Eesti kunst stalinismi võimuses (0)

Eesti kunstiajalugu.
19.saj. ja 20.saj. vahetuse kunst Eestis.
See oli murrangu aeg. Murranguks võib pidada seda, et ometi suudeti välja rabeleda Düsseldorfi ja Peterburi KA-te mõjuväljast ja märgata muutusi Euroopa kunstis (impressionism jne.). Teiseks murranguks on eesti kunstielu tekkimine eraldi balti-saksa kunstielust (siiani olid suutelised majanduslikel võimalustel kunsti õppima ainult saksa soost inimesed).
Eesti kunstielu tähtsateks osadeks oli näituste korraldamine, muuseumide loomine, kunstihariduse ja – kriitika tekkimine ja arenemine.
Mõlemas murrangus etendasid tähtsat rolli 2 kunstnikku: A. Laikmaa ja K. Raud
Üheks probleemiks oli eesti rahvusliku kunstielu loomine. Selle tingis rahvusküsimuse teravus . 19.saj. lõpul moodustasid elanikkonnast 3,5% sakslased , kes ei soostunud nägema eestlaste kultuuripüüdlusi. 1880.a. alanud venestamine aga ohustas nii sakslaste kui eestlaste identsust, kuid ei lähendanud neid, pigem vastupidi. Eestlaste jaoks seni ainukese , saksa kõrgkultuuri kõrvale tungis teine , vene kõrgkultuur. Sellises olukorras sai eestlane tuge mõttekäigult: „sakslased me pole, venelaseks saada me ei taha, olgem siis eestlased!”
Tallinnas oli innukas kunstielu eestvedaja ANTS LAIKMAA (1866- 1942).Sündis Läänemaal Vigalas vallakirjutaja peres. Õppis Peterburi KA-s ja Düsseldorfi KA-s. Sealt lahkus, kuna oli pettunud akadeemia õppesüsteemis. Töötas Düsseldorfis ja tegi õppereise Belgiasse ja Hollandisse. 1899.a. tuli Tallinna ja asutas Tallinnas 1903.a. oma ateljeekooli (tegelikult joonistus - ja maalikursused). See kool tegutse 1907.a-ni. Oli 1. kunstiõppeasutus Eestis. 1907.a. asutas Eesti Kunstiseltsi (1. kunstiorganisatsioon Eestis). 1913.a. taasavas oma ateljeekooli. Laikmaa maalis impressionismi mõjulisi portreid eesti kultuuritegelastest ja haritlastest („Autoportree”, „Marie Underi portree”) ja eesti talurahvatüüpidest. Viljeles ka maastikumaali. Lemmiktehnikaks oli pastell („Talvemaastik”) 1932.a. lõpetas kool oma tegevuse ja Laikmaa asus elama Taeblasse (praegu seal majamuuseum).
Tartus asutas ateljeekooli 1904 .a. KRISTJAN RAUD (1865-1943). Sündis Viru-Jaagupi lähedal taluniku peres. Ka Kristjani kaksikvend Paul on tuntud eesti kunstnik. Õppis vabakuulajana Peterburi KA-s, täiendas ennast Düsseldorfi ja Müncheni KA-des. Töötas Düsseldorfis ja Tartus. Oluline on tema tegevus kunstiteooria ja kriitika tutvustajana eesti ajakirjanduses, eesti rahvakunsti väärtustajana ja kogujana. Pani aluse Eesti Rahva Muuseumile. Osales ka „Noor- Eestis”. Loomingu enamiku moodustavad söe- ja pliiatsijoonistused, vähem on teinud õli-ja temperamaali. Tegi olustiku- ja tööainelisi pilte. Illustreeris „Kalevipoja”. Töid iseloomustab selge ja monumentaalne käsitluslaad.
1906.a. toimus esimene eesti kunsti ülevaatenäitus Tartus.
Eesti arhitektuuris olid jätkuvalt ülekaalus eklektika ja historitsism . Juugendstiil hakkas levima 1904.a. paiku.
Eesti kunst 1905-1919. Murranguaastad.
Neil aastail arenes eesti kunst ja jõudis kokkupuutesse Euroopa uuendusliku- ma kunstiga. 19.saj. lõpul oli Eestis väga vähe võimalusi kunsti õppimiseks- tegutsesid vaid üksikud joonistuskursused. Edasi tuli minna Saksamaale või Peterburi. Paljud valisid viimase, kuna see asus lähemal. Ka Petrburis toimus mitmeid näitusi, kus eksponeeriti Lääne-Euroopa avangardistlikke töid. 1905.a. pingestus poliitiline olukord Venemaal ja paljud eesti kunstiõppijad siirdusid Lääne-Euroopasse, eriti Pariisi.
Eestis oli samal ajal tärganud noorte kunstnikele lähedane kultuurisuundumus „Noor-Eesti”. Seal avaldati edumeelsete kunstnike loomingut (N. Triik, J. Koort).
Pariisis elasid- tegutsesid kunstnikud ühistus „Mesipuu”. Siin saadi mõjutusi impressionismist, fovismist ja kubismist. Esimesena saabus Pariisi 1905.a. Jaan Koort, seejärel Nikolai Triik ja Konrad Mägi. Suviti käisid paljud kunstnikud maalimas loodust väljaspool Pariisi, näiteks Normandias. Mitmed eesti kunstnikud aga maalisid Norras (K. Mägi). Talvel maaliti aga Pariisis.
Pärast 1912.a. pöördusid mitmed Pariisis tegutsenud kunstnikud Eestisse, kus süvenes rahvusromantism ( Oskar Kallis-sümbolism).
Kuid paljud kunstnikud ei piirdunud ainult rahvusromantismiga vaid maalisid julgelt Lääne-Euroopa kunstist mõjutatuna.
KONRAD MÄGI (1878-1925) sündis Lõuna- Tartumaal Hellenurmes. Isa oli mõisavalitseja abi. Mägi õppis mitmel pool Lõuna-Eestis, kuna isa vahetas tihti ametikohta. 1895.a. kolis pere Tartusse , kus Mägi õppis tisleriametit. Kunsti õppis Saksa Käsitööliste Seltsi joonistuskursustel. Innukalt harrastas sporti (raskejõustikku) ja võttis viiulitunde. 1903.a. sõitis Peterburi, kus oli vabakuulaja Stieglitzi koolis, erialaks puunikerdus. Puutus kokku vene uuema kunstiga (M: Vrubel ). See mõjutas otsust minna edasi õppima Pariisi. Tee Pariisi kulges läbi Soome, pikemalt peatus Ahvenamaal. Just siin tärkas Mäes huvi maalimise vastu. Maalis lihtsaid etüüde loodusest. !907.a. jõudis Pariisi, kus peatus „Mesipuus”. Pariisis mõjutasid teda van Goghi ja Cezanne tööd. Suve 1908.a. veetis Norras maalides sealset loodust ja inimesi. 1912.a. tuli tagasi kodumaale. Siinne kunstielu tundus talle võrreldes Pariisi omaga loiuna. Osales „Noor-Eesti” töös. Maalis Eesti loodust „Viljandi maastik ”. Lisaks maastikele maalis ka portreid. 1924.a. avastati tal tuberkuloos , ravis end Schwarzwaldis. Järjest enam avaldusid ka psüühilised häired ja 1925.a. kevadel pandi Tartu Ülikooli närvikliinikusse, kus ka suri. Maalis palju panoraamvaateid. Värvid väga puhtad ja kirkad, pintslilöök hoogne. Tunda on impressionismi ja postimpressionismi mõju.
JAAN KOORT (1883- 1935) sündis Tartumaal paljulapselises peres 13.nda lapsena. Õppis kohalikus külakoolis ja Tartu linnakoolis. Edasi läks Peterburi, kus õppis Stieglitzi koolis. Osaluse tõttu revolutsioonis heideti koolist välja ja pagulasena põgenes Pariisi, kus abiellus. Peresse sündis 2 poega ja 2 tütart.
Jaan Koort alustas maalijana , kuid Pariisis kujunes temast skulptor . Tihti kasutas abikaasat ja lapsi modellidena. Koort oli skulptor, kellele meeldis nii puit, kui kivi ja metall . Valmistanud portreid ja loomafiguure, ka hauamonumente. Koorti stiili iseloomustab ühtne, selge ja kindel vorm ning rahulik, pisut lüüriline meeleolu.
Reisis palju. 1934.a. asus tööle Moskva lähedal asuvasse keraamikatehasesse. Haigestus Moskvas ja suri. Maetud on Eestisse. N: „Metskits”, „Kitsepea”, C.R. Jacobsoni hauamonument Kurgjal.
Tähtsamad sündmused kunstielus olid:
1906.a. – Eesti Kunstiseltsi asutamine
1909.a. – Eesti Rahvamuuseumi asutamine
1914.a. – Tallinna Kunsttööstuskooli avamine
Arhitektuuris ehitati palju kultuuriasutusi. Domineerisid välisarhitektid ( Petrburi, Riia ja Helsingi). Valmisid Draamateater Tallinnas, Vanemuise teatrihoone Tartus ja Estonia teater Tallinnas.
Kunst iseseisvas Eestis 1919 – 1940.
24. veebruaril 1918.a. kuulutati välja Eesti Vabariik. Uuenemine ühiskonnas soodustas uuendusi ka kunstis ning aastaks 1920 jõudis eesti kunsti radikaalsem osa Euroopa avangardiga enam- vähem samale arengujoonele. Reaalsele iseseisvumisele järgnes rahvusromantilise kunsti kiire vaibumine. Oma osa mängis siin ka Vabadussõda, kus mitmed rahvusromantikud langesid . Paljud kunstnikud alustasid kunstiteoste päästmist sõja jalust jne. 1919.a. juulis, kui veel Vabadussõja lahingud käisid, korraldati suur eesti kunsti ülevaatenäitus. Sellega tunnistas noor riik kunsti tähtsust rahvusliku eneseteadvuse loomisel. Näitus andis ülevaate kunsti arengust alates J. Kölerist.
1918.a. loodi Tartus ühing „Pallas” edendamaks esteetiliselt nõudlikku ja kaasaegset kunsti. „Pallas” korraldas näitusi ja 1919.a. lõpul rajas samanimelise kunstikooli . Aastatel 1919- 1940 sai seal hariduse enamik eesti silmapaistvaid kunstnikke. „ Pallase ” õpetus toetus Pariisi vabaakadeemiatest lähtunud kogemusele, mis nõudis ja soosis õpilaste loovust. 1924.a. sai „Pallasest” kõrgkool ja õppeasutuse esimeseks juhatajaks oli K. Mägi. Tallinnas muudeti Tallinna Kunst- tööstuskool 1920.a. Riigi Kunsttööstuskooliks (seal õpetati tarbekunsti) 1938.a. sai kõrgkooliks ja liideti juurde graafika , maalikunst ja skulptuur. „Pallases” õpetati kujutava kunsti alasid. Tuntumaid pallaslasi on EDUARD VIIRALT (1898- 1954)
Sündis Peterburi kubermangus kupja peres. Eduard oli pere esiklaps. Peagi sündis perre veel teine poeg. 20, saj. Alguses kolis pere Eestisse, kus isa sai mõisavalitseja koha Koeru . Viiralt õppis Koeru saksa erakoolis, kus ilmnes joonistamisanne. Edukalt tegeles ka raskejõustikuga. 1915.a. asus õppima Tallinna Kunsttööstuskoolis skulptuuri. 1919.a. asus õppima „Pallasesse”, samuti skulptuuri. Samal ajal hakkas tegelema ka graafikaga. Saadeti „Pallase” stipendiaadina Saksamaale, kus sai ekspressionistlikke mõjutusi. 1924.a. lõpetas „Pallase” ja oli seal graafika õppejõuks. Kuid õpetaja amet ei sobinud talle ja Viiralt asus taas stipendiaadina ennast täiendama välismaale, seekord Pariisi. Stipendiumi lõppedes teenis elatist siidirättide ja portselannukkudele nägude maalimisega. Valmisid esimesed sürrealistlikud graafilised lehed „ Kabaree ”, „Põrgu”, „Jutlustaja”. Viiraltit võlus suurlinna ööelu oma võlude ja pahedega. Töödes kajastusid kõikvõimalikud inimlikud kogemused, meeleolud ja ideed erootikast ühiskonna- kriitikani. Töid teostas põhiliselt sügavtrüki tehnikates. 1930.ndate aastate lõpul külastas Viiralt Põhja- Aafrikat. Nüüd ilmusid loomingusse loomad ( tiigrid , lõvid, kaamelid jne.) ja lapsed. N: „Lamav tiiger ”, „Kaameli pea”. Teise maailmasõja puhkedes tuli Viiralt tagasi Eestisse, kus võttis aktiivselt osa kohalikust kunstielust. Loomingus kajastas kodumaa loodust („Viljandi maastik”) ja kultuuritegelasi („K. Raud”).1944.a. põgenes taas Pariisi, kus 1954.a. suri vähki. On maetud Pariisi Per- Lachaise kalmistule.
Eesti kunsti üldisemas arengus võib sel perioodil eristada 2 etappi :

1920.ndad aastad – eeskujud peamiselt Saksamaalt

1930.ndad aastad – iseloomulik avangardi taandumine ja kompromiss loodust jäljendava kunstiga.
Arhitektuuris ehitati palju elamuid. Planeerimisel valitsesid aedlinlikud põhimõtted. Palju ühepereelamuid Nõmmel. Segunesid hilis- juugend uusklassitsismiga. Arhitektideks põhiliselt eestlased.
1934 Kunstihoone Tallinnas
1936 – 37 koolihoone Tallinnas (praegune Prantsuse Lütseum)
1936 – 39 Tuletõrjehoone Tallinnas
1935 – 37 Pärnu Rannahotell
Kunst II maailmasõja ajal.
17.juunil 1940.a. okupeeriti Eesti Nõukogude Liidu poolt (väed olid Eestis juba 1939.a.) Kunsti vallas oli okupantide esmaseks ülesandeks kindlustada kunstnike lojaalsus ja rahustada rahvast kunstielu õitsengu näitamisega. Eestis hakati ettevaatlikult juurutama sotsialistlikku realismi. Riiklike tellimuste ja ostudega soositi uuele võimule sobiva temaatikaga kunsti, sealhulgas igasuguste miitingute ja rongkäikude kujundusi. Uue võimu esmaste ülesannete hulka kuulus kunstnike üle-eestilise organisatsiooni loomise katse. See oli okupantidele vaja kunstielu kontrollimiseks. Loodi Kunstnike Liidu organiseerimistoimkond.1940.a. loodi Kunstnike Kooperatiiv, mis pidi aitama korraldada kunstnike majandustegevust., sealhulgas materjalidega varustamist. „Pallas” nimetati Konrad Mäe nimeliseks Riigi Kõrgemaks Kunstikooliks (oli ainus kujutava kunsti õppeasutus). Tallinnas nimetati Riigi Kunsttööstuskool ümber Jaan Koorti nimeliseks Riigi Rakenduskunsti Kooliks (ainult tarbekunst).
1941.a. sügisel plaaniti korraldada Moskvas Eesti NSV kunstidekaad. Selleks tehti tohutuid ettevalmistusi nõukoguliku sisuga tööde tegemiseks. Tehti kavandeid ja valmisid üksikud tööd, näiteks A. Johani „Töörahva rongkäik Tartus 21.juunil 1940.a.” (lõpetamata).
II maailmasõja puhkemine tõi kaasa eesti rahva lõhenemise (küüditamised, vägivaldne mobilisatsioon nõukogude sõjaväkke jne.). Osa kunstnikke suri stalinlikes koonduslaagrites. Hoolimata raskest rindeolukorrast, koondati juba 1942.a. eesti kultuuritegelasi nõukogude tagalasse- Jaroslavli linna, kus loodi Eesti Riiklikud Kunstiansamblid. Jätkati ka Kunstnike Liidu moodustamise ideed. 4.jaanuaril 1943.a. avati Eesti Nõukogude Kunstnike Liit – ENKL (loodi Eestis). Eesti oli 1941-1944 saksa okupatsiooni all. ENKL-i kaudu hakati selle liikmeid nõukogude ideoloogia vaimus töötlema ja Eesti taasvallutamise puhuks ette valmistama.
Nõukogude Liit kasutas sõjas Saksamaaga rohkem rahvuslikku kui kommunistlikku ideoloogiat . Saksa- vastase propagandasõja teenistusse üritati rakendada „700 aastase orjapõlve” meenutamine ja 600 aasta möödumine Jüriöö ülestõusust 1943.a. Selleks korraldati Jüriööle pühendatud kunstinäitus Moskvas. Enamik teoseid olid primitiivsed ajalooteemalised lavastused . (R. Sagritsa „Jüriöö signaal ”). Jaroslavlis töötanud kunstnikest tuntuim on EVALD OKAS (1915-2011).Okas sündis Tallinnas tisleriperes. Üldhariduse sai erinevates Tallinna koolides . 1931 - 1937.a. õppis Riigi Kunsttööstuskoolis dekoratiivmaali erialal. Õpinguid jätkas Riigi Kõrgemas Kunstikoolis, mille lõpetas 1941.a. maalijana. Samal aastal mobiliseeriti Punaarmeesse. Kuulus Jaroslavli eesti kunstnike kollektiivi. Sõja ajal lõi realistlikke ajaloo- ja portreemaale („Eesti kunstnikud Jaroslavlis”) ning portreejoonistusi. Pärast sõda astus ENSV Kunstnike Liitu. Loomingus jätkas esialgu sõjateemat, tegi suuremõõtmelisi kompositsioone kollektiivtööna ( „Estonia” teatri laemaal ). 1950.-ndate teisel poolel hakkas viljelema graafikat. Reisis palju. Loomingus kajastuvad reisimuljed (Jaapan, Itaalia jne.). 1970.ndail ilmuvad loomingusse naisaktid. Okasel on väga kirju koloriit, maalid mõjuvad joonistustena. Ka Okase kolmest lapsest on kõik kunstnikud, ka osa lapselapsi. Ka praegu kõrges vanuses tegeleb aktiivselt maalimisega. Haapsalus on tal muuseum .
Saksa okupatsiooni ajal Eestis töötanud kunstnike looming on rahvuslik, kuna saks - lased ei surunud peale oma ideoloogiat.1941-1944.a. toimus Eestis vilgas kunstielu: toimus palju näitusi, avaldati rohkesti kriitikat ja õitses kunstiturg. Maaliti eesti loodust ja inimesi.(E.Viiralt „Viljandi maastik”).
Kui Punaarmee 1944.a. uuesti Eestisse tungis, algas eesti kunstielus uus lõhenemine, kuna paljud kunstnikud põgenesid Läände (E. Viiralt).
Välis-Eesti kunst.
Eestist lahkunud või eesti päritoluga kunstnike kuulumine eesti kunstiajalikku on problemaatiline. Kes siis on eesti kunstnik? Eesti kunstiajalukku kuuluvad kindlasti need kunstnikud, kes olid juba Eestis kunstnikud ja/või hakkasid osalema pagulaste kunstiorganisatsioonides ning esinema nende korraldatud näitustel. Seevastu võõrsil kunstnikuks saanuid, kelle side eesti kunstiga on kõrvaline või puudub üldse, ei saa lugeda eesti kunstnikuks.
Enamik eesti pagulasi peatus esialgu Saksamaal ja seal asutati 1946.a. Eesti Kujutav- kunstnike Kogu. Algas elav näitusetegevus. Peagi hakkasid pagulased siirduma teistesse maadesse, eriti Rootsi, USA-sse, Kanadasse ja Austraaliasse. Kujutavkunstnike Kogu asus 1950.a. USA-sse. Peamiseks asupaigaks sai Rootsi, kus 1962.a. asutati Eesti Kultuuri Koondis . Omanäoliseks kunstnikuks Rootsis kujunes ENNO HALLEK (1931-…),kes kasutas popkunstile omaseid kriiskavaid värve mitte ainult lõuendil vaid ka tarbeesemetel, sealhulgas ka kaluriaerudel, nagu meenutamaks oma sõudmist noore põgenikuna üle mere. Loobus nelinurksest pildiformaadist. On loonud ka monumentaaltöid. Stockholmi KA professor .
Kanadas Torontos asutati 1956.a. Eesti Kunstnike Koondis. USA-s on tuntuim eesti päritoluga kunstnik KALEV MARK KOSTABI (1960-…), kes on efektselt jäljendanud Andy Warholi lastes toota oma teoseid nn. vabrikus, kasutanud massikultuuri kujundeid ja võtteid. Edukalt esinenud show-bisnesis luues müüdi oma isiksusest.
Mõned välis-eesti kunstnikud said oma loomingut näidata Eestis juba okupatsiooniaja lõpupoole. Paljud on aga sõlminud otsesidemed siinse kunstieluga alles pärast Eesti taasiseseisvumist. Kindel on aga see, et välis-eesti kunst on olnud mitmekesisem ja rohkem seotud Lääne- Euroopa kunstiga.
Eesti kunst stalinismi võimuses 1944-1955
Eesti uuema kunstiajaloo süngeim periood. Juba 1944.a. algas eesti kunstnike organiseerimine NSVL-i reeglite kohaselt. Kõik kunstnikud pidid ühinema Eesti NSV Kunstnike Liiduga, sest väljaspool seda oli tegutsemine võimatu. Liikmetel oli hea materjalidega varustamine, parem teenimisvõimalus, õigus näitustel osaleda ja õigus olla vabakutseline, kuid vastutasuks alluti nõukogulikule kont- rollile. Kohe ei surutud peale rangeid kunstireegleid. Rõhutati eesti kultuuri õigust omapärale, kunsti iseloomustas loosung „ sisult sotsialistlik, aga vormilt rahvuslik”.
Kunstiharidus taastati kiiresti. 1944.a. alustas tööd Eesti Riiklik Tarbekunsti Instituut (kõrgkool) ja Tartu Riiklik Kunstiinstituut. Esialgu olid õppejõududeks tuntud Eesti Vabariigi kunstnikud: GÜNTHER REINDORFF (1889- 1974) sündis Peterburis tolliametniku peres. 1897.a. tuli pere Eestisse. Reindorff õppis Peterburis Stieglitzi koolis tarbekunsti ja 1914.a. läks stipendiaadina Pariisi. Aasta pärast taas Peterburis, kus töötas riigi väärtpaberitrükikojas, mis viidi 1919.a. üle Moskvasse. 1920.a. tuli Eestisse, kus oli Riigi Kunsttööstuskoolis graafikaõppejõud (kuni 1943.a-ni). Tegi kaastööd reklaamibüroole. Käis loomereisidel Saksamaal, Austrias , Šveitsis. Hiljem töötas Tallinnas Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis ( ERKI ) joonistuskateedris õppejõuna ja juhatajana. 1951.a. professor, millele lisandus hiljem veel aunimetusi ja tiitleid. 1920-1930.a. tegeles tarbekunstiga dekoreerides põhiliselt ruume. Tuntud hea joonistaja ja graafikuna. Kavandas Eesti Vabariigi esimesed rahatähed ja marke . Joonistas maastikke ja illustreeris muinasjutte (A.Puškini muinasjutud ”), tegi ka ex libriseid. Tööd on väga detailsed.
Esialgu jätkasid osad kunstnikud „vanas vaimus”, venemaa-kogemusega kunstnikel oli rohkem nõukogulik temaatika . Kõige silmatorkavam oli E. Okas. Okupatsioonivõim tellis mitmeid monumentaaltöid („Estonia” teatri laemaal ja „Vabastajate monument ” Tõnismäel). Moskva surve tugevnes järk-järgult ja kriitika läks kurjemaks. 1948.a. algas jäigem kultuuripoliitika. Sai selgeks, et Moskva ei talu kohalikku omapära. Loomingulistes liitudes toimusid „puhastused”
1950.a. toimusid jõhkrad reformid kunstihariduses. Tartu Riiklik Kunstiinstituut suleti. Kõrgem kunstiharidus koondus Tallinna ERKI-sse, kus kehtestati üleliidulised õppeplaanid ja – metoodika. Eesti kunstnikud ei saanud tutvuda Lääne- Euroopa kunsti arenguga ja paljude eesti kunstnike looming kuulutati tagurlikuks ja kõrvaldati muuseumidest. Need, kes selles kunstielus püsima jäid, pidid maha suruma oma isikupära ja järgima nõukogulikku varianti .
Isikupärast kunsti ei saanud luua ka tarbekunstnikud ja arhitektid . Peale sõda tegeleti taastamistöödega, mis mõnikord kujunesid ümberehitusteks („Estonia” teater). Linnaarhitektuuris unistati suurtest keskväljakutest monumentidega jne. Ehe näide stalinismist on maja Tartu mnt-l Stocmanni vastas. Majale ehitati torn, mille tippu kroonib viisnurk . Ehitati ka sammaskolonnidega hooneid (praegune „Hollywood”)
Maalikunst nõukogude Eestis (1960-1980)
1960.a. oli kanda kinnitanud nõukogude ideoloogia. Kõrgkooli oli lõpetanud kunstnike põlvkond, kelle haridustee jäi täielikult nõukogude perioodi. Nende suhe ümbritsevasse maailma oli hoopis teistsugune kui vahetult sõja ja küüditamised üleelanud inimestel. Side välismaailmaga peaaegu puudus. Väga üksikud ja lühiajalised välisreisid võimaldati väga usaldusväärsetele kunstnikele. Selleks pidi aga kuuluma ENSV Kommunistlikkusse Parteisse. Seda hinnatavamad olid üksikud väliskunsti näitused, mis toimusid Moskvas.
Maalikunstis jõudis Eestisse nn. karm stiil, mis vastandub impressionismile. Eelistati suuri erksaid pindu, maaliti portreid, natüür morte, maastikumaali.
1960.- ndate maalikunst arenes edasi arvestades modernismi loogikat. 1970.- ndate kunst on nagu näidiskatel, kuhu voolasid kokku erinevad taotlused ja kunstiideoloogiad. Oli traditsiooniline maastikumaal ja portree, popist ja hüper- realismist mõjutatud uut maali, nende segu, aga ka abstraktset geomeetrilist maali.
TIIT PÄÄSUKE (1941-.....) sündis Põltsamaal õpetaja peres. Õppis Tallinna 20. keskkoolis , Tartu Kunstikoolis ja seejärel ERKI-s, mille lõpetas maalikunstnikuna 1971 .a. Varases loomingus vastandas tehnilise maailma ja looduse (inimene reostab loodust kuid ise on osa loodusest). Harrastas ka figuraalmaali- inimesed on küll gruppides kuid samas igaüks omaette , sest grupi sees puudub igasugune suhtlemine Pääsuke valdab suurepäraselt maali traditsioonilisi võtteid, kuid tunda on popkunsti erksaid värve ja üksikuid rõhutatud kujundeid. N: „Poiss viiuliga”
Traditsioonilise maalimisviisi segunemist uute elementidega on tunda PEETER MUDISTi (1942-...) loomingus. Sündis Tallinnas kunstniku peres.Õppis Tallinna 1. keskkoolis, TPI-s energeetikat ja ERKI-s, mille lõpetas 1967.a. Tema värvikä- sitlus on väga omapärane- hajuvad pehmed toonid on kontrastis erksate värvilaikudega. Pintslitõmme on lai ja tundlik.
Skulptuur nõukogude Eestis (1960-1980)
Uuendusprotsessid toimusid ka skulptuuris. Kasutati uusi materjale ja tehnikaid (alumiinium, teras, keevitus). Uudselt kasutati näitusepaigana mitte siseruumi , vaid lahtist ala (Eesti Näituste taga).
Nõukogude ideoloogia kasutas skulptuuri oma eesmärkidel ära- monumentide loomine. See hoidis skulptuuri tugevasti realistliku kunstilaadi juures. 1970.-ndail tõusis skulptuuri osatähtsus kunstis. Piir abstraktse ja realistliku skulptuuri vahel kadus ära ja seega laienes skulptorite tegevusvaldkond . Neil aastail kerkisid kiiresti esile Jaak Soans ja Ülo Õun.
JAAK SOANS (1943-...) sündis Tartus juristi peres. Õppis Tallinna 4. keskkoolis ja ERKI-s, mille lõpetas 1966.a. Töötas õppejõuna. Viljelenud monumentaal- ja vabaskulptuuri. Iseloomulik on dünaamiline ruumilahendus ja modelleering. Kasutas popkunsti võtteid. Loonud 2 monumentaalskulptuuri eesti kultuuritegelastele („A.H. Tammsaare monument”, „K.J. Petersoni monument”). Soansi kunst annab edasi konfliktsust ja sotsiaalseid probleeme.
ÜLO ÕUN (1940- 1988) sündis Tartus töölisperes. Õppis Tartu 2.keskkoolis ja ERKI-s, mille lõpetas 1966.a. Töötas taksodermistina Loodusmuuseumis. Loomingus kujutas inimesi, kelle konfliktsus on tema sees. Tõi skulptuuri mitmeid ootamatuid vabadusi, kangutas arusaama korralikust viimistlusest ja õigest materjalist. Tegi mitmeid portreid eesti kultuuritegelastest („ Mikk Mikiver”), kasutas selleks kipsi, mille värvis ära. Pronksi kasutuselevõtt muutis loomingu tasakaalukamaks.
Graafika nõukogude Eestis (1960-1980)
Graafikas valitses 1960.-ndail üldistatud ekspressiivne kujund. Tähtis polnud ilu vaid väljendusrikkus, eelistati jõhkrat tahumatust. Selleks sobisid uued väljendusvormid- puu- ja linoollõige. Graafika hoogne arengutempo viis graafikatriennaalide loomisele (1968.a.) koos Läti ja Leedu graafikutega.
1970.-ndail hinnati graafikas kõrgeks tehnilist taset (traditsiooniliste tehnikate valdamist). Üldistav kujutamisviis asendus peene detailsusega, esiplaanile tõusis ofort. Domineerib nende graafikute looming, kes alustasid 1960.-ndail.
Silmapaistva taseme saavutas PEETER ULAS (1934-2008). Sündis Tallinnas lihatöösturi peres.Õppis Nõmme gümnaasiumis, ERKI-s, mille lõpetas 1959 .a. Töötas õppejõuna. Üks eesti graafika uuendaja ja omanäolisem meister. Tööd peamiselt pehmelakk-tehnikas, mis võimaldab sujuvaid üleminekuid ja „maalilist” joonistamist. Teemaks on inimene, tema seosed urbaniseeruva ühiskonnaga.
Fantaasiarikkaid legendidele viitavaid lugusid teeb CONCORDIA KLAR (1938-2004) Sündis Leningradi oblastis ametniku peres. Eestis aastast 1942. Õppis Rakvere 1.keskkoolis, Tartu Kunstikoolis ja ERKI-s, mille lõpetas 1963.a.Töötas õppejõuna. Peeter Ulase abikaasa. Nende tütar samuti graafik . Klar alustas värviliste linoollõigetega, Hiljem meelistehnikaks pehmelakk. Lemmikteemaks on pillilugu puhuv naismuusik. Esialgu sürrealistlik laad , hiljem muutub rahvusromantiliseks sümboliks.
1970.-ndate lõpul kerkib esile noorte naisgraafikute seltskond , kelle töödes segunevad unistuslikkus ja unenäolisus, kasutavad sümboleid ja sürrealistlikke kujundeid. Tehnikaks ofort.
Arhitektuur nõukogude Eestis (1960-1980)
1950.-ndail valitsenud stalinistlik suund mõisteti hukka ja see tõi 1960.-ndail kaasa vabanemise. Sel ajal hakkas liikuma ka Lääne arhitektuuri alane kirjandus. Arhitektuuris sai valitsevaks modernism, eeskuju võeti nii Ameerikast kui ka Skandinaaviast, mõned arhitektid ka EV aegsest funktsionalismist.
1960.a. valmis Tallinna Laululava mõjutatuna Ameerikast.
1964.a. valmis kino „ Kosmos ”, 1972.a. valmisid Eesti Raadio maja ja hotell „Viru”, kus on eeskujuks Skandinaavia arhitektuur. Viimast ehitasidki soomlased ja eeskujuks oli Kopenhaageni SAS-i hotell.
Elamurajoonide projekteerimisel lähtuti vabaplaneeringust (Mustamäe). Majade arhitektuurne ilme polnud määrav, kinni tuli pidada standardmõõtudest, näiteks toa kõrgus 2,5m, elupinda inimese kohta 9m2 jne.
1970.-ndail kerkis esile uus noorte arhitektide põlvkond, kes avastasid enda jaoks Eesti Vabariigi aegse arhitektuuri nn. eesti funktsionalismi . Eksisteeris postmodernism , mille mõjul ehitati kaldkatuseid, sambaid, kaaraknaid, tornikesi, sakilisi viile jne. Selles stiilis ehitati kolhoosi keskusi ja kultuuriasutusi, näiteks Tallinna Linnahall , Rahvusraamatukogu jne. Paljud hooned valmisid tänu riiklike- le esindusüritustele, näiteks hotell „Olümpia” ja Pirita Olümpia- Purjespordikeskus.
Eesti postmodernism (1980-1990)
Need on suhteliselt edukad aastad. 1980.-ndail esitati näitustele suurepäraseid töid. Jätkasid vanad tegijad ja otsustavalt andsid endast märku noored kunstnikud- E.M. Kokamägi.
Kunstis oli tunda ebakõlasid ühiskondliku situatsiooni (venestamispoliitika) ja kohaliku kunstielu vahel. Samas jõudsid Eestisse impulsid Lääne postmodernis- mist. Noored kunstnikud kasutasid oma loomingus mütoloogiat, alateadvust, legende s.o. teispoolsust. Muutused toimusid kõigis kunsti valdkondades. Maalikunstis oli iseloomulik žanripiiride hajumine , viljeleti abstraktset geometrismi, fotorealismi jne. Graafikas asendus peen must-valge graafiline leht suureformaadilise värvilise lehega. Kuigi skulptuur jäi maalikunsti ja graafika varju, ilmnesid ka siin muutused. Tööd erinevad klassikalisest skulptuurist.
1980.-ndate II poolest hakati aktiivselt tegelema performance”ga . Pea igat näitust või üritust alustati etendusega. 1990.-ndaid iseloomustab kiire muutuste aeg. 1991.a. taastati Eesti Vabariik. Galeriide tekkimine oli otsustav samm, toimusid vaidlused ülevaatenäituste üle.
Maalikunstis kõige suuremad probleemid ja muutused. 1990.a. algul hakkasid kiirelt arenema installatsioon ja videokunst (E-L. Semper ). Sellele suunale kuulus finantsiline toetus mitmelt fondilt ja kriitikute suur tähelepanu. See tekitas arusaama, et traditsioonilisest maalikunstist ei hooli keegi.
Installatsioon põhineb kunstiteoste ja ümbritseva ruumi koosmõjul.