Eesti kunst

 
Kunst   on muutunud omaette nähtuseks alles modernsel ajastul, seega viimastel sajanditel. Esemed, kujud ja pildid, mida tänapäeval tajutakse esmajoones või ainult esteetiliste objektidena või nn. nagu puhta kunstina, olid vanasti tihedalt seotud igapäevase olmega, aga ka inimeste mütoloogilise maailmapildi ja maagiliste toimingutega. Näiteks eesti talurahva ornament , mida kasutati vöökirjades ning muude kudumite kaunistuses või tikandites, aga ka õllekannudel ja paljudel teistel esemetel, ei olnud meie esivanematele ainult kaunistus , ainult dekoratsioon , vaid ka sümboolne side inimesele ja maailmale oluliseks peetud põhimõtetega.
Eesti rahvakultuur pole muidugi arenenud ainult omaette või endasse sulgununa. Juba kiviajast peale on Eesti alal põimunud eri suundadest lähtunud kultuurimõjud ja eesti rahvakunsti on täheldatud mitmeid väga kaugele laenatud motiive . Eestlaste hulka sulas teiste rahvaste esindajaid. Siiski on sajandeid püsinud külaühiskond ladestanud need välismõjud soomeugrilikule aluspinnale nõnda, et on et on säilitanud eesti rahvakunsti omapärane ilme.
Kujutav kunst keskajal
Piltidel ja kujudel oli keskaegses kultuuris teistsugune roll kui tänapäeval. Neid valmistati eelkõige selleks, et jagada inimestele usu – ja moraaliõpetust. Siiski polnud nad ainult mingi “vaestepiibel”, jumalasõna esitamine kirjaoskamatule rahvale piltide kaudu. Piltide ja kujudega austati ristiusule tähtsaid isikuid ja sündmusi. Bütsantsist lähtunud õigeusk pidas mitte ainult piltide religioosset sisu, vaid ka pilte endid pühadeks ja imettegevateks objektideks. Läänemaine katoliiklik teoloogia sellist tõlgendust ei soosinud ja eelistas väita, et pilt ise ei ole püha, kuid meenutab pühi asju ja on sellepärast austamisvääriline. Lihtrahvalikus usuelus oli piltide ja kujude pühakspidamine siiski ka Läänes võimalik. Tihti kujutati fantaasiaküllaselt mitmesuguseid kurje jõude ja märke, millele omistati maagilist tähendust.
Siiski oleks vale arvata, et kujutavat kunsti loodi ja tarbiti keskajal ainult seoses religiooniga. Kujutava kunsti tähendus oli mitmekesine , sealhulgas ka esteetiline . Näiteks kirjutas üks 12.saj. teoloog , Honorius Autunist , et maalimisel on kolm põhjust: esiteks on see kirjandus kirjaoskamatutele, teiseks kaunistus majale ja kolmandaks meenutus neist, kes varem elanud.
Teistsugune kui tänapäeval oli piltide ja kujude loojate ühiskondlik seisund. Neid ei peetud “vabade kunstide” harrastajateks, vaid nad kuulusid käsitööliste hulka. Keskaegsed kunstnikud ei pidanud oluliseks oma autorluse jäädvustamist ning nad on enamasti jäänud anonüümseks. Kiviraidurid, maalijad ja kullassepad olid tsunftide liikmed. Tsunftid olid olemas vähemalt Tallinnas, hiljemalt 14.sajandil. Tsunftiliikmele polnud peamine mitte kordumatu, isikupärane looming, vaid tsunftis kehtivate põhimõtete ja taseme järgimine. See oli ka üks põhjusi, miks paikkondliku visuaalse kunsti stiilid olid suhteliselt püsivad. Eriti ilmekas on Tallinna koolkond 15.saj. ja 16.saj. alguses – ning mitte ainult arhitektuuris, vaid ka sellega seotud skulptuurikunstis.
Samal ajal oli loomulik, et käsitöölised rändasid riigist riiki ja täitsid tellimusi ka kaugeil asuvaile tellijaile. Traditsioonide austus ei takistanud keskaegsetel inimestel märgata vaimselt või tehniliselt olulisi uuendusi ja paremat kvaliteeti ning nii levisid uued stiilid oma tekkimisalalt mõnikord üpris kiiresti ja kaugele. Ka keskajal taheti moes olla. Nõnda arenes Eesti keskaegne kunst tihedais sidemeis muu Euroopaga, eriti Saksamaa ja Skandinaaviaga. Loomulikult oli, et 13.saj. vallutuste järel tulid esimesed ehitus- ja kunstimeistrid kõik välismaalt ja ka järgmistel sajanditel töötas neid Eestis kõrvuti kohalike meistritega. Tähtis osa Lääne – Euroopa kunstimaitse levitamisel võis olla ka Maarjamaad külastanud palveränduritel.
Eestis valmistatud teoste kõrval levis siin ka sisseveetud kujutavat kunsti, mille osatähtsus on kunstiliigiti erinev. Kuni 15.saj. levis Eestis seinamaalikunst nii nagu mujalgi Põhjamaades. Siin ei rakendatud gooti stiili konstruktsiooni täies ulatuses, mistõttu aknad olid suhteliselt väikesed ja suuri seinapindu peeti õigeks katta maalingutega, millel oli niihästi õpetlik kui ka kaunistav eesmärk. Värvirõõmsad olid tihti ka mitmed ehitusdetailid (vööndkaared, võlviroided, päiskivid, konsoolid). Seinamaalid on muidugi loodud kohapeal, samuti ehitistega seotud kivist ja terrakotast skulptuurid . Kivist teoseid, näiteks ristimisnõusid Gotlandilt, on siiski ka imporditud, aga eksporditud on paekivist ehituśdetaile ja hauakive. Puuskulptuuridest, ja alates 15.saj. levima hakanud tahvelmaalidest, moodustasid sisseveetud teosed väga suure osa.
Omal ajal rikkalikust kujutavast kunstist on paraku säilinud ainult riismed, sest kunsti on hävitatud sõdade käigus, aga ka luterliku reformatsiooni alguses. Usupuhastuse nimel nõuti piltide ja kujude kummardamise lõpetamist ning 1524 – 1526 esines Eestis mitmel pool pildirüüstet. Hilisematelgi sajanditel hävitati keskaegset kunsti, mõnikord ka esteetilistel kaalutlustel . Näiteks soosis klassitsistlik iluideaal siledaid ja ühevärvilisi seinapindu ning keskaegne värvitoredus võõbati üle või mätsiti krohvi alla.
Vanimad säilinud skulptuuri – ja maaliteosed pärinevad 13.sajandist. Valjala kiriku ümarkaarelist rikkaliku profiiliga lääneportaali romaanilik lanee ja abstraktne raidkivist ornamentika . Romaanipärane on ka sama kiriku ristimiskivi . Madal ja skemaatiline on taimornamentika ka Haapsalu toomkiriku ja Ambla kiriku kapiteelidel. Valjalast leiti 1970. aastate algul lubjakihtide alt figuraalsete maalingute fragmente, mis tõenäoliselt pärinevad 13. sajandi keskelt. 13.saj. maalingute osi võib näha ka Kaarma kirikus.
13. saj. Lõpul levib Eestis gooti stiil, mida esindab vanim säilinud puuskulptuur – Kaarma kirikust pärinev istuv Maarja Kristuslapsega. Kõrggootikasse võib lugeda 14.saj. maali – ja skulptuuriteoseid. Muhu , Karja ja Ridala kirikuis on säilinud maalide fragmente, neist huvitavamaid on inglifiguurid Ridala kiriku kooris ning Karjas illusionistlik gooti akna kujutis kooriruumi põhjaseinal ja maagilised märgid võlvsiiludel.
Gooti stiili kiviskulptuuri esimesed silmapaistvad teosed asuvad Karja kirikus. Suurepärast elavat , lopsakat taimornamentikat võib näha lääne – ja lõunaportaali kujunduses. Pihihoonet kooriruumist eraldava võidukaarte piilaritel on kaks väga maalilist ja ilmekat skulptuurigruppi. Põhjaküljel kujutatakse Püha Katariina, lõunaküljel Püha Nicholause lugusid . Ristiusu põhisõnum on ülilihtsalt, kuid haaravalt kokku võetud Kolgata – reljeefil, mis tänapäeval paikneb lõunapoolse eeskoja seinal .
Väga suurejooneliseks keskaegse kunsti pärandiks on Tartu Jaani kiriku 14.sajandil loodud terrakotaskulptuurid, mida algselt on olnud üle 1000. Lääneportaali ehisviilu nissides paiknevad Kristuse, Maarja, Ristija Johannese ja apostlite figuurid . Ülalpool kulgeb neliksiirkujuliste niššide rida, igas nišis modelleeritud pea. Veel kõrgemal torni lääneküljel kolmkaarniššides asuvad poolfiguurid. On arvatud, et skulptuurid kujutavad Viimse kohtupäeva stseeni, mis esines sageli prantsuse kõrggooti katedraalide fassaadidel, kuid pole levinud Ida – Euroopas. Seda üllatavam on sellise sisuga teose leidmine Tartus.
Veel hämmastavam on olnud aga Jaani kiriku sisekujundus. Algselt värvilised elusuurused terrakotafiguurid paiknesid siin kesklöövi akendetsoonis, nn. Pseudotrifooriumi niššides ja kesklöövi lääneseinal. Võidukaare kohal oli Ristilöödu figuur . Lisaks oli sadu erineva suurusega figuure , päid ja reljeefe kiriku seintel , piilaritel, konsoolidel, kapiteelidel ja teistel ehitusdetailidel. Kõik need ilmselt mitme väga võimeka meistri poolt savist modelleeritud skulptuurid kadusid inimeste silmist 1830. aastail, kui kirik remonditi sel ajal valitsenud klassitsistliku maitse kohaselt. Klassitsism hindas siledaid pindu. Nende saavutamiseks lõhuti osa skulptuure, aga orvades asuvad maeti paksu krohvikihi alla. 1944.aasta pommitamisest tekkinud tulekahju muutis kiriku varemeteks, kuid paljastas unustatud keskaegsed skulptuurid. Kahjuks jäid varemed kauaks ilmastiku ja inimeste kahjustada, 1953.a. taheti nad isegi maha lõhkuda. Hiljem otsustati nad õnneks konserveerida ja praegu käib kiriku restaureerimine .
14. saj. puuskulptuuri silmapaistvaim teos on elusuurune Kolgata – grupp, mis paiknes Harju – Risti kirikus. Eriti hingestatud ja kaunid on kõrvalfiguurid – leinavad Maarja ja Johannes. Kaarjas poos ja keha peitev riidevoldistik on tüüpiliselt kõrggootilik, kusjuures vormitöötluse peenus ja hingeelu kujutamise väärikus viitab seostele prantsuse kunstiga.
Suurte usuliste teemade ja pühakujude kõrval loodi keskajal ka olmeliselt õpetliku sisuga teoseid, mille aine võis olla pärit mitte ainult Piiblist, vaid ka populaarsest kirjandusest. Sellised olid puureljeefid Tallinna Raekoja pinkidel, mis valmisid 14.saj. lõpul ja 15.saj. Tristani ja Isolde lugu pidi hoiatama raehärrasid, et need end naiste võludest liialt võluda ei laseks. Veel ilmsem on selline moraliseerimine 15.sajandil nikerdatud stseenides, mis kujutavad Simsoni ja Delila ning Aristotelese ja Phyllise lugu. See – eest Simsoni võitlus lõviga 14.saj. või Taaveti võitlus Koljatiga (14.saj.) pidid innustama vapralt vaenlasele vastu astuma .
Kõrgelt oli keskaja Tallinnas, eriti 15.saj., arenenud ka kullassepakunst. Valmistati nii kirikuriistu kui ka ilmalikke ehteasju. Kuulsaim teos on rohkem kui meetrikõrgune, gooti kiriku torni meenutav kullatud hõbedast Ryssenberchi monstrants ( armulaualeiva kogudusele esitamise riist, nimetatud autori järgi). 18.saj. alguses kinkis Tallinna linn selle Peeter I soosikule Mensikovile ning nüüd asub see Peterburi Ermitaažis.
15.sajandil arenes Itaalias juba renessansikunst . Loodust jäljendav ja inimese individuaalsust rõhutav kunst levis ka põhja pool Alpe, kuid Madalmaadel ja veel enam Saksamaal olid uued