Eesti kunstiajalugu 18. sajand kuni 1990ndad (0)

Table of Contents 
1.1. KUNST 18. SAJ LÕPUST 19. SAJ LÕPUNI
1 
2.2. 19. JA 20. SAJANDI VAHETUSE KUNST
7 
3.KUNST 1905- 1910 - MURRANGUAASTAD
9 
4. KUNST ISESEISVAS EESTIS 1919-1940
12 
5.KUNST II MAAILMASÕJA AJAL
16 
6.EESTI KUNST STALINISMI VÕIMUSES 1944-1955
19 
7.SULA JA ILLUSIOONID
35 
8.KAINENEMINE JA SKEPSIS 1960. AASTATE LÕPP 1970. AASTATE ALGUS
40 
9. „KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD“
43 
10. POSTMODERNISM JA MÜÜDID. AASTAD 1980-1990
47 
11. 1990. AASTAD EESTI KUNSTIS
49 
 
1. 1. KUNST 18. SAJ LÕPUST 19. SAJ LÕPUNI 
 
19.  saj  II  poolel  hakkas   baltisaksa   kunstist  eralduma  kunst,  mil   seostus   eestlaste  rahvusliku 
liikumisega.  Rahvusliku  “ärkamise”  üheks  tähtsamaks   vahendiks   on  kõigil  rahvustel  olnud 
professionaalne kunstikultuur.  
 
19.  saj  II  poolest  pärinevad  F.  R.   Faehlmanni   kujundatud  ja  F.  R.  Kreutzwaldi  teostatud 
“Kalevipoeg”,  hakkas  ilmuma  J.  V.  Jannseni  toimetatud  nädalaleht  “ Perno    Postimees ”.  Lydia 
Koidula luulekogu “Emajõe Ööbik” pani aluse eesti ilukirjanduse järjepidevale arengule. 
 
Teiste  kunstiliikide  väljaarenemine  läks  oluliselt  aeglasemalt.  Kohalik  kunstipublik  koosnes  veel 
mitmeid aastakümneid peamiselt sakslastest, jäädes eesti seltskonnale kättesaadamatuks ja võõraks.  
 
 
1.1.
Maalikunst  
 
Esimene ennast eestlaseks pidanud  maalikunstnik  oli ​Johann Köler ( 1826 -1899).  Vaesust  trotsides 
oli  Köleril  õnnestunud  lõpetada  Peterburi  Kunstide  Akadeemia  1855.  aastal.  Tänu  Aleksander  II 
portree  eest  saadud  honorarile  tekkis  tal  võimalus   reisida   mitmel  poolt  Lääne-Euroopas.  Köleri 
kunstilised vaated tuginesid klassitsisimi esteetikale,
 
mille
 
 järgi kunsti
 
 eesmärk on
 
teenida
 
 ilu, mille 
reeglid  on   igavesed   ja  kõigile  rahvastele  ühesugused.  Seetõttu  ei  uskunud  Köler,  hoolimata  oma 
rahvuslikut meelsusest, rahvusliku kunsti võimalust.  
 
 
 
Köleri  populaarsemad  tööd on “Kunstniku sünnikoht”, “Hiiu naised kaevul”, “ Ketraja ”, “Ärkamine 
nõidusunest”, oma lihtsastest talupoegadest vanemate portreed, Tallinna Kaarli kiriku
 
apsiidvõlvile
 
 
maalitud õnnistava Kristuse poolfiguur. 
 
 
 
 
 
Joonis 1. Köleri maalid “ Friedrich Reinhold Kreutzwaldi portree” 1864 ja “Truu valvur ” 1878. 
 
 
Paul Raud (1865-1930) kuulub realistide hulka. Õppis Düsseldorfi  akadeemias , kus oli  omandanud  
baltlastele  meelepärase  konservatiivse,  korrektse,  aga  kuivavõitu  realistliku  stiili.  Ta  maalis 
tumedaid,  vanameisterlikke  esindusportreid   aadlikest   ja  Tallinna  ülemkihist.  Tema 
maastiku-piltidest,  mida  ta  maalis  vaid  enda  jaoks,  on  näha  aeglane  ja  ettevaatlik  areng 
impressionismi suunas. 
 
Table of Contents 
1.1. KUNST 18. SAJ LÕPUST 19. SAJ LÕPUNI
1 
2.2. 19. JA 20. SAJANDI VAHETUSE KUNST
7 
3.KUNST 1905-1910 - MURRANGUAASTAD
9 
4. KUNST ISESEISVAS EESTIS 1919-1940
12 
5.KUNST II MAAILMASÕJA AJAL
16 
6.EESTI KUNST STALINISMI VÕIMUSES 1944-1955
19 
7.SULA JA ILLUSIOONID
35 
8.KAINENEMINE JA SKEPSIS 1960. AASTATE LÕPP 1970. AASTATE ALGUS
40 
9. „KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD“
43 
10. POSTMODERNISM JA MÜÜDID. AASTAD 1980-1990
47 
11. 1990. AASTAD EESTI KUNSTIS
49 
 
 
Joonis 2. Paul Raua maalid “Muhu rauk ” 1898 ja “Poolakt” 1911. 
 
1.2.
Skulptuur  
 
Ka esimene eesti soost  skulptor
 
 ​August  Weizenberg  ​(1837-1921) lähtus klassitsismist. Tema
 
õppis
 
 
vabakuulajana  skulptuuri  Berliini  ja  Peterburi  akadeemiates,  kuid  neid  lõpetamata.  Tänu  mõnele 
balti  aadlikust  toetaja  abile  asus  ta  seitsmeteiskümneks  aastaks   Rooma ,  kus  suutis  endale   ateljee  
hankida ja kujurina läbi lüüa.  
 
 
 
Roomas  olles  säilitas ta tiheda sideme kodumaaga ja siinse rahvusliku liikumisega. Ta on tahunud 
Eesti-ainelised skulptuurid “Kalevipoeg”, “ Koit ”, “Hämarik”, “Linda”. 
 
1878.  aastal  esines  Weizenberg  oma  töödega Eestimaa Provintsiaalmuuseumis. Seda väljapanekut 
võib pidada eesti kunstniku esimeseks personaalnäituseks Eestis. 
 
 
Joonis 2. Weizenbergi skulptuurid “Linda” 1868 ja “ Vanemuine ”. 
 
 
 
Paarkümmend  aastat noorem skulptor ​Amandus Adamson (1855-1929) eemaldus oma loomingus 
idealiseerivast,  tundekülmast  ja  staatilisest  klassitsismist.  Tema  stiili  nimetatakse  no 
salongirealismiks,  mida  eriti  monumentaalplastikas  on  nimetatud  ka  neobarokiks.   Adamsoni   stiil 
küpses  Pariisis,  kuhu kunstnik siirdus  1886  mitmeks aastaks pärast Peterburi Kunstide Akadeemia 
lõpetamist. Tema stiil on voolav, maaliline, elegantne, aga mõnikord pealiskaudselt teatraalne.  
 
Table of Contents 
1.1. KUNST 18. SAJ LÕPUST 19. SAJ LÕPUNI
1 
2.2. 19. JA 20. SAJANDI VAHETUSE KUNST
7 
3.KUNST 1905-1910 - MURRANGUAASTAD
9 
4. KUNST ISESEISVAS EESTIS 1919-1940
12 
5.KUNST II MAAILMASÕJA AJAL
16 
6.EESTI KUNST STALINISMI VÕIMUSES 1944-1955
19 
7.SULA JA ILLUSIOONID
35 
8.KAINENEMINE JA SKEPSIS 1960. AASTATE LÕPP 1970. AASTATE ALGUS
40 
9. „KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD“
43 
10. POSTMODERNISM JA MÜÜDID. AASTAD 1980-1990
47 
11. 1990. AASTAD EESTI KUNSTIS
49 
 
 
Joonis 3. Adamsoni skulptuurid “Koit ja Hämarik” 1895 ning “Kalevipoeg ja sarvik” 1896. 
 
 
2.  
 
 
2. 19. JA 20. SAJANDI VAHETUSE KUNST 
 
 
Aega impressionistide viimasest näitusest 1886. aastal kuni foovide ja “Die Brücke” näitusteni 
1905. aastal on kunstiajaloos nimetatud “sajandivahetuseks”. See oli murranguaeg, mil realistlikule 
ja impressionistlikule loodust jäljendavale kunstile hakkasid vastanduma uusromantiline ideoloogia 
j sellega seotud kunstinähtused - sümbolism, juugendstill ja postimpressionism. 
 
Ka Eesti kunstis toimus murrang ja lõpuks suudeti välja rabeleda ühekülgsest Düsseldorfi ja 
Peterburi akadeemiate mõjuväljast ning märgata muutusi Euroopa kunstis. Teiseks murranguliseks 
nähtuseks oli baltisaksa kunstielust eraldi areneva eesti kunstielu tekkimine.  
 
Mõlemas murrangus olid Eestis juhtivaks kaks kunstnikku - ​Ants Laikmaa  ​(1866-1943) ja 
Kristjan Raud​ (1865-1943).  
 
Laikmaa soovis minna õppima Peterburi, kuid ei pääsenud Kunstite Akadeemiasse ja läks õppima 
Düsselforfi, kuhu suundus Riiast terve tee jalgsi käies. Düsselforfi akadeemia jäi tal siiski 
lõpetamata, kuid reisis palju ja külastas mitmeid olulisi kunstinäitusi. Kodumaale naastes oli tal 
välja kujunenud hoogne, maaliline joonistusstiil, mida ta eriti efektselt kasutas pastellportreedes. 
Alates 1903. aastat avalduvad tema teostes juugendstiili mõjud - joonistus üldistab ja stililiseerib 
vorme ning värvid on toretsevalt dekoratiivsed.  
 
Laikmaa oli innukas rahvusliku kunstielu eestvedaja . 1903. aastal hakkas ta andma kunstiharidust 
oma ateljeekoolis, korraldas näitusi ja tõstatas eesti kunstnike organisatsiooni idee. 
 
Kristjan Raud alustas õpinguid Peterburi Kunstide Akadeemias 1893. aastal, mil seal oli pääsenud 
valitsema peredvižniklik ühiskonnakriitiline realism , mille tähtsaim meister oli Ilja Repin. 1897 . 
aastal sai tal Peterburist villand ja lootis paremat õppimispaika Düsseldorfis, kuid pettus ka seal. 
Kaks aastat hiljeb naases ta Saksamaale, aga siis juba Münchenisse, mis oli sajandivahetusel riigi 
uuendusmeelseim kunstikeskus. Seal oli asutatud rühmitus “Münchener Sezession”, mis koondas 
 
Table of Contents 
1.1. KUNST 18. SAJ LÕPUST 19. SAJ LÕPUNI
1 
2.2. 19. JA 20. SAJANDI VAHETUSE KUNST
7 
3.KUNST 1905-1910 - MURRANGUAASTAD
9 
4. KUNST ISESEISVAS EESTIS 1919-1940
12 
5.KUNST II MAAILMASÕJA AJAL
16 
6.EESTI KUNST STALINISMI VÕIMUSES 1944-1955
19 
7.SULA JA ILLUSIOONID
35 
8.KAINENEMINE JA SKEPSIS 1960. AASTATE LÕPP 1970. AASTATE ALGUS
40 
9. „KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD“
43 
10. POSTMODERNISM JA MÜÜDID. AASTAD 1980-1990
47 
11. 1990. AASTAD EESTI KUNSTIS
49 
 
noori sümbolismi, juugendstiili ja impressionismi esindajaid ning lõi akademismile vastanduvate 
kunstinäituste traditsiooni.  
 
Raud asutas oma ateljeekooli 1904 . aastal Tartus, aga eriti oluline oli tema tegevus kunstiteooria ja 
kriitika tutvustajana eesti ajakirjanduses, eesti rahvakunsti väärtustaja ja kogujana, Eesti Rahva 
Muuseumi aluspanijana ja näituste organiseerijana. 
 
 
Arhitektuur  
 
Eesti sajandivahetuse arhitektuuris olid jätkuvalt ülekaalus historitsism ja eklektika. Juugendstiil  
hakkas Eestis levima alles pärast 1904. aastat. Tartus püstitati esimene programmiliselt rahvuslik 
hoone- Eesti Üliõpilaste Seltsi maja, mille kavandas 1900-1902 Georg Hellat (1870-1943). 
3.
 
 
 
KUNST 1905-1910 - MURRANGUAASTAD 
 
19. ja 20. sajandi vahetusel oli tärganud rahvuslik kunstielu ja järgneva 15 aasta jooksul
 
 arenes see 
eesti  kultuuri  loomulikuks  osaks  ning  jõudis  kokkupuutesse  Euroopa  kõige  uuenduslikuma 
kunstiga.  
 
19. saj lõpul õppisid kümned noored eestlased Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi
 
juures
 
 tagasihoidliku 
düsseldorfiliku  realisti   Rudolf   Julius  von  zur  Mühleni  juures  joonistamist.  Neil  kursustel  said 
algõpetust   Konrad   Mägi  (1878-1925),  Aleksander   Tassa   (1882-1955)  ja  Jaan  Koort  (1883-1935). 
Edasi õppisid nii nemad kui paljud teised eestlased Peterburi keskastme kunstikoolis.  
 
1904.  aastal  kasvas  Tartu  kooliõpilaste   ringist   välja  poolsalajane  “Noor-Eesti”  kirjastus. 
Nooreestlase  taotlesid  koostööd  uuendusmeelsete  kunstnikega  ning  avaldasid  nende  teoste 
reproduktsioone  ja  kasutasid neid kujundajatena. Kõige tihedam oli suhe Nikolai Triigiga, kuid ka 
Jaan  Koort,  Aleksander  Tassa,  noorematest  Aleksander   Uurits ,  Erik  Obermann  jt  olid  aktiivsed 
“Noor-Eesti” toetajad ja kaastöölised.   
 
1905.  aasta   rahutused   ja  Venemaa  esimene   revolutsioon   haarasid  kaasa  ka   kunstikooli   õpilasi  ja 
õppetöö  katkes.  Noorte  kunstnike  eesmärgiks  sai  Pariis,  kuhu  Koort,  Triik,  Mägi  ja  Tassa 
järgnevatel aastatel suundusidki.  
 
1905. aastal astus avalikkuse ette fovism, millele järgnesid pea uued avangardistlikud
 
kunstivoolud
 
 
-   kubism   ja   futurism . Noored eestlased olid ühtäkki sattunud avangardistliku kunstielu südamesse, 
kuid siiski ei olnud neil huvi või ei jätkunud radikalismi kuige uuema kunsti järgi joondumiseks. 
 
Järjekindel   impressionism   huvitas  vaid  üksikuid  eestlasi.  1912-1913  viibis  Pariisis  ​Paul  Burman  
(1888-1934),  kes  enne  seda  oli  lühiajaliselt  õppinud  läti  impressionisti  Vilhelms  Purvitise  juures 
Riia  kunstikoolis.   Burmani   stiil  oli  Purvitise  kunstile  omapäraselt  prantsuse  impressionismiga 
võrreldes dekoratiivsem, raskepärasem ja
   vähem õhuline. Burmani  meisterlikkus  avaldus
 
ennekõike
 
 
loomade ja maastiku maalimisel. 
 
Pärast  1912.  aastat  hakkasid   kunstnikud   koju  tagasi  pöörduma.  Püsivalt  koju  asumine  suunas 
kunstnike  rohkem  mõtlema  ja  kaasa  tundma  oma  rahva  püüdlustele,  mis  tõi  kaasa  eesti  kunstis 
 
Table of Contents 
1.1. KUNST 18. SAJ LÕPUST 19. SAJ LÕPUNI
1 
2.2. 19. JA 20. SAJANDI VAHETUSE KUNST
7 
3.KUNST 1905-1910 - MURRANGUAASTAD
9 
4. KUNST ISESEISVAS EESTIS 1919-1940
12 
5.KUNST II MAAILMASÕJA AJAL
16 
6.EESTI KUNST STALINISMI VÕIMUSES 1944-1955
19 
7.SULA JA ILLUSIOONID
35 
8.KAINENEMINE JA SKEPSIS 1960. AASTATE LÕPP 1970. AASTATE ALGUS
40 
9. „KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD“
43 
10. POSTMODERNISM JA MÜÜDID. AASTAD 1980-1990
47 
11. 1990. AASTAD EESTI KUNSTIS
49 
 
rahvusromantismi  tugevnemise.  Peamiseks rahvusromantismi keskuseks kujunes 1913. aastal Ants 
Laikmaa  ateljee.  Soomlaste  eeskujul  taotles  Laikmaa  kujutava  kunsti,  tarbekunsti,  mööbli  ja 
arhitektuuri sünteesi ühtses rahvuslikus stiilis.  
 
Nikolai  Triik  maalis  rahvusromantilise  loomingu  kõrvalt  üldistava  joone  ja  ilmeka  siluetiga 
portreid.  
 
 
 
Joonis .... Nikolai Triigi Juhan Liivi portree 1909 ja Aleksander Tassa portree 1905 
 
 
 
 
Konrad Mägi ​iseloomustab
 
 lüüriline koloristianne. Tema
 
 loomingus võib
 
 jälgida kahte
 
 käsitusviisi, 
dekoratiivset  stilisatsiooni  ja neoimpressionismile tuginevat tundlikku ning nõtket loodusevaatlust, 
mis puhkeb õitsele kodumaa mastike maalimisel. 
 
 
 
Joonis ... Konrad Mägi maalid “Norra maastik ” 1908-1910 ja “Maastik kividega” 1913-1914 
 
 
Antud ajajärgu skulptoritest on  oluliseim  ​Jaan Koort​, kelle küpset stiili iseloomustab ühtne, selge 
ja kindel vorm ning rahulik, pisut lüüriline meeleolu.  
 
Arhitektuurist   tasub nimetada ​Aleksei Bubõri ja ​Nikolai Vassiljevi​, kes võitsid võistluse Tallinna 
saksa teatri (praegune Eesti Draamateater) ehitamiseks. See sopiline rohmakas paeplokkidest
 
 ehitis 
esindab  Peterburis  levinud,  soome  rahvusromantilisest  arhitektuurist  mõjustatud  juugendstiili,  nn 
severnõi moderni.
 
 Soome mõjudega
 
 on ka
   Riia sakslase ​Otto Wildau
 
projekteeritud
 
 kindlusetaoline 
juugendlik  mõisaloss  Taageperas  Valgamaal.  Kõige  romantilisem  ja  omapärasem  on  aga   Lutheri  
mööblivabriku  klubi,  mis  kavandati  Eliel  Saarineni,  Armas  Lindgreni  ja  Herman  Geselliuse 
ühisloominguna.  
 
 
Table of Contents 
1.1. KUNST 18. SAJ LÕPUST 19. SAJ LÕPUNI
1 
2.2. 19. JA 20. SAJANDI VAHETUSE KUNST
7 
3.KUNST 1905-1910 - MURRANGUAASTAD
9 
4. KUNST ISESEISVAS EESTIS 1919-1940
12 
5.KUNST II MAAILMASÕJA AJAL
16 
6.EESTI KUNST STALINISMI VÕIMUSES 1944-1955
19 
7.SULA JA ILLUSIOONID
35 
8.KAINENEMINE JA SKEPSIS 1960. AASTATE LÕPP 1970. AASTATE ALGUS
40 
9. „KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD“
43 
10. POSTMODERNISM JA MÜÜDID. AASTAD 1980-1990
47 
11. 1990. AASTAD EESTI KUNSTIS
49 
 
4. KUNST ISESEISVAS EESTIS 1919-1940 
 
4.1. Kujutav kunst 
 
Iseseisvuse saabudes asusid paljud kunstnikud õhinal osalema oma riigi ülesehitamisel. J. Koort ja 
K. Mägi juhtisid kunstiteoste päästmist sõja jalust ning K. Rauast sai haridusministeeriumi 
osakonnajuhataja. 
 
1918. aasta laguses loodi Tartus ühing ​“Pallas”​ edendama esteetiliselt nõudlikku ja kaasaegset 
kunsti. “Pallas” hakkas korraldama näitusi ja rajas 1919. aasta lõpul samanimelise kunstikooli. 
Aastatel 1919-1940 sai selles koolis oma hariduse enamik eesti väljapaistvamaid kunstnikke. 
“ Pallase ” kunstikooli esimene juhataja oli K. Mägi, tema surma järel A. Vabbe ja seejärel skulptor 
Anton Starkopf.  
 
1925. aastal loodi Kultuurkapital , mis aitas parandada kunstnike majanduslikku seisundit jagades  
toetusi ja stipendiume. 
 
1920. aastaks jõudis eesti kunsti radikaalsem osa Euroopa avangardiga enam-vähem samale 
arengujoonele.  
 
Eesti kunsti üldisemas arengus kahe maailmasõja vahelisel ajal võib küllalt selgesti eristada kahte 
etappi : 1920. aastad, kui levib avangardistlik kunst peamiselt laiuti seda “lahjendades” ja 1930. 
aastad, mida iseloomustab avangardi suhteline taandumine. 1920. aastate algupoolel pärinesid eesti 
kunsti peamised eeskujud Saksamaalt, kus näiteks Berliini dada oli veel palju radikaalsem ja 
tormilisem.  
 
 
 
Ado Vabbe​ (1892-1961) oli tõepoolest uut tüüpi, läbinisti artistliku ja avangardistliku vaimuga 
loovisik. Tema maalide ja eriti joonstiste rafineeritud fantaasia , virtuooslik kergus ning vaba 
mängulisus olid uus nähtus eesti kultuuris. Vahetult enne sõda oli Vabbe käinud Saksamaal ja 
Itaalias, kohtunud “Sinise Ratsaniku ” liikmetega sh Vassili Kandiskyga, tutvunud ekspressionismi 
ja futurismiga. Sõja ajal oli ta elanud Moskvas, vene avangardi tollases pealinnas ning puutunud 
kokku sealse kubofuturismiga.  
 
 
 
 
Joonis .... Ado Vabbe maal “ Kohvikus ” 1918 ja figuraalkompositsioon 1940-ndate 
algusest 
 
Tüüpiline 1920. aastate ekspressionistlik maalikunstnik oli ​ Peep Aren​ (1889-1970).  
 
 
 
 
 
Ekspressionistlik väljenduslikkuse rõhutamine polnud aga ainuke avangardismikajastus 1920. 
aastate eesti kunstis. Selle kõrval või vastukaaluna arenes ka hoopis ratsionaalsem, harmooniat ja 
tasakaalu taotlev kunst (kubismist võrsunud purismi ja konstruktivismi variant), mida viljelesid eriti 
Eesti Kunstnikkude Rühma liikmed. ​Märt Laarman  ​1896-1979) ja ​ Arnold Akberg ​(1894-1984) 
suutsid luua oma ideaalidele vastavaid, stiilipuhtaid ja kõrgetasemelisi teoseid, mis ei kuulu 
konstruktivismi rahvusvahelisse ajalukku vist ainult sellepärast, et need kunstnikud töötasid 
väikeses, kõrvalises, avangardi keskustele tundmatus Eestis.  
 
Table of Contents 
1.1. KUNST 18. SAJ LÕPUST 19. SAJ LÕPUNI
1 
2.2. 19. JA 20. SAJANDI VAHETUSE KUNST
7 
3.KUNST 1905-1910 - MURRANGUAASTAD
9 
4. KUNST ISESEISVAS EESTIS 1919-1940
12 
5.KUNST II MAAILMASÕJA AJAL
16 
6.EESTI KUNST STALINISMI VÕIMUSES 1944-1955
19 
7.SULA JA ILLUSIOONID
35 
8.KAINENEMINE JA SKEPSIS 1960. AASTATE LÕPP 1970. AASTATE ALGUS
40 
9. „KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD“
43 
10. POSTMODERNISM JA MÜÜDID. AASTAD 1980-1990
47 
11. 1990. AASTAD EESTI KUNSTIS
49 
 
 
 
 
 
Joonis .... Märt Laarman “Haige” 1930- 1931 ja Arnold Akberg “Katused” 1926 
 
 
 
1920. aastate lõpul toimus eesti kunsti arengus silmapaisteb muutus, peaaegu murrang. Radikaalse 
avangardi prestiiž hakkas langema . Saksa kunsti populaarsus hakkas kiiresti vähenema ja eeskujuks 
sai Pariis. 1930. aastaiks oli avangard Pariisis taltunud ja taandunud. Toimus nn realistlik reaktsioon  
vastukaaluks sõjaeelsele muutusterikkale aastakümnele. 30-ndatel domineeris Eestis kunst, mis 
rahulikult , aga meelelise tundlikkusega kujutas lihtsaid, igapäevaseid motiive . 
 
 
 
Prantsuse maalilise maalikunsti esimeste taasavastajate hulgas oli oluline ​Karin Luts ​ (1904-1993). 
Noorematest kunstnikest olid kõige selgemalt Pariisi koolkonnale orienteeritud Adamson- Eric , 
Aleksander Vardi , Jaan Grünberg, Kristjan Teder , Kaarel Liimand ja Karl Pärsimägi. Kõik nad olid 
ka “Pallase” õpilased. Andrus Johan ja Nikolai Kummits jätkasid nn agulitemaatikat ja vaesema 
rahva eluolu kaastundlikku kujutamist. 
 
Teise realistliku suunitlusega kunstnikerühma moodustasid need, kes valisid kujutamisaineks Eesti 
maastiku ja maainimesed - Eerik Haamer , Johannes Võerahansu, Juhan Nõmmik, Richard Sagrits , 
Richard Uutmaa . Inimese hingeelu eritlejana oli 1930. aastate kunstis silmapaistvaim Johannes 
Greenberg . 
 
 
 
Skulptuur ja graafika  
 
Nagu 1930. aastate maalikunstis, nii ka skulptuuris ja
  graafikas
 
  tugevnes  loodust jäljendav,
 
rahulik,
 
 
kuid isikupärane ja oma käekirja esile toov laad .  
 
Eesti  esimese  iseseisvusaja  suurim skulptor ​Jaan Koort oli tegelikult üks esimesi kunstnikke, kes 
tüdines  ekspressionismipuhangust  ning  näitas  ka  teistele  teed  Pariisi  ja  eriti  sealse  uusrealismi 
poole.  Pärast   Koorti   lahkumist  oli  1930.  aastail  juhtiv  ja  produktiivseim  ​Anton  Starkopf 
(1889-1966), keda võis ka pärast 20-ndaid selgelt ekspressionistlikuks skulptoriks pidada.  
 
Graafik   ​ Eduard   Viiralt  ​(1898-1954)  õppis  20-ndatel  stipendaadina  Dresdenis  ja  elas  hiljem 
Pariisis.  Viiralti  loomingu  mitmekülgsus  oli  ületamatu  nii  sisuliselt  kui  tehniliselt.  20-ndatel 
domineeris  Viiralti  loomingus  suurlinna  pahederohke  elu  kujutamine  ja  tihti  sünge,  isegi 
apokalüptiline  meeleolu.  Viiralti  kuuslamad  teosed  tema  1930.  aastate   alguseni   kestnud 
loominguperioodist  on  sügavtrükitehnikas  teostatud  “ Kabaree ”  ja  “Põrgu”,  aga  ka   illustratsioonid  
“Usuõpetuse lugemikule” ja Juhan Jaigi “Võrumaa juttudele”.  
 
1930. aastatel toimus
 
Viiralti
 
 loomingus murrang ning tema
 
suhtumine
 
  loodusesse  ja inimestesse oli 
muutunud  rahulikult  vaatlevaks,  austavaks  ja  südamlikuks.  Joonistuse  ja  trükigraafika  tehnikate 
 
Table of Contents 
1.1. KUNST 18. SAJ LÕPUST 19. SAJ LÕPUNI
1 
2.2. 19. JA 20. SAJANDI VAHETUSE KUNST
7 
3.KUNST 1905-1910 - MURRANGUAASTAD
9 
4. KUNST ISESEISVAS EESTIS 1919-1940
12 
5.KUNST II MAAILMASÕJA AJAL
16 
6.EESTI KUNST STALINISMI VÕIMUSES 1944-1955
19 
7.SULA JA ILLUSIOONID
35 
8.KAINENEMINE JA SKEPSIS 1960. AASTATE LÕPP 1970. AASTATE ALGUS
40 
9. „KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD“
43 
10. POSTMODERNISM JA MÜÜDID. AASTAD 1980-1990
47 
11. 1990. AASTAD EESTI KUNSTIS
49 
 
võimalusi  kasutas  ta  endise  või  koguni  kasvava  virtuooslikkusega,  kuid  ekspressiivne  teravus  ja 
nurgelisus asendusid pehmema ning maalilisema, loodust jäljendavama joone- ja vormikäsitlusega.  
 
 
 
Joonis .... Eduard Viiralti “Kabaree” 1931 ja “Lamav Tiiger ” 1937 
5.
 
 
 
KUNST II MAAILMASÕJA AJAL 
 
 
5.1. Nõukogude okupatsioon  
 
1939. aasta sügisel surus Nõukogude Liit Eestile peale baaside lepingu ja 1940. aasta 17. juunil 
okupeeris riigi. 
 
Kunsti vallas oli okupantide esmaseks eesmärgiks kindlustada kunstnike lojaalsus ja rahustada 
rahvast kunstielu õitsegu näitamisega. Seetõttu oldi mujal Nõukogude Liidus selleks ajaks juba 
ainuvalitsevaks ja kohustuslikuks saanud sotsialistliku realismi juurutamisega Eestis esialgu üsna 
ettevaatlik.  
 
Uue võimu esimeste ettevõtmiste hulka kuulus kunstnike üle-eestilise organisatsiooni loomise 
katse. Moodustati ​Kunstnike Liidu organiseerimistoimkond​, mille esimeheks sai Juhan Nõmmik, 
aseesimeheks Eduard Viiralt ning sekretärideks Adamson-Eric ja Kaarel Liimand. 
 
Väga andekas ja auahne kunstnik ​Adamson-Eric​, keda oli kibestanud vabariigiaegne süüdistus 
kunstnikudiplomi puudumises, püüsid okupantide abiga ilmselt võita Eesti kunstielus juhtivat kohta, 
mis tal ajutiselt ka õnnestus. ​Andrus Johani ​ oli nähtavasti üks uue võimu tõismeelseid toetajaid. 
Mõlemad kunstnikud kasutasid poliitilise sisuga oma 1930. aastate stiili, Adamson-Eric 
hilisimpressionismi, Johani lopsakat, maalilist realsimi.  
 
Pilti! 
 
 
 
 
5.2. Saksa okupatsioon 
 
1941. aastal algas Eestis Saksa okupatsioon. Eestlased, kes olis sakslastelt lootnud abi Eesti 
iseseisvuse taastamiseks, pidid varsti pettuma. 
 
 
Table of Contents 
1.1. KUNST 18. SAJ LÕPUST 19. SAJ LÕPUNI
1 
2.2. 19. JA 20. SAJANDI VAHETUSE KUNST
7 
3.KUNST 1905-1910 - MURRANGUAASTAD
9 
4. KUNST ISESEISVAS EESTIS 1919-1940
12 
5.KUNST II MAAILMASÕJA AJAL
16 
6.EESTI KUNST STALINISMI VÕIMUSES 1944-1955
19 
7.SULA JA ILLUSIOONID
35 
8.KAINENEMINE JA SKEPSIS 1960. AASTATE LÕPP 1970. AASTATE ALGUS
40 
9. „KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD“
43 
10. POSTMODERNISM JA MÜÜDID. AASTAD 1980-1990
47 
11. 1990. AASTAD EESTI KUNSTIS
49 
 
Eesti kunstiajaloo seisukohalt on oluline, et Saksamaa poolt okupeeritud Eestis oli 
natsionaalsotsialistliku kunstiideoloogia mõju eesti kunstnikele palju väiksem kui sotsrealismi mõju 
Venemaal töötanud eesti kunstnikele.  
 
1941-1944 oli Eestis väga vilgas kunstielu, toimus palju näitusi, avaldati rohkesti kunstikriitikat ja 
õitses kunstiturg. Stiililiselt kestis edasi 1930. aastate laad, mis omandas lisaks esteetilisele ka 
poliitilise tähenduse. Siiski olid kunstnike mõtted ja meeleolud teistsugused kui varem, Eesti maa ja 
rahva saatus paistis masendavana, kui mitte lausa meeleheitlikuna. Teisalt olid katkenud 1940. 
aastal sidemed Läänemaailmaga ja Eesti jäi täielikult äralõigatuks demokraatlike maade kunsti 
arengust ligi paarikümneks aastaks.  
 
Kõige veenvamalt suutsid ajastu süngust väljendada maalilist ilu reetmata ​Johannes Greenberg, 
Elmar Kits ​ ja ​Endel Kõks​. Mõned kunstnikud keskendusid täätava eestlase kujutamisele, nagu 
nähes selles rahva püsimajäämise tagatist - ​Eerik Haamer, Johannes Võerahansu ​ja ​Richard 
Uutmaa​. 
 
 
 
 
 
 
Joonis ..... Johannes Greenberg “ Melanhoolia ” ja Johannes Võerahansu “Külaeided vestlemas” 
1941 
 
Saksa okupatsiooni ajal oli õitsenga ka eesti graafikas. Mitmed ​Eduard Viiralt​i graafilised lehed 
muutusid suure üldistusjõuga sümboliteks väljendades ajastu ärevust ja traagikat, aga ka usku Eesti 
püsimisse. 
 
 
 
Joonis.... Eduard Viiralti graafilised lehed “Eesti neiu” 1942 ja “Viljandi Maastik” 1943 
 
 
Poliitiline terror tabas mitmeid kunstnikke väga raskelt mõlemal okupatsiooniperioodil. 
6.
 
 
Table of Contents 
1.1. KUNST 18. SAJ LÕPUST 19. SAJ LÕPUNI
1 
2.2. 19. JA 20. SAJANDI VAHETUSE KUNST
7 
3.KUNST 1905-1910 - MURRANGUAASTAD
9 
4. KUNST ISESEISVAS EESTIS 1919-1940
12 
5.KUNST II MAAILMASÕJA AJAL
16 
6.EESTI KUNST STALINISMI VÕIMUSES 1944-1955
19 
7.SULA JA ILLUSIOONID
35 
8.KAINENEMINE JA SKEPSIS 1960. AASTATE LÕPP 1970. AASTATE ALGUS
40 
9. „KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD“
43 
10. POSTMODERNISM JA MÜÜDID. AASTAD 1980-1990
47 
11. 1990. AASTAD EESTI KUNSTIS
49 
 
EESTI KUNST STALINISMI VÕIMUSES 1944-1955 
 
Eesti uuema kunstiajaloo süngeim periood koosneb kahest ebavõrdsest osast. Esimene vältas umbes
 
 
kolm  esimest  aastat,  mille  jooksul  vaimne  ja adimnistratiivne surve oli veel suhteliselt mõõdukas. 
Teine algas 1948. aasta paiku kiiresti tugevneva ja ühe jõhkrama  survega ,
 
 mis saavutas
 
maksimumi
 
 
1950. aastal ja jätkus peaaegu muutusteta veel paar aastat pärast diktaatori surma. 
 
Juba  1944.  aasta  lõpul  algas  eesti  kunstnike  arvelevõtmine ja organiseerimine NSV Liidu reeglite 
kohaselt. Võimude ilmne eesmärk oli
 
maha
 
 suruda kunstnike isikupära, mida
 
 nimetati “kodanlikuks
 
 
individualismiks”, ja sundida kunstnikke järgima üleliidulisi eeskujusid . 
 
Eestisse  jäänud  kunstnike  esimeste  sõjajärgsete  aastate  looming  oli  vähe muutunud. 1930. aastate 
lõpul  kujunenud  käekiri  püsis.  Tööteema  maalimisega  jätkasid  Johannes  Võerahansu,  Richard 
Uutmaa  ja Lepo  Mikko , maastikega Aleksander Vardi, lilledega Kristjan Teder ja Elmar Kits ning 
portreedega Voldemar Väli. 
 
Venemaa-kogemusega  kunstnike  loomingus  olid  nõukogulik   temaatika   ja  stiil  silmatorkavamad. 
Kõige mesterlikum neist oli ​ Evald Okas. 
 
Okupatsioonivõim  tellis  kunstnikelt  mitmeid  monumentaaltöid.  ​Enn  Roos  ja  ​Arnold   Alas   lõid 
1947.  aastal  nn  vabastajate  monumendi  Tallinnas,  hiljem  rohkem tuntud “Pronkssõduri” nime all. 
Barokliku  toretsev  ja  illusionistlik  ajastu  maitse  mälestusmärk  on  ​Evald Okas​e, ​Elmar Kits​e ja 
Richard Sagrits​a laemaal “Estonia” teatrisaalis. 
 
 
 
 
 
 
Joonis  .....  Enn   Roosi   ja  Arnold  Alase  “Tallinna  vabastajate  monument”  1947,  fragment  Evald 
Okase , Elmar Kitse ja Richard Sagritsa laemaalist “Estonia” teatrisaalis 1947.  
 
 
Moskva   surve  tugevnes  järk-järgult  ning  kriitika  läks  kurjemaks  ja  isiklikumaks.  Alates  1948. 
aastast  võib  rääkida  uue,  jäigema  kultuuripoliitika  algusest  eestis.  Sai  selgeks,  et  Moskva  ei  talu 
enam  mingit  kohalikku  omapära,  Eestis  hakati  looma  kolhoose  ja painutama kultuuri üleliiduliste 
mallide  järgi. Kõigis loomingulistes liitudes toimusid “puhastused” ja heideti välja enam paremaid 
kunstnikke,  keda  süüdistati  formalismis,  natsionalismis  või  lihtsalt  “loomingulises  passiivsuses”. 
Formalismisüüdistuseks  piisas  vaid  impressionismihõngulisest  koloriidist  või  pisut  vabama  käega 
tehtud joonistustest. Sellist süüdistust sai aga esitada paaegu kõigile eesti kunstnikele.  
 
Kunstnike  Liidu  liikmete  tavaliseks  karistuseks  oli väljaheitmine, mis tegi võimatuks kunstnikuna 
töötamise.  Tüüpiline  stalinistlikule  terrorile  oli  see, et  kohtunikud  muutusid ise varsti süüalusteks. 
Adamson-Eric  kaotas  kõik oma ametikohad, tiitlid ja  autasud  ning läks jalatsivabrikusse tööliseks. 
Anton  Sarkopf  pages  Moskvasse, kus sai oma noorepõlvesõbrast sotsrealistliku skulptori abilisena 
stanilismiperioodi  üle  elada. Johannes Greenbergi viisid mõnitused ja töövõimalustest ilmajätmine 
enesetapuni.  Paljude  juba  surnud  kunstnike  looming  kuulutati  samuti  formalistlikuks  ja  nende 
teosed eemaldati muuseumide ekspositsioonidest. 
 
 
Table of Contents 
1.1. KUNST 18. SAJ LÕPUST 19. SAJ LÕPUNI
1 
2.2. 19. JA 20. SAJANDI VAHETUSE KUNST
7 
3.KUNST 1905-1910 - MURRANGUAASTAD
9 
4. KUNST ISESEISVAS EESTIS 1919-1940
12 
5.KUNST II MAAILMASÕJA AJAL
16 
6.EESTI KUNST STALINISMI VÕIMUSES 1944-1955
19 
7.SULA JA ILLUSIOONID
35 
8.KAINENEMINE JA SKEPSIS 1960. AASTATE LÕPP 1970. AASTATE ALGUS
40 
9. „KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD“
43 
10. POSTMODERNISM JA MÜÜDID. AASTAD 1980-1990
47 
11. 1990. AASTAD EESTI KUNSTIS
49 
 
1950.  aastal  toimusid  jõhkrad   reformid   kunstihariduses.  Kõrgem   kunstiharidus   koondati  Tallinna. 
Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituuti ​( ERKI ) kustsuti  juhtima  Friedrich
 
 Leht, venestunud
 
eestlane,
 
 
kes 1920. aastail oli Venemaal silma paistnud sealse avangardi ühe lämmatajana.  
 
Kunstnikud, kes “ puhastuse ” üle elasid, pidid oma isikupära maha suruma ja hakkama püüdlikult 
jäljendama realismi nõukogulikku varianti . Järjekindla sotsrealismi esikteoseks võib pidada ​ Oskar  
Raunam​i maali “Eesti punakaartlased Rakvere lähistel 1918. aastal” (1948). Õõnsalt lavastuslikud 
propagandaskeemid ja igava naturalistliku teostusea on ​Roman Treumann​i ja ​Viktor Karrus​e 
“Traktoristide üleskutse sotsialistlikuks võistluseks” !1951), Karruse “Vilja riigile” (1953), 
Richard Sagrits​a ja ​Leppo Mikko​ “Esimene vagu kolhoosipõllul” (1951). Kindlama käega maalis 
sotsrealistlikke pilte Leningradi Kunstide Akadeemia haridusega ​Ilmar Kimm ​. 
 
Joonis ..... R. Treumanni ja
  V.
  Karruse
 
“Traktoristide
 
üleskutse
 
sotsialistlikuks
 
võistluseks”
 
 
1951 ja V. Karruse “Vilja riigile” 1951 
 
 
Suur tagasilöök tabas ka  graafikakunsti .  Graafikud  said tööd ja
  leiba
 
peamiselt
 
raamatute
 
 
illustreerimisest,  milles  valitses  kuiv,   hallide   toonidega  joonistatud  naturalistlik 
olustikukujutus.  Kõige  silmapaistvam  illustraarija  oli ​Günther Reidorff​, kelle joonistatud 
pildid  A.  Puškini  “Muinasjuttudele”  (1949),  aga  eriti  F.  R.  Kreutzwaldi  “Eesti  rahva 
ennemuistsetele juttudele” (1951) on püsiva väärtusega.  
 
 
 
Joons  ....  G.  Reindorffi   illustratsioon   A.  Puškini  “Muinasjuttudele”  ja  illustratsioon 
“Paristaja-poeg  ja   Vanapagan ”  F.  R.  Kreutzwaldi  teosele  “Eesti  rahva   ennemuistsed  
jutud” 
7.
 
 
Table of Contents 
1.1. KUNST 18. SAJ LÕPUST 19. SAJ LÕPUNI
1 
2.2. 19. JA 20. SAJANDI VAHETUSE KUNST
7 
3.KUNST 1905-1910 - MURRANGUAASTAD
9 
4. KUNST ISESEISVAS EESTIS 1919-1940
12 
5.KUNST II MAAILMASÕJA AJAL
16 
6.EESTI KUNST STALINISMI VÕIMUSES 1944-1955
19 
7.SULA JA ILLUSIOONID
35 
8.KAINENEMINE JA SKEPSIS 1960. AASTATE LÕPP 1970. AASTATE ALGUS
40 
9. „KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD“
43 
10. POSTMODERNISM JA MÜÜDID. AASTAD 1980-1990
47 
11. 1990. AASTAD EESTI KUNSTIS
49 
 
SULA JA ILLUSIOONID 
 
Aastakümmet  1955-1965  võib  eesti  kunsti  nimetada  sula  ja  illusioonide  ajaks,  millesse   mahtus  
traditsioonide  taastamine  ja   uuenduste   algus,  kunstielu   koondamine   Tallinna,  eesti  kunsti 
kaitsemehhanismi  kujunemine  ning  sõjajärgse  avangardi  algus.  Siit  algas  selle  kinnise  mudeli 
areng, mida nimetame sõjajärgseks eesti kunstiks.  
 
Aega  alates  1955.  aastast  võib  nimetada  ka  sotsialistliku  realismi  kui  väga  ühtse  kanoonilise 
kujutusviisi  lagunemise  alguseks.  Muidugi  ei  kadunud  nõukogulik  mõtteviis   kuhugi ,  ta  võttis 
hoopis  laiemad  ja  ebamäärasemad  vormid  ja  transformeerunud  kujul  suunas  ideoloogiliselt  eesti 
kunsti 1980. aastate lõpuni.  
 
1950.  aastate  II  poolel  toimus ühelt poolt teatud  majanduskasv  ning  elustandardi  tõus, mida saatis 
televisiooniajastu ja kuulus teaduslik-tehniline revolutsioon. Samas
 
 algas eriline kampaania
 
moodsa
 
 
kunsti  vastu.  Lootus  vabanemisele  hakkab  lõplikult  kaduma  ning  piirid  ümber  Eesti  sulguvad 
täielikult.  
 
Oluline  sündmus  aastakümnel,  mis avaldab eesti kunstnikele tugevat mõju ja aitas konkretiseerida 
ettekujutust uuest, oli 1957. aastal Moskvas toimunud ülemaailmne
 
 noorsoofestival.  Esimest korda 
oli  noortel  eesti  kuntnikel  näha   ilminguid   moodsast  kunstist  tegevuses.  ​Action painting  ja sealt 
edasi  maalikunsti  iseloomustav  dekoratiivismi  ilmingud  pärinevad  just  sealt.  Viimase  peamiseks 
informatiivseks  allikaks  oli  Saksa  ​DV  “​Bildende  Kunst​”​,  milles  viidati   kaudselt   ja  vihjamisi 
maailmas  toimuvale.  Eesti  maalikunstnikele  jäi  oluliseks  vastanduda  ja  mitte  omaks  võtta  liidus 
peasunnitud suundi.  
 
 
 
Sel perioodil suurenes lõhe Tallinna ja Tartu  koolkondade
 
 vahel. Uus
 
lipulaev
 
 ​ERKI ​–
  Eesti
 
 Riiklik 
Kunsti Instituut, katkestati vanade tradistisoonide edasikandmine. Teadlikult püüdes lõhkuda Tartu
 
 
kui  Eesti  kultuuri  keskuse  olemust.Mis  vastupidieslt  ootustele  lõi  vanast  “Pallasest”  omamoodu 
jumalikkustamise  objekti.  Uus  algus  taaselustas  eestiaegset  kultuuri  ja  uus  põlvkond  otsis  uusi 
suundi ja uut moodi eneseväljendus võimalusi.  
 
1960. aasta teist poolt on Ene Lamp kirjeldanud kui dekoratismi ,järelimpressionismi
 
segunemisest
 
 
ja sellest väljakasvanud romantismi ajajärguks.  
 
Omamoodi  huvitav  on  kuidas  tähtsa  rolli  haarab  uuenduste  rakendamises   tarbekunst ,  mida 
ideoloogiline  kontroll  sedavõrd  ei  puuduta.  Uute  vormide  kasutuselevõttu  põhjendatakse  uute 
materjalide  kasutusspetsiifikaga.  Kõrge  tehniline  tase  võimaldab  Eesti  tarbekunstnikel  osaleda 
paljudel  näitustel  ja  praktikatel  välismaal.  1958  osaleb   Helene   Kuma   UNESCO   stipendiaadina 
pikemat  aega  lääneriikides.  Metallehistöö  ja   keraamika   viljeledes  paistsid  silma:     Aivi   Raadik, 
Lilian Linnaks, Anu Ivask , Luule Kormasova, Tiiu Lass , Esta Voss.  
 
1960ndatel  kujunes  välja  ​Eesti  kunsti  pealiin​.  Selle  kujunemist  saab  jälgida  just  sula-aegses 
keskkonnas  kasutatud  “eesti  kunsti  iseloomujoonte”  rakendamises  ​kaitsemehhanismi​na,  see  on 
omapäraste  koloriidi  tunnetuse,  vormitaju,  diskreetuse  ja  selgete vormide kasutamine püüdes igav 
võimalikul moel vastandus sotsialistlikule realismile. Seda näeb nii kujutavas-, kui tarbekunstis.  
  
Tartus  toimus  Pallase  väärtuste  juurde  tagasi  pöördumine,  kus  paljud  kunstnikud  eirasid  täiesti 
ettekirjutusi  ja  lõuendil  leidis  oma  koha   taaskord    artistlik    spontaansus .  Vastandina  akadeemilises 
koolkonnas  kohustuslik   formalism .  Mentaalne   vabanemine   sai  osaks  ka  vangilaagrist  naasvatele 
omaaegsetele  sõpruskond  kunstitudengitele,  kes  1956  aastast  jätkas  kõrvuti   tegutsemist   ja 
eneseotsinguid.  1960.  Sügisel  tartu  VIII   Keskkoolis   toimunud  Ülo  Soosteri  vaimse  juhtimise  all 
korraldatus  näitus   Valve   Janovi,   Silvia   Jõgeveri,   Kaja   Kärneri,  Valrus  Okase,  Lembit  Saartsi, 
Lüüdia Vallimäe-Margi ja  Heldur  Viirese osavõtul esitas ilmekalt erinevaid
 
 suundi stiilis ja
  vormis.
 
 
Tartlastele  on  eriti  iseloomulik  kapseldumine  oma  tegevustesse,  mida  võibki  kirjeldada  kui 
metafüüsilise  ruumi,  oma   individualism ,  unenäolise  veidruse,  romantismi  ja  äärelinna   ajatu  
atmosfääriga.  
  
Joonis..... Kaja Kärner Lõuna Eesti maastik 
 
Table of Contents 
1.1. KUNST 18. SAJ LÕPUST 19. SAJ LÕPUNI
1 
2.2. 19. JA 20. SAJANDI VAHETUSE KUNST
7 
3.KUNST 1905-1910 - MURRANGUAASTAD
9 
4. KUNST ISESEISVAS EESTIS 1919-1940
12 
5.KUNST II MAAILMASÕJA AJAL
16 
6.EESTI KUNST STALINISMI VÕIMUSES 1944-1955
19 
7.SULA JA ILLUSIOONID
35 
8.KAINENEMINE JA SKEPSIS 1960. AASTATE LÕPP 1970. AASTATE ALGUS
40 
9. „KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD“
43 
10. POSTMODERNISM JA MÜÜDID. AASTAD 1980-1990
47 
11. 1990. AASTAD EESTI KUNSTIS
49 
 
Püütakse  veel  vältida  kosmoseajastuga  kaasaminemist  ja  eelistatakse  panoraamseid 
maastikuvaateid. 
Silmapiiri  avardavad  komandeeringud  Liidu  eksootilistesse  paikadesse  on 
jäädvustatud  näiteks  Ilmar  Malini  Kesk- Aasia   või   Kaljo    Polli   Kamtsatka  tööd. 
Pallase 
ümmardamine  sai  Tartlastele  ideoloogiliseks  taksituseks  uute  suundade  katsetusel  ja  arenemisel. 
Erandina Ilmar Malin, kes ERKI lõpetajana pälvis tiitli kui Tartu rahutuim hing. 
  
Joonis .... Ilmar Malin Ema Lasega  
 
Omamoodi  ajastu  kangelane  ​Ülo  Sooster , ​kes kodanliku natsionalismi süüdistustega 1949 Tartus 
arreteeriti,  ei  naasnudki  pärast  vabanemist  1956   Tartusse   vaid  jäi  elama  Moskvasse.  Omamoodi 
kontaktlüliks vanadele Tartu tuttavatele ja
  aktiivne
 
 tegelane Moskva elavas
 
 alternatiivses kunstielus
 
 
sai  temast  mõnes  valdkonnas  eesti  kunstielu  “ärataja”. Sooster osales ka 1962 Moskvas toimunud 
Maneezi  näitusel,  mida  külastas   Nikita   Hruśtśov  ja mille otsese tagajärjena algas abstraktsionismi 
vastane kampaania .NSV Liidus, suurendades kääre ametliku ja põrandaaluse kunsti vahel. 
 
Tallinna  defineerivad  aktiivse  kunstikeskusena  sel  perioodil  1957-59  ERKI  lõpetanud  graafikud, 
näiteks  Henri  Laretei,  Peeter  Ulas,   Herald   Eelma,  Evi   Tihemets ,  Henno   Arrak ,  Kaljo  Põllu, 
maalijad    Olav    Maran ,   Henn    Roode ,  Enn  Põldroos,  Nikolai  Kormaśov  –  lõhkudes  ja   otsides   uusi 
vorme, iga hinna eest vältides realism ilminguid. 
 
Üldistatud   ekspressionism   leidis  graafikas  väljendust  populaarses  linooli-  ja  puulõiketehnikas. 
Vormides   peitud  pigem  tahumatu  väljendusrikkus  kui  detailne  võlu. Tähelepanu väärsed on selles 
perioodis   Peeter  Ulase  loodud  uued  reaalse/  abstraktsiooni  süsteemid  ja  Herald Eelma sümboolse 
esemelikkuse ja rahvusromantiline temaatika. 
  
 
 
Joonis ..... Peeter Ulas „Pilved maastikul “ 
Elavnes arutlus kunstis ​abstraktsuse ​üle, peamaiselt käsitleti
 
seda
 
 ajakirjas „Noorus“.
 
Näiteks
 
1966
 
 
Olav  Marani  tutvustus  enda  ja  Henn  Roode  seisukohti  sel  teemal-  kus   abstraktsus   pole  eesmärk 
omaette   vaid  segu  kunsti  vaimse  olemuse  ja kujutatava natuuriga.  Abstraktsuse probleemistikuga 
tegeleb  süstemaatilisemalt Henn Roode ja vormis Lepo Mikko.  
 
Märke  muutustest  sai  jälgida  läbi  aasta  noortenäituste  alates   1959 ,  kuni  abstraktsionismi  vastase 
kampaania  haripunktini  1964.  Suurim  abstraktse  kunsti  väljaastumine  toimus  siiski aasta 1966. A 
noortenäitusel, kus kohtusid kaks põlvkonda- Marani- aegsed ja ANK-i kunstnikud.  
 
ANK´64  oli  rühmitus  noori  kunstnike,  kes  alustasid  õpinguid  ERKI-s  aastail 1961-62 ja kasvasid 
silmapaistvateks kunstnikeks. Vaimse juhi Tõnis  Vindi  suunamisel oldi küll ideoloogiliselt avatud, 
kuid  vastandati  end sotsrealismile, mitmekihilises esteetilises mõtlemises esines tugevaid mõjutusi 
nii   Joan   Mirolt,  opkunstist,  kui  jaapani  kunstist.  Tegeleti  sürrealismi,  alateadvuse  tähendlikuse, 
korra ja kaose vahekorra jms. uurimisega.  
 
Kuigi  maal   kandis   uuenduste  liidri  rolli,  toimusid  need  sarnaselt  ka  teistes  valdkondades. 
Skulptuuris  võeti  samuti kasutusele uusi materjale ja tehnikaid nagu  alumiinium , teras ja  keevitus . 
Värskena  mõjusid  nii  tolleaegsed  lähenemisvõtted  (nt  Kristjan  Raua  monument)  kui  näituse 
asukohad. Tegutsevatest kunstnikest tuleb ära markida Anton Starkopf, Edgar Viires, Olav Männi. 
 
Rangetest  ideoloogilistest  ettekirjutustest  vabanemiseks  kasutati  ka  naivismi.  Ühelt  poolt  on 
lihtsameelne   lähenemisele  moodsale  kunstile  omane,  teiselt  oli  see  võimalus  vastu  töötada 
tehnokraatlikule arengule ja lihtsalt keskenduda individuaalsetele teemadele. Heaks näiteks Lembit 
Sarapuu pikakaelalised naised. 
 
Kokkuvõtteks  sulaperioodi  temaatikas  tehnikast  olenemata  saab  rääkida  źanripiiride  kadumisest, 
teemade sulamisest, mänge nii vormis kui värvis, 
 
Arhitektuuris  mõisteti  aastal  1955  ametlikult  hukka  nn  „liialduste  periood“.  Alles  jäi  tehniliselt 
aegunud  ja  igav  „nõukogude  funtsionalism“.  Lubadustega  kogu  NSV  elanikkond  varustada 
korteritega  arendati  standartsete  modernistlike  paneelmajade  ideed.  Tekkis  nähtus  nagu  kunstide 
 
Table of Contents 
1.1. KUNST 18. SAJ LÕPUST 19. SAJ LÕPUNI
1 
2.2. 19. JA 20. SAJANDI VAHETUSE KUNST
7 
3.KUNST 1905-1910 - MURRANGUAASTAD
9 
4. KUNST ISESEISVAS EESTIS 1919-1940
12 
5.KUNST II MAAILMASÕJA AJAL
16 
6.EESTI KUNST STALINISMI VÕIMUSES 1944-1955
19 
7.SULA JA ILLUSIOONID
35 
8.KAINENEMINE JA SKEPSIS 1960. AASTATE LÕPP 1970. AASTATE ALGUS
40 
9. „KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD“
43 
10. POSTMODERNISM JA MÜÜDID. AASTAD 1980-1990
47 
11. 1990. AASTAD EESTI KUNSTIS
49 
 
süstees.  Kus  lihtsustatud uue  tehnoloogia  ja materjalidega loodud lihtsat vormi hakkas kaunistama 
teiste valdkondade teoses. Majadel hakati kasutama seinamaalinguid, freskosid, reljeefe jms. 
 
Modernism   oli  osalt  eestiaegse   funktsionalismi   taaselustus,  seda  varemalt  kasutanud  arhitektide 
poolt  või  nn.  uus  ameerikalik  rahvusvaheline  stiil  ning   skandinaavia   pärane  orgaaniline  stiil. 
Esimene  headeks  näideteks  Tallinna  Laululava,  Kino  „ Kosmos “,  Eestimaa  Kommunistliku  Partei 
Keskkomitee   hoone,  Eesti  Raadio  maja  ja  „Viru“   hotell .  Orgaanilise  stiili  madalad  klaasaknad 
paistavad  silma  näiteks  Tallinna  Lillepaviljonis,   Kurtna   Linnukasvatuse  Katsejaama  keskus, 
Rannamõisa kohvik „Merepiiga“ ja selle sarnased.  
  
1959 alustati vabaplaneeringuga elamurajooni ehitust Mustamäel, mille puhul
 
 avastati aastaks
 
1962
 
 
,et sellist igavat elukeskkonda tuleks ilmestada näiteks maalidega majaotstel. 
„Kunstide  sünteesil“  mõju  oli  Liidupoliitikale  omaselt  tagasilöögiga.  Kuna  heakskiidetud 
arhitektuur oli stiililt moderne, pidi moderne olema ka sünteesitav kujutav
 
 kunst. Mart Port
 
kirjutas
 
 
1961  aastal  ette,  et  arhitektuur  ja  kunst  peavad  olema  stiililiselt  ühtsed,  ühtselt  arusaadavad, 
kompositsiooniliselt selged, lakoonilised, üldistatud vormi, materjali ja
  tehnika
 
kooskõlaga.
 
Vältida
 
 
tuli  sümboolikat,  paljusõnalisust,  illusionismi.  Eesti  abstraktionistid  kasutasid  neid  loosungeid 
sulandudes  just  arhitektuuri   varjus   avalikusse  saades  NSV  Liidu  üldsuselt  endiselt  kodanliku 
formalismi hinnagu. 
 
8.
 
 
 
KAINENEMINE JA SKEPSIS 1960. AASTATE LÕPP 1970. AASTATE ALGUS 
 
 
 
Ebaloomulikult  sotsrealismi  juures  seisma  jäänud  Eesti  kunstiareng,  jõudis  60.ndate  lõpul  uuesti 
muu  Euroopaga  järjele,  sulandudes  modrenismi  vooga  loomulikult.  Abtsrtaktsionismis,hoiduti 
üldiselt  sotsiaalsetest  ja 
päevapoliitilistest  teemades,  keskenduti  olemuse  tunnetamisele  ja 
alateadvuse  rollile  kunstis.  Kas  tegemist  võiks  olla  eesti  avangrdi  perioodiga  on  siiski  küsitav. 
Eestisse  jõudsis  maailmas  toimuvate  kuldsete  kuuekümnendate  ilmingud  selle  kümnendi  lõpul  ja 
ajalukku jäi pigem periood kuldsed seitmekümnendad.  
 
Maailmas  toimusid  suured  muutused-  tehnoloogia  areng  ja  elukorralduse  muutmine  tõid  kaasa  ta 
pöörased   arengud   kunstis.  Duchampi  purskkaevu  taustal  lõpetas   60ndate   lõpul  moderismi  ajastu 
Joseph  Kosuthi  artikkel  “​Art After Philosophy​” Küsimuse püstitus: Miks ma olen  kunstiteos  ? 
Lõpetas edasise küsimise kunsti tähenduse osas . Konseptualism,
 
 op- ja  popkunst   ning  minimalism
 
 
alustasid  võidukäiku   Muutustega   ühiskonnas  muutus  ka  kunsti  roll  tavainimese  elus,  visuaalne 
keskkond  ja  mugavuse  kasvades  mõttelaad.  Üllataval  kombel  on  just  mõtelaadi  sarnane  areng 
samane  nii   raudse   eesriide  ühel  kui  teisel  pool.   Andy   Warholi  supipott  jäi  liidukodanikule  veel 
võõraks  ja   keelatuks ,  kuid  vaimne  vabanemisne  on  märgatav  sõjajärgselt  sündinud  põlvkonna 
uuenduslikus lähenemises, mis ei seisnenud enam vana asja värskendamises.  
 
NSV  Liidu  poliitika  tegi  küll  mis  võimalik,  et  peatada  ja  hallata  lääneprovintidesse  imbunud 
läänekultuuri mõjusid, blokeerides kunsti ja
  ühiskonna
 
 dialoogi, kuidas aga
 
võimalik.
 
 Sellegipoolest 
oli  Tartu  Ülikooli  kunstikabineti  juures  kasvanud  kunstirühmitus  “​ Visarid ​”  näiteks NewYorgis 
toimuvaga  võrdselt  popp . Kaljo Põllu käe all studeerinud tudengid korraldasid 13 aasta jooksul 47 
näitust, tõlkisid ja levitsaid temaatiklist kirjandust läänest. Selle loomuliku tulemusenad koondusid 
Lembit Karu, Peeter Lukats,
 
Kaljo
 
Põllu,
 
  Jaak Olep,
 
  Rein  Tammik, Enn
 
 Tegova, Peeter
 
 Urbla, Asta
 
 
Põldmäe,   Kaur   Alttoa,  Tomas  Raudam  ühisnimetaja alla “Visarid”. Aastatel 1068-1972 korraldati 
seitse  ühisnäitust.  Visarid  kui  Tartu  rahulolematud  täitsid  lünga  Tartu  kunstielu  madalseisus, 
põletades  sealse  konservatiivsuse  müüdi,  rühmitus  sündis  peamiselt  trotsist  vabariikliku 
ülevaatenäituselt  tagasilükatud  tööde  põhjal.  Stiilise  ühtsuse  asemel  tegutsesid  Visarid  küll  alles 
hiljem manifesteeritud printsiipide alusel, mis rõhutsid iseseisvust läänekunstist ja kohaliku tasandi
 
 
olulisust,  sotsiaalset  arutelu  ja  võtab  printsiibiks  moderismi   utoopia .  Tegevus  vaibud,  kui 
 
Table of Contents 
1.1. KUNST 18. SAJ LÕPUST 19. SAJ LÕPUNI
1 
2.2. 19. JA 20. SAJANDI VAHETUSE KUNST
7 
3.KUNST 1905-1910 - MURRANGUAASTAD
9 
4. KUNST ISESEISVAS EESTIS 1919-1940
12 
5.KUNST II MAAILMASÕJA AJAL
16 
6.EESTI KUNST STALINISMI VÕIMUSES 1944-1955
19 
7.SULA JA ILLUSIOONID
35 
8.KAINENEMINE JA SKEPSIS 1960. AASTATE LÕPP 1970. AASTATE ALGUS
40 
9. „KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD“
43 
10. POSTMODERNISM JA MÜÜDID. AASTAD 1980-1990
47 
11. 1990. AASTAD EESTI KUNSTIS
49 
 
sõpruskond  ülikoolist  väljakasvas  ja  ülikooli  kunstikabinet  teadlikult  paigutati  keklinnast  eemale, 
kaotades järgjaskonna keskuse vaimu.  ​ Kaljo Põllu. Maae. 1977. Eesti Kunstimuuseum  
 
 
Tallinnas  tekkis  ERKI  sse  aastail  1966-1968  õppima   asunud   disainerite  ja  arhitektide  grpupist 
anarhismimaitseline  pop  kunsti  nähtus  ​ SOUP  69​. Esimene väljaastumine toimus  Ando  Keskkülal, 
Andres  Toltsil,   Leonhard   Lapinil  ,  Ülevi  Eljandil  ja  Gunnar  Meieril  “Pegasuse”  kohvikus  aastal 
1969. Ühiselt rühmitusena ei tegutsetud, kui samaaegselt mässumeelsete uute ideede levitamine on 
Eesti  kunstiajaloos  astmeks  uue  kultuuri  tekkele.  Läbianalüüsimata  krtiitika ja vastanduv värskus, 
küüniline  erapooletus
 
ja
  valmisesemete
 
 näituseruumi toomine, on  popkultuuri  loomulik
 
arenguetapp
 
 
Ameerika  ja  Inglismaa  samaaegse  arengu  alusel,  Nõukogude  Liidus  toimus  hiljem  mitmel  pool 
sarnane  stenaarium.  SOUP  liikumise  lemmik  väljenduvormiks  oli  moodne  ​happening​.  Neid 
korraöldati  nii  populaaretel  “Nooruse” ajakirja suvapäevadel, kui näiteks Pirita  rannal . Keskkonna 
kujundajate  proffessiooni  esinjdajate  meeleline  aktiivsus  tõi  kaasa  lisadimensiooni,  mille  mõju 
näeme otseselt ka tänases
 
päevas-
 
 70ndatel saavutasid
 
 paljud SOUPi
 
 tegelased läbimurde
 
 ühiskonna 
raamides  laiemalt.  ​Ando Keskküla liikumise ideoloogina tõi maalikunsti tehnoloogilisi  uuendusi  
näiteks  email -värvi ja aerograafi näol. ​Andres Toltsi ​kummalised
 
 vaikelud kasutasid  olukordi  tema 
ümber, uuendusena , rõhutades keskkonna fiktiivsust kasutas ta pilt-pildis võtet. ​Leonhard Lapini
 
 
dünaamiline  isiksus  katsetas  mitmel  rindel  nii  valdkonnas,  tehnikas  kui  stiilis.  Masinaajastu 
prohvetina otsis ta süsteemi ja uuris minimalismi olemust. ​ Ludmilla
 
 Siim ​panustas
 
  70ndate  alguses
 
 
suureformaadiliste  śuzeelt  ja  koloriidilt  uudse  lähenemisega  maaliseeria.  ​Sirje   Runge     jäi  sel 
perioodil  kindlaks  abtraktsele  stiilile.  Kunsti  ajalukku  juurde  leidsis  tee  ka  väljaspool 
kunstiharidusasutusi   astunud ,  näiteks  ​ Raul  Meel ​, kelle serigraafia ja tehniliste graafikute eepiline 
käsitlus tõi talle ka välismaiste kuraatorite positiivse tähelepanu. ​Jüri Okas
 
  mängis eri vormidega, 
maalis, tegevuskunsti teosed,  film , foto ja installatsioon, kirjendades edukalt olukorda tollases Eesti
 
 
 
 
kunstielus.  1960. Lõpul ilmusid eesti kunsti pilti ka esimesed ​kineetilised objektid​, esimest korda 
Kaarel Kurismaa ​ loomingus 1966 jätkas ta tööd nendega kuni  70ndate keskpaigani. 
 
Ühiskonnatasandil  toimuvates  keerulistes  progressis  tekkisid  käärid  kunsti  arengus  läänes  ja  siin. 
Avangard sai siin toimuma vaid üksikisiku tasandil, radikaatsus mahtus  senini
 
luatavuse
 
piiridesse .
 
 
Edasine  läänesuunal  liikumine  oli  tollaste  karmide  nõuete  juures,  aga  võimatu.  Eesti  noor  kunst 
jõudis  60-ndate  lõpul  konfliktini  ühiskonna  normidega.  Edasine  rünnak  oli  nii  rahvuslike 
arusaamade kui NSV
 
 liidu poliitika vastu,
 
 kus osalt astusti
 
 ka survemehhanismi teenistusse.
 
 Edasine 
kuldsete seitmekümnendate eesti kunsti areng oli hoopis midagi uut. 
  
Joonis..... Kaarel Kurismaa kineetiline skulptuur Tallinna Postimajas. 
 
 
Table of Contents 
1.1. KUNST 18. SAJ LÕPUST 19. SAJ LÕPUNI
1 
2.2. 19. JA 20. SAJANDI VAHETUSE KUNST
7 
3.KUNST 1905-1910 - MURRANGUAASTAD
9 
4. KUNST ISESEISVAS EESTIS 1919-1940
12 
5.KUNST II MAAILMASÕJA AJAL
16 
6.EESTI KUNST STALINISMI VÕIMUSES 1944-1955
19 
7.SULA JA ILLUSIOONID
35 
8.KAINENEMINE JA SKEPSIS 1960. AASTATE LÕPP 1970. AASTATE ALGUS
40 
9. „KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD“
43 
10. POSTMODERNISM JA MÜÜDID. AASTAD 1980-1990
47 
11. 1990. AASTAD EESTI KUNSTIS
49 
 
9. „KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD“ 
  
Hilinemisega  Eestisse  jõudnud   kuldne   kunstiperiood,  rõkkas  siin  juba  30ndatest  alanud  kasvuga, 
kus  küpsenud  kunstnikud  olid  oma  täiseaeg  ja  loomingu  kõrgperioodil.  Lisaks  sellele  hakkas  ka 
ametlik  kunstimaailm  soosima  noort  kunsti.  Kohtusid  NSV Liidu aegses kunstiloos pidevalt maid 
jaganud diskursused –
  liidu- eelne ,
 
 avangardistlik ja rahvuslik-konservatiivne. Samuti
 
 sulasid žanrite
 
 
piirid  –  maastikumaal  kaasajastus. Kohalikud graafikabiennaalid tõid Eestile Liiduvabariikide seas 
edumeelse  maine.  Läänes  levivatele  radikaalsetele  suundadele  otsitakse  kohalikku  kaunist  ja 
nõuetekohast  kuju.  Abrtaktne  kunst  leiab  väljundi  geomeetrilises  kunstis.  Kohalikust  kaosest  ja 
lohakusest kasva b pöörväärtusena puht esteetilise tagaajamine. 
1970. aastatel muutus kunsti sõna  kandjaks  almanahh „Kunst“. Mis
 
 teoretiseerimise ja
  kunstiajaloo
 
 
materjalide  vahele  pikkides,  püüdis  esitada  maksimaalselt  välismaist  materjali  ja  hoogu  anda 
kohalikele noortele. 
Kunstipoliitikas  ei  saanud  üle  Üleliiduline  Kunstnike  Liit  täielikult  peatada  siinseid  piiriüleseid 
mõjutusi  ja  tundus  toimivat  kokkulepe,  et  seda  tuleb vaid kohalikul tasandil hoida ja mitte mingil 
juhul  mujal  esitada.  Kohalik  Kunstnike  Liit  toitis  tublisti  selle  hingekirjas  olijaid.  Nimekirja 
pääsemiseks  pakiti  ka  oinad  lambanahka  ja  Moskva   silmis   oli  kõik  korras.   Niisiis   sai  näiteks  L. 
Lapinist liidu liige mitte graafikuna, ega maalijana vaid näituste korraldajana. 
Endiselt  puudus  moodsal  kunstil   dialoog   ühiskonnaga  laiemalt,  üks  esimesi  näituse  võimalusi 
selleks oli 1973 aasta
 
 Põllumajandus  Instituudi  ruumides
 
 toimunud ​Saku ´73.
 
​Üles
 
astusid
 
 seal juba 
väljakujunenud kunstnikena ANK esindajad Jüri Arrak, Malle Leis, Marju Mutsu,  Aili   Vint , Tõnis
 
 
Vint,  Silvi  Liiva,  Raul  Meel,  Mare  Vint,  Toomas  Vint,  Vello  Vinn  ja  SOUPist  Leonhard  Lapin. 
Sellele  järgnev  Harku´75  Mikrobioloogia  Instituudis  esindas  samuti  nende  kahe  rühmituse 
esindajaid, üldistatumalt oli esindatud pop- ja geomeetrilinekunst. 
 
 
Hüperrealismiga  rünnati  liidu   ametlikku   dekorativismi  kinkides  Eesti  kunstile  edaspidi  kindla 
imidž,  seda  kirjeldati  kui  külma,  intellektuaalset,  hoitud,   tehiskeskkonna   ja  urbanismi 
problemaatikat  käsitlev.  Eesti  oli  esimene  NSV  Liidus  kui   fotorealism   ametlikesse  näituse 
saalidesse lubati. 80. sai stiil juba hüüdnime slaidimaal ja oli oma uudsuse kaotanud. 
 
  
 
 
 
 
 Joonis ….​1983.​Ilmar Kruusamägi 
Kevadine koolivaheaeg  
 
  
Uut hoogu sai Tartu noorte kunstnike platvorm.
 
 Taaselustus kunstikabinet, Andres
 
 Kasemaa käe
 
all
   
ja  tegutses  eksperimentkaal  graafikaateljee  Mait  Vaitmaa  eestvedamisel.  Kammerlik  graafika  oli 
seal 70ate II poolel väga populaarne. 
Maal,  saab  küpse  kunsti  tugevaimaks  esindusvormiks,  millega  kajastatakse  uuendusi  ja  uudiseid. 
Kõrge tehniline taseme traditsioonilises tähenduses
 
leiame
 
Johannes
 
Võerahansu
 
 Aleksander Vardi, 
Lepo  Mikko  maalidelt.  Traditsioonilise  esteetika  esindavad  Olev   Subbi   maalid,  endiselt  aus  on 
portree Leili  Muuga  tööde näitel. Veel jääb sellesse perioodi Tiit Pääsikese, Kristiina Kaasiku,
 
 Jüri 
Palmi,  Uno  Roosvaldi,  Peeter  Mudisti,  Enn  Põldroosi,  Toomas  Vindi  ja  Evald  Okase  maalimise 
hiilgeaeg . 
Erilist  tähelepanu  1970.  aastates  vajab  ​graafika  –  kuna  Liidu  siseselt  ei  olnud  see  tehnika 
võrdväärselt  hinnatud  klassikalise  maali  või  monmumetnaalkunsti  kõrval,  puudusid  ka   karmid  
ettekirjutused   tehnika  vormis,  mis  andis  lõdvemad  piirid  eksperimenteerimiseks  ja 
vormimängudeks.  Eestis  sai  hoogu  graafikatriennaalide  korraldamine  alates  1968,  mille  mõju  ja 
tulemusena, hakati Eestit kutsuma graafikamaaks. 
Eelistati  klassikalisi  tehnikaid,  ja  üldiselt  iseloomustab  70date  algust  tehniliselt  kõrge  tase. 
Aktiivseimad  graafikud  Ilmar  Torn,  Allex  Kütt,  Evi  Tihemets,  Olev   Soans   ja  ka  Evald  Okas 
alustasid  graakikategevust  juba  eelmisel  kümnendil.  Aktiivselt  tegutsesid  ANKi  seltskonnast 
väljakasvanud nais graafikud Marju Muts, Silvi Liiva Naima Neidre. 
Kümnendi lõpus saab populaarsemaks fotorealism, ja kasutatakse rohkem serigraafia tehnikat  
 
Table of Contents 
1.1. KUNST 18. SAJ LÕPUST 19. SAJ LÕPUNI
1 
2.2. 19. JA 20. SAJANDI VAHETUSE KUNST
7 
3.KUNST 1905-1910 - MURRANGUAASTAD
9 
4. KUNST ISESEISVAS EESTIS 1919-1940
12 
5.KUNST II MAAILMASÕJA AJAL
16 
6.EESTI KUNST STALINISMI VÕIMUSES 1944-1955
19 
7.SULA JA ILLUSIOONID
35 
8.KAINENEMINE JA SKEPSIS 1960. AASTATE LÕPP 1970. AASTATE ALGUS
40 
9. „KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD“
43 
10. POSTMODERNISM JA MÜÜDID. AASTAD 1980-1990
47 
11. 1990. AASTAD EESTI KUNSTIS
49 
 
 
Joonis.... Ülo Emmus „Rautee I“ 
See  ajastu  on  rikastanud  eesti  kunstilugu mitmete andekate skulptoritega ja nende taiestega. Nagu 
Ülo Õuna „Isa ja Poeg“, Jaak Soansi A.H. Tammsaare ja K.J. Petersoni monumendid. 
Tarbekunstis  toimus  ideoloogiline  edasiminek  vaid  funktsiooni  ja  materjali  spetsiifika  kooskõlast 
vabama  käsitlusele.  Tekkis  näitusekunst,  omamoodi  tarbetu  tarbekunst.  Nahakunstist  sai  tänu Elo 
Järve proffesionaalsele panusele „Eesti ala“,
 
 tekstiilikunstis uued
 
 suunad tänu tehnoloogia arengule.
 
 
Keraamikas  tekkis  lahknevus  eesmärgipärasuse  ja  dekoratiivsuse  vahel  kõige  rohkem.  Uued 
materjalid äratavad suurema huvi ka ehtkunsti suunal. 
Arhitektuuris  toimus  kuldsel  kümnendil  samuti  oluline   karika   üle  andmine  vanadelt  tegijatelt 
noortele  vihastele.  Riiklike  Projekteerimisinstituutide  kõrval  töödena  imbusid  linna  pilti  eesti 
funktsionalism   ja  postmodernistlik  arhitektuur.  Uusi  teistmoodi  ideid  kandsid  Leonhard  Lapin, 
Vilen  Künnapu  ja  Jüri  Okas.  Kunstide  sünteesi  halva  näiteid  magalarajoonides  õhutas  eestiaegse 
läbitöötatud funktsionalismi edasi
 
  arendamist  ja moodsas vormis jätkamist.
 
Suurima
 
jälje
 
 meie linna 
ruumi  on  jätnud  seoses 1980 aastate Moskva olümpiaga Tallinnas toimuvate purje regatile tellitud 
hooned.  Tallinna   Linnahall   (Raine  Karp,   Riina   Altmäe),  Olümpia  hotell  (Toivo  Kallas,  Rein 
Kersten ),  Pirita  jahisadam  (Avo  Himm,  Kristin  Looveer).  Olulisem  teema  sellest  kümnendist  on 
loomise  asemel  aga  hoopis  kaitsmine.  Esimesena  Nõukogude  liidus  loodi  kaitse  tsoon  tervele 
 
 
Tallinna  Vanalinnale.  Arhitektuuripärandi  kaitsmine  äärelinnade  terviklikkuse  säilitamiseks  on 
hoidnud   meile   Kadrioru ,  Nõmme,   Kalamaja ,  Tartus  tammelinna-  Euroopaliku  aedlinna  idee  oli 
kodanikule mässumeelselt meelepärasem kui sovjetlik suurpaneelelamutega kommuun . 
Ideoloogiline  surve  all  tihedalt  täiskasvanud  kunstikünkale  jäi  õhku  küsimus,  kas  eesti  kunst  on 
valmis? 
 
 
 
 
Table of Contents 
1.1. KUNST 18. SAJ LÕPUST 19. SAJ LÕPUNI
1 
2.2. 19. JA 20. SAJANDI VAHETUSE KUNST
7 
3.KUNST 1905-1910 - MURRANGUAASTAD
9 
4. KUNST ISESEISVAS EESTIS 1919-1940
12 
5.KUNST II MAAILMASÕJA AJAL
16 
6.EESTI KUNST STALINISMI VÕIMUSES 1944-1955
19 
7.SULA JA ILLUSIOONID
35 
8.KAINENEMINE JA SKEPSIS 1960. AASTATE LÕPP 1970. AASTATE ALGUS
40 
9. „KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD“
43 
10. POSTMODERNISM JA MÜÜDID. AASTAD 1980-1990
47 
11. 1990. AASTAD EESTI KUNSTIS
49 
 
10.  POSTMODERNISM  JA  MÜÜDID.  AASTAD 
1980-1990 
 
 
Oldi jõutud omamoodi tupik seisu. Kunsti tehti ja palju, kuid areng oli peatunud. Vastasseis
 
läänes
 
 
toimuvaga,  pealetükkivaim  venestuspoliitika  ja  tihe   konkurents   tekitasid  omamoodi   seisaku ,  kus 
kunsti  saba  hakkas  iseennast  sööma.  Postmodernismile  on  omane  teatav  ambivalents,  kus 
enesereflektsioon väljendus alateadvuse, mütologilise ja müstilise uurimise kaudu.  
Oluline   murdepunkt   toimus kümnendi keskel, kus tegudele pääsesid uus noorte põlvkond, mis siis 
juba vabaduse matisega tegevuskunsti kaudu hoopis revolutsioonilis mõtteid kandis. 
 
Näitused  toimusid  endiselt  regulaarselt,  iseloomulik  oli  juba  eelmisest  kümnendist  alguse  saanud 
zanripiiride   hajumine   maalis.  Näitusepilt  oli  kõrgetasemeliselt  kindel  ja  etteaimatav.  Välismaistel 
trinaalidel  osaleti  formaalselt.  Stilistilised  väljendused  vaid  edasiarendused  eelmisest  kümnendist. 
Rahvusromantiline  temaatika  loob  vaatajale  mõeldamatud  ideed  vabadusest,  mille  võttis  ilusti 
kokku 1988 toimunud näitus „Rahvuslik motiiv Eesti kunstis“. 
 
Noortekunst  tunnetas  tugevalt  uue  kümnendi  saabusmist,  selles  on  pgem  märgata  muutusi 
ainestikus  ja  käsitlusviisis.  Parimad  esindajad  maalikunstis  sellest  kümnendist:  Epp  Maria 
Kokamägi,  Rein  Kelpmann,  graafikas  paistsid  silma  Inge  Kundisiim,  Reti  Laanemäe,  Triin 
Reinsalu . Sirje Eelma. 
  
ldi  jõutud  omamoodi  tupik  seisu.  Kunsti  tehti  ja  palju, kuid areng oli peatunud. Vastasseis läänes 
toimuvaga,  pealetükkivaim  venestuspoliitika  ja  tihe  konkurents  tekitasid  omamoodi  seisaku,  kus 
 
 
kunsti  saba  hakkas  iseennast  sööma.  Postmodernismile  on  omane  teatav  abivalents,  kus 
enesereflektsioon väljendus alateadvuse, mütoloogilise ja müstilise uurimise kaudu. 
Oluline  murdepunkt  toimus kümnendi keskel, kus tegudele pääsesid uus noorte põlvkond, mis siis 
juba vabaduse matisega tegevuskunsti kaudu hoopis revolutsioonilis mõtteid kandis. 
Näitused  toimusid  endiselt  regulaarselt,  iseloomulik  oli  juba  eelmisest  kümnendist  alguse  saanud 
žanripiiride  hajumine  maalis.  Näitusepilt  oli  kõrgetasemeliselt  kindel  ja  etteaimatav.  Välismaistel 
trinnaalidel osaleti formaalselt. Stilistilised väljendused vaid edasiarendused eelmisest kümnendist. 
Rahvusromantiline  temaatika  loob  vaatajale  mõeldamatud  ideed  vabadusest,  mille  võttis  ilusti 
kokku 1988 toimunud näitus „Rahvuslik motiiv Eesti kunstis“. 
Noortekunst  tunnetas  tugevalt  uue  kümnendi  saabusmist,  selles  on  pigem  märgata  muutusi 
ainestikus  ja  käsitlusviisis.  Parimad  esindajad  maalikunstis  sellest  kümnendist:  Epp  Maria 
Kokamägi,  Rein  Kelpmann,  graafikas  paistsid  silma  Inge  Kundisiim,  Reti  Laanemäe,  Triin 
Reinsalu. Sirje Eelma. 
1986  „Rühm  T“  nimelisel  näitusel  -  Raol  Kurvitz,,  Urmas  Muru  Manifesteerisid  uuesuunalisi 
muutusi ambivelentsi, pluralismi. Sellele järgnev ekspressionismi laine noorte kunstnike seas. Jaak
 
 
Arro,  Peeter Pere, Ove Büttner, Lilian Mosolainen,, Anne Parmasto, Valeri Vinogradov väljendasi 
end kui ameerikalik abstraktsionism . 
Kümnendi  keskpaigas  rünnati  traditsiooniliselt  tundlikku  väikseformaadilist  graafikat 
suuremõõtmeliste  värviliste  töödega.  Müütiline,  peamiselt  ühte  objekti/tegelast  kujutavad 
intensiivsed tööd esinesid nii Eve  Kase  kui väiteks Urmas  Viigi  töödes. 1989 toimus
 
murranguline
 
 
näitus Tallinnas
 
 Narva mnt
 
baari
 
 ruumides, kus äsja ERKI
 
lõpetanud
 
seltskond
 
 graafikuid  defineeris  
Uue eesti graafika. 
Plakati  kunst  haaras  palju  tähelepanu  ja  on  tagantjärgi  oluline  panus  selle kümnendi kunstilukku. 
Plakati  kaudu  jõudis  kunst  tänavale,  ja  ka  näiteks  sisekujundusse.  Tehniliste võimaluste areng tõi 
kaasa fotomontaaži. 
Olulisem  žanr  on  kindlasti ​perfomance- ​lausa eesti kunsti ekspordiartikliks. Kurvitz, Pere ja Muru 
kõnelesid  performanci  kaudu  vaatajatega  vahetult.  Siim   Tanel   Annus  alustas 1980 aiaetendustega 
kus Multipitseeritud inimese käsitlemine pakkus vaatajale siin ja
  praegu
 
elamusi.
 
Tartlased
 
 jätkasid 
Tarule iseloomuliku kohaspetsiifilise privaatsuse üle küsimisega tegevuskunsti kaudu. 
Arhitektuuri  valdkonnas  olid  kaheksakümnendad  kiired  ajad.  Rohked  avalikud  konkursis  hoidsid 
arhitektidel  käed  tööd  täid, olgugi et paljud tööd teostuseni ei jõudnud. Omamajandamisele läinud 
kolhoosid  suunasid  edu  äris  ehitusse  ja  nii  leiab  selle  perioodi  tähtsamad  hooned  kui  uues  aja 
 
Table of Contents 
1.1. KUNST 18. SAJ LÕPUST 19. SAJ LÕPUNI
1 
2.2. 19. JA 20. SAJANDI VAHETUSE KUNST
7 
3.KUNST 1905-1910 - MURRANGUAASTAD
9 
4. KUNST ISESEISVAS EESTIS 1919-1940
12 
5.KUNST II MAAILMASÕJA AJAL
16 
6.EESTI KUNST STALINISMI VÕIMUSES 1944-1955
19 
7.SULA JA ILLUSIOONID
35 
8.KAINENEMINE JA SKEPSIS 1960. AASTATE LÕPP 1970. AASTATE ALGUS
40 
9. „KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD“
43 
10. POSTMODERNISM JA MÜÜDID. AASTAD 1980-1990
47 
11. 1990. AASTAD EESTI KUNSTIS
49 
 
mõisad  asulakeskustest  ja  maa  piirkondadest.  Esmakordselt  jõudis  eesti  arhitektuur  ja  iseseisvalt 
väljapoole piire . 
 
 
  
 
 
 
 
 
11. 1990. AASTAD EESTI KUNSTIS 
  
Eesti  iseseisvumine  aastal  1991  tõi  kaasa  pöörased  muutused,  millest  ei  jäänud  puutumata  ka 
kunstelu. Vana  riigikord  asendus
 
uuega
 
ja
  samuti
 
 asendus täielikult ka uus
 
 põlvkord kunstis.
 
Mõneti
 
 
järsku lahtilükatud väravad läände paljastasid ruumilise kogemuse seal toimuvast, mis
 
 senini oli ka 
näiteks  reproavangardismi  kaudu  vaid  fabritseeritud  vari  tegelikkusest.  Kokku  kukkunud 
organisatsioon -  lausrahastatud  kunstielu,  pani  kunstnikud  võrdsele  stardipakule,  kust  kõik  pidid 
võrdselt  algusest  alustama.  Ühe  suure  vaenlase  figuuri  kadumine  lõi  sassi  ka  kunstiseltskonna 
sisekorra.  Hetkelise  segaduse  näituseruume  hakkasid korrastama retrospektiivsed ülevaatenäitused 
lähiajalukku. „Virtuaalse Lääne“ süsteemi illusiooni  purunemine  pani kunstnikud
 
 raskesse olukord. 
Galeriide tekkimine kümnendi keskpaigas andis kunstiärile uut lootust. 
Installatsioon  ja  video  räägivad   ausalt   keelt  ja  saavad  mõneti  ebaausalt  palju   finantsilist   toetust. 
Video-keel  esindab  Eestis  ka  välja  maal  1994  Sao   Paolo   biennaalil  Jaan  Toomiku  „ Teekond  Sao 
Paolosse“  on  algus  tema  edukale  teekonnale  kõneluses  üksinduse  seisund, mütoloogia ja kehalise 
olemuse vahel. 
Destudio  seltskond  Herkki-Erich   Merila ,  Peeter   Laurits ,  Tarvo- Hanno   Varres-  suunasid  foto 
visuaalse  reklaami  arengu  Eestis  unustamatta  selle  kunstilist  väärtust  ja  kasutades  tehnoloogilist 
mängu  kui  võimalust.  Kontseptuaalse,  iseseisva  kunstiteose  –  fotokunsti  defineeris  Peeter  Linna 
Faculty  of  Taste  kabinetiga  EKA  juures.  Tugevalt  kokkuhoidev noorte seltskond MOBIL (Martin 
Pedanik,  Margot  Kast,  Piret  Räni,  Marco  Laimre,  Piia   Ruben ,   Kadri    Kangilask )  kirjeldasid 
tolleaegset ühiskoda fotožanri kaudu. 
Infotehnoloogia  areng annab ka kunstile uue vormi.
 
 Ando Keskküla ja
  Raivo
 
Kelomees
 
 tutvustavad 
Eestile elektroonilise kunsti olemust EKS juures tegutseva E-meedia keskuse kaudu. 
Tekkis  nähtus  neopop.  Mall  Nukke, Marko Mäetamm, Peeter  Allik ,  Rait  Pärg, Reiu Tüür,  Hannes  
Starkopf,   Tommy   ja  Laurentsius,   Jasper   Zoova,   Kaspar   Toome,  Kadri  Kangilaski  ja  mõneti  ka 
Kaido  Ole  ei  moodusta  ühtset  grupeeringut,  aga  tegele  ei  vormis  ega  žanris  sarnaselt,  aga  ometi 
seob nende loomingut sarnane lähenemine popi atribuutikale. 
Kursi  Koolkond  moodustub  Tartus  juba  aastal  1988-  Ilmar Kruusimäe, Peeter Allik,  Albert  Gulk, 
Priit Pangsepp tegutsevalt humoorika slogani alusel, teha kõike vastupidiselt Tallinnale. 
Maailma avardumine tõi kaasa olulisi sündmusi välisesinemiste näol. Osalemine välis biennaalidel 
(Sao  Paolo,   Veneetsia ).  Ning  vastupidiselt  rahvusvahelise  kunsti  tutvustamine  kodupublikule 
(Saaremaa biennaalid, näitused „Interstanding“) 
 
Table of Contents 
1.1. KUNST 18. SAJ LÕPUST 19. SAJ LÕPUNI
1 
2.2. 19. JA 20. SAJANDI VAHETUSE KUNST
7 
3.KUNST 1905-1910 - MURRANGUAASTAD
9 
4. KUNST ISESEISVAS EESTIS 1919-1940
12 
5.KUNST II MAAILMASÕJA AJAL
16 
6.EESTI KUNST STALINISMI VÕIMUSES 1944-1955
19 
7.SULA JA ILLUSIOONID
35 
8.KAINENEMINE JA SKEPSIS 1960. AASTATE LÕPP 1970. AASTATE ALGUS
40 
9. „KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD“
43 
10. POSTMODERNISM JA MÜÜDID. AASTAD 1980-1990
47 
11. 1990. AASTAD EESTI KUNSTIS
49 
 
Arhitektuuris  keerab  mängulaua  ümber  kapitalistlik  süsteem.  Kus  raha  räägib  ja  ehitab.  Seega 
saavad  selle  kümnendi  tulevasteks  arhitektuurimälestisteks   kerkinud   moodsad  pangahooned  ja 
teisejärgulisena büroohooned, kaubamajad, müügisaalid. 
 
 
 
 
 
 
Joonis.... H. Heljamaa Kawe Plaza 1998