm suuremat linna (Tallinn, Tartu ja Riia).
Ametlikult oli Liivimaa Saksa- Rooma riigi ala, kuid keisri võim oli puhtalt formaalne. Suhted Saksa-Roomaga tihenesid alles 16. sajandil, kui loodi keiserlik kammerkohus ning Liivi ordumeister sai riigivürstiks ja piiskoppidega võrdseks valitsejaks Liivimaal.
Vana-Liivimaa hakkas lagunema 1558. aastal, mil algas Vene-Liivi sõda ja konföderatsiooni idaosa okupeerisid venelased. 1559 . aastal müüs Saare-Lääne ja Kuramaa piiskop oma valdused Taani kuningale, kes andis need oma vennale hertsog Magnusele. Formaalselt jäid need veel mõnda aega (Kuramaa kuni 1583. ja Saare-Lääne piiskopkond kuni 1572. aastani) piiskopkondadeks, ent olid reaalselt Taanist vasallsõltuvuses oleva Magnuse valdusteks. Sama aasta lõpul allutas Liivi ordu end Poola kuningale. Sellega rahulolematu Eestimaa andis end aga 1561. aastal Rootsi kuninga kaitse alla, lõplikult ühines Põhja-Eesti Rootsiga 1561. aasta suvel. Sama aasta novembris alistusid lõplikult Poolale Riia peapiiskop ja ordu, Riia linn jäi kuni 1581. aastani vormiliselt iseseisvaks, liitudes seejärel Poolaga. 1562. aasta märtsis lõppes Vana-Liivimaa eksistents täielikult, kui Liivi ordu ja Riia peapiiskopkonna valdused läksid Poola võimu alla ning moodustus Kuramaa hertsogiriik. Ainsaks erandiks oli Maasilinna foogtkond, mis jäi kuni 1564. aastani sisuliselt iseseisvaks üksuseks ning langes seejärel Taani (Magnuse) võimu alla.
Liivi ordu ehk Liivimaa ordu, eestikeelse täieliku nimega Jeruusalemma Saksa Maja Püha Maarja hospidal Liivimaal (ladina Domus Sanctae Mariae Theotonicorum in Livonia, alamsaksa Dutscher orden to Lyffland, ka saksa Deutsche Orden in Livland) oli katoliku rüütliordu, Saksa ordu Liivimaa haru, mis eksisteeris aastatel 1237 –1562.
Saksa ehk Teutooni ordu (ladina keeles Ordo Domus Sanctæ Mariæ Theutonicorum Ierosolimitanorum, lühend O.T.), mis oli suurim rahvuslikul pinnal kujunenud rüütliordu, asutasid saksa rüütlid 1128 Jeruusalemmas. Ametliku tunnustuse sai ta 1190 . 1198 kinnitati ta paavsti poolt ametlikult vaimulikuks rüütliorduks. Ordu tunnusmärgiks oli must rist valgel mantlil.
Riia peapiiskopkond oli katoliiklik piiskopkond ja riik, mis eksisteeris aastatel 1251/1253–1562/1563.
Kuramaa piiskopkond oli katoliiklik vaimulik ala, mida valitses Kuramaa piiskop.
Piiskopkond asus Kura poolsaarel ning selle stift (piiskopi ilmaliku võimu ala) oli jaotatud Liivi ordu valdustega kolmeks osaks. Selle keskus oli Piltenes, suuruseks umbes 4500 km², sealhulgas kuulus selle alla ka Ruhnu saar. Piiskopkonna dlötseesi kuulusid orduvaldustest Kuldīga ja Vindavi komtuurkonnad ning Grobiņa ja Kandava foogtkonnad.
Saare-Lääne piiskopkond (ladina keeles Ecclesia Osiliensis, saksa keeles Bistum Oesel-Wiek) oli katoliku kiriku piiskopkond ja ühtlasi riik, mille territooriumid asusid Läänemaal, Saaremaal ja Hiiumaal.
Tartu piiskopkonna moodustasid Ugandi maakond ja Vaiga lõunaosa, suurusega umbes 9600 km². Piiskop oli ühtaegu nii ilmalik kui ka vaimulik võimukandja. Stifti (ilmaliku võimuala) ja diötseesi ( vaimuliku võimuala) piirid olid erinevad. Tartu piiskopi diötseesi kuulusid ka Liivi ordu läänid Edela- ja Kesk-Eestis. Piiskopkonna keskuseks oli Tartu, kus Toomemäel asus ka toomkirik . Tartu piiskopkond loodi pärast Tartu alistamist Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu poolt 1224, aastatel 1223 –1224 oli piiskop resideerinud Otepääl. Piiskopi ametinimetus loodi 1235 , kuni selle ajani oli ta ametlikult Lihula piiskop. Seda seetõttu, et esimene Tartu piiskop Hermann von Buxhövden oli varem määratud just Lihula piiskopiks, kuid maa vallutamise järel määrati talle hoopis Ugandi. Paavst kinnitas uue nimetuse aga alles kümme aastat hiljem, kui Lihulas oli end sisse seadnud Saare-Lääne piiskop.
Taani Kuningriik asub Euroopas Skandinaavia poolsaare ning Saksamaa vahel.
Taani piirneb lõunast Saksamaaga, läänest Põhjamerega, idast Läänemerega ning põhjast, teisel pool Skagerraki ja Kattegati väina Norra ja Rootsiga.
Taani koosneb Jüüti poolsaarest, mis on riigi ainus mandriga ühendatud osa, ning arvukatest saartest . Olulisemad saared on Sjælland, kus asub riigi pealinn Kopenhaagen, Fyn ning veidi eemal Läänemeres asuv Bornholm.
Taani riigi autonoomsed osad on veel Fääri saared, mis asuvad Suurbritannia ning Islandi vahel, ning Gröönimaa.
Eestimaa hertsogkond (taani keeles Hertugdømme Estland ) oli Taani kuninga valdus (Ladina keeles dominimum directum ) , mille moodustas Taani poolt vallutatud osa Eestist (Taani valdused Eestis). Hertsogkond eksisteeris ala vallutamisest kuni aastani 1346, mil see müüdi Saksa ordule. [1][2]
Esimeseks Eestimaa hertsogiks nimetas Taani kuningas Valdemar II aastal 1220 oma poja Knudi[1]. Alates aastast 1269 kuulus tiitel Taani kuningatele. Eestimaa hertsogid Eestis ei asunud , selle asemel määrati hertsogkonna asevalitsejaks kuberner (ladina keeles capitaneus), kelle residents asus Tallinnas [3]. Kuberneri on teadaolevalt esmakordselt mainitud 1240. Kuberneri ülesandeks oli maa haldamine , maksude kogumine, vägede ülemjuhataja sõja korral ning peaohtuniku amet. Enamus Eestimaa hertsogkonna asevalitsjaid olid kas taani või taani-eesti rahvusest.[4]
liivi ordu vapp
Linnade tekkimine
Lääne-Rooma keisririigi häving mõjus hävitavalt ka linnadele, kuna varakeskajal kadus vajadus linnade ja neis pakutavate kaupade ning teenuste järele. Germaanlased olid maarahvas ning pidasid linnamõnusid inimesele hukutavaks. Senised suured ja rahvarohked linnad jäid tühjaks ning varemeisse. Isegi Rooma, mis impeeriumi hiilgeaegadel oli olnud miljonilinn, muutus ainult mõne tuhande elanikuga kiratsevaks varemeteväljaks. Linnad säilisid küll Ida-Rooma keisririigis, kuid nende mõju Lääne-Euroopa barbarirahvastele oli tühine.
Linnade taastekkimisele avaldasid olulist mõju varakeskaja lõpul toimunud majandusolude paranemine. Uuendused põllumajanduses tõstsid põldude saagikust ning ühes sellega tekkisid põllumajandussaaduste ülejäägid, mis kujutasid endast vahetusväärtust. Samaaegselt põllumajanduslike uuendustega toimusid uuendused ka käsitöös, mis muutus nende tulemusena palju keerukamaks. Enam ei suutnud paljud talupojad valmistada kaasaegsel tasemel käsitöö-toodangut ning eelistas hoopis käsitöötooteid oma põllusaaduste ülejääkide vastu vahetada. Nii eraldus käsitöö põllumajandusest ning muutus iseseisvaks tegevusharuks.
Kuna ühe mõisa territooriumil polnud tavaliselt käsitöölisele äraelamiseks piisavalt tööd rändasid nad tellimusteotsinguil külast külla. See oli aga ohtlik röövlite tõttu, kes käsitöölistelt sageli nende tööriistad, materjalid ning vara röövisid. Seetõttu vajasid käsitöölised kaitset ning elukohta, kus liiguks rohkem rahvast. Sellisteks kohtadeks olid feodaalide losside ja kloostrite lähikond, kust lisaks läks läbi mõni üldkasutatav maantee, või asetses laadakoht või/ja sadam. Sinna kerkis esialgu alev , mis kaitseks kallaletungide eest ümbritseti ringmüüriga. Linna kasvades ehitati mitmeid kordi uus müür. Esialgu olid linnad sõltuvuses feodaalist, kelle maale klooster ehitati, kuid XI sajandiks muutusid nad iseseisvateks ning korraldasid oma elu linnaõiguse alusel, mis tagas neile laialdase autonoomia nii sise- kui ka välissuhete korraldamises.
Linnaelanike sotsiaalsed kihid ja linna valitsemiskord
Linna elanikkond jagunes laias laastus kolmeks:

Kaupmehed olid linna kõige rikkamad kodanikud ehk patriitsid , kelle rikkus tulenus eelkõige ülemere-kaubandusest. Risk oli suur, kuid ka kasum oli seda. Selleks, et riske jagada paigutati kaubad laiali mitme laeva peale, lootuses, et ühe aluse hukkudes teenivad teistel laevadel olevad kaubad kaotuse tasa. Kaupmeeste hulgast valiti tavaliselt linna juhid;

Käsitöölised olid kaupmeestest mõnevõrra vaesemad ega omanud suurt kaasarääkimisõigust linna valitsusorganeis. Käsitöölised olid koondunud kutseorganisatsioonidesse - tsunftidesse .

Linna alamkihid ehk pleebs koosnesid kõige erinevamate elukutsete pidajatest - teenijad, kerjused, prostituudid jt.
Keskaegsete linnade elu toimus tavaliselt erilise linnaõiguse alusel. Selle andis tavaliselt kas maahärra või valitseja, kelle vasalliks maahärra oli. Saksamaal ja Saksa mõjupiirkonda kuuluvatel aladel saadi linnaõigused tavaliselt maahärralt, Prantsusmaal aga jagas linnadele linnaõigusi kuningas, kes lootis sel teel teha linnadest oma liitlased võitluses feodaalide võimu kärpimise eest.
Linnaõiguse ulatuse järgi jagunevad linnad kolmeks (teine ja kolmas jaotus on iseloomulikud Saksamaale):

linnriigid - omasid iseseisvat sise- ja välispoliitikat (n Veneetsia ja Genova jt)

vabalinnad - omasid laiaulatuslikku omavalitsust (n Köln, Mainz jt)

riigilinnad - kõrgem haldus- ja kohtuvõim kuulusid maahärra esindajale (n Nürnberg, Augsburg jt)
Läänemereruumi tuntuimaks linnaõiguseks oli Lübecki (Lüübeki) linnaõigus, mis oli kehtiv ka näiteks Tallinnas. Järgnev linna valitsuskorra kirjeldus tuginebki Lübecki linnaõigusele. Linna elu juhtis raad (sks k Rat - nõukogu), mille liikmete arv sõltus linna suurusest . Rae liikme - raehärra - staatus oli eluaegne, kui mõni neist suri, valis raad talle asendaja. Raehärra pidi olema sündinud seaduslikust abielust ning omama kinnisvara linna piires, samuti ei tohtinud ta teenida elatist käsitööga, seetõttu valiti rae liikmeid kaupmeeste seast. Palka raehärrad oma tegevuse eest ei saanud. Käsitööliste kuulumine rae liikmete hulka oli väga erandlik nähtus. Iga raehärra pidi täitma mingit kindlat raeametit. Rae tegevust juhtisid raehärrade seast valitud bürgermeistrid (pürjermeistrid), kes moodustasid rae juhatuse. Olulisel kohal linnas oli õpetatud jurist ehk sündik, kelle ülesandeks oli bürgermeistritele ja raehärradele õigusabi andmine. Ta pidi tundma kogu kehtivat seadusandlust ning jälgima, et rae tegevus oleks seadustega vastavuses. Maahärra huve linnas kaitses linnafoogt, kelle volituste ulatus sõltus tavaliselt linna suurusest ja linnaõiguse ulatusest. Mida kitsamad olid linna õiguslikud võimalused, seda suurem oli linnafoogti sõnaõigus.
Rahvaarv mõnedes keskaegsetes linnades:
Pariis
100 000
Veneetsia
100 000
Milaano
100 000
London
40 000
Köln
35 000
Lübeck
20 000
Riia
10 000-12 000
Tallinn
7000- 8000
Tartu
5000-6000
Rae ülesanded olid järgmised:

linna sissetulekute, heakorra ja kindlustamise eest hoolitsemine;

abinõude rakendamine kaubanduse ja käsitöö soodustamiseks

linna huvide kaitsmine suhetes teiste linnade ja maahärradega;

hoolitsemine kirikute ja koolide eest;

hoolekanne vaeste, santide ja tõbiste ülalpidamise eest,

kohtumõistmine;

kodanike julgeoleku tagamine;

hoolitsus linnakodanike heakäekäigu eest.
Linna elanikkond moodustas linna kodanikkonna. Kodanikuks saadi kas sünni läbi või olles teatud aja linnas elanud. Tavaliselt loeti selleks ajaks 1 aasta ja 1 päev. Seda klauslit kasutasid pärisorjadest talupojad, kes linna põgenesid, teades, et end 1 aasta ja 1 päeva linnas varjates, saavad nad vabadeks linnakodanikeks ("Linnaõhk teeb vabaks!"). Linnadele oli põgenike varjamine kasulik, kuna linnade iive oli mitmesugustel põhjustel negatiivne. Linnakodanikuks saamisel pidi andma kodanikuvande ja tasuma kodanikumaksu. Pärast seda kanti kodanikuks vastuvõetu nimi linna kodanikeraamatusse.
Käsitöö ja tsunftid
Suurema osa linnaelanikest moodustasid käsitöölised, kes tegelesid väiketoomisega. Vaatamata sellele, et nad tootsid vahetuse jaoks, valmistasid nad siiski suurema osa eluks vajaminevast ise. Käsitöölise majapidamisse kuulus tavaliselt maja, mille siseõues asus laut loomade ja lindudega. Linnamüüri taga olid köögivljaaiad, ühiskarjamaa ja -mets, kust saadi tarbe- ning küttepuud. Käsitöölise suurimaks varanduseks olid tootmisvahendid , mida pärandati põlvest-põlve. Seetõttu toimusid muutused tootmisprotsessis ja töövõtetes väga aeglaselt.
Käsitöölised olid koondunud kutseühingutesse ehk tsunftidesse. Tavaliselt kuulusid tsunfti ainult ühe käsitööala esindajad. Tsunft kaitses oma liikmete huve, kuid normeeris ühtlasi ka nende elu. Tellijate jaoks oli tsunft kvaliteedikarantii, sest ta seadis oma liikmete toodangule ühtlased nõuded. Kui mõni meister ei jälginud tsunfti kehtestatud norme, siis ta toodang hävitati. Üldiselt on öeldud, et tsunft ei lubanud oma liikmeil ülemäära rikastuda, kuid samaaegselt kaitses ta neid ka laostumise eest, sest tsunfti põhikiri - skraa - kehtestas tsunfti liikmetele mitmesuguseid piirmäärasid, mis ei lasknud neil end priisates laostada. Nii oli näiteks kindlaks määratud, milliseid rõivaid meister ja meistriproua tohtisid kanda, kui palju (kaalu järgi) tohtisid meistriprouad endale ehteid ümber riputada. Ühtlasi hoolitses tsunft, et meistreid ei tekiks ülearu palju, nii et nad üksteist laostama peaksid hakkama. Konkurentide ületrumpamine ja oma toodete reklaamimine oli keelatud. Samuti hoolitseti, et tsunftivälised meistrid - "vusserdajad" ja "pööningujänesed" - ei pääseks tsunftiliikmetele konkurentsi tegema. Sellised kihutati linnast minema. Tavaliselt tegutsesid tsunfti mittekuuluvad meistrid alevites, kus nad omasid kohaliku senjööri kaitset. Tsunfti liikmed valmistasid toodangut ainult tellimise peale, hulgitootmist ei toimunud. Nii polnud tsunfi kuuluvatel käsitöölistel võimalik ülemäära rikastuda, kuid ka mitte vaesuda. Tsunfti tähtsus seisnes selles, et ta tagas oma liikmetele seisusekohase elu. Tsunfti juhtis oldermann .
Tsunfti kuulusid:

Õpipoisid anti meistri juurde ametit õppima. Õpipoiss pidi olema sündinud kristlikust abielust ja ausatest vanematest . Õpipoisi isa maksis õpetuse eest ja hoolitses poisi rõivastuse ning jalanõude eest. Toidu sai õpipoiss meistrilt. Õpipoisiks mindi tavaliselt 7-aastaselt, sest õpiaeg võis olla üsna pikk. Lihtsamatel erialadel 2-3 aastat, keerukamatel aladel 10-12 aastat. Esimestel aastatel kasutati õpipoissi peamiselt mitmesugustel abitöödel, ameti õppimine algas hiljem tasahaaval. Õpipoisiaja läbiteinu sai selliks. Tavaliselt tohtis üks meister pidada korraga kahte õpipoissi.

Sellid töötasid meistri käealustena ning omandasid kogemusi, et alustada tööd iseseisva meistrina. Sellile maksti tsunfti poolt kindlaks määratud rahapalka, mida meister oma suva järgi tõsta ega langetada ei tohtinud. Selli (ka meistri ja õpipoiste) tööpäev kestis suvel tavaliselt 14-16 tundi. Selle sees oli tunnine lõunavaheaeg ning hommiku- ja õhtupoolel pooletunnised pausid . Talvel oli tööpäev lühem. Lisaks neile olid vabad pühapäevad ning usupühad. Enne uspühi nn. pühadelaupäeval oli lühem tööpäev. Ühel meistril ei tohtinud tavaliselt olla üle kahe selli. Selleks, et meistriks saada, tuli sellil läbi teha rännuaastad (vandersell), mille jooksul ta töötas mõne kaugemale jääva linna meistri juures ja valmistada proovitöö - shedööver. Võõrasse linna saabumisel esitas sell kohalikule tsunftile soovituskirja ning juhul kui mõnel kohalikul meistril oli vaba sellikoht saigi vandersell tööle asuda . Kui vaba kohta polnud, rändas sell edasi. Nii töötati sageli mitme erineva linna meistrite juures. Kui rännuaastad läbi võis sell kodulinna tagasi pöörduda ning asuda shedöövrit valmistama. See esitati hindamiseks tsunfti liikmetele. Hinnang oli karm, kuid laitmatu töö esitanud sell sai pärast kombekohast meistrikostitust ning meistrimaksu tasumist meistriks ning võis hakata ise töökoda pidama . Selleks, et meistriks saada pidi sell ka seisusekohaselt abielus olema. XIV sajandist saavutas paljudes linnades meistrite arv maksimaalse võimaliku piiri, mille ületamisel oleks meistrite sissetulekud ning elatustase langenud. Siis kuulutati tsunft suletuks ning lasti sellidel meistriks saada vaid siis, kui mõni meistreist surema juhtus. Sageli kehtis sel juhul klausel, et meistriks saanu pidi abielluma kas surnud meistri lese või tütrega. Seda nimetati "ametiga abiellumiseks".

Meistrid pidasid töökoda, olid tsunfti liikmed ning võisid olla valitud tsunfti juhtivametitesse. Nad pidid hoolitsema oma sellide ja õpipoiste kristliku kasvatuse ning ülalpidamie eest, olema eeskujulikud perekonnapead.
Kaubandus, kaupmeeste liidud, pangandus
Linnade kujunemine oli naturaalmajanduse lõppemise tulemus ning seetõttu otseses seoses kaubanduse edenemisega. Ühest küljest muutusid linnad keskusteks kus ümbruskonna talupojad ja ka feodaalid müüsid oma põllumajandussaadusi ning ostsid käsitöötooteid, teisest küljest aga muutusid linnad kaugkaubanduse keskusteks. Kaugkaubanduse eesmärgiks oli eelkõige mitmesuguste vajalike toor - ja toiduainete aga ka luksuskaupade vahendamine. Peamised kaubateed kulgesid mööda meresid ja siseveekogusid. Maismaatransport oli suhteliselt algeline ega olnud seetõttu sobiv suurte kaubakoguste vedamiseks pikkade vahemaade taha.
Keskaegses Euroopas kujunes välja kaks suurt kaubandusmerd - Vahemeri ja Läänemeri. Neist olulisemaks oli Vahemeri, sest sealtkaudu toimus kaubavahetus idamaade ja Bütsantsiga. Idast veeti Euroopasse sisse maitseaineid: pipart , kaneeli, muskaati, vürtsi jm. Kuna Idamaine käsitöö oli peenem ja tehniliselt teostuselt kõrgemal arengutasemel kui Euroopa oma, tarbisid Euroopa jõukamad kihid hea meelega idas valmistatud kangaid , väärismetallist nõusid ja nipsesemeid, peenelt töödeldud ja kaunilt kujundatud, kuid tugevaid relvi ( damaskuse teras - Tootsi damasseri rauad ).
Idamaade ja Bütsantsiga kauplemisest lõikasid kasu eelkõige Itaalia linnad, millistest olulisemateks olid Veneetsia, Genova (Genau), Pisa , mis võitlesid omavahel tõsiselt turgude ja kauplemisõiguste pärast. Puhuti toimusid kaubandustülide tõttu tõelised sõjad, mille käigus rünnati üksteise laevu ning tegeldi ka mererööviga. Ainsaks pidurdavaks teguriks idakaubanduses oli väärismetallide nappus Euroopas ning kaupade kõrged hinnad. Oli tavaline, et maitseainekaubandusest said idamaised kaupmehed, kes maitseaineid euroopa kaupmeestele vahendasid mitmesajakordset kasumit. Samal ajal oli see aga ka jõuks, mis XV sajandi II poolel Euroopa meresõitjate pilgud Atlandile pööras. Suure Maadeavastuse põhjuseks oligi vajadus leida otsetee rikastesse vürtsimaadesse ja maadesse, kust oleks võimalik leida kulda ja muid rikkusi, millest Euroopa suurt puudust tundis. Tõsi, see tõi kaasa mereteede ümberpaiknemise Atlandile ning Vahemereäärsete kaubalinnade hääbumise.
Läänemerekaubanduses mängis olulist rolli XII sajandil kujunenud Hansa Liit (alamsaksa k hansa - kamp , selts). Hansa Liidu tähtsamaks keskuseks Läänemerel kujunes 1159 . a. rajatud Lübeck. XII sajandi lõpuks ongi Hansa kujunenud kaupmeeste liidust kaubalinnade liiduks. Pärast Liivi- ja Eestimaa ristiusustamist läks kogu Läänemere kaubandus Hansa Liidu kontrolli alla. Hansakaupmeeste peamiseks huviobjektiks oli Venemaa, kus oli võimalik hankida mitmeid Euroopas vajalikke ja hinnatud tooraineid: vaha, lina, kanepit, aga ka mett (suhkur puudus), hõbedat, kasetohtu ja karusnahku. Venemaale veeti Euroopast veini, kangaid, metallitooteid, metalle , Skåne heeringaid ning soola. Venemaa kaubanduses omandasid olulise koha Hansa Liitu kuuluvad Vana-Liivimaa linnad: Riia, Tallinn, Tartu, Viljandi ja Pärnu. Läänemere kaubanduses osalesid ka Madalmaade kaupmehed, kes käisid Tallinnas teraviljaga kauplemas. Hansa Liidu hiilgeajastuks oli XIV sajand, mil Hansaga pidid arvestama ka kuningad. 1367-1370. a. saavutas Hansa võidu sõjas Taaniga, mille tulemusena Hansa sai Lääne- ja Põhjamere kaubanduse täielikult enda kontrolli alla. Eri aegadel ühendas Hansa enam kui 160 kaubalinna, tõsi küll, eri aegadel, korraga polnud hansalinnu rohkem kui sadakond. Hansa kõrgperioodil kontrollis liit kogu Lääne- ja Põhjamere kaubandust. Peamise Hansa kaubatee üks ots asus Novgorodis, teine Lodonis. Marsruut kulges järgmiselt: Novgorod -Tallinn-Visby-Lübeck-Hamburg-Brügge-London. Paljudes linnades, mis Hansasse ei kuulunud (näiteks ka London, Brügge ja Novgorod) paiknesid liidu kaubakontorid. Neist tuntuim ongi novgorodis paiknenud Peetriõu. Hansa hävis XV sajandil, seoses kaubateede ümberpaiknemisega Suure maadeavastuse tagajärjel ning seoses Liivi sõjaga, mis sulges Hansale Venemaa turu.
Kaubanduse areng tõi kaasa vajaduse raha järele. Raha müntisid eelkõige kuningad, aga ka mõned suurfeodaalid ja linnad. Mündi väärtus sõltus tema väärismetallisisaldusest ja kaalust .
Aegade jooksul hakkas välja kujunema rahandussüsteem, mille olulisteks koostisosadeks oli krediidi ja raha deponeerimisvõimalused. Raha hakkas tasapisi muutuma kapitaliks*. Pangandussüsteem kujunes välja liigkasuvõtmisest. Rikas laenas teatud tähtajaks kellelegi raha ning nõudis selle eest tagasimaksmisel protsente, mis olid eelnevalt kokku lepitud. Selliseid liigkasuvõtjaid hakati nimetama pankuriteks. Kuna kristlastel oli kiriku poolt liigkasuvõtmine keelatud (alates 1179. a.), siis tegutsesid pankuritena eelkõige juudid , kelle usk selliseid piiranguid ei seadnud.
Mõned pankurid muutusid nii rikkaiks, et laenasid raha isegi kuningaile, keisreile ja paavstidele. Sageli ei saanud nad laenatud raha tagasi, kuid seda korvasid tavaliselt neile laenusaamisel antud mitmesuguseid privileegid, mis lubasid kaotatud raha kiiresti tasa teenida ning kasugi saada.
*Kapital - raha, mis teenib uut raha. Kui keskajal oli rikkuse allikaks eelkõige maa, mis tootis uut väärtust, siis kapitalistlike suhete kujunemisel muutus järk-järgult rikkuse allikaks raha, mis tootis uut väärtust, see on uut raha.
KESKAEG
Keskajaks nimetatakse ajalooperioodi, mis jäi vanaaja ja uusaja vahele. Keskaja alguseks peetakse üldiselt aastat 476, mil kukutati viimane Lääne-Rooma keiser Romulus Augustulus ning Lääne-Rooma keisririik lakkas olemast. Keskaja lõpu ja uusaja alguse osas on aga palju vaidlusi ning ühest, üldkehtivat seisukohta pole. Pakutud on järgnevat:
1453 - türklased vallutasid Konstantinoopoli, hävis Ida-Rooma keisririik (Bütsants);
1492 - Kolumbus avasts Ameerika, algas Suur Maadeavastus;
1517 - Martin Luther alustas usupuhastust.
Nii keskaja alguse kui ka lõpuga seoses on probleemiks veel see, et eespool nimetatud aastaarvud kehtivad täiel määral ainult Lõuna- ja Lääne-Euroopa kohta. Kesk- ja Ida-Euroopas algas keskaeg alles VIII-IX sajandil, Põhja-Euroopas X-XI sajandil, Baltimaades alles XII saj. lõpus-XIII saj. alguses (Näiteks Eestis peetakse keskaja algusaastaks 1227. a., mil lõppes eestlaste muistne vabadusvõitlus). Keskaja lõpuks peetakse Lõuna-, Kesk- ja Lääne-Euroopas XV saj. lõppu, Põhja- ja Ida-Euroopas saabus see mõnevõrra hiljem.
Keskaeg jagatakse kolmeks perioodiks :

• VARAKESKAEG - 476. a.-XI saj. keskpaigani. See oli üsnagi metsik ning seadusteta aeg, mille jooksul kõigepealt Rooma impeeriumi varemetel, seejärel ka kaugemal, kujunesid välja uued riigid. Tõsi küll, samaaegselt riikidega kujundati ka uued õigusnormid, mis põhinesid peaasjalikult muinasaega ulatuval tavaõigusel, kuid olid mõningal määral mõjutatud siiski ka Rooma impeeriumi õigusnormidest
  
• KÕRGKESKAEG - XI saj. keskpaik -XV sajandi lõpp.
  
• HILISKESKAEG - XV saj. lõpp-XVI saj. lõpp. Lääne-, Lõuna- ja Kesk-Euroopas peetakse seda juba varauusajaks, keskaeg kestis aga Põhja- ja Ida-Euroopas, kus uute nähtuste levimine toimus aeglasemalt.
  

Tähtis on aru saada sellest, et mujal maailmas kulges ajalugu hoopis erinevaid radu pidi ning seetõttu ei saa euroopaliku ajaloo liigitust kasutada näiteks Hiina, India, Ameerika ja veel paljude teistegi piirkondade puhul. Isegi Euroopale nii lähedane Venemaa hälbib juba oluliselt euroopalikust ajaloo periodiseerimisest. Seal lõppes keskaeg näiteks alles Peeter I valitsemisajaga XVIII . saj. alguses.
Keskaega on erinevatel aegadel ning erinevate vaadetega inimeste poolt hinnatud väga erinevalt. XIX saj. alguse rahvusromantikud pidasid teda järgimisväärseks kangelasajastuks, mille üllastest põhimõtetest (rüütli aukoodeks , ausus, õiglus jpm) oleks kaasaegsetel inimestelgi palju õppida. Paljud teised aga (ratsionalistid, realismi esindajad jt) pidasid keskaega antiikaja ja uusaja vahele jäävaks langusajastuks, mille iseloomustamiseks sobib väljend "pime ja sünge keskaeg". Tõde aga asub ilmselt mõlema äärmuse vahel.

ELU KESKAJA LINNAS

Suuremate ristteede ja sadamate juures asunud külad muutusid järk-järgult käsitööliste asulateks. Ümberkaudsete külade talupojad tõid siia toiduaineid müügiks ja ostsid endale vajalikke esemeid. Nendes kohtades võisid käsitöölised oma tooteid müüa ja tööks vajalikke materjale osta. Siia tulid sageli ka sissesõitnud kaupmehed, kes müüsid kalleid idamaa kaupu. Erinevalt külast, mille elanikud tegelesid põllumajandusega, oli linn käsitöö ja kaubanduse keskus.
1.                  Keskaja linnad.
Eestis tekkisid esimesed linnad varsti pärast vallutust. Suuremate kivilinnuste ümber kujunesid asulad, millele peagi anti linnaõigused. Tärkavatesse linnadesse tuli elama käsitöölisi ja kaupmehi Saksamaalt. Eestlaste osaks linnades jäi lihtsama töö tegemine.
Keskaja Eesti linnad olid suhteliselt suured ja jõukad. Kõige suurem neist oli Tallinn, kus elas keskajal umbes 7000 – 8000 inimest. Tartus oli elanikke 5000 – 6000. Üldse oli Eestis keskajal üheksa linna: Tallinn, Tartu, Narva, Rakvere, Paide, Viljandi, Haapsalu, Vana – Pärnu ja Uus – Pärnu. Tallinn, Tartu, Viljandi ja Pärnu kuulusid Hansa kaubalinnade liitu.
2.                  Keskaja Tallinna ehitised.
Suurematele linnadele ehitati röövrüütlite kallaletungide eest kaitseks kõrge ja tugev müür, mida ümbritses kraav. Linnamüür määras ära linna territooriumi. Väljaspool müüri asusid eeslinnad - agulid, kus elas lihtrahvas , tavaliselt eestlased. Nagu kõiki keskaja linnu, ümbritses ka Tallinna linnamüür ja vallikraavid. Linna pääses kuue müürivärava kaudu, mida kaitsesid väravatornid ja tõstesillad.
Keskaja linnade kõige vägevamad ehitised olid kirikud, mille püstitamiseks kulus palju aastaid. Kirikutesse telliti kunstiteoseid parimatelt maalijatelt ja kiviraiduritelt.
Kõige tähtsam ilmalik ehitis oli raekoda , kus pidas oma istungeid linnavalitsus. Raekoja esisel platsil peeti turgu. Turuplatsilt hargnesid mitmes suunas kitsad tänavad, mis olid väga kitsad ja kõverad. Kaua aega puudusid sillutatud teed ja tänavavalgustus. Solk ja prügi visati otse tänavale. Kitsikuse ja räpasuse tõttu levisid linnas sageli nakkushaigused, millesse paljud inimesed surid. Tänava ääres seisid tihedalt üksteise kõrval kõrge viilkatusega majad, mille alumisel korrusel olid eluruumid ja töökojad, ülemistel laoruumid. Enamus maju linnas oli puust. Sellepärast põlesid sagedaste tulekahjude ajal maha terved kvartalid.
3.                  Linnaelanikud.
Linnaelanike peamisteks tegevusaladeks olid küll käsitöö ja kaubandus, kuid kaua aega ei katkenud nende side ka põllumajandusega. Linnamüüride ees laiusid ülesharitud põllud, puu- ja köögiviljaaiad, karjamaadel käisid ringi kariloomad.
Linnades elasid orduajal peamiselt sakslased , kes moodustasid käsitööliste ja kaupmeestena  elanikkonna kõrgema kihi. Raske elu eest mõisnike omavoli all püüdsid talupojad  linnadesse põgeneda. Eestlased, kes pääsesid mõisnike surve alt linnadesse elama, töötasid halvematel ja vähem tasuvamatel tööaladel. Mõisnikel oli õigus põgenenud talupoegi taga ajada, kinni võtta ja karistada ning oma maa peale tagasi tuua. Kui oma isanda juurest põgenenud talupojal õnnestus linnas end varjata üks aasta ja üks päev, siis sai ta vabaks inimeseks ja mõisnikul ei olnud enam õigust teda tagasi nõuda. Sellest kujunes keskajal välja vanasõna: "Linna õhk teeb vabaks." Linnad ei tahtnudki alati talupoegi välja anda, sest linnas oli lihtsamate tööde jaoks inimesi vaja. Maalt linna tulevad inimesed suurendasid linnarahvastikku.
Kõige lugupeetavamad linnakodanikud olid keskajal jõukad kaupmehed, kes valisid endi hulgast linnaelu juhtimiseks raehärrad ja bürgermeistrid.
Keskajal olid moes mitmesugused ametiühingud: abielus kaupmeeste ühenduseks oli Suurgild, vallalistel Mustpeade gild. Käsitööliste ühendusi kutsuti tsunftideks ja neid oli väga palju. Ühe eriala käsitöölised, kes elasid ühes ja samas linnas, moodustasid ühingud - tsunftid, kus valvati selle järele, et igaüks teeks korralikult ja eeskirjade järgi oma tööd. Ilma ühingu loata ei olnud kellelgi võimalik meistriks saada ega oma töökoda avada. Oma tsunft oli näiteks rätsepail, lihunikel, seppadel, müürseppadel ja paljudel teistel. Tsunfti kuulumine oli käsitöölistele kohustuslik. Käsitööliste tsunftide ühenduseks linnas oli Väikegild.
Kaupmehed ja lugupeetavamad käsitöölised olid põhiliselt sakslased. Eestlastel ei olnud linnaasjades õigust kaasa rääkida. Nende hulgas oli palju voorimehi, kandjaid , müürseppi, majateenijaid ja muid lihtsamate ametite pidajaid.
Inimeste elu polnud keskajal kerge. Sagedased sõjad, haigused ja arstiabi puudulikkus olid põhjuseks, et surm oli tol ajal sage külaline. Sellest hoolimata armastasid keskaja inimesed palju pidutseda.
Talupoegade elu keskajal
Keskaja ühiskond jagunes kolmeks peamiseks seisuseks: vaimulikud, feodaalid ja talupojad. Oma seisuse üle nurisemist ei peetud jumalale meelepäraseks. Kogu maa kuulus kirikule või feodaalidele. Seda harisid aga talupojad. Talupojad pidid oma tööga feodaale ja vaimulike ülal pidama.
 
Talupojad pidid kandma koormisi ehk täitma kindlaks määratud kohustusi oma isanda heaks. Feodaalid hakkasid rajama mõisaid ja suuremate feodaalide maadel oli mõisaid palju. Põllumaa jagunes mõisapõldudeks ja talupoegadele jagatud maaks . Talupoegadel tuli teha mõisategu (harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile). Lisaks sellele pidid nad töötama ka oma põllul, et tasuda loonusrenti (pidid andma feodaalile osa oma saagist, tegema mõisa jaoks heina ja varuma küttepuid). Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere.
Põhja-Euroopa talupoegade majad olid tehtud palkidest ja katus õlgedest või roost . Lõuna pool olid aga kivist või savist elamud , mille katused olid laotud katusekividest. Maja koosnes enamasti ühest muldpõrandaga ruumist, mille keskel või nurgas paiknes tulekolle. Kuna korstnaid ei olnud, pääses suits välja erilisest katuseaugust, aknaavadest või uksest. Mõnikord elasid koduloomad sama katuse all. Tavaliselt oli majas suur voodi, mis mahutas kogu pere, ja suur puust söögilaud. Toa nurgas seisis kirst rõivaste ja muu vara hoidmiseks. Talupoja tähtsaim toit oli leib, mida lõuna pool valmistati nisust , põhja pool aga rukkist . Kui keegi selle maha pillas, pidi ta selle üles võtma ja suudlema. Leiba oli vähe ja seda ei jätkunud igaks päevaks. Sageli lisati leivale aganaid, tammetõrusid, sammalt ja kanarbikku. Sellele lisandusid puder ja kört. Söödi ka herneid, ube ja naereid. Sügisel tapeti loomi ja söödi liha (säilitamiseks liha soolati või kuivatati). Põhja-Euroopas olid jookidest enam levinud kali ja õlu, lõuna pool joodi rohkem veini. Varasel keskajal valitses Lääne-Euroopas naturaalmajandus, mis tähendab, et kõik eluks vajalik valmistati ise. Talupojad sõid oma põllult saadud viljast valmistatud leiba, valmistasid endale ise tööriistad ja rõivad. Sidemed erinevate riikide ja ühe riigi eri piirkondade vahel olid nõrgad ja kauplemist peaaegu polnud. Raha oli käibel vähe.
Keskaja naine ja perekond
Keskajal defineeriti naist kui “abikaasat, leske või neitsit”. Ta oli pere- ja sugukondlike piirangute ohver. Keskaegses meeste poolt valitsetud ühiskonnas ei leidu ametlikes dokumentides naisest pea mingit märki – või kui isegi leidub, siis on tegu kõrgaristokraatiaga. Naine tegi abielludes läbi kaks muutust, esiteks kolis ta oma abikaasa juurde ja teiseks liikus ühiskonna kihtides, kas kõrgemale või siis madalamale. Omamoodi revolutsiooniks sai kiriku poolt algatatud nõudmine, et abielu sõlmimisel peavad mõlemad osapooled oma jah-sõna ütlema, visalt kasvas ka armastusabielude osakaal. Kui naine abiellus tuli temaga kaasa anda ka kaasavara . 12. sajandil naise kaasavara suurenes märgatavalt, loomulikult selleks et parandada ühiskondliku seisust .
Kaasavarade järkjärguline kahanemine põhjustas kokkuvõttes naise alaväärtustamist kogu keskaja vältel. Kardeti ka seda, et suguvõsasse satub teise suguvõsa verd ilma esimese teadmata. Meestesse, kes abielu rikkusid ei suhtutud nii halvasti kui naistesse, lisaks said ka lapsed suure karistuse. Neid pilgati, et nad olid sündinud patus ja et nende ema oli reetnud nende uue perekonna. Seega naise seksuaalne truudus oli perekonna kese ja seda tuli valvata üpris hoolega. Naine võeti vahel endale enne tema suguküpseks saamist ning keelatud olid lapsed, kes olid sündinud vähem kui 8 kuud peale abielu. Naine oli omaenda viljakuse ohver (enne neljakümneseks saamist oli ta veetnud pool elu rasedana). 12. saj ei kasutanud abielupaarid eostumis vastaseid vahendeid nt abortiivseid jooke või lamba soolest preservatiive. 13. saj tulid need juba moodi ning seksuaalvahekorra eesmärk ei olnud mitte soojätkamine vaid nauding .
Naine oli maja valitseja, kuid ühtlasi majapidajanna. Meeste ideaaliks oli naine hoida kodus ja jätta neile piisavalt tööd. Kui naine jõudis isegi kõik ülesanded täidetud oli alati olemas lisa ülesanne, mis ei lõppenud kunagi- selleks oli ketramine. Mehed ise sealjuures pidid aga väljaspool kodu teenima rikkust. Perekond tähendas naisele tervet hulka inimesi kelle eest tuli hoolitseda. Esikohal oli mees ja seejärel tulid lapsed.
Keskajal jäid naised siiski perekonna taastootmisele allutatud hammasrattaks. Kuigi naise allutatust ei eitatud, sai see aina sagedamini õigustatuse, seletamise ja arutlemise objektiks. Tähendab enam ei olnud tegemist päris enesest mõistetava tavaga.
1. Talupoja elamu
Metsarikastel aladel ehitas talupoeg elamu palkidest. See oli ilma korstnata suitsutare , mida kattis õlgedest või roost katus. Tare keskel asus kolle , jõukamatel talupoegadel ka ahi, mille ees ja sees sai valmistada toitu. Kütmise ajal täitis tare tihe suits, mistõttu inimesed liikusid poolkummargil, suitsupilvest madalam. Suitsu lasti välja madala ukse kaudu. Suitsu juhtimiseks ülespoole hakati tegema läbi katuse ulatuvaid laudadest pustakloore. Need olid aga tuleohtlikud ja enamik talupoegi leppis vana ja ennast pikkade inimpõlvede jooksul õigustanud suitsutarega. Aknad või õigemini aknaavad olid vähestel taredel ja needki olid vaid pisut peopesast suuremad. Külmal ajal tõugati akendele ette lükandluuk või pisteti avasse tuust heinu.
Uksed koosnesid sageli kahest - alumisest ja ülemisest - poolest. Kui ülemine pool oli avatud, pääses valgus tarre ning suits laks välja, alumine uks aga ei lasknud õues tuhnivatel sigadel tarre tulla. Koduloomade tõkestamiseks tehti lavepakud hästi kõrged.
Soojal ajal tehti tuld ja valmistati toitu mitte tares, vaid õues asuvas suvekoogis. Tavaliselt oli õue keskel suur sõnnikuhunnik, mille peal õiendati ka loomulike vajadusi.
Mööblit leidus tares napilt. Peamised mööbliesemed olid söögilaud koos järidega, kirst või kapp rõivaste hoidmiseks ning jõukamates taredes veel voodi. Kehvemad talupojad magasid kas ahju peal või põrandale laotatud õlgedel. Tares hoiti katlaid, potte ning muid majapidamisriistu, lõõtsa tule ohutamiseks ning käsikivi. See tarberiist tuli vooraste pilkude eest hoolikalt peita , sest talupoeg oli kohustanud jahvatama kogu oma vilja feodaali veskil, tasudes selle eest mativiljaga.
Inimeste elurütm olenes peaaegu loomulikust valgusest. Hommikul oldi koos paikesega jalul ja pimeduse saabudes hakati seadma magamiseks. Valgustusega oli lugu kehv. Vahaküünlad olid kallid ja nende põletamist võisid endale lubada vaid kirikud ning feodaalid. Linlased ajasid läbi õlilampide ning haisvate rasvaküünaldega. Talurahva peamiseks valguseallikaks oli pird .
Talupoja rõivastus
Talupoeg kandis kodukootud linasest või villasest kangast halle, pruune ja musti rõivaid. Talvel tõmbas ta selga veel lambanahkse urbi .
2. Talupoja söök ja jook
Talupoegade igapäevane toit oli nisu- või rukkileib, hirsi - ja kaerapuder, hiljem ka tatrapuder, kodune juust ja pealerüüpamiseks kali või olu. Leiba soodi palju - kilogramm inimese kohta päevas oli paris tavaline, mehed soid enamgi . Puhast leiba sai vaid headel saagiaastatel. Kullalt sagedane oli aganatega segatud jahust naljaleiva pruukimine. Pühapäevadel ja pühadel soodi ka liha ja mune. Põhjapoolsetel aladel ja Saksamaal eelistati sealiha, Vahemeremaades aga lambaliha . Kartulit ja suppe keskaegse talurahva menüüs ei olnud. Kartuli aset täitsid põldherned, põldoad ja naerid. Kartulit õpiti tundma Euroopas alles XVI sajandil ja siis kasvatati seda Ameerikamaa imetaime pigem kaunite õite kui toitvate mugulate parast . Alles uusajal omandas kartul selle koha, mis talle praegu kuulub.
Meelsasti soodi kala, kui seda ainult oli. Kirik propageeris kalaroogasid ja koos kristluse levikuga kasvas Euroopas ka kalapuugi tähtsus. Kala säilitamiseks tundi vaid kahte moodust - kuivatamist ja soolamist. Kuivatatud või soolatud kala vahetati kaluritelt vilja vastu. Eriti otsitud oli kala kevadise suure paastu ajal, mil lihatoidud olid keelu all. See keeld lõppes ülestõusmispühadega. Rahvas nimetas neid usupühi lihavõttepühadeks, kuna siis võis jälle liha süüa. Laanemeremaade saartel ja rannikul tarvitati toiduks ka hülgeid, kuigi nende mereloomade liha oli ebameeldiva maitsega.
Vahemeremaade talurahvas tarvitas palju juur - ja puuvilju , oliivõli ja pidupäeviti lambaliha. Õlut asendas veega lahjendatud viinamarjavein. Tugevalt vürtsitud soolased road ajasid jooma. Joogivesi oli pahatihti halva maitsega. Piima andsid tolleaegsed kidurad lehmad oige vahe. Seeparast joodi palju õlut, kalja ja mõdu. XII sajandil õpiti odraõllele lisama humalat, et anda õllele teravat maitset ja säilitada jooki kauem. Mõdu oli kergelt alkohoolne jook, mida pruuliti teraviljast ja tehti suurepäraseks metsmeega. Vajadust magusa aitas rahuldada viinamarjadest keedetud käärimata jook.
3. Feodaalmõis
Kogu maa kuulus keskajal feodaalile. Maal asusid feodaalide majapidamised - mõisad. Mõisa keskel seisis feodaali elumaja koos abihoonega. Põllumaa oli jagatud kahte ossa : ühe moodustasid mõisapõllud, teine oli antud talupoegadele ja seal asusid nende majapidamised. Mõlemat osa harisid talupojad, kellest enamik olid sunnismaised pärisorjad.
Talupoegade koormised
Feodaali maa kasutamise eest pidid talupojad kandma koormisi, s.t täitma kohustusi feodaali heaks. Nad pidid harima mõisapõlde ja tegema teisigi feodaali majapidamistoid. Niisugust maa kasutamise eest tasumise viisi nimetakse teorendiks. Kogu mõisapõlde saak kuulus feodaalile. Lisaks sellele tuli talupoegadel tasuda loonusrenti, s.o anda feodaalile osa oma põllult kogutud saagist, heinast, küttepuudest ja kodus valmistatud käsitöötöödetest.
Edusammud põlluharimises
Põlvest põlve harisid talupojad maad esiisadelt õpitut viisil ja suhtusid uuendustesse üsna umbusklikult. Vanad tavad pusisid visalt. Siiski toimus põlluharimises mitmeid olulisi muutusi, arenesid talupoegade oskused ja rakendati paremaid maaharimisviise .
Algul oli valitsevaks kahevaljasüsteem. Ühele poolele põllumaast külvati vili, teine aga jäeti kesa alla. Järgmisel aastal pooled vahetati. Nii sai osa maast igal aastal puhkust ja poldu ei kurnatud üleliia.
Levinud oli aletegemine. Mets raiuti maha ja süüdati põlema, puhastatud pinnasele külvati siis vili. Nii saadi juurde uudismaad.
Ajapikku hakati kasutama kolmeväljasüsteemi: ühele osale põllust külvati suvivili, teisele talivili, kolmas jäeti aga kesa alla puhkama . Selline korraldus oli senisest soodsam, sest nüüd külvati igal aastal kahele kolmandikule põllust, mitte enam üksnes poolele.
Põllumaad oli varakeskajal vahe. Kolm neljandikku Euroopast võtsid enda alla polislaaned ja sood . Et rajada uusi põlde, tuli teha uudismaad. Niiviisi havitati aga vaga palju metsa, näiteks Inglismaal jäid alles vaid kuninglikud jahilaaned.
Algul künti poldu härgade ja kerge adraga. Selleks kulus palju aega, sest harjad oli aeglased ja kerge adraga ei saanud kuigi sügavalt kunda. X sajandil kasutusele voetud raske ratasader hõlbustas tood tunduvalt. Muutused puudusid ka veoloomi. IX sajandi lõpul hakati hobuseid rautama, mistõttu nende jalad ei saanud enam nii tihti viga. Rauad kaitsesid kapju ka kulumise eest. X sajandi algul voeti kasutusele rangid, sest senine umber hobuse kaela käiv veorihm ei kõlvanud raskemate koormate vedamiseks. Hobuseraud ja rangid lubasid kündmisel kasutada hobuseid, kes aeglastest härgastest märksa paremini hakkama said. Nisu ja odra kõrval tuli uha enam kasvatada kaera, mis oli tööhobuse peamiseks toiduks.
Alates XII sajandist tõusis tanu nimetatud uuendustele põldude saagiks tunduvalt. Sellal hakati kasvatama ka mitmeid uusi põllukultuure: idast jõudsid Euroopasse riis, puuvili ja roosuhkur. Senise mõru apelsini kõrval hakati Vahemeremaades kasvatama magusat apelsini. Kuni XIV sajandini kasvatati Inglismaal isegi viinamarju, siis muutus kliima karmimaks ja viinamarjakasvatus hääbus. Kõige arenenumad põllumajanduspiirkonnad olid Lõuna- Hispaania ja Flandria (tänapäeva Belgia).
Loomakasvatuse osakaal oli üpris tagasihoidlik . Loomapidamiseks oli vaja suuri karjamaid, põldudeks tehtud uudismaad ei tahetud aga enam raisata. Ajapikku hakati siiski ka loomakasvatusele suuremat tähelepanu pöörama: Inglismaal tegeldi rohkem lamba-, Saksmaal seakasvatusega.
4. Kokkuvõte talupoegade elust
Keskaegsed talupojad elasid vaikestes kulades, mille umber laiusid põllud. Pakilisi toid tegid kulaelanikud üheskoos. Näiteks suvise heinateo või viljalõikusega ei saanud venitada, sest halb ilm võis kergesti kogu saagi rikkuda ning tagajärjeks oli ikaldus ja talvine nälg. Talvel oli aega rohkem, siis peeti näiteks pulmi ja koguti jõudu järgmiseks suveks. Välismaailmaga puutusid talupojad harva kokku. Vahel juhtus kulla mõni randkaupmees või palverändur, kellelt sai siis kuulda mujal toimunust. Talupojad ise oma kodukohast tavaliselt eemale ei saanudki.
Pärisoriste talupoegade kõrval leidus ka vabatalupoegi. Nende koormised olid vaiksemad ja soovi korral võisid nad ka mujale elama asuda. Mõnel pool (näiteks Inglismaal) olid vabad talupojad üsna jõukad. Oli elukutseid, mida eriti au sees peeti, näiteks seppade ja veskimeeste oma.
Jõukamate talupoegade majad olid ehitatud kindlalt ja hoolikalt, mistõttu need võisid pusida aastasadu. Ehitusmaterjal valiti selline, mida kohapeal saada oli: põhja pool õlg-, lõunas kivikatusega puumajad. Majades olid enamasti õlgedega kaetud savipõrand. Õlgi ei vahetatud , aeg-ajalt vaid visati värskemais peale. Kivipõrand oli suur luksus. Esialgu asetses tulease ruumi keskel ja suits tungis välja ustest-akendest, hiljem said üldiseks korstnaga küttekolded. Saksamaal oli XI sajandi algusest alates levinud kiviahi. Mõnel majal olid eraldi ruumid vanemate pereliikmete tarvis. Kehvemate talupoegade majad olid mõistagi norgema ehitusega neid võis suurema vaevata paigast nihutada.
Valgus tuli hoonetesse akendest, mis suleti puust luukiga. Akendel ei olnud klaase, vahemasti talumeeste majadel mitte. Pimedal ajal valgustas ruumi kolle või pird, vahaküünlaid kasutati üksnes kirikutes ja feodaalide elamutes . Valgusallikaid ei läinutki majas eriti tarvis, sest ärgati paikesetõusul ning magama mindi loojangul. Mööblit oli vahe, tavaliselt vaid laud ja voodi. Kappe ja toole võisid endale lubada, vaid üksnes rikkamad isikud, teised ajasid läbi pinkide või seina veerde asetatud rõivaskirstudega.
Talupoeg kandis linasest või villast kangast rõivaid, mis olid tavaliselt tumedat värvi. Külmal ajal lisandus lambanahkne ürp. Nööpide aset täitsid pöörad ja sidumispaelad, naistel ka sõled. Taskuid polnud, mistõttu kaasavõetud esemed pandi voole seotud kukrusse. Toit oli uksluine ja napp. Soodi palju leiba (nisu- või rukkileiba ), hirsi- ja kaerapudru, samuti kodus valmistati juustu. Peale rüübati kalja või õlut, piima tarvitati vahe, sest see laks ruttu hapuks. Kartulit ei tuntud Euroopas terve keskaja vältel. Liha said talupojad vaga vahe, nii palju kui koduloomi ja -linde enda tarbeks jäi. Meelsasti soodi aga kala, seda eriti mereäärsetel aladel. Vahemeremail tarvitati palju juur- ja puuvilju, oliiviõli ja pidupäeviti lambaliha. Tavalisteks maitseaineks olid sibul ja kuuslauk.