"Liivimaa valgustaja August Wilhem Hupel" (1)

“ Liivimaa valgustaja August Wilhem Hupel”
I ELUKÄIK JA PASTORITÖÖ
Lapsepõlv, noorus ja õpinguaastad Saksamaal
August Wilhel Hupel sündis 25. Veebruaril 1737 Buttelstedtis Saksi-Weimari hertsogiriigi vaimuliku perekonnas. Tema isa Christian Friedrich Hupel oli Buttelstedti diakon ja Weideni pastir, ema Barbara Christiana von Spankau oli aadlipäritolu. Tal olid vennad Johann Friedrich Hupel ja Johann Christian Hupel.
Esimest algõpetust andis talle isa, kes saatis ta 11.aastasena 1748 . Aastal Weimari gümnaasiumi teise klassi. Huvitus arstiteadusest, ka matemaatikast ja loodusteadustest, kuid isa tungival veenmisel asus17. aastasena 1754 . aastal Jena ülikooli, kus õppis teoloogiat kolm aastat. Kooli kõrvalt tegeles kreeka, heebrea , süüria, araabia , itaalia, inglise ja prantsuse keelt. Isa suri Hupeli ülikooliõpingute ajal. Ta lõpetas ülikooli 20. aastasena.
Esimesed aastad Liivimaal
Hupel lahkus Saksamaalt ega naasnud sinna kunagi tagasi, ja jõudis 1757. aastal Riiga koduõpetajaks. Alates 1758. aastast oli ta koduõpetajaks Äksil. 1760 . aastal pühitseti ta Riias pastoriks ja samal aastal õnnistati Äksil ametisse. Ta abiellus eelmise Äksi pastori lese endast kümme aastat vanema Christine Elisabeth Dehniga, kellel oli neli last, 1760. aastal, olles ise sel ajal 23. Aastane. 1761 . aastal sündis talle poeg August Wilhelm. Ta naine suri. Poeg heitis hinge aasta hiljem. Hupel pühitseti 1764. aastal Põltsamaa pastoriks. Põltsamaa jäi 27. aastasele noorele elukohaks tervelt neljakümneks aastaks. Ta abiellus endast 14 aastat vanema Barbara Christine von Spandekauga. 1765 . aastal sündis sellest abielust poeg August Christian, kes suri samal aastal. 1794. aastal suri ka ta naine.
Põltsamaa majanduslik ja kultuuriline õitseaeg
Põltsamaa kihelkond oli oma pindalalt üks suuremaid tervel Liivimaal, kuid suhteliselt hõredalt asustatud. 1782 . aastal elas Põltsamaal 470 sakslast ja 6700 pärisorja.Põltsamaa kihelkonda kuulus üheksa mõisa: Vana-Põltsamaa, Uue-Põltsamaa, Kaavere, Adavere , Pajusi, Lustivere , Rutikvere, Kalliküla ja Tapiku. Peale nende mõisate kuulus Põltsamaa pastori kirikliku hoolduse alla veel neli küla Laiuse naaberkihelkonna Kurista mõisast. Kihelkonnas elanud mõisnikud moodustasid kihelkonna kirikliku omavalitsuse- kirikukonvendi, mis tuli kokku kaks korda aastas.
Major ja kirikupatroon Woldemar Johann von Lauw oli Vana-Põltsamaa ja Pajusi omanik. Ta rajas Põltsamaale vasekoja, tärklisevabriku, parkimistöökodasid, Lasone rohelise klaasi koja. Uued rajatised olid aga kulukad ja paljud suleti. Kui Lauw suri, ta ettevõtted pankrotistusid ja lõpes Põltsamaa tööstuslik õitseaeg.
Pommerist pärit arsti Ernst Wilde asutatud trükikoda hakkas tööle 1766 . aastal. Trükikoda trükkis eelkõige Wilde enda meditsiinilisi väljaandeid. Hupel tõlkis kaks tema käsikirja saksa keelest eesti keelde. Esimese käsikirja, mis kannab pealkirja “Lühhike öppetus”, tõlkimist loetakse eestikeelse ajakirjanduse alguseks.
Hupeli majanduslik olukord ja sissetulekud Põltsamaal
Nii mõisnikud kui ka talupojad pidid pastorile tasuma teraviljas. Kui Eestimaal said pastorid andameid otse talupoegadelt, siis Liivimaal saadi aga mõisnike vahendusel. Linnapastorid said aga rahalise tasu mitmesuguste kiriklike ametitalitluste eest. Samuti tuli taluperemeestel kord aastas andamina tasuda ühe kana ja ühe naela lina.
Hupelile pakuti Tallinna toomkiriku ülempastori kohta s.t Eestimaa luterliku kiriku hierarhia kõige kõrgemat ametit, pakkumisi tuli ka Riiast ja Peterburist, kuid Hupel ütles neile kõigile ära.
Kiriklikud ametikohustused
Pastoril tuli läbi viia jumalateenistus, ristimine , laulatamine, matused, armulaud ja katehhees. Eriti raskeks tegi asjaolu, et jutlus tuli ette valmistada eesti keeles. Eestikeelse jutluse järel tuli pidada ka saksakeelne jutlus. Kaks korda aastast tulu noortele jagada leeriõpetust: talupoegade lastele talvel, sakslastele suvel. Lisandus veel pruudiõpetus noorpaaridele enne laulatust. Kohustuste hulka kuulusid veel koduvisitatsioonid ja haigete külastamine, kirikuraamatu ja hingerevisjonide pidamine. Sageli tuli olla vahekohtunikuku rollis talupoegade tüliasjades. Hupel pidas ka oluliseks pühendumine vaimsele enesetäiendamisele ja teadusekirjanduse lugemisele.
Eesti oli küll usuleige, kuid armulaual käimine oli kohustuslik. Kes jumalateenistusest kõrvale hoidsid, maeti pühitsemata mulda.
Pastor kirikupolitsei rollis
Liivimaa vaimulike kohustuste hulka kuulus ka järelevalve koguduseliikmete eluviiside ja kommete üle. Valgustusasjastu pastorina ei ole Hupel moraalivalvurina erilist agarust ilmutanud. Nii näiteks kostis ta ülemkonsistooriumis noorte armunute eest, kes soovisid varem abielluda , kui kirikuseadus seda neile võimaldanuks.
Järelevalve koolide üle
Pastori tähtsaim ülesanne oli järelevalve oma kihelkonna koolide üle. Kooliõpetus oli seotud usuõpetusega. Lugema õppimiseks kasutati vaimulikku kirjandust. Põltsamaal oli kõrge lugemisoskus -74%. Piirduti vaid lugemis-ja lauluõpetusega, kus tähtsamateks õpetusvahenditeks olid katekismus ja lauluraamat. Kirjutamist talurahvakoolides üldse ei õpetatud. Põltsamaal oli üks kihelkonnakool ja 12 külakooli ning enamik lapsi sai õpetust kodus. Nende teadmisi kontrollisid koolmeistrid ja hiljem pastor isiklikult.
1786. aastal avas uksed Hupeli palvel rajatud Põltsamaa saksa rahvakool. Põltsamaa rahvakool andis haridust kohaliku keskkihi lastele, aadlike lapsed said tavaliselt koduõpetust.
Hupel püüdis hoolitseda pastorileskede saatuse kergendamise eest. Lasi tartusse ja Viljandisse rajade pastorileskede toetuskassad. Need olid olemas ka Tallinnas ja Pärnus.
Enne Paidesse lahkumist 1805. aastal andis kooli üle oma järeltulijale Temlerile.
Hupeli sõpruskond ja seltsielu Põltsamaal
Hupel pidas seltsielu etendamist korraliku pastori kohuseks . Ta asutas 1770. aastate algul lugemisseltsi. Ta külastas sageli übruskonna aadliperekondi, kellega oli sõprussidemetes. 1782. aastal talvel külastas Põltsamaad tuntud saksa portreemaalija Joseph Friedrich August Darbès, kes maalis Hupelist portree, mis kujutab teda neljakümne viiendal eluaastal.
Hupeli lähedane sõber oli Rutikvere mõisnik Otto Friedrich von Pistohlkors, kellega tal oli tihe kirjavahetus. O. F. v. Pistohlkors oli Hupeli topogrrafia ja ajakirja kaastööline.
Kuid koos Hupeli kirjandusliku kuulsuse tõusuga halveneb kiiresti tema vahekord Gadebuschiga, kes oli juba avaldanud mahategevad arvustused Hupeli esikteoste kohta Greifswaldi ajakirjas. Gadebusch oli Hupeli menukuse peale kade.
Head suhted oli Hupelil kirjastaja ja raamatukaupmehe Johann Friedrich Hartknochiga. Too kirjastas algusest peale Hupeli teoseid ja varustas teda ning lugemisseltsi raamatutega.
Teaduslik tegevus pastoriameti kõrval
Oma uurimustöö ja teostega püüdis Hupel lastetut abielu mõnevõrra kompenseerida. Kõigile varasematele teostele on omane huvi seksuaalse või seksuaaleetilise temaatika vastu. Ta tundis huvi balti temaatika vastu. Uuris Liivi-ja Eestimaad ning Venemaad. Andis välja ajakirja. Tal oli mündi-, naturaalide ja arhivaalide kogu ning õpetlaste vaselõigete kollektsioon.
1787. aastal sai ta Peterburi Vaba Majandusliku Ühingu liikmeks.
1792. aastal nimetas Liivimaa Üldkasulik Ökonoomiline Sotsieete ta auliikmeks.
1815. aastal sai temast Kuramaa Kirjanduse ja Kunsti Seltsi liige.
1803 . aastal andis Tartu ülikool Hupelile audoktori tiitli filosoofiateaduskonnas ja 1818 . Aaastal teoloogia audoktori diploma.
Viimased aastad Põltsamaal
Hupeli nägemine oli kehv ja kannastas ta ka valudes alakehas. 1796. aastal kinnitati Carl Heinrich Temler, kes oli sündinud Weimaris , õppinud Jena ülikoolis ja olnud Vana-Põltsamaal kindralmajor Reinhold Ludwig von Patkuli juures koduõpetajaks, Hupeli adjunktiks ehk abiteoloogiks. Ta võttis üle osa Hupeli tööd, sai osa tema sissetulekust ning võttis pärast tema ametikoha lõplikult üle. Hupelil jäi nüüd uurimustööks ja lektüüriks rohkem aega. Paul I ajal valitses aga tsensuur ja Hupel oli sunnitud lõpetama ajakirja väljaandmise ja sulgema lugemisseltsi. Samuti viskas ta ka ära osa oma käsikirju. Pärast Paul I mõrvamist ja Aleksander I troonile tõusmist olukord normaliseerus. 1804. aastal pani August Wilhem Hupel ameti lõplikult maha. 1805. aastal nimetas keiser Aleksander I Hupeli konsistooriuminõunikuks.
Elu lõpuaastad Paides
1805. aastal kolis Hupel Põltsamaalt Paidesse. Säilitas sidemeid Peterburi Vaba Ökonoomilise Seltsiga. Täiendas eesti sõnaraamatut. Leksikon “Eesti keeleõpetus” anti välja 1818. aastal. Tegeles venekeelsete sõnade õppimisega. Kandis jätkuvalt hoolt Viljandi leskedekassa kapitali eest. Oma varanduse pärandas esime naise pastorilesk Dehni lastelastele ja sugulastele. Mõningad Hupeli raamatud võttis Tartu ülikool oma raamatukokku, kuid enamik hajutati, nii ka tema mündi-, vaselõigete ja naturaalide kogud .
August Wilhem Hupel suri 6. Jaanuaril 1819. Surma põhjuseks oli düsuuria ehk kusemishäire, mis osutab Hupelit tema eluaja lõpupoole vaevanud valudele alakehas. Hupel maeti Paide lähedale Reopalu kalmistule.
II PÕLTSAMAA LUGEMISSELTS
Lugemisseltside areng Saksamaal ja naabermaades
Raamatute ja lugejate arv kasvas üsna kiiresti. Raamatud olid aga kallid, mi soli lugemisseltside tekke peapõhjuseks. Lugemisseltsid aitasid rahuldada ka sotsiaalse kommunikatsiooni vajadust. 1770. aastatel tekkisid lugemisseltsid Saksamaal, Rootsis. 1790.ndatel Soomes. Ida-Euroopas algas lugemisseltside levik pärast 1800. aastat. Läänemere provintsides pani levikule aluse Hupeli rajatud lugemisselts Põltsamaal. 18. Ja 19. sajandi vahetusel hakkasid levima erialalugemisseltsid, mis spetsialiseerusid kirjandusele ühe teadusharu piires.
Põltsamaa lugemisseltsi organisatsioon
Hupel pidas lugemisseltsi vajalikuks, sest tema arvates oli iga inimene kohustatud pidevaltoma vaimu arendama. Samuti ka seepärast, et Läänemere provintsides olid raamatud veel kallimad kui Saksamaal. Lugemisseltside kaudu toimus murrang inimeste teadvuses. Selle kaudu leviksid kasulikud teadmised, teadus, kirjandus. Selle kaudu toimuks inimeste valgustamine.
Eraldi raamatukoguruumi Põltsamaa lugemisseltsil ei olnud, raamatud ja ajakirjad liikusid käest kätte. Iga liige pidi raamatute eest paar korda aastas maksma. Raamatud tellis Hupel Riias elavalt Hartknochilt. Kohale jõudes raamatud köideti. Lugemisseltsi käsutuses oli pidevalt 500-600 köidet. Ajakirjad ja ajalehed jõudsid aga Saksamaalt küllaltki hilja kohale.
Seltsi lugemisvara
Valdavalt telliti muidugi saksakeelset kirjandust, tihti ka prantsuskeelset. Harvemini telliti ladina-ja ingliskeelseid raamatuid. Kõige suurem osakaal lugemisvaras oli ajaloolisel, poliitilisel ja geograafilisel kirjandusel. Tunti huvi Göttingeni ajaloolaste, biograafiate vastu. Põltsamaa lugejaid köitis Prantsuse revolutsiooni sündmused. Suur huvi oli reisikirjelduste vastu. Filosoofiliste teoste arv oli suhteliselt väike. Suhteliselt suur oli teoloogilise kirjanduse osatähtsus. Uuriti ka loodusteaduslikku kirjandust. Tähtsad olid pedagoogilised teosed. Filoloogia valda esindasid peamiselt sõnaraamatud ja grammatikad . Suur oli ilukirjanduse osakaal. Ringles palju ajakirju ja ajalehti. Väike osatähtsus oli ka baltisaksa kirjandusel. Telliti ka noodikirjandust.
Seltsi liikmed
Põltsamaa lugemisseltsil oli 24 liiget. Sinna kuulusid aadlikud , pastorid, arstid, õigusteadlased, põllumehed. Viimaste alla kuulusid mitteaadlikest mõisnikud ja mõisarentnikud.
Seltsi tegevuse lõpp
Paul I troonile tulekuga kehtestati tsensuur, mis muutis lugemisseltside tegevuse võimatuks. Hupeli lugemisselts suleti 1799. aastal. Hupel tellis Aleksander I ajastul Carl Johann Gottfried Hartmanni, Hartknoch juuniori järeltulija käest uuesti palju raamatuid. Tegevuse taastas ka lugemisselts, mis kestis kuni 1805. aastani, mil Hupel pani Põltsamaal ameti maha ja kolis Paidesse.
III LIIVI- JA EESTIMAA TOPOGRAAF
“Topograafiliste teadete ” eelkäijad ja eeskujud
Hupelist varasem valgustajate põlvkond oli huvituma hakanud Läänemere provintside ajaloolis -geograafilise tundmaõppimisest. Gerhard Friedrich Mülleril oli kavatsus koostada Liivimaa topograafia , mille jaoks andis gadebusch oma käsikirjad. Müller oli aga koormatud paljude ametikohustustega ning suutis avaldada vaid murdosa oma erakordselt rikkalikest kogudest Venemaa ajaloo ja geograafia kohta. Veel vähem suutis ta liivimaa topograafia plane ellu viia. Ka gadebuschi ajaloolised uurimused ja kogud on jäänud suures osas käsikirja. Johann Hübneri “Täieliku geograafia” väljaandes pühendatakse Eeesti- ja Liivimaale mõned leheküljed ja needki on vigadega. 1754. aastal hakkas ilmuma Anton Freidrich Büschingi “Uus maakirjeldus”, mi soli Hupeli topograafia tähtsaim eeskuju. Selles on Eesti- ja Liivimaast palju põhjalikumalt kirjutatud.
“Liivi- ja Eestimaa publikule”
“Liivi- ja Eestimaa topograafiliste teadete” eelkäija on Hupeli 1772. aastal Riias anonüümselt ilmunud raamatuke “Liivi- ja Eestimaa publikule”. Selles kirjeldab ta põllumajandust, kaubandust, käsitööd, kohtuasutusi, tervishoidu , postiühendust ja teedevõrku ning iseloomustab tähtsamaid sotsiaalseid kihte nagu aadel , vaimulikkond, kaupmehed ja käsitöölised. Ta nõuab rangete tsunftieeskirjade lõdvendamist ning kutsub üles kindlaks määrama talupoegade koormisi. Teeb ettepaneku Tartu ülikool taasavada, rajada leskede- ja orbudekassad, leidlaste kodud. Neid teemasid käsitleb ta ka oma hilisemas “Topograafiliste teadetes”.
Topograafia tekkelugu ja selle ülesehitus
“Liivi- ja Eestimaa topograafilised teated ” ilmusid neljas köites. Esimesed kaks lugu olid juba ammendavad, kui kaks järgnevat täpsustasid detaile.
Esimeses köites defineeris Hupel Liivimaa mõistet, käsitles loodust, ilmastikku, tähtsamaid elanikkonnagruppe, kirkuid, kohtuid, kohalikke seadusi, talupoegade ja mõisnike suhteid.
Teises köites kirjeldab Hupel baltisakslasi, majandust, seisusi, kaubandust.
Kolmandas köites iseloomustab tan ii Liivi- kui ka Eestimaa kihelkondi.
Kolmele esimesel köitele lisanduvad kaastöölistelt tellitud illustratsioonid. Selles on ka maakaart.
“Riia ja Tallinna asehalduskorra praegune seisukord ”
Sellist pealkirja kannab topograafia viimane köide. Selles kirjeldab ta asehalduskorra kehtestamisega kaasnenud muudatustest, jällegi linnadest ja kihelkondadest. Selles on kirjeldatud akulturatsiooni, mille käigus toimus kultuuriline lähenemine lätlaste ja eestlaste vahel. Peagi hakati üle võtma “saksa” kombeid ja kandma ka “saksa” rõivaid.
“Topograafiliste teadete” kaastöölised
Nimeliselt on teada 89 kaastöölist, kes aitasid Hupelil topograafiat koostada. Nendele lisanudvad veel inimesed, kes soovisid jääda anonüümseteks. Kaastööliste hulgas oli kõige rohkem pastoreid, kelele järgnevad aadlikud, ametnikud, raehärrad, kaupmehed, õpetajad ja üks arst. Enamik kaastöölistest olid pärit Liivimaalt, kes elasid maal ja rääkisid eesti keelt.
“Topograafiliste teadete” kirjastamine
Hartknochil ei olnud Riias oma trükikoda, mistõttu lasi oma kirjandustoodangut trükkida Saksamaal ning paikas selle otse Leipzigi raamatumessile. Balti turule mõeldud raamatud toimetati seejärel Lüübekisse ja edasi laevaga Riiga.
Hupeli teose valmimist takistasid ametikohustused ja kaastöö hiline saabumine, mis sundis Hupelit nii mõnigi kord juba valmiskirjutatud teksti umber töötama.
Esimene köide ilmus 1774. aastal.
Liivi- ja Eestimaa looduslugu ja geograafia topograafias
Kirjeldas geograafiat, loodust ja kliimat. Oli aastatel 1770-1775 ilmastikunähtusi jälginud. Kasutas topograafias Liivimaa loodusteadlase Jakob Benjamin Fischeri koostatud raamatut. Eestimaa loodus jäi asjatudnjate puudumise tõttu Hupeli topograafias peaaegu käsitlemata.
Statistilise meetodi rakendamine
Toob andmeid elanikkonna arvukuse kohta mõlemas kubermangus ja linnade kohta eraldi. Statistika koostamisel kasutas kirikuraamatuid. Analüüsis talupoegade lugemisoskust.
Provintside elanikkond ja selle seisuslik struktuur
Hupeli topograafia keskendub enamasti kaasajale, ajaloost räägib see teos vähe. Ta esitleb lühidalt kõiki regioonis elavaid rahvaid- eestlasi, lätlasi, liivlasi, sakslasi, venelasi , rootslasi, poolakaid ja inglasi , nende keelt ja religiooni. Rühmitas rahvused kaheks- sakslased ja mittesakslased . Mittesakslased olid kõik pärisorjad. Sakslasteks nimetas kõiki, kes talupoeg ei olnud, isegi kui ta ühtki sõna saksa keeles ei osanud. Sellesse klassi kuulus aadel, õpetlased, kodanikud, käsitöölised, vabana sündinud teenijad ja ka vabakslastud. Vene keisririigi patrioodina paigutas ta vene talupoajad omaette gruppi- saklased- ja mittesakslased.
Eestlaste ja lätlaste kuvand
Kuna Hupel kais hingekajaseameti tõttu pidevalt talupoegadega läbi, siis annab ta nende kohta usaldusväärse pildi. Ta kiidab aastasadu viljeldub põllundust, loomakasvatuts, kalandust, käsitööoskusi, hõbeda töötlemist, laevandust. Lätlaste juures täheldab ta kõrgemat kultuurilist taste . Lätlaste taluhooned olid puhtamad ja ruumikamad ning neil olid klaasaknad. Nende tubades leidus mööbliesemeid ja seal ei peetud koduloomi. Lätlased tundsid vooditekki. Lätlasi iseloomustas töökate, viisaka käitumise ja puhaste elukommetega rahvana. Eestlasi iseloomustas aga laiskade , kavalate, kättemaksuhimuliste, joomarlusele andunute, räpäastena. Hupel pidas eesti ja läti talupoegade pahede põhjuseks nende “orjust”.
Hupeli “Majanduskäsiraamat” kui tema topograafia täiendus
Selles annab mõisnikele nõu, mis aitaks paremini korraldada tööd mõisamajanduses. Annab näpunäiteid maaharimise ja põllunduse, loomakasvatuse, metsanduse. Lisas käsiraamatusse ka rahvapäraseid ravivahendeid. Põhiliselt oli see mõeldud mõisavalitseja tööjuhendiks.
Topograafia retseptsioon ja edasine mõju
“Topograafilistest teadetest” sai Liivi- ja eestimaa visiitkaart , mida anti lugeda Baltikumi saabunud välismaalastele.Leipzigi raamatumessilt said teised kaupmehedki Hupeli topograafia. Peagi leidus seda teaost mitmetes Saksamaa suuremates raamatukogudes. 15 aasta pärast oli esimene köide suuremalt jaolt läbi müüdud ning liivi- ja eestimaalased hakkasid Hupelilt nõudma uut ja täiendatud trükki. Vahepeal jõudis Hupel valmis saada veel ühe teise topograafilise käsikirjaga. Hartmann oli aga aktiivne raamatukaupleja ja vähesemal määral ka kirjastaja. Tema huvipuuduse tõttu jäigi “Topograafiliste teadete” uustrükk ja ka käsikiri Liivi- ja Eestimaa kirikuolude kohta ilmumata. Valgustuslikud publistsistid kirjutasid ajalehtedes eestlaste ja lätlaste pärisorjudest tingitud viletsast olukorrast. Hupeli topograafia oli Baltikumi uurijatele eeskujuks ja mõjutajaks. “Topograafilised teated” inspireerisid ka teisi Liivi- ja Eestimaa topograafiast kirjutama. See on 18. sajandi Liivi- Ja Eestimaa entüklopeedia, esmaklassiline ajalooallikas , millest huvituvad ajaloolased ja kultuuriloolased.
IV HUPELI AJAKIRJAD “NORDISCHE MISCELLANEEN” JA “NEUE NORDISCHE MISCELLANEEN” NING BALTI AJAKIRJANDUS 18. SAJANDIL
Ülevaade baltisaksa ajakirjandusest 18. sajandil
Vanim säilinud ajaleht on 1675. aasta Tallinna “Ordinarii Freytags Postzeitung”, kuid arvatavasti ilmus Riias ajaleht veelgi varem. Ajakirjad tekkisid ajalehetesdest hiljem, nende sünd langeb varavalgustuse aega. Ajakirja eesmärgiks oli teadmiste, ideede ja moraalipõhimõtete levitamine. 18. sajandi teise poole baltisaksa ajakirjanduses kujunes välja kaks ajakirja põhitüüpi: üldteaduslik ja kirjanduslik-meelelahutuslik ajakiri. Baltimaade ajakirjandus- ja kogu kirjastuselu keskuseks kujunes Riia. Eestimaa väljapaistavaimat kirjanduslik-meelelahutuslikku ajakirja andis välja saksa menukirjanik August von Kotzebue . Enamik ajakirjade tellijatest olid aadlikud, neile järgnesid vaimulikud , ametnikud ja juristid , kaupmehed ja õpetajad. Tellijateks olid ka lugemisseltsid, klubid ja kohvikud.
Hupeli enda ajakiri
Kuigi Balti ajakirjandus oli 18. sajandil üsna ebastabiilne ja mitte eriti mitmekesine, oli Hupel väsimatu ja andis välja kõige pikaajalisemalt regionaalajakirja. Tema ajakirju võib liigitada territorialajakirjade hulka. Territoriaalajakirjad tegelesid peamiselt tegionaalse kultuurilise ja poliitilise probleemistikuga, kuid samaaegselt toonitasid nad oma kuuluust saksa kultuurrahvuse ja “valgustusühiskonna” hulka. “Nordische Miscellaneeni” andis Hupel välja kümme aastat.
Ajakirja trükkimine ja levitamine
Aajakirja käsikiri rändas läbi Riia Leipzigi ja saabus trükitud kujul tagasi alles pärast raamatumessi. Seetõttu jõudis ajakiri kodumaiste lugejateni küllaltki hilja. Samuti andis Hartknoch ajakirja trükist välja vaid temale soodsal Leipzigi raamatumessi ajal. Saksamaa lugejaid köitis ajakirja juures Venemaa ainestik, mis 18. sajandil pakkus suurt huvi. Ajakiri aga käsitles enamasti baltlasi. Ajakirja levikut soodustas selle mõõdukas hind.
Ajakirja kaastöölised
Suure osa ajakrija mahust moodustavad Hupeli enda artiklid. Ajakirja kaastöölised pärinevad samadest sotsiaalsetest gruppidest, kust Hupeli topograafia kaastöölisedki, sagely on need ka ühed ja samad isikud. Suur osa kaastöölisi eelistas 18. sajandi ajakirjanduses levinud tava kohaselt jääda anonüümseks.
Diskussioon pärisorjuse ja agraarküsimuses
Ajakirja artiklid võib jagada publitsistlikeks, topograafilisteks, ajaloolisteks, meelelahutuslikeks ja Venemaa-ainelisteks. NM-i veergudel on enamasti valgustuslikud artiklid. NNM-s muutus valdavaks ajaloolis-teaduslik temaatika. Valgustajate meelest oli pärisorjus ebakristlik ja amoraalne , selle kaotamine tugevdaks riiki ja soodustaks rahavstiku kasvu, selle likvideerimine oleks ka mõisnikele endile majanduslikult kasulik.
Teiste sotsiaalpoliitiliste küsimuste arutamine ja praktilised ettepanekud
Kästileti maiskonna staatust ja vehekorra küsimust rüütelkonnaga. Hupel kirjutas veel luksusest. Käsitletakse sotsiaalset viletsust, Eesti- ja Liivimaa talupoegade näljahäda, kartulikasvatust, metsandust, viinapõletamist.
Topograafilised, kiriku- ja kultuuriteemalised artiklid
Kuna Kuramaast kirjutas Hupel oma topograafias vähe, siis ajakirjas käsitles ta ka seda. Ajakirjas käsitles ta ka Liivi- ja Eestimaa mõisate õigustest. Vaatleb hindade arengut aastatel 1756-1796, Baltikumi mõisamajanduse hoogsa tõusu perioodil. Hupeli hinnangul tõusid hinnad sellel ajal kaks kuni neli korda. Kirjutab Läänemere provintside halduse ja seaduste kohta. Pühendas muidugi tähelepanu kirikutemaatikale. Võttis sõna vennastekoguduse liikumisest . Suhtus nendesse heatahtlikult. Pidas neid kuulekateks, virkadeks. Kirjutab parkidest, aedadest. Nendib, et Liivi- ja Eestimaal on vähe erakordselt kauneid aedu ja innustab mõisnikke võluvaid kohti ära kasutama parkide rajamiseks.
Seksuaalteema käsitlemine
Kirjutas artikkli , mis vaatleb eestlaste ja lätlaste seksuaalkombeid ja väärtusorientatsiooni. Väitis, et eesti ja läti talupoegadel puudub üldse ettekujutlus neitslikkusest. Kõik neitslikkust tähistavad sõnad on laensõnad saksa keelest. Artiklist ilmneb, et talupojad ei pidanud abielueelseid ega –väliseid seksuaalsuhteid häbistavaks ega amoraalseks. Ainult sugulist vahekorda Vene sõjaväelastega peeti naisele häbistavaks. Hupel imestas selle üle, et seejuures on üllatavalt vähe vallaslapsi. Lapsemõrv oli aga 18. sajandil Balti provintsides üsna levinud.
Ajalooalased artiklid ja uurimused
Suure osa Hupeli ajakirjast võtavad enda alla ajalooalased artiklid ja uurimused. Esindatud on mõlemad 18. sajandi Balti ajalookirjutuses eksisteerinud suunad, erudiitlik-antikvaarne ja valgustuslik suund. Siisiki pärineb valdav osa ajalooartiklitest tema kaastööliste sulest; Hupel ise piirdus peamiselt toimetaja ja väljaandja rolliga. Hupeli ajakrijas avaldati arvukalt allikapublikatsioone. Antikvaarse historiograafia alla võib liigitada õpetlasi ja literate käsitleva biograafiliste artiklite seeria. Vähesel määral on Hupeli ajakirjas esindatud modern valgustuslik ajalookirjutus. Hupeli ajakirjas kohtab esimesi arheoloogilisi artikleid.
Ajakirja kirjanduslik-meelelahutuslik funktsioon
Hupeli taotlusekd oli tõsisesisuline üldteaduslik ja valgustuslik ajakiri, mistõttu ta loobus peaaegu täielikult meelelahutusliku ja ilukirjandusliku lektüüri avaldamisest. Siiski avaldas ta ühe Liivimaa aadlipreili luuletused.
Lõpetuseks
Hupeli ajakirja on korduvalt nimetatud “Liivimaa valgustuse keskväljaandeks”. Selles ajakirjas diskuteerisid nii kodanlikust kui ka aadliseisust valgustajad pärisorjuse üle ja tegid reformiettepanekuid. Ajakiri on väärtuslik oma topograafilise ainestiku poolest.
V KAASTÖÖ NICOLAI “ALLGEMEINE DEUTSCHE BIBLIOTHEKILE” JA TEISTELE AJAKIRJADELE
Kaastöö “Allgemeine Deutsche Bibliothekile”
Lisaks omaenda ajakirja väljaandmisele tegi Hupel kaastööd mitmetele välismaa ajakirjadele. Kõige pikaajalisem ja olulisem oli Hupeli kaastöö Friedrich Nicolai ajakirjale. See oli üldteaduslik ajakiri, mis pidi andma ülevaadet kogu saksa kirjandusest ja aitama kaasa Saksamaa kultuurilisele ühtsusele. 1773. aastast alates saatis Hupel Nicolaile kaks korda aastas iga kord umbes kakskümmend retsensiooni. Hupel saatis talle artikleid kuni 1797. aastani. Ta saatis artikleid Venemaast, Liivimaast, uusima teoloogilise, ajaloolise, geograafilise ja poliitilise kirjanduse kohta. Arvustas Põhjamaid käsitlevaid teoseid. Nicolaile oli Hupel oluline eelkõige Venemaa-eksperdina, sest sellealased retsensioonid pävisid ADB lugejate hulgas positiivse vastukaja. Kuna Gadebusch oli laitnud Hupeli teoseid, siis Hupel retsenseeris ADB-s kõiki Gadebuschi edasisi publikatsioone ning rakendas nende suhtes järjekindlalt hävitavat kriitikat. Negatiivselt retsenseeris ta ka teiste saksa kirjanike teoseid. Oli järjekindel valgustuse poolehoidja. Avaldas arvamust Liivimaa valgustusliku kirjanduse tähtsamate teoste kohta.
Kaastöö teistele ajakirjadele
Teistele ajakirjadele tegutses ta niisamuti anonüümsena. Kirjutas nendelegi Balti ja vene teemadel . Peale Saksamaa ajakirjade tegi ta ka kaastööd Venemaa bibliograafilisele ajakirjale.
VI VENEMAA-KÄSITLUS JA –KUVANDID
Liivimaa Venemaa-kuvand enne valgustusajastut
Lääne-Eiroopale oli Venemaa täiesti teistsugune, eksootiline, poolpaganlik maa. Venelase kui rahva kirjeldusi Liivimaa kirjanduses ei kohta. Venemaaga puututi kokku ainult sõjas, mistõttu käsitletakse seda negatiivselt ja süngelt. Tihe kaubavahetus venelastega lõi võimalusi rahumeelseteks kohtumisteks. Tekkisid intensiivsemad kokkupuuted ka teoloogia ja kiriku alal. Negatiivne eelarvamus Venemaast kadus valgustusajastul , kui hakati huvi tundma Peeter I paeluva isiksuse vastu.
Venemaa-ainelised artiklid Hupeli ajakirjade “Nordische Miscellaneen” ja “Neue Nordische Miscellaneen”
Hupel püüdis oma ajakirjades õigustada Läänemere provintside liitmist Venemaaga. Ta rõhutab, et venelaste misjonitegevus oli rahumeelsem kui saksa ristirüütlite relvastatud võitlus. Ajakirjades pööras tähelepanu Venemaa ajaloo, geograafia, õiguskorra, statistika, kommete ja kultuurile . Venekeelset kirjandust kasutas ta suhteliselt vähe, sest vene keel oli talle tundmatu. Ta kaitseb Venemaad Lääne-Euroopa riikide negatiivse eelarvamuse eest. Hupelil õnnestus leida oma ajakirjale mitmeid Venemaal elavaid või siis Venemaad hästi tundvaid kaasautoreid, kes niisamuti tahtsid jääda anonüümseteks.
Hupeli peateos Venemaa kohta
Pärast Liivi- ja Eestimaa topograafia lõpetamist võttis Hupel kaheköitelises teoses “Vene riigikorra kujutamise katse” kokku oma Venemaa-alased uurimused. Teose esimeses köites kirjeldatakse Venemaa geograafiat, kliimat, elanikkonda, ametkondi, sõjaväge, majandust ja kaubandust, religiooni. Teises köites kirjutatakse Venemaa kubermangudest. Pühendab palju tähelepanu Vene keisririigi rahvuslikule ja kultuurilisele mitmekesisusele. Ta rõhutas vene keele valdamise vajalikkust .
Rahvuslik tüpoloogia Hupeli teostes
Ülistab kõigis Venemaad käsitlevates teostes venelasi. Ühes punktis peab Hupel siiski eestlasi, lätlasi ja soomlasi venelastest paremaks. Enamik Balti talupojalapsi oskas nimelt “vanalt lugeda”.
Hupeli Venemaa-aineliste teoste retseptsioon ja kriitika kaasaegsete poolt
Saksamaa lugejad võtsid Venemaa-ainelised teosed üsna hästi vastu. Kuid paljudele Saksamaa õpetlastele ei meeldinud tema Venemaa poliitilise ja ühiskondliku korra järjekindel iseloomustamine .
Hupeli Venemaad käsitlevad retsensioonid ajakirjas “Allgemeine Deutsche Bibliothek”
Andis ülevaadet Venemaa kohta ilmuvast teaduskirjandusest. Kritiseeris teiste teoseid Venemaast.
Teiste valgustajate suhtumine Venemaasse ja Liivimaa Venemaa-kuvandi muutumine 19. sajandil
Ka teised valgustajad omasid samasuguseid vaateid Venemaa suhtes nagu Hupelgi. Saksamaal tugevnesid Prantsuse revolutsiooni käigus kriitilised hääled Vene isevalitsuse üha reaktsioonilisemaks muutuva poliitika suhtes. Tärkav natsinalism tõi kaasa erapooletu huvi vähenemsise Venemaa suhtes. Balti provintsides kestis riigipatriotism edasi. Kuid aegamisi hakkas rahvuslik liikumine Saksamaalt ka Balti provintsidesse sisse imbuma.
VII KEELEMEES
Pietistlike pastorate keelealased saavutused
Tänu pietistide pingutustele tõlgiti kogu Piibel eesti ja läti talupojakeelde. Lätikeelne Piibel ilmus aastatel 1685 -1689. Eestikeelne tõlge ilmus aastal 1739. Eestikeelne piiblitõlge oli mitme Eestimaa pastori ühistöö tulemus.
Hupeli eestikeelsed tõlked ja tema eesti keele proovid
Hupel oli 18. sajandi teise poole tähtsaim eesti keele uurija ja sõnavara koguja. Ta tõlkis saksa keelest eesti keeled Peter Ernst Wilde teoseid. Aitas Peterburi akadeemilise gümnaasiumi inspector Hartwig Ludwig Christian Bacmeisteril keelenäidiseid koguda.
Zimmermann ja Hehn – tundmatud eesti keele uurijad
Liivimaa kindralsuperintendent Jakob Andreas Zimmermann tegeles aastaid eesti sõnavara kogumisega. Otepää pastor Johann Martin Hehn töötas eesti keeleraamatu kallal.
“Eesti keeleõpetus”
See teos oli mõeldud nii siinmaalastele kui ka saabuvatele võõrastele kiireks eesti keele ära õppimiseks. Eesti keelt pidas some keele lähedaseks sugulaskeeleks. Kirjutas ka eesti murrete kohta. Ära toodud on ka eesti-saksa ja saksa-eesti sõnaraamatud
Hupel võrdluses teiste baltisaksa keeleteadlastega ( Arvelius ja Stender)
Oma keelealastes töödes tegeles Hupel peamiselt sõnavara ja vormiõpetusega, keeleteoreetilisi arutlusi kohtab tema teostes harva.
Eesti rahvalaulude vahendaja Herderile
Kogus rahvalaule ja saatis käsikirjad Herderile. Herder kasutas neid rahvalaulude kogumiku koostamiseks . Esimesed suuremad rahvalaulude kogumikud Balti provintsides avaldati läti keelealal 19. sajandi algul. Eesti keelealal esialgu suuremaid publikatsioone ei olnud.
“Eesti keeleõpetuse” retseptsioon
See teos järgib saksa ja ladina grammatikate eeskuju. Tema teene seisneb selles, et ta koondas laialipaisatud käsikirjalised ja trükitud põhja- ja lõunaeesti grammatikad ja leksikonid ühte käsiraamatusse. Esimesed eestlastest literaadid Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald suhtusid Hupelisse kui keelemehesse kriitiliselt, sest tema “Eesti keeleõpetus” oli nende meelest puudulik ja kehv.
Baltisakslaste sõnavara koguja
Hupeli tegelemine eesti keelega langeb aega, mil hakati esmakordselt tähelepanu pöörama Balti provintsides kõneldava saksa keele omapärale. Niisiis tundis ka Hupel baltisakslaste sõnavara vastu huvi ja andis selle kohta isegi raamatu välja. Hupeli meelest ei pea baltisakslased oma keele pärast riigisakslaste ees häbenema ja kiitis nende suurepärast hääldust.
VIII FILOSOOFILISED JA ÜHISKONDLIKUD VAATED
Filosoofilised ja teoloogilised vaated
Saksa ajaloolased on Hupelit nimetanud liberal-konservatiivseks. Tema filosoofilised ja teoloogilised olid vabameelsed.
Ekskurss: Hupeli maailmavaatelised lahkarvamused teiste Liivimaa vaimulikega, eriti kindralsuperintendent Lenziga
Peale Lenzi pahandasid Hupeli filosoofilised teosed veel teisigi pastoreid.
Hupeli reaktsioon Prantsuse revolutsioonile ja selle retseptsioon Läänemere provintsides
Suhtus revolutsiooni negatiivselt. Pooldas monarhia taastamist ja reformide loomist. Prantsuse revolutsiooni mõju Balti provintsides oli vaid kaudne.
Hupel ja talurahvaküsimus Liivi- ja Eestimaal
Mõisnike hoolitsus talupoegade mõõduka heaolu eest soodustaks nende mõisate elanike arvu ja seega mõisnike jüukuse kasvu. Inimeste müümises ja ihunuhtluses kutsus Hupel mõisnike üles mõõdukusele ja humaansele kohtlemisele . Tegi reformiettepanekuid. Enamik Hupeli ametivendi oli temaga põhijoontes samal arvamusel. 1804. aasta Liivimaa talurahvaseadusega jäi Hupel rahule. Selle järgi tuli talupoegade koormised pärast maade mõõtmist täpselt kindlaks määrata, taluperemehed said talukoha peale pärandatava õiguse ja neid tohti kohalt minema kihutada vaid kohtu otsusega, inimeste müük keelustati ja mõisnike kodukari õigust piirati.