roki väljapaistvamad ansamblid, nagu "Yes" ja "Genesis". Ansambel "Mess" mängis peamiselt pikemaid kompositsioone. Grünberg oli ansamblis nii helilooja, laulja kui ka intumentalist. Esimesen Eestis võttis ta kasutusele süntesaatori, tollal veel väga haruldase pilli, millesse suhtuti eelarvamusega. Grünberg püüdis Messi muusikat siduda ka visuaalsete kujunditega ning kontsertide osaks olid alati ka Kaarel Kurismaa ruumilised teosed. Messi kontserdid kujunesid omapärasteks etendusteks intellektuaalsele, suures osas üliõpilastest koosnevale publikule. Selle ansamblile loodud teostest on tähtsaim kantaat ,,Küsi eneselt", milles osales ka kammerkoor Tõnu Kaljuste juhatusel. Heliplaat "Messi" loominguga ilmus alles 1996. aastal. 1970. aastatel avastas Grünberg enese jaoks idamaade kultuuri ja religiooni. Tiibeti ja Kaug- ida rahvaste muusika mõjud ilmusid ka tema loomingus, mis siitpeale kaldub
poolsalaja käest kätte. Rääkimata siis võimalustest õigemini nende puudumisest reisida ja osaleda maailma kunstisündmustel. Kirjeldatud ajast on tuua kaks metafoorilist teost, mis väga hästi iseloomustavad eesti kunstnikke kontakte välismaailmaga. Üks neist oli Leonhard Lapini SOUP' 69 näituse plakat, kus Andy Warholi tuntud Campbelli supipurgist püütakse lusikaga ammutada purgi sisu. Teiseks võib tuua Kaarel Kurismaa objekti, kus kineetilist installatsiooni tuleb vaadata läbi Nõukogude liidus toodetud televiisori nimega ,,Avangard". 1970. aastate keskel tugevnes ka 3 surve Breznevi reziimi poolt ning radikaalsed liikumised, välja arvatud üksikud erandid, vaibusid. Kuidagi tuli end sobitada ametlikku kunstiellu, mis nagu eespool öeldud oli siiski liberaalsem kui mujal suures punaimpeeriumis.
Järgmine suur renoveerimine toimus 1980. aastatel, mil juugendstiilsed interjöörid jälle taastati. Saalis taastati ka algne kohtade skeem, esimesele rõdule tehti jälle loozid. Kogu hoonele telliti uus mööbel, mis oli sarnane sellele, mis Bubõr omal ajal oli projekteerinud. Oluliselt uuendati 1980. aastatel ka teatri tehnilist sisseseadet. Viimane uuendamine toimus 2003. aastal. Arhitektuurse osa autoriteks olid Peep Jänes ja Indrek Suigusaar, sisekujunduse tegi Mari Kurismaa. Ümber ehitati palju, kuid juugendstiil säilitati. Teatrile ehitati lift, mis on tänapäeva teatris puuetega inimeste jaoks kohustuslik. Liftiga pääseb publik alt garderoobist kolmanda rõdu tasandile ja samuti saab lifti kasutada dekoratsioonide transportimiseks. Neljanda korruse väikese saali juurde ehitati tualettruumid, enne seda pidid külastajad selleks neljandalt korruselt alla keldrikorrusele kõndima. Teatri fuajee, kus müüakse pileteid, ja keldripõrand said uue paekivikatte
Kunsti ajalukku juurde leidsis tee ka väljaspool kunstiharidusasutusi astunud, näiteks Raul Meel , kelle serigraafia ja tehniliste graafikute eepiline käsitlus tõi talle ka välismaiste kuraatorite positiivse tähelepanu. Jüri Okas mängis eri vormidega, maalis, tegevuskunsti teosed, film, foto ja installatsioon, kirjendades edukalt olukorda tollases Eesti kunstielus. 1960. Lõpul ilmusid eesti kunsti pilti ka esimesed kineetilised objektid, esimest korda Kaarel Kurismaa loomingus 1966 jätkas ta tööd nendega kuni 70ndate keskpaigani. Ühiskonnatasandil toimuvates keerulistes progressis tekkisid käärid kunsti arengus läänes ja siin. Avangard sai siin toimuma vaid üksikisiku tasandil, radikaatsus mahtus senini luatavuse piiridesse. Edasine läänesuunal liikumine oli tollaste karmide nõuete juures, aga võimatu. Eesti noor kunst jõudis 60-ndate lõpul konfliktini ühiskonna normidega. Edasine rünnak oli nii rahvuslike
Sarnaseid mutatsioone leidub ka araabia maades. Võib-olla on see ka üks põhjusi alkoholikeeluks muhameedluses. Vett välditi ka linnade arenedes ja jõukamate kihtide hulgas. Kuulus on möödunud sajandist pärit sotlaste nali: kui pere liige pidi sõitma üle väina Euroopasse, pandi talle kaasa vähemalt kaks pudelit viskit - teine selleks, et oleks millega hambaid pesta. Vaieldamatult on viski olnud aga seotud meelelahutusega ja ka meelte arendamisega. Viskiklubi klassik Kaarel . Kurismaa on öelnud: "Viskit juuakse selleks, et saada elamusi ja arendada oma meeli!" Kõik viis meelt - haistmine, maitsmine, nägemine, kompimine ja kuulmine - on viski joomisega seotud. Haistmis- ja maitsmismeelega on asi vast kõige selgem ja arusaadavam - viskibuketid on mitmekesised ja rikkalikud. Nägemismeele arendamine on võimalik, nautides viski värvi nii pudelis kui ka klaasis, aga samuti, kui jälgida, kuidas viskitilgad voolavad mööda klaasi seinu alla pärast viski loksutamist
de Tolly abikaasale), mistõttu kutsuti seda hoonet veel kaua Barclay majaks. Hoone vahetas peagi veel mõned korrad omanikku, kuni 1879. aastal ostis selle apteeker Theodor Köhler, kes rajas maja esimesele korrusele apteegi, mis tegutses majas järjepidevalt enam kui sajandi. Apteegis töötas rahvakirjanik Oskar Luts. 1950. 1960. aastatel asus teisel korrusel kunstikooli noormeeste internaat, kus elasid praegused tunnustatud Eesti kunstnikud Kaarel Kurismaa, Tiit Pääsuke jpt. Sama maja teises trepikojas elas pärast sõda tookord tagakiusatud kunstipedagoog Ado Vabbe. Pisa torni meenutav kalle on tekkinud majale hoone ebaühtlase aluse tõttu. Kogu Tartu vanalinn on rajatud soisele Emajõe kaldale ning majade vundamendid toetuvad enamasti puitparvedele. Sajandite jooksul on põhjavee tase langenud ning üks külg madalamale vajunud. Legendi järgi vajunud maja tugevamini kaldu pärast
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
