AINE-JA ENERGIAVAHETUS (0)

VIII AINE- JA ENERGIAVAHETUS
1. Aine- ja energiavahetuse mõiste ning tähtsus.. Põhiainevahetuse (PAV) mõiste ja määramistingimused. PAV hindamine.
Protsesside kogumik, mille käigus toimub lõhustatud toitainetest (valkudest, lipiididest ja süsivesikutest) energia saamine ning uute kudede ehitamine. Seega on aine – ja energiavahetusel 2 suuremat funktsiooni: energeetiline ja plastiline e ehituslik funktsioon. Energiat saadakse suuremalt jaolt glükoosi oksüdatsioonil (see võib olla aeroobne (19 x efektiivsem) ja anaeroobne). Tavaliselt energia saamine toimub organismis aeroobsel teel, ainult väga intensiivse töö korral võib see toimuda anaeroobsetes tingimustes (sprint, trepist üles minek ja toimub lühikest aega). Peale glükoos saab energiat ka teistest toitainetest, ainult et enamus juhtudel muudetakse need toitained glükoosiks. See toimub glükoneogeneesi teel s.o glükoosi saamine aminohapetest (vt. ülevalt). Energiat saab ka rasvhapetest, see on aga aeglasem . Rasvhapetest saadakse energiat nälgimise korral, kus ta võtab rasvarakud kasutusele. Rasvhapetest energia saamine võimaldab kokku hoida või säästa lihaskude ja siseelundite rakke liiga varasest ärakasutamisest. Nt. kui inimene hakkab nälgima, siis väheneb lihasmass (ka südame lihasmass ja maksa lihasmass), mitte ainult rasvamass.
Plastilist funktsiooni täidavad organismis valgud , mis lõhustatakse aminohapeteks, aminohapetes sünteesitakse uusi valke, kuid energeetilist funktsiooni suudavad täita kõik kolm toitainete liiki, siis plastilist funktsiooni valgud. Toitainete energeetiline väärtus on järgmine: 1g süsivesikuid ja valke annavad 4 kcal . 1g lipiide aga 9 kcal. Ööpäevaseks erinevate toitainete vajaduseks loetakse järgmist protsentuaalset suhet: üldisest kaloraažist peaks valkudega olema saadud 10-13 %. Lipiididega peaks olema kaetud 25-30% ja ülejäänu 55-60% süsivesikutega. Inimese ööpäevane energiatarve sõltub tema tegevusest, koormusest, mida ta päeva jooksul rakendab, kasvust, kaalust , vanusest ja soost. Ühe osa ööpäevasest energiakulust moodustab põhiainevahetus (PAV). PAV on see energiakulu ööpäevas, mis läheb elutegevuse kindlustamiseks täielikus puhkeolekus (siseelundite aju vereringe hoidmiseks). PAV on igal inimesel individuaalne ja sõltub tema kasvust, kaalust, soost ja vanusest. PAV-e normi saab iga inimene välja arvutada Harrys - Benedict ’i tabelites (ÕIS’is olemas). Normaalseks peetakse H-B tabelites erinevust pluss-miinus 15%. PAV 1kcal ühe kilogrammi kohta tunnis.
Toitaine omastamisel ja seedimisele kulub lisaks umbes 7% üldisest energiakulust. Seda nimetatakse toitainete postprandiaalseks toimeks. Töö ja tegevus lisandub PAV’ile ja postpradinaalsele toimele. Eristatakse meestel viit füüsilist aktiivsuse gruppi ja naistel 4 gruppi.
PAV määramistingimused:
1. Määramine viiakse läbi lamades. Eelnevalt peab 30 minutit lamama, enne kui määrata saab.
2. Katsealune peab olema söömata 12-14 tundi. See välistab toitainete postprandiaalse toime.
3. Määramisruumi temperatuur peab olema +21 kuni +22 kraadi. See on inimese jaoks komforti tsoon, see on paras temperatuur, kus inimesel ei ole külm ega liiga soe.
2. Süsivesikute lõhustamine ja ainevahetus . Vere glükoosisisalduse regulatsioon. Hüpo - ja hüperglükeemia mõiste ja põhjused.
Süsivesikute lõhustamine algab sülje alfa amülaasi mõjul suus . Jätkub maos nii kaua kuni toit ei ole maomahlaga segunenud. Alfa amülaasi toime pH optimum on 6,7-7,2. Maos süsivesikute lõhustamine katkeb. Kõhunäärme alfa amülaasi toimel jätkub süsivesikute lõhustamine peensooles . Ala amülaas lõhustab kuni sahhariidideni, süsivesikute lõplik lõhustamine lõplik lõhustamine toimub aga peensoole enda ensüümide toimel. Need on laktaas, sahhariid … Toidu kiudainetes sisalduvad polüsahhariidid , aga lõhustatakse jämesoole bakterite ensüümide poolt. Monososahhariidide imendumine toimub peensooles, imenduvad verre (glükoos, galaktoos , fruktoos - need on monosahhariidid).
Glükoosi nii nagu fruktoosigi kasutab organism kudedes energia saamiseks oksüdatsiooni protsesside käigus (toimub hapniku juuresolekul, tavaliselt aeroobses faasis saadakse hapniku juuresolekul 38 ATP molekuli väärtuses energiat). Osa energiat läheb rakkudes endis ainevahetusprotsesside kindlustamiseks, osa energiat aga kulub keha temperatuuri hoidmiseks. Ülearune glükoos muudetakse maksas ja lihastes glükogeeniks ning põhiliselt rasvkoes triglütseriidideks( rasvhapped ja glütserool ), mis kujutab enesest varu e depoorasva. Vajaduse korral aga organism suudab triglütseriide ja glükogeeni taas muuta glükoosiks ning kasutada ära energia saamiseks. Rasvhappeid glükoosiks ei muudeta .
Pärast söömist vereglükoosi sisaldus tõuseb, see stimuleerib kõhunäärme b-rakkudes insuliini vallandumist. Insuliin hakkab vere glükoositaset langetama.
Ta teeb seda järgmiste mehhanismide kaudu:
1. Insuliini toimel aktiveeritakse transportvalgud (kandur-transport valgud), mille vahendusel glükoos ja aminohapped saavad rakku siseneda (ise nad läbi rakumembraani ei lähe).
2. Raku sees aktiveeritakse ensüümid , mis soodustavad glükoosi oksüdatsiooni ja selle oksüdatsiooni käigus vabaneb energia ning jääkainetena tekivad CO2 ja H2O.
3. Maksa – ja lihasrakkudes aktiveeritakse ensüümid, mis muudavad osa glükoosist glükogeeniks. See käib ka insuliini mõjul.
4. Aktiveeritakse ensüümid, mille toimel glükoosist tekkinud rasvhapped ja glütserofosfaadid muudetakse triglütseriidideks e varurasvaks. See on protsess on väljendunud eriti rasvkoe rakkudes.
5. Inaktiveeritakse need ensüümid, mis soodustavad triglütseriidide ja glükogeeni lammutamist. Reserve selles faasis ei võeta kasutusele (3-4 h pärast söömist).
6. Insuliini mõjul rakus suureneb aminohapetest valgusüntees .
Insuliini sekretsioon hakkab langema siis kui vere glükoosi tase hakkab normipiiridesse jõudma. Kui glükoosi tase hakkab piirinormidesse jõudma või lähenema alumistele väärtustele (3,3 kanti), siis suureneb teise hormooni glükagooni produktsioon (glükagooni produtseerivad kõhunäärme A- rakud ). Glükagoonil on insuliinile vastupidised toimed. Glükagooni mõjul väheneb maksas glükagooni teke ja vastupidi suureneb glükoonist glükoosi teke (maksas). Maksas intensiivistub ka glükoneogenees s.o glükoosi saamine aminohapetest, püruvaadist, laktaadist ja glütseroolist. Intensiivistub ka lipolüüs s.o rasvkoes triglütseriidide lammutamine rasvhapeteks ja glütserooliks. TAGAJÄRG: vereplasma glükoosi, rasvhapete, glütserooli ja ketokehade kontsentratsiooni tõus. Glükagooniga sarnast toimet omab neerupealiste säsihormoon - adrenaliin ja neerupealiste koorehormoon – kortisool .
Hüperglükeemia tekib söömisjärgselt. Kui vereglükoosi sisaldus ületab 8,8-10 mmol/l , siis tekib glükosuuria . Glükosuuria on glükoos uriinis. Lõpliku uriini tekke käigus selle uriini koostis muutub tagasiimendumise teel neerutorukestes. Glükosuuria tekib kui nt. süüa 200g komme – uriin muutub magusaks . Hüperglükeemia patoloogiliseks põhjuseks on insuliini puudulik produktsioon (kõhunäärme D-rakud ei produtseeri piisavald insuliini ja seetõttu vere glükoosi tase jääb normist kõrgemaks, sellist seisundit nimetatakse esimest tüüpi diabeediks e suhkruhaiguseks). See haigus avaldub tavaliselt juba lapse- või noorukieas, selle raviks tuleb pidevalt kasutada insuliini (kergematel juhtudel suu kaudu, mõõdukatel/raskematel juhtudel tuleb süstida). Hüperglükeemia korral on suurem janu ja uriinieritus on suurenenud. Tavaliselt suureneb janu õhtuti . Tavaliselt on janu esimene tunnus, et vere glükoosi sisaldus on tõusnud.
Hüpoglükeemia on vere glükoosi sisaldus alla normi. Põhjusteks võib olla söömata olek, tavalisest suurem füüsiline aktiivsus (eriti lastel nt. matkadel, suusatamisel, sportlastel võistlustel või pikamaa treeningute ajal). Avaldub hüpoglükeemia tugeva väsimuse tekkes , näljatunne on iseloomulik, nõrkus ning osadel inimestel peavalu. Kui vere glükoosi sisaldus langeb juba alla 2,3-2,2 mmol/l võib tekkida hüpoglükeemiline kooma (teadvusetus), siis on lihased pinges (krambid võivad esineda), silmamunad on vajutamisel kõvad ja võib olla tugev higistamine . Võib tekkida ka hüperglükeemiline kooma, ainult et vastupidise mehhanismina, siis on iseloomulik naha kuivus, lihaste lõtvus ja pehmed silmamunad. Sellisel koomal on vaja insuliini süstida, aga hüpoglükeemia korral just ei tohi insuliini süstida, oleks vaja siis manustada kiirelt toimivaid süsivesikuid, kõige efektiivsem oleks glükoosi süstimine, glükoosi manustamine makku sondiga ja kui inimene on teadvusel ja saab ise neelata, siis suu kaudu glükoosi tarvitamine, suhkur, kompvekid, magusad puuviljad .
I tüüpi diabeet – tekib siis, kui pankreas ei suuda piisavalt insuliini produtseerida; see haigus avaldub tavaliselt juba lapse- või noorukieas; sageli on pärilik; insuliini peab hakkama kunstlikult manustama kas suu kaudu või süstides; selle juures on väga oluline toitumine - see peaks toimuma enam-vähem kindlatel kellaaegadel ja süsivesikute kõikumine ei tohiks suur olla; arvestatud kindel insuliiniannus ja seetõttu peaks ka tarvitatud toidu (sh süsivesikute) kogus olema stabiilne; insuliini süstimine ja söömine peaksid käima käsikäes – endrokrinoloog määrab insuliinu annuse ja toidu koguse nind nende manustamise aja.
Kui hüperglükeemia (glükoosisisalduse taseme tõus) ületab 10mmol/l , siis tekib glükosuuria. Vere glükoosisisaldus 10 mmol/l kannab nimetust neerude glükoosilävi. Kui sellest üle läheb, siis ei jõua glükoos tagasi imenduda neerudest ja see viiakse välja uureaga (tekib „magus“ uriin).
Diabeedihaigetel on iseloomulik ka janu, eriti õhtuti. Janu tingitud kõrgest glükoosisisaldusest, sest see tõstab osmootset rõhku (nagu ka keedusool ). Mõnikord on sagedane janu esimeseks tunnuseks, mis tähelepanu äratab ja diabeedi diagnoosimisele suunab.
II tüüpi diabeet kujuneb tavaliselt välja kesk – ja vanemaseas. Sel korral on vere glükoosi tase normist kõrgem, aga mitte insuliini puudulikust produktsioonist vaid tundlikkuse langusest insuliini suhtes. Insuliini retseptorite hulk on normaalsest madalam, seetõttu koed ei reageeri insuliinile piisavalt (insuliin ei toimi). Teist tüüpi diabeedi tekke soodustavaks põhjuseks on suurenenud kehakaal . Tema teket aitab ka pärilik eelsoodumus. Perekondades, kus kehakaalu tõus on põlvest-põlve edasi kandunud, on suurem risk teist tüüpi diabeeti haigestuda. Teist tüüpi diabeedi korral võib vere glükoosi taseme normaliseerida ainult dieedi ja kehakaalu normaliseerimisega. Ravimitest kasutatakse tavaliselt esimesena metformiini. Kui kehakaal normaliseerub, siis insuliini tundlikkus võib normaliseeruda.
3. Valkude lõhustamine ja ainevahetus. Lämmastikubilanss ja selle võimalikud nihked. Valgu miinimumi ja optimumi mõiste ja suurus.
Valkude lõhustamine algab maos mao pepsiinide ja HCl mõjul. Valkude lõhustamine jätkub peensooles, pankrease ensüümide ja lõplik lõhustamine peensoole enda ensüümide mõjul. Aminohapped imenduvad peensoolest verre ja neid kasutatakse ära uute valkude sünteesiks. Osa aminohappeid on asendamatud , neid peab igal juhul toiduga saama. Osad asendatavad . Maks suudab neid ise sünteesida. 1 g valke= 4 kcal. Peale ehitusliku funktsiooni, on valkudel ka energeetiline funkts. Valkude ainevahetuse iseloomustamiseks kasutatakse sellist mõistet nagu lämmastiku bilanss . See iseloomustab organismi poolt omastatud valkude ja väljutatud valgu jääkproduktide suhet. Omastame toiduga, jääkprodukte viiakse välja uriini, higi ja roojaga. Reeglina on bilanss tasakaalus. Kui omastatud valgu kogus on suurem, on bilanss positiivne; võib esineda nt kasvueas, raseduse ajal, rasketest haigustest taastumisel ja spets lihastreeningukorral , mille eesmärgiks lihasmassi kasvatamine; meessuguhormoonide toimel. Neg lämmastiku bilanss- väljutatud kogus ületab omastatud. Kõige iseloomulikum nälgimisele v valguvaesele dieedile. Mõningate raskete nakkushaiguste korral. Normaalne valgutarve , et bilanss püsiks tasakaalus
Valgu miinimum ja optimum. Miinimumi all mõistetakse sellist tarbitut valgu kogust ööpäevas, mis kindlustab veel lämmastiku bilansi tasakaalu. U 0,5-0,7 g valku kg kehakaalu kohta. Valgu optimum on mõnevõrra suurem, sest min ei kindlusta head enesetunnet , töövõimet. Valgu optimum on ligikaugu 1 g valku kg kehakaalu kohta. Selline kogus kindlustab kestvalt hea enesetunde ja töövõime. Kaloraažist peaks valkudega olema kaetud 10-12 % üldisest kaloraažist. Lipiididega peaks olema kaetud 25-30 % ja ülejäänud süsivesikutega (55-60 %).
Valkude lõhustamine seedekulglas algab maos. Pepsiinide ja HCl koosmõjul. HCL muudab mitteaktiivsed pepsinogeenid aktiivseteks pepsiinideks, mis hakkavad lõhustama valkude aminohappeahelates peptiidsidemeid. Valgud lõhustatakse maos mitte lõplikult, vaid fragmentideks. (3-4-5aminohappeahelast koosnevad ahelad ) Valkude lõhustamine jätkub peensooles. Kõhunäärme ja peensoole valke lõhustavate ensüümide mõjul. Peensooles toimub valkude lõplik lõhustamine (aminohapeteni) ja aminohapete imendumine verre. Aminohapped transporditakse edasi kudedesse, kus neid kasutatakse ära uute rakkude ja kudede moodustamiseks. Selles avaldub valkude plastiline ehk ehituslik funktsioon.
Valkudel on ka energeetiline funktsioon. Nimelt saab organism vajadusel glükogeogeneesi teel muuta valgud ja aminohapped glükoosiks. 1g valku annab sama palju energiat kui 1g süsivesikuid (4kcal). Valke peaks üldisest kaloraazist ööpäevas saama 10-15% üldisest kaloraazist. See on ligikaudu 1-1,3 grammi valku kilogrammi kehakaalu kohta. Sellist valgukogust nim valgu optimumiks. Valguoptimum on selline valgu kogus, miss kinnistab kudede ja rakkude vajaduse ehituslikuks otstarbeks ja kindlustab ka hea enesetunde, töövõime. On ka teine valgu tarbimise mõiste- valgumiinimum (0,5-0,6 g valku ööpäevas kg kehakaalu kohta, poole väiksem kui optimum). Valgu miinimumiks nim sellist valgu kogust ööpäevas, mis kindlustab lämmastikubilansi tasakaalu. Lämmastikubilansiks loetakse organismi poolt toiduga saadud ja organismist väljutatud lämmastiku suhet. Väljastatakse roojaga, uriiniga, higiga. Reeglina on bilanss tasakaalus. Nii palju kui saadakse, sama palju ka väljutatakse. Kui toiduga saadud lämmastiku (valgu) kogus ületab väljutatud lämmastikukoguse, on lämmastikubilanss positiivne. See võib esineda kasvueas, raseduse ajal, spetsiaalse lihastreeningu ajal ja rasketest haigustest paranemisel. Valgu depoosid normaalselt organism endale ise ei loo. Negatiivne lämmastikubilanss on olukord, kus organismist väljutatud lämmastiku kogus ületab toiduga saadud koguse. Toiduga saadakse vähem valku kui ainevahetuse käigus organismist väljja viiakse. Tüüpiline on selline olukord nälgimise või valguvaese dieedi korral, vee võib esineda väga kurnava ja raske füüsilise töö või treeningu korral, raskete nakkushaiguste põdemisel, kasvajate hilisstaadiumis. Miinimumkogus on see, mis kindlustab veel tasakaalu.
VALKUDE BIOLOOGILINE VÄÄRTUS
Bioloogilise väärtuse järgi jagatakse täisväärtuslikeks ja mittetäisväärtuslikeks. Täisväärtuslikud on need, mis sisaldavad kõiki vajalikke aminohappeid, nende hulgas asendamatuid aminohappeid. Asendatavad aminohapped kuuluvad mittetäisväärtuslike hulka. Asendamatutest saab organism ise sünteesida asendatavaid (maks sünteesib). Täisväärtuslikud valgud enamuses sisalduvad loomsetes valkudes (eriti piimas, munas , kalas ). Absoluutse taimetoitluse korras tekib organismis puudus asendamatutest aminohapetest, mis mõningatest vitamiinidest (eriti D12, rauast).
4. Lipiidide lõhustamine ja ainevahetus.
Liipiidide funktsioon on:

• energeetiline – 1 g annab 9 kilokalorit
  
• osa lipiide nagu fosfolipiidid kuuluvad raku membraanide koositsesse, seega on neil ehituslik funktsioon
  
• kolesterool on lähteaineks mitmesugustele hormoonidele, mida kutsutakse steroidhormoonideks ja geeniliselt steroidhormoonid on suguhormoonid , neerupealekoorekormoonid, vitamin D3 hormoon ehk kaltsitriool . Lipiidide vajadus ööpäevasest kavoraašist on 25-30% üldisest kavoraašist.
  

Lipiidide lõhustamine algab täiskasvanul peensooles kõhunäärme- lipaasi ja sapi koosmõjul. Imikul ja väikelapsel algab aga maos. Mao- lipaas lõhustam emulgeelitud lipiide, ja nendeks on emapiimas ja lehmapiimas leiduvad lipiidid . enamus lipiide on emulgeerimata ja sellepärast on vaja .. Vajavad enne emulgeerimist ja seda teeb sapp. Lõplik lõhustamine toimub peensoole enda enüümide mõjul. Ja lõhustamise lõppproduktideks on glütserool (monoglütseriidid) ja rasvhapped ja need imenduvad suuremalt jaolt lümfi. Vabad rasvhapped saavad minna ka verre (need mis pole transport valkudega seotud). Sealt edasi kantakse kudedesse ja osa kasutatakse kohe ära energeetilisel otstarbel , aga kui seda vaja ei ole, deponeeritakse varurasvana. Fosfolipiidid lähevad ehituseks.
Kui kõhunääre ei suuda piisavalt produtseerida lipaasi, siis on lipiidide lõhustamine puudulik. Ja lõhustamata lipiidid rasvatilgakestena viiakse roojana välja. Puudulik lõhustamine põhjustab kõhulahtisust. Kõhulastisus imikul on suurem probleem kui täiskasvanul. Eksikoos – suur vedeliku kaotus organismis. Kõhulahtisuse korral võib kahjustuda soolestiku limaskest. Selle kahjustuse tõttu võivad verre imenduda puudulikult lõhustatud valgud. (Valgud, mis koosnevad 3-4st aminohappest, selline lõik võib kutsuda esile organism sensibiliseerumise, tekib ülitundlikus teatud valgu suhtes).
Lipiidide lõhustamine algab maos. Aga maos saab lõhustada ainult emulgeeritus lippide, sest mao lipaas toimid ainult emulgeeritud lipiididele. Emulgeeritud lipiidid sisalduvad piimas, seega praktilist tähtsust omab see imikutel ja lastel. Täiskasanutel maos lipiidide lõhustamine väheneb. Lipiidide lõhustamine põhiliselt toimub peensooles kõhunäärme lipaasi ja peensoole lipolüütiliste ensüümide mõjul. Seejuures on vajalik sapi juuresolek, sest sapihapped ja nende soolad emulgeerivad lipiide. Peale selle on sapihapese soolad vajalikud rasvhapete imendumisel mitsellide moodustamiseks.
Milleks organism rasvahappeid ja glütserooli kasutab? –glütserool verest läheb maksa, kus temast maks sünteesib glükoosi. Rasvhapped osalt sisenevad ka maksa, osa läheb aga kudedesse, kus nendest ja fosfolipiididest sünteesitakse uuesti triglütseriid, mis on varurasvaks.
Mis nendest rasvhapetest saab, mis maksa lähevad? Maksa sisenevad rasvhapped moodustavad valkudega ühendeid, mida kutsutakse väga madala tihedusega lipoproteiinideks ( VLDL ) ja need lähevad maksast uuesti verre. Neid võidakse ka suunata kudedesse, rasvkoesse. Lipiidide vajadus toiduga on u 25-30% ööpäevasest kaloraazist. 1g lipiide annab energiat 9kcal. Lipiidide saamisel on oluline ka, et toidus oleks teatud hulk taimseid lipiide. Taimseid peaks päevas 10-15 grammi saama(nt päevas 1 supilusikatäis taimset õli).
5. Mineraalainete ja vee ainevahetus. Organismi ööpäevane veebilanss . Erinevate mineraalainete ( kaltsium , kaalium , raud, jood , floor , räni jt.) funktsioonid organismis ja nende saamisallikad.
Kaltsiumi on vaja: struktuursete funktsioonide täitmiseks, kuuludes organismi luukoe , hammaste ja teiste kudede koosseisu, kudede ainevahetuses. Kaltsium kindlustab veresoonte seinte normaalse läbilaskvuse aidates toitainetel läbida rakuseinu, lihaste normaalse töö tagamiseks, vere hüübimissüsteemi aktiveerimiseks,
vererõhu ja vere kolesterooli taseme alandamiseks, osaleb vere osmootse rõhu tagamises, neerude normaalseks funktsioneerimiseks, kesknärvisüsteemi, lihaste ärrituvuse normaliseerimiseks ja närviimpulsside edasikandumiseks, raku fermentide koosseisus , ensüümides ja hormoonides, südame rütmi tasandamiseks ja unetuse vähendamiseks, kasvamiseks. Kaltsiumipuuduse levinud tunnused on: lihaste krambid, luude pehmumine, osteoporoos ehk luukoe hõrenemine. Kaltsiumi imendumist soodustab ennekõike D- vitamiin , aga oma roll on ka rasvadel, magneesiumil jt toitainetel. Kaltsiumi imendumist halvendavad oksalaadid, mida leidub näiteks spinatis ja oblikas , fütaadid, mida leidub teraviljatoodetes ning alkohol , kohv, keedusool ja suhkur. Kaltsiumi liigtarbimisel võib juhtuda alljärgnev: Suured kaltsiumikogused võivad viia tasakaalust välja mineraalainete omavahelise soovitava suhte organismis. Kaltsiumi liigtarbimise või vale suhte puhul fosfori ja magneesiumiga ladestub kaltsium lihastes, südamelihases ja neerudes, võivad tekkida neerukivid. Kaltsiumi ja D-vitamiini väga suured doosid põhjustavad hüperkaltseemiat, mis võib tingida intensiivse luude, kudede ja organite, esmajoones neerude kaltsifikatsiooni. Kaltsiumi kestev liigsus häirib närvikoe ja lihaskoe funktsioneerimist, vere hüübimist, tsingi normaalset omastamist luukoe rakkude poolt. Parimateks kaltsiumiallikateks on piim ja piimatooted , kala, tumerohelised taimeosad . Eestis saavad inimesed umbes 75% kaltsiumist piimatoodetest.
Kaaliumi on vaja: vee hulga reguleerimiseks kudedes ja vererõhu langetamiseks , osade ensüümide aktiivsuse tagamiseks, lihaste töö tagamiseks, valkude ja süsivesikute ainevahetuseks , hapnikuvahetusel, sest seda leidub erütrotsüütides, neerudest mürgiste ülejääkide eraldamise stimuleerimiseks, naha tervisele. Kaaliumivajadus suureneb: oksendamise ja kestva kõhulahtisuse korral, rohke higistamise korral, diureetikumide kasutamisel , kaaliumi suurenenud väljutamisel uriiniga, mis võib olla tingitud: - ülemäärasest naatriumi, - kohvi, - suhkru ja/või, - alkoholi tarbimisest ja - madalast veresuhkru tasemest. Kaaliumi puudujääk võib kujuneda: seedetrakti haiguste põdemisel, suhkurtõve puhul, kestval ühekülgsel toitumisel ja pideva stressi korral. Parimateks kaaliumiallikateks on taimse päritoluga toiduained, eriti köögiviljad ja kaunviljad .
Magneesiumi on vaja: organismis soolade koostises luukoe tekkes, tal on roll kaltsiumi ainevahetuses, südamelihaste tööks ja vereringe reguleerimiseks, energia vabastamiseks ning närvide ja lihaste toimimisel, vähemalt 300 põhilises ensümaatilises reaktsioonis, süsivesikute ainevahetuse mõjutamiseks ja aminohapete aktiveerimiseks. Magneesiumi puudujääk võib tekkida, kui tarbida liiga palju töödeldud toiduaineid. Samuti võivad osades toitudes leiduvad oksaal- ja fütiinhape siduda magneesiumi organismile mitteomastuvateks sooladeks . Magneesiumi puudujääk võib tekkida: kroonilistel alkohoolikutel, diabeetikutel, maksa tsirroosi, ateroskleroosi, neeruhaiguste ja kroonilise kõhulahtisusega inimestel, pikaajalisel oksendamisel või suhkrurikaste toitude kestval liigtarbimisel. Parimateks magneesiumi allikateks on täisteratooted, pähklid, lehtköögiviljad ja idandid .
Joodi on vaja: kilpnäärme hormoonide – türoksiini ja trijodotüroniini – koostises ja seega kilpnäärme normaalseks talitluseks , millest omakorda sõltub: - väikelaste kasv ja vaimne areng, - organismi metabolismi kiirus, - juuste, küünte ja naha seisund, energia tootmise reguleerimiseks organismis, ainevahetusprotsessi stimuleerimiseks, et põletada liigset rasva, normaalseks vaimseks funktsioneerimiseks ja kõne arenguks, hammastele. Maailmas on umbes miljard inimest, kes kannatavad joodi puuduse all. Eestis ei tohiks joodi saamisega probleeme olla, sest seda sisaldab nii meie joogivesi kui ka keedusool, mida tarbime kahjuks liiga palju. Parimateks joodi allikateks on merekala, mereannid , tursamaks ja jodeeritud sool.
Fluori on vaja: hammaste arenguks ja hambakaariese vastaseks toimeks: - suurendab ka kaltsiumi deponeerumist hambakudedes, - kaitseb hambaemaili, - pidurdab suhkrute muutumist suus orgaanilisteks hapeteks ja sellega seoses takistab hammastes pärast toidu söömist mikroorganismide poolt toodetud hapete toimel algavaid demineralisatsiooniprotsesse, organismi kiiritustaluvuse suurendamiseks , osteoporoosi ennetamiseks, ta võib aidata kaasa haavade paranemisele ja raua imendumisele. Soovitatav päevane tarbimiskogus on orienteeruvalt 3,5 mg. Ohutu kogus tarbimiseks on 10 mg päevas. Pikaajaline, näiteks üle 20 aasta kestev fluori tarbimine vähemalt 20 mg päevas võib põhjustada luustiku fluoroosi ehk hambaemaili ja hambaluu haigust. Liigsel fluori tarbimisel võivad kuni 7- aastastel lastel tekkida hammastele laigud. Fluori puuduse vältimiseks võib vajadusel kasutada fluori ja kaltsiumi lisandiga hambapastasid, mida ei soovitata aga alla neelata. Parimaks fluori allikaks on joogivesi. Samuti sisaldavad palju fluori meresaadused.
Rauda on vaja: vereloomes, kus teda kasutatakse hemo - ja müoglobiini sünteesiks. Raual on võtmeroll eluks vajaliku hapniku sidumises ja transpordis st. ta osaleb hapniku viimisel kopsudest kudedesse, on paljude ensüümide koostises, vastupanuvõime suurendamiseks stressile ja haigustele, väsimuse vähendamiseks ja naha normaalse värvuse tagamiseks. Rauda leidub nii loomses - kui ka taimses toidus. Loomses toidus, nt. lihas leiduv raud on organsimile omastatav 15-35% ulatuses ja taimses toidus, nt. teraviljatoodetes leiduv raud on omastatav 2–20% ulatuses ja seda aitab imendada C- vitamiin . Raua puudujääk võib tekkida: suure verekaotuse korral, rasedatel , enneaegselt või madala sünnikaaluga lastel, imikutel ja väikelastel, teismelistel tüdrukutel, taimetoitlastel, seedeelundite haiguste korral. Ka pikaajaline raua ületarbimine , peamiselt toidulisandite näol, võib olla organismile kahjulik. Parimateks raua allikateks on loomse pärituoluga toiduained nagu maks, taine veise- ja sealiha , aga ka täisteratooted. Rasva- ja suhkrurikas toit on tavaliselt rauavaene.
Jagunevad mikro ja makro elementidest. Makro on need, mida vereplasmas on rohkem, nt kaltsium, kaalium, raud, naatrium , fosfor . Jood, floor jne on mikroelemendid )
Vett on täiskasvanu organsimis u 70%. Vesi kuulub kudede koostisesse. u 3 l vereplasma koostises. Vee ainevahetust nii vajadust kui väljundust väljendatakse terminiga organism ööpäeva veebilanss. Veebilanss näitab ööpäevas saadud ja välja viidud vee suhet. Veebilanss on reegline tasakaalus, organism ise püüab seda tasakaalus hoida, sest tasakaalu puudumine viib osmootse rõhu muutusele, osmootne rõhk on üks põhilisi homoöstaasi hoidjaid. Veebilanss on vahemikus 2,2-2,8 liitrit. Nii palju saadakse, sama palju viiakse välja.
Veebilanss kajastab ööpäevas saadud ja väljutatud vee suhet. Saadud ehk plusspoole moodustavad joogiga saadud vesi, mida keskmiselt on 1,5l ööpäevas, toiduga saadakse 0,6-0,9 liitrit. Oksüdatsiooniprotsessidest saadakse 0,3-0,4 liitrit ööpäevas. Miinuspool ehk väljaviidav uriiniga on umbes 1,5l, higiga 0,4-0,6l, väljahingatava õhuga 0,35-0,5l ja roojaga 0,1-0,15 liitrit. Bilanns on 2,3-2,8 liitrit, see on reeglina tasakaalus. Nii palju kui saadakse, nii palju viiakse ka välja. Kui üks muutub, siis muutub ka teine (nt kui higistamine suureneb, siis uriiniga väljutamine väheneb).
Juurde saab
joogiga 1,5 liitrit
toiduga 0,6-0,9 liitrit
oksüdatsiooniprotsessides 0,3-0,4 liitrit C6H12O6 + 6O2 -> CO2 + 6H2O
Välja läheb
uriiniga 1,5 liitrit
higiga 0,4-0,6 liitrit
väljahingatava õhuga 0,35-0,5 liitrit
roojaga 0,1-0,15
Organismis on vett u70% (on paigutunud erinevatesse kudedesse). Vesi lisaks kudedele paikneb ka veresoontes, vere koostises, rakuvahelises ruumis ja lümfis. Vees on rohkesti erinevate mineraalsoolade ioone, aga ka orgaanilisi aineid ning need ainete osakesed kehavedelikes loovad osmootse rõhu ja osmootse rõhu püsimise hoidmine on üks organismi homöostaasi põhinäitaja. Osmootse rõhu säilitamisel on väga oluline osa neerudel, mille kaudu reguleeritakse vee ja mineraalainete väljutamist. Osmootne rõhk sõltub söödud toidu mineraalainete sisaldusest, joodud vedeliku kogusest ja jookide koostisest ka. Vee ja mineraalainete suhe on oluline organismi jaoks püsiva osmootse rõhu hoidmiseks.
6. Vitamiinide mõiste ja tähtsus organismis. Hüpo- ja avitaminooside mõiste ja võimalikud tekkepõhjused .
Vitamiinid on lisaks toitainetele (valgud, rasvad , lipiidid) ja mineraalainetele organism talitluses hädavajalikud mikroained , mida organism kasutab oma organism hormoonide ensüümide kudede proteesiks ja normaalseks talitluseks. Vitamiinid avastati 20.saj 20ndetel aastatel, avastajaks loetakse avastajat nimega Funk . Termin oli kasutusel juba paarkümmend aastat varem (vita – elu, eluvalk).
Vitamiinid jagunevad kahte suurde rühma. Need on veeslahustuvad ja rasvlahustuvad . Veeslahustuvad on kõik b-grupi vitamiinid, c-vitamiin. Rasvlahustuvad on a-, d-, e- ja k-vitamiinid.
Vitamiinid on organismi elutegevuseks vajalikud ained, mis osalevad mitmesugustes kudede kasvu ja ainevahetust mõjutavates protsessides, neid võidakse nim ka katalüsaatoriteks (kiirendajateks). Vitamiinide avastamise ajalugu saab alguse 19.saj lõpukümnenditest. Termini-vitamiinid-võttis kasutusele poola teadlane Funk. Vitamiin tõlkes on ´´eluvalk´´. Vitamiinid jaotatakse 2 rühma: 1)rasvlahustuvad- sinna kuuluvad A,D,E ja K vitamiinid ja 2)vees lahustuvad- B rühma vitamiinid ja vitamiin C.
Vitamiinide puudul tekkivad häireid jagatakse ka kahte rühma. Need on hüpovitaminoosid ja a-vitaminoosid. Hüpovitaminoos on põhjustatud osalisest vitamiinide puudusest. Ei ole spetsiifilisi tunnuseid sellel. A-vitaminoos on põhjustatud vitamiinide täielikust puudusest ja sellel on iseloomulikud selle vitamiini puudusele iseloomulikud tunnused. KALTSITRIOOL!! Hüpovitaminoos on vitamiinide osalisest puudusest tekkinud häire. Selle juures avalduvad häired ei ole täpse iseloomu ja tunnustega. Avitaminoos on aga vitamiini täielikust puudusest tngitud häire. Temale on iseloomulikud kindlad tunnused.
Hüpo- ja avitaminoosi tekkepõhjusteks võivad olla:
1)vitamiini vähesus toidus
2)vitamiini imendumise häired
3)vitamiini kõrgenenud vajaduse korral tavalisest kogusest ei piisa - rasedus , kasvuiga, nakkushaigused, antibiootikute manustamisel
4)vitamiini sünteesi häire
Vitamiin D3 – organism ise sünteesib ultravioletkiirte abil nahas, lähteaineks kolesterool. Saab piimast, kalaõlist, juustust.
7. Vees lahustuvad vitamiinid: B-rühm, vitamiin C. Nende tähtsus organismi talitluses, saamisallikad ja puudusel tekkivad häired.
C-vitamiini on vaja: rasvhapete ja A-, D-, E-, B1-, B2-vitamiinide oksüdatsiooni vähendamiseks ning kaitsmaks valke, rasvu, süsivesikuid ja nukleiinhappeid (RNA, DNA) vabade radikaalide kahjuliku toime eest, organismi vastupanuvõime tõstmiseks, kevadväsimuse ja stressi peletamiseks, ühendavate kudede moodustamiseks nahas ja luudes, mis aitab säilitada veresoonte elastsust , aminohapete (fenüülalaniini, türosiini) ainevahetuses,
vähendamaks nitrosoamiinide teket, foolhappe ja B12-vitamiini ainevahetuseks, aju normaalseks funktsioneerimiseks, steroidhormoonide sünteesi mõjutamiseks ja sapphappe tekkimiseks kolesteroolist ning vere kolesteroolitaseme tasakaalustamiseks, luude vastupidavuse, tervete hammaste ja igemete tagamiseks, raua omastumise suurendamiseks teraviljatoodetest. C-vitamiin laguneb kergesti temperatuuri, hapniku ja valguse toimel. Sellepärast: ärge säilitage või leotage puu- ja köögivilju vees, kasutage ära köögiviljade keeduvedelik, hoidke värsked puuviljamahlad külmikus, lahtiselt mitte kauem kui 2–3 päeva. Suitsetajatel on võrreldes teistega suurem C-vitamiini vajadus. Samuti vajavad suuremaid koguseid rasedad ja imetavad emad. Pikaajalise C-vitamiini puudusel võib tekkida skorbuut. Parimateks C-vitamiini allikateks on marjad, puu- ja köögiviljad, nt mustsõstrad, astelpaju , kiivi, paprika , tsitruselised, kaalikas ja kartul.
B-grupi vitamiinid, millede ülesanded on sarnased: Olulised põhitoitainete ainevahetuses organismi energiaga varustamiseks. Asendamatud närvisüsteemi normaalseks funktsioneerimiseks. Vajalikud seedeelundkonna lihaste toonuse säilitamisel. Tähtsad naha, juuste, silmade, suu ja maksa tervise tagamisel . Esmased vitamiinide puudujäägitunnused on väsimus ja meeleolumuutused, samuti nahakahjustused. B-kompleksi vitamiinidel on suurem mõju, kui neid tarvitada koos, ühe vitamiini liigtarbimine võib põhjustada häireid teiste imendumisel. Üheks B-kompleksi vitamiinide puudujäägi põhjuseks on suurenenud töödeldud toiduainete tarbimine, milledest seetõttu suurem osa B-vitamiine on eemaldatud . Teiseks põhjuseks on suurenenud suhkru tarbimine, mille tulemusena tekib organismi soolestikus B-vitamiinidele mittesobiv mikrokliima .
B1-vitamiini on vaja: • organismi ainevahetuses energia tootmiseks, kuna ta aitab organismil vabastada süsivesikutest energiat, • närvisüsteemi, lihaste ning südame normaalseks funktsioneerimiseks, • soolestiku peristaltika ergutamiseks ja söögiisu stabiliseerimiseks, • lastel kasvamiseks, • lihaste toonuse hoidmiseks ja tõstmiseks, • õppimisvõime parandamiseks. B1-vitamiini puudust soodustab rafineeritud toiduainete kasutamine, seega kasutage täisteratooteid, sest need sisaldavad antud vitamiini tavatoodetest rohkem. Vitamiini pikemaajaline puudujääk põhjustab haigust nimega beri-beri ja toob endaga kaasa kaalulanguse, emotsionaalsed häired, nõrkuse ja valu lihastes. Parimateks B1-vitamiini allikateks on päevalilleseemned , nisuidud, pärm , seafilee, täisteratooted, kuivatatud herned ja kaerahelbed.
B2-vitamiini on vaja: • kuna ensüümide koostises võtavad osa ainevahetusprotsessidest, s.o põhitoitainete (peamiselt suhkrud ) lagundamisest ja kasutamisest, • silmade väsimise vähendamiseks ja normaalse nägemise tagamiseks, • terve naha, limaskestade , tervete küünte ja juuste tagamiseks, • antikehade moodustumiseks. B2-vitamiini puuduse esmasteks tunnusteks on lõhenenud suunurgad, kergesti väsivad, sügelevad ja põletikulised silmad, “liivaterad” silmades, tundlikkus päikesevalgusele. Toidus sisalduva B2-vitamiini hulk on reeglina väike, nii et vajamineva koguse saamiseks toidust tuleb toituda hästi mitmekesiselt ning eelistada rafineerimata toiduaineid. Parimateks B2-vitamiini allikateks on maks, pärm, täisteratooted, piimatooted, rohelised taimeosad, munakollane ja kaunviljad.
8. Rasvlahustuvad vitamiinid: A, D, E ja K. Nende tähtsus organismi talitluses, saamisviisid ja puudusel tekkivad häired.
A-vitamiini on vaja: kasvamiseks ning organismi kudede taastootmiseks, naha ja juuste tervise tagamiseks, limaskestade kaitseks infektsioonide eest, kaitseks õhus esinevate saasteainete vastu, nägemiseks, aitab nt. kanapimeduse puhul, luudele ja hammastele, vereloomele, suguorganite arenguks, kolesterooli ainevahetuseks, muutes selle suguhormoonideks, maomahlade sekretsiooni ergutamiseks, mis on vajalik valkude täielikuks seedumiseks, sest ß-karoteenirikas toit (mitte toidulisanditest saadud ß- karoteen ) vähendab riski haigestuda kopsuvähki. A-vitamiini saab loomsetest allikatest retinoolina, kuid organism on võimeline ka taimsetes toiduainetes leiduva β– karoteeni muutma organismis A-vitamiiniks. Seetõttu väljendataksegi selle vitamiini soovitust ekvivalendina. Parimateks A-vitamiini allikateks on maks, piimatooted (juust, või); karotenoidid – kollased ja oranžid puu- ja köögiviljad (porgand, paprika, tomat , apelsin , papaia).
D-vitamiini on vaja: sest see soodustab kaltsiumi imendumist seedetraktist ja fosfori assimilatsiooni, mis on vajalik luude ja hammaste moodustumiseks, lastele normaalseks kasvuks, sest selleta luud ja hambad ei lubjastu õigesti, kuna see aitab kaasa nende ensüümide sünteesile limaskestas, mis tegelevad olemasoleva kaltsiumi aktiivse transpordiga, normaalse südametegevuse ja verehüübimise saavutamiseks, stabiilse närvisüsteemi ja vererõhu säilitamiseks. D-vitamiini kutsutakse päikesepaiste vitamiiniks, kuna päikese ultraviolettkiired aktiveerivad kolesterooli vormi, mis eksisteerib nahas, muutes selle D-vitamiiniks. D-vitamiini puudusel võib lastel tekkida rahhiit ja täiskasvanutel võib see soodustada osteoporoosi teket. D-vitamiin on kõige „mürgisem” vitamiin. Tema kahjulik toime avaldub juba kümnekordsel soovitatava koguse ületamisel. Toiduga sellist suurt kogust saada on praktiliselt võimatu, küll aga võib seda saada toidulisandi nt kalamaksaõli liigsel tarvitamisel. Vanusega väheneb naha võime toota D-vitamiini ja tumedanahalistel inimestel on selle sünteesivõime väiksem. Parimateks D-vitamiini allikateks on rasvane kala, munad, või ja maks.
E-vitamiini on vaja: rakkude vananemise pidurdamiseks, kapillaaride seinte tugevamaks muutmiseks, lümfotsüütide, puna- ja valgeliblede kaitseks, mille tõttu paraneb organismi varustatus hapnikuga ja üldine kaitsevõime, kuna mängib olulist osa lihaste rakulises hingamises , eriti aga südamelihaste osas, veretrombide ärahoidmiseks või lahustamiseks, soodustamaks toitainete transporti rakkudeni, vere kolesteroolisisalduse vähendamiseks, glükogeeni ladestumise soodustamiseks maksas, järglaste saamiseks, fertiilsuse säilitamiseks. E-vitamiinil on vähkkasvajatevastane toime, sest ta on antioksüdant , mis kaitseb organismi vabade radikaalide kahjuliku toime eest. Parimateks E-vitamiini allikateks on taimsed õlid , pähklid, seemned, idandid.
K-vitamiini on vaja vere hüübimiseks. K-vitamiini puudusel võivad vastsündinutel ja neil, kes tarvitavad verd vedeldavaid ravimeid, esineda vere hüübivushäired. K-vitamiini puudusel võivad kergesti tekkida sinikad ja verejooksud, nt. ninaverejooks ja veritsevad igemed . K-vitamiini päevane soovitatav tarbimiskogus on orienteeruvalt 75µg. Tervel inimesel sünteesib K-vitamiini ka organismi seedekulgla mikrofloora . Aspiriini ja antibiootikumide manustamine ning maksakahjustused vähendavad K-vitamiini sünteesi. Parimateks K-vitamiini allikateks on rohelised taimeosad ja õlid. Rohkesti sisaldavad K-vitamiini näiteks petersell jt maitseköögiviljad, hapukapsas, nõges , rooskapsas, spinat , nisuidud, lillkapsas , sojajahu, spargelkapsas, rapsiõli, kibuvitsamarjad, kapsas, nisukliid, kartul, kaer , mais, herned, oad.
9. Toitumise põhinõuded ja normid. Taimetoitlusega seotud probleemid. PRINTIMATA ARVUTIS OLEMAS

Toiduga saadav energiahulk peab katma ööpäevase energiakulu. Põhiainevahetus korrutada kehalise aktiivsuse konfitsendiga.

Toit peab olema tasakaalustatud toiduga peab saama kõike vajalikke toitaineid – valke (10-15), lipiide (25-30), süsivesikuid (55-60), vett, vitamiine ja mineraalaineid (igaühel on erinevad normid, ei käi protsendi järgi). Mineraalaine keedusool – 2,3grammi. Minimaalne 1 g. 5g keedusoola võiks olla nendel ülemine piir, kes on selle suhtes tundlikud. Keedusoola vajadus kujuneb välja lapseeas. Vee bilanss – 2,2-2,8 ööpäevas. Kohvi võib juua 5-6 tassi päevas (150 ml tass), keskmise kangusega . Iseasi kui inimesel on maohappesus, siis ei tohiks väga palju kohvi juua (stimuleerib mao happelisuse sekretsiooni). Soovitatav on juua kohvi piimaga. Kõrge vererõhuga inimene võib ka kohvi juua, kuna ta tarvitab ravimeid ja kohvi ei tõsta eriti vererõhku. Tee sisaldab ka kofeiini (taimeteedes ja puuviljateedes ei ole). Alkoholi pidev kasutamine on kõige suurem koormus maksale . Maks lagundab alkoholi, maksarakud hakkavad hävinema. Alkohol annab kõvasti kaloreid . Lipiididega (rasvadega) oleks vaja saada teatud kogus taimse päritoluga lipiide, sest taimsed rasvad sisaldavad asendamatuid e essensiaalseid rasvhappeid (alfa-linoleenhape ja linoolhape). Neid on rohkem taimede sees – pähklites, oliivõlis. Neid peaks saama päevas 10-15 grammi. Sisaldavad fosfolipiide, mis on vajalikud rakumembraanide koostisosadele. Olulised on ka kalas sisalduvad oomega 3, 6 ja 9 rasvhapped. Süsivesikute puhul on oluline kiudainete vajadus (leivad, puu – ja juurviljad ).

Toitumisel tuleb arvestada vanusega. Vanusega seoses inimese energiatarve väheneda , siis seega ta peaks mõnevõrra vähem sööma. Vitamiinide ja mineraalainete korral aga võib energiatarve suureneda , naistel eriti pärast menstruatsiooni lakkamist võib tekkida luudehõrenemine . Raseduse ja rinnaga toitmise ajal võib tekkida raua, b12 vitamiini, mineraalainete vajaduse suurenemine.

Päevas tuleb mitu korda süüa. Pole kindlalt määratletud, mitu korda peaks sööma päevas. Vähemalt kolm korda. Õhtusöök ei tohiks olla kõige suurem toidukord, kuna seda energiat ei kulutata ära. Küllastustunde teke võtab aega, seega peaks sööma aeglaselt.

Toidumaht. Väikesekoguseline ja kaloririkas toit ei tekita küllastustunnet (nt. toorsalatid, tomat ja kurk on väga madala kalorsusega)

Serveerimine. Rasvasid ei tohiks liialt kuumutada, kui praadimisel kasutatakse loomset rasva, siis ei tohiks seda mitu korda kasutada, sest neist tekivad (kantserogeensed) vähkitekitavad ained. Rabarber seob kaltsiumi, ei tohi liialdada. Kanamune/ munavalget - keeta või praadida, mitte toorelt süüa. Vees seismisel lagunevad mineraalained (nt. toored kartulid jätta vee sisse, siis C-vitamiini sisaldus langeb). Toiduvalmistamisel on soovitatav vältida alumiiniumnõusid. Parim valmistamisviis on hautamine, see hoiab vitamiinid kõige paremini alles.
Taimetoitlusega kaasnevad probleemid:
1. Ei saa vajalikke aminohappeid
2. Ei saa vitamiin B12
3. Ei saa rauda
(kehamassiindeks) KMI = kaal (kg) / pikkus (m2)
15-18,5 – alakaal
18-25 - normaalne
25-30 - ülekaaluline
30-40 – tüse
40-70 - väga tüse
Taimetoitlus – üldse liha, kala, piimatooteid ei tarbi. Jääb ilma asendamatutest aminohapetest. Sellel ei ole mingit mõtet. Vitamiin B12 - loomse päritoluga vitamiin, raud suurel määral. Selle varud maksas on suht suured, koheselt selle puudust ei teki. Taimetoitlus ei ole vajalik (va usulised põhjused) Pmst edvistamine. Lastele mõjub halvemini kui täiskasvanutele.
Toiduallergia puhul peab vältima seda toiduainet. Miks on tekkinud? Lapsena seedekulgla häire olnud, ei ole ilusti lõhustunud, tekkinud antikehad, kui nüüd uuesti valk saabub organismi, siis reageerib. Toiduallergiast on võimalik lahti saada, aga see nõuab palju tööd ja aega. Ülitundlikkus väikeste koguste korral on uskumatult suur. (naisel allergia, mees on söönud kala, suudlevad, naise huuled paistetasid üles).
10. Termoregulatsioon – keemiline ja füüsikaline. Termoregulatsiooni iseärasused lastel.
Mõeldakse protsesse, mis säilitavad püsiva kehatemperatuuri, st soojuse tekke ja äraandmise tasakaalu. Inimene on püsisoojane ehk homoiotermne. Sõltub väliskeskkonna temperatuurist. Keskmiseks kehatemperatuuriks loetakse 37. Aga inimese kehatemp. kõigub ööpäeva piires u 1 kraadi piires, on allutatud ööpäevastele biorütmidele. Kõige kõrgem on õhtupoolikul (nelja-viie-kuue paiku) ja madalam hommikupoole ööd (viie paiku). Peale selle tõuseb naistel kehatemperatuur poole kraadi võrra pärast ovulatsiooni (küpse munaraku väljumine munasarjas kolliiklist). Temperatuuri tõus leiab aset juba 24 tunni möödudes. Kõrgenenuks ( u pool kraadi) jääb ta kuni uue menstruatsiooni tsükli alguseni . Teeb oma kõikumised, aga pool kraadi kõrgemana. Tuleb mõõta temo kehasiseselt (pärasooles). Mõõtmine peaks toimuma hommikuti enne voodist tõusmist.
Kõigusoojaste temperatuur on sõltuvuses väliskeskkonna temperatuurist (nt. konn meie kliimas). Jahedamate ilmade saabudes kõigusoojased heidavad talveunne (nende ainevahetus aeglustub märgatavalt).
Inimese kehatemperatuur keha sisemuses on kõrgem kui keha pinnal. Keha pinnal ei ole igal pool temperatuur ühtlane. Nendes piirkondades, kus on rohkem veresooni, nahk õhem – seal on temperatuur kõrgem. Sellisteks piirkondadeks on põsed, kael , üldse näopiirkond va ninaots, mis on jahe.
Kuidas toimub termoregulatsioon (püsiva temperatuuri hoidmine)?
Reeglina on termoregulatsioon tasakaalus, st soojuse äraandmine ja soojusteke on võrdsed. Kui üks suureneb, suureneb teine ka. Termoregulatsiooni jaotatakse: keemiline termoregulatsioon, ja füüsikaline termoregulatsioon. Termoregulatsiooni keskus asub vaheajus – hüpotaalamuses. See keskus saab pidevalt nii keha pinna kui keha sisemuse termoretseptoritelt informatsiooni.
Keemiline termoregulatsioon - toimub soojustekke intensiivsuse muutumise teel. Eriti oluline mahajahtumise, temperatuuri languse vältimise seisukohalt, siis Soojusteke intensiivistub. Põhiliseks soojustekke kohaks inimesel on lihased. Nendes tekib ligikaudu 80 % võimalikust soojusest. Ülejäänud 20% tekib maksas ja neerudes. Reguleerib soojusteket. Ähvardava kehatemperatuuri languse korral saadetakse keskusest närviimpulsid lihastele . Tahtele mittealluvad võivad tekkida lihasvärinad ja kananahk . Kananahk on põhjustatud karvapüstitajate lihaste kokkutõmmetest.
Füüsikaline termoregulatsioon – reguleerib põhiliselt soojuse äraandmist ja väldib sellega ülekuumenemist füüsikalisel teel. Soojuse äraandmise viisid:
1.kiirguse teel katmata osadelt ümbritsevasse õhku – see saab toimuda kui ümbritsev temperatuur on madalam kui naha temperatuur. Kiirgust soodustab õhuliikumise suurenemine. 2. Juhtivuse teel – juhtivus toimub kehaga vahetus kontaktis olevate esemete kaudu, ka riiete/ jalatsite kaudu. On olemas head ja halvad soojusjuhid. Head soojusjuhid on vesi, metall , muld ; halvad soojusjuhid on vilt, villane riie , karusnahad, puit (võrreldes kiviga). Head soojusjuhid jahtuvad kiiremini, juhivad soojust eemale (Sinna kus temperatuur on madalam). Inimene kasutab talvel ja suvel erinevaid riideid ja jalatseid. Suvel on riideid vähem, et kiirgust saaks suurendada.
2. soojusjuhtivus – toimub kehaga kontaktis olevate esemete, riiete, jalatsite või pindade kaudu. On olemas head ja halvad soojusjuhid. Hea on metall, kivi, vesi, maapind . Halvad on villased riided, vilt, puit. Vastavalt aastaajale inimene kasutab oma riietena vastavaid riideid, mis aitavad säilitada head temp.
3. Väljahingatava õhu kaudu – intensiivistub kiirgus. Veri paikneb keha sisemusse ümber. Ainevahetus intensiivistub
4. Higi aurumise teel keha pinnalt – soojuse äraandmine sellel teel muutub ainsaks äraandmisviisiks siis kui ümbritsev temperatuur ja kehaga kontaktis olevate esemete temperatuur muutub võrdseks või kõrgemaks kui kehatemperatuur (üle 37), siis enam juhtivust kiirgust ei ole. Naha veresooned laienevad , higistamine intensiivistub, higi aurumise intensiivsus sõltub aga õhu niiskusest. Kui õhk on veeauruga täielikult küllastunud, siis ei ole aurumine enam võimalik – higi lihtsalt jookseb mööda nahka maha / riietesse. Selline ülessoojenenud higi muutub isegi soojusisolaatoriks (soodustab ülekuumenemise teket). Mida kuivem on õhk, seda suurema intensiivsusega aurumine on võimalik. Siit järeldub, miks kuuma / niisket õhku on rasket taluda – ülekuumenemine tekib kergemini. see viis muutub ainsaks soojuse äraandmise viisiks siis, kui ümbritsev temp võrdsustub või ületab kehatemperatuuri. Higi aurumine aga sõltub veeauruga küllastatusest.
Kuidas organism käitub ähvardava ülekuumenemise või mahajahtumise korral?
Keha pinna veresooned ahenevad – toimub vere ümberpaiknemine keha sisemusse, see väldib soojuskadu kiirguse juhtivuse ja higi aurumise teel. Intensiivistub kilpnäärme tegevus. Aga see ei toimu kiiresti. Selle stimuleeriv mõju on .. aluseks. Võtab mõned päevad aega.
Termoregulatsiooni iseärasused lastel
Esimestel elukuudel ja aastatel ei ole termoregulatsiooni keskus piisavalt väljaarenenud, st laps esialgu meenutab rohkem kõigusoojast. Füüsikaline termoregulatsioon algab u 3.elukuul. Tema kehatemperatuur sõltub keskkonna temperatuurist. Teda ähvardab nii ülekuumenemine kui mahajahtumine rohkem. Sellega tuleb arvestada laste riietamisel. Väikesi lapsi soovitatakse magama viia õue, aga teda tuleb korralikult riidesse panna. Suvel vastupidi, ei tohiks last jätta päikese kätte pikemaks ajaks.
Palaviku langetavad ravimid toimuvad termoregulatsiooni keskusele, osa vähendavad soojusteket, osa on aga higistamist esile kutsuvad . Lastele need ravimid kuigi hästi ei mõju. Nendel palavikku langetada aitavad rohkem füüsikalised meetodid – keha ülehõõrumine toatemperatuuril veega, see soodustab soojusjuhtivust. Peale vee soovitatakse vees lahjendatud viinaga üle määrida. Selline viinaga ülemäärimine soodustab naha puhastamist higist. Kõrge palavikuga tasub arstiga nõu pidada. Aspiriini imikule anda ei maksa.
Soojusteket mõjutavad ka mõned sisesekretoorsed näärmed ja nende hormoonid.
Kilpnäärme hormoonid – soodustavad soojusteket. Nende toime ei ole aga mitte eriti kiire, kui ilmastik muutub, siis adaptsioon ( kohanemine ) võtab paar päeva aega. Suurendab oksüdatsiooniprotsesse (hapniku kasutamist) eriti lihaste poolt, see aitab kaasa soojustekke intensiivistumisele ja kohanemisele.
Neerupealiste säsihormoon adrenaliin – soojusteke intensiivistub. Adrenaliini sekretsioon suureneb ja soojusteke intensiivistub kiiresti siis kui inimene järsku satub olukorda, kus teda ähvardab mahajahtumine. Külm ja kuum on stressi esile kutsuvad faktorid .
10