TOOMA- JA MARDIPÄEV (0)

TOOMAPÄEV JA MARDIPÄEV
                                                                                         
                            TOOMAPÄEV
Toomapäev on Eesti rahvakalendris  ning laiemalt läänekiriku traditsioonidest mõjutatud 
piirkondades 21. detsembril. 
Eesti rahvakalendris märgib toomapäev jõuluaja algust. Toomapäeval on Eestis olnud kombeks 
jõulueelne suurpuhastus ja jõuluroogade tarbeks sea tapmine .
Lisaks on toomapäev märkinud viimast tähtpäeva aasta jooksul laenatud asjade tagastamiseks või 
muude aasta jooksul üles jäänud kohustuste täitmiseks.
Toomapäev on oluline  kurjade jõudude peletamise, valgusele ja päikesele uue jõu kindlustamise 
poolest. Tähtpäev on säilitanud mitmeid muistseid tavasid ja saanud juurde kristlikke motiive.
Toomapäeval on liikvel surnute hinged , Toomast on peetud paganluseajast säilinud 
surma( haldja )ks. Vähemalt 17. sajandist alates on kirjalikke 
andmeid sellest, et Toomas on katku ja igasuguste 
raskete haiguste patroon . 
KOMBED
Toomapäeval  tapeti  pühadeks loomi ja soolati liha
19. sajandi lõpul olid säilinud ohvrikombed, uskumused ja loitsud , millega pöörduti maajumal 
Tooma , karjakaitsja, piksekahju ja põua eest hoidja poole. Toomapäeva on seostatud hingede 
liikumisega, kuigi  hingedeaeg  on ju üldiselt pigem  oktoobris -novembris.
Mustuse ja laiskuse minema  saatmine  kaltsu- ja õlenukkudena. Toomapäeval liikusid õlut 
nurudes ringi toomad. Pesti kerisekive ja puhastati  majapidamist . Toomapäevast alates 
suuremaid  töid ei tehtud, sest oli alanud jõuluaeg
Töökeelud ja rituaalsed
söögid
Lubatud olid eeskätt koristamine, kraamimine ja 
pühadetoitude valmistamine. 
Eriti keelatud oli ketramine ja jahvatamine.
Rangelt  oli keelatud puude  raiumine  ja nende kojutoomine.
Algas pühadetoitude valmistamine, mis kestis jõululaupäevani. Valmistati  vorste , leiba ja 
Põhja-Eestis õlut. Toomapäeval minevat Toomas tõrde – õlu läheb käima ja teda saab 
palju. Mõnes kihelkonnas oli aga enne toomapäeva ja toomapäeval õlletegu keelatud – 
sest see ei lähe käima või rikub Toomas selle.
Rituaalne toit-  seapea  söömisega tagati sigade edenemine. Toomapäeva juurde kuuluvad pähklid ja 
õlu.
TOOMAS
1. sajandi apostel, kes on saanud tuntuks oma uskumatuse ja skeptitsismi tõttu. Pärast 
Kristuse surma misjonär Indias, hukati ja maeti Madrase lähedale. 394. aastal toodi Edessasse, sealt 
Egeuse mere äärde ja hiljem Abruzzisse. Tooma apogrüüfid pärinevad 2.-4. sajandist. Ta on 
arhitektide patroon (pühakupärimuse järgi ehitanud India  kuningale  palee) ja pimedate patroon 
(oma vaimse  pimeduse tõttu).  Idakirik pühitseb ta surmapäevana 6. oktoobrit, Süürias jm aga 3. 
juulit. Inglismaal on talle pühendatud 46 kirikut.
TAHMA -TOOMAS ja MUST-
TOOMAS
Toomapäeval tuli Tahma-Toomas, Must-Toomas või Jõulu-Toomas majast välja kihutada. Mõnel pool on sel 
puhul valmistatud vanadest  riietest õlgi ja kaltse täistopitud  nukk , mis on pimeduse varjus  viidud  teise peresse. 
Kui Tahma-Toomast ei märgatud ega viidud edasi, siis tähendas see laiskuse, mustuse, lohakuse, räpasuse ja 
muude halbade asjade majja tulekut. Leitud kaltsunukku vemmeldati ja visati ta siis uksest välja. Tavaliselt 
rändas Tahma-Toomas uue aasta saabumiseni ukse tagant ukse taha ja märgistas pere, kelle ukse tagant ta 
uusaastahommikul leiti. Õlenukud sümboliseerivad 
ebaõnne, mis tuleb viia majast või külast eemale või koguni metsa. Nukke on pekstud ja viidud külast ära.
TOOMAD, JÕULUTOOMAD
Valgeis rõivais ja mõnikord maskeeritud mehed käisid Saaremaal kolmel päeval õlut maitsmas ja lähenevaid 
pühi teatamas või ka naabritele õlut viimas. Ringi käidi üksinda või rühmana. Enamasti olid nende rõivad 
valged, mida on seostatud hingede ringiliikumisega. Vahel  kandis  toomas karvast musta kasukat  ja oli tahmase 
näoga, mis viitas aastalõpul rändavatele kurjadele jõududele. Toomastel oli mõnikord kaasas puust sau, kaigas 
või nn toobripuu, millega taoti tantsimisel vastu põrandat. Küllatulnud toomaste tantsimine oli teine sagedane 
tegevus.
MARDIPÄEV
Mardipäeva tähistatakse 10.novembril ja see on nime saanud püha  Martini  järgi. Marti  
joostakse eelneval õhtul ehk 9.november
         Mardipäev on tänini elav rahvakalendri tähtpäev. Eeskätt teame seda mardisantide ehk 
martide ringijooksmise tõttu. Veel 20. sajandi alguses jooksid marti pigem  noormehed ja selletõttu 
on püha seostatud näiteks noorte meeste initsiatsiooniga ehk vastuvõtuga meeste kogukonda. 
Tüüpilised olid tumedasse riietatud  mardid , kelle tulek tõi kaasa viljaõnne. Varem on see olnud 
päev, mil tuli mõistatada ja mida peeti hingedeajaga kokkukuuluvaks – hinged tulid koju, 
mardipäev lõpetas hingedeaja. Pika traditsioonis püsimise jooksul on mardikombestik palju 
muutunud ja sulatanud endasse mitmeid uusi jooni.
MART
Mardipäeva tähistatakse 10. novembril ja see on nime saanud püha Martini järgi. Püha 
Martin sündis 316. või 317. aastal praeguses Ungaris,  Rooma  tribuuni perekonnas. 15 – 
aastaselt astus ta Rooma kaardiväkke ja sellest ajast pärinebki tema kuulsus. Legend 
räägib, et kord tulnud talle vastu külmetav kerjus ja  palunud  kehakatet. Martinil ei 
olnud talle midagi anda, aga ilma ei tahtnud ta ka vaest meest jätta ja seepärast andis ta 
poole  omaenda mantlist. Järgmisel ööl ilmus Martinile Jeesus Kristus, pool  mantlit  
seljas . 
Mantli ohverdamine tegi Martinist hiljem püha mehe ning 
kerjuste patrooni ja tema nimepäevast s
ai kerjajate ja santijate päev.
MARDIJOOKS
Mardijooks on vana  komme , mis pärineb keskaegsest  andide  korjamisest kirikule ja kloostrile. Keskaja lõpul jõudis 
see komme ka Eestisse. Meil ei korjatud ande aga mitte kirikule ja kloostrile, vaid endale. Kuna mardipäeva peeti 
eelkõige meeste pühaks, siis käisid mardijooksus peamiselt  tagurpidi  pööratud kasukasse või mõnesse muusse 
vanasse räbalasse riietunud noormehed. Hilisemal ajal on marti jooksnud nii poisid kui tüdrukud, põhiliselt aga ikka 
noored.
Marti joostakse mardipäevale eelneval õhtul ehk 9.november.
Mardiskäijatel oli alati kaasas oma  eestvedaja  – mardiisa, kes pidi olema sõnakas ja hea  organisaator .
Saabudes laulsid mardisandid kõigepealt akna taga. Kui neid sisse ei  lastud , võis suuremat pahandust oodata – küll 
tõmmati vanker katusele või laoti 
puuriit ukse ette. 
Alati oli  targem  sandid sisse paluda. 
Esimesena astus tuppa  mardiisa, kes kaasas 
olevast  kaelakotist teri põrandale külvas ja
seejuures viljaõnne soovis. 
Seejärel mardid tantsisid, esinesid ja 
küsisid ande. 
Peamiselt anti martidele toiduaineid, 
        aga ka  viina , õlut ja raha. 
Ka nende jaoks, kes mardijooksus ei osalenud, 
oli  toidulaud mardipäeval pühapäevasem. 
Nii püüti meelitada põlluhaldjaid, et 
põud ega paduvihm põllule liiga ei teeks. 
Toitu oli tavaliselt rikkalikumalt, eriti liha. 
Mardipidu ja mardipulmad
Kohe pärast andide kogumise lõppu võidi jagada annid omavahel võrdselt ära, nagu tihti tänapäeval tehakse. Kui sanditamas 
käisid noored inimesed, peeti mardipidu päeva või paari pärast. Peoks valmistati kogutud kraamist toitu, mehed jõid mardiõlut. 
Pidu võis kesta mitu päeva. Enamasti oli selle paigaks seltsimaja, varem ka mõni suurem talumaja.
Lääne-Eestis oli tavaks pidada mardipulmasid, mis kestsid vahel pikemat aega. Sinna kutsuti ka pered, kellelt oli ande saadud. 
Peo ajal võidi jäljendada pulmasid, st valiti  pruut  ja peiu ning mängiti maha suurem osa pulmakommetest. Üldiselt tehti 
mardipulmadeks ohtralt sööki ja varuti mardiõlut, lauldi ja tantsiti igasuguseid uuemaid seltskonnatantse. Mängiti  igat  laadi 
mänge ja jäljendati pulmanalju. Mõnikord on pulmakommete juurest  sujuvalt  jõutud mardilapse ristimiseni.
Mardisantide tavasid on võrreldud 17. sajandil tuntud mängutubadega, kus mardipäevast jõuludeni oli kombeks 
koguneda õhtuti  suuremasse tallu , juua õlut ja 
tantsida. 
Mardikarnevalid muutusid populaarseks 
20. sajandil 
lasteaedades, 
koolides , seltsides ja töökohtades. 
Valiti paremaid maske ja kostüüme, võisteldi ja 
tantsiti. 
Mõnel pool toimus mardirongkäik.
Mardilaulud
Mardilaulud kuuluvad koos kadrilauludega pikimate regivärsiliste kalendrilaulude hulka. Laul on 
tsükliline; igale tegevusele vastab konkreetne laul. Laulud algavad tervituse ja kirjeldusega, et tullakse 
kaugelt maalt või taevast ja ollakse teel külmetanud, mistõttu palutakse lasta tuppa sooja. Kirjeldatakse 
laste rasket olukorda, kellele palutakse ande. Räägitakse soovitavatest andidest ja tänatakse, soovides 
igale pereliikmele oma õnne: peremehele hobuse- ja perenaisele karjaõnne, perele lasteõnne, noortele 
peiu- ja pruudiõnne.
Kardetud olid suhteliselt lühikesed  sajatused  või laulukesed, kus loomulikult kõigest eelnimetatust 
ilmajäämist kuulutati, nälga ja surma ennustati. Paljud väljendid olid erakordselt värvikad, nagu " susi  
sittugu su supipatta", "saagu sul savitsed lapsed" jm.
NÄITED:   http://www.folklore.ee/Berta/muusika/M2-1024--g.mp3 Anette Raagul Koselt 
http://www.folklore.ee/Berta/muusika/PL-0067--A1.mp3  Hindrek Tamm Jõelähtmelt
http://www.folklore.ee/Berta/muusika/M2-0735--e.mp3  Kristjan Kiviloo  Kuusalust
Mardilaul
Click to edit Master text styles
Second level
●
Third level
●
Fourth level
●
Fifth level
TÖÖKEELD JA RITUAALSED 
TOIDUD
Kehtis linatööde keeld (eriti Lõuna-Eestis) - linakasv ei edene; lambaniidu keeld mardipäevast 
kadripäevani - lambad ei edene.
Keelati veel naiste lina-, villa- ja käsitööd - lambaedu kaob. Mardipäeval tuli santidele 
käsitööd ette näidata. Ei tohtinud tööd teha ega kolistada.
 Nagu paljudel Kesk-Euroopa rahvastel, nii ka Eestis oli sümboolne toit mardihani või muu linnu 
liha, eeskätt on tapetud kukkesid ja kanu. Kukeliha söömine arvati kindlustavat hobuseõnne. Söödi 
ka sea- või  lambaliha . Põhja-Eestis valmistati veel toiduks seapea. Sellegi tava poolest kuulub 
mardipäev vanade oluliste tähtpäevade hulka, nagu vastlad, jõulud või tõnisepäev. Tehti 
mardimaugud ehk tangu - ja jahuvorstid. Lõuna-Eestis küpsetati karaskit ja Põhja-Eestis kapsast.
RÕIVASTUS
19. sajandil oli tavaline veel õlekubuks või viljahakiks 
maskeerumine. 
Õlest tehti muidugi ka patse ja vöid, piits või õletuust, saba, 
müts või mütsi ilustus. Sellised kohmakad olendid tõid viljaõnne,
 kuid olid ka ohtlikud külalised, sest mahapudenenud õled ja
  terad  tuli koguda ja põletada.
Mardikombestikku kuuluvad eeskätt mardikaru, kuid ka mardihobune, mardisokk, mardilammas ja mardikurg. 
Läänemaal ja Saaremaal on paiguti käinud ringi ka mardihani.
Maskeerumine toimus võimalikult lihtsalt: poeti näiteks kahekesi teki või lina alla, mõnikord jäi teine n.-ö 
ratsanikuna poolest saadik nähtavaks. Kure ja  hane juures kasutati valget lina, suurrätti, kuuevarrukast pistetud 
käsi kujutas linnupead.
 20. sajandil võttis hoogu erinevateks 
ametimeesteks 
või teisest rahvusest inimesteks rõivastumine. 
Näiteks riietuti kireva riietusega 
mustlaseks, mis ühtlasi lubas kaartidega 
ennustada ja kätt vaadata. 
Tahma või värvidega määriti end ka 
mooramaa meheks või neegriks.
MÕISTATUSED
Mardiisa küsib mõistatusi ja pererahvas peab vastama.
NÄITEKS:
Pikk  vits  pihlakane, üle mere toomingane? - Vikerkaar
Linnamees paneb tasku, maamees viskab maha? - Tatt 
 Missugune tera ei idane? - Noatera
Pikem kui mõõk, kõveram kui  nuga ? - Vikat
 TÄNAN KUULAMAST!

Document Outline

• Slide 1
•                             TOOMAPÄEV
• KOMBED
• Slide 4
• Töökeelud ja rituaalsed söögid
• Slide 6
• TOOMAS
• TAHMA-TOOMAS ja MUST-TOOMAS
• TOOMAD, JÕULUTOOMAD
• MARDIPÄEV
• MART
• MARDIJOOKS
• Mardipidu ja mardipulmad
• Mardilaulud
• Mardilaul
• TÖÖKEELD JA RITUAALSED TOIDUD
• RÕIVASTUS
• MÕISTATUSED
• Slide 19