Tartu (0)

Toomemägi(muinaslinnus)
Toomemägi oma ilusa põlispuupargiga on üks muistse Eesti arheoloogiamälestisi.
Lossi tänav jaotab Toomemäe kaheks osaks. Neid osi ühendavad kaks silda.
Toomemäe neemiku idatipus, seal, kus praegu asub Tähetorn, paiknes muistse Ugandi maakonna keskne linnus Tarbatu . Muinaslinnuse asukoht oli äärmiselt soodne – soises Emajõe ürgorus kerkis võimsalt esile Toome neemik, mis oma järskude nõlvadega (kalle 45°) oli nagu loodud kindluse rajamiseks. Kunstlikku kaitset vajas vaid linnuse lääne – ja loodeosa, kus paiknes vallikraav (umbes püssirohukeldri kohal; praegu pole enam säilinud). Samuti oli Toomemäe lähikond (praeguse Laia tänava otsa juures) ainus paik, kus Võrtsjärvest  Peipsi järve voolava Emajõe kallastele sai rajada aastaringselt läbitava tee.
Mujal oli jõgi selleks sobimatute soiste kallastega Linnusest sai hiljem Otepää kõrval Ugandi maakonna olulisemaid keskusi.
Linnuse tekkeajaks loetakse I aastatuhande keskpaika. Tartu linnust mainitakse esmakordselt 1030.a. seoses Jaroslav Targa sõjaretkega Kagu-Eestisse, seega Tartu sünniaastat tähistab aasta 1030. Siia rajas Jaroslav Tark oma kantsi ja seda hakati nimetama tema ristinime järgi Jurjeviks. Viimane püsis 1061. aastani ja hävis eestlaste sõjakäigu ajal. Linnuse territooriumil läbiviidud arheoloogilised kaevamised on näidanud, et alguses ei olnud linnus tugevasti kindlustatud: ta oli ümbritsetud madala valliga, mida sissekäigu juurest tugevdas müür. Järgmistel sajanditel muudeti pidevalt linnuse müüre tugevamaks ja püstitati uusi kaitseehitisi. Arheoloog Trummali arvates on linnus teinud läbi neli ehitusjärku, kuni ta lõpuks 1224.a. ristirüütlite poolt lõplikult hävitati.
Pildil Lõhavere linnuse rekonstruktsioon. Tarbatu võis ka umbes selline välja näha.
Tartu Jaani kirik
Keskaegse arhitektuuri kõige väärtuslikum ja väärikam esindaja, Ristija Johannesele pühendatud Jaani kirik , on kogu Baltikumis ja Põhja-Euroopas ainulaadne oma arvukate terrakotaskulptuuride tõttu. Ilmselt kohalike meistrite loodud terrakottaskulptuurid kujutavad viimsepäevakohut. Teistest kõrgemal asub kohtumõistjana Kristus, temast ühel pool Jumalaema, teisel pool ristija Johannes, allpool vandemeestena 12 apostlit .
Jaani kirik ehitati tõenäoliselt 14. sajandi esimesel kolmandikul kolmelöövilise basiilikana. Tellistest ehitatud Jaani kirik on küllaltki massiivne , mis on iseloomulik teistele Eestis ehitatud gooti stiilis kirikutele. Ehkki kirikut on korduvalt purustatud ja rekonstrueeritud, on tema keskaegne üldkuju säilinud. Tugeva läänetorniga basilikaalsele pikihoonele liitub piklik polügonaalse lõpmikuga koor, mille põhjaküljel paikneb käärkamber. Pikihoone oli nn Lübecki kabel – meenutus ajast, mil Tartu hansalinnana vahendas ennekõike Lübecki ja Venemaa kaubandust.
Kivikiriku püstitamist on alustatud kooriosast. See oli praeguse altariruumiga samalaiune, ent lõpmikuga. Ulatuslik ehitusperiood algas nähtavasti 13. saj lõpul, kui mindi üle vundeerimistehnikale. Tartu all-linn paikneb soisel pinnasel ning alusmüüride suuremat stabiilsust saavutamiseks rajati need parvalustele. Tõenäoliselt alles 14. saj teisel poolel valminud kiriku väliskujunduses domineerib võimas läänetorn, mille ülaosa pärineb ilmselt 18. sajandist.
Jaani kirik tänapäeval Jaani kirik aastal 1860
Esimese rootsiaegse ülikooli hoone(Jaani 8)
Esimese rootsiaegse ülikooli hoone – Academia Gustaviana hoone on 1582 mainitud aadlielamuna, mis lagunes 17. sajandi alguse sõdades. 1640. aastal anti ülikoolile, pärast ulatuslikku rekonstrueerimist lossifoogt H. Raspe juhtimisel oli taas kasutusel 1642. aastal. Hoone põles 1667 ja taastati Academia Gustaviana Carolina päevil. Säilinud on fortifikatsiooniinseneri Paul von Esseni plaanid. Peale Academia kolimist Pärnusse jäi maja komandandile ja läks varemetena peale Põhjasõda Vene kroonule. 1766 . aastal taastati Ökonoomia ja kohtuhoonena, hiljem lisandus vangla . Silmapaistvalt kõrge katusega barokselt sümmeetrilist peafassaadi ilmestasid läbi kahe korruse ulatuvad pilastrid, räästaalune friis ja ümarakendega katuseuugid, keskkohta rõhutasid vabatrepp ja väike kolmnurkfrontoon. 19. sajandil täiendati hoonet korduvalt, sajandi lõpus rekonstrueeriti see arhitekt R. Guleke projekti järgi 3- korruseliseks. Fassaad sai praeguse kujunduse, kus korrustevahelisi simsse tasakaalustavad rustikaliseenid ja pilastrid. Hoone tunnustena on säilinud 19. sajandi IV veerandile iseloomulike detailide ja ülesehitusega fassaadijoonis, müüritises on 19. sajandil kujunenud kehandi kõrval säilinud ka 17. ja 18. sajandi hoonete osi.
Tartu Raekoda
Praegune raekoda on silmapaistvamaid varaklassitsistlikke ehitisi Eestis ja paikneb linna ajaloolisel peaväljakul ja on sellel platsil juba kolmas. Tartu piiskopiaegne raekoda ehitati 13.sajandi lõpul. See paiknes enam-vähem praeguse kohal turuplatsi lääneküljel. Esimene raekoda oli kahekorruseline keldritega tellishoone. Selle esiküljel oli sammaskäik, katusel kellaga torn. 16. sajandi lõpul asusid keldrites poed ja viinakelder. Vana raekoda hävis täielikult 1661. aasta paiku. Rootsi võimud alustasid uue Raekoja ehitamist aastal 1688 P.v. Esseni plaani järgi. Praegusega võrreldes asus hoone veidi lõuna pool. See oli ehitatud peamiselt maakivist, kivikatuse keskel seisis kuuekandiline galeriiga torn. Keldris asus vangla, esimesel korrusel vastu turuplatsi poed. Ülemisel korrusel olid linnaasutused ja raetuba. Rootsiaegse raekoja purustasid venelased 1708. aastal ja seda ei suudetudki enam korda teha. Praeguse raekoja kavandas toonane linna ehitusmeister, Rostockist pärit Johann
Heinrich Bartholomäus Walter . Nurgakivi pandi raekojale 1782 ja ehkki raekoja pidulik
avamine toimus 1786, kestsid viimistlustööd kuni 1789. aastani. Tartu raekoda on ehitatud ajal, mil Põhjamaadesse, sealhulgas ka Eestimaale, hakkas jõudma varaklassitsism, tõrjudes välja senised barokk- ja rokokoovormid. Seda heitlemist erinevate stiilisuundade vahel dokumenteerib ka Tartu raekoda. Kolmekorruseline kõrge kelpkatuse ja haritorniga hoone jätkab barokiajastul Madalmaades kujunenud linnapalee traditsiooni; viimasest on inspireeritud ka 17. sajandil ehitatud Narva raekoda. Samuti on barokne 1784. aastal valminud torn, millele sekundeerib rokokoostiilis kartušš peafassaadi viiluväljal. Seevastu seinte kujunduses, eriti aga interjööris on valdav tollal ülimoodne varaklassitsistlik stiil.
Raekoda täitis üheaegselt mitmeid ülesandeid, mistõttu tema planeering on äärmiselt
kokkusurutud. Võlvitud keldrikorrusel ja esimese korruse vasakpoolses tiivas oli vangla
koos valvurite ruumiga. Parempoolses tiivas – seal, kus 1922. aastast on apteek –
paiknes aga vaekoda . Selleks, et koormatega saaks kaalu juurde sõita, olid taga- jakülgfassaadil väravad, mille jäljed on ka pärast kinnimüürimist märgatavad.
Rae ruumid paiknesid kahel ülakorrusel, kuhu viis vahetult välisukse juurest algav trepp .
Ruumipuudusel oldi sunnitud loobuma traditsioonilisest avarast vestibüülist. Teisel
korrusel hargnesid pikikoridorist kohtutoad ja bürgermeistri vastuvõturuum. Paraadseim
ruum on kolmanda korruse parempoolses tiivas paiknev raesaal, mille rikkalik, kuid
rohmakavõitu stukk -dekoor valmis Walteri töökojas.
Aegade jooksul on raekoda üle elanud mitmeid muudatusi. Täiesti on ümber kujundatud
alumine korrus. Lisaks apteegile olid siin ajutiselt pangaruumid. Väiksemaid muudatusi
on tehtud teisel korrusel. Sellest hoolimata on raekoda põhijoontes säilitanud oma
ajaloolise ilme.
Tartu raekoda enne aastat 1945
Tartu raekoda aastal 1910