Arhitektuuri ja linnaplaneerimise ajaloo referaat (0)

Tallinna Tehnikaülikool  Inseneriteaduskond Tartu Kolledž              Arhitektuuri ja linnaplaneerimise ajaloo kursus  Kümme Eesti arhitektuuriobjekti erinevatest perioodidest    Referaat                  Tartu 2018   


2    Sisukord 
  1   Niguliste kirik  ................................................................................................................................. 3  2   Haapsalu linnus  ............................................................................................................................... 6  3   Purtse linnus  .................................................................................................................................... 9  4   Katariina kirik  ............................................................................................................................... 12  5   Palmse mõis  .................................................................................................................................. 14  6   Maardu mõis  ................................................................................................................................. 17  7   Eliisabeti kirik  ............................................................................................................................... 19  8   Tartu Ülikooli peahoone  ............................................................................................................... 22  9   Peetri Kirik  .................................................................................................................................... 25  10   Sangaste loss  ............................................................................................................................. 27       


3    1  Niguliste kirik  Esimesena  paistis,  sakraalarhitektuuri  stiilis,  rajatud  hoonete  hulgast  silma  Tallinnas  asuv  Niguliste kirik. Kiriku ehitusaasta on siiani selgusetu, kuid ajaloolased pakuvad selle rajamise  daatumiks  kuskil  13.  sajandi  alguses.  Kirik  asub  täpsemalt  Tallinna  kesklinna  vanalinna  piirkonnas  Niguliste  tänaval.  Hoone  arhitekt  ja  tellija  on  tundmatud,  kuid  tõenäoliselt  oli  tellijaks  Taani  kuningriik,  kelle  valduste  hulka  kuulus  tol  ajal  põhja-eesti,  sealhulgas  ka  Tallinn. Kirik ehitati kaupmeeste ja meresõitjate kaitsepühakule, Nikolausele. Lisaks sellele oli  kiriku esialgne funktsioon pigem kaitsekirik (arvatakse ka, et kõrget löövide pealset kasutati  eelkõige  kaubalaona),  kuid  hiljem,  kui  Tallinnale  ehitati  linnamüürid,  ei  olnud  kiriku  kaitsefunktsiooni enam vaja.  Kirikul  on  väga  palju  olulisi  eluetappe  ning  hoonele  on  tehtud  mõningaid  juurdeehitusi  ja  muudatusi  üle  aegade.  Esiteks,  hoone  ehitati  alguses  Gotlandi  ehk  Ojamaa  kaupmeestele  keskuseks,  kuna  Tallinn  oli  tol  hetkel  veel  arengufaasis  kaitseta  linn.  Siis  oli  kirikul  ainult  ruudukujuline kooriruum. 13. sajandi lõpus ehitati kirikule juurde kolmelööviline pikihoone,  käärkamber  koori  põhjaküljel  ja  läänetorni  allosa.  Teine  suur  muudatus  kiriku  struktuuris  toimus 14. sajandil, kui kirik sai omale Püha Jüri- ja Väikese kabeli, mis ühendati kahe kõrge  kaarava  abil  põhjalööviga.  Lisaks  sellele  püstitati  lõunaküljele  veel  Püha  Matteuse  kabel.  Kolmas  suur  muudatus  toimus  15.  sajandil  suuremõõtmelise  ümberehituse  näol.  Kooriruum  suurendati  pikihoonega  sama  laiaks,  ehitati  polügonaalne  lõpmik  ja  ümbriskäiguga  koor.  Kiriku seinad said kesk- ja külglöövides kõrgenduse. Puudumata ei jäänud ka pikihoone, mis  sai  basilikaalse  ilme  ehk  ta  jaotati  sammastega  löövideks.  15.  sajandi  lõpuaastatel  ehitati  täielikult ümber Matteuse kabel, millest sai neljavõlvikuline kesksambaga ruum.   16. sajandi alguses, kui oli toimumas protestantlik reformatsioon, mis sai toestuse ka Tallinna  linnavalitsuselt, ehitati kirikusse renessanss- stiilis pingid, millel kujutati uue ja vana  testamendi tegelasi. 17. sajand ehitati koguduse rõdud. 18. sajand ehitati juurde hauakabelid,  kuhu maeti jõukad linnakodanikud, aadlikud ja pastorid. Ühel hetkel oli kirikusse kogunenud  väga palju kalleid euroopa kunstiteoseid, kuna kirik oli väga rikas, üks kuulsamaid teoseid oli  „Surmatants“. Kirik sai Teise maailmasõja ajal kahjuks väga rängalt kannatada, hävinesid  pingid, rõdud ning väga paljud olulised kunstiteosed põlesid maha. 


4    Niguliste kiriku märkimisväärseimad stiilielemendid on ainulaadne kaheastmeliste palenditega  lõunaportaal. Kirik lõunaportaalile kõige lähem  analoogia asub Gotlandil, kust pärinevad ka  ehitusisandataks olnud kaupmehed. Peamine sissepääs on klassikaliselt gootika-stiilis ehitatud  bifoorsete  ustega  teravkaarne  portaal.  Samuti  on  Niguliste  kirikud  väga  klassikalised  teravkaarsed  aknad.  Veel  stiilitunnused  on  kolmelööviline  hilisgooti  basiilika,  polügonaalse  lõpmikuga  pikihoone,  löövid  on  kaetud  servjoonvõlvidega,  mis  toetuvad  massiivsetele  neljatahulistele piilaritele, kahevõlvikuline  käärkamber, eraldi sissepääsuga kelder. Esialgselt  ümbritses kirikut väga tihe hoonestus, mille sisse kirik ära kadus, ent pärast Harju ja Niguliste  tänava äärsete hoonestusfrontide hävimist on jäänud ta vägagi avatuks ja vaadeldavaks.                        EKM (2018) Niguliste kirik. Kättesaadav: https://nigulistemuuseum.ekm.ee/niguliste-kirik/  Muinasregister (2018) Tallinna Niguliste kirik. Kättesaadav:  http://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=1215   Mai L, Rasmus K. „Niguliste kirik“ 


5    Pildid:  http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/34339/A-94-538.jpg?sequence=2&isAllowed=y    https://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/f/f7/Tallinna_Niguliste_kirik_22- 03-2013.jpg/1200px-Tallinna_Niguliste_kirik_22-03-2013.jpg     


6    2  Haapsalu linnus  Gootika profaan ehitisi on Eestis äärmiselt palju, pea kõik linnused ja kindlused on selle stiili  eeskujus rajatud. Üks hoone siiski paistis minu jaoks teiste seast väljal, nimelt Haapsalu linnus,  kuna  olen  seal  ise  mitu  korda  käinud.  Ehitis  asub  Haapsalu  kesklinnas  lossiplatsi  tänaval.  Linnuse valmimise ajaks loetakse, erinevate allikate põhjal, ligikaudu 12. sajandi lõpuks ning  hoone valmis neljas etapis. Tellija ja arhitekti kohta info puudub, aga see kehtib üldjuhul iga  linnuse kohta, kuna tol ajal dokumenteeriti seda infot vähem ja paljud dokumendid on kadunud  või hävinenud. Kuna kivilinnuste ehitajateks olid peamiselt ristirüütlid siis rajasid nad linnused  peamiselt  strateegilise  väärtusega  piirkondade  kaitseks  ning  oma  disainid  võtsid  nad  juba  varem tuntud linnuste tüüpide järgi. Sellegipoolest ei olnud feodaalse killustatuse ajal linnus  puht  kaitseehitis,  vaid  täitis  ka  muid  funktsioone  nagu  näiteks:  feodaalisanda  residentsi  ja  elamu ülesandeid.   Haapsalu linnuse ehitust iseloomustab väga keerukas ajalugu. Linnust on laiendatud ja ümber  ehitatud  juba  mitu  sajandit  ning  seda  modifitseerimist  jagatakse  peamiselt  neljaks  ehitusetapiks, vastavalt relvade arengule.  Lõpliku suuruse omandas linnus piiskop Johannes  IV  Kyveli  valitsemisajal,  mil  valmis  tugev  tulirelvadele  kohandatud  sakmelise  rinnatisega  eellinnuse  ringmüür  koos  võimsate  suurtükitornidega.  Esimese  etapi  ajal  rajati  ristkülikukujulise põhiplaaniga kirik ja madala kaitsekäiguga kastell, mis valmisid 13. sajandi  lõpul. Arvatakse, et kirikuga samaaegselt ehitati ka kastelli välismüürid, kuna müürid ja kirik  on  alaosas  monoliitses  seoses.  Tol  hetkel  olid  puudu  veel  vahitorn,  baptisteerium  ja  käärkamber. Teist ehitusetappi iseloomustab tornidega kapiitlihoone püstitamine 14. sajandil.  Tornide  kõrgust  ei  ole  tänase  päevani  täpselt  võimalik  määrata,  kuna  müürid  ei  ole  terves  pikkuses  säilinud.  Kolmandal  ehitusetapid  toimus  selle  sama  kapiitlihoone  täiustamine  kõrgemate seinadega 15. sajandil. Seinu kõrgendati umbes 11 meetrit ehk ehituse lõppjärgus  oli nende kõrgus kokku 27 meetrit. Seinad olid lõpus nii kõrged ja massiivsed, et vajasid igast  suunast tuge. Läänekülge toetab vahitorn, lõunakülge ümar baptisteerium ja uus käärkamber  ning linnuse kirde- ja loodenurka ringmüürid.  Pärast Liivimaa konföderatsiooni langust tabas  Haapsalu  linnust  raske  aeg.  Sõjas  olid  hävinenud  sisuliselt  linnuse  ja  eeslinnuste  müürid.  Sellegipoolest  moderniseeriti  neljanda  ehitusetapi  ajal  linnust  lisades  sellele  müüride-esised 


7    vallkindlustused,  mis  olid  Baltikumis  ainulaadsed.  Rootslaste  võimu  ajal  telliti  Augsburgi  arhitektil,  Matthias  Hollilt,  kapiitlihoone  remont  ja  ümberehitus.  Esialgu  pidi  linnus  saama  renessanss-stiilis lossi ilme, kuid tööd lõppesid 1688. a toimunud tulekahju ajal. Vahitorn ja  lossi kirik suudeti siiski ära parandada ning neid hakati ka uuesti kasutama. Tänapäeval ongi  linnuse sajandite tagusest hiilgusest pigem ainult varemed säilinud.  Olulisemad  stiilitunnused  on  Toomkiriku  15,5  meetri  kõrgusele  ulatuvad  kuplitaolised  domikaalvõlvid    samuti  on  Haapsalu  Toom-Niguliste  kirik  ka  üks  suurimaid  ühelöövilisi  kirikuid  Põhja-  ja  Baltimaades.  Kiriku  ehitamisel  järgiti  tsistertslaste  vaimuliku  ordu  ehitusnõudeid.  Sellele  viitab  torni  puudumine,  lakooniline  interjöör  ja  portaali  kohal  asuv  roosaken.  Lisaks  sellele  kaunistavad  Toomkiriku  külgesid  segmentkaaraknad.  Veel  stiilitunnuseid:  ristimisvaagen,  ristimiskabeli  võlv,  konsoolrõdu,  vaskplekist  katusekate,  võlvikannas asuv veesüliti.                      Kalvi Aluve „Eesti Keskaegsed Linnused“  HKHK (2018) Haapsalu linnus. Kättesaadav:    http://www.hkhk.edu.ee/eope/asustusajalugu/haapsalu_linnus.html 


8    Pildid:    http://register.muinas.ee/ftp/DIGI_2012/fotodjpg/laanemaa/Scan-120614-P-V226-4.jpg    https://register.muinas.ee/content/monument/regular/36079.jpg   


9    3  Purtse linnus  Purtse vasallilinnus asub Lüganuse vallas Purtse jõe idakaldal. Linnus on üks väga vähestest  renessanss-stiilis hoonetest Eestis. Tellija ja arhitekti kohta otseselt infot ei ole, kuid on alust  arvata,  et  lossi  lasi  ehitada  tõenäoliselt  Purtse  mõisa  omanik  Johann  Von  Taube,  kes  oli  Eestimaa  aadlikust  Saksimaa  sõjaväelane.  Muinasajal  oli  Purtse  jõe  suudmeala  üks  kõige  tihedamalt  asustatud  piirkondi  Ida-Eestis.  Vajadus  aktiivse  kaitse  järgi  suurenes  pärast  maa  ristiusustamist taanlaste poolt 13. sajandi alguses. Oma ajaloo jooksul on Purtse vasall-linnus  mitu korda maha põletatud ja uuesti üles ehitatud. Eriti tugevalt sai hoone kannatada Liivi ja  Põhjasõja  ajal.  Põhjasõjas  (1700-1710)  hävines  hoone  torniosa  ja  kaitsekorrus.  Oma  eksisteerimisaja jooksul on kolmekorruselise, läänepoolse nurgatorniga linnusel tulnud hoonel  täita  mitmeid  funktsioone,  ta  on  olnud  eluasemeks  feodaaliperekonnale,  pakkunud  kaitset  sõjakäikude  ajal  ning  hiljem  olnud  kasutuses  jääkeldri,  piimakambri,  viljalao  aga  ka  vangla  ning  tööliselamuna.  1950datel  aastatel  jäid  kindlusest  alles  ainult  varemed,  aga  hiljem  restaureeriti hoone kunstiajaloolase Villem Raami arhitekti Inna Komoniy ühistöös.   Purtse linnuse kohta ei ole kahjuks väga palju infot säilinud, olulisematest ehitusetappidest ei  ole samuti eriti infot vaid on teada seda, et hoonet on mitu korda ümber ehitatud ning hiljem  linnuse varemed restaureeritud. Ajalooliselt Isenheimi või Alt-Isenheimi nime all tuntud linnus  on ehitatud huvitaval ajal: hilisgooti stiili taandumise ja renessansi perioodi künnisel. Seepärast  esineb  hoonel  mõlemale  stiilile  iseloomulikke  jooni,  mis  ehitamise  käigus  on  oskuslikult  ühtseks  tervikuks  sulatatud.  On  teada,  et  Vabariiklik  Restaureerimisvalitsus  tegi  siin  hiljem  väli ruumilisi muudatusi, et lisada ehitisele nüüdisaja funktsioone. Hoone kolmas korrus ehk  kaitsekorrus on jäänud ajaloo hammasrataste vahele, see on ainult poolikul kujul veel olemas,  sest  seda  ei  suudetud  täielikult  restaureerida.  Vaatamata  sellele  on  Purtse  linnuse  seinad,  millele ehitati restaureeritud versioon, enam-vähem normaalselt säilinud. Katus on üks Palmse  linnuse  olulisemaid  stiilielemente,  torni  nelinurkne  püramiidkatus  on  renessansi  hoonetele  väga omane, samuti on ka peamaja katus, mis on piklik kelpkatus. Teiseks, linnuse aknad on  ka väga omased stiilile, kaitsekorruse, ehk kolmanda korruse, aknad on väga väikesed ja kitsad,  et  sealt  oleks  võimalik  arkaaliga  tulistada,  ise  pihta  saamata.  Teise  korruse  ehk  elamiseks  mõeldud  korruse  aknad  on  suured,  kuna  rünnaku  puhul  mindi  esimesele  või  kolmandale 


10    korrusele.  Elukorruse  aknad  on  ehitatud  kaugemale  seina  sisse  ehk  nii-öelda  korvkaarelisse  lohku. Peauksest saab sisse kui kõndida üles mööda puidust treppi. Linnuse peamaja ja torni  kuju  on  mõlemad  nelinurksed  ning  värvitud  valgeks,  mis  oli  renessansi  linnuste  ehitused  populaarne.                                      Kalvi Aluve „Eesti Keskaegsed Linnused“  Purtse (2018) Ajalugu. Kättesaadav:  http://purtse.ee/ajalugu/ 


11    Pildid:    https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=photolibrary&id=13928    https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=photolibrary&id=13928   


12    4  Katariina kirik  Baroki-  stiilis  sakraalehitise  valisin  Võru  Katariina  kiriku.  Barokelementidega  varaklassitsistlik  kirik  ehitati  umbes  1788-1793  vast  asutatud  kreisilinna  turuväljaku  äärde.  Hoone projekteeris arvatavasti Chr. Haberland Riiast. Tol ajal ei olnud Võru kohal absoluutselt  mingit linna, oli pigem väike asula. 1783. aastal Baltikumis jõustunud haldusreformi kohaselt  jaotati maa kreisideks ehk maakondadeks, sellepärast said mitme kreisi väikesed asulad järsku  uuteks  võimukeskusteks,  seal  hulgas  ka  Võru.    Esialgu  ehitati  Võrru  korralik  kivist  mõisahoone,  mis  pakkus  peavarju  kohtule  ja  kreisiametnikele.  Linnale  oli  juba  ehitatud  mitmeid taristu osasid nagu linna peaväljak ja planeeritud oli ka  tänavate võrgustik. Sellegi  poolest oli üks väga oluline rajatis, tolle aja kohta, puudu, nimelt ei olnud uues võimukeskusest  linnas kirikut. Tänu keisrinna Katariina II korraliku summa annetamisele sai kiriku ehitus ka  alata.  Kiriku ehitusajalugu on ka värviline. Alguses oli kirikut väga raske ehitada, kuna Võru linn  asustati soisele alale, mis tähendas, et kiriku vundament tuli rajada puitvaiadele, umbes nagu  Peterburis tehti. Katariina kiriku arhitekt oli just enne projekteerinud Valga linnakiriku. Tollega  võrreldes on Võru kirik konservatiivsem ja truum luterlikule puhtusele.  Kiriku üldkava jätkav  traditsiooni ehk koostisosadeks on lihtne liigendamata saalruum. Ühelöövilisele kirikule annab  ilme läänetorni barokne jõulises liigenduses W-torn, mida kaunistab torni ülaosa neljas küljes  kell. Torni lõpetab kõrge püramiidjas telkkiiver. Peasissepääasu linna keskväljakupoolsel W- fassaadil  raamistavad    paarispilastrid  ja  kolmnurkfrontoon.  Külgfassaade  iseloomustavad  ümarkaarsed aknad petikpindades. Kahjuks, nagu ajaloolistele hoonete isepäraseks on paljud  algsed kujunduselemendid, vaasid  W-fassaadil ja torni ülaosa nurkades, skulptuurid portaali  kõrval  kaarniššides,  barokne    rinnatis  külgfassaadide  rustikaliseeni  kohal,  on  kõik  hävinud.  Läänefassaadil  on  mõlemal  pool  portaali  karniisid.  Sellegipoolest  on  Võru  kirik  säilitanud  enamjaolt oma esialgse välisilme.    Villem Raam „Eesti arhitektuur“   Aivo Aia „Eesti kirikud läbi sajandite“  


13    Pildid:    https://register.muinas.ee/public.php?menuID=en_monument&action=view&id=14139    https://register.muinas.ee/public.php?menuID=en_monument&action=view&id=14139     


14    5  Palmse mõis  Palmse  mõis  on  üks  Eesti  märkimisväärsematest  baroki  profaan  hoonetest  ning  mõisakompleksidest.  Teda  on  esmakordselt  mainitud  juba  keskajal,  13.sajandil,  kui  valitses  Taani kuningas Valdemal II Eesti territooriumi. Tol ajal kuulus Palmse koos naaberküladega  Tallinna  nais  tsistertslaste  Mihkli  kloostrile.  Asukoha  kohta  niipalju,  et  Palmse  mõis  oli  rüütlimõis  Kadrina  kihelkonnas  Virumaal  ning  tänapäeval  jääb  mõis  Lääne-Viru  maakonda  Haljala  valla  territooriumile.  Esialgse  tellija  ja  arhitekti  kohta  ei  ole  midagi  teada,  kui  härrastemaja, mis on osa kompleksist, ehitamist alustas  G. Christian Von der Pahlen arhitekt  Jakob Stael Von Holsteini jooniste järgi.   Palmse  paistab  silma  just  selle  poolest,  et  see  ei  ole  lihtsalt  üks  mõis,  vaid  kogu  mõisakompleks,  mis  on  üks  suurimaid  Eestis.  Kompleksi  nurgakivi  on  Palmse  mõis  ehk  härrastemaja, see rajatis on kõige esimene mõisakompleksis. Mõis oli esialgu klooster, mis on  meeletult  palju  kordi  omanikku  vahetanud,  hiljem  ehitati  mõisa  ümbrusesse  ka  aedniku  ja  tisleri  majad,  õlleköök,  viinaköök,  linnasrehi,  lubjaahi.  Mõisa  eluloo  suurim  ehitusetapp  oli  1780. aastate ümberehitus. Alustati sellest, et vahetati välja puidust katus kivikatuse vastu ning  kõrgendati  külgrisaliite.  Pärast  seda  uuendati  korstnad  ja  lisati  suurejoonelised  lossilikud  baroksed  vabatrepid.  Härrastemaja  esialgse  valmimisega  ei  lõppenud  siiski  kõik  ehitustööd  ümbruskonnas,  rajati  jääkelder  ja  juurviljakelder.  1809.  a  pikendati  ees  aia  idaserval  olev  arkaadisikuga ait ning 19. sajandi teisel poolel rajati veel suur viinavabrik ja nuumhärgadega  tall. Härrastemaja on väga uhke sisustusega ning paljude ruumidega. Esimene korrus koosneb   hallist salongist, peosaalist, sinisest salongist, härra kabinetist (omaniku kontor), kaminatoast,  söögitoast,  proua  kabinetist  ja  vestibüülist.  Härrastemaja  teine  korrus  ei  jää  sellegipoolest  esimesele alla, töötoa ja salongiga varustatud korrus on ka väga kaunis.   Barokkstiil  erineb  Euroopas  väga  piirkonna  kaupa,  Eestis  ehitatud  barokkstiilis  hooned  kalduvad tugevalt Rootsi mõjuvälja. Palmse mõisa puhul on barokile väga omane katus nimelt  kelpkatusega  lõikub  äärtes  kaks  viilikkatust.  Maja  väli  fassaadi  iseloomustavad  veel  ka  barokile väga omased ristküliku kujuga aknad ning väljapoole ulatuvad liseenid. Lisaks sellele  on mõisas ka väga stiilsed trepid, kahelt poolt avanevad keerdtrepid, mis laienevad altpoolt ja 


15    lähevad ülespoole kitsamaks. Loomulikult ei puuda mõisal ka baroklik aed, suured sambad on  asetatud iga mõne meetri kohta ja sammaste vahele on ehitatud peenikene aed.                                       Juhan Maiste „Eestimaa mõisad“  Reisijuht „Eesti mõisad“  


16    Pildid:    https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=photolibrary&id=15893 


17    6  Maardu mõis  Kuna eelnevalt valisin barokkstiili profaan hoone näiteks Palmse mõisakompleksi, siis tundub  ainult  aus  valida  palladianismi  näite  jaoks  sama  arhitekti  ehk  Jakob  Stael  Von  Holsteini  projekteeritud  Maardu  mõisa.  Maardu  mõis  on  üks  esimesi  Eestis  olevaid  palladionistlikke  ehitisi  ning  selle  tellija  oli  Fabian  Von  Fersen,  kuulus  Rootsi  sõjaväelane  ja  riigitegelane.   Maardu  mõisa  müürseppmeistriks  oli  tõenäoliselt  Peter  Kleen  või  Heinrich  Forberg.  Tänapäeval on selles hoones seminarikeskus.   Maardu mõis valmis mitmes etapis. Esimest korda oli juttu Maardu mõisast umbes aastal 1384.  Otseselt  ei  ole  tolleaegse  mõisa  versiooni  kohta  väga  palju  teada,  kuid  ajaloolased  on  veendunud,  et  hoone  oli  traditsiooni  kohaselt  ühekorruseline.  Teine  suur  ehitusetapp  algas  pärast  1710.  aasta  kehtestatud  lahulepingut.  Maardust  sai  üks  Rootsi  aristokraatia  armastatuimaid  väljasõidukohti.    Seetõttu  hakkas  mõisale  rohkem  sissetulekut  tulema  ning  kuna tol ajal oli väga populaarne viia väga paljudes, sõjas suures osas alles jäänutes hoonetes,  läbi moderniseerimiseks mõeldud remonte. Nüüd hakati ka Maardu mõisa remontima. Pärast  teise korruse lisamist ja välisfassaadi palladionistlike detailide lisamist jäi mõis enam vähem  puudutamata.  Mõisa  maja  on  olnud  kogu  oma  remondijärgne  ajalugu  enam  vähem  samasugune, seada tõestab 1726. aastal hauptmann Delwigi poolt kirjutatud hoone kirjeldus,  mis  iseloomustab  hoonet  ligikaudu  samasuguselt  nagu  ta  on  täna.  Delwig  käis  enne  hoone  remondi valmimist ka objekti vaatamas, tol hetkel oli parasjagu käsil katuse tegemine, esikülg  oli valmis, kuid aiapoolsed kivid ootasid ladumist.   Olulisemad stiilielemendid on sisuliselt samad nagu ka Palmse mõisal. Mõisal on barokile väga  omane  katus  ehk  kelpkatusega  lõikub  äärtes  kaks  viilikkatust.  Maja  väli  fassaadi  iseloomustavad veel ka barokile väga omased ristküliku kujuga aknad ning väljapoole ulatuvad  liseenid  kuid  need  liseenid  on  ainult  teise  korruse  osal  (Palmse  mõisal  jooksid  liseenid  üle  mõlema korruse). Maardu mõisa trepid erinevad pisut Palmse omadest, kui Palmsel on uhkem  ja suurem trepp siis Maardu mõisal on veidi tagasihoidlikum ja väikesem trepp, aga disain on  sisuliselt sama ehk trepp läheb kaheks osaks, üks paremal, teine vasakul, ja astmed laienevad  ülevalt alla. 


18    Pildid:    http://register.muinas.ee/public.php?menuID=en_monument&action=imagegallery&id=2739              Juhan Maiste „Eestimaa mõisad“  Ants Hein „Eesti mõisad“   Reisijuht „Eesti mõisad“   


19    7  Eliisabeti kirik  Klassitsismistiili sakraalehitisena valisin Pärnus Nikolai tänaval asuva Eliisabeti kiriku, mida  kasutab  tänapäeval  EELK  Pärnu  Eliisabeti  kogudus.  Ehitise  rajamise  esialgse  käsu  ehk  tellimuse  esitas  Venemaa  impeeriumi  keisrinna  Jelizaveta  Petrovna,  kes  käskis  eraldada  riigikassast 8000 rubla uue luterliku kiriku ehitamiseks.  Arhitekti kohta infot ei ole säilinud,  kuid on teada, et hoone ehitaja oli Riiast pärit ehitusmeister Heinrich Güterbock ning hiljem  torni ehitajaks oli Wülbern, kes oli samuti Riiast pärit.  Kirikul on siiski ka eellugu, enne Eliisabeti kirikuks saamist. Eliisabeti kiriku asemel oli toona  Pärnu esimene suur kirik praeguse Vana-Pärnu kalmistu kohal ehk Püha Tooma nime kandev  toomkirik, mis kahjuks hävines sõjas. Keskajal ehitati Püha tooma kiriku varemetele Nikolai  kirik. Pärast 16. sajandi erinevaid sõdu jäi Nikolai kirik ainsana seisma ning seetõttu sai temast  peakirik,  kus  Peetri  luterlikke  jumalateenistusi.  Nüüd  hakkasi  kirik  väga  tihti  omanikke  vahetama. Katoliku kiriku vastureformatsiooni sõdade käigus sai Nikolai kirik uued omanikud  – katoliiklased.  Kirikul  on  pikk  nimekiri  ehitusetappe  ja  ümberehitamisi.  Enne  1741  aastat  toimuvatest  ehitusprotseduuridest ei ole väga palju teada, peamine dokumentatsioon algaks aastal 1741 kui  Jelizaveta  Petrovna  andis  käsu  kiriku  luterlikuks  ümberehituseks.  Kirikut  ehitati  mitu  aastat  kui 1747.a lõpuks Nupp ja vaskne kukk maakivist kiriku tornitippu asetati. Sisetööd kestsid  veel edasi ja kirik pühitseti sisse 29. märtsil 1750. Kirik oli mõnda aega valmisseisundis, aga  siis otsustati, et kirik vajab ikkagi uuendamist ja remonti. Uut remonti alustati ligikaudu 1840  kuid  täpne  ehituse alguse daatum  ei  ole teada. Kirikusse paigaldati uus  altar ja kantsel  ning  1850  olid  sisetööd  lõppenud.  Septembris  1854.a  said  kirik  endale  ka  uue    altarimaali,  mille  autor on hollandlane van der Kann. 1893. aasta kevadest sügiseni valmis G. Darmeri juhtimisel  uus telliskividest tiibhoone. Löödi üles põrand, muretseti uued pingid ning ehitati ümber rõdud.  Orelirõdu sai oma tänapäevase kuju 1928. aastal seoses uue oreli ehitamisega. Loomulikult ei  jätnud  Teine  maailmasõda  ka  seda  kirikut  rahule,  sellegipoolest  hävines  ainult  kiriku  katus,  mis vahetati välja umbes 50 aastat hiljem 1991. aastal.  


20    Kirik on üldkujult  pigem klassikaline ja  lihtne, iseseisva koorita polügonaalse lõpmikuga ja  kellatorniga  lääneküljel  maakivist  saalkirik.  Välisilmes  domineerib  pikihoone  kõrge  kivist  viilkatus,  fassaade  kaunistavad  suured  ümarkaaraknad.  Ühtsel  fassaadijoonel  paiknevat  ja  voluutjate  viiluseinte  vahele  ulatuvat  4-tahulist  torni  raamistavad  ülestikku  asetatud  pikad  nurgapilastri,  mis    algavad  põhikorpuse  soklist  ja  läbivad  liseenidega  ääristatud  atikaseina,  mida  tähistavad  tugeva  profiiliga  murdkarniisid.  Torni  keskjoonel  asetsevat  ümarkaarset  lukukiviga  portaali  raamistavad  pilastrid  ja  murtud  voluutfrantoon  aastaarvuga  1747,  mille  kohal  nagu  portaalmotiivi  korrates  paikneb  külgvoluutide  ja  suletud  voluutfrontooniga  ümarkaarne aken. Portaali-ja aknakujundust uuendati 1893.                          Muinasregister (2018)  Eliisabetikirik. Kättesaadav:   http://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=16696  Aivo Aia „Eesti kirikud läbi sajandite“  


21    Pildid:     http://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=photolibrary&id=16696     


22    8  Tartu Ülikooli peahoone  Kõrgklassitsimi  profaanehitiseks  valisin  oma  kodulinna  austatuima  asutuse  peahoone  ehk  Tartu Ülikooli peahoone. Tolleaegses Liivimaa kubermangus puudus klassikalist kõrgharidust  pakkuv ülikool, et seda mure parandada, siis 30. juunil 1632 kinnitas Rootsi kuningas Gustav  II Adolf Academia Dorpatensise asutamisüriku. Hoone asub Tartus Ülikooli tänaval ning on  paigutatud tänavajoonest tahapoole ning selle ette on kujundatud tugimüüriga terrass. Hoone  tellija oli sama, kes oli asutaja ehk Gustav II ja peahoone arhitekt oli Johann Wilhelm Krause,  kes oli isehakanud kunstnik, kuid väga palju praktiseerinud mõisaarhitekt.   Tartu  Ülikooli  ehitus  oli  pikk  protsess.  Esialgselt  oli  seal  sama  koha  peal  Maarja  kiriku  varemed, mille luustikud maeti ümber ja neile püstitati Rahvaste monument. Peahoone valmis  1804–1809. Peahoone tagaküljele ehitati aastatel 1856-58 kaks kahekorruselist tiibhoonet, mis  1870.-ndatel aastatel ühendati vahekoridoride abil peahoonega. Ööl vastu 21. detsembrit 1965  oli peahoones tulekahju, mille tulemusena hävis 900 m² põrandapinnast. Eeluurimise käigus  tuvastati, et põleng sai alguse hoone teisel korrusel asunud üldfüüsika kateedri üldpraktikumi  elektririkkest.  Peahoone  taastati  1.  septembriks  1966,  aula  aga  28.  aprilliks  1967.  Tartu  Ülikooli peahoonet on korduvalt restaureeritud. Aastal 2007 uuendati hoone katust, pööningut  ja välispiirdeid.  Peahoone  fassaad  on  lihtsa  ja  range  joonega,  keskmes  asetseb  võimas  portikus,  mille  kuus  Toscana sammast toetavad nende kohal olevat kolmnurkviilu.  Sarnaselt on komponeeritud ka  tagumine  fassaad,  kus  portikuse  asemel  on  pilastrid.    Hoone  külgedel  olid  algselt  kõrval  sissepääsud,  hiljem  müüriti  need  kinni.  Väidetavalt  on  sammaskoda  Eesti  rahva  hariduspüüdluse sümboliks, kuna nii uhkes ülikoolis toimub teatavasti ka tähtis akadeemiline  ajuragin. Kolmekorruselise pikliku hoonekorpuse väliskujundus on lakooniline, inspireeritud  Aleksandri-ajastu  vene  klassitsismist.  Hoone    on  paigutatud  ajastule  iseloomulikult  veidi  eenduvale  soklile,  millelt  kerkib  rustikaga  kaunistatud  Allkorrus.  Ülemiste  korruste  siledat  seinapinda ehivad akantuselehtedest ornamendid akende all (need motiivid viitavad 18. sajandi  arhitektuurile).  Hoone  ülemist  osa  ümbritseb  triglüüfidega  friis  ning  hammaslõikes  katuseäärne.  Peahoone  tiibhooned  kavandas  hiljem  arhitekt  Karl  Rathaus.  Lõunatiivad  asub 


23    ülikooli rektoraat ja TÜ rektori kabinet. Ülikooli siseruumid on ka äärmiselt uhkelt ehitatud ja  tänaseni väga hästi säilinud ning ainulaadne Eestis ja ka kogu Euroopas.                                  UT. Tartu Ülikooli peahoone trükis. Kättesaadav:  https://www.ut.ee/sites/default/files/ut_files/Peahoone-trykis.pdf  Muinsusregister. Tartu Ülikooli peahoone. Kättesaadav:  https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4133   


24    Pildid:    https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial    https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial     


25    9  Peetri Kirik  Peetri kirik on minu meelest üks silmapaistvamaid historitsismi sakraal ehitisi Tartus, ma näen  seda  hoonet  igapäevaselt  kooliteel.  Esimese  projekti  eestlaste  kiriku  ehitamiseks  valmistas  1876.  aastal  linnaarhitekt  Maximilian  Roetscher,  kuid  see  jäi  kinnitamata.  1880.  aastal  korraldati Peterburi ehituskooli direktori Rudolf von Bernhardi eestvõttel Peterburi Arhitektide  Seltsis  konkurss,  mille  võitis  Viktor  Schröteri  projekt.  Ehitusmeistrina  juhtis  töid  mitmete  eestlaste kirikute ehitamist rahvuslikult tunnustatud Gustav Beermann.  Kirik valmis ajal kui  rahvusliku liikumise hoovuses paljudes Eesti linnades eestlased endile kirikuid ehitasid. Kiriku  eesmärk oli loomulikult peamiselt jumalateenistuseks ehitatud, kuid tegelikult taheti hoonega  ka näidata, et eestlased ei ole paganad või harimatud maa inimesed vaid hoopis tsiviliseeritud  Eurooplased.    Algse projekti põhjal pidi tegemist olema tsentraalse lahendusega kirikusaaliga, kus pingiread  paiknenuks  kolmel  küljel  ümber  altari.  Kirik  valmis  siiski  traditsioonilise  pikisaalilise  lahendusena, kuid tavapärasest pikisaalist eristab Peetri kiriku saali selle suur laius. Idaküljele  lisati  uues  lahenduses  polügonaalne  apsiid,  millega  külgnevad  käärkambrid.  Läänes  on  neljakandiline torn, sellega liituvad trepikojad jt abiruumid. Peetri kirik on üsna heas seisundis  välja arvatud katuse piirkond, kus on puudu töötav kellamehhanism ning normaalsed pööningu  trepid. Alates 2007. aastast oli Peetri kogudus võtnud tõsiselt kavasse kirikutorni remontimise.  Kiriku  eksterjööri  ilmestavad  nurgatornikesed  ja  dekoratiivsed  tugipiilarid.  Sisustuses  on  tähelepanuväärne altarimaal "Kutsuv Kristus" ja kahekümne kahe registriga orel.         Muinsusregister. Peetri kirik. Kättesaadav:  https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=6497  Aivo Aia „Eesti kirikud läbi sajandite“    


26    Pildid:    https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=6497    https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=6497     


27    10 Sangaste loss  Sangaste loss on Eesti üks uhkemaid historitsismi näiteid, täpsemalt neogootika. Loss ehitati  1874.  aastal  baltisaksa  arhitekti  Otto  Pius  Hippius  poolt,  kuid  siinkohal  peab  mainima,  et  projekt ei ole tema looming vaid koopia Inglismaal asuvast kuulsast Windsori lossist. Hoone  ehitusmeister oli F. Maag. Sangaste lossi ehitamise eesmärk on legendi järgi krahv Friedrich  Bergile  (lossi  tellija  ja  üks  ehitaja)  osaks  saanud  solvang.  Üks  Inglismaa  krahv  olevat  talle  öelnud, et tema oma tütart Venemaalt pärit metslasele ei anna, et vastupidist tõestada, otsustas  Berg Sangaste lossi ehitada. Tõenäoliselt oli lossi ehitamise tegelik põhjus lihtsalt elamiseks  mõeldud loss, mis pidi samaaegselt kõigile Bergi jõukust näitama.   Enne Sangaste lossi oli selle kohal Sangaste Tartu piiskopi mõis, mis vahetas mitmeid kordi  käsi.  1723.  aastal  kinkis  vene  keiser  Peeter  I  mõisa  kindral  Golovinile.  18.  sajandil  vahetas  mõis mitmeid omanikke, kuni 1808 omandasid Sangaste mõisa von Bergid, kelle kätte jäi mõis   kuni 1939. aasta ümberasumiseni. Siis ehitati mõis lossiks ümber.  Hoone  on  põhiliselt  kahekorruseline,  kuid  on  kolme  ning  neljakorruselisi  sektsioone.  Kasutatud ehitusmaterjal on punane tellis. Hoone peauks asub kolmelt poolt lahtise võlvitud  katusealuse  seinas,  mille  kohal  paikneb  vaatetorn.  Katusealuses  toimub  analoogne  nähtus  Tallinnas  asuva  Stenbocki  majas  olevale  kuulsale  laele  –  kui  sosistada  ühte  nurka  siis  on  diagonaalis  asuva  samba  juures  sosinat  kuulda.  Fassaade  liigendavad  väga  paljud  ette-  ja  tagasiasted,  dekoratiivdetailid,  erineva  kuju  ja  kõrgusega  nurgatornid  ja  teravkaarsed  või  pilukujulised aknad. Idaküljele avanevat peasissekäiku markeerib kõrge 4-nurkse ristlõikega  torn, mille I korrusel kaaristu ja ülaäärel sakmikrinnatis. Eriti liigendatud on lõunatiib, mille  keskmeks  polügonaalne  telkkatusega  saaliplokk.  Pargi  suunas  avaneva  läänekülje  keskel  on  suhteliselt  lai  ja  kõrge  astmikfrontoon,  mille  ees  asub  väga  uhke  rõdu.  Põhjatiival  asetseva  majandusploki  lõpetab  terava  telkkiiviriga  sale  8-tahuline  torn.  Esindusruumid  paiknevad  I  korrusel. Väga huvitav sisekujunduslik märkus on muidugi fakt, et lossil on 99 ruumi, see on  nii kuna Venemaa impeeriumis tohtis ainult tsaaril olla rohkem kui 100 tuba. Lisaks sellele on  lossi välisfassaadil kokku 168 akent, mis on väga pööraselt suur arv. 


28    Eelnevalt  on  mainitud,  et  lossi  arhitekt  kopeeris  sisuliselt  Windsori  lossi.  Sangaste  loss  on  põhimõtteliselt kompaktne Windsori loss, kuna Sangaste lossi ehitamisel on kasutatud paljusid  elemente, mis on tema Inglismaa ekvivalendil, aga lihtsalt Eesti versioonil on neid elemente  vähem. Peamised sarnasused on, et mõlemal hoonel on nelinurkne vaatetorn, kuigi Windsori  lossil  on  neid  mitukümmend.  Lisaks  sellele  on  mõlemal  hoonel  veel  ümar  terava  katusega  vaatetorn,  sarnane peaportaal, akende rohkus (tervakaarsed ja pilukujulised).                             Mõis. Sangaste loss. Kättesaadav: http://www.mois.ee/tartu/sangaste.shtml  Eesti NSV teaduste akadeemia. JULIUS GENSS 19. SAJANDI BALTISAKSA KUNSTI  UURIJANA. Kättesaadav : http://eja.pri.ee/Culture/Levas%20estonian.pdf  Reisijuht „Eesti mõisad“ 


29    Pildid:    Esimese korruse põhiplaan  https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=23241    Teise korruse põhiplaan  https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=23241    https://www.puhkaeestis.ee/et/sangaste-loss