Retsensioon Külastasin Vaal galleris näitust "veetlus@õõv". Näitusel oli Peeter Lauritsa ja Herkki Erich Merila fotod. Fotonäitus oli vägagi uuenduslik ja seisnes huvitavates tehnilistes lahendustes. Lauritsat ja Merilat on peetud ka esimesteks postmodernismi "maaletoojateks". Nad on loonud enda stuudio nimega DeStudio, mida nad iseloomustavad kui virtuaalset loojat, ilma füüsilise olemasoluta ning individuaalse ühtsuseta kunstnikku. Positiivne selle näituse juures oli, et fotod olid väga originaalsed ning kohati sokeerivad
puuvilju. Et saagikust jätkuks, toodi õunu ka kiriku juurde, andideks ja õnnistamiseks. 10.august Lauritsapäev Seda kunagi kogu Eestis tuntud püha mäletati 20. sajandi alguses laiemalt üksnes Lääne- ja Lõuna-Eestis. Päev ise on pühendatud tulepatroon Laurentsiusele. Paljud selle päeva kombed ongi seotud tuletegemise ja sellega seotud tabudega. Et tulekahjusid peletada, visati hommikul katusele vett. 17. sajandil ohverdati kodus või Lauritsa-kabelite lähedal rikkalikult ja mitmel pool Eestis. Vanematest trükistest on teada suured pidustused näiteks Lauritsa- ehk Rajakivi juures. Selle Kuusalu kivi juures, millele on raiutud rest ja tuletangid, olevat põletatud püha Laurentsius, Kuusalu kiriku ehitaja. Lauritsakivi juurde on kogunetud pidutsema ja ohverdama veel 20. sajandil. Laurentsiusega on ühte sulanud mitmed tulehaldjaga seotud kujutelmad. Sel päeval on arvukalt tulega seotud töökeelde
Selle päeva toidud olid sageli sikulihast. Lauritsapäeva paiku pidi saabuma esimene hallaöö. Kui külma ei tulnud, oli oodata sooja sügist. Seda kunagi kogu Eestis tuntud püha mäletati 20. sajandi alguses laiemalt üksnes Lääne- ja Lõuna-Eestis. Päev ise on pühendatud tulepatroon Laurentsiusele. Paljud selle päeva kombed ongi seotud tuletegemise ja sellega seotud tabudega. Et tulekahjusid peletada, visati hommikul katusele vett. 17. sajandil ohverdati kodus või Lauritsa-kabelite lähedal rikkalikult ja mitmel pool Eestis. Vanematest trükistest on teada suured pidustused näiteks Lauritsa- ehk Rajakivi juures. Selle Kuusalu kivi juures, millele on raiutud rest ja tuletangid, olevat põletatud püha Laurentsius, Kuusalu kiriku ehitaja. Lauritsakivi juurde on kogunetud pidutsema ja ohverdama veel 20. sajandil. Laurentsiusega on ühte sulanud mitmed tulehaldjaga seotud kujutelmad. Sel päeval on arvukalt tulega seotud töökeelde
aastal kolisid Oslo lähedal asuvast Follos olevast Metsa talust Silisse, Jørundi tallu, mille Ragnfrid oli oma isalt päranduseks saanud. Jørundi tallu kolides oli neil neljast lapsest - kolmest pojast ja ühest tütrest alles ainult üks laps: Kristiina. Kristiina oli ilus laps, tal olid pikad blondid juuksed ning sirge selg. Oli ilus varasuvine hommik, kui seitsme aastane Kristiina läks koos Lauritsaga, oma isaga ja Lauritsa nelja sulasega esimest korda mägikarjamaale kaasa. Tee peale jäi Konna talu, kus elasid kaks vanameest. Üks neist, Jon, meeldis Kristiinale, sest tema rääkis huvitavaid lugusid loomadest ja ükskord kinkis imeilusalt voolitud ja värvitud rüütli. Teist meest, Sigurdit, aga Kristiina pelgas, sest too oli matnud juba kaks naist maha, kolmas oli käsil ning lubas ükskord ka Kristiina ära võtta. Kirikust põhja pool seisis suur kaljulahmakas, mille ümber kasvas tihe kase- ja haava salu
Alari Allik. ,,Miks linnud ikka veel laulavad?" Võtsin artikli ajakirjast ,,Vikerkaar". Mulle tundus see kõige filosoofilisem neist mis ajakirjas olid (teised olid A.H. Tammsaare loomingust, rohkem siiski kirjandus). Oma artiklis kirjeldab autor Peeter Lauritsa ja Ain Mäeotsa fotosid (Mullatoidu restoran). Jubedad pildid olid, millel kujutati inimesi, keda on tabanud äkksurm. Kirjatöö pealkiri on võetud mingisuguse romaani alguses olevast luulereast: Miks linnud ikka veel laulavad? / Miks päike ikka tõuseb? / Kas nemad siis ei teagi / maailm on juba lõppenud. Päris mõtlemapanev luuletus, aga tegelikult täiesti tõsi, sest midagi hirmsat ju toimub inimsooga kogu aeg nad surevavad vahetpidamata
Silmatorkamatu hein ka lõhnas eriliselt ja teda oli võimalik ära tunda voolavasse vette heites imehein ujus vastuvoolu. Lauritsapäev - 10. august Seda kunagi kogu Eestis tuntud püha mäletati 20. sajandi alguses laiemalt üksnes Lääne- ja Lõuna-Eestis. Päev ise on pühendatud tulepatroon Laurentsiusele. Paljud selle päeva kombed ongi seotud tuletegemise ja sellega seotud tabudega. Et tulekahjusid peletada, visati hommikul katusele vett. 17. sajandil ohverdati kodus või Lauritsa-kabelite lähedal rikkalikult ja mitmel pool Eestis. Vanematest trükistest on teada suured pidustused näiteks Lauritsa- ehk Rajakivi juures. Selle Kuusalu kivi juures, millele on raiutud rest ja tuletangid, olevat põletatud püha Laurentsius, Kuusalu kiriku ehitaja. Lauritsakivi juurde on kogunetud pidutsema ja ohverdama veel 20. sajandil. Laurentsiusega on ühte sulanud mitmed tulehaldjaga seotud kujutelmad. Sel päeval on arvukalt tulega seotud töökeelde
Ka Peipsi ääres toimus palvus, mille järel mindi tinti püüdma. (http://www.folklore.ee/Berta/tahtpaev-makaveipaev.php) LAURITSAPÄEV - 10. august Seda kunagi kogu Eestis tuntud püha mäletati 20. sajandi alguses laiemalt üksnes Lääne- ja Lõuna-Eestis. Päev ise on pühendatud tulepatroon Laurentsiusele. Paljud selle päeva kombed ongi seotud tuletegemise ja sellega seotud tabudega. Et tulekahjusid peletada, visati hommikul katusele vett. 17. sajandil ohverdati kodus või Lauritsa-kabelite lähedal rikkalikult ja mitmel pool Eestis. Vanematest trükistest on teada suured pidustused näiteks Lauritsa- ehk Rajakivi juures. Selle Kuusalu kivi juures, millele on raiutud rest ja tuletangid, olevat põletatud püha Laurentsius, Kuusalu kiriku ehitaja. Lauritsakivi juurde on kogunetud pidutsema ja ohverdama veel 20. sajandil. Laurentsiusega on ühte sulanud mitmed tulehaldjaga seotud kujutelmad. Sel päeval on arvukalt tulega seotud töökeelde
AUGUST LÕIKUSKUU Tähtpäev: Lauritsapäev 10. augustil Seda kunagi kogu Eestis tuntud püha mäletati 20. sajandi alguses laiemalt üksnes Lääne- ja Lõuna-Eestis. Päev ise on pühendatud tulepatroon Laurentsiusele. Paljud selle päeva kombed ongi seotud tuletegemise ja sellega seotud tabudega. Et tulekahjusid peletada, visati hommikul katusele vett. 17. sajandil ohverdati kodus või Lauritsa-kabelite lähedal rikkalikult ja mitmel pool Eestis. Vanematest trükistest on teada suured pidustused näiteks Lauritsa- ehk Rajakivi juures. Selle Kuusalu kivi juures, millele on raiutud rest ja tuletangid, olevat põletatud püha Laurentsius, Kuusalu kiriku ehitaja. Lauritsakivi juurde on kogunetud pidutsema ja ohverdama veel 20. sajandil. Laurentsiusega on ühte sulanud mitmed tulehaldjaga seotud kujutelmad. Sel päeval on arvukalt tulega seotud töökeelde
tarbekunsti ja disaini kogu üldse. 3. Hal’as kunn Galerii Hal’as kunn (ka Kalju maja) on kunstigalerii Võru maakonnas Meremäe vallas Obinitsa külas. Kunstigaleriis saab tutvuda kaasaegse seto kunsti väljapanekutega, samuti on esitletakse teiste põlisrahvaste hooajanäitusi. Galerii kogudes on oma loominguga esindatud: Ivanov Aleksandr (mari kunstnik), Dõrin Juri (erza kunstnik), Mikushev Pasha (komi), Rjabov Pjotr (erza), Kostabi Kalev-Mark, Lauritsa Piitre, Toom Malev, Kalve Toomas, Margna Epp, Kiisson Lembit, Kuusing Mati ja Toomas, Riitsaar Evar, Riitsaar Raili, Gulk Albert, Navitrolla, Jürise Erki, Kalde Ove ja Kalde Kalli, Puhvel Tuuli, Ijavoinen Eero, Kahusk Salme, Kahusk Päivi, Kahusk Maali, Kauksi Ülle. Algselt oli hoone Ivan Kalju maja. Ivan Kalju peres oli veel naine Kati ja nende kuus last Anna, Maria, Alli, Sonja, Olli ning Alli poeg Mihkel. 1933. aastal ehitati majale teine korrus
annaabi.ee 
