EESTI ARHITEKTUURI NÄITED II OSA (0)

Tallinna Tehnikaülikool
Tartu Kolledž
Eesti arhitektuuri näited
Referaat
Õppeaines “Arhitektuuri teooria”
NTM1380
Ehitiste projekteerimine ja arhitektuur
Tartu 2014
Sisukor
Sissejuhatus 3
Juugend 4
Tartu Pauluse kirik 4
Funktsionalism (1920-30.a.) 7
Korporatsioon Ugala Kuperjanovi 16, Tartu 7
Esindustraditsionalism 9
Tartu Kaitseliidu hoone 9
Stalinism 12
Kino Sõprus Tallinnas 12
Nõukogude aegne tüüpehitus 14
Hruštšovka Tartu Jaani kiriku kõrval 14
Orgaanilise arhitektuur 17
Maaülikooli metsamaja 17
Uusfunktsionalism (1960-1980.a.) 19
Kadrioru kohvik 19
Postmodernism 21
Tallinna Linnahall 21
Kaasaja arhitektuur (avalik hoone) 23
Hiinalinna lasteaed Lotte 23
Kaasaja arhitektuur ( erahoone ) 26
Tartu kortermaja Siili 6 26
Kasutatud kirjandus 28
Pildid 29
Sissejuhatus 3
Juugend 4
Tartu Pauluse kirik 4
Funktsionalism (1920-30.a.) 7
Korporatsioon Ugala Kuperjanovi 16, Tartu 7
Esindustraditsionalism 9
Tartu Kaitseliidu hoone 9
Stalinism 12
Kino Sõprus Tallinnas 12
Nõukogude aegne tüüpehitus 14
Hruštšovka Tartu Jaani kiriku kõrval 14
Orgaanilise arhitektuur 16
Maaülikooli metsamaja 16
Uusfunktsionalism (1960-1980.a.) 18
Kadrioru kohvik 18
Postmodernism 20
Tallinna Linnahall 20
Kaasaja arhitektuur (avalik hoone) 22
Hiinalinna lasteaed Lotte 22
Kaasaja arhitektuur (erahoone) 25
Tartu kortermaja Siili 6 25
Kasutatud kirjandus 27
Pildid 28
Sissejuhatus
Arhitektuur on kunsti üks liikides. Lihtsamalt öeldes tähendab see hoonete ja selle ümbruse kujundamist. Arhitektuur jagatakse kolmeks: sakraalarhitektuur ( temple , kirik, kabel ), profaanarhitektuur ( kindlus , avalikud honed, loss, mõisad) ja maastikuarhitektuur (aed, park).
Järgnevas referaadis üritan teile anda ülevaate Eesti arhitektuurist alustades juugendiga kuni lõpetades kaasajaga. Toon välja erinevad näited vooludele vastavatest ehitistest Eestis. Näideteks olen võtnud nii sakraal - kui ka profraanhooneid.
Juugend
Tartu Pauluse kirik
Tartu Paluluse kirik kogudusekeskusena kuulub Eesti kontekstis maailmasõdade vahelisse perioodi, hoone saalruum tsentraalse ülesehituse poolest jääb Esimese maailmasõja eelsesse aega. 1920-1930. aastatel selgelt tsentraalse ruumivormiga kirikute ehitamine eestis vähenes. Üks põhjusi oli kindlasti ka see, et üldse vähenes suurte, hea kuuldavuse ja nähtavusega kirikute ehitamine, suurimad põhakojad olid mõeldud ainult 600-700 inimesele. Tsentraalset saali esindasid mõned vennastekoguduse elamu tüüpi palvelate saalid ja üksikud baptisti koguduste saalid. 1923.aastal sai Pauluse kirik Amandus Adamsoni valmistatu marmorist skulptuurigrupi kristuse, Jeeriko pimeda ja Maarja-Magdaleenaga.
Esimeseks uuestiilseks kirikuks 20.sajandi alguse eestis oli juugendlik Tartu Pauluse luteri kirik. Pauluse kiriku stilistika ja probleemistik kuuluvad küll esimese maailmasõja eelsesse perioodi, kuid lõplik valmimine esimestel iseseisvusaastatel annab põhjuse käsitleda seda vaadeldava perioodi sakraalarhitektuuri jõulise avalöögina. Tartu Pauluse kiriku arhitektuuris peegeldub seljapööramine historitsismile ja ajaloolise sakraalarhitektuuri jäljendamisele, see on suund, millest kirjutasid 20.sajandi alguse juhtivad reformimeelsed teoloogid ja arhitektid - uue, nn 20.sajandi stiili poole pöördumine. Moodsa sakraalarhitektuuri otsingud said Tartu Pauluse kiriku ehitamisega julgustuse ja eeskuju sakraalarhitektuuri edasiseks kaasajastamiseks. Joonis 1
Kuna Pauluse kirku rajamise taga seisis suur linnakogudus, mille volikogu liikmete hulka kuulusid sellised haritud ja jõukad mehed nagu dr. Aleksander Paldrock, pangadirektor Eduard Aule, arhitekt Georg Hellat, luuletaja ja kirjastaja Karl Eduard Soot jt. ,siis kavatseti ehitada kivikirik ja osati tahta tipparhitektuuri. Pilgud pöörati sajandialguse kahe lähema tähtsama arhitektuurikeskuse Riia ja Helsingi suunas. Riias käidi vaatamas uut Gertrudi kirikut ja asuti läbirääkimistesse selle projekteerinud Riia Polütehnilise Instituudi arhitektuuriprofessori Wilhelm von Stryk’iga, kelle projekti järgi oli valminud ka historitsistlik Avinurme kirik. Kuulsatest Soome arhitektidest pöörduti prof . Eliel Saarineni poole. Lõpuks telliti siiski Tartu Pauluse kiriku projekteerimine Eliel Saarinenilt.
Tartu Pauluse kirik on eesti 20.sajandi silmapaistvaim sakraalehitis. See oli esimene kirik eestis, mis kavandati kogudusekeskuskirikuna ning koosnes algselt projekti põhjal kesksest kirikusaaliga mahust krundi sügavuses ja kahest sellega ühendatud tiibhoonest tänavajoonel. Nii moodustus omamoodi Cour d’Honneur. Parempoolne tiibhoone oli mõeldud kantseleiks ja eluruumideks koguduse töötajatele, vasakpoolses pidi paiknema 400-500 kohaga õppesaal ja kogudusetöö ruumid; esimene on tänaseni ehitamata, teine valmis 1931.aastal Artur Kirsipu projekti järgi, millel puudus algprojekti hooneosi tervikuks ühendav torni poole tõusujoones kulgev katusejoon. Ehitusmaterjalina kasutatud punane tellis te eb kiriku tartulikuks, luues sideme Jaani kiriku ja Toomkirikuga, Peetri ja neitsi Maarja pärispatuta saamise kirikuga. Jõuliselt massiivse kriku aktsendiks on obeliskliku kiivriga torn. Horisontaalsust rõhutavaid vorme nagu massiivne müüristik, raske kivist mansadkatus, poolümarad ärklid, ümarkaarne portal ja kaaraknad, tasakaalustavad liseenid, kõrged kitsad ristkülikukujulised aknad ja eenduvalt-taanduvalt vertikaaljooni moodustav müüriladu. Tellise dekoratiivseid omadusi pidid eriti esile tooma tiibhooned, mis olid kavandatud ornamentaalse tellislaoga. Protaal on kujundatud keskaegse astmikportaalina. Reljeefs müürilaoga poolümarate ärklite astmelistele katustele olid kavandatud skultuurigrupid, mis jäid aga paigaldamata. Joonis 2
Tartu Pauluse kiriku mahukas siseruum koosneb kolmelöövilisest kodakirikulisest pikihoonest, ühelöövilisest transeptist ja poolümarast altarilõplikust, moodustades ladina risti kujulise põhiplaani, mis altarilõpmiku külgedel asuvate ruumide tõttu jääb eksterjööris raskesti hoomatavaks. Saali pingigruppide paiknemine täisnurga all teeb ruumist tsentraalsaali, mida propageeris tollane kogudusekojast lähtuv mõtteviis. Nii pikihoones kui transeptis paikensid väärid. Projekti põhiplaani joonisel on apsiid liigendatud akendega, kirikusaali lõikel on apsiid aga kujundatud akendeta, kuid maalingutega. Arvatavasti 1919.aastal, kui jõuti lõpetada sisetööd, sai kirik ka maalingud. Igal juhul 1923.aastal, kui pühitseti altar ja skulptuurigrupp “tulge minu juurde, kes te vaevatud ja koormatud olete”, kaunistasid apsiidi ja imiteerisid vööndkaari tumedates toonides maalingud, mis andsid interjöörile salapära ja süngust. Altariskulptuuri tellimine seni üldlevinud altarimaali asemel oli samuti uue aja mark, kuidi realism kalduv kuju polnud ehk juugendkirikusse kõige sobivam variant. (Tamm, 2001)
Funktsionalism (1920-30.a.)
Korporatsioon Ugala Kuperjanovi 16, Tartu
Funktsionalism on modernistliku arhitektuuri varane etapp maailmasõdade vahelisel perioodil. Erinevad nimetused, nagu funktsionalism, modernism , ratsionalism ja konstruktivism , kirjeldavad uue arhitektuuri ambitsioone tegeleda varem esmatähtsaks peetud esteerika kõrval süvenenumalt tehniliste, sotsiaalsete ja majanduslike küsimustega. Joonis 3
Funktsionalismi esteetika leidis esialgu tee ennekõike jõukama keskklassi elamuehitusse. Valged, hästi komponeeritud kuupjad ja ümarad vormid, päikeserõdud ja pergola said uue põlvkonna eesti soost haritlaste, töösturite, ettevõtjate, kõrgemate ametnike ning ka edumeelsemate baltisakslaste ihaldusobjektiks.
Ehitatud aastatel 1938-1939 korporatsiooni Ugala funktsionalistlikus stiilis  konvendihoonena, mis oli ka esimene ja ainuke toonases Vabariigis spetsiaalselt konvendi vajadusi silmas pidades projekteeritud hoone. Peale II maailmasõda oli Tartu Kunstikooli hoone, praegu  tagastatud Ugala vilistlaskogule.  Hoone projekteerija -arhitekt Arnold Matteus   ( 1897 – 1986) oli aastatel 1926–1935 ja 1941–1944  Tartu linnaarhitekt, aastatel  1944–1960 linna  peaarhitekt.
 A. Matteus oli ka korporatsiooni Ugala vilistlane.
Ehkki üliõpilaskonvendi maja on Tartus vanasti levinud hooneliik, esindab “Ugala” ainsana moodsat arhitektuuri. Alumisel korrusel on raamatukogu, vilistlaste- ja võõrastetuba, peakorrusel koosolekute saal , säägituba ja juhatuse ruum; õlletuba ja kook jäävad keldrisse. Maja taga on terass ja aed. Ugala korporatsiooni hoone näeb välja nagu funktsionistliku väikekortermaja. See on komponeeritud kuupjast mahust, millele toob vormielamust kõrgem trepikojamaht. Arhitektuurne aktsent on perioodi tüüpvõtena asümmeetriliselt nurgal paiknev klaasitud trepikoda . A.Matteuse armastatud võte on nurga kergitamine jässaka tornina. Ruumides säilinud dekoratiivsed valgustid. Välisviimistluseks silekrohv. Valmis 1939
Joonis 4
Esindustraditsionalism
Tartu Kaitseliidu hoone
Tartu Kaitseliidu hoone projekti võistlusele 1938 aastal olid kutsutud A. Kotli , E. Lohk ja A.Matteus. Lõpliku projekti koostaja otsustas imelihtsalt igivana vastuolu: Kaitseliidu peastaap asus Tallinnas, kus olid käepärasr A.Kotli ja E. Lohk, kuigi Tartu malev eelistas kaaslinlast A. Matteust. Viimase kõrvalejätmine põhjustas jahenemise arhitektuidevahelistes suhetes. Sellel võistlusel said võrdsed koh ad A. Matteus ja E. Lohk, projekti koostas esimene. Hoone kavandati Võru ja Riia t. hargemiskohale. A. Kotli ja A.Matteus jätsid mõlemad hoone ette kolmnurkse väljaku, kuhu avaneb nõgusa protikusega fassaad , piki Riia ja Võru t. taganevad tiivad. E.Lohk esitas sootusks teiselaadse lahenduse. Ei ole täpselt teada, milliseid arhitektuurseid nõudeid esitas KAitseliit , kuid A. Kotli meisterlik võistlustöö, mille mahtude paigutus sai aluseks lõplikule projectile, vastas rohkem kui ükski teine tema projektidest samaaegse saksa arhitektuuri ideaalile. Hoone ette teravnurka java väljak, hiiglaslik nelinurksete sammaste ja leopardidega portikus , lamekatus , akende kuju ja üldised proportsioonid tegid hoone sobivaks NSDAP ringkonna keskusele ükskõik millises saksa linnas. Küllap olid Kaitseliidule eeskujuks analoogilised ilmingud Saksamaal ja A. Kotli jagus professionaalset oskust vormistada tellija maitse. Joonis 5
Ehitamaks Riia mäele Tartu Kaitseliidu maja, tuli kõigepealt lammutada vana postijaam. Seal paiknenud Tartu maavalitsuse teedehooldustehnikale projekteerisid A. Kotli ja E. Kesa 1938 uue garaaži ja töötajate elamu Näituse t.36 näituseväljaku vastu. Tartu esindusliku suurhoone, mille saatus pole olnud kergete killast, ehitustöödega alustati 1939.a. suvel. Nõukogude võimu kehtestamise ajaks olid käsil viimistlustööd ja hoone avati 1940.a. sügisel Tartu Töölismajana. Hoone poles 1941.a. suures tulekahjus, kuid suurte pingutustega suudeti maja saksa ajal taastada. Kui 1944.a. sügisel veeres sõjavanker taas üle Tartu, poles maja põhjalikulat. Järjekordsel taastamisel juhtus tööjõuna kasutavate Saksa sõjavangide seas õnneks olema üks arhitektuuriplastikale spetsialiseerunud sculptor, kes oskuslikult parandas tules ja vihmas murenenud dolomiidist raiddetalie, mille segutoon tänu ühele hambatehnikust vangile saavutati väga täpne. Taasvalminud hoone anti 1947 Teaduste Akadeemiale, 1952 jõudis ta täita oblastikomitee ülesandeid ja 1953 kolis sisse Eesti põllumajandusülikool. Henn Kuvasto projekti järgi ehitati 1950.aastate lõpul mõlemad tiivad pikemaks. Joonis 6
A.Kotli ja E. Lohu lõplikus projektis , kus säilis A.Kotli mahtude paigutus ja ruumilahendus, ei prevaleeri enam saksa esindusarhitektuuri mõju, vaid avaldub selgelt kohalik 1930.aastate lõpu esindustraditsionalism. Sellele osutavad ajastuomane kelpkatus,akende kuju ja tüüpilised dekoratiivdetailid fassaadidel. Portikuse täies ulatuses säilitamine lõplikul fassaadil annab põhjust näha siin jõulist uusklassitsismi avaldumist. Samas ei haaku viiluta portikus orgaaniliselt kelpkatusega ja hõredalt asetatud peenikesed samad, mille sihvakus valmistas ka ehitajale raskusi, mõjuvad ebaproportsionaalselt. Kõrgendlikke sambaed tingis portikuse taha java saali valgustusnõue, A.Kotli algvariandi portikus tunudb paremini proportsioneeritud. Võistlusprojekt olio ma monumentaalses laadis väljapeetum ja terviklikum, valminud hones häirib ühelt poolt klassitsistlikult monumentaalse majtude ülesehitus ja portikuse ning teiselt poolt provintslikult traditsionalistliku kelpkatuse ja detailikäsitluse vaheline vastuolu. K.Lebari ei pea hoonet õnnestunuks linnaehituslikust seisukohast , sest “hooneesine trapetsikujuline väljak ei moodusta kollaldast ruumi, et suuremastaabiline hoone oleks vaadeldav distantsilt, kust see monumentaalne mastaab mõjule pääseks. Reljeefi languse tõttu pole hoone ka kaugvaates vaadeldav, kuigi ta on orienteeritud peafassaadiga Riia tänavale.” Valitud lahendus tundub siiski linnavalitsuslikult loogiline ja antud situatsioonis lausa klassikaline, smama võtet kordasid sõja järel A. Volberg ja Peeter Tarvas Tallinna kino “Sõprus” juures.

Stalinism
Kino Sõprus Tallinnas
Monumentaalse esifassaadiga esinduslik kahe saaliga stalinistlik kino Tallinna vanalinnas on üks väheseid nõukogude loosungi “ sisult sotsialistlik, võrmilt rahvuslik” elluviidud näiteid. Hoone klassitsistlikku vormiarsenali täiendavad sammaste etnograafilise hõnguga ornamendivöö, maja kultuurifunktsiooni kajastavad kirjandust, teatrit ja kunsti sümboliseerivad embleemid. (Oja, Valk, & Hallas -Murula, 2005) Joonis 7
Vabariigi esimese ja ainukese kahe saaliga kino projekteerimine algas 1950.aastal. “Sõpruse” esimese projekti autoriks oli arhitekt F. Wendach, kes töötas siis “Estonprojektis” A. Volbergi projekteerimisosakonnas. Esimese projektiga oli määratud hoone üldmaht, saalides suurus(kummaski 400 kohta) ja asend, fuajee ja treppide asukoht, peafassaadi efektne kumerus ja sammasportaal. Külgfassaadid olid tagasihoidlikult ornamenteeritud ja ilma sammastiketa ning niisugusena oleksid nad vahest ehk rohkemgi sobinud kitsasse tänavaruumi. Projektiga edasi töötades annavad arhitektid A. Volberg ja P. Tarvas fassaadidele ja esimese korruse ruumijaotusele lõpliku kuju. Ilmuvad reljeefid , mis sümboliseerivad võitu sõjas, kalandust, rasketööstust, põllumajandust, kaevurite tänuväärset tööd ja teadust(külgfassaadidel) ning kirjandust, teatrit ja kauneid kunste (esifassaadil). Sambad omandavad uudse, “rahvusliku” ilme, andes põhjust tabavaks võrdluseks setu särgi varrukatega.
Fassaadilahenduse eestlikkus ei seisne siiski mitte ainult sammaste ja nõukoguliku sümboolikaga garneeritud rahvusornamendis, vaid eelkõige vormide rahulikus ja väärikas tektoonikas, esinduslikkuse ja l ihtsuse seoses, tagasihoidlike materjalide eelistamises (tume terasiitkrohv, Saaremaa dolomiit ). Esiletõstmist väärib kino plaanilahenduse kompaktsus . Hoone math oli ökonoomselt ära kasutatud, mõlemad saalid olid paigutatud teisele korrusele, jättes nii esimese korruse tervikuna avarale ootesaalile, mille ühes tiivas asus einelaud, teises aga kuulati kunagi seansside ootel kontserte (kinol olio ma 10-liikmeline estraadiorkester). Projekti kohaselt pidi alumina korrus olema veelgi kõrgem ja avaram, ootesaali ja vestibüüli seined aga olid ette nähtud vooderdada Vasalemma marmoriga. On kahju, et tänaseks on uhked interjöörid minetanud oma kunagise stiilsuse. Joonis 8
Palju on sõna võetud monumentaalse kinohoone sobivuse üle sellele kohale. Igal ajastul on oma pretensioonid. Kui praegu heidetakse konoehitajatele ette keskaegse linnastruktuuri mittearvestamist, siis omal ajal oli puuduseks see, et esinduslik hoone ei olnud piisavalt domineeriv, ei esinenud teiste vähemtähtsate ehitiste taustal küllaldase väärikusuega- kaugvaates ei olnud näha hoonet täies ulatuses. Väärikust oleks kinole kindlasti lisanud majaesisele väljakule planeeritud purskkaev ja haljasala , mis jäid tegemata. “Sõpruse” kino ehitamine langes pöördelistele aastatele nõgukogude arhitektuuris. (Hallas, 1996)
Nõukogude aegne tüüpehitus
Hruštšovka Tartu Jaani kiriku kõrval

1950.aastate lõpus algatati NSVL -s suur väikekorterite ehitusprogramm, mille eesmärk oli loobuda ühiskorteritest ja võimaldada igale perele oma korter , et 10-12 aasta jooksul saaks elamispindade puudus riigis likvideeritud. Ökonoomse üheperekorteri eduka tootmise ning rakendamise eeldusena tuli üle saada mitmetest traditsioonilistest projekteerimispõhimptetest. See tähendas ruumide kõrguse vähendamist 2,5 meetrini ning loobumist liiga avaratest esikutest, köökidest ja sanitaarsülmedest- korterite keskmiseks elamispinnaks pidi kujunema 27-29m2. Eestis asuti programmi realiseerima Eesti Projektis üleliidulise tüüplahenduse alusel välja töötatud elamuseeriaga nr 1-317 (rahvasuus tuntud kui hruštšovka), mida 1957-1963 massiliselt ehitati. Tüüpiline kahetoaline korter koosnes läbikäidavast elutoast pääsuga magamistuppa ja pisikesse kööki (4,5m2), istevanniga sansõlm oli kõigest 1,7m2. Hruštšovkades pöörati traditsiooniline perekondlikult suletud elumudel umber ühiskonnale avatuks mudeliks, mida t ähistasid nii mikroköök (tulevikus nähti ette inimeste einestamist mikrorajoonide kaupa korralikult välja ehitatud sööklate ketis , seetõttu polnud kodudes suuri kööke enam vaja) kui ka erinevate perekondlike tegevuste koondamine elutuppa . Paralleelselt uue elamutüübo juurtamisega õpetati erialases massimeedias väikekorterite elanikke ut kodu otstarbekohaselt kasutama: kuna elamispind oli minimaalne ning juba rohkem kui kolmeliikmelise perekonna puul tekkis kahetoalises läbikäidava elutoaga korteris probleeme erinevate tegevuste üheaegse läbiviimisega, rääkimata vanematele ja lastele vajaliku isikliku ruumi leidmisest , oli eluliselt vajalik tubade oskuslik tsoneerimine. Selleks oli ette nähtud spetsiaalselt väikekorterite tarbeks välja töötatud kerge ja kaasaegne mööbel, millega õpetati ajakirjanduse kodanikke kortereid maitsekalt sisustama. (Hansar, et al., 2013) Joonis 9
Hruštšovkade autorid olid M.Pordi juhtimisel R.Urb, R. Liiberg, Ü.Ellandi ja insener O.Sammal. aluseks olid ette nähtud 1956.aasta üleliidulise väikemetraažiliste korterite võistlustööde järgi Moskvas väljatöötatud tüüpsektsioonid. Seeria 1-317 maju ehitati suurel hulgal kogu Eestis ja üsna erinavlt. Neid võib leida kahe- kuni viiekorruselisi ja ühe- kuni neljasektsioonilisi, kusjuuures üldiselt nävad väiksemad majad välja paremad. Näiteks Jaani kiriku kõral olev Hruštšovka on kahe trepikohaline ja neljakorruseline.
Korterite iseloomulik tunnus on pääs esikust kööki läbi elutoa külgseinas oleva orva. Tollasel elulaadil oli sellise lahendusega väga raske harjuda ja sagely ehitasid elanikud ise seinaorava kinni kööki viivaks koridoriks, ehki praegu tundub hruštšovkas kanvandatu huvitava, ruumi plastiliselt elavdava võttena. Eriti minimeeritud olid kook ja liidetud WC-vannituba, kuhu mahtus ainult istevann. Joonis 10
Enam ei ehitatud maja alla garaaže, jäeti ära maja tagakülje väljapääsud, aknalauaalused õhupilud ja Skandinaavia tüüpi aknad. Asendati kaheavaline köögivalamu üheavalisega jne. ( Kalm , 2001)
Orgaanilise arhitektuur
Maaülikooli metsamaja
Metsamaja on orgaanilise arhitektuur i silmapaistev esindaja. See asub Fr. R. Kreutzwaldi 5 Tartus. See valmis 1984. aastal ja arhitektiks oli Valve Pomeister. Joonis 11
Valmis ehitatud hooneosa dominandiks on Tähtvere dendropargi poolsel nõlval konsoolselt eenduv auditooriumiplokk, mis koos selle taustaks oleva lihtsa vonkleva hoonemahuga on Tartu 20. sajandi üks efektsemaid ansambleid. Hoone on tellisseintega ja viimistletud heleda terrasiitkrohviga. Kasutatud on nii monteeritavat kui ka monoliitset raudbetooni. 1990. aastail paigaldatud aknaraamide, eriti aga aknaaluste pindade sinine toon on algsest mõnevõrra eredam . Hoone moodustab ansambli linna poole jääva Maaülikooli peahoonega.
Suuremaid ja plaanistruktuurilt keerukamaid 1980.aastate alguses uusehitisi Tartus, asukohatingimusi orgaaniliselt arvestava lakoonilise mahutektooniga ja jõuliselt plastilise vormiga maja. Pikk ja suhteliselt madal hoone paikneb Emajõe ürgoru veerul. Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsamajanduse ja maaparanduse teaduskonna õppehoone Kreudžwaldi 5 on suur ja keerulise plaanistruktuuriga hoone.
Pikk hoonemaht on kujundatud kahest tiivast, mille vahele jääb kolm trapetsikujulist siseõue, nende umber on paigutatud auditooriumid, kateedrite ruumid ja laborid . Pormeistri käekirjale iseloomulikud siseõued on jäänud siin mõnevõrra formaalsuseks, nende ainus funktsoon on valgustada maja sisemuses paiknevaid ruume . Kreutzwaldi tänava poolset pikka fassaadi liigendavad ümaralt eenduvad akendeta trepikojad, vähest valgust saavad need astmelise lae piludest. Seevastu tagakülje trepikodade suurtest akendest avanevad kaunid vaated Emajõe ürgorule. Põhjapoolses osas hoone pöördub, seal asuvad eritehnoloogia ja- režiimiga laborid, mis vajavad mitmesuguse suuruse ja kujuga ruume. Lõuna pool on I korruse sissepääs, millest viib lai vahekäik 75-kohalisse auditooriumi. Joonis 12
J õeoru pool on jõuliseks aktsendiks kaarjalt eenduv suurim auditooriumi saalimaht. Sissepääs on paigutataud tagasihoidlikuna hoopis külje peale. Emajõe-äärselt orulammilt paistab hoone monumentaalse seinana, mille jõuliseks aktsendiks on kaarjalt eenduv auditorium.
Õppehoone teine ehitusjärk, galerii kaudu põhimahuga ühendatud auditooriumide plokk , jäi teostamata. Maa-ala üldplaanile on Pormeister muu hulgas märkinud ka rektoraadihoone, sööklad, kohvikud , näitusepaviljoni jm. hooneid .
Uusfunktsionalism (1960-1980.a.)
Kadrioru kohvik
Kadrioru kohviku projekt valmis instituudisisese konkursi korras 1964 aastal. Voldemar Herkeli ja Hindrek Piiberi töö jagas I ja II auhinda ning see valiti ehitamiseks välja. 1970.aastal valminud kohviku kahekorruselise hoone ülemine korrus oli tõstetud postidele, et maja alt saaks Kadrioru parki jalutada ning et tänava tasandilt avaneksid maja alt vaated pargile. Ruumiline lahendus meenutas Tartu Kaunase oma. Esimese korruse ühe plokis oli populaarseks kujunenud kondiitritoodete kauplus ja laoruumid, teises plokis baar ning sissepääs 200-kohalisse kohvikusse, mis nagu Tartu Kaunaseski asus teasel korrusel. Selle suur plus soli klaasaknad kolmes küljes, mille eesmärk oli tekitada rohelusega ümbritsetuse tunnet. 1970.aastatel, kui sisekujundusse tungis suletus ja tumeduse mood, kaeti need aknad kardinatega, nagu oleks restoraniruumes toimunud midagi varjamisväärset. Suviti oli võimalik laiendada kohvikut pargi poole baariosa kohal asuvale terrassile. Joonis 13
Hoone oli monteeritavast raudbetoonist, mida aga ei lasted esile tõusta, vaid varjati fassaadil mustaks värvitud puitkilpidega, mida kattis klaas. Nii moodustus ribiline fassaadimuster, mis andis hoonele selge ja kindla rütmi. Kadrioru kohviku eeskujuna on Herkel maininud Soome arhitekti Toivo Korhoneni Tampere ülikooli ühiskonnateaduste instituudi moodsat, pikaks venitatud korpusega ehitist, mida ta oli näinud 1964.aastal Soome reisil. Kadrioru kohvikule lisasid looduslähedust madalad paekivimüüritised, majaalune ruum oli kaetud dolomiitplaatidega, mis määrasid maja juurde kuuluva kontrollitava ruumi, ilma et oleks vaja olnud piirdeid. Dolomiitplaadid jätkusid fuajeede põrandatel, sidudes nii sisemuse välisega. Kerge kohvikutrepi seinaks oli dekoratiivne klaasplokkidest sein, mille autor oli klaasikunstnik Aet Andresma. 1990.aastatel hakkas legendaarne kohvik kiratsema, selle ruumidesse topiti mitmeid kauplusi. Selle asemel, et hoone stiilse kohvikuna taas üles töötada, otsustati maja hoopis lammutada. Paljude inimeste meelehärmiks see 2008.aasta suvel toimuski. Kohvik oli Kadrioru mark linna piiril, miss obis oma kohale hästi ning mille inimesed olid omaks võtnud. (Hallas-Murula, Arhitekt ja tema aeg Voldemar Herkel, 2009) Joonis 14
Postmodernism
Tallinna Linnahall
Hoone arhitektid olid RPI "Eesti Tööstusprojekti" Raine Karp ja Riina Altmäe. Linnahall valmis Moskva 1980. aasta suveolümpiamängudeks, ehitajaks Tallinna Ehitustrust. Hoone rajamisel oli eesmärgiks säilitada merelt avanev vaade Vanalinna siluetile. Kuna hoone rajamise ajal ei saanud kaotada sadamasse viivat raudteeharu, toimib hoone ka raudteesillana jalakäijatele. Hoone suletus ja muruga kaldpindadeks maskeeritud seinad tekitavad seose lähedal asuvate Rootsi-aegsete bastionidega. Algne nimetus oli hoonel V. I. Lenini nimeline kultuuri- ja spordipalee. Joonis 15
Tallinna Linnahall pälvis biennaali Interarh-83 Grand Prix’ ja Rahvusvahelise Arhitektide Liidu presidendi kuldmedali ja preemia ning 1984. aastal NSV Liidu riikliku preemia, mistõttu arvati linnahall ka muinsuskaitseobjektide nimekirja. Linnahall oli ainus nõukogude perioodil kerkinud mereäärne avalik objekt. Seetõttu omab Linnahall nii kultuurilist kui linnaruumilist tähtsust. Hiljem on Tallinna Linnavalitsus teinud katseid Linnahalli tema soodsa asukoha tõttu mitmeid korda maha müüa ja/või lammutada. Joonis 16
Hoone on sillaks, käiguteeks ja terrassideks, mis pakub palju vaateid nii merele kui ka vanalinnale. Hoonet varjavad bastionilaadsed muldehitised, mida ümbritseb parkla 1400 autole. Vaatamata suurtele mõõtmetele ei tundu hoone liiga suur. Tem peafassaadiks on lai trepistik. Kujunduses on elemente, mida leidub juba aastatuhendeid paljude made arhitektuuripärandis (rõhutatud pikitelg, ehitusmahtude järgnevus, astmelisus, monumentaalsed trepid, kaaristud, klassikaline poolringi kujuline amfiteater ). Põhiplaan on selge ja puhas; selle keskmeks on 4800 istekohaga amfiteatrikujuline universaalsaal. Kaarja tagaseina ülestõstmisel liitub see fuajee, garderoobi ja esinduslike trepistikega, moodustades liigendatud hiigelruumi merele avaneva vaatega. Hoone on tsoneeritud vastavalt otstarbele. Esinejate ja administratsiooni ruumid paiknevad kahel korrusel ning on eraldi kasutatavad. Paraadse katuseterassi- hajumisväljaku all paikneb 300 vaatekohaga jäähall. Kompleksis asuvad veel kohvik, tantsu- ja keeglisaalid. Peasaalis on spetsiaalsed lavaseadmed, laes akustilised ekraanid ning prožektorid. Amfiteatri välisperimeetri kohal rõdul on kabiinid ajakirjanikele ja tõlkidele, helistuudiod ning tehnoruumid. Linnahalli viimistlus on rõhutatult tagasihoidlik , ehitusmaterjalide valik on napp . Välis- ja siseseinad on dolomiidiga vooderdatud. On kasutatud ka monumentaalseid raudbetoonist viimistlusdetaile; garderoobi piirded on liimipuidust. Domineerivad hall, sinine ja roheline toon. Peasaali lage kannavad kaks paari võimsaid 60-m sildegga eelpingestatud terasferme ja nendega risti paigutatud abifermid. Analoogilised on ka jäähalli peakandurid. Joonis 17
(Raam, 1993)
Kaasaja arhitektuur (avalik hoone)
Hiinalinna lasteaed Lotte
Lasteaed „Lotte“ asub Ida 8 (Hiinalinnas). Ahitektideks on Siiri Vallner ja Indrek Peil. Hoone valmis 2008.a jaanuais. Uue lasteaia lahenduse saamiseks tellis Tartu Linnavalitsus 2006. a eskiiside kataloogi , millest valiti esimesena teostamiseks Kavakava arhitektide kavand. Ida 8 lasteaed oli ette nähtud 6-rühmalisena – 2 sõime- (laste arv kuni 18) ja 4 tavarühma (laste arv kuni 24). Lisaks põhilistele ruumidele sooviti uues lasteaias näha ka käsitöö- ja kunstituba, laste minikööki ja suurt ühist mänguruumi, „interaktiivset“ tuba, muusikatuba ja saali. Viimased neist pidid olema võimalusel ühendatavad või lükandseinaga väiksemateks ruumideks jagatvad. Joonis 18
Kavakava arhitektide pakutud lahendus on lihtne ja sirgjooneline, kuid pakub lähemal süvenemisel palju meeldivaid üllatusi. Enamus neist jäävad siin tähelepanelikule plaanide uurijale omal käel avastada. Arhitektid ise kirjutavad, et nad kasutavad põhimõtteliselt modernistlikku lineaarset plokk-skeemi, mille koridor aga keerdub ümber keskse südamiku. Siin, nagu ka Salto arhitektide töös on leitud huvitav lahendus muidu haridusasutustega tavaliselt kaasnevale igavale koridorile. Rühmaruumid, toitumine, arsti ruumid jmt funktsioonid on paigutatud kiirtena kesksest südamikust kiirguvaisse tiibadesse. Laste mängu- ja magamisruumid on kombineeritud ratsionaalselt kolme tiiba. Tiibade vahele jäävad privaatsemad õuealad rühmadele, mis liituvad ühiseks mängimiseks mõeldud aiaga. Keskel seob kõik üheks tundliku ülavalgusega tuum – saal, muusikatuba ja multimeediatuba. Seda aga piirab üllatus – nö. sisse langenud katusega valgusšaht. Joonis 19
Projekt väga hästi paigutatud ümbritsevasse linnamaastikku elavdades nõnda monotoonseks kujuneda kippuvat äärelinnalikku kortermajade piirkonda. Tegemist on kindlasti lasteaiaga, mis ka vanemates võiks tekitada kadedust, et oma lasteaia-aeg ammu möödunud on.
( Kimmel , 2006)
Lasteaia puhul on verbaalseks seoseks ilmselt hoone tiibade vahele bambusest aia ehitamine, mis peaks seonduma piirkonna kõnekeelse nimetusega Hiinalinn. Esiti oli bambus tuule käes kolisenud, nüüd on ta lõhki kuivanud ja vilistab, kui tuulisem ilm juhtub olevat. Võib-olla on ta lakitud – madala päikesega peegeldub valgus kumeralt pinnalt nii, et lahutub spektriks ja aed paistab nõrgalt vikerkaare värvides. Loodetavalt pole bambuse ootamatud etteasted veel lõppenud.
Objektina on lasteaed kahtlemata hõrk. Rohkem või vähem salaja tahame, et arhitektuur pakuks midagi intellektile ja kogemusele, et ta oleks huvitav ning paneks meid imestama. Siseruumi olukorrad on korraga paindlikud ja terased ning sisaldavad seda arhitektuuri tuuma, mille tõlgendamine muutuks ainult enese lepitamiseks selle ruumiga. Hiinalinna lasteaed on õnneks üks niisugustest majadest, mis tekitab tuju arhitektuuri järele. (Pae, 2008) Joonis 20
Kaasaja arhitektuur (erahoone)
Tartu kortermaja Siili 6
Joonis 21
Hoone asub Tartus Jõekaare elurajoonis. Projekt valmis 2007 ja hoon 2008. Arhitektideks olid Austria arhitektid Thomas Pucher ja Alfred Bramberger. Keerukuju on laste mäng, kus üks keerutab suure hooga teist ning siis laseb käe lahti. Keerutatu peab üritama hetkega paigale tarduda, kuid tema juuksed jäävad veel mõneks ajaks lehvima ja keha kipub edasi keerlema. Niisugune on muje Emajõe kaldale ehitatud kortermajast. Ta on küll paigal aga justkui keerleks. Teda uudsitades avastame end ringiratast käimas, sest kogu aeg tundub, et nurga tagant avaneb veelgi huvitavam vaade. Maja vaadeldes võib aru saada, et see ei ole Eesti arhitektide projekteeritud. Vormimängu nimel on siin tehtud mitmeid järelean dmisi külmade ilmadega karastatud talupojaloogikale, mis ei ole phele kortermajale sisselõigete ja keerutamisega nii palju külmi põrandaid teinud. Huvitav on see maja küll, nagu ikka honed, mille eesmärgiks ongi huvitavad olla, mis tänase kinnisvaratootmise ellujäämisstrateegiaid. Pakkud tuleb aina uut ja üllatavat, panustada imagole, sest imago on see, mida jõukad kliendid ihaldavad. Siin on tarbjale tekitatud soov moodsa ja dünaamilise avatud elustiili järele, peibutatud laiade päikeserõdude, jõevaadete ning võimalusega istuda siitsamast kaatrisse piki Emajõege sõitmiseks.
Maja 42 korteri suurus jab vahemiku 37-103 ruutmeetrit, põhimõtteks seega pakkuda igaühele midagi ning meelitada majja sotsiaalselt mitmekesine seltskond. Hoonel on kokku 7 maapealset korrust, millest esimene o parkla korrus. Hoones on olemas ka lift . Maja on ehitatud raudbetoonist. Aknad ja rõduuksed on puitraamidega. Välisuksed on klaas-alumiinium konstruktsiooniga ja korterite välisuksed on tammespooniga kaetud puitkonstruktsioonis turvauksed. Välisviimistluseks on kasutatud raudsulfaadiga töödeldud Siberi lehisest puitvooderdust ja betooni. Ka rõdud on betoonist ja käidavad osad kaetud puitrestiga. Rõdupiirded on tsingitud terasest . Joonis 22
(Hallas-Murula, 2012)
Kasutatud kirjandus
Hallas, K. (1996). Arhitekt August Volberg. Tallinn: Pakett .
Hallas-Murula, K. (2009). Arhitekt ja tema aeg Voldemar Herkel. Tallinn: Eesti Arhitektuurimuuseum .
Hallas-Murula, K. (2012). 101 Eesti arhitektuuriteost. Tallinn: Varrak.
Hansar, L., Huimerind, J., Jagodin, K., Jänes, L., Kalm, M., Lankots, E., et al. (2013). 100 samu läbi 20.sajandi Eesti arhitektuuri. Tallinn: Eesti arhitektuurimuuseum.
Kalm, M. (2001). Eesti 20.sajandi arhitektuur. Tallinn: Prisma Prindi Kirjastus.
Kimmel, T. (kuupäev puudub). Allikas: www.tartu.ee: http://www.tartu.ee/index.php?page_id=3868&lang_id=1&menu_id=2
Kimmel, T. (8. Oktoober 2006. a.). Kasutamise kuupäev: 29. märts 2014. a., allikas Maja Eesti arhitektuuri ajakiri: http://www.solness.ee/maja/?mid=117&id=88&p=2
Oja, U., Valk, K., & Hallas-Murula, K. (2005). Arhitektuuris peegelduv ajalugu. Tallinn: Aktaprint.
Pae, K. (26. Oktoober 2008. a.). Kasutamise kuupäev: 29. Märts 2014. a., allikas Maja Eesti arhitektuuri ajakiri: http://www.solness.ee/maja/?mid=112&id=401&p=1
Raam, V. (1993). Eesti Arhitektuur (Tallinn). Tallinn: Valgus.
Tamm, E. (2001). Moodsad kirkud: Eesti 1920.-1930. aastate sakraalarhitektuur. Tallinn: Iloprint.
Pildid

http://www.eestikirik.ee/files/images/stories/2008/37_Pauluse_v2lis_f.jpg

http://www.eestikirik.ee/files/images/stories/2007/7_uudised_TartuPauluse_kavand.jpg

http://register.muinas.ee/content/monument/regular/21467.jpg

http://vanadasjad.files.wordpress.com/2013/11/nc3b5uka-aegne-originaalfoto-tartu-1965-kunstikool.jpg

http://3.bp.blogspot.com/-MzCMhkY_1BM/UJDsYPUmJjI/AAAAAAAADoU/dCt3_ZUcXPk/s1600/trt002.jpg

http://register.muinas.ee/content/monument/regular/25839.jpg

http://register.muinas.ee/content/monument/regular/142697.jpg

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/a/ac/Le_cin%C3%A9ma_Soprus_de_la_p%C3%A9riode_sovi%C3%A9tique_%28Tallinn%29_%287622370998%29.jpg

http://f.pmo.ee/f/2012/04/24/1072632t100hc258.jpg

http://f.pmo.ee/f/2012/04/24/1072630t100h838a.jpg

http://www.tartu.ee/data/KR5-0-ortofoto.jpg

http://www.loodusajakiri.ee/uudistaja/20100212/metsamaja.jpg

http://upload.wikimedia.org/wikipedia/et/b/b5/MustLuik1.JPG

http://2.bp.blogspot.com/_BFXwZoCVGbQ/SWu7q6TFzQI/AAAAAAAAGKc/ilEhbF1wAgY/s1600-h/must+luik.jpg

http://mtv.pri.ee/wp-content/uploads/2008/11/linnahall.jpg

http://www.lift11.ee/data/files/linnahall2.jpg

http://www.taevapiltnik.ee/static/body/pildid/pilt_208.jpg

http://www.tartu.ee/data/LA_Kavakava_t88makett.jpg

http://static1.nagi.ee/i/p/299/63/074908895bb98d_m.jpg/1

http://static1.nagi.ee/i/p/299/63/07490899a1a158_m.jpg/1

http://www.auglimetall.ee/pictures/38.JPG

http://media.city24.ee/images/eesti/city_tartu/siili_tn_6/ts/pcq6ts/1600x1200/city_tartu_siili_tn_6_img_6491_1399729173061.jpg