Eesti arhitektuuri näited (0)

Tallinna Tehnikaülikool
Tartu Kolledž
Eesti arhitektuuri näited
Referaat
Õppeaines „Arhitektuuri ja linnaplaneeringu ajalugu“
NTM1200
Ehitiste projekteerimine ja arhitektuur
Tartu 2013

Sisukord

Sissejuhatus 3
Gootika 4
Jaani kirik 4
Tallinna raekoda 6
Renessans 9
Kaagvere mõis 9
Barokk 11
Pärnu Püha Jekaterina kirik 11
Kadrioru loss 13
Palladionism 16
Maardu mõisa härrastemaja 16
Klassitsism 18
Valga Jaani kirik 18
Raekoda 20
Historitsism 23
Tallinna Kaarli kirik 23
Sangaste mõis 25
Kasutatud kirjandus 28
Pildid 29

Sissejuhatus

Arhitektuur on kunsti üks liikidest. Lihtsamalt öeldes tähendab see hoonete ja selle ümbruse kujundamist. Arhitektuur jagatakse kolmeks: sakraalarhitektuur (tempel, kirik, kabel ), profaanarhitektuur ( kindlus , avalikud hooned, loss, mõisad) ja maastikuarhitektuur (aed, park).
Järgnevas referaadis üritan teile anda ülevaate Eesti arhitektuurist alustades gootikaga kuni lõpetates historitsismiga. Toon välja erinevad näited vooludele vastavatest ehitistest Eestis. Näideteks olen võtnud nii sakraal - kui ka profaanhooneid, mis minu jaoks on mingi kindla tähendusega. Ma arvan, et võin väita, et minu valitud hoonetes on olemas Vitruviuse arhitektuuri põhiprintsiibid: firmitas(tugevus), utilitas(funktsioon), venustas(ilu).
Õnneks on suurem osa Eesti arhitektuurist kenasti säilinud, kuigi suuresti tänu restaureerimisele. Paljudes kohtades käib ka praegu usin hoonete ajaloo uurimine ja restaureerimine .

Gootika

Jaani kirik

Jaani kiriku ehituslugu on keeruline ning jaguneb paljudeks järkudeks. Ehitust alustati umbes 1220- datel , kui ehitati puidust kabel või siis juba kirik. Praegust põhiosa hakkati ehitama umbes 14. sajandi alguses. Kuid kirik sai kannatada Põhjasõjas, kus hävisid torni ülaosa, pikihoone ja koori võlvid. Kiriku proportsioone muudeti, kui seda hakati taastama 18. sajandil ning siis viidi kesklööv ja kooriosa ühise katuse alla. 19.sajandil oli eeskujuks klassitsism ning selle tõttu müüriti kiriku skulptuurid . 1899- 1904 . aastatel toimusid uued restaureerimise tööd, kus taastati skulptuurid ja püüti hoonele anda endist keskaegset ilmet . 1944. aastal hävis kirik uuesti põlengus ning nõukogude perioodil alustati uuesti restaureerimisega, mis kestab tänapäevani. ( Helme M. , 2002) pilt 1
Jaani kiriku eeskujuks on olnud Prantsusmaa ja sealsed katedraalid. Kiriku skulptureeritud trifooriumitsoonile on olnud eeskujuks Pariisi Notre Dame’i läänefassad.
Kuigi kirikut on mitmeid kordi purustatud ja rekonstrueeritud, on siiski tema keskaegne üldkuju säilinud. Oma keskaegsel kujul on kirik kolmelööviline basiilika . Pikihoonele on juurde ehitatud lääne torn, ühelöövilisele kooriruumi põhjaküljele ehitati käärkamber. Hoone põhjaküljel oli Lüübeki kabel. Pikihoone idaseina dominandiks on võidukaar, mille sokkel päädib faasitud glasuurkivisimsiga ning see jätkub kooriruumis. Võidukaare palendid on samuti ääristatud faasitud tellistega, kuid seevastu kaaretsooni raamib mandelvööt. Võidukaare tipust natuke kõrgemal kulges kolmikkaarses raamistuses poolfiguuride friis . pilt 2
Koori põhjaküljel paikneb kahevõlvikuline käärkamber. Ruume ühendavast ukseavast viib müüritrepp käärkambri pööningule. Käärkambril on ristvõlvid, mille roideprofiiliks on kaksikmõigas. Võlvkonsoolideks on terrakotapead, mis ilmselt sellises positsioonis pole kavandatud. Ruumi keskelt leiti sekundaarse küttekolde kohal varasema suitsulõõri säilmed. Võimalik, et tegemist oli keskaegse kaminaga. Käärkambri alla on kelder , kuhu pääseb pikihoone kirdenurgast. Torniruum oli kõrge kaarava kaudu ühendatud kesklööviga ning moodustas seega orgaanilise osa kirikuinterjöörist.
Kiriku lõunaküljel paiknenud lüübeki kabeli müüristik on hilisemate juurdeehituste käigus suuremal määral lammutatud. Kahevõlvikuline kabel oli tõenäoliselt 3/6 polügonaalse lõpmikuga. Sellest on säilinud vähesed fragmendid .
Kiriku seinad on ehitatud suureformaadilistest tellistest, mis on algselt krohvimata ja valgendamata. Külglöövide ülaosas on friis, mis moodustab neliksiirudega raamitud terrakotapeadest. See jätkub ka tornitahkudel. Enamikel akendel on kujunduses vahelduv mandelvööt süvarihvaga. Põhjalöövi lääneaknal süvarihv vaheldub fassaadi tellistega. Kooriruumi akendele paigaldati peale 1902 . aasta restaureerimist vitraažid. Akende kompositsioonide keskmeks oli üksikfiguur, mis oli neogooti raamistikus. Põhjaküljel on kujutatud nelja prohvetit: Jesaja, Jeremia, Hesekiel ja Taaniel , kui lõunaküljel kasutati apostleid: Jaakobus vanem, Peetrus , Paulus ja Johannes. Kahjuks aga vitraažid hävinesid 1941. aastal. Pärast seda pole uuesti neid tehtud. Viimasel restaureerimisel kasutati akende restaureerimisel värvituid antiikklaasist rombe, mis olid tinaraamistuses. 
Kiriku läänefassadil ehk peaportaalil on ehitisviil ehk vimperg . Vimpergi kaunistab 15 ristikkaarset nišši, kus paiknesid terrakotaskulptuurid. Selle keskel asub Kristuse figuur , mida ümbritsevad eest-palujatena Maarja ja Ristija Johannes ning 12 apostlit. Tegemist on Viimsepäeva kohtule osutava deesise grupiga. Terrakota on põletatud savist skulptuurid. Jaani kiriku terrakotaskulptuurid on umbes 700 aastat vanad. Väliseintel olevad kujud on asendatud koopiatega ning orginaalid on pandud turvalisse kohta, kus nad säilivad veel edasi, sest õue tingimustes need lagunevad kergesti.

Vimperg
pilt 3
Peaskulptuurid on põnevamaid dekoorielemente jaani kirikus. Tegemist on telliskivitaolise tahukaga, mille üks otsakülg on skulptureeritud. Skulptureeritud näoga liitub pikk seinamüürimise saba. Peaskulptuuride mõõtmed varieeruvad suures ulatuses: kõrgemim 22cm, väikseim 15cm ja need kaaluvad 5-15kg. Kokku oli nelikssiirudest friisidel nii sees kui väljas algselt umbes 6000 peaskulptuuri. Poolskulptuuride kirjeldamisel tuleb võtta kõrvuti kolm plokina seisvat kivi, mille üks külg on skulptoreeritud. Poolskulptuuridel puuduvad jalad. Need on kaetud voldistikuga. Skulptuuride kolmas mõõde- sügavus on oluliselt väiksem kui teistel jaani kiriku skulptuuridel.kõik figuurid kannaad linti vasakul või paremal õlal ja seda hoiab sama külje käsi. Tähelepanu on pööratud peade kujutamisele. Skulptuure oli hoonel umbes 200. (Altton, 2011)

Tallinna raekoda

Raekoda on meie pealinna arhitektuurne visiitkaart . Mitte et see hoone kõigist ilusam oleks, kuid tähtsus ja sümboolne tähendus on see, mis sellest turistide tõmbenumbri teeb. ( Hallas -Murula, 2012)
See on säilinud enamasti 15.sajandi algusest pärineval kujul. Lääne suunas natuke ahaneva pikliku trapetsilähedase põhiplaaaniga 2-korruselist paekivihoonet katab kõrge viilkatus . Risttahukalise hoonel on sale 8-tahuline konsooltorn, mille friisil kõrgub hilisrenessanslik kiiver . Väljakule pööratud peafassaad toetub I korruse kõrgusele ja hoone pikkusest u. kolmveerandi moodustavale lahtisele võlvkaaristusele, mis lääne otsas lõppeb peasissepääsuesise tuulekojaga. Suhteliselt kitsad nelinurksed aknaavad paiknevad vastavalt hoone ruumijaotusele. pilt 4
Kontrastiks määrdekrohviga kaetud suurtele seinapindadele on hoone välimust mitmekesistatud töödeldud peadetailidega. Teravkaarne peaportaaal on 2-astmeline, sirge talumiga palestike ning arhivoldi osas ühtse ümarturbaga profileeritud. Lõunafassad vähevaadeldava tagaseinana ei ole kujundatud. Kujunduse ja valgusavadeta on jäänud see juba ehitusajast sultuna seisma.
Enamik tarberuume paiknes keldris ja I korrusel. Neist lääne poolsed pikk 3-lööviline keldrisaal ja kaks võlvitud ruumi selle kohal on ehituslaadilt identsed: ühesuguseid ümarkaarseid servjoonvõlve kannavad üksteisele sarnased servatud nurkadega 4-tahulised piilarid . Hoone ida poolse neljandiku moodustavad kaks eelmisest suuresti erinevat madalat ruumi ning nende peale peidetud varakambri ja kerishüpokausti küttekeldriga vahekorrus. Peakorrusele koondatud esindusruumidest on ehituskunstiliselt silmapastvaim kogu lääne poolset osa hõlmab kodanikesaal- 8-tahulistele saledatele piilaridele toetuvad kõrgete servjoonvõlvidega 2-lööviline ruum, mille loode võlvikusse tõuseb sirge peatrepp. Mitmeosalise profileeringuga vööndkaared, ristikujulise põiklõikeda kapiteelid, trapetsilised seinakonsoolid ja põja seina kõrgete akende lintvuugistikuga taidpalendid on Tallinna hilisgootikale tüüpilised.
Ida poolne raesaal on laia vööndkaarega kaheks 8- osalise servjoonvõlviga kaetud võlvikuks jaotatud piklik ruum, mida põhja seinast valgustavad kolm akent, neist keskmine teistest kõrgem. Ilmelt lihtsad on raesaaliga külgnev endine köök ja kämmerei. Praeguse hoone koht on varem jagunenud erinevate ehtistega väiksemateks kruntideks . Nende baasil moodustunud, nüüdse idafassadi joonelt hoone keskkohani ulatunud esialgne raekoda hõlmas vaid I korruse kõige ida poolsemas varem mingi iseseisva ehitisena eksisteerinud ruumideploki ja selega läänes külgneva ruumi. Selle, praegusest poole väiksema raekoja lääne otsa all võis paikndeda 1333 mainitud kelder, sama hoone juurde kuulus arvatavasti ka esialgne kaaristu . Nüüdse pikkuse omandas raekoda 1372-74, mil seda kullassepa tänavani ulatunud juurdeegitisega täiendati. Uus ruumirikkam hoone oli ühekorruseline. Peafassaadiks oli kaaristu tagasein, kuhu praegugi avanevad mõned tookordse hoone keldriaknad. Kelder ise oli pisut madalam ja võlvimata. Suuremal või vähemal määral säilinud välismüüristiku kõrval on tookordsest raekojast pärit ka kaks ümarkaarse ülaosaga ava kaaristu tagaseinas. Ruumijaotuselt võiks selles kitsas , kuid pikas hoones eeldada üldlevinud diele- dornse -süsteemis siseplaneeringut, lääne poolset suuremat eeskoda ja ida poolset väiksemat raekambrit. Torni tollal ei olnud ja kujult võis pööningukorruse laoruumide kohal kõrgunud viilkatusega raekoda olla üsnagi sarnanae pisut hilisema Suurgildi hoonega. Põhijoontes tänaseni püsinud ruumijaotuse ja kuju sai raekoda 1402-04 ettevõetud suureulatusliku, senise sise- ja välisarhitektuuri praktiliselt uuendanud rekonstruktsiooni tulemusena. Tähtsamad esindusruumid- saalid - paigutati täiesti uuena ehitatud II korrusele. Kasutades ära varasemat perimetraalset müüristikku, jäädi keldri ja I korruse ulatuses olemasolevate välisseinte piiridesse . Tagamaks peakorrusele vajaliku avarust, laiendati seda põhjafassaadi ette rajatud kaaristule toetuva osa võrra. Säilitades sel moel enamiku varasemast välismüüristikust, toodi avatud võlvkaaristu näol Tallinna ehituskunsti täiesti uus arhitektuuriline motiiv . Välisarhitektuuri efektselt täiendavana püstiti hoone ida viilule kõikjalt nähtava kõrge torn. Sündinud kohalike ehitustraditsioonide ja neid rikastanud mujalt pärinevate arhitektuurivormide loov ümbertöötluse tulemusena, on raekoda Tallinna ehitusmeistrite võimekuse üheks kunstiküpsemaks näiteks. 1483 remonditi põhjalikumalt tolleaegset gooti telkkiivrit ja 1530 paigutati torni nüüd vana toomana tuntud sõjasulase figuuriga tuulelipp. Õhuliste galeriidega 3-osalise hilisrenessanss-stiilis tornikiivri, lääne viilule paigutatud harjakivilt kerkiva pitsilise tuulelipu ja loehepeakujulised veesülitid põhja fassaadil sai raekoda 1627-28. Muudatusi siseplaneeringusse tõi 17.sajandi keskpaik, mil kodanikesaali püstitati esimesed vaheseinad. 1667 sisustati raesaal selle üldilmet tänaseni määravate kunstiteostega. 18-19.sajandi puhtutilitaarsed ümberkorraldused ehituskunstiliselt midagi ei lisanud. 1781 uuendati tornikiiver , 1840 jagati kodanikesaal väiksemateks, vahelae ja –seinatega tükeldatud ruumideks ning 1859 ehitati fassaadiaknad teravkaarseiks. 1890 sai kodanike saali tekkinud ruumid neogooti kujunduse. (Raam,1993)

Renessans

Kaagvere mõis

pilt 5
Kaagvere on muistne mõis, mis rajamisajal kuulus perekond Kawerile. Siit tuleneb ka mõisa saksakeelne nimi Kawershof, mis rahvasuus mugandus Kaagvereks. Kaweritelt said mõisa Stackelbergid , seejärel vahetusid omanikud tihti. 1645 oli mõis Fromholm von Tiesenhauseni, 1786 Johann Gottlieb Münnichi, 1815 paruness Marie von Nolckeni valduses. Mõisa riigistamisel 1920 anti hooned Tartu linnale. Tänapäeval tegutseb mõisas Kaagvere erikool. Kaagvere mõis paikneb laugjal maastikul emajõe kaldal . Mõisaansambli moodustasid arvukad hooned, kuid 1846. aastani puudus mõisal esinduslik peahoone . See ehitati, kui mõisa omanikuks sai Gustav Fromhold von Nolcken . Peahoone hävis aga täielikult 1941, selle vundamendile ehitati 1956-57 uus hoone, kus tegutses algul lastekodu , hijem paigutati sinna kool. Peahoonega seotud hoonetest on praeguseks säilinud vaid endine valitsejamaja- ühekorruseline poolkelpkatusega barokkstiilis ehitis, mis on ilmselt pärit 18.saj lõpust või 18-19.saja vahetuselt. Peahoone kõrval asusid majandushoned, Emajõe kaldal paiknes kahekorruseline mõisateenijate elamu-viinavabrik ning selle kõrval ümara põhiplaani ja teravatipulise katusega torn, kas õllekoda või hobuveski. Kõik need ehitised modustasid nii jõelt kui ka kaldalt vaadeldava ühtse ansambli. Tänaseks allesjäänud hooned on säilitanud suuresti oma endise ilme. Algselt regulaarse lahendusega väike park rajati 18. sajandi lõpus. Regulaarpargi perioodist on pärit peahoonest lõunasse jäävas pargiosas pärnaalle fragmendid. Regulaarsena on kjundatud ka tagaväljak, mis laskub kolme muldterrassina Emajõe kalda poole. Terrasidele oli rajatud barokne ehisaed. Baroki reeglite kohaselt oli peahoone tagafassaadil avatud vaade Emajõele ning vastas asuvale luunja mõisale. Tagaväljaku põhjaosas asusid kaks vabakujulist tiiki. Ida pool raamis väljakut puuderida, mille tagant algas pargi vabakujuline osa. Parkmetsas asus peahoone lähedal tiik, mille kõrvale oli kuhjatud künkake- seal võis paikneda paviljon , kust sai vaadelda Vana- Kastre linnuse romantilisi varemeid.
( Nutt & Maiste , Tartumaa mõisad, 2005) lk 25-26

Barokk

Pärnu Püha Jekaterina kirik

pilt 6
18.sajandil oli Eestis üheks suuremaks õigeusu ettevõtmiseks Püha Jekaterina õigeusu kiriku ehitamine Pärnusse. Kiriku ehitamist alustati keisruinna Katariina II isikliku lubaduse peale, mille ta oli andnud Pärnust läbi sõites,- ilmselt ei rahuldanud õigeusklikke enam endine luteri Jaani kirik. Uue kiriku projekt valmis 1763.aastal. sellega püüti siinmail esmakordselt luua viiekuplilst õigeusu kirikuhoonet kasutades selleks antiikarhitektuuri vorme. Taotlus vastas Venemaa Peeter I reformidest peale domineerinud poliitilisele ja kultuurilisele hoiakule- euroopastuda, kaasajastada vene kultuuri Euroopa elementide ülevõtmisega. 25. Mail 1765 .aastal kõrgemal pool heakskiidetud projekti tegi andekas Peterburi arhitekt Pjotr Jegorov . Jegorov kujundas hiljem koos J. Feltjeniga Peterpuri Suveaia Neeva-poolse ažuurise metallvõre ning Marmorpalee abikorpuse. Projekti realiseerimiseks saadeti pärnusse majanduskontrori arhitekti abi ivan jakovlev, kes viibis kiriku ehitusel kuni selle lõpliku valmimiseni 1768. Aastal. Pärnu püha jekaterina kriku põhiplaaniks valis arhitekt keskkupliga kaetud kreeka risi kuulise variandid, mille venne õigeusu kirik oli bütsantsist üle võtnud. Jekaterina kirikul on kolmel küljel poolsammastega toestatud lamedad kolmnurkviilud ning läänes peahoonega orgaaniliselt kokkusobitatud kolme astmeline kellatorn, mida kaunistavad karniisid, pilastrid ja voluudid. Keskkupli tambuuri ümbritsevad neli väikest kandilist akendeta tornikest. Laia faasiga nurkadega torn keskib peahoone kuplist kõrgemale ja lõpeb pika, tervatipulise kuppelkiivriga. Hoone fassaadl vahelduvad raske rustika ja reljeefdekoor, see on tunduvalt plastilisem, kui teistel samal ajal Eestis ehitatud hoonetel . Kiriku inetrjööri seina-ja eriti võlvide ning keskkupli tambuuri pinnad on rikkalike, kuid märksa tasapinnalisemate reljeefkaunistustega. 18.sajandil kogu euroopas levinud baroksed motiivid segunevad siin juba klassitsismi mõjutusega. Kiriku ehitamise aegne, meisterlikult vormistatud kolmekorruseline ikonostaas seondub orgaaniliselt siseruumiga. Selle monumentaalsust ja mõju võimendab plastiline, kuningaväravate osas tugevasti altari poole taanduv ülesehitus. Omapäraselt on lahendatud kuningaväravate ümarate lünetikujuliste ikoonidega poolkumer silluskaar. Võrreldes muja vene tsaaririigis sama arhitektuurisuunda jätkuvate hilisemate kirikutega, on pärnud püha jekaterina kirik pks stiilipuhtamaid ja rikkalikuma dekooriga barokk-kirikuid. Ta mõjutas kirikuarhitektuuri arengut nii eestis- ja liivimaa kubermangu pealinnas riias. Sinna ehitati 1780-85 Riia tsitadelli peetri-pauli õigeusu peakirik. Pärnu püha jekaterina kirikuga ühiseid kompositsioonilisi ning dekoratiivseid jooni on ka 18.sajandi lõpul ehitatud paldiski, võru, kuressaare ja tartu õigeusu kirkiul. 18.sajandi teisel poolel eestis väikelinnadesse ehitatud õigeusu kirkud näitavad, et keisrinna katariina II nõuet, ehitada õigeusu kirkud vene sakraalarhitektuurile omaselt viiekuplilisena, ei täidetud eestimaal ja liivimaal kreisilinnades kuigi rangelt . (Kodres, 2005) lk 423-425
Tornil on soklikorrus, sellele toetuval peakorrusel on nõgusad sfäärilised seinapinnad, laialt faasitud nurgad ja pikad ümarkaarsed luukavad, ahenevat ülakorrust ümbritsevad voluuttoed ja kroonib vertikaalselt rühutatud valelaternaga teravatipuline kuppelkiiver. Lisaks kuplitele kujudavad eksterjööri laiad profileeritud karniisid, frontoonid, nurgaliseenid ja vahelduva rütmiga aknad, kus ümar- ja segmentkaarega suuraknaid täiendavad laias barokkraamisruses. (Raam,1996)

Kadrioru loss

pilt 7
Kadrioru loss tundub olevat Eesti kõige naiselikum maja. Kunagi oli ta roosa -valge nagu pitsivahust pruut . Barocco tähendab itaalia keeles eriskummalist ning loss oli selle stiili arhitektuurne lemmikžarn. Uhke ja mänglevad fassaadid , pikaks venitatud hoonetiivad, dünaamiline plastilisus ja teatraalsus, rohkelt skulptuure, lopsakad balustraadid, toretsevad kartušid ja pilvepuhmalised aknafrontoonid, vigurdavad uksevalmikud ja dramaatiliselt murtud frontoonid- sellistena tunneme Euroopa barokklosse.
Kadrioru loss ei ole just ülemäära suur. Pikkade väljasirutavate hoonetiibade asemel maja hoopis katkeb, tiibade mõtteliseks lõpetuseks on eraldi seisvad paviljonid. Lossis pole suurt keskset trepiruumi mitmemarsilise paraadtrepiga, mis barokklossides on alati omaette vaatamisväärsus. (Hallas-Murula, 2012)
Trepi - ja purskkaevuseintega ühtseks ehitusfrondiks liidetud hoonekolmik vastab põhijoontes Itaalia villade ehitus- ja kujunustavadele. Lossi plaanilahendus ja telgede arv on kõige lähedasem tsarskoje selo algsele lahendusele. Peahoone fassaadide liigendus muudab hoone sisejaotuse ning ruumide hierahilise järgnevuse. Fassaadi värvigramma toob esile arhitektoonilise liigenduse mitmetasapinnalisuse ja markeerib detaile. Värvingus kujunesid valdavaks hüübinud vere tooni meentuav „Marsi punane“, kollane ooker ja valge. Mõningatel reljeefdetailidel kasutati kuldookrit. Lossi katuserinnatist piiras punavalgeks marmoreeritud puitbalustraad. Katus oli kaetud katusekividega ja selle nurkadel paiknes 8 paari lohepeakujulisi veesüliteid. (Kodres, 2005)
Kadriorus on madalana tuntav hämar sammastega fuajee ning tammetrepp on nihutatud keskteljelt kõrvale. Kadrioru peasaal on väike ja valede proportsioonidega. Siin ei ole mõjusat perspektiivi, mis haaraks oma kaarakende ja peeglite lõputusse kulgeva rütmiga. (Hallas-Murula, 2012)
Kolmeosaline lossikompleksi tuumik , mis oli paigutatud Alumise aia ja Lilleaia astangu servale, pidi pakkuma peavarju valitseja perekonnale, lähikondlastele ja teenijatele. Peahoone soklikorrus sisaldas vestibüüli, garderoobi ja kööki koos sahvrite ja muude panipaikadega. Beletaaž oli määratud valitsejale ja tema abikaasale, ülakorrusel asusid laste ja lähikondlaste magamistoad. Tiibhooned seevastu pidid saama kammerhärrade ja kammerneitsite majutuspaikadesks.
Kõik aknad olid algselt suvelossile kohaselt ühekordsete raamidega. Hoone keskset osa toovad esile eenduva keskrisaliidi ette paigutatud sammasrõdu, kolm erikujulise pealmikuga vestibüüliust ning rikkalikum krohvehis. Algselt oli voolitud lehtdekooriga raamistatud mitte üksnes ovaalakna alaosa, vaid ka pealmik.
Lossi peakorruse vanimalt plaanilt on näha, et sinna oli ette nähtud 8 ahju (Kahjuks alles on neist 4), 4 kaminat. Ülemisele elukorrusele oli plaanitud 8 ahju, neist alles 5. Lossi vasakus tiivas on tänini säilinud neli siniste maalitud maastikega ahju. Need on kahte tüüpi. Kaks ahju on laotud kahlitest, millel on maastikumotiivi ümber maalitud raam ja nurgas veerandrosett, teisel paaril täidab maastikuvaade kahli äärest ääreni. Kõik maastikud on erinevad.
Ehitusaajast peaaegu ainsana säilinud peasaali dekooris on kasutatud barokiajastule iseloomulikke sümboleid ja kujundite retoorikat. Oma algpärasuses kujutab kadrioru lossi kaunis peasaal endast haruldast näidet Peeter I aegsest barokkinterjöörist, kuna Peterburis, Peterhofis ja Strelnas asuvad valitsejalossid on hilisemate ümberehituste või sõjapurustuste tõttu enamasti om algse kuju minetanud. Peasaali dekoori valmimine sai alguse 1721. aastal, kui Pihkvast ja Novgorodist saadetud müürsepad lõpetasid lossi võlvide ja müüride ladumise .
Peasaali laemaalid on tehtud Titsiti ja Ovidi järgi. Lossi tööle oli värvatud kohalik kunstnik. Võrreldes rahvusvahelisel kõrgtasemel olevate stukk-kaunistustega on lossi laemaaling pigem provintslik, selle naisefiguurid on puisevõitu. Laemaalilt oodatakse heledat , freskolikku läbipaistvust, ent siinne maalija on lähtunud pigem õlimaali tehnoloogiast ja kinnitanud lõuendi plafoonidega, tegelikult on õlivärvidega maalitud otse krohvile. Kardioru lossi peasaali laemaaliks on „ Diana ja Actaeon“i kompositsioon . Selle kaudseks eeskujuks on aga sellest maailst tehtud gravüür, mille kompositsiooni on veidi muudetud. See üldistab venemaa võitu ja pilkab kaotajaks jäänud Rootsit. pilt 8
Kadrioru plafoonide eeskujuks olid gravüürid kevadet ja suve sümboliseerivatest prantsuse gobeläänidsest. Plafoone on neli, igal ühel ladinakeelne sentents. Peeter I monogrammi kohal on kujutatud viljavihku, koos kirjaga parema elu jaoks. Katariina I monogrammil kohale on maalitud punane roos, millel on kiri, mis tähendab eesti keeles iluga ühendatud relvad. Saali lilleaia-poolses otsa olevat liiliat saadab sõnum puhtusega on kõik võidetav. Neljandal plafoonil on pääsuke, mis on kevadekuulutaja rollis ning sellel on tekst ja toob tagasi paremaid aegu.

Palladionism

Maardu mõisa härrastemaja pilt 9

1660.aastate keskpaiku valminud Maardu härrastemaja autoriks oli Jacob Steal von Holstein . Sellest mõisast on säilinud mõned inventeerimisaktd, millest selgub , millisena maardu härrastemaja algusaegadel välja nägi: näiteks kaunistas seda mitu lohepeakujulist veesülititit, kahemarsilisel trepil oli sini-valgeks värvitud puitrinnatis ja peauksel ka mingisugused nikerdised. Esimese korruse ruumides leidus mitu “pealemaalitud figuuridega” ust, lõuenditega ületõmmatud ja seejärel ka maalingutega kaetud lagesid, nii sinisekirjalisi kui ka prune kahhelahjusid, veel oli seal kaks kaminat. Samast on toodud andmeid ka mõisamaja sisustusest, näiteks 1693.aastal seisid saalis suur mustrilise linage kaetud ümmargune laud ja üks piklik laud, mil sammuti mustriline kate, kuus kõrgemat ja kuus madalamat juhtnahaga kaetud tooli, neli musta ja üks punane tool, üks keldrikapp, neli suurt protreed ja neli messinglühtrit, ühes saalis kõrvale jäävaist ruumidest paiknes prantsuse magamiskoht ja teises prantsuse voodi koos rauast baldahhiinihoidja ja sulgedest madratsiga. 2-korruseline sümmeetriline kõrge sokli ningkelpkatusega slegelt hollandlike mõjutustega kiviehitis, esifassaadil kaks keskrisaliiti ja nende vahel terrass, tagaküljel tugevalt eenduv keskrisaliit.
Maardul oli otsutav mõju vähemalt veel kahe 17.sajandist pärinevale mõisahäärberi arhitektuurse ilme kujunemisele- Georg Bogislaus von Wangersheimi poolt 1696-98 Viru rannikule ehitatud Aa ning Gustav Christian von Der Pahleni poolt 1697.aastal alustatud Palmse. Ehkki plaani- ja ruumilahenduse poolest paistavad mõlemad maardule väga sarnased, leidub kummalgi ka erijooni. (Kodres, 2005) lk 218-219 pilt 10
Maardu mõisa kohta võib ürikutest leida andmeid juba 1389.aastats. Alates 1529.aastast kuulus mõis von Taubedele. 1647.aastal kingiti mõis rootsi feldmarssalile Lennart Torstenssonile. 1662 . Aastasl sai mõisa valdajaks Jacob von Höppener, kelle valduses oli mõis siiskis ainult aasta. 1662.aastal ostis selle Riia kuberner kindralmajor Fabian von Fersen . Tema juhtimisel asuti püstitama uut peahoonet . Mõne aasta pärast valmiski barokne kahekorruseline kivist peahoone, mis üldjoontes säilinud tänaseni. Põhjasõja pöördelised sündmused ei jätnud puudutamata ka 1715 .aastal Maardut, siis sai omanikuks keisrinna Katariina I. edasi liikus see veel mitme inimese kätte. Aastaid tegutses seal ka kool, kuid nüüd on seal Eesti Panga õppekeskus. (Särg, Harjumaa mõisad ja mõisnikud, 2006) lk 111- 114

Klassitsism

Valga Jaani kirik

Valga kiriku ehitamine algas küll juba 1787.aastal, kui pühakoja sisseõnnistamine toimus alles 1816. Pikast ehitusajast hoolimata on tegemist eesti omapärasema ning stiilsema kirikuga, mille arhitektuuris põimuvad õnnestunult nii ehitamise alguasjal eestis domineerinud hilisbarokk kui valmimisajaks ülekaalu saavutanud klassitsistlikud elemendid (akende liigendused, uksed). Valga kiriku arhitektiks oli Riiast pärit Christoph Haberlandt. Omapärane on kiriku ovaalne põhiplaan, murdkelpkatus ning põhjaküljel paiknev astmeliselt kitsenev torn. Valga kiriku sisustus pärinev nii ehitusajast kui ka 19.sajandi hilisematest kümnenditest ja on samuti segu hilisbarokist, klassitsistmist ja historitsismist. (Helme M. , 2002) pilt 11
Varaklassitsismile viitavad kõrged tihedad ruudujaotusega ning neile ülareana sekundeerivad sealt madala ristküliku, osalt ovaalikujulised aknad, laiad komposiitkapiteeliga pilastrid, lünetikujulise valgmikuga välisuksed. Arhitektuurilt rangem on kõrge metallkiivri ning kõik nelja fassaadi kaunistava ajanäitajaga torn, mis on 3-astmeline ja tihedalt pilastritega liigendatud. Põhiplaan on telgsümmeetriline. Tervikliku ning harvaesimnevalt valgusküllasena mõjub suur peegellaega kirikusaal. Sisustuses barokselt kurvleva joonega orelväär kümnel toskaana sambal , kirikuga üheaegselt valminud stiilne varaklassitsistlik altarisein ja 19.sajandist II poolest pärit kantsel , historitsistlikud lühtrid ning plekahjud. (Raam, Eesti arhitektuur (Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa), 1999)
Kirikus asub üks paremaid saksa orelimeistri Friedrich Ladegasti oreleid. Friedrich Ladegast on 19. saj. tuntuim orelimeister Gottfried Silbermanni järel. Tema oreleid on veel Merseburgis, Leipzigis, Weissenfelsis, Schwerinis, Poznanis, Tallinna Toomkirikus, Valmieras ja Vilniuses.
Seda orelit on restaureerinud kuue aasta jooksul Olev Kents. Ta parandas selle vilesid, taastas algse puhta ja ilusa kola ning remontis lõõtsad. Algsest orelist on säilinud 95%. Kolmandik viledest on meistri enese kätetöö.  Orel kuulub Euroopa 200 parima hulka ning sellel võib esitada muusikat renessansist 21. sajandi loominguni. Praeguseks  oreli peremeheks on noor andekas muusik ja koguduse organist Jüri Goltsov. pilt 12
2013. aastal kingiti kirikule uus vaip , mis valmis tänu mitmete Valga linna elanike annetustele. Kootud naturaalsest villasest lõngast, kujunduslikult fragmendid on inspireeritud kiriku kantsli ornamentikast. Vaibal kui sümbolil on oluline tähendus nii religioonis kui ka elus üldisemalt. Vaip on valmistatud Vändras ning on üle 20 meetri pikk ja 1,2 meetrit lai. Ühe ruutmeetri vaiba valmistamiseks kulus 4 kilogrammi villast lõnga. Et rasket vaipa saaks hõlpsamalt kiriku põrandale panna ja sealt ära võtta, on see kootud kolmes tükis.
pilt 13

Raekoda

pilt 14
Silmapaistvaid varaklassitsistlikke ehitisi eestis. Paikneb linna ajaloolisel peaväljakul, kus oli juba keskajal raekoda: 2-korruseline kaaristuga tellisehitis, mis hävis 17.saj I veerandil. 1688-93 ehitati uus 2-korruseline haritornidega raekoda, mis kannatas põhjasõjas ning poles 1728 .aastal. praegune raekoda püstitati pärast 1775. Aasta suurtulekahju, projekteerija ja ehitusjuht oli linna ehitusmeister J.H.B. Wlater Rotockist. Algprojekt valmis 1778, nurgakivi pandi 1782, viimislustööd kestsid kuni 1789.-3-korruseline massivne kelpkatusega ja haritornidega hoone jätkab barokiajastul madalmaades kujunenud linnaplaee traditsiooni.
Raekoda oli keskaegsete linnade turuplatsi üheks traditsiooniliseks peakomponendiks. Uhkes raehoones väljendus linnakodanike iseteadvus. Raekodade arhitektuurset ilmet uuendati läbi aegade vastavalt muutunud maitsele, neid ehitati umber, laiendati ning ilustati. Alumisel korrusel paiknesid tavaliselt kaubakojad, ülal asusid haldus- ja kohturuumid ning kunstiliselt viimistletud esindussaal. Raekeldris hoiti ja turustati veine ja õlut. Tartu piklik, trapetsjas turuväljaks, mille toomepoolsel küljel paikneb raekoda, oli sajandeid endise vanalinna kaubanduselu keskus ja seda kuni 1920-ndate aastateni välja. Turu kitsaskülg ulatus emajõe kui tähtsa veetee lähedale, turu juurde usubus tiia manatee. Kirjalikud teated tartu raehoone olemasolust ulatuvad tagasi 16. sajandisse. Tõenäoliselt paiknes ta siin ka varem nau teisteski keskaegsetes hansa linnades. On teada, et tolleaegse ehitise ees oli võlvitud käik ja sees vangikamber, mis mõlemad tunnistava rae õigust kohut mõista. Raekoja lähistele, turu äärde, koondusid ajapikku linna teisedki tähtsamad honed, nagu mündivermimiskoda, apteek ja vaekoda. Siin paiknes ka leivakarnide rida, mis ulatus platsi põhjaküljel pikalt alla emajõe suunas. Samas toimusid avalikud hukkamised ja häbiposti panek , linnakodanike kohustuslikud kogunemised ning relvakandjate ülevaatus. Lõplikult 1789. aasta valminud raekoda on üldjoontes säilinud om algse ilme nii visandas 1780- a- linna ehitusmeister, rostockist päris J.H.B. Walter . Ehitustellised toodi käreverest ja Kärknast, piibrisabakujulised katusekivid osteti von Pistohlkorsilt Purmani mõisast. Kõik ornamendid, nii välisseina liigendavad 12 pilastri korintose kapiteelid kui ka raesaali sisedekoor, valmistati Walteri enda stukitöökojas. Kohalik tislermeister A.P.Paul, kes juba 1772.aastast alates oli linna kodanik tegi aknaraamid, uksetahvlid, mudellauad fassaadikaunistuste jaoks ning platsipoolse suure,kahe poolega paraadukse. Treitud puitdetailid- torni 4 vaasi ja tornilaterna balustrid- valmistas treialmeister H.W.Möhlberg. ehitusel töötasid kaasa kõik linna tuntuimad käsitöölised: klaasijad, pottsepad, maalrid ja metallimeistrid, kokku umbes 30 inimest. Vöötegijameister N.W.Braunschweig kuldas tornivarda tipus asetseva tähe, tuulelipu ja kuuli, kulutades selleks 70 hollandi kuldtukatit. (Raid, 1981)
Hoone ehitati haavapuust parvele, ka parve joonise tegi hoone arhitekt. Soise pinnasega linnas ehitati majad traditsiooniliselt nii. Varaklassitsistliku raekoja ja platsi suhe on vastastikku aupaklik. Sümmeetrilise fassaadi, sihvaka barokse kellatorni ning seda rahulikult tasakaalustava kolmnurkrontooniga raekoda asub platsi kitsamas otsaseinas. Raekoja mõju ulatub kuhugi poole platsini. Mida edasi emajõe poole, seda kitsamaks ahaneb plats ja suuremaks muutub majade soov välja paista. Raekojale lähemal asuvatel klassitsistlikel hoonetel on veel malbe fassaadile liibuvad pilastrid. (Hallas-Murula, 2012) lk 48
Tugeva graniitsimss eraldab rustikaga sokliosa ülakorrustest. Hoone nurki ja kergelt eenduvaid keskrisaliite kandivad komposiitkapiteelidega pilastrid, vertiklaaset rütmi lisavad akendevahelised liseenid . Tööde käigus asendati algselt kavandatud barokne dekoor osaliselt varaklassitsistlikuga. Nii dokumenteerib raekoda üleminekut uuele kunstistiilile. Väljakupoolset risaliiti lõpetav kolmnurkfrotoon on veel rokokookartušiga. Ka 1784 valminud ažuurne haritorn on barokkvormides. Seevastu kahe poolega peauks on väljapeetult varaklassitsistlik, kujundatud akantusrosettide ja rippuvate girlandidega pilastritena, mis paiknesid kõrgel põimdekooriga soklil. Ka valgmikku liigendava ažuursed vanikud. Hoone täitis mitmeid funktsioone, mistõttu põhiplaan, erinevalt suurejoonelisest fassaadikompositsioonist, on kokku surutud ja komplitseeritud . Võlvitud keldrikorrusel, sammuti soklikorruse vasakpoolses tiivas oli vangla koos valvuriruumiga. Soklikorruse parempoolse tiiva hõlmas vaekoda väravatega hoone N- ja W-külgedel. Koormatega sissesõidu hõlbustamiseks ehitati osa vaheseinu viltu. Uue vaekoja valmimisel emajõe ääres 19. Sajandi II poole müüriti väravad kinni ning vabanenud ruumid läksid vahtkonna käsutusse, 1922 paigutati siia apteek. Rae ruumid paiknesid kahel ülakorrusel, kuhu viis vahetult välisukse juurest graniitastmete ja ažuurse puitvõrega trepp. II korrusel hargnesid pikiteljel olevast koridorist kohtutpa ja bürgmeistri vastuvõturuum. Äärmiselt lihtsa kujundusega ruumide ainsaks kaunistuselemendiks on mitmekesised dekoratiivsed võlvlaed. Pidulikem on II korruse parempoolses tiivas risti hoonega paiknev varaklassitsistliku kujundusega raesaal. Katkematult kulgeva lambrii kohal on seinapind jaotatud halli kunstmarmoriga tahveldisteks malahhiitrohelisel foonil . Tahveldiste ülaosas on stukist ripprätikud, lambriil ja supraportidel loorberi - ja roosivanikud. Ümarservadega lael domineerivad risetimotiivid. Kogu stukkdektoor, mis kohati on kaunis rohmakas, pärineva alteri stukitöökojast. Urniga ampiirstiilis valge kahhelahi ehitati 1835. 1974 sai hoone uue kivikatuse ning remontiti tprn. 1979 restaureeriti peauks ning 1980 taastati raesaali polükroomia. (Raam, Eesti arhitektuur (Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa), 1999) lk 45-46 pilt 15

Historitsism

Tallinna Kaarli kirik

Neoromaani stiilis kaarli kiriku ehitamist alustati 1862 .aastal ja kuigi kirik õnnistati sisse juba 1870.aastal lõpetati kaksiktornide ehitus alles 1882. Kiriku projekteeris peterburi baltisakslasest arhitekt Otto Pius Hippius, kes kavandas ka pühakoja interjööri. Uus pühakoda oli juba neljas sakraalehitis tõnismäel. Sellest 1670.aastal rootsi kuninga Karl XI rahadega ehitatud kirikust , mis 1710.aastal maha põletati, pärineb Kaarli kiriku tornikell. Uus kirik pühitsetigi kuningas Karlile. Kaarli kiriku ehitamine oli 19.sajandil tallinnas poliitiliselt üha mõjukamaks kujuneva eestlaskonna suurürituseks, milles lõik kaaasa ka niisugune rahvuslik suurkuju nagu Johann Köler, kellelt pärineb kristust kujutab apsiidimaal. Kolm freskot selle all maalis Sally von Kügelgen. (Helme M. , 2002)lk 19 pilt 16
Kirik on ehitatud laia tsentraalse ruumivormiga ristikujulise hoonena. Hiilgava insenerilahendusena võimaldab telliskaartele toetuv puitlagi katta suure ja avara saali ilma nähtavastust piiravate vahetugedeta. Eesti kogudusele ehitatud kirik oli tärkava rahvuluse suurteos, mis oma 1500 istekohaga kuulub tänaseni eesti suurimate hulka ja on arhitektuuriliselt meie riigi üks kaunimaid historitsistlikke kirikuid. Kiriku ehitamisel lähtuti lääne-euroopa romaanipärasest katedraaliarhitektuurist. Sellele viitab kiriku 1882 valminud tornipaar peafassaadil. Kaksiktoniline kirik on eestis haruldane . Kiriku 1923 valminud orel on eesti suurim. ( Liivik & Dubovik, 2011)lk 10
Protestantliku kiriku hoone põhiplaani valikul nägi hippius mitut võimalust, pidades sobivad polügonaalset, poolringi-või ristikujulit või mõnda muud põhiplaani. Põhiplaani vorm pidi võimaldama kiriku piisava valgustuse ning altari ja kantsli hea nähtavuse. Ta soovitas ehitada kirik löövideks ja jagavad toed pidid olema võimalikud saledad või üldse puuduma . Kaarli kirik ehitati siiski ladina risti kujulise põhiplaaniga, jäljendades keskaegset katedraaliarhitektuuri. Kirikule ristikujulise põhiplaani valikut põhjendati sellega , et ristimotiivil on kristluses kõige suurem sümboliväärtus, ning teiseks sellega, et ristikujuliste kirikute ehitamise traditsiooni pikkus näitab kristluse tugevust. Kaarli kirik on krohviga katmata puhaslaos müüritisena, mille materjaliks põhja-eestile iseloomulikult oli mõistagi paekivi.see on esimene paekivi ilu julgelt eksponeeriv sakraalhoone. Kaarli kiriku müüride ehituspaekivina kasutati selle kivimiliigi kolme välimuselt erinevat tüüpi: heledat halli lubjakivi , erksa roostepruuni püstakmustriga halli lubjakivi ja põhjapunastest kihtidest pärinevat roostepruuni dolokivi. Roomaani kirikuehituses oli tähtis koht tornidel. Kaarli kirk ehitati eestis haruldase kahe kõrge läänetorniga. Torn täidab enamasti ainult eeskoja ülesannet ja kampaniiliga itaalia krikute puhul on see maaliline märk, millel on ainult kunstiline mõju. Kirikul karniis viilu allosas puudus, katusekarniis liigub horisontaalselt üle torni nurga ning alles seejärel tõuseb diagonaalselt üles, moodustades viilu. Kaarli kirikul on suured ümarkaarsed aknad, mis valgustavad kogu kirikut. Läänefassaadile peaportaali kohale kavandas Hippius suure roosakna . Niisugune aknatüüp oli levinud juba romaani arhitektuuris, kuid eriti armastatuks sai gootikas.roosaken oli patroon Schonerti kingitud ja kujutas lihtsat lilleõit. Roosakna keskele on kell, millel on elektriliselt valgustatud numbrilaud.
Kaarli kirikut liigendab mitu rida karniise, mis kulgevad ühtse lindina ümber hoone, rõhutades selle reeglipärast iseloomu ja vastandudes romaanika korrapäratule loomusele. Karniisid olid oluliselt suurema ristlõike ja jõulisema karakteriga, mis viitab ka baroki mõjule. Kiriku iseloomulikemaks kaunistusmotiiviks kujunes väikeste ümarkaarsete petikute rida viilul, mis järgib viilu tõusu. Selline petikute rida paikneb nii pikihoone läänefassadil tornidevahelisel viilul ja pikihoone idaviilul kui ka põikhoone mõlema otsa viilul. Läänefassaadi petikute rida tehti identne romaani arhitektuuris levinud lahendusega. Kiriku interjööri kauneim osa on kirikusaaliga sujuvalt liidetud ja apsiidimaalidega kaetud altaripiirkond. Altaripiirkonda viib neli laia madalat trepiastet ja see on jutluseruumist eraldatud romaani stiilis kapiteelidega balustritest ja profileeritud karniisist moodustatud altarivõrega. Kiriku altariesine raudaed on saanud koha jutluseruumi lääneotsas,kus see kaheks jaotatuna ja tagumiste pinkide serva kinnitatuna on kasutusel külgmiste käiguteede väravatena. Apsiidi seina alaosa katab romaani elementidega puidust paneel, mis stiililt sobib kokku altarivõrega. Altarilaud, mida erinevalt seinapaneelist ja altarivõrest ei kata aaderdus. (Tamm & Kreem , 2007) pilt 17

Sangaste mõis

pilt 18
Sangaste mõisa ja kihelkonna nime kohtame keskaegsetes ürikutes juba alates 13. Sajandist. Tollane tartu piiskopile kuulunud valdus oli suuremaid ja uhkemaid kogu Tartu piiskopkonnas. Mõningatel andmetel asunud varane kindlustatud mõisaasula praegusest alevikust läänes. Paraku on kunagisest ehitisest meieni säilinud üsna vähe. Liivi sõjale järgnenud sühteliselt lühikesel ajal poola valisese all kuulus sangaste riigivõimule. Rängalt sai piirkond kannatada Poola-Rootsi sõdades, ometi tõi see kaasa sangaste territoriaalse kasvu. Temaga liideti veel kaheksa naabruskonna laostunud ja peremeheta mõisat: Puka , Keeni, Kaagjärve, Vaalu jt. Põhjasõja järgsel perioodil haldasid Sangastet vene sõjaväe- ja riigitegelased- golovinid, golitsõnid jt. Alates 1808. a oli Sangaste Kesk- Euroopast Eestisse saanbunud Bergide valduses. Sangaste Bergide varasemad esindajad olid siiski tuntud üsna kõvakäeliste tegelastena. Mõisa esimene peremees võttis küll vabatahtlikuna osa 1812 . aasta isamaasõjast, oli 1822-1828 vene Kesk- Aasia ekspeditsiooni juhiks, samas osales aga aktiivselt 1831.aastal poola ning 1848 aastal ungari revolutsiooni mahasurumises. 1873 aastal ostis mõisa suguvõsa haruliini kuulunud, suhteliselt vaesest Tartu kaupmeheperekonnast pärinev tollal Soome kodakondsusega Georg Magnus v Berg- selline 29000 rubla suurune ost sai võimalikuks tänu tollal 28-aastase noormehe onu- omaaegse Poola asehalduri hiigelpärandusele. Kahtlemata on Sangaste viimase omaniku näol tegemist ühe baltimaade markantsema ja harituma mõsikuga.
Ajastu kirevaid nõudlusi peegeldava Sangaste mõisahoone arhtektuuris võib tajuda teadlase mõttejõudu, haritlase stillitunnet ja esteedi vaoshoitust. Sangaste mõisahoone ehk loss koos kõrvalhoonetega valmis berliini päritoluga arhitekti, Tallinnasse Kaarli kiriku projekteerinud O.P. Hippiuse projektide järgi 1880.aastatel.
(Maiste, 1996) lk 332-338
Sangaste mõisa hoone fassaadi kaunistab kesaegsest linnusearhitektuurist inspireeritud neljakorruseline sakmelise rinnatisega torn. Torni alakorrus on kujundatud lahtise võlvitud katusealusena, millel on huvitav akustiline efekt- ühes nurgas sosistatu on teises nurgas kuulda. ( Praust , 2008) Lossilaadset punastest telliskividest hoonet ilmestab fantaasiarohke liigendus, tornikesed, erneva kõrgusega astmikfrontoonid ja eri kujuga aknad. Esifassaadil paikneb nelinurkne vaatetorn ja tagafasaadil massiivne rõdu. Samuti kui väliskujunduses, on ka sisekujunduses domineerivaks neogooti vormid. Lossi kujundati teemaruume: näiteks mauri dekooriga cabinet ja inglise stiilis söögituba. Kuppelsaali kõrval on mauri stiilis seinaniššidega väike nn Hispaania saal , teasel pool ruumide traktis Inglise stiilis tammepuidust lae ja seinatahveldisega jahitrofeede saal, selle kohal teasel korrusel piljardisaal ja raamatukogu. Krahvi magamistuba asus esimesel korrusel, keldris oli tema töötuba. Teasel korrusel olid lisaks juba mainitud raamatukogule ja pilardisaalile poja pere eluruumid , kolmandal korrusel teenihate ruumid ning külaliste magamistoad. (Särg, Valgamaa mõisad ja mõisnikud, 2009) Eriti kaunis hoone suur saal, kus gootikale lisandub idamaa kujunduselemente. Sealt leiab nii gooti tähtvõlvi kui ka idamaade stiilis seinaniši. Väga liigendatud tagafassaadi kanuistavad teravkaaraknad ning sakmelised viilud on tornikesed. Kaunid on ka fuajee ja jahisaal. Torni teasel korrusel asub raamatukoguruum, kus on söilinud algseid seinakappe, selle ees lugemissaalis asuvad kaunid koobaltmaalingutega kahhelahjud. Nii lossi maalilises ülesehituses kui ka põhiplaanis on tunda meistri kätt. Osaliselt säilinud ka peahoonest varasemad hooned. Ka kõrvalhoonetest on palju kujundatud peahoonega ühtses stiilis. Esindulikumad olid keskaegset linnust meenutav tallikompleks, laudahoone ning väike veetorn . Peahoone taga teasel pool tiik on liigirikas metsapark, kus huvitavamad puud- ja põõsaliigid on õppe-eesmärgil nimesiltidega varustatud. Nõukogude ajal oli mõisas puhkekodu ja pioneerilaager , praegu on ta kasutusel mitmesuguste seminaride, konverentside, pidude jne korraldamise paigana. Mõisast kihelkonnakeskusse suundunud viie kilomeetri pikkusest alleest on säilinud vaid üks puurida. (Praust, 2008) Lk 257-26
1912.aastal tunnistati Sangaste mõis Venemaa parimaks majapidamiseks. Mõisate võõrandamise järel jäi Sangaste mõisa süda edasi krahv Bergile rendile. Neogooti vormingutes peahoone valmis 1883.aastal. (Särg, Valgamaa mõisad ja mõisnikud, 2009)
Arhitekt Hippius oli Eestis tuntud kui Kaarli kiriku ehitaja. Alates insenerehitiste kavandamisest huvitas teda suurte ruumide katmine uudsete kuppelkonstruktsioonidega. Avara kuplialuse ruumi said Kaarli kirik ja hilisem Aleksandri kirik Narvas ning selline ruum on ka Sangaste mõisas. Siin on see mõistetavatel põhjustel kõige tagasihoidlikum, kuid lossi enda jaoks on suur kaheksanurkne kupliga ballisaal siiski dominant . Saal ulatub läbi kahe korruse ning selle kuplit kattev klaasist valguslatern on ka peafassaadil näha. Eri kujuga tornid, astmikviilud, eendid ja nišid annavad hoonele maalilise silueti. Sangaste loss oli suurehitus. On teada, et ehitamise kõrgajal oli amteis 108 töölist. Sangaste lossi köeti suurte kahhelahjudega, peosaalis aga toimis keldris asuva ahjuga õhkküttesüsteem. Veetorustik oli välja vahetatud juba 19.sajandi keskel vana mõisahoona jaoks. Vett saadi torude kaudu “Göpelwerki” pumbaga valitsejamaja jures asunud tsisternist. HoOnes oli ka kaks veeklosetti, mis oli suure edumeelsuse märk. Veeklosett oli leiutatud juba 16.sajandil, kuid massiliselt hakati seda isegi indlismaal ehitama alles 1880.aastatel.
Krahv bergi sugulased on väitnud, et tegelik projekteerja oli mõisaomanik ise, seda tõestavad kirjavahetus ja krahvi skitsid. Hippiuse project polevat talle meeldinud, kuna seal olid kõik ühesugused aknad. Vaatamata sellele, et eriti mõisahoonete puhul oli omaniku soov määrav nii stiili kui ruumide paigutuse osas, ei tähenda selle paberilepanek siiski veel arhitektioskusi, olgugi et omanikule endale võib tagantjärele nii tunduda. Sangaste puhul on säilinud Hippiuse lossi projekteerimist puududavad ülestähendused, kus on kirjas kuidas laduda väiksemaidki dekoorielemente, olgu see siis tellisstiilisornamendikaunistus välisfassaadil või suure saali legendaarne parkett , mille muster jälgis kupli metallkonstruktsiooni joontevõrku, eesmärgiga luau illusiooni maailma kõikehõlmavast sfäärilisest harmooniast. (Hallas-Murula, 2012) lk 74-75

Kasutatud kirjandus

Altton, K. (2011). Eesti kirikud III, Tartu Jaani kirik. Tallinn: Muinsuskaitseamet.
Hallas-Murula, K. (2012). 101 Eesti arhitektuuriteost. Tallinn: Varrak.
Helme, E., Hansla, I., & McIlfatric-Ksenofontov, M. (2001). Eesti kirikud. Tallinn: Tänapäev.
Helme, M. (2002). Eestimaa kirikute teejuht. Tallinn: Trükikoda " Kunst ".
Kodres, K. (2005). Eesti kunsti ajalugu 2 1520-1770. Tallinn: Sihtasutus Kultuurileht.
Liivik, O., & Dubovik, B. (2011). Tallinna kirikud (ajalugu ja restaureerimine). Tallinn: Pakett AS.
Maiste, J. (1996). Eestimaa mõisad. Tallinn: Kunst .
Nutt, N., & Maiste, J. (2005). Tartumaa mõisad. Tartu: Printon.
Praust, V. (2008). Tartumaa mõisad. Tänapäev.
Raam, V. (1993). Eesti arhitektuur 1 Tallinn. Tallinn: Valgus.
Raam, V. (1996). Eesti arhitektuur (läänemaa, saaremaa, hiiumaa , pärnumaa, viljandimaa ). Tallinn: Valgus.
Raam, V. (1996). Eesti arhitektuur (Läänemaa, Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa, Viljandimaa). Tallinn: Valgus.
Raam, V. (1999). Eesti arhitektuur (Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa). Tallinn: Valgus.
Raid, N. (1981). Tartu vanemaid ehitisi. Tallinn: Eesti raamat.
Särg, A. (2006). Harjumaa mõisad ja mõisnikud. Tallinn: Argo.
Särg, A. (2009). Valgamaa mõisad ja mõisnikud. Tallinn: Argo.
http://www.valgapraostkond.ee/index.php?op=3&path=Valga%2FHaruldane+orel
http://uudised.err.ee/index.php?06289101

Pildid

http://www.jaanikirik.ee/hoone_ajalugu

http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Tartu-Jaani-church-2012-06_4.png

http://pilt.delfi.ee/picture/6126813/

http://uuseesti.ee/21278

http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Kaagvere_m%C3%B5isa_park_1.JPG

http://pilt.delfi.ee/en/picture/6836835/

http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Kadrioru_loss_1.jpg

http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Kadrioru_loss_%281%29.JPG

http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Maardu_m%C3%B5isa_peahoone2.jpg

http://www.maardumois.ee/files/page_gal_full/isxhzk4a9e579b35c01.jpg

http://jane88.edublogs.org/files/2009/05/231341824bed376d5.jpg

http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Valga_Jaani_kiriku_orel._Friedrich_Ladegast_1867..jpg

http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Valga_kiriku_altar.jpg

http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Tartu_Raekoda_2012.jpg

http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Tartu_raekoda,_Brotze.jpg

http://www.eelk.ee/~ltund/postimees/post57.html

http://pilt.delfi.ee/show_original/8478761/

http://et.wikipedia.org/wiki/Pilt:Sangaste_m%C3%B5isa_peahoone2.jpg