Talvised rahvakalendritähtpäevad (1)

PÄRNUMAA KUTSEHARIDUSKESKUS

Talvised rahvakalendritähtpäevad
Referaat
Nimi
Pärnu 2011

Sisukord

SISSEJUHATUS 3
JAANUAR – NÄÄRIKUU 4
Tähtpäev: Kolmekuningapäev 6. jaanuaril 4
VEEBRUAR – KÜÜNLAKUU 5
Tähtpäev: Madisepäev 24. veebruaril 5
DETSEMBER – JÕULUKUU 6
Tähtpäev: Toomapäev 21. detsembril 6
KOKKUVÕTE 9
KASUTATUD ALLIKAD 10

SISSEJUHATUS

Eesti rahvakalendriks nimetatakse eestlaste pärimuslikku ajaarvestuse ja tähtpäevade süsteemi, millega seostuvad ka teatud uskumused, kombed, rahvalaulud jms. Rahvakalender on ajaloo jooksul muutnud ja erinevatest allikatest mõjutusi saanud.
Tavaliselt peetakse eesti rahvakalendrist rääkides silmas rahvakalendrit sellisena, nagu ta oli välja kujunenud ligikaudu 19. sajandi keskpaigaks. Tänapäeva rahvakalendrisse kuuluvaks võidakse lugeda ka selliseid hiljuti levinud tähtpäevi nagu näiteks sõbrapäev, volbripäev ja halloween .
Referaadi tegin talviste kuude kohta ja sealt valisin 3 tähtpäeva ja üritasin võimalikult põhjalikult kirjutada nendest .

JAANUAR – NÄÄRIKUU

Tähtpäev: Kolmekuningapäev 6. jaanuaril

Algselt tähistati 6. jaanuaril Kristuse sünnipäeva. Legend räägib, et Kristuse leidsid taevas süttinud tähe järgi kolm Idamaa tarka. Pärast Kristuse sünnipäeva nihutamist jõuluajale sai 6. jaanuaril tavaks kolmekuningapäeva tähistamine. Keskaegsetes linnades kestsid nimelt jõulupidustused toomapäevast kolmekuningapäevani. Viimaste sajanditeni ongi kolmekuningapäeva peetud enamikus Euroopa maades ja ka Eestis jõuluaja lõpuks.
Sellel päeval käisid paljudes Euroopa maades ringi kuningad, kroonid peas. Kuningakskäijad laulsid, anti nukuetendusi. Kaasas kanti teivast tähega ja laternat. Seda nimetati Petlemma täheks. Kuningakskäimise komme oli vähesel määral levinud ka näiteks Tallinnas, kus veel 1980. aastatel liikusid kolm kuningat lauldes ringi.
Jüri Kuuskemaa kirjutab priskest söömisest ja õllejoomisest ning pirukast, mille sisse oli poetatud üks uba või hernes . Pereliige, kes juhtus oa või herne endale saama, kuulutati pidulikult oa- või hernekuningaks. Kui aga leidjaks oli naine, siis juhtis pidu oa- või hernekuninganna. Leitud uba tähistas idanemisaega ja õnnistust uue aasta andidele.
19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses segunesid rahvapärased ja kristlikud jooned omavahel üsna tihedasti. Luterlased külastasid sel päeval sagedasti õigeusu kirikut, et saada osa vee õnnistamisest ja tuua sealt pühitsetud vett ehk nn jordanivett koju arstimiseks ja muuks otstarbeks. Vesi püsis uskumuste kohaselt kogu aasta värske.
Tavaliselt viidi jõulu- ja näärikuused just sel päeval toast välja, linnades koguti nad kokku ja viidi metsa. Euroopas oli tavaks sel päeval jõulukuused pidulikult põletada ja viimastel kümnenditel on suuremates Eesti linnadeski nii tehtud. Läbi aegade on kolmekuningapäev olnud oluline lastele – neil oli ju õigus jõuluehted ära korjata ning jõuluõunad ja - maiustused kuuse küljest ära süüa.
Idakirik seostas kolmekuningapäevaga veel üht keskset episoodi Uuest Testamendist: nimelt olevat Ristija Johannes ristinud täiskasvanud Jeesuse just sellel kuupäeval.

VEEBRUAR – KÜÜNLAKUU

Tähtpäev: Madisepäev 24. veebruaril

Madisepäevi on eesti rahvakalendris kaks. Sügisene madisepäev on nime saanud apostel Matteuselt, veebruarikuine aga Kristuse reetnud Juudas Iskarioti asemele valitud apostel Mattiaselt.
Madisepäev oli rikas töökeeldude poolest. Eriti kardeti putukate ja usside pärast. Madisepäeval pidi putukatele ja maamardikatele elu sisse loodama ning kui sel päeval lund sajab, tuleb suvel palju parmusid. Ohtlikuks peeti nõela ja üldse terava eseme kasutamist, sest siis oli karta suvel sagedast ussidega kohtumist . Samuti ei tohtinud sel päeval kapsaid, ube ega herneid keeta - need minevat kasvuajal ussitama. Keedeti peamiselt kartuli- ja tangusööke.
Meeles tuli pidada veel madisepäeva nädalapäeva ja seda, kust tuul puhub . Sel nädalapäeval ei tohtinud kevadel vilja ega herneid külvata, kapsaid istutada ega kartuleid maha panna - saak pidi kahjulike putukate tõttu ebaõnnestuma.
Veel 20. sajandi alguses harrastati Lääne-Eestis ja Saaremaal mitmeid maagilisi kombeid, et vabaneda putukatest. Näiteks aeti käsikivi ringi ehk "jahvatati kärbseid", nii pidid tüütud putukad hävima. Ka on mõnel pool naabrile ukse taha viidud õlest tehtud ja nööri otsa seotud "kärbseid" – kui neid ei märgatud edasi teise perre sokutada, siis oli suvel ees suur kärbsenuhtlus ja pererahvas laisk.
Keelud: Õmblemine ja nõela kasutamine – sigitab palju ohtlikke usse ümbruskonda. Kapsaste, ubade, herneste söömine – ussid söövad need muidu suvel ära.

DETSEMBER – JÕULUKUU

Tähtpäev: Toomapäev 21. detsembril

Toomapäev langeb enam-vähem talvise pööripäevaga kokku ja on päikeseaasta lõpupäev - see on ülioluline kriitiline pöördepunkt. Skandinaavias algas toomapäeval uus aasta. Asudes skandinaavia ja germaani mõjualal on mõlemast eesti rahvakalendris jälgi. Toomapäev on oluline kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu kindlustamise poolest. Tähtpäev on säilitanud mitmeid muistseid tavasid ja saanud juurde kristlikke motiive .
Toomapäeval on liikvel surnute hinged , Toomast on peetud paganluseajast säilinud surma( haldja )ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste raskete haiguste patroon . Toomapäeval tapeti pühadeks loomi ja soolati liha. Paadid keerati kummuli ja valati neile anniks õlut.
Kraasna asunduse eestlastel olid 19. sajandi lõpul säilinud ohvrikombed, uskumused ja loitsud, millega pöörduti maajumal Tooma , karjakaitsja, piksekahju ja põua eest hoidja poole. Toomapäeva on seostatud hingede liikumisega, kuigi hingedeaeg on ju üldiselt pigem oktoobris-novembris.
Oluline oli mustuse ja laiskuse minema saatmine kaltsu - ja õlenukkudena. Toomapäeval liikusid õlut nurudes ringi toomad. Pesti kerisekive ja puhastati majapidamist . Toomapäevast alates suuremaid töid ei tehtud, sest oli alanud jõuluaeg.
Töökeelud:
Keelatud olid kõik tööd peale pühadega seotu ehk siis lubatud olid eeskätt koristamine , kraamimine ja pühadetoitude valmistamine. Eriti keelatud oli ketramine ja jahvatamine. Mõlemad tegevused on seotud päripäeva liikumisega, mistõttu neid on seostatud päikese liikumisega. Rangelt oli keelatud puude raiumine ja nende kojutoomine.
Algas pühadetoitude valmistamine, mis kestis jõululaupäevani. Valmistati vorste , leiba ja Põhja-Eestis õlut. Toomapäeval minevat Toomas tõrde – õlu läheb käima ja teda saab palju. Mõnes kihelkonnas oli aga enne toomapäeva ja toomapäeval õlletegu keelatud – sest see ei lähe käima või rikub Toomas selle.
Rituaalsed toidud
Seapea söömisega tagati sigade edenemine. Toomapäeva juurde kuuluvad pähklid ja õlu.
Toomas
1. sajandi apostel, kes on saanud tuntuks oma uskumatuse ja skeptitsismi tõttu. Pärast Kristuse surma misjonär Indias, hukati ja maeti Madrase lähedale. 394. aastal toodi Edessasse, sealt Egeuse mere äärde ja hiljem Abruzzisse. Tooma apogrüüfid pärinevad 2.-4. sajandist. Ta on arhitektide patroon (pühakupärimuse järgi ehitanud India kuningale palee ) ja pimedate patroon (oma vaimse pimeduse tõttu). Idakirik pühitseb ta surmapäevana 6. oktoobrit, Süürias jm aga 3. juulit. Inglismaal on talle pühendatud 46 kirikut.
Tahma -Toomas, Must-Toomas
Toomapäeval tuli Tahma-Toomas, Must-Toomas või Jõulu-Toomas majast välja kihutada. Mõnel pool on sel puhul valmistatud vanadest riietest õlgi ja kaltse täistopitud nukk , mis on pimeduse varjus viidud teise peresse. Kui Tahma-Toomast ei märgatud ega viidud edasi, siis tähendas see laiskuse, mustuse, lohakuse, räpasuse ja muude halbade asjade majja tulekut. Leitud kaltsunukku vemmeldati ja visati ta siis uksest välja. Tavaliselt rändas Tahma-Toomas uue aasta saabumiseni ukse tagant ukse taha ja märgistas pere, kelle ukse tagant ta uusaastahommikul leiti.
Toomad, jõulutoomad
Valgeis rõivais ja mõnikord maskeeritud mehed käisid Saaremaal kolmel päeval õlut maitsmas ja lähenevaid pühi teatamas või ka naabritele õlut viimas. Ringi käidi üksinda või rühmana. Enamasti olid nende rõivad valged, mida on seostatud hingede ringiliikumisega. Vahel kandis toomas karvast musta kasukat ja oli tahmase näoga, mis viitas aastalõpul rändavatele kurjadele jõududele. Toomastel oli mõnikord kaasas puust sau, kaigas või nn toobripuu, millega taoti tantsimisel vastu põrandat. Küllatulnud toomaste tantsimine oli teine sagedane tegevus.
Mõnel pool on mehed käinud tahmaste nägudega kõrtsis toomast valgeks joomas. Saaremaalt pärit kirjanik Juhan Peegel on arvanud, et õlletegu, tähtis sündmus 19. ja 20. sajandi kehvades oludes, määras saarlaste pühad ja tähistamisviisid. Saartel on kogu jõuluaajal maskeerutud erinevateks olenditeks.
Mida teised teevad
Toomasandid, kes käsidi toitu palumas ja jõulupühi kuulutamas, olid tuntud mitmel pool, ka näiteks Inglismaal, kus toomapäeval on tähistatud kirikukelladega jõulupühade algust. Ööl vastu toomapäeva on padja alla pandud sibulaga ennustatud armsamat.
Õlenukud ja kaltsukujud
Enamasti sümboliseerivad sellised nukud personifitseeritud ebaõnne, mis tuleb viia majast või külast eemale või koguni metsa. Nukke on pekstud ja viidud protsessiooniga külast ära. Küllalt sageli oli viimine siiski salajane toiming, mida hämaruse varjus toimetati. Õlenukke valmistati ja nende abil suunati ebaõnn ja haigused eemale toomapäeval (Tahma-Toomas, Must-Toomas, Jõulu-Toomas), nääride ajal (nääritont, näärimees, näärinäkk), vastlapäeval (metsik), tuhkapäeval (kada, tuhkapoiss).
Õlenukkude traditsioon on rikkalike rahvusvaheliste paralleelidega. Eestis teadaolevad nukud on olnud paarikümnest sentimeetrist kuni üleinimpikkused, riietatud meheks või naiseks . Neile on mõnikord joonistatud pähe silmad, nina ja suu. Selline nukk oli teatava negatiivse nähtuse või omaduse kehastuseks, mistõttu õlenukke on viidud ka peredesse, kellega satuti vaenusuhteisse.
Kindlatel tähtpäevadel valmistatud nukke, kujusid , jooniseid kasutati nimiolendite kahjustamiseks, tõrjumiseks või edendamiseks. Nii on kevadistel tähtpäevadel joonistatud vaenlase kuju kriipsujukuna puukoorele ja antud talle nimi. Nimeliste puust, kaltsudest, vahast inim- ja loomakujude ja maagia abil kahjustati kujutatut, samasuguste kujudega on ka edendatud ja ravitud, viies neid kindlal ajal ohvripaika.
19. sajandi lõpuks oli enamik nukkude ja kujudega seotud tavasid muutunud meelelahutuslikeks ja sellistena elas osa neist meedia õhutusel 20. sajandi teise pooleni. Uue rakenduse leidsid õlrkujud ja -nukud 20. sajandi lõpul aastavahetuse kaunistuste ja kuuseehetena.

KOKKUVÕTE

Rahvakalendrid on täis arvukalt erinevaid tähtpäevi. Rahvakalendri tähtpäevad on tihedalt soetud erinevate usunditega, eelkõige aga ristiusuga. Selles referaadis on lähemalt kirjutatud kolmest rahvakalendri tähtpäevast.

KASUTATUD ALLIKAD

http://www.folklore.ee/Berta/kalender.php
http://www.wikipedia.ee/