Eesti mõisad (0)

Tallinna Pääsküla Gümnaasium
EESTI MÕISAD referaat
Kodumäe, Janne 11b klass
Saue 2012
Sisukor
Sissejuhatus 3
Alatskivi mõis 4
Sissejuhatus 4
Restuareerimine 4
Arhitektuur 5
Kõrvalhooned 6
Park 6
Lossi legend 7
Sangaste mõis 9
Sissejuhatus 9
Arhitektuur 9
Kõrvalhooned 10
Asukoht 10
Fakte 10
Legendid 10
Saue mõis 13
Sissejuhatus 13
Ajalugu 13
Valdajad 14
Kõrvalhooned 14
Asukoht 15
Kokkuvõte 16
Pildid 16
Kasutatud kirjandus 18
Sissejuhatus 3
Alatskivi mõis 4
Sissejuhatus 4
Restuareerimine 4
Arhitektuur 5
Kõrvalhooned 6
Park 7
Lossi legend 7
Sangaste mõis 9
Sissejuhatus 9
Arhitektuur 9
Kõrvalhooned 10
Asukoht 10
Fakte 10
Legendid 10
Saue mõis 13
Sissejuhatus 13
Ajalugu 13
Valdajad 14
Kõrvalhooned 15
Asukoht 15
Kokkuvõte 16
Pildid 17
Kasutatud kirjandus 19

Sissejuhatus

Miks ma valisin just need kolm mõisa? Esiteks – need on ühed vähesed mõisad, kus ma ka ise viibinud olen ja need on – vähemalt minu arvates ühed Eesti kõige ilusaimad mõisad. Ega ilmaasjata neid lausa lossideks ei nimetata.
Kuna mul on õnnestunud Alatskivi lossi külastada päris mitu korda, olen ma ühtteist kuulnud ka selle lossi ajaloost, millest tahakski natukene rohkem uurida. Samuti tean ma, et Alatskivi lossil on päris palju kõrvalhooneid, millest küll palju vist enam säilinud ei ole. Üks mu tuttavaidki elab Alatskivi lossi kunagises kõrvalhoones, kahjuks ma ei mäleta, mis seal vanasti täpselt olla võis, aga seal hoiti vist loomi. Samuti pakkus mulle huvi see, kuidas räägiti, mis käike pidi teenijad lossis käima pidid jne.
Kui ma esimestel kordadel Alatskivi lossis käisin, olid osades ruumides restaureerimistööd alles poole peal, aga viimastel kordadel on juba enamus ruumid möbleeritud jne. Huvitav oli sedagi kuulata, kuidas piltide järgi otsitakse võimalikult originaalilähedasi tapeete, lühtreid, diivaneid jms., kuidas nuputatakse, et mis värvi miski asi täpselt olla võis ja mis otstarve toal oli. Lisaks sellele, et Alatskivi loss on kaunis, kuulub selle juurde ka imeline park.
Sangaste ega Saue mõisa kohta mul väga palju infot küll pole, aga ma tean, et Sangaste lossigi kohta on liikvel palju legende ja Sangaste loss on ilus. Saue lossi valisin ma aga sellepärast, et ma elan ise Sauel ja oleks ju huvitav teada ka oma kodukoha mõisa kohta. Saue mõisa ma ise kahjuks külastada pole veel jõudnud
Seda referaati kirjutades üritan ma keskenduda mitte ainult mõisade ehituslikule küljele, vaid hankida üldse igasuguseid huvitavaid fakte ja muud infot nii palju kui vähegi võimalik.

Alatskivi mõis

(Allatzkiwwi) – rüütlimõis Kofavere kihelkonnas Tartumaal

Sissejuhatus

Alatskivi loss on Alatskivi mõisa uusgooti stiilis peahoone .
Alatskivi mõisat on esmamainitud 1601 . aastal. 1628. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf mõisa oma sekretärile Johan Adler Salviusele. Tema käest siirdus mõis 1642. aastal Hans Dettermann Cronmanni omandusse. 1753. aastal ostis mõisa Otto Heinrich von Stackelberg .
1870. aastal läks mõis kaasavarana von Nolckenite aadliperekonna omandusse, mil mõisasüdant hakati senisest esinduslikumas stiilis välja ehitama. Kuna Arved non Nolcken oli Shotimaa reisilt naasnuna vaimustunud sealsest arhitektuurist, eriti aga Balmorali kuningalossist, otsustas ta Alatskivil püstitada Balmorali koopia. Tulevase lossi projekti koostas Arved von Nolcken ise, kes juhtis muuhulgas ka ehitustöid. Tegelikult kopeerib Alatskivi Balmorali lossi kujunduselemente, mitte aga planeeringut - Balmoral on Alatskivist tunduvalt suurem.

Restuareerimine

2003.a valmisid muinsuskaitse eritingimused ja restaureerimiskontseptsioon, mille eesmärgiks oli lossi keskse ja esindusliku rolli säilitamine. Aluseks olid võetud 1910 .aasta fotod ja ajalooline õiend.
Lossi restaureerimine kestis kümmekond aastat. Hoone konstruktsioonid olid suhteliselt heas seisukorras, aga plekk -katuse tõsised läbijooksud tingisid esmatähtsaks tööks katuse vahetuse . 2003. aastal sai loss kiltkivikatuse nagu oli olnud esialgses projektis . 2005.a toimus oluliste ruumide - peasaali, söögisaali, salongi, vestibüüli, kabineti restaureerimine. Loss avati külastajatele 2011. aasta suvel.
Lossi interjöörid on ajastuomaselt ajaloolistes kordusstiilides: pildigalerii uusrenessansslikus ja saal korintose orderiga uusklassitsistlikus stiilis. Nii palju kui võimalik, püüti taastada algseid interjöörilahendusi. Olulist teavet selleks saadi lossi algsete omanike Nolckenite järeltulijailt. Väärtuslikem osa lossi mööblist on tänaseni nende Saksamaa kodus, sealt saadud värvifotod on olnud mööblivaliku aluseks.

Arhitektuur

Loss on ehitatud mõisnik Arved von Nolckeni projekti järgi aastatel 1880–1885. Lossi ehituste eeltööd algasid 1876. aastal, nurgakivi pandi 1880. aastal ja historistlik loss sai viie aasta ehitustöö tulemusena valmis aastal 1885. Nolckeni projekt meenutab Balmorali kuninglikku residentsi Šotimaal ( 1853 –1855, arhitekt W. Smith). Sarnaseid kujunduselemente on mitmeid. Näiteks peasissepääsu kohal olev massiivne sakmikrinnatisega rõdu, nurgatornid ja eenduvad väikesed tornikesed koonusekujuliste tornikiivritega, alt neljakandiline , ülevalt kaheksakandiline kõrge torn. Erinev on aga plaanilahendus, Balmorali loss on ka tunduvalt suurem. Ka nende losside looduslik paiknemine on võrdlemisi sarnane, asudes jõeoru nõlval metsikus maastikus.
Lossi interjöörid on ajastuomaselt ajaloolistes kordusstiilides: pildigalerii uusrenessansslikus ja saal korintose orderiga uusklassitsistlikus stiilis.
Hoone parempoolne osa on kahe-, vasakpoolne osa aga ühekorruseline. Peasissekäigu ees asub sakmeliste tornikestega altaan (sammasrõdu) ning parempoolsel nurgal kaheksatahuline torn. Vasakul fassaadinurgal ning parempoolsel taganurgal on terava kiivriga ümartornid. Siseruumides ulatub vestibüül (saal) inglaslikult läbi kahe korruse, olles varustatud inglise stiilis kamina ja ahju, samuti rõduga.
Peahoone esise väljaku lääneküljel paiknes suletud sisehooviga majandusõu koos tall -tõllakuuri ja aidaga. Oma kahe tömpja nurgatorniga meenutas ta väikest linnust. Algselt kaaristuga hoone on meieni säilinud ümber ehitatud kujul. Mõisahoonet ümbritseb avar park, mille suursugusust võimendab selle laskumine hoone taga terrassidena allapoole kuni suure paistiigini. Säilinud on ka punastest tellistest stiilne väravatorn, mis on suunatud otse peahoone keskteljele. Teine sarnane väravaehitis paiknes auhoovi lääneküljel, peahoone ja tallikompleksi vahel, kuid see pole meie päevini säilinud.
Alatskivi lossi suures (130 ha) ja lopsakas parkmetsas (rajatud 18. sajandi lõpus) seisis suurel rändrahnul 1937. aastani Belvedere Apollo pronkskoopia, mille president Konstantin Päts, pärast külaskäiku Alatskivile, laskis Tallinna Kadrioru parki üle viia. Vanadelt fotodelt on näha, et lossi taga ja külgedel paiknesid väikesed parterid, kus muru sees kasvasid roosid, kaugemal laius vabakujuline inglise stiilis park. Koos lossi restaureerimisega rekonstrueeriti ka 2,2 ha lossi ümbritsevat pargiala. Ümber järve on rajatud matkarada , mis viib tutvuma mõisaaegsete pärandkultuuriobjektidega: Truuduse tamm, Punane allikas, Apollo kuju asukoht, Linnamägi. Alatskivi mõisapark kuulub 1964. aastal loodud Alatskivi maastikukaitseala (253,5 ha) koosseisu.si sarnane, asudes jõeoru nõlval metsikus maastikus.

Kõrvalhooned

Alatskivi mõisa hoonetekompleks pärineb nagu lossiki XIX sajandi lõpust. Mõis moodustab hoonete, maade, objektide ja legendide kogumi, mille hingust on tunda tänasel päevalgi. Alatskivi mõisa hoonestuse ja ilmestavad objektid saab jagada tinglikult nelja ringi, mida seovad maalapid ja teedevõrk. XIX sajandil kuulus mõisaansamblise 57 hoonet ja objekti, millest oma kohal seisab veel 41.
Esimene ring on mõisasüda. Loss ja selle lähiümbrus - tõllakuurid, juustukelder, jääkelder.
Teise ringi ehk majandusringi moodustasid pesuköök, laudad , küün, aedniku maja, sepikoda , saun, mõisateenijate elamu, hobusetall , tallimeeste elamu, vankrikuurid, viljapuuaed ja linaleotustiik.
Kolmanda ringi ehk piiriringi kaugemad majandushooned - küüni, veskid , moonakate majad, samuti kirik ja kalmistu .
Neljas ring sisaldab mõisat ilmestavaid kaugemaid objekte - Apollo Belvedere kuju, Kalevipoja säng.
Suur osa kõrvalhooneid asus rühmadena peahoone lähemas ja kaugemas ümbruses - kokku oli neid väga palju. Suurem majandushoonete kogum asetses peahoonest 400 meetri kaugusel läänes Tartu- Kodavere tee ääres - valitsejamaja, laudad, sepikoda, töölistemajad, vesiveski jms. Seal asetses enne praeguse lossi ehitamist arvatavasti ka varasem mõisakeskus - arvatakse, et hilisem valitsejamaja (praegune vallamaja) oli varasem peahoone.
Mõisa viinavabrik ja tellisetehas asetsesid pargist põhja pool teisel pool paistiiki (muinasaegse linnamäe läheduses). Samast paigast ida pool (teisel pool Kodaverre suunduvat teed) asub ka Alatskivi kirik (ehitatud mitmes järgus 18.-19. sajandil).
Tartu-Kodavere maanteelt viis mõisasüdamesse 800 meetri pikkune alleena kujundatud sihitee, mis viis väravatorni läbides peahoone keskteljele.

Park

Tõenäoliselt oli Arved von Nolckeni sooviks näha lossi ümber rohkem looduslikku maastikku , mitte piinliku täpsusega väljamõõdetud lillepeenraid. Võib oletada, et ka pargi kujundamisel sai ta indu Balmorali lossi ümbritsevast maastikust. Kuna loss on ehitatud kõrgendikule ja vaatega järvele ja metsadele , on loodus toodud näiliselt lossile lähemale.
Vanadelt fotodelt on näha, et lossi taga ja külgedel paiknesid väikesed parterid, kus muru sees kasvasid roosid, kaugemal laius vabakujuline inglise stiilis park. Alatskivi lossi park on korrastatud, siin saab käia loodusrajal nii üksi kui giidiga otsides nii mõisa- kui teisi kultuuripärandi jälgi.
Lossi ümbritseb erinevate kõrgustega maakivist müür, mille lai läänevärav on kahjuks hävinud. Põhjapool sinetab orus Alatskivi järv. Ümber järve on matkarada, mis viib tutvuma mõisaaegsete pärandkultuuriobjektidega: Truuduse tamm, Punane allikas, Apollo kuju asukoht, Linnamägi.Restaureeritud on 2,2 ha Alatskivi lossi lähiümbruse pargiala, pargi raidteid teostati 25% ulatuses, rajati lossi lähiümbruse välisvalgustus, lossi esiväljaku tee selle algsesse asupaika, parkla ning algse eeskujul regulaaraed lossi põhja- ja idakülje.

Lossi legend

Toon ära ühe legendi, milleleidsin:
Ida-Eestis üsna Peipsi vetevälja lähedal seisab pargipuude vahel kaunis Alatskivi loss. Selle lossi on mõisahärra Arved Georg von Nolcken lasknud ehitada oma väljavalitule, Josephine Caroline Elisele (sündinud von Loewenstern) aastail 1876–1885. Võinuks arvata, et Briti kuningliku suveresidentsi Balmorali taolises valges lossis veeres elu kui muretu lillepidu. Paraku tabasid lossielanikkegi oma probleemid ja traagilised elusündmused. Von Nolckenite esimene laps suri juba pisipoisina. Kolmas poeg Ghert Ludwig hukkus 21-aastase noormehena. See juhtus ühel 1901. aasta novembrikuisel jahilkäigul Saksamaal Mecklenburgis. Kuuldavasti olid perekonnas üles kerkinud pärandiprobleemid ja võimalikuks pärandiks polnud midagi väiksemat kui Alatskivi mõis koos lossiga. Jahilkäigul olevat tekkinud sõnelus Alatskivi mõisaomaniku poja ja tema elumehena tuntud lelle vahel. Kired lahvatasid nõnda vihaselt, et tüli lahendas püssipauk. Õnnetu isa kurbus oli mõõtmatu ja Alatskivi lossi söögisaali kohal lasub tänini must kirstukujuline laekaunistus. Rahvasuu kõneleb, et selle lae olevat parun von Nolcken lasknud teha oma kalli varalahkunud poja mälestuseks. Oli see tõesti nõnda või on omapärane lagi saanud sellise seletuse vaid rahvasuus?
Lossi pööningul asub söögisaali lae kohal kahekordne talastik . Praegu valgeks lubjatud talad on pandud põhitalastikule nii, et kannavad lae raskuse üle müüridele. Lisatalad moodustavad neli A-kujuliselt veidi tõstetud keskosaga talapaari. Nendele kinnituvad püsttalad. On selge, et lisatalastik on paigaldatud just raske lae kandmiseks. Kui rahvasuu räägib lae ehitamise kohta tõtt, peaks talastik olema ehitatud pärast noorhärra Gherti surma 1901. aastal.
Dendrokronoloogilised puurproovid said lossi teaduri-kuraatori Külli Musta näitamisel võetud lossi söögisaali la lisatalastikust ja võrdluseks ka sama lae põhitalastikust. Dendrokronoloogiliseks dateerimiseks on teatavasti vaja nn referentskronoloogiaid ehk juba dateeritud aastarõngalaiuste ridu, millega kõrvutamisel leitakse uuritava aastarõngarea kalendriaastad. Aastarõngaridade võrdlemiseks on olemas mitmekümne kiriku ja muu hoone talade aastarõngalaiuste read üle Eesti. Nendega võrdlemisel selgusid Alatskivi talastike tegemiseks kasutatud puude langetamisajad. Lossi söögisaali lae põhitalastiku männid on langetatud 1880. aasta kasvuperioodi järel. Lisatalastikuks kasutatud männipalgid on langetatud kaks aastat hiljem, 1882/83. aasta talvel. Kõnealune lisatalastik ehitati tõenäoliselt 1883. aastal, kohe, kui oli selgunud , et massiivne laekaunistus on põhitalastiku jaoks liiga raske. Väike Ghert Ludwig oli sel ajal alles 3-aastane.
Siiski jääb teoreetiline võimalus, et Siiski jääb teoreetiline võimalus, et lisatalastik ehitati 1901. aasta järel lossi ehitamisajast üle jäänud puidust. Selle versiooni kasuks võib kõnelda tõik, et lisatalastiku talad on järgatud saega, samas olevad põhitalad aga kirvega – sellest tunnistavad talade otsapinnad. Teisalt tulid just Alatskivi lossi ehitamise perioodil Eestis saed laiemalt kasutusele. Kui eeldada, et lisatalastik on ehitatud värskest puidust, siis annavad talaotsad väga täpse info saagide jõudmisest Alatskivile: veel 1881. aastal tehti ehitustööd ainult kirvestega, 1883 olid ehitusmeestel lisaks kirvestele kasutada juba ka saed.
Nii jääb surnukirstu motiiv siiski ilmselt vaid ilusaks Alatskivi legendiks leinava isa kaotusvalust.

Sangaste mõis

(Schloß Sagnitz) — rüütlimõis Sangaste kihelkonnas Tartumaal

Sissejuhatus

Keskajal asus Sangastel Tartu piiskopi mõis. Algsest asukohast Keeni linnamäelt (esmamainitud 1287) toodi ta järgnevatel sajanditel praegusse kohta. Poola ajal oli mõis riigi (kuninga) omanduses , Rootsi võimu alla minemise järgselt kingiti see aga kuningas Gustav II Adolfi poolt 1626. aastal Christoph Rasky'le.
1723 . aastal kinkis vene keiser Peeter I mõisa koos Karula kihelkonna Karula ja Kaagjärve mõisaga kindralleitnandile ja sõjakomissarile Ivan Golovinile (1672– 1737 ). 18. sajandil vahetas mõis mitmeid omanikke, kuni 1808 omandasid Sangaste mõisa (saksa k Schloß Sagnitz) von Bergid. Von Bergide omandusse jäi mõisasüda kuni 1939. aasta ümberasumiseni.
1870-80tel aastatel Friedrich von Bergi poolt esinduslikult välja ehitatud mõis on Eesti üks kaunimaid ja omanäolisemaid. Peamiselt kahekorruselise sopilise peahoone lasi mõisaomanik projekteerida arhitekt Otto Pius Hippiusel.
Mõisasüda oli von Bergide omanduses kuni 1939. aastani. Nõukogude ajal oli mõisas nii puhkekodu kui ka pioneerilaager . Kaasajal saab mõisas korraldada mitmesuguseid üritusi - seminare konverentse, pidusid jne.

Arhitektuur

1883. aastal valminud historitsistlik hoone on väga liigendatud ning on saanud suuri mõjutusi neogootikast. Hoone fassaadi kaunistab neljakorruseline sakmelise rinnatisega torn. Torni esimene korrus on lahtine võlvitud katusealune , millel on huvitav efekt - ühes nurgas sosistatu on kuulda teises nurgas. Väikesed tornikesed asuvad veel hoone mitmeis paigus.
Eriti kaunis on hoone suur saal, kus gootikale lisandub mitmeid idamaa kujunduselemente. Sealt leiab nii gooti tähtvõlvi kui ka idamaade stiilis seinaniði. Saali põhiosa on kaheksatahuline ning selle keskosa valgustab katuses paiknev kaheksatahuline latern. Saali ühel küljel on ka siserõdu. Tagafassaadi kaunistavad teravkaaraknad ning sakmelised viilud ja tornikesed. Kaunid ruumid on ka fuajee, söögisaal (jahisaal) ja raamatukoguruum. Võlvitud fuajeel on kaunid seinatahvlid. Söögisaal on kujundatud inglise stiilis tumedate seinapaneelide ja tumeda kassettlaega. Torni teisel korrusel asub raamatukoguruum, kus on säilinud algseid seinakappe; selle ees asuvas nn lugemissaalis asuvad kaunid koobaltmaalingutega kahhelahjud. Hoone vasakus otsas oli veel kasvuhoone laadne klaasist katusega väike talveaed, mis pole aga meie päevini säilinud.

Kõrvalhooned

Paljud kõrvalhoonetest on kujundatud peahoonega ühtses stiilis. Esinduslikumad neist on keskaegset linnust meenutav tallikompleks ning väike veetorn . Peahoone taga teisel pool tiiki on liigirikas metsapark.
(Mõisasüda oli von Bergide omanduses kuni 1939. aastani. Nõukogude ajal oli mõisas nii puhkekodu kui ka pioneerilaager. Kaasajal saab mõisas korraldada mitmesuguseid üritusi - seminare konverentse, pidusid jne.)

Asukoht

Ajaloolise jaotuse järgi kuulus Sangaste rüütlimõis Tartumaale Sangaste kihelkodna. Kaasajal jääb Sangaste mõis Valgamaale Sangaste valla territooriumile.

Fakte

• Lossil on 168 akent ja igas toas on erinevad aknad.
  
• Lossil on 99 ruumi, kuna ehitusaegse reeglistiku järgi võis ainult tsaarile kuuluvatel hoonetel olla üle 100 ruumi. Ümberehituste käigus on ruumide arv tänapäevaks tõusnud 149-ni.
  
• Lossi ehitamiseks kulus 1 450 000 tellist[, mis valmistati kohapeal. Ülejäänud ehitusel vajaminev materjal imporditi kas Soomest (graniit), Saksamaalt või Lätist.
  
• Sangaste lossis toimusid filmi Nimed marmortahvlil võtted.
  

Legendid

Sangaste krahv oli silmapaistev mees, kes oma käitumisega teistest aadlimeestest kõvasti erines. Sellisena on temast rahva mälus säilinud palju lugusid .
Esimene rong jõudis Valka 1887. aasta novembris. Rajati ka uhke raudteerestoran, kus õhtuti käisid aega viitmas ümberkaudsed mõisnikud. Kord olnud seal Puka , Keeni, Restu, Tõlliste, Sooru ja Sangaste parun vaidlema hakanud, kellel on nii kiired hobused , et võivad raudruunast kiiremini ajada. Berg sõlminud kihlveo kõigi teiste mõisnike vastu, et ratsutades Valgast välja üheaegselt rongiga, jõuab ta umbes 30 versta kaugusel asuvasse Puka raudteejaama enne rongi. Külmal ja tuulisel sügisööl sadanud ka lumelörtsi, kui Berg Puka poole kihutama hakkas. Teel oli tuul tal mütsi peast viinud. Pööramata sellele tähelepanu, kihutanud Berg võidukalt esimesena Puka jaama. Külmetamise tagajärjel tekkinud tal aga keskkõrvapõletik ja asjatundmatu ravimise tagajärjel kaotanud krahv Berg kuulmise . Kurdiks jäämine ei häirinud Bergi teiste inimestega suhtlemisel. Ta õppis väga kiiresti ära kõne lugemise inimese huultelt ja suhtles vestluskaaslastega vabalt ning sundimatult.
Kord kevadisel teede lagunemise ajal Sangastest Hummulisse sõites libisenud vedruvanker teelt ja vajunud küljeli porri. Kutsar karanud maha ja hakanud kurja vanduma. Berg olevat rahulikult mudast välja roninud ja muhelenud: "Sõima, sõima, ega ma nagunii ei kuule!"
Teine kord oli Berg aidameest noominud ja hakanud kohe ära minema. Aidamees oli krahvi selja taga midagi habemesse torisenud. Berg pöördunud ümber ja lausunud: "Ah sa karjud minu peale!? Ei ole mõtet, ei ma sind kuule!".
Krahvist mäletati, et ta oli eelistanud lihtsat talupojatoitu. "Vana Sangaste krahv olli siin jahi pääl," mäletati Karulas. "Käve Karulas Puritse talus lõunal perenaise man. Perenaine küsinu: "Mis söögis tahat?" "Teda sama, mis esi sööt. Küdsetusi kartult ja haput piima." Puulusikaga ja puuanumast sõi. See olli täl sääl egä lõuna. Ta taht lihtsat sööki. Ja ega lihtsa inimesega ajas juttu ." Krahvi pojapojad mäletavad tänaseni vanaisa lihtsat toidulauda: tangupuder, kooritud hapupiim ja soolaheeringas. Suviti oli alati ringi käinud pasteldes.
Kui mõisasaksad ning pastorid on rahvapärimustes sageli piiratud kujud, kelle talupoeg üle kavaldab, siis Bergi puhul on otse vastupidi. Tüüpiline on lugu taluperemehest, kes varsti pärast uut aastat krahviga teel kohtudes talle head uut aastat soovib ja viimaselt hõberubla saab. Nutikas talumees soovib krahvile varsti jälle head uut aastat, kuid saab nüüd juba vaid vaskmündi. Kui aga talumees veel kolmandat korda krahvihärrale head uut aastat soovinud, siis oli viimane mühatanud: "Kulla talumees, kas nii läheb siis nüüd jaanipäevani välja?!"
"Ükskord tulnu krahv mõtsast sõites," mäletati Otepääl. "Mõtsavarga kaenu, et härra tuleb. Käänuva kõrvale ja lännu ümber. Krahv jätnu hobese seisma, aidanu koorma välla ja ütelnu: "Vaata ette, et tõine kord enamb ümbre ei aja!". Sangastest pärinevas variandis oli krahv peale koorma kraavist aitamist lihtsalt öelnud: "Mine kodu, kae, et mõtsavaht ei näe!"

Saue mõis

(Friedrichshof) — rüütlimõis Keila kihelkonnas Harjumaal

Sissejuhatus

Põhja-Eestisse püstitati 18. sajandi teisel poolel rohkem kui kolmandik tänaseni säilinud mõisahoonetest.
Kaunis Saue mõisaansambel on Eesti varaklassitsistliku arhitektuuri parimaid näiteid. 16. saj. rajatud mõisa omandas 1774. a. Frederich von Fersen , 1792. a. valmis praegune kena härrastemaja ning sellega seotud kaarjalt ümber esiväljaku paiknevad ait ja tõllakuur, rajati suur park.
Mõisa peahoone saalide üldpilt on ajastule omaselt kirju, tajutav on teatud maaliline korratus. Igas ruumis on oma meeleolu, erinev värvitoon, stukkdekoori varieeruv teemakäsitlus. Mitte kõik stukitööd ei pärine 18.sajandist, lihtsama dekooriga (kaunistusega) stukk dateerub aastasse 1805. Mõisa siseruumides on uksed, lambriid ja peatrepivõred rokokoopärased, järelikult J. Schultzi ehitusperioodist.
Pargi osas pidi Sauest saama väike Versailles . Inglise ehk looduslikus pargistiilis mõisapark pidi looma vahelduvaid looduspilte , milles on koht muruväljakutel, vabalt rühmitatud puudel - põõsastel, paviljonidel, skulptuuridel. Siinsed aktsendid on ansambli keskteljel paiknevad skulptuurid - Herakles, kes tõi pimeduseriigist päevavalgele põrgukoer Kerberose, ning imekauni Leda ja luige skulptuur .

Ajalugu

17. sajandil eraldati Saue mõis Sausti mõisast ja kandis Väike-Sausti (saksa k Klein -Sauß) nime, kust tuleneb ka koha eestikeelne nimi. Mõlemad mõisad kuulusid tollal von Scharenbergide aadliperekonnale.
Saue mõisat hakati esinduslikult välja ehitama 1775. aastal, mil selle omandas Friedrich Hermann von Fersen. Enda järgi Friesdrichshof’iks ristitud mõisa püstitas ta kahekorruselise barokse kivihoone. Barokkstiilis kahekorruseline kivist mõisahäärber valmis 18. sajandi viimasel veerandil. Peahoone kavandajaks oli arvatavalt Eestimaa kubermangu arhitekt Johann Schultz. Hoone teeb ainulaadseks teise korruse ülirikkalik stukkdekoor , mis katab pea kõiki teise korruse kui peakorruse ruume . Vähemalt osa stukki on tšehhi (böömi) meistri Karl Kalubka töö.
Majanduslikesse raskustesse sattunud Fersenid müüsid mõisa 1790tel aastatel Saku mõisa omanikule Karl Friedrich von Rehbinderile. 1786. aastast sai mõis krahv Karl Friedrich von Rehbinderi järgi uue nime – Friedri. Alates 1852. aastast kuulus mõis von Ruckteschellidele, kellelt ta aga üsna pea siirdus von Staelbornide aadliperekonna valdusse. Nende kätte jäi mõis kuni 1919. aasta võõrandamiseni.
Pärast 1919. aasta mõisate sundvõõrandamist kinkis Eesti Vabariik mõisa Vabadussõjas silma paistnud Johannes Hermile. Pärast Teist maailmasõda tegutsesid mõisa peahoones mitmed asutused: vanadekodu, kroonikute haigla, masina-traktorijaam, Eesti Põllumajandus Tehnika kontor, lasteaed , Saue linnavalitsus ja Saue linnavalitsusele kuuluv firma SAUREM. Alates 1995. aastast kuulub mõis perekond Kriisade eravaldusse, kes on edukalt restaureerinud enamiku hinnalisest stukkdekoorist ning teinud mõisast pidulike ürituste korraldamise armastatud koha.

Valdajad

Mõisal olnud mitmeid valdajaid:

1629 – Eestimaa rüütelkonna peamees Berend von Scharenberg

1663 – Ewoldt Scharenberg

1678 – kapten Johan Fuhrmann

1678 – pandihoidja kapten Robert Segener

1696 – rentnik Avelus Liffman

1715 – leitnant Scharenbergi lesk ja kaks poega

1724 – haagikohtunik Ewold Johann von Scharenberg, rentnik Berend Johann Zint

1748 – Franz Heinrich von Scharenberg

1750 – leskproua von Scharenberg

1774 – major Friedrich Hermann von Fersen

1792 – krahv Karl Friedrich von Rehbinder

1844 – krahv Paul Eduard von Rehbinder

1852 – mereväe eruleitnant (hiljem kreisikohtunik) Otto von Ruckteschell

1871 – Wilhelm Reinhold Otto von Straelborn

1912 – Elise Sophie von Straelborn (sünd von Tiesenhausen) ja tema kaks poega

Kõrvalhooned

Peahoonega liituvad otstes veidi nurgi asetsevad ühekorruselised tiibhooned. Tallinn-Pärnu maanteelt mõisa suundunud ajaloolise sissesõidutee viimased 1,2 kilomeetrit oli sirge sihitee, mis viis täpselt peahoone keskteljele. Umbes 800 viimast meetrit sihiteest oli kujundatud kauni alleena. Vähesed kõrvalhooned paiknesid enamjaolt peahoonest edela pool sihitee ümbruses. Peahoone taga oli väga avar ja suursugune park.

Asukoht

Mõisakompleks ise on jäänud 20. sajandil tekkinud Saue linna sisse, jäädes viimase kirdeserva. Enamik Saue linnast on kerkinud kunagistele mõisapõldudele. Mõisakompleksi vahetusse lähedusse on püstitatud massiliselt uusehitisi. Ajalooline sissesõiduallee on muutunud Saue linnatänavaks.
Tundmatuseni on muutunud ümbruskonna teedevõrk - Tallinn-Pärnu maantee on Saue ( Kanama ) kohal õgvendatuna viidud täiesti uuele trassile. Täiesti uue teena on rajatud Kanama-Keila maantee ehk Tallinna ringtee läänepoolne osa. Sauele (linna) on selle tee pealt rajatud mitu uut sissesõiduteed.
Ajaloolise jaotuse järgi Harjumaale Keila kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Harjumaale Saue linna territooriumile.

Kokkuvõte

Mida uut sain ma seda referaati koostades teada? Kindlasti sain ma teada rohkem mõisade ajaloost. Samuti sain teada seda, et ainult mõisa peahoonet nimetatakse lossiks. Põhimõtteliselt teadsin seda ennegi, aga see suutis mind referaadi koostamise ajal mitu korda segadusse ajada. Samas sain teada, et Sangaste lossi eeskujuks olid Inglismaal nähtud lossid ja et Sangaste lossi igal toal on erinevad aknad jms.
Referaati koostades puutusin ma kokku ka infoga , mida ma juba teadsin. Näiteks et Alatskivi loss on ehitatud Šotimaal asuva Balmorali lossi põhjal ja et Sangaste lossis torni esimese korruse ehk lahtise võlvitud katusealuse ühes nurgas sosistatu on kuulda teises nurgas.
Üllatas mind see, et mõisade kodulehekülgedelt oli raske infot saada. Mitte, et kodulehekülgedel infot poleks olnud, aga infot oli liiga palju ning osa sellest oli keeruline ja minu arust suhteliselt ebaoluline.
Mulle meeldis seda referaati koostada, kuna mind huvitab arhitektuur ja erinevate ajastute ehitised jms., samuti oli huvitav mõisadest rohkem teada saada. Ma ei kahetse, et ma otsustasin just need kolm mõisa valida. Minule andis küll see referaat palju juurde, loodan, et lugejategi jaoks leidub siin midagi huvitavat.

Pildid

Alatskivi loss Alatskivi mõisa peahoone edelatorn
Alatskivi mõisa peahoone tagakülg Alatskivi lossi söögisaali kohal lasub sünkmust kirstu meenutav raske lagi
Sangaste mõisa peahoone tagavaade Saue mõis
Balmorali loss Šotimaal Windsori loss Inglsimaal

Kasutatud kirjandus

• http://et.wikipedia.org/wiki/Alatskivi_loss
  
• http://www.mois.ee/tartu/alatskivi.shtml
  
• http://www.alatskiviloss.ee/est/loss/
  
• http://www.geo.ut.ee/laanelaid/Lossilegendist.pdf
  
• http://pilt.delfi.ee/picture/4093707/
  
• http://www.mois.ee/tartu/sangaste.shtml
  
• http://www.sangasteloss.ee/index.php?page=8
  
• http://www.sauemois.ee/index.php?id=history&lang=et
  
• http://www.mois.ee/harju/saue.shtml
  
• http://et.wikipedia.org/wiki/Saue_m%C3%B5is
  
• http://en.wikipedia.org/wiki/Balmoral_Castle
  
• http://ukbestguide.com/wp-content/uploads/2010/10/windsor-castle.jpg