Organimsi aine- ja energia vahetus

Q: Kuidas insuliin langetab vere glükoosi taset?

Vastus leiad õppematerjalist: Organimsi aine- ja energia vahetus

Kabel, Mari

Organimsi aine- ja energia vahetus (1)

Meditsiin - Anatoomia ja füsioloogia

5 VÄGA HEA

Esitatud küsimused

Kuidas insuliin langetab vere glükoosi taset?

Aine- ja energia vahetus
Organismi aine ja energiavahetuse alla mõeldakse protsesse, kus toitainetega saadav energia muudetakse elutegevuses sobivateks energia liikideks:

Rakkudes ja kudedes toimuvate reaktsioonide energeetiliseks kindlustamiseks

Soojuseks keha temeperatuuri hoidmisel

Toitainete depoodeks- moodustuvad maksas (glükogeenina) ja rasvkoes (triglütseriidide kujul), lihastes (glükogeenina).

Ehituseks- uute valkude sünteesil kudedes. Rasvkoel kaitse funktsioon, hoiab ka soojust

Tööks
Toimuvad ensüümide vahendusel biokeemiliste reaktsioonide käigus. Biokeemiliste reaktsioonide käigus osa ensüümi pirurduvad, osa aktiveeritakse. Ensüümide aktivatsioon või pidurdumine toimub kas hormoonide või vegetatiivse NS mõjul.
Energia vahetuse mõõtmiseks kasutatavad ühikud on kCal ajaühikus, nt tunnis; või Jaul (J):
1 kCal=4187 J ehk 4,187 kJ
Põhiainevahetus, määramistingimused ja hindamine (PAV)
PAV in energia hulk, mis kulub ööpäevas organismi elutuegevuse kindlustamiseks täielikus puhkeolekus .
Tegelik energiavahetus on inimesel suurem, sest energiat kulub:

töötamiseks, nii füüsiliseks kui vaimseks
toitainete lõhustamiseks ja omastamiseks

PAV määramiseks kehtivad kohustuslikud tingimused:

inimene peab olema eelnevat 10-12 tundi söömata, et välistada toitainete lõhustamiseks ja omastamiseks kuluvat energiat. Seda energiat, mida kulutatakse toitainete lõhust/omast nimetatakse toitainete postprandiaalseks ehk söömisjärgseks toimeks ehk toitainete spetsiifilis- dünaamiline toime. Kõige enam kulub energiat valkude, siis lipiidide ja kõige vähem süsivesikute omastamiseks. Keskmiselt üldisest energia bilansist läheb postprandiaalseks 7%.

Määramine viiakse läbi lamades, katsealune peab enne määramist 30 minutit eelnevalt lamama, et organism viia puhkeolekusse.

Ruumi temperatuur peab olema 20-22 kraadi, toaT. Seda temperatuuri loetakse komfordi tsooni kuuluvaks. Sellel temperatuuril ei teki lisa energeetilisi kulutusi keha temperatuuri hoidmiseks ega liigse soojuse äraandmiseks. Kui riietus on napim, on komfordi tsoon kõrgem. Rannas on komfordi tsoon 28-29, olenevalt tuulest, tuul soodustab soojuse äraandmist. Kui ruum on jahedam, tuleb tekk peale panna, kuum ei tohi ka olla (ei tohi higistada).
PAV määramiseks kasutatakse hapniku tarbimise määramist, tavaliselt 10 minuti jooksul. Selle tarbitud hapniku hulga põhjal arvutatakse välja energia vahetus 10 minuti kohta, edasi tunni ja 24 tunni kohta.
Enamlevinud meetod PAV määramiseks on Krogh´i meetod:

Krogh´i spirograaf , saab määrata hapniku tarbimist kindla aja jooksul.
Katsealune hingab spirograafis olevat hapnikku, väljahingatav õhk läheb spirograafi
CO2 on vaja ära siduda, muidu hakkab inimene lõõtsutama (teeb tööd), kui CO2 ei seota ära.
Spirograafis seotakse CO2 ära ning edasi saab hapniku taset määrata.
Hindamiseks võrreldakse katsealuse tulemust PAV standardi ehk normiga, mis leitakse Harris-Benedicti tabelis (ÕISis tabel). See tabel on koostatud suure hulga inimeste PAV näitajate põhjal ja seal on võetud arvesse katsealuste sugu, vanus, pikkus, kaal. Tabel on statistiline keskmine vastava pikkuse, kaalu, vanuse ja sooga isikul. Nt 200 ühesuguste näitajatega inimest,leitud nende keskmine. Normaalseks loetakse erinevust PAV standardist +/- 15 %.

PAV on kiirenenud kilpnäärme ületalitluse, hüpotaalamuse ja hüpofüüsi ainevahetust mõjutavate hormoonide liigproduktsiooni korral.
PAV on aeglustunud nende näärmete alatalitluse korral.
PAV määramine on väga levinud analüüs, ei ole inimestele ebameeldiv ( lamab , mask näo ees või huulik suus ).
PAV standard, saab ka välja arvutada erinevate tegevuste kaudu, palju mingi tegevus energiat võtab. Kehalise aktiivsuse koefitsient üliõpilasel KAK on 1,7.

Süsivesinike lõhustamine ja ainevahetus .

Algab suuõõnes sülje alfa amülaasi mõjul. Kuna toit ei ole suus kaua, siis jätkub alfa amülaasi mõju maos seni, kuni toit ei ole maomahlaga segunenud- maos katkeb alfa amülaasi mõju happelises keskkonnas.
Edasi jätkub lõhustumine peensooles kõhunäärme alfa amülaasi mõjul disahhariid maltoosiks, monosahhariidideks lõhustatakse peensooles soole enda ensüümide- maltaas, laktaas - (lõhustsuproduktideks on galaktoos ja glükoos).
Sahharoos lõhustatakse fruktoosiks ja glükoosiks, ensüümiks on sahharaas.
Lõhustumine disahhariidideks ja monosahhariidideks (peensoole ensüümide poolt).
Monosahhariidid imenduvad peensoolest verre.
Osa monosahhariididest läheb kohe kudedesse, kasutatakse ära energia saamiseks, glükoos oksüdeeritakse, vabaneb energia.
Osa muudetakse maksas ja lihastes glükogeeniks. Kokku võib tekkida maksimaalselt 400 g glükogeeni, 100g sellest maksas. On tagavara süsivesinik.
Osa glükoosi muudetakse triglütseriidideks, eriti rasvkoe rakkudes- varurasv.
1g süsivesikut annab 4 kCal energiat.
Õõpäevane süsivesikute vajadus üldisest kaloraazist on 55-60%
Valkudega 10-15%- 1g valku annab 4 kCal, lipiididega 25-30%- 1g lipiide annab 9 kCal. Süsivesikutel on energeetiline otsatarve, nendest saadakse energiat.

Vere glükoosisisalduse regulatsioon .
Normaalne vere glükoosisisaldus jääb vahemikku 3,33-6,1 mmol/l. Pärast söömist vere glükoosisisaldus tõuseb, see põhjustab kõhunäärme B-rakkude poolt insuliini sekratsiooni. Insuliin on kõhunäärme poolt produtseeritud hormoon . Põhiline insuliini vallandaja on glükoosi taseme tõus veres- B rakud - insuliin. Glükoosi taseme tõusul vabanevad peensoole limaskesta hormoonid, mis vabastavad insuliini, aga ainult tingimusel, et glükoosi tase on veres tõusnud, nt GIP- glükoosist sõltuv insulinotroopne poplüpeptiid (gastro inhibeerib polüpeptid- pärsib maohappe sekretsiooni, vabaneb peensoole limaskestas süsivesikute ja lipiidide mõjul.
Kuidas insuliin langetab vere glükoosi taset?
Insuliini mõjul:

Sünteesitakse transportvalgud, mille vahendusel glükoos ja aminohapped saavad rakkudesse siseneda. Kui pole insuliini, siis veresuhkru tase muudkui tõuseb.

Raku sees aktiveeritakse insuliini mõjul ensüümid, mis stimuleerivad glükoosi oksüdatsiooni, glükoos kasutatakse ära, vabaneb energia. Rakud saavad oma ainevahetuseks energiat.

Aktiveeritakse rakus ensüümid, eriti rasvkoes, mille mõjul ülearune glükoos muudetakse mitmeastmeliselt triglütseriidideks ehk varurasvaks, eriti rasvkoe tagavaraks.

Maksas ja lihastes aktiveeritakse ensüüm, mille mõjul glükoos muutub glükogeeniks maksas ja lihastes. Glükoos pannakse tagavaraks glükogeenina.

Aminohapete transportvalkude toimel rakku viidud aminohapetest sünteesitakse uusi valke, eriti lihaskoes.

Kui glükoos tase hakkab lähenema normile , väheneb ka insuliini produktsioon .

Vere glükoosisiladuse langus alla normi on hüpoglükeemia, üle normi on hüperglükeemia.
Hüpoglükeemia:

Et vältida hüpoglükeemia teket, jääb insuliini produktiooni langusest üksi väheks, vaid hüpoglükeemia vältimiseks hakkavad kõhunäärme A rakud produtseerima insuliini vastandtoimega hormooni- glükagoon.
Glükagooni mõjul piduradakse nende ensüümide aktiivsust, mida insuliin stimuleeris.
Glükogeeni ei teki enam lihastes ja maksas, ei teki kka triglütseriide, transportvalke, väheneb mõningal määral ka glükoosi oksüdatsioon kudedes.
Glükagooni mõjul aktiveeritakse ensüümid, mis võimaldavad energeetilisi varusid kasutusele võtta.
Kõige kiirem viis on maksa ja ka lihase glükogeenist glükoosi süntees. Öösel kasutatakse see ära, hommikuks maksas ei ole enam glükogeeni.
Edasi läheb käiku neoglükogenees- glükagoon aktiveerib ensüüme, mis neoglükoegeneesi esile kutsuvad- süsivesikute teke püruvaadist ja laktaadist, mis omakorda tekivad lihasglükogeenist.
Glükoneogenees on glükoosi teke ka amonihapetest ( valgud amonihapeteks) ja glütseroolist (triglütseriidide lammutamisel).

Kontrainsulaarsesse süsteem – aitab tõsta vere glükoosi taset, kuuluvad kasvuhormoon STH, adrenaliin , kortisool, glükagoon (kõhunäärme hormoon, igapäevaselt osaleb vere glükoosi taseme reguleerimisel, võtab glükoosi glükogenolüüsi teel)- need on puhtal kuhul. Võimaldavad reserve kasutusele võtta. Kuuluvad ka kilpnäärme hormoonid (mitte kõik), suguhormoonid , kasvuhormoonid- need hormoonid väldivad hüpoglükeemia teket ja kindlustavad organismi kudede ja rakkude varustamist energiaga, kui väljaspoolt toiduga midagi juurde ei tule, eneriga varud ei täiene toiduga. Glükoosi taset aitab langetada ainult insuliin.
Insuliini vallandavad tegurid:

vereplasma glükoosi sisalduse tõus
aminohapete tõus plasmas
seedekluglas vallanduvad hormoonid
parasümpaatiline NS (sümpaatiline pidurdab)

insuliini toimed: insuliini toimel transport valgus. Grebsi tüskkel- süsivesikute oksüdeerimine, vaata joonis.

Glükogenolüüs- kõige kiirem
Glükoneogenees- aminohapete ja triglütseriiidide lahutamine
Lipolüüs- rasvhapete lammutamine , siis kui ei ole söönud, kõige aeglasem .

Glükagoon- sümpaatilise NS tõus
Adrenaliin- tuleb appi, kui on tugev füüsiline pinge ja tugeva emotsionaalse pinge korral.
Kortisool- igapäevases regulatasioonis ei osale, suureneb nälgimise korral. Kortisool lülitub, ei stimuleeri glükogenolüüsi, vaid lipolüüsi ja glükoneogeneesi. On stressihormoon - vallandub kestva füüsilise-emotsionaalse pinge korral, ka kuum, külm, haigused. Neerupealiste koore hormoon.
Kasvuhormoon, on sarnane insuliinile.

Hüperglükeemia- vere glükoosi taseme tõus üle normi, 3,33-6,2 mMol/l

Mõõdukas hüperglükeemia üle 6.
Füsioloogiline hüperglükeemia tekib pärast söömist, möödub mõned tunnid pärast söömist insuliini mõjul.
Hüperglükeemia võib tekkida aga ka haiguslike seisundite korral, milleks on diabeet ehk suhkruhaigus . Kahte tüüpi suhkruhaigust:

I tüüpi diabeet tekib puudulikust insuliini produktsioonist.

Kõhunäärme B rakud ei produtseeri piisavas koguses insuliini, selle tõttu vere glükoosi tase on normist pidevalt kõrgem.
Kui vere glükoositase ületab 10 mMol/l, siis tekib juba glükosuuria- see on glükoos uriinis.
Kui on alla 10 mMol/l, siis ei ole uriinis glükoosi.
Uriini teke neerudes on kahe etapiline : kõigepealt tekib neerudes esmasuriin , on oma koostiselt lähedane vereplasmale, tekib ööpäevas väga palju. Välja tuleb keskimiselt 1,5 l. Esmasuurinist imendub neerutorukestes suurem osa tagasi verre, koos veega imendub normaalselt täielikult tagasi ka glükoos ja aminohapped.
Lõpliku uriini glükoos ei lähe seni, kuni vere glükoosi tase ei ületa 10 mMol/l, kuna neerutorukesed omavad kanaleid, mille kaudu glükoos läheb verre tagasi, liigse taseme juures küllastuvad glükoosiga ning glükoos mis on üle 10, ei jõua tagasi minna, läheb lõplikku uriini.
Lühiajaliselt, kui palju komme ära süüa, see kestab paar tundi- lühiajaline hüperglükeemia.
I tüüpi diabeet avaldub tavaliselt juba lapse või nooruki eas, on sageli pärilik.
Insuliini tuleb kuntlikult manustasda kas süstides või tablettidega. Selle juures peab täpselt kinni pidama toitumiskordadest, sööma kindladel kellaaegadel, kindlas koguses süsivesikuid.

II tüüpi diabeet- avaldub keskeas ja vanemas eas. Eriti inimestel, kellel on kehakaal suurenenud. Soodustavaks teguriks on vähene liikuvus.

Insuliini produktsioon algava haiguse korral häiritud ei ole
Langenud on tundlikkus insuliinile, kuna insuliini tundlikud retseptoreid ei produtseerita piisavalt.
Tähtsus on ka eelsoodumusel.
Kehakaalu tõusu tõttu esineb rasvumine- vere plasma glükoosi tase on pidevalt kõrge, ületab normi.
See omakorda stimuleerib pidevalt insuliini sekretsiooni, insuliini tase on veres kõrge, mis esialgu suurendab retseptorid juurde tekitama.
Pikema aja pärast retseptoreid ei tekitata enam nii palju, selle tõttu insuliin ei toimi enam, kuna retseptorid ei ole.
Vere glükoosi tase hakkab tõusma ning kujuneb II tüüpi diabeet. Insuliini produtseeritakse, kuid ei ole ole sellele tundlikkust.
Suukaudset ravimit metformiin- vähendab glükoosi taset veres. Tähtis on püüda kehekaalu langetada, võib tundlikkus insuliinile (osaliselt) taastuda.

II tüüpi diabeedile võib lisanduda I tüüpi- kõhunäärme rakud kurnatakse välja, seda põhjustab kõrge glükoosi tase. Siis peab juurde süstima.
Pidev janu, mis on õhtuti väljendunud, on tingitud sellest, et:

Kõrgenenud vere glükoosi sisaldus suurendab vere plasma osmootset rõhku, põhjustab janu.
Glükosuuria tõttu on uriini üldine väljutus suurenenud, tekib rohkem uriini, vedeliku kadu on suurem.

Hüpoglükeemia- vere glükoosi taseme langus alla 3,3. Hüpoglükeemia füsioloogilisteks põhjusteks:

Nälgimine, söömata oleks ühel päeval.
Tugev füüsiline pingutus või emotsionaalne pinge
Patoloogiline : insuliini liigne annus.

Hüpoglükeemia iseloomulikeks tunnusteks on :

Tugev nõrkus- ja näljatunne.
Kui vere glükoosi sisaldus langeb väga madalale, alla 2, võib tekkida hüpoglükeemiline kooma . See võib tekkida ka liigse insuliini süstimise juures, kui enne pole söönud.
Esineb teadvusestus, nahk on niiske, higistab, roosa , lihased on jäigad, krambid , silmamunad on kõvad.
Hüperglükeemiline kooma- vere glükoositse on kõrge, üle 25-30: naha kuivus, silmamunad on pehmes, lihased on pehmed, suust tuleb atsetooni lõhna.

Lastel on süsivesikute varu väike, peab pikematel matkadel puhkama ja sööma.
Valkude lõhustamine ja ainevahetus

Valkude lõhustamine algab maos- mao happe mõjul valgud punduvad, muutuvad ensmüümidele paremini kättesaadavaks
Happeline keskkond aktiveerib pepsinogeenid aktiivseks pepsiinideks.
Pepsiidinid lõhustavad valke osaliselt, mitte aminohapeteni. Tekivad kahest-kolmest-neljast amonihappest fragemendid.
Valkude lõhustamine jätkub peensooles kõhunäärne esnüümide ja lõplikult peensoole enda ensüümide mõjul.
Lõhustuse lõpp-produtkid on aminohapped, mis imenduvad verre.

Aminohapped transpordidakse erinevatesse kudedesse, ka maksa. Aminohapetel on kudedes:

ehituslik ehk plastline funktsioon, nendes sünteesitakse uusi koe valke;
energeetiline funktsioon, mida realiseerib maks.
Aminohapped desamineeritakse maksas oksüdatsiivselt, mille käigus tekivad nn ketogeensed amonihapped
Eraldub ka amoniaak, mis seondub CO2-ga, muutub kusiaineks- uurea , mis viiakse neeruda kaudu välja.
Ketogeensetest amonihapetest saab maks energiat.
Osa ketogeenseid amonihappeid muudetakse rasvhapeteks, ning rasvhapped koos glükoosiga muudetakase maksas triglütseriidideks.
Triglütseriidid saavad tekkida ka ainult glükoosist.
Triglütseriidid lähevad verre, mida kasutatakse edaspidi energia saamiseks- need on VLDL - väga madala tihedusega lipoproteiini (maksa triglütseriidid, halb kolesterool ).
HDL- kõrge tihedusega, hea kolesterool.
Kolestrool puhtal kujul peaks olema alla 5.
1g valku annab 4 kCal, sama mis 1g süsivesikuid.
Valgu vajadus üldises kaloraazis ööpäevas peaks olema 11-15 %- 71g valku päevas.

Lämmastiku bilanss ja selle võimalikud nihked .
Lämmastiku bilanss- ööpäevas organismi poolt omastatud ja väljustatud lämmastiku suhe. N on valkude molekulis valkudele spetsiifiline, saab otsustada valkude ainevahetuse üle, seda saab mõõta. Lämmastikku viiakse välja higi, rooja ja uriiniga. Lämmastiku bilansiga otsustatakse valgu omastamise ja väljastamise üle. Kui on tasakaalust väljas- positiivne kui negatiivne.

Positiivne on siis, kui saadakse N rohkem kui välja viiakse. Võib muuutuda postiivseks raseduse ajal, siis on sünteesi protsessid ülekaalus. Meessuguhormoonid on samuti positiivseks mõjuks. Tavaliselt on täiskasvanul bilanss tasakaalus. Muutub positiivseteks ka pärast nälgimist, rasketest haigusest taastumisel.
Negatiivne on siis, kui välja viiakse rohkem kui toiduga saadakse. Nälgimise korral, valgu vaese toidu korral. Rasked nakkushaigused, raske, kurnava füüsilise töö/treeninugu korral.

Valgu miinimum ja optimum , mõiste ja suurus.
Valgu miinum- toiduga saadud valgu kogus, mille korral N bilanss on veel tasakaalus. See on 0,5-0,6 g valku/1kg kehakaalu kohta. Kuid normaalse enesetunde ja hea töövõime saavutamiseks on see kogus liiga väike, 70kg=35g. Peaks saama suurema koguse, mis on valgu optimum- kogus, mis kindlusab ka hea enesetunde ja töövõime, 1g valku/kehakaalu kohta, nt 70kg=70g valku. 11-15% valku ööpäevas ongi optimum. See sõltub aga ka tööst ja treeningust, sportlased peaksid üle 15% valku saama.
Lipiidide lõhustamine ja ainevahetus

Põhiline lipiidide lõhustamine toimub peensooles kõhunäärme ensüümide ja sapi osavõtul.
Mao lipaas lõhustab imikul ja väikelapsel ainult piimarasvu, süljenäärmete lipaas omab suuremat tähtsust, kui kõhunööre ei suuda piisavalt lipaasi toota.
Sapp emulgeerib lippide.
Lõplikust lõhustamisest võtavad osa soola enda lipolüütilised ensüümid.
Koos sapihapetega moodustavad rasvhapped peensoole komplekse- mitselle- sellisena imenduvad nad soole limaskesta rakkudesse.
Sealt edasi pakitakse nad uute valkude poolt uutesse kompleksidesse, mida kutsutakse külomikroniteks- rasvhapped, kolesterool, letsitiin , ümber on valguline kest, külomikronid imenduvad lümfi, sealt edasi verre.
Rasvhappeid võidakse kudedes muuta taas triglütseriidideks, osa tekib glükoosist, selliselt talletatakse varurasvana.
Vajadusel saab triglütseriide muuta uuesti rasvahepeteks ja glütserooliks ja kasutada energia samiseks.
Lipiidide on energeetiline funtksioon . 1g annab 9 kCal.

Sooles on lipiidid olulised ka osa vitamiinide lahustajatena. Rasvlahustavad vitamiinid ei saa muidu imenduda- A,D,E,K.
Rasvad , eriti fosfolipiidid , kuuluvad rakumembraanide koostisse.
Kolesterool on vajalik lähetaine mitmete hormoonide sünteesiks – suguhoromoonid, neerupealise koore sünteesiks.
Lipiididega peaks olema üldisest energia bilansist kaetud 25-30%.

Mineraalainete ja vee ainevahetus. Organismi ööpäevane vee bilanss.
Kuuluvad kõikide kudede koostisse, kogu organismis on vett 70% üldisest kehakaalust, vanemas eas vähem. Kehavedelikes-veres, lümfis ja rakkude vahelises vedelikes- lahustunud mineraalainetes tekitavad seal osmootse rõhu, mida organism püüab hoida püsiavana. Organismis püütakse vee ja mineraalainete suhet hoida konstantsena. Kui see nihkub, käivituvad mehhanismid , mis püüavad olukorda taastada.
Vee bilanss iseloomustab ööpäevas saadud ja välja viidud vee suhet. Bilanss on reeglina tasakaalus- palju saadakse, viiakse ka välja. Kogu ööpäevane bilanss on 2,2-2,8 l. + (tuleb sisse), - tuleb välja

+ toiduga 0,6-0,9 l; joogiga 1,5 l;, oksüdatsioonil vesi 0,3-0,4 l
2,2-2,8l
─ uriiniga 1,5 l; higiga 0,5 l; väljahingatava õhuga (veeaur) 0,35-0,5 l; roojaga 0,1-0,15 l

Kui üks pool + või – suureneb, nt higistamine suureneb, siis väheneb uriiniga väljamineva vee hulk; kõhulahtisuse korral vee kaotus, siis uriiniga läheb vähem vett välja. Kui juuakse rohkem, siis uriini väljutatakse rohkem, kuid kui samal ajal higistatakse, siis ei suurene uriini kogus. Kui süüakse soolast toitu, osmootne rõhk tõuseb, vesi jääb organismi, tekivad tursed .
Erinevate mineraalainete ( kaltsium, kaalium , raud, jood , floor, räni, magneesium , tsink, seleen jt.) funktsioonid organismis ja nende saamisallikad.- ise vaadata!
Vitamiinide mõiste ja tähtsus. Hüpo- ja avitaminooside mõiste ja põhjused. Punkt 7 ise.
Vitamiinid
Vitamiinid on toitainete ja mineraalainete kõrval eraldi ainete rühmaks, mis on vajalikud ensüümide tekkeks, kudede koostises, ainevahetus protsesside toimumiseks. Elutähtsad ained. Vita-elu, amiin -valk. Vitamiinide avastajaks on pretendeerinud mitu arsti/teadlast, üheks olu Lunin, töötas Tartus lastearstina, 1880. Tema kirjutas: „lisaks valkudele, rasvadele, süsivesikutele ja mineraalainetele peavad olema veel ained, mis on elutegevuseks hädavajalikud.“ Terminit vitamiin ei kasutanud. Termini „vitamiini“ võttis kasutusele poole teadlane Kazimir Funk . Nende ainete olemasolule oli viiteid palju enne Luninit ja Funki, pandi tähele, kui inimesed, kes olid mingil põhjusel ilma värskete toiduainedeta, tekkisid iseloomulikud talitluse häired. Meremeeste haigus ehk skorbuut . Verejooksud, igemed veritsesid. Nähud paranesid, kui uuesit sai vitamiine toiduga.
Hüpovitaminoos- vitamiini osaline puudus organismis. Selle tagajärjel tekkivad haigusnähud ei ole kindlate iseloomulike tunnustega, üldisemat laadi haigustunnused. C vitamiini hüpovitaminoos- kevadväsimus, töövõimekus langeb.
Avitaminoos - vitamiini täelik puudus, iseloomulike kindlate haigustunnustega, haigusel üldjuhul nimetused.

Skorbuut- c vitamiini avitaminoos, hambad langevad välja, igemed veritsevad
Rahhiit - D vitamiini avitaminoos- luude pehmenemine, kui lapsed hakkavad kõndima, tekivad X jalad, suur lõge jääb kauemaks kui 2 esluaastani avatuks, kanarind.

Võimalikud tekkepõhjused vitamiini puudusel:

Vitamiini puudulik saamine toiduga, aga D vitamiini sünteesitakse nahas UV kiirguse mõjul,
Vitamiini omastamise häire, organism ei omasta saadud vitamiini. KÄIB SEEDIMISE ALLA, UNUSTAS RÄÄKIDA!
Vitamiin B12 (väline vereloome faktor) on hädavajalik punaliblede ehk erütrotsüütide tekkeks. Teda saab loomse toiduga, loomade lihas ja maksas. Inimene ei omasta seda vitamiini oma seedekulglas ilma, et moodustuks kompleksühend sisemise vereloome faktoriga- Castle ´i faktor.
Sünteesitakse mao limaskestas parietaalrakkudes. Kui inimene sööb aineid, milles sisaldub väline faktor, siis maos eraldub loomne valk vitamiinist, B12 läheb eraldi peensoolde, ka Castle faktor läheb peenoolde koos nõrega.
Sisemine+välimine faktor moodustavad kompleksi, mis seondub peensooles ileumis oma retspetoriga, saab imenduda ainult siis kompleksina.
Piirkond, kus retseptorid ileumis asuvad, on väga väike.
Pärast seondumist kompleks laguneb, B12 tungib limaskesta rakku, sealt edasi verre.
Kui kompleks ei moodustu, siis organism ei omasta B12.
Kroonilise mao limaskesta põletiku ehk gasrtiidi puhul ei teki hapet ega castle faktor. Kas siis, kui peensoole on eemaldatud. Sellest tuleb kehvveresus ehk aneemia .
Vitamiin B12 varud on üsna suured- maksas püsib varu 1-1,5 a. Alahappesuse puhul või taimetoitluse puhul tuleb vitamiini süstida lihasesse
Vitamiini kõrgendatud vajaduse korral- rasedus (hüpovitaminoos), suitsetamine , diabeet (B1 puudus, närvi- ja lihasvalud ).
Teatud ravimite kasutusel võib olla vitamiini tarve suurendatud või häiritud.

Rasv- ja veeslahustuvad vitamiinid. Tuleb iseseisvalt vaadata, funktisoon, häired, kuidas saab!!!
Toitumise põhinõuded ja normid:

Toiduga saadud kaloraaz pea vastama ööpäevasele energiavajadusele, kuid mitte kaalulanguse korral.

Erinevad toitained peavad olema tasakaalustatud.

Suhe on valgud 11-15%, lipiidid 25-30%, süsivesikud 55-60%.

Valkudest peab saama loomseid valke, kuna nendes on asendamatuid aminohappeid .

Lipiididest 10-20 g peaks olema taimse päritoluga. Toiduõlid (oliivõli). Linoolhape, linoleenhape - taimse päritoluga rasvhapped. Oomega 3 rasvhape (kala).

Süsivesikud- vähem rafineeritud suhkrut, rohkem süsivesikuid, mis on pärit puu- ja juurviljadest.

25-30 g peaks saama päevas kiudaineid. Teraviljades, hernes , uba. Rukkileib .

Keedusool. 1 g peaks kindlasti saama ööpäevas. Keedusoola tarbimine ei tohiks ületada 5 g ööpäevas, selle saab toiduga kätte. Keedusoola tundlikkus- kuhjub organismis, ladestub veresoongte seintesse, seob vett, lanehb veresoonte elastsus , versooned pikema aja jooksul ahenevad , soodusatb kõrge vererõhu teket.
Toitumise põhireegel- ei ole olemas kahjulikke toiduaineid, on olemas kahjulikud kogused . Haiguse korral võib olla toiduainete talumatus.
Gluteeni talumatus- tsöliaakia. Laktoositalumatus - ei talu piima. Podagra- kusihappe soolad ladestuvad liigestesse, põletik, valu. Peab vältima teatud liha.
Tahtlik nälgimine
Nälgimine puhastuse eesmärgil- iseseisev nälgimine on riskante, kui pole teadmisi. Esimene kord ei tohiks nälgida üle 3 päeva, peab vett jooma. 3-4 päeval ilmub hingeõhku atsetooni lõhn- glükoosi tase langeb, kasutatakse reserve. Jõuatakse intensiivse lipiidide lõhustamisele, tekivad ketokehad ( atsetoon ).
Kõht ei tohiks kinni olla üle 4 päeva, ei tohi edasi nälgida. Selle vältimiseks peaks sööma apelsini koos koorega või toorest kõrvitsat, sisaldavad kiudaineid, mõjutavad soolte motoorikat. Kui kõht on 3-4 päeva kinni, siis jääkained muutuvad toksiliseks. Hädaohtusid oskab konsultant jälgida, soovitada . Peale nälgimist võib pärast pigem juurde võtta, kuna organism on harjunud kokku hoidma.
Taimetoitlus
Täielik taimetoitlane- ei kasuta üldse loomse päritoluga toiduaineid, ei soovitata.

Jääb ilma asendamatutest aminohapetest
Jääb puudu vitamiinidest , eriti B12. Kujuneb aneemia ehk kehvveresus
Puudu jääb rauast, kuulub punaliblede koostisesse, osaleb hapniku transpordil. Aneemia.

Osaline taimetoitlane- inimene võib nii toituda.

Ei kasuta liha
Ei söö kala
Ei söö piimasaadusi
Ei sööda muna

Termoregulatsioon
Protsessid, mille kaudu toimub püsiva kehatemperatuuri hoidmine. Inimene on püsisoojane-hemoiotermsed. Kõigusoojased sõltuvad keskkonna temperatuurist-poikilotermne (konn). Keha sisemust püütakse hoida 36 kraadi, keha pinna temperatuur ei ole ühtlane, inimese keha pinna kõige soojemad piirkonnad on keal, õlad, rinnapiirkond, suuümbrus. Jahedamad on jalad, ka käsivarred. Kehatüve temeprauur ehk keha sisemuse temperatuur- saab mõõta pärasoolest, suu kaudu. Kaenla all ei ole sama temperatuur kui keha sisemuses. Lastel kontakttermomeetrisd, väga kiired, mõni sekund. Keha temeperatuur sõltub ka ööpäeva lõikes kellaasjast. Naistel sõltub, millise munasarja faasiga on tegemist- pärast ovulatsioon läheb munasari kollakeha faasi, tempratuur tõuseb 0,5 kraadi võrra, teeb kaasa ööpäevased kõikumised kõrgemal tasemel. Kõige kõrgem on õhutpoolikul, kõige madalam hommikupoole ööd. 4-6 õhtul tuleb arvestada, et on kõrgem kui tavaliselt. Haiglates mõõdetakse 2x päevas- hommikul 7 paiku, teine mõõtmine õhtul. Peab õhtul mõõtma, muidu ei saagi ehk kõrgemat tempeatuuri tõsust teada. Subfebriliteet - see on väike temperatuuri tõus. Temperatuuri tõusu üle normi, ülekuumenemine – hüpertermia, mahajahtumine- hüpotermia. Normaalselt on soojuse moodustumine ja äraandmine tasakaalus. Termoregluatsioon jaguneb keemiliseks ja füüsikaliseks termoregultaiooniks:
Keemiline- reguleerib soojusteket, kas selle suurendamist või vähendamist. Soojusteket saab reguleerida ainevahetuse kaudu. Ainevahetuse intensiivistades soojusteke suureneb ja vastupidi. On olulisem alajahtumise korral, et vältida, peab soojusteke intensiivistuma, organism on selleks võimeline, intensiivistab oksüdatsiooniprotsesse kudedes, st hapniku tarbimist, süsivesikute oksüdatsiooni hapniku kaudu. Kõige rohkem soojust saab tekkida lihastes, 80% kogu soojustekkest. Ülejäänud 20% suurem osa maksas ja neerudes. Väga väike osa ka teistes kudedes. Kui ähvardab mahajahtumine, intensiivistub soojusteke lihastes. Võimalused selleks on lihaste töö intensiivistamine. Mittetahtlik lihaste töö on külmavärinad. Inimene saab tahtlikult ka lihastetööd intensiivistada- paigalhüppamine, - jooksmine . Keemiline intensiivistub siis, kui inimene on temperatuuril alla komfordi tsooni- +20 kuni +22 kraadi. See oleneb sellest, milline on toa temperatuur, riietus, tuul. Ilma tuuleta paljalt on komforditsoon +28. Kõva tuulega on komforditsooni rakse leida, kui on miinuskraadid. Ilma tuuleta on palju lihtsam, kuna jahtumine tuulega on intensiivsem. Rühm aineid, müorelaksandid- lihase lõõgastajad- ained, mis blokeerivad erutuse ülekande skeleti lihastele , lülitavad välja võimaluse NS kaudu lihase soojusteket mõjutada. Meditsiinis kasutatkse traumade korral, nihestus, et lihaste pinget maha võtta, ka opertasioonidel. Tekib kergemini jahtumine. Indiaanlased noolte mürkidena, halvab lihaseid, ka hingamislihaseid. Suure annuse korral võib hingamine katkeda. Kuigi hingamiskeskus töötab, kui impulsid ei jõua seljaajust hingamiskeskusesse.
Füüsikaline- toimub keha poolt soojuse äraandmise muutmise teel. Suurendatakse või vähendatakse. Omab suuremat tähtsust ülekuumenemise vältimisel. Mahajahtumisel keha pimma veresooned ahenevad. Soojuse äraandmine toimub:

Kiirguse teel- keha katmata pinnalt, suvel on see suurem. Nägu, käed jne. Toimub ümbritsevasse ruumi, saab toimuda seni, kuni ümbritsev temperatuur on madalam keha pinna temperatuurist. Kui t võrdustavad või ruumi t on kõrgem, ei saa kiirgust toimuda. Kiirgust intensiivistab õhu liikumine keha naabruses . Tuulin kuum ilm on paremini talutav. Talvel on tuuline külm raskemini talutav.
Juhtivuse teel- kehaga kokkupuutes olevate esemete, riiete, jalatsite kaudu. Intensiivsus sõltub soojusjuhi omadustest, kas on hea soojusuht või halb. Head on metall, kivi, siid, kumm - antakse kergesti soojust ära. Halvad- puit, villane riie , nahkriie, vilt, põdranahk (nendega on soojem olla). Riie või jalats ise sooja ei anna, ta kas takistab või soodustab soojuse äraandmist.
Higi aurumise teel- higi aurub keha pinnalt, muutub ainsaks soojuse äraandmise viisiks, kui ümbritsev temperatuur on kõrgem keha temperatuur, või kui ei ole võimalik kasutada häid soojuse juhte keha vahetus naabruses, nt jää. Higistamine on intensiivne, higi aurumine ehk soojuse äraandmine saab toimuda siis, kui üht ei ole veeauruga täielikult küllastunud, õhuniiskus ei ole väga kõrge. Kui on siis higi jookseb mööda keha, ei auru. Saunas kuum higi kehal muutub soojuse äraandmisel takistamiseks, kuumeneb keha temperatuur kõrgemaks. Suurem ülekuumenemise oht on niiskes ja kuumas keskkonnas. Troopiline kliima või aurusaun, kus on kõrge T. Inimesel rasvakiht on soojuse isolaatoriks, takistab soojuse äraandmist.vähese lihasmassiga inimesed võivad külmetada, ka suvisel ajal. Eriti need, kelle lihasmass on haiguse tõttu vähenenud, lihase düstroofia. Kilpnäärme ületalitlus- nahk on roose, keha t on kõrgem, verooned laienenud , nahk niiske, rohkem soojust antakse ära
Kopsude kaudu ärahingatava õhuga. Inimsel tagasihoidlik

Ähvardava mahajahtumise korral saab temperatuuri langusest teada kõigepealt termoregulatsiooni keskus hüpotaalamuses. Hüpotaalamuse poolt lähtuvad närvi impulsid sümpaatilisele NS, mille vahenudsele naha veresooned , pindmised, ahenevad, väheneb soojuse äraandmine. Keha sisemuse veresooned laienevad . Intensiivistub keha keemiline regulatsioon, füüsikaline vaibub. Lihastes eelkõige hakkab rohkem soojust tekkima, ainevahetus seal intensiivistub, ka maksas ja neerudes, seal on ainult 20 %
Ähvardava ülekuumenemise korral aeglustub soojusteke, ntensiivistub soojuse äraandmine, naha veresooned laienevad, siseelundite omad ahenevad, veri paikneb ümber pindmisemalt, intinesiivistub kiirgus, juhtivus ja higistamine, vastavlt õhtu niiskusest higi aurumine.
Kilpnäärme hormoon intensiivistab ainevahetust. Selle hormooni sekretsiooni teke võimaldab kohanemist ehk adaptatsiooni jahedamasse kliimasse sattumisel, võtab mõni päev aega. Neerupealise adrenaliini sekretsiooni tõus suurendab oksüdatsiooni protesesse ja ahendab naha veresooni, saab kiirelt kohaneda ähvradava mahaatumise korral.
Termoregulatsiooni iseärasused lastel:
Imikul ei ole veel termoregulastiooni keskus piisavalt välja arenenud, imik meenutab kõigusoojast, keha t sõltub väliskeskkonna temperatuurist, seda peab arvestama. Suvel ei tohi esimesel eluaastal jätta last päikese kätte, kuumeneb üle.
Temperatuuri alandamiseks on olemas palavikuvastased ravimid - aspiriin , toimivad termoregulatsiooni keskuse kaudu, soojusteke väheneb, stimuleerivad soojusäraandmist, esimesel eluaastal need ei toimi nii hästi, parem on kasutada füüsikalisi meetodeid- jahedad mähised, viinaga ülemäärimine (lahjendatud pooleks). Lapsel kõrge temperatuuriga arsti juurde, kui ise ei saa langetada.

.DOCX Laadi alla originaalfail 11 lk · .docx · 79 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 11 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-12-18 Kuupäev, millal dokument üles laeti

79 laadimist Kokku alla laetud

1 arvamus Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Mari Kabel Õppematerjali autor

Organismi aine ja energia vahetus. Põhiainevahetus (PAV); valkude, süsivesikute, lipiidide lõhustamine; diabeet; vitamiinid ja mineraalained; termoregulatsioon.

Sarnased õppematerjalid

docx

AINE-JA ENERGIAVAHETUS

VIII AINE- JA ENERGIAVAHETUS 1. Aine- ja energiavahetuse mõiste ning tähtsus.. Põhiainevahetuse (PAV) mõiste ja määramistingimused. PAV hindamine. Protsesside kogumik, mille käigus toimub lõhustatud toitainetest (valkudest, lipiididest ja süsivesikutest) energia saamine ning uute kudede ehitamine. Seega on aine – ja energiavahetusel 2 suuremat funktsiooni: ENERGEETILINE JA PLASTILINE E EHITUSLIK FUNKTSIOON. Energiat saadakse suuremalt jaolt glükoosi oksüdatsioonil (see võib olla aeroobne(19 x efektiivsem) ja anaeroobne). Tavaliselt energia saamine toimub organismis aeroobsel teel, ainult väga intensiivse töö korral võib see toimuda anaeroobsetes tingimustes (sprint, trepist üles minek ja toimub lühikest aega). Peale glükoos saab energiat ka

Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja...

docx

Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia

Kui häire on funktsionaalset laadi (sulgurlihased on olemas ja korras, häire põhjus pole selge), siis võetakse kasutusele põiepidamatust kontrollivad ravimid. Defekatsiooni korral oluline ka kõhupressi ja diafragma koostöö. Diafragma samaaegselt sigma- ja pärakulihastega kontraheerub , kõhupressilihased samuti. Eploclottis sulgub ka (epiclottis – kõripealis, mis neelamise ajal sulgeb hingetoru). Aine- ja energiavahetus 1. Aine- ja energiavahetuse mõiste ning tähtsus.. Põhiainevahetuse (PAV) mõiste ja määramistingimused. PAV hindamine. Organismi aine- ja energiavahetuse all mõeldakse protsesse, kus toitainetega saadav energia muudetakse elutegevuseks sobivates energialiikideks. See energia läheb: 1) rakkudes ja kudedes toimuvate reaktsioonide energeetiliseks kindlustamiseks; 2) kehatemperatuuri hoidmisel – nahaalune rasvkude; 3) toiduainete depoodeks ehk varudeks – maksas ja lihastes glükogeen; rasvkude;

Anatoomia ja füsioloogia

docx

Aine- ja energiavahetus. Toitumine. Termoregulatsioon

ANATOOMIA JA FÜSIOLOOGIA KT 2. Aine- ja energiavahetus. Toitumine. Termoregulatsioon. I Aine- ja energiavahetus organismis toimuvate protsesside kogumik, mille käigus toimub lõhustatud toitainetest energia saamine ning uute kudede ehitamine. Seega on aine- ja energiavahetusel 2 olulist funktsiooni: 1) energeetiline 2) plastiline (ehituslik) Bioloogiline oksüdatsioon toimub astmeliselt ensüümide ja koensüümide kaasabil raku mitokondrites, selle tõttu vabandebki energia järk-järgult, mitte plahvatuslikult. Energiat saadakse glükoosi oksüdatsioonist, kusjuures aeroobne on 19x efektiivsem kui anaerooble. Tavaliselt toimubki energia saamine organismis aeroobselt teel. Ainult väga intensiivse töö korral võib toimuda ka anaeroobses

Anatoomia ja füsioloogia

docx

SEEDIMINE JA AINEVAHETUS

Süsivesikuid saame peamiselt taimsest toidust. Allikad:Taimne toit: Tärklis, Roosuhkur e.sahharoos, Piimasuhkur e. laktoos, Linnasesuhkur e.maltoos, Puuviljasuhkur e. fruktoos, Viinamarjasuhkur e.glükoos Loomne toit :Loomne tärklis e.glükogeen Süsivesikud-esmane energiaallikas • Neid kasutavad kõik keha rakud.Närvikude ja vere punalibled saavad sellest peaaegu kogu oma energia. • Lihased suudavad toota süsivesikutestenergiat ka ilma hapniku osavõtuta • Sama hulga energia kättesaamiseks kulubvähem hapnikku 13.Süsivesikute varud organismis. ORGANISMISISENE VARU. Süsivesikud talletatakse maksa ja lihastesse glükogeeni näol. • Maksa glükogeenina (ca 10%maksamassist) • Lihase glükogeen (0,3 - 0,9% lihasemassist, vahel kuni 2%) • Veresuhkur - mobiilne süsivesikute varu kõikidelekudedele( norm 80 -120 mg%). Selleks, et närvirakud saaksid toimida, peab veresuhkru tase olema korras 14.Hüperglükeemia, liigid, tekkepõhjused.

Füsioloogia

docx

Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia

väljendada) Sensoorne kõnekeskus seda autori järgi nim. ka Wernicke keskus. Wernicke 1876 kirjeldas, et oimusagara tagaosas paikneva piirkonna kahjustusel tekib sensoorne afaasia, inimene rääkida suudab, aga kõnest aru ei saa, esineb nn. spontaanne kõne. Wernicke ala on kuulmiskeskuse vahetus läheduses. Sekundaarne ehk teisane motoorne ala nimetatakse ka motoorse ala lokaliseerimispiirkond (hääle tekitamise ala) paikneb eesmises tsentraalkäärus. Selle piirkonna kahjustusel kestab afaasia ehk kõnevõimetus mõne nädala. Kaarkimp kujutab enesest närvijätkeid, mis seovad Wernicke ala ja Nnägemiskeskuses ja selle naabruses olevat ajukoort Broca keskusega.

Anatoomia ja füsioloogia

docx

Normaalne ja patoloogiline anatoomia ja füsioloogia konspekt

Töö ja selle efektiivsus aeroobsetes ja anaeroobsetes tingimustes. Lihas vajab töötegemiseks energiat. Seda saab ta ainevahetuse käigus. Ainevahetus võib kulgeda kahel viisil: 1. hapniku juuresolekul e aeroobselt. Töö aeroobsetes tingimustes on hulga efektiivsem, vabaneb rohkem energiat (19 korda rohkem kui anaeroobsel) ja energiat saadakse glükoosi täielikul oksüdatsioonil. Enamus töödest toimubki aeroobsetes tingimustes. C6H12O6 + O2 6H2O + 6CO2 + energia (38 ATP molekuli) 2. hapikuta e anaeroobselt. Oksudüatsioon ei lähe lõpuni, vaid jääb pidama, tekib piimhape (laktaat) ja viinamarjahape (püruvaat) (tekib 2 ATP molekuli). Selline töö saab olla lühiajaline ja võimaldab küll intensiivset ja tugevat pingutust, kuid kuhjuv piim- ja viinamarjahape põhjustavad kiire väsimuse. N: trepist ülesminek, 100m jooks (tekkiv hapnikuvõlg kompenseeritakse pärast, hingeldades), tõstmine D

Eripedagoogika

doc

1 Normaalne ja patoloogiline anatoomia

Töö ja selle efektiivsus aeroobsetes ja anaeroobsetes tingimustes. Lihas vajab töötegemiseks energiat. Seda saab ta ainevahetuse käigus. Ainevahetus võib kulgeda kahel viisil: 1) hapniku juuresolekul e aeroobselt. Töö aeroobsetes tingimustes on hulga efektiivsem, vabaneb rohkem energiat (19 korda rohkem kui anaeroobsel) ja energiat saadakse glükoosi täielikul oksüdatsioonil. Enamus töödest toimubki aeroobsetes tingimustes. C6H12O6 + O2  6H2O + 6CO2 + energia (38 ATP molekuli) 2) hapikuta e anaeroobselt. Oksudüatsioon ei lähe lõpuni, vaid jääb pidama, tekib piimhape (laktaat) ja viinamarjahape (püruvaat) (tekib 2 ATP molekuli). Selline töö saab olla lühiajaline ja võimaldab küll intensiivset ja tugevat pingutust, kuid kuhjuv piim- ja viinamarjahape põhjustavad kiire väsimuse. N: trepist ülesminek, 100m jooks (tekkiv hapnikuvõlg kompenseeritakse pärast, hingeldades), tõstmine 6. Lihaste väsimus ja selle kõrvaldamise võimalused.

Eripedagoogika

docx

Biokeemia konspekt

autotroofideks heterotroofideks Vastavalt energiaallikale saame organismid jaotada kemotroofideks fototroofideks Kataboolse metabolismi staadiumid Esimene staadium Makromolekulide lagundamine monomeerideks. Kasulikku energiat ei vabane Teine Esimese staadiumi produktide oksüdatsioon AcCoA-ks. Vabaneb limiteeritud hulk energiat Kolmas AcCoA oksüdatsioon CO2 ja H2O-ks. Suure hulga energia vabanemine Katabolismi esimene staadium Toidu hüdrolüüs Varupolüsahhariidide ja rasvade lagundamine Valkude lagundamine Seedesüsteem Süljenäärmed- sekreteerivad amülaasi, tärklise hüdrolüüs Magu- HCl sekretsioon: vajalik valkude denaturatsiooniks ja kujundab vajaliku keskkonna pepsiinile Pankreas- sekreteeritakse proteolüütilisi ensüüme ja lipaase vastavalt valkude ja lipiidide degradatsiooniks Maks ja sapipõis- sapphapete soolade eritamine, rasvagloobulite emulgeerimine

Biokeemia

Rohkem sarnaseid

Kommentaarid (1)

Liluse4ka: Olen rahul!

00:28 10-11-2016

Kõik kommentaarid

.DOCX Laadi alla originaalfail 11 lk